Onomastika, nimekorraldus (0)

Kategooriata - Onomastika

1 HALB

Punktid

Esitatud küsimused

Kuidas muuta nime?

Eve Alender , Kairit Henno , Annika Hussar , Peeter Päll, Evar Saar
NIMEKORRALDUSE ANALÜÜS
Haridusministeeriumi ja Eesti Keele Instituudi
koostööleping 10-10/346 (2002)
Eesti Keele Instituut
Tallinn 2002
SISUKORD
1 Sissejuhatus
............................................................................................... 3
2 Nimekorraldusest üldiselt
......................................................................... 4
3 Isikunimed
................................................................................................. 6
3.1 Isikunimede kujunemine ........................................................................... 6
3.2 Isikunimekorralduse areng ........................................................................ 7
3.2.1 Isikunimekorraldus 1917. aastani .......................................................... 7
3.2.2 Isikunimekorraldus Eesti Vabariigis 1918–1940 ................................... 7
3.2.3 Isikunimekorraldus Nõukogude ajal ..................................................... 11
3.3 Isikunimekorraldus praegu ....................................................................... 13
3.3.1 Isikunimeseaduse eelnõu
....................................................................... 16
3.3.2 Isikunimede keelsus
.............................................................................. 17
3.3.3 Isikunimekorraldusega tegelevad institutsioonid ................................... 19
3.4 Isikunimekorralduse ülesanded ................................................................. 19
4 Kohanimed
................................................................................................ 20
4.1 Kohanimekorralduse areng ....................................................................... 20
4.1.1 Kohanimekorraldus 1917. aastani ......................................................... 20
4.1.2 Kohanimekorraldus Eesti Vabariigis 1918–1940 ................................... 21
4.1.3 Kohanimekorraldus Nõukogude ajal ..................................................... 22
4.2 Kohanimekorraldus praegu ...................................................................... 25
4.2.1 Kohanimeseadus
................................................................................... 26
4.2.2 Kohanimede keelsus
.............................................................................. 30
4.2.3 Kohanimekorraldusega tegelevad institutsioonid .................................. 30
4.3 Kohanimekorralduse ülesanded ................................................................ 31
5 Ärinimed
................................................................................................... 32
5.1 Ärinimede kujunemine .............................................................................. 33
5.2 Ärinimekorralduse areng .......................................................................... 33
5.3 Ärinimekorraldus praegu .......................................................................... 34
5.3.1 Äriseadustik
.......................................................................................... 34
5.3.2 Ärinimi ja ettevõttenimi, nende keelsus ................................................. 38
5.3.3 Ärinimekorraldusega tegelevad institutsioonid ...................................... 40
5.4 Ärinimekorralduse ülesanded .................................................................... 41
6 Võõrnimekirjutuse areng
.......................................................................... 41
7 Kokkuvõte
................................................................................................. 43
7.1 Nimekorraldusega tegelevad institutsioonid ..............................................
7.2 Nimekorralduse ülesanded ........................................................................
Kirjandus
.....................................................................................................
Viited õigusaktidele ........................................................................................
Monograafiad, artiklid jm ...............................................................................
1 SISSEJUHATUS
Käesolev töö on valminud Haridusministeeriumi ja Eesti Keele Instituudi vahel 10. mail 2002 sõlmitud koostöölepingu 10-10/346 (2002) alusel. Lepingu eesmärk oli koostada uurimus „Nimekorralduse analüüs“.
Lepingu täitmiseks moodustas Eesti Keele Instituut töörühma, kuhu kuulusid nimeuurijad eri asutustest: Kairit Henno ja Peeter Päll Eesti Keele Instituudist, Annika Hussar Tallinna Pedagoogikaülikoolist, Eve Alender Tartu Ülikoolist ja Evar Saar Võru Instituudist.
Uurimuse üksikud osad on kirjutanud järgmised autorid. Isikunimede peatüki perekonnanimesid käsitleva osa ja peamiselt ka isikunimeõigust puudutava on kirjutanud Kairit Henno, eesnimesid ja nende korraldamist käsitleva teksti Annika Hussar. Kohanimede peatüki on kirjutanud Peeter Päll (eeskätt ajaloolise osa ja praeguse kohanimeseaduse käsitluse) ning Evar Saar (võru kohanimed ning kohanimekorralduse ülesanded). Ärinimede peatüki on kirjutanud Eve Alender. Peeter Päll on kirjutanud nimekorraldusest üldiselt, võõrnimekirjutuse osa, koostanud kirjanduse loetelu ning ühtlustavalt toimetanud kogu uurimuse teksti.
Uurimuse valminud osi arutati projekti raames Vellaveres 18. oktoobril 2002 toimunud nimeuurijate nõupidamisel. Sellel osales ning on uurimuse tervikteksti retsenseerinud ja toimetajale märkused esitanud Marje Joalaid Eesti Keele Instituudist.
Analüüs kajastab töö valmimise (15. jaanuar 2003) aegset seisu.
2 NIMEKORRALDUSEST ÜLDISELT
Nimekorraldust käsitatakse tavaliselt keelekorralduse allosana, ent võrreldes üldise keelekorraldusega on tal mitmeid erijooni:
a) nimekorralduses on tähtsam osa mitmesugustel juriidilistel aspektidel, kuivõrd paljusid nimesid (isiku-, koha- ja ärinimed) registreeritakse ametlikult ja seepärast on neile mingi staatuse andmiseks vajalik sätestada see õigusaktides (nimeseadustes);
b) nimed ületavad hõlpsamini keelepiire ja nende korraldamises on oluline osa nimekirjutuse põhimõtetel ( transkriptsioon ja muutmatu kirjutusviis, vt 6. peatükk), samuti on nimekorralduses suur tähtsus rahvusvahelisel koostööl.
Nimekorraldus on põhimõtete ja praktiliste abinõude süsteem, mis peab riigi ja ühiskonna huvides kaasa aitama nimede põhifunktsiooni täitmisele. Põhifunktsioon tuleneb nime enda definitsioonist, mis levinuimal kujul sisaldab järgmist: nimi on nominaalfraas, mis ökonoomsel viisil, atributatsiooni vältides, eraldab ühe üksikobjekti tema tülikalt sarnaste liigikaaslaste seast ( Saari 1963 põhjal).
Nimekorraldus hõlmab kolme nime funktsiooniga seotud aspekti:
1) nimeobjekt e nime denotaat, s.o olend , ese või nähtus, mida nimega tähistatakse;
2) nimi (tähis) ise;
3) nimetamise akt e see, mille abil luuakse seos nime ja nimeobjekti vahel.
Neist nimeobjekt huvitab nimekorraldust eeskätt sedavõrd, kuivõrd täpselt on see piiritletud . Kohanimede puhul on nt tähtis fikseerida nime nn toimeulatus, s.o kui suurt ala mingi nimega tähistatakse; raskusi võib nt olla soode , metsade ja muude pindalaobjektide, samuti jõgede, tänavate jm joonobjektide täpse ulatuse määratlemisel. Külanimede taastamisel on probleem see, kuhu ja kuidas tõmmata külade omavahelised piirid.
Nimele e tähisele endale keskendub nimekorralduse põhitähelepanu. See tähendab nimede keelelise aspekti korrastamist: nimede normimine , s.o ühe kindla kirjakuju fikseerimine (õigekirjutus, nime transkriptsioon/transliteratsioon, murdeliste nimekujude arvestamine jne), nimede keelsus, nimesüntaks (struktuur, nt eesti asustusnimedele on iseloomulik omastavaline mall), nimetarvitus (sh kohakäänete tarvitus ), nimemallid (isiku ametlikus nimes esineda võivad osised : eesnimi, perekonnanimi , isanimi, sugukonnanimi jms).
Nimetamise akt tähendab eelkõige nimekorralduse juriidilisi aspekte , s.o. õigusakte, mille ülesandeks on fikseerida ametlike nimede panemise kord ja pädevus, kehtestada reeglid nimede tarvitamiseks ametlikus asjaajamises jne. Ent nimekorraldust huvitavad siin ka nt nimevaliku kriteeriumid, mida ei saa alati õigusaktidega reguleerida.
Nimekorraldust võib organisatsiooniliselt ja eesmärgiasetuselt jagada kaheks:
1) riiklik nimekorraldus — seaduseelnõude jm õigusaktide väljatöötamine nimede ja ametlike nimetuste kasutamise kohta, samuti eri õigusaktide mõistekasutuse ühtlustamine sel alal; koostöö Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni nimekorraldussüsteemiga;
2) teaduslik nimekorraldus — eriuuringud nimede ja muude nimetuste teooria ning funktsioneerimise alal; koostöö rahvusvahelise onomastikateaduse võrguga; nimede korrastamise põhimõtete väljatöötamine, nimede ja muude nimetuste kasutamise ekspertiis.
Riikliku nimekorralduse eest vastutavad eeskätt riigiasutused ( Siseministeerium , Haridusministeerium, keeleinspektsioon, riiklikud registrid jt), teadusliku nimekorralduse eest vastavad uurimisasutused (Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikool, Võru Instituut jt).
Nimekorralduse objektiks on nimed – keelendite rühm, mille piiritlemine iseenesest pole päris vaidlustamatu. Kuigi isiku- ja kohanimed on kõige selgemad nime prototüübid ja samuti arvatakse suhteliselt üksmeelselt nimede alla mütoloogilised nimed (isikunimede analoogid), taevakehade ja maailmaruumi nimed (kohanimede analoogid), asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide nimed (Eesti praeguses õigusterminoloogias ärinimed), tootenimed, trükiste ja perioodiliste väljaannete nimed (Keel ja Kirjandus jms), siis mitmel juhul on tegemist kokkuleppelise piiriga. Eesti keeles ja meile lähedase kultuuriruumi keeltes ei arvata nimedeks ajalõigunimetusi (krononüüme, nt jaanuar, teisipäev, jaanipäev), rahvaste ja keelte nimetusi (etno- ja lingvonüüme, nt eestlased, poola keel), erialade nomenklatuuritermineid (nt geoloogilise stratigraafia termineid, keemiliste ainete nimetusi, Mendelejevi tabeli elemente) jms. Seda piiri kajastab suhteliselt hästi ka suure ja väikese algustähe kasutamine, kuigi nn käändumatu omadussõna kategooria on seda piiri isegi teadlike keelekasutajate jaoks ähmastanud.
Nimetus on mis tahes objekti või objektiliiki tähistav keelend . Tavaks on vastandada nimesid ja nimetusi, kuid täpsemas käsitluses tuleks lähtuda arusaamast, et nimed on nimetuste alamhulk. S.t nimed on liik nimetusi, ent mitte kõik nimetused pole keelelises mõttes nimed.
Lähtudes nimede ja nimetuste liikidest, mida nimekorraldus hõlmab, võib eristada veel järgmisi allsuundi:
1) kohanimekorraldus;
2) isikunimekorraldus;
3) ärinimekorraldus;
4) muude nimede korraldus.
Neist on seni enim tulemusi saavutatud kohanimekorralduses, vähim tagajärjekalt on tegeldud ärinimedega. Muude nimede korraldamine seostub kõige lähemalt üldises keelekorralduses taotletavate eesmärkidega, sest nende kohta ei ole kehtestatud eraldi õigusakte.
Nimekorralduse peaeesmärk on tagada nimede kasutamises selgus ja ühemõttelisus. Lisaks tuleb arvestada keelelisi, kultuurilisi ja ajaloolisi tegureid, mis tähendab mh põlisnimede ja identiteedi kaitset.
Nimekorraldust käsitlevad õigusaktid
Kõige üldisemalt käsitleb nimeküsimusi 21.02.1995 vastu võetud keeleseadus (RT I 1995, 23, 334 jj), mille 5. peatükk on „Nimed, nimetused ja teave“. Sätted puudutavad kohanime keelt (§ 19), Eesti kodaniku nime kirjutamist (§ 20), asutuse, ettevõtte või organisatsiooni nimetust (§ 21) ja nime rahvusvahelist kuju (§ 22). Võrreldes 18.01.1989 vastu võetud eelmise keeleseadusega on nimesid käsitlev osa praeguses lakoonilisem, puuduvad ka mõned vajalikud sätted, nt isiku õigus omarahvuslikule nimemallile (oli varasemas seaduses); ebatäpselt on sõnastatud nimede ümberkirjutust käsitlevad laused (viidatakse Eesti isiku- ja kohanimede kirjutamisele muudes tähestikes, ent ei mainita muukirjaliste nimede ümberkirjutamist Eesti dokumentidesse).
Otseselt nimesid käsitlevatest õigusaktidest on praegu olemas kohanimeseadus, isikunimeseaduse eelnõu ja ärinimesid hõlmav äriseadustik, samuti mitmeid rakendusakte (eriti kohanimekorraldust puudutavaid). Neist on täpsemalt juttu allpool vastavates peatükkides.
3 ISIKUNIMED
3.1 Isikunimede kujunemine
Eesti eesnimede kohta on andmeid 12.–13. sajandist alates. Tol ajal kasutusel olnud läänemeresoome hõimude nimesüsteemi kuulunud muistsed isikunimed asendusid 16. sajandi lõpuks ristiusustamisega kaasa tulnud nimedega, enamasti laenati nimede lühikujud ja neid mugandati (Mari, Jaan). Laennimed moodustavad meie eesnimistu püsikihistuse. 19. sajandi keskpaigas hakati laennimedele eelistama võõrapäraseid eesnimesid, mis jäid ülekaalu 20. sajandi esimeste kümnenditeni (Marie, Karl). Rahvusliku liikumise ajal 19. sajandi lõpukümnendeil elustati varasemates kirjapanekutes ja rahvaluules leiduvaid muistseid isikunimesid ( Lembitu , Salme), lisa saadi Soomest (Aino, Väino), kirjandusest (Eha, Endel) ja eriti uute nimede loomisega (Luule, Õie). Võõrapärased nimed asendusid laialt propageeritud eestipäraste nimedega, mille kõrgaeg oli 1930. aastail, mil toimus ka nimede eestistamine. 1940. aastail olid ülekaalus laennimed ( Maie , Rein ), 1950.–60. aastail valiti lastele taas eesti omanimesid (Sirje, Urmas; laennimed Tiina, Toomas), neid hakati olemasolevatele ka lisaks moodustama (nt Marika jt eeskujul Jaanika jne). 1970. aastail hakkas eestlaste eesnimistu täienema uuemate võõrapäraste nimedega (Margit; Marko). 1980. aastail eelistati taas eestipäraseid eesnimesid, laiemasse pruuki tulid seni vähem kasutatud laennimed (Triin; Kristjan ). 20.–21. sajandi vahetust iseloomustab eri stiilide paljusus . Valitakse nii 20. sajandi alguse eesnimesid (Anette; Karl) kui ka laennimesid ( Liisa ; Siim), ent ülekaalus on siiski uuemad võõrapärased nimed ( Annabel ; Kevin); eesti eelisnimestikus on üha sagedamini eesnimesid, mis on moes ka teistes Euroopa maades.
Osa eestlasi kannab kaksiknimesid (Mari-Liis; Karl Robert). Praegu saab kaksiknime umbes 20% eesti lastest.
Niisiis iseloomustab eesti eesnimistut 1) nimede paljusus (iga uus nimemood toob kaasa uusi nimesid, mis hõlpsasti eelmised välja vahetavad); 2) nimemoe kiire vaheldumine ; 3) avatus võõrapärasusele (nimesid nii laenatakse kui ka jäljendatakse võõrapärasust omanimedes, nt liidete, võõrtähtede rohkusega); 4) julge nimelooming (tehisnimed 20. sajandi alguses, sarnased protsessid hiljem, 1950.–1970. aastatel ning analoogne käitumine ka hiljem).
1999. aastal said eesti lapsed kokku u 3200 erinevat nime. Aastatel 1990–2000 sündinutel (165 091 last, k.a muud rahvused ) on registreeritud 19 158 erinevat nime (sh kaksiknimed).
Perekonnanimed pandi eestlastele XIX sajandi algupoolel: Liivimaa kubermangus 1823–1826 ning Eestimaa kubermangus 1835. Enne seda oli seaduse kaitse all olevaid püsivaid ametlikke perekonnanimesid vaid vähestel eestlastel, peamiselt linnades. Suuremat osa rahvast kutsuti lisanimedega, mis moodustatud koha-, isanimest, ametinimetusest vm. Lisanimed olid seejuures üsna muutlikud, kui just elukoht või amet ei pärandunud põlvest põlve. Lisanimede kasutuse algust arvatakse 14.–16. sajandisse. Perekonnanimede panekust alates oli nimedel seaduslik kaitse: nime ei võinud muuta kohtu loata (Lihwlandi-ma Tallorahwa Seädus, Tartu 1820, § 11). Nime algkujuks oli nimepaneku protokollidesse kantud kuju. Kuna protokolliti enamasti saksa keeles ja vanas kirjaviisis, leidus rohkelt eestikeelsete nimede moonutusi, ka olid paljud tol ajal pandud nimed võõrkeelsed (eelkõige saksakeelsed ). Leidus segakeelseid, samuti omakeelseid, kuid kõlbeliselt kohatuid nimesid.
3.2 Isikunimekorralduse areng
3.2.1 Isikunimekorraldus 1917. aastani
1888. a avaldatud senati otsuse kohaselt võimaldati perekonnanime muuta, kui see oli inetu ja sündsusetu ning andis kaaskodanikele alust nimekandjat pilgata. Avaldus tuli esitada keisri nimele, kes otsustas nimemuute (Собрание узаконений и распоряжений правительства, № 87, 1888, ст. 799). Asjaajamise keerukus ja tasulisus ilmselt hoidis ära massilised nimemuuted (Prii- ehk liignimede muutmisest, kaotsi-läinud priinimede kui ka vanade maksmapanemisest. Olevik 7.04. 1904 , nr 14).
3. juunil 1891 kinnitas keiser riiginõukogu otsuse, mille kohaselt tuli alates 1. jaanuarist 1892 hakata ev. luteriusu kogudustes kirikuraamatuid vene keeles pidama. Dokumentide väljastamisel varasemate kirikuraamatute põhjal tuli saksa- või muukeelsele originaalkirjapildile lisada venekeelne vaste (W. R., Kirikuraamatute ärakirjade keel. – Postimees 1915, nr 294). Seega suurenes segadus eesti nimede kirjapildis veelgi. Ühe ja sama perekonna üks ja sama perekonnanimi võis pereliikmete dokumentides olla kirjas mitmel eri viisil.
Eesnimede vastu pole tollased seadused huvi tundnud . Nime valikut on määranud traditsioonid, ilmselt on ka sündide kirjapanijatel, kirikuõpetajatel, olnud oma suunav osa.
3.2.2 Isikunimekorraldus Eesti Vabariigis 1918–1940
Rahvusriigi sündides 1918. a ja eesti keelele riigikeele staatuse andmisega seoses hakati enam tähelepanu pöörama ka isiku‑, eeskätt perekonnanimede korraldamisele. Tuli tegelda põhiliselt kolme probleemiga: 1) nimekirjutuse küsimused, 2) perekonnanimede panek veel perekonnanimeta kodanikele , 3) nimede muutmine.
Nimekirjutus
Nagu eelnevas öeldud, valitses nimede kirjapildis segadus. Eri dokumentides võis ühe ja sama isiku nimi olla kirjas eri kujul, erinevates keeltes. Üldiselt loeti algkujuks isiku sünnimeetrikas olevat nimekuju ( Teder 1939: 20). Muus keeles kirja pandud nimede transkribeerimisel võeti aluseks Akadeemilises Emakeele Seltsis ja Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonnas välja töötatud ümberkirjutusreeglid ( seltside keelelisi otsuseid avaldati jooksvalt ajakirjas Eesti Keel). Ka nimede käänamisel võeti aluseks mainitud seltside soovitused. Need punktid korraldati põhiliselt juba 1920. aastatel.
Omakeelsete, kuid vanas kirjaviisis olevate nimede kaasaegses ortograafias kirjutamise eest astusid vabariigi algusaegadel välja mitmed keeleteadlased. Riigikogu saadiku Villem Ernitsa sellekohane seadusettepanek jäeti Riigikogus 1921. a siiski tähelepanuta. Riigikohtu Tsiviilosakonna otsusega 7. aprillist 1927 lubati nimede õigekeelsuslik parandamine nimeomaniku soovil (Riigikohtu Tsiviilosakonna toimetis nr 30, 1927). Selle õiguse kinnitas 22. oktoobril 1934. a antud perekonnanimede korraldamise seadus (RT 1934, 91, 735). Siseministri 26. novembri 1934. a perekonnanimede ja nimede korraldamise määrusega (RT 1934, 102) sätestati, et nii ees- kui ka perekonnanimede õigekeelsusliku parandamise sooviga tuleb pöörduda selle omavalitsuse perekonnaseisuametniku poole, kelle juures peetakse sooviavaldaja perekonnakirju. Perekonnaseisuametnik pidi otsustama küsimuse, kahtluse korral aga esitama selle otsustamiseks siseministeeriumile. Keeleteadlaste poolt välja töötatud täpsemad juhised avaldati ajakirjas Eesti Keel (Elisto 1934).
12. veebruaril 1935 andis siseminister võõrapäraste nimede kirjutamise määruse (RT 1935, 15). Sellega pandi perekonnaseisuametnikele kohustus juhtida kodanike tähelepanu nende nimede võõrapärasusele ning võimalusele neid parandada ja kirjutada eesti õigekeelsuse eeskirjade kohaselt. Samal päeval andis siseminister juhtnöörid perekonnaseisu ametnikkudele võõrapäraste nimede parandamiseks või kirjutamiseks (Riigi Teatajas avaldamata, vt Teder 1939: 32–64).
Perekonnanimede panek veel perekonnanimeta kodanikele
Tartu rahuga tulid Eesti Vabariigi koosseisu õigeuskliku elanikkonna enamusega maa-alad Petserimaal ja Narva taga, mis varem olid kuulunud Vene kubermangude halduspiirkonda. Üheks nende alade eripäraks oli perekonnanimede puudumine suurel osal rahvastikust. Kasutati traditsioonilist venepärast isikunimesüsteemi, kus isiku nimi koosnes ees- ja isanimest. Ametlikus asjaajamises sünnitas see raskusi, seda enam, et õigeusu traditsiooni kohaselt kippusid eesnimed ja sellele vastavalt isanimedki korduma.
4. aprillil 1921 võttis valitsus vastu seaduse Petserimaa ja Narva taguste valdade elanikkude perekonnanimede kohta (RT 1921, 26, 21). Seal alaliselt elavad Eesti kodanikud, kel puudus perekonnanimi, pidid selle võtma siseministri määratud tähtajal ja korras. Valitsuse täiendava määrusega (RT 1921, 58) seati tähtajaks 1. jaanuar 1922. Nimede andmiseks moodustati kolmeliikmelised komisjonid valdades ja Petseri linnas siseministeeriumi esindajate juhtimisel. Üle 18aastased kodanikud pidid seatud tähtaegadel ilmuma komisjonide ette omale nime valima . Seaduse eirajatele nimi määrati.
Petserimaal töötasid komisjonid 19. sept – 29. dets 1921, andes kokku 50 234 isikule 8654 perekonnanime (Postimees 8.02.1922, Vaba Maa 20.01.1922). Narva-tagustes valdades algas töö 10. jaanuaril 1922 (Postimees 11.02.1922). Komisjoni esimehe Samuel Sommeri aruande kohaselt (Postimees 13.08.1923, 14.08.1923) anti seal kokku 5329 isikule 1278 perekonnanime.
Üsna varsti selgus, et perekonnanimeta kodanikke oli mujalgi. Näiteks puudusid perekonnanimed isikutel, kes küll Petserimaalt või Narva tagant pärit, kuid kes olid asunud elama mujale Eestisse. Samuti puudusid perekonnanimed Ruhnu saare elanikel.
1926. a jaanuaris heaks kiidetud perekonnanimede võtmise seadusega (RT 1926, 11, 10) kohustati kõiki veel perekonnanimeta Eesti kodanikke omale kuue kuu jooksul perekonnanime võtma. Nime võtmisest tuli teatada kohalikule perekonnaseisuametnikule, kes nime protokollis. Seaduse eirajatele pidi nime määrama siseminister.
Seega hiljemalt 1926. aasta lõpuks pidid kõigil Eesti kodanikel olema perekonnanimed. Vastav nõue 1934. a nimeseadustes („Nimekorralduse seadus“, RT 1934, 52, 438; „Perekonnanimede korraldamise seadus“, RT 1934, 91, 735) seletub ilmselt sellega, et osal Eesti kodakondsusesse astuvaist kodakondsuseta isikuist (nn halli passi omanikud ) võisid perekonnanimed puududa .
Eesnimed
Eesnime panekut reguleeriti Eesti Vabariigi perioodil 20. märtsil 1931. a perekonnaseisu seaduse kohta antud juhtnööride muudatuse § 26 lg-s 4, mille järgi ei võinud lapse sünniakti kanda vastsündinu kohta nimesid, mis olid vastuolus heade kommetega; mis teisiti võisid tekitada avalikku pahameelt või olid naeruväärsed; samuti ei võinud akti kanda vastsündinud poeglapsele nime, mis üldiselt tuntud tütarlapse nimena, ja vastsündinud tütarlapsele nime, mis üldiselt tuntud poeglapse nimena. Nimede arv ei olnud piiratud. „Perekonnaseisuametniku käsiraamatus“ (Teder 1939: 239) selgitatakse küll, et „nimede liiga suure arvu sissekandmisest akti tuleb perekonnaseisuametnikul ära ütelda sünniakti formulari vastava lahtri piiratuse pärast“.
Kuni 1. juulini 1926, mil hakkas kehtima perekonnaseisu seadus, oli võimalik eesnimede muutmine ühest usust teise üleminekul ning selline nime muutmine oli ka juriidiliselt kehtiv, kui mindi üle usku, mille vaimulikel oli kehtivate seaduste põhjal õigus registreerida perekonnaseisu muudatusi.
Eesnime muutmine oli võimalik alates 1. juulist 1934. aastal nimekorralduse seaduse § 19 põhjal järgmistel põhjustel: nime võõrkeelne kuju, soov mitmest nimest tarvitada ainult üht, muud mõjuvad põhjused.
1934. a lõpus kehtima hakanud perekonnanimede korraldamise seaduse 4. ptk käsitles ka eesnimede muutmist , kuid sisulisi muudatusi see varem kehtinuga võrreldes ei toonud . Samas ei tohtinud vastavalt perekonnanimede ja nimede korraldamise määruse (26.11.1934) § 1-le eesnime muutmisel võtta uueks nimeks sellist, mis ei vastanud eesti õigekeelsusele, seega eesmärk oli soodustada nimede eestistamist.
Isikunimede muutmine
Oma riigi algaegade rahvusliku entusiasmiga ei sobinud kokku see, et suur osa perekonna nimedest (hinnanguliselt umbes pooled) olid võõrkeelsed. Samuti taheti vabaneda orjaaegu meenutavaist sõimu- ja roppudest nimedest perekonnanimedena.
17. detsembril 1919 võeti vastu perekonnanime muutmise seadus (RT 1920, 2/3, 15). Sellega anti Eesti kodanikele võimalus vabaneda võõrapärastest, samuti halva kõla või tähendusega eestipärastest perekonnanimedest ning võimalus säilitada sugukonnanime (sellena mõisteti naise või ema neiupõlvenime). Seadus ei võimaldanud muuta eesnimesid, ei korraldanud olemasolevate ja uute võetavate perekonnanimede kaitset ega öelnud midagi nimede õigekeelsusliku parandamise kohta. Nimemuutmise protseduur oli küllaltki aeganõudev ja keeruline (käis Riigikohtu tsiviilosakonna kaudu), samuti kulukas .
Erandina perekonnanime muutmise seadusest said oma perekonnanime muuta alaliselt Petserimaal või Narva-tagustes valdades elavad inimesed. Nimelt eespool mainitud seadus Petserimaa ja Narva-taguste valdade elanikkude perekonnanimede kohta lubas neil nimedepanekuga samas korras ka nime muuta, kui nimel oli võõrkeelne kõla. Seega nende puhul piisas nimemuutmise soovi
esitamisest antud seaduse põhjal kohapeal tegutsenud nimepanekukomisjonidele. Petserimaal on komisjoni aruande kohaselt oma nime vahetanud 394 isikut (55 eestlast, 107 setut, 232 venelast ) (Postimees 8.02.1922), Narva taga 822 isikut (333 eestlast, 78 ingerlast, 411 venelast) (Postimees 13.08.1921).
Mujal Eestis tavapärase korra alusel vahetati peamiselt sündsusetuid, inetuid nimesid. Sugugi ei kiirustatud muutma võõrapäraseid perekonnanimesid, mis tegelikult oli seaduseloojate eesmärk.
Järgnevatel aastatel tegutsesid nimede eestistamise eestvedajad selle nimel, et nimede muutmise korda lihtsustataks, mis paneks inimesi meelsamini muutma oma võõrkeelseid perekonnanimesid eestikeelsete vastu.
Mõnigi sellesuunaline eelnõu kukkus Riigikogus läbi, kuni 12. juulil 1930. a võeti vastu uus perekonnanimede muutmise seadus (RT 1930, 57). Selle järgi anti nimemuute otsustamine Riigikohtu pädevusest siseministri pädevusse. Mõjuvaks nime muutmise põhjuseks loeti lisaks endistele ka soov eristada nime, kui see on liiga laialt tarvitusel. Asjaajamise kord jäi samasuguseks, kui kehtivuse kaotanud 1919. a seaduses.
Ka need uuendused ei rahuldanud. Huvi nimede eestistamise vastu hakkas ühiskonnas kasvama. Seltskond taunis selle väga tähtsa rahvusliku küsimuse jätmist kodanike rahakoti kanda. Avalikes aruteludes ja mitmetes märgukirjades nõuti maksu alandamist ning protseduuri lihtsustamist.
Eriti soodsad tuuled hakkasid puhuma pärast 1934. a märtsipööret, kui valitsuses hakati kõiki rahvuslikult tähtsaid küsimusi ka riiklikult tähtsate küsimustena käsitama. Kohtu- ja siseministeeriumis välja töötatud uus nimede muutmise seaduse eelnõu sai riigivanema kinnituse 13. juunil 1934 (RT 1934, 52, seaduse elluviimise juhtnöörid RT 1934, 56). Selle, pealkirja järgi „Nimekorralduse seadusega“, vabastati võõrkeelsete ees- ja perekonnanimede muutmine järgnevaks kaheks aastaks igasugustest maksudest, v.a Riigi Teatajas kuulutamise tasu. Nimemuute mõjuvad põhjused jäid endiseks, lisandus võimalus muuta nime siis, kui soovitakse mitmest teisendist ametlikustada ainult ühte. Seati piirangud nime valikule: ei tohtinud võtta tuntud tegelase või üldtuntud sugukonna perekonnanime. Nimemuute otsustajaks jäi siseminister, kes pidi kahtluse korral ära kuulama keeleteadlaste arvamuse. Kehtima jäi endine kolmekuuline vaidetähtaeg. Uuendusena loodi siseministeeriumis perekonnanimede kaitseregister, kuhu võisid oma nime 25 krooni eest lasta kanda need, kes olid oma nime eestistanud pärast 17. detsembrit 1919. Kaitseregistrisse kantud nime võis edaspidi anda vaid nimeomaniku sugulastele.
Ka sellel seadusel oli mõningaid puudusi. Vaidetähtaeg kolm kuud oli liiga pikk. Otsustaja jäi endiselt rahvast kaugele, kuigi sooviavaldusi võisid juba vastu võtta ka kohalikud perekonnaseisuametnikud. Nende osalus piirdus siiski vaid andmete kontrollimisega ja dokumentide edasisaatmisega siseministrile. Seadus ei võimaldanud oma nime kaitsta põliste eesti nimede kandjatel. Ka nime valiku piirangud olid vähenõudlikud. Säilis teatav tasu nimemuute eest. Soodustingimustel ei saanud muuta eestikeelset, kuid halva kõla või tähendusega perekonnanime.
Nende puuduste kõrvaldamiseks andis riigivanem oma 22. oktoobri 1934. a dekreediga uue, perekonnanimede korraldamise seaduse (RT 1934, 91). Selle põhjal võis siseminister panna nii võõrapäraste nimede eestistamise kui ka eestikeelsete, kuid halva tähenduse või kõlaga nimede muutmiste otsustamise kohalikele ametnikele. Oma otsusega 14. detsembrist 1934 (RT 1934, 107) siseminister seda ka tegi, delegeerides oma otsustusõiguse omavalitsuste perekonnaseisuametnikele alates 1. jaanuarist 1935 – see on samast ajast, kui hakkas kehtima nimede eestistamise lihtsustatud kord selle seaduse järgi. Vaidetähtaega lühendati kolmelt kuult eestistamiste puhul ühe kuuni, muudel juhtudel kahe kuuni. Nimede eestistamine ja halvakõlaliste nimede muutmine vabastati igasugustest maksudest. Nähti ette nimede õigekeelsuse vabatahtlik parandamine siseministri poolt antud juhtnööride alusel (isiku avalduse põhjal kohaliku perekonnaseisuametniku juures — RT 1934, 102). Uue nime valikule seati rangemad piirangud kui seni. Ei võinud võtta: 1. tuntud tegelase või üldtuntud sugukonna perekonnanime; 2. kaitstud nime; 3. perekonnanime, millel on halb või labane tähendus, halb kõla, või mis on liiga laialt tarvitusel; 4. võõrkeelset perekonnanime, kui sooviavaldaja on eesti rahvusest või kui tal on eestikujuline perekonnanimi. Siseministri 26. novembri 1934. a määrusega (RT 1934, 102) seati veel üks piirang: uueks nimeks ei saa võtta sellist, mis ei vasta eesti õigekeelsuse eeskirjadele.
Järgnenud seaduse muutmise seaduste, määruste ja juhtnööridega anti rida täpsustusi. Näiteks riigivanema poolt 22. märtsil 1935. a antud seadusemuudatusega (RT 1935, 30) võis kaitseregistrisse hakata kandma ka põliseid ja muudetud eestipäraseid nimesid ning nimekaitse tasu vähendati 25 kroonilt 15 kroonile. Ka nimede eestistamise lihtsustatud korra tähtaega pikendati mitmel korral, viimati 1939. aastal kuni 1. jaanuarini 1941 (RT 1937, 101; 1939, 115).
3.2.3 Isikunimekorraldus Nõukogude ajal
Nõukogude aja ülevaates, osalt ka varasemas ja hilisemas osas on refereeritud Piret Mõistliku bakalaureusetööd (Mõistlik 2001).
1. jaanuarist 1941 kehtestati Eestis Vene NFSV „Abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeks“ ( ENSV Teataja 1940, 73), millega tühistati kõik varem kehtinud nime puudutavad õigusaktid. Dokumentides tuli tarvitusele isanimi. Eraldi isikunimeseadust Nõukogude ajal vastu ei võetud.
Nime muutmise kohta hakkas kehtima 1940. a 31. märtsi NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus „NSV Liidu kodanike perekonna- ja eesnimede muutmise korra kohta“ (NSV Liidu Ülemnõukogu Teataja 1940, 11). Selle seadluse § 3 põhjal kohustati NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu kinnitama NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi instruktsiooni „NSV Liidu kodanike perekonna- ja eesnimede muutmise korra kohta“. See kinnitati 7. aprillil 1940. a (NSV Liidu Määruste Teatmik 1940, 8). Instruktsiooni järgi võis oma nime muuta vähemalt 18-aastane NSV Liidu kodanik, välja arvatud juhul, kui ta viibis eeluurimise all või oli kohtu poolt karistatud või kui riigivõimu organite poolt oli proteste. Abielus olija nimemuude ei läinud automaatselt üle abikaasale. Nime muutmise sooviavaldused tuli otsustada kolme kuu jooksul, otsuse peale võis kaevata kõrgemalseisvale organile.
26. juulil 1957 andis Eesti NSV Ministrite Nõukogu korralduse nr 1016-k , millega kinnitas Eesti NSV Siseministeeriumi ja Eesti NSV Vabariikliku Perekonnaseisuaktide Büroo poolt esitatud juhendi „Perekonnaseisuaktide registreerimise korra kohta linnade ja rajoonide perekonnaseisuaktide büroodes“ (Juhend perekonnaseisuaktide registreerimise korra kohta linnade ja rajoonide perekonnaseisuaktide büroodes. Teenistuslikuks kasutamiseks. Tallinn 1957). Juhendi üheksandas osas reguleeriti perekonna- ja eesnime muutmist, kuid varasemaga võrreldes see muudatusi kaasa ei toonud. Juhendile olid lisatud nimemuutmise aktide ja tunnistuste näidised. Samas oli sätestatud lapsele perekonnanime panek perekonnaõiguslikust aspektist (juhendi punktid 31, 32, 33 ja 37). Lühidalt: abielulaps ja sellega võrdsustatu sai vanemate ühise perekonnanime või selle puudumisel vanemate kokkuleppel ühe vanema perekonnanime, vallaslapsele kandus ema perekonnanimi, leidlapsele andsid nime eestkostjad või hooldajad. Juhendi punktis 93 on käsitletud perekonnanime abiellumisel: abiellujad võisid võtta ühiseks perekonnanimeks kas mehe või naise perekonnanime või jääda abielueelsete perekonnanimede juurde. Punktide 107 ja 108 alusel jäeti abielu lahutanud vanemate lastele see perekonnanimi, mis neil oli sünni registreerimisel, kui aga laste perekonnanime sooviti pärast vanemate abielu lahutamist muuta, tuli selleks pöörduda eestkoste- või hooldusasutuste poole.
Eesti NSV Ülemnõukogu istungjärgul 31. juulil 1969. aastal kinnitatud ja alates 1. jaanuarist 1970 kehtestatud „Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi“ (Eesti NSV Teataja 1969, 31) nimesid puudutavad sätted järgivad üldiselt varasemaid juhtnööre: lapsele antakse ees- ja perekonnanimi vanemate kokkuleppel, selle puudumisel määrab nime eestkoste- või hooldusorgan (§ 63, 64); 10-aastaseks saanud lapse nime võis muuta ainult tema nõusolekul (§ 65 lg 4). Samuti oli koodeksisse lisatud 19. ptk perekonna-, ees- ja isanime muutmisest, mis peamiselt kordas perekonnaseisuaktide registreerimise korra juhendis sätestatud põhimõtteid. Koodeksi § 203 kommentaar 2 täpsustab, et nime muuta on lubatud ainult mõjuvatel põhjustel nagu nime halb kõla või raskused selle hääldamisel, ühe abikaasa soov kanda teise abikaasaga ühist perekonnanime või tagasi saada oma abielueelset perekonnanime (Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 1974, lk 225–226).
Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22. septembri 1970. a määrusega nr 432 kehtestati eeskirjad perekonnaseisuaktide registreerimise, korraldamise ja arhiveerimise kohta. Sisulisi muudatusi-täiendusi senikehtinud korraga võrreldes need eeskirjad kaasa ei toonud.
26. märtsil 1971 . aastal NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi poolt vastu võetud “Seadlus NSV Liidu kodanike poolt perekonna-, ees- ja isanime muutmise kohta” (NSV Liidu Teataja 1971, 13) tühistas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 31. märtsi 1940. aasta seadluse „ NSVL kodanike perekonna- ja eesnimede muutmise korra kohta“. Uue korra järgi võis lisaks ees- ja perekonnanimele muuta ka isanime.
Eesti NSV Ministrite Nõukogu 14. märtsi 1977. aasta määrus nr 118 „Perekonnaseisuaktide kannete muutmise, taastamise ja annulleerimise korra ning aktiraamatute hoidmise korra ja tähtaegade põhisätete kohta“ (Eesti NSV Teataja 1977, 14) andis võimaluse parandada sünniaktis lapse ees- või perekonnanime, kui sünniakti koostamisel oli lapsele nimi antud vanemate soovi arvestamata.
1. jaanuarist 1986 hakkasid kehtima Eesti NSV Ministrite Nõukogu 30. detsembri 1985. aasta määrusega nr 665 antud uued perekonnaseisuaktide registreerimise eeskirjad (Eesti NSV Teataja 1986, 16). Perekonnanimede osas muudatusi ei olnud. Need eeskirjad tühistati alles Vabariigi Valitsuse 19. augusti 1997. aasta määrusega nr 159 (RT I, 1997, 62).
Kahe eesnime piirang. 1985. a juunist alates rakendati 28. märtsil 1984 NSVL justiitsministeeriumis alla kirjutatud “Instruktiivset juhendit sünni registreerimise küsimustes” (Andres Mihkels, Keelatud Anna-Liisa?, Edasi 16.01.1987, nr 12, lk 4; Nimi lapsele, Õhtuleht 10.03.1987, lk 2). Selle 11. punkti järgi võis lapsele panna vaid ühe nime, kahe eenime panek (k.a sidekriipsuga nimed) oli keelatud. Põhjuseks toodi see, et tavakasutusse kipub mitmest nimest siiski vaid üks jääma ning probleeme võib tekitada see, kui eri dokumentides esineb erinev nimi. Juhendi alusel oli kahe järgneva aasta jooksul kaksiknimede kasutus piiratud. Üksikjuhtudel on kaksiknimesid ka tol perioodil registreeritud, kuid suurem osa valis seaduse survel ühe nime soovitud kahest või kahest nimest kokku kirjutatud nime, mis formaalselt ettekirjutusele vastas. Keeld tekitas palju pahameelt ja nii tuli riigil järeleandmisi teha; edaspidi võis lapsele anda ka kaks sidekriipsuga seotud nime (sidekriipsu kasutamist peeti iseenesestmõistetavaks ja oli sisuliselt kohustuslik) ( Henn Riive, Keelatud Anna-Liisa? Anna-Liisa jälle vaba, Edasi 29.07.1987, nr 173, lk 4).
Piirangu tühistamise järel on paljud vanemad kokkukirjutatud nimele algselt kavatsetud kirjakuju andnud (nt Sten -Erik pro Stenerik ).
3.3 Isikunimekorraldus praegu
21. veebruaril 1995 vastu võetud keeleseaduse (RT I 1995, 23, 334 jj) järgi on Eesti riigikeel eesti keel. Riigikeele ametliku kasutuse aluseks keeleseaduse mõttes on eesti kirjakeele norm. Sama seaduse § 20 sätestab, et Eesti kodaniku nime ametlik kuju kirjutatakse eesti-ladina tähtedega; Eesti kodaniku nimesid kirjutatakse muud tähestikku kasutavates keeltes vastavuses kirjakeele normides kehtestatud ümberkirjutusreeglitega. Keeleseaduse § 22 põhjal on Eesti kodaniku nime rahvusvaheline ladinatäheline kuju samane Eestis kasutatavaga.
Perekonnanime staatust perekonnaõiguse seisukohalt reguleerib 12. oktoobril 1994 vastu võetud perekonnaseadus (RT I 1994, 75 jj) . Selle § 5 käsitleb perekonnanime valikut abiellumisel, § 31 perekonnanime pärast abielulahutust, § 47 ja § 48 lapse perekonnanime ja selle muutmist, § 85 lapsendatava ees- ja perekonnanime, § 114 leidlapse ees- ja perekonnanime. Varasemaga võrreldes uuenduseks on abiellujatele antud võimalus liita oma perekonnanimele abikaasa perekonnanimi.
Nimemuutmisi reguleerivad perekonnaseaduse paragrahvid 126 ja 140. Perekonnaseaduse § 140 järgi kohaldatakse nime muutmisel Eesti Vabariigi riigivanema 1934. aasta 22. oktoobri dekreediga kehtestatud perekonnanimede korraldamise seaduse (RT 1934, 91) sätteid, välja arvatud 1. ja 3. peatükk ning § 8 1. lõige, § 10 1. lõike punkt 3 ja 4 ja 2. lõige, § 12, § 13, § 14 2. lõige, § 16 ning § 25 1. lõige. Kuni nimeseaduse kehtestamiseni otsustab Eesti kodaniku nime muutmise siseminister. Samas korras muudetakse Eestis alalise elukohaga isiku nime, kes ei ole teise riigi kodanik. Riigilõivuseaduse (RT I 1997, 80 jj) § 72 järgi on nimemuutmisakti koostamine tasuline .
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusega 3. maist 2001 (RT III 2001, 15) on tunnistatud kehtetuks perekonnaseaduse § 140 lõikes 1 viidatud perekonnanimede korraldamise seaduse (RT 1934, 91) § 11 osas, mis sätestab, et sooviavalduses palutud uueks perekonnanimeks ei või olla „perekonnanimi, millel võõrkeelne kuju, kui perekonnanime muutmise sooviavaldaja on Eesti rahvusest või kui sooviavaldajal on eestikujuline perekonnanimi“.
(Kohtuasja taustast : siseminister keeldus 15. aprilli 1999. a käskkirjaga rahuldamast Marika Arendi taotlust oma nime muuta. M. Arendi soovis uueks perekonnanimeks Arendi Elita von Wolsky. Keeldumise õigusliku alusena märgiti siseministri käskkirjas perekonnaseaduse § 140 lg 2 ning riigivanema 22. oktoobri 1934. a dekreediga kehtestatud perekonnanimede korraldamise seaduse § 11. M. Arendi esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada siseministri käskkiri, leides, et see on motiveerimata ja selle andmisel ei ole arvestatud tema soovi alal hoida oma suguvõsa nime. Kaebaja taotles ka perekonnanimede korraldamise seaduse § 11 põhiseadusevastaseks tunnistamist, kuna piirang, mille kohaselt võõrkeelse kujuga perekonnanime ei või taotleda eesti rahvusest või eestikujulist perekonnanime kandev isik, diskrimineerib rahvusliku tunnuse alusel eesti rahvusest isikuid ning on seetõttu vastuolus põhiseaduse §-ga 12. Tallinna Halduskohus tühistas 21. veebruari 2001. a otsusega siseministri vaidlustatud käskkirja ning esitas 27. veebruaril 2001 Riigikohtule taotluse kontrollida perekonnaseaduse § 140 lg 1 vastavust põhiseadusele.)
Eesnimekasutust reguleerib perekonnaseaduse II osa 7. ptk § 46. Eesnimevalik on piiratud vaid lg 3 sisuga, keelates lapsele panna eesnime, mis ei ole kooskõlas heade kommete ja tavadega, ning lõikega 4, mis lubab lapsele panna kuni kolm eesnime või ühe kahekordse eesnime (koosneb kahest sidekriipsuga seotud nimest). Ka eesnime muutmisel kohaldatakse riigivanema 1934. a 22. oktoobri dekreediga kehtestatud perekonnanimede korraldamise seadust.
Kui vaadata eeltoodud seadusesätteid, siis selgub , et isikunimede õiguslik regulatsioon on veel üsna puudulik.
Vaatame näiteks perekonnanime muutmist. Muutmise põhjustena loetleb praegu kehtiv 1934. a perekonnanimede korraldamise seaduse § 8 järgmisi: perekonnanime võõrkeelne kuju; perekonnanime halb või labane tähendus või perekonnanime halb kõla; soov eristada perekonnanime, kui see on liiga laialt tarvitusel; soov hoida alal sugukonnanime; soov mitmest perekonnanime teisendist tarvitada ainult üht; muud siseministri poolt küllaldaseks peetavad põhjused. Peale selle on öeldud, et eestipärane, kuid õigekirjutuse poolest vigane perekonnanimi parandatakse nimeomaniku soovil siseministri poolt antud juhtnööride alusel. Sama seaduse § 11 kehtestab piirangud uue nime valikule: uueks perekonnanimeks ei või olla mõne tuntud tegelase või mõne üldtuntud sugukonna perekonnanimi ega perekonnanimi, mis on kantud perekonnanimede kaitseregistrisse. Samuti perekonnanimi, millel on halb või labane tähendus, halb kõla või mis on liiga laialt tarvitusel, kui ka perekonnanimi, millel võõrkeelne kuju, kui perekonnanime muutmise sooviavaldaja on eesti rahvusest või kui sooviavaldajal on eestikujuline perekonnanimi.
Paljud neist sätetest on tänapäeval praktiliselt teostamatud. Liiga laialt tarvitusel olevate nimede loendit meil praegu ei ole, ega ole ka otsust, mille alusel lugeda mingit perekonnanime laialt tarvitusel olevaks. Ei ole reegleid perekonnanimede keelsuse üle otsustamiseks (kohanimede keelsuse üle otsustamiseks on eeskiri kehtestatud – RT I 1997, 65). Nimede õigekeelsuse parandamise punktis on tühi viide siseministri juhtnööridele. Neid praegustel perekonnaseisuametnikel kasutada ei ole. Omal ajal siseministeeriumis peetud perekonnanimede kaitseregistrit tänapäeval ei peeta.
Kuni Riigikohtu eelmainitud lahendini 3. maist 2001 kehtis nimemuutmisel paradoksaalne kord, et eesti rahvusest või eestipärase perekonnanimega isikud ei saanud uueks perekonnanimeks valida mitte-emakeelset nime, küll aga said mis tahes keelse perekonnanime omale valida muust rahvusest Eesti kodanikud. 1990. aastate algupoolel levis nende hulgas tendents muuta oma nimed eestikeelseks (Rein Sikk, Ivanidest saavad Juhanid ja Lebedevidest Luiged . – Eesti Päevaleht 27.10.1999). Nimevahetuse tippe oli 1993. aasta, mil Tallinna perekonnaseisuametis soovis uut nime saada 643 isikut, suurem osa neist kandis venepärast nime (Kaie Ilves, Kuidas muuta nime? – Õhtuleht 7.09.1995; Urmas Seaver, Tallinlased on agarad nimevahetajad. – Sõnumileht 3.06.1997). Ilmselt tehti seda oma laste tuleviku nimel ja selleks, et Eestis paremini hakkama saada (Rein Sikk, Virumaal eestistatakse nimesid. – Eesti Päevaleht 24.03.1997).
Iseasi , kas suguvõsadele meeldib, kui nende nime valib omale sellele suguvõsale võõras isik. Praegune kord seda kuidagi ei takista. Ka omal ajal kaitstud nimed, mille eest inimesed maksid suuri summasid riigikassasse, on praegu jäetud kaitseta.
Eesnimede puhul võimaldab kehtiv seadus perekonnaseisuametnikel vanemate arututele soovidele nime valides vaid õige piiratud ulatuses vastu astuda. Kokkuleppeliselt on heade tavade ja kommete alla mahutatud keeld panna nimeks tähenduselt kohatuid sõnu, numbreid ja üksikuid tähti (sh nt Jr., Jun.). Kuid neidki on sünniregistrisse kantud, nt tüdrukutele Angry (ingl vihane ), Bajana, Demona, Grisli , Marle, Silli (sm heeringas, ingl silly rumal, lollakas), Tsirkka (vrd circa ); poistele Amor, Banda, Beg (ingl paluma, kerjama), Demo, Ego, Eros , Heikko (sm nõrk, jõuetu), Hermo (sm närv), Jonni , Klein (sks väike), Lucifer , Mango, Sagris; Vladimir Teine.
Perekonnaseisuametnike seas on levinud hoiak proovida vanemaid veenda, ent lepitakse siiski praktiliselt kõigi vanemate soovidega. Kui 1970. aastatel leidub sünniakti märkuste lahtris võõrapärase või kaksiknime registreerimisel sageli täiendus: „Vanemate tungival soovil saab laps nimeks (näiteks) Ruth “, on praegustel ametnikel vastava seadusepunkti ettenäitamiseta peaaegu võimatu vanemaid veenda.
Ühe põhjusena on nimetatud just vähest seaduse kaitset. Ametnikud kasutaksid meelsasti ka juhtnööride ja määruste abi, eriti näiteks võõrapäraste nimede registreerimisel (Mõistlik 2001: 71). Kasutusel olevate nimevariantide rohkust arvestades oleks taoliste loetelude olemasolu igati põhjendatud: ajajärgul, kui uusi nimesid või eri keelte kirjapilte tuleb erinevaid infokanaleid pidi juurde tohutul määral, on ametnikul peaaegu võimatu teada, missugused variandid on – küll võõrapärased, aga – olemas ja kasutussobilikud.
Arvestada tuleb ka, et sündide registreerimisega tegelevad nt valdades väga erineva ettevalmistusega ja nimevaistuga inimesed, kelle kogemus keskustes igapäevatööna nimede registreerijatele alla jääb.
Kõigi isikunimeküsimustega peaks tegelema uus isikunimeseadus, mille koostamise nägi ette juba perekonnaseaduse § 140. Aastast 1995 alates on Keeleamet (praegu Haridusministeeriumi keeleinspektsioon) korraldanud isikunimeteemalisi nõupidamisi, mille tulemusena töötati välja ja kiideti Justiitsministeeriumis 19. jaanuaril 1996 heaks isikunimeseaduse kontseptsioon . 22. aprillil 1996 moodustas keeleamet haridusministri 1. aprilli 1996 käskkirja alusel isikunimekomisjoni, mis pidi välja töötama isikunimeseaduse eelnõu 1. detsembriks 1996. Komisjoni töö ei käivitunud, takerdudes arvatavasti rahapuudusesse. 27. juunil 1999 saatis Emakeele Seltsi juhatus siseministrile kirja ettepanekuga jätkata isikunimeseaduse eelnõu väljatöötamist Siseministeeriumi juures. Seltsi juhatuse ettepaneku aluseks olid seltsi 24. mai 1999. a koosolekul kõlanud ettepanekud ja arvamused. Oma 26. juuli vastuses peab ka siseminister teemat sedavõrd oluliseks, et on valmis moodustama asjaomase töörühma. Mõneks ajaks jäi küsimus siiski soiku, kuni selle elustas eespool juba mainitud Marika Arendi kohtuasi. Isikunimeseaduse eelnõu väljatöötamise töörühm moodustati siseministri 15. mai 2001. a käskkirjaga nr 203 ja sai ülesandeks välja töötada isikunimeseaduse eelnõu 1. detsembriks 2001. Eelnõu valmis 2002. aasta oktoobriks ning esitati Riigikantseleisse 29. oktoobril 2002.
3.3.1 Isikunimeseaduse eelnõu
Eesti riigikeel on eesti keel, mida kaitsevad põhiseadus ja keeleseadus. Riigikeele ametliku tarvituse aluseks on kirjakeele norm. Nimed on riigikeele osa. Seega on loogiline, et ka nimekirjutus peab vastama eesti kirjakeele normile. Selle nõude esitamist ei saa tagasi lükata väidetega isiku põhiseaduslike õiguste piiramisest. Muidu peaksime loobuma õigekeele õpetamisest koolides ja laskma kogu ametliku keelekasutuse vabaks. Isikunimeseaduse eelnõu väljatöötanud komisjon oli seisukohal, et nimede kirjapilt peab vastama eesti õigekirjutuse reeglitele.
Nimed on ka osa meie rahvuslikust pärandist. Seega on õigustatud nimede säilitamine ja kaitse. Eriti käib see perekonnanimede kui konservatiivsema nimistuosa kohta. Seetõttu on isikunimeseaduse eelnõus seatud piiranguid perekonnanime muutmisele. Seisukoht on, et nime muutmiseks peavad olema väga mõjuvad põhjused (loetletud eelnõu §-s 18) ning et uus võetav perekonnanimi peab vastama teatud tingimustele (loetletud eelnõu §-s 19). Eriti rõhutatakse nime vastavust eesti nimetraditsioonile ja õigekirjutustavale. Erand tehakse teistest rahvustest isikutele, kellel lubatakse valida oma nimetraditsioonile vastav nimi.
Nimistu kui ajaloolise pärandi säilitamise püüetega on kooskõlas ka eelnõu autorite seisukoht abiellumisel moodustatud liitperekonnanimede mittepärandatavuse kohta. Eesti nimesüsteemile on omane ühekordne perekonnanimi; kaheosalisi perekonnanimesid esineb vaid erandina. Nende juurdetekitamine ei oleks mõistlik. Eelnõu kohaselt abiellumise korral isiku soovil moodustatav kaheosaline perekonnanimi ei oleks pärandatav, küll aga saaks pärandada seniseid kaheosalisi perekonnanimesid.
Perekonnanimede perekonnaõiguslik regulatsioon on isikunimeseaduse eelnõusse üle võetud praegu kehtivast perekonnaseadusest peaaegu muudatusteta.
Isikunimeseaduse eelnõu täpsustab olulisel määral kehtivas perekonnaseaduses eesnimele esitatavaid nõudeid. Seaduseelnõu järgi võib lapsele panna kuni kolm lahku kirjutatud nime või kaks sidekriipsuga seotud nime; ei ole lubatud panna nime, mis eraldi või koos perekonnanimega ei ole kooskõlas heade kommete või eesti nimetavaga; ei või mõjuva põhjuseta panna tavatut eesnime, mis keeruka või üldisele keelekasutusele mittevastava kirjapildi või häälduse tõttu või üldkeelelise tähenduse tõttu ei ole eesnimena kasutamiseks sobiv, ei vasta isiku soole või on üldtuntud isikunimi .
Isikunimeseaduse eelnõu kohaselt luuakse siseministri valitsemisalas nõuandev 7 kuni 11 liikmega isikunimekomisjon. Komisjoni ülesandeks on anda siseministrile soovitusi isikunime andmise või kohaldamise vaidlustamise korral, anda nõu isikunimede moodustamise kohta esitatud küsimustele vastamiseks ja probleemide lahendamiseks, teha ettepanekuid isikunimede moodustamist täpsustavate nõuete sätestamiseks, anda selgitusi isikunimede vastavuse kohta nimeseaduse nõuetele. Seejuures on komisjonil õigus saada isikunimede andmise ja kohaldamise küsimustele riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustelt vastuseid, anda isikunimeseaduse selgitamiseks ja tutvustamiseks juhendeid ja selgitusi, saada nimeteadusliku usaldusasutuse isikunimeteemalisi eksperdihinnanguid.
Seega loodaks keskne nimekorralduse küsimustega tegelev ekspertorgan, kuhu sellesuunaline tegevus koonduks. Seni on sama ülesannet täitnud vabatahtlikus korras Emakeele Selts ja Eesti Keele Instituudi ning ülikoolide töötajad. Nende kohustused ja õigused isikunimekorralduslikes küsimustes ei ole kusagil reglementeeritud, samuti ei ole nende tööd eraldi tasustatud .
Riikliku isikunimekomisjoni loomine võimaldaks süstemaatilisemalt isikunimekorraldust edendada. Riigipoolne tugi annaks võimaluse luua või omandada nimekorralduseks vajalikud andmebaasid . Praegu haldab rahvastikuregistrit AS Andmevara, kust nimeandmete omandamine käib üksikutele uurimisasutustele rahalises mõttes ülejõu.
3.3.2 Isikunimede keelsus
Eesti eesnimesid jagatakse traditsiooniliselt eestikeelseteks ja võõrkeelseteks. Eestikeelsete hulka kuuluvad nimed, mis toetuvad omatüvedele ning millel pole võõraks peetavaid struktuurijooni, n.o 1) muinaseesti nimed praegusaegsel kujul, 2) tehisnimed, 3) lähisugulaskeeltest pärit nimed, 4) täiesti eesti keeles muganenud laennimed. Võõrkeelsed nimed on muganemata või osaliselt muganenud nimed, mis on eestlaste kasutusse jõudnud põhiliselt viimase 150 aasta jooksul.
Praeguse eelisnimestiku järgi otsustades on populaarsemad rahvusvahelised nimed. Eeliskahekümnes on nii poistel kui tüdrukutel valdavad võõrkeelsed nimed. Eesti omanimed on esindatud vaid üksikute laennimedega (Liis, Triin, Kadri , Liisa; Kristjan, Siim, Mihkel, Tanel, Taavi ), ülejäänud on vanemad või uuemad võõrapärased nimed.
Eesti eesnimistut iseloomustab avatus, nimevaliku kiire vaheldumine; uusi nimesid leiutavad nii vanemad ise, kuid tavaline on nimede laenamine rahvusvahelisest kasutusest. Kuivõrd ka 19. sajandi keskpaigale eelneval perioodil kasutati – küll muganenud kujul ja eestipäraseks peetuna – rahvusvahelisi ristiusu taustaga nimesid, on teiste rahvaste nimede kasutamist Eestis sedavõrd omaks peetud, et selgelt eesti päritolu eesnimede suurest ülekaalust saame rääkida vaid 20. saj üksikutel perioodidel (1930.–1940., 1980. aastad). Nimesid laenatakse nii lähinaabritelt kui ka kaugemalt (leedu Egle, soome Erki , Kaisa, rootsi Sven, inglise Kätlin, Annabel, Kevin, Robin ).
Muidugi võiksid eesti lapsevanemad eelistada eesti omanimesid, ent kuivõrd võõrnimede kasutamise tava on väga pikaaegne, ei saa oodata olulist nimemaitse muutust. Ka teiste maade olukorra järgi otsustades on üldine suund üha suurema ühtlustumise ning rahvusvahelistumise poole. Seega on teatud mõttes tegemist paratamatu protsessiga. Seda tasakaalustab ka tõsiasi, et rahvusvahelisest nimevarast valivad eesti lapsevanemad eeskätt need nimed, mis eesti kasutusse (struktuur, hääldus) sobivad (nt Annabel, Laura, Kevin, Robin). Liiga keerulisi ja kaugeid nimesid kasutatakse üksikjuhtudel ning seejärel kaovad nad tarvitusest.
Uuema tendentsina tuleb nimetada siiski seda, et kui varasemate uute laenude puhul eelistati eestipärast kirjapilti, siis nüüd jäävad sageli ülekaalu võõrvariandid (nt eelisnimede hulgas on Kelly pro Kelli ). Aastatel 1990–2000 esines mõni võõrtähtedest või võõrapärastest tähekombinatsioonidest 7,7% tüdrukute nimedes ja 4,9% poiste nimedes; 1990. a oli vastavad näitajad 5,6% ja 2,9%, 1970. aastateni sai võõrtähega nime kuni 2% lastest.
Võõrtähtedega on seotud ka praeguse nimekasutuse üks olulisimaid negatiivseid tendentse, järjest enam on kasutusse tulnud mitmesuguseid segavariante: võõrtähti lisatakse nii võõrast päritolu kui ka omanimedesse suvaliselt.
Ortograafiat aluseks võttes võib eesti nimesid jagada kolme rühma: omanimed, võõrnimed ja tsitaatnimed. Omanimed on kõik eestikeelsed nimed (vt eespool). Võõrnimed on muganemata või osaliselt muganenud nimed, millel on võõraks peetavaid struktuurijooni (nt võõrsõnatähed – Rudolf ; nimealguline b, d, g – Brita ; järgsilbi pikad täishäälikud või rõhk järgsilbil – Marleen ). Tsitaatnimed on nimed, mida kirjutatakse vastava keele reeglite kohaselt, kust nimi on üle võetud. Omanimedes ja võõrnimedes ei tohiks võõrtähti kasutada, eriti lubamatu on võõrtähtede kasutamine selgelt omapäritolu nimede korral (nt Õnnely, Daavy). Tsitaatnimedes võib kasutada võõrtähti ning võõrapäraseid tähekombinatsioone, kuid vaid seal, kus nad alusnimes on (Christina, Caroline , Felix, mitte Cristiina, Carolain, Velix).
Perekonnanimede keelsuse kohta tänapäevaseid statistilisi andmeid esitada küll ei ole, ent nende rühmitus võiks olla üsna analoogiline eesnimede omale. Omasõnade kirjaviisis olevad perekonnanimed (Tamm, Mallene, Tähemaa) on kõik kahtlemata eestikeelsed. Võõrsõnakirjaviisis perekonnanimesid (Šank, Damberg) loeti 1930. aastatel kindlasti võõrapärasteks ja neid ei olnud nimemuutmise käigus võimalik võtta, samuti kui täielikult mõne võõrkeele kirjaviisis perekonnanimesid (võrreldavad tsitaatsõnadega, nt Reichenberg, Wolsky). Mõttekam on seetõttu üritada piiritleda eestikeelseid ja võõrkeelseid perekonnanimesid, võttes mõnevõrra aluseks kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise korra (RT I 1997, 65, 1098).
Perekonnanime eesti- või võõrkeelsust saab määrata mitme tunnuse järgi:
1. Leksikaalsete tunnuste järgi on eestikeelsed nimed need, mis sisaldavad äratuntavalt mõne eestikeelse sõna vormi, näiteks Kask , Tamm, Lepikult, Mäeumbaed, Jõeäär. Niisamuti on võõrkeelsed need nimed, mis sisaldavad mingi võõrkeelse sõna vorme, näiteks Birk, Eichenwald, Ellerrode (saksakeelsed nimed), Berezovski, Poddubnõi ( venekeelsed nimed), Järvenpää, Kettunen (soomekeelsed nimed).
2. Ortograafiliste tunnuste järgi on eestikeelsed nimed need, mille kirjutusviis ja hääldus on kooskõlas eestikeelsete sõnade ortograafiaga, näiteks Jürine, Martna, Lugus. Võõrkeelsete nimede tunnuseks on võõrtähtede esinemine, näiteks Cederberg, Ericsson ; samuti kirjapildi ja häälduse lahknevus (eesti kirjaviisi mõttes): näiteks hääldatakse nime Uesson [uuesson] ja nime Adoberg [aadoberg].
3. Derivatsiooniliste tunnuste järgi on eestikeelsed nimed need, mille lõpus eesti perekonnanimedele (ka kohanimedele vm-dele) tüüpiline järelliide, nt -ste (Jaanuste, Väluste), ‑vere ~ -ver (Lillevere, Jõgever), -ma (Tähema, Valgma) vms. Võõrkeelseid nimesid selles osas eristavad näiteks liited ‑son (tüüpiline Skandinaavia ja saksa perekonnanimedes: Bengtsson, Magnusson), ‑ berg (saksa ja rootsi nimedes: Blumberg , Alberg), ‑man(n) (saksa nimedes: Holzmann, Bergmann).
4. Kui nimes puuduvad mingid erilised tunnused, mille alusel saaks teda liigitada, saab lähtuda ka nime foneetilisest kujust ; nii on loetud eestikeelseks nimeks neid, mille häälikkuju on kooskõlas eesti omasõnade struktuuriga: Jesse (vrd kohanimed Üsse, Visse, Jõesse), Kelam (vrd valem, tulem jms).
Eesti- ja võõrkeelse nime piiritlemine ei ole alati lihtne, kõige rohkem valmistavad probleeme hübriidkeelsed nimed, kus üks osa eesti-, teine võõrkeelne, nt Tõnisson, Võsuberg jms. 1930. aastatel valitsenud käsituses loeti niisugused nimed kahtluseta võõrapärasteks, praegu on nt eestipäraseks loetud nimi Veerberk.
3.3.3 Isikunimekorraldusega tegelevad institutsioonid
Perekonnanimede allikateks olevaid dokumente hoitakse Riigiarhiivis, maakonnaarhiivides, Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna arhiivis jm (nende dokumentide liike ja säilitamispaiku tutvustab põhjalikult Must 2000). Jooksvad andmed Eesti elanike praeguste nimede kohta leiduvad AS Andmevara poolt hallatavas rahvastikuregistris.
Isikunimede uurimise ja korraldamisega on seni tegeldud peamiselt Emakeele Seltsis, Eesti Keele Instituudis ning ülikoolides. Perekonnanimede uurimise kohta leidub põhjalikke ülevaateid viimasel ajal ilmunud kirjanduses (Henno 2000, Must 2000). Nimede ajalugu, uurimist ja korraldamist käsitlev käsikirjaline ja trükitud kirjandus on fikseeritud Eesti onomastika bibliograafia leheküljel Internetis aadressil http://www.eki.ee/nimeselts/bib/ . Eestit puudutava onomastilise kirjanduse loendit avaldatakse jooksvalt ka sariväljaandes Onomastica Uralica. Koostatud on andmebaas XIX sajandil eestlastele pandud perekonnanimede ning eestistatud perekonnanimede kohta (vt Must 2000). Viimasel ajal on hoogustunud isikunimede uurimine ülikoolide juures, kaitstud on mitmeid lõpu- ja magistritöid (nende loend leidub mainitud Interneti-aadressil). Paremini uuritud on perekonnanimede ajalugu XIX sajandil ja Eesti Vabariigi ajal. Vanema ajaloo uurimist on takistanud allikate vähesus ja uurimise komplitseeritus vanade arhivaalide puhul. Nimistu nüüdisaegse koostise uurimise puhul on oluliseks takistuseks rahvastikuregistri nimeandmete kättesaamatus (või kättesaadavus suure raha eest) uurijatele. Nii ei teata praegu eesti- ja võõrkeelsete perekonnanimede suhet, nimede struktuuri, nimede jaotuvust rahvuseti jm uurijatele ning nimekorraldajatele olulisi andmeid. Loodetavasti saab loodav isikunimekomisjon ligipääsu nendele andmetele.
Nii võib ütelda, et eeldused isikunimede korraldamiseks on soodsad. Valminud on isikunimeseaduse eelnõu, loodetavalt luuakse isikunimekorraldusega spetsiaalselt tegelev komisjon. Nimede uurimiseks on eeldused olemas korralike bibliograafiliste ning nimeandmebaaside näol. Uurijatele tuleks veel kättesaadavaks teha nüüdisaegsete perekonnanimede koondandmebaas. Suuremat tähelepanu nõuab isikunimekorraldust käsitleva kirjanduse hankimine, soovitavalt võiks selleks rahasid eraldada ja koondada see kirjandus loodava isikunimekomisjoni juurde.
3.4 Isikunimekorralduse ülesanded
Isikunimeseadus jääb siiski ka tulevikus sedavõrd üldiseks, et oluline osa on rakendusmäärustel, mis praktikas nt perekonnaseisuametnikke peaksid toetama. Need võivad olla praeguste kasutusandmete alusel koostatavad nimekirjad, nt kahesooliste nimede esinemise kohta Eestis, võõrkeelsete nimede korrektsed ja välditavad kirjakujud jne. Nimekirjad jm abimaterjalid peaksid kasutusvalmis olema selleks ajaks, kui seadust rakendama hakatakse. Eesnimepiirangud suletud loetelu alusel ei ole eesti nimetraditsiooni arvestades mõeldavad ega vajalikudki, eriti kui üldist nimepilti õnnestub eesti ortograafiareeglite kohaseks parandada või suunata.
Nimekorraldajatel oleks tarvis ligipääsu rahvastikuregistri nimeandmetele, et teha otsustusi nimemoodustust puudutavates küsimustes. Näiteks laialt tarvitatavate perekonnanimede loendi koostamisel peaks aluseks olema rahvastikuregistri andmed nimede sageduse kohta. Nimede soole vastavuse üle otsustamiseks oleks tarvis teada, mis soost isikutele mingit nime kui palju on antud. Soome isikunimekomisjonil on reaalajas ligipääs rahvastikuregistri nimeandmetele, kuhu komisjon saab esitada teda huvitavaid päringuid. Võiksime sellest võtta eeskuju.
Samuti tuleks isikunimekomisjoni juurde koondada erialase kirjanduse kogu, kuhu tellitakse ja ostetakse isikunimekorraldust puudutavat kirjandust nii kodu- kui ka välismaalt. Praegu Eesti raamatukogudes leiduv onomastiline kirjavara on võrdlemisi kaootilise koosseisuga, tihti puuduvad kesksemadki erialased ajakirjad . Eriti nimekorralduse seisukohalt oluline nimeõigust puudutav osa on puudulikult komplekteeritud.
Isikunimedele on senini ilmselgelt liiga vähe tähelepanu pööratud. Nimedest võiks lühiülevaate saada näiteks juba koolis (Soome kooliõpikutes on nimede päritolu jm üldjoontes käsitletud). Nii tekiks ehk arusaam, et nimed on meie või mõne muu rahvuskultuuri osa ja nendega ei tohi omatahtsi ümber käia; samuti tuleks püüda kummutada üldlevinud arusaam, et nimed asuvad väljaspool igasuguseid reegleid (keele struktuur, õigekirja küsimus, traditsioonid).
4 KOHANIMED
4.1 Kohanimekorralduse areng
4.1.1 Kohanimekorraldus 1917. aastani
Eestikeelsete kohanimede normimise alguseks võib tinglikult lugeda vanalt uuele kirjaviisile ülemineku aega 1860.–70. aastatel. Nii andis Jakob Hurt 1864 ("Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi") eraldi juhise ka Eesti kohanimede kirjutamise kohta: "Eestikeele nimed, olgu mis nimi tahes, peavad ka Eesti viisi kirjutatama, s. o. nõnda, kuida Eesti õigest kirjutamise seadused käsivad [– – –]. Nimed, mis vana viisi puudulikult kirjutati, peavad uut viisi ümberkirjutatama, nii et nime kirjutamine ja väljaütlemine kokku käivad." Näidetena on antud Tartu lin, Järva maakond, Otepää kihelkond , Koiola vald, Valgesoo veski , Emajõgi, Munamägi, Kuresaar', Vanaküla, Mäeotsa talu (Hurt 1864: 14).
Nimekirjutusest rohkem pälvisid 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse ajakirjanduses tähelepanu nimevaliku ja nimede keelsuse küsimused. Eesti kohtade kolmekeelsed (eesti, saksa, vene) nimed tekitasid palju segadust ja ühe lahendusena nähti ettepanekut võtta ametlikult ka vene keeles tarvitusele eesti- (ja läti-)keelsed kohanimed (vt nt "Kodumaa kohanimed", Olevik 3.11. 1886 ), jättes saksa nimed kõrvale. Mõnevõrra sellesuunalist arengut ilmneski venekeelsetes vallanimedes, kus varem tavalise saksa nime asemel kasutati eesti tüve (nt Meeri vald – vn Мерійская волость, vrd sks Gemeinde Meyershof; Suuremõisa vald – vn Суремызская волость, vrd sks Gemeinde Großenhof; Veriora vald – vn Веріорская волость, vrd sks Gemeinde Paulenhof). Sellele vastukaaluks aga hoogustus kohanimede venestamine : 1891 anti mitmele vallale vene nimi (Kauksi > Aleksandrovskaja, Palvere > Nikolajevskaja, Uuemõisa > Vladimirskaja), 1893 nimetati Tartu Jurjeviks, 1914 arutati teistegi linnade nimede venestamist (mh Tallinn Kolõvaniks jms). Eestikeelse Tartu nime lubamine ajakirjanduses varieerus, sõltudes tsaaririigi üldisest olukorrast (1893 keelati, seejärel lubati, sõjaoludes 1915 uuesti keelati). Kuigi nimede kolmekeelsus üldiselt säilis, hakati ametlikul tasandil üha enam soosima venekeelsed kohanimesid, eriti 1910 . aastatest alates.
4.1.2 Kohanimekorraldus Eesti Vabariigis 1918–1940
Eesti iseseisvumine muutis otsustavalt erikeelsete nimede staatust: ametlike venekeelsete asemele tulid ametlikud eestikeelsed kohanimed. 7. augustil 1920 andis siseminister määruse avalikult väljapandavate nimelaudade, kuulutuste ja kinofilmide pealkirjade (tekstide) kohta; tänavate, turgude ja platside nimed pidid olema eestikeelsed, nimesildid kirjavigadeta. 1919 anti välja ametlik postikohtade nimistu (saksa-eesti), 1923 avaldas Posti Peavalitsus "Üleriiklise asumite nimestiku", mis sisaldas linnade, alevite, valdade, külade, asunduste, üksiktalude jms nimesid. See jäi tegelikult 1940. aastani ainsaks enam-vähem täielikuks Eesti asulanimede loendiks.
Nimede keelsusele pöörati tähelepanu, propageerides eestipäraseid kohanimesid. 1920–1924 muudeti mitmes Eesti linnas (Haapsalu, Tallinn, Tartu) tänavanimesid eestipärasemaks, suurematest kohtadest said 1922. a eestipärase nime Kõlleste (seni Krootuse) ja Otepää (seni Nuustaku). 1921. aastast alates esitati kaebusi võõrkeelsete nimesiltide vastu ja ettepanekuid ka saksa ja vene keeles hakata tarvitama eesti kohanimesid, viimane kampaania hoogustus 1930. aastatel, kui ka ametlikul tasandil avaldati sellekohast survet . Riiginime Eesti võõrkeelsete vastete kohta peeti mõttevahetust (kas ainult Eesti või siiski Est(h)onia/ Estland jms?), kuid 10. novembril 1926 tegi valitsus lõpuks otsuse inglis-, itaalia-, hispaania - ja portugalikeelse nimena tarvitada Estonia, saksa-, rootsi-, norra-, taani- ja hollandikeelse nimena Estland (Politseileht 20.11.1926).
Peamiselt 1920. aastatel, ent ka hiljem tegeldi palju kohanimede keelelise korrastamisega. Selle ülesande võttis endale Akadeemilise Emakeele Seltsi juhatus, kes vastas posti- ja raudteevalitsuse ja teiste riigiasutuste sellekohastele pärimistele. Sõnastati kohanimede normimise üldreegel „kirjuta kohanime nii, nagu kohalik rahvas nime hääldab“. Juhatuse soovitused avaldati ajakirjas Eesti Keel (vt nt 1924, lk 179–181; 1925, lk 82, 136–137; 1926, lk 93–95; 1928, lk 30–31; 1932, lk 92–95; 1934, lk 122–128, 151–156; 1936, lk 156–160, 187–190). Seekõrval ilmus eraldi ülevaateid eesti kohanimede kasutamisest kaartidel ja nimestikes Eesti Keeles (nt Tiitsmaa 1923a, Tiitsmaa 1923b) ja ajakirjanduses, eriti Postimehes. Üksiknimena pälvis enim tähelepanu küsimus, kas õige on Tallinn või omastavaline Tallinna, ent 1930. aastate keskpaiku jäi ülekaal nimetavalisele kujule ( Saareste 1934).
1930. aastatel hoogustus kohanimede eestistamise propaganda. Eesti Rahvusluse Ühing taotles 1930–1931. a mitmete vallanimede (Einmani, Porkuni, Pornuse, Prangli, Riidaja, Taagepera jne) eestistamist. Isikunimede eestistamine, mis muutus 1934. aastast massiliseks, ahvatles sedasama kordama kohanimede osas. Selle taustaks oli rahvusluse tõus ja autoritaarse riigivõimu tugevnemine mujal Euroopas; kohanimesid rahvuspärastati mh Lätis ja Rumeenias . 19. aprillil 1938 andis riigihoidja dekreedina „Koha- ja kinnistusüksuste nimede korraldamise seaduse“ (RT 1938, 42, 397), mille peaeesmärgi sõnastas § 1: „Haldusüksused, külad ja alevikud ning muud asulad peavad kandma eestipäraseid nimesid.“ Seaduse § 2 kohaselt kuulusid muutmisele võõrapärased, samuti labase tähendusega või halva kõlaga nimed. Muutmata jätta võis nimesid, mis „omavad positiivset tähtsust Eesti ajaloo seisukohalt“. Seadus sätestas täpsemalt ka kohanimede määramise pädevuse, seni oli seda toimetatud põhiliselt Vene-aegsete seaduste põhjal (näiteks muutis 1928. a siseminister mõned Vilo valla külanimed „Üldise talurahva juhtimise seaduse“ § 243 alusel).
Seaduse täitmiseks moodustati siseministeeriumi juurde Kohanimede Nõukogu, kes hakkas nimede muutmise ettepanekuid läbi vaatama. Esimene käsitletav nimede ring hõlmas vallanimesid. 1938. a vallareformiga vähendati valdade arvu ja õgvendati nende piire . Ka vallanimed läbisid terase kontrolli. Muudeti nii need nimed, mis olid võõrapärased (Petserimaal Irboska > Linnuse, Kulje > Kalda, Laura > Lõuna, Võrumaal Aleksandri > Laheda , Narvataguses Skarjatina > Raja), kui ka need eestiilmelised nimed, millel oli võõras algupära (Järvamaal Esna > Kareda, Valgamaal Taagepera /* Stackelberg / > Vaoküla, Virumaal Iisaku > Tärivere, Porkuni > Assamalla ). Viimastest üksnes Iisaku (Tärivere) valla rahval õnnestus 1940. a algupoolel tagasi saada oma algne nimi.
Veel ulatuslikumad olid asulanimede eestistamise kavad. Määratud aja jooksul pidid vallavolikogud tegema ettepaneku oma võõrapäraste nimede muutmiseks, selle kava vaatasid läbi maavalitsused, kes edastasid ettepanekud omakorda siseministeeriumi Kohanimede Nõukogule. Kui viimane mõne ettepanekuga ei nõustunud, saadeti see märkustega tagasi vastavale maavalitsusele, kes siis esitas uue nime. Riigiarhiivis (fond 14, nim 2, sü 450, 721 jt) säilitatavast kirjavahetusest selgub, et tegemist oli võrdlemisi ajaloovaenuliku ja pealiskaudse ettevõtmisega. Petserimaal nähti ette muuta nii venepäraseid külanimesid, millel setu vasted olemas (need ei sobinud), kui ka mitmed setu külanimed (Päll 1998a). Sama üritus rootsi vähemuse aladel tekitas proteste nii kohalike rootslaste seas kui ka Rootsi ajakirjanduses. Järeleandmisena teatas Kohanimede Nõukogu, et muuta ei kavatseta külanimesid neil aladel, kus rootslased on enamuses, pidades vastavaid nimesid Eesti ajaloo seisukohalt positiivset tähtsust omavaiks (Smõslova 2000). Pärast baaside lepingu sõlmimist NSV Liiduga laienes sama seisukoht ilmselt Petserimaa vene enamusega valdadele, sest viimastes protokollides 1940. a veebruaris ei kajastunud enam nende nimede eestistamise kavad. Kogu asulanimede eestistamise kavadele tõmbas kriipsu peale 1940. aasta, siiski tulid mõned arutatud nimekujud (nt Saatse ) hiljem vähehaaval kasutusele.
Seaduse kolmandat tähtsat eesmärki, kinnistusüksuste nimede eestistamist ei jõutud arutama hakatagi, ent Andrus Saareste eestvedamisel võeti vastu nende nimede keelelise korrastamise juhend (RT 1938, 87, 777).
Seaduse nõudel muutsid mitmed linnad (Narva, Rakvere, Tallinn, Tartu) veel kord oma tänavanimesid, kaotades viimased võõrapärased nimed (nt Tallinnas 1939. a Drevingi > Keldrimäe, Kordese > Kevade, Lutheri > Lastekodu, Sarlote tee > Mustjõe, Tsemendi > Paide).
4.1.3 Kohanimekorraldus Nõukogude ajal
Nõukogude aja esimesed silmapaistvad muudatused puudutasid tänavanimesid, andes märku nimede ideologiseerimisest. Juba 1940. a muudeti nimesid: 10. augustil Kuressaares Pargi > Viktor Kingissepa, 27. ja 30. augustil Tallinnas Karu > Viktor Kingissepa, Jaan Poska > Aleksander Leineri, Konstantin Pätsi > Jaan Kreuksi, Jüri Vilmsi > Jaan Tombi. Järgnesid muudatused Tapal, Tartus, Valgas ja Võrus. Massiline tänavanimede muutmine võeti ette 25. oktoobril 1940, kui Tallinnaga liideti Nõmme linn, uutest suundadest andsid tunnistust niisugused korduvate nimede asendused, nagu Kadaka pst > Kommunaari pst, Nurme > Töölise, Päikese pst > Prožektori pst, Toome pst > Lermontovi pst, Uus > Visaduse, Vabaduse pst > 21. Juuni pst, Valdeku > Punatähe.
Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 endised tänavanimed põhiliselt taastati , kuid jõuti tekitada ka mõned uued ideoloogilised nimed (Tallinnas Narva mnt > Adolf Hitleri, Tartus Suurturg > Adolf Hitleri plats ). Nõukogude võimu tagasi tulles taasjõustati üldiselt varasemad otsused, ent 1940.–1941. aasta tänavanimesid enamasti ei taastatud, ka Nõmmel säilisid mõnda aega liitmiseelsed nimed. See järeleandmine oli siiski ajutine, uus ideoloogiliste nimede laine algas 1948. a (13. juulil Tallinnas Falgi tee ja Komandandi tee > Nõukogude, Vabaduse väljak > Võidu väljak), "igandlike" nimedena kaotati Heeringa , Kuninga, Piiskopi, Pühavaimu jms. Muutused jõudsid haripunkti 1950. aastate alguses (1950 muudeti Haapsalus korraga 28 tänava nimed, Tartus 13 tänava nimed, 1951 Kuressaares 6 tänava nimed). 1953. aastal nimetati Kuressaare linn Kingissepaks ja Kuressaare rajoon Kingissepa rajooniks, järgnevalt muutuski Kingissepa kõige sagedamaks ideoloogiliselt motiveeritud nimeks Eesti tänavanimistus (1987 esines 27 asulas). Ideoloogiline surve tänavanimedele vähenes 1960. aastatel, ent tugevnes jällegi 1980. aastate alguses.
Kohanimede keelsuses ei toimunud esialgu mingeid muutusi, Nõukogude võim vaatles kohanimesid kui "vormilt rahvuslikke, sisult sotsialistlikke" ning liiduvabariigi fassaadi sobisid kohalikus keeles nimed. Venekeelses tekstis kasutati eesti nimesid transkriptsioonis, vastavad juhised kinnitati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt 20. jaanuaril 1956 (uuendati 26.09. 1959 ). Neist erinevalt transkribeeriti eesti nimesid üleliidulisel tasandil, NSVL Geodeesia ja Kartograafia Peavalitsuse 1959. a instruktsioon nägi ette kirjutada eesti pikad vokaalid vene transkriptsioonis ühekordselt, seega nt Saaremaa > Сарема, Suure-Jaani > Суре-Яни. Alles 1972. a suudeti Eestis ja Moskvas kehtivad juhised ühtlustada ning üleliiduline instruktsioon hakkas pikki vokaale märkima kahekordsete tähtedega.
Surve venekeelsete nimede tekkeks tasapisi siiski kasvas. Sillamäel kui suletud linnas olid tänavanimed venekeelsed (Геологическая, Подгорная, Речная), üksikuid venekeelseid nimesid oli ka Narvas ja isegi näiteks Harju rajooni Klooga alevikus (Ленинградская, Московская). Siltidele ilmus ametlikest nimedest hoolimata 1980. aastatel ka puht venekeelseid variante (Усть-Нарва Narva-Jõesuu kohta, Великолукская ул. Tallinnas Velikije Luki tänaval jne), Tallinna täitevkomiteelt nõuti nimede площадь Победы (Võidu väljak) ja Ратушная площадь (Raekoja plats) ametlikku kinnitamist jne. Uut tekkivat venekeelset kohanimistut hakkas sümboliseerima Tallinna lähedale Muugale rajatav sadam, mille nimeks pandi Ново-Таллинский порт (see tõlgiti hiljem eesti keelde kujul Tallinna Uussadam), kuid mis muutus vene keeles õige pea ka paikkonnanimeks.
Kohanimede ametlik korraldamine toimus üleliiduliste mallide järgi, viimane versioon sellest oli Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 1981. a seadlus "Territooriumi administratiivüksuste, asulate, ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide ja muude objektide nimetamise ja ümbernimetamise korra kohta" (ENSV Teataja 1981, 14, 180, asendas varasemat, 1965. aasta seadlust). See nägi ette vajaduse arvestada nimede määramisel "geograafilisi, ajaloolisi, rahvuslikke, elukondlikke ja teisi kohalikke tingimusi ning elanike soove". Seadlust täiendanud ENSV Ministrite Nõukogu määruse (ENSV Teataja 1985, art 541) kohaselt tuli arvesse võtta ka "kodanike kommunistliku kasvatuse ülesandeid".
Kohanimede keelelise normimisega hakati uuesti tegelema 1950. aastate teisel poolel ja eriti 1960. aastatel, kui uus entsüklopeedia tõstis päevakorrale eesti kohanimede kirjutamise põhimõtted. Rein Kull kirjutas 1958. a kohanimede ortograafiast (Kull 1958), käsitledes ma(a)- ja (s)saare-lõpulisi nimesid, liitsõnaortograafiat nimedes, o ja u esinemist järgsilbis, kokku- ja lahkukirjutamist jm. Ajaloolise ülevaate eesti kohanimede normimisest andis Arnold Kask (Kask 1974), kohanimesid käsitles ortograafia seisukohast ka Valdek Pall (Pall 1971).
Tähtsaks sai kohanimede normimise teema 1970. aastate keskpaiku, kui ametlikul tasandil võeti ette maa-asulate arvestuse korrastamine. Nähti ette fikseerida asulate ametlikud nimed (Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus 31. märtsist 1975), seni olid külanimedega tegelnud kohalikud külanõukogud. Nimede korrastamisega seoses ilmus ajakirjanduses selgitusi ja üksiknimede käsitlusi (vt nt Pall, Simm 1977). Senistest põhjalikem oli Valdek Palli artikkel "Eesti kohanimede normimine" (Pall 1976), mis käsitles normimise üldpõhimõtteid. Selle kohaselt tuleks ametliku kuju fikseerimisel tuleks arvesse võtta 1) nime kohalik murdeline kuju, 2) kirjakeele ühtsuse nõue, 3) nimetarvituse traditsioon, 4) nime struktuur, 5) etümoloogia. Artiklis vaadeldi murdeliste ja kirjakeelsete kohanimede vahekorda üksikute häälikuvahelduste näitel (h nimede alguses, ühe- ja kahekordsed konsonandid või vokaalid, ts või ds, järgsilbi o või u, esisilbi e või ä jm), kohanimede kokku- ja lahkukirjutamist ning kohakäänete tarvitust.
Asulanimede reformi jõustas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium 25. veebruari 1977. a seadlusega (ENSV Teataja 1977, 11, 127). Nimede keeleline korrastamine oli üldiselt õnnestunud, muuhulgas kaotati nummerdatud külanimed (nt oli 5 Kullamaa küla) ja lihtsustati asustusüksuste terminoloogiat (kaotati asundused ja asundid, jäid üksnes alevikud ja külad). Külanõukogude vastuseisu tõttu jäid radikaalsemad nimemuudatused ja ‑ parandused (nt Laanemetsa asendamine etümoloogiliselt õigema Lannametsaga) siiski ära. Negatiivne oli asjaolu, et reformiga kaotati ametlikust käibest suur hulk kohanimesid, senisest enam kui 7400 asulast jäi nimekirja üksnes 3500 alevikku ja küla. Väikekülad liideti administratiivselt ühte, Võrumaal koondati nõnda ühe nime alla isegi kuni 13 endist küla (Kuutsi küla alla liideti Horsti, Kikkoja, Kilvaku, Kolgamäe, Masa , Mehla, Mõniste, Pulli, Päla, Rautsa, Roogsoo ja Rudina). Reform viidi järjekindlalt ellu, kuid see tekitas ajaloo kirjeldamisel palju segadust ja elanikud jäid enamasti vanu nimesid edasi tarvitama.
Nõukogude aja lõppu tähistab rahvusliku taasärkamise ajastul 1986–1991 kohanimede deideologiseerimine, s.t vanade kohanimede taastamine. Moskva ajakirjanduses alustatud diskussiooni refereeriti Eestis ja algatati nõnda nimede taastamise arutelu. Esimesena taastati novembris 1986 nelja tänava nimed Kuressaares ( Friedrich Engelsi > Raekoja, 1. Mai > Kauba, Moskva > Tolli, Tallinna /osa/ > Lossi), 1987. a taastati nimesid Haapsalus, Rakveres, Suure-Jaanis, Tallinnas, Tartus, Viljandis jm. Ühtekokku muudeti 1986–1991 u 200 tänava nime. Sümboolselt olulisim oli ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi 23. juuni 1988. a seadlus Kuressaare linna nime taastamise kohta. Haldusjaotuse ümberkujundamise käigus said rajoonidest maakonnad , ühtlasi taastati 1990. a alguses ajaloolised maakonnanimed Järvamaa, Läänemaa, Saaremaa ning Ida- ja Lääne-Virumaa. Külanõukogudele omavalitsusõiguste ja sellega koos valla nimetuse andmisel muudeti ka mitmeid vallanimesid (Pürksi > Noarootsi , Riidaja > Põdrala).
Uut tekkivat nimeõigust kajastas 18. jaanuaril 1989 vastuvõetud keeleseadus, mille eraldi peatükis käsitleti nimesid. Selles fikseeriti kohanimede keelsus (§ 27), nime rahvusvaheline kuju (§ 29) ning täpsema nimeseaduse vajalikkus (§ 30). Uudne oli see, et esmakordselt esitati ametlikult kohanimede eestikeelsuse ja nimede ühekordsuse põhimõte: kohanimed on eestikeelsed (aja- ja kultuurilooliselt põhjendatud eranditega) ning igal kohal on üksainus ametlik nimi. Samuti sätestati, et rahvusvaheliselt kasutatakse neidsamu nimekujusid mis Eestiski. (See oli oluline, arvestades kas või tollal veel välismaal valdavat arusaama, et NSV Liidu ametlik keel on vene keel ja järelikult tuleks kõik nimed võtta kirillitsast. Muuseas üleliiduline kartograafia seda seisukohta ei jaganud ja NSV Liidu ametlikud ladinatähelised kaardid esitasid Baltimaade kohanimesid ainsa erandina originaalkujul, mitte kirillitsa kaudu transkribeeritult.) Kohanimede ühekordsuse põhimõttesse tegi küll korrektiive hilisem kohanimeseadus, lubades teatud juhtudel rööpnimesid, kuid muus osas on algse keeleseaduse sisu jäänud püsima. Nimeparagrahvide lähteteksti koostajaid Henn Saari tõstis hiljem esile asjaolu, et kui keeleseaduse muude paragrahvide üle vaieldi ägedalt ja neile anti ka vastuhääli (seadust hääletati peatükkide kaupa), siis nimesid käsitlev peatükk võeti vastu ainsagi vastuhääleta. Tagantjärele võib seda seletada nii juurdunud arusaamaga, et nimed on n-ö ebaolulise fassaadi küsimus (ja selles osas oli Nõukogude riik väliselt väga järeleandlik ehk rahvustesõbralik), kui ka sellega, et paragrahvide sõnastuses oli ehk leitud sobiv tasakaal, mis ei ärritanud otseselt ühtki Eesti rahvusrühma.
Eesti keeleseadus oli ilmseks eeskujuks ka teistele NSV Liidus koostatud keeleseadustele ja nimesid, sh kohanimesid käsitlevad punktid võeti ka neisse seadustesse sisse.
4.2 Kohanimekorraldus praegu
Taasiseseisvunud Eestis algul puudusid täpsemad sätted kohanimede kohta. Peale mainitud keeleseaduse käsitleti kohanimesid vaid Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduses (RT I 1995, 29, 356 jj), külade ning muude asustusüksuste nimede ja piiride muutmist Vabariigi Valitsuse määruses (RT I 1996, 72, 1268 ).
1990. aastate algupoolel tehti katseid koostada 1989. a keeleseaduses ettenähtud nimeseadust, eestvedajaks sai Keeleamet, kes korraldas mitmeid nimekorraldusteemalisi nõupidamisi. Algselt soovitud ühest nimeseaduse eelnõust sai arutelude käigus kolm erinevat seaduseelnõu, neist kõige kaugemale jõuti firmaseadusega (vt 5.3), kohanimeseaduse ja isikunimeseaduse visandid jäid ootama paremaid aegu. Siiski oli Keeleameti roll kohanimekorralduses oluline, mh alustati rahvusvahelist koostööd: Eesti kutsus mais 1992 kokku Balti riikide kohanimeteemalise nõupidamise ja osales sama aasta augustis esimest korda ÜRO kohanimekorralduskonverentsil.
Ulatuslikum riiklik kohanimekorraldus käivitus 1994. a, algtõuke selleks andsid Võrumaa kohanimede entusiastid (vt 4.2.1), saates pöördumisi mitmete valitsusasutuste poole. Siseministeeriumi ettepanekul moodustas Vabariigi Valitsus 2. novembril 1994 kohanimekomisjoni, kelle esimeseks ülesandeks sai koostada kohanimeseaduse eelnõu, mis määratleks riikliku kohanimekorralduse põhimõtted. Vastav töörühm esitas eelnõu valitsusele aprillis 1996.
Kohanimekomisjon tegeles ka praktiliste nimekorraldusküsimustega: andis soovitusi Veeteede Ametile meremadalate rahvapäraste nimede kasutuselevõtuks (kaartidel leidus küllalt palju kunagi Vene või Nõukogude mereväelaste pandud nimesid), koostas talunimede korrastamise juhendi jm.
4.2.1 Kohanimeseadus
Kohanimeseadus võeti vastu 11. detsembril 1996 (RT I 1997, 1, 2 jj). See oli rahvusvaheliseltki tähelepanuväärne selle poolest, et kõik kohanimekorralduse põhisätted on koondatud ühte õigusakti. Varem oli kohanimeseadus vastu võetud üksnes Norras 1990. aastal, kuid see ei käsitlenud kõiki kohanimedega seotud aspekte, vaid peamiselt kirjakuju fikseerimise põhimõtteid ja nimede ametlikustamise protseduure.
Kohanimeseaduse 26 paragrahvi hõlmavad järgmisi küsimusi:
a) kohanimede määramise pädevus (nimesid määravad asutused ja ametiisikud, nimepaneku kooskõlastamine ja avalikustamine );
b) kohanimede suhtes esitatavad nõuded (keelsus, õigekirjareeglid, rööpnimed, samanimelisuspiirangud, kohanimevalik);
c) vähemusrahvuste kohanimed;
d) kohanimede kasutamine ametlikus asjaajamises (registrites, kaartidel, siltidel jm);
e) kohanimeseaduse järelevalve, nimede revisjon jm lõppsätted.
Tähtis on see, et kohanimeseadus fikseerib kohanimedele esitatavad keelelised nõuded. Kohanime kirjapilt peab vastama eesti õigekirja reeglitele, aga võib kajastada kohapealset (murdepärast) häälduskuju. Võõrkeelse kohanime kirjapilt peab vastama asjaomase keele õigekirjale ja mitteladina tähestikust lähtumise korral olema kooskõlas ametliku tähetabeliga (§ 15 lg 3). Kohanime täiskuju on nime täielik kuju, mis tuleb esitada ametlikus dokumendis. Täiskujusse kuulub nii nimi ise (täpsemalt, nimetuum, nt Karja, Paide, Jaani) kui ka liigisõna, mis näitab koha liiki (linn, järv, mägi, laht jne). Niisamuti võib nimesse kuuluda hargtäiend, mis aitab eristada samanimelisi kohti (vrd Suur‑Karja ja Väike‑Karja, Kolga‑Jaani ja Järva‑Jaani). Sama nimetuuma kirjapilt peab kõigis kohanimedes olema ühesugune (§ 15 lg 4). Kui näiteks külanimi on Palase (Raplamaal), siis peab ka selle järgi nimetatud kraav olema Palase peakraav, mitte „ Pallase peakraav", nagu senises ametlikus nimistus.
Seadus soovitab kinnitada ametlikeks nimedeks eelkõige paikkonna põliseid rahvalikke nimesid (§ 17). Ka uute alade planeerimisel tuleb ära kasutada vanu nimesid, näiteks võtta uuteks tänavanimedeks seniseid paikkonna‑, talu‑ või loodusnimesid. Niiviisi tagatakse kultuuriline järjepidevus. Isiku pühendusnime anda, s.o kellegi auks või mälestuseks tänavat, parki vm objekti nimetada ei lubata seaduse kohaselt selle isiku eluajal (§ 17 lg 3). Nimeks ei tunnustata numbreid ega muid mittesõnalisi tähiseid, nagu 27. km (raudteepeatuse nimena), K5a ( kvartali nimena) vms (§ 17 lg 4). Seaduse jõustumise järel ei saa ka nt tänavaid nummerdada (vrd 1. Roheline tn, 2. Roheline tn jts), kuigi senised nummerdatud nimed võivad jääda (nt Tallinna Kopli liinid).
Seaduse eesmärk on piirata kohanimede asjatut muutmist ning säilitada kultuuriliselt ja ajalooliselt väärtuslikud nimed. Nimemuutmise põhjus võib olla samanimelisuse vältimine, nime vananenud kirjutusviis, juurdumatus kasutuses (ametlikud nimed vastandina rahvalikele nimedele ) vms, kuid mitte nimepanija suva ega maitse‑eelistus (§ 10).
Kohanimeseaduse alusel moodustati 17. juunil 1997 kohanimenõukogu (3. detsembril 2002 nimetati selle II koosseis) ning võeti vastu seadust täpsustavad aktid :
a) kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise kord (vajalik kohanimeseaduse keelsust käsitlevate paragrahvide rakendamiseks);
b) pühendusnimede määramise kord;
c) riigi kohanimeregistri pidamise põhimäärus.
Kohanimenõukogu tegevuse seni olulisim saavutus on Eesti asulanimistu "tagasireform", st paljude vanade külanimede taastamine ametlikku nimistusse. Peamiselt 1997. ja 1998. a vaadati läbi kõikide kohalike omavalitsuste asulanimed ja nende taotluste alusel ennistas valitsus u 1200 nime. Kõik nimed korrastati ka keeleliselt , enamjaolt puudutas see kokku- ja lahkukirjutamist (Mäeküla, mitte Mäe küla jms).
Riigi kohanimeregistri käivitamine tõi esile senise kohanimeseaduse lünki. Et ka õiguslik raamistik oli vahepeal muutunud, asus kohanimenõukogu välja töötama uut kohanimeseaduse eelnõu. See valmis 2002. a lõpuks. Seaduse kontseptuaalne osa, sh keelelised nõuded uues eelnõus ei muutunud.
Kohalikule häälduskujule vastavate nimede ametlikustamine
1994. aastal tõstis sel perioodil aktiivselt tegutsenud Võrumaa kohanimede taastamise ja kaitse algatuskeskus üles taotluse kirjutada Võrumaa kohanimesid nii, nagu need kohaliku rahva murdekeeles (võru keeles) kõlavad. Hiljem on seda suunda propageerinud 1995. aastal loodud Võru Instituut.
Murdepärasuste kajastamine ametlikes kohanimedes on Eestis pika ajalooga teema. 1920. aastatel sõnastas A. Tiitsmaa seisukoha, et mida väiksem koht, seda rohkem tuleks kohanime kirjapildis arvestada kohaliku murde hääldusega: linnade ja maakondade nimed vastaku kirjakeele normidele, kihelkondade ja valdade nimedest kõrvaldatagu kitsama levikuga murdejooned, kuid säilitatagu kogu kihelkonna või valla keelepruugile omane, külade ja talude nimesid tuleks hakata kirjutama aga just nii, nagu need kohalikus murdes häälduvad (Tiitsmaa 1923a). Praktikas neid põhimõtteid ellu viima ei hakatud, talu- ja külanimesid kirjakeelestati kohalikul initsiatiivil sageli veel agaramalt kui suuremate kohtade nimesid, kusjuures sageli parandati nimi kirjakeelepäraseks kõlalise sarnasuse alusel, mitte tähendust tõlkida püüdes: Kunnalannu >Konnalaane, Rusima > Roosimaa.
Nõukogude ajal said murdealade kohanimede korraldamisel suurema sõnaõiguse keeleteadlased. Sel ajal pooldati murdelise sõnavara tõlkimata jätmist ja nime ennistähenduse arvestamist, kuid ametlike kohanimede kirjapildist tuli elimineerida kõik see, mis ei sobinud kirjakeele fonoloogiaga, Lõuna-Eestis vokaalharmoonia, ds-ühend ja nõrk aste omastavalises kohanimes, nt Vadsa>Vatsa, Perdagu>Perdaku, kõrgenenud keskkõrgete vokaalide märkimine vastavate kõrgete vokaalidega jm (Pall 1976). Järgsilbi o või u normimisele pöörati vähem tähelepanu: Hindsiku > Hintsiko Lääne-Võrumaal, kus murdekeeles valitseb u, ja Ida-Võrumaa o-lisel alal Palometsa kõrval ka Külaoru, Võõpsu.
Võru Instituut soovis, et ajaloolise Võrumaa piires kirjutataks kohanimed Eesti põhikaardile vastavalt paikkondlikus võru keeles enamlevinud hääldusele. Vabariigi Valitsuse kohanimekomisjon aktsepteeris seda kava mööndusega, et ametlikult määratud kohanimed (külanimed, vooluvete nimed) peavad kaardil olema ametlikul kirjakujul ja häälduspärane murdekuju võib olla antud sulgudes. Ametlikult määramata kohanimede (mitteametlikud külad ja loodusnimed) osas lubati piirduda ainult murdelisele originaalhääldusele vastava kirjapildiga. Sellest otsusest ajendatult andis Emakeele Selts välja soovitused (Päll 1997), kuidas kohanimede võrupärast hääldust kirjapildis edasi anda. Võru Instituut nõustus üldiselt nende soovitustega, kuid taotles lisaks võimalust märkida põhikaardil ka kohanimes esinevat eriti tugevat palatalisatsiooni, sest nii märkimata jätmine, nagu Tona, Kolo , kui ka j-ga märkimine, nagu Tonja, Koljo, on ühtviisi kaugel originaalhääldusest Ton´a, Kol´o. Palatalisatsiooni akuudiga märkimist lubatigi erandina kaartidel, kuid mitte kohanimede ametlikus kirjakujus. Kõik muud murdejooned, mida on võimalik edasi anda eesti kirjaviisi vahenditega, osutusid ühtäkki vastuvõetavateks nii kohanimekomisjonis esindatud nimeuurijatele, kartograafidele kui ka riigiametnikele.
Peamised kasutusele tulnud Võru murde jooned on: ä- harmoonia (Härämäe), ü-harmoonia (Küllätüvä), õ-harmoonia (Saarlasõ), ülipika o kõrgenemine (Suurõsuu), ülipika e kõrgenemine (Viirksu), nõrga astme afrikaat (Soekõrdsi) ja kolmanda silbi alguskonsonandi nõrgenemine (seda esineb Võru murdes paikkonniti, nt Sakudi).
Võru Instituut asus tegema selgitustööd omavalitsustes, et need taotleksid võrupäraste nimekujude määramist ka ametlikeks külanimedeks. Rõuge vallas oli suundumus võrupärase kirjapildi kasutamisele tekkinud juba 1990. aastate algupoolel ja siin läks ettepanek hästi läbi. Ka Misso vallavolikogu kiitis põhikaardil esitatud võrupärased külanimed heaks. Meremäe vallas läksid esialgu suure enamusega läbi kohalikule (setupärasele) hääldusele vastavad külanimed, kuid aktiivsemad elanikud valla Võrumaa-poolsetest küladest asusid selle vastu protestima. Kui need külad lahutati Meremäe vallast ning taasühendati Vastseliina vallaga, taotles uue valla volikogu külanimede tagasimuutmist konventsionaalsele kirjakeelepärasele kujule, mis ka sündis. Protestijaid külanimedega "setutamise" vastu leidus hiljem ka Meremäe valla Setumaa -poolses osas.
Mõnes Kagu-Eesti vallas, nagu Sõmerpalu, Haanja ja Lasva (Võru maakonnas ) ning Veriora, Orava ja Värska (Põlva maakonnas) viidi külade taastamise käigus osa külanimesid vastavusse kohaliku hääldusega. Kõige suuremat vastuseisu näitasid vallavolikogude liikmed üles õ-harmoonia suhtes, ä-harmooniat ja o kõrgenemist u-ks peeti mõnel pool süsteemselt, mõnel pool üksikutes nimedes vastuvõetavaks.
Ametlikult võrupärasele kirjakujule normitud külanimede vastu on proteste kuulda olnud ainult Meremäe vallast. Samas on just Meremäe vallas uued nimekujud jõudnud teeviitadele, sest Võru Teedevalitsus näib esindavat seisukohta, et nemad küll Võrumaal õ-de ja ä-dega nimesid siltidele ei kirjuta, aga Setumaa (Meremäe valla) osas on neil ükskõik, panevad nagu ametlik loend ette näeb.
Tulevikunägemusena võib välja pakkuda, et vaevalt kunagi õnnestub ajaloolisel Võrumaal ja Setumaal kõik asulanimed kohalikule hääldusele vastavaks normida. Vahepealsete aastate jooksul toimunud Võru murde arenemine omaette regionaalkeele suunas annab põhjust arvata, et rahvas võtab hoopis omaks arusaamise kohalikest asulanimedest kui kakskeelsetest: eestikeelses kirjapildis üks, võrukeelses kirjapildis teine kuju. Siiski tuleb püüda ka Võrumaa ja Setumaa eestikeelsetes külanimedes saavutada suuremat ühtlust. Tuleb teha selgitustööd kantseleietümoloogiatest moonutatud ja jätkuvalt vana kirjaviisi elemente sisaldavate kohanimede parandamiseks. Katastriüksuste nimed on selliseid moonutusi täis, kuid ka külanimede osas leidub juba aastakümneid leierdatud kahetsusväärseid näiteid.
Kui kõnekeeles hästi säilinud vokaalharmoonia Kagu-Eesti kohanimede kirjapildis leiab jätkuvalt altpoolt tulevat vastuseisu, tuleks kaaluda Võrumaa kohanimede kirjapildi jaoks vähem radikaalsete reeglite tegemist, kus on kas täielikult või osaliselt loobutud õ-harmoonia nõudest. Liitüveliste asustusnimede puhul on võimalikud kolm vahevarianti: 1) loobuda õ-st järelkomponendis Korgõsaare, 2) loobuda õ-st igal pool Korgesaare, 3) loobuda õ-st igal pool ja ä-st järelkomponendis Pikässaare, Peräküla, Saareküla. Siiski ei pruugi keerulisemad reeglid harjumatusest tingitud vastuseisu vähenemist kaasa tuua, vaid vastupidi: inimesed ei oska enam üldse ilma allikdokumendist järgi vaatamata oma külanime ametlikku kuju kirjutada. Parim variant oleks hoopis jõuline liikumine selles suunas, et loomulik asustusjaotus ja võrupärane kirjakuju kehtestataks ühekorraga valitsusepoolse õigusaktiga kogu ajaloolise Võrumaa asulanimistus. Paljusid kohaliku võimu esindajaid ilmselt rahuldaks lahendus, et nemad vabanevad vastutusest otsuses, mis on mõistuspärane, kuid rahva hulgas uudsuse tõttu paratamatult ebapopulaarne.
Kuigi kohanimeseaduse toel on ametlikuks muudetud eeskätt Võrumaa kohalikke nimekujusid, ei välistata ka mõne teise paikkonna kohaliku keelekuju suuremat arvestamist kohanimedes. Üks selliseid omanäolisi piirkondi on näiteks Kihnu, ent kohanimedes kajastamisväärseid jooni leidub ka saarte murdes, Kirde-Eesti rannikumurdes jm.
Vähemusrahvuste kohanimed
Eesti kohanimeseaduses on täiel määral arvestatud rahvusvahelisi soovitusi vähemusrahvuste kohanimede ametliku kasutamise ja kaitse kohta. Vähemuskeelsete kohanimede kaitset ei tunnistata tänapäeval mitte ainult mitmekeelsetes maades (nt Soome, Šveits) või autonoomsete piirkondadega riikides ( baski ‑, katalaani‑ ja galeegikeelsed nimed Hispaanias, saksa‑ ja prantsuskeelsed nimed Itaalias), vaid ka seal, kus vähemusrahvuste osatähtsus on suhteliselt tühine. Näiteks on Ungaris vastavalt 1993. a seadusele aktsepteeritud 13 vähemusrahvuse õigusi, sh kohanimede osas. Kohalikele omavalitsustele on pandud kohustus kasutada neid nimesid avalikel siltidel, viitadel ja kuulutustel. Teistest arvukamalt on Ungaris horvaadi ‑, saksa‑ ja slovakikeelseid kohanimesid.
Eestis puudutab vähemusrahvuste kohanimede kaitse eeskätt eestirootsi kohanimesid Vormsil, Ruhnus, Noarootsis ja Loode‑Eesti rannaaladel, samuti vene kohanimesid Petserimaal ning Peipsi ääres. Oluline osa on põliste kohanimede kaitsel . Vähemusrahvuste asualade määramisel arvestatakse 1939. aasta septembriks kujunenud rahvastiku paiknemist (§ 14 lg 2). Pärast seda hakati seoses Nõukogude sõjaväebaaside rajamisega maa‑alasid ulatuslikult tühjendama ning immigratsiooni soodustamisega asustuspilti vägivaldselt muutma. Seadus võimaldab seega kaitsta Ida‑Virumaa eestikeelseid kohanimesid ja Loode‑Eesti rannikualade eestirootsi kohanimesid, kuigi mõlema piirkonna rahvuslik koosseis on viimastel aastakümnetel tugevalt muutunud.
Seaduse kohaselt võib vähemusrahvuse kohanime määrata ainuametlikuks (nii toimiti Vormsil, kus mindi vahepealsetelt eestipärastustelt tagasi rootsi kirjaviisile, nt Sviibi asemel Sviby, Norbi asemel Norrby) või üheks kahest ametlikust nimest (§ 16 lg 2). Noarootsis on 1998. a kehtestatud ametliku nimistu kohaselt kakskeelseid külanimesid, nt Pürksi/Birkas, Saare/Lyckholm, Riguldi/Rickul jne. Külanimede määramise algatavad kohalikud omavalitsused , oletatavasti seepärast ei ole ametlikustatud vene rööpnimesid seal, kus seadus seda võimaldaks. (Kohanimenõukogu ettepanek Kasepää vallale 1998. a taotleda rööpnimesid, nt Raja/Rajuša, Kükita/Kikita, jäi valla poolt vastuseta.)
Erikeelsed rööpnimed on seostatud väiksema asustusüksuse (küla) rahvusliku koostisega (§ 16 lg 3). See tähendab, et ei ole ette näha rööpnimede kunstlikku juurdeloomist erinevalt mõnes teises riigis kehtivast tavast, kus vähemusi arvestatakse valdade kaupa ja kus kogu valla kohanimistu peab sageli kehtestama kaks‑ või kolmkeelsena.
4.2.2 Kohanimede keelsus
Keelsuse määratlemisel lähtutakse "Kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise korrast" (valitsuse 04.09.1997 määrus, RT I 1997, 65, 1098). Selle järgi on kaks põhilist tunnust nime tuuma leksikaalne päritolu ja nime grammatiline vorm. Nime tuum peaks olema üks järgmistest: 1) äratuntavalt mõne eestikeelse sõna vorm (võõrsõnad nimetuumana tulevad arvesse aja‑ ja kultuurilooliselt põhjendatud juhtudel); 2) vorm, mis on kooskõlas eesti omasõnade häälikusüsteemi ja kirjaviisiga ega ole äratuntavalt muganemata võõrkeelne sõna; 3) isiku nimi, mõne teise koha, eseme või muu sellise nimi. Grammatilise vormi osas peab liigisõnaga käändes ühildumatu ja sellest lahku kirjutatav tuum lõppema vokaaliga nii, et tal on tegeliku või mõeldava eesti omasõna ainsuse omastava käände kuju. Teisisõnu, eesti kohanimed on üldjuhul omastavalised (nt Valga, Tsirguliina, Sikupilli ), v.a need, milles nime tuum on liigisõnaga kokku kirjutatud (Heinlaid, Vareslaid) või kus nime tuum on omadussõnaline (Suur kaar, Pikk tänav).
Kõnesolev määrus on omapärane seepoolest, et juriidilisse keelde on püütud panna üsna eriline keeleteaduslik analüüs, mis tegelikult ei võimalda väga teravat piiri keelsuses tõmmata. Seejuures tehti määruses teadlik kompromiss juhtudel, kus nime tuumaks on mingi teine nimi, vrd F. R. Kreutzwaldi tänav, F. R. Faehlmanni tänav jms nimed. Rangelt keeleliselt võttes on tegemist segakeelsete nimedega, mille esiosa (nime tuum) on võõrkeelne, liigisõna (tänav) eestikeelne. Praktikas niisuguste nimede panekut ei soovitud otseselt välistada, sellest ka sekundaarnimedes keelsusnõuete leevendamine. Määruses on kasutatud väljendit "isiku nimi, mõne teise koha, eseme või muu sellise nimi". Seda tõlgendades tahtis aga nt üks Asfako-nimeline ettevõte katastriüksusele anda Asfako nime, seega tuleks sõnastust täpsustada.
4.2.3 Kohanimekorraldusega tegelevad institutsioonid
Riikliku kohanimekorralduse suunaja on Siseministeeriumi juures tegutsev kohanimenõukogu, mis on moodustatud vastavalt kohanimeseadusele (§ 6). Tegemist on riigiasutuste, teadusasutuste, omavalitsusliitude jm nimedega tegelevate institutsioonide esindajaist koosneva nõuandva koguga, kelle ülesandeks on nõustada ametlike kohanimede määrajaid (valitsust, ministreid, kohalikke omavalitsusi), teha neile kohanimede määramise ettepanekuid, jälgida kohanimede kasutust , tegelda vastavate õigusaktide edasiarendamisega jne. Lähemat informatsiooni kohanimenõukogu tegevusest võib saada Internetist: http://www.eki.ee/knn/ .
Teaduslikku kohanimekorraldust edendavad Eesti Keele Instituut ja Võru Instituut, neist esimese nimetas valitsus 17.06.1997 nimeteaduslikuks usaldusasutuseks. Vastavalt kohanimeseadusele (§ 9) on tema ülesandeks anda nimede asjus eksperdihinnanguid ning korraldada sihtuuringuid kohanimenõukogu ja kohanimesid määravate organite tellimusel. Eesti Keele Instituudi kasutada on suurim rahvasuust kogutud kohanimede kartoteek (u 600 000 sedelit), instituudis arendatakse normitud kohanimede andmebaasi KNAB, mis on kättesaadav ka Internetis ( http://www.eki.ee/knab/knab.ht m). Instituudil on pikaajalised kohanimede uurimise traditsioonid. Võru Instituudi huvialaks on Kagu-Eesti, eeskätt ajaloolise Võrumaa kohanimed. Koostöös Eesti Kaardikeskusega on põhikaardile kantud suur hulk väärtuslikke, rahvasuust kogutud kohanimesid, ning arendatud ajaloolise Võrumaa kohanimede andmebaasi AVKA (kättesaadav Internetis: http://www.ekk.ee/avka/ ).
4.3 Kohanimekorralduse ülesanded
Kohanimekorralduse õiguslik raam on põhiliselt olemas, koostatud uus kohanimeseaduse eelnõu ei muuda seda oluliselt. Seepärast on vaja keskenduda üksikutele kohanimeobjekti liikidele, mis teistest enam vajaksid keelelist korrastamist.
Kinnistunimed (kohanimeseaduses katastriüksuste nimed). Maareformi käigus ametlikustatud nimed on nii keeleliselt kui ka sisuliselt väga ebaühtlased, nimevaliku põhimõtted ei ole algusest peale selged olnud ja üldises kohanimepildis torkavad just kinnistunimed silma oma erandlikkuse poolest. Esile tulevad järgmised probleemid.
1. Katastriüksusele, mille sisse jäävad vana, tuntud nimega talukoha hooned, on pandud uus, sageli väljamõeldud nimi, sest vana nimi on juba ära võetud a) õigusjärgsele omanikule tagastatud hooneteta maatükile, b) juba enne nõukogude aega ematalust jagatud kinnistule või ematalust välja ehitatud tol ajal kinnistamata majapidamisele, mille katastrissekandmisega on nüüd ette jõutud.
2. Katastriüksusele, mille sisse jäävad vana, tuntud nimega talukoha hooned, on pandud uus, sageli väljamõeldud nimi, sest omanikule pole vana nimi meeldinud või omanik on üle kandnud oma esivanemate talu nime hoopis teisest kohast. Esineb ka juhtumeid (nt Kõlleste vallas), kus maakorraldaja on lausa soovitanud taluhoonete juurde maa erastajale võtta uus nimi, kuigi punktis 1 mainitud samanimelisuse probleemi ei esine.
3. Jagunenud talud või ühe küla talud eristuvad vanades dokumentides ainult numbri poolest. Maareformi alguses tekkis hulgaliselt kinnistuid, kus mitme ühe küla kinnistu nime eristabki ainult number. Pärast kohanimeseaduse jõustumist ei asutud nimedele panema sõnalisi hargtäiendeid, vaid samanimelisuse vältimiseks täiesti uusi nimesid välja mõtlema.
4. Keelelised vead: vana kirjaviis , nimetavakuju, ümberkirjutusvead, mis on tekkinud juba 1930. aastate skeemilisel katastrikaardil, eristava täiendsõna kirjutamine eraldi, mitte sidekriipsu abil.
Lõpujärgus olevat maareformi saab mõjutada veel maakondade maakatastrites selgitustööd tehes, sest kataster on ainus reaalne filter , mis suudab koostatava toimiku nime parandamiseks valda (maamõõtja kätte) tagasi saata.
Selgitustöös tuleks võtta suund, et 1) vähesed vana talu hoonete või hooneasemega maatükid, mis veel katastrisse kandmata on, saaksid nime vana talunimega kooskõlas eristava täiendsõna abil; 2) uute eluhoonete nimevalikul jälgitaks seni propageeritud põhimõtteid; 3) ainult tootmishoonetega üksuste nimevalikul välditaks äriühingute nimede kasutamist ja ei peetaks tuimalt kinni nime omastavakuju põhimõttest, nt Kuremäe laut , mitte Kuremäe lauda või Lõunapiima, Kose tankla , mitte Johnny ; 4) hooneteta väikesed põllumaa- ja metsatükid võiksid jääda üldse ametliku nimeta, kui maatükk ei samastu just mingi kindla nimega loodusobjektiga.
Selleks, et hakata katastriüksuste nimesid parandama, tuleks luua kohanimeregistri või Maa-ameti kartograafiabüroo juurde osakond või näha ette üksikametnik, kellel oleks kohanimenõukogu volitused nimemuutmisi algatada. Sellel peaks olema õigus tegelda kinnistunimede kontrollimisega üle Eesti omal valikul : vanade vakutalude nimed enne, ülejäänud pärast, kui üldse. See struktuur teavitab omavalitsust, et nimevalik pole õnnestunud või nime kirjapilt jätab soovida ja teeb ettepaneku nime parandamiseks. Tuleb välja töötada tagatised, et kui nimemuutmine algatati ülevaltpoolt, kinnistu omanikku teavitati ja omanik ei asunud protsessima, muudetaks nimi katastri andmebaasis ja kinnistusraamatus ära ilma omanikupoolse initsiatiivi ja kuludeta, et maakonnas hoitavale katastritoimikule lisataks nimemuutmise akt ja ka omanik saaks selle akti koopia kätte.
Loodusesemete nimed. Selles valdkonnas on nimekorraldusel ees kõige avaram tegevusväli, nt: 1) uus vooluvete nimistu, kus nimetamispõhimõtteid oleks muudetud; 2) uus järvede nimistu, mis arvestaks nii A Mäemetsa raamatuid, avalike siseveekogude kinnitatud nimekirja kui ka põhikaarti. Nii järvede kui ka soode nimede puhul muutub väikeste objektide juurde minekul probleemiks nimede kordumine. Oleks vaja välja pakkuda mingi standard, kuidas kirjutada, kas Tsolgo Mustjärv, Nohipalo Mustjärv, Lutsu Mustjärv, või Mustjärv Lasva vallas Tsolgo külas jne. Kaikal ja Rimmis on iga teise talu maadel oma Nurmmägi, aga üks Nurmmägi, suurim tõus Antsla –Tsooru maanteel oleks kindlasti väärt ka kohanimeregistrisse kandmist. Ehk peaks esialgu tegelema just määratlemisega, milliste parameetritega peaks olema loodusobjekt, et selle nime kohanimeregistrisse kanda, kusjuures arvestataks ka kultuurilisi parameetreid: käidavus, tuntus, legendid .
Asulanimed. Kuigi 1997. a toimus suurem külanimede taastamine, s.t ametlikku nimistusse tagasiarvamine, ei tehtud seda ühtlaselt üle Eesti. Näiteks Pärnumaal taastas külanimesid Varbla vald, ent umbes sama asustuspildiga Tõstamaa vald seda ei teinud. Niisamuti Võrumaal on kõrvuti samalaadse asustusega Vastseliina vald (külanimed taastamata) ja Misso vald (nimed taastatud). Võrumaa olukorra teeb eriliseks ka see, et osa valdasid (Meremäe, Misso, Rõuge, osalt ka Haanja, Sõmerpalu jt) muutsid ametlikuks võrupärased nimekujud, teised jäid kunagi põhjaeestiliseks normitud kujude juurde, vrd Hindsa (Missos) ja Hinsa (Vastseliinas), Raudsepä (Rõuges) ja Raudsepa (Varstus), Kuklasõ (Rõuges) ja Kuklase (Haanjas).
Seega on vaja riikliku nimekorralduse, eeskätt kohanimenõukogu aktiivsemat sekkumist, et asustusjaotus korrastataks kas või minimaalselt ühtlustatud kriteeriumide põhjal.
Peatusenimed. Siin on probleem selles, et väljaspool linnu omavalitsus määrab nimed, aga teedevalitsus paigaldab sildid . On siiski ka bussiliinidega vallateid, mille äärde on sildid paigaldanud vallavalitsus .
Ehk aitaks, kui mingis õigusaktis peatusenimede kohta saaks kinnituse siiani kestnud praktika: nime määranud omavalitsus on kohustatud määramise akti koheselt edastama vastava riigitee valitsejale, kes on kohustatud nime sildil määramise aktiga kooskõlla viima hiljemalt järgmise korralise siltide uuendamise ajal. Siis ei oleks kellelgi ütlemist, et omavalitsuse nimemääramisakt põhjustas lisakulutusi. Muidugi lähtub siit väike probleem, et kumb nimi peaks vahepealsel ajal figureerima andmebaasides: kas määratud ametlik või sildil seisev faktiline.
Eraldi peaks olema raskemaks tehtud veel põhimaanteede äärsete bussipeatuste nimede muutmine.
5 ÄRINIMED
Ärinimekorraldus laiemas tähenduses peaks hõlmama asutuste, organisatsioonide, ettevõtete, äriühingute nimetusi ja nimesid, kitsamas tähenduses tähistab termin ärinimi ehk firma äriseadustikus vaid üht nimetatud valdkonda. Äriseadustiku § 7 ütleb: “Ärinimi ehk firma on äriregistrisse kantud nimi, mille all ettevõtja tegutseb”.
Võrreldes isiku- ja kohanimedega on ärinimed väga vähe uuritud valdkond . Keelekorraldajatele on need huvi pakkunud peamiselt algustäheortograafia reeglistamise seisukohalt. Seetõttu ei ole uurimusi näiteks praeguse asutuse- ja organisatsiooninimede tarvituse ega struktuuri kohta.
Järgnev käsitlus põhineb ärinimekorralduse mõistel kitsamas tähenduses (ettevõtja ja tema ettevõtete nimed ja nimetused).
5.1 Ärinimede kujunemine
Ärinimi ehk firma on välja arenenud kaupmehe kodanikunimest, millele hakati lisama mitmesuguseid komponente, mis muutsid ärinime erinevaks kodanikunimest ning iseloomustasid kaupmehe tegevust. Kaubandus- ehk äriühingute ärinimi on algselt koosnenud üldiselt osanike loetelust, hilisem praktika (19. sajandil) eemaldus sellest.
Mõistet on algselt tähistanudki termin firma (vrd 1927. a seaduse pealkirja). See vastab eeskätt Mandri-Euroopa terminikasutusele, nt Saksa seadustik tunneb tänapäevalgi vastavat terminit . Firma on aga üsna algusest peale omandanud ka ettevõtte tähenduse ja näiteks inglise või vene keeles on see tähendus muutunud valdavaks. Eesti äriseadustik võttis seepärast kasutusele omasõnalise termini ärinimi. Keeleliselt kuuluvad ärinimede alla nii puhtakujulised nimetused kui ka nimed, seepärast on lingvistide hulgas termin ka kummastust tekitanud (Saari 1998a, 1998b).
5.2 Ärinimekorralduse areng
Enne Nõukogude perioodi reguleeris ettevõtluses tarvitatavaid nimetusi 1927. aastal vastu võetud firmade seadus (RT 1927, 36, 26). Nimetatud seaduses ei kehtestatud ärinimele mingeid keelelisi piiranguid.
Asutuste ja organisatsioonide nimetuste keelelist korraldamist suunasid 1920.–1930. aastatel Akadeemiline Emakeele Selts ja Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond. Emakeele Seltsi juhatus võttis 1929. a vastu „Asutiste, kirjanduslikkude organite ja vaimuteoste mitmesõnaliste nimetuste suure ja väikese algustähe reegli“ (Eesti Keel 1929, lk 85–86), mille koostajaks ja põhjendajaks oli Andrus Saareste. Selgitusi ortograafia kohta jagati ka hiljem (vt Eesti Keel 1932, lk 92–95, 127). Mõnevõrra üldisemalt lähenes asjale Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond, kes käsitles asutuste nimesid oma koosolekul 20.04.1935 (Eesti Keel 1937, lk 228–229): kirjutada asutuste ja organisatsioonide nimetustes kõik sõnad peale abisõnade suure algustähega, kui toonitatakse nimetuse ametlikkust. Kui aga „asutise või alaorgani“ kuju ametlikult ei rõhutata, siis võib tarvitada väikest algustähte.
Nõukogude ajal kehtis õigusliku alusena 1985. aastal Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega kinnitatud “Vabariikliku ja kohaliku alluvusega riiklikele ettevõtetele, asutustele, organisatsioonidele ja muudele objektidele nime andmise ja nende ümbernimetamise korra määrustik” (ENSV Teataja 1985, art 541), milles sõnastatakse täpsemalt kohaliku alluvusega objektide nimetamine. Määrustiku järgi annavad kohaliku alluvusega objektidele, mille hulka kuulusid ka mitmesugused ettevõtted, nimesid vastavate rajoonide ja linnade rahvasaadikute nõukogude täitevkomiteed. Nimepaneku ja nimemuutmise protseduur oli keeruline ja aeganõudev. Kuigi paljud head nimeettepanekud ei realiseerunud, takistas selline süsteem ilmselt võõrapäraste, maitsetute või kirjaoskamatute nimede panekut.
Nimetuste keelelise korrastamise aluseks olid juhised grammatikates ja õigekeelsussõnaraamatu lisades. 1976. a „Õigekeelsussõnaraamat“ (lk 881–882) eristab võrdlemisi keerulisi nimetustüüpe: 1) ametlik nimi („Eesti Kaabel “), 2) ametlik täisnimetus (Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühing), 3) ametlik lühinimetus (Eesti Sõprusühing) ja 4) harilik lühendis (Tallinna draamateater v Kingissepa-nim. draamateater v akadeemiline draamateater). Nimed kirjutatakse läbiva suurtähega ja jutumärkides („Punane Koit“, „Estonia“, „Mustad Pantrid“), ka ülejäänud osa nimetuses, samuti ilma nimeta nimetused võidakse kirjutada ametlikkuse näitamiseks läbiva suurtähega (Eesti NSV Ametiühingute Vabatahtlik Spordiühing „Kalev“). Teatud asutuste (NSV Liidu keskasutused jms) puhul oli ametlikkuse näitamine „üldise tava kohaselt“ alati vajalik. Harilikus lühendises ning lihtsa ehitusega täisnimetuses, samuti üksi esinevas tüübinimetuses soovitati kasutada väiketähte. Lisareeglid käisid veel autasude ja pühendusmärgete kohta (Kutuzovi I järgu ordeniga J. Gagarini nim. Punalipuline Lennuväeakadeemia) ning välismaa ja endisaegsete asutuste jms nimetuste kohta. Reeglid olid keerulised, niisamuti nagu vastavad pikad ja sageli kohmakad nimetusedki.
5.3 Ärinimekorraldus praegu
Taasiseseisvunud Eestis reguleerib ärinimesid äriseadustik. Enne äriseadustiku vastuvõtmist oli Keeleameti eestvõttel koostatud firmaseaduse eelnõu, mis sisaldas mitmeid nõudeid firmade keelelise poole kohta. Justiitsministeerium ei kiitnud eelnõu heaks, sest valmimas olid äriseadustik (RT I 1995, 26-28, 355 jj) ja tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsSÜS).
Nimeküsimusi käsitles ka 1995. aastal vastu võetud keeleseadus (RT I 1995, 23, 334), mille § 21 käsitles asutuse-, ettevõtte- ja organisatsiooninimesid. asutuse- ja organisatsiooninimede keelsust. Vastav lõige aga tühistati (RT I 1996, 40, 773).
Asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide nimetuste Nõukogude-aegseid algustähereegleid (1976) ei olnud enam võimalik rakendada ja seepärast võttis Emakeele Seltsi keeletoimkond 1994. a vastu uue algustäheortograafia ja jutumärkide kasutamise soovituse ( Erelt 1994, Päll 1994). Põhireegel muutus lihtsaks ja üsna analoogiliseks 1935. aasta reegliga , üksnes normaal‑ ehk algseisuks võeti väiketähega kirjutamine. Läbivat suurtähte kasutatakse nimedes (jutumärke pole enam vaja lisada) ning ametlikkuse ja täielikkuse näitamiseks ka muudes nimetustes.
5.3.1 Äriseadustik
Käesoleval ajal on ainsad ärinimesid reguleerivad õigusaktid TsSÜS ja äriseadustik, mille 2. peatükk käsitleb ärinime ehk firmat (§-d 7–15).
Äriseadustikus on sätestatud
a) füüsilisest isikust ettevõtja ärinimi (§ 8),
b) äriühingu ärinimi (§ 9),
c) ärinime võõrandamine (§ 10),
d) ärinime eristatavus ja valiku piirangud (§-d 11–12),
e) nime kasutamine ärinimes (§ 13),
f) välismaa äriühingu filiaali ärinimi (§ 14),
g) ärinime kasutamine ja kaitse (§ 15).
Äriühingu ja füüsilisest isikust ettevõtja ärinimele ei seata mingeid keelelisi piiranguid. Põhilised nõuded on, et ärinimi peab olema selgesti eristatav varem registreeritutest, ta ei tohi olla eksitav ettevõtja õigusliku vormi, tegevusala ega tegevuse ulatuse suhtes, ärinimi ei tohi olla vastuolus heade kommetega.
Äriseadustiku § 9 lg 4 sätestab, et õigusvormile viitavaid tähiseid AS, OÜ jms (ÄS-is ekslikult täiendeid ja lühendeid) võib kasutada ärinime alguses või lõpus. Nimetatud säte eirab eesti keele süntaksit ning sel pole loogilist põhjendust.
Nime ja nimetuse vahekord ärinimes
Henn Saari andmeil tähistas tsaariajal vene sõna firma nii ettevõtet kui ka selle nimetust (Saari 1998b: 5). Vahepealsete aastakümnete jooksul nimetas üldkeel firmaks ettevõtet, pärast Eesti taasiseseisvumist on üritatud võtta firma uuesti kasutusele nimetuse tähenduses ning termin on toodud äriseadustikku.
Termin firma oli kasutusel juba 1927. aasta firmade seaduses: „Firma on nimi, mille all üksik isik, ühing või selts peab mingisugust „Äride registreerimise seaduse“ § 1. järgi registreerimisele kuuluvat äri ja mida üksik isik või ühingu ja seltsi esindajad allkirjaks annavad“ (RT 1927, 36, 26).
Äriseadustiku § 7 ütleb: „Ärinimi ehk firma on äriregistrisse kantud nimi, mille all ettevõtja tegutseb.“ Keeleliselt korrektne oleks definitsioon: „Firma on äriregistrisse kantud nimetus, mille all ettevõtja tegutseb.“ Termini firma sünonüümid on ettevõtja registrinimetus, ametlik nimetus, täisnimetus.
Keeleteadlased ja ‑korraldajad on korduvalt juhtinud tähelepanu seigale, et termini nimi tarvitus Eesti seadustes ei lange kokku keelelise nime mõistega (Saari 1998a, b; Kull 2000; Laasi 2000). Osa keelendeid, mida seadustes nimetatakse terminiga nimi, ei mahu keelelise nime mõiste alla, vaid on keeleliselt nimetused. Traditsioonilise keelelise arusaama kohaselt on nimetus laiem mõiste ning nimed on üks liik nimetusi (nimed kuuluvad nominaalfraaside hulka). Nimi on objekti tinglik, suvaline tähistaja, mis võib olla ennistähenduseta ja eimingikeelne. Nimesid ei tõlgita, neile ei saa keelsusnõudeid esitada. Nimetusel seevastu on keelsus, nimetust saab tõlkida.
Nime ja nimetuse eristamine on oluline just asutuse-, ettevõtte- ja ärinimede seisukohalt, kuna neid nimetatakse väga mitmekesiste keelenditega, mida ei saa pidada keelelisteks nimedeks. Nime ja nimetuse eristamine võimaldaks pakkuda asjatundlikke juhiseid nimede-nimetuste moodustamiseks ja tõlkimiseks.
Tsiviilseadustiku üldosa seadus sätestab: “Juriidilisel isikul on nimi, mis peab teda eristama teistest isikutest” (§ 41 lg 1), justkui oleks juriidilisi isikuid märkivad nominatsioonifraasid liik isikunimesid. See arusaam on vastuolus isikunime üldlevinud mõistega, sest näiteks fraas Ida-Viru Politseiprefektuuri Narva-Jõesuu Politseijaoskond ei mahu keelelise nimemõiste alla, vaid on nimetused (Saari 1998b: 4).
Äriseadustik nimetab TsSÜS-ist lähtudes kõiki äriühinguid tähistavaid keelendeid nimedeks ega tee vahet nimel ja nimetusel, mis määrab objekti mingite tunnuste kaudu. Ärinime koostises võivad mõlemad komponendid olemas olla.
Henn Saari on liigitanud ärinime üldosaks ja nimeks. Ametliku nimetuse üldosa moodustab kohustuslik õigusvormitähis (AS, OÜ jmt) ning nimetuse seletav - kirjeldavad komponendid. Ärinimi võib sisaldada ka keelelist nime, mida ei tõlgita ning mis võib olla mistaheskeelne. Näiteks firma Lihatööstuse AS Karree koosneb üldosast Lihatööstuse AS ning nimest Karree.
Rein Kull on tõdenud, et ärinime puhul on kaks põhimõttelist võimalust:
1) kas kasutada laiemas tähenduses sõna nimetus ja kitsamas sõna nimi või
2) kasutada ärinime kõige laiemas, registrinimetuse tähenduses ja ulatuses ning kõnelda ärinime üldnimelisest ja päris- ehk erinimelisest osast. (Kull 2000: 19).
Et mitte luua juurde uusi segadusttekitavaid termineid (pärisnimi ehk erinimi), oleks vastuvõetavam Saari lahendus: ärinimi tervikuna on nimetus, mille koosseisus võib olla nimi. Sellest lähtuvalt tuleks ka äriseadustikus esitatav ärinime definitsioon muuta keeleliselt korrektseks.
Nime ja nimetuse eristamine võimaldaks pakkuda asjatundlikke juhiseid ärinimede moodustamiseks ning võimaldaks äriseadustikus või väljaspool seda täpsustada, mida ärinimes tõlkida, mida mitte, millistele osadele saab esitada keelelisi piiranguid, kus peaks paiknema õigusvormitähis jne.
Praegune ärinimepraktika
Praeguses ärinimepraktikas esineb valdavalt kolme tüüpi ärinimesid.
1. Nimi koos õigusvormitähisega, nt AS Salvo , OÜ Linda, TÜ Anneke jne. Sellise ärinime puhul sobiks õigusvormitähis ette ning näitaks ühtlasi ära, et tegemist on nimega, mis ei ole tõlgitav.
2. Seletav-kirjeldavat laadi nimetus (mille koostises ei ole keelelist nime), nt Eesti Kinnisvarateabe AS, Kose Maakorralduse OÜ jne. Sellise nimetuse moodustavad asukohamäärang, tegevusala, tegevusobjekti või toodangu nimetus ning kohustuslik õigusvormitähis. Õigusvormitähise koht on nimetuse lõpus ning sellele eelnev täiendosa on omastavas käändes.
3. Seletav-kirjeldav nimetus ning keeleline nimi (ilunimi, erinimi, pärisnimi). Õigusvormitähis peaks paiknema ärinime keskel, kirjeldava osa ning nime vahel, eraldades ühtlasi nimetuse komponente, nt Eesti Kergetööstuse OÜ Estar . Sellisel juhul on selge, mis moodustab nime ning on üksi kasutatav. Äriseadustiku järgi on niisugune nimetus aga seadusevastane. Seadusekuulekas oleks Estar Eesti Kergetööstuse OÜ.
Praeguses Eesti nimepraktikas domineerivad esimest laadi ärinimed – ärinimeks on väljamõeldud nimi. Üle 70% kõigist Eestis registreeritud ärinimedest moodustavad ainult nimest ning õigusvormitähisest koosnevad ärinimed, nt OÜ Carlito, AS Bastion, OÜ Emidar, OÜ Eksolar, OÜ Elegost, OÜ Elgaso jne. Suur osa neist on tähenduseta, eimingikeelsed häälikujärjendid, võimalik, et mitmesugused lühendid. Enamik sellise struktuuriga nimedest ei viita ettevõtja tegevusalale ega asukohale. Täpsemaid andmeid selle kohta, kui suur on niisuguste nimede hulk, annab Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli juures valmiv Ello Varjase bakalaureusetöö, kuid praegu lõplikke tulemusi veel ei ole.
Sellise ärinime miinusteks on vähene eristamisvõime (sarnased tähenduseta järjendid võivad segamini minna ning olla eksitavad), asjaolu, et need ei anna vähimatki teavet ettevõtja tegevusala kohta. Näiteks Saksamaal ei ole sellised ärinimed lubatud. Nimi võib olla seletav-kirjeldava nimetuse koostises, kuid ainult nime ärinimena ei peeta piisavalt eristusvõimeliseks.
Kuna ärinime panija võib nime registrisse kanda nii, et õigusvormitähis on nime ees või järel, tekib ka selliseid eesti keele seisukohalt vääri nimekujusid nagu Timmon AS, Tiinakene OÜ, Helimaar OÜ. Äriseadustiku järgi on need seaduslikud.
Teise malli järgi moodustatud ärinimede (seletav-kirjeldavate nimetuste) osakaal on suhteliselt väike, ulatudes umbes 10%-ni. Registreeritud firmade hulgas on nii eesti süntaksit järgivaid korrektseid nimetusi Metsaarenduse OÜ, Koolitoitlustuse AS, Teetööde AS kui ka nimemalli vormistusega: OÜ Veetehnika, AS Õppe ja Töölerakenduskeskus, milles õigusvormitähis peaks paiknema kirjeldava nimetuse lõpus, kuna keelelist nime nendes ei leidu.
Ka sellised nimetused, mis koosnevad ainult tegevusala nimetusest, ei ole nt Saksamaal ja Soomes üldjuhul lubatavad, sest need pole piisavalt individualiseerivad. Individualiseerida on võimalik nt kohamäärangu abil, seda moodust on kasutatud umbes 7% Eesti ärinimede moodustamisel, nt Kose Maakorraldus OÜ, OÜ Kurtna Linnukasvatus , AS Viimsi Keevitus , Rataskaevu Housing Development OÜ. Eeltoodud ärinimedes oleks õigusvormitähise õige koht nimetuse lõpus ning sellele eelnev osa peaks olema genitiivis.
Kolmandat laadi ärinimesid, mis koosnevad seletav-kirjeldavast nimetusest ning nimest, on praeguses praktikas ligikaudu 15-16%. Nii mõneski suhtes moodustavad need kõige keerulisema ja heterogeensema rühma, kuna on sageli segakeelsed ning nimekomponentide omavahelisi süntaktilisi seoseid pole arvestatud, nt Kujundusgraafika Büroo Wanman OÜ, OÜ Advokaadibüroo Malõšev, OÜ Salong Diana, OÜ Arhitektuuribüroo Kersalu ja Nagel, OÜ Ilusalong Maimu Leht jne. Praegune äriseadustik selliseid nimesid ei keela , kuigi eesti keele seisukohalt on need mõeldamatud. Lahenduseks oleks ehk ka siin nõue juba ärinime valides otsustada, millistest komponentidest nimi koosneb ning mis järjekorras oleks sobiv need paigutada.
Ärinimede süntaks
Äriseadustiku nõue õigusvormitähise paiknemise kohta ning nimepanijate keeleasjatundmatus on tekitanud hulgaliselt eesti keele süntaksit eiravaid ärinimesid. Praeguses nimetarvituses on üldine tendents, et eesasendis täiendosa ei käändu: Kivivill Isolatsioon AS, Bellum Õigusabi OÜ, Riina Luik Ärikonsultatsioonid, Hermann Reisid AS, Aavik Tõlkebüroo OÜ, jne. Osa nimesid muutuks keeleliselt korrektseks, kui täiend oleks genitiivis, nt Aaviku Tõlkebüroo, Hermanni Reisid. Osal juhtudel piisaks sellest, kui õigusvormitähis tõsta nime järelt selle ette, nt firmas Alder OÜ (korrektne oleks OÜ Alder) või paigutada kirjeldav-seletavate elementide ja nime vahele, nt Heidorek Ehituse OÜ asemel Ehituse OÜ Heidorek. Samas on ärinimede hulgas ka selliseid, mille puhul on sageli võimatu kindlaks teha, millistest komponentidest need koosnevad, nt AS Glamox Harju Elekter , Prisma Prindi Kirjastuse AS. Selliste ärinimede tekkimise vastu aitaksid ärinimede moodustamise juhised.
Kui eesti nimesüntaksit eiravate nimede tarvitus edasi sageneb, ei tajutagi neid enam võõrapärastena. Tendents on ilmselt selles suunas, sest näiteks gümnaasiumi õigekeelsusõpikus “Eesti õigekeel” (Kraut jt 2000: 110-118 skeem, millest võib välja lugeda, et liigisõna võib alati paikneda ükskõik kummal pool nime ning nime, millele järgneb liigisõna, ei pea käänama (aktsiaselts, baar , kauplus Kibedad Kutid või Kibedad Kutid restoran , valimisliit jne) (Kraut jt 2000: 116).
5.3.2 Ärinimi ja ettevõttenimi, nende keelsus
Ettevõtja on kohustatud end äriregistris arvele võtma oma ärinimega, kuid talle võib kuuluda mitu ettevõtet. Ka nendel võivad olla oma nimed või nimetused, neid aga ei reguleeri Eestis mitte ükski seadus. Nimelt ei erista äriseadustik ettevõtja ärinime ja talle kuuluvate ettevõtete nimesid ja nimetusi. Nii ilmneb, et tegelikus kasutuses on suur hulk nimesid ja nimetusi, mille kohta pole ülevaadet ega kontrolli mitte mingil organil.
Äriseadustiku järgi on firma ettevõtja tähistaja. Nagu on märkinud justiitsministeeriumi äriregistrite talituse juhataja Viljar Peep ajakirjas Juridica , ei pea äriregistrisse kantav ettevõtja ärinimi kattuma ettevõtte kui majandusüksuse nimega ega ettevõtet reklaamiva sildiga. Nt OÜ Humal võib pidada Õlletare-nimelist õllekeldrit, täisühing Kustav Kaalikas & Ko võib tegelda Vana-Andrese talu pidamisega. Ühel ettevõtjal või äriühingul võib olla ka mitu eri nime kandvat ettevõtet.
Registrisse kantud ärinimel on seaduse kaitse, registreerimata ettevõttenimel aga mitte. Ka ilma ärinimeta tegutsev ja registrisse kandmata väikeettevõtja võib kasutada mingeid silte või ettevõttenimesid, näit. Juku Juurikas võib pidada Mägra baari , kuid sellisel nimetusel ei ole juriidilist tähendust. (Peep 1996: 269—270) Registrisse kantavate nimede valikut on võimalik reguleerida, esitades nimedele mingeid nõudeid. Registreerimata ettevõttenimede ja ‑nimetuste valikut ei saa praeguses Eestis kontrollida ega mõjutada. Seega on ettevõtjatel oma ettevõtete ( kaupluste , restoranide, hotellide , ööklubide jms) nimetamisel täiesti vabad käed.
Ärinimede keelsus
Nime kui süntaktilise terviku keelsuse määrab liigisõna keelsus. Ärinimi sisaldab alati õigusvormitähist, mida võib vaadelda kui liigisõna. Ärinime kui nimetuse keelsuse määrab üldosa keelsus, seega mitte ainult õigusvormitähis, vaid ka muude kirjeldavate ja seletavate komponentide keelsus. Nimetuse kooseisus esinevale nimele keelsusnõudeid ei esitata . Nimesid saab vaid liigitada keelendi struktuuri eestipärasuse või võõrapärasuse seisukohast.
Ärinimede keelsusele on taasiseseisvunud Eestis püütud nõudeid esitada firmaseaduse eelnõus ning keeleseaduses (vt “Õiguslik taust”). Mõlemas esitati nõudeid ärinime seletav-kirjeldavatele komponentidele. Firmaseaduse koostajad olid seisukohal, et eestikeelsed peaksid olema kõik komponendid peale nime enda, seega nii õigusvormitähised, tegevuse, tegevusobjekti või toodangu nimetus (nt mitte Computer Systems, vaid Arvutisüsteemid; mitte Hotel Group, vaid Hotellirühm) (Saari 1998b: 10). Nimetuses sisalduvate nimede kohta keelsusnõuet ei esitatud. Eesmärgiks oli, et ärinimesid registreeritaks riigikeelsetena, s.t eestikeelsetena. Eestikeelsesse nimetusse võiks kuuluda võõrkeelne nimi.
1995. aasta keeleseaduse § 21 lõige 1 sätestas: “Eesti asutuse, ettevõtte või organisatsiooni nimetus kantakse registritesse eestikeelsena, millele võib registripidaja kehtestatud korras lisada tõlke võõrkeelde. Nende nimetuste koosseisu kuuluvad nimed jäävad tõlkimata.” Selle lõike kustutamisega seadusest 23. mail 1996. aastal lasti vabaks firmade jt nimetuste kirjeldavate elementide keelsus.
Kuna firmaseaduse eelnõu ei peetud vajalikuks ning ärinimede valdkonda hakkasid reguleerima TsSÜS ning äriseadustik, jäid kõrvale ka nimetuste keelsust puudutavad sätted. Praegu ei reguleeri ärinimede ega ettevõtete nimede ja nimetuste keelsust ükski seadus. Nimetuse keelsus sõltub ainult nimeandjast. Seega võib Eestis ärinimena registreeritud olla Aeroc Engineering AS, Arkad Trade OÜ jms. Nende osakaal pole siiski suur, kuna ärinimed, mis koosnevad nimest ja kirjeldav-seletavatest osadest, moodustavad nimetarvituses ainult 10%.
Nimistu muudavad võõrapäraseks ärinimed, mis koosnevad ainult keelelisest nimest ning õigusvormitähisest. Kahjuks ei ole praegu andmeid, kui suur protsent sellise struktuuriga ärinimedest on võõrortograafias. Siiski tundub nimistu üldpilti jälgides, et nimevalijad eelistavad võõrapärase kõla ja kirjapildiga nimesid, millel ennistähendus puudub, nt OÜ Gevatex, OÜ Halsmory, OÜ Fixtec, AS Balterex, AS Katimex, OÜ Memoxx, AS Nescosub, OÜ Mettür, AS Hansab, OÜ Hammerol jne. Nimelt ei saa nõuda eestikeelsust, võimalik oleks ehk seada piiranguid võõrtähtede kasutamisele või nõuda eestikeelset üldosa (tegevusalale või asukohale viitavat komponenti).
Äriseadustiku koostajate eesmärgiks olevat olnudki maksimaalne vabadus ärinime valikul, seetõttu ei ole äriseadustiku koostajad huvitatud äriseadustiku muutmisest. Keeleinspektsiooni peainspektor Helga Laasi sõnul on Keeleamet esitanud äriseadustiku parandusettepanekuid, mis aitaksid ärinimede keelelist külge korraldada, kuid need ei leidnud toetust (Laasi 2000: 38).
Ettevõttenimede keelsus
Kuna ettevõtja registrinimetus ei pea kattuma ettevõtte kui majandusüksuse nimega, on tegelikus kasutuses rohkesti nimesid, mida ettevõtjal pole kohustust registreerida. Sellised on näiteks aktsiaseltsidele ja osaühingutele kuuluvate kaupluste, söögikohtade, majutusasutuste jms nimed.
Eesti toitlustus - ja majutusettevõtete nimesid käsitleb Eve Alendri bakalaurusetöö (Alender 2000), milles antakse ülevaade ka nimede keelsuse muutumisest.
Alljärgnev tabel kajastab praeguste, Nõukogude perioodi ning 1920.–30. aastate nimede keelsust.
Eesti ettevõttenimede keelsuse muutumine 20. sajandi jooksul
Keelsus
1920ndad
1930ndad
1960–1990
1998
omasõna
26,5%
34,2%
64,3%
56,9%
võõrsõna
29,4%
28,1%
27,0%
17,4%
tsitaatsõna
42,6%
34,7%
7,1%
21,3%
lühend vm
1,0%
1,3%
segastruktuur
1,5%
2,0%
1,6%
3,1%
Nimede arv
68
196
126
455
Eri perioodide nimede võrdlus näitab, et 20. sajandi esimesel poolel on kasutatud suhteliselt rohkem võõrapäraseid nimesid kui praegu. Võõrortograafiaga, s.t tsitaatsõna struktuuriga osi sisaldavaid nimesid oli kõige rohkem – 42,6% – 1920. aastail (nt “De Russie”, “Commerce”, “Kommertz”, “ Imperial ”, “Central”, “ Belle -Vue”). 1930. aastatel tsitaatsõna struktuuriga nimede osakaal vähenes, enam nimesid kirjutati eesti ortograafia järgi. Nõukogude periood katkestas tolleks hetkeks tekkinud nimetraditsioonid ning muutis nimepildi keelelist ja sisulist struktuuri. Keelsuse seisukohast oli suurim muutus võõrortograafiaga nimede peaaegu täielik kadumine nimepildist. Praegustest nimedest sisaldab võõrortograafiaga osi 23,2% (nt Carlos kohvik , Karl Friedrich Restoran, restoran Cathedral , hotell Central, El Mare restoran; Green kämping). Võrreldes 1960.–1990. aasta nimedega on võõrortograafiaga nimede osakaal tunduvalt suurem. Muutus on olnud suhteliselt kiire ja järsk ning võõrapäraste nimede hulk on suhteliselt silmatorkav. Võrreldes praegust olukorda 1920. ja 1930. aastatega, mil tsitaatortograafias nimesid oli 42,6% ja 34,7%, ei ole siiski põhjust praegustele ettevõttenimedele ette heita eesti keele positsioone ohustavat võõrapärasust.
Eestipäraseid, s.t omasõna struktuuriga nimesid (nt Lõokese restoran, Merekivi hotell, Musta Kassi Baar, Sõõriku kohvik, Vana Villemi Pubi, Valge Hobu Trahter ) on 20. sajandi teisel poolel ligi poole rohkem kui 1920.–1930. aastatel. Kõige rohkem (64,3%) oli omasõna struktuuriga nimesid Nõukogude ajal, kõige vähem 1920. aastatel (26,5%). Võrreldes Nõukogude ajaga ei ole omasõna struktuuriga nimede hulk 1990. aastatel oluliselt vähenenud, moodustades praegu 56,9% kõigist nimedest.
Erinevalt registrisse kantavaist ärinimedest, mille hulgas on suur osa tähenduseta suvanimedel, on ettevõtte nimeks valdavalt kas isikunimi (nt Margo kohvik, Mati kohvik, Mihkli hotell, Peedu hotell, Carlos kohvik, kohvik Willu, baar Agnes , Anna, kohvik Anne-Mari), kohanimi (nt Verevi baar, Verevi motell , Võhandu trahter), eestikeelne või võõrkeelne sõna või sõnaühend (nt Hotell Säde, Issi Baar, Isu Tuba, Iva restoran, Kaja motell, Kapteni Kõrts, Kapteni Villa, Karu baar, Kass restoran, Kastan baar. Tähenduseta suvanimede osakaal oli ettevõttenimede hulgas väike.
Ettevõttenimede andmisel mängivad rolli kaks vastandlikku tendentsi: ühelt poolt rahvusvahelistumine, soov nimetada oma ettevõtet rahvusvahelise kõlaga nimega, teiselt poolt eestipärastumine ehk soov nimetada ettevõtet eestikeelse või eestipärase nimega. Vaatamata täielikule vabadusele on ettevõtete nimed võrreldes äriühingute nimedega (registreeritud ärinimedega) eestikeelsemad.
Piiranguid oleks ehk mõtet seada segakeelseile nimedele, kuid nende hulk ei ole märkimisväärne. Nimekasutuse suunamise seisukohast oleks otstarbekas ka ettevõttenimesid registreerida. See võiks kuuluda kohalike omavalitsuste pädevusse.
5.3.3 Ärinimekorraldusega tegelevad institutsioonid
Ärinimetoiminguid korraldab maa- ja linnakohtute juures tegutsev äriregister, millesse kantakse moodustatavad äriühingud. Äriregister lähtub nimesid registreerides üksnes äriseadustikust ega ole seni vajalikuks pidanud küsida keelelist nõuannet või koguni ärinimekorralduse kavakindlamat suunamist.
Lisaks sellele on nimesid ja nimetusi, mida registreeritakse muude seaduste alusel (mittetulundusühingute seadus) või koguni eriseadustega (avalik-õiguslikud asutused).
5.4 Ärinimekorralduse ülesanded
1. Lahendada terminoloogiline vastuolu terminite nimi ja nimetus rakendamises, võttes arvesse kõiki asjaomaseid seadusi, kus on tegemist nime mõistega (eriti tsiviilseadustiku üldosa ja äriseadustik).
2. Muuta äriseadustikus esitatav ärinime definitsioon keeleliselt korrektseks: “Firma on äriregistrisse kantud nimetus, mille all ettevõtja tegutseb.” Termini firma sünonüümid on ettevõtja registrinimetus, ametlik nimetus, täisnimetus.
3. Täpsustada äriseadustikus, mida ärinime all tuleb mõista ja kuidas ärinimi liigendub.
4. Hakata eristama äri- ja ettevõttenime ehk äriseadustiku termineid kasutades ettevõtja nime (resp. nimetust) ja temale kuuluva ettevõtte (käitise) nime. See võimaldaks pakkuda korrektse ärinime moodustamiseks asjatundlikke juhiseid.
5. Kaotada äriseadustikust § 9 lg 4, mis puudutab õigusvormitähise paiknemist.
6. Seada äriseadustikus või muudes õigusaktides piirangud ärinime seletav-kirjeldavate elementide keelsusele.
6 VÕÕRNIMEKIRJUTUSE ARENG
Nimekorralduse allteemana sisaldab võõrnimekirjutus eeskätt ortograafiaprobleeme, mitte sedavõrd juriidilisi aspekte nagu eespool käsitletud osades. Oluline on vaadelda nimekirjutuse põhimõtete arengut nii Eestis kui ka rahvusvahelises kontekstis.
Võõrnimekirjutuse (peamiselt küll väliskohanimede kirjutuse) põhimõtteid on käsitletud mitmes töös (vt nt Erelt jt 1993: 5–44 [Henn Saari sissejuhatus], Päll 1999: 7–18), rahvusvahelist nimekorraldust käsitleb Päll 1993. Eesti võõrnimekirjutuse ajaloo kohta vt lähemalt Päll 1987 ja Päll 2002.
Võõrnimede kirjutamises hakkasid kindlamad põhimõtted kujunema vana kirjaviisi võidulepääsemisel 17. sajandi lõpupoolel, kui eesti tähestikust kõrvaldati võõrtähed (ck, f, q, z, v, x, y) ning sõnaalgulised b, d ja g. Seda põhimõtet laiendati ka võõrnimedele (1739. a piiblitõlkes nt Ahkaja-ma, Kolgata , Petlemm, Wönikia). Kujunes piiblinimede mugandlik kirjutusviis. 19. sajandi I poolel hakkas ilmuma rohkem ilmalikku kirjandust, sh geograafiakäsitlusi, milles võõrnimesid mugandati piiblinimede eeskujul (1849. a Berend Gildenmanni " Mailma made öppetuses" nt Karonne 'Garonne', Tüsseldorw 'Düsseldorf', Sürik 'Zürich' jms). Isikunimede kirjutamises järgiti algul sama joont, ent alates 1850. aastatest, kui hakkas ilmuma pidev eestikeelne ajakirjandus , muutus valdavaks nende nimede muutmatu (mugandamata) kirjutusviis.
Uuele kirjaviisile üleminekul kinnistati isikunimede kirjutamine nende algkujul (Hurt 1864), ent kohanimede osas jäi reegel lahtiseks. Carl Robert Jakobson (1868) rakendas väliskohanimedes järjekindlalt uut häälduspärast kirjaviisi (nt Aafrika, Boliivia , Börminghäm 'Birmingham', Värsalj ' Versailles '), ent taotles algse häälduse edasiandmisel suuremat täpsust kui mitmed hilisemad analoogilise kirjaviisi pooldajad (vrd nt Rokki Mauntiins 'Kaljumäestik', Eioovä 'Iowa'). 19. sajandi lõpupoolel sagenes ka kohanimedes mugandamata kirjutusviisi kasutamine, seda propageeris eriti Karl August Hermann. 20. sajandi alguses muutus kohanimede kirjutamine algkujul ajakirjanduses tavaks, ent lõplikult sõnastati see reeglina 1911. a keelekonverentsil Tartus. Eestipäraselt lubati kirjutada kohanimesid, mis juba "omapäraliselt välja on arenenud".
See reegel stabiliseeris põhimõtteliselt võõrnimekirjutuse, 1930. aastatel kujunesid E. Muugi "Väikese õigekeelsus-sõnaraamatu" (1933) ja "Eesti entsüklopeedia" (1932–1940) ilmumisega enam-vähem kindlaks ka mugandatud ja reeglipärase võõrnimekirjutuse piirid.
Erandliku arengu mugandliku kirjaviisi poole tegi eesti õigekirjutus läbi 1950. ja osaliselt 1960. aastatel. Aastal 1951 algatas Karl Aben kõigi võõrnimede kirjutamise "häälduspärasel kujul" (ettepaneku kokkuvõtet vt Aben 1954). Tema arvates ei tohtinud nõuda eesti tekstis esinevate võõrnimede hääldamiseks vastava võõrkeele oskust (raskete nimede näited Queuille, Boisguillebert, Bordeaux jms), vaid nimesid tuli kirjutada eesti kirjaviisis. Ettepaneku pooldajate pakutud nimekujud olid nt Bordoo 'Bordeaux', Versai 'Versailles', Luaar ' Loire ', Šampann 'Champagne', Vaiooming 'Wyoming', Djörr (sic!) 'Győr' jne.
Kuigi mugandamise nõudjate ägedus vaibus 1950. aastate lõpuks, esines 1960. a ÕSis kompromissina küllalt palju nimemugandeid. Ernst Nurm püüdis seda põhjendada reegliga, et teatavat rühma nimesid on tavaks mugandada (Nurm 1959): kõigi iseseisvate riikide ning suuremate maa-alade nimesid, kõigi Euroopa pealinnade nimesid, suuremate ja tuntumate linnade nimesid ning suuremate jõgede ja muude veekogude nimesid. Seega mugandati nimesid ka üksnes kuulumise tõttu ühte nimetatud rühma, nt San Mariino, Šlesvig-Holštein 'Schleswig- Holstein ', Reikjavik 'Reykjavķk', Pretooria 'Pretoria', Amasoonas ' Amazonas '.
1960. aastatel kritiseeriti eriti rühmapõhist mugandamist (Mati Hint ) ja taotleti nimekirjutuses suuremat originaalilähedust. Esitati soov kirjutada ka NSV Liidu rahvaste nimesid nende lähtekujul, mitte vene keele vahendusel. 1970. aastate keskpaigas võttis õigekeelsuskomisjon Tiiu Erelti algatusel vastu ukraina , valgevene, Kaukaasia ja Kesk- Aasia keelte nimede transkriptsioonijuhised. 1976. a ÕS loobus paljudest taunitud muganditest ja esitas reegli, et rahvuslikud nimekujud ladina tähestikku kasutavatest keeltest ja reeglikohane transkriptsioon võõrtähestikku kasutavatest keeltest ei ole eksimus eesti õigekeelsuse vastu.
1950.–60. aastate mugandamisihaluse kõrvaldas lõplikult õigekeelsuskomisjoni 1983. a otsus maailma maade ja pealinnade nimede kohta (VÕK 1983), mille valmistas ette Henn Saari. See omas ajas suhteliselt radikaalne otsus kaotas paljud kirjapildimugandid (Gaana > Ghana, Kostariika > Costa Rica , Madriid > Madrid ). Alguses tõrguti mitmel pool uusi nimekujusid omaks võtmast ja neid peeti liialt uuenduslikeks, ent 1990. aastate alguseks olid nad enamasti tulnud kasutusele. 1996.–97. aastal arutas väliskohanimede kirjutamist Emakeele Seltsi keeletoimkond, pidades silmas ÕS 1999 kohanimevalimikku (Päll 1998b). Suund kirjapildimugandite arvu vähendamisele jätkus (Kilimandžaaro > Kilimanjaro , Taivan > Taiwan , Upsala > Uppsala), ent paari nime osas mööndi uuesti ka traditsioonilist nimekuju (1983. a Kųbenhavn, 1999. a Kopenhaagen ).
Tänapäeval on peamine kogu, kus käsitletakse võõrnimekirjutuse küsimusi, Emakeele Seltsi keeletoimkond. Keeletoimkond arutab nii ümberkirjutusreegleid kui ka üksiknimesid. Tähtsamatel juhtudel on keeletoimkonna otsused vormistatud ka mingi kõrgema aktiga – nii on vene-eesti ümberkirjutusjuhised kinnitatud valitsuse määrusega (25.03.1998, RT I 1998, 31/32, 427) ja eesti-vene tabel haridusministri määrusega (18.05.1998, RTL 1998, 177/178, 683). On tavaks saanud, et nimeküsimusi arutatakse koos mitme asjast huvitatud asutusega, nt Tartu Ülikooli geograafidega, Eesti Entsüklopeediakirjastusega, Välisministeeriumiga jt-ga. Nii tagatakse vastuvõetud soovituste ellurakendamine. Viimasel koosolekul 2002. a detsembris arutati nt türkmeeni ja usbeki nimede kirjutamist, esmakordselt osales ka uudisteagentuuri esindaja.
Eestis võõrnimekirjutuse osas toimunud areng on hästi kooskõlas rahvusvaheliste soovitustega vähendada eksonüümide (kohalikest ametlikest nimedest erinevate nimekujude) tarvitust. See ei tähenda eksonüümide täielikku kõrvaldamist, pigem valiku tegemist ajalooliste ja väärtuslikumate ning hiliste, sageli juhuslike mugandite vahel. Ajaloolised eksonüümid, eeskätt naabrusnimed (Riia 'Rīga', Pihkva 'Pskov', Turu 'Turku/Åbo' jts), väärivad kaitset sarnaselt muude keelemälestistega.
7 KOKKUVÕTE
Kõrvutades eespool esitatud isiku-, koha- ja ärinimede analüüse, selgub, et eri liikide korraldamisel on nii ühis- kui ka erijooni. Ühine on kõigile see, et ametlike nimede korraldamine on õiguslikult reguleeritud, s.t olemas või koostatud on vastavad õigusaktid. Samas on areng ja seetõttu ka prioriteedid erinevad. Isikunimekorralduses on praegu tähtsaim saada paika õiguslik ja organisatsiooniline raamistik: vastu võtta isikunimeseadus ja rakendusaktid, käivitada isikunimekomisjoni töö. Alles seejärel saab tõsisemalt hakata tegelema isikunimede keelelise korrastamisega, vastavate reeglite ja soovituste koostamise ja propageerimisega. Kohanimekorralduses on vajalikud õigusaktid olemas, kuigi mõned vajavad täiendamist või uuendamist (olemas on uus kohanimeseaduse eelnõu). Siin on rõhk praktilisel keelelisel korrastamisel, mitmed nimeliigid vajavad süstemaatilist revisjoni . Ent pisukeseks takistuseks on ka teatav õiguslik ebamäärasus – nii ei ole selge, kuidas saaks uuendada ametlikku vooluvete nimestikku või poolametlikku järvede nimestikku. Ärinimekorralduses on samuti olemas õigusaktid, ent nimekorralduslikke aspekte need ei sisalda või sisaldavad lausa keelsusele kahjulikke nõudeid. Esmatähtis on seepärast nende õigusaktide kohendamine. Isiku- ja kohanimekorraldusest erinevalt ei ole ärinimede alal tekkinud ka positiivset dialoogi nimekorraldajate ja vastavate riigiasutuste vahel, ennemini võib tajuda teatavat vaenulikkust nimekorraldajate taotluste vastu. Ent konstruktiivse koostöö sisseseadmine on hädavajalik.
Eesti keel on riigikeel, eesti keel ja kultuur põhiseadusliku kaitse all. Nimekorraldus peab seetõttu silmas ka eestikeelsete nimede kui Eesti identiteedi kandja kaitsmise ja toetamise vajadust. Nimedele esitatakse teatavaid keelsusnõudeid. On selge, et isikunimede puhul saab eestikeelsuse kaitse käia eeskätt eesti rahvusest kodanike kohta, muukeelsetele peab säilima õigus kasutada oma rahvusele sobivaid nimesid. Perekonnanimede valdava eestikeelsuse tagab traditsioon ja see, et perekonnanime asjatut muutmist ei tuleks soosida. Eesnimevalik on eestlastel läbi aegade olnud suhteliselt vaba ja kohustuslikuks ei suudetud eestipärasust teha isegi nimede eestistamise kõrgajal, 1930. aastatel. Eestipäraseid nimesid ja äärmustest hoidumist saaks ja tuleks aga siiski propageerida. Kohanimede puhul on nimede eestikeelsuse nõuet suhteliselt kõige kergem ellu viia, kohanimeseadus piirab suvaliste võõrapäraste nimede teket. Isegi eraomanduses oleva maa puhul on avalikud huvid seatud kõrgemale üksikisiku (maa omaniku) huvidest, sest ametliku nime määrab kohalik omavalitsus. Kohanimede lauseestistusest pole aga juttugi, kaitstakse põliseid nimesid, sh aja- ja kultuurilooliselt väärtuslikke võõrkeelseid nimesid ning vähemusrahvuste kohanimesid. Äri- ja ettevõttenimede osas on keelsusnõudeid olnud kõige raskem esitada, praegused õigusaktid ei anna selleks vähimatki tuge. Tuleks taotleda vähemalt nimede kirjeldavate osade (liigisõnade jm) eestikeelsust. Nagu näitab statistika (vt 5.3.2), on võõrkeelsete nimede osakaal üldpildis suurenenud, ent ei ole siiski veel nii suur kui 1920.–1930. aastatel.
Keelsusnõue hõlmab ka nimede õigekirjutust. Tuleb järjekindlalt nõuda nimede kirjutamist vastavalt oma keele ortograafiale, st eesti nimed eesti õigekirjas, muukeelsed nimed vastava muu keele õigekirjas. Hübriidortograafias nimede (vt 3.3.2) panekut tuleks takistada, sest nende kirjapilt ja hääldus ei allu mingile loogikale ja põhjustab seega paratamatuid suhtlemis‑ ja identifitseerimishäireid.
Nimekorralduse analüüsist jäid välja muud nimeliigid. Neist oleksid lähemat käsitlust väärinud ehk toote- ja marginimed (nn brändid), mille kohta on samuti olemas õigusakte, eeskätt kaubamärgiseadus. Kaubamärgid on aga võrdlemisi spetsiifiline ja suuresti rahvusvahelise ulatusega valdkond, mistõttu nende keelsuse analüüs oleks tõenäoliselt kujunenud kurvastavaks.
Eelnev analüüs on sündinud mitme nimeuurija ja ‑korraldaja ühistöö tulemusena. Eestis ei ole võib-olla kunagi varem olnud korraga nii palju nimeuurijaid kui praegu. Seejuures ei ole märgata ka uurimisteemade dubleerimist. Pole vahest liialdus soovida, et riik suudaks riikliku nimekorralduse huvides nende uurijate potentsiaali täiel määral ära kasutada.
7.1 Nimekorraldusega tegelevad institutsioonid
Teadusliku nimekorraldusega tegeldakse praegu mitmes asutuses, kus on nimeuurijaid. Nimeuurimist ja ‑korraldust ei ole võimalik alati rangelt lahutada, sellest ka osalejate paljus . Eesti Keele Instituut on teadusasutus, millel on pikaajalised nimeuurimise ja ‑korralduse kogemused. Iseäranis põhjalikult on tegeldud kohanimeuurimisega ja kohanimekorralduse arendamisega; isikunimede uurimine ja korraldamine on hoogu saanud alles viimasel ajal. Instituudi käsutuses on mitmed nimekogud: kohanimekartoteek, kuhu on deponeeritud ka Emakeele Seltsi kogud; elektrooniline kohanimeandmebaas; Emakeele Seltsi isikunimekogud; väljavõte rahvastikuregistri andmebaasist jm. Instituut on andnud nimede asjus eksperdiarvamusi (peamiselt isikunimede teemal), kohanimeseaduse alusel täidab ta nimeteadusliku usaldusasutuse funktsioone. Võru Instituut on oma ülesandeks võtnud ajaloolise Võrumaa kohanimistu uurimise ja korraldamise, töö tulemusena täiendatakse Eesti põhikaarti kohalike rahvapäraste nimedega ja valmib ajaloolise Võrumaa kohanimede andmebaas. Nimeuurijad töötavad või täiendavad end ka Eesti kõrgkoolide juures ning juhendavad üliõpilaste töid, seepärast tuleb tingimata mainida väljaarenevat isikunimede (eeskätt eesnimede) uurimissuunda Tallinna Pedagoogikaülikoolis ning isiku- ja ärinimeteemalist uurimist Tartu Ülikoolis. Neil uurimustel on sageli seos ka puht nimekorralduslike aspektidega.
Riikliku nimekorraldusega tegeldakse nimeliigiti eri asutustes, mille ülesandeks ametlike nimede fikseerimine. Kohanimekorraldust suunab Siseministeeriumi juures tegutsev kohanimenõukogu, mis on nõuandev segatüüpi (nii ametnikest kui ka valitsusvälistest ekspertidest koosnev) komisjon. Nõukogu toimib käsikäes kohanimesid ametlikult määravate organitega (valitsus, ministrid , kohalikud omavalitsused). Isikunimekorralduses niisugune koordineeriv kogu esialgu puudub, ent isikunimeseaduse eelnõu kohaselt moodustataks Siseministeeriumi juurde isikunimekomisjon, kellel hakkab olema oluline osa isikunimeseaduses sätestatud nõuete ja piirangute täpsustamisel. Ärinimede alal eraldi nimekorraldusega tegelev kogu puudub, kui selleks mitte lugeda oma igapäevatööd tegevat äriregistrit, kus kahtlemata on ametiisikuid, kelle pädevuses on tegelda ärinimede registreerimisega.
7.2 Nimekorralduse ülesanded
Kokkuvõtlikul kujul on lähiaja ülesanded järgmised.
Isikunimekorralduses:
1) taotleda valminud isikunimeseaduse eelnõu kiiret vastuvõtmist seadusena;
2) jätkata uurimusi isikunimede kasutamise ja selle arengu teemal;
3) asuda välja töötama isikunimeseaduse rakendusakte jm abimaterjale, mis aitaksid isikunimedega tegelevaid ametnikke nende töös;
4) tagada uurimiseks ja korraldamiseks vajalike andmete olemasolu (ligipääs rahvastikuregistri andmetele, erialakirjanduse soetamine jm).
Kohanimekorralduses:
1) jätkata kohanimeteemaliste õigusaktide täiustamist;
2) intensiivsemalt tegelda üksikute kohanimeliikide (eriti loodusnimede ja katastrinimede) keelelise korrastamisega, eelnevalt leppides kokku nende korrastamise põhimõtted;
3) täpsustada vähemusrahvuste kohanimede korraldamise põhimõtteid;
4) tagada uurimiseks ja korraldamiseks vajaliku alusstruktuuri (eriti nimekogude ja kohanimeandmebaaside) edasine areng.
Ärinimekorralduses:
1) taotleda äriseadustiku sellist muutmist, mis välistaks eesti süntaksi eiravate nimetuste registreerimise ja esitaks nimetustele kas või elementaarseid keelsusnõudeid, kaotaks mõnede ärinimesid puudutavate terminite vastuolu vastavate keeleteaduslike terminitega;
2) taotleda koostööd nimeuurijate-korraldajate ning ärinimesid registreerivate ja ärinimeõigust suunavate organite (Justiitsministeerium, äriregister) vahel;
3) propageerida jätkuvalt eestipäraste loomulike äri- ja ettevõttenimede moodustamise reegleid ja põhimõtteid.
Kõigi nimeliikide puhul on vajalik selgitada laiemale avalikkusele nimekorralduse ülesandeid ja eesmärke, rõhutada eesti nimepärandi kui Eesti identiteedi kandja säilitamise ja kaitse tähtsust. Ülikoolides tuleks sisse seada onomastika e nimeteaduse regulaarne õpetus.
KIRJANDUS
Viited õigusaktidele
Isikunimed
Perekonna nime muutmise seadus 17. XII 1919. — RT 1920, 2/3, 15.
Seadus Petserimaa ja Naroova taguste valdade elanikkude perekonnanimede kohta 4. IV 1921. — RT 1921, 26, 21.
Määrus Petserimaa ja Naroova taguste valdade elanikkude perekonnanimede seaduse teostamise kohta. — RT 1921, 58.
Perekonnanimede võtmise seadus. — RT 1926, 11, 10.
Perekonnanimede muutmise seadus 12.VII 1930. — RT 1930, 57, 388.
Nimekorralduse seadus 13.VI 1934. — RT 1934, 52, 438.
Nimekorralduse seaduse elluviimise juhtnöörid. — RT 1934, 56, 500.
Perekonnanimede korraldamise seadus 22.X 1934. — RT 1934, 91, 735.
Perekonnanimede ja nimede korraldamise määrus. — RT 1934, 102, 803.
Siseministri 1934. a 14. detsembri otsus perekonnanimede ja nimede muutmiste sooviavalduste otsustamise asjus. — RT 1934, 107, 841.
Võõrapäraste nimede kirjutamise määrus. — RT 1935, 15, 144.
Perekonnanimede korraldamise seaduse §-de 3, 4 ja 16 muutmise seadus. — RT 1935, 30, 247.
Perekonnanimede ja nimede lihtsustatud korras muutmise tähtaja pikendamise seadus. — RT 1937, 101, 820; 1939, 115, 893.
Perekonnaseadus 12.X 1994. — RT 1994, 75, 1324 jj.
Kohanimed
Koha- ja kinnistusüksuste nimede korraldamise seadus 19.IV 1938. — RT 1938, 42, 397.
Koha‑ ja kinnistusüksuste nimede korraldamise määrus. 11. X 1938 — RT 1938, 87, 777.
Kohanimeseadus 11.XII 1996. — RT I 1997, 1, 2 jj.
Ärinimed
Firmade seadus. — RT 1927, 36, 26.
Äriseadustik. — RT I 1995, 26–28, 355 jj.
Monograafiad, artiklid jms
Aben, Karl 1954. Ladina tähestikuga keeltest pärinevate võõrpärisnimede transkribeerimisest eesti keeles. — Ajaloo‑Keeleteaduskonna töid. TRÜ toimetised. Vihik 35. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 167–195.
Alender, Eve 2000. Eesti ettevõttenimetustest 20. sajandil (toitlustus‑ ja majutusettevõtete näitel). Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, Tartu.
Elisto, Elmar 1934. Isikunimede parandamise küsimusi. — Eesti Keel, nr 6, lk 182–188.
Erelt jt 1993 = Erelt, Tiiu; Jõgi, Olev; Kaalep, Ain; Laast , Artur; Rajamets, Harald; Saari, Henn; Seppel, Ly; Udam, Haljand; Ussisoo, Uno. Nimekirjutusraamat. Valgus, Tallinn.
Erelt, Tiiu 1994. Algustäheortograafiast ja jutumärkidest. — Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 367–370.
Henno, Kairit 1999. Miks on vaja isikunimeseadust. — Õiguskeel, nr 3, lk 8–14.
Henno, Kairit 2000. Eesti priinimed. Jaani kihelkond. Eesti Keele Sihtasutus , Tallinn.
Henno, Kairit 2002. Riiklikust isikunimekorraldusest aastatel 1918–1940. — Õiguskeel, nr 4, lk 33–42.
Hurt, Jakob 1864. Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi. Väljaandnud Tartu õpetatud Eesti Selts. Tartus.
Jakobson, Carl Robert 1868. Veikene Geograafia ehk Maade teaduse käsiraamat. Kolmes raamatus. Alama koolide kohta kirja pannud C. R. Jakobson. H. Laakmanni kirjade ja kuluga trükkitud. Tartus.
Kask, Arnold 1974. J. V. Veski ja eesti kohanimede ortograafia fikseerimine. — Centum. Tallinn 1974, lk 57–67.
Kraut jt 2000 = Kraut, Einar ; Liivaste, Ene; Tarvo , Aili. Eesti õigekeel. Gümnaasiumi õigekeelsusõpik. 2., parandatud trükk. Tallinn.
Kull, Rein 2000. Õigusterminoloogia päevaprobleemid ja kitsaskohad. — Õiguskeel, nr 1, lk 15–20.
Kull, Rein 1958. Eesti kohanimede ortograafiast. — Keel ja Kirjandus, nr 9, lk 556–563.
Laasi, Helga 2000. Mõnest põhjusest, miks ärinimed on niisugused, nagu nad on. — Õiguskeel, nr 4, lk 34–35.
Must, Aadu 2000. Eestlaste perekonnaloo allikad. Ajalooarhiiv. Tartu Ülikooli arhiivinduse õppetool. Kleio , Tartu.
Mõistlik, Piret 2001. Isikunime õiguslik reguleering Eestis. Bakalaureusetöö. Akadeemia Nord, Tallinn.
Nurm, Ernst 1959. Võõrkohanimede ortograafiast. — Keel ja Kirjandus, nr 9, lk 547–551.
Pall, Valdek 1971. Eesti kohanimede ortograafia päevakorrale. — Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 138–142.
Pall, Valdek 1976. Eesti kohanimede normimine. — Keel ja Kirjandus, nr 8, lk 454–466, nr 9, lk 537–540.
Pall, Valdek; Simm, Jaak 1977. Kuidas kirjutada eesti kohanimesid. — Keelevoos 75. Tallinn, lk 52–54.
Peep, Viljar 1996. Ärinime teooriast ja praktikast. — Juridica, nr 6, lk 269–275.
Päll, Peeter 1987. Võõrnimekirjutuse põhimõtete muutumisest aastatel 1940–83. — Kirjakeel 1985. Valgus, Tallinn, lk 73–82.
Päll, Peeter 1993. Rahvusvaheline nimekorraldus ja Eesti. I‑II. — Keel ja Kirjandus, nr 5, 8, lk 264–276, 457–467.
Päll, Peeter 1994. Lisakommentaare. — Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 370–372.
Päll, Peeter 1997. Eesti kohanimede õigekirjast. — Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 41–42.
Päll, Peeter 1998a. Võru keel kohanimedes. — Lõunaeesti keelest ja kiräkeelest. Võro Instituudi toimõtisõq 3. Tarto -Võro, lk 61–67.
Päll, Peeter 1998b. Väliskohanimede õigekiri. — Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 411–426.
Päll, Peeter 1999. Maailma kohanimed. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn.
Päll, Peeter 2002. Franckrike maast Prantsusmaani. Pilk võõrnimede kujunemise vanemale ajaloole. — Nime murre. Pühendusteos Valdek Palli 75. sünnipäevaks 30. juunil 2002. Koostanud Marja Kallasmaa. Toimetanud Marja Kallasmaa ja Margit Langemets. Eesti Keele Instituudi toimetised 11. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, lk 199–215.
Saareste, Andrus 1934. Tallinna praegusest nimest. — Eesti Kirjandus, nr 3, lk 120–127, nr 4, lk 164–174.
Saari, Henn 1963. Pärisnime mõiste. Diplomitöö. Tartu. (Eesti k kateeder .)
Saari, Henn 1998a. Termin nimi onomastika ja sätestu piirimail. — Õiguskeel, nr 2, lk 29–34.
Saari, Henn 1998b. Termin nimi onomastika ja sätestu piirimail. — Õiguskeel, nr 3, lk 4–17.
Smõslova, Annika 2000. Ortnamn och deras förändringar i Nuckö kommun på 1900-talet. Diplomuppsats. Handledare: Göran Hoppe (Uppsala Universitet) och Liina Ask (Tartu Universitet). Tartu.
Teder, Teofil 1939. Perekonnaseisuametniku käsiraamat. Siseministeeriumi Administratiiv‑ala Kirjastuse väljaanne.
Tiitsmaa, Aleksander 1923a. Kohanimede kirjutamisest. — Eesti Keel, nr 4, lk 111–116.
Tiitsmaa, Aleksander 1923b. Kohanimede ortograafiast Eestimaa kaartidel. — Eesti Keel, nr 5/6, lk 173–177.
VÕK 1983 = Maade ja pealinnade nimed ning riiginimetuste tõlked (ladinatäheline rühm). (Vabariiklikus õigekeelsuskomisjonis.) — Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 631–637.
Põhjalikum nimekorralduse bibliograafia leidub Internetis aadressil www.eki.ee/nimeselts/bib/.

.RTF Laadi alla originaalfail 58 lk · .rtf · 27 allalaadimist

Vasakule

Paremale

Onomastika-nimekorraldus #1

Onomastika-nimekorraldus #2

Onomastika-nimekorraldus #3

Onomastika-nimekorraldus #4

Onomastika-nimekorraldus #5

Onomastika-nimekorraldus #6

Onomastika-nimekorraldus #7

Onomastika-nimekorraldus #8

Onomastika-nimekorraldus #9

Onomastika-nimekorraldus #10

Onomastika-nimekorraldus #11

Onomastika-nimekorraldus #12

Onomastika-nimekorraldus #13

Onomastika-nimekorraldus #14

Onomastika-nimekorraldus #15

Onomastika-nimekorraldus #16

Onomastika-nimekorraldus #17

Onomastika-nimekorraldus #18

Onomastika-nimekorraldus #19

Onomastika-nimekorraldus #20

Onomastika-nimekorraldus #21

Onomastika-nimekorraldus #22

Onomastika-nimekorraldus #23

Onomastika-nimekorraldus #24

Onomastika-nimekorraldus #25

Onomastika-nimekorraldus #26

Onomastika-nimekorraldus #27

Onomastika-nimekorraldus #28

Onomastika-nimekorraldus #29

Onomastika-nimekorraldus #30

Onomastika-nimekorraldus #31

Onomastika-nimekorraldus #32

Onomastika-nimekorraldus #33

Onomastika-nimekorraldus #34

Onomastika-nimekorraldus #35

Onomastika-nimekorraldus #36

Onomastika-nimekorraldus #37

Onomastika-nimekorraldus #38

Onomastika-nimekorraldus #39

Onomastika-nimekorraldus #40

Onomastika-nimekorraldus #41

Onomastika-nimekorraldus #42

Onomastika-nimekorraldus #43

Onomastika-nimekorraldus #44

Onomastika-nimekorraldus #45

Onomastika-nimekorraldus #46

Onomastika-nimekorraldus #47

Onomastika-nimekorraldus #48

Onomastika-nimekorraldus #49

Onomastika-nimekorraldus #50

Onomastika-nimekorraldus #51

Onomastika-nimekorraldus #52

Onomastika-nimekorraldus #53

Onomastika-nimekorraldus #54

Onomastika-nimekorraldus #55

Onomastika-nimekorraldus #56

Onomastika-nimekorraldus #57

Onomastika-nimekorraldus #58

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 58 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-01-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti

27 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kagi Õppematerjali autor

Kontrollitud

PDF

TXT

Auorid: Eve Alender, Kairit Henno, Annika Hussar, Peeter Päll, Evar SaarNIMEKORRALDUSE ANALÜÜSHea kordamismaterjal microsoft wordis nii onomastika kui ka nimekorralduse arvestuseks, kokku 53 lehekülge.

perekonnanime perekonnanimed nimekorraldus kohanime eesnime perekonnaseisu Onomastika

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

NIMEKORRALDUS koondkonspekt

NIMEKORRALDUS koondkonspekt

NIMEKORRALDUS 06.09.2013 Mis nimi on? Kuidas me nimesid eristame? Õppides õigekirjareegleid, on reegel, et nimed kirjutatakse suure algustähega. Nimeteoorias on see, et mida nimetatakse nimeks ei kattu sellega, mis õigekirjareeglites nimedest rääkida. Lõpuks sõltub kavast ja reeglitest, mitte niivõrd teooria alusest. Sellest hoolimata tuleb seda tunda. Mis on nimi? Esmalt silme ette tüüpilised nimed: isikunimed, kohanimed, planeetide nimed, edasi ilmastikunähtuste nimed, kalliskivide, ordenite nimed, ka raamatutel on nimed (pealkirjad). Onomastika on leksikoloogia haru, oma uurimisobjekti järgi määratletud. Kooliõpikute seletus: nimisõnad jagunevad üldnimedeks ja pärisnimedeks. Üldnimed märgivad olendeid, esemeid, liigi järgi: inimene, klass, olend, mees, puu jne. Pärisnimed on üheainsa olendi nimed Kalevipoeg, Moskva, Kohtla-Järve, ,,Tasuja" jne. Üldnimi ja pärisnimi üldnimi e apellatiiv termini lähe on kreeka keeles kus apellatiivile vastab onoma

ONOMASTIKA ARVESTUS

ONOMASTIKA ARVESTUS

1. Nimeteooria. Nime mõiste, definitsioon ja tunnused. Nimi keeleteaduses ja loogikas. Nimed, numbrid ja terminid. Nimeteooria sai alguse Vana-Kreekast (2500a tagasi), kus üritati leida vastust küsimusele, mis on nimi. Tänaseni ei teata, mis nimi täpselt on. Nimi grammatikateoorias on segane: räägitakse üld- ja pärisnimest ning lisaks veel lihtsalt nimest. Nimi ja pärisnimi on enamasti sünonüümid. Vastuolu: üldnimi pole nimi. Kreeka k on termin onoma, mis tähendab nii nime kui ka sõna. Kreeka k onoma prosegorikon ehk ladina k noomen appelativum on üldnimi. Pärisnimi on kreeka k onoma kyrion ja ladina k nomen proprium. Termin onoma, mis on ka sõnas „onomastika“ on ka vastuoluline: uuritakse nimesid ja mittenimesid. Kui küsida „kuidas asja X nimetatakse?“, siis mõeldakse selle üldnime, mitte pärisnime. Filosoofid, loogikud ja lingvistikud on nimeteooriaga seotud. Vaieldakse, kas läheneda nimele loogikaliselt või lingvistiliselt. Vana-Kreeka nimevai

Ülevaade nimeuurimisest ja –korraldusest

Ülevaade nimeuurimisest ja –korraldusest

Ülevaade nimeuurimisest ja korraldusest Onomastika ehk nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Onomastika kitsam haru on keele või piirkonna nimed. Nimed jagunevad: kohanimed ehk toponüümid ja isikunimed ehk antroponüümid. Nimeuurimine sai alguse kohanimede uurimisest, alles hiljem hakati uurima kohanimesid. Eestis hakkasid kohanimesid uurima Eestis elavad baltisakslased 19.sajandil. Nad uurisid põhiliselt vere lõpulisi nimesid. Tänapäevane nimeuurimine Eestis sai alguse 1960. aastatel. Keskne nimeuurija oli siis Valdek Päll, kes oli keskendunud peamiselt Põhja-Tartu kohanimedele

EESTI PEREKONNANIMED

EESTI PEREKONNANIMED

Eripedagoogika osakond EESTI PEREKONNANIMED referaat Juhendaja Tiina Alekõrs Tartu 2011 Sisukord Sissejuhatus..........................................................................................................lk 3 1. Onomastika......................................................................................................lk 4 1.1 Onomastika-1 ja Onomastika-2...................................................................lk 4 2.Perekonnanimede panek Eestis.......................................................................lk 6 2.1 Üldine nimedepanek......................................................................................lk 7 2.2.Unikaalsed nimed..................................................

Toponüüm ehk Kohanimi

Toponüüm ehk Kohanimi

Linnasiseste objektide jaoks on termin urbonüümid (tänava-, väljaku-, silla-, torni-, kiriku- jm nimed, nagu Pärnu maantee, Vabaduse väljak, Kivisild, Munkadetagune torn, Niguliste kirik). Kohanimede struktuuri, päritolu, muutumist ja levikut uurib toponüümia. Vahel öeldakse ka toponüümika, aga see sõna märgib veel mingi keele või piirkonna kohanimede kogumit, nt vadja toponüümika, Põhja-Tartumaa toponüümika. Kõigist onomastika osadest ongi Eestis kõige väljaarendatum ja tulemusrikkam toponüümia. Kohanimed, eriti väikekohanimed on valdkond, mida mõnel ajal ja mõnes riigis on seotud ideoloogiaga . Nõukogude ajal pandi Eestis palju mingit abstraktset ajastu sümbolit tähistavaid nimesid, nt Nõukogude väljak, Võidu väljak, Saluudi tänav, Oktoobri t, Komsomoli t, Pioneeride t . Siin oli oma osa arusaamal, et nimi peab olema kasvatav, ajastu üllaid ideaale kajastav (ja seepärast ei kõlba nt

Kuidas eestlased endale perekonnanimed said

Kuidas eestlased endale perekonnanimed said

Kuidas eestlased endale perekonnanimed said Eestlaste perekonnanimed enne XIX sajandit Vanimates kirjalikes allikates esinevad eestlaste ainunimed, st üheosalised isikunimed. Läti Henriku kroonikas nt Lembitu, Wottele, Maniwalde, Unnepewe, Meme, Kyriavanus, Tabelinus, Wytamas (Roos 1961: 343). 1255. aasta saarlaste ja ordumeistri vahel sõlmitud lepingus on nimepidi märgitud kaheksa saarlast: Ylle, Culle, Env, Muntelene, Tappete, Yalde, Melete, Cake (Tiit 1976: 485). Alles XIV sajandil pärast maa ristiusustamist ilmuvad allikatesse lisanimed. Taani hindamisraamatus on mainitud eesti soost vasalli Clemens Esto rahvust osutav lisanimi (Kahk 1992: 199, Saareste I: 139). Leo Tiik on osutanud mõnele lisanime oletatava pärandamise juhtumile XIV sajandi Tallinnas. 1333-1337 esineb allikates Nicolaus Agewalke, 1370 Albertus Abbentrode. Tegu võib olla isa ja pojaga, kusjuures poeg on pärinud isa lisanime saksakeelse kuju. 1399. a on rätsep Clawes Karwel omandanud

Eestlaste nimepaneku traditsioon ja selle muutumine

Eestlaste nimepaneku traditsioon ja selle muutumine

See laps lihtsalt on Karmeni nägu!" - Martin: "Minu nime ema lihtsalt teadis." - Elina: "Mina sain oma nime selle järgi, et nimekalendris oli 10. veebruar, minu sünnipäev, minu nimepäev." - Kristian: "Olen rahul oma nimega. Mulle pandi see nimi sellepärast, et ma sündisin jõuludel ja inglise keeles on christmas jõulud ja christmas sarnaneb Kristianiga." (Ibid) 20 3. NIMEKORRALDUS EESTIS 3.1. Isikunimede kujunemine Eesti eesnimede kohta on andmeid 12.- 13. sajandist alates. Tol ajal kasutusel olnud läänemeresoome hõimude nimesüsteemi kuulunud muistsed isikunimed asendusid 16. sajandi lõpuks ristiusustamisega kaasa tulnud nimedega, enamasti laenati nimede lühikujud ja neid mugandati (Mari; Jaan). Laennimed moodustavad meie eesnimistu püsikihistuse. 19. sajandi keskpaigaks hakati laennimedele eelistama võõrapäraseid nimesid, mis jäid ülekaalu 20.

EMAKEELE SELTS-MISSIOON JA TEGEVUSED

EMAKEELE SELTS. MISSIOON JA TEGEVUSED

Tallinna Ülikool Eesti keele ja kultuuri instituut EMAKEELE SELTS. MISSIOON JA TEGEVUSED Referaat Koostaja: Rühm Juhendaja: Tallinn, 2012 Sisukord Sissejuhatus Valisin teema ,,Emakeele Selts. Missioon ja tegevused", sest eesti keele huvilisena olin motiveeritud selle seltsi tegevustest rohkem teada saama. Referaadi eesmärgiks on tutvustada lühidalt Emakeele Seltsi ajalugu, eesmärke ja tegevust ning äratada selle kaudu suuremat huvi eesti keele tundmise ja hoidmise vastu nii iseendas kui ka kelleski teises, kes seda tööd lugema juhtub. Referaadist leiab põgusa ülevaate Emakeele Seltsi ajaloost ning nende tegevustest tänapäeval. Veidi lähemalt saab lugeda mõnest Emakeele Seltsi poolt korraldatavatest üritustest nagu

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.RTF Laadi alla originaalfail 58 lk

Info

K & V
Mäng
Eraõpetajad
Meist
Kuidas saada punkte?
KKK
Reklaam
Uudistevoog
Sitemap

Kontakt

Saada kiri
kiri

annaabi.ee
Telefon: +372-569-80010
Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
Kasutustingimused
Privaatsustingimused

Sõnastikud

Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto

Püsiühendus(es)

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun