Christoph Adam von Stackelberg Järgnevas essees räägin Eestimaa vabahärra ja haridustegelase Christoph Adam von Stacklebergi elust ja saavutustest, ning nende rollist eesti kultuuriloos. Christoph Adam von Stackelberg sündis 1777.a Väänas Tolli, Vääna, Tilli, Novaja Derevnja ja Vormsi mõisniku ja vabahärra O. C. E. Von Stackelbergi ja A. G. von Dückeri pojana ja suri 1841 aastal. Stackelberg lõpetas Tallinna kubermangugümnaasiumi, ülikoolis käis Saksamaal Göttingenis, kus õppis arsti- ja õigusteadust, täiendas ennast veel Šveitsis Johann Heinrich Pestalozzi käe all Yverdoni õpetajate instituudis. Tema suurimateks panusteks Eesti hariduse- ja kultuurilukku on Kuuda seminari idee väljatöötamine ja selle rajamiseks sihtasutuse asutamine 1818. aastal, ning 1821.a Tallinnas eestikeelse tütarlaste vaestekooli ja saksakeelse vaeste poeglaste töökooli algatamine
juulil 1796 andis Claus Gustav von Baranow mõisa 30 000 hõberubla eest üle parun Peter Rosenile. 5. novembril 1819 ostis valdused 35 000 hõberubla ja 1000 bankorubla (vene paberrubla – vastandina hõberublale) eest Malta ordu rüütel, Rootsi aadlisuguvõsa liige leitnant Woldemar Friedrich von Pistohlkors. Pistohlkorsile kuulusid ka Kaave ja Kurista ning paljud teised mõisad. 1837. aastal abiellus Otepäält pärit noorparun Erich Karl Johann Stackelberg (1805–1869) tema tütre Julie Eleonorega ning viimase surma järel 1848. aastal tema kaksikõe Margaretha (Margot) Helenaga (1815–1885). Karl ja Margot olid Viktor von Stackelbergi vanemad. Stackelbergid pärisid osa mõisast krahvinna Mellinilt 1864. aastal nende suguluse tõttu Pistohlkorsidega. Terve mõisa said nad enda valdusse 1889. aastal, kui Viktor von Stackelberg ostis selle Woldemar von Pistohlkorsilt 30 000 hõberubla eest.
Sado Märt oli aga kaheksa päeva jooksul viis korda peksa saanud ja seda nii vitste kui ka piitsaga. Valitseja lükkas süüdistused ümber ja ütles, et olevat käitunud vastavalt mõisniku instruktsioonidele. Talupoegade ülestunnistustest jahmunud kolleegium määras Friedrich Adolf von Stackelbergile 500 rubla trahvi. Vihane mõisnik pöördus keisri poole. Stackelbergile määratud trahv tühistati ja Sivers tagandati ametist. Halvast iseloomust hoolimata hakkas just Friedrich Adolph von Stackelberg Abja mõisasüdant esinduslikult välja ehitama. Senine häärber oli tagasihoidlik, puust laudkatusega ja väljastpoolt krohvitud seintega. Uus hoone kerkis aga kahekorruselisena ja kivikatusega. Ridamisi kerkis ka kõrvalhooneid. Aidast ja kivitallist moodustus härrastemaja ette sümmeetriline ansambel. Aida ja talli vahele ehitati kolonnaad ja selle keskele nelja sambaga kujundatud värav.Otse väravast algas mitme kilomeetri pikkune sirge allee, mis viis
maanõunik Georg ( Jürgen) von Bistramile (1624- 1687), kes ühendas Vana- ja Uue- Riisipere. Mõisa päris tema poeg Bengt Heinrich, seejärel pojapoeg Bengt Friedrich (1711- 1773), kes oli samuti maanõunik. Viimase viiest lapsest jäid ellu kolm tütart. Mõisa päris Anna Wilhelmine (1737- 1800), kes abiellus Saaremaa Tumala mõisa Stackelbergide soost vabahärra ja Prantsuse armee brigaadikindrali Karl Georgiga (1725- 1804). Nende poeg, major vabahärra Peter Gustav von Stackelberg (1762- 1826) sai mõisa endale perekonna omandi jaotamisel 1791. aastal. Tema kui Stackelbergide Riisipere haru esiisa viis mõisakeskuse Vilumäele, mida hakati kutsuma Uue- Riisipereks. 1820. aastal valmis seal paleetaoline härrastemaja, mis kuulub klassitsistliku ehitusstiili tippude hulka Eestis. Hoone keskosas paiknevas kuppelsaalis oli Stackelbergide aegu esivanemate portreegalerii, saali seinakarniisides olevat varem asetsenud raudrüütli kujud. Riisipere mõisast jutustasid 19.
Mõisa ehitati ka mitmeid kõrvalhooneid, millest enamik paiknes peahoonest lääne pool, kui mida pole praktiliselt säilinud. 3 Mõisa ajalugu ja arhitektuur Varaseimaid teated Riisipere mõisast (saksa k algselt Riesenberg) pärinevad 1394. aastast. Kuni 19. sajandi alguseni asus mõisakeskus hilisemas Vana-Riisipere mõisas. 19. sajandi algul viis mõisa tollane omanik Peter Gustav von Stackelberg mõisakeskuse uude paika, mida hakati kutsuma Uue-Riisipereks (saksa k Neu-Riesenberg). 20. Suurte mullatööde tulemusena kujundati sinna esmalt paistiik, mille kaldale hakati ehitama esinduslikku peahoonet, osalt kahekorruselist, osalt koguni kolmekorruselist. (mõisa peahoone) (Peter Gustav von Stackelberg) 4 Eriti pidulik on hoone paremas otsas paiknev valge saal, mis on kaunistatud sammaste ja ülirikkaliku stukkdekooriga
Metsamaterjalide ostulepingud, Koostöölepingud, Raudtee ekspluateerimise lepingud, Rendilepingud ja rendile antud laoplatside nimestikud, Lepingud metsatöölistega. 2. Aadlivapid ajalooarhiivis 2.1 Palju on kirjeid vabahärra tiitli saajate kohta? 67 kirjet 2.2 Mitu krahvi tiitlit on andnud Rootsi kuninganna Kristiina? Kellele ja mis aastal? 2 krahvi tiitlit on andud 1654 ja 1651 aastal inimesed kes said tiitlit Robert von Douglas ja Stenbock 2.3 Millal sai Carl Adam von Stackelberg vabahärra tiitli? 1727 ja 1714 aastal 2.4 Nimetada 3 enamkasutatud aadlivapi põhikujundit? Kotkas,palk,liilia 3. 17.Sajandi trükised 3.1 Leida kindralkuberner Andres Torstenssoni korraldus 12.01.1678. aastast.Mida sisaldab(lühidalt)? Ratsateeninduskohustust 3.2 Leida Erik Dahlbergi korraldus 04.03.1697.Mida sisaldab? Mõisnikelt nõutakse võlguolevate laeka- ja saatekonnaraha tasumist. 4. Eesti ala mõiste register 4.1 Nimetada Noarootsi kihelkonna eramõisad:
Mõisa eestikeelne nimi pärineb 16. sajandi omanikelt Kalffidelt. 18. sajandil kuulus Kalvi (saksa k Pöddes) mõis von Essenite aadlisuguvõsale, kes 1770tel aastatel ehitasid vasallilinnuse idatiiva asemele esindusliku kahekorruselise varaklassitsistliku mõisahoone. Selleks lammutati suur osa keskaegse linnuse idatiiva müüridest. Hiljem kuulus mõis von Stackelbergidele. 20. sajandi algul vana peahoone põles, misjärel tollane omanik Nikolai von Stackelberg otsustas uue hoone rajada sadakond meetrit põhja poole. 1913. aasta paiku valmis mõisas uus esinduslik historitsistlik peahoone. Hoone arhitektiks on peetud Wladislaw Karpowiczit. Kahekorruselisel massiivsel hoonel on nii neogooti, selle inglise haru tuudorstiili kui ka juugendi mõjutusi. Omapärane on hoone välisviimistlus: peamiselt tellistest ja pakivist hoone on väljast kaetud õhukeste korrapäratu kujuga graniitplaatidega, mis on kokku laotud nagu mosaiik
hõbetauseeringuga ilustatud ja lohkudega mõõga käepide, oda ja nooleotsi. Väljakaevamistel on leitud veel sõlgi, rinnanõelu, keraamikat ja muid majapidamisesemeid. Leiud kuuluvad 11.-13. sajandisse. vJean Baptiste Holzmayer uuris 1860. aastatel Valjala maalinna ning leidis kaevamiste käigus vallisisese kivimüüridega ruumi, mis võis olla kasutusel hoiupaigana. vMoskva arheoloog Sergei K. Bogojavlenski ja mõisnik Stackelberg viisid Valjalas 1895. aastal läbi arheoloogilisi väljakaevamisi. v1962.-1964. aastal toimunud kaevamistel, mida juhtis A. Kustin, täpsustati valli konstruktsioone ja uuriti keerisahjudega hoonete rususid. Lahti kaevati ka puuraketega 5,34 m sügavune kaev. Kaevu lahtikaevamisel saadi 15 leidu, nende hulgas puust labidas, kirves ja kasetohust vakk. v
Normanni perekond haris Saare mõisat Vene okupatsiooni kehtestamiseni 1939.-40. aastal. Friedrich von Rosenil olid põllumajandustegevuse kõrval head kontaktid Pürksi küla rootsi põllumajanduskooliga. Ta rajas 1930ndatel aastatel Saare mõisahoones alg- ja keskkooli asemel rahvusvahelisel tasemel kodukooli. Väga head õpetajad olid proua Agnes Johannson ja härra Adalbert Hirsch. Endistest õpilastest elavad täna veel tuntud saksa purjelaeva Gorch Fock endine kapten Hans Frhr. von Stackelberg, Ervin Milvek (Kanada), prof. Hans von Rosen (Rootsi) ja teised. Pärast kodukooli läksid õpilased Tallinna gümnaasiumidesse. Kodukool Saare mõisahoones oli Haapsalu ja Tallinna koolidest odavam ning õpilased võisid põllumajandustöödel kaasa aidata. Igal aastal olid ka kohustuslikud kontrolleksamid. Praegune Saare mõisa komplekt on taastatud 1995./2001. aastal. Taastatud on hobusetalli (18. saj.) varemed esialgses stiilis, kus nüüd asub Lyckholmi muuseum
Paide kirik on Järvamaa noorim. Sellest tingituna on ka siinsed kunstivarad suhteliselt uued. Riikliku kaitse alla kuulub 67 kunstimälestist. Altarisein pärineb aastast 1848. Altarimaali "Kristuse taevaminek" on maalinud K. T. Neffi järgi v. Baranoff 1848. a. (originaal asus keiserlikus kabelis Peterburis). Altariümbruse kujundus on A. Roosilehelt. Ristimisvaagen kujutab endast Filipiinidelt toodud merekarbi ühte poolt, mille kinkis kogudusele Mäo mõisnik admiral O. V. Stackelberg. Kiriku torni paigutati juba ehituse ajal (48) tunde lööv kell, mille 155 kg raskune löögikell asub tornikiivri keskosas. Ka tornikellad pärinevad samast ajast. Paide kirikus asub Eesti Vabadussõjas 1918-1920 langenud koguduse liikmete mälestusmärk- epitaaf, mille on kavandanud A. Roosileht. Vabadussõja mälestusmärk taastati 1989. a. Esimene teadaolev Paide Püha Risti koguduse õpetaja oli Johan Nigrinus, kes oli Paide koguduses teeninud 1619. a. paiku
Kuie Mõis Kuie mõis rajati 18. sajandi algul Roosna mõisast eraldamise teel. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Ernst von Stackelberg. Mõisa peahoone on pikk ühekorruseline murdkelpkatusega krohvitud puitehitis. Hoone on algkujul, vanabalti planeeringus hoonena, ehitatud arvatavasti 18. sajandil, kuid on tugevalt ümber ehitatud historitsismiajal, 19. sajandi keskpaigas või teisel poolel. Umbes 1930- 1973 oli mõisas koolimaja( Minu isa käis seal 7klassi),
pärnasalu ning mõned osaliselt ümber ehitatud kõrvalhooned (A. Särg, 2006, lk. 21-22). 3.03 Kauksi (Kauks) rüütlimõis Kauksi mõisa maad eraldati Kiiklast, Maidlast ja Liigvallast 1780. aastatel. Vastloodud mõisa ostis ooberstleitnant vabahärra Friedrich Gustav von Rosen. Juba 1796. aastal müüs ta mõisa edasi major Friedrich Gottlieb von Luederile. Luederite valduses püsis Kauksi mõis 1856 aastani, kui Carl Friedrich von Luederilt ostis mõisa ära kapten parun Jakob Stackelberg. 1859. aastal oli omanikuks juba Hermann von Rosenthal. Rosenthalilt ostis 1874. aastal mõisa Georg Anwelt ja Kauksi mõisa viimane omanik oli Georg Nikolai von Stiernhielm, kes omandas mõisa 1919. aastal. Mõisahooned, kaasa arvatud väheldane puidust hoone on tänaseks hävinenud. Alles on vaid tiik ja mõned pargipuud (A. Särg, 2006, lk. 35). 3.04 Oonurme (Onorm) Tudulinna kõrvalmõis Oonurm on esmakordselt mainitud 1501. aastal. Mõis eraldati Moorast 17. sajandi esimesel poolel
1. Jahindus minevikus Jahindusel on pikk ajalugu ja väljakujunenud traditsioonid. Jahipidamine tähendas ürgajal kivikirve, oda ja püügiauguga pigem uluki primitiivset tapmist inimese toitumise ja riietumise eesmärgil, mille aluseks olid puhtalt oma eksistentsi kindlustamise mõtted. Kuid juba tollane jaht toimus kindlate reeglite alusel, millele annavad tunnistust väljakaevamised ja koopamaalingud. Koos inimkonna arenguga on muutunud üha enam ka tavad, kombed ja jahiviisid. (Stackelberg 2006) Jaht oli esimene teadlik looduse mõjutamine inimese poolt ning esimesi töövorme (Randveer 2004). Ajalooliselt võib Euroopas eristada mitut ajajärku: · Esimene ajajärk kestis kuni 7.-8. sajandini. Valitses vaba küttimise õigus ehk fikseeritud seadusi ei olnud. (Randveer 2004) · Teisel ajajärgul lõppes Kesk-Euroopas see vabadus (mis vabadus? sõnasta paremini!!!) juba 8. sajandil. Teadaolevalt oli Karl Suur (742 -814) esimene, kes
kalevivabriku, mis esimese aasta töötas Suuremõisa mõisas ja 1830 koliti Kärdlasse. 1836. a sai Suuremõisa omanikuks P.L.K.Ungern-Sternbergi poeg Adam Theodor Andreas Ungern-Sternberg (1819-1847) 1847. a sai mõisa tema noorem vend Evald Aleksander Andreas (1824-1899) Peale teda sai mõisa omanikuks tema poeg Evald Adam Gustav Paul Konstantin (1863-1909). 1909. a sai Suuremõisa mõisa omale Evald Aleksander Andrease õde Dorothea Julia Charlotte Adele mees Otto Magnus von Stackelberg, kellelt Eesti Vabariik 1919 mõisa võõrandas. Kokkuvõte Suuremõisa loss on üks ilusamaid ja suuremaid mõisahooneid Eestis. Suuremõisa loss ehitati aastatel 1755-1760 Ebba-Margareta Stenbocki käsul. Lossil on palju kõrvalhooneid, millest paljud on ka siiani säilinud. Loss on barokk-rokokoo stiilis. Hoone on kolme korruseline 64 ruumiga, mis on sümmeetrilised. Ruumides on palju puidust nikerdatud ehisdetaile
Levinud motiivideks said hammaslõige, meander, helmisnöör, munavööt. Klassitsistlikus stiilis on paljud mõisahooned. Sargvere mõis loodi eraldiseisva üksusena aastal 1772. Mõisa kahekorruseline barokne peahoone on ehitatud 18. sajandi teisel poolel. Tegemist on ilusaima ja väljapeetumava barokse mõisahoonega Eestimaa pinnal. Omanikke on mõisal olnud väga palju, kuid viimane teadaolev omanik oli Emmeline von Stackelberg, kes oli Karl Riesenkampffi tütar ning Emmeliine oli abielus Kiviloo paruniga. Võõrandamisjärgsete aastakümnete jooksul tegutses antud koolis raamatukogu, kuid ka kool. Kõrvalhoonetega on kehvad lood, sest säilinud on vaid mõisat ümbritsev suur park. Mõisat vaadates torkab koheselt silma fassaadi liigendat kolmnurkse frontooniga keskrisaliit. Dekoratsioonidest on pilastrid ja akendel lamedad krohvraamistused. Ehitisel on sammasrõdu. Silma torkab ka sokkel, altaan, frontoon ja karniis
hakkas sakslastele tutvustama ja tõlkima, sajandi viimastel kümnenditel kujuneb temast tunnustatud kirjandus- ja teatrikriitik. 1895. ilmub tema tuntuim teos "Naiste raamat", naisküsimust ja naiste psühholoogiat käsitleb ta oma loomingus ka edaspidi. Elu teises pooles võitles ta aina süveneva vaimuhaigusega ning tema loomingus muutuvad oluliseks katoliikliku kiriku mõjud. Baltisaksa omaelulooline kirjandus (Stackelberg, Hunnius, Wistinghausen, Hueck-Dehio vt) Hunnius mineviku idealiseerimine ja tagaigatsemine, tollaste ideaalide ja inimtüüpide esiletõstmine; sellele järgnenud ajalugu (Eesti iseseisvumine, mõisatest ja maadest ilmajäämine, seisusliku erikorra kadumine) peab ebaõiglaseks. Hueck-Dehio naiskirjanikud (ja tihti ka nende tegelased) mässavad ühiskonna vastu, kaitsevad naisideaali meeste kirjanduses; "Kallis Renata" arenguromaan, osalt
Siinsete rootslaste eelis oli õigus oma asustusala piires ümber paikneda. Mõisnik ei tohtinud rootslasi müüa, kuid võis aga maa üles öelda, andes neile pool aastat kolimisaega. Rootslased käisid ka mõisas tööl, tööde raskus sõltus asukohast. Maksude maksmine käis peamiselt kümnisena. 1604 rajas Magnus Brümmer Bussbysse esimese mõisa, mis on tuntud Magnushofi ehk Suuremõisana. Aastaid hiljem suurendasid Vormsi saarel oma valdusi mõisnikud De la Gardie ja Stackelberg. Kohalikele mõisnikele ei meeldinud, et talupojad elasid rootsi õiguse järgi ning see tekitas vastuolusid eriti mõisnik Stackelbergiga. Mõisnike vastu käidi abi otsimas ka Rootsi kuningalt ning viimane selline retk leidis aset 1861. aastal. 1841 tegi Eesti kubermanguvalitsus otsuse Stakcelbergi eemaldamise kohta Vormsi mõisate valitsemisest põhjuseks toodi tema põhjendamatult halb käitumine talupoegadega. Vormsi saare mõisate valitsemine läks üle tema pojale.
sajandi teisel poolel olid juba Fröbeli kasvatuspõhimõtted juurutatud. Sealt hakkasid need tasapisi jõudma ka Eestisse. Esimesena naasis Saksamaalt kutselise lasteaednikuna Babette Pfrunder, kes asus 1866. aastal tööle Eesti Abistamisseltsi lasteaeda. Diakonisside Seltsi poolt Saksamaale õppima saadetud Lisa Rütel oli 1897. aastal Eestisse tagasi saabudes üks esimesi eestlasest kutsega lasteaednikke. Saksamaa eeskujul avas lasteaednike koolitusasutuse Käru mõisas 1870. aastal prl. Stackelberg. Koolitusasutus kandis nime "Saksa Lasteaednike Seminar" ja sinna võeti õppima saksameelseid tütarlapsi. Seminar oli saksa kultuuri kandja, õpetust viidi läbi saksa keeles. Seminari töökavas etendas tähtsat osa Fröbeli töömetoodika tutvustamine. 19. sajandi II poolel oli ühiskondlike asutuste osa koolieelses kasvatuses minimaalne. Valdavalt toimus väikelaste kasvatamine ja õpetamine kodus. Selle paremaks suunamiseks ja
majanduslikus kui ka isiklikus mõttes. Mõisad, kus Arved oli lapsena aega veetnud, olid maani maha põletatud ja kaks tema onudest olid vägivaldselt elu kaotanud. Tartus oli Arved ise olnud üks aktiivsemaid meeleavaldajaid. Seal puutus ta esmakordselt kokku ka parun Viktor von Stackelbergiga, kelle valdustes korraldati läbirääkimine baltisaksa mõisnike ja eestlaste esindajate vahel. Sel samal kohtumisel avaldas Stackelberg veendumust, et oli kätte tulnud aeg sakslastel, lätlastel ja eestlastel ühiselt vene despotismile vastu astuda. Et parun Stackelbergist saab tema tulevane ülemus, ei osanud kumbki neist veel aimata. Pärast tormilist 1905. aastat lahkus Arved Saksamaale, kus olid tema jaoks parimad võimalused edasisteks õpinguteks ja juba omandatud teadmiste rakendamiseks. Seal veedetud kahte aastat varjutas põlissakslaste põlgus baltisakslaste vastu ning tema
8 Talude päriseks ostmine Esimene talu osteti siinmail juba 1843. aastal Abja mõisas: samast vallast pärit vennad Johann ja Henn Kasse (Kase) omandasid 4000 hõberubla eest parun Georg Stackelbergilt Losu-Epu kolmehobusetalu. Talude ostmise protsessi tegelikuks alguseks Hallistes ning kogu Eestis võib pidada 1853. aastat, mil Abja „hull parun“ Reinhold von Stackelberg müüs korraga ära 25 talu ning 1854. aastal veel neli talu. 1856 aastal osteti Penujas 34 talu ning 1856–1858 Vanamõisas 136 tükki. Halliste kihelkonna taluhäärber – moodsa taluelu sümbol. Kokku omandasid Halliste talupojad 1850. aastail 93 talu. Kusagil Eestis ei ostetud enne 1860. aastat nii palju talusid päriseks kui Halliste kihelkonnas. Eriti palju osteti Hallistes talusid 1865. ja 1866. aastal: Laatres ja Veeliksel müüs Paul von Stryk maha 19,
Alatskivi mõis (Allatzkiwwi) rüütlimõis Kofavere kihelkonnas Tartumaal Sissejuhatus Alatskivi loss on Alatskivi mõisa uusgooti stiilis peahoone. Alatskivi mõisat on esmamainitud 1601. aastal. 1628. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa oma sekretärile Johan Adler Salviusele. Tema käest siirdus mõis 1642. aastal Hans Dettermann Cronmanni omandusse. 1753. aastal ostis mõisa Otto Heinrich von Stackelberg. 1870. aastal läks mõis kaasavarana von Nolckenite aadliperekonna omandusse, mil mõisasüdant hakati senisest esinduslikumas stiilis välja ehitama. Kuna Arved non Nolcken oli Shotimaa reisilt naasnuna vaimustunud sealsest arhitektuurist, eriti aga Balmorali kuningalossist, otsustas ta Alatskivil püstitada Balmorali koopia. Tulevase lossi projekti koostas Arved von Nolcken ise, kes juhtis muuhulgas ka ehitustöid. Tegelikult kopeerib
Saksa ja eesti ajaloolaste koostöö puht eesti seltsides ja väljaannetes. Tehti küll! Nt Akadeemilisise Ajaloo Seltsis, osalesid üritustel, ettekanded, artiklid, arvustused ja puputused ajalehtedes. Jälgiti ka kriitiliselt vastastikku tehtavalt teaduslik poleemika. Nt Rootsi aeg, 19. sajandi suhted talurahva ja aadli vahel, rahvuslik ärkamine, EV kujunemine ja Vabadussõda. Keskaja uurijaist nimekad: Paul Johansen, Otto Greifenhagen, Heinrich Laakman, Friedrich Stackelberg, Otto Freymuth. 1930. aastatel noored, kes puhtalt Saksamaal õppinud ja Sakstas kaitstud töödega. Vara-uusaja ja uusaja uurijaist Georg von Rauch. Uusim aeg Taube ja Wrennele. Läti Vabariigis ajaloos positsiooni Herman Breinik (Riigiarhiivis), Arnold Feuereisen (Riia Linnaarhiivis kuni 1935), Nikolaus Busch (Linnaraamatukogu direktor).Läti Ülikooli professor Leonid Abrusow Juunior. 12.12.14 Linnart Mäll (1938-2010) Lõpetas TRÜ 1962, aspirantuur 1966-1969. 1969
Esimene käsitletav nimede ring hõlmas vallanimesid. 1938. a vallareformiga vähendati valdade arvu ja õgvendati nende piire. Ka vallanimed läbisid terase kontrolli. Muudeti nii need nimed, mis olid võõrapärased (Petserimaal Irboska > Linnuse, Kulje > Kalda, Laura > Lõuna, Võrumaal Aleksandri > Laheda, Narvataguses Skarjatina > Raja), kui ka need eestiilmelised nimed, millel oli võõras algupära (Järvamaal Esna > Kareda, Valgamaal Taagepera /*Stackelberg/ > Vaoküla, Virumaal Iisaku > Tärivere, Porkuni > Assamalla). Viimastest üksnes Iisaku (Tärivere) valla rahval õnnestus 1940. a algupoolel tagasi saada oma algne nimi. Veel ulatuslikumad olid asulanimede eestistamise kavad. Määratud aja jooksul pidid vallavolikogud tegema ettepaneku oma võõrapäraste nimede muutmiseks, selle kava vaatasid läbi maavalitsused, kes edastasid ettepanekud omakorda siseministeeriumi Kohanimede Nõukogule. Kui viimane mõne
annaabi.ee 
