Eestlaste nimepaneku traditsioon ja selle muutumine (0)

PÄRNU SÜTEVAKA HUMANITAARGÜMNAASIUM
Piiblinimede populaarsus kolmekümnendatel ja tänapäeval
Aastatöö
Secunda aste
Koostaja Emma Reinhold
Juhendaja Gerli Laur
Pärnu 2009

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1.1. Statistika 5
1.2 Ristimine 6
2. NIMED 9
2.1.2.Laennimed 9
2.1.3.Väljamõeldud nimed 9
2.1.4. Tuletus koha- või perenimest 10
2.2.1. Eestlaste muinasusundi põhjal 12
2.2.1.1. Vanemad andsid enda nime 12
2.2.1.2. Ühe pere lapsed said ühe nime 13
2.2.1.3. Vanavanemate järgi 13
2.2.1.4. Lapse sünnikuupäeva järgi 14
2.2.1.5. Teise isiku järgi 15
2.2.2. Maris Saare küsitluste põhjal 16
2.2.2.1. Nimi on pandud kellegi teise järgi 16
2.2.2.1.1. Vanavanemate järgi 17
2.2.2.1.2. Kuulsuse järgi 18
2.2.2.1.3. Raamatu või filmi järgi 18
2.2.2.2. Nimi oleneb lapsest endast 18
3.2. Nimepaneku reguleerimine 20
3.2.1.Isikunimekorraldus Eesti Vabariigis 1918-1940 21
3.2.2. Isikunimekorraldus praegu 21
KOKKUVÕTE 23
SUMMARY 24

SISSEJUHATUS

Hiljuti Postimehes avaldatud uuringus leiti, et Eesti on uskumatuim riik maailmas. Vaid 14 protsenti eestlastest vastasid jaatavalt küsimusele, kas religioon mängib tema igapäevaelus tähtsat rolli – seda on vähem kui kusagil mujal meie planeedil. Aja jooksul on see kindlasti muutunud. Tihti tundub, et põlvkondade vaheldumise käigus muutub religioon eestlaste jaoks järjest vähem tähtsamaks. Religiooni rolli inimese elus näitab näiteks see, kui tähtis või mõjukas on ta jaoks pühakiri. Kuna kristlasi on teiste usundite tunnistajatega võrreldes rohkem, võib öelda, et Eestis on mõjukaim pühakiri piibel.
Üks viis pühakirja au sees hoida on selle tegelaste nimesid panna oma lastele. Suurem osa tänapäeval levinud nimesid on tegelikult – sageli vanemate teadmatagi – piiblinimede tuletused ja kohandused. Viimasel ajal on muutnud trendiks, et vanemad tahavad oma lapsele panna sellist nime, mida ei ole kellelgi teisel – mõeldakse välja täiesti uusi nimesid või luuakse uutmoodi tuletusi juba tuntud nimedest . Siiski võib täheldada, et suurest erilisuse tungist hoolimata pannakse ka praegu lastele originaalseid piiblinimesid. Sellest tuli ka idee antud teemat uurida.
Käesolevas töös võrreldakse Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumi 1929.- 1931 . aasta ja Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi 2009.- 2011. aasta vilistlaste eesnimesid. Valimiks on vaid tüdrukute nimed, kuna Pärnu Tütarlaste gümnaasiumi vilistlaste seas poisse ei leidu ning ka Sütevakas on neid tunduvalt vähem kui tüdrukuid. Soovitakse leida, kummas koolis oli rohkem originaalsete piiblinimedega õpilasi, mis mõningal määral näitab, kas eestlased olid 60 aastat tagasi usklikumad kui praegu. Probleemi hüpotees on, et 1929.- 1930. aasta Pärnu tütarlaste gümnaasiumi vilistlaste seas on rohkem originaalsete piiblinimedega tüdrukuid kui 2009.- 2011. aasta Sütevaka vilistlaste seas. Samuti uuritakse leitud piiblinimede tausta ja tähendust ning tutvustatakse mõne levinuma nime tegelase tähtsamaid esinemisi piiblis.
Kuna nimede valik ei ole kaugeltki ainus religioossuse näitaja, käsitleb töö esimene peatükk eestlaste religioossust ning ristimist, mis seob kristlust ja lapsele nime panemist.
Teises peatükis on juttu vanemate põhjendustest oma lastele nime valimisel, nimeseadusest ja selle muutumisest aja jooksul. Kolmandas peatükis võrreldakse klassinimekirju kolmekümnendatest ning tänapäevast.
Töö koostamisel kasutasin mõningaid internetimaterjale, neist kõige rohkem Maris Saare uurimustööd nimede valiku põhjendustest ja Ülo Valki artiklit ristimisest ning eestlaste nimepaneku traditsioonidest muinasajal. Samuti kasutasin R.P Nettelhorsti raamatut „100 tegelaskuju piiblist,” kust sai infot levinumate piiblinimede taga olevatest tegelastest ja nende lugudest. Klassinimekirjadest piiblinimede leidmiseks oli abi Mati Lillevälja „Piibli nimede leksikonist,” mis käsitleb kõiki piiblis ette tulevaid nimesid. Nimeseaduse kohta sain infot Haridus - ja Teadusministeeriumi ning Eesti keelenõukogu välja antud „Nimekorralduse analüüsist.”
Olen tänulik Pärnu Koidula Gümnaasiumile, täna millele olid mulle kättesaadavad Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumi õpilaste nimekirjad.
1. EESTLASTE RELIGIOOSSUS
Peatükk annab väikese ülevaate eestlase usulisest koosseisust ning tutvustab ristimise traditsioone ja sellega seotud uskumusi Eestis.

1.1. Statistika

Järgnevalt on toodud mõned statistilised andmed Eesti usuelust.
1. septembriks 2006 oli Usuliste ühenduste registrisse kantud 9 kirikut ja 9 koguduste liitu ühtekokku 529 kogudusega. Lisaks neile on Usuliste ühenduste registrisse kantud veel 65 üksikkogudust ning 1 klooster . Lisaks Usuliste ühenduste registrisse kantud usulistele organisatsioonidele on osa religioossetest ühendustest registreerunud end usuühingutena, osa mittetulundusühingutena ning mõned pole pidanud üldse vajalikuks end kusagil riigiasutuses registreerida. (Eesti... 2009)
Aastal 2000 korraldatud rahvaloenduses küsiti Eestis elavatelt üle 15-aastastelt inimestelt ka nende usulist enesemääratlust puudutav küsimus. Rahvaloenduse andmete kohaselt tunnistab üht kindlat usulist traditsiooni 31,8% küsimusele vastanud inimestest (29% üle 15 aastatest loendatutest). Kõige sagedamini määratleti end luterlaste (13,57%) ja õigeusklikena (12,79%). Neile järgnesid baptistid (0,54%) ja katoliiklased (0,51%). 0,33% vastanuist tunnistasid end mitte-kristlike traditsioonide järgijaiks. Neist kõige rohkem (0,12%) oli islamiusulisi ning taara - ja maausulisi (0,09%). 34% küsitletuist ütlesid end olevat usu suhtes ükskõiksed, 14,5% ei osanud küsimusele vastata. 6,1% tunnistasid end ateistideks . 7,99% küsitletuist ei soovinud küsimusele vastata. ( Ibid )
Niisiis määratleb eestlastest 27,41% ennast kristlaseks, mis on teiste religioonidega võrreldes ülekaalukalt esikohal.

1.2 Ristimine

Ristimist ja sellega seotud nime panekut on käsitlenud Ülo Valk artiklis „Ristimise tähendusest eestlasele rahvausundi andmetel.”
Kristlikes maades on ristimine traditsiooniliselt andnud lapsele eluõiguse ja tähendanud tema vastuvõtmist inimühiskonda. Rituaal ise on küll lühike ja vältab vaid põgusad hetked , kuid selle osa vastsündinu saatuse kujundamisel oli määrav. (Valk 2009)
Selgitada tuleb ristimise ja nimepaneku vahekorda . Neid ei saa samastada, sest ristimine on kiriklik kombetalitus, sakrament, mille sisuks on rituaalne pärispatu mahapesemine ja inimese vastuvõtmine kristlikku kogudusse, mis tähendas ühtlasi vastsündinu kui ühiskonna liikme tunnustamist. Nimeandmisega tekkis seos seetõttu, et ristimisel on kombeks nimetada last nimepidi ja see ühtlasi kirikuraamatusse kanda. Mõnikord võis laps ristimise puhul ka ilma nimeta jääda. Näiteks rootsiaegse luterliku agenda järgi peab pastor juhul, kui ristimine toimus ilma tema osavõtuta, ristijale küsimuse esitama, kas laps on nime saanud. Juhul, kui tal veel seda ei peaks olema, antakse nimi alles siis, kui ristimist õpetaja juurde registreerima minnakse. (Ibid)
Seega oli ristimises nimepanekust märksa tähtsam maagiline külg, seda toimingut mõisteti kui inimese andmist taevaste jõudude kaitse alla, mis hoidis ära kurjade olendite kallalekippumise. Tunnistust sellest annab järgmine muistend : Ühte tallu võetud karjane . Temal olnud vanemad surnud. Öösel maganud karjane ahju pääl, kuid tihti karjunud ta, et keegi tahab temale kallale tungida mingi kärnkonna moodi olevusena. Seal mõelnud pererahvas, et võib-olla on laps ristimata. Kohe kutsuti sinna ka naabertalu rahvas ja laps ristiti. Sellest peale kadunud lapse kallale tungija.(Ibid)
Alles pärast ristimist võis valjusti öelda lapse nime, mis oli juba varem välja valitud, aga hoiti salajas, et hoida ära vaenulike jõudude kallaletungid. Tõenäoliselt tuleb just nii seletada keeldu, millest teateid on vaid üksikuid ja mille kohta rahvas ei osanud hiljem enam mõistlikku põhjendust anda. Lapse nime ei tohi enne ristimist nimetada - laps kerjab nime taga. Lapse nime ei räägida enni kui varuhumigu, kui kerku hakedaks minema. (Ibid)
Ei ole täpselt teada, kuidas toimus nimeandmisega seotud siirderituaal muinasaegses Eestis, ja seepärast tasub keskenduda hilisemale kihistusele, mis kannab endas varjatult mitmeid väga vanu jooni. Kiriklik ristimine ja selle tähistamine (ristsed, varrud, joodud) on rahva traditsiooni sügavalt mõjutanud ja märksa enam muutnud kui kristlik laulatus või matus. Sünni, abiellumise ja surmaga seostuvadki eesti rahvatraditsiooni kolm keskset siirderituaali - ülekandmine ühest ühiskondlikust seisundist teise, talle uue staatuse andmine. Võime järeldada, et lapse sotsiaalne omakstunnistamine polnud paganlikel eestlastel seotud nii reglementeeritud ja pika rituaaliga kui näiteks pulmad või matus, mille arhailised jooned on märksa paremini säilinud. (Valk 2009)
Seega nimi ise ei suurendanud inimese hingejõudu, see oli otsekui väline märk, mis osutas toimunud sündmusele - siirderituaalile, mis andis lapsele väge juurde ja millega kaasnes nime avalikustamine . (Ibid)
Folkloristide tähelepanekute järgi on just siirderituaaliga seostuvaid rahvajutte rohkesti, sest need on inimese jaoks kriitilised ajad, mil teda ähvardavad mitmed üleloomulikud ohud. Euroopas on väga populaarsed olnud lood erinevatest mütoloogilistest olenditest ja nõidadest, kes kipuvad ristimata väikelapsi varastama või vahetama . Eestis on see motiiv seostunud eelkõige kuradiga . Juttudel lapsi vahetavast vanapaganast on meil olnud väga elav usundiline sisu, veel tänapäevani mäletatakse erinevaid abinõusid, kuidas õnnetust ära hoida. Esiletõstmist väärib, et ikka kinnitatakse: oht ähvardab ristimata (ja nimetut) last. (Ibid)
Vanakurat vahetab lapsi, kui ei saa kohe issameie palvet juurde loetud. Vaevased ja viletsad inimesed on vanakuradi vahetatud . Selle nimi oli piru, vahetatud laps. Last ei või üksi pidada, et vanapagan pidi vahetama. Kui jo jumalasõna üle käind, siis ei vaheta enam. Võib olla mõni inimene ongi vahetud , mõni on ju kole , nagu ei akka kõndima, ei akka rääkima. Neid on ka praegu. (Ibid)
Kui ristimata laps üksi tuppa jäetakse, siis pidada talle nuga juurde panema, muidu võida teda vanapagan oma lapse vastu ära vahetada. (Ibid)
Ristmede last ei tohi ütsinde mitte jättä, sis kurat tuleb viib latse ära. Mia pessi pesu, sis ikki panni nööri usse august läbi, tõise otsa latse älli külgi. Es julge ütsinde jättä. Lätsi jäll talusse lina katkma, ikki laits üten. Sis tõise pahandive, et sul põle aru sugudki pään, tuud ristmede latse vällä põllu pääle. Aga ma's julge jättä, kis tääb, mis oless ollu. (Ibid)
Mõnes kohas varastas kurat lapsi, et ise lapse asemele minna ja end lapse asemel ristida lastes tugevaks saada. (Valk 2009)
Ristimata last ei tohi silmapilguks üksi jätta: vana kuri vahetab lapse ära. Seepärast peab ristimine ka kõigiti kiriku kombe järele sündima; muidu ei ole tal väge. (Ibid)

2. NIMED

Peatükk käsitleb nimede algupära, nimepanemist eestlaste rahvausundi ning Maris Saare läbi viidud uurimustöö põhjal
2.1. Nime algupära
Eesnimede jagunevad tekkepõhjuste järgi tinglikult neljaks .
2.1.1.Arhailised
Arhailised vanaeesti nimed on kas lihttüvelised nagu Hiis, Äio (vanaisa), Vibe (kärmas), Udras ( saarmas ); liittüvelised nagu Meelenõuve ja Küllepäevi; või tuletislõpuga nagu Himotu, Lembitu , Meelitsi, Viling. Kõik eelnevad on meeste nimed, lisaks on koostaja märkinud naiste nimedeks Ihalembi, Ihatu, Meelinõuvo, Emme ja Imbi. Mehe- ja naisenimede tunnuseid eestlastel ei ole olnud. (Saar 2002)

2.1.2.Laennimed

Laennimed on tihti teisendid või eestindused teiste rahvaste nimedest, kuid võivad esineda ka algupärasel kujul. Võõrastest nimedest on tehtud eestipärasemaid: Georgiusest Jüri, Jakobist Jaak või Jaap, Mariast Mall, Johannast Jaana. Meil on laennimedele iseloomulik teisendirohkus, selle heaks näiteks on naisenimed Katharina, Elisabeth ja Maria (valik levinumaid teisendeid lisas ). Laene esineb ka perenimede seas. (Ibid)

2.1.3.Väljamõeldud nimed

Väljamõeldud nimed hakkasid aktiivsemalt levima seoses ajakirjanduse tekke ja ärkamisajaga. Esimesena hakkas omaloomingulisi nimesid välja pakkuma Vändra kooliõpetaja Mats Tõnisson aastal 1884. Nii said alguse nimed Õie, Leida, Pilvi, samuti Mesike, Sula, Vahur , Taidus ( Oskar Kallas); Ülla, Maane, Tenda, Allasto, Terasto (Pearo Ansomardi); Merike ja Leho ( Julius Mägiste). Osa tol ajal pakutud nimedest on tänaseks omandanud nimeks sobimatu tähenduse, näiteks Asutus, Näide, Nimetus.
Mitmed muistsest vabadusvõitlusest kirjutanud autorid on pannud oma tegelastele enda välja mõeldud nimed ja need on rahva hulgas kiiresti populaarseks saanud. A. Kitzbergilt on pärit Maimu , Andres Saalilt Leili , Aita, Vaike ja Vambola . Varem ainult piirkonniti levinud olnud nimed on hiljem, rahvaluule kogumise ajal saanud laiemalt tuntuks ja kuuluvad omaloominguliste nimede alla just rahvaluule olemuse pärast. Nii on tuntuks saanud Sirje, Salvi, Sõlmi ja Kalev, Linda , Salme . Muide, Raivo Seppo andmetel olevat Linda ja Salme varasematel aegadel meeste nimed olnud. (Saar 2002)
1930ndatel moodsa nimede eestistamise ajal leiutasid inimesed aktiivselt uusi nimesid, mis olid tihti nende saksa või vene nimede eesti variandid (või ainult kõlalt sarnased), aga ei pruukinud algupäraste nimedega üldse seotud olla. Nii sai nimevahetusel Marthast Urve ja Dimitrist Esko . (Ibid)
Väljamõeldud nimede alla mahuvad ka niinimetatud ideoloogianimed, mis levisid eriti Nõukogude Liidu ja natsistliku Saksamaa algusaegadel. Lastele pakuti nimedeks näiteks Artillerist, Barrikada, Kanalizatsija, hiljem ka Kosmodrom, samuti Vilen (lühend V. I. Leninist). Ainsana on nendest püsima jäänud Mira (Eestis Rahu ja Lätis Miernese). Kolmandas Riigis nägi ilmavalgust ka päris mitu Hitlerinet. (Ibid)

2.1.4.Tuletus koha- või perenimest

Tuletus koha- või perenimest on samuti selgelt eristuv eesnimede tekkeviis, kuigi see on omane rohkem teistele rahvastele ja Eestis leidub vaid mõni näide. Kohanimedest on tekkinud Endla, Endel ja Narve (Narva). Mitmel pool on tavaline, et kohanimed on muutunud perenimedeks (keskajal ja uusajal, võibolla seotult talupoegadele perekonnanime panemisega) ja perenimed hiljem eesnimedeks. Nii on tekkinud keldi algupäraga eesnimed Leslie ja Lincoln , samuti inglise Milton, Shirley ja Stanley. Ka on mõni vana eesnimi muutunud perenimeks, näiteks Paulus ( Paal ) ja Simon ( Simm ). Naistenimesid on muutunud eesnimede seas vähe. (Ibid)
Seega on igal eesnimel oma kindel päritolu ja sellega seotult ka ajalugu. Vanad rahvuslikud nimed tähendavad ikka midagi, isegi kui see tähendus on aegade jooksul kaduma läinud. Seda peegeldavad tihti ka väljamõeldud nimed, mis on tekkinud millegagi seoses ja kannavad selle millegi vaimu. Huvitavalt jääb rahva seas püsima ainult kindel osa nimedest, kuna teised, mis küll esmapilgul võivad tunduda samaväärsed, unustatakse. Seega kannavad eesnimed olulist osa keeles ja kultuuris, peegeldavad rahva mõttemaailma ja elulaadi. (Saar 2002)
2.2. Lapse nime valik
Erinevatest põhjustest, miks vanemad oma lastele teatud nimesid panevad, on kirjutanud Jüri Valk artiklis „Ristimise tähendusest eestlasele rahvausundi andmetel” ning Maris Saar uurimustöös „Eesnimed ja nend valiku põhjendusi.”

2.2.1. Eestlaste muinasusundi põhjal

Lapse nime otsustasid Eestis enamasti ema ja isa, kusjuures nõu võisid anda ka vaderid ja lähemad sugulased. Lutsis oli otsustav sõna öelda vaderitel. Setumaal võis aga nime määrata õigeusu vaimulik, kes mõnikord ka vanematega nõu pidas, andes neile valida mitme variandi vahel. Nimeandmise põhimõtetes võib eristada kahte kihistust: kristlikku ja paganlikku, mis ristiusu traditsiooniga kõrvuti püsima jäi. (Valk 2009)

2.2.1.1. Vanemad andsid enda nime

Tihti andsid vanemad lapsele ka enda nime, millel on olnud mitmeid põhjendusi:
1) See on kindlustanud lapsele pika elu. Kui noorel abielupaaril edmane laits on sündinu, sis pandase ristmise aigu vanembede nimi. Kui tütarlaits, sis ema nimi. Kui poisslaits, pandas esa nimi, sis ei kuolev seo laits ärä. (Ibid)
2) Oma nime andmisega lapsele on püütud järglaste arvu teadlikult piirata.On sõuke moed, et kellel pailu lapsi on ja änam äi taheta saaja, siis pandakse viimasele isa nimi, siis äi pidada änam olema.(Ibid)
Nähtavasti on sama eesmärki silmas peetud ka siis, kui öeldakse, et isa või ema annab oma nime kolmandale või viimasele lapsele. (Ibid)
Ühe kirjapaneku järgi on vanema nime andmisel hoopis eriline mõte:
Kui perekonnas järjekorras kolm last ühte sorti, nimelt kolm poeglast, ja kui igatsetakse selle järele tütart, siis tuleb kolmandal pojal isa nimi panna, siis võib kohe tütart loota . Sama viisi tuleb teha, kui on lapsed enamiste tütred ja kui igatsetakse poega , tuleb kolmandal tütrel ema nimi panna. Siis võib kohe poega loota. (Ibid)
Seega on lastele nimesid pandud põhiliselt lähimate sugulaste järgi, mistõttu samad nimed on tihti kordunud põlvest põlve. Leidub siiski ka üks vastandliku sisuga pärimusteade:
Seda ristinime, mis vanematel ja vanemate vanematel on, ei pea lapsele panema, tal on õnnetu elu. Ühe teate järgi Tarvastu kihelkonnast sai tütarlaps oma nime ristiemalt ja poiss ristiisalt. (Valk 2009)
Nagu näha, taotleti kindla nime andmisega sageli seda, et laps noorelt ei sureks, vaid elaks kaua. Enamasti pidi selle kindlustama vanema nimi, kuid ühe Kaarma kihelkonnast pärineva kirjapaneku järgi tagasid ka piiblinimed Aadam ja Eeva lapsele pika elu. Sama on uskunud ka lutsid ning ilmselt pärineb see vanast katoliiklikust traditsioonist (näit. Poolas on need nimed laialt levinud; samuti tundsid uskumust sakslased ). Ühes teates on peetud vajalikuks rõhutada järgmist: Ühel paaril ei tohi mitte kaks ühenimelist last olla: ainult üks neist saab sarnasel korral taeva raamatusse kirjutatud. (Ibid)

2.2.1.2. Ühe pere lapsed said ühe nime

Meile tundub iseenesestmõistetav, et samade vanemate lastest saab igaüks erineva nime, kuid pole päris võimatu, et taotlusest kõige soodsama nime abil lastele õnne ja pikka elu kindlustada on ka Eestis vennad või õed mõnikord nimekaimud olnud. Selliseid juhtumeid on kindlasti esinenud Saksamaal. Jaroslavli kroonikas leidub 1664 . aastast sissekanne kellegi lesknaise laste kohta: Suur Ivashko läks Moskvasse leiba teenima, keskmine Ivashko on 10-aastane, kolmas Ivashko 6-aastane. Krakowis oli ühes perekonnas kõigi üheteistkümne venna nimi Jan. Üldiselt välditi lapse ristimist tema surnud õe või venna nimega, mida on põhjendatud järgnevalt: muidu laps sureb ; siis ei saa surnu hauas rahu; nimesaanu näeb surnut alati unes . Lutsist pärineb järgmine kirjapanek:
X pani nimeks I tütrele Manka, kes suri. II tütrele ka Manka, kes samuti suri. Siiski pandi ka III tütrele nimeks Manka, kes elab. (Ibid)

2.2.1.3. Vanavanemate järgi

Tõenäoliselt ulatub muinasaega komme anda esimesele lapsele nimi vanaisa või vanaema järgi. Tegemist on laialt levinud tavaga, mida on järgitud Euraasia üsna erinevates kultuuripiirkondades: Soomes, Karjalas, Ingeris, Saksamaal, Rootsis, Bulgaarias, Põhjamere rannikul, Vana-Kreekas, Hiinas ja kindlasti mujalgi. See rahvusvaheline komme osutab esivanematekultusele ja veendumusele, et inimene elab edasi oma järglastes. Nime andmine vanavanemate järgi on üks väheseid märke eesti rahvausundis, mida võiks tõlgendada kui kauget kajastust kunagisest hinge preeksistentsi-uskumusest, veendumusest, et inimene ei sünni mitte koos oma kehaga , vaid kehastub ümber. Tõendeid, mis kinnitavad usku surmajärgsesse ümbersündi, on märksa rohkem. Päris kindla ümberkehastumise-uskumusena ei saa nimepanekut vanavanemate järgi siiski tõlgendada, sest pole teada, et Eestis oleks seatud tingimuseks , et vanaisa või vanaema peab sellisel juhul surnud olema. Mõnede teadete järgi on see nii olnud näiteks Rootsis, Bulgaarias ja judaistlikus traditsioonis, kuid selle võis põhjustada ka kartus, et koos nime äraandmisega kaob õnn ja tervis ning inimene võib surra. Et tegemist võib meil siiski olla kajastusega vanast soome-ugri kujutelmast, osutab see, et nii handid kui mansid uskusid, et lapses kehastub surnud sugulase hing. Mõnelgi pool pandi lapsele nimi alles siis, kui oli arbumisega kindlaks tehtud, kes sugulastest on ümber sündinud. Kujutelm, et esivanema nime andmine tähendab ühtlasi tema ümberkehastumist, oli tuntud ka laplastel. (Valk 2009)
Ainult harva on Eestis põhjendatud, miks on lapsele antud vanavanema nimi: siis saavat pojastki samasugune tubli mees; siis saab laps õnnelikuks; siis on parem oma mulda läinud sugu mäletada ja austada; ja et vastasel korral laps sureb. Erandlik on järgmine kirjapanek: Kui olid kõik poead, siis pandi vanaisa nimi, siis tuleb järgmine laps tütar ja ümberpöördult. (Ibid)

2.2.1.4. Lapse sünnikuupäeva järgi

Setus on olnud kristlikuks kombeks nime valimine sünni päeva järgi, mis oli levinud ka Karjala, Ingeri ning teistel õigeusualadel. See tähendas ühtlasi lapse saatuse usaldamist kalendripühaku hoole alla. Katoliku kirik ei lähtunud sünni päevast ja seega ei tarvitsenud see kalendri nimepäevaga kokku sattuda, sest märksa tähtsamaks loeti ristimispäeva, kuna alles siis sai inimesest koguduse liige. (Ibid)
Säilinud on üksikuid teateid nimepäeva pühitsemisest, mis on näiteks Lätis tänapäevani säilinud. Seegi seostub muidugi kristliku traditsiooniga ning pühakutekultusega. Vanast, kelle määne nimi panti pidi rahu olõma. Kua laiga lats sündü, määntse' pühi' olli lähkoh, sis' papp nimet koll ' nimme ja pidi noid üte pandma. Ku' tul' tuu praasnik, kel oll' sääne nimi, sis tuu läts kerkohe uma nimepäävä. Ülti sis', õks om hüä, ku' uma nimepäävä saat kerkohe. Sis jummal av'tas õgah paigah. (Ibid)
Wanadest päritud moe mööda antakse tähtpäewade järel lastele nimed: sünnib poeg-laps enne Michkeli p., Mardi- Toma - Andrese- Jürri- Jani - Perdi-päwa: siis pannakse need nimed, mis tähtpääw ees tuleb, et laps hea pitka meelega on - ning ka, et sündmise aeg kergem meeles seisaks ilma kalendri kuu päwata [---].(Valk 2009)
Maarjapäeva hommikul püüti Maridel salaja jalad kinni siduda ja ennem ei tehtud lahti, kui Mari oli maarjapuna andnud. Kui salaja, magamise ajal ei saanud siduda, siis seoti poiste poolt vägisi tüdruk Mari jalad kammitsaga kinni. Mari nimelised tüdrukud muretsesid ikka selleks ajaks punase viina pudeli valmis, muidu ei tehtud jalgu lahti. (Ibid)
Et nimepäevast on Eestis teateid siiski suhteliselt vähe, on täiesti mõistetav. Kui eestlasi XIII sajandil ristiti, ei kehtestanud katoliku kirik kristlike nimede sundust ja need muutusid meil valdavaks alles XV sajandi lõpul, peatselt järgnenud reformatsioon aga kaotas pühakutekultuse. Nii ei jõudnudki kristlike nimede seostumine pühakutega Eestis kuigi sügavalt juurduda ja õigeusklik Setumaa moodustab ses suhtes erandi. (Ibid)

2.2.1.5. Teise isiku järgi

Toodud teadetes avaldub eriti selgelt nime ja inimese vaheline seos. Nagu paljud teisedki rahvad , on ka eestlased uskunud, et nime andmisega teise isiku järgi kanduvad lapsele ühtlasi üle tema omadused, kalduvused ja meelelaad. (Ibid)
Lapsele pannakse sugukonna kuulsama inimese nimi, et laps ise ka kuulsaks saaks. (Ibid)
Kui juhtus, et lapsele pandi mõne surnud omakse nime, oli see tõenduseks, et surnust väga lugu peeti. (Ibid)
Rõhutada tuleb, et varasem nimeandmine sugulase järgi ja kristlik pühakunime panek on sisult üsna lähedased. Mõlemal juhul avaldub selgelt seos nimesaaja ja selle varasema kandja vahel. Nimi on otsekui ühenduslüli, mis seob inimest teda kaitsva mütoloogilise maailmaga : taevase riigiga (pühakunime puhul) ja hauataguse elu vallaga (esivanema nime puhul). Kaugema mineviku käsitlemisel võib mõnikord ehk kõne alla tulla ka side tootemloomaga. (Ibid)

2.2.2. Maris Saare küsitluste põhjal

Maris Saar on koostanud uurimustöö teemal „Eesnimed ja nende valiku põjendusi,” milles ta küsitles 368 inimest kolmest vanusegrupist (1990.-1994.a, 1983.-1985.a ja 1943.-1944.a sündinud) ning küsis kõigilt ühe küsimuse: „Miks teie vanemad otsustasid just sellise nime kasuks?” Vastused jagunesid laias laastus kolmeks.

2.2.2.1. Nimi on pandud kellegi teise järgi

Aja jooksul näib inimese mälusse tekkivat register kõigist inimestest, keda nad kohanud on ja nende nimedest, seega on tihti raske valida lapsele nime, kui iga nimi kedagi meenutab. Sel põhjusel jäetakse tihti panemata nimed, mis muidu võiksid sobida, kuid seostuvad mõne ebameeldiva inimesega. Nii valivad vanemad kas mõne inimese, kes on neile väga hea mulje jätnud, võibolla isegi lootuses, et laps tuleb samasugune, või leiavad nime, millega neil kedagi ei seostu. (Saar 2002)
Joonis 1 illustreerib alajaotust, kelle järgi nimesid pandud oli. Joonise järgi saab järeldada, et neist, kes panid oma lapsele nime kellegi teise järgi, oli kõige rohkem neid, kelle puhul oli see vanavanem, kelle järgi nimi pandi. Kategooria „Varia” alla käivad sellised põhjendused, kus pandi nimi kaudselt millegi, mitte kellegi järgi. Näiteks:
- “Carmen sai endale nime karmeliitide ordu järgi, see tegutses Saaremaal aastasadu tagasi. Sealt on nime saanud ka Kaarma vald.”
- “… Tallinnasse oli tekkinud “Reti” nimeline loomakliinik-kauplus ja tuttavate tütrele pandi nimeks Reta. Ema oli nõus, et paneme Reti.” (Ibid)
(Joonis 1)
2.2.2.1.1. Vanavanemate järgi
Üks variant oma lapsele nime valimiseks on pöörduda oma juurte poole. Ei ole väga haruldane , et keegi saab oma vanavanema või kaugema esivanema nime.
Mitmel juhul oli nimi tuletatud ühe või mõlema vanema nimest, kasutades kas mõnda tähte, algust või lõppu. Kõige tihemini oli nimi pandud mõne vanavanema järgi, mõnel juhul muudeti vanavanema nime veidi kaasaegsemaks või eestipärasemaks, näiteks sai niimoodi Akiliinast Liina ja Mihhailist Miko . (Saar 2002)
Maris Saare uurimustööst lähtudes on kellegi teise järgi pandud nimedest kõige enam levinud just vanavanemate järgi panud nimed.
2.2.2.1.2. Kuulsuse järgi
„Kuulsus” tähendab põhiliselt enda tegevuse tõttu tunnustatuks saanud inimesi, aga ka kuulsuste lähisugulasi. Nende seas oli enim nimetuks jäänud inimesi, kelle kohta mäletatakse vaid tegevusala - sportlane, maadeuurija, moekunstnik , näitleja jms. Märgitud oli Ringo Starri, Evelyn Ashfordi, Paula Abduli, samuti Harri Kirvesniemi naist Marja-Liisat ja Tiit Soku poega Steni. (Saar 2002)
2.2.2.1.3. Raamatu või filmi järgi
Lapsed said nimesid ka mõne raamatu või filmi järgi. Needki olid valdavalt kaudselt mainitud , aga konkreetselt toodi välja film “Viimne reliikvia ” (mille järgi laps sai nimeks Siim) ja mitmeid raamatuid: näiteks Sigrid Undseti “Kristiina Lauritsatütar” (mille järgi laps sai nimeks Sverre); Astrid Lindgreni teosed “Pipi Pikksukk” (Annika), “Väike Tjorven , Pootsman ja Mooses ” (Malin), “ Hulkur Rasmus” (Rasmus); Silvia Rannamaa “Kadri. Kasuema .“ ja Oskar Lutsu “Kevade” (lapsele pandi nimi õpetaja Lauri järgi). (Ibid)

2.2.2.2. Nimi oleneb lapsest endast

Antud alajaotuse alla käivad põhjused nagu „Laps oli lihtsalt seda nägu” ning need, kus lapse nime mõjutas tema sünnikuupäev. Nii sai mitme lapse nimepäev olema samal päeval nende sünnipäevaga ja nii mõnelegi vastsündinule tuli leida uus ja sobivam nimi, sest eelnevalt valmis valitu temaga ei sobinud. (Ibid) Mainitud põhjuste suhet illustreerib joonis 2.
(Joonis 2)
Mõningaid näiteid:
- Karmeni ema: “Pärast lapse sündi jäime me hetkeks väga mõtlikuks. Pärast pikka vaikust vaatasime üksteisele otsa ja hakkasime naerma. Ütle sa esimesena, ütlesin ma oma abikaasale. “Ma mõtlesin, et selle lapse nimi võiks Karmen olla.” “Mul oli sama mõte,” vastasin. See laps lihtsalt on Karmeni nägu!”
- Martin: “Minu nime ema lihtsalt teadis.”
- Elina : “Mina sain oma nime selle järgi, et nimekalendris oli 10. veebruar, minu sünnipäev, minu nimepäev.”
- Kristian: “Olen rahul oma nimega. Mulle pandi see nimi sellepärast, et ma sündisin jõuludel ja inglise keeles on christmas jõulud ja christmas sarnaneb Kristianiga.” (Ibid)
3. NIMEKORRALDUS EESTIS
3.1. Isikunimede kujunemine
Eesti eesnimede kohta on andmeid 12.- 13. sajandist alates. Tol ajal kasutusel olnud läänemeresoome hõimude nimesüsteemi kuulunud muistsed isikunimed asendusid 16. sajandi lõpuks ristiusustamisega kaasa tulnud nimedega, enamasti laenati nimede lühikujud ja neid mugandati (Mari; Jaan). Laennimed moodustavad meie eesnimistu püsikihistuse. 19. sajandi keskpaigaks hakati laennimedele eelistama võõrapäraseid nimesid, mis jäid ülekaalu 20. sajandi esimeste kümnenditeni (Marie; Karl). Rahvusliku liikumimse ajajl 19. sajandi lõpukümnendeil elustati varasemates kirjapanekutes ja rahvaluules leiduvaid muistseid isikunimesid (Lembitu; Salme), lisa saadi Soomest (Aino; Väino), kirjandusest (Eha; Endel) ja eriti uute nimede loomisega (Luule; Õie). Võõrapärased nimed asendusid laialt propageeritud eestipäraste nimedega, mille kõrgaeg oli 1930. aastail, mil toimus ka nimede eestistamine. 1940. aastail olid ülekaalus laennimed ( Maie ; Rein ), 1950.- 1960. aastail valiti lastele taas eesti oma nimesid (Sirje; Urmas; ka laennimesid Tiina; Toomas), mida hakati olemasolevatele ka lisaks moodustama (nt Marika jt eeskujul Jaanika jne). 1970. aastail hakkas eestlaste eesnimistu täienema uuemate võõrapäraste nimedega (Margit; Marko). 1980. aastail eelistati taas eetipäraseid eesnimesid, laiemasse pruuki tulid seni vähem kasutatud laennimed (Triin; Kristjan). 20.-21. sajandi vahetust iseloomustab eri stiilide paljusus. Valitakse nii 20. sajandi alguse eesnimesid (Anette; Karl) kui ka laennimesid (Liisa; Siim), ent ülekaalus on siiki uuemad võõrapärased nimed ( Annabel ; Kevin); eesti eelisnimestikus on üha sagedamini eesnimesid, mis on moes ka teistes Euroopa maades. ( Alender et al 2003: 10)

3.2. Nimepaneku reguleerimine

Peatükis tuuakse välja andmed selle isikunimekorralduse kohta, mille järgi pandi nimed 1929.- 1931. aasta Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumi vilistlastele ning tänapäevase isikunimekorralduse kohta.

3.2.1.Isikunimekorraldus Eesti Vabariigis 1918-1940

Eesnime panekut reguleeriti Eesti Vabariigi perioodil 20. märtsil 1931. aasta perekonnaseisu seaduse kohta antud juhtnööride muudatuse §26 lõikes 4, mille järgi ei võinud lapse sünniakti kanda vastsündinu kohta nimesid, mis olid vastuolus heade kommetega; mis teisiti võisid tekitada avalikku pahameelt või olid naeruväärsed; samuti ei võinud akti kanda vastsündinud poeglapsele nime, mis üldiselt tuntud tütarlapse nimena, ja vastsündinud tütarlapsele nime, mis üldiselt tuntud poeglapse nimena. Nimede arv ei olnud piiratud. (Alender et al 2003: 15)

3.2.2. Isikunimekorraldus praegu

Eesnimekasutust reguleerib perekonnaseaduse II osa 7. ptk §46. Eesnimevalik on piiratud vaid lg 3 sisuga, keelates lapsele panna eesnime, mis ei ole kooskõlas heade kommete ja tavadega, ning lõikega 4, mis lubab lapsele panna kuni kolm eesnime või ühe kahekordse eesnime (koosneb kahest sidekriipsuga seotud nimest).
3.2.3. Isikunimekorralduste võrdlus
Peamine erinevus tänapäeva ja esimese Eesti Vabariigi isikunimekorraldustes on see, et tänapäeval piiratakse nimede arvu, siis seda ei tehtud. Praegu ei paista olevad takistust panna oma tütrele poisinimi või pojale tüdrukunimi.
4. KOLMEKÜMNENDATE JA TÄNAPÄEVA NIMEDE VÕRDLUS
Piiblinimede leviku uurimiseks on kasutatud Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumi ja Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi vilistlaste nimekirju, vastavalt Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumi puhul 1929.- 1930. aasta lendude nimekirju ning Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi puhul 2009.- 2010. aasta lendude nimekirju. Valimiks on vaid tüdrukute nimed. Uuritakse, kas originaalsed piiblinimed esinevad rohkem tänapäeval või pandi neid kaheksakümne aasta eest rohkem. Tuuakse välja Nimekirjades esinenud piiblinimede tähendused ning kus võimalik, ka nime taga peituva piibli tegelase taustainfo.

KOKKUVÕTE

SUMMARY

KASUTATUD KIRJANDUS

Eesti... 2009= Eesti usuelu institutsionaalne korraldus http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=115&kateg=5&alam=20&leht=1 (30. märts 2009)

Valk, Ü. 2009. Ristimise tähendusest eestlasele rahvausundi andmetel http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator1/ristimine.html (15. märts 2009)

Saar, M. 2002. Eesnimed ja nende valiku põhjendusi http://www.hot.ee/trinz/kavaltuba/uuring/index.ht m (2. aprill 2009)

Alender et al = Alender, E.; Henno , K.; Hussar, A.; Päll, P.; Saar, E. 2003. Nimekorralduse analüüs. Tallinn: Eesti keele sihtasutus.
25