PÄRNU SÜTEVAKA HUMANITAARGÜMNAASIUM
Piiblinimede populaarsus kolmekümnendatel ja tänapäeval
Aastatöö
Secunda aste
Koostaja Emma Reinhold
Juhendaja Gerli Laur
Pärnu 2009
Samuti kasutati materjalina A. Naela uurimistööd [5]. Tema tööst selgus, et gümnaasiumi populaarseimad nimed olid eelmisel õppeaastal Kätlin ja Martin. Neid nimesid kasutati antud uurimistöös võrdluseks. 2.2. Metoodika Autor otsis identseid nimesid: sidekriipsuga ja sidekriipsuta variandid olid valimis kaks erinevat nime. Näiteks nimed Hans-Markus ja Hans Markus on kaks erinevat nime ning nad ei ole ka identsed nimedega Hans või Markus. Selle näite põhjal saab juba 4 erinevat nime. Sellist tehnikat kasutas ka Statistikaamet enda andmete loomisel. Selle teadmise sai autor, kui oli Statistikaameti käest meili kaudu selle kohta informatsiooni küsinud. Meili on võimalik näha lisas 1. Antud uurimistöö on kvantitatiivne, seega uurimuse tulemused on mõõdetavad andmed ning neist saab teha järeldusi statistilise andmeanalüüsi põhjal. Alguseks leiti gümnaasiumi õpilaste nimede sagedus
Väino), kirjandusest (Eha, Endel) ja eriti uute nimede loomisega (Luule, Õie). Võõrapärased nimed asendusid laialt propageeritud eestipäraste nimedega, mille kõrgaeg oli 1930. aastail, mil toimus ka nimede eestistamine. 1940. aastail olid ülekaalus laennimed (Maie, Rein), 1950.60. aastail valiti lastele taas eesti omanimesid (Sirje, Urmas; laennimed Tiina, Toomas), neid hakati olemasolevatele ka lisaks moodustama (nt Marika jt eeskujul Jaanika jne). 1970. aastail hakkas eestlaste eesnimistu täienema uuemate võõrapäraste nimedega (Margit; Marko). 1980. aastail eelistati taas eestipäraseid eesnimesid, laiemasse pruuki tulid seni vähem kasutatud laennimed (Triin; Kristjan). 20.21. sajandi vahetust iseloomustab eri stiilide paljusus. Valitakse nii 20. sajandi alguse eesnimesid (Anette; Karl) kui ka laennimesid (Liisa; Siim), ent ülekaalus on siiski uuemad võõrapärased nimed (Annabel; Kevin);
Sveitsi Konföderatsiooni kodaniku lapse sünni registreerimisel kantakse lapse kodakondsus rahvastikuregistrisse vanemate avalduse alusel. [1] 1.4. Vanemate ja eestkostja andmete registreerimine Lapse ema andmed kantakse rahvastikuregistrisse tervishoiuteenuse osutaja tõendi või emadust tuvastava kohtulahendi alusel. Lapse isa andmed kantakse rahvastikuregistrisse dokumendi alusel, mis tõendab tema abielu lapse emaga, või isaduse omaksvõtu avalduse ja selle juurde kuuluva ema nõusoleku või põlvnemise tuvastamise kohtulahendi alusel. [1] Lapse emaga abielus oleva mehe andmeid ei kanta isa andmetena rahvastikuregistrisse üksnes juhul, kui abikaasad on selle kohta esitanud perekonnaseisuasutusele ühise avalduse. Ühise avalduse võib esitada isiklikult kohale ilmudes või notariaalselt kinnitatuna. Välisriigis elav vanem võib esitada kirjaliku avalduse, millel avaldaja allkirja õigsuse on notariaalselt kinnitanud Eesti konsulaarametnik. [1]
Nimi ja pärisnimi on enamasti sünonüümid. Vastuolu: üldnimi pole nimi. Kreeka k on termin onoma, mis tähendab nii nime kui ka sõna. Kreeka k onoma prosegorikon ehk ladina k noomen appelativum on üldnimi. Pärisnimi on kreeka k onoma kyrion ja ladina k nomen proprium. Termin onoma, mis on ka sõnas „onomastika“ on ka vastuoluline: uuritakse nimesid ja mittenimesid. Kui küsida „kuidas asja X nimetatakse?“, siis mõeldakse selle üldnime, mitte pärisnime. Filosoofid, loogikud ja lingvistikud on nimeteooriaga seotud. Vaieldakse, kas läheneda nimele loogikaliselt või lingvistiliselt. Vana-Kreeka nimevaidlus: kas sõnad on jumala antud või kokkuleppelised? Kokkuleppelisuse pooltargument: nimede olemasolu näitab, et sõnad on kokkuleppelised, sest ühenimelisi asju on olemasja nimesid saab vahetada. Nimeteooria teemal on sõna võtnud Platon („Kratylos“) ja Aristoteles. Keskajal võttis sõna Hobbes (1655), kes
Käibeastmes nimed on kellegi tähistajana olemas, varuastmes nimed need, mida võidakse panna. Olemas on ka ainulisi kohanimesid, seda konkreetset tähendust on võimalik kirjeldada. Kas nimel on tähendust? Nime enda seisukohalt tähtust pole. Eeskätt nimi on silt, mis eristab kedagi ja midagi kiiresti ja ökonoomselt erinevalt tavavahenditest keelest. Nime saab taaskasutada. Igale objektile ei saa ainsat nime anda. Rääkides nimede tähendusest, siis tavaliselt inimesed mõtlevad selle all seda, kas saame aru, millest nimi koosneb. Tavainimene ei saa teada, millest nimi on tulnud. Nimeuurija teeb vahet: kui näeme päritolu, siis on tegu läbipaistva nimega. Rääkides nime tähendusest onomastikas, siis Mustamäe tähendus on Tallinna linnaosa. Etümoloogiline tähendus on see, et tuleb sõnadest ,,Must" ja ,,mägi". Tähenduse aspekt meid igapäevaelus ei häiri. On nimesid, mille tähenduse üle me ei mõtle. Nimi ei tähenda seda, mida ta tähendab
............................9 2 Sissejuhatus Selle teema valisime kuna olime jäänud viimaste sekka ja valikuid oli ainult kaks nime- päev ja varrud. Nimepäev oli meile tuttav sõna, aga varrud oli meile väga võõras ja otsustasime uurida mis see varrud siis tähendab. Selgus, et kui lapsele on vaja korralikult nimi panna, tuleb varbaid kasta ehk pidada varrusid. Varrusid on peetud kogu Maavallas. Paikkonniti selle nimetus ja tavad pisut erinevad, kuid laias laastus on tegu ühe ja sama muistset päritolu peoga. Kokku tulevad sugulased, naabrid ning head tuttavad. 3 Katsikud ehk varrud Varrud on pidu, mida peetakse lapsele nime andmise puhul. Nime andmisega võetakse laps vastu ühiskonda. Toimetused ja tavad, mis sel puhul läbi viiakse, on mõeldud lapse hea käekäigu tagamiseks, osalt täisealiseks saamiseni, enamasti aga elu lõpuni. Varrusid
Tartu 2011 Sisukord Sissejuhatus..........................................................................................................lk 3 1. Onomastika......................................................................................................lk 4 1.1 Onomastika-1 ja Onomastika-2...................................................................lk 4 2.Perekonnanimede panek Eestis.......................................................................lk 6 2.1 Üldine nimedepanek......................................................................................lk 7 2.2.Unikaalsed nimed...........................................................................................lk 8 3. Nimede muutmine ja muutumine....................................................................lk 10 4. Nimede korrastamine ja nimede eestistamise kampaania...........................
Kuidas eestlased endale perekonnanimed said Eestlaste perekonnanimed enne XIX sajandit Vanimates kirjalikes allikates esinevad eestlaste ainunimed, st üheosalised isikunimed. Läti Henriku kroonikas nt Lembitu, Wottele, Maniwalde, Unnepewe, Meme, Kyriavanus, Tabelinus, Wytamas (Roos 1961: 343). 1255. aasta saarlaste ja ordumeistri vahel sõlmitud lepingus on nimepidi märgitud kaheksa saarlast: Ylle, Culle, Env, Muntelene, Tappete, Yalde, Melete, Cake (Tiit 1976: 485). Alles XIV sajandil pärast maa ristiusustamist ilmuvad allikatesse lisanimed.
Kõik kommentaarid