EESTI PEREKONNANIMED (0)

Tartu Ülikool
Sotsiaal- ja haridusteaduskond
Haridusteaduste instituut
Eripedagoogika osakond
EESTI PEREKONNANIMED
referaat
Juhendaja Tiina Alekõrs
Tartu 2011
Sisukord
Sissejuhatus..........................................................................................................lk 3
1. Onomastika ......................................................................................................lk 4
1.1 Onomastika-1 ja Onomastika-2...................................................................lk 4
2.Perekonnanimede panek Eestis.......................................................................lk 6
2.1 Üldine nimedepanek......................................................................................lk 7
2.2. Unikaalsed nimed...........................................................................................lk 8
3. Nimede muutmine ja muutumine....................................................................lk 10
4. Nimede korrastamine ja nimede eestistamise kampaania............................lk 11
Kokkuvõte.............................................................................................................lk 13
Kasutatud kirjandus.............................................................................................lk 14
Sissejuhatus
Valisin referaadi teemaks “ Eesti perekonnanimed”, kuna mu oma perekonnanimi on nii mind, mu lähikondseid, kui ka täiesti võõraid inimesi alati intrigeerinud. Töö eesmärgiks  tutvustada, millal ja millistes tingimustes eestlased omale perekonnanimed said ja selleläbi ehk ka oma nime ajaloo kohta pisut selgust saada.
Esimeses peatükis tutvustan  põgusalt nimeuurimisega tegelevat teadusharu onomastikat ja selle andmebaase. Teine peatükk kirjeldab nimepanemise käiku 19. sajandil, mismoodi see aset leidis ja lühidalt ka unikaalsete nimede osakaalust perekonnanimede hulgas. Kolmas peatükk käsitleb muutusi, mis perekonnanimed 19. sajandil läbi tegid ning neljas peatükk tutvustab nimede eestistamise kampaaniat ja selle tulemusi.
Referaat põhineb peamiselt prof . Aadu Musta raamatul “ Eestlaste perekonnaloo allikad”, Kristiine Kurro ja Karl Kurro artiklil “ Perekonnanimede panekust Eestis” ja Kairit Henno artiklil “Meie perekonnanimede ajaloost” ajakirjas Oma Keel.
1. Onomastika
Nimede uurimisega tegeleb  teadusharu, mida nimetatakse onomastikaks. Onomastika ehk nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Sama sõna tähistab ka mingi keele või piirkonna nimesid , nt eesti keele onomastika, Saaremaa onomastika( Aadu Must, 2000: 39). Onomastika on tihedalt seotud ajaloo ning genealoogiaga. Nimede uurimine muutus eriti populaarseks peale Teist maailmasõda, mil asutati terve rida onomastikaga tegelevaid uurimisseltse, klubisid, ajakirju. Inimesi on alati huvitanud nende isiklik ajalugu ja päritolu. Seetõttu pole ka ime, et just Ameerika Nimeseltsi poolt välja antav ajakiri pretendeerib maailma ühe juhtiva nimeajakirja tiitlile(Must 2000:39). Antud selts uurib nimede panemise praktikat nii Ameerikas kui ka mujal maailmas. Euroopa onomastikakeskuseks on Belgias välja antav ajakiri Onoma, kus on avaldatud ka Eesti uurijate töid(Must 2000:39).
1.1. Onomastika–1 ja Onomastika–2
Selleks, et Eesti nimeuurijate tööd kergendada võttis professor Aadu Must koos paari kaastöölisega ette suure töö ja koostas aastaks 2000 andmebaasi Eestis 19.sajandil pandud perekonnanimedest. Ettevalmistused olid pikad ja aeganõudvad, lahendada tuli mitmeid keerulisi probleeme. Üheks suuremaks probleemiks kujunes asjaolu, et 19. sajandil mindi vanalt kirjaviisilt üle uuele ja seetõttu muutus ka nime kirjapilt , samuti hakkasid maalt linna kolinud inimesed oma vana nime kirjutama saksapäraselt . Nimede kirjapildi muutuste põhjused selguvad 3. peatükis, professor Must ja tema meeskond leidsid , et ainukeseks lahenduseks on nimede normaliseerimine ehk etteruttav häälduspärase kirjapildi esitamine(Must 2000: 76). Andmebaas andis võimaluse otsida nime normaliseeritud kujul, selle allikas esitatud normaalkujul, millises mõisas, kihelkonnas ja maakonnas nime esines ning  levik Eesti kihelkondade kontuurkaardil (Must 2000: 78).
Onomastika–2 loodi selleks, et luua ülevaade 1918.–40. a muudetud nimedest . Kuna Eesti Vabariigi ajal publitseeriti kõik nimevahetussoovid Riigi Teataja lisades ning avaldati samas ka juba muudetud perekonnanimed, oli selle andmebaasi koostamine mõnevõrra lihtsam. Sellest andmebaasist sai otsida andmeid äramuudetud perekonnanime kohta, milline nimi võeti selle asemele, nimevahetaja elukoha ja nimemuutmise aja kohta.
Kahjuks on mõlemad   andmebaasid ajale jalgu jäänud ja hetkel kättesaamatud, nii ei olnud mul võimalik neid oma perekonnanime algupära uurimiseks kasutada.  Perekonnaajaloo foorumist leidsin küll ühe entusiasti poolt kopeeritud variandi professor Musta andmebaasist. Seda kasutades sain  teada, et perekonnanime Marky/Marki esines Oisu vallas Türi kihelkonnas Järvamaal ( http://ono.jairus.ee/ ).
2. Perekonnanimede panemine Eestis
19.sajandi alguseks oli vaid väikesel osal eestlastest perekonnanimed, mis olid saadud enamasti mingite teenete eest. Vabaks lastud talupojale anti reeglina saksa nimi, mis pidi tõestama nende mittekuulumist pärisorise talurahva hulka(Must 2000: 51). Pärisorjuse kaotamisega Eestimaal 23. maist 1816 ja Liivimaal 26. märtsist 1819 said talupojad algul liikumisvabaduse oma kubermangu, siis aga kogu Vene impeeriumi ulatuses. See tõi endaga kaasa vajaduse dokumendi järele, millega saaks isikuid identifitseerida. Seesama dokument - isikutunnistus või pass oli Venemaal samal ajal ka liikumisloaks. Seetõttu kehtestas valitsus seaduse, et igale inimesele antakse lisaks ristinimele ka püsiv ja edasi pärandatav ning ametlikult fikseeritud perekonnanimi(Karl Kurro, Kristiina Kurro 1999).
Neid ametlikke nimesid nimetas rahvas eri piirkondades erineval moel. Põhja- ja Kesk-Eestis liignimedeks, Pärnu- Viljandi- ja Tartumaa lõunapoolsetes kihelkondades ja Võrumaal väärnimedeks. Liivimaa kandis öeldi äsjaantud perekonnanime kohta tihti ka priinimi, sest see saadi koos pärisorjusest priikslaskmisega(Kurro, Kurro 1999).
Samas langes Eestis perekonnanimede andmine ajale, kui see oli aktuaalne kogu Euroopas. Austrias tehti perekonnanimede kandmine kohustuslikuks juba 1787, Eestist mõned aastad ennem aga näiteks Preisimaal ja Baieris. Venemaal seevastu hakati talupoegadele perekonnanimesid andma alles 1861, peale pärisorjuse kaotamist. Nii et ka oma nimeloome poolest kuulusid Vene riigi Balti provintsid pigem saksa kui vene kultuuriruumi(Must 2000: 51,52).
Ilmselt just  saksakeelsetes maades asetleidvast nimepanekust sai innustust ka Kanepi kihelkonna estofiilist pastor Johann Philipp von Roth kui ta 1809. aastal kohalikele talupoegadele perekonnanimesid andma asus(Must 2000: 52). Juba kümme aastat enne pärisorjuse kaotamist said kõik Kanepi kihelkonna talupojad omale liignime. Professor Musta arvates  on Kanepi nime valik läbi viidud heal tasemel(Must 2000: 52). Valdav osa nimesid on eestipärased ja nimede kordumist esines vähe, nii et need korduvad nimed võisid kuuluda ka omavahel suguluses olevatele inimestele. Väga rikkaks inspiratsiooniallikaks nimede valikul on olnud hooned, töö- ja majapidamisriistad, ilm, aeg. Samuti on isnpiratsiooni saadud ümbritsevast loodusest ja loomariigist(Must 2000: 53). Esindatud on ka mets, puud ja taimed jne.
2.1 Üldine nimedepanek
Perekonnanimede andmise-võtmise seadus sätestati Liivimaal koos talurahva pärisorjusest vabastamisega 1819. a Liivimaa Talurahva Seadusega(Kurro, Kurro 1999). Seaduses oli kirjas, et iga suguvõsa ja ka need, kellel suguvõsa ei ole, peavad saama liignimed, mis kirjutatakse ristinime järele. Seadus sätestas, et ilma kohtu loa ja teadmiseta ei tohi kord juba võetud liignime muuta. 1. augustiks 1826 . a. pidid kõik hingeraamatud valmis olema, kuhu kõik meeste- ja naisterahvad koos oma perekonnanimedega sisse kantud on(Must 2000: 54).
Talupoegadel lubati nimesid vabalt valida, võtta ei võinud vaid tuntud saksa suguvõsade ega ropukõlalisi nimesid. Järelevalve pandi mõisavalistusele(Kairit Henno 2003: 33).
O.W. Masing püüdis oma “Maa- Rahwa Näddala- Lehes”  õpetust jagada, milliseid nimesid talupojad peaksid valima . Nii kirjutas ta 20.detsembril 1829 ilminud sõnumis:
"Ei taha see kogunisti sünnis olla, et kaks kolm wenda igaüks enesele ise nime võtavad, nõnda kui mõned on hakkamas, et vanem wend ennast Kuuseks, teine Mihkelsoniks ja kolmas Storchiks nimetab. See ei lähe kogunisti korda, sest et sest aegamööda segadust tuleb. Kõik kolm on ühe isa lapsed ja peab neil kõigil selle pärast üks ja seesama liignimi olema, mis nende suguseltsile igaveseks päriseks jääb... ...Neid Mihkel-, Peeter-, Karel- ja Johansonisid ja muid - sonisid on maailm ju ammustki üleliiastegi täis, et neid küll mitte enam tarvis oleks pääle kasvatada ja segadust veel suuremaks teha,kuidas ta ju nüüdki on, et kui ühest Johansonist räägitakse, mitte ilma tähenduseta aru pole saada, missugusest Johansonist jutt on. Talunimest võib küll mõnda hääd nime pärida(saada) nõnda, et kui keegi Kammara Mart ehk Silla Toomas oleks, siis võtaks ta talukoha nime enesele liignimeks ja oleks tema siis Mart Kammar ehk Toomas Sild. Ehk kui seda ei taha, siis võtku ta enesele ühe või teise looma ehk looduse nime...." (Kurro, Kurro 1999).
Nimede panek toimus mitmeti. Kas oli korraldajaks pooleks pastor,  käsutati talupojad mõisa, kus nimed kirja pandi või  käis külakubjas või kiriku vöörmunder talud läbi ja märkis soovitud nimed üles(Kurro, Kurro 1999). Mõnel pool olid asjaga tegelenud mõisnikud, teisal opmanid või kirikuõpetajad(Must 2000: 55). On nimestikke, millest selgesti kumab läbi saksema inimese looming. Näiteks Maasi kroonumõisas pandud nimed Esmon, Jarmuth, Samir, Sema, Silim, Telem on võetud peaaegu järjest piibli ühest ja samast kohast ( Joosua 15:24-48). Karja kirikumõisas on pastor talupoegadele nimeks pannud oma igapäevatööga seotud esemete nimetusi: Piip, Brill, Bult, Raamat. Kareda mõisas jälle on ilmselt nimeks pandud hoopiski talupoegade suust esimesena kuuldud sõna: Endine, Juchtund, Mötleb, Selgest, Tuttaw, Ulkas, Waewas(Henno 2003: 33,34).
Eestimaal toimus kogu nimepaneku protsess hiljem ja üht-teist õpiti Liivimaa kogemustest. Nimede panemine toimus ühe mõisa piires korraga ja sooviti vältida Liivimaal juba suurel arvul esinevaid nimesid(Must 2000: 56).
1835. aastaks olid kõik eesti talupojad omale nime saanud. Erinevaid nimesid tekkis hämmastavalt palju, kokku ligi 41 000 erikujulist perekonnanime. Oma osa mängis see, et  eesti keel ei olnud veel valmis ja murrete osakaal oli suur, andes suurepärase pildi tolleaegsete talupoegade maailmanägemusest.
Eestis võetud nimede pingerea esikümnesse kuulusid 1835. aastal : 1. Saar, 2. Tamm, 3. Juhanson , 4. Lepik, 5. Sepp , 6. Karu, 7. Mägi, 8. Peterson , 9. Kukk, 10. Kask (Kurro, Kurro 1999).
Siinkohal tooks esile ka mõned kurioossemad nimed:
Tedreajo, Pudrunack, Soppaauk, Perack, Parapritz, Kerrekutz, Loll , Persekivi, Kuusenina, Lillevorst, Raisk, Lambakahar, Tiss, Vorst, Kirp , Prussak, Pavian, Kops, Naba , Karafin, Madrats , Besfamilie, Bestsennõi, Zaajats, Jahimann, Jõgibert, Põderson, Õunbaum jne (Henno 2003: 36,37).
2.2 Unikaalsed nimed
Nimepaneku aegu oli Eesti kihelkondades 100 hinge kohta keskmiselt 12 erinevat nime.Kõige rohkem oli erinevaid nimesid Järvamaa kihelkondades (Järva- Jaanis , Järva-Madisel), kus oli 100 inimese kohta kasutusel üle 18 nime. Ühe nime kohta seega keskmiselt vaid 5 kuni 6 kandjat . Palju erinevaid nimesid oli käibel Saaremaal, eriti Pöides(Kurro, Kurro 1999). Kõige rohkem unikaalseid nimesid esines Räpina kihelkonnas, üle 80 %, seal pandi väga palju -ing lõpulisi perekonnanimesid. Näiteks mitte Sepp vaid Sepping . Huvitavad on veel sealkandis pandud Liiming, Raudseping, Jüring, Supsing, Vahing, Äidjonasing(Must 2000: 91). Ka Vormsil esines palju unikaalseid perekonanimesid, 61%, kuid kuna tegu oli rannarootslaste asualaga, siis olid ka nimed peamiselt rootsipärased ja ilmselt Rootsis mitte väga unikaalsed(Must 2000: 94).
Veidi vähem kui kaks kolmandikku eesti nimedest olid unikaalsed, see tähendab,  esinesid ainult ühes kihelkonnas ja vallas. See tähendab, et nimi Ernesaks esines ainult Perilas, Kokla Hiiumaal Villivallas, Laidoner Viiratsis, Savisaar Vastse -Kuustes, Veetõusme Tuhalas ja Tennosaar Võnnu pastoraadis(Must 2000: 94).
Selliste universaalsete nimede puhul võib eeldada, et kaks samanimelist inimest omavahel suguluses on. Kuid nimede eestistamise käigus võis juhtuda ka nii, et unikaalsest nimest sai universaalne. Mitmed isikud leidsid omale uue nime nõukogude ajal. Näiteks kirjutab professor Must oma raamatus, et ENSV Plaanikomitees töötas keegi sm Tennosaar, kes oli rahvuselt valgevenelane, kuid oli endale Eestis töötades ilusa uue nime leidnud(Must 2000: 81).
3. Nimede muutmine ja muutumine
Veel enne kui talupojad oma uute nimedega harjuda jõudsid, hakkas nende muutmine ja muutumine. Vastavalt tolleaegsele seadusele oli ametlikult perekonnanime muutmine küllaltki keeruline ja kulukas ettevõtmine ja kuulus vastavalt Vene riigi seadustele keisri pädevusse(Must 2000 57,58). Kuid mitteametlikult muutusid vastselt saadud priinimed mitmetel põhjustel. Kuna tol ajal mindi vanalt kirjaviisilt üle uuele ja enamasti olid nimede üleskirjutajateks sakslased , siis tekitas nimede kirjapilt mõningaid probleeme. Arvukalt esines uute ja vanade nimekujude samaaegset kasutamist sama suguvõsa eri harudes. Keeruline oli olukord ka täpitähtede, eriti aga “õ” tähega. Nimi Nõmm võis esineda kujul Namm, Nemm, Nimm , Noemm, Nömm, lisaks veel variandid ühe “m”-ga(Kurro,Kurro 1999).
Samas andis see mõnele talupojale kerge võimaluse oma halvakõlalist perekonnanime pisut ”kohendada”. Näiteks muudeti Magu- Maggo, Maku, Macko; Näru - Nerro(Henno 2003: 34).
Teiseks segaduse külvajaks sai 1840. aastatel puhkenud usuvahetus - vene usku minek. Vene preestrid kirjutasid nimesid oma suva järgi üles, tihtilugu muutes nimesid pea tundmatuseni, samuti omandasid mõned täpiliste tähtedega nimed tehnilistel põhjustel äratundmatu kuju: Männik muutus Mjonikuks(Must 2000: 56).
Parema elu peale saanud eestlased olid varmad oma nimesid saksastama. Nimi oli seotud inimese sotsiaalse staatusega ja ametis edasijõudnule või hariduse omandanule maakeelne nimi enam ei sobinud. Kooli läks Jaan Rätsep, kooli lõpetas aga juba Johannes Schneider(Must 2000: 57).
Aastatel 1853 –1913 toimuski kõige rohkem eestikeelsete nimede saksastamisi. Mõnikord lepiti vana nime täieliku või osalise tõlkimisega, samuti vahetati välja palju loomanimelisi perekonnanimesid(Must 2000:58).
4.Nimede korrastamine ja nimede eestistamise kampaania
Eesti Vabariigi sündides selgus, justkui oleks põlisrahvast ainult 60 %, sest vaid niipalju eestlasi kandis eestikeelset perekonnanime, nendestki suur osa kõlbamatuid, kas roppe või muidu inetukõlalisi(Henno 2003: 35). Suureks probleemiks oli veel ka see, et palju kasutati veel vana tradistioonilist kirjaviisi, nii ei olnud haruldane , et ühe ja sama isiku nime võidi kirjutada kolmel või neljal eri moel.
Vastu võeti rida seadusi olukorra parandamiseks. 1922. aastal anti perekonannimed Petserimaa ja Eesti- Ingeri elanikele, kel need seni puudusid. 1927.aastal valmisid reeglid vene nimede eestikeelsetesse dokumentidesse kandmiseks(Must 2000: 59,60). Samal aastal sätestas Riigikohus, et vana kirjaviisi muutmine nimes on igapäevane tegevus, seda ei loeta nime muutmiseks vaid parandamiseks ja seda võib teha ka perekonanseisuametnik asjaajamise korras isiku enda soovil juhul kui oli tegi sama nimega. Ka saksapäraste ja venepäraste nimekujude parandamine oli soositud(Must 2000:60).
1930.aastateks tõusis teravalt esile nimede eestistamise probleem. Võõrapärased nimed hakkasid riivama eestlaste rahvuslikku eneseuhkust ja nimede eestistamisest sai lühikese ajaga üleriiklik kampaania. Kultuuriinimesed kirjutasid emakeelsete nimede tähtsusest juhtnööre ja soovitasid valida kodupaiga talude järgi. Suurt survet nimevahetuseks tundsid eelkõige just riigiametnikud ja avaliku elu tegelased(Must 2000: 62).
Nimede eestistamine tõi kaasa ka palju segadust. Real juhtudel on ühe perekonna liikmed valinud omale erinevad uued nimed, populaarseid nimesid võtsid erinevatest suguvõsadest ja isegi erinevatest rahvustest inimesed. Kuigi seadusega sai vastava riigilõivu tasumise korral oma nime  kinni panna taibati seda teha alles siis, kui  paljud võõrad olid juba selle nime omale uueks perekonannimeks võtnud. Nii tõi massiline nimede muutmine kaasa eesti perekonnanimede järjepidevuse katkemise(Must 2000: 62).
Kampaania eesmärgiks oli saksapäraste nimede muutmine ja valdav osa vahetatud nimedest olidki saksapärased. Umbes 7% olid venepärased. Kampaania käigus vahetati välja ka eestikeelseid nimesid. Enamus eestipärastest väljavahetatud nimedest olid halvakõlalised - Persekivi, Loll, Laisk , Nolk, Sopp, Tiss, Tölp. Vahetada soovitud nimede hulgas oli tähelepanuväärselt palju loomanimesi: Oinas, Orik, Pull , Kimmel, Elevant , Jäär, Kits.
Samuti olid 20. sajandi linnaelanike jaoks muutunud halvamaiguliseks -auk lõpulised perekonnanimed - Sopaauk, Karuauk, Räimauk, Kruusiauk(Must 2000: 63).
Uute nimede valikul oli üheks mõjuriks kõlalise sarnasuse otsimine vana nimega. Umbes pooltel juhtudel oli uuel nimel sama algustäht mis vanal. Uutes nimedes domineerib eluta loodus, palju on huvitavat ja romantilist nimeloomingut nagu Merikoit, Põhjatuul, Merilaas, Kastehein, Kaljujärv. Siin-seal säilib kohalikku koloriiti ja murdeelemente ( -mätsa, -palang, Rõemus). Palju oli liitsõnu, liitsõnaliste nimede lõppudes saavad populaarseks -oks, - raag ,
-vere, -pere, -pärg, -soo, -soon(Must 2000: 63).
Kokkuvõte
Eestlaste nimed kujutavad endast hiigelsuurt ja mitmekesist uurimismaterjali. Meie perenimede hulk on väikese rahva kohta hämmastavalt suur, põhjuseks oli perekonnanimede panemise aegse nimeloome rikkus ja mitmekesisus . Eesti rahvas polnud nimedepaneku ajaks veel omal maal peremees , sellest tuleneb suur saksakeelsete nimede suur osakaal. Nimede mitmekesisusele aitasid kaasa erinevad paikkondlikud traditsioonid ja seegi, et eesti keel ei olnud veel valmis - maa erinevates osades räägiti erinevat murdekeelt. Need olid ka põhjuseks, miks paljud nimed aja jooksul kirjapilti muutnud on. Oma panuse nimede mitmekesisusele andis Eesti Vabariigi aegne nimede eestistamise kampaania, mille käigus tekkis juurde suur hulk looduspoeetilisi perekonnanimesid.
Kasutatud kirjandus

Henno, Kairit. 2003. Meie perekonnanimede ajaloost. – Oma Keel nr 1, lk 33–37.
Kurro Karl, Kurro Kristiina 1999. Perekonnanimede panekust Eestis; http://www.genealoogia.ee/Valjaanded/genealogus.html (25.05.2011).
Must, Aadu.2000. Eestlaste perekonnaloo allikad,Tartu: Kleio .
http://www.isik.ee/foorum/viewtopic.php?f=1&t=7880 (25.05.2011).