EMAKEELE SELTS. MISSIOON JA TEGEVUSED (0)

Tallinna Ülikool
Eesti keele ja kultuuri instituut
EMAKEELE SELTS. MISSIOON JA TEGEVUSED
Referaat
Koostaja:
Rühm
Juhendaja :
Tallinn, 2012

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1. Emakeele Seltsi ajalugu 4
2. Emakeele Selts tänapäeval 6
2.1 Emakeele Seltsi eesmärgid ja nende taotlemine 6
6
2.2 Emakeele Seltsi liikmed 6
3. Emakeele Seltsi poolt/ abil korraldatavad üritused 8
3.1 Emakeele Seltsi keelepäev 8
3.2 J. V. Veski päev 9
9
3.3 F. J. Wiedemanni keeleauhind 9
4. Emakeele Seltsi poolt väljastatavad trükised 11
4.1 Emakeele Seltsi aastaraamat (ESA) 11
Emakeele Seltsi aastaraamat on perioodiline väljaanne, mis ilmub 1955. aastast ning mida kirjastab Teaduste Akadeemia Kirjastus. 11
Kui kümmekond aastat pärast sõda oli olukord keeleteaduses üpris nukker, siis 1950. aastate keskpaigaks oli keeleteadlaskond täienenud noorte andekate uurijatega ning ideoloogiline surve nii ühiskonnas kui ka teaduses oli jäänud pisut nõrgemaks. 1954. aastal andis Eesti NSV Teaduste Akadeemia Presiidium Emakeele Seltsi avaldamiseks oma nõusoleku. Suurimad teened selle saavutamisel ja hiljem aastaraamatu taseme hoidmisel olid akadeemik Paul Aristel, kes valiti 1955. aastal aastaraamatu toimetuskolleegiumi esimeheks ja oli selleks kuni oma surmani 1990. aastal. 11
ESA on olnud eri aegadel vägagi erinev. Kui 1950. – 60. aastate alguses oli tegemist peaaegu tervenisti soliidsete teadustööde kogumikuga, siis 1970. aastatel hakkasid teadusmaterjalide suhted paigast nihkuma ning seda eelkõige seetõttu, et hea kaastöö hankimine muutus üha keerulisemaks, sest keeleinimestel oli nüüd juba küllalt muidki avaldamisvõimalusi ja kuna ESA ilmumistsükkel oli pikem kui mujal, siis hakatigi aastaraamatut pidama järjest rohkem kohaks, kus avaldada lahedaid juubelilugusid ning „ Meenutusi ” või „Mõtteid ja mõlgutusi”. 11
1950. aastate ESA artiklites olid domineerivateks teemadeks eesti murded , kirjakeele ajalugu, ajalooline grammatika ja sugulaskeeled , sekka õigekeelsust ja kirjakeele grammatikat. Sugulaskeelte osakaal oli seejuures võrdlemisi suur, moodustades mõneski köites üle poole köite mahust. 11
Nõukogude aja lõpus, pärast Emakeele Seltsi teadussekretäri ja ühtlasi ESA tegevtoimetaja Heino Ahvena surma 1988. aastal oli Emakeele Seltsi tegevuses mõõnaperiood ning ESA 34. köite ilmutamiseks kulus kolm aastat. Seejärel jäi ESA publitseerimine üldse katki. Uuesti hakkas aastaraamat ilmuma alles 1998. aastal, kui seltsis oli teadussekretärina tööle hakanud Tõnu Tender. Pika pausi järgne köide kandis numbrit 35-42 (1989-1996) ja oli paratamatult ülevaatelisega küllastatud. 12
Praegune ESA on esindusliku toimetuskolleegiumiga ning kajastatud rahvusvahelistes andmebaasides. Emakeele Seltsi Aastaraamatu peatoimetajaks on täna Mati Erelt ning toimetuskolleegiumisse kuulub 14 inimest nii Eestist kui ka mujalt. 12
4.2 Oma Keel (OK) 12
Kokkuvõte 14
14
Kasutatud kirjandus 15

Sissejuhatus

Valisin teema „Emakeele Selts. Missioon ja tegevused“, sest eesti keele huvilisena olin motiveeritud selle seltsi tegevustest rohkem teada saama.
Referaadi eesmärgiks on tutvustada lühidalt Emakeele Seltsi ajalugu, eesmärke ja tegevust ning äratada selle kaudu suuremat huvi eesti keele tundmise ja hoidmise vastu nii iseendas kui ka kelleski teises, kes seda tööd lugema juhtub.
Referaadist leiab põgusa ülevaate Emakeele Seltsi ajaloost ning nende tegevustest tänapäeval. Veidi lähemalt saab lugeda mõnest Emakeele Seltsi poolt korraldatavatest üritustest nagu Emakeele Seltsi keelepäev, J. V. Veski päev ning F. J. Keeleauhinna jagamine, mille korraldamisele Emakeele Selts kaasa aitab. Korraldatavate ürituste nimistu on kindlasti pikem, kuid paraku ei olnud võimalik neid kõiki enda referaadis kajastada. Lisaks tutvustan kahte Emakeele Seltsi poolt väljastatavat perioodikaväljaannet – Emakeele Seltsi aastaraamatut ning populaarset ajakirja Oma Keel, mis jällegi on vaid väike osa seltsi poolt välja antavatest trükistest.

1. Emakeele Seltsi ajalugu

Emakeele Selts loodi 23. märtsil 1920. aastal Tartu ülikoolis. Selts oli esimene eesti keelt arendav ning uurib puhtkeeleteaduslik organisatsioon . Emakeele Seltsi loomise initsiaatoriks oli soomlane Lauri Einari Kettunen, Tartu ülikooli läänemeresoome keelte professor aastatel 1919–1924. Lauri Kettuse suhe Eestiga ja eesti keeltega oli välja kujunenud juba üliõpiasaastail Helsingis, pikalt enne seda, kui ta Tartu ülikooli professoriks sai. Kettunen näitas juba väga varakult üles huvi eesti keeleuuenduste ja keelekorralduste vastu ning keeleajalugu oli tema põhiline eriala kuni surmani. Eestis on Kettuse teadustööd alati kõrgelt hinnatud olnud. Selle tunnustuse eriti suureks tõendiks on kettuse 100. Sünniaastapäeva puhul Keeles ja Kirjanduses 1985. aastal ilmunud artikkel, kus kajastati tema teeneid eesti keele murrete, kohanimede ja süntaksi uurimisel ning keelekorralduses.
Juba algusest peale arvati Emakeele Seltsi põhiõlesandeks äratada huvi eesti keele tundmise, arendamise ja uurimise vastu. Peamise suunandadena nähti murdeainese kogumist ja uurimist , keeleajalooliste nähtuste selgitamist ning kaasaegse kirjakeele õigekeelsust.
Sisuline töö on Emakeele Seltsis jagatud erinevate toimkondade vahel. 1920.–1930. aastail oli kõige tegusam murdetoimkond, kus Andres Saareste juhtimisel pandi põhirõhk eesti murrete süstemaatilisele kogumisele. Kümne tegevusaasta jooksul jõuti plaanitud 30 keskesest kihelkonnast küsitlemisega lõpuni 24s ning selle keeleainese alusel võid Andrus Saareste 1932. aastal esitada Eesti keeleala murdelise liigenduse, mis üldjuhul kehtib tänapäevani.
Lisaks murdetoimkonnale tegutses väga tulemuslikult ka nimede eestistamise toimkond , mis andis asjatundlikku nõu nimede eestipärastamiseks. Nimede eestistamine kerkis päevakorrale 1930. aastail, mil saksapärastel perekonnanimedel oli nii suur osakaal, et võimatu oli nende järgi määrata inimese rahvust. 1934. aastal võeti vastu perekonnanimede korraldamise seadus, mille järgi olid perekonnanimede muutmise põhjuseks näiteks võõrakeelne kuju, halb või labane tähendus, soov eristada perekonnanime , kui see on liiga laialt tarvitusel, soov hoida alal sugukonnanime jne.
Nõukogude perioodil oli Emakeele Seltsist kujunenud omakeelse ühiskonna kestmajäämise sümboleid. Murdekeele ja (koha)nimede kogumiseks korraldati mitmesuguseid võistlusi ning kauaaegsed ja tõhusad osalejad pälvisid teenelise murdekoguja aunime. Murdekogujatele korraldati ka mitmesuguseid seminare ning avaldati juhendeid, kuidas kogumist veelgi edukamalt läbi viia. Omaette sarjana ilmus populaarteaduslik väljaanne „Kodumurre“ (1960–2002).
Pilt 1. Lauri Einari Kettunen

2. Emakeele Selts tänapäeval

2.1 Emakeele Seltsi eesmärgid ja nende taotlemine

Kui seltsi algusaastatel oli tegemist Tartu Ülikooli juurde asutatud vabatahtliku filoloogilise ühendusega, siis nüüd tegutseb Emakeele Selts Tallinnas mittetulundusühinguna ning on ühinenud Eesti Teaduste Akadeemiaga.
Emakeele Seltsi põhikirja teise paragrahvi järgi on seltsi eesmärkideks eesti keele, sugulaskeelte ja etnoloogia teaduslikule uurimise kaasa aitamine , aidata kaasa eesti keele kasutamisele riigikeelena ning ülemaailmse suhtluskeelena, äratada avalikku huvi eesti keele ja sugulaskeelte vastu ning edendada filoloogide akadeemilist suhtlemist ja ühisüritusi, samuti nende koostööd eesti keele huvilistega.
Oma eemärkide taotlemiseks koondab Emakeele Selts isikuid, kes tahavad oma tegevusega seltsi ülesannete täitmisest osa võtta. Lisaks korraldatakse koosolekuid ja konverentse ning muid teaduslikke ja populaarteaduslikke kokkutulekuid, näitusi ja tuluüritusi. Oma eemärkide taotlemiseks peab Emakeele Selts ka raamatukogu, mille komplekteerimisel on algusest peale silmas peetud Tartu Ülikooli eesti ja sugulaskeelte õppejõududest ning üliõpilastest seltsi liikmete vajadusi õppe- ja teadustöös. Erialaraamatukoguna sisaldab see peamiselt eesti ning lähemate sugulaskeelte alast keeleteaduslikku kirjandust, valikuliselt ka väljaandeid rahvaluule ja etnograafia vallast .

2.2 Emakeele Seltsi liikmed

Emakeele Seltsil on tegev- ja auliikmed. Seltsi tegevliikmeks võivad olla isikud, kes tegutsevad filoloogidena eesti keele ja selle sugulaskeelte alal. Lisaks isikud, kel on teeneid nende keelte ainestiku kogumisel või kes seltsi eesmärkide taotlemisele muul viisil kaasa aitavad. Seltsi auliikmeks võib valida esileküündivaid filolooge , samuti muid isikuid, kellel on erilisi teeneid seltsi eesmärkide taotlemisel. Emakeele Seltsi liikmel on õigus võtta osa seltsi tegemistest, kasutada seltsi kogusid ning uurimisvahendeid.
Praegune Emakeele Seltsi juhatus on valitud 26. märtsil 2006. aastal. Juhatuse voliaeg on neli aastat. Esimeheks on täna Helle Metslang , abiesimeesteks Karl Pajusalu ning Jüri Viikberg. Tegevliikmeid on 2011. aasta 24. märtsi seisuga 351. Seltsi kuulub õppejõude ja üliõpilasi, teenistujaid ja vabakutselisi, pensionäre, õpetajaid jne. See tähendab, et tegevliikmete kõrval kaasab selts oma tegemistesse kõiki keelehuvilisi.
Pilt 2. Emakeele Seltsi juhatus Tartu Ülikooli eesti keele osakonnas

3. Emakeele Seltsi poolt/ abil korraldatavad üritused

Kuna Emakeele Seltsi peaülesandeks oli ning on eestlaste emakeele tundmise edendamine kõige laiemas mõistes, korraldatakse regulaarselt mitmesuguseid üritusi, et luua vahetu kontakt teadlike keeletarvitajate ja -huvilistega. Korraldatakse regulaarselt kõnekoosolekuid Tallinnas ja Tartus, üliõpilaskonverentse, kuhu kaasatakse ka gümnaasiumiõpilasi, keelepäevi Eestis ja väljaspool Eestit jne. Järgnevalt anna lühikese ülevaate kolmest Emakeele Seltsi poolt korraldatavast üritusest.

3.1 Emakeele Seltsi keelepäev

1961. aastal pandi Viljandi keelepäevaga alus Emakeele Seltsi keelepäevade traditsioonile. Eesmärgiks oli populaarses vormis keeleteaduse saavutuste ja keeleteadlaste töö tutvustamine ning õigekeelsuse ja üldise keelekultuuri küsimuste selgitamine .
Keelepäevad muutusid kiiresti väga populaarseks ning nõnda sai 1964. aastal Viljandis C. R. Jakobsoni nimelises 1. keskkoolis alguse ka õpilaskeelepäevade traditsioon, mis pole kustunud siiani.
Maailmas räägib eesti keelt emakeelena hinnanguliselt 1 070 000 inimest, neist väljaspool Eestit umbes 130 000 – ühed suurimad eestikeelsed kogukonnad asuvad meie naabermaades Soomes, Rootsis ja Venemaal. Seetõttu korraldatakse emakeelepäeva üritusi ka mujal, näiteks Helsingis, Stockholmis , Göteborgis ja Petseris, kus kohalike eestlaste ja Eesti Instituudi koostöös korraldatakse üritusi täiskasvanutele ja lastele.

3.2 J. V. Veski päev

Johannes Voldemar Veski sündis 15. juunil 1873 Tartumaal Kudina vallas. 1908–1911 hakati J. V. Veski algatusel korraldama eesti keele konverentse, kus fikseeriti mitmed kirjakeelt puudutavad otsuseid. J. V. Veski on valitud EKS-i ja Emakeele Seltsi auliikmeks, Tartu ülikooli audoktoriks, ta oli ENSV teeneline teadlane ja ENSV Teaduste Akadeemia akadeemik. J. V. Veski suri kõrges eas Tartus 28. märtsil 1968, ta on maetud Tartu Raadi kalmistule. 1969. aastast alates korraldatakse Tartus Emakeele Seltsi poolt J. V. Veski auks igaastane keelekonverents , millest on tänaseks saanud Emakeele Seltsi keskne teadusüritus.
Tänavu, 2011.aastal, leidis Tartu Ülikoolis 27.juunil aset juba XLIV J. V. Veski päev, mis kandis nime „Eesti keele arengukavast ja Eesti keeltest”. Oma ettekannetega esinesid Jüri Valge, Tõnu Tender, Birute Klaas ja Anna Verschik.
Pilt 3. Johannes Voldemar Veski

3.3 F. J. Wiedemanni keeleauhind

Ferdinand Johann Wiedemann (1805–1887) oli 19. sajandi silmapaistev keelemees . Tema elutööks peetakse 1869. aastal ilmunud eesti-saksa sõnaraamatut, mis sisaldab üle 50 000 sõna ja sõnaühendi. See on  ulatuslik sõnavarakogu, millest ammutas materjali enamik järgnevate põlvede keelekorraldajatest......
Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind tõstab esile inimesi, kellel on väljapaistvad teened eesti keele ees: eesti keele uurimisel, korraldamisel, õpetamisel, propageerimisel või kasutamisel . Auhinna mõtte algatasid Jüri ja Irma Sild 1988. aasta sügisõhtul. Irma Sild oli Väike-Maarja keskkooli õpetaja, Jüri Sild Rakvere rajooni heal majandusjärjel oleva Energia kolhoosi esimees. Nende ideed toetasid Mart Remmel, Rudolf Rimmel ja Joel Sang. Kavatsus sai teoks 20. märtsil 1989. aastal, kui Lääne-Virumaa Energia kolhoosi juhatus asutas Jüri Silla ettepanekul F. J. Wiedemanni keeleauhinna. Esialgu andsid auhinda välja Energia kolhoosi põllumehed, hiljem püsis see elus tänu Jüri Sillale. Tunnustuseks auhinna algatamise eest autasustas Eesti Vabariigi President Lennart Meri Jüri Silda 2001. aastal Valgetähe medaliga. Ürituse kavva kuulus igal aastal laureaaditamme istutamine.
Tänavu toimus F. J. Widemanni keeleauhinna keelepäev 27. aprillil Väike-Maarjas. Tavapärase ürituse kavva kuulusid keeleauhinna 2011. aasta laureaadi Tiit- Rein Viitso ettekanne "Eesti keeleruumi kujunemine" ja auhinnakandidaadi Valve -Liivi Kingisepa ettekanne "Huvitav eesti vana kirjakeel". Ürituse korraldamisele aitas kaasa ka Emakeele Selts.
Pilt 4. Ferdinand Johann Wiedemann

4. Emakeele Seltsi poolt väljastatavad trükised

Pilt 5. Emakeele Seltsi 47. aastaraamat

4.1 Emakeele Seltsi aastaraamat (ESA)

Emakeele Seltsi aastaraamat on perioodiline väljaanne, mis ilmub 1955. aastast ning mida kirjastab Teaduste Akadeemia Kirjastus.

Kui kümmekond aastat pärast sõda oli olukord keeleteaduses üpris nukker, siis 1950. aastate keskpaigaks oli keeleteadlaskond täienenud noorte andekate uurijatega ning ideoloogiline surve nii ühiskonnas kui ka teaduses oli jäänud pisut nõrgemaks. 1954. aastal andis Eesti NSV Teaduste Akadeemia Presiidium Emakeele Seltsi avaldamiseks oma nõusoleku. Suurimad teened selle saavutamisel ja hiljem aastaraamatu taseme hoidmisel olid akadeemik Paul Aristel, kes valiti 1955. aastal aastaraamatu toimetuskolleegiumi esimeheks ja oli selleks kuni oma surmani 1990. aastal.

ESA on olnud eri aegadel vägagi erinev. Kui 1950. – 60. aastate alguses oli tegemist peaaegu tervenisti soliidsete teadustööde kogumikuga, siis 1970. aastatel hakkasid teadusmaterjalide suhted paigast nihkuma ning seda eelkõige seetõttu, et hea kaastöö hankimine muutus üha keerulisemaks, sest keeleinimestel oli nüüd juba küllalt muidki avaldamisvõimalusi ja kuna ESA ilmumistsükkel oli pikem kui mujal, siis hakatigi aastaraamatut pidama järjest rohkem kohaks, kus avaldada lahedaid juubelilugusid ning „Meenutusi” või „Mõtteid ja mõlgutusi”.

1950. aastate ESA artiklites olid domineerivateks teemadeks eesti murded, kirjakeele ajalugu, ajalooline grammatika ja sugulaskeeled, sekka õigekeelsust ja kirjakeele grammatikat. Sugulaskeelte osakaal oli seejuures võrdlemisi suur, moodustades mõneski köites üle poole köite mahust.

Nõukogude aja lõpus, pärast Emakeele Seltsi teadussekretäri ja ühtlasi ESA tegevtoimetaja Heino Ahvena surma 1988. aastal oli Emakeele Seltsi tegevuses mõõnaperiood ning ESA 34. köite ilmutamiseks kulus kolm aastat. Seejärel jäi ESA publitseerimine üldse katki. Uuesti hakkas aastaraamat ilmuma alles 1998. aastal, kui seltsis oli teadussekretärina tööle hakanud Tõnu Tender. Pika pausi järgne köide kandis numbrit 35-42 (1989-1996) ja oli paratamatult ülevaatelisega küllastatud.

Praegune ESA on esindusliku toimetuskolleegiumiga ning kajastatud rahvusvahelistes andmebaasides. Emakeele Seltsi Aastaraamatu peatoimetajaks on täna Mati Erelt ning toimetuskolleegiumisse kuulub 14 inimest nii Eestist kui ka mujalt.

4.2 Oma Keel (OK)

Oma keel on Emakeele Seltsi poolt alates 2000.aastast välja antav ajakiri Eestis, mille väljaandmist toetab Haridus - ja Teadusministeerium. Kui kõik enne 2000. aastat ilmunud keeleajakirjad olid mõeldud eelkõige filoloogidele (Keel ja Kirjandus, Linguistica Uralica) või keskendunud murretele (Kodumurre), siis Oma Keel on esimene, mis on mõeldud kõigile keelehuvilistele.
Oma Keel levitab mõtteviisi, et eesti keel ei ole vaid kirjakeel ega kohalikud murded, vaid paljudest keelekujudest koosnev keeruline süsteem. Ajakirjaga üritatakse inimestesse süstida teadmist, et eesti keel pole sugugi halvem näiteks inglise, soome või ükskõik millisest teisest keelest. Kirjutiste ja ainestiku valimisel peetakse silmas, et kõik artiklid oleks loetavad ka gümnaasiumiõpilastele, sest keele tulevane käekäik oleneb ju siiski kõige enam just noortest . Pilt 6. Oma Keel nr 1, sügis 2000
Oma Keele toimetajaks on täna Reili Argus ning toimetuskolleegiumisse kuuluvad Tiit Hennoste , Reet kasik, Krista Kerge, Piibe Leiger , Helle Metslang, Helmi Neetar, Pille Penjam , Tiia Peljam, Peeter Päll Maria-Maren Sepper , Tõnu Tender, Jüri Valge ning Jüri Viikberg. Ajakiri ilmub kaks korda aastas.

Kokkuvõte

Emakeele Selts on midagi palju enamat kui filolooge koondav organisatsioon . See on selts, mis kaasab oma tegemistesse kõik emakeelehuvilised, olgu nendeks siis filoloogid, (üli)õpilased, õpetajad, pensionärid või ajateenijad .
Seltsi eesmärgiks kõige laiemas mõttes on inimestes eesti eesti keele tundmise, arendamise ja uurimise vastu huvi äratamine. Lisaks on selts enda eesmärgiks võtnud filoloogide akadeemilise suhtlemise edendamise ja ühisürituste korraldamise teiste eesti keele huvilistega.

Kasutatud kirjandus

http://www.emakeeleselts.ee

Viikberg, J., „Emakeele Selts 90“, lk 58 – 62. OK 2010, nr 1