NIMEKORRALDUS koondkonspekt (1)

NIMEKORRALDUS

06.09.2013

Mis nimi on? Kuidas me nimesid eristame? Õppides õigekirjareegleid, on reegel, et nimed kirjutatakse suure algustähega. Nimeteoorias on see, et mida nimetatakse nimeks ei kattu sellega, mis õigekirjareeglites nimedest rääkida. Lõpuks sõltub kavast ja reeglitest, mitte niivõrd teooria alusest . Sellest hoolimata tuleb seda tunda.
Mis on nimi? Esmalt silme ette tüüpilised nimed: isikunimed , kohanimed , planeetide nimed, edasi ilmastikunähtuste nimed, kalliskivide, ordenite nimed, ka raamatutel on nimed (pealkirjad).
Onomastika on leksikoloogia haru, oma uurimisobjekti järgi määratletud. Kooliõpikute seletus: nimisõnad jagunevad üldnimedeks ja pärisnimedeks. Üldnimed märgivad olendeid, esemeid, liigi järgi: inimene, klass, olend , mees, puu jne. Pärisnimed on üheainsa olendi nimed – Kalevipoeg, Moskva , Kohtla-Järve, „ Tasuja ” jne. Üldnimi ja pärisnimi – üldnimi e apellatiiv – termini lähe on kreeka keeles kus apellatiivile vastab onoma prosegorikon. Pärisnimi e onoma kyrion (võimu omav). Eesti keeles kasutame „sõna” meelevaldselt: kuidas selle asja nimi on? Vastus antakse apellatiivina, sest pärisnime ilmselt ei ole.
Vaadates ajaloos tagasi eristuse kujunemist, siis saab öelda, et vaidlus läheb vanasse Kreekasse ja see pole siiani lõppenud, põhiküsimused on samad. Küsimusi esitavad loogikud, filosoofid või lingvistid, neil on erinev vaade nimest kui sellisest. Päriselt ei mõtle üht ja sama asja, olgugi, et nimetame ühtmoodi. Vanas Kreekas onoma on sõnad ja nimed. Põhiline vaidlus sõnade ja nimede olemuse üle oli sellel teemal, et kas sõnad on looduse poolt määratud või kokkuleppelised. Need, kes leidsid , et sõnad on kokkuleppelised, väideti, et nimesid saab kokku leppida, on olemas samanimelisi inimesi, mis ei toeta looduse poolt saamise hüpoteesi.
Uusajas käsitleti teemat loogikute vaatevinklist. Thomas Hobbes 1659 võrldes sõnu ja nimesid tähistena. G.W. Leibniz 1765 käsitles keeleteadust loogikalisel alusel. Kõige rohkem on mõju avaldanud J.S.Mill, kellelt 1843 ilmus loogika käsitlus, kus uuris nimesid. Temalt pärineb väide, mida hiljem on vaidlustatud: nimel ei ole tähendust. Milli arutlus on selline, et kui mingil objektile antud nimed annavad edasi informatsiooni e kannavad tähendust, on tähendus selles, mida nad tähistavad, mitte selles, mida nad tähendavad. Neil ei ole rangelt võttes tähendust. Võrdles pärisnimesid ristikesega, mida äramärkimiseks kasutatakse. Nimed denoteerivad (tähistavad, sildistavad) ja ei konnoteeri (ei osuta sellele, mida nad tähistavad). Nimi näitab ja osutab aga ei ütle midagi. Üldnimi annab edasi teatud atribuute (inimene – kujutame ühtmoodi ette, mismoodi inimene välja võib näha). Lingvistid on kritiseerinud tähenduse väidet. Vastukaaluks H.W.Joseph on öelnud, et nimi pole tähendusetu, vaid tal on lõpmata rikas sisu. Pärisnime kasutamisel anname rohkem informatsiooni edasi kui üldnimega. Eelduseks on, et me peame seda inimest teadma. B. Russell 1948 arutlus oli selline, et sõna võib seostada objektiga ja mõttega sellest objektist. Pärisnimed on tema jaoks mõttetud. Sellest tulenes väide, et Sokrates on nimi, aga Hamlet ei ole nimi. Sokrates on olemasolev persooon, Hamlet aga on sõna, millega tähistati Taanimaa printsi . Russell ütles, et tema leiutas termini „Loogikalised pärisnimed” nagu näitavad asesõnad: too, need jne. Näitavad objektile, aga ei iseloomusta teda. Ainsaks tähenduseks on see, et märgivad üksnes iseennast . A. Gardiner 1940 „Pärisnimede teooria” jaotus kus räägib kehastunud nimedest ja kehastumata nimedest. Kehastunud nimed on need, mida kannab konkreetne inimene, olend jne. Alguses olid nimed need, mis kellelgi olid. Soovitusloendid, mida saab kasutada lapsele nime andmisel. Loogika arutlustes esitati sageli konkstruktsioone, mille peale tavainimene ei tule. On arvatud ka nii, et Smith tähendab seppa , on võimalik isikunimena. Kui inimene ise on sepp , siis Smith ei ole enam nimi, vaid midagi muud. On leitud ka, et kõige puhtamad nimed on need, millel puuduvad assotsiatsioonid. Klassikalisim puhas nimi Vercingetorix. Sellest ei osata midagi välja lugeda. Üks prantslane nimetas pärisnimedeks lindude nimetusi, sest ise ta neid ei tundnud.
Nimi definitsioon loogikas. Loogikas semantiline kolmnurk. Esmalt nimi e tähis, nimed jagunevad üld- ja pärisnimedeks. Pärisnimed jagunevad objektiklassinimeks ( inimkond ), üksikobjektide nimed (põhjapoolus). Üldnimed on objekti klassi tähistajaks (inimene). Esmalt on nimi e tähis, siis objekt ise e denotaat (reaalne objekt) kolmandaks nime mõte e kontsept – vajalik selleks, et üht objekti võib tähistada erinevate nimedega, sel juhul on nime mõte teine. Nt Koidutäht ja Ehatäht tähendavad üha objekti, aga tähendavad eriasju. On olemas asju, millel denotaate pole. Nime mõte jääb alles, reaalmaailmas ei ole (nt näkineid).
Nimi keelelises mõttes. Nimi pärisnime tähenduses ja nimetuses üldnime tähenduses. Nimed ja nimetused pole vastandid. Nimetus ei tähenda nimeta olekut.
Kas inimkond on nimi? Keele seisukohas neid nimeks lugeda ei oska. Definitsiooni tuleb täpsustada, et inimkond oleks välistatud.
Nimed võivad olla mitmeosalised, aga on justkui kaks nimi, või üks nimi? Nt August Kitzberg .
Üksikobjekti erilised nimed? Vastand on tavaline? Kui Kitzberg on eriline nimi, mis siis tavaline on?
Sõnade arv. Nimi võib koosneda mitmest osast, seepärast ei saa nimi olla substantiivi alaliik . Nimi on siiski pigem fraas kui ühe sõna alaliik. Nimed on mitmeosalised (ees- ja perekonnanimi , ajalehed jne).
Nimetuse põhitunnus – mistahes objekti tähistav keeleväljend. Nimetus võib olla pikk ja kirjeldav, ka lühike ja tabav . Nimed on eeskätt nimisõnafraasid.
Kas nimed on ka ainukestel objektidel? Substantiive on üksainus nende kohta, ei kuulu ühessegi liiki (päike, maakera, taevas) keeles me neid nimeks ei pea. Loogikas võib olla. oluline, et lisaksime määratlusse sõna mingis liigis . Nimi on vajalik siis kui tahame eristada liigikaaslasi. See vajadus võib sõltuda meie kontekstist. Mõnikord võib olla objekt korraga nimi ja mittenimi. Nt Maa. Unikaalmõiste: rääkides Maast kui taevakehast, siis on ta nimi. Teisel juhul mitte.
Kuidas nime ja nimetust tähistame? Kui ökonoomselt, täpselt ja mis on nime ja nimetuse erinevus? Kui teame inimese nime, on viitamine ökonoomsem, kindlam ja on üks nime tunnuseid: võimaldab suhtluses kokkuhoidu. Nimi on tavaliselt lühem kui nimetus. Kui teame nimetust, kasutame rohkem sõnu. Nime voorus on kokkuhoidlikkus. Tegelikkuses näeme pikki nimesid.
Henn Saari käsitlus. „Pärisnime mõiste” pakub välja, et nimi on nomineeriv keelend , mis suuresti ökonoomsel viisil, atributatsiooni vältides, eraldab ühe isendi tema tülikalt sanastest liigikaaslaste seast. Nominaalfraas kui nominaalkeelend. Atributatsioon kui tunnuste lisamine keeleväljendisse .
Tähendusetuse aspekt. Tähenduse teema nimeteoorias keskne teema. Millist alates väidetud, et nimel pole tähendust. Vastuväitjad ütlevad, et nimel on tähendus. Saari arutlus: tähendusetuse teooria üheks juhuks on see, et tähendus on see, mida kuulaja teab objekti kohta kui seda nimetatakse, olenemata, et kuulaja ei pruugi teada objektist. Nime apellatiivist saab rohkem infot kui nimest. Kui tingimusi muuta, siis see enam ei kehti. Jälgides apellatiivi muutumist nimeks, siis on arutluskohti, mis viitavad tähendusetusele. Nimesid suuremalt osalt saadakse keelest üldnimedest. Enamik nimesid on läbinähtavad päritolu mõttes. Endine tähendus läheb kaduma. Saari pooldab seda, et nimel on tähendus. Nime tähenduseks on see, mida või keda nimi tähendab, siis nimi on osa keele sõnavarast. Kui teeme sõnaraamatut üldnimedest, siis üldiselt paneme tähendused kirja, sama loogikaga lähenedes nimesõnaraamatule, siis ei saa niimoodi enam läheneda. Nimed on korduvad. Käibeastmes nimed on kellegi tähistajana olemas, varuastmes nimed need, mida võidakse panna. Olemas on ka ainulisi kohanimesid, seda konkreetset tähendust on võimalik kirjeldada.
Kas nimel on tähendust? Nime enda seisukohalt tähtust pole. Eeskätt nimi on silt, mis eristab kedagi ja midagi kiiresti ja ökonoomselt erinevalt tavavahenditest keelest. Nime saab taaskasutada. Igale objektile ei saa ainsat nime anda. Rääkides nimede tähendusest, siis tavaliselt inimesed mõtlevad selle all seda, kas saame aru, millest nimi koosneb. Tavainimene ei saa teada, millest nimi on tulnud. Nimeuurija teeb vahet: kui näeme päritolu, siis on tegu läbipaistva nimega. Rääkides nime tähendusest onomastikas, siis Mustamäe tähendus on Tallinna linnaosa. Etümoloogiline tähendus on see, et tuleb sõnadest „Must” ja „mägi”. Tähenduse aspekt meid igapäevaelus ei häiri. On nimesid, mille tähenduse üle me ei mõtle. Nimi ei tähenda seda, mida ta tähendab. (nt Väike-Pakri on suurem kui Suur-Pakri). Nime tähendus ei sega funktsioneerimist.
Nimeteooria. Willy van Langendonck. 2500 aasta jooksul pole aru saadud, mis see nimi tegelikult on. Kripke tuntuks saanud sellega, et esitas uue osutusteooria, selle kohaselt on nimi jäik tähistaja ja kõige aluseks on nimepanek e ristimine . Nimepaneku kinnistajaks on järgnev keelekasutus. Teooria põhimoraal on, et osutus on määratus inimese sotsiaalse vastasmõju poolt. Püütud on nimeteooria teemasid jätkata. R. Coates tegeleb nimeteooriaga, temal on pärisnimelisuse pragmaatiline teooria. Räägib osutamisest mitte tähistamisest. Eristab nimede mõtet ja tähendust.
Nimesid tõlgitakse, see õõnestab tähenduse teooriat. Nimede tõlkimine on erand , olgugi, et nimi võib olla leksikaalselt läbipaistev. Tõlgime sisu järgi. Langendocki idee, et eristada sõnastikuüksusi ja nimesid kui grammatilist funktsiooni. Lauses nimi talitab nimena, teises tekstis on tegu üldnimega. Ükski ei anna vastust, mille poolest nimi erineb muudest sõnadest. Nimede olemuse mõistmises oleme sama kaugel kui vanadkreeklased. Parimal juhul võimalik rääkida kahest poolusest, mille vahel toimub pidev liikumine (R. Šramek)
Nime tunnus võrreldes mittenimega. Nimed ja numbrid . Maailma liigendame numbrite, nimedega, terminitega. Sujuv üleminek, terminid on üldnimed. Kohati võib öelda, et kas tegu on terminite või nimedega. Keeleinimesed vs geoloogid . Oluline uurida nime ja mittenime piiri. Terminite ja nimede üleminek on sujuv.
Terminid
Nimed
Numbrid
Nummerdame inimesi (isikukoodid) need talitavad samas tähenduses nagu nimed – inimesel on nimed ja isikukoodid. Kohanimede kõrval numbrilised tähised. Inimkond on teinud endale ratsionaalse otsuse: kui on vähe nimetatavaid asju, siis kasutame termineid. Nendele saab anda definitsiooni. Kui aega ei ole ja vaja on meelevaldseid tähistusi – kasutame nimesid. Nimed on keeleliselt vormilt terminitega sarnased, nendega hingestame ümbritsevat maailma. Kui meil pole aega, ega viitsimist, kasutame numbreid .
Nimi antakse sellele, mis on meie jaoks oluline. Anname nime nt koduloomadele, aga ei anna nime metsloomadele. Nimi kajastab suhet objektiga. Nimedel on grammatilised tunnused: märgatud seda, et nimed ei allu grammatikas reeglitele, mis kehtivad üldnimedele. Nt inglise keeles artikkel a, the, seda ei anna nimedele laiendada. Umbmäärast artiklit ei panda nimede ette. Määramatuse ja määratluse vahekord nt olemas albaania keeles. Igal nimel on kaks kuju. Väliselt on lihtne märgata: kirjutusviis on tinglikum. Nimede kirjutusviis ei ole selline, mida eeldame üldkeele sõnadelt. Nimena võivad talitada ka sõnad, mida ei ole üldises kirjaviisis (nt Põdder). Tähise tinglikkus võimaldab lülitada eesti keelde võõrkeelseid nimesid nii, et me ei riku reegleid.
Nimi talitleb tähisena, tuleneb morfoloogiline kõrvalekalle. Eesti perekonnanimi ei taheta käänata. Kardetakse nime kui tähise moonutamist. Kui nimi on Kask , siis paljud tahaksid käänata Kask, Kaski, Kaski. Kõhklus tekib: nt Kask vs Kase (omastav kääne).
Nime tõlkimine. Nimesid ei tõlgita. Põhjendatakse sellega, et nime tõlkimine toob kaasa ebakindluse tähises. Tõlkimises ei ole keelte vahel üksüheseid suhteid. Tekib moonutus. Ei pruugita ära tunda originaalnime. Praktikas on mure kohalikele nimepanijatele. Tõlkimine tavaks on ilukirjanduses. Seal tõlgitakse nimesid vabalt. Tõlkimise funktsioon on teine. Nimed on ka kõlaliselt teksti teenistuses, seal on tõlkimisel mõtet, see annab kirjaniku taotlust paremini edasi. Nt raamatute pealkirjades on tõlkimine tavaline, samas viitamisel kasutatakse originaalpealkirja. Perioodika väljaandes ei kasuta tõlkimist.
Nimedele on omane suur- ja väike algustäht. Kui suure j aväikese algustähe erinevus tekkis, siis polnud see selle funktsiooniga, mis praegu. 300-400 aasta omadus on, et kirjutame nimesid suure tähega. Rööpselt ei saa vaadata suure tähega ja nimesid. Kõiki nimesid ei kirjutata suure tähega. Maailmas on keeli, mille puhul ei eristada suuri või väikeseid tähti.
Nime meelevaldsus e subjektiivsus . Oluline nime tunnus. Sõnad keeles ei vahetu. Kui termin on kasutusel, siis on raske seda ümber õpetada. Nt termin „ postiindeks ” keelekorraldajad soovitavad „sihtnumber” tulemus on pooleks. Sõna vahetamine keeles on raske, pea võimatu. Nime vahetamine käib kähku. Nimevahetusega inimesed lepivad kiiremini. Nimede puhul on kindlad reeglid, olgugi, et need on mõistlikud.
KOKKUVÕTE NIMETEOORIAST. Nimede eristamine teoorias on raske, seda on võimatu üheselt määratleda. Praktikas võib öelda, et nime ja mittenime eristamine põhineb kokkuleppel. Oleme öelnud, et mõnedel objektidel on nimed, mõnedel ei ole. Kokkulepe võib erineda keeliti. Inglise keeles on nädalapäevadel nimed, eesti keeles on nimetused.
Nimi vs nimetus. Nimi nimetuse allosa.

NIMEDE LIIGITUS.

Objekti tähtsuse ja suuruse järgi. Mikro - ja makro (toponüümid.)
Kronoloogiline liigitamine – tuleb ette kohanimede ja isikunimede puhul. Nimekihistused tunnustega.
Päritolu järgi. Nimede analüüs keelsuse järgi (kas eestikeelsed või muu)
Primaarsed või sekundaarsed. Primaarsed nimed tulevad üldnimest, sekundaarsed nimed tulevad omakorda nimest (Pühajõgi ja Pühajõe tänav – sekundaarne ), arbitraarsed on väljamõeldud nimed. Tekkeviisi järgi: loomulikud ja tehislikud. Tehakse vahet, mis on rahvasuus tekkinud või mingi komisjoni ettepaneku puhul pandud.
Struktuuri järgi: lihtnimed ja liitnimed, tuletised .
Kõige tavalisem liigitada nimeobjekti enda järgi, e millele me nimed oleme andnud. Nimeobjekt=denotaat=tähend=nimetusalis.
Elusolendite nimed ja elutute asjade nimed. Suur osa termineid pärineb kreekakeelest.
Elusolendite nimed. Isikunimed e antroponüümid, tuleneb kreekakeelest. Neid saab jagada rühmadeks: individuaalnimed, mis pannakse ühele inimesele. Rühmanimed e perekonnanimed . Patronüümid e isanimed.
Loomanimed e zoonüümid. Põhiliselt koduloomadele. Mütonüümid e mütoloogilised nimed. Sellel on alaliike: jumalusnimed e teonüümid, vaimunimed e demononüümid ja kangelaste nimed. Elusolendite alt väljas on rahvanimetused e etnonüümid. Neid saab analüüsida ka nii, et nad pole üksikobjektid, samas rahva kategoorias oleksid nad liigis üks element. 20. Sajandi algul kirjutati rahvanimed suure tähega. Etnonüümid on mitmel eritasandil: rahvarühmad ja mikroetnonüümid (hapupiimalehkrid, kohvilehkrid = Kärdla elanikud) fütonüümid e taimenimetused. Ei ole nimetused, olgugi, et on nomenklatuuri nimetused. Kui liiginimetused ent üksiktaimede nimed on nimed!
Elutute asjade nimed. Kõige tuntum toponüümid e kohanimed (vete, asulate, mägede jms nimed). Kosmonüümid e kosmosnimed – astronüümid e taevakehanimed ( planeedid ja nende kaaslased), astrotoponüümid e selenonüümid (Kuul olevad kohad). Astronüümidel ühist mütonüümidega (venus, marss, pluto) krematonüümid e asjanimed (ka pragmonüümid) – kaupade, esemete ja toodete nimed, sõiduvahendite nimed, kaubamärgid, faleronüümid e aumärginimed, sordinimed, ehitiste ja rajatiste nimed. Eesti esimesed lennukite nimed Koit ja Hämarik. Nimed on ka vääriskividel, relvadel, muusikariistadel jne. Nimed on ka loodusnähtustel (taifuunid jms), teostel (raamatud, perioodilised väljaanded, dokumendid jms) asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide nimed ja nimetused (nimed, on need, mida kirjutatakse läbiva suurtähega, paljud on kirjeldavad nimetused, mida saab tõlkida). Pealkiri on liitnimi ja raamatutel jms võib neid pidada ka nimedeks. Piir on keeruline. Perioodilised väljaanded on erinevad, kasutatakse nimemalle, kõik sõnad on suure tähega.
Elutute asjade nimed ei ole kromonüümid e ajalõigunimetused – ajaloosündmuste nimetused, tähtpäevade nimetused, ürituste nimetused, nime ja mittenime piir on sageli kokkuleppeline! Tähtpäevi suure tähega ei kirjutata ega ole kunagi kirjutatud. Ortograafiliselt pole samasugused: üritused suure nimega, teised on väikese tähega. Üritustele saab panna ka nimesid.
Erialade nomenklatuur – keemilised elemendid, lindude ja loomade nimetused jms. Nimedena koheldakse neid rahvusvahelises plaanis.
Suured nimeteaduse käsiraamatud annavad nimeliike nagu domeeninimed, kirjutame väikese tähega, aga neid käsitletakse juba nimedena, lähevad kokku ärinimedega. Poliitiliste sündmuste nimed, meditsiini terminid, tuultenimetused, aastaaegade nimed, laadanimed jms.

NIMEKIRJUTUS.

Nimel on kirjalik ja suuline vorm. Nimi on ühtaegu tähis, saab küsida, millisel juhul nimi täidab oma funktsiooni paremini, kas suulisel või kirjalikul kujul? Üldiselt suuline kuju on vahelduv, keegi ei suuda keelt kasutada suuliselt perfektselt. Me ei häälda kõiki häälikuid, suuline suhtlus tekitab moonutusi, nimede kui tähiste funktsioon on see, et nimi ei saa talitada täisväärtuslikult. Kirjalikult on nimi must-valgelt olemas, tekkinud nime-objekti seos. Kirjalik kuju kinnitab nime. Nimed, mis suulises kasutuses langevad kokku, võivad olla kirjalikult täiesti erinevad. Kirjapilt on nimefunktsiooni jaoks oluline ja koosneb äratuntavatest elementidest. Kirjapilt tagab nime püsikindluse, kirjapilt tihti on ainus identifitseerimise vorm, kiri säilib paremini kui kõne. Tähtsam on see, kuidas nimi kirjas on, kui et kuidas seda suuliselt öeldakse. Kui nimi on tähis, kas tal on keelega mingi seos? Kas ta kuulub mingisse keelde? Nime keeelsus tuleb enda jaoks läbi mõelda. Nime keelsust tehakse kindlaks: kõige lihtsam on apellatiivne päritolu (sisaldavad mingeid tähti vms) kas ta vastab foneetilistele struktuuridele (eesti keeles muganenud nimed teistest keeltest), iseloomulikud tunnused (eesti kohanimedel kindlad lõpud). Ebakindlaks teeb nime etümoloogia, see ei ole adekvaatne kriteerium, aga on üks võimalus. Võime sattuda segadusse , sest Eesti nimed on paljud laenatud ja mugandatud. Võimalik läheneda keelsusele ka sel alusel, et nime foneetiline struktuur pole selgelt eestilik, kui tegu on eestlase nimega või kohanimega, saab teda lugeda omakeelseks nimeks, nimekandja järgi vastavalt. Keelsuse määraltemise aluseks on leksikograafiline traditsioon.
Eesti kohanimed ajaloo kontekstis. (nt Kuressaare vana nimi on Arensburg) on vale. Kuressaare on Kuressaare vana nimi, Arensburg on linna saksakeelne nimi. Tõlkija peaks ära tõlkima ka kohanimed. Keelepiirid. Kolm põhimeetodit:

• Foneetilis- graafiline ülevõtt – jätame nime umbes selliseks nagu see võõrkeeles on. Nimi jääb äratuntavaks.
  
• Kontseptuaalse sisu ülevõtt – tõlgime ennisvormi tähenduse. Nt Tierra del Fuego = Tulemaa.
  
• Iseseisev nimi
  
• Kombinatsioonid – Lõuna-Carolina.
  

Kõige mõttekam on foneetilis-graafiline ülevõtt. Tänapäeva Islandi Wikipedias märgata, et Wikipedia kui praktiline entsüklopeedia, kasutab originaalnimesid.
Kui lepime kokku, et nimi võetakse üle, siis saab rääkida kahest suurest alljaotusest, e reeglipärased ja kokkuleppelised nimed. Reeglipärastele rakendatakse reeglid. Kasutatakse originaalkujul või siis kirjutatakse ümber (nt kui kirjutatud muu tähestikuga). Kõik on reeglite järgi ümber kirjutatud mitte meelevaldne. Teine liik on kokkuleppelised: ajalooliselt kujunenud, mittereeglipärased ja neid on statistiliselt tühine hulk, samas on nad olulised, sest esinevad sageli ja igapäevakasutuses. Neid ei asendata millegagi. Neid saab alaliikidesse jagada: omanimed (= naabrusnimed, välisilmelt eestipärased. Turu – Turku; Pihkva - Piskov), tõlkenimed (= ennisvormi tõlked. Sõnad, millest üks nimi tuleneb, selle tõlkides saab tõlkenime. Uus- Meremaa – New Zealand , tulnud saksa keele kaudu), mugandnimed (eripära selles, et võõrkeelsed nimed, mis on kirjapildilt eesti keele mugandatud. Doonau – sks Donau), kaudkeele nimed (nimed üle kohalikust keelest. Belgrad – Beograd).
Tähemärgid. Nimed, mida võetakse üle ladina tähestikuga keeltest. Tähed tulevad üle kujul nagu nad keeles tavaliselt on.
Ladina tähestikul ühtne hääldusalus puudub. Ladina tähestikuga keeled võtavad üksteiselt üle sõnu, ilma, et nad kirjapilti muudaksid. Tänapäeval kaks keelt, kus seda reeglit ei järgita: läti ja leedu keel. Läti keeles tavaks ka ladinatähelised nimed ümber kirjutada oma reeglite järgi. Läti keel on selle reegli võtnud seetõttu, et nimetavas käändes peab nimele lisama juba lõpu, et saaks käänata. Meessooast sõnade lõppu S, naissoost sõnade lõppu A. Leedu keeles on olukord keerulisem, sest on kahe variandi vahel. Nime võib kirjutada kas originaalkirjapildis või häälduspäraselt. Kõige keerulisem tähestik vietnami tähestik. Kombineeritud kaks diakriitilist märki: tsirkufleks ja muud punktid, akuut vms. Nimekeelsus. Kasutades võõrkeelseid nimesid eestikeelses tekstis, tuleb silmas pidada, et kui kirjutame muutmata, siis selle keelsus otseselt ei muutu.

Ümberkirjutussüsteemid.

Enamasti ollakse harjunud sellega, et nimesid ümber ei kirjutata, siis Läti olukord on problemaatiline. Maailma kirjasüsteeme (mooduseid, kuidas keelt kirja pannakse) saab jagada kolme rühma:

Kirjasüsteemid, kus üht häälikut tähistab üks märk. – häälikkiri. Neid on kaks. Kõige vanemad on sõnale põhinevad kirjasüsteemid. Häälikkirjad alguses tavalised täielikud häälikkirjad ( heebrea nt) kirjutatakse paremalt vasakule. araabia keeles on morfoloogia selline, et olulisimad on konsonandid, nendega saab sõna ära arvata ja vokaalid tulevad kontekstist. Koraanis kasutatakse täielikku kirjaviisi, sest see on püha ja peab olema selge, kuidas seda lugeda. Heebrea keel kasutab samasugust kirjasüsteemi. Araabia ja heebrea keeles on pikkade vokaalide märkimiseks kasutusel põhimärgid. Täielik häälikiri hilisem edasiarendus – ladina, kreeka, kirillitsa.

Täielik häälikkiri

Osaline häälikkiri.

Silpkiri . Süsteem, kus ühe märgi tähenduseks on terve silp. See on levinud Lõuna- ja Kagu-Aasias. Puhtaim silptähestik anhari keeles. Selge silpkiri on ka Jaapanis , kus on kaks silpkirja.

Logograafia – ühele märgile vastab tihti terve sõna. Hiina kiri, jaapani kiri, nimetatud ka hieroglüüfideks (egiptuse puhul). Hinnanguliselt kirjamärke hiina keeles üle 100 000 kasutatud. Tänapäeva inimeste haridustaseme jaoks piisav on mõnituhat piisav – 10 000. Haritud inimesed oskavad üle 10 000 märgi lugeda.
Kuidas toimib konversioon tähestike vahel? Latinisatsioon – midagi kirjeldatakse ümber kui ladina kirja. Selleks on võimalik kasutada mitmeid süsteeme, sõltub sellest, mida aluseks võetakse. Nt hiina puhul ei saa rääkida täht-tähelisest ümberkirjutusest. Häälikkirjadega ja silpkirjadega saab täht-tähelt ümber kirjutada. Kasutusel kaks terminit:

Transkriptsioon – moodus kui kirjutame nime ümber oma keele tähestikku. Lähtenime edasiandmine oma vahenditega.

Transliteratsioon – täht-täheline ümberkirjutus. Ümberkirjutus oma keele tähestiku süsteemi. Kasutusel palju lisamärke.
Nende vahe saab selgeks kõrvutamisel. Literatsioon on täpsem, samas ebapraktilisem, sest litereeritud nimesid tuleb õppida lugema.
Literatsioon on uueaegne nähtus, kasutusele tuli esmalt raamatukogudesse, et teoseid kataloogi panna. Ajaloos tuntuim Preisi raamatukogus kasutusel olevad transliteratsioonid. Tänapäeval raamatukogus Ameerika kongressiraamatukogu süsteem, mida palju kasutatakse. Literatsiooni puhul see puudus, et vana lähenemise puhul pidi literatsiooni ladina tähestikku teadma. Literatsiooni tähtsus võib aja jooksul väheneda. Nimede edasiandmisel küll transkriptsiooni. Transkriptsioonide puudus: ei saavuta seda, et ühel nimel on üks ja kindel kirjakuju igas keeles. Rahvusvaheliselt kokku lepitud, et iga keele jaoks püütakse heaks kiita ühtne latinisatsioon. 1987. Montrealis kiideti heaks nimede süsteem. Selle puudus on, et seda süsteemi ei rakendata.
Omaladina – latinisatsioon, mille vastav riik ise on kehtestanud.
On olukordi , kus keel on läinud üle ladina tähestikule, siis ümberkirjutussüsteeme ei vajata.
ÜRO ühtse latinisatsiooni põhimõte. Ladina tähestikuga keelte nimesid tavaliselt ei muudeta. Mitteladina tähestikuga keelte nimed tuleb ümber kirjutada.
Vene nimede jaoks eesti süsteem kujunenud pika aja jooksul. 1926. Aastal kiitis keeletoimkond heaks esimese soovituse, kuidas vene nimesid eesti keelde kirjutada. Seda tabelit on hiljem korduvalt parandatud. Piiblinimede nimed on samuti küsimusi tekitatud: kas peavad eestikeelsed olema ja on neid, kes ütlevad, et need ei peaks olema üldkeelest kõrvalakalduvad. Tänapäeval vaieldakse muude asjade üle rohkem.

Reeglipärased ja kokkuleppelised nimed.

Kokkuleppelised: omanimed: Turu, Pihkva, Ojamaa. Ajalooliselt kujunenud, mittereeglipärased nimed (statistiliselt tühine hulk, ent valdavalt hästi tuntud nimed).
Tõlkenimed: Tulemaa, Uus-Meremaa – tõlkimine kahes tähenduses. Tõlgitud nime ennisvorm. Laiemalt nimede puhul tõlkimine. Ühel juhul tõlgitakse sisu järele, teisel juhul võõrnimelisest eestikeelseks. Mõnel juhul on tõlge mugand, teisel juhul kaudkeelne nimi.
Mugandnimed: Doonau, Sambia – kirjapilt eesistatud, hääldus jäetud samaks nii palju kui eesti keel seda võimaldab. Võõrtähtede asendamine; teisitihäälduvate tähtede asendamine; saab asendada ka klusiilide pikkust ja märkida pearõhulist pikalt. Saab panna ka mitmuslikku kuju. Tüüpiline on ia lõpuliste nimede mugandamine eesti keeles. Pikendame ia-eelset silpi . Mugandamise rühm –maa lõpulised nimed, algusosa reklonüüm (Baskimaa jms). Omastava kujulised mugandid on tuletatud vastava rahvanimetuse põhjal. Kuuluksid omanimede rühma, aga selliseid nimesid on teisigi.
Kaudkeelsed nimed: Genf, Belgrad – nimed, mis eesti keeles on kasutusel, pole kohalikust ametlikust nimest tuletatud. On tulnud teiste keelte kaudu.
Masingu lehes oli palju nimesid: Lätis nt koht Läänevald jms.
Palju tõlgitud tänavanimesid. Tänavanimede puhul tõlked ei ole sageli üks-ühesed, vaid erinevalt kujunenud.
Võõrnimed 1999. a sõnastikus.
Veerand selliseid nimesid, mis on ümber kirjutatud, sest tähestik on teine. Kõige rohkem on mugandeid. 52% on reeglipäraseid muutmata kujul võetud nimesid.

Võõrnimede kirjapildi eesti keelde kujunemine. Põhjus on ajaloos.

• Piibli kirjaviis oli see, mis määras võõrnimede kirjapanemise viisi. Esmalt olid Piiblis häälduspäraselt saksa keele kaudu. Nimesid kirjutati samas kirjaviisis kui muud keelt. Mugandamine oli mõõtuandev 19. Sajandi II pooleni. 1850. Aastast isikunimed originaalkujul. Piiblis on isikunimed mugandatud, kui ilmusid esimesed eestikeelsed ajalehed, siis hakati nimesid kirjutama originaalkujul.
  
• 1864 arutati nimesid EKM eestvedamisel, leiti, et isikunimesid võiks kirjutada nii nagu on algkujul, vaieldi kohanimede puhul. Põhiliselt jätkus häälduspärane kirjaviis. Jakobson andis 1868 välja geograafiaõpiku. Võttis joone, et nimed tuleks kirjutada häälduspäraselt. Arusaam sellest oli pedantne. Jakobson andis meile mugandatud nimekujud: Aafrika, Boliivia. Ettekujutus oli, et edasi tuleb anda hääldust, vaid mitte kirjapilti. Oli silmapaistev taotlus loobuda saksa keelest. Püüdis nimekujudes loobuda saksapärastest muganditest. Tõi Firenze eesti keelde. Tema kirjaviis tõi kaasa selle, et isikunimed ja kohanimed lahknesid. Kohanimed häälduspäraselt, isikunimed kirjaviisi järgi. 20. Sajandi algul ajakirjanduses valdavalt kohanimede kirjutamine algupärasel kujul.
  
• 1911 keelekonverents Tartus. Kohanimed kirjutada algkujul, erandina kohanimed, mis juba „omapäraliselt välja arenenud”. 30ndatel oli stabiilsus saavutatud. Piir reeglipäraste ja kokkuleppeliste vahel entsüklopeedia vahendusel. Andis võimaluse tugevale kirjaviisile. Uued muudatused 1940. Ja 50ndatel
  
• 40ndatel püstitati tees, et keelekasutus peab olema rahvalik ja erisusi ei tohi olla. oskusterminoloogia pidi olema samadel reeglitel nagu üldkeel. Karl Aben esitas 1951 ettepaneku: kõik võõrnimed häälduspäraselt. Argumendiks see, et eestlane, kes satub võõrkeelset nime lugema, ei oska seda hääldada ja läheb kohmetult sellest üle. Ülekohtune on nõuda eestlaselt võõrkeele oskust. Aben oli läti ja eesti kontaktide edendaja. Koostas Läti-Eesti sõnaraamatu. Kasutas läti eeskuju oma ideedes. Abeni ideed avalikult heaks ei kiitnud. Tekitas eesti keeles segaduse: polnud selge, kuidas nimesid kirjutada. Kord tehti nii ja kord naa. Väike õigekeelsussõnaraamatust jäeti välja võõrnimed, sest nende kirjapilt oli arutamisel. Segaduste aja lõpetas 60ndate õigekeelsussõnaraamat
  
• ÕS püüdis kahe suuna vahel kompromissi leida. Nimede mugandamine nimeobjekide staatuse alusel (kõigi iseseisvate riikide ning suuremate maa-alade nimed, kõigi Euroopa pealinnade nimed, suuremate ja tuntumate linnade nimed ning suuremate jõgede ja muude veekogude nimed) – San Mariino, Reikjavik. Tekkis küsimus, kas riigi staatust on nimega õige siduda.
  
• 76. Aastal uus ÕS. Liialdused kõrvaldati ja õnnestus sõnastada reegel, et nimed, mis kehtivad riigis ametliku nimena – ükski originaalipärane nimi ja selle kasutamine eesti keeles ei ole viga. 1983 VÕKi otsus maailma maade ja pealinnade nimede kohta. Madrid hilisem mugand.
  
• 1996-1997 Emakeele Seltsi keeletoimkond: Õsi kohanimevalimik, üldpõhimõtted: jätkati üldsuunaga: Uppsala, Taiwan . Üksikud tagasipöörded: Bukarest ,
  
• 2013. ÕS loobutud idealistlikust nimekorraldusest, kus arvatud, et originaalipärased nimed on head ja kasulikud. Tuldud traditsiooniliste nimekujude juurde. Araabia nimede puhul nt. Korea nimede puhul: põhjakorea ja lõunakorea puhul erinevad viisid.
  

NIMEDE HÄÄLDUS

Oluline, kuivõrd nimed on kasutuses ka suuliselt. Hääldusest sõltub käänamine e millisesse käändtüüpi nime paigutame. Kirjutades võõrnime tunnustele vastav. Hääldades kontrast väiksem, sest me ei saa end ümber lülitada ühest hääldussüsteemist teisele. Häälduse puhul öeldud, et me hääldame originaalipäraselt, aga mõõdukalt. Vahed tulevad, et ei tehta vahet heliliste ja helitute klusiilide vahel. Võõrnimede puhul mööndus, et markeerida saab nimesid, mis on võõrkeelsed ja kuulajale arusaamatu. Kuidas hääldada häälikuid, mida eesti keeles pole?

Asendame

Jätame ära

Leiame lihtsustatud variandi
Z ja ž kuuluvad samasse sarja g, b,d-ga. Hääldame s ja š-ga. Hääldusesse tuleb üle häälik „th”. – kas lihtsustada t-ks, jätta originaalhäälik või kuuldeliselt läbim vaste „f”. Võõrnime häälikud f ja ž. Veel vaieldud teemal, kas siis kui meil on nimesid, mida kirjutame võõrapäraselt, aga hääldame eestipäraselt (Moskva, Arkansas). Rõhk nimedes : püüame algkeele rõhku säilitada. Palju kolmesilbilisi sõnu, kus rõhk võib olla mujal kui Eestis. Eesti keeles rõhu kõikumine on nendes sõnades vaba. Eesti keelele erioamane see, et meil tuleb anda nimedele tinglik välde. Eesti keele välted peavad võõrnimedes ka kajastuma. Võimalik öelda seda, et kuigi me teame, et välted on komplitseeritud nähtus (sõnade lühenemise ja kvantitatiivse muutumise teel), enamasti nimedes tuletatavad silbistruktuurist. Kui teine silp on kinnine , siis välde on enamasti II.
KÄÄNAMINE. Aktiivsed ja passiivsed käändtüübid. Ühed on avatud kõigile uutele sõnadele, passiivsed need, mida tänapäeval enam ei laiendata. Võõrnimed kuuluvad aktiivsetesse tüüpidesse. Võõrnimedes tüvevokaal –i. Kui lõppeb –s-iga ja pole rõhuline silp, siis on –se. Kohanimedes võib olla –ik arenenud –iku. A-tüvevokaaliga käänduvad kohanimed: Jeruusalemm, Petlemm. Kreeka, Poola, Saksa a tuleneb käändeparadigmast. Käänamise erijuht on ka astmevaheldus . Laadivaheldus passiivne, vältevaheldus aktiivne. Vaheldus , mis tekitab küsimusi: New Yorgis ??? kohanimedes võib selliseid mugandusi malle kasutada. – selle üle arutletud. Seda ei tohi laialt rakendada. Enamiku nimede puhul jääb klusiili pikkus muutmata.
- burg lõpulised nimed. Hamburg. Varasemas kirjakeeles XX saj alguses mall , mis laadivahelduslik –buri. Peterburi, Viiburi.
Soome nimede käänamine. Soome keele oskajad käänavad soome keelele lähedasemalt. Nt Kettunen. Eestikeelne paradigma soome omale lähedane. Vuolijoki – vuolijoe, joke. – segaparadigma. Tänapäeval seisukond, et –n lõpulistel nimedel käänamine mõlemat pidi võimalik. Tavalisem on võtta kui võõrnime.
Ülakoma. Kui rohkem häälikuid kaob, tuleb kasutada ülakoma. Kui ei kao, siis ülakoma pole vajalik. Viimased aastad lihtne juhis selle kohta, millal ülakoma kasutada. Ülakoma kasutada:

Kirjapildi ja häälduse konflikt – täishäälikuga lõppev nimi kirjapildis, häälduses konsonandiga. Käänamisel ülakoma. Nt Jane ´i, Godot´d. Cannesis (pole nõutav).

Ühesilbilistes sõnades mõistlik ülakoma kasutada. Nt Li´d.
Enn Saari: tekstis ülakoma selleks, et näidata nime nimetavat käänet. Ülakomaga toonitatakse võõrust (Kabala´sse).
SOBITAMINE. Üldreegel: nimed muutmata kujul üle. Samas tuleb arvestada seaduspärasustega, kuidas nimed eesti keelde sobivad.
Kääne. Üldiselt nimetavas käändes võetakse nimed üle. See ei ole lihtne reegel, sest nt Läti nimede üle vaieldakse siiani. Läti s poleks vajalik. Tänapäeval siiski s-id jäävad alles.
Mõnes keeles määratud ja määramata vormid. Tavaline põhjamaade nimedele. Nt Jorden – en kuulub ka nime sisse. Keeruline näide, et nominatiiv nimede esinduskääne, siis on keeli, kus nimed sageli lokatiivsel(????) kujul.
Liigisõna tõlge. Liigisõna see, mis näitab koha liiki. Laht, saar jms. Võõrkeeles vastava liigisõnaga nime ülevõtmisel sage see, et tõlgime liigisõna ära. Poolenisti mugandamine, pooleldi tõlkimine, ei ole reeglipärane. Linnatänavate puhul tänava nimesid mitte tõlkida. Teistes keeltes grammatilised reeglid, kuidas nime tuum ja grammatika omavahel seostuvad. Nt Tartu linn – om kääne. Omane baltikeeltele. Vene keeles oblast adjektiiv .
Kui tõlkimisel ebalus vormis, tasub tervik jätta tõlkimata.
Algustäht. Võõrkeele nimede puhul tavaks, et algustäht jääb muutmata kui ladinapärase nimega. Kui nimi mõnes muus kirjas, siis rakendada oma reegleid.

Kohanimede liigitusi , struktuur. TOPOFORMANDID.

Mis on kohanimi ? Geograafilise objekti nimi, maapinnal paiknev objekt. Liikuvad rajatised kohanimede alla ei kuulu. Nimi antakse sellele, mis on oluline: asutusüksused (ülemaailne nähtus), omandisuhtega seotud nimed (maade kinnistamine, mis toovad kaasa nimetamise vajaduse), loodusnimed (põhjus see, et mõnd kohta käsitletakse orientiirina. Liigutakse maastikul , põhjus, miks nimi pannakse). Eestis olemas kohanime kogu, Eestis kogutud 0,5 mln nime, võiks olla kuni 1,5 mln – palju maa-alalisi ja ajalisi lünki. Soomes 2 – 2,5 mln. Soomes arvutusi selle kohta, palju nimesid tiheduse järgi on – 3-4 nime ruutkilomeetri kohta. Nimetihedus sõltub sellest, milline on maastik ja rahvastik , kes seal elab. Kaks piirkonda, miks nimesid tihedamalt : vaheldusrikas maastik, mida kohtab Kagu-Eestis, kus künklik. Teine on rannikupiirkond, kus mõned rannaalad keerulise joonega , seal on merel, lahtedel nimed. Asutustihedus tingib nimetiheduse kasvu. Vaadates Eesti põhikaarti: Kagu-Eesti nimerikas, Kesk-Eesti hõredalt nimedega kaetud. USA andmebaasis , mis hõlmab kogu maailma, seal on 6 mln nime. Nimi väljendab inimese huvi objekti vastu. nimi kaob, kui objekt ise kaob või kaob huvi selle vastu. dominantnimed ja orientiirnimed. Varem oli dominantnimedeks mõisanimed. Dominantnimedel mõju asutuspildi kujunemisele. Nt küla võis oma algse nime kaotada mõisa nime tõttu. Kui muutusid vallanimed oluliseks, siis vallamajade juurde tekkisid uued asulad. Kõige suuremad majandid mõjutasid inimeste teadvust – majandinimed tähistasid asulaid. Orientiirnimed orienteerumiseks maastikul. Tihti erinevatel inimestel erinevad nimed. Meresõitjad orientiiriks rannaobjektid, neemed. Teel liikujad nt kõrtsinimed, sillanimed. Tänapäeval liiklussõlmed. Nimepesa. Märkame seda, et sageli nimed moodustavad kobara. Nt Kellamägi, Kellamäe jõgi, Kellamäealune jms. Need pole tihti üksteisega seotud.
Kohanimekooslused. Mingil konkreetsel alal tarvitatav nimehulk, mis moodustab terviku. Eestis kaks tüüpi:

• Krunditud maad – valdav osa Eestist – tüüpiliselt talunimed, mille järgi nimetatud loodusobjekte. Tuleneb sellest, et 19. Sajandil mindi üle uuele maaharimissüsteemile. Enne kollektiivsed karjamaad, sellest ajast alates püüti igale talule moodustada krunt .
  
• Lapimaasüsteemile omane – sekundaarseid nimesid palju ei ole. Igal heinamaal võib olla omaette nimi.
  

Maade kruntimisega läks palju kohanimesid kaduma, sest uues süsteemis polnud neile enam kohta. Kadusid käibelt 19. Sajandi keskel.
Kohanimi teistes keeltes. Kohanimi e toponüüm. Mõnes keeles on kohanimi asulanime sünonüüm.
Kohanimede liike nimest lähtuvalt:
Keelsuse järgi – miskeelsed nimed on. Millise keele reegeleid rakendame
Struktuuri järgi – liht- ja liitnimed, elliptilised nimed, tuletised
Nimepaneku astme järgi – primaarnimed, sekundaarnimed,
Päritolu järgi – eesti- ja muukeelse päritoluga nimed
Vanuse järgi – allikad, esmamainimise aeg.
Staatuse ja kasutuse järgi – mitteametlikud ja ametlikud nimed, rahvapärased ja harvad nimed.
Suuruse järgi – mikrotoponüümid e pisikohanimed – kasutuskond on väike, nt üks perekond, talu, teised ei pruugi nimesid teada. Üsna ebapüsiv nimistu. Etümoloogiliselt läbipaistvamad; mesotoponüümid e päriskohanimed. Makrotoponüümid e suurkohanimed – kunstlik. Inimesed ei pruugi tajuda mahtu ja suurust.
Asutusnimed e oikonüümid. Külanimed e komonüümid, linnanimed e polisonüümid, muud asulatüübid: külaosad, paikkonnad, üksikelamud, ajutine asustus.
Inimtekkelised objektid. Linnanimed e urbonüümid – linnade kohanimed on ühtne tervik, neid hallatakse ühiselt. Tavaliselt tänavad, pargid, muud objektid. Urbonüümid ei ole linnanimed, vaid linnas olevate kohtade nimed. teenimed e dromonüümid – kitsam nimeuurimine võiks vajada, tänavanimed e hodonüümid – pargid, väljakud, urbonüümide allosad. haldusnimed e horonüümid – riigid, maa-alad, provintsid .
Loodusesemete nimed. Vetenimed e hüdronüümid, jõenimed e potamonüümid – vana algupäraga. Paljudel juhtudel püsivad objektid ja nende nimedest püütakse leida vana rahvastiku, keele jälgi. Ei kehti Eesti kohta, sest on jõenimesid, mis on saanud nime külade järgi, järvenimed e limnonüümid – palju primaarseid nimesid. Probleemiks, et on palju suurjärvi, mustjärvi, siis lisati neile külanimesid ette ; merenimed e pelagonüümid – enamasti primaarsed. Mõni sekundaarnimi, mida ei oska öelda, kust see tuleb. Nt Aadriameri. soonimed e helonüümid – on primaarnimesid ja sekundaarnimesid. Probleem, et registrisse kandmisel tuleb määratleda nende piirid. Koosnevad allosadest, ja neil võib olla palju nimesid.
Mäenimed e oronüümid. Sh muud pinnavormid; koopanimed e speleonüümid.
Maastikunimed. Põllunimed e agronüümid. Heinamaade, metsade, karjamaade nimed.
Maa-alade nimed. Saared, neemed, poolsaared , rannad
Muude objektide nimed. Rajatised ( kalmistud , staadionid, sadamad), ehitised ( veskid , kõrtsid, küünid), peatused (raudteejaamad) jne.
Alev ja alevikud võiksid kuuluda ühte kategooriasse. Arutamisel, et jätta alles alevikud. Alevik on sõnavormituletis sõnast „alev”. Alevi puuduseks see, et alev tähendab eeslinna. Alevid Eestis hilised – 1917 esimesed alevid.
KOHANIME EESTIKEELSUS. Kohanimeseadus nõuab, et nimed on eestikeelsed siis kui tuum on äratuntava eesti keele sõna vorm. Kooskõlas eesti keele omasõnade häälikusüsteemi ja kirjaviisiga ning füüsilise isiku nimi.
KOHANIMEDE STRUKTUUR. Saab eristada liht- ja liitnimesid. Tavaks eristada osi järgmiselt: diakrooniline jaotus: determinant , atribuut. – determinant kui põhisõna on see osa nimest, mis tähistab kohaliiki. Nominatiivis. Kui determinant kaotab algse tähenduse, siis muutub ta atribuudiks. See on kõik muu, mis determinant ei ole. Atribuut on eristav osa, determinant paneb nime klassidesse-rühmadesse. Valedeterminant on tavaliselt omastavas käändes. Rahvakeeles determinante dubleeritakse: lähedased nimed pannakse kokku. Kui determinant nimes puudub, siis räägitakse elliptilisest nimest. Ellips e väljajätt. Arvatud, et nimed determinandita on vanad nimed, tänapäeval on asutusnimedel on determinant juurdemõeldav. Loodusnimedes on elliptilisust vähem, aga võimalik. Kui põhiosa determinandiga kokku, siis tekib põhi, mida ei saa ära jätta. Küla ei pruugi alati küla tähendada. Nime täiendosa – atribuut – võivad olla apellatiivid, isikunimed ja teised kohanimed. Ka järjendid, millest etümoloogiat läbi pole võimalik näha. Determinant alati tagajärjendis, atribuut alati eesjärjendis. Balti areaalis selline tavalisem. On piiripealne nähtus – terminnimed – nimed, kus just kui atribuuti pole, on vaid determinant, aga käibib kohanimena – nt linn, aga mõeldakse Tallinnat, Tartut. Tavakeeles lihtne viis millelegi viidata kui kontekst on selge. Sellest on arenenud kohanimesid. Ka teisi jaotusi: järelkomponendid.
Struktuur: tüvede hulk kohanimedes – liht- ja liitnimed. Lihtnimed ühetüvelised kohanimed: elliptilised nimed, abstraheerunud nimed (vormid, kus nimes sisaldub algselt mingi teine grammatiline vorm.) sufiksitega nimed (vokatiivsed, kollektiivsed), terminnimed (piiripealsed, nt Roogastik, kas see on väiketäheline või kohanimi). Liitnimed. – kolm rühma:
Primaarnimed – K1 + K2 (nominatiivis)
Sekundaarnimed K1 + K2 genitiivis + K3 nominatiivis
Liittüvelised nimed K1 + K2 genitiivis + K3 nominatiivis
Ka talunimed, kus laiendid või kaks nime.
Nimekorraldajate liigitus:
Determinant = liigisõna. (küla, mets jms) liikide tähistamiseks kaardi peal ei pruugi neid välja kirjutada. Liigisõna asemel objekti liiki tähistanud teisiti.
Atribuut – nimetuum ja – hargtäiend ( komponent , mida kasutatakse korduvate nimede eristamiseks – Vana-Kuustse, Vastse-Kuustse) (ka muud kohanimed, nt kaks küla kõrvuti). Vaja ka teada nime tekkimise tausta. Nt Kohtla-Järve – liitnime, selle järgi, et algselt oli asula, mis tekkis Kohtla ja Järve maadel . Nimetuum see kui jääb puhas nimi järele.
Omastavaline. Tüüpiline see, et nende omastavaline on üldistavalt uueks nimetavaks. Võib eristada Henn Saari kaht omastava tüüpi: Kaunas , Kaunase linn. Kajastab ka nende nimede käändamine – kääname neid nimesid nii nagu nad oleksid uued nimetavad käänded.
Käändevormid nimeteaduslikus võtmes: kohanimede aluskääne. Meie jaoks vormilt nimetavas käändes. Me kääname nimesid lähtuvalt vormist mitte etümoloogilisest käändevormist. Diakrooniliselt käänamine on teisiti – 3 eri käändevormi. Ainsuse nimetavas need, mis sisaldavad determinanti, elliptilises liht – ja liitkohanimed . Omastavaline mall levis kõige paremini siis kui hakati talunimesid kasutama. Talunimed valdavalt kõik genitiivsel kujul.
Mitmuslik kohanimi. Mitmus võib esineda kahel kujul: kohanime determinant mitmuses (Rohukarid) ka determinandita mitmuslikke vorme. Loodusnimedes mitmuslikke rohkem. Mitmuse tüüp, mida Hurt märkas: setu- ja Kagu-võrumaa külanimed, millel on lisatud mitmuse tunnus –q. Nimede mitmuslikkus tuleb välja ka käänates. Teinekord pole larüngaalklusiili enam näha. Lähtekohaks olnud inimeste rühma nimi.
Kohakäänded. Kohanimede eripära, et nende käände paradigma pole täielik. Sageli on kohanimed kohakäänetes. Eesti keeles probleem, et kas me kasutame sisekohakäänet või väliskohakäänet. Tüüpiline talunimede puhul väliskohakäänded. See pole alati nii. Isikunimelised väliskohakäänded. Saare nimede puhul kasutus kõikuv. Enamik väliskohakäändelised. Külanimed suurim vaidlus – vaadates tegelikku kasutust , siis andmebaasis on kohakäänded külanimedel peaaegu pooleks. 61% sisekohakääned, 48% väliskohakäänded, mõned nimed kahe käände vormiga . Saab tuvastada järelkomponentide järgi: sisekohakäändes nimed, mille järelkomponent metsa, saare, salu. Aga nt Ristimetsal, Hiiessaarel. Väliskohakäänded jõe, järve, mäe, oja lõpulised. –vere lõpulised valdavad sisekohakäänded. –te lõpulised sisekohakäänded. Muudel ei saa välise vaatluse järel tuvastada käänet. Sisseütlev kääne – ligi kümnendikul sisekohakäände lõpp, viiendik võivad esineda ilma lõputa. Mõned nimed sellised, kus sisseütlev kääne tugevas astmes (III välde) või kus s-häälik tugevneb. Ajalooline klusiil , mis tuleb välja. Annavad aimust nime etümoloogiale.
SUFIKSID , TOPOFORMANDID, NIMELÕPUD.
Sufiksid nii nagu apellatiivides. –la, -se, -stu. Üldkeelesõnades liidetena kasutusel. Eraldi sufiksilaadsed liited toporformandid nagu –ste, -vere. Nimed pole sufiksid ajaloolised, vaid käändevormidest lühenenud. Nime lõpud üldisem termin siis kui me ei tea, millega tegemist on. Lõpp –la. Sufiksite ja topoformantide vaba vaheldus nt Kiri/vere; Kiri/la.
La- sufiks . Märgib kohta ja deminutiivsust, esineb nii apellatiivides kui ka kohanimedes. Vana kohanimeliide. Valdav osa geograafiliselt Põhja-Eesti ja saarte alal. Eesti keele ajaloos sõnades lõpukadu ja sisekadu . Kohanimede puhul ebareeglipärane lühenemine, lühenevad rohkem kui üldkeelesõnad.
Ste-formant. Algselt päriselt ne-sufiksi mitmuslikust tüvest. Nimesid, mis on algselt olnud s-lõpulised. Asulanimedes rohkem levinud Kagu-Eestis ka Hiiumaal. Ajalooliselt mõned ilma ste-sufiksita, hiljem tuletatud selle abil.
Vere-formant. Iseseisev sõna. Levik: kõige rohkem vahe-eestis, eriti põhja- tartumaal . Tõenäoliselt vana sõna. Vanemates kirjapanekutes esindatud . Olnud ka nimesid, mis teisest tüvest või lühenenud muuks lõpuks, nt –ra, -vete (Aravete). Lühenenud ka nii, et pole enam äratuntav. Hupel pööras tähelepanu. -Vere võis tulla sõnast –pere. 18.sajandil pakuti ka muid lahendusi. Seletati nii, et tähendba sugulasi, mitte verd. Veske ja Kettunen esitasid seletuse , mis tänapäeval peab paika: lühenenud sõnast –veer / - veere . Alvre 1963 pakkus, et –vere võiks tulla sõnast –pere. Viitab veresugulusele. Ariste pakkus –vere võiks tulla –veerest, aga algne tähendus midagi muud mordva keelest (mets). Pall seostas selle aletegemise kohaga. 1997 Pall –vere kui algne determinant, mis ei ole tähistatud asustusühikut, teke seotud alepõllundusega. –vere lõpulised külad väiksemad kui –la lõpulised külad. Hüpotees: -vere lõpulised külad tekkinud vahe-eestis, kus alepõllundust palju kasutatud.
Saaremaal – la, -vere, Hiiumaal –ste.
-jala-lõpp – isikunimedest tulenenud kohanimed – enim Saaremaal. – Nahkjala, Mustjala
-jala kui determinant: Anijala, Tuhkjala
Liitsõnalised apellatiivid: -Hakjala, Puujala – Läänemaal –jala tähendanud põllumaa vms osa nimetust.
Muudest tüüpidest üle tulnud: Mändjala
-lepa-lõpp. Pole seotud puu nimega, vaid olnud murdekeeles „lõpp” tähenduses. Enim Läänemaal, rannajoone ääres, kus viidanud lahele.
Pea-, pää, pe-,be-lõpp. Sageli isikunime osad olnud. Pea-lõpp – „ots” „tipp” mere ääres. Sisemaal tõenäoliselt isikunime osa või olnud pää tähenduses „mägi”. Pa-lõpp, sageli tuleneb sõnast „pää”.
Ke-lõpp. Sageli tüüpiline Lõuna-Eestile. Kohanimede lühenemisega võivad olla need nimed varem pikemad .
Ja-lõpp. Ajalooliselt pikema lõpuga. Mingid apellatiivid on lühenenud. Varem olnud ilmselt tuletusliide . „ Pedja ” – Pedäjä
Lehmja – varem Lehmjala, veel varem Leemeda.
Ka nt –välja – on lühenenud.
Na-lõpp selline, mille puhul ei saa sufiksist rääkida, vaid lühenemisest. Sagedamini nina-lõpust saanud –na. Nt Tammekanna lühenenud Tammunaks.
Suur sagedus Kagu-Eestis, viitab, et enamasti laenulise algupäraga.
Ra-lõpp. Ei ole sufiks, vaid erilähtega nimed. Läbara – nt Lebbaru. Järve- lühenenud –ra. –rahva lühenenud –ra-ks.
-ma (a) lõpp. Nende hulgas nimed –maa lõpulised (nt Põltsamaa – põllurikas maa). Algselt –mäe. Raskem otsustada kumb õigem on, sest nimed vahelduvad.
-va-lõpp. Mitmeti tõlgendatav. Sufiksilaadsed seletused – verbaalsufiks, v-kesksõnast arenenud. Nimisõnast lähtuv liide – nt Jõgeva (jõeline paik).
Tu-lõpp. Nt nimetu – kus nime pole. Seletada kui deverbaalsufiksit. Nt Taritu. Seostamised oletuslikud.
-stu lõpp. Sukfisline alus – kollektiivsufiks nagu üldkeeles on. –stu ja –ste variandid vahelduvad.
-se lõpp. Võimalik, et lühenenud mõnedest järelkomponentidest. Algselt –ne lõpuline või s-lõpuline substantiiv. Lühenenud ka –aluse ja –selja ning –taguse.
-si lõpp. Sama lähtega nagu –se lõpp. Mitmusliku tüve üldistumine. S-lõpuline mitmusliku tüvega käiku läinud. Ebaregulaarselt vaheldunud.

LINNATOPONÜÜMIKA

Eestis kasutatud keeled läbi aegade. Nimed on edasi antud eri keeltes. Sageli tekib piiratud ettekujutus, et tegu on tegeliku nimega. Aga eestlased kasutasid omanimesid, olenemata, et dokumentides oli muukeelne nimi. Peamised: ladina, alamasaksa, ülemsaksa, rootsi, taani, poola, vene, eest. Eesti keel dokumendikeelena 20.sajandil. eesti keele kirjapanekuid 13.sajandist alates, ulatuslikumad tekstid 16.sajandist.
Eesti tänavanimed. Vanimad kirjapanekud XIV sajandist. Parem ülevaade Tallinna tänavanimedest. Vanim aastal 1313 „Forum” (Raekoja plats ). Tänavanimed ametlikult kinnitati 19.sajandil, Tartust andmed varasemad. Tartus 18. Sajandil suur tulekahju, siis tehti uus planeering ning tänavad tehti sirgemaks, millega tulid tänavanimed käibele. Vähe esineb mugandnimesid, kõige sümpaatsemad eestikeelse nime mugandused.
Iseseisvad nimed. Iga keel pani nime iseseisvalt.
XIX tänavanimistu. On nimesid, mida võib leida igast keskaegsest linnast. Nt Rüütli tänav. Üks põhjendusi, miks nimetus tekkinud: „Riter” tähendab ratsanikku – tähtsamad läbisõidutänavad. Elukutsete nimetused, tähtsamate hoonete, objektide järgi. Ka majaomanike ja maavaldajate nimed.
XIX-XX vahetus. 19. Sajandil hakkas domineerima poliitiline lähenemine, võivad kajastada ideoloogiat . Esimene Vladimiri tänav – suurvürsti auks nimetatud. Hiljem Troonipärija puiestee. Aleksandri tänav Tartus pühendusnimi. Sarnased tänavanimed koondati ühte kanti , kasulik idee.
Kolmekeelsus iseseisvas Eestis taandus. Ametlikud tänavanimed olid eestikeelsed. Tõlkeid teistesse keeltesse kasutati 1930ndan. Tõlkenimesid hakati riiklikul tasandil tõrjuma isiku- ja kohanimede eestistamist kõrgajal 1930.aastatel. 1930ndatest alates olid tänavanimed üksnes eestikeelsed, teiskeelsetes tekstides tõlgiti üksnes liigisõna.
EV ESIMESED TÄNAVANIMED. Peamiselt eesistati vene ja saksa isikunimesid. Asendati ka halvustavaid nimesid ja võõrsõnu, kohendati keelelist kuju. Tänavanimedesse toodi uue aja ideaale.
Uulits vs tänav? 20. Sajandi algul öeldi tänava kohta uulits. Igal rahval on oma nimetus tänava kohta. Aavik väitis, et uulitsal on põline traditsioon ja uulits on linnatänav ja tänav on maatänav. Uulits on kõlavam. Uulits lühendati „uul-iks”
Nimede eestistamine 1930ndatel. Riigiteatajas, et tänavate nimed peavad olema eestipärased. Võõrapärased nimed vahetati välja. Võõrkeelset nime võib jätta muutmata kui see on positiivne eesti ajaloole.
Nimede nõukogustamine. 1940ndal nimemuutmine: nt Pargi tänav Kingissepa tänavaks. Korduvad tänavanimed muudeti ringi. Saksa ajal nimed taastati, eriti Nõmmel. Saksa ajal tekkisid ka nimed seoses Hitleriga (nt Hitleri plats Tartus = Raekoja plats). Üleöö muudeti nimesid. Nimed: eesti riigimeeste nimed nõukogude ajal eemaldati, Vabaduse tn taandati. Ka keskaja nimed kaotati ja religioossed.

KOHANIMEDE UURIMINE . KOGUMINE.

Kohanime uurija jaoks olulised kaks allikat: kirjalikud ja suulised allikad. Kirjalikud dokumendid varasemast ajaloost, arhiivid , mitmed allikapublikatsioonid. Oluline teada, et mis kohanimed rahvasuus on olnud. Sel eesmärgil on palju tähelepanu rahvapäraste nimede kogumisele. 19.sajandil tehti üleskutseid ja Õpetatud Eesti Selts palus saata kohanimesid. Mihkel Veske oli see, kes rohkem tähelepanu pööras kohanimedele. 19. Saj lõpul hakkas korjamine edema ja eeskätt eestlased tegelesid sellega. Eisen esitas üleskutse tuua vanavara ja kohanimesid. Jaan Jung kogus arheoloogiaga seotud teateid ja kohanimesid. Friedrich Buhlbars esitas üleskutse. Eiseni kogu olemas, kaks varianti : originaal Eesti kirjandusmuuseumis. Helsingis Eiseni ümberkirjutus. 1920ndatel võttis kohanimede kogumise Emakeele Selts. Saatis murderetkedele inimesi, koguti ka kohanimesid. Kogu väärtuseks see, et ta on esimene suhteliselt ühtsete põhimõtete järgi kogutud ainestik. Eriti oluline oli kohalik hääldus foneetiliste märkidega ja muid andmeid nime kohta. Kogumistöö jätkus pärast sõida ja tulid appi muutekorrespondendid. Kokku kogunenud üle 500 000 sedeli. Olemas Eesti Keele Instituudis. Koguda tuleks nimesid pigem rohkem korraga, ühekorra esinevad andmed võivad olla vigasemad. Kaardiallikad: varaseim kaardikujutis, mis kohanimeuurijale vajalik Mellini Liivimaa atlas . Sisaldas kõiki Eestimaa maakondi ja hiljem mainimisväärt Lücker, põhjaeestis 1841 Smith (?). põhiosa allikatest arhiivides. Suur osa huvipakkuvast dokumentatsioonist digiteeritud. Kohanimeraamatu suurim probleem: allikatest ei jõua kõike läbi töötada ja peab valima .
Hupel esimene kohanimeuurija. 19. Sajandil baltisakslased need, kes uurisid , esimesed eestlased Hurt ja Veske. Järgnes periood kus soome nimeuurijad: Ojansuu ja Kettunen. 1910ndatest hakkas kirjutama kohanimede teemal. Suurimaks kohanimede tööks jäi eesti kohanimede uurimus – 1955 ilmus Helsingis. Nimepoolest ainus kogu eesti kohanimesid käsitlev teos. Kettunen tugines Eiseni materjali (ja nende vigadele). Kettuse enda fantaasia oli liiga suur nimede seletamisel.
Eesti kohanimeuurijad: Eisen. Kirjutas palju 20ndatel Eesti Kirjanduses ja ajakirjanduses. Suurim jälg sellega, et käsitles Saksapäraseid kohanimesid, kus toodud nimesid, mis säilitanud algupärase nimekuju, aga eestipärane tulnud mõisniku nimekujust.
Saareste ja Ariste.
Paul Johansen oli enne sõda Tallinna linna arhivaar. Tähtteos oli 33ndal ilmunud Taani hindamisraamat – Eestimaa nimekiri. Nimekirja nimele püütud leida vaste tänapäeva Eestis. Umbes 490 nime loendis, nendest kümmekond sellised, mille kohta pole mingeid jälgi võimalik leida. Suur osa on täiesti usutavad.
Pärast sõda: Alvre. –vere lõpulised sõnad. Valdek Pall suurkuju uurimises. Piirkondlike uurimiste sari. Leidis, et tuleb uurida detailselt üksikpiirkondi. I köide üksiknimetaja sõnastik.
Jaak Simm. Töö jäi pooleli . Teemaks Setumaa kohanimed.
Maarja Kallasmaa – siiani teinud lõviosa kohanimeraamatu artiklitest.
Nimeuurimise keskus kogunenud Võrru. Kui Eesti kohta tehakse kaarte, siis inimesed koguvad kaartide seisukohtadelt nimesid.

KOHANIMEKORRALDUS.

Nime tuum on suure algustähega, liigisõna väikesega. Teise või kolmanda sõna kirjutame ka suure tähega, isegi kui seda tavaliselt ei teeks . Hargtäiend liitub sidekriipsu abil (Suure-Aguli tänav). Kui tegemist kujundliku sõnaga, pole tegu liigisõnaga. Kokku- ja lahkukirjutamine: üldreeglina nimi ja liigisõna kokku (Emajõgi, Munamägi). Kui liigisõna on juurdemõeldav ja nime tähendus sellest ei muutu (Narva = Narva linn). Aadressikohtade nimedes: Lossi plats. Kui nimeks on omadussõna: Väike väin. Selgetes sekundaarnimedes (tuletatud mõne teise koha nimest, nt Salme aed). Haljasalad liikluspindade alla ei kuulu ja seega tleb nende nimedes üldiselt kokku kirjutada: Mõisapark, Lossiaed. Kui nimetuuma üksikuna ei kasutata, siis kirjutatakse nimetuum kokku.
Kohanimeseadus 2003. I variandis 1996 vastuvõetud. Eesmärk on kahetine: praktiliselt määrata kuidas kohanimede ametlik kasutamine Eestis käib. Ka kaitsta ajaloolisi kohanimesid ja olla muinsuskaitse sihiga seadus. Milliseid nõudeid tuleb järgida, vähemusrahvuste kohanimed jms.
Eestis seaduse alusel kohanime nõukogu siseministeeriumi juures. Annab nõu kohanime määrajatele. Nimepädevus nii, et kõige suurem võim nimesid panna kohalikul omavalitsusel . Asulanimede puhul: kinnitab regionaalminister, algatus vallalt. Kohanimenõukogu selleks, et regionaalministrit nõustada. Kohanimenõukogu 1998 asulanimede taastamine – 1200 nime tuli tagasi. Taastamine käib ka tänapäeval. Nimede korrastamine. Uue aja suundumus see, et nimesid võiks kasutusele võtta kujul nagu neid tõesti kasutatakse. See on ebaühtlane kohati. Võrumaale lisaks Kihnus palju algatusi kihnupäraseid kohanimesid taastada algupärasel kujul. Uus seadus räägib kõigi ajalooliste nimede kaitsest: ka vähemusrahvad. Kohanimeseaduses tuleb lähtuda olukorrast 1939. aastast. Kaitstakse nt rootsikeelseid nimesid seal, kus rootslased on asunud . Kaitstakse eesti nimesid Ida-Virumaal, kus eestlased on vähemuses. Võimalik panna rööpnimesid. Antud ka soovitusi kohanimede väljatöötamiseks. Eelkõige eelistada ajaloolisi nimesid. Eelistada lühikesi, mitte sidekriipsuga nimesid.
Probleemid:
- loodusnimede puhul kirjaviisis kirevus. Kui eestikeelsed kaarte polnud, tuletati neid võõrkeelsete allikate najal . Tehti vigu.

• Teenime korrastamine.
  
• Üksikud külanimed, põhjendamatud võõrapärasused (Pihkva – Pickwa)
  
• Kinnistunimede vana kirjaviis
  

Ajaloolised vähemused.

• Lätlased (lõunapiiril Kaagjärve, Laatre jt)
  
• Rootslased ( Noarootsi , Osmussaar)
  
• Venelased
  

Endonüüm kohalik nimi
Eksonüüm väljaspoolt pandud nimi.

Isikunimed.

Isikunimed esinevad põhiliselt kahel kujul. Üksiknimedena ja mitmeosaliste nimedena. Üksiknimede süsteem: inimesel üks nimi, algne nimesüsteem. Aegade jooksul süsteemid keerulisemad ja tänapäeval enamasti inimestel mitu nime, mitmeosalised nimed. Isikunimesüsteemid: eesnimi , perekonnanimi, isanimi , kirjanikunimed, pseudonüümid jms. Mitmeosaline süsteem valdav.
Üldine liigitus: kaks suuremat rühma: individuaalnimed ja päritavad nimed. Individuaalnimi kuulub ainult sellele inimesele. Igal rahval esinemiskuju erinev. Eesnimi on kõige esimene nimi süsteemis. Individuaalnimedeks loetakse lisanimesid. Lisanimed tulevad põhinimele juurde. Ajaloos olulised – meie võime neid pidada perekonnanimedeks. Lisanimed antud inimesele selleks, et neid teistest eristada. Monarhidel on tõlgitavaid lisanimesid: Peeter Suur, Ivan Julm jne. Tegu pole perekonnanimedega, vaid lisanimedega. Need ei pärandunud lastele edasi.
Päritavad nimed: meie mõistes laias laastus perekonnanimed. Eesti keeles perekonnanime kohta mitut moodi: sugunimi, väärnimi, fahmiil jne. Päritavate nimede hulka kuuluvad ka sugukonnanimed. Sugukonnanimed omased vanadele rahvastele: nt roomlased.
Isanimed: tingimisi individuaalnimed. Isanimi e patronüüm. Eestlastel ajaloolistes kirjapanekutes isanimed olemas. Olemas olnud ka emanimesid e metronüüme.
Terminoloogia võib tekitada segadust . Vanaisanimi, isanimi, pärisnimi.
Nimede liigitamisel saab jagada mehenimedeks ja naisenimedeks. Sellega koos käib nimede tekkimise viisi: tuletamise viisi. Sooga seoses kasutusel terminid: naisvaste (sõsarnimi -> nimekuju mis teeb mehenimest naisenime: Jakob – Jakobiine). On ka vastupidi: meesvaste (Eva – Evo). Olemas ka kahesoolisi nimesid, Eestis kõige tuntum ( Virgo , Aasa , Maria).
Pseudonüüm – pseudos (vale) varjunimi, salanimi. Tavaliselt kirjanikunimed, kunstnikunimed ( Mait Metsanurk, Lydia Koidula). Pseudonüüm võib olla ka sooliselt eksitav. Olemas ka krüptonüümid, mis on pseudonime vorm. Kodeeritud pseudonüüm. Osnap - Panso. Onu Thal – Uno Laht. Osa nimesid nimetatakse deminutiivideks e meelitusnimed, hüüdnimed. Eestis deminutiive pole palju: Juhanist Juku .
Päritolu järgi Eesti nimevara.

• Omanimed – algupära läänemeresoomest. Meelis, Lembitu
  
• Laennimed – Eesti keelde mugandatud, Eestipärased. Kristliku päritolu.
  
• Võõrnimed – võõrkeelsed nimed, mida kasutame eestipäraselt. Jane, James.
  

Tekkeviisi järgi:

• Piiblinimed – suur osa nimevarast pärit Piiblist: Johannes, Joonas , Taavet. Heebrea keeles nimed tähenduslikud. Mõne nime tagant võib näha fraasi.
  
• Kanoonilised nimed – kalendrinimed. Pühakute järgi saadud nimed. Kantud kalendritesse. Mingil ajal vaid kanoonilisi nimesid võiski panna.
  
• Kirjandus – palju nimesid käibevarra.
  
• Rahvusvahelised nimed e rahvusvahelised teisendid – saab öelda, et üks ja sama nimi erikujul olemas paljudes keeltes. Tavaliselt kristlik nimi.
  

Tuletised nt vaheastmete kaudu. Karl – Karla . Karl põhinimi ja sellele tulevad teisendid. Nimi ja lähtevorm. Alusnimi ja edasiarendus (arengvorm) – Augustinus, Augustianus.
Alguskadu: Helena – Elena.
Sisekadu e sünkoop – Nikolaus e Niklas.
Hüpoporism – meelevaldsed lühenemised, mis annavad uue nimekuju. Juhan – Juss . Kokku võetakse kõik nimelühenemise vormid ja kujud.
Struktuuri järgi analüüs: lihtnimed (valdav enamik) ja liitnimed (nimed, mis on kokku sulandunud) – Anna, Elisabet – Anneliis.
Sidekriipsuga nimed e kaksiknimed. Kaksiknimed kõige tüüpilisemad. Eristatud tavanime ja kaasnime. Nt kui enam kasutusel üksainus, siis too on tavanimi.
Paljudel rahvastel ka kesknimi, mida loetakse eesnime juurde kuuluvaks. Omapärane nimeelement, millel mõnikord ka perekonnanime tunnuseid.
Nime hulk – erinevates keeltes tavad. Eestis seaduses reegel, et lapsele võib panna kuni kolm ühekordset nime. Kui sidekriips ära jätta, võib olla 3 nime, sidekriipsuga 2.
Nimepartikkel – aadlipartikkel. Nt de, won. Mõnikord tehtud karme kitsendusi. Seisusi EV-s on kehtetud.
Nimeformant – osised nimes, mida võib pidada tuletusliiteks.
Isikunimesüsteemid. kõige klassikalisem nimesüsteem, roomlaste puhul kolm nimeliiki, mis süsteemi kuulusid:

Praenomen – eesnimi nt Caius . Allikate põhjal eesnimesid roomlastel ainult 18.

Nomen gentile – nt Julius , sugukonnanimed. Laiema hulga inimeste nimed. Olulistel kuningatel, kõrgema klassi inimestel, sest andis väärikuse.

Cognomen – lisanimi . Caesar . Antud eristamiseks.
Perekonnanimed Euroopasse, umbes 9.-10.sajandil. Põhiliselt hakkas peale Itaaliast , Lõuna-Euroopast. Perekonnanimed hakkasid tekkima , sest tekkis maaeraomandus. Aadlikud said kuningatelt maa pärisomandiks. Selleks, et kindlustada pärimine suguvõsa liini pidi, selleks oli perekonnanimi oluline tunnistus . Kui perekonnaliikmed kannavad üht nime, siis perekonna võsul on õigus maad saada. Seos pärimise ja perekonnanime tekkimise vahel on otsene. Ei tekkinud tühjale kohale, tekkis mitmetest kasutuselolevatest elementidest. Perekonnanimed põimunud lisanimedega, kohanimedega ja isanimedega. Kõigepealt lisanimed need, mis inimesele antud eristamiseks. Aegade jooksul lisanimed võisid muutuda päritavateks. Nt kirjanikunimed.
Isanimed – perekonnanime allikaks. –son lõpulised nimed nt Andersson, tähenduses kellegi poeg.
Kohanimed – aadlipartiklid.
Perekonnanimed olid seotud seisuse tekkega. Esmalt said aadlikud perekonnanimed. Teised ühiskonnaklassid pürgisid kõrgema seisuse poole. Aegade jooksul nimede kasutamine laienes. See võimaldas pärida vara ja saada õigusi. On näha, kuidas perekonnanimede levimine on arenenud, kuidas teised on püüdnud oma staatust ühiskonnas tõsta. Teisena said perekonnanime ristisõdijad, siis edasi linnakodanlus (said hiljem rikkaks) ja siis maarahvas .
Oli piirkondi, kus nimesid veel polnud. Põhiliselt kujunes Euroopas kahe nime mall: eesnimi ja perekonnanimi. Eestlastel perekonnanimesid üks. Nt hispaanlastel võib olla 4 perekonnanime. Vaadates eesnimesid teistel rahvastel, üks silmatorkav erand on ungarlased , nende eesnimi on taganimi. Perekonnanimi on ees ja eesnimi on teine osis nimes. Ungari nimesüsteem eriline: traditsiooniline nimemall – kui Euroopas muidu võetakse ühe abikaasa nimi, siis Ungaris on traditsiooniline nimi abielludes saab naine mehe nime täis kujul ja lisatakse sufiks né. Ungarlastel tänapäeval võimalik tänapäeval valida teiste mallide vahel: ei pea nime muutma abielludes. Harrastatud ka seda kommet, et lisatakse oma perekonnanime ette mehe perekonnanime esimene täht. Võimalus on ka üldse mitte oma nime muuta.
Leedu naiste perekonnanime kaks tüüpi:

• Abielunaised (-iene)
  
• Vallalised naised (-aite)
  

Valitud on ka neutraalne variant. (-é)
Tänapäeval leedulanna abielludes võimalik valida kokku nelja variandi vahel.
Tänapäeval kus abiellutakse üle maailma, siis tuleb teadustada erinevaid süsteeme. Nt Hispaanias ja Ladina-Ameerikas. Hispaania tavas inimesel 2 perekonnanime: esimene ema perekonnanimi ja teine isa perekonnanimi. Sündides kaks nime. Hispaanlased abielludes nime ei muuda. Portugalis teistpidi: kaks perekonnanimi: esimene isa perekonnanimi, ema perekonnanimi teine.
Islandil siiani puuduvad perekonnanimed. Perekonnanimed pole võimatud, aga nimeseadus ütleb, et igal islandlasel peab olema isanimi. Paragrahv kaks keelab võtta perekonnanime.
Ida- Slaavi (Vene, Valgevena, Ukraina ) puhul tüüpiline see, et inimesel on kolm nime: eesnimi, isanimi, perekonnanimi. Perekonnanimi, eesnimi, isanimi dokumentides. Alguses olid üksiknimed, nendele lisandusid isanimed. Vene nimemall arenenud nii, et tekkisid isanimed. Vanas vene tavas oli tüüpiline Vassili Ivanov (Ivanov genitiiv , tähendab isanime). Slaavile omane eesnimede väike hulk: 50 mehenime, 50-55 naisenime, mida enim kasutatakse.
Tuntuim neologistlik nimi: Vladlen (Vladimir, Lenin).
Araablastel viis erinevat nimeliiki.

Alam – individuaalnimi, see, mille araablane saab endale. Nt Muhammad , Assad

Kunya – hüüdnimi, selle alla võetakse kaht sorti nimesid: tüüpiline sufiks abu, mis tõlkes tähendab „isa”

Nasab – isanimi või esivanemanimed.

Laqab – lisanimi. Tavaliselt elukutse või ideede järgi nimeks antud osised. Riigiametnikele, kirjanikele iseloomulikud.

Nisba – viide usulisele, sotsiaalsele, poliitilisele kuuluvusele. –i.
Hiina nimemallile omane see, et perekonnanimi on ühesilbiline. Perekonnanimede valik on väike. Kokku vaid mõnisada perekonnanime. Levinumad on Zhang, Wang , Li, Zhao. Hiinas sama esinime kandvaid inimesi peetakse sugulasteks?
Jaapan – ei saa kunagi kindel olla, milline on perekonnanimi ja milline eesnimi.

Eestlaste isikunime kujunemine

Allikate järgi olid kasutusel üksiknimed (hiljem lisanimed, perekonnanimed jms). Eduard Roos eristanud nelja perioodi:

• Muistsed isikunimed
  
• Kristlikud mugandnimed
  
• Rahvusvahelised mugandamata nimed
  
• Eesti nimed
  

Põhilisim Roosi artikkel. Allikad, kust nimede kohta infot, on piiratud. Eeskätt kroonikad ja vanad arveraamatud, vakuraamatud jms. Kui nimesid struktuuri järgi uurime, võib neid jagada kolme rühma:

• Lihttüved
  
• Liittüved
  

Kirjapildi tõlgendamisega raskusi.
Mitmeosalistes nimedes. Perioodil, kui toimus üleminek kristlikele isikunimedele. Muistsed nimed lisanimedena kasutusel:

• Lisanimed
  
• Kohanimed
  
• Isanimed
  

Nimede teemad:

• Loodus ( linnud )
  
• Inimese omadused
  
• Abstraktmõisted
  
• Väga vähe „sõjakaid” nimesid
  

Roomlaste puhul teame eelkõige meestenimesid. Moodustati naissoovorme suguvõsanimedest. Naistenimesid ei ole palju teada. Muistsete eestlastega sama mure: ürikutest naistenimesid ei leia. Esimest korda naisenimesid meetrikaraamatutes, mis on enamasti sügavalt kristlikud. Üleminek kristlikele nimedele toimus järkjärgult. Muistsed nimed kadusid linnakodanike nimedest, aga säilisid lisanimedena. Üleminek kristlikele nimedele toimus kaheosalise malli kaudu: kristlik nimi + muistne nimi: Mattias Ylmewalde. Patronüümne lisanimi. Hiljem omastavaline lisanimi, sh talunimed: Puido Hans. Kristlikud nimed kasutusele XIV saj;
Kristlike nimede tüüpiline näide: Jaan, Madis, Tõnis, Andres, Kadri . Sageli mugandatud juba alamsaksa keeles: Jaan – Jahn . Põhiosa olid kanoonilised, piibli ja pühakute nimed (Helena – Leena ). XVIII saj vähenes kasutusel olevate nimede hulk miinimumini nt Mari ja Jüri.
Rahvusvahelised nimed. Kirikuraamatutesse ilmub kandeid lapse nime kohta mugandamata kujul. 1850. A dokumentides võõrapärased nimed: Wilhelmine, Rosalie. Nimemoodi mõjutasid ka ilukirjandus ja kalendrid. Mood tekkis Tallinna, Tartu ja Viljandi kandis, hiljem levis mujale. Sooviti samastuda härrasrahvaga. Nimepäevad Eestis ja Soomes. Soomes kujunes traditsiooniks, Eestis mitte.
Eesti nimed tulid esile 1880ndatest. Otsa tegid lahti Faehlmann ja Kreutzwald , kes eestistasid nimesid. Esimesed selged eestimeelsed kalendrid 1892, nimed Linda , Salme jne. 1898 eesmärgiks leida saksakeelsete nimede asemele eestikeelsed, Tõnissoni raamat saksa nimetraditsiooni vastu. pärast hakkasid ka teistes kalendrites ilmuma tähtnimed. Suur osa pakutud nimedest ei leidnud kasutust. Tekkisid reeglipärasused. Pakuti, et mehenimed võiksid lõppede o ja u-ga, naistenimed a või e-ga. Rahva sekka levisid ettepanekud alates 1905-1906. Algus puudutasid uuendused vaid naisenimesid. Palju mõjutas nimemoodi ilukirjandus ja kalendrite soovitused. Ilmusid ka nimevalimikud. Eesti nimede allikateks on vanad ürikud, Henriku Liivimaa kroonika rahvaluule , soome keelest, eesti kirjandus, väljamõeldud nimed ( Ando , Laie,Luule, Õie). XX sajandil olid suurem osa nimedest eesti nimed, kuigi 1930. Aastatest tulid moodi üleeuroopalised nimed: Salme, Leida, Hilja , Laine, Lembit, Endel, Kalju, Ülo. 40-50-aastad oli nimekasutus alalhoidlik, suurem osa oli traditsioonilised eesti nimed, üldarv oli ka väiksem: Maie, Malle, Mare, Anne, Rein. Aeg soosis konservatiivsust, reageering võõrriigi võimule soosis pigem eestimaiseid nimesid. 60ndatel aastatel tuli uusi nimesid rohkem, ka laenatud nimesid: Ülle, Piret, Anu jne.
70ndatel uued võõrapärased nimed: Margit, Signe, Kristel .
80ndatel eelistati jälle eesti nimesid: Kadri, Triin, Liis, Liina, Siim.
Sajandivahetusel näeb, et uue iseseisvuse tingimustes valitseb kirevus. Alguse moenimed: Maria, Helena, Johanna – pärit XX sajandi moenimedest. Laennimesid: Triinu, Liisa , Liis. Uuemad võõrapärased, palju „üleeuroopalised nimed” nimed. Üle 20% saab kaksiknime: Pille- Riin , Mari-Liis.
Eesti nimedele omane see, et ühest nimest saab palju nimesid moodustada. Aili -Aile- Aila . Nt teha analoogtuletisi: Ailika, Eelika , Elvika, Heinika. Palju ka riiminimesid: Sirje, Marje – Irja, Merja jne.
Tuleneb ka ootamatuid suundumusi, saab varieerida tähekuju. Nt Cätlin.
Nimeseaduse nõue: tuleb järgida keele õigekirjareegleid.
Rahvastikuregistris 48 000 erinevat eesnime. Seal hulgas on ka mitmiknimed. 2/3 on unikaalsed, valdavalt mitmiknimed.
Suur hulk Eestis eesnimesid. Arusaam, et eesnimi peab olema kordumatu . Nimemoed muutuvad kiiresti, tuues kaasa uusi nimesid. Eestlased on nimede osas väga avatud. Ollakse loovad. 1999 said eesti lapsed kokku u 3200 eri eesnime. 1990-2000 kõigil sündinutel kokku 19 000 eri nime, sh mitmiknimed.
Perekonnanimed. Kaheosalised nimed pole perekonnanimed, sisaldavad tihti kristliku ja muistse nime kombinatsiooni . Lisanimed on tüüpilised, pärit isanimedest, hüüdnimedest, kohanimedest. Enamaosalisi nimesid Kerneri Juhani Jürri. Lisanimed võisid hiljem muutuda perekonnanimedest. Enamasti omastavalisel kujul nime ees. Vahel võis lisand korduda, tekkis perekonnanimelaadne olukord. Linnades nimi+lisanimi. On raske määratleda, millal said lisanimedest perekonnanimed. Tavaline oli ka lisanimede tõlkimine. XVIII sajandist alates mitmeid revisjone, mis on hästi säilinud. Viiendikul eestlastest võisid juba perekonnanimed olla: peamiselt käsitöölistel, kaupmeestel, nekrutitel linnas. Sõjaväes perekonnanime, et saaks asju ajada. 1809 andis pastor Roth Kanepis esimesena kõigile talupoegadele perekonnanimed.
Kaheosalised nimed ürikutes: kaks eesnime, lisanimi (sh ametinimetus, kohanimi, hüüdnimi) + eesnimi. Isikunimi + talunimi / ametinimetus. Revisjonides sage nähtus, et Reinu Mihkel on märgitud perenimeks, aga tema poeg on omakorda Reinu Mihkel, mis ei tohiks nii olla. perekonnanimi, lisanimi, üksiknimi jne mõistete piiritlemise probleemid. Nimede püsivus kui argument koha säilitamisel. Aitas talukohta säilitada see, kui peremees ja poeg olid sama nimega. Perekonnanimede andmine oli Liivimaal ja Eestimaal olid eraldi. Liivimaal nimed enne käibele. Liivimaal 1823 tuli pärisorjusest vabastada, Jüripäeval vajalik võtta perekonnanimed. 1816 pärisorjusest vabanemine Eestimaal ja 1819 Liivimaal. Eestimaal anti määrus perekonnanimede võtmiseks 1834.a ühe aasta jooksul. Terminid: perekonnanimi, liignimi ( liiane nimi), väärnimi (pole mingi õige nimi), priinimi (kajastab pärisorjusest vabastamist). Suur osa nimesid kajastab varasemaid lisanimesid. 20% nimedest on seotud talunimedega, mujal ligi 50%. Umbes 20% on tulnud eesnimedest ja 50% muud apellatiivid, nt maastikunimetused, kalad , loomad, linnud.
Kiirustamise tulemusel perekonnanimed: Laisk, Jodik, Monstrum
Sarja-nimed: Rooma nimed, linnade nimed, muude linnade nimed, samalõpulised.
Piirkondlikke erinevusi: põhja-eestis rannakülades rootsipärased nimed. Räpinas vanad sugunimed, millest tekkisid uued perekonnanimed. Setumaal ja Ruhnus andi perekonnanimed alles 1920. Keeleline kuju: eestikeelsed 40-50% võõrkeelsed nimed, enamasti saksakeelsed, segakeelsed.
Esimesed ettepanekud juba I maailmasõja ajal, 1920 Emakeele Selts: Eestlasele Eesti nimi. 1919 nimeseadus, mis võimaldas nime muuta
1934 uus seadus, mis lihtsustas nimemuutust
Poolt- ja vastuargumente: juba rohkem kui 100-aastane traditsioon, muutmine tekitab segadust.
Eestlased ei eristu teistest rahvastest, iga iseseisev rahvas kasutab oma nimesid, traditsiooni säilitavad vanadel talunimedel põhinevad perekonnanimed.
Suurem osa nimemuutmisi toimus 1934-36: kokku u 75 000 otsust, hõlmas 210 000 isikut. Emakeele selts andis välja soovituslikke nimestikke. Palju liitsõnalisi nimesid, mis olid tüüpilised eestistatud nimedele. Sageli tõlgiti saksakeelest eesti keele. Sagedad olid ka mugandused. Eestistajad püüdsid seda tavaliselt vältida. Perekonnanimesid 40 000 v 50 000.Rahvastikuregistris 147 000 nime, u 1/3 unikaalsed. Perekonnanimede päritolu:
Kohanimed, mis sageli talunimed, ka üldtuntud kohanimed
Isikunimed, vahel tulnud ka talunime kaudu
Loodusest
Ametinimetused
Lingvistiliselt vaadeldes enamik substantiivid, on ka adjektiive. On ka verbe ja pronoomeneid. Oluline see, et nimedel pole tüüpilisi tunnuseid, mis neid muudest sõnadest eristaks. Neid on raske vormiliselt eristada. On mingeid tuletisi: -la, -ste, -ma, -son.
Eisen kirjutas perekonnanimede tekkimisest. Andrus saareste kirjutas perekonnanimedest 1934. Julius Mägiste pööras tähelepanu eestistatud nimedele. Leo Leesment ja Leo Tilk perekonnanimede ajaloost. Helmut Tarand , Edgar Rajand praeguste perekonnanimede seletused. Onomastikast kirjutas Aadu Must.

Nimeseadus

EKSAMIKS LUGEDA!!!!
1919 võeti vastu esimene seadus. Perekonnanime muutmise seadus. Inimesel peab perekonnanimi olema.
1926 ja 1930 perekonnanimede seadused, püüdsid lihtsustada.
1934 perekonnanimede korraldamise seadus
1989 keeleseadus
1994 perekonnaseadus – mh võõrapäraste nimede keeld.
2004 nimeseadus

• Nime andmine lapsele, muutmine abiellumisel jne
  
• Ees- ja perekonnanimedele esitatavad nõuded
  
• Nimede „andmine” ja „kohaldamine”
  
• Perekonnanime pärandamine (kaksiknimede piirangud)
  
• Perekonnanimelõppude vahelds (slaavi ja balti nimedes)
  

Kohaldamine – inimese nimi tuleb välisriigi dokumendi kaudu. Kohaldamine ei muuda inimese ametlikku nime.
Andmine – riik kiidab head.
Peamised piirangud:

• Nimevaliku piirangud („veidrate” eesnimede vältiiseks, õigekirjareeglite järgimiseks jne, vrd Õnnely)
  
• Nimemuutmise kordade piirang (üks kord elus või piiramatult?)