Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

ONOMASTIKA ARVESTUS (0)

Tartu Ülikool - Filoloogia - Foneetika
1 Hindamata
Punktid
Sügis - Värvikirev metsatukk, langevad tammelehed ja mädahõng - sügiselised luuletused

Esitatud küsimused

  • Kui küsida kuidas asja X nimetatakse?
  • Kui inimesed ei leia kirjeid hiljem üles?
  • Mis on kohanimi ?
  • Mis asemele tulid?
  • Miks on linnanimesid keeruline uurida?
  • Miks oli nimemuutus hea?
  • Kust võeti eesti nimesid?
  • Milline on hea ärinimi mis müüb?
  • Palju ja see on ebastabiilne pidevalt muutuv uurimisrühm Küsimusele kui palju on nimesid?
  • Nimeteooria. Nime mõiste, definitsioon ja tunnused. Nimi keeleteaduses ja loogikas. Nimed, numbrid ja terminid.
    Nimeteooria sai alguse Vana- Kreekast (2500a tagasi), kus üritati leida vastust küsimusele, mis on nimi. Tänaseni ei teata, mis nimi täpselt on.
    Nimi grammatikateoorias on segane: räägitakse üld- ja pärisnimest ning lisaks veel lihtsalt nimest. Nimi ja pärisnimi on enamasti sünonüümid . Vastuolu: üldnimi pole nimi. Kreeka k on termin onoma, mis tähendab nii nime kui ka sõna. Kreeka k onoma prosegorikon ehk ladina k noomen appelativum on üldnimi. Pärisnimi on kreeka k onoma kyrion ja ladina k nomen proprium . Termin onoma, mis on ka sõnas „onomastika“ on ka vastuoluline : uuritakse nimesid ja mittenimesid. Kui küsida „kuidas asja X nimetatakse?“, siis mõeldakse selle üldnime, mitte pärisnime.
    Filosoofid , loogikud ja lingvistikud on nimeteooriaga seotud. Vaieldakse, kas läheneda nimele loogikaliselt või lingvistiliselt. Vana-Kreeka nimevaidlus: kas sõnad on jumala antud või kokkuleppelised? Kokkuleppelisuse pooltargument: nimede olemasolu näitab, et sõnad on kokkuleppelised, sest ühenimelisi asju on olemasja nimesid saab vahetada.
    Nimeteooria teemal on sõna võtnud Platon („Kratylos“) ja Aristoteles. Keskajal võttis sõna Hobbes (1655), kes käsitles nime kui loogikamõistet ning võrdles sõnu ja nimesid tähistena. Gotfried W. Leibniz avaldas 1765 teoses keeleteadusliku aluse nimeteooriale. J. S. Mill käsitles nimesid 1843 „A System of Logic, Ratiocinative and Inductive“: nimedel pole tähendust.
    Konnoteerima – antakse edasi sisu, nii et kuulaja oskab väljendi põhjal teha järeldusi asja omaduste kohta
    Denoteerima – tähistamine ehk sildistamine , mis ei anna edasi väljendi sisu, vaid toob seda teistest esile, ei too iseloomustavaid tunnuseid. Milli argument: pärisnimed ei konnoteeri, sest päriselus pole neil tähendust, vaid need denoteerivad ja näitavad asja. Nimi näitab asja. Objekti kohta öeldakse „ denotaat “, mida tähistatakse nimega.
    Lingvistid uskusid, et nimi pole tähendusetu, vaid lõpmatu tähendusega sisuga. Lingvist Joseph väitis, et üldnimel on rohkem tähendust kui pärisnimel. Pärisnimi ei anna küll edasi indiviidi omadusi, kuid ei välista neid.
    Russell arutles, et nimel on seos objektiga. Pärisnimed on mõnikord mõttetud, kui nende nimelist objekti pole olemas, nt Sokrates on nimi, aga Hamlet (kuna teda pole kunagi reaalselt eksisteerinud) pole nimi, vaid on sõna, millega Shakespeare tähistas Taanimaa printsi. Võttis kasutusele termini „loogikalised pärisnimed“: näitavad asesõnad (see, too, nood) ja pärisnimed, mis ainult näitavad, aga ei ütle objekti kohta midagi.
    Gardiner jaotab nimed 2-ks: kehastunud ja kehastumata. Algselt on olnud kehastunud nimed. Kui räägime Mariast, siis kunagi on olnud keegi Maria. Kui tänapäeval uurima Maria nime, siis mitte algset nimekandjat, vaid abstraktsiooni tuhandetest Mariadest, kellel see nimi on. Gardiner oli Russelli suhtes kriitiline: kui sõna pelgalt näitamise asemel ka tegelikult tähendab midagi, pole see enam nimi (nt sepp kui amet vs Sepp).
    Filosoof /lingvist Saul Kripke rajas uusosutusteooria, mille kohaselt on nimi jäik tähistaja. Tema jaoks pole tähendus nime tähenduses keskne . Vahet pole, kas on tähendus või mitte. Oluline on see, kuidas nimi kasutusse tuleb. Ta peab oluliseks protsessi, mida kutsub nimepanekuks ehk ristimiseks. Selle teooria põhimoraal on see, et nime määrab inimeste sotsiaalne vastasmõju. Enn Saari : nimi on nomineeriv keelend, mis ökonoomsel viisil atributatsiooni vältides eraldab ühe isendi tema tülikalt sarnaste isendite seast. Tähendusetuse teooria on tekkinud eelneva teadmuse mõjul.
    Coates’il on teooria TPTP ehk the pragmatic theory of properhood, mille järgi ei saa öelda sõna vaadates, kas see on nimi, vaid alles konteksti kaudu. Coates eristab nimel mõtet ja tähendust. Mõte on semantiliste suhete võrgustik, kus osalevad keerukad sõnad (meronüümia, hüponüümia jt). Normaalsed keelesõnad, mis pole nimed, on alati mõttega. Tähendus on üldkeelne – kui räägime sõnast, siis saame selle tähendusest sarnaselt aru. Coates eristab osutamist/viitamist ja tähistamist. Osutamine on individuaalse objekti väljavalimine väljenduse kontekstis, st konkreetses kõneaktis valitakse objekt välja. Tähistamine on sari potentsiaalseid viidatavaid, s.o osutamise abstraktsioon.
    • Pärisnimi on eeskätt viitamine .
    • Pärisnimel pole mõtet.
    • Pärisnime olemus kajastub eelkõige viitamises, mitte denoteerimises.
    • Pärisnimed ei moodusta määratud kogumit, ei kujuta endast loogiliselt täpseid kategooriaid.
    • Pärisnime ei saa tõlkida. Pärisnime mõtet ei ole tavaks ega saagi tõlkida, sest sellel pole ranges mõttes mõtet. See, mida tavainimene peab tähenduseks , loeb Coates mõtteks. Nt sm Itämeri ja eestikeelne Läänemeri tähistavad sama objekti, ent otse tõlkides ei tähenda sama.
    • Kuigi pärisnimedel pole mõtet, pole need tähendusetud. Nt Munamägi tähendab midagi, kuid pole sama, mis selle nime mõte.
    • Pärisnimede tajutavad tähendused on abistavad . Ilukirjanduses on tegelaskujude pärisnimed erijuhtum.
    • Ühegi nime kohta ei saa öelda, et see kuulub klassi, nt Ants ei ole tingimata mehenimi, võib olla ka kassinimi. Jumalate nimed on enamasti inimeste nimedeks üle võetud.
    • Nime põhiülesanne on olla silt: kas nimel on tähendus ja kas saame sellest midagi välja lugeda, on küll põnev , ent pole nimefunktsiooni seisukohalt oluline.

    Paljude loogikute jaoks on ideaalsed nimed sellised, mis ei ütle oma sisu kohta midagi, nt vulkaan Popocatépetl või sõdalane Vercingetorix.
    Loogikute nime-definitsioon: nimed jagunevad üld- ja pärisnimedeks. Üldnimed tähistavad objektiklassi üksikelemente (nt inimene tähistab rühma nimetust ). Pärisnimed jagunevad 2-ks: rühmitamatud üksikobjektide nimed (nt Põhjapoolus) ja objektiklasside nimed (nt inimkond ). Objektiklasside nimed (nt Päike või taevas) ei ole keeleteaduses nimed. Loogikas on objektiklasside nimed loogikalised nimed. Üldkeeletasandil me nimesid, nagu inimkond nimedeks ei loe. Nimi ei saa olla nimisõna alaliik , sest nimed on sageli mitmesõnalised. Kuna inimese nimi on mitmeosaline, ei saa seda tunnistada nimeks.
    Semantiline kolmnurk :
    nimi (tähis)
    objekt (nime denotaat) nime mõte (denotaadi kontsept)
    Nimetused on keeleväljendid, millega millelegi viitame. Nimetusi kasutatakse nimetamisel, mitte kirjeldamisel. Nimi on lühem kui nimetus, seega saame kirjelduses kokku hoida. Nimi tähistab lühidalt. Nime tähendus on see, mida see nimi tähendab, nt Annelinn on koht Tartus. Nime tähendust ei saa leksikograafiliselt kirjeldada. Nimel on 2 tähendust: nimi = silt ja nimi = ennisvorm (Saari arusaam, et nimi koosneb äratuntavatest sõnadest, nt Mustamäe = Must + mägi. Nimi ei tähenda seda, mida ta tähendab. Inimesed ei usu, et nime leksikaalne
    tähendus on usutav. Kui näeme linnas tänavat nimega Uus, ei jääda uskuma, et see on kõige uuem tänav linnas.
    Kujundlikud nimed on kirjeldavad fraasid, kuid need ei ole objektiivsed, nt Tõusva päikese maa (Jaapan) või Must manner (Aafrika).
    Terminnimede puhul tekib küsimus, kas tegu on nime või mittenimega. Kui ütlen „ lähen linna“, siis viitan nimeobjektile ja pärisnimele, sest mõeldakse konkreetset linna. Näiteks Doonau jõgi algupäraselt sai nime osseedikeelse sõna „don“ järgi, mis tähendab jõge.
    Nimede tunnused
    • Nimed hingestavad objekte. Nimi väljendab inimese tähelepanu. Kui maastikuobjekte vaadelda, on mõnel kohal nimi ja mõnel mitte, saame teada, mis on olnud inimeste jaoks oluline ja mis mitte.
    • Nimedega koos ei kasutata artikleid, nt the Glasgow . Samas lisatakse inglise keeles jõgedele the-artikkel.
    • Nimede kirjaviis on tinglik, st võib esineda kirjaviisi, mis tavakeeles pole omane, nt perekonnanimed Põdder või Leppik . Sellest tulenevalt peame nimesid üksnes nimedeks, mitte üldkeelesõnadeks.
    • Vormiliselt nimesid käsitletakse eriliselt, käänatakse teisiti kui tavasõnu, nt suur küla : suurde külla VS Suurküla : Suurkülla. Nimesid käänatakse nii, et nimekuju muutuks vähe, et säiliks eristav funktsioon.
    • Nimesid ei tõlgita. Sünonüümia pole nimede seisukohalt takistav , kuid tõlkimisel Ööbiku ja Sisaski tänav on tähenduselt samad ja sihtkeeles ei pruugi olla nende erisust edasi anda.
    • Nimi kirjutatakse suure algustähega, kuigi see on suuresti kokkuleppeline.
    • Nime saab vahetada.
    • Nime keelsusel pole olulist funktsiooni. Eesti keeles saab väga edukalt kasutada võõrkeelseid nimesid.
    • Nimed ja sõnad on õiguslikult erinevad. Sõnad on kõigile vabaks kasutuseks. Nimedele kehtivad reeglid. Teatud tingimustel võib nime isegi omastada (äriseadustik, nimeseadused ja brändinimed).

  • Nimede liigitused . Nimede keelsus. Nimeuurimise terminoloogia .
    • Objekti tähtsuse ja suuruse järgi liigitatakse nimesid mikrotoponüümideks ja makrotoponüümideks.
    • Kronoloogiliselt on tekkinud eri aegade nimekihistused.
    • Päritolu järgi liigitatakse nimed eesti- ja muukeelse algupäraga nimedeks NING primaarseteks (tekkinud sõnast), sekundaarseteks (nimest) ja arbitraarseteks (väljamõeldis).
    • Tekkeviisi järgi liigitatakse loomulikeks ja tehisnimedeks.
    • Struktuuri järgi liigitatakse liht- ja liitnimedeks ning tuletisteks.

    Nimede liigitus nimeobjekti järgi
  • Elusolendite nimed:
    • antroponüümid = isikunimed : individuaalnimed (nt eesnimed ), rühmanimed (nt perekonnanimed) ja muud (nt patronüümid).
    • zoonüümid = loomanimed. Loomanimed on koduloomadel, harva metsloomadel
    • mütonüümid = mütoloogilised nimed
    • teonüümid = jumalusnimed
    • demononüümid = vaimunimed, nt kangelaste nimed
    Elusolendite nimed pole etnonüümid = rahvanimetused ega fütonüümid = taimenimetused, v.a üksiktaimede nimed (nt Viiralti tamm).
  • Elutute asjade nimed:
    • toponüümid = kohanimed : vete, asulate, mägede jne nimed
    • kosmonüümid = kosmosnimed: astronüümid = taevakehanimed ja astropotoponüümid (taevakehadel paiknevate kohtade nimed): selenonüümid;
    • krematonüümid = pragmonüümid = asjanimed:
    • kaupade, esemete ja toodete nimed;
    • sõiduvahendite nimed (peamiselt laevadel);
    • kaubamärgid (sõnaline osa);
    • faleronüümid = aumärginimed, nt Valge Tähe teeneterist;
    • sordinimed;
    • ehitiste ja rajatiste nimed;
    • loodusnähtuste nimed: taifuunid, tornaadod (põhimõte: 1a loodusnähtused nimetatakse nii, et esimene algab A-ga jne);
    • teoste nimed: raamatud, perioodilised väljaanded , dokumendid , aktid . Nime ja mittenime piiritlemine keerukas;
    • asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide nimed ja nimetused. Nimetuumad on need, mis kirjutatakse läbiva suurtähega. Paljud on kirjeldavad nimetuumad, mida saab tõlkida;
    Elutute asjade nimed ei ole krononüümid = ajalõigunimetused: ajaloosündmuste, tähtpäevade, ürituste nimetused jm; erialade nomenklatuuriterminid: keemilised elemendid ja linnu-, looma-, taimenimetused jm.
    Nimed üle keelepiiride
    3 põhimeetodit:
      • foneetilis- graafiline ülesvõtt ( Stockholm , Berlin – Berliin ) - kirjalik vorm tagab nime parema säilimise;
      • kontseptuaalse sisu ülevõtt (Tierra del Fuego – Tulemaa );
      • iseseisev nimi (Sverige / Rootsi);
      • + kombinatsioonid (Lõuna-Carolina);
    Kõige praktilisem on foneetilis-graafiline ülevõtt, juriidilises mõttes on nimi ka selle kirjapilt ;
    Nimede seotus kindla keelega:
    Võtame võõrkeelse nime ja kääname seda eesti keele reeglite järgi:
      • kui nimi koosneb vastava keele sõnadest, nt Emajõgi;
      • nimi on mugandatud vastava keele reeglitele, nt Krõõt;
      • nimi sisaldab vastava keele iseloomulikke tunnuseid, nt tuletusliiteid;
      • nimi on foneetiliselt vastava keele seaduspäradega kooskõlas, nt Iru;
      • kui neist ei piisa, siis muude tunnuste puudumisel võtame aluseks nime kandja rahvuse.
    Aluseks võib võtta ka leksikograafilised traditsioonid: pole vastavaid tunnuseid, aga kasutatakse leksikonides, nt Krakow .
      • reeglipärased nimed – originaalkujud ehk ladinakeelsed ümberkirjutused;

    Kirjaviis määrab häälduse ja kirjutamise suhte. Kui räägime vanast kirjaviisist, on see kirjaviis, mis annab edasi sama hääldust. Nime kirjutusviis on muutunud läbi aegade rohkem kui kirjaviis. Lisaks ortograafiale on püütud eristada kirjalike suhtumise vorme:
      • stenograafia (ortograafiaga võrreldav, mõeldud kiireks kirjapanekuks, kindlad lühendid jne),
      • krüptoraafia – salakiri;
      • pedograafia – eeskätt mõeldud keeleõppeks, kuna ortograafia ei anna edasi kõiki hääldusiseärasusi, nt eesti k märgime palatalisatsiooni, väldet.
      • tehnograafia – oskuskiri, erialade tundjatele mõeldud kirjaviis (nt foneetikud).
      • mahhinograafia – masinkiri , nt morse.

    Ümberkirjutus
    Maailmas kasutatakse erinevaid kirjasüsteeme. Kiri on graafiliste märkide süsteem millegi kirjapanekuks – kirjasüsteem. Traditsiooniliselt on 3 kirjasüsteemi:
  • tähtkiri,
  • silpkiri,
  • logograafiline kiri. Tegelikult võib kirjasüsteeme esialgu 2-ks jagada: logograafiline (1 märk esitab keelendit, morfeemi) ja häälikuline (1 märk = 1 häälik ).
    Fonograafia – märgid esitavad häälikut:
  • tähtkiri (nt ladina ja kreeka tähestik, kirillitsa ). Keeled, mis ei märgi kõiki häälikuid (nt araabia ) on puudulikud tähtkirjad. Eripärane on ka see, et araabia keeles kirjutatakse paremalt vasakule. Heebrea keeles ei märgita vokaale.
  • silpkiri (nt jaapani kiri) – ühed kasutavad kindlat märki ühe silbi edasiandmiseks . Silbist tekib mõtteline alge. Puhas silbistik on see, kui igat silpi tähistab eraldi märk, mis pole teistega seotud, nt jaapani kiri.
    Iga kirjasüsteemi puhul võime rääkida valdavast süsteemis. Ka eesti k ei kasuta me puhtalt fonograafilist süsteemi, sest lühendeid, võõrkeelseid nimesid märgitakse logograafiliselt. Hiina kiri on küll logograafiline, kuid ka hiina keeles on vaja edasi anda teiste keelte nimesid, mille nad transkribeerivad hiina keelde, seega kasutavad nad fonograafilisi märke . Kirillitsa on küll tähtkiri, aga tal on silpkirja elemente. Silpkirjades on vahel konsonant ja vokaal vales järjekorras.
    Üldine termin kirjasüsteemi vahetamise kohta on konversioon = ümberkirjutus. Selle mõte on kanda fonoloogilised ja morfoloogilised elemendid ühest keelest/kirjast teise. Täielik konversioon = keel vahetab tähestikku, nt türgi k läks üle ühelt teisele. Osaline konversioon – teeme lähtekeele sõnad sihtkeele kasutajale arusaadavaks. Eelkõige nimede puhul.
    Latinisatsioon – märgib mistahes keelest ladina tähestikku ümberkirjutust.
    Omaladina - latinisatsioon, mille on kasutusele võtnud üks maa ise.
    Ümberkirjutuse 2 põhimeetodit on
    • transkriptsioon – kirjade mõttes ümberkirjutust hakatakse kasutama alles keskajal. Häälduse edasiandmiseks. Foneetiline konversioon rõhutab hääldust. Transkriptsioon on ka kõne üleskirjutus, nt helide ümberseadmisel teisele pillile;
    • transliteratsioon – hakati kasutama 19. saj. Tähistatakse kirjadevahelist konversiooni. Kirjapildi edasiandmiseks, püüab saavutada pööratavust.

    Ümberkirjutussüsteemid
    • Transkriptsioon ja transliteratsioon;
    • Latinatsioon (ümberkirjutus ladina kirja) ja omaladina;
    • Rahvusvahelised ja oma süsteemid:
      • rahvusvahelised (sh inglise tava): araabia, heebrea, hiina jne;
      • rahvusvahelised (v.a inglise tavas): bulgaaria;
      • eesti süsteemid: armeenia , gruusia , vene jne;
    • Ümberkirjutussüsteemi pole vaja, kui keel on läinud üle ladina tähestikule (aserbaidžaani jne);
    Nimede ümberkirjutamisest on näiteid vanadest allikatest, isegi Piiblist, mis on näide, kuidas ümberkirjutamist on rakendatud. Piibli tegelased on olnud heebrea k kõnelejad . „Vulgata” ja „Septuagint” tekitasid viisi, kuidas nimesid heebrea keelest ümber kirjutada. Ka eesti keeles lõi Piibel viisi, kuidas ümber kirjutada. 19. saj hakati tõsisemalt mõtlema, kuidas standardida nimede ümberkirjutamist. Valdkonnad, kus on vaja ümberkirjutust:
      • nimede edasiandmine igapäevakeeles;
      • filoloogia ;
      • kartograafia;
      • raamatukogundus (võõrkiri ladina tähestikku).

      • Reeglid, mis tuginevad Preisi või Kongressi raamatukogudele, on kasutusel. Nende põhjal kujunesid välja rahvusvahelised standardid. Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon on loonud standardeid, mõeldes raamatukogudele. Tänapäeval on latinisatsioon pigem kahjulik. Selleks et leida teost, on vaja teada, kuidas on translitereeritud. Kasutajale pole süsteem sageli arusaadav. Wellisch on kirjutanud raamatukogude seisukohalt latinisatsioonist: kas on vaja latiniseerida, kui inimesed ei leia kirjeid hiljem üles?

      • ÜRO ühtse latinisatsiooni põhimõte nt bulgaaria, kreeka ja vene k. ÜRO omaladinasüsteem nt gruusia, jaapani, ukraina , valgevene k. Kumbagi süsteemi ei kasutata nt armeenia, birma ja kasahhi k.

      • Reeglipärased ja kokkuleppelised nimed
    • REEGLIPÄRASED – need, mis on originaalkujul või reeglite järgi ümber kirjutatud (valdav osa):
      • originaalkujul: Västerås, Chişinău, Jysaskylä;
      • ümber kirjutatud: Shangai, Tõkyõ, Almatõ;
    • KOKKULEPPELISED – ajalooliselt kujunenud, mittereeglipärased nimed (väike hulk, ent tuntud nimed):
    • omanimed – Turu (Turku), Pihkva (Pskov), Ojamaa ( Gotland );
    • tõlkenimed : Tulemaa (Tierra del Guego), Uus- Meremaa (New Zealand ), Ülemjärv (Lake Superior). On vahe, kas tõlgitakse pärissisu või mitte. Sageli tõlgitud värvustega seotud kohanimesid, suurustega seotud. Kohanimede puhul on tõlkimine harv, isikunimede puhul harvem. Tõlkida saab ilukirjanduses. Esimesed tõlkenimed Piiblist, ka maailma kohanimede atlasest, geograafiaõpikust. Rohkem tõlgitud saarte, saarestike, järvede nimesid;
      • mugandnimed: Pandžab (Punjab), Doonau (Donau), Sambia (Zambia), Tüüringi (Thüringen). Nimed, mis on eesti kirjaviisiga sobitatud , kuid mitte tõlgitud, häälikuliselt äratuntavad.
    • Transkriptsiooniline mugandus: muudetakse häälikuväldet (Atika vs Attika), pikk vokaal märgitakse 2-kordselt (Kopenhaagen), jäetakse ära diakriitilised märgid, pearõhumuutus (Kazan vs Kaasan).
    • Foneetiline mugandus: nt Moskva, Budapest – nende piiritlemine on keeruline.
    • Struktuuriline mugandamine: kui algkeeles on mitmus , siis ka eesti k mitmus (Alpid). Struktuurilise mugandamise alaliik: –ia riiginimed, kus pikendame 3. silpi lõpust , nt Itaalia; –maa sõnad, nt Baskimaa; Iirimaa . Omastavalised nimed: Tšehhi.
      • kaudkeelsed nimed: Genf (Geneve), Montenegro (Grna Gora ), Belgrad (Beograd), Casablanca (Ad-Dãr al Baydā’), Fergana (Farg’ona) on meie keelde teisest keelest tulnud.
      • Nimede eestistamise põhjused: kokkupuude rahvastega, eestlaste asumine paigas.

  • Kohanimede liigitused suuruse, päritolu ja denotaadi järgi. Kohanimede vorm ja keelsus.
      • Mis on kohanimi ? Inimese jaoks olulise geograafilise objekti nimi. Ebaolulist ei nimetata. Kui huvi kaob, kaob ka objekti nimi (tavaline põldude nimede puhul). Samas võib nimi säilida, aga objekt ise muutub.
      • asustusüksused;
      • omandisuhtega seotud nimed;
      • loodusnimed ( orientiirid );
      • Kohanimed tähistavad geograafilisi objekte ja liigendavad maastikku inimese vajaduse järgi. Rohkem on kohanimesid seal, kus inimene aktiivselt tegutseb, ja rannal, kus nimerohkust tingib maastikuvormide mitmekesisus.

      • Kohanimesid nime (= tähis = keeleline väljend ) järgi liigitatakse nii:

  • keelsus
  • struktuur
  • päritolu
  • vanus
  • staatus ja kasutus
  • Kohanimesid denotaadi (= nimeobjekt = füüsiline ese) järgi liigitatakse nii:
  • asustusnimed ehk oikonüümid
  • vetenimed ehk hüdronüümid
  • mäenimed ehk oronüümid
  • haldusüksuste nimed ehk horonüümid
  • teenimed ehk dromonüümid
  • Kohanimesid liigitatakse ka koha suuruse järgi: oluline on nime kasutajaskond, mitte objekti enda suurus.
  • mikrotoponüümid = pisikohanimed
  • makrotoponüümid = päriskohanimed (kunstlikud suurkohanimed) + mesotoponüümid (kohanimede põhihulk)
  • Kohanimekooslus – mingil konkreetsel alal tarvitatav nimehulk, mis moodustab teatava terviku. Eestis peamiselt 2 tüüpi: krunditud maadele omane (asustusnimekeskne, talule anti maatükk , mis enam ei muutunud, keskseks sai talunimi, nt Jaani talust said Jaani põld ja mägi) ja lapimaasüsteemilise omane (ühismaad jagati lappideks, loodusnimed on jäänud iseseisvaks, pole seotud talunimedega). Kohanimekooslus on konkreetsel territooriumil elava inimhulga tarvitatavad kohanimed, mis moodustava sel alal terviku. Eestis on see ühe asula piires kasutatavate nimede kogum. Eestis on eristatud 2 rühma:
    • dominantnimed (= koha staatus paistab millegi erilise poolest silma) – nende järgi moodustame teisi nimesid, nt mõisanimed. Annelinn sai nime Anne karjamõisa järgi.
    • orientiirnimed (= nimed, mille järgi liigeldakse maastikul, aga ei pea olema dominantnimed). Orientiirnimed võivad linnas olla nt kaubamajad, külas nt kõrtsid või sillad , merel nt neemed, tuletornid. Tänapäevased orientiirnimed märgivad sageli isegi liiklussõlmi kiirteedel, samas sildu eriti enam pole.
  • Nimepesad (Kellamägi, Kellamäe jõgi, põld, Kellamäealune jne) - üks nimi on aluseks ka teistele nimedele.

  • Muud inimetekkelised objektid (artefaktid)
    • linnaalanimed = urbonüümid = urbanonüümid;
    • teenimed = dromonüümid;
    • tänavanimed = hodonüümid;
    • haldusnimed = horonüümid.

    • Loodusobjektid
    • vetenimed = hüdronüümid:

      • jõenimed = potamonüümid;
          • primaarnimed: Ammejõgi;
          • sekundaarnimed: Sauga , Kasari;
      • järvenimed = limnonüümid:
          • primaarnimed: Mustjärv, Valgjärv, Pühajärv;
          • sekundarnimed: Kaisma järv jne;
      • merenimed = pelagonüümid:
          • primaarnimed: Läänemeri;
          • sekundaarnimed: Aadria meri (Aadria linna järgi);
      • soonimed = helonüümid;
          • primaarnimed: Suursoo;
          • sekundaarnimed: Kareda, Lihula raba;

    • mäenimed = oronüümid, sh muud pinnavormid (orud, nõlvad, kõrgendikud); koopanimed = speleonüümid.
    • maastikunimed: põllunimed = akronüümid, heinamaade, karjamaade, metsade jne nimed.
    • maa-alade nimed: saared, neemed, poolsaared , rannad, loodusalad;
    • muude objektide nimed: rajatised (nt staadion, sadam), ehitised (nt veski , kõrts), peatused (nt rongi või bussi)

    • Kohanimi on eestikeelne, kui nimetuum on äratuntava eesti sõna vorm, kooskõlas eesti omasõnade häälikusüsteemi ja kirjaviisiga, füüsilise isiku nimi (pühendusnimede kohta keelsusnõuet pole). Kui nimetuum on liigisõnast lahku kirjutatud ega ühildu sellega käändes, siis peab nimetuum lõppema vokaaliga nii, et tal on tegeliku või mõeldava eesti omasõna omastava käände kuju, nt Pimeaia tn. Liigisõna ise ei pea olema omastavas käändes (sh maaüksuse nimed, kus kasutatakse üksusel asuva objekti nime, nt Kulgu sadam). Aja- ja kultuurilooliselt põhjendatud juhtudel võib nimetuum olla ka võõrsõna, mille tunnused on võõrtähed (nt Fosfori tn), g/b/d sõnavormi algul (nt Betooni tn) ja rõhk järgsilbil, kui on selgelt laensõna (nt Energia tn).

    • Eesti ajaloolised vähemused
    • Eesti kohanimedes on palju võõrmõjusid. Ajaloolised vähemused on olnud lätlased (Kaagjärve, Laatre), rootslased (Noarootsi, Pakri, Ruhnu, Vormsi , osa Naissaart, Risti khk), sakslased (linnad kuni 1939), venelased ( Peipsi kaldal , Setumaa). Vähe ka soomlased, keelepiiri raske tõmmata. Soomelikke jooni on Naissaarel.

    • Rootsi nimed on

    • Rootsi algupäraga: Birkas = Pürksi, Östreby = Eistrepa;
    • tõlkenimed: Gambyn = Vanaküla;
    • erilähtesed nimed: Derskogen = Metsküla;
    • Eesti algupäraga: Vippal (Vihterpalu), Aklep (Alliklepa), Päts (Pedase), Neve (Nõva);
    • vastastikustest sõnalaenudest: Suur ja Väike viik, Kassarmskarel (Kassarmukari);
    • Naissaare omapärasest mitmekeelsusest.


    • Saksa nimed on Reval , WeiBenstein, Fellin, Werro, Hapsal, Wesenberg . Lisaks linnadele olid saksakeelsed nimed sageli mõisatel, ent külanimedel harva (peamiselt moonutused). Külanimesid pole. Kuna sakslased olid valitsev kiht ühiskonnas, määrasid nad ka linnade nimetusi.

    • Venekeelsed nimed on põhiliselt Setumaal ja Peipsi ida- ja põhjarannikul, Tartu- ja Virumaal.

    • Alajõe = Olešnitsõ,
    • Vasknarva = Sõrenets,
    • Raja = Rajuši,
    • Kasepää = Kazepil,
    • Varnja = Voronja,
    • Saare = Želatšek.

    • Vanausuliste külad tekkisid siis, kui Venemaal oli kirikulõhe (enne Põhjasõda , 16.saj). Allikate järgi asusid venelased Peipsi äärde ümber.

    • Vene algupäraga on Beresje, Lüübnitsa, Remniku. Tõlkenimed on Pedäjäalostõ, Nina, Karjamaa. Erilähtesed on Kallaste, Saarõpää, Permisküla. Eesti algupäraga Venemaal on Томасова Гора (Toomasmäe), Раюши. Vastastikustest sõnalaenudest on tekkinud Pikk kriiva (maastik Ida-Virumaal), кузик (Venemaal segunenud nimi Jõetagune kuusik). Iisaku omapärane mikrotoponüümika.

  • Kohanimede struktuur. Topoformandid.
    • Kohanimede struktuuris on välja kujunenud 2 jaotust: diakrooniline ja struktuuriline jaotus. Diakroonilist kasutatakse nimeuurimises traditsiooniliselt.
    • Determinant – grammatilises mõttes põhisõna, apellatiivid ehk nimetused, mis tähistavad koha liiki (jõgi, järv, mets, küla). Oma otseses tähenduses olevad apellatiivid on nimetavas käändes. Kui determinanti nimes pole, on see elliptiline (ellips = väljajätt) nimetus, mis on tüüpiliselt asustusnimed, kasutatakse ainult atribuuti. Teoorias on elliptilised nimed olnud alati determinandiga, aga tänapäeval sünnivad kahepalgeliseks, st võivad olla determinandiga või ka mitte. Elliptilisus on tüüpiline asula- ja loodusnimedele, kus võib determinandi ära jätta, ilma et tähendus muutuks. Võib olla ka kokkukirjutus (nt Aruküla). Valedeterminant on näiteks Mõisaküla linnal.
    • Atribuut – süntaktilises mõttes täiendsõna. Atribuudid võivad olla apellatiivid ehk üldsõnanimed, isikunimed või teised kohanimed või hoopis sellised järjendid, mille etümoloogia pole teada. Atribuut eristab üht sama klassi objekti teisest, on samaliigilised.
    • Terminnimed – atribuut või determinant, s.o apellatiiv, mis käibib nimena, kui ei täpsustata, millega tegu.
    • Keerulisem on analüüsida nimesid, mis on –ne lõpuga (-alune, - tagune , -pealne). Ilma determinandita on need justkui atribuudi osad, aga neil võib olla ka oma tähendus.

    • Kui nimeuurija ei taha determinandi-atribuudi jaotust kasutada, võib öelda üldiselt, et on järel- või esikomponendid, ilma et neid kuidagi determineeriks. V. Palli jaotus:
  • lihtnimi – ühekomponendilised:
    • elliptilised nimed (nt Tartu linn)
    • abstraheerunud (ehk üldistunud) nimed,
    • sufiksitega (lokatiivsed ja kollektiivsed) nimed,
    • terminnimed ja nendega analoogsed nimed;

  • liitnimed – mitmekomponendilised:
    • primaarnimed, kus 1. komponent on mis tahes vormis, aga 2. komponent on nimetavas;
    • sekundaarnimed, kus 1. on mis tahes vormis, 2. on omastavas, võib lisada ka nominatiivse 3. komponendi (nt Ala+jõe küla, Kiige +mäe talu);
    • liittüvelised nimed, mille eripära on see, et 2. komponent pole determinant, vaid suvaline keelesõna (nt Lubja+ahju mägi, Puhta+leiva küla).
  • Nimetuumale võib kaasneda hargtäiend – nimetuumale lisatav osis , et eristada korduvaid nimesid (suur, väike, uus, vana). Hargtäiend võib olla ka mõni teine kohanimi. Alguses olid nimed täiendita, aga kui asulad laienesid, tekkis vajadus eristada.
  • Kohanime aluskääne on vorm, millest kohanimi on tekkinud. Käändeid on kolm: ainsuse nimetav (Munamägi), ainsuses omastav (Oru) ja mitmuse omastav (Jäneste). Need on diakroonilises mõttes aluskäänded. Tänapäeval kääname neid nii: lähen Orule, Jänestesse.

  • Kohanimede eripära on lokatiivsete (kus?) käänete kasutamine. Kohanimesid muudes käänetes tihti ei esine. Lms keeltes on välis- JA sisekohakäänded Külanimed on pea pooleks, veidi sagedasemad sisekohakäänded, saared võivad olla mõlemat (Saaremaal, Muhus, Kihnus ). Sõltub järelsõnast: sisekohakäänetes on mets, nurm, saar (nt Põhjassaares). Väliskohakäänetes on jõgi, mägi, järv. Sisekohakäänetes kohanimede puhul on oluline ka lühike sisseütlev (nt Eru – lähen Ergu, Hara – lähen Harga ). Etümoloogiliselt on neis kunagi kadu olnud.

  • Topoformant. Formant on moodustaja; topo- on toponüümist; kohanimeliited. Erinevad üldsõnaliidetest, osa langevad kokku (-la, -stu), aga nende kõrval on liiteid, mis on kasutusel ainult kohanimedes (-si, -vere).

  • Toposufiksite eristamine
  • Ammendavaid ajaloolisi andmeid pole kerge kõigist nimedest saada. Eesti asulanimede jala-lõpp: kokku 19 nime. Selleks on 4 võimalust:
  • isikunimedest tulenenud kohanimed,
  • kui determinant,
  • liitsõnalised apellatiivid,
  • muudest tüüpidest üle tulnud.
  • Eesti asulanimede pea-, pää-, pe- ja be-lõppe on kokku 57.
  • on olnud tähenduses ots või tipp,
  • isikunime osana.
  • Eesti asulanimede ke-lõppu on 19 kohanimes. See on tüüpiline Lõ-Eestile. See on tavaliselt lühenenud mingist pikemast sõnast (-kivi või -küla): Sõtkülast on saanud Sõtke. –ke võib olla ka deminutiivsufiks. See võib olla ka lihtsalt tüve osa.
    • ja-lõpp on tuletussufiks. Ajalooliselt on see olnud osa pikemast tüvest, on lühenenud (-jala, -jõe, -koja, -oja, -välja, -Jaagu).
    • na-lõpp on sage (kokku 160 nime). Üldiselt on lühenetud pikemast nimest: -kanna, -nina, -n+aja, -ranna, Jürna, on olnud ka vene sufiks (nt Kuksina). Kagu-Eestis ( Setu -, Põlva- ja Võrumaal) esineb rohkem. Asukoht viitab sellele, et võib olla kokkupuude Vene kohanimedega.
    • ma(a)-lõpp on populaarne : 241 nime üle Eesti. See on samuti lühenenud, ent ei teata täpselt millest, sest variante on palju: -maa, -aseme, -metsa, -mõisa, -mäe, - nurme , -võhma, - Tooma . Tartumaa ida- ja lõunaosas selliseid nimesid pole, aga mujal on.
    • va-lõpp kohanimedes on palju võimalikke lähtesõnu: -haua, -pea/pää, -vahe, -õue, deverbaalsufiksist või denominaalsufiksist (nt Orava , Jõgeva) tekkinud, laenatud vene sufiksiga nimedest (nt Kalatsova, Antkruva). Kui –va on tüve osa, siis on see raskesti seletatav (nt Pikva). Nende lõppudega on palju nimesid Võru- ja Setumaal, Põhja-Eestis ja saarel üksikuid.
    • tu-lõppu esineb 47 nimes. See võib olla nimisõnast või verbist tuletatud . Pigem võib olla nii, et –tu lõpp väljendab mitte seda, mida kuskil vähe oli (lehetu = vähe lehti), vaid just palju. Nii on näiteks Pühatu asulanimena pühadusega seotud.

  • tu-denominaalsufiks (vrd nimetu )
  • tu-deverbaalsufiks (vrd tehtu )
  • Seostamised kummagi tüübiga on oletuslikud: Kohatu, Nehatu, Puiatu, Vaiatu, Põvvatu, Orjatu.
    • stu-lõpp on kas kollektiivsufiks, olemas ka üldnimes, või vahelduvalt –ste lõpuga. See on küll iseloomulik soome keelele, aga esineb rohkem Kagu-Eestis. –stu ja –ste täiendavad teineteist.
    • ste-lõpp on asulanimedes levinud rohkem Kagu-Eestis, ent ka Hiiumaal. Setumaal võib olla rööpvormina
    • -stõ. Teinekord on –ste olnud hilisem lisand (Kuninguste). See võib vahelduda ka si-lõpuga.
    • se-lõppu esineb palju. See on tekkinud –ne(n), -s lõpust (kui see kuulub tüvesse: Ilves, Räägib, Vares ). Selle teisendid on -kse, -tse, - kese , -lase. See võis lüheneda lõppudest: -aluse, -selja, -soo, -taguse. See võis olla ka tüve osa.
    • si-lõpp on mitmuse omastavalise tüve kaudu tekkinud nimekuju. See on abstraheerunud. Kohanimed Tartumaal on muutunud pikematest vormidest si-lõpulisteks. Vaid üksikutel juhtudel on see olnud pikema sõna lühend.
    • Tuntud kohanimesufiks on –la – algselt tähendanud kohta, aga on tähendanud ka vähendust ehk deminutiivsust (miski on väike). See on kõige vanemates allikates tuletusliitena olemas. –jala võis ka lüheneda –la lõpuks. la-lõpulisi kohanimesid on palju Saaremaal, Harjumaal ja Virumaal, aga palju vähem juba Kagu-Eestis.
    • Tuntuim kohanimesufiks on –vere. Kunagi oli determinant, iseseisev sõna. Kõige rohkem levinud Vahe-Eestis (Põ-Tartumaal). –vere lõpp on teisenenud, nt –pere, -ra või –vete. See on ka mõnel juhul tüvesse sulandunud. Hupel seletab, et see on pärit pere-sõnast. Veske ja Kettunen pakkusid, et –vere võis olla lühenenud lõpust – veer . Alvre pakkus pere-variandi välja, Ariste jäi ikkagi veer-variandi juurde, mis pole aga tänapäevase tähendusega, vaid tuhmunud tähendusega sõna ( mordva k: vir = mets). Alvre leidis hiljem, et see on viertää-lõpust. Teadlaste seletused on tulnud üksteisele lähemale, ent mitte kattunud. Palju esineb seda Põ-Tartumaal, Virumaal, Järvamaal ja Põ- Viljandimaal , veidi Harjumaal ja Saaremaal. Kagu-Eestis pole. Valdek Pall pakkus, et –vere võib olla seotud alepõllundusega ja kuna Kagu-Eestis pole alepõllundusega tegeldud, pole see seal ka levinud.

  • Eesti kohanimede kogumine ja uurimine . Linnatoponüümika kujunemine.
  • Kohanimeuurimine seisneb nime päritolu ja kujunemisloo selgitamises. Kohanimeuurimine on arenenud üksiknimede päritolu selgitamisest (= etümologiseerimine) täiemahuliseks uurimisalaks.
  • diakroonilised meetodid = etümologiseerimine
  • Kohanimed jagunevad kaheks: kohanime päristähendus on see, mida ta tähistab, aga tema ennisvorm on see, kui kohanimi koosneb äratuntavatest ülldsõnadest, siis peab rahvas tähenduseks just ennistähendust (ehk millest nimi tuletati). Läbipaistmatud nimed on etümoloogiliselt läbipaistmatud. Kohanimede etümoloogia aitavad selgitada dokumenteeritud kirjutised ja teadmised sellest, mis nimesüsteemi nimi kuulus ning keeleväliste asjaolude tundmine . Nimepanekumotiiv on see põhjus, miks nimi endale just sellise nime sai, nagu ta sai.
  • sünkroonilised meetodid
  • Uuritakse, mis kohanimistus on tüüpiline, mitte erandlik: nimekooslused, tüpoloogia, mallid, analoogia osa nimemoodustuses, nimede struktuuri, tuletusliiteid ja nende leviala, nimesotsioloogiat, tehakse nimestatistikat. Sünkroonilisest uurimisest on kasu nimede etümoloogia selgitamisel , sest ühe nime seletamisel on abi teiste samasse süsteemi kuuluvad nimede analüüsist.
  • Kohanimedel on kaalukas osa keeleajalooliste nähtuste uurimises , sest sageli tulevad vanimate kirjalike mälestistena arvesse vaid ajaloolistes ürikutes kirjapandud kohanimed ning ulatuslikumaid tekstikatkeid on vaid kolmest-neljast viimasest sajandist. Samas tuleks neisse allikatesse suhtuda kriitiliselt, sest need arvestavad oma ajastu konteksti, nimede panijad olid muulased, kirjapanemise eesmärk polnud kirja panna eestikeelseid nimesid, paljud dokumendid pole originaalid ja nimedel on kirjalikuna omadus kivistuda (ei näita kohapealset hääldust).
  • Kohanimed on kaasa teinud kõik häälikuseaduslikud muutused mis keele üldsõnavaragi, aga isegi järjekindlamalt, sest neid ei takistanud paradigma ühtsust säilitavad kontrollid. Kohanimedel on ka eriarenguid: ebareeglipärased lühenemised (Hanijõest on saanud Anija, Uuekülast Uugla), rahvaetümoloogia (algne nime vorm on ähmastunud ja nimele püütakse anda uut seletust, muutes teda mõne tuntud sõna või nime sarnaseks), kantseleietümoloogia (moonutuse tekitab asjatundmatu kirjutaja/ ametnik , kes tegelikku nime tundmata laseb käibele etümoloogiliselt või vormiliselt usutavama nime).

  • Eesti kohanime ainestik on 2 liiki: vanematest kirjalikest allikatest pärit nimekujud ja rahvasuust kogutud nimekujud. Need täiendavad teineteist. Rahvasuust kogutud info annab aimu, mismoodi on nimed tegelikult kasutuses. Vanematest allikatest pärit nimekujudest saame teada, kuidas on nimed arenenud tänini. Uurijale on küll olulised mõlemad, aga rahvasuust kogutud nimed on autentsemad. Esimesena hakkas kohanimesid koguma Õpetatud Eesti Selts (nt M. Veske). Kõige põhjalikum on Eiseni kogu (Eesti Kirjandusmuuseumis), aga kohanimed on teiste nimedega läbisegi. Akadeemilise Emakeele seltsi stipendiaadid kogusid 1920ndatel palju kohanimesid 1930ndate lõpuks: ühtse metoodika alusel korjatud. Kogumist jätkati pärast II MS.
    • August Wilhelm Hupel „Topografische Nachrichten“ – kohanimeetümoloogia.
    • Õpetatud Eesti Selts ajaleht „das Inland“ – baltisaksa kohalikku kultuurilugu kajastav nädalaleht, kus aeg-ajalt kommenteeriti kohanimesid (Otepää, Karuse ). 19.saj uurisidki põhiliselt baltisakslased , kes uurisid tegelikult oma sugulust, aga puutusid kokku ka kohanimedega. Nad püüdsid ka vere-lõpulisi kohanimesid seletada.
    • Mihkel Veske uuris vere-lõpulisi kohanimesid ja Jakob Hurt uuris ne-lõpulisi sõnu (sh kohanimed).
    • Taani hindamisraamat köitis uurijaid algusest peale. See märgati 19.saj kui üht Eesti vanimat allikat kohanimede kohta. Seda uurisid Eisen , Schnellmann.
    • Heikki Ojasuu võttis oma nimeuurimustes juttu ka Eesti kohanimed, mis Soome kohanimedega haakusid, nt Pärnu, Jägala , Järvamaa.
    • Lauri Kettunen hakkas kirjutama kohanimedest 20.saj alguses. Tema suurim töö oli 1955 ilmunud „Eesti kohanimede etümoloogia“. See on tänini ainus nimeliselt kõiki Eesti kohanimesid haarav uurimus. Ta tugines Eiseni materjalile, mis kahjuks oli vigane , mistõttu on teinekord tema järeldused ka vigased.
    • Sõja eel oli oluline uurija taani päritolu Johannsen, kes avaldas palju Tallinna ajaloo kohta. Tema tähtteos on „Taani hindamise monograafia“ (1933). Kui seni oli hindamisraamatu nimesid püütud analüüsida kaootiliselt, siis Johannsen suutis välja mõelda süsteemi. Ta oli ajaloolane ja oskas dokumente analüüsida ka tekkeloo seisukohast . Ta pani tähele, et kohanimed on geograafilises järjestuses . Ta tegi enda meelest sellega kindlaks ka Taani misjonäride marsruudid.
    • Hiljem on olnud oluline Valdek Pall, kes uuris Põhja-Eesti kohanimesid. Tänapäeval on oluline Marja Kallasmaa (Saaremaa ja Hiiumaa).
  • Linnatoponüümikat on mõjutanud Eestis kasutatud keeled läbi aegade. Linnad on olnud kosmopoliitne keskkond, kus on olnud palju eri rahvusi. Ka linnanimed on olnud mitmekeelsed. Vanimad tänavanimed on 13. sajandist pärit ladina- ja alamsaksakeelsed nimed. Vanimad kirjapanekud on säilinud 14. sajandist (Tallinn 1313 : forum ehk Raekoja plats ). Pärnu ja Tartu kirjapanekud on hilisemad, 16. sajandist. Ametlikke nimekirju hakati koostama 19. sajandil. Tartus kinnitati väidetavalt 1814 linnanimed, kuid 1875 kindlalt. Vanimad eestikeelsed nimed on sama vanad kui saksakeelsed, kuigi eestlasi elas linnas vähem kui praegu, siiski nad kasutasid neid omakeelseid nimesid. 20. sajandi tänavanimed olid kolmes keeles: vene kui ametlik keel, saksa kui Balti autonoomia keel ja eesti kui rahvakeel. Neil oli keeruline suhe: sageli tõlgitud, mõnikord mugandatud ja mõnikord täiesti iseseisvalt tekkinud nimed. Enim on tõlkenimesid (puhastõlge, mitmeti tõlgendatavad ja väärtõlked). Mugandnimed on eesti keelest saksa keelde, saksa keelest eesti keelde, vene keelest eesti keele mugandatud. Isikunimed võeti ka üle või mugandati. Iseseisvad nimed ei vastanud sisult ühest keelest tõlgituna teise keelde: nt Viru tänav, Lehmstraβe ja vene keeles Glinjaja uulitsa (’Savi tn’; saksa ja vene sõna on ühe tähendusega) ja Harju tänav, Schmiedstraβe ja vene keeles Novaja uulitsa (kõikides keeltes eri tähendusega tänavanimi). Seega linnanimesid ei saa tõlkida otsesõnu.

  • Tüüpilised tänavanimed olid Rüütli, Kuninga, Pikk, Lai, Lossi, Kooli, Kiriku, Munga ja Kauba. Ideoloogilise kallakuga nimed tekkisid 19.saj (Aleksandri tn, Troonipärija pst, Vladimiri tn, Peetri plats). Sarjanimed on palju kasutust leidnud meetod nimetamiseks – üheteemalised nimed lähestikku: TLN Raua, Vase, Tina, Pronksi tn.

  • Nimede mitmekeelsus ei kadunud päevapealt. Ametlikud tänavanimed olid eestikeelsed, aga saksa ja vene tõlked olid olemas 1930ndateni, sh uued äsja pandud nimed. 1830ndatel algas rahvusromantiline laine, millega kaasnes nimede rahvuspärastamine. Eesti Rahvuslaste ühing propageeris, et nimed peaks olema vaid eestikeelsed. 1930ndatest olid tänavanimed vaid eesti keeles, teiskeelsetes tekstides tõlgiti üksnes liigisõna (tänav, puiestee), aga mitte nimesid endid . Eesti võttis nimede teema tõsiselt käsile 1920ndatel: 1923–25 oli nimede korrastamise kampaania. Kampaania käigus asendati vene ja saksa isikunimedest saadud nimesid, asendati võõrsõnalisi halvustavaks peetud nimesid (nt Roti tn), kohendati nimede keelekuju (nt Nürnbergi tn ei sobinud enam) ja tuli kasutusele tolle aja ideaale (nt Vabaduse tn + riigimehed ja haritlased). Tollal oli ka vaidlus selle pärast, kas tänav on uulits või tänav. Osa tahtsid, et uulitsa asemel oleks tänav, sest uulits ei kõlba oma võõrkeelsuse tõttu. Samas Eesti Kirjanduse Selts, Aavik ja Veski kaitsesid uulitsa nimetust, kuna see on traditsiooniline. Sellist vahet, et uulits on maal ja tänav linnas, ei tehta mitte üheski riigis, ei peaks ka Eestis tegema. Tehti ettepanekuid nimetada uulits uul’iks, ent ei juurdunud. 1930ndatel nimetati kõik uulitsad tänavateks. Ühel hetkel tehti otsus, et jäeti liiginimed ära ja on lihtsalt omastavas käändes nimi.

  • 1930ndate lõpus sai hoogu nimede eestistamine, mis kandus kohanimedesse. Tallinnas, Rakveres, Narvas ja Võrus muudeti võõrkeelsed nimed eestikeelseks. Nimede nõukogustamine toimus al 1940, nii et kõik rahvuslikud nimed muudeti venemeelseks, nt kaotati J. Poska , Karu, K. Pätsi nimelised tänavad. Saksa okupatsiooni aegsed nimed taastati Nõmmel, kui Tallinna ja Nõmme linn ühendati, jäid ka mõned ideoloogilised nimed (A. Hitleri tn Tallinnas ja A. Hitleri plats Tartus). Mida muudeti?
    • Eesti riigimeeste, sõjakangelaste jms nimed (J. Kuperjanovi, K. Pätsi, J. Poska),
    • kodanlikud nimed (Vabaduse tn),
    • feodalistlikud ja religioossed nimed (Kuninga tn, Munga tn, Piiskopi tn),
    • välismaale viitavad nimed (Pariisi tn Haapsalus, Hollandi ja Ameerika tn Tallinnas).
  • Mis asemele tulid?
    • vene riigimeeste, kultuuritegelaste ja revolutsionääride nimed (V. Kingissepa, J. Kreuksi , Nikonovi tn),
    • Nõukogude ajalugu sümboliseerivad nimed (nt Revolutsiooni, Oktoobri tn),
    • kommunistlikke ideaale ja tegevusi sümboliseerivad nimed (nt Nõukogude, Töö tn).
  • Nimed ennistati 1986, veel Nõukogude võimu all. Aktsioon kestis Eesti iseseisvumisaja alguseni . Muudeti umbes 200 nime, esimestena Kuressaares.

  • Miks on linnanimesid keeruline uurida? Maakohtade nimesid on kergem ajalooga seostada , linnanimesid mitte. Linnanimed on ebapüsivad, objektid ja ettevõtted kolivad ning muudavad oma nimesid. Nimed pole sageli eestikeelsed, vaid võõrkeelsed ega meenuta oma vormilt kohanimesid. Mis on kohanimi linnas? Tänavad, peatused, pargid, veekogud. Küsimusi võib tekkida ehitised, rajatised, tornid, bastionid jne. Keeruline on nimega majadega, nt Tigutorn, Tasku keskus. Peatuse viidad on sageli informatiivsed, st Autobussijaama peatusest saab bussijaama. Kui aga lisada sellesse nimekirja restoranid, kohvikud , baarid, kauplused, ärikeskused, asutused, lasteaiad, organisatsioonid , tekib probleeme. Kui nimesid kasutada orienteerumiseks , on need ka linna kohanimed – orientiirobjektid. Tuleb arvestada, et inimestel on erinev orientiiride kogum, nt Soome ühe küla kalastajad tunnevad teistsuguseid kohanimesid kui põllumehed. Probleemid on järgmised:
    • krunt on tühi,
    • ümberehitatud maa-ala,
    • uus maja (sel juhul õigusjärglus säilib),
    • pole enam nimega objekt (nt Neptun),
    • objektide nimed on muutunud.

    • Linnades on tekkinud nimelisi maju, mida kinnisvaraarendajad või majaomanikud ise on hakanud kasutama: nt Maakri maja, Admirali maja, Lootsi maja, Oranž maja, Pruun maja, Valge maja, Uus Jahuladu, Vana Jahuladu, Prooviveski jt. Siin tekib probleem suurtähega: peaks ju olema nimed, sest vaevalt Uues Jahulaos enam jahu hoitakse.

  • Isikunimede liigitused funktsiooni, soo, päritolu ja struktuuri järgi. Isikunimesüsteemid. Maailma rahvaste isikunimemalle.
    • Isikunimed esinevad 2 kujul: üksiknimedega isikunimed (tüüpiline vanadele loodusrahvastele, esmane etapp isikunimede arengus) või mitmeosalised isikunimed (teine etapp arengus).
    • Individuaalnimed ehk eesnimed – nimi on antud ühele inimesele, s.o tema eristav nimi.
    • Lisaks individuaalnimedele on antud lisaks nimeosised ehk lisanimed , aga ka individuaalnimed (nt Peeter Suur või Ivan Julm), selleks et paremini eristada.
    • Individuaalnimesid saab jagada soo järgi – meeste- ja naistenimed. Kuna nimed võivad olla tuletatud, siis räägitakse sõsarnimest, st mehenimi > naisenimi (Martin ja Martiina). On ka vastupidiseid – vennasnimed (Eeva – Eevo). On 2-soolised nimed, nt Maria, Virgo .
    • Isanimed ehk patronüümid on üks osa invidivuaalnimesid. Mõnes süsteemis on see ka ema järgi – matronüüm (nt Juhan Annepoeg), vanaisa järgi on vaponüümid.
    • Pseudonüümid ehk sala- või varjunimed, teenistusnimed ( paavstid Benedictus või Alexius), kirjaniku kutsenimed ( Tiiu Tasane ehk Eduard Vilde). Osa pseudonüüme on krüptonüümid = krüpteeritud nimed (nt Osnap ehk Panso ; onu Thal ehk Uno Laht).
    • Hellitusnimed on igapäevased hellitavad nimed, nt Juku või Juss. Eesti k vähe, vene k aga palju: Vladimir ehk Dima , Mihhail ehk Miša; ka inglise keeles: William ehk Will/Bill, Ronald ehk Ron(nie).
    • Omanimed, nagu Meelis ja Lembitu.
    • Laennimed, nagu Anne ja Jaan.
    • Võõrnimed, nagu Charles, John.
    • Piiblinimed, nagu Johannes, Taavet, Matteus . Need on oma päritolult heebreakeelsed.
    • Kanoonilised nimed ehk kalendri- ja pühakute nimed. Kanoonilistel nimedel on sama kuju eri keeltes – rahvusvahelised nimed oma rahvusvaheliste teisenditega (Johannes, Jaan, Jaanis, Juhan, Juan, Juho, John)
    • Kirjandustegelaste kaudu saadud nimed, st paljud kirjanikud on saanud nimede loojaks.
    • Päritavad- ehk rühmanimed, mida kannab rohkem inimesi kui üks. Eesti k on rühmanimed perekonnanimi , liignimi, sugunimi, väärnimi, sugukonnanimi ( roomlastel eelkõige, aga ka teistel rahvastel kui üks nime arenguetapp).

    • Põhinimi – nimi, millest teised on tuletatud, nt Karl, millest on tuletatud Karoline, Charlotte , Lotta, Karla, Kalle. Lähtenimi võib olla ka algnimi (Charles’ist on saanud Charlotte).
    • Arenguvormid – alusnimest tuletatud vormid, nt Augustusest on saanud Augustinus või Augustinianus, Peetrusest Petronella, Annist tuletatud Annika.
    • Esineb regulaarseid lühenemisi – apokoop ehk lõpukadu, nt Johannesest saab Johan. Aferees ehk alguskadu on Üri (Jüri). Sünkoop ehk sisekadu , nt Nikolausist on saanud Niklas.
    • Hüpogorism ehk ebareeglipäraselt tekkinud hüüdnimed .

    • Lihtnimed – ühetüvelised. Anna ja Eliisabeth annavad kokku Anneliis.
    • Liitnimed – kahetüvelised, mitmekordsed nimed. Kahe eraldi nime tüvega kasutatud nimed, mis pole kokku sulatatud, on Anna-Maria, Peeter Paul. Kui inimesel on mitu eesnime , räägitakse tavanimest (igapäevane nimi) ja kaasnimest (Asta Eliisabeti kutsutakse Astaks).
    • Eesnimesid saab olla piiramatult Lõuna-Euroopas (nt Hispaanias). Eestis on lubatud kuni kolm nime.

    • Maailma rahvaste isikunimesüsteemid
    • Ajaloolistel rahvastel olid üheosalised üksiknimed. Esimene väljaarendatud nimesüsteem oli roomlastel ( eesnimi ehk praenomen + suguvõsanimi ehk nomen gentile (ainult 18) + lisanimi ehk cognomen (selle järgi inimesi eristati, sest see oli vahelduv nimeliik). Isikunimesüsteem lagunes , kui Rooma riik lagunes. Mingil ajal hakkas see taas mitmeosalisena tekkima . Suguvõsanimi kadus Rooma riigiga koos. Perekonnanimedest saame rääkida alates 9. või 10. sajandist. Perekonnanimed tekkisid seal, kus nad algselt kadusid – Itaalias. Perekonnanimed tekkisid, et tõendada oma pärinemist vanematelt: isa andis oma perekonnanime lapsele edasi, et tõestada, et see on tema laps ja ta pärib isa vara. Vara pärandamisega tekkis suurmaaomanikel vajadus ühisele perekonnanimele. Perekonnanimed tekkisid lisanimedest ehk eristavatest nimedest, mis inimestel olid juba enne. Perekonnanimesid on päritolult kolme liiki: lisanimi (Schiller ehk lisanimi, Fleming ehk flaamlane, Smith ehk sepp), isanimi (-son: Robinson ; Mc-: McDonald), kohanimi maaomanikel (omanik lisas oma maakoha nime enda perekonnanimeks). Eesti maaomandite kaudu on palju sakslasi saanud oma perekonnanimed. Kõigepealt said perekonnanimed aadlikud . Aadlinimede partiklid von või de näitab kohta, mille omanik on olnud esiisa.

    • Euroopas kujunes keskajal välja 2-osaline nimemall. Nimede areng näitab klassiühiskonna arengut. Islandil pole perekonnanimesid. Nimemall ees+perekonnanimi on Euroopas tavaline. Eestis on tavaline ühe eesnime traditsioon, ent Saksamaal ja Soomes on tüüpiliselt 2 eesnime, Hispaanlastel on eesnimesid kuni 4 (sh vähemalt üks neist kanooniline, millega saab laps sellenimelise pühaku kaitse alla).

    • Kesknime traditsioon kuulub 3-osalise nimemalli juurde, eelkõige ameeriklastel. Kesknimi on initsiaal ja seda sageli ei kirjutata dokumentidesse. Kesknimena kasutatakse kas haruldasemat nime, mis on eesnimede seast valitud julgem nimi (kesknimega katsetatakse, meestele pannakse vähetraditsiooniline nimi; naistele pannakse uhkem eesnimi ja traditsiooniline kesknimi). Kesknimeks võib abielludes panna neiupõlvenime, kui tahab siiski päritolu näidata. Kesknimed on juriidiline probleem: vaikimisi loetakse see eesnime osaks, eesnime järel teise välja elemendiks dokumentidel.

    • Taganimi on Ungaris: perekonnanimi on eespool kui eesnimi. Abielludes kaotab ungari naine oma nime pea täielikult: dokumentidesse kannatakse mehe nimi ja lisatakse -ne, mis on naist tähendav liide . Võib ka võtta mehe perekonnanime ja säilitada oma eesnimi või ei muudetagi nime abielludes või perekonnanime ette lisatakse mehe perekonnanime täht – need pole aga nii levinud moodused.
    • Hiina nimemallis on taganimed. Perekonnanimi kirjutatakse esimesena, eesnimi või individuaalnimi järgneb. Perekonnanimi on 1-silbiline, eesnimi enamasti 2-silbiline (harva 1-silbiline). Hiina meeste ja naiste nimede vahel pole mingit vahet. Elu jooksul kannavad hiinlased eri nimesid: on 4 eri etappi . Eesnimede hulk on suur, aga perekonnanimede hulk väike: sagedasemad on Zhang , Li, Wang ja Zhao – neid kannavad miljonid inimesed. Varem on perekonnanimesid olnud rohkem. Sama perekonnanimega inimesi on traditsiooniliselt peetud sugulasteks (mis pole tõsi), aga kuni 1911 oli sugulastel keelatud abielluda (isegi kui pole füüsiliselt seotud). Abiellumisel nimesid ei muudeta, jäetakse oma nimekuju alles. Sama süsteem on ka korealastel ja jaapanlastel – enne perekonnanimi, siis eesnimi. Korealastel on hiinlastelt laenatud süsteem, kirjutatakse ka Hiina hieroglüüfides. Jaapanlased, tulles vastu eurooplastele, panevad eesnime perekonnanimest ettepoole , aga neil on ka mitmesilbilised nimed tihtipeale, nii et on raske aru saada, mis nimi on mis. Mongoolias polnudki mingi aeg kohustust võtta perekonnanimesid, aga alles hiljuti võeti see süsteem vastu. Perekonnanimesid pole tänini Birmas, on ainult individuaalnimed.

    • Hispaanlastel on ametlikult 2 perekonnanime: üks isalt, teine emalt. Lapsele saab valida nime 4 nime seast: emaema, emaisa, isaisa, isaema. Igapäevapruugiks võib kombineerida ka mehe perekonnanimega, lisades ette partikli -de ( Rosa Espinozast saab Vilfredo Las Rocasega abielludes Rosa Espinoza de las Rocas).

    • Leedu nimemall abielludes muutub –yte/ite liitest –ene’ks. Seda peeti aga diskrimineerimiseks, nii et nüüd on 5 võimalust nime võtmiseks, millest neutraalseim on nimele lisada –e lõpp.

    • Islandis perekonnanime pole, aga on teine eesnime osis ehk isanimi. Isanimi on tema isa konkreetne eesnimi, mis ei lähe suguvõsas edasi. Islandis on olnud seadusega keelatud perekonnanime võtmine, mis võib tõenäoliselt ka praegu kehtida. Islandis on rangelt reglementeeritud eesnimede list. Haruldase nime panekuks on vaja see kõigepealt sellesse listi kanda.

    • Ida- Slaavi nimemall on 3-osaline = perekonnanimi+eesnimi+isanimi. Vene nimetraditsioonis tekkisid kõigepealt isanimed, mitte perekonnanimed. Vene keeles on ajalooline genitiiv –ov või –in lõpuga. Nt Vassili Ivanov ei tähendanud mitte eesnimi+perekonnanimi, vaid Vassili Ivanov- sõn (Ivanovi poeg) ehk ees- ja isanimi. Hiljem tuli isanime lõpuks –itš lõpp, millest kõigepealt sai aadlike nimi. Kui inimest ametis ülendati, võis ta saada nime taha –itš lõpu. 19.saj see lõpp laienes kõikidele ja sai rahvalikuks nimemalliks. Perekonnanimesid Venemaal hakati panema juba keskajal, aga polnud kunagi kohustuslikud. 1860, kui pärisorjad vabastati, ei tehtud neile kohustuseks võtta perekonnanime, aga Eesti aladel võeti. Nõukogude ajal võtsid venelased endale perekonnanime. Ida-Slaavi nimemallile on omane kanooniline nimemalli väike hulk: keskmiselt on laias kasutuselt on olnud 40–50 mehe- ja naisenime, kuna õigeusukirikul oli omaette kanooniline nimistu. Nimistus olid ka keerulised kreeka laenud, kuid rahvale sobisid neist vaid mõnikümmend, mida kasutati ka valdavalt. Kanoonilisi nimesid pidi kasutama kuni oktoobrirevolutsioonini, mil see polnud enam kohustuslik. 1920ndatel eksperimenteerisid paljud venelased nimedega, nt Vladimir+Lenin=Vladlen, Pjatšvet (st viisaastak nelja aastaga). Revolutsiooniaegne nimemood taandus hiljem. Tänapäeval kasutatakse euroopalikumaid nimesid, eriti torkab see silma eestivenelaste seas, kus keeleline kuuluvus ei ilmnegi. Vene eesnimedele on omane deminutiivid (hellitusnimed), nt Ivan = Vanja, Vanjuk, Ivaš, Ivaška. Endised Nõukogude maad võtsid Nõukogude-aegse nimemalli üle ja pole seda mõnel pool tänaseni muutnud.

  • Eestlaste isikunimede (ees-, perekonnanimede jm) kujunemine, kronoloogilised kihid. Eesti isikunimede uurimine.
    • Algul olid ainult üksiknimed (hiljem lisanimed, perekonnanimed). Perekonnanimede teke polegi hästi teada, saab ainult oletada. Eduard Roos (tuntud nimeuurija) on jaganud eestlaste eesnimed nelja ajajärku:
    • muistsed isikunimed (13.–16.saj, kuni reformatsioonini)
    • lihttüved: *Lembi, *Meeli, *Toivo, *Valdo
    • tuletised : *Meelitu, *Imotu, Tõivotu
    • liitsõnad : *Igameele, *Tõivelembi, *Meelevilja, *Ihalembi
    • hiljem ka kombineeritud kristlike nimedega kombineeritult (nt lisanimena Mattias Ylmewalde)
    • Nimede teemad: loodus, inimese omadused, abstraktmõisted, vähe sõjakaid nimesid.
    • Naiste nimesid on ürikutes vähem kirja pandud kui meeste omi.
    • Ka muistsete nimede puhul toimus sise- ja lõpukadu: Melepeyve = Melpe, Lemmetovu = Lemdo. Alates 1430ndatest pole linnakodanikel enam muistseid eesti nimesid, maal säilisid need kauem, eriti isa- ja lisanimedena (kuni 16.saj).
    • kristlikud mugandnimed (alates 14.saj)
    • tüüpilised: Jaan, Madis, Andres, Tõnis, Siim; Mari, Mall, Piret, Kadri – nimed on üle võetud alamsaksa keelest
    • põhiliselt on need kanoonilised nimed, piibli ja pühakute nimed (Helena = Leena; Katharina = Kadri, Kai, Kati, Riina.
    • Kõige vähem nimesid oli 18.saj venestusajal .
    • rahvusvahelised mugandamata nimed (alates 19.saj keskpaigast)
    • Koos haridustaseme kasvuga jõudsid eestlased arusaamani, et peab kandma Euroopas levinud nimesid. Dokumentidesse hakkasid ilmuma keerulised saksa nimed, mida rahvasuus kindlasti mugandati.
    • eesti nimed (1880–…)
    • 1892 võeti Isamaa Kalendrisse Linda , Salme , Sulev ja soome nimedest Hilja , Helmi, Kullervo . Radikaalsemalt võttis selle käsile Mats Tõnisson , kes sõdis otseselt saksa nimede vastu. Tema kalendrist pärineb hulk tänapäevalgi tavalisi nimesid: Aade, Heldi, Laine, Luule, Meeli, Koidu, Õie. Kuigi ta väidab, et ta võttis need rahvasuust, oli keegi Sõggel need talle saatnud ja on ise välja mõelnud hoopis: Enne, Kulla, Linnu, Rahu, Säde, Rahuleid, Tõeleid.

    • Eesti nimede kasutus kalendrites kasvas hoogsalt. Suur osa ei leidnud tegelikult kasutust, vaid paarkümmend olid populaarsed , 1400 nime pandi aga vaid paarile lapsele. „Nimereeglid“ üritati kehtestada, et –o ja –u tähistaks mehi, -a ja –e aga naisi, mis aga ei läinud läbi (nt Aino või Ansomardi). Esialgu levisid laiemalt vaid naistenimed. Nimemoodi mõjutasid taas enam ilukirjandus, nt Andres Saali ajaloolised romaanid , ja kalendrid. Eesti nimesid võeti Henriku Liivimaa kroonikast, rahvaluulest , soome keelest, eesti kirjandusest, aga mõeldi ka välja. 1920-30ndatel olid suurem osa nimesid eesti nimed, kuigi 1930ndatel tulid moodi üleeuroopalised nimed. 1960ndatel eksperimenteeriti, aga need olid siiski eestipärased. 1970ndatel pandi võõrapäraseid nimesid. 1980ndatel eelistati jälle eesti nimesid. 1990ndatel sai alguse moenimede vool (Maria, Helena, Johanna, Anette , Karl, Robert), pandi laennimesid (Triinu, Liisa , Kristjan, Siim), uuemaid võõrapäraseid nimesid (Laura, Grete, Sandra, Annabel, Birgit , Kevin, Rasmus, Robin, Sten ). Sajandivahetusest alates umbes 20% saavad kaksiknime (naistel tüüpiliselt 2 silpi + 2 silpi – Pille-Riin, Mari-Liis; meestel 1 silp + 2 silpi Karl-Robert). Nimesid on tuletatud, on eri variatsioonid , analoogtuletised, riimnimed. Eesti nimesid iseloomustavad variatsioonid. Varieerumine läheb vahel üle piiri. Aastaid 2000+ ei saagi kuhugi liigitada, sest kõik nimed on tänapäeval kasutusel – hübriidperiood. Nimeseadus ütleb, et nimi peab vastama mingi keele õigekirjareegleid. Uut eestikeelset nime saab välja mõelda, aga võõrkeelset mitte (peab eksisteerima mõnes võõrkeeles). Hetkel on 48 000 nime (sh mitmiknimed), millest 2/3 on unikaalsed . Sagedasemad eestipärased nimed on Jüri, Rein , Jaan, Linda, Andres, Aino, Toomas, Tiina, Sirje, Anne, Peeter, Margus. Rahvastikuregistri järgi on populaarsemad hoopis Aleksandr, Vladimir, Tatjana, sest venelased panevad vähem erinevaid nimesid, mistõttu need ongi kõige sagedasemad - on palju ühenimelisi eestivenelasi, samas on eestlastel pigem unikaalsed nimed.

    • Mitmeosalised nimed Eestis
    • Kaheosalisi nimesid on näha esimest korda alles 14.saj – sageli kristliku ja muistse nime kombinatsioon. Kaheosalistest nimedest hakkasid tekkima perekonnanimed. Perekonnanimede allikad on
    • isanimed, mille tavaline mall on omastavaline vorm põhinime ees,
    • kohanimed (nt talu järgi),
    • ametinimetused (eriti Sepp),
    • hüüdnimed, mis märgivad nt inimese omadusi.
    • Enamaosalised nimed, nt Ustallo Otza Simo Jahn , kus Simo on isanimi, Ustallo on Uustalu ehk talunimi ja Jahn on individuaalnimi.

    • Lisanimede struktuur ja funktsioonid
    • Enamasti on neil omastavaline täiend , millele lisandub põhiosa. Enamikul talupoegadest oli selle malli järgi nimi. Lisanimed olid sageli päritavad, st poegadel oli sama lisanimi mis isal. Seda soosis see, kui lisanimi polnud tavaline isikunimi (mitte Mardi või Jaani), vaid kohanimelaadne, nt Villika. See nimetraditsioon kestis kuni 19.saj. Lisanimede mall linnas oli individuaalnimi + lisanimi, mis moodustati sakslaste eeskujul. Ariste ja Eisen on toonud näiteid selle kohta, kuidas lisanimedest said perekonnanimed varem, kui arvatakse – 14.saj alguses elas Nicolaus Agewalke ja tema poeg 1370 oli Albertus Abbentrode (Abbentrode = Aovalge tõlkes). Lisanimede tõlkimine oli tavaline eriti ladina ja alamsaksa keelest.

    • Varasemad hingerevisjonid on pärit 16.saj, üksikuid katkeid ka varasemast . 16.saj saab hea ülevaate. Eesti perekonnanimesid on uurinud Rajandi ja Tarand, kes leiavad, et juba enne ametlikku perekonnanimede andmist oli eestlastel perekonnanimi umbes 15–20% talupoegadest. Perekonnanimed olid
    • linnades käsitöölistel ja kaupmeestel,
    • nekrutitel,
    • pärisorjusest vabastatud talupoegadel sageli saksa nimed,
    • vabadikel, kes polnud mõisaga seotud.
    • 1809 andis pastor Roth Kanepis esimesena talupoegadele perekonnanimed. Kohanimeraamatu koostamisel tuli välja, et enne ametlikku nimepanemiskampaaniat pani nimesid ka G. Masing oma talupoegadele. 1816 sai Eestimaa, 1819 Liivimaa talupojad priiks – liikumisvabadus, nimepanek. 1823 oli kampaania. 19.saj algul oli pärisorjusest vabastamine – kes Liivimaal vabastatakse orjusest , saavad endale nimed. Gustav Masing võttis O. W. Masingu loodud õ-tähe perekonnanimedes kasutusele, kui O. W. Masing oli selle loonud.

    • Lisanimed on olnud perekonna- ja talunimede allikad. Raske on öelda, millel üks või teine muutus talu- või perekonnanimeks. Samas võis olla ka kaks eesnime, mis arvesse ei läinud. Kaheosalised nimed ürikutes:
    • kaks eesnime,
    • lisanimi (nt amet, koht, hüüdnimi) + eesnimi,
    • isikunimi + talu + amet.
    • Revisjonides tundub, et lisanimi on päritavaks muutunud. Perekonnanimede teke üks põhjusi oli pärandamine , olgugi et maa ei pruukinud olla talupoja omand, siiski märgiti see soodustuse või tagatise jaoks mõisnikule ära oma pojad. Mõisnik sai ikkagi ise otsustada.

    • 1826 pidid Liivimaal olema kõikide talupoegade nimed hingeloendis kirjas. 1822 selgitati nimepatendiga nimedepaneku korda: peremehed valisid endale ja naisele-lastele nimed ise ning ütlesid mõisnikule, kes nimed edasi ütles. Ei tohtinud valida mõisnike ja kuulsuste ega lolle nimesid. Nimedepaneku kulg pole kirjalikult säilinud, aga teada on, et mõned ametnikud polnud nõus talupoegade sammhaaval nimetamisega, mis ilmselt mõjutas kubermangu otsuseid. 1823 pidi pandama kõigile nimed ära, kel veel seda polnud. Nimepaneku algul võisid nimed olla eestlaslikud ja ausad, kui tegelikult hingeloendisse kirja sai. Sakslastest nimede kirjapanijad moonutasid nimesid. Kirjapanijale ebasümpaatne isik võis seega saada rumala nime.

    • 1834 sai Eestimaa kuberner ülesande organiseerida nimestike koostamist: talupojad pidid valima endale sündsad ja rahvakeelsed nimed, mis tuli kanda hingerevisjoni lehtedele. Kuna sellega hakkama ei saadud, tuli uus käsk : hingederevisjoni eeskujul tuleb iga mõisa kohta luua uus nimestik, kus oleks perekonnanimed. Nimestikke pidid koostama mõisavalitsused. Talu vanim liige valis endale ja lastele-sugulastele sündsa ja mittemõisniku nime. Nimed tuli trükkida formularidele ja viia kihelkonnakohtule revideerimiseks, kust saadeti puhtandeksemplar Kroonupalatisse, kus nimestikud lisati hingederevisjoni materjalide lisaköitena. Ilmselt on algse venitamise tõttu hiljem toimunud rutuga nimedepanek, sest on näha nimedesüsteeme: sarnased algused või lõpud (nt -well).

    • Perekonnanimede allikatest suurem osa kajastab varasemaid lisanimesid. Jaani kihelkonnas näiteks 20% on pärit talunimedest, 20% eesnimedest, 50% apellatiividest (amet, loom jms). Eriti Põhja-Eestis pandi kampaania korras sarjade kaupa, mistõttu on tekkinud sarjanimed, nt Rooma nimed Albinus, Angelus , Klaudius, Urbanus , linnanimed Hapsal, Pernau, Reval, Helsingfors, Stockholm, Lübeck, Bristol , Baumwell, Moorwell jne.
    • Kiirustamise tulemusena pandi selliseid nimesid: Laisk, Monstrum , Jodik, Puddroweski, Wallaskalla, Ilmasuggu, Noddikäp, Kassisabba, Eitea, Teadmatta, Ühtegi, Leitud, Seddawisi.
    • Sugulastele pandi üldiselt ühesuguseid nimesid, vallalistele eraldi ja erandlikke perekonnanimesid.
    • Põ-Eesti rannikul on rootsi nimed, kuigi nad pole rootslased ega nende järeltulijad. See näitab, et kalurid suhtlesid soomerootslastega. Nimemalli, mille õppisid soomerootslastelt, võtsid kuulmise järgi üle (nt Kröönström).
    • Räpinas on vanad sugunimed, millest tekkisid uued perekonnanimed (nt Häide > Heidorf, Häidberg jms).
    • Setumaal ja Ruhnus anti perekonnanimed alles 1920.
    • Keelelise kuju poolest on 19.saj võetud nimedest 40–50% eestikeelsed, võõr- ja segakeelseid on ka. Võõrkeelsed olid enamasti saksa nimed, nt Feldmann, Birkenfeld, vähem vene- ja lätikeelseid (vene Šidlovski ja läti Gailit ) Segakeelsed on nt Ojaberg, Kasikov, Kirpson.

    • 19.saj oli nimemuutmine harv. Nimed fikseeriti kirikukirjades ja hingeloendites. Samas muudeti halvakõlalisi nimesid (Liederlich, Monstrum, Rott ) ning saksastati ja venestati originaalnimesid (Lõhmuspu’st sai Lindenbaum ja Tedder’ist sai Dietrich ). Võis juhtuda, et inimesel oli kaks perekonnanime (üks juhtum Lõ-Eestis), kus kirikuõpetaja pani teise nime juurde, aga siis pidi 1918 inimene ise otsustama, mis nime ta valib. Nime ise muutmine oli pea võimatu.

    • Nimede kirjapildi lõi segamini kirjaviisi reform 1860– 70ndatel , mille tagajärjel muutus perekonnanimede aegamööda parandamine. Kõik aga ei parandanud oma nimesid, nii et ajapikku muutusid need uueks nimeks. Näiteks Seppik võis muuta end Sepik ’uks, aga samas tänapäeval mõlemad olemas.

    • Esimesed nimede ettepanekud olid juba I MS ajal. 1920 pakkus Emakeele Selts välja, et saksapäraste nimede asemel peaks võtma eestipärased. 1919 võeti vastu nimeseadus, mis võimaldas oma nime muuta, ent oli tülikas. Igasugune muutmine raskendas suguvõsa ja ajaloo uurimist . Miks oli nimemuutus hea? Eestlased ei eristunud teistest rahvastest oma nimede poolest, aga iseseisev rahvas kasutab alati oma nimesid. Traditsiooni säilitavad vanadel talunimedel põhinevad perekonnanimed võeti kasutusele. Miks halb? See oli vanem kui 100aastane traditsioon, sest muutmine oli tülikas, kallis ja aeganõudev. 1934 anti välja uus seadus, mis lihtsustas nimemuutmist – vabastati maksudest, oli vaja vaid korra Riigiteatajas avalikustada see nimi. Vaikiv ajastu, mis algas 1934, nägi ette rahvuslikku kasvatust ja isamaist vaimu ning sellesse sobis hästi nimede eestistamise kampaania. Üldine hoiak kujunes saksapärasuste vastu. 1934–36 muudeti nime 75 000 korral 210 000 inimesel.

    • Kust võeti eesti nimesid? Abstraktnimedest ja loodusapellatiividest. Põhinimed on olnud liitsõnad või tuletised. Seaduse omapära oli see, et kui nimi eestistati, siis sai suure raha eest kanda kaitseregistrisse, nii et peale selle pere sugulaste polnud õigus kellelgi nime võtta, st patenteeriti oma nimi. Nimesid muudeti Emakeele Seltsi väljaannete soovitustel. Suur osa nimesid oli originaalnime tõlked, originaalkõla matkimine ning mugandused.

    • Tänapäeval on 147 000 nime, neist 1/3 unikaalsed. 19–20.saj oli ligi 50 000. Kõige sagedasemad (mõisates pandud) nimed 1835:

  • Saar
  • Tamm
  • Juhanson
  • Lepik
  • Sepp
  • Karu
  • Mägi
  • Peterson
  • Kukk
  • Kask
  • 1995 seisuga sagedasemad nimed:
  • Tamm (5471)
  • Saar (4464)
  • Sepp (3799)
  • Mägi
  • Kask
  • Kukk
  • Rebane
  • Ilves
  • Koppel
  • Pärn

  • Perekonnanimed pärinevad kohanimedest (sageli talunimed), isikunimedest, loodusest (taimed, loomad), ametinimetustest ja omadustest (nt Pikk, Rõõmus). Perekonnanimed on suures osas lingvistiliselt substantiivid, adjektiive ka palju (Rõõmus, Rikas); on üksikuid verbe (Juhtund, Eitea), adverbe ( Viltu , Õkva), pronoomeneid (Meil), numeraale (Neljandik) ja interjektsioone (Kurnau). Aluskääne suures osas nominatiiv ja genitiiv, ülejäänud käändeid vähe. Eestis pole perekonnanimedel tüüpilist malli, vaid kasutatakse keelesõnu kui nimesid, mis on nimed vaid seetõttu, et nad on selleks pandud. Tüüpilised tuletised on -la, -ste, -ma ning -son. Liidetelaadsed nimeformandid -lo, -nd, -ndi, -ndo, -ng, -sar, -so, -sto on tüüpilised eestistatud nimedele. Populaarsemad nimede järelkomponendid on -aas, -jõgi ja -mägi.
  • Perekonnanimesid on uurinud Eisen, Saareste, Mägiste, Leesment+Tilk, Tarand+Rajandi, Must, Henno .

  • Loomanimed. Kirjandustegelaste nimed. Äri- ja tootenimed. Marginimed.
  • 1950ndatel pandi selliseid nimesid:
    • Lehmadele antakse nimesid tunnuste või iseloomulike omaduste, sünniaja ja -koha, taimede, värvi järgi. Võidakse panna ka inimeste nimesid, nt Anu, Epu, Eeri, Silva, Tiiu. Tihtipeale on neil -k lõpp, nt Mustik , Lehik, Aavik, Kirjak, Meelik, Tillu, Eesik, Pühik, Jaanik, Jõulik, Nurmik.
    • Hobuseid kutsutakse tavaliselt karva värvi järgi, nt Hall või Hallu, Kimmel , Raudjas, Võik. Nimed on juhuslikud üldiselt: Kuller , Noole, Lennuk, Aatom. Ka inimese nimesid pannakse hobustele: Aadu, Esku, Tiiu.
    • Koerte nimesid antakse karva järgi: Karu, Krants, Muri , Valdi. Väliste tunnuste järgi Kiki, Mopsi , Murra, Pitsu (špits), Vudi. Kasutatakse ka inimeste nimesid: Tommi, Hannibal, Reks.
    • Harvenimi saab endale nime kass, kes tavaliselt on Kiisu, Muti, Nurru, Ants, Ints, Liisu , Miisu ja Mirri.
    • Kanadele-kukkedele, sigadele nimesid ei panda enamasti.

  • Kirjandusnimed
  • Kirjandusnimed jagatakse kahte rühma: fiktiivsed ja mittefiktiivsed. Fiktiivsed viitavad neile nimedele, mida reaalses maailmas pole, nt kirjaniku või omaniku ettekujutuses esinevad nimed või kohad. Fiktiivsed kohad on ka need, kui kohanimi on tegelikult olemas, ent mõeldakse midagi muud. Mittefiktiivsed nimed on autentsed. Suhte järgi reaalmaailmaga jagatakse neljaks :
    • autentsed (päriselt olemas),
    • realistlikud /ebaautentsed (võimalikud, ent pole olemas),
    • kunstlikud (kirjaniku loodud, fiktiivsed, tegelikult pole olemas),
    • laennimed.

    • Nimed võivad olla läbipaistvad ja sisukad (nt Pipi Pikksukk) või siis arusaamatud ja läbipaistmatud. Läbipaistvaid kirjandusnimesid erandlikult tõlgitakse, samas tavaliselt nimesid üldse ei tõlgita.

    • Kirjandusnimede funktsioonid
    • identifitseeriv funktsioon – nimi viitab millelegi/kellelegi,
    • fiktsioonistatud funktsioon – nimi teeb objektist fiktiivse isiku, objekti või koha,
    • lokaliseeriv funktsioon – nimi viitab ajale või paigale,
    • sotsialiseeriv funktsioon – nimi viitab klassile või rollile ühiskonnas,
    • kirjeldav funktsioon – nimi kirjeldab inimest, kohta või objekti,
    • assotsiatiivne funktsioon – nimega seostatakse teatud taotluslikke teose sisuga koosolevaid seoseid ,
    • afektiivne funktsioon – nimed kajastavad erinevaid tundeolukordi luua,
    • ideoloogiline funktsioon – nimi aitab ideoloogilist teose funktsiooni täita,
    • liigitav funktsioon – nimi paneb nimed sisu või struktuuri järgi alamrühmadesse,
    • narratiivne funktsioon – nimi on osa loost ,
    • humoristlik funktsioon – nimi peab lugejat lõbustama keele- ja/või nimemänguga.

    • Ärinimed
    • Kaubanduslikud või ärilised nimed peavad tarbijaid , investeerijaid jm majandustegelasi suunama. Ärinimedel on omanik, kellel on nimekasutuse suhtes piirangud ja kohustused. Ettevõtte nime omanik on sama mis ettevõtte omanik, kuid on ka erandeid. Ärinimed on sageli ise ka ärilised objektid: neid võidakse osta ja müüa, nende moodustamine on üks kaubandusliku strateegia osa. Milline on hea ärinimi , mis müüb?
    • Sellepärast pühendatakse ärinimede loomisele palju aega ja energiat. See on keeleline viis midagi esile tõsta oma vajaduste rahuldamiseks. Enamik ärinimesid on positiivse tähendusega ja meeldejäävad. Kuna taotlus on läbinähtav ja üldlevinud, toimub nimede inflatsioon, st positiivsed ja head väärtused, mida nimi endas kannab, on liiga tavaliseks muutunud. Sihtrühm võtab positiivsust skepsisega.

    • Ärinimede liigid:
    • ETTEVÕTETE NIMED. Äri- ja firmanimed on enamast, nimede sisu jääb ühesuguseks kõigis keeltes. Võivad koosneda üksnes rahvusvahelistest sõnadest või poolkeelsetest tehissõnadest, viidata omaniku isikunimele, mistõttu on ka keelest sõltumatult universaalne nimi, nii et tõlkida ei saa. Paljude nimede keelsus on määratlemata (nt Angulex).

    • Rahvusvahelised nimed ehk internatsionalismid;
    • Segakeelsed nimed;
    • Universaalsed nimed;
    • Tehisnimed ehk erikeelsetest sõnadest kokku pandud, kreeka keelt jäljendavad nimed;
    • Isikunimed;
    • Omakeelsed nimed.

    • Firmade tähendus ja funktsioonid:
    • otsene suhe tähenduse ja funktsiooni vahel;
    • kaudne suhe tähenduse ja funktsiooni vahel ( metafoor , metonüümia);
    • pakendatud suhe (loovad seose, aga ei ütle, millega firma tegeleb);
    • katkestatud suhe, st meelevaldsed, kuna nimest ei selgu midagi tegevusala kohta.
    • Firmad sotsiaalses kontekstis:
    • informatiivne – klient peab mõistma, millega ettevõte tegeleb, päritolu, omaniku info vms;
    • ahvatlev – klient peab nime pidama positiivseks, usaldusväärseks, professionaalseks;
    • praktiline/utilitaarne – klient peab nime leidma kähku üles, see peab eristuma;
    • integreeriv – nimi loob ühtekuuluvustunnet, sestap kasutatakse rahvusvahelisi nimesid;
    • individualiseeriv – nimi+ identiteet , st nii saab nime hingestada.
    • TOODETE NIMED. Kaubamärgi nime tähtsaim funktsioon on eristada ühe tootja asju teistest – turunduse abivahend. Toodete nimedega seostuvad litsentsid, st kui palju võivad teised kasutada sedasama nime. Toodete nimi koosneb sõnalistest ja mittesõnalistest osadest, nii et omanikud ei taha, et toodete nimesid käänataks.
    • Bränd on tootenimi, mis katab ühe firma tegevuse üht tooterühma. Kui kasutatakse tootenimesid konkreetses olukorras, kus viitame sellega konkreetsele tootele, siis need polegi rangelt võttes nimed, vaid apellatiivid, olgugi et kirjutame suure esitähega. Võõrterminid toodete nimedele: trademark, brand .


  • Muud nimed, domeeninimed. Piiripealsed nimed (nomenklatuuriterminid jm). Nimede funktsioonid tänapäeva ühiskonnas.
    • Domeeninimed
    • Välditakse nimesid, mis koosnevad vaid numbritest, nt www.112.ee, mis siiski suunab ümber teisele aadressile . Numbritega domeeninimed pole soovitavad. Nimed ei tohi kolmandaid pooli alandada, solvata, olla pornograafilised.
    • nimefunktsioon – eristab üht kohta teisest,
    • aadressifunktsioon – nii jõuab võrgust sihile,
    • kaubamärgifunktsioon – nt en. coca -cola.com.
    • Domeeninimi peab olema välistav. Soovitatakse eestikeelseid lühinimesid, nt riigikogu.ee ja president .ee saavad olla vaid ühe asutuse omad. Domeeninimed võivad ka kohanimedest (www. parnu .ee) või osatähtlühendist pärineda (www.ut.ee) või olla lühendina kirja (www.kul.ee = kultuuriministeerium, www.just.ee = justiitsministeerium). Võib olla ka valiksuurtähtlühendist loodud. Mõnel juhul pole selge, millele kohanimi viitab, nt www.salme.ee on küll kohanimi, ent viitab Salme kultuurikeskusele, nii ka www. haabersti .ee, mis viitab tegelikult linnaosa asemel vabaajakeskusele. Kõige eksitavamad on tüübinimedega domeeninimed, nt www.ametikool.ee on Kuressaare ametikool, www. hariduskeskus .ee on Pärnumaa Kutsehariduskeskus, www.jaam.ee on Eesti raudteemuuseum Haapsalus.

    • Nimede funktsioonid tänapäeva ühiskonnas
    • Nimedel on tekstis suur roll. Igas tarbetekstis on nimed. Tekstitöötluse seisukohalt on see probleem – nime ei saa analüüsida. Tekkinud on omaette uurimisala: nimede äratundmine (name identity recognition): tehakse suuri nimestikke ja loendeid, vaadeldakse nime positsiooni tekstis, nimele järgneva osise uurimine.
    • Nimesid on palju ja see on ebastabiilne, pidevalt muutuv uurimisrühm. Küsimusele „kui palju on nimesid?“ ei ole võimalik vastata, isegi kohanimede puhul.
    • Nimede puhul on oluline nende kultuurisidusus – nimedeta ei saa suhelda. Nimed reedavad seost keskkonnaga. Keeleõppimine ei anna ligipääsu kultuurile , kui pole omandanud nimesid.
    • Nimede puhul on oluline nende käitumine mitmekeelses ühiskonnas. Enamik nimesid jäävad tõlkimata, aga mitmekeelne ühiskond enamasti tõlgib mõnda sorti nimesid. Mis suhe on nimede ja terminite vahel – kas tõlkida või mitte? Nimesid võetakse teistest keeltest üle. Nimedel on õiguslik funktsioon: inimesel on õigus nimele ja inimesel on õigus ka nimi panna. Ühiskond reglementeerib, mis nimesid võib kasutada.
    • Nimed, kuna on osa meie kultuurikontekstist, on ka osa hinnanguist ja tunnetest. Nimede muutmine toob kaasa emotsioonid . Nimed ja poliitika on tihedalt seotud. Nimede muutmist peetakse ohuks kultuurile ja ajaloole, nt Makedoonia riik vs Makedoonia Kreekas – mõlemal on nimele õigus (ühel poliitiline, teisel ajalooline).
    • Inimene on homo nominons ehk nimetav inimene, sest ilma nimedeta ei tulda maailmas toime.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 18 lk · .docx · 8 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    ONOMASTIKA ARVESTUS #1 ONOMASTIKA ARVESTUS #2 ONOMASTIKA ARVESTUS #3 ONOMASTIKA ARVESTUS #4 ONOMASTIKA ARVESTUS #5 ONOMASTIKA ARVESTUS #6 ONOMASTIKA ARVESTUS #7 ONOMASTIKA ARVESTUS #8 ONOMASTIKA ARVESTUS #9 ONOMASTIKA ARVESTUS #10 ONOMASTIKA ARVESTUS #11 ONOMASTIKA ARVESTUS #12 ONOMASTIKA ARVESTUS #13 ONOMASTIKA ARVESTUS #14 ONOMASTIKA ARVESTUS #15 ONOMASTIKA ARVESTUS #16 ONOMASTIKA ARVESTUS #17 ONOMASTIKA ARVESTUS #18
    Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
    Leheküljed ~ 18 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2015-01-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 8 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Mirell Põlma Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Onomastika ehk nimeteaduse arvestus (sügis 2014). Arvestusel oli vaja kirjutada kolmel teemal nii pikalt ja põhjalikult, kui oskad.
    Siin materjalides pole kohustusliku kirjanduse kokkuvõtteid, ainult loengutes räägitu ja slaidide materjal.
    onomastika nimeteadus perekonnanime kohanimed perekonnanimed traditsioon pärisnimed kirjaviis perekonnanimi

    Kasutatud allikad

    Sarnased õppematerjalid

    NIMEKORRALDUS koondkonspekt
    21
    doc

    NIMEKORRALDUS koondkonspekt

    NIMEKORRALDUS 06.09.2013 Mis nimi on? Kuidas me nimesid eristame? Õppides õigekirjareegleid, on reegel, et nimed kirjutatakse suure algustähega. Nimeteoorias on see, et mida nimetatakse nimeks ei kattu sellega, mis õigekirjareeglites nimedest rääkida. Lõpuks sõltub kavast ja reeglitest, mitte niivõrd teooria alusest. Sellest hoolimata tuleb seda tunda. Mis on nimi? Esmalt silme ette tüüpilised nimed: isikunimed, kohanimed, planeetide nimed, edasi ilmastikunähtuste nimed, kalliskivide, ordenite nimed, ka raamatutel on nimed (pealkirjad). Onomastika on leksikoloogia haru, oma uurimisobjekti järgi määratletud. Kooliõpikute seletus: nimisõnad jagunevad üldnimedeks ja pärisnimedeks. Üldnimed märgivad olendeid, esemeid, liigi järgi: inimene, klass, olend, mees, puu jne. Pärisnimed on üheainsa olendi nimed ­ Kalevipoeg, Moskva, Kohtla-Järve, ,,Tasuja" jne. Üldnimi ja pärisnimi ­ üldnimi e apellatiiv ­ termini lähe on kreeka keeles kus apellatiivile vastab onoma

    Nimekorraldus
    Onomastika-nimekorraldus
    58
    rtf

    Onomastika, nimekorraldus

    Eve Alender, Kairit Henno, Annika Hussar, Peeter Päll, Evar Saar NIMEKORRALDUSE ANALÜÜS Haridusministeeriumi ja Eesti Keele Instituudi koostööleping 10-10/346 (2002) Eesti Keele Instituut Tallinn 2002 SISUKORD 1 Sissejuhatus ............................................................................................... 3 2 Nimekorraldusest üldiselt ......................................................................... 4 3 Isikunimed ................................................................................................. 6 3.1 Isikunimede kujunemine ........................................................................... 6 3.2 Isikunimekorralduse areng ........................................................................ 7 3.2.1 Isikunimekorraldus 1917. aastani ..................................................

    Onomastika
    Kuidas eestlased endale perekonnanimed said
    8
    doc

    Kuidas eestlased endale perekonnanimed said

    Kuidas eestlased endale perekonnanimed said Eestlaste perekonnanimed enne XIX sajandit Vanimates kirjalikes allikates esinevad eestlaste ainunimed, st üheosalised isikunimed. Läti Henriku kroonikas nt Lembitu, Wottele, Maniwalde, Unnepewe, Meme, Kyriavanus, Tabelinus, Wytamas (Roos 1961: 343). 1255. aasta saarlaste ja ordumeistri vahel sõlmitud lepingus on nimepidi märgitud kaheksa saarlast: Ylle, Culle, Env, Muntelene, Tappete, Yalde, Melete, Cake (Tiit 1976: 485). Alles XIV sajandil pärast maa ristiusustamist ilmuvad allikatesse lisanimed. Taani hindamisraamatus on mainitud eesti soost vasalli Clemens Esto rahvust osutav lisanimi (Kahk 1992: 199, Saareste I: 139). Leo Tiik on osutanud mõnele lisanime oletatava pärandamise juhtumile XIV sajandi Tallinnas. 1333-1337 esineb allikates Nicolaus Agewalke, 1370 Albertus Abbentrode. Tegu võib olla isa ja pojaga, kusjuures poeg on pärinud isa lisanime saksakeelse kuju. 1399. a on rätsep Clawes Karwel omandanud

    Eesti keel
    Toponüüm ehk Kohanimi
    10
    docx

    Toponüüm ehk Kohanimi

    Linnasiseste objektide jaoks on termin urbonüümid (tänava-, väljaku-, silla-, torni-, kiriku- jm nimed, nagu Pärnu maantee, Vabaduse väljak, Kivisild, Munkadetagune torn, Niguliste kirik). Kohanimede struktuuri, päritolu, muutumist ja levikut uurib toponüümia. Vahel öeldakse ka toponüümika, aga see sõna märgib veel mingi keele või piirkonna kohanimede kogumit, nt vadja toponüümika, Põhja-Tartumaa toponüümika. Kõigist onomastika osadest ongi Eestis kõige väljaarendatum ja tulemusrikkam toponüümia. Kohanimed, eriti väikekohanimed on valdkond, mida mõnel ajal ja mõnes riigis on seotud ideoloogiaga . Nõukogude ajal pandi Eestis palju mingit abstraktset ajastu sümbolit tähistavaid nimesid, nt Nõukogude väljak, Võidu väljak, Saluudi tänav, Oktoobri t, Komsomoli t, Pioneeride t . Siin oli oma osa arusaamal, et nimi peab olema kasvatav, ajastu üllaid ideaale kajastav (ja seepärast ei kõlba nt

    Geoloogia
    EESTI PEREKONNANIMED
    13
    docx

    EESTI PEREKONNANIMED

    Eripedagoogika osakond EESTI PEREKONNANIMED referaat Juhendaja Tiina Alekõrs Tartu 2011 Sisukord Sissejuhatus..........................................................................................................lk 3 1. Onomastika......................................................................................................lk 4 1.1 Onomastika-1 ja Onomastika-2...................................................................lk 4 2.Perekonnanimede panek Eestis.......................................................................lk 6 2.1 Üldine nimedepanek......................................................................................lk 7 2.2.Unikaalsed nimed..................................................

    Eripedagoogika
    Ülevaade nimeuurimisest ja –korraldusest
    2
    doc

    Ülevaade nimeuurimisest ja –korraldusest

    Ülevaade nimeuurimisest ja ­korraldusest Onomastika ehk nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Onomastika kitsam haru on keele või piirkonna nimed. Nimed jagunevad: kohanimed ehk toponüümid ja isikunimed ehk antroponüümid. Nimeuurimine sai alguse kohanimede uurimisest, alles hiljem hakati uurima kohanimesid. Eestis hakkasid kohanimesid uurima Eestis elavad baltisakslased 19.sajandil. Nad uurisid põhiliselt ­vere lõpulisi nimesid. Tänapäevane nimeuurimine Eestis sai alguse 1960. aastatel. Keskne nimeuurija oli siis Valdek Päll, kes oli keskendunud peamiselt Põhja-Tartu kohanimedele

    Eesti keel
    Eestlaste nimepaneku traditsioon ja selle muutumine
    26
    doc

    Eestlaste nimepaneku traditsioon ja selle muutumine

    PÄRNU SÜTEVAKA HUMANITAARGÜMNAASIUM Piiblinimede populaarsus kolmekümnendatel ja tänapäeval Aastatöö Secunda aste Koostaja Emma Reinhold Juhendaja Gerli Laur Pärnu 2009 2 SISUKORD SISUKORD.................................................................................................................................3 SISSEJUHATUS........................................................................................................................ 4 1.1. Statistika...........................................................................................................................6 1.2 Ristimine........................................................................................................................... 7 2. NIMED .................................................................................................................................

    Uurimistöö
    Populaarsemad eesnimed Jõgevamaa Gümnaasiumis 2016 2017-õppeaastal
    17
    docx

    Populaarsemad eesnimed Jõgevamaa Gümnaasiumis 2016/2017. õppeaastal

    Jõgevamaa Gümnaasium 11.I klass Margit Maide POPULAARSEMAD EESNIMED JÕGEVAMAA GÜMNAASIUMIS 2016/2017. ÕPPEAASTAL Uurimistöö Juhendaja: Sirli Vijar Jõgeva 2017 SISUKORD SISSEJUHATUS................................................................................................................. 3 1.TEOREETILINE TAUST................................................................................................... 5 2.MATERJAL JA METOODIKA............................................................................................. 6 2.1.Materjal........................................................................

    Inimene ja ühiskond


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun