Kuidas eestlased endale perekonnanimed said (0)

Kuidas eestlased endale perekonnanimed said
Eestlaste perekonnanimed enne XIX sajandit
Vanimates kirjalikes allikates esinevad eestlaste ainunimed, st üheosalised isikunimed .
Läti Henriku kroonikas nt Lembitu, Wottele, Maniwalde, Unnepewe, Meme , Kyriavanus, Tabelinus, Wytamas (Roos 1961: 343). 1255. aasta saarlaste ja ordumeistri vahel sõlmitud lepingus on nimepidi märgitud kaheksa saarlast : Ylle, Culle, Env, Muntelene, Tappete, Yalde, Melete, Cake (Tiit 1976: 485).
Alles XIV sajandil pärast maa ristiusustamist ilmuvad allikatesse lisanimed.
Taani hindamisraamatus on mainitud eesti soost vasalli Clemens Esto rahvust osutav lisanimi (Kahk 1992: 199, Saareste I: 139).
Leo Tiik on osutanud mõnele lisanime oletatava pärandamise juhtumile XIV sajandi Tallinnas. 1333-1337 esineb allikates Nicolaus Agewalke, 1370 Albertus Abbentrode. Tegu võib olla isa ja pojaga, kusjuures poeg on pärinud isa lisanime saksakeelse kuju. 1399. a on rätsep Clawes Karwel omandanud ühe kinnistu ning 1467. a on selle loovutanud preester Ludolphus Carwel (Tiik 1987: 83).
Paul Ariste (1974: 500) juhib tähelepanu perekonnanimele Raudnina: 1390 . a Tallinnas Hinke Raudenanne, 1571. A tema järeltulija Jürgen Rauttnenne.
Esimesi eesti perekonnanimede ajaloo käsitlejaid M. J. Eisen kirjutab 1921. a artiklis „ Sugunimede tekkimine“, et eesti talupoegadel oli sugunimesid vähesel mõõdul Saaremaal Näiteks 1453. a kirja pandud nimed Marten Muddenkull, Peter Kys, Oloff Kyrvemes tho Kaysever, Toweln Ixkenkull tho Uppel (Eisen 1921: 12). Eiseni poolt kasutatud väljendus sugunimi on soome laen ja seda kasutati 1920ndatel aastatel perekonnanime tähenduses (Saareste II: 7). Selleks ajaks oli perekonnanimi omandanud kindla mõistesisu, milline tal oli XIX sajandi üldisest nimedepanekust peale: isalt pojale pärandatav perekonnale omane püsiv ametlik lisanimi, isikunime osa.
Lisanimede tarvitus muutus XVI sajandiks üldiseks tavaks. Näiteks on välja toodud Laur Philip , Jacob Peter, Oloff Michel, Hans Oloff (Tiik 1976: 415). Raske oli aru saada, kumb on lisanimi, nt Hannus Tulie~Tulie Hannus, Peter Kulle ~Kulle Peter, Michel Leule~Leule Michel (Palli 1959 : 607).
Sel ajal võidi ristimisel saadud kirikliku nime kõrval kanda rahvapärasel nimepanekul saadud nime nt Mattias Ylmewalde, Merten Meme, Jacob Iggedow (Roos 1961: 342).
Samahästi võis sellise nime üks osis olla isiku isanimi, nt Villilem Vampe, Lembitte Lembe.
Talu võis saada nime peremehe lisanimest kui ka peremees lisanime saada talunimest.
Perekonnanimede üleüldine sundpanek Eesti- ja Liivimaa talurahvale XIX sajandil
1816. a kingiti Eestimaal, 1819. a Liivimaal talurahvale priius.
Alguses said talupoegad liikumusvabaduse oma kubermangu, siis aga kogu Vene impeeriumi ulatuses seega oligi vaja panna inimestele „püsivad, pärandatavad, ametlikult fikseeritud perekonnanimed“ (Saareste I: 140). Neid ametlikke nimesid hakkas rahavas Rõhja- ja Kesk-Eestis nimetama liiginimedeks, Liivimaal aga väärnimedeks. Liivimaal nimetati äsjaantud perekonnanimesid tihti ka priinimedeks, sest see saadi koos pärisorjusest vabastamisega või priiklaskmisega.
Perekonnanimede panek Liivimaa kubermangus
Liivimaa kubermangus sätestati perekonnanimede panek 1819. a talurahvaseadusega. Perekonnanimede panekut pidas kubermanguvalitsus nii oluliseks, et isegi ajalehtedel võimaldati sellekohaseid õpetusi jagada, samal ajal kui talurahva pärisorjusest vabastamisest kirjutada ei lubatud.
Perekonnanimede panek toimus käsikäes priiuse saavutamisega ning priiusele määratud isikud kanti kindla vormiga nimestikesse perekonnanimedega. Oluline on see seetõttu, et seaduse kohaselt ei pidanud talupojad priiust saavutama ühekorraga, vaid neljas järgus aastatel 1823- 1826 .
1823. a jüripäeval pidi vabastatama esimene poolosa peremeestest, 1824. a teine. Sularahva esimene poolosa pidi priiks saama 1825. a jüripäeval ning teine poolosa 1826. a. Seetõttu võis ka perekonnanimede võtmine ja nende kirjapanek toimuda ainult järk-järgult ja mitte ühekorraga.
Talupoegadele tuli nende jüripäevasest priikssaamisest ette teatada eelmisel mihklipäeval.
Alles 1826. a pidi läbi viidama üleüldine talupoegade üleskirjutus. Talurahva seaduse põhjal tuli isikud 1826. a ja edaspidi iga kolme aasta tagant toimuvate hingeloenduste ajal kanda revisjonikirjadesse uute võetud perekonnanimedega. Samade nimedega tuli talupojad üles märkida ka kirikuraamatutesse.
Esimesi täielikke nimestikke pidid sisaldama alles 1826. a hingeloendid.
Esimene osa talupoegadest pidi vabastatata 1823. a jüripäeval. Esimese priiusekuulutamise eel 21. augustil 1822 andis Liivimaa kubermanguvalitsus välja patendi , milles selgitatakse nimedepaneku korda. Mõisavalitsused pidid mihklipäeval talupoegadele nende prrikssaamisest teatades ühtlasi igalt vabastatavalt talupojalt küsima, millise perekonnanime see endale ja oma lastele on valinud. Valitud nimed tuli kanda nimestikesse. Hilisemates järkudes vabastatavad talupojad võisid oma varem vabastatud sugulaste nimed või, olles iseseisvad, valida nime ise. ( Leesment 1940: 4.)
Sellest patendist teavitati 30. Septembril 1822 ka Liivimaa Ülemkonsistooriumi. Nimede kinnitamise lõppotsuse on kubermanguvalitsus seetõttu jätnud „priiuse-kuulutava kohtu“ teha, samuti on mõisavalitsusi palutud olla valvsad. Et see aga kõigepealt kirikuõpetajate mõjutada olevat, mis liignimed talupojad võtavad, siis palub kuberner , et konsistoorium õhutaks pastoreid selles asjas tähelepanule ning kaasabile.
Kuidas nimepaneku esimene järk tegelikult kulges , ei ole täpselt teada. Originaaldokumente pole enamasti säilinud.
Leo Leesment on kogu Saarde kihelkonna kohta leidnud vaid ühe perekonnanimede originaalnimestiku Pati vallast . Ülejäänud nelja valla nimestiku pole säilinud. (Leesment 1940: 3.) Saaremaa Jaani kihelkonnas oli samuti säilinud vaid ühe valla – Jaani kirikuvalla – perekonnanimede originaalnimestik (EAA f 1865 n 1 s 68, vt Lisa 5).
Kuna originaaldokumente enamasti ei ole, siis jääb ainsaks võimaluseks midagi teada saada 1826. a hingelonditest. Nendes ei ole aga esimest nimedepaneku järku ning hilisemaid järke eristatud .
Mitte kõik nimedepanekut kohtadel korraldavad ametiisikud ei olnud nõus sellega, et nimesid tuleb talupoegadele panna järk-järgult. Mõni jõudis ka oma rahulolematusega kohtupinki.
Arvatavasti muuhulgas ka ka kohtuprotsess on mõjutanud kubermanguvalitsust nimedepaneku korda pärast nimepaneku esimest järku muutma . 31. augustil 1823. a välja antud ringkirjas öeldakse, et neile talupoegadele, kes veel priiks ei ole saanud, andku perekonnanimed kirikukonvendid. Nimed pandagu ühekorraga, ära ootamata priikskuulutamise järge. (W. R/eiman/ 1898 /71.)
Selles ringkonnas enam ei mainitud talupoegade õigust endale ise nimi valida. Mõnel pool lasti ka hiljem vabastatavatel talupoegadel nimesid ise valida, mõnel pool perekonnanimed aga siiski määrati. Kõik olenes sellest, kuidas keegi määrust tõlgendas.
Nimedepaneku esimeses järgus kirja pandud perekonnanimede hulgas on määratud nimede osakaal ilmselt palju väiksem kui hiljem saadud nimede hulgas. Nimedepaneku esimeses järgus saadud nimed võisid olla palju eestlaslikumad ja ausamad kui tegelikult kujunenud nimestik üldiselt.
Perekonnanimed ei olnud kaitstud moonutuste eest. See, millisel kujul valitud nimi lõpuks dokumentidesse jõudis, sõltus konkreetsest kirjapanijast. Enamasti panid kirja sakslased : pastorid , mõisnikud, mõisaametnikud (kirjutajad, valitsejad ). Nad võisid eesti nimed saksapärasemaks kohendada, isegi saksa keelde tõlkida.
Kui talupoeg ei leidnud endale nime või oli nimi juba valitud, siis sõltus ka ametnikust, mis nime lõpuks talupoeg endale sai.
Kannatlike nimepanijate kõrval oli ka kannatamatuid. Talupojale võidi perekonnanimi panna tema tahet arvestamata. Räägitakse lugusid , et talupojale pandi perekonnanimena kirja esimene sõna, mis ta ütles.
Ebasümpaatne isik võis saada naeruväärse või ropu nime. On pandud näiteks kirja perekonnanimeks Nabags ehk kerjus ja Sudel ehk väljaheite tükk. Nime võis tekitada ka juhuslik situatsioon.
Määratud nimesid saadi Liivimaal ilmselt rohkem nimedepaneku hilisemas järgus. Esimeses järgus oli talupoegade valikuvabadus tõenäoliselt suurem ja nimi määrati valikuga viivitajatele.
Märksa suurem on määratud nimede osakaal Eestimaa kubermangus, kus selle põhjusi oli nimedepaneku veidi teistsugune protseduur.
Perekonnanimede panek Eestimaa kubermangus
Alles 5. aprillil 1834 sai Eestimaa kuberner ülesande organiseerida uue kirikuseadusega ettenähtud nimestike koostamine kõigi kirikukihelkondade elanike kohta. Talupojad pidid endale valima sündsad ja rahvakeelde sobivad perekonnanimed, mis tuli kanda käimasoleva hingederevisjoni lehtedele. (Tiik 1987: 85)
1834. a korraldatud kaheksanda hingedelonduse nimestike esitamise viimane tähtaeg oli esimene august. Vaid vähesed talupojad jõuti kanda koos perekonnanimedega hingedeloendisse.
Et perekonnanimesid hingedeloenditesse kanda ei jõutud, tuli kehtestada teistsugune nimede fikseerimise kord. Vastav reeglistik töötati välja ning 26. oktoobril 1834 ilmus sellekohane Eestimaa kuberneri poolt välja antud plakat. Tuli koostada uus nimestik hiljemalt esimeseks maiks, mis sisaldaks perekonnanime, järelvalve jäeti mõisavalitsustele.
Paljudes mõisates on nimed ilmselt mõisniku või teda asendava ametiisiku poolt rutuga määratud. Torkab silma tervete nimesüsteemide olemasolu.
Priinimede liigitus ennistähenduse järgi

Kohanimelähtesed priinimed.
Munk , Linnamägi, Anijärv, Paenurme, Eomõisa, Narva, Jurjev, Lübek, Petlem, Muhu, Karjala jne.

Isikunimelähtesed priinimed.
Adamson, Berendsen , Madisson, Peterson , Pärtelpoeg, Jüriado, Sillamik, Jurkatam, Metsamärt, Alajaan jne.

Loodussõnavara perekonnanimede allikana .
Allikas, Järv, Kallas, Jõhvikas, Katai, Pihlakas , Karu, Naarits , Koger , Säär, Süda, Keel, Pägapart, Varblane , Ahven , Liblikas jne.

Ametite , elukutsete nimetused priinimede allikana.
Sepp, Raudsepp , Leesment, Puusep , Pütsep, Köster, Opman, Kütt, Kalamees , Kipper, Kattel jne.

Iseloomustavad (austavad või halvustavad) nimed.
Raudjalg, Raudmees, Ausmeel, Õigemeel, Kuningas, Aus, Julge, Kindlam, Mõistlik, Nõukas, Tark, Ustav, Vapper , Käkk, Luta, Lakkur, Äbarik jne.

Eseme-ja tootenimetused priinimedena.
Alasi, Ader , Vokk, Uherd, Vikat, Võrk, Nool , Püss, Mõõk, Paat, Ankur , Kelk, Laev, Värat, Tuulik , Veske , Sild , Toop, Kann , Pütt, Püks, Leib, Kohv, Vask, Klaas jne.

Hõimu või rahvuse nimi.
Hämalane, Idlane, Polakene, Rootslane, Saks , Juut , Türk, Tshuhna jne.

Sugulusmõistete nimetusi.
Hõim, Vend, Onu, Nõbu jne.

Ajamõistete nimetusi perekonnanimedena.
Päev, Hommung, Kuu, Esmaspäev, Reede, Kevade, Sügisi, April, Jõul, Ajasta jne.

Abstraktseid mõisteid.
Ilu, Kangus, Kartus , Mõte, Mõistus, Rõõm, Otsus, Vaen, Tüli, Virkus jne.

Usundiga seotud sõnad.
Hing, Iis, Iiepuu, Kalm, Tont, Uritam jne.
Suure osa eesti perekonnanimede päritolu on jäänud tundmatuks. Nagu näiteks Nurst, Uip, Taev, Meras, Lõnik, Näuk, Tauk , Sirt, Voitk. Osa 1930ndatel aastatel seletamata jäänud nimedest on praeguseks sõna päritolu selgitatud. Näiteks Taev on tuletatud Tae talu nimest formandiga –v.
Priinimede liigitus päritolukeele järgi
Eesti perekonnanimesid on liigitatud ka nende keelelist algupära aluseks võttes. Saareste (II: 7-9) eristab eestikeelseid, võõrkeelseid ja värdnimesid.
Võõrkeelsed nimed võivad olla heebrea (piiblinimed nagu Aabram , Aron, Eenuk, Herodes, Hiiop, Iisreal, Joonas , Simson , Taavit) või kreeka-ladina (Angelus, Brutus , Romulus, Tiitus) algupära. Mustlaskeelne olevat Mulgimaa perekonnanimi Sangernebo, hispaaniakeelne aga nimi Prima. Esineb poolakeelseid (Jankovits, Pinkovski, Sapotsky), lätikeelseid ( Gailit , Irbe, Kakit, Naut, Maltenek, Viitol), Põhja-Eestis ka soomekeelseid nimesid (Pokkinen, Varma , Mehu, Hanko). Lääne-Eestis harva, märksa sagedamini Ida-Eestis tuleb ette venekeelseid perekonnanimesid (Poleshtshuk, Ostrov, Melnik, Beljäev, Mihkelev, Sabolotnõi, Ivask, Ratnik).
Rannarootslaste aladel on pandud rootsikeelseid nimesid (Polding, Punding, Banner , Börjer, Kvarnström, Thoren, Engblum, Södermann). (Saareste II: 7-8.)
Suurem osa võõrkeelsetest perekonnanimedest on siiski saksa algupära. Saksakeelsete nimede saamine on sõltunud nimepanijate või nimede üleskirjutajate suvast, ajastule iseloomulikult aga ka eestlaste eneste soovist saada saksa, see tähendab kõrgema seisuse nime. Viimast tendentsi märgivad mitugi autorit .
Suur osa näilikku seisusemuutust taotlevaid eestlasi ei pruukinud aga oma nime saksastamisega vaeva näha, sest nende perekonnanimed olid juba algupäraselt saksakeelsed .
Värdnimed on nimed, milles eestikeelsele esiosale on lisatud võõrkeelne järelosis (Saareste II: 9).
Leidub eesti-vene seganimesid, kus eesti nime on ametivõimude poolt (eriti nekrutitel väeteenistuses) venepärasemaks kohandatud (nt Bernakov, Kasikov, Kodasov, Naruskov, Rebassov, Tõnnov) (Saareste II: 7-8).
Rohkesti leidub eesti-saksa värdnimesid: Ausberg, Looberg, Õismann, Jahimann, Juhkamson, Võsoberg, Laanenbek, Lahemann, Poissmann, Sõrasson (Saareste II: 9).
Eestikeelsete nimede seas võib nende murdelise ilme põhjal eristada põhjaeestilisi ja lõunaeestilisi nimesid. Lõunaeestilisi nimesid on nt Hain, Hüdsi, Kahro, Naaris, Põvvat, Sannamees, Sõgel. Põhjaeestiliste nimede hulgas saab eristada saartelt (Leas=lääs, Loob=loib, Kaju, Pihl , Kadarik, Tuulik, Meiusi, Kibuspuu , Koost ), läänemurde alalt (Paart= part , Täras=teras, Lasn) ja keskmurde alalt (Oamer, Pearu, Preast, Sõerd) pärit nimesid.
Mõnele maa- alale on iseloomulikud kindlad sufiksid. Räpinas on näiteks sagedased –sk, -nd, -ng: Häidesk, Kliimask, Lepisk, Lepind, Kisand, Nagland, Ritsing, Saksing , Tanning. (Saareste II: 9-10.)
Priinimede grammatiline liigitus
A. Saareste on jaganud nimesid sõnaliigiti ja käändeti (Saareste I: 145, II: 11).
Sõnaliikidest on enim esindatud nimisõnad. Teisel kohal on omadussõnad. Põhja-Eestis (eriti saartel) näikse need olevat sagedasemad kui Lõuna-Eestis. (Saareste II: 11). Muudest sõnaliikidest tuleb perekonnanimedena sagedamini ette pöördsõnu. Harvem on perekonnanimedeks määrsõnu, asesõnu ja arvsõnu. Väga harvad on hüüdsõnad. (Saareste I: 145.)
Käändevormi poolest on enamik nimedest nimetavalised, kuid rohkesti leidub ka omastavalisi nimesid.
Harvem tuleb ette muus käändes perekonnanimesid.
Eesti priinimistu eripärad
Eesti perekonnanimedel on mõningaid eripärasid võrreldes teiste rahvaste perekonnanimedega.

• Meil ei esine mingi ühe sufiksi üldtunnuslikuks saamist nagu soomlastel –nen, -la, venelastel –ov cõi poolakatel –(s)ky.
  
• Omapäraseid jooni on genitiivsete nimede suhteline rohkus , tähendusliku sisu poolest aga abstraktmõistete esindatus nimistus. (Saareste II: 18.)
  

8