Ülevaade nimeuurimisest ja korraldusest Onomastika ehk nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Onomastika kitsam haru on keele või piirkonna nimed. Nimed jagunevad: kohanimed ehk toponüümid ja isikunimed ehk antroponüümid. Nimeuurimine sai alguse kohanimede uurimisest, alles hiljem hakati uurima kohanimesid. Eestis hakkasid kohanimesid uurima Eestis elavad baltisakslased 19.sajandil. Nad uurisid põhiliselt vere lõpulisi nimesid. Tänapäevane nimeuurimine Eestis sai alguse 1960. aastatel. Keskne nimeuurija oli siis Valdek Päll, kes oli keskendunud peamiselt Põhja-Tartu kohanimedele. Hetkel tegeleb kohanimedega Marja Kallasmaa, kes on keskendunud Saaremaa kohanimedele. Hiljem on ta uurinud ka Läänemaa kohanimesid ning vanu isikunimesid. Teised kohanimeuurijad, kes teevad oma põhilist tööd Võrumaal, on Evar Saar ja Marika Paster. Uuema aja uurija on veel Marit Alas, kes o...
.............................................................................. Monograafiad, artiklid jm ............................................................................... 1 SISSEJUHATUS Käesolev töö on valminud Haridusministeeriumi ja Eesti Keele Instituudi vahel 10. mail 2002 sõlmitud koostöölepingu 10-10/346 (2002) alusel. Lepingu eesmärk oli koostada uurimus ,,Nimekorralduse analüüs". Lepingu täitmiseks moodustas Eesti Keele Instituut töörühma, kuhu kuulusid nimeuurijad eri asutustest: Kairit Henno ja Peeter Päll Eesti Keele Instituudist, Annika Hussar Tallinna Pedagoogikaülikoolist, Eve Alender Tartu Ülikoolist ja Evar Saar Võru Instituudist. Uurimuse üksikud osad on kirjutanud järgmised autorid. Isikunimede peatüki perekonnanimesid käsitleva osa ja peamiselt ka isikunimeõigust puudutava on kirjutanud Kairit Henno, eesnimesid ja nende korraldamist käsitleva teksti Annika Hussar. Kohanimede peatüki on kirjutanud Peeter Päll (eeskätt
kohanimeuurijale vajalik Mellini Liivimaa atlas. Sisaldas kõiki Eestimaa maakondi ja hiljem mainimisväärt Lücker, põhjaeestis 1841 Smith (?). põhiosa allikatest arhiivides. Suur osa huvipakkuvast dokumentatsioonist digiteeritud. Kohanimeraamatu suurim probleem: allikatest ei jõua kõike läbi töötada ja peab valima. Hupel esimene kohanimeuurija. 19. Sajandil baltisakslased need, kes uurisid, esimesed eestlased Hurt ja Veske. Järgnes periood kus soome nimeuurijad: Ojansuu ja Kettunen. 1910ndatest hakkas kirjutama kohanimede teemal. Suurimaks kohanimede tööks jäi eesti kohanimede uurimus 1955 ilmus Helsingis. Nimepoolest ainus kogu eesti kohanimesid käsitlev teos. Kettunen tugines Eiseni materjali (ja nende vigadele). Kettuse enda fantaasia oli liiga suur nimede seletamisel. Eesti kohanimeuurijad: Eisen. Kirjutas palju 20ndatel Eesti Kirjanduses ja ajakirjanduses.
annaabi.ee 
