Ülevaade nimeuurimisest ja korraldusest Onomastika ehk nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Onomastika kitsam haru on keele või piirkonna nimed. Nimed jagunevad: kohanimed ehk toponüümid ja isikunimed ehk antroponüümid. Nimeuurimine sai alguse kohanimede uurimisest, alles hiljem hakati uurima kohanimesid. Eestis hakkasid kohanimesid uurima Eestis elavad baltisakslased 19.sajandil. Nad uurisid põhiliselt vere lõpulisi nimesid. Tänapäevane nimeuurimine Eestis sai alguse 1960. aastatel. Keskne nimeuurija oli siis Valdek Päll, kes oli keskendunud peamiselt Põhja-Tartu kohanimedele. Hetkel tegeleb kohanimedega Marja Kallasmaa, kes on keskendunud Saaremaa kohanimedele. Hiljem on ta uurinud ka Läänemaa kohanimesid ning vanu isikunimesid. Teised kohanimeuurijad, kes teevad oma põhilist tööd Võrumaal, on Evar Saar ja Marika Paster. Uuema aja uurija on veel Marit Alas, kes o...
rahvastikuregistri andmebaasist jm. Instituut on andnud nimede asjus eksperdiarvamusi (peamiselt isikunimede teemal), kohanimeseaduse alusel täidab ta nimeteadusliku usaldusasutuse funktsioone. Võru Instituut on oma ülesandeks võtnud ajaloolise Võrumaa kohanimistu uurimise ja korraldamise, töö tulemusena täiendatakse Eesti põhikaarti kohalike rahvapäraste nimedega ja valmib ajaloolise Võrumaa kohanimede andmebaas. Nimeuurijad töötavad või täiendavad end ka Eesti kõrgkoolide juures ning juhendavad üliõpilaste töid, seepärast tuleb tingimata mainida väljaarenevat isikunimede (eeskätt eesnimede) uurimissuunda Tallinna Pedagoogikaülikoolis ning isiku- ja ärinimeteemalist uurimist Tartu Ülikoolis. Neil uurimustel on sageli seos ka puht nimekorralduslike aspektidega. Riikliku nimekorraldusega tegeldakse nimeliigiti eri asutustes, mille ülesandeks ametlike nimede fikseerimine. Kohanimekorraldust suunab
kohanimeuurijale vajalik Mellini Liivimaa atlas. Sisaldas kõiki Eestimaa maakondi ja hiljem mainimisväärt Lücker, põhjaeestis 1841 Smith (?). põhiosa allikatest arhiivides. Suur osa huvipakkuvast dokumentatsioonist digiteeritud. Kohanimeraamatu suurim probleem: allikatest ei jõua kõike läbi töötada ja peab valima. Hupel esimene kohanimeuurija. 19. Sajandil baltisakslased need, kes uurisid, esimesed eestlased Hurt ja Veske. Järgnes periood kus soome nimeuurijad: Ojansuu ja Kettunen. 1910ndatest hakkas kirjutama kohanimede teemal. Suurimaks kohanimede tööks jäi eesti kohanimede uurimus 1955 ilmus Helsingis. Nimepoolest ainus kogu eesti kohanimesid käsitlev teos. Kettunen tugines Eiseni materjali (ja nende vigadele). Kettuse enda fantaasia oli liiga suur nimede seletamisel. Eesti kohanimeuurijad: Eisen. Kirjutas palju 20ndatel Eesti Kirjanduses ja ajakirjanduses.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
