Aretusõpetuse vastused (0)

Kordamisküsimused aretusõpetuses 2012. a
1. Aretusõpetuse ajalugu kuni 1900
Juba Hippokrates (460...377 e.m.a.) märkis mõlema sugupoole tähtsust järglaste omaduste kujunemisel. Tema arvates eraldavad kõik kehaosad suguproduktidesse üliväikesi osakesi. Aristotelese (384...322 e.m.a.) arvates loode areneb ema verest, millele isa seeme annab arenemisskeemi. Seega mõistis ta info tähtsust organismi arengus. Avicenna (980...1037) rakendas Aristotelese seisukohti hobusekasvatuses. Ta kasutas puhasaretust isasloomade saamisel. Tema seisukohtadel oli oluline tähtsus araabia hobusetõu kujunemisel. Aga samuti lambakasvatuses. Edu saavutati Hispaanias peenvillalammaste aretuses. Kujunenud meriinotõud (peenvillalambad) panid aluse maailma peenvillalambakasvatusele. william harvey (1578...1657) hüpotees: elusorganismid arenevad munast , mida elustab isase seeme. sellega tehti lõpp hüpoteesilie, et elu tekib ise. Kapitalimiperiood tõi kaasa palju avastusi bioloogias. XVII sajandi alul leiutati mikroskoop, millega jälgiti erinevate liikede mune.Rainer de Graaf (1641.... 1673 ) kirjeldas ovulatsiooniprotsessi. graafi foliikulit peeti ekslikult munarakuks. Karl ernst von baer (1792....1876) Selgituse tõi alles 1826. aastal tuntud eesti loodusteadlane: munarakk on foliikulis.Antony van Leeuwenhoek (1632... 1723 ) avastas aastatel 1671....1682 täiustatud mikroskoobi abil ainuraksed , sealhulgas spermid . ta jälgis isegi spermi tungimist munarakku. viimast pidas küll spermi arenemise keskkonnnaks. peaaegu sajandi kestis sõda „ovistide“ ja „spermistide“vahel tõestamaks kumbas asub tegelikult organismi alge.
Georges de buffon (1707...1788) Töötas välja prantsusmaal ristamismeetodi koduloomade väärtuse parandamiseks.Caspar Friedrich Wolff ( 1733 ....1794) alles XVIII sajandi lõpus tekkis epigeneesiteooria ehk pärastkujunemiseõpetus.Robert Bakewell (1725....1795) pole kirjutanud oma aretustöö meetoditest, aga tema osavõtul aretati kolm loomatõugu, kes eksisteerivad tänapäevalgi.
Eriti tähtis aretusõpetuse arengule oli XIX sajandi II pool. Valiku ja liikide kujunemise teooriale andis väga palju Charles Darwin (1809...1882), kes üldistas oma paljude ekspeditsioonide tulemused seaduspärasustena teosesse "Liikide tekkimine" ( 1859 ). Väljapaistvaks aretuse teoreetikuks ja tõuloomakasvatuse organisaatoriks Balti kubermangudes ja Venemaal tuleb pidada Peterburi akadeemikut Aleksander Theodor von Middendorffi (1815...1894). A.T.v. Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862 .a. Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega pandi alus eesti punase tõu
aretusele. XIX sajandil asutati arvukalt tõuraamatuid. Inglise täisverd ratsahobuse tõuraamat
ilmus juba 1793.a. Eesti tõugude esimene tõuraamat anti välja 1885.a. Tõuraamatu asutamine on tõu tunnustamise aluseks. Hoopiski tähtsam on XIX sajand seetõttu, et Brno kloostris avastas Johann Gregor Mendel (1822...1884) pärilikkusõpetuse põhiseadused (1865). Mendeli katsetega loodud vundamendile kerkis 1900. aastal uus teadusharu - geneetika.
2. Aretusõpetuse areng XX sajandil
W. Johannseni (1857...1927) puhaste liinide teooria, G.H. Hardy ja W. Weinberg: sõltumatult kahe riigi teadlase poolt geenide sageduse ja geneetilise tasakaalu seadus. Henderson – BLUP meetod.
Loomade kehaehituse , kasvu ja arengu seaduspärasuste avastamisel on suuri teeneid vene teadlastel N.P. Tsirvinskil (1848...1920), kes uuris lammaste ja veiste luudede kasvu ja arengut. ja N.P. Kulesovil (1854...1936), kes uuris samuti kehaehitust. M.J, Pridorogin (1862...1923) käsitles uuringutes välimikku, I.A.Bogdanov (1872...1931) loomade põlvnemine, konstitutsioon ja valik, M.F.Ivanov (1871....1935) lõi uute tõugude loomise teooria, mille rakendas ka praktikas. Vene teadlastest kõige tihedam side Eestiga oli J.F. Liskunil (1873...1958), kes põhjalikult uuris kranioloogit, välimikku ja interjööri. Ta korraldas eesti maakarja uurimiseks ekspeditsiooni 1913...1914. Tema koostas esimesed juhendid veiste välimiku hindamiseks. Eesti loomakasvatuse teadlastest tuleb nimetada esimesena Jaan Mäge (1883...1939), kes oli esimene eestlasest loomakasvatuse professor .
Akadeemik Aarne Pung (1909...1994) EPA põllumajandusloomade aretuse kateedri juhataja 1951...1979. Uuris tõuveiste kehaehitust, mida korratakse iga 20 aasta järel. Mõõdetakse kolme veisetõu esindajaid ja määratakse tendentsid kehaehituse muutustes. Akadeemik Adolf Mölder (1912...1976) juhatas Eesti Punase Karja Tõuseltsi (hiljem tõulava) ja oli ELVI (praeguse LKI) direktor 1956...1976. Tema initsiatiivil loodi kunstliku seemenduse süsteem, asutati jõudluspärilikkuse katsejaamad seemenduspullide hindamiseks ja töötati välja suurtootmisele sobiv veiste pidamissüsteem. Oli eesti punase veisetõu aretuse juht Eestis. Professor Leo Vaher (1921...1981) asutas ELVI-s verefaktorite uurimise labori 1958.a. ning alustas 1964 piimaveiste jõudlusandmete töötlemist elektronarvutil. Põllumajandusdoktor, professor Elmar Liik ( 1895 ...1975) rajas Tartu Ülikooli juurde väikelooma- ja linnukasvatuse katsejaama 1937.a. Tema uurimistöö haaras seakasvatust ja lambavilla kvaliteeti. Põllumajandusdoktor Vambola Laanmäe (1916) asutas sigade kontrollnuuma katsejaama Kehtnasse 1958 ja täiendas tõusigade hindamise metoodikat.
Edgar Keevallik (1908...1985) alustas veiste kunstliku seemendamisega Kuusiku katsejaamas 1938.a. ja oli 1941... 1971 Vändra (praeguse nimega Piistaoja) veisekasvatuse katsejaama direktor, kus kujundas eesti mustakirju parima tõukarja. Põllumajandusdoktor, professor Rein Teinberg (1935...1995) alustas piimavalgu sisalduse uurimist ja lülitamist jõudluskontrolli programmi. On populatsioonigeneetika põhimõtete rakendajaks põllumajandusloomade aretuses. Alustas geneetika õpetamist üliõpilastele ja koostas 2 geneetika õpikut. Sangaste krahvi , tuntud ‘Sangaste’ rukkisordi aretaja Friedrich von Berg (1845...1938) oli lisaks ka innukas hobusekasvataja. Kohalikku hobust oli püütud parandada mitme tõuga, kuid üldiselt see ei õnnestunud. Berg ostis Poolast Klementsovo
hobusekasvandusest norfolk-roadsteri täku Hetmani, kes osutus sobiva tüübiga tori hobusetõu
alustajaks. Hobuste aretuses oli suuri teeneid ka Mihkel Ilmjärvel, Otto Nuudil ja Harri Mauringul.
3. Aretusõpetuse areng Eestis
Väljapaistvaks aretuse teoreetikuks ja tõuloomakasvatuse organisaatoriks Balti kubermangudes ja Venemaal tuleb pidada Peterburi akadeemikut Aleksander Theodor von Middendorffi (1815...1894). A.T.v. Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862.a. Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega pandi alus eesti punase tõu aretusele. XIX sajandil asutati arvukalt tõuraamatuid. Inglise täisverd ratsahobuse tõuraamat ilmus juba 1793.a. Eesti tõugude esimene tõuraamat anti välja 1885.a. Tõuraamatu asutamine on tõu tunnustamise aluseks. Hoopiski tähtsam on XIX sajand seetõttu, et Brno kloostris avastas Johann Gregor Mendel (1822...1884) pärilikkusõpetuse põhiseadused (1865). Mendeli katsetega loodud vundamendile kerkis 1900. aastal uus teadusharu - geneetika.
Loomade kehaehituse, kasvu ja arengu seaduspärasuste avastamisel on suuri teeneid
vene teadlastel N.P. Tsirvinskil (1848...1920) ja N.P. Kulesovil (1854...1936). Vene teadlastest kõige tihedam side Eestiga oli J.F. Liskunil (1873...1958), kes põhjalikult uuris kranioloogit, välimikku ja interjööri. Ta korraldas eesti maakarja uurimiseks ekspeditsiooni 1913...1914. Tema koostas esimesed juhendid veiste välimiku hindamiseks. Eesti loomakasvatuse teadlastest tuleb nimetada esimesena Jaan Mäge (1883...1939), kes oli esimene eestlasest loomakasvatuse professor.
Akadeemik Aarne Pung (1909...1994) EPA põllumajandusloomade aretuse kateedri juhataja 1951...1979. Uuris tõuveiste kehaehitust, mida korratakse iga 20 aasta järel. Mõõdetakse kolme veisetõu esindajaid ja määratakse tendentsid kehaehituse muutustes. Akadeemik Adolf Mölder (1912...1976) juhatas Eesti Punase Karja Tõuseltsi (hiljem tõulava) ja oli ELVI (praeguse LKI) direktor 1956...1976. Tema initsiatiivil loodi kunstliku seemenduse süsteem, asutati jõudluspärilikkuse katsejaamad seemenduspullide hindamiseks ja töötati välja suurtootmisele sobiv veiste pidamissüsteem. Oli eesti punase veisetõu aretuse juht Eestis. Professor Leo Vaher (1921...1981) asutas ELVI-s verefaktorite uurimise labori 1958.a. ning alustas 1964 piimaveiste jõudlusandmete töötlemist elektronarvutil. Põllumajandusdoktor, professor Elmar Liik (1895...1975) rajas Tartu Ülikooli juurde väikelooma- ja linnukasvatuse katsejaama 1937.a. Tema uurimistöö haaras seakasvatust ja lambavilla kvaliteeti. Põllumajandusdoktor Vambola Laanmäe (1916) asutas sigade kontrollnuuma katsejaama Kehtnasse 1958 ja täiendas tõusigade hindamise metoodikat.
Edgar Keevallik (1908...1985) alustas veiste kunstliku seemendamisega Kuusiku katsejaamas 1938.a. ja oli 1941...1971 Vändra (praeguse nimega Piistaoja) veisekasvatuse katsejaama direktor, kus kujundas eesti mustakirju parima tõukarja. Põllumajandusdoktor, professor Rein Teinberg (1935...1995) alustas piimavalgu sisalduse uurimist ja lülitamist jõudluskontrolli programmi. On populatsioonigeneetika põhimõtete rakendajaks põllumajandusloomade aretuses. Alustas geneetika õpetamist üliõpilastele ja koostas 2 geneetika õpikut. Sangaste krahvi, tuntud ‘Sangaste’ rukkisordi aretaja Friedrich von Berg (1845...1938) oli lisaks ka innukas hobusekasvataja. Kohalikku hobust oli püütud parandada mitme tõuga, kuid üldiselt see ei õnnestunud. Berg ostis Poolast Klementsovo hobusekasvandusest norfolk-roadsteri täku Hetmani, kes osutus sobiva tüübiga tori hobusetõu alustajaks. Hobuste aretuses oli suuri teeneid ka Mihkel Ilmjärvel, Otto Nuudil ja Harri Mauringul.
Veisekasvatus Eestis
16.-17-saj suurem eesmärk saada võimalikult palju sõnnikut. 18.saj anti veistele ainult sooheina ja põhku. Lehm võis anda aastas 500-800kg. 19.saj väga visa arenema piimatoodangu suunas. 1885.a avati tõuraamat ja 1886. aastal see trükiti.

• 1900-1940 – 1.karjakontrollühing suutis 1903.a kontrolli alla viia 34 mõisa karja 2500 lehmaga . 8.märtsil 1909 otsustati asutada karjakontrolli osakond , mille liikmeks asusid 19 talupidajat. Asutati ühispiimatalitusi, mis said ajendiks põllumeeste seltside loomisel.
  
• Eestis on enamlevinud sügavallapanuga laudad . Noored talumehed pidasid õigeks minna üle puhaslautadele. Lähtepositsioon 1940.a – talud olid just jalgu alla saamas, 2000kg piimatoodang andis võimaluse võiekspordile välismaale; sisse oli ostetud täisväärtuslikku aretusmaterjali; rakendamisel olid mitmed uuenduslikud laudatööde tehnilised lahendused; ühistegevus veisepidajate vahel toimis.Võimuvahetus – 1940-1944 toimus pidev võimuvahetus ja sõda laastas Eesti veisekasvatust: loomade tapmine , äraajamine itta või läände, perede põgenemine taludest koos veisekarjaga või nende mahajärmine tõi kaasa veiste arvu kiire kahanemise. Teise hoobi veisekarjale andis sundkollektiviseerimine 1947-1949. Kollektiviseerimise käigus moodustati paari-kolme küla baasil üle 2000 väikekolhoosi. Lehmad koondati suuremate talude lautadesse. 1950dantel liideti väikekolhoosid. Mõnevõrra paranes majandamine ning hoogustus uute lautade ehitus.
  
• Eestis oli veisekasvatus 17. saj. lõpul naturaalmajanduslik. Veisekasvatussaadusi toodeti tarbimiskohal (ka linnas). Kasvatati aborigeenset (kohalikku) karja ning piimatoodang oli väga väike. Veiseid hinnati peamiselt kui sõnnikutootjaid.
  

1624. aastal kasutati Purtse mõisas (Virumaal) juba hollandi tõugu sugupulli ning seal oli ka Hollandist toodud lehmi. Seega hakati 17. saj. kohalikku karja parandama hollandi tõuga.
18. saj. võeti veisekasvatuses suund lihakarjakasvatusele, sest sel ajal hoogustus viinatootmine, mis andis veiste nuumamiseks praaka. Mõisatesse toodi nuumamiseks halli stepitõugu veiseid Ukrainast.
 18. ja 19. sajandil ristati kohalikku karja välismaalt ostetud sugupullidega. Mõisnikud katsetasid mitme tõuga, kuid halvad söötmis- pidamistingimused olid põhjuseks, miks ei saadud soovitud tulemusi. 1840. aastal otsustati Lõuna- Eestis aretada äärširi tõugu, kuid hiljem loobuti sellest.
A. Middendorff tõi 1862. aastal angli tõugu veiseid oma mõisatesse. Kuna eesrindliku teadlasena oskas ta  luua neile head söötmis- ja pidamistingimused, siis oli tulemuseks hea piimatoodang. Angli tõug muutus peagi populaarseks ning hakkas parandava tõuna kiiresti levima kogu Lõuna- Eestis. Seega algas Eestis kohaliku karja parandamine välismaalt ostetud suguloomadega vältava ehk ümberkujundava ristamise teel.
 19. saj. lõpul varuti lehmadele märksa rohkem sööta kui varem, mis võimaldas suurendada piimatoodangut. Tõuke piimakarjakasvatusele andis nõudmise suurenemine piima ja piimasaaduste järele Peterburi ja Tallinna turgudel .
1885. aastal anti Tartus välja Balti kubermangudes aretatud veiste kohta tõuraamat, mis oli loomulikult saksakeelne .
Esimene eestikeelne tõuraamat avaldati trükis 1918. aastal Tartus. Selles tõuraamatus olid andmed angli ja eesti maatõugu veiste kohta aastaist 1914...1918. Professor Jaan Mägi oli selle tõuraamatu koostaja ja organiseerija.
Alates 1918. a. hakati eesti angli karja ja eesti maakarja kohta pidama eraldi tõuraamatuid. Liivimaa friisi karja tõuraamatut hakati pidama 1901. aastal. Loomade parema valiku ja söötmise tulemusena suurenes ka piimatoodang. 1913/14. aastal oli toodang kõige suurem KURISTA mõisas, kus aastalehma toodang oli 5063 kg.
 Pärast Esimest Maailmasõda hakkasid veiste aretust suunama 1920. aastal asutatud

• Eesti Hollandi-Friisi Karja Kasvatajate Selts,
  
• Eesti Anglerite Kasvatajate Selts,
  
• Eesti Maakarja Kasvatajate Selts.
  

 Taludes hakati lehmade individuaalset piimatoodangut, piima rasvasisaldust määrama, s.o. jõudluskontrolli tegema 1909. aastal. Pärast Esimest Maailmasõda kujunes jõudluskontroll veiste tõuaretuse praktiliseks aluseks. Talupojad ühinesid kontrollühingutesse ja palkasid ametisse jõudluskontrolli assistendid, kes pidasid taludes zootehnilist arvestust ja juhendasid loomade söötmist ja valikut.
Vaatamata sellele, et 1939. aastal oli jõudluskontrolli all kõigest 16,3% lehmadest, etendas see siiski märkimisväärset osa tõugude täiustamisel.
Väärtuslikke sugupulle oli võimalik valida jõudluskontrolli andmete alusel.
Kõige rohkem toodangut- 2187 kg piima- saadi 1938/39. majandusaastal. Lehmad moodustasid üle 67% veiste arvust.
1950. aastal hakati Eestis veiseid kunstlikult seemendama. See võimaldas aretusest kõrvaldada väheväärtuslikud pullid ning viljastada lehmad kõrgväärtuslike pullide spermaga. 
4. Aretusõpetuse teoreetiline põhjendus
16.-17-saj suurem eesmärk saada võimalikult palju sõnnikut. 18.saj anti veistele ainult sooheina ja põhku. Lehm võis anda aastas 500-800kg. 19 .saj väga visa arenema piimatoodangu suunas.

• Aretusõpetus annab teoreetilise aluse : produktiiivloomade kasvu ja arengu seaduspärasuste mõistmiseks;
  
• jõudlusliikide geneetiliseks iseloomustamiseks;
  
• valikutunnuste määramiseks ja iseloomustamiseks;
  
• produktiivloomade hindamiseks ja valikuks;
  
• populatsiooni geneetiliste seoste ja muutuste seaduspärasuste selgitamiseks;
  
• kultuurtõugude jõudlusvõime parandamiseks;
  
• uute tõugude loomiseks;
  
• geneetilise ressursside ja mitmekesisuse säilitamiseks.
  

5. Populatsioonigeneetika osa tõuaretuses
Fenotüübilise dispersiooni komponentide väärtuse suhtelise osatähtsuse hindamine, eriti
genotüübi- ja keskkonnadispersiooni suhte määramine on polümeersete tunnuste populatsioonigeneetika
üks põhieesmärke. Dispersioonikomponentide hindamine on eriti oluline valikuedu prognoosimisel ja
tunnuste päritavuse hindamisel.
Populatsioon püsib geneetilises tasakaalus seni, kuni talle ei toimi geeni- või genotüübisagedusi muutvad
faktorid . Nende populatsiooni geneetilise dünaamika faktorite (dünaamikategurite) uurimine moodustab
populatsioonigeneetikas ühe olulisema lõigu.
Põhimõtteliselt võib populatsiooni geneetilise dünaamika faktorid jagada järgmiselt:
1) geeni- ja genotüübisagedust muutvad faktorid,
2) genotüübisagedust muutvad faktorid.
Geeni- ja genotüübisageduste pidev muutumine moodustabki populatsiooni geneetilise dünaamika
Olemuse
6. Aretusõpetuse majanduslik põhjendus
Majandusliku väärtuse määrab tunnuse realiseerumine lõpp-produktina.
Jõudlusnäitajate puhul saab aluseks võtta erinevate toodete realiseerimishinda, toote
tootmiseks tehtavaid kulutus , samuti toote väärtust inimeset toitumise seisukohalt. Keerukam
on nende tunnuste majandusliku väärtuse hindamine, mida realiseerida ei ole võimalik, kuid
mõjutavad jõudlusomadusi kaudselt (geneetiline seos). Näiteks udara hinnang ja kasvukiirus
on kaudselt seostatavad jõudlusega. Aretusväärtuse määramisel hinnatavad tunnused
kaalutakse vastavalt nende majandusliku väärtusele.
7. Loomade taltsutamise ja kodustamise põhimõtted
ulukloomad-looduslikes tingiustes vabalt elavad ja sigivad loomad, kes alluvad looduslikule valikule
taltsutatud loomad-on inimese poolt kinnipeetavad ja tihti dresseeritud loomad, kes ei ole täiesti kohanenud inime poolt loodud tingimustega ning seetõttu harilikult ei sigi
kodustatud loomad on inimese poolt loodud uute tingimustega kohanenud loomad, kes ei saa eksiteerida ilma inimese abita. kodustatud loom sigib inimese juures ja annab mitmeksist toodangut olenevalt tema arenemise eesmärgist.
loomade kodustamine toimus põhiliselt ürgkogukondlikus formatsioonis, kuid kestis ka hiljem ning toimub tänapäevalgi. ulukloomade taltsutamist ja kodustamist mõistame darwini evolutsiooniõpetuse seisukohalt kui pikaajalist muutuvuse ja valiku protsessi, mida inimene on juhtinud aastatuhandete vältel. loomade kodustamise ja põlvnemise uurimiseks kasutatakse argeoloogia, etnograafia, keeleteaduse, süstemaatika, fülogeneesi, zoogeograafia, ökoloogia, võrdleva anatoomia, morgoloogia ja füsioloogia abi. zootehnikateadus on kõigi nimetatud teadusharude saavutused üldistanud põllumajandusloomade põlvnemis ja evolutsiooniteooriaks.
8. Kodustamise aeg ja kohad
loomade kodustamine on lähedalt seotud inimühiskonna arenguga ja sotsiaal-majanduslike tingimustega. kodustamise algus langeb kiviaega 12000-10000ekr. kõigepealt koer (alaska 20tuh, jaapan 12tuh, iraak iraan 12-10tuh, euroopa 8tuh aastat ekr.) lammas kits 9000 ekr edela aasias. siga 8000 ekr uus- guinea , tuhat aastat hiljem väike- aasia , lähis-ida ja arvatavasti ka euroopas. koduveis 7000 ekr põhja kreeka ja anatoolia. hobune 4000 ekr musta ja kaspia mere stepid. loomad kodustati kõge vanemate kultuurihällide piirkonnas kirde aafrika ja edela aasia. põhja aafrika ja praegune sahaara kõrb olid üks esimesi loomade kodustamise kohti kust koduloomad edasi levisid niiluse orgu. 5000-4000 ekr oli egiptuses juba arenenud loomakasvatused, kus koer siga kits veis ja hani olid tuntud koduloomadena. hiljem kodustati antiloobid eeslid ja kaamelid . tigrise ja eufrati jõgikond aasias (iraak) oli mesopotaamia kultuuride levikuala . nende jõgede lääne ja idapoolsetes mägedes kodustati kitsed lambad sead ja anti üle jõgede orgudesse, kus neid ja hiljem ka veiseid ning eesleid kasutati.
9. Veise ja lamba ulukeellased ning sugulased
Veis: eelased – ürgveis ehk tarvas , seebu ; sugulased: veised , jakid , kaguaasia veised ehk pühvlid, piisonid
lammas: eelased- mufloonilaadsed uluklambad (sugulased: lühisabalised jämevillalambad nn. maalambad ja pikasabalised lambad nn. meriino lammas) ja argalilaadsed uluklambad (sugulased: rasvõnnar ehk kurdjukk ja rasvsabalambad.
10. Hobuse ja sea ulukeellased ning sugulased
siga: eelane- euraasia uluksiga (sugulased: euroopa lühi ja pikakõrvalised kohalikud sead ja osa põhja hiina sigu ), kaguaasia uluksiga (sugulased: jaapani metssiga ja hiina kodusiga ), vahemere uluksiga (sugulased: naapoli, ibeeria ja mangalitsa tõud)
hobune: eelased- tarpan (sugulased: põhiliselt koduhobused), Prževalski hobune, mets eesel (sugulane: kodueesel)
11. Variatsioon-statistika osa tõuaretuses
12. Variatsioonirea hindamise ja võrdluse põhimõtted
Kvantitatiivses geneetikas on peatähelepanu pööratud mitte niivõrd isendite ja populatsiooni keskmise
geno- ja fenotüübiväärtuse selgitamisele eri tunnuste suhtes, kuivõrd tunnuste üldise fenotüübilise
variatsiooni põhjuste (allikate) selgitamisele - fenotüübilise dispersiooni komponentide määramisele.
Dispersioonikomponentide määramisel põhineb ka populatsiooni geneetiliste parameetrite arvutamine (h2, rG, SI, AV hindamine).
13. Dispersioonanalüüsi kasutamine
Fenotüübilise dispersiooni komponentide väärtuse suhtelise osatähtsuse hindamine, eriti
genotüübi- ja keskkonnadispersiooni suhte määramine on polümeersete tunnuste populatsioonigeneetika
üks põhieesmärke. Dispersioonikomponentide hindamine on eriti oluline valikuedu prognoosimisel ja
tunnuste päritavuse hindamisel. Päritavuse arvutamisel dispersioonanalüüsiga tuleb, nagu vanemate ja järglaste sarnasuse
määramiselgi, püüda nii täielikult kui võimalik elimineerida kõik mittegeneetilise erinevuse põhjused
sugulasrühmade vahel s.t., et kõik loomad tuleb viia mittegeneetiliste tegurite suhtes ühele tasemele.
Tavaliselt saavutatakse see loomade juhusliku valimi moodustamisega arvestades keskkonnatingimusi
(karjadesisene analüüs), loomade vanust ( eakaaslaste rühmad) ja andmeid ajavahemiku kohta (sama aasta,
sesoon). Erinevate faktorite mõju elimineerimiseks võib kasutada ka mitmefaktorilist dispersioonanalüüsi. Sel
juhul enne geneetilise faktori (ema, isa) mõju määramist tehakse kindlaks tähtsamate mittegeneetiliste
faktorite mõju osatähtsus uuritavale tunnusele.
14. t-testi kasutamine
t-testi kasutatakse keskväärtuste võrdlemiseks kas võrdse dispersiooniga üldkogumi korral, mittevõrdse dispersiooniga üldkogumi korral või kahe üldkogumi keskväärtuste võrdlmiseks sõltuvate vaatluste korral
15. Korrelatsioonanalüüsi kasutamine
Peamiseks põhjuseks, miks tunnuste vahel tekivad püsivad seosed, mis ei kao ka põlvkondade
jooksul, on pleiotroopsus , st. üks geen avaldab üheaegselt mõju mitmele tunnusele. Pleiotroopsusega
seletatakse geneetilise korrelatsiooni olemasolu tunnuste vahel.
Kui võtame vaatluse alla mitu tunnust, siis vaatame, kas need tunnused on teineteisest sõltuvad või
mitte. Korrelatsioonanalüüs selgitab tunnustevaheliste seoste tugevust ja suunda. Korrelatiivne muutlikkus
(kovariatsioon) on erinevate tunnuste vahel isesugune ja sõltub nii genotüübist kui ka keskkonnatingimustest .
Fenotüübiliste tunnuste vahel arvutatud korrelatsiooni nimetatakse fenotüübiliseks korrelatsiooniks.
Selektsiooniefektiivsuse prognoosimisel on aga olulisem teada geneetilisi korrelatsioone tunnuste vahel,
millised määratakse seoste uurimisega sugulasloomade rühmades.
Seoseid võib määrata ka põlvkondade vahel näiteks järglaste ja vanemate ühe ja sama tunnuse vahel.
Matemaatilise analüüsiga on võimalik määrata vaid tunnustevaheliste seoste olemasolu ja hinnata seoseid
kvantitatiivselt. Seoste põhjuste selgitamine kuulub bioloogia valdkonda. Tunnustevahelise seose
kvalitatiivset külge näitab korrelatsioonikordaja (-koefitsient). Ta näitab kuidas muutub üks tunnus, kui
teine tunnus suureneb või väheneb. Ta näitab seose tihedust ja suunda. Korrelatsioonikordajal on
kindlad piirid -1...+1. Need on ideaalsed väärtused ja praktilise analüüsi puhul tavaliselt ette ei tule. Kui ühe
tunnuse (x) suurenedes teise tunnuse (y) väärtus samuti suureneb, siis on tegemist positiivse
korrelatsiooniga. Kui aga ühe tunnuse suurenedes teine väheneb - negatiivse korrelatsiooniga.
Mida enam korrelatsioon läheneb ühele, seda tugevamad on seosed kahe tunnuse vahel.
Korrelatsiooni tihedust hinnatakse jär =
0,6 = tugev (tihe) seos rgmiselt:
16. Regressioonanalüüsi kasutamine
Korrelatsioonikordaja olulisust kontrollitakse tabeli andmete vastu. Kui korrelatsioonikordaja on oluline,
siis tehakse ka regressioonanalüüs. Regressioonanalüüsiga selgitatakse, kuidas muutub ühe tunnuse
arvuline väärtus, kui teise tunnuse arvuline väärtus muutub ühe ühiku võrra.
Kui r>0, siis ka b>0 ja vastupidi. Regressioonikordaja väljendatakse samades ühikutes nagu mõõtandmedki.
Näit. b piim/rasv,kg=19 kg. See tähendab, et piima rasvasisalduse suurenemisel (aretustöö tulemusena) 1 kg
võrra, suureneb lehmade piimatoodang 19 kg võrra. See tunnus, mis on murrujoone all, suureneb 1 ühiku (kg,
cm, mm jne.) võrra ja murrujoone peal olev tunnus mingi ühiku võrra.
17. Populatsiooni statistiline hinnang
18. Päritavuskoefitsient, selle arvutamine
Päritavuskoefitsient (h2) näitab, kui suures osas tunnuse fenotüübiline muutlikkus populatsioonis on
tingitud genotüübilisest muutlikkusest. Et valik kahe polümeerse tunnuse alusel baseerub isendite fenotüüpidel, on oluline teada, mil määral
tunnuse fenotüübiväärtuste variatsioon on tingitud genotüübiväärtuste erinevustest, ehk teiste sõnadega kui
täpselt saab tunnuse fenotüübiväärtuse alusel genotüübiväärtust hinnata. Seda geno- ja fenotüübidispersiooni
suhet nimetatakse päritavuseks h2. h2= σ2G/ σ2 P
19. Põlvnemistabel, selle hindamine
Sarnaste genotüüpide ühendamisel suureneb järglaste hulgas homosügootide osatähtsus. Genotüübilt
sarnased on aga omavahel geneetilises suguluses olevad loomad. Laiemas mõttes on omavahel geneetilises
suguluses need isendid, kellel on üks või mitu ühist eellast. Põllumajandusloomade juures räägitakse
harilikult sugulusest kitsamas mõttes: sugulasteks loetakse loomi, kellel on ühiseid eellasi kuni
5. põlvkonnani (kaasa arvatud), so. põlvnemistabeli 6. reani. Sugulasloomad on genotüübilt sarnasemad (omavad
rohkem samu alleele) kui antud populatsiooni loomad keskmiselt, sest nende geenid pärinevad ühiselt
eellaselt (ühistelt eellastelt).
20. Sugulus - ja inbreedingukoefitsient
Kahe isendi (X ja Y) geneetilist sugulust on võimalik mõõta suguluskoefitsiendiga (RXY).
Suguluskoefitsient (RXY)näitab kahe suguluses oleva isendi genotüüpide suhtelist sarnasust . Suguluskoefitsient vanema ja järglase vahel on 0,5, vanavanemaga on isendi suguluskoefitsient 0,25 jne. Õdede ( vendade ) vahel on see 0,5; poolõdede (-vendade) vahel aga 0,25.
Populatsiooni homosügootsust suurendab inbriiding ehk sisearetus. Kaks indiviidi, kellel on ühised
eellased, kannavad edasi sarnaseid geene. Kui neid loomi omavahel paaritada võivad järglastel kohtuda sarnased geenid. Sellist sugulaste omavahelist paarumist nimetatakse inbriidinguks. Inbriiding võib toimuda juhul kui omavahel paaritatakse ühte geneetiliselt sarnasesse gruppi kuuluvaid loomi ja sarnaste geenide kohtumise
tõenäosust peetakse tegelikust väiksemaks. Seda võib nimetada ka aktiivseks inbriidinguks. Inbriiding võib
toimuda ka väikses populatsioonis loomade väikses arvu tõttu, kus suure tõenäosusega kohtuvad suguluses
olevate loomade sarnased geenid. Seda võib nimetada passiivseks inbriidinguks. Isendi X inbriidingukoefitsient (Fx) näitab tema vanemate geneetilisest sugulusest tingitud homosügootsuse suurenemise tõenäosust ehk samade alleelide kohtumise tõenäosust. Keskmise inbriidingukoefitsiendi põhjal saab otsustada selle üle, mil määral populatsioon kaldub
kõrvale juhuslikust ristumisest e. panmiksisest isenditevahelise suguluse tõttu ja kuidas muutub
genotüübisagedus populatsioonis. Inbriidinguga suureneb homosügootsete ja väheneb heterosügootsete
isendite arv populatsioonis iga põlvkonnaga.
21. Kehaehituse põhiregioonid
pea- luuliseks aluseks kolju , suheliselt püsiv, kuid iseloomulik vorm; avaldub tõu või tootmissuunale, aga isegi vanemaid meenutav kuju; hinnatakse pea pikkust, laiust, kuju, suurust ja profiili
kael- hinnatakse pikkust, paksust ja ülaserva sirgust, nahapaksust mõõdetakse kaelavoldilt, kiirushobustel ja piimalehmadel tähtsaks tasakaalu säilitavaks kehaosaks
turi- paikneb esimeste rinnalülide ogajätkete ja abaluukõhrete piirkonnas, kiirushobustele ja piimalehmadele tüüpiline kitsas ja kõrge turi, raskeveohobustele ja lihaveistele aga lai ja lihaseline.
selg- turja ja lande vaheline ala. iseloomulik on seljajoone sigus, selja laius ja ühtlane liitumine turja või landega.
lanne ehk nimme - ühendab selga ja laudjat, lihaloomadel on landeosa hea lihastiku asupaik.
õlgmik- on aba- ja õlavarreluule toetuv osa. loomaliikuvusele jalihakoe ladestumisele tähtis piirkond, luude omavaheline nurk väga erinev, nõrgem lihastus on tüüpiline piimaveistele ja kiirushobustele. lihasigadel, -veistel ja raskeveohobustel katab õlgmikku massiivne lihastik .
rind- mahutab kopsud ja südame. selgroog, roided , rinnak ja vahelihas määravad tema mahukuse. suheliselt suurt mahtu vajavad kiirushobused ja piimalehmad. hinnatakse mahtu, roiete pikkust ja asendit telgskeleti suhtes. roiete nähtavus iseloomustab looma toitumust.
kere keskosa ehk kõht- mahutab siseorganeid, rohusööjatel on mahukad.
jäsemed- peavad olema tugevad, hea seisuga nii eest,küljelt kui ka tagant vaates. pikendab produktiivlooma eluiga.
sõrad ja kabjad- kuju ja sarvkoe omadused. loomad vajavad sõrahoolet eriti noorloomad.
udar ja nisad - kindustavad järglased emapiimaga. eriti tähtis veistel ja kitsedel. piimalehmade hindamisel antakse 40-50% pallidest udara eest. udara kuju, kinnitust, pikkust, näärmelisust ja verevarustust , nisade mõõtmeid ja asetust hinnatakse. emistel tuleb veel arvesse nisade arv kui põrsaste toitmise eeldus.
22. Eri tootmistüübile omane kehaehitus
Hingamistüüp ehk leptosoomne tüüp.
Sellise konstitutsioonitüübiga loomi iseloomustab kiire ainevahetus, kus ülekaalus on oksüdeerimisprotsessid. Neil on hästiarenenud hingamis- ja vereringeorganid. Neil on pikk, sügav ja kitsas rind. Roided asetsevad üksteisest kaugel ja on tugevasti tahapoole kaardunud. Seega roiete- ja selgroovaheline kraniaalne nurk on nüri. Looma kehakontuur nii külg- kui ka pealtvaates on kolmnurkne. Sellesse tüüpi kuuluvad piimaveised, kiirushobused, munakanad.
Seedetüüp ehk eurüsoomne tüüp. Nii külg- kui pealtvaates omavad ristküliku kontuure.
Turi on laiem. Laudja laius ei ületa eriti eeskeha laiust. Neil on lühike silindriline
rinnakorv , peaaegu vertikaalselt asetsevate roietega. Hingamis- ja vereringeelundid on
vähem arenenud. Loomad nuumuvad hästi ja koguvad rasva nahaalusesse sidekoesse ning
seedeorganite vahele. Seda tüüpi on lihaveised, sead, lihalambad ja ka lihakana tõud.
Vahepealne ehk mesosoomne tüüp. Siia kuuluvad ühele või teisele poole kalduvad ja
ühe tüübi alla raskesti klassifitseeritavad loomad.
23. Konstitutsioonitüübid
Tihke ehk tugev konstitutsioon.
Nahk on tihke, küllalt õhuke, nahaalune rasv- ja lihaskude on vähearenenud ja lihastik
väikesemahuline, luustik on tugev ja peen. Hästi on arenenud hingamis-, vereringe - ja
suguorganid ning piimanäärmed. Siia kuulub enamik piimatõugu veiseid, kiirushobused ja
munakanad.
Õrn konstitutsioon.
Õhuke ja hästiliikuv nahk, mis kaelal ja udaral moodustab kurdusid, luustik peen, lihastik
vähearenenud, karvkate hõre, peen. Pea kerge, jalad ja saba peened. Ka sarved on peened.
Siia kuuluvad ülearenenud tõud - džörsi veisetõug, araabia hobusetõug.
Kohev konstitutsioon.
Hästiarenenud nahaalune rasv- ja sidekude. Samuti lihastik. Seetõttu lihaskude on lopsakas,
läbikasvanud rasvkoega, nahk on paks ja kaetud tiheda karvastikuga. See konstitutsioonitüüp
on omane lihaloomadele - sead, lihatõugu veised.
Toores konstitutsioon. Pea suur, luustik massiivne, lihastik mahukas, nahk paks ja kaetud
jämeda karvastikuga. Tavaliselt on nad flegmaatilise närvitüübiga. See konstitutsioonitüüp
on omane tööveistele (hall ukraina veis), ardenni tõugu hobune.
Peale eelnimetatud konstitutsioonitüüpide eristatakse veel kombineeritud tüüpe:
Toores-tihke – see on omane mäestiku veistele (näit. simmentali tõug).
Õrn-tihke – omane piimaveistele ja kiirushobustele.
Õrn-kohev – omane lihatõugu veistele.
Toores-kohev - kõige ebasoovitavam tüüp. Niisuguse konstitutsiooniga loomad on vähe
vastupidavad ja haigustele vastuvõtlikud.
Eristatakse järgmisi konditsiooni astmeid:
1. Töökonditsioon. Tööjõudluse jaoks on ka vaja reservaineid, et kindlustada lühikestel
perioodidel töövõime ka ülepingutuse korral. Siin ei ole rasvkude mahukas. Tavaliselt on
vaatlemisel näha lihaste kontuurid ja märgatav on roiete olemasolu.
2. Sugukonditsioon. See peab tagama hea sugulise aktiivsuse ja sugurakkude produktsiooni.
Siin on tähtis mikro - ja makroelementide ning vitamiinide varu. Roided on nõrgalt
eristatavad. Ei tohi olla ületoidetud.
3. Näituse konditsioon . Pisut ületoidetud. Roided pole märgatavad ja hea toitumus tagab
kena välimuse.
4. Nuumakonditsioon. Roided ei ole märgatavad. Nahaalune rasvkude paks ja lihastik
mahukas.
5. Patoloogiline konditsioon:
a) liigne rasvumine – tingitud kõrvalekaldest endokriinorganite sekretsioonis või muu
patoloogia .
b) näljakonditsioon e. kurtumus - tingitud organismi haigestumisest.
Loomakasvatuses välditakse näljakonditsiooni kujunemist. Kui prognoos on
ebasoodne, realiseeritakse loom lihaks enne toitumuse halvenemist.
24. Loomade siseehitus e interjöör
Siseehituse e. interjööri all mõistetakse organsüsteemide, organite, kudede ja rakkude
sisemist ehitust, nende morfoloogilist ja histoloogilist koostist ning funktsionaalseid talitlusi.
Interjööri tundmaõppimiseks on vaja rakendada morfoloogilisi, histoloogilisi ja füsioloogilisi
uurimismenetlusi. Teatud siseehituse tunnuseid on võimalik hinnata ka väliste tunnuste
kaudu. Näiteks udara kandeaparaadi tugevust ja verevarustust saab hinnata ka välise vaatluse
teel.
25. Loomade mõõtmine ja tähtsamad mõõtmed
Mõõtmine fikseerib looma välisvormid täpselt. mõõduvahenditeks on mõõtkepp, -sirkel ja – lint . mõõtmisel on vajalik 2 punkti, milleks on tavaliselt liigest välispinnad ja luude otspinnad. nii mõõdetakse pikkus- ja laiusmõõtmete korral. kõrgusmõõtmed võetakse maapinnast teatud luulise pinnani. ümbermõõte on üksikud ja võetakse piirkonna peenemast kohast. loomi mõõdetakse tasasel ja kõval pinnal. loom peab seisma nii, et pea on normaalasendis ja keharaskus on jagunenud võrdselt neljale jalale. mõõtja peab liikuma aeglaselt ja kohtlema looma sõbralikult. kui loom on rahutu loomuga, tuleb tabada hetke, kui ta läbib normaalasendi. selleks peab olema suur kogemus ja täpsuse mõttes on vajalik mõõtmise kordamist. mõõtmete arv on erinev loomaliigiti ja sõltub eesmärgist. kõige arvukamalt võetakse mõõtmeid teadustöös. arvukamalt võetakse mõõtmeid kandmisel tõuraamatusse. muudel juhtudel piirdutakse üksikute mõõtmetega. näiteks mitme loomaliigi kehamassi saab määrata suure tõenäosusega kere ümbermõõdu ja suurust turjakõrguse järgi. aretusõpetuse seisukohalt loetakse tähtsamateks mõõtmed loomade kandmiseks tõuraamatusse. mõõtmete nimetused on sageli pikad, mistõttu kasutatakse üldtuntud lühendeid.
veiste mõõtmed: ristluu kõrgus (rk) – mõõtekepiga ristluu kõrgemast punktist maapinnani; rinnasügavus (rs) – mõõtekepiga esijalgade tagant turjalt rinnakuni; laudja laius (ll2) – mõõtsirkliga puusaliigeste külgmiste punktide vahe; laudja pikkus (lp) – mõõtsirkliga puusa - ja päraluunuki vahe; kere põikpikkus lindiga (kppl)- õlaliigese esi- ja päraluunuki tagapinna vahe; rinnaümbermõõt (rü) – mõõtlindiga esijalgade tagant ümebr rinna; kehamass – kaalumisel või spetsiaalse mõõtlindiga rinnaümbermõõdu alusel.
sigade mõõtmed: eestis pole kehtestatud nõuet sigu mõõta ei hindamisel ega tõuraamatusse võtmisel. üldiselt on küllalt tähtis teada järgmisi mõõtmeid: kere pikkus (kp) – mõõtlindiga otsmikukandist kui sabajuureni; rinnaümbermõõt (rü) – esijalgade tagant ümber rinna; kehamass – kaalumisel või spetsiaalse mõõtlindiga rinnaümbermõõdu alusel.
Lammaste mõõtmed: lammaste mõõtmist tõuaretuseeskirjad ei seadusta. lambaid vaid kaalutakse sünnil, võõrutamisel ja hindamisel.
Hobuste mõõtmed: turjakõrgus (tk) – mõõtkepiga turja kõrgeimast punktist maapinnani; kere põikpikkus (kppk) – mõõtkepiga õlaliigese esi- ja päranuki tagapinnani; rinnaümbermõõt (rü) – mõõtlindiga esijalgade tagant ümber rinna; kämblaümbermõõt (kü) – mõõtlindiga kämblaluu peenemast kohast.
26. Välimiku hindamise põhimõtted
välimikku fikseeritakse ja hinnatakse noorloomade viimisel põhi- või aretuskarja, järglaste alusel isasloomade aretusväärtuste selgitamisel , loomade kandmisel tõuraamatusse, näitusel ja konkurssidel. välimiku hindamise ja fikseerimise viisid on erinevad. põhimõtteliselt võib fikseerida välimikku kolmel viisil : silmajärgi, mõõtmisega, pildistamisel
27. Veiste välimiku lineaarne hindamine
1974. a. lõi Henderson BLUP ehk parima lineaarse veatu prognoosi. hinnati 2 grupis: esmaspoegijad ja vanemad tütred, täpsustati vanus-sesooni arvestust. kehtestati 0 baas, milleks oli 1972a. esmaskordselt poeginud lehmade keskmine. BLUP isamudelit rakendati kõikide loomaliikide juures. 1989a. tunnustati BLUP loomamudel piimaveiste geneetilise hindamise meetodina.
28. Kasvu ja arengu etapilisus
Organismi arengu ja kasvu intensiivsus ei ole eluaja jooksul ühesugune. Seepärast jaotatakse
põllumajandusloomade ontogenees järgmisteks perioodideks:
1. Looteline e. embrüonaalne periood
1.1. idulase e. embrüoperiood
1.2. eellooteperiood
1.3. looteperiood
Looteline areng algab pärast viljastumist sügoodi e. isendi tekkimisega ja lõpeb
sünniga. Looteline areng (tiinus) kestab keskmiselt hobusel 340, veisel 280, lambal 152 ja
seal 114 päeva.
Idulasperiood kestab veistel 5, lammastel 4 ja sigadel 3 nädalat. Sellel perioodil
toimub intensiivne rakkude diferentseerumine ning primitiivorganite kujunemine.
Idulasperioodil pannakse alus elutähtsatele organitele ja organsüsteemidele, nagu
seedeaparaat, maks, neerud , süda jt. Absoluutne kasv on sel ajal väike, kuid suhteline kasv
suur ja diferentseerumine väga kiire. Loote arengu seisukohalt on idulasperiood üks
ohtlikemaid, sest sel ajal on ta ema kui puhverorganismi kaudu kõige enam mõjutatav
erinevatest keskkonnateguritest. Emaslooma söötmine, pidamine ja füsioloogiline seisund
idulasperioodil mõjutavad järglase eluvõimet, tervist ja hilisemat jõudlusvõimet. Ebasoodsate
emaslooma söötmis- pidamistingimuste korral võib embrüo hukkuda (embrüonaalne surm).
Väliselt ei ole see praktiliselt märgatav. Enamasti saab seda kindlaks teha emaloomal
normaalsest pikema innatsükli ilmnemisel peale viimast seemendust. Näiteks lehma
keskmine innatsükkel on keskmiselt 21 päeva. Kui peale viimast seemendust ilmneb korduv
ind mitte 21-päeval, vaid alles 35-päeval, siis võib eeldada, et lehm küll tiinestus, kuid mingil
põhjusel embrüo suri.
Eellooteperioodil toimub põhiliselt organogenees, kus formeeruvad organite
morfoloogilised iseärasused ja kujunevad tõulised erinevused. Tekib kõhreline skelett .
Hakkab kujunema närvisüsteem, tekivad piima- ja sugunäärmete algmed. Sugupoolt saab
kindlaks määrata välistunnuste järgi. Sel perioodil on areng kiire ja suhteline kasv suur, kuid
absoluutne kasv väike. Eellooteperiood kestab veistel 4, lammastel 3 ja sigadel 2 nädalat.
Looteperiood ehk pärislooteperiood on kõige pikem ning kestab loomade
sündimiseni. Loomaliigiti on selle perioodi kestus veistel 32, lammastel 15 ja sigadel 11
nädalat. Looteperioodil arenguprotsesside intensiivsus langeb, kuid loote kasv on kiire, eriti
perioodi teisel poolel. Seda tuleb arvestada eriti emasloomade söötmisel, kus vajalikule
söödakogusele lisatakse ca 10% lisa loote tarbeks. Lisaks täiendavale söödakogusele tuleb
arvestada ka selle kvaliteeti. Madalakvaliteediline või riknenud sööt ning halvad
pidamistingimused võivad põhjustada aborte , enneaegset sünnitust või surnult sünde.
2. Lootejärgne e. postembrüonaalne periood
2.1 vastsündinuperiood
2.2 piimaperiood
2.3 puberteedi e. sugulise küpsemise periood
2.4 täiskasvanuperiood
2.5 vananemis- e. raukumisperiood.
Lootejärgne kasv ja arengu periood kestab noorlooma sünnist surmani. Kuna
põllumajandusloomade eluea pikkus on reguleeritud inimese poolt, siis jääb see tunduvalt
lühemaks nende bioloogilisest elutsüklist. Ainult väga hinnalisi tõuhobuseid või teiste liikide
rekordloomi võidakse pidada kuni bioloogilise vananemise lõpuni.
Vastsündinuperiood algab sünnitusega. Sünnituse kulg sõltub loote sünnimassist ja ema
tervislikust seisundist. Sünnituse käigus tuleb rangelt järgida hügieenireegleid, sest
nakatumise korral patogeensete mikroobidega saab ohustatud nii loote kui ka ema tervis. ja
kestab mõnest päevast 2...3 nädalani. Sünnimassist sõltub sünnituse kulg. Liiga suure järglase
korral tekib probleeme loote väljutamisega. Vastsündinu organismis toimuvad tähtsad
muutused. Vereloome läheb maksas ja põrnast üle luuüdisse. Kujuneb välja närvi-,
hormonaal-, ensüümne ja immuunsüsteem. Vahetub organismi gaasivahetus - ja toitumisviis.
Vastsündinu esimeseks söödaks on emapiim . Esimestel päevadel on emapiimale iseloomulik
kõrge globuliinide ja antikehade sisaldus, mis tagavad järglasele immuunsuse. Sellist piima
nimetatakse ternespiimaks ehk terneks. Globuliinide ja antikehade sisaldus ternespiimas
väheneb iga tunniga. Seepärast on oluline, et vastsündinu saaks ternest võimalikult kiiresti
pärast sündi. Vastsündinul kujuneb välja termoregulatsioon . Tiheda karvkattega vastsündinud ( vasikad , varsad, talled jne.) kohanevad keskkonnatemperatuuriga suhteliselt kiirest, kuid
põrsad vajavad esialgu isegi lokaalset soojendust.
Piimaperioodil on noorlooma põhisöödaks ema- või segupiim. Märad ja uted
kasvatavad järglased üles oma piimaga . Lehmapiim on vajalik inimtoiduna ja emiste
kasutamise intensiivistamiseks võõrutatakse põrsad juba neljanädalaselt, mistõttu vasikatele
ja põrsastele antakse piimaasendajaid.
Piimaperiood kestab kuni võõrutamiseni (varsad, talled, põrsad) või piimasöötade
andmine (vasikad) lõpetamiseni. Noorlooma vanus sel ajal võib varieeruda suurel määral,
kuid enamasti toimub see 4...6 kuu vanuselt. Põrsad 2-6 nädala vanuselt.
Tähtis on, et selleks ajaks on noorloom harjunud sööma liigile omaseid söötasid.
Piimaperioodil on hea juurdekasv. Absoluutne juurdekasv saavutab maksimumi .
Aktiviseerub ka endokriinsüsteem. Muutub mitmekesisemaks hormoonide ja teiste
bioaktiivsete ainete spekter .
Sugulise küpsemise e. puberteediperiood algab peaaegu kõigil
põllumajandusloomadel pooleaastaselt (hobusel 2. eluaastal ). Sel perioodil arenevad kiiresti
suguorganid ja hormonaalsüsteem, tekivad sekundaarsed sugutunnused ning kujunevad välja
seksuaalrefleksid. Noorloomade kehavormid muutuvad sugupoolele iseloomulikuks. Kuid
bioloogiliselt, füsioloogiliselt ega ka majanduslikult pole õige selles vanuses emasloomi
tiinestada, sest sellega kaasneks kasvu pidurdumine ja jõudlus jääks väikeseks. Sellel
perioodil on organismi kasv kõige intensiivsem, mistõttu tuleks jälgida, et noorloomad
saaksid nõuetekohaselt söödetud. Puberteediperioodil toimub noorloomade valik aretusrühma
(järgmise põlvkonna vanemad). Aretusrühma (ehk põhikarja täienduseks) valitud noorloomad
seemendatakse ning ülejäänud praagitakse. Optimaalseks seemendusvanuseks on nooremistel
ja -uttedel 8...10 kuud, lehmikutel 15...18 kuud ja noormäradel 3. eluaasta . Isasloomade
sugulise kasutamise algus võib olla isegi nooremas vanuses.
Täiskasvanuperiood ei alga veel 1. seemendusest ega 1. poegimisest. Noor
organism kasvab veel 2. ja 3. sigimistsükli jooksul. Samuti jätkub piima- ja sugunäärmete
areng. Täiskasvanuks saavad sugusead ja -lambad 2-aastaselt, veised ja hobused 4-...5-
aastaselt. Seepärast tuleb arvestada söötmisel esimeste sigimistsüklite jooksul lisasööta
organismi kasvuks.
Täiskasvanuna on looma suguorganid ja piimanäärmed saavutanud funktsionaalse
täiuse. Siis sigivad nad regulaarselt ning annavad tugevaid ja terveid järglasi ning nende
jõudlus on suurim Head söötmis-pidamistingimused tagavad suure produktiivsuse pika eluaja
jooksul.
Vananemis- e. raukumisperiood saabub põllumajandusloomadel haruharva, sest
enamasti nad enne bioloogilist vananemist praagitakse. Kui sigimishäired, udarahaigused või
muud haigused pole ohustanud sugulooma tervist, jõuavad nad vanusesse, kus nende
produktiivsus hakkab langema. Sellega võib märkida jõudmist vananemisperioodi.
Vananemise algus on liigiomane, aga samuti väga individuaalne, kuid sõltub suurel
noorlooma söötmisest ja pidamisest.
Produktiivsuse langus olenemata põhjusest alandab looma pidamise majanduslikku
efektiivsust . Kui produktiivsus ja majanduslik efektiivsus langeb alla karja keskmise, siis
loom praagitakse. Seega tuleb vahet teha eluea ja kasutusea vahel. Eluiga on
põllumajandusloomadel märgatavalt pikem kui kasutusiga .
29. Kasvu ja arengu seaduspärasused
Kasv ja areng ei ole ontogeneesi jooksul ühtlane. Kasvu seaduspärasusi on uurinud
paljude maade teadlased. Vene teadlane Tširvinski lähtus oma uurimusel sellest, et luude
kasv väljendab ühtlasi ka kehaosade kasvu. Ta uuris mäletsejaliste skeleti kasvu normaalsetes söötmistingimustes ning leidis, et luud kasvavad lootelisel ja lootejärgsel perioodil erinevalt.
Lammaste luude kasvukoefitsiendid lootejärgsel perioodil arvutas ta järgmise valemi alusel
Kasvukoefitsent, k=täiskasvanu luude mass/sünnijärgse looma luude mass
I seaduspärasus
Organid , mis kasvavad aeglaselt looteperioodil, kasvavad kiiremini lootejärgsel perioodil ja
vastupidi.
Keskkonnateguritest mõjutab kasvu kõige enam söötmine. Sööt peab sisaldama kõiki
toitaineid, millest ehitatakse üles luu- ja lihaskude ning siseorganid . Eelnimetatud teadlased
uurisid lammaste organite ja luude organite kasvu nõrgal ja tugeval söötmisel nii
looteperioodil kui ka lootejärgsel perioodil. Leiti, et tiine ute puuduliku söötmise korral olid
talled sündides väikesed ja lühikeste jalgadega . Seda nähtust nimetati embrüonalismiks.
Seega mõjutas puudulik söötmine kõige enam embrüonaalsel perioodil kiiremini kasvavaid
luid . Lootejärgsel perioodil puudulikult söödetud talled jäid kõrgejalgseteks, lühikese ja
kitsakehalisteks. A.A. Maligonov nimetas seda infantilismiks. Infantiilne loom sarnaneb kehaproportsioonides vastsündinuga. Seega jõuti järeldusele, et kõige enam mõjutab
söötmine perioodil kiiremini kasvavad luud ja organid.
Nende tähelepanekute alusel formuleeriti ka teine kasvu ja arengu seaduspärasus.
II seaduspärasus:
Puudulik söötmine või haigus mingil kasvuperioodil pidurdab kõige enam nende
luude ja organite kasvu, milliste kasvuintensiivsus on sel perioodil suurim.
Puuduliku söötmise või haiguse negatiivse mõju suurus luude ja organite kasvule
sõltub ebasoodsate tingimuste kestvusest. Mida kauem see on kestnud ja mida puudulikum on
arenemine, seda vähem on võimalik mahajäämust kompenseerida. Kui vaegsöötmine ei toimu
pikka aega, on võimalik järgneval perioodil kasvu kompenseerida. Liigiti on see erinev ja
sõltub kasvuperioodist. Põllumajandusloomadest suhteliselt suurema
kompensatsioonivõimega on rohusööjad, eriti veis, vähem lammas ja tagasihoidlikumad on
sead. Seetõttu kängunud põrsad enamasti hukatakse.
30. Kasvu ja arengut mõjutavad tegurid
looteperioodil mõjutavad tegurid : loote genotüüp, emaka keskkond, ema suurus, vanus, toitumus, pesakonna suurus, kliima, majandamine
lootejärgne perioodil mõjutavad tegurid: ema ja järglase genotüüp, ema vanus, järglase sugupool , ema piimakus ja toitmine , järglase sünnimass, võõrutamisvanus, kohanemisvõime, keskkonna kliima, majandamine
31. Varavalmivus ja kasutamisiga
Varavalmivus on organismi omadus kiiremini kasvada ja areneda tasemeni, mis
võimaldab looma kasutada järglaste ning piima-, liha- ja muu toodangu saamiseks, ilma et
edasine arenemine ja eluea pikkus selle all kannataks. Seega varavalmivusega taotletakse
loomakasvatussaaduste tootmise suuremat majanduslikku efektiivsust. Varavalmivuse
määramise aluseks võib olla suguküpseks saamise aeg, sugulise kasutamise algus, tootmiseks
või tööks kasutamise algus või kasvuintensiivsus. Põllumajandusloomade juures taotletakse
enamasti seda, et noorlooma saaks võimalikult varem kasutada produktiivloomana, et
vähendada üleskasvatamise kulutusi. Lihaloomade puhul püütakse vähendada aega
tapaküpseks saamiseni .
Seda saavutatakse intensiivse söötmise ja optimaalsete pidamistingimuste tagamisega.
Kuivõrd kasvuprotsess baseerub mitoosile ja ainevahetuse kiirusele, siis lisaks
keskkonnateguritele sõltub varavalmivus ka geneetilistest teguritest. Seepärast saab
varavalmivust suurendada ainult sihipärase valiku teel. On täheldatud, et varavalmivad
loomad on suhteliselt madalamad ja laiemad. Luude epifüüsid luustuvad varem, hambad
vahetuvad kiiremini, ainevahetus on kiirem. Varavalmivamad loomad saavutavad kiiremini
organismi täiskasvanu faasi ning neil on lühem eluiga kui hiljavalmivatel loomadel. Järelikult
varavalmivus on pöördvõrdeline eluea pikkusega. Seepärast taotletakse kiiret varavalmivust
just lihaloomadel ( tarbeloomadel ), kelle eluiga on lühike. Seakasvatuses on varavalmivus
väga tähtis. Tavapäraselt realiseeritakse nuumsead 100 kg raskuselt ja nende vanus peaks
olema 6 kuud e. 180 päeva. Intensiivsem söötmine või tõugude ristamine lühendab seda
vanust 2...3 nädalat. Sellega suureneb majanduslik efektiivsus, sest lüheneb tapaküpsuse
saavutamise aeg, mis omakorda võimaldab vabanevat sulupinda kasutada uute sigade
nuumamiseks.
Suguloomadel ja tööloomadel, kelle eluiga peaks olema pikem, taotletakse mõõdukat
varavalmivust. Samuti piimaveistel eelistatakse mõõdukat varavalmivust. Seepärast ei
taotleta noorloomade üleskasvatamisel maksimaalseid massi-iibeid, vaid toidetakse
normaalsel tasemel ja välditakse organismi ületoitmist ja kasvamist.
Lehmadel on varavalmivuse näitajaks tavaliselt esimese seemenduse vanus ja
esmaspoegimise iga (EPI). On leitud, et ka tiinuse kestus väljendab varavalmivust. Näiteks
eesti veisetõugude tiinuse kestus varieerub järgnevalt (Saveli, 1970): eesti holsteini tõul 278
päeva, eesti punase tõul 282 päeva ja eesti maakarjal 281 päeva. Siit võib järeldada, eesti
holsteini tõug on veidi varavalmivam kui teised tõud.
Kasutusiga.
Majanduslik kasutusiga oleneb sellest, milleks looma peetakse. Näiteks
tarbeloomadel on kasutusiga lühem kui suguloomadel. Kasulikum on see loom, kes saab
kiiresti suguküpseks ning annab noores eas täisväärtuslikke järglasi ja toodangut. Sugusigu ja
-lambaid praagitakse tavaliselt 3. või 4. eluaastal, veiseid 4-5.eluaastal so. täiskasvanuks
saades. Majanduslikust efektiivsuse seisukohast on see liiga lühike. Põhjuseks on siin ilmselt
halvad söötmis-pidamistingimused ning tervisehäired, mis põhjustavad loomade enneaegset
praakimist. Liiga lühike kasutusiga on majanduslikult ebaefektiivne kahel põhjusel: 1)
lühikese kasutusea korral vajatakse rohkem noorloomi karja täienduseks (järgmise põlvkonna
vanemateks). Noorloomade üleskasvatamise kulud tuleb katta aga toodangu müügist. Seega
liiga lühikese kasutusea korral suurenevad kulutused noorkarja üleskasvatamisele, mistõttu
väheneb kogukasum. 2) mida suurem on karja täienduseks valitud noorloomade osatähtsus
kogupopulatsioonist, seda väiksem on selektsioonidiferents, mis omakorda vähendab
valikuedu ning geneetilisest parenemisest saadavat enamtulu.
32. Pml aretuse seaduse põhiseisukohad
tõuraamatusse või aretusregistrisse kandmise alused ja tõuraamatu või aretusregistri pidamise kord; aretuslooma põlvnemise registreemise ning põlvnemise õigsuse kontrollimise kord; aretuslooma jõudlusanmete ja geneetilise väärtuse hindamistulemuste kasutamise kord; aretuslooma ja aretusmaterjali aretuseks sobivaks tunnistamise kord; emaslooma seemendusandmete registeerimise kord; põllumajanduslooma, keda soovitakse tõuraamatusse või aretusregistrisse kanda, identifitseerimise ja sele üle arvestuse pidamise kord; seemendamise koolitusprogrammid ning seemendaja tunnistuse saamise nõuded ja tunnistuse väljastamise kord.
ohustatud tõul on lisaks: tõunimi, millesse kuuluvat põllumajanduslooma on lubatud kasutada ohustatud tõugu põllumajanduslooma aretuses, ja selle tõu kasutamise põhjendus; ohustatud tõugu põllumajanduslooma aretuses kasutatavate loomade arv ja tähtaeg, mille jooksul on lubatud teist tõugu põllumajanduslooma aretusmaterjali kasutamine.
33. Põllumajandusloomade märgistamine
märgistamisel kollased kõrvamärgid kordumatute registrinumbritega karjas. kõrvamärkidega varustab jõudluskontrollikeskus. märgistavad jõudluskontrolli läbiviija (omanik), veterinaararst. registeerib PRIA: andmed sünnist, hukkamisest, tapmisest või tõumüügist. Märgistamiseks on 3 võimalust: kõrvamärk (veised, sead, lambad, kitsed, karusloomad); kirjeldamine (hobused, põllumajanduslinnud, mesilased); elektrooniline kiip. Kõrvamärgil on numbrile lisand EE, mis muudab registrinumbri kordumatuks maailmas. Lisaks neile kasutatakse ka veel tätoveerimist, sälkimist, numbri põletamist või külmutamist, rõngastamist.
34. Aretusmaterjalide iseloomustus
sperma - hangitakse kunstliku vagiina abil kas emasloomal, isasloomal või kaavikul. ejekulaadis hinnatakse mahtu, spermide kontsentratsiooni ja aktiivsust, mille alusel määratakse lahjendusaste. on võimalik eraldada X ja Y spermid. lahjendamise eesmärk on mahu suurendamine ja spermide eluvõime säilitamine väliskeskkonnas, mis võimaldab transportida kaugemale ja efektiivsemalt kasutada.
embrüosiirdamine – püüti hormonaalse töötlemise kaudu suurendada sigimistsüklis valmivate munarakkude arvu, kuid igale loomaliigile on looduslikult määratud optimaalne loodete arv üheaegseks kasvuks emaihus. hormonaalse töötlemise kaudu saadi suurem arv valmis munarakke, mis pesti välja ja siis viljastati väljaspool keha, ning kanti üle teistele emasloomadele. nii saadi korraga suurem hulk noorloomi ühelt emasloomalt.
35. Jõudluskontrolli põhimõtted
haarab andmestikku : sünniandmed (aeg, vanemad, koht); märgistamine (viis, number või kirjeldus); kasvuandmed; välimik ja mõõtmed; sigimisnäitajad, seemendused, poegimised, järglaste arv ja registrinumbrid; jõudlusnäitajad.
36. Veiste jõudluskontrolli läbiviimine
eraldi on seadustatud piima- ja lihaveiste jõudluskontroll. mõlemale on jõudluskontroll kohustuslik aretus ja tõukarjades, soovitatav tootmiskarjadele. Kontrollis olevad veised peavad olema märgistatud ja põlvnemine registeeritud.
37. Sigade jõudluskontrolli läbiviimine
suurmajandites toimus ettevõtte tasemel. kohustuslik kõigis aretuskarjades ja nendes, kus toodetakse ristandsugusigu. fikseeriti nn liikumisandmed : sünd, müük, tapamaja , jõudlusandmed: kehamass, kasvukiirus, viljakus.
38. Piimajõudluse mõiste ja mõõtmine
jõudluseks nimetatakse loomde võimet toota teatud tingimustes ja teatud ajavahemikul vajalik kogus kvaliteetseid loomakasvatussaadusi või veojõudu. jõudlus on loomakasvatuse toodang ehk tulemus. hinnatakse toodangu mahtu ehk kvantiteeti ja väärtust ehk kvaliteeti. kogutoodangu mahu suurendamine ja kvaliteedi parandamine on rahvamajandusliku tähtsusega et paremini rahuldada elanikkonna vajadusi toiduanete, elutarbeliste esemeta ja muu vajaliku järele.
mõõdab jõudluskontrollikeskus, kes kogub kontroll-lüpside piima näidised ja siis teostab mõõtmised. kontroll-lüpsid kord kuus: piima-,rasva- ja valgukogus; rasva-, valgu- ja laktoosisisaldus. Kvaliteet: somaatiliste rakkude arv, bakterite arv, ammoniaagisisaldus. Kontrollperiood: minimaalselt 3 kontroll-lüpsi, 305 päeva jõudlus, aasta jõudlus, eluajajõudlus.
39. Lehma piimajõudlus
2002 aastal keskmiselt 5138kg lehma kohta; 2004a 5528kg; 2005a 5886kg; 2007a 6368kg; 2008a 6765kg; 2010a 6977kg
40. Sigimise seos lehma piimajõudlusega
41. Mära, emise ja ute piimajõudlus
emis- 6...8kg päevas, 3.nädalal 15 kg, 8 nädala jooksul 350....450kg
utt- piimatõud 500...700kg aga äärmisel juhul ka 1200kg
mära- suurem piimakus raskeveo ehk külmaverelised tõud (3000.....6000kg)
42. Nuumajõudluse hindamine
sigade ja lihaveiste nuumajõudlust hinnatakse katsejaamades või aretusfarmides: hinnatakse massi-iivet, kasvukiirust, toitumust, kehamassi, söödaväärinust (ainult katsejaamas), on lisandunud ultraheliaparaadiga elupuhune tailihasisalduse mõõtmine.
43. Lihajõudluse hindamine
lihajõudlust hinnatakse: tapa ehk rümbamass, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel. tapasaagis on tapakaalu suhe tapaeelse kehamassiga protsentides. oleneb loomaliigist, toitumusest, vanusest , tõust ja sugupoolest.
44. Liha kvaliteedi hindamine
PSE-liha (pale – kahvatu, soft – pehme, exudative – vesine); DFD-liha (dark – tume, firm – tuim , dry – kuiv). PSE –lihaga kaasneb rida tehnoloogilisi, majanduslikke ja organoleptilisi probleeme: elupuhused (sead on kergesti ärrituvad, stressitundlikud, transpordistressi tõttu on võimalik sigade hukkumine, tekib palju nahavigastusi, kaaluiive madal), pH-väga tähtis lihakeha omadus.
45. Munajõudluse hindamine
2002a 263 muna kana kohta; 2004a 255 muna; 2005a 260 muna; 2006a 269 muna; 2008a 280 muna. pardid 100 muna aastas ja haned 30 muna aastas ja kalkunid 75-100 muna aastas, vutt 260...310 muna aastas. keskmine muna mass >60 grammi (kana puhul).
46. Villajõudluse hindamine
hinnatakse villa koguse ja kvaliteedi alusel. aastane saastasvillatoodang määratakse pügamisel. pesemisel eemaldatakse rasuhigi ja prügi. puhasvillamäär on puhasvilla osatähtsus saastasvillas: jämevillalammastel 70% ja peenvillalammastel 25-60%. villa peenus määratakse 2 viisil: mikroskoobi abil villkarva läbimõõdu määramine või võrdlus etaloniga. kvaliteedinumber näitab: mitu kammvillkedruse vihti võib ühest inglise naelast villast ketramisel saada; iga viht peab sisaldama 560 jardi lõnga. standardne villa pikkus on 7,5 cm, lühem on kraasvill. üle 9cm pikkune vill on kammvill. villal hinnatakse veel säbarust, ühtlikkust, tihedust, tugevust, venitavust, vetruvust ja elastsust . eesti tumeda- või valgepealine lammas annab keskmiselt 3-4,5 kg poolpeenvilla aastas, villa pikkus on 8-8,5 cm ja puhasvillamäär 56-70%
47. Tööjõudluse hindamine
hobuste veojõudlust määratakse rakendatava veojõu ja liikumiskiiruse järgi. eristatakse tegelikku, normaalset ja maksimaalset veojõudu, mõõdetakse kG. soovitatav veojõud on 10...15% hobuse kehamassist, mis moodustab 60-90kG. maksimaalne võimsus on isegi üle 100% kehamassist. võimsusena on mõõdetud aga 90-110kGm/sek. kiirust hinnatakse ka veohobustel, distatsid on 1-25km. hinnatakse liikumiskiirust sammus ja traavis, koorma raskus sõltub hobuse kehamassist. traavlitel on erinevad distantsid : 1;1,5;2 miili. ratsahobustel erinevad parkuurid ja distantsid. takistussõidus näitab kõrgete takistuste ületamine hobuse võimsust, täpsust ja alluvust ratsaniku nõudlusele.
48. Viljakuse osa selektsioonis
tagab: geneetilise sideme põlvkondade vahel, põhikarja uuenemise võimekamate isenditega; isendid jõudluse andmiseks , eriti vajalikud lühikese elutsükliga liha- ja karusnahaloomade ning lindude jõudluses; liigi ja tõu püsivuse.
49. Aretusväärtus, selle hindamise komponendid
Isendi aretusväärtus on tema keskmiste geeniväärtuste summa ehk aditiivne
geneetiline väärtus. Aretusväärtus oleneb efektiivsete ja ebaefektiivsete geenide summaarsest
e. aditiivsest mõjust tunnusele. Aretusväärtus väljendab looma geneetilist potentsiaali
jõudluse andmiseks. Lisaks jõudlusandmetele hinnatakse ka neid tunnuseid, mis tagavad
produktiivlooma pikema kasutusea. Loomade aretusväärtuse määramisel arvestatakse kõige
enam järgmisi tunnuseid:
1) jõudlusnäitajad (piima-, liha-, villatoodang jne.). Need on kõige enam arvestatavamad
tunnused.
2) välimikutunnused – eelkõige arvestatakse neid tunnuseid, millised on mõjutavad
produktiivlooma kehaehituse tugevust, toodanguvõimet ja eluiga (karjaspüsivust). Näiteks
piimalehmadel määravad udaratunnused ka piimatootmisvõime. Tugevad jalad tagavad
lehmade karjaspüsimise mitme laktatsiooni vältel. Näiteks tõusev laudjas võib põhjustada
rasket sünnitust, mis võib viia lehma karjast väljalangemiseni. Seega tuleks eelistada
mõõdukalt luipu (langevat) laudjat jne.
3) kasv ja areng ning lihajõudlus. Eelistatakse suurema kasvukiirusega ja parema
lihajõudlusega loomi ja linde.
4) viljakus (järglaste arv), mida arvestatakse enam emasloomade puhul. Suurem järglaste arv
tagab suurema selektsiooniintensiivsuse ja valikuedu, sest valida saab suurema arvu
isendite hulgast. Suurema järglaste arvu korral vajatakse vähem emas- ja isasloomi karja
täienduseks.
5) tervisenäitajad. Eelistatakse loomi, kes on tugevamad ja haigustele vähemvastuvõtlikud.
Aretusväärtuse määramisel on vajalik, et hinnatavad tunnused oleksid päritavad ning
nad omaksid majanduslikku väärtust.
Tunnuse päritavus , on eelduseks , et piisava tõenäosusega antakse vanematelt
järglastele üle pärilik informatsioon tunnuse kohta.
50. Veiste aretusväärtus hindamine
esmalt põlvnemisindekina: võetakse arvesse eellaste aretusväärtused, väljendatud kõrvalkalletena kõikide eellaste ja külgsugulaste aretusväärtuse alusel LOOMAMUDELI meetodil. piimajõudlust hinnatakse suhtelise piimajõudluse aretuseväärtuse ( SPAV ) järgi. esimese kolme laktatsiooni 305 päeva piima-, rasva- ja valgutoodangu ning piima rasva- ja valgusisalduse alusel. aluseks on kontroll-lüpside (min 3) andmed.
SPAV – suhteline piimajõudluse aretusväärtus (eraldi esimese laktatsiooni tütarde piimajõudlusnäitajad); SSAV – suhteline somatiliste rakkude aretusväärtus; SKAV – suhteline koguaretusväärtus (avaldatakse kui SPAV, SSAV, SVAV usaldusväärsus on >70%); SGAV – suhteline sigivuse aretusväärtus; STAV - suhteline karjaspüsivuse aretusväärtus; PGK- aretuväärtus poegimiskergusele; SS- aretusväärtus surnultsündidele; SVAV- suhteline välimiku aretusväärtus.
51. Sigade aretusväärtus hindamine
Hindamine toimub karjatestina, algandmetel lisaks määratakse Piglog 105 abil kasvikute külepekipaksus, seljapikimalihase läbimõõt, arvutatakse tailihasisaldus. nende näitajate alusel toimub sugusigade valik. Lisaks veel tõuraamatu ja tunnustatud põrsatootmisfarmides : elusalt sündinud põrsaste arv pesakonnas/emise kohta/aastas; üleskasvatatud põrsaste arv pesakonnas/emise kohta/aastas; pesakondi emise kohta/aastas; kadu (absoluut ja %) ning osaliselt ka veel : põrsa kehamass (sünnil, võõrutamisel); pesakondade vahe päevades; katsetuses (emadus).
52. Valiku mõiste ja meetodid
4.1.1. Valiku mõiste.
Valik on koduloomade evolutsiooni peamine suunav jõud. Selektsiooni ehk valiku all
mõistetakse koduloomade paljunemise reguleerimist, kus soovitud pärilike omadustega
loomad valitakse aretusrühma ja neile antakse võimalus järglasi saada ning mittesoovitud
omadustega loomad kõrvaldatakse aretusest (praagitakse). Põllumajandusloomade valiku
eesmärk on suurendada soovitud omadusi määravate geenide sagedust populatsioonis.
Otsustavat osa mängivad valikul mitmesugused kaasaja tehnoloogiad . Eriti kunstlik
seemendus ja embrüosiirdamine. Kunstliku seemenduse abil on ühelt väärtuslikult
isasloomalt võimalik saada sadu ja tuhandeid järglasi. Seega saab teha rangemat valikut.
Emasloomade valik ainupoegijatel (unipaaridel) nagu veis on väheefektiivne väikese arvu
järglaste tõttu. Embrüosiirdamise kasutamisel on ühelt emasloomalt (doonorilt) võimalik
saada kuni 50 järglast. Nagu näha, sõltub valikuedu viljakusest (järglaste arvust).
Valikutunnusteks sobivad need tunnused, millised vastavad järgmistele tingimustele:
1) tunnus peab olema pärilik
2) tunnus peab olema muutlik ( varieeruv )
3) tunnus peab omama majanduslikku väärtust.
Aretustöö on alati suunatud järgmisele põlvkonnale. Selleks hinnatakse vanempõlvkonna
isendeid, kelle hulgast valitakse välja parimad, neile antakse võimalus maksimaalselt sigida.
Kui tunnus ei ole pärilik, siis taotletav muutus järglastel ei avaldu. Muutlikkus on vajalik
selleks, et osata komplekteerida järgmise põlvkonna aretusühma.
Seega seisneb valiku olemus selles, et tuleb otsustada, millistelt loomadelt jätta järglasi
järgmise põlvkonna täienduseks ja millistelt mitte.
Valiku vormid ja tüübid.
Valik jaguneb:
a) looduslik valik
b) kunstlik valik.
Loodusliku valiku korral jäävad ellu need isendid, kes on tugevamad ja ümbritsevate
keskkonnateguritega paremini kohanenud. Seega toimub olelusvõitlus, kus õigus elada ja
järglasi saada on tugevamatel isenditel. Nii toimub looduses evolutsioon liigi
keskkonnatingimustega parema kohanemise suunas.
Kunstliku valiku korral on otsuse langetajaks inimene. Loomade kunstlikule valikule peab
alati eelnema nende aretusväärtuse (geneetilise väärtuse) määramine. Produktiivloomade
valikul püstitatakse kõigepealt aretuseesmärk, kuhu tahetakse tulevikus jõuda. Selleks
määratakse kindlaks valikutunnused, mille alusel loomi hinnatakse. Põllumajandusloomadelt
tahetakse saada suuremat jõudlust (piimatoodang, lihatoodang, munatoodang, villatoodang
jne.), paremat tervist, suuremat viljakust jne. Valikut mõjutavad loomade viljakus,
populatsioonimaht, kasutusiga, valikutunnuste arv, populatsioonimaht ning populatsiooni
avatus (kas aretuses kasutatakse ka teisi tõuge). Sihipärase ehk suunava valiku tulemusena suureneb soovitud geenide sagedus populatsioonis, mistõttu järglaspõlvkonna
genotüübiväärtus (aretusväärtus) on parem kui vanempõlvkonnal.
Praktiliselt toimib koos kunstliku valikuga ka looduslik valik – sigimatud loomad
elimineeruvad, tugevama konstitutsiooni ja parema sigivusega loomad sigivad
intensiivsemalt. Tavaliselt on suuretoodangulistel loomadel väiksem kohanemisvõime ja nad
vajavad paremaid keskkonnatingimusi. Seepärast kaasneb valikuga ka keskkonnatingimuste
parandamine.
53. Valikutunnused, selle hindamine
Eristatakse järgmisi valikuvorme ja –tüüpe:
1. valikutunnuste arvu järgi:
1.1.valik ühe tunnuse järgi – valikukriteeriumiks on üks ainus tunnus
1.2. või mitme tunnuse põhjal:
1.2.1. tandemvalik . Tandemvaliku korral toimub selektsioon ühe tunnuse järgi ja
vajaliku taseme saavutamisel vahetatakse valikutunnust. Siin tuleb jälgida
tunnustevaheliste seoste (korrelatsiooni) olemasolu ja suunda. Kui korrelatsioon
esimese ja teise tunnuse vahel puudub, siis hakkab teise tunnuse järgi valikul
esimese tunnuse saavutatud edu vähenema. Kui 1. ja 2. tunnuse vahel on
negatiivne seos, siis teise tunnuse järgi valikul hakkab esimese tunnuse edu
vähenema. Positiivse seose korral suureneb teise tunnuse valikuedu suurenemisel
suureneb ka esimese tunnuse valikuedu.
1.2.2. sõltumatute piiridega valik. Selle meetodi korral püstitatakse iga tunnuse suhtes
minimaalne nõue, millele peab aretusrühma loom vastama. Aretusrühma valitakse
ainult need loomad, kes ületavad kõiki nõudeid.
1.2.3. sõltuvate piiridega valik ehk selektsioonindeksi meetod (SI)
SI on suhtarv , mis näitab üksiklooma suhtelist aretusväärtust võrreldes teiste
loomadega . Enne SI arvutamist määratakse kindlaks kõik valikutunnused. Seejärel leitakse
nende tunnuste geneetilised parameetrid (päritavus, fenotüübiline standardhälve,
tunnustevahelised geno- ja fenotüübilised korrelatsioonikordajad) ning tunnuste
aretusväärtused isendi enda ja sugulaste fenotüübiliste tunnuste alusel. Igale tunnusele
leitakse ka selle tunnuse ökonoomiline (majanduslik) kaal lähtuvalt selle tunnuse
majanduslikust tähtsusest. SI arvutamisel on iga valikutunnuse suhtelise ökonoomiliste
kaalude määramine olulise tähtsusega. Kaalude arvutamise aluseks võib olla:
a) lisatulu tunnuse suurenemisel ühe ühiku võrra (rahalises väljenduses arvestades turuhindu)
b) toote väärtus inimese toitumise seisukohalt (rasv, valk, kalorsus jne.)
c) toote tootmiseks tehtud kulutused
d) toodangu tarbimine tulevikus (eesmärgiga muuta aretuseesmärki vastava toote tootmise
suunas)
e) uuritava tunnuse regressioon mõnele teisele majanduslikule tunnusele, kui tunnuse enda
majandusliku kaalu määramine on raskendatud.
Tunnuse ökonoomiline kaal võib aja jooksul muutuda. Kaalude määramisel
arvestatakse nii, et valikuedu oleks maksimaalne.
Saadud andmete aluselt arvutatakse maatriksarvutuse meetodil SI igale loomale ja leitakse
tema kohta populatsioonis teiste isenditega võrreldes. Populatsiooni keskmine aretusväärtus
on 100 (või 1). Mida suurem on isendi SI populatsiooni keskmisest, seda suurem on tema
aretusväärtus. Edasine valik toimub juba lähtuvalt SI suurusest võrreldes populatsiooni
keskmisega. Parema aretusväärtusega loomad jäetakse aretusrühma, ülejäänud praagitakse.
2. valikuüksuste tüübi järgi: individuaalvalik, rühmvalik või massvalik;
2.1. Individuaalse valiku korral hinnatakse igat isendit üksikuna ja ka valik toimub isendi
tasandil.
2.2. Rühmavaliku puhul on valikukriteeriumiks mingi tunnus, mis on omane teatud
loomarühmale, kusjuures selle tunnuse väärtus ületab mingi teise rühma sama tunnuse
väärtust. Näiteks moodustatavad valikurühma ühe vanema(-tepaari) järglased. Rühma võivad moodustada näiteks pulli järglased, keda võrreldakse teiste pullide järglaste rühmade vastu.
2.3. Massvaliku puhul valitakse populatsioonist suurem rühm loomi enda fenotüübiliste
tunnuste alusel, kes vastavad püstitatud aretuseesmärgile.
3. informatsiooniallikate järgi: valik isendi enda fenotüübi järgi, valik sugulaste
fenotüübi järgi (eellased, külgsugulased, järglased) ja kombineeritud valik; Valikul
võetakse arvesse nii isendi enda tunnuse fenotüübiline väärtus, kuid lisaks saadakse
väärtuslikku informatsiooni sugulaste fenotüübi väärtusest. Eriti väärtuslik on
järglaste fenotüübiline väärtus, mis kajastab tänu pärilikkusele ka eellaste
genotüübiväärtust.
4. valiku eesmärgi järgi: stabiliseeriv, lõhestav ja suunav valik.
4.1.Stabiliseeriva valiku korral ei anta äärmuslikele (+ või -) fenotüübiväärtustega
loomadel võimalust sigida. Aretusrühma valitakse need loomad, kelle
fenotüübiväärtus on lähemal populatsiooni keskmisele ( x ) fenotüübiväärtusele.
stabiliseeriva valiku eesmärk on mingi tunnuse kinnistamine populatsioonis.
4.2.Lõhestav valik on vastupidine stabiliseerivale valikule. Selle valikumeetodi korral
jäetakse aretusrühma äärmuslike fenotüübiväärtustega loomad.
4.3. Suunav valik. Suunav valik on enamkasutatav valikumeetod. Suunava valiku korral
jäetakse aretusrühma äärmuslike fenotüübiväärtustega loomad. Valikusuund sõltub sellest,
millise äärmusega on tegemist (+ või -). Selle valikumeetodi korral on tunnuse keskmine
fenotüübiväärtus järglastel erinev võrreldes vanempõlvkonna sama tunnuse
fenotüübiväärtusega.
54. Funktsionaalsed tunnused
somaatiliste rakkude arv (SRA)- SSAV; sigivus; poegimiskergus; lüpsikiirus; kasutusiga; jt
55. Tunnuste majanduslikud kaalud
Piimaveiste hindamisel : SPAV (suhteline piimajõudluse aretusväärtus) 50%; SVAV (suhteline välimiku aretusväärtus) 25%; SSAV (suhteline somaatiliste rakkude aretusväärtus) 25%; SKAV (suhteline koguaretusväärtuses) 100%
seatõugude hindamisel: pekipaksus 84%; lihassilm 2%; massi-iive 14%
56. Valiku põhiparameetrid
Valikutunnusteks sobivad need tunnused, millised vastavad järgmistele tingimustele:
1) tunnus peab olema pärilik
2) tunnus peab olema muutlik (varieeruv)
3) tunnus peab omama majanduslikku väärtust.
57. Valikuedu prognoosimine ühe tunnuse järgi
valikus ühe tunnuse järgi avalduvad valiku põhiseisukohad. praktikas juhtub seda harva. ühte tunnust eelistatakse, kuid arvestatakse ka teisi.
SE=h2*SD
Valemiga arvutatakse valikuedu põlvkonna kohta. valikuedu on samasuunaline päritavuse ja selektsiooni diferentsiga ehk valiku intensiivsusega. päritavus ei allu veel inimtahtele, saab täpsemini määrata. kui tahta suurendada valikuedu, siis saab seda teha vaid SD suurendamise kaudu.
58. Valikuedu mitme tunnuse korral
Tunnuste arvu suurenemisel valikuedu ühe tunnuse juures väheneb. selleks koefitsiendiks on
mitme tunnuse järgi valimisel ühe tunnuse järgi parim, teised tunnused võivad olla keskpärased või isegi alla keskmise.
59. Paaridevalik
kõige üldisemas mõttes tähendab paaridevalik seemenduplaani koostamist oma karjale . valitakse emasloomadele isasloom (ad), kellega nad tiinestatakse kontrollaastal, et saada väärtuslikku aretuskarja täiendust ja noorloomi tõumüügiks. edukuse aluseks on info oma karja geneetilisest struktuurist ja pakutavast aretusmaterjali väärtusest.
Paaride kombinatsiooni moodustamisel tuleb arvestada: a) aretuseesmärki;
b) paaride genotüüpide sobivust;
Paaridevalikut on klassifitseeritud mitmete printsiipide alusel:
1. Isasloomade kasutamise ulatuse järgi:
1.1. individuaalne paaridevalik
1.2. rühmaline paaridevalik
1.3. massiline paaridevalik.
1.1. Individuaalse paaridevaliku moodustatakse vanempaarid kõrge aretusväärtusega
loomadest eesmärgiga saada neilt eriti väärtuslikke järglasi. Individuaalset paaridevalikut
rakendatakse enamasti tippkarjades (tuumikkarjades). Tavalistes tootmiskarjades
rakendatakse seda harva.
1.2. Rühmalise paaridevaliku korral moodustavad rühma sarnaste omadustega emasloomad ,
kelle seemendamiseks kasutatakse teatud omaduste ja põlvnemisega isasloomi. Seda
rakendatakse enamasti loomuliku paarituse korral lamba- ja hobusekasvatuses. Kunstliku
seemenduse korral eelistatakse tootmis- ja tõufarmides liinilis-rühmalist paaridevalikut.
Seejuures arvestatakse loomade liinikuuluvust ning eriti isasloomade tõu- ja jõudlusomaduste
üleolekut emasloomade omadest.
1.3. Massilise paaridevaliku korral paaritatakse emasloomi vabalt karja paigutatud
isasloomadega, kes ei ole emasloomadega suguluses ja on neist kõrgema aretusväärtusega.
2. Vanempaaride vanuse alusel
Selle paaridevaliku korral moodustatakse paarid erinevas vanuses emas- ja isasloomadest. On
leitud, et liiga vanade isas - ja emasloomade paaritamisel saadakse madala jõudlusomadusega
järglased. Parimaid tulemusi on saadud vanemate emasloomade paaritamisel nooremate
isasloomadega.
3. Loomade sarnasuse ja mittesarnasuse printsiibil
Selle klassifikatsiooni järgi jaguneb paaridevalik järgmiselt:
3.1.homogeenne e. ühtlik;
3.2. heterogeenne e. mitteühtlik.
3.1.Homogeense paaridevaliku all mõistetakse sarnaste loomade paaritamist, kellel
on ühesugune põlvnemine, ühtlik kehaehituse tüüp ja sarnased jõudlusomadused.
Homogeense paaridevaliku eesmärgiks on saada vanemate feno- ja genotüübiga sarnane
järglaskond, kellel oleks põlvkonniti püsivad tunnused ja omadused. Homogeense
paaridevaliku kõrgem aste on inbriiding e. sugulusaretus. Inbriidingut mõõdetakse
inbriidingukoefitsiendiga FX ja suguluskoefitsiendiga RXY. Sõltuvalt sellest, kas
seemenduspartneritel on ühine eellane kuni vanemate 5-nda põlvkonnani või kaugemal on
tegemist sugulusaretusega ja mittesugulusaretusega (autbriiding).
Homogeenset paaridevalikut rakendatakse tavaliselt kultuurtõugude juures, kus on
saavutatud hea jõudlusvõime ja tugev tervis. Inbriiding on tavaliselt soodne, sest suureneb
samade geenide sagedus ja homosügootsuse tõus. Probleemiks on aga, et samasuguse
tõenäosusega saavad kokku retsessiivsed geenid ja moodustub homosügootne retsessiivne
genotüüp. Seda saadab tavaliselt kas tervise või kehaehituse halvenemine ja jõudluse
alanemine. Sellist nähtust nim. inbriidingu depressiooniks. Seepärast varieeritakse
homogeenset paaridevalikut heterogeensega. Kui on tegemist väikeste populatsioonidega, siis
puhasaretuse korral on suguloomadel alati ühiseid eellasi. Seepärast tuleb arvestada
võimalikku inbriidingu tõusuga populatsioonis.
Tippkarjades ja kogenud spetsialistide osavõtul võib periooditi kasutada inbriidingut
väga kõrgel astmel. Tavaliselt tuleb siis minna üle heterogeensele või mõõdukalt
heterogeensele paaridevalikule. Inbriidingu kasutamise võimalus sõltub palju looma- või
linnuliigist. Edukalt on inbriidingut rakendatud linnukasvatuses nn inbredliinide loomisel.
Inbredliinide loomise eesmärk on kinnistada soovitud jõudlusomadusi populatsioonis. See
saavutatakse sel viisil, et sugulaste paaritamisel kohtuvad sarnased geenid, mistõttu
suureneb homosügootsus populatsioonis (AA või aa). Retsessiivsed homosügootsed isendid,
kellel avalduvad ebasoovitavad tunnused, praagitakse ning soovitavate tunnustega loomad
jäetakse aretusrühma. Seoses homosügootsuse suurenemisega väheneb valikutunnuste
varieeruvus populatsioonis, mis garanteerib soovitud jõudlusomaduste püsivuse
järglaspõlvkondades. Inbredliinide loomise eelduseks on kõrge viljakus, mis võimaldab teha
ranget valikut järglaste hulgas.
Põllumajandusloomade populatsioonis sellisel tasemel inbriidingut rakendada ei saa,
kuna järglaste arv on väike (valikuvõimalused on väiksemad). Eriti tundlikud inbriidingu
suhtes on sead ja lambad .
Suguluse ja sugulusaretuse märkimiseks kasutatakse inbriidingu astmeid, mis
määratakse loomade lähema või kaugema suguluse järgi. Inbriidingu astmete määramiseks
selgitatakse põlvnemistabeli alusel välja korduvad eellased.
3.2.Heterogeenne paaridevalik tähendab suguloomade paari suuremat geneetilist ja
fenotüübilist erinevust. Kõige kaugem on liikidevaheline kombinatsioon (hübridiseerimine).
Ristamise korral paaritatakse eri tõugu loomi. Heterogeense paaridevaliku alla kuulub ka
erinevatesse inbredliinidesse kuuluvate loomade paaritamine.
Heterogeenset paaridevalikut rakendatakse juhul, kui on vaja parandada karja
ebasoovitavaid omadusi, lõpetada seisak karja arenemises või tahetakse kujundada uusi
tõuomadusi. Heterogeense paaridevaliku korral suureneb populatsiooni heterosügootsus (Aa),
mis omakorda suurendab tunnuse pärilikku muutlikkust ja variatsiooni. See omakorda
võimaldab saada kiiremat selektsiooniedu, sest tänu suuremale tunnuse variatsioonile on
selektsioonidiferents (SD) suurem. Heterosügootsuse suurenemine korreleerub positiivselt
suurema kohanemisvõime, elujõu, kasvu, kasvuintensiivsuse, sigivuse ja produktiivsusega.
USA teadlane Shull nimetas nähtust heteroosiks (HE). Heteroos tähendab seega
heterosügootsuse suurenemisega kaasnevat stimuleerivat toimet mitmetele tunnustele.
Heteroosi esinemisel ületab F1
hübriidide uuritava tunnuse keskmine väärtus
vanempopulatsiooni keskmise väärtuse. HE hilisemates põlvkondades harilikult kaob.
60. Puhasaretus ja sugulusaretus
Puhasaretus jaguneb:
1. liinaretus
2. perekondaretus
5.1. Puhasaretus
5.1.1. Liinaretus
Liinaretuse eesmärgiks on luua tõusiseselt geneetiliselt sarnaseid loomade rühmi,
kusjuures erinevad rühmad on geneetiliselt teineteisest erinevad.
Liinaretus tähendab uute liinide loomist. Selleks võetakse tavaliselt kõrge hinnangu
saanud isasloom, kellega seemendatakse arvukalt emasloomi. Suure viljakuse ja kiire
sigimisega liikidel kulub liinide loomiseks vähem aega kui väheviljakatel ja aeglase
sigivusega liikidel. Samuti kiirendab liinide loomist kunstliku seemenduse kasutamine, mis
võimaldab ühelt isasloomalt saada rohkem järglasi. Suurema järglaste arvu korral saab teha
rangemat valikut, mis omakorda suurendab valikuedu.
Eristatakse kahte liini:
1. Genealoogiline liin - siia kuuluvad kõik liini alustajast põlvnevad isasjärglased sõltumata
sellest, kas fenotüübiline sarnasus liinialustajaga esineb või mitte.
2. Aretusliiniks nimetatakse suure jõudlusega tõuloomade rühma, kes põlvneb väljapaistvast
liinialustajast isasloomast ja kellel on temaga sarnane kehaehituse tüüp ja
jõudlusomadused.
Aretusliinil on ka ajaline piir, genealoogilisel mitte.
Aretuse klassikud on andnud aretusliinile küllalt suure põlvkondade kestvuse - 8-10
põlvkonda.
Kui läheneda geneetilise info üleandmise seisukohalt, siis liinialustaja osa hääbub 5-ndast
põlvkonnast alates. Sama skeemi järgi luuakse aretusliine eri loomaliikide juures, et täiustada
tõusisest struktuuri, mis hõlbustab selektsiooni.
Liinaretus tähendab uute liinide loomist või olemasolevate täiustamist.
Liinaretuses eristatakse kolme etappi :
1. liinialustaja leidmine – liinialustajaks valitakse isasloomad, kelle kehaehitus ja
jõudlusomadused vastavad kõige enam aretuseesmärgile. Seejärel hinnatakse nende
aretusväärtus ning valitakse liinialustaja. Esimesel etapil kasutatakse ühtlikku
paaridevalikut, kuid mitte suguluspaaritust.
2. liinialustaja järglaskonna kujundamine, liinijätkajate leidmine – I põlvkonna järglaste seast
valitakse liinialustajaga kõige enam sarnanevad pojad, keda kasutatakse emasloomade
seemendamisel. Seejärel hinnatakse järglaste järgi nende aretusväärtus ning parimad
valitakse liinijätkajaks. Liini jätkajaid valitakse analoogiliselt ka järgmises põlvkonnas.
Liinijätkajatega paaritatakse teistesse liinidesse kuuluvate emasloomadega ja tehakse
võimalikult ühtlikku paaridevalikut. Suguluspaaritus selles etapis ei ole vajalik.
3. kolmandal etapil valitakse liinialustaja III ja IV põlvkonna järglasi liini jätkajateks samuti
järglaste hindamise alusel, kuid nendega paaritatakse mõõduka suguluspaarituse astmetel
III-IV ja IV-IV sama liini emasloomadega (pojapoegade ja pojapojapoegade tütreid). Nii
säilitatakse liinialustaja mõju järglastele. Veisekasvatuses on igal liinil liinialustaja nimi.
5.1.1.1. Liinide ühendamine.
Kõige levinum aretusmeetod. Ühendatakse omavahel sama tõugu, kuid eri liinidesse
kuuluvaid loomi. Enamasti on sel juhul tegemist heterogeense paaridevalikuga, sest
ühendatakse erisuguste omadustega loomi.
Liinide ühendamist tehakse kolmel eesmärgil:
1) olemasoleva liini täiustamiseks. Liinialustajat ja liini jätkajaid paaritatakse teisest liinist
emasloomadega. Teise liini emasloomad valitakse homogeense paaridevaliku põhimõttel nii,
et nad ei muudaks liini tüüpi, kuid suurendavad järglaste eluvõimet. Liiga ulatusliku liinide ühendamise kasutamisel on oht, et liini omadused muutuvad laialivalguvaks, mistõttu liin
võib hääbuda.
2) uute liinide saamiseks. Selleks valitakse võimalikult erineva tüübiga ja jõudlusega liinid ,
mille ühendamisel loodetakse saada uute (teistest erinevate) omadustega järglaskonda.
3. Vahepealsete omadustega loomade saamiseks. Kasutatakse jõudlusvõimeliste loomade
saamiseks. Säärane liinide ühendamine võimaldab ära kasutada heteroosi ja saada hea
jõudlusega järglased. Seda liinide ühendamist kasutatakse eriti veise- ja seakasvatuses, kus
enamasti rakendatakse rühma valikut ja ühe liini tütarjärglasi seemendatakse teise liini
isasloomadega. Katseandmete põhjal hinnatakse liinide ühendamisel saadud tulemused, mille
alusel määratakse kindlaks liinide sobivus .
5.1.2. Perekondaretus.
Perekondaretuseks nimetatakse väljapaistvast emasloomast põlvnevate loomade
sihiteadlikku aretamist, et säilitada alustaja (perekonna) omadusi.
Perekond on väljapaistva emaslooma emasjärglaskond, kellel on perekonna alustajaga
sarnased omadused. Perekonna kestvus on 3-6 põlvkonda. Perekonna jätkajateks valitakse
alustajaga sarnaste omadustega tütred, tütretütred jne. Veisekasvatuse omasid 50-60-ndatel
aastatel aretuslikku tähtsust mõned tippkarjade lehmaperekonnad.
Näiteks: pulli Lindberg tütre Kilgi perekond kelle tütred olid head jõudluse pärandajad.
Perekondade kujundamist veisekasvatuses takistab lehmade lühiajaline karjaspüsimine ja
väike viljakus. Piimajõudlusnäitajad sõltuvad rohkem pullide hindamisprogrammist ja valiku
rangusest.
Perekondaretus omab suuremat tähtsust seakasvatuses, sest sigadel on suurem
viljakus.
Perekondaretust rakendatakse seakasvatuses just seetõttu, et mõningad tunnused on
hinnatavad ainult emistel (ei ole välistatud ka isa mõju). Näit. viljakus, piimakus nisade arv.
Nende tunnuste järgi kulte ei hinnata. Kasvu söödaväärindust ja lihakeha omadusi
parandatakse tavaliselt kultide valiku alusel.
Lehmaperekondade tähtsus hakkab suurenema seoses embrüosiirdamisega, kuid
aretusliini tähtsuseni ta ei jõua.
61. Liin- ja perekondaretus
Liinaretuses eristatakse kolme etappi:
1. liinialustaja leidmine – liinialustajaks valitakse isasloomad, kelle kehaehitus ja
jõudlusomadused vastavad kõige enam aretuseesmärgile. Seejärel hinnatakse nende
aretusväärtus ning valitakse liinialustaja. Esimesel etapil kasutatakse ühtlikku
paaridevalikut, kuid mitte suguluspaaritust.
2. liinialustaja järglaskonna kujundamine, liinijätkajate leidmine – I põlvkonna järglaste seast
valitakse liinialustajaga kõige enam sarnanevad pojad, keda kasutatakse emasloomade
seemendamisel. Seejärel hinnatakse järglaste järgi nende aretusväärtus ning parimad
valitakse liinijätkajaks. Liini jätkajaid valitakse analoogiliselt ka järgmises põlvkonnas.
Liinijätkajatega paaritatakse teistesse liinidesse kuuluvate emasloomadega ja tehakse
võimalikult ühtlikku paaridevalikut. Suguluspaaritus selles etapis ei ole vajalik.
3. kolmandal etapil valitakse liinialustaja III ja IV põlvkonna järglasi liini jätkajateks samuti
järglaste hindamise alusel, kuid nendega paaritatakse mõõduka suguluspaarituse astmetel
III-IV ja IV-IV sama liini emasloomadega (pojapoegade ja pojapojapoegade tütreid). Nii
säilitatakse liinialustaja mõju järglastele. Veisekasvatuses on igal liinil liinialustaja nimi.
5.1.2. Perekondaretus.
Perekondaretuseks nimetatakse väljapaistvast emasloomast põlvnevate loomade
sihiteadlikku aretamist, et säilitada alustaja (perekonna) omadusi.
Perekond on väljapaistva emaslooma emasjärglaskond, kellel on perekonna alustajaga
sarnased omadused. Perekonna kestvus on 3-6 põlvkonda. Perekonna jätkajateks valitakse
alustajaga sarnaste omadustega tütred, tütretütred jne. Veisekasvatuse omasid 50-60-ndatel
aastatel aretuslikku tähtsust mõned tippkarjade lehmaperekonnad.
Näiteks: pulli Lindberg tütre Kilgi perekond kelle tütred olid head jõudluse pärandajad.
Perekondade kujundamist veisekasvatuses takistab lehmade lühiajaline karjaspüsimine ja
väike viljakus. Piimajõudlusnäitajad sõltuvad rohkem pullide hindamisprogrammist ja valiku
rangusest.
Perekondaretus omab suuremat tähtsust seakasvatuses, sest sigadel on suurem
viljakus.
Perekondaretust rakendatakse seakasvatuses just seetõttu, et mõningad tunnused on
hinnatavad ainult emistel (ei ole välistatud ka isa mõju). Näit. viljakus, piimakus nisade arv.
Nende tunnuste järgi kulte ei hinnata. Kasvu söödaväärindust ja lihakeha omadusi
parandatakse tavaliselt kultide valiku alusel.
Lehmaperekondade tähtsus hakkab suurenema seoses embrüosiirdamisega, kuid
aretusliini tähtsuseni ta ei jõua.
62. Liinide ühendamine ja inbredliinid
5.1.1.1. Liinide ühendamine.
Kõige levinum aretusmeetod. Ühendatakse omavahel sama tõugu, kuid eri liinidesse
kuuluvaid loomi. Enamasti on sel juhul tegemist heterogeense paaridevalikuga, sest
ühendatakse erisuguste omadustega loomi.
Liinide ühendamist tehakse kolmel eesmärgil:
1) olemasoleva liini täiustamiseks. Liinialustajat ja liini jätkajaid paaritatakse teisest liinist
emasloomadega. Teise liini emasloomad valitakse homogeense paaridevaliku põhimõttel nii,
et nad ei muudaks liini tüüpi, kuid suurendavad järglaste eluvõimet. Liiga ulatusliku liinide ühendamise kasutamisel on oht, et liini omadused muutuvad laialivalguvaks, mistõttu liin
võib hääbuda.
2) uute liinide saamiseks. Selleks valitakse võimalikult erineva tüübiga ja jõudlusega liinid,
mille ühendamisel loodetakse saada uute (teistest erinevate) omadustega järglaskonda.
3. Vahepealsete omadustega loomade saamiseks. Kasutatakse jõudlusvõimeliste loomade
saamiseks. Säärane liinide ühendamine võimaldab ära kasutada heteroosi ja saada hea
jõudlusega järglased. Seda liinide ühendamist kasutatakse eriti veise- ja seakasvatuses, kus
enamasti rakendatakse rühma valikut ja ühe liini tütarjärglasi seemendatakse teise liini
isasloomadega. Katseandmete põhjal hinnatakse liinide ühendamisel saadud tulemused, mille
alusel määratakse kindlaks liinide sobivus.
5.2.6. Sugulasliinide (inbredliinide) ühendamine.
Kui sugulasliinid kuuluvad eri tõugudesse, siis on tegemist sugulasliinide ristamisega.
Sugulasliinid on saadud sugulusaretuse teel ja eeldatakse, et enamik lookusi on
homosügootses seisundis (AA, aa). Kahe sellise liini ühendamisel tagatakse enamike lookuste
heterosügootsesse seisundisse viimine (Aa). Suurem tõenäosus heterosügootide saamisel on
siis, kui liinid kuuluvad erinevatesse tõugudesse, vähemal määral sama tõugu liinide korral.
Samasse tõugu kuuluvate sugulasliinide (inbredliinide) ühendamist nimetatakse ka
inbredliinide krossiks või hübridiseerimiseks. Laialdaselt kasutatakse sugulasliinide
(inbredliinide) ühendamist linnukasvatuses.
63. Ristamise teoreetiline põhjendus ja eesmärk
Ristamise põhiliseks eesmärgiks on heteroosiefektist tingitud suurema majandusliku
efekti saavutamine. Heterosügootsuse aste on seda suurem, mida enam lähtetõud teineteisest
erinevad ning mida kõrgem on nende homosügootsuse aste. Kui puhasaretuses püütakse
süstemaatilise valikuga kinnistada teatud tunnuseid mitme põlvkonna vältel, siis ristamine
võimaldab saavutada soovitud tulemusi juba järgmises põlvkonnas. Kuid hilisemates
põlvkondades saavutatud efekt kaob, sest ristandite omavahelisel paaritamisel suureneb
sarnaste geenide kohtumise tõenäosus, mis omakorda suurendab homosügootsust. Ristamine
on paindlikum aretusmeetod kui puhasaretus, sest ta võimaldab kiiremini toota turu nõuetele
vastavat toodangut. Ristamist võib kombineerida puhasaretusega, mis annab aretajale
tunduvalt laiemad võimalused kui puhasaretus üksikuna.
Ristamisel on võimalik katsetada paljude erinevate tõugudega ja tõusiseste
rühmadega, et saada soovitud tulemust. Suure aretusmaterjali tõttu on ristamisel ka suurem
selektsiooniintensiivsus, sest valida on suurema hulga isendite vahel. Kuna erinevad tõud on
geneetiliselt erinevad, siis ristamisel ei teki probleeme inbriidinguga. Ristamisel tuleb leida
aretuseesmärgile kõige sobivamad aretuskomponendid, et saavutada maksimaalne ökonoomiline efekt. Ristamist kasutatakse ka olemasolevate tõugude genofondi
täiustamiseks eksootiliste tõugudega. Sel juhul kasutatakse enamasti tagasiristamist.
Ristamissüsteemi valikut mõjutab eelkõige loomade sigimisvõime, erinevate tõugude
ristamisest saadava heteroosiefekti suurus ja ristamisest saadav majanduslik kasu.
Ristamist kasutatakse järgmistel eesmärkidel:
1. tarbeloomade saamiseks
2. uute tõugude saamiseks
3. tõuomaduste parandamiseks
Sõltuvalt eesmärgist kasutatakse erinevaid ristamisskeeme ristamismeetodeid.
64. Tarbe- ja vahelduv ristamine
Tarberistamisel paaritatakse omavahel kahe või mitme tõu loomi, et saada tarbeloomi.
Ristandloomade järglasi suguloomadeks harilikult ei jäeta. Tarberistamisega saadakse veise-
ja seakasvatuses suure jõudlusega lihaloomi, linnukasvatuses häid munakanu ja broilereid
ning hobusekasvatuses tööhobuseid. Selle ristamise korral tagab heteroos ristandile hea
eluvõime ja suure jõudluse, kui ristatakse sobivaid tõuge. Veisekasvatuses on levinud piima-
ja piimasaadusi ületootvatel maadel piimalehmade ristamine lihatõugu pullidega. (šarolee,
aberdiini-anguse, herefordi, limousiini). Saadud järglased on suurema kasvukiirusega ja
parema söödakasutusega kui piimatõugu puhtatõulised loomad. Omavahel ristatakse ka
lihatõugu veiseid - heteroosi eesmärgil. Laialdaselt kasutatakse tarberistamist seakasvatuses
ja linnukasvatuses. Ristandpõrsad on suurema kasvukiirusega ja parema söödaväärindusega,
mis omakorda tõstab seakasvatuse majanduslikku efektiivsust. Linnukasvatuses saadakse
lihatõugude ristamisel broileritibusid.
Lihtne tarberistamine seisneb selles, et paaritatakse kahte tõugu loomi ja saadakse ristandid,
keda kasutatakse tarbeloomadena.
Sea- ja linnukasvatuse aretusprogrammides toimub ristandjärglaste saamine enamasti
erinevate puhtatõuliste vanemliinide ühendamise teel. Tarbeloomade saamiseks võib kasutada
erinevaid ristamisskeeme.
Lihtsaim skeem on F1 põlvkonna järglaste kasutamine tarbeloomadeks, kus kasutatakse ära
dominantsusest tingitud heteroosiefekt (*).
Keeruka tarberistamise korral ristatakse F1 ristandemasloomi kolmanda tõu isasloomaga,
kus järglase heteroosiefektile lisandub ka emapoolne heteroosiefekt (ema on ise ka ristand ).
Toimub kahe või enam tõu vahel. Ristandemasloomi paaritatakse vaheldumisi
erinevat tõugu isasloomadega. Vahelduva ristamise eesmärk on säilitada ristandite järgmises
põlvkonnas heteroosi, mis ristandite omavahelisel paaritamisel kahaneb. Esimese ja
hilisemate põlvkondade ristandeist valitakse välja paremad emasloomad, kellel avaldub
heteroos kõrgete bioloogiliste ja majanduslikult kasulike omadustena. Neid emasloomi
paaritatakse vaheldumisi puhtatõuliste isasloomadega. Seega säilitatakse vahelduva ristamise
puhul ristandeil eluvõimet, viljakust ja häid jõudlusomadusi. Erinevus tarberistamisest
seisneb selles, et emaslähtevormi ei pea majandis pidama ega tegema puhasaretust.
Vahelduva ristamise eeliseks on väikesed kulud puhtatõulise põhikarja saamiseks. Puuduseks
on hääbuv heteroosiefekt. Hea sigimisvõime ja piimajõudlus. Võrreldes tarberistamisega on
efekt väiksem.
Praegu eelistatakse enamasti tarberistamist, sest kulutused põhikarja soetamisele
kompenseeritakse suurema kasumiga, mis saadakse kiirema kasvu ja parema söödaväärinduse
kaudu.
65. Sisestav ja vältav ristamine
sisestavat ristamismeetodit kasutatakse juhul, kui tõug vajab parandamist ja täiustamist,
mis puhasaretuse teel ei ole nii ruttu võimalik. Sisestava ristamise korral säilitatakse
parandatava tõu põhiomadused ning parandaja tõu abil püütakse parandada vaid mõnda
teatud kindlat tunnust. Parandavaks tõuks valitakse harilikult samasuguse tootmissuunaga
tõug, kes võiks olla ühtlasi sugulastõug.
Tavaliselt ristatakse olemasolevat tõugu parandaja tõu isasloomadega üks kord.
Ristandite seas tehakse ranget valikut ja õiget paaridevalikut, et tõu täiustamist sihikindlat
suunata. Seejärel paaritatakse ristandeid tagasi parandatava tõu loomadega, kusjuures
parandaja tõu mõju järjest väheneb. Näiteks Eestis kasutati sisestavat ristamist eesti maakarja parandamiseks džörsi
tõuga. Selle tulemusena suurenes maakarja lehmade piima rasvasisaldus 4,0-lt protsendilt
4,4-le protsendile.
Tori hobuse juures on kasutatud verelisamiseks postjee-bretooni tõugu hobuseid .
Lambakasvatuses on kasutatud viljakuse suurendamiseks soome maalammast.
Vältavat ehk ümberkujundavat ristamist kasutatakse siis, kui kohalik tõug ei vasta
nõuetele ning see tuleb ümber kujundada. Selle ristamismeetodi korral paaritatakse kohaliku
tõu emasloomi mitme põlvkonna vältel parandaja tõu isasloomadega. Selle tulemusena
muutub kohaliku tõu genotüüp parandaja tõu genotüübi sarnaseks. Seejuures ei taotleta
parandaja tõu kopeerimist, kuna aretuse käigus võivad kujuneda uutes keskkonnatingimustes
ka uued omadused. Klassikaliselt on väljakujunenud, et vältava ristamise korral loetakse V
põlvkonna loomad puhtatõulisteks. V põlvkonna järel antakse tõule nimetus, mis sageli on
kombinatsioon kahe lähtetõu nimetusest.
Vältav ristamine ei nõua suuri kulutusi suguloomade hankimisel. Tavaliselt ostetakse
spermat või isasloomi.
Maailmas on vältavat ristamist uute tõugude saamiseks laialdaselt kasutatud. Eestis on
vältava ristamise teel aretatud mitmeid põllumajandusloomade tõuge. Näiteks eesti punane
veisetõug on aretatud kohaliku karja vältaval ristamisel taani punase ja angli tõuga. Eesti
holsteini tõug on saadud kohaliku karja vältaval ristamisel hollandi friisi tõuga. Tänapäeval
on põhiliseks aretuskomponendiks holsteini tõug, mis samuti aretatud hollandi friisi tõust.
Eesti suur valge seatõug on saadud kohaliku sea vältaval ristamisel inglise suure valge
seatõuga. Lambakasvatuses on eesti tumedapealine lambatõug aretatud šropširi tõu vältaval ristamisel kohaliku maalambaga. Eesti valgepealine lambatõug aga ševioti tõu ja kohaliku
maalamba vältaval ristamisel.
66. Uudikristamine
Uudikristamise korral saadakse uus tõug kahe või enam tõu ühendamisel. Selle
ristamismeetodi korral ei parandata kohalikku tõugu, vaid valitakse kindlad lähtetõud, kelle
kasulikke omadusi püütakse kombineerida uuel tõul (nn. sünteesitud tõug). Lihtsa
uudikristamise korral saadakse uus tõug kahe tõu ühendamisel. Keeruka uudikristamise
korral kasutatakse uue tõu kujundamisel rohkem tõuge. Ristandite hulgast valitakse sobivate
jõudlusomadustega loomad, kes vastavad aretuseesmärgile. Kasulike omaduste
kinnistamiseks kasutatakse veresuguluspaaritust. Saadud järglaste hulgas tehakse ranget
valikut, nõrgad ja aretuseesmärgile mittevastavad loomad praagitakse. Tugevatest ja
elujõulistest loomadest, kellel avalduvad kasulikud omadused, kujundatakse uued liinid.
Olenevalt ristamisskeemist võib erinevaid liine omavahel ühendada või kasutada ristamist
järjekordse tõuga. Uudikristamisel tuleb arvestada järgmist:
a) püstitada kindel aretuseesmärk b) valida õigesti lähtetõud ja üksikloomad, keda
paaritatakse c) töötada välja õige ristamisskeem ja aretusmeetodid põlvkonniti d)
analüüsida ristandloomade individuaalseid omadusi, et teha õiget valikut e) rakendada
vajadusel suguluspaaritust valikutunnuste ühtlustamiseks f) soovitud omadustega
loomadest kujundada liine uue tõusisese struktuuri loomiseks.
Erinevate tõugude saamiseks on kasutatud väga erinevaid uudikristamise skeeme. Eestis on
uudikristamise teel saadud tori hobune. Selleks ristati kohalikku eesti hobust soome ja araabia
tõugu hobustega . Ristandid olid kerged ja väikese töövõimega. Seepärast paaritati neid
ardenni tõugu sammuhobustega. Saadud ristandid olid halva söödakasutusega ja nõudlikud
keskkonnatingimuste suhtes. Edasi parandati ristandeid orlovi traavli ja inglise täisverelise
ratsahobuse tõuga. Hiljem norfolgi-roadsteri ja anglonormanni tõuga. Ristandite peamiseks
parandajaks osutus Poolast imporditud norfolgi-roadsteri ja anglonormanni tõu ristandtäkk
Hetman , keda loetakse tori tõu esiisaks . edasi parndati ristandeid veel postjee-bretooni, hannoveri ja idafriisi tõuga. Sellise keerulise uudikristamise tagajärjel saadigi tori
hobusetõug.
67. Hübridiseerimine veise- ja seakasvatuses.
Eriti rikas on veislaste sugukond . Enamlevinud on jaki ja seebu ristamine. Kõige
ulatuslikumalt kasutatakse hübridiseerimisel seebut lõunapiirkondades. Seebut on kasutatud
ka uute tõugude saamiseks ja seda tõugu nimetatakse seebulaadseks veiseks. See on aretatud
punase stepiveise ja seebu hübridiseerimisel. USA-s on edukalt ristatud šarolee ja herefordi
tõugu lihaveiseid ameerika piisoniga. Saadud järglased on heade lihaomadustega ja
varavalmiv. Uus tõug nimetati biifaloks.
Seakasvatuses on hübridiseerimisel kasutatud euraasia uluksiga ja suurt valget tõugu
siga.
68. Hübridiseerimine hobuse- ja lambakasvatuses
Hobuse ja sebra ristamisel saadakse sebroid, kes on vastupidav veoloom ja sobib
hästi troopilisse kliimasse. Kodustatud hobust on hübridiseeritud ka tema esivanema
prževalski hobusega . Isashübriidid on sigimatud, emashübriidi aga sigivad.
Lambakasvatuses on hübridiseeritud uluklammast (muflonit või arhaari) ja kodustatud
lammastega. Seda on kasutatud selleks, et suurendada mõne tõu vastupidavuse
suurendamiseks. Põhiliselt on uluklambaid hübridiseeritud meriinolambaga. Kasahhis
hübridiseeriti arhaari meriino lamba tõuga ja saadi uus lambatõug arhaarmeriino.
69. Aretusmeetodite võrdlev hinnang.
Puhasaretus.
Puhasaretust rakendatakse põhiliselt tõugude või populatsioonide stabiilsuse
perioodil, kus püütakse tagada teatud jõudlustaseme tõus või vähemalt selle säilimine.
Geneetiliselt püütakse säilitada populatsiooni geneetilist struktuuri. Samal ajal soodustatakse
positiivselt toimivate geenide ja genotüüpide levikut. Jõudluse suurendamise eelduseks on
sobivate vanempaaride avastamine ja nende kombinatsioonide kordamine. Inbriidingu astme
suurenemist takistatakse tõusiseselt erinevate struktuuriüksuste loomisega ja nende
omavahelise kombineerimisega. Täiendavaks reserviks on sugulastõugude genofondi
kasutamine.
Ristamine on suunatud enamasti genofondi rikastamisele, heteroosiefekti saamisele ja
uute tõugude loomisele. Viimasel juhul ristamine tegelikult hääbub ja läheb sujuvalt üle
puhasaretuseks.
Hübridiseerimine kasutatakse tavaliselt genofondi rikastamise eesmärgil, et tugevdada
kultuurtõugu loomade kehaehitust, vastupidavust , kohanemisvõimet ja haigusresistentsust.
Lisaks kasutatakse hübridiseerimist ka uute tõugude saamiseks.
70. Tõug kui populatsioon
tõug on ühte liiki kuuluvate loomade küllalt suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine, eksterjöör, majanduslikult kasulikud omadused ja sarnased elutingimused. definitsioonist selgub , et tõus peab olema küllaldane arv loomi, kes on levinud teatud maa-alal ja kellel on ühine põlvnemine ning tõuline väärtus. tõul peab olema struktuur, so. eri kvaliteediga tõusisesed rühmad. tõud võivad jaguneda lahktõugudeks, tõurühmadeks, aretusliinideks ja aretusperekondadeks.
71. Tõuraamatud
rahvusvaheliselt tunnustatakse tõuks seda loomade kooslust, kellel on tõuraamat. seetõttu paljude tõuaretusühingute nimes ongi termin „herdbook“ või „herdbuch“. sageli loetakse tõu algusaastaks esimese tõuraamatu publitseerimisaastat. tõuraamatu asutamine on tõu tunnustamise aluseks. XIX sajandil asutati arvukalt tõuraamatuid (inglise täisverd ratsahobune -1793; šhorthorni tõug-1822; džörsi tõug-1838; orlovi traavel -1839; herefordi tõug-1845; saksamaal hollandi friisi tõug-1865; hollandis-1874;prantsusmaal-1879; taani punane tõug-1880;eesti veisetõud- 1885; ameerika holstein- friis – 1886)
Tõuraamat jaguneb põhiosaks ja lisadeks. põllumajandusloomi kantakse tõuraamatu põhiossa, kui vanemad ja vanavanemad on kantud sellesama tõu tõuraamatusse; on käesoleva seaduse nõuete kohaselt identifitseeritud ja põlvnemine on dokumentaalselt tõendatud. tõuraamatu põhiosa võib jaguneda osadeks lähtuvalt aretuslooma jõudlus- ja geneetilisest väärtusest. põllumajanduslooma, kelle üks või mõlemad vanemad on kantud teise tõu tõuraamatu põhiossa, võib kanda tõuraamatu põhiossa juhul, kui aretusühing on tunnistanud selle tõu vastavaks oma aretusprogrammis esitatud nõuetele.
Tõuraamat on andmekogu , kuhu kantakse vastava tõu aretusprogrammis ettenähtud
tõupuhta aretuslooma põlvnemise andmed, aretaja ja omaniku andmed ning aretuslooma
jõudluse ja geneetilise väärtuse andmed koos tema vanemate ja vanavanemate nimetamisega.
Tõuraamatul on kaks osa:
A osa ehk tõuraamatu põhiosa ja B osa ehk tõuraamatu lisaosa.
A ossa võetakse loom:
a) kelle vanemad ja vanavanemad on kantud sellesama tõu tõuraamatusse;
b) kes on nõuetekohasel identifitseeritud;
c) kelle põlvnemine on dokumentaalselt tõestatud.
Tõuraamatu põhiosa võib jaguneda osadeks lähtuvalt aretuslooma jõudlus- ja geneetilisest
väärtusest. Põllumajanduslooma, kelle üks või mõlemad vanemad on kantud teise tõu
tõuraamatu põhiossa, võib kanda tõuraamatu põhiossa juhul, kui aretusühing on tunnistanud
selle tõu vastavaks oma aretusprogrammis esitatud nõuetele.
B ossa võetakse loom kelle jõudlus vastab aretusprogrammis esitatud miinimumnõuetele ja
kellel on teada vähemalt kaks põlvkonda eellasi.
Tõuraamatu kohta peavad arvestust aretusühistud. Veiste osas on selleks Eesti
Tõuloomakasvatajate Ühistu. Tõuraamatusse võetavad loomad kontrollitakse eelnevalt
aretusspetsialistide poolt. Veiste Tõuraamatut peetakse Jõudluskontrolli Keskuse
andmebaasis elektrooniliselt . Tõuraamatu number koosneb tõumärgist (tõutähis),
registrinumbrist ja tõuraamatu osast (A või B). Esimene tõuraamat Eestis ilmus aastal 1885.
72. Bioloogiline mitmekesisus
ÜRO 1992.aasta Rio de Janeiro keskkonnaalasel konverentsil oli üheks põhiteemaks
ka bioloogiline mitmekesisus, mis tagab liikidesisese suurema geneetilise variatsiooni.
Töötati välja bioloogilise mitmekesisuse konventsioon , mis võeti vastu 1994.aastal. Sellele
kirjutas alla ka Eesti Vabariik. Suures osas puudutab see konventsioon metsikuid taime- ja
loomaliike, kuid üks osa on jäetud ka kultuurtaimede ning koduloomade ja -lindude jaoks.
Konventsiooni põhieesmärgid on:
- bioloogilise mitmekesisuse säilitamine;
- geneetiliste ressursside kasutamine lähtuvalt inimvajadustest;
- saada kasu geneetiliste ressursside kasutamisest.
73. Ohustatud tõud
väikearvulised tõud (eesti maatõug ehk maakari; eesti hobune)
74. Tõugude klassifikatsioon
tõud jagunevad eri tootmissuundade vahel, kuid igal tõul on omapärased tunnused, mis eristavad teada: populatsioonide suhteline suletus (osaline avatus) on selle tagatiseks. et tõulised omadused määravad produktiivloomade (-lindude) pidamise majanduliku efektiivsuse, tuleb aretajatel teha sihikindlat tööd aretusväärtuse suurendamiseks. tõusiseselt parimate leidmine, nendelt suurema arvu järglaste saamine on edu pandiks. kui mingi tunnus ei vasta nõuetele, ei öelda ära teiste tõugude kasutamisest. tõugude rühmitamisel on väga mitmesuguseid põhimõtteid ja aluseid, kuid valdavalt võetakse aluseks tootmistüüp. igal loomaliigil on omapära, mistõttu ühist ja üldistavat pole.
75. Tõu kujunemine
Iga tõug on pidevas muutumises, on kujunemise periood, õitseaeg ja hääbumise aeg. Aeg-ajalt tekib vajadus uute tõugude järele. uue tõu loomine küllalt kulukas . enamasti kujundatakse hääbuv tõug ümber teiste tõugude abil. Aretustöö peamiseks eesmärgiks on : olemasolevate tõugude täiustamine ja uute tõugude loomine.
76. Maailma tähtsamad veisetõud
piimatõud- holsteinid ameerikas ja euroopas; taani punane; rootsi punasekirju; ääršir; angli;
kombineeritud jõudlusega tõud- simmentali; šviitsi; ja mitmed punasekirjud tõud euroopas
Lihatõud- hereford; aberdiin -angus;šarolee;limusiin;belgia sini-valge; hele akviteen
tööveised- ukraina ja ungari hall stepiveis.
subtroopikas ja troopikas seebud ning seebu ja koduveise hübriidid.
77. Eesti holsteini tõug
tõu aretuslugu algas 1838. aastast, esimene edukas hollandi-friisi import . 1900 oli 29% ja 1901 astutati liivimaa hollandi-friisikarja kasvatajate ühing. hollandi mustakirju tõug oli populaarne ja konkureeris ameerika holsteiniga kuni 1970ndate lõpuni. 1950. lõpust kuni 1970. improditi 70 pulli ja üle tuhande tiine mullika. pullid viidi kunstliku seemenduse jaamadesse ja nende mõju oli ulatuslik ja kiire.
78. Eesti punane tõug
alustati 1862.a. angli sisseveoga. euroopas olid taani punased populaarsed oma hea piimajõudlusega. saksa mõisnikud tõid tõumaterjali arvukalt sisse, mistõttu kujuneski arvukas punaste veiste massiiv eestis. balti angli karja kasvatajate ühing asutati 1901 ja 12 okt 1919 asutati eesti anglite kasvatajate ühisus. palju on punase tõu aretuses teinud eesti esimene loomakasvatus -professor jaan mägi. tõug kujunes välja XX sajandi 1.poolel, tõug oli arvukaim ( 2/3 veistest) kuni 1970ndate keskpaigani. 20 aasta jooksul arv on vähenenud, moodustab ¼ veiste arvust. tüüpiline värvus oli tumedam või heledam punane, esines heledat ninapeeglit ja sabatutti. viimastel aastatel kohtab sageli valgeid märgiseid või punakirjusid veiseid, samuti ühevärvilisi helebeeže või mustjaspruune.
79. Eesti maatõug
sagedamini maakari on ajalooliselt kujunenud koos sisserännanud rahvaga. veist peeti esmajoonelt sõnniku- ja veoloomana, kellelt saadi liha ja vähesel määral ka piima. piima tarbimine oli väike. kujunes välja vähenõudlik, väikese kasvuline ja nudi veis. XIX sajandil tööstuse arengule kaasnes linnade kasv ja vajadus joogipiima ning või järele. turgudel kasvasid hinnad. kohalikku eesti veist hakati ristama sissetoodud tõugudega sõltuvalt turuhindadest liha- või piimatõugudega. kujunesid erineva kehaehitusega punased, punasekirjud või mustakirjud rühmad. järjest vähemaks jäi kohalikku veist. sajandi vahetusel oli neid veel 21,6%. üha kahanev maaveiste arv sundis entusiaste tegelema maatõu sihipärase aretusega. 20 aprill 1920 asutati Eesti Maakarja Kasvatajate Selts. tõuaretuse alal oli entusiaste, kelle vahel käis äge diskussioon, millist tõugu eestis eelistada. eesti maakarja toetajaid oli palju. parandajaks valiti läänesoome tõug, mis oli sarnane. värvuselt on helepunane või beež, vahel ka valged märgised, nudi, kuiva kehaehitusega. vaatamata oma väiksele kasvule (lehmade kehamass 450 kg) on nende piimajõudlus rahuldav. vaatamata sellele maatõu osatähtsus vähenes. 50 aasta jooksul pole küündinud 1%-ni. tunnistati ohustatud tõuks, koostati säilitusprogramm 2012.aastani.
80. Sugulastõugude kasutamine veisekasvatuses
maakari- kasutati läänesoome tõugu, sest oli kõige lähedasem. VTA keelas 2005 a. kasutamise sest maakari ohustatud. parandas piimatoodangut ja kehamassi. nõrkused : ei parandanud piima kuivainesisaldust ega välimiku, esines ka kirjut värvust. kasutati ka džorsi tõugu: kasutati 1960 ja 1990 alguses. heamõju: suurenes piima rasva ja valgusisaldus , paranes udarakuju ja kinnitus ning kehaehituse tüüp. puudused: pole geneetiliselt sugulastõug, värvuses eripära.
eesti punane- kasutati taani punast ja ameerika šviitsi, mis parandas udarakuju ning kinnitust ja suurendas piimajõudlust. kasutati ka anglit, nii puhtaverelist kui ka holsteiniverelisusega: heamõju- suurenes piima rasva- ja valgusisaldus, paranes sigivus ja jalad, leukoosivabad. puudused: vähenes kehamass, piimatoodang suurenes vähe. taani, läti punase kasutamine : hea mõju: piimajõudluse kõigi näitajate paranemine, kehamassi ja lihajõudluse paranemine; puudused: sageli halv udara kuju ja kinnitus ning nisade kuju; levis leukoos . šviitsi tõug – heamõju: parandas piima- piimarasva ja valgu toodangut alandamata rasva ja valgu sisaldust, udarakuju ja kinnitust, suurenes kehamass, puuduvad valged märgised. puudused: järglased heterogeense kehaehitusega ja värvusega, sest pole geneetilist sarnasust eesti punase tõuga.
parandamiseks kasutati veel punasekirju holsteini. heamõju: piima- rasva- ja valgutoodangu suurenemine, udarakuju ja kinnitus paranes, kehamass suurenes. puudused: piima rasva ja valgusisalduse ning lihasmassi vähenemine, jalgade seisu ja sõrgade halvenemine.
hollandi mustakirju mõju. hea mõju: paranes kehaehituse kompaktsus , lihajõudlus, piima rasva ja valgu sisaldus. puudused: piimatoodangu tõus ja kehamassi suurenemine aeglane, udarakuju ja kinnitus jättis soovida , sageli esines jalgade seisu ja sõrgade kuju vigu.
81. Eesti seatõud ja sugulastõud
suur valge (jorkšir) on maailmas üks levinumaid seatõuge, samuti eestis. tõumaterjali on sisse toodud rootsist, soomest, walesist ja mujalt. paranenud on tailiha sisaldus ja vähenenud pekipaksus. esineb kõigis maakondades. sead tugeva konstitutsiooniga ja varavalmivad, heade lihaomadustega. sead on peekonitüüpi-proportsionaalse kehaehitusega. värvus valge, pea kerge, koon keskmise pikkusega ja lai, mõõdukalt nõgusa profiiliga, otsmik lai, põsed liharikkad, kõrvad lühikesed, ettepoole püstised. sugulastõugudeks on teised jorkširid.
maasiga- sugulastõugudeks on teiste riikide landrassid. kõige enam on tõumaterjali toodud soomest, rootsist, taanist, austriast . lihakeha on pikem, pekk õhem ja tailiha sisaldus suurem. levinud rohkem lääne eestis ja saartel. eesti maatõugu sead on viljakad , varavalmivad, suurekasvulised, heade lihaomadustega. sead on peekonitüüpi, tugeva konstitutsiooniga, pika kerega, kuid küllat peene luustikuga.
82. Eesti lambatõud
eesti valgepealine tõug- lambad on peenema luustikuga ja tagasihoidliku kehamassiga. pea näoosa ja jalad villavabad. on parandatud soome maalambaga. suurenes viljakus, kehamass ei suurenenud, villa kvaliteet ja lihajõuldus nõrgad. eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist ševioti tõugu jääradega. sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958 tunnustati eesti valgepealine tõug. eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill. pea ja jalad villavabad ning kaetud valge karvaga.
eesti tumedapealine lammas- sihikindla aretuse alguseks võib pidada 1926a. kui rootsist imporditi šropširi ja oksforddauni tõugu jäärad ja uted. kohalike, valge villaga eesti maalammaste ning šropširi ja oksforddauni lammaste kasutamise tulemusena loodi tugeva tervise, hea söödakasutusega tumedapealised lambad. 1958 tunnistati eesti tumedapealine lambatõuks. puhasaretuse kõrval kasutatud parandajatena läti tumedapealist ja saksa mustapealist lammast ning oksforddauni ja suffolki tõugu lambaid. eesti tumedapealistel lammastel on pea ja jalad kaetud mustade villkarvadega. ute keskmine aasta villatoodang 4-5kg. lambad on suurema kehamassiga, tugevama luustiku ja suurema villatoodanguga. pea näoosa ja jalad kaetud villaga.
83. Eesti hobusetõud
tori tõug- tõu esiisa herman , kes toodi eestisse koos vendade ja isaga panid oma homogeense ja suurearvulise järglaskonnaga aluse tori tõule. varasemal ajal jaotati tori tõug tüsedaks ja kergeks. tüübilt kujutas tori tõug endast keskmise suurusega, kuiva tugeva konstitutsiooniga, hästi arenenud lihastikuga ja tugeva luustikuga universaalset põllumajandushobust, keda kasutati edukalt põllu- ja transporttöödel. rahulik iseloom oli eeliseks.1973 hakati kasutama hannoveri tõugu eesmärgiga anda ühele osale tõust kiirushobuse omadusi, nii et temaga saaks teha sporti ja ratsutada meelelahutuseks. sama eesmärki taotleti tori hobuse ristamisel trakeeni tõuga. universaalsest veohobusest on kujunenud ratsahobusele lähedane tüüp, eeskätt ratsatõugude (hannoveri, trakeeni, inglise täisverelise) kasutamisega.
trakeeni tõug- trakeeni hobune kehastab kõige õilsamat saksa ratsahobuse tüüpi. trakeeni hobuse tüübi tunnused on väljendusrikas pea, suured silmad, ja hästi vormitud kael, plastilised lihased ja korrektsed selged jäsemed. peavad olema selgelt väljendunud sootunnused.
eesti raskeveohobune- on tüse, tugeva konstitutsiooniga, hästi arenenud lihaste ja tugeva luustikuga külmavereline hobune, kes on aretatud peamiselt rootsist ja belgiast sissetoodud ardennide ning kohalike hobuste ristamise teel. ainult tänu entusiastidele ja rahvuslikele traditsioonidele on eksisteerinud. levinud põhiliselt viru ja pärnumaal. kaasajal muutunud mõnevõrra kergemaks tõusisese valiku tõttu. piiratult on kasutatud saksa külmaverelist täkku.
84. Sugulastõugude kasutamine lamba- ja hobusekasvatuses
tori parandajad: hannover- lisas elegantsust ja tüüp muutus veelgi kergemaks, luustik peenem ja lihastik kuivem ; trakeeni tõug- muutus kergemaks, turjakõrgus suurenes, paranesid kiiruslikud omadused sammus ja traavis, temperament muutus närvilisemaks, isegi tigedust esines.; raskeveohobune- kasutati rootsi ardenni, belgia ardenni, saksa külmaverelist, leedu raskeveohobust.
eesti valgepealine lammas- ildefransi tõug: suurendas kehamassi ja lihajõudlust, villa kvaliteet jäi samaks; dala tõug norrast:suhteliselt suurekasvulised lambad parandasid peale kehamassi ka villakvaliteeti;teksli tõug: parandas kahtlematult lihaomadusi, vähem villaomadusi; dorset: parandas kasvukiirust, liha kvaliteeti, uttede emaomadusi; soome maalammas- parandas viljakust; islandi lammas: parandas vastupidavust.
eesti tumedapealine lammas- suffolk: parandas lihajõudlust, liha kvaliteeti ja kasvukiirust; soomemaalammas: parandas viljakust; islandi lammas: parandas vastupidavust.
85. Kunstliku seemenduse aretuslik hinnang
Kunstlik seemendus võimaldab suurendada ühelt isasloomalt saadavate järglaste arvu,
mistõttu väheneb vajalik isasloomade arv. Mida vähem isasloomi aretuseks vajatakse, seda
suurem on nende valikuintensiivsus ja isadepoolne selektsioonidiferents. Suurem
selektsioonidiferents omakorda tagab suurema valikuedu. Eestis on viimaste aastakümnete
jooksul vajalik pullide arv vähenenud 100 korda (5000-lt 50-le). See on võimaldanud
koondada isaloomad kunstliku seemenduse jaamadesse ning kontrollida geneetilise materjali
levikut populatsioonis. Kunstlik seemendus võimaldab spermat efektiivsemalt kasutada, sest ühest ejakulaadist saab mitu spermadoosi ja seemendada rohkem emasloomi kui loomulikul paaritusel.
Seemenduseks kasutatakse nii lahjendamata kui ka lahjendatud spermat. Sperma
lahjendamine võimaldab suurendada veelgi ühest ejakulaadist saadavate spermadooside arvu.
Sperma hindamisel arvestatakse sperma mahtu ja kvaliteeti. Mida kontsentreeritum on
sperma, seda rohkem spermadoose ühest ejakulaadist saadakse. Seemenduseks kasutatakse
nii värsket kui ka sügavkülmutatud spermat. Enamlevinud on sügavkülmutatud sperma kasutamine. Sügavkülmutatud spermat säilitatakse graanulites, ampullides või kõrtes.
Sperma sügavkülmutamine (-196o
C) võimaldab säilitada seda pikka aega ja transportida
ükskõik millisesse maailma ossa. Seega võib väärtuslikelt isasloomadelt koguda tuhandeid
spermadoose ning kasutada seda ka pärast isaslooma praakimist. See on taganud suure
geneetilise progressi ka neis riikides, kus oma aretussüsteem ei ole kõrgel tasemel. Kuna
spermat on lihtne transportida, siis võimaldab kunstliku seemenduse kasutamine lihtsustada
individuaalset paaridevalikut. Sügavkülmutatud sperma transportimisel väheneb ka
nakkushaiguste leviku oht võrreldes elusloomade transpordiga.
Kunstliku seemenduse kasutamisel suureneb põlvkonnaintervall, kuna pärast tuleb ära oodata
isaslooma järglaste järgi hindamise tulemused. Põlvkonnaintervalli pikenemisega teatavasti
valikuedu väheneb, kuid seda kompenseerib suurem selektsioonidiferents. Sel sajandil
efektiivsemat meetodit aretustöö tõhustamiseks ei ole avastatud. Aretuslikust seisukohast
lähtudes omab kunstlik seemendus tähtsust ka seetõttu, et sügavkülmutatud spermides on
võimalik säilitada hävimisohus olevate tõugude isapoolseid geene.
86. Embrüosiirdamise aretuslik hinnang
Embrüosiirdamise on biotehnoloogiline meetod, mis võimaldab emasloomadelt saada
ühe sigimistsükli jooksul normaalsest tunduvalt suuremal arvul järglasi. Embrüosiirdamise
põhieesmärgiks on saavutada väärtuslike geenide intensiivsem levik populatsioonis, mis
tagab tõu kiirema geneetilise parenemise. Edukalt on embrüosiirdamist kasutatud kõikide
põllumajandusloomade juures, kuid ulatuslikumalt veisekasvatuses. Kuna see meetod on
küllalt kallis, siis rakendatakse seda põhiliselt kõrge aretusväärtusega pulliisade saamiseks.
Pulliemadeks (doonoriteks) valitakse kõrge aretusväärtusega lehmad, keda seemendatakse
tipp-pullide spermaga. Parimaid pulljärglasi kasutatakse pärast aretusväärtuse määramist
pulliisadena järgmise põlvkonna poegade (sugupullide) saamiseks. Kuna seemenduspullilt
saadakse tuhandeid järglasi, siis suureneb ka soovitud efektiivsete geenide levik
populatsioonis. ET abil saab kiirendada üleminekut ühelt tõult teisele.
Embrüosiirdamismeetodi olemus seisneb selles, et doonoril (loom, kellelt embrüoid
võetakse) kutsutakse hormooni prostaglandiin -F2α süstimisega esile superovulatsioon . Kui
tavaliselt valmib lehmal ühe innatsükli jooksul 1 või 2 munarakku, siis superovulatsiooni
korral valmib neid 10 või enam. Seejärel lehm seemendatakse. 6.-7. päeva pärast loputatakse
embrüod moorula või blastotsüsti staadiumis emakast välja. Seejärel püütakse embrüod
mikroskoobi abil lahusest välja, määratakse nende arengustaadium ja kvaliteet. Enne
siirdamist määratakse vajadusel ka embrüo sugupool. Kui soovitakse saada identseid
kaksikuid, siis enne siirdamist embrüod poolitatakse . Kui embrüoid tahetakse säilitada või
transportida, siis eelnevalt nad sügavkülmutatakse (-196o). Nõuetele vastavad embrüod
siiratakse retsipiendile (loomad, kellele embrüo siiratakse). Retsipiendiks valitakse üldjuhul
seemendusealised (15...16 kuu vanused) terved mullikad või nooremad madalama
aretusväärtusega lehmad, kusjuures retsipient võib olla teisest tõust. Enne siirdamist toimub
ka retsipientide ette valmistamine. Selleks sünkroniseeritakse ehk ajastatakse retsipiendi ind
doonorlehma innaga prostaglandiin-F2α süstimise teel. See on vajalik selleks, et
siirdamismomendil oleks retsipiendi emakas samas füsioloogilises seisundis nagu doonoril
ning võimeline vastu võtma ja kasvatama siiratavat embrüot. Ühe doonorlehma kohta
valmistatakse ette keskmiselt 5 retsipienti. Siirdamine võib toimuda kirurgilisel või
mittekirurgilisel meetodil. Enamlevinud on mittekirurgiline meetod, kus siiratav embrüo
viiakse kõrresüstla abil rektaalse kontrolli all läbi emakakaela emakasarve tippu.
Embrüosiirdamise tulemuslikkust hinnatakse retsipientide tiinestumise ja elusalt sündinud
vasikate arvu järgi. Eestis saadakse doonorlehmalt ligikaudu 5 embrüot, millest 2-3 kinnitub
emakasse. Osa neist hävib ja järele jääb 1-2. Teoreetiliselt on ühelt lehmalt võimalik ET abil
saada kuni 20 vasikat.
87. Aretusprogrammide põhialused
Aretusprogramm on tegevuskava või süsteem, mis määrab kindlaks aretusalaste
andmete kogumise ja registreerimise põhimõtted ning aretusväärtuse hindamise kriteeriumid,
mis on aluseks järgmise põlvkonna vanemate valikul.
Aretusprogrammide koostamine on mitmeastmeline protsess, kus tuleb arvestada paljude
erinevate teguritega. Seepärast peab aretusprogrammide koostamine olema
hästiorganiseeritud ja terviklik protsess. Aretusprogrammide koostamine jaguneb kaheksaks
põhietapiks: 1) tootmissüsteemi kirjeldus
2) aretuseesmärgi püstitamine - üldine ja detailne kirjeldus
3) aretusmeetodite ja tõugude valik
4) valikutunnuste geneetilise ja majandusliku hindamise läbiviimine
5) loomade hindamissüsteemi planeerimine
6) valikukriteeriumite määratlemine
7) paaridevaliku kriteeriumid (paarituste planeerimine)
8) aretusmaterjali levitamine (soovitavate genotüüpide sageduse suurendamine
populatsioonis).
Ideaaljuhul peaks aretusprogrammide koostamine toimuma eelnimetatud skeemi
alusel, kuna eelnevates etappides saadud tulemused ja vastuvõetud otsused võivad mõjutada
hilisematel etappidel tehtavaid valikuid . Kuid sageli ei ole võimalik ega ka soovitav teha
otsustusi aretusprogrammi kohta eelnimetatud 8 etapi tulemuste alusel. Seepärast tuleks
õigete otsuste ja valikute tegemiseks koostada ka alternatiivsed aretusprogrammid ning
võrrelda neid omavahel. Lõplik otsus aretusprogrammi valikul tehakse prognoositava
geneetilise edu, ennustatava inbriidingu taseme ja majanduslike kulutuste alusel.
88. Aretusisasloomade saamine
Sugupullide saamiseks valitakse populatsiooni emasloomadest 1-1,5% pulliemadeks.
Seoses sperma külmutamisega on võimalik valida isadeks parimaid ja kõrgelt kodeeritud
pulle üle maailma.
Noorpullid kasvatatakse üles sarnastes tingimustes, kus hinnates nende omajõudlust,
sperma produktsiooni ja kvaliteeti. 14-15 kuu vanuselt kogutakse 1000 spermadoosi, millega
tehakse katseseemendusi juhuslikkuse printsiibil.
89. Aretusisasloomade hindamise põhimõtted
Peale katseseemendusi on olemas kolm varianti:
A variant ehk skandinaavia süsteem – pullilt varutakse 30-50 tuhat spermadoosi, seejärel
ta tapetakse ja hinnatakse lihajõudlus. Pärast tütarde 1.laktatsiooni jõudlusandmete selgumist
määratakse pulli aretusväärtus ning vastavalt saadud tulemustele otsustatakse, kas neid
spermadoose kasutada või mitte. Tavaliselt praagitakse viiest pullist neli. Seega peab ühe
pulli spermakogus katma viie pulli spermatootmise, säilitamise ning pidamise kulud. Selle
süsteemi puuduseks on parimate pullide piiratud kasutamine.
B variant ehk ootepullide süsteem – igalt noorpullilt varutakse 10-15 tuhat spermadoosi.
Seejärel jäävad pullid ootele kuni tütarde 1. laktatsiooni jõudlusandmete selgumiseni. Nende
alusel määratakse pullide aretusväärtus ning otsustatakse, millised pullid jäetakse
aretusrühma, millised praagitakse. Aretuseks jäetavatelt pullidelt jätkatakse spermat võtmist.
Selle süsteemi eeliseks on see, et pull on elus ja temalt võib saada miljoneid järglasi.
C variant ehk noorpullide süsteem, kus pulle ei hinnata järglaste järgi. Parimad noorpullid
valitakse eellaste põlvnemisandmete alusel ja neid kasutatakse lehmade mullikate
tiinestamisel. Hinnang selgub hiljem ja nende hulgast valitakse uued järgmise põlvkonna
isad . Lehmi hinnatakse seevastu põhiliselt nende omajõudluse alusel. Lehmade hindamisel
kasutatakse 1.laktatsiooni 100-päeva ja 305-päeva ning võimalusel (kui lehma enne ei
praagita) ka 2. ja 3.laktatsiooni 305-päeva piimajõudlusnäitajate alusel. Seega hinnatakse
igas põlvkonnas populatsiooni tasemel tuhandeid lehmi ja sadu (või tuhandete olenevalt
populatsiooni suurusest) noorpulle. Et erinevate loomakategooriate valikuintensiivsus on
erinev, siis eristatakse valikul nelja valikurada.
90. Aretusisasloomade kasutamise programmid
põhimõtteliselt sõltub suguisaslooma kasutamise efektiivsus seemendusviisist ja sperma käsitsemisest ning aretusprogrammist. seemendusviis ja sperma käitlemine: loomulik-käest ja vabapaaritus; kunstlik- sperma lühiajaline säilitamine, sperma sügavkülmutamine, suguselekteeritud sperma.
91. Tõukarjade hindamine
õvede või järglaste hindamine lepingkarjades või odav järglaste hinnang karjas. vähemkulukas kui jaamahinnang. jõudlust tuleb mõõta lõpp-produkti alusel. õigel käitlemisel oletatavasti soodne arvestades genotüüp-keskkond- interaktsiooni . aga: suured nõuded katsekorraldusele, organisatsioonile, läbiviimisele ja kontrollile; mingeid andmeid söödaväärinduse kohta; kõrged keskkonna efektid , madal päritavus;
92. Aretus-, tõu- ja tootmiskarjad
93. Praktiline selektsioon oma karjas
põhikarja uuendamine: lihtne taastootmine – arvu säilitamine; laiendatud taastootmine – arvu suurendamine; uuendkarja rakendamine: põhikarja viimine, praakimine, juurdeost või tõumüük
isasloomade valik: kunstlikul seemendamisel – põlvnemine, jõudluse aretusväärtus, eesmärk; loomulikul seemendusel – olemasolu, vähesuse korral juurdeost; põlvnemine; aretusväärtus
emasloomade valik: kunstlikul seemendamisel- põlvnemine, jõudluse aretusväärtus, eesmärk, noorloomade täiendus oma karjast või juurdeost, tervis; loomulikul seemenudmisel- põlvnemine, aretusväärtus, eesmärk, olemasolu-vähesuse korral juurdeost, tervis.
põhikarja uuendamine: praakimine-aeg, põhjused (tervis, jõudluse langus), tõumüük; uuendkarja üleskasvatamine- esimesed elukuud (toitmine ja tervise profülaktika), kasvu ja arengu mõõtmine, seemendusrühma komplekteerimine (põlvnemisindeks, kasv ja areng).
94. Tõuaretuse organisatsioon
peamine motiiv: paremini korraldada (jõudluskontrolli läbiviiimine, aretusmaterjali ja info vahetus, kirjastamine); tegevus (tõuraamatu pidamine, jõudluskontrolli andmete kogumine, isasloomade sugulavade asutamine, aretusmaterjali import ja nende kasutamise korraldamine.)
tulemus: kõrgetasemelised tõukarjad, eesti või muna ja peekon tuntud euroopa turul
95. Tõuaretuse ühistud ja seltsid
Aretusühistute ja seltside ülesandeks on tõuraamatu pidamine, suguisasloomade
üleskasvatamine, kunstliku seemenduse ja embrüosiirdamise korraldamine, loomade
jõudluskontrolli läbiviimine ja aretusväärtuse määramine ning tõumaterjali (k.a. sperma ja
embrüote) turustamine. Aretusühistute ja seltside tegevust koordineerib Eesti
Tõuloomakasvatuse Liit (ETLL), mille president on EMÜ VL loomageneetika ja tõuaretuse
aretusosakonna emeriitprof. Olev Saveli.
Eestis tegutsevad järgmised aretusühistud ja seltsid:
1. Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu (asub Keavas Raplamaal ja osakond Märjal
Tartumaal ). Tegeleb eesti holsteini ja eesti punase veisetõu aretusega. Ühistule kuulub ka
Kehtna kunstliku seemenduse jaam.
2. Eesti Maakarja Kasvatajate Selts (asub Saugal, Pärnumaal). Tegeleb eesti maakarja
aretusega.
3. Eesti Tõusigade Aretusühistu (asub Märjal, Tartumaal). Tegeleb sigade aretusega.
4. Eesti Hobusekasvatajate Selts (asub Toris, Pärnumaal). tegeleb Eesti hobusetõugude
aretusega.
5. Eesti Lambakasvatajate Selts (asub Märjal, Tartumaal). Tegeleb Eesti lambatõugude
aretusega.
6. Eesti Linnukasvatajate Selts (asub Tallinnas). Tegeleb linnutõugude aretusega.
7. Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing (asub Tartus). Tegeleb karusloomade
aretusega.
96. Aretussüsteem seoses genoomvalikuga