Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Aretusõpetuse vastused (0)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris
Kordamisküsimused aretusõpetuses 2012. a
1. Aretusõpetuse ajalugu kuni 1900
Juba Hippokrates (460...377 e.m.a.) märkis mõlema sugupoole tähtsust järglaste omaduste kujunemisel. Tema arvates eraldavad kõik kehaosad suguproduktidesse üliväikesi osakesi. Aristotelese (384...322 e.m.a.) arvates loode areneb ema verest, millele isa seeme annab arenemisskeemi. Seega mõistis ta info tähtsust organismi arengus. Avicenna (980...1037) rakendas Aristotelese seisukohti hobusekasvatuses. Ta kasutas puhasaretust isasloomade saamisel. Tema seisukohtadel oli oluline tähtsus araabia hobusetõu kujunemisel. Aga samuti lambakasvatuses. Edu saavutati Hispaanias peenvillalammaste aretuses. Kujunenud meriinotõud (peenvillalambad) panid aluse maailma peenvillalambakasvatusele. william harvey (1578...1657) hüpotees: elusorganismid arenevad munast , mida elustab isase seeme. sellega tehti lõpp hüpoteesilie, et elu tekib ise. Kapitalimiperiood tõi kaasa palju avastusi bioloogias. XVII sajandi alul leiutati mikroskoop, millega jälgiti erinevate liikede mune.Rainer de Graaf (1641.... 1673 ) kirjeldas ovulatsiooniprotsessi. graafi foliikulit peeti ekslikult munarakuks. Karl ernst von baer (1792....1876) Selgituse tõi alles 1826. aastal tuntud eesti loodusteadlane: munarakk on foliikulis.Antony van Leeuwenhoek (1632... 1723 ) avastas aastatel 1671....1682 täiustatud mikroskoobi abil ainuraksed , sealhulgas spermid . ta jälgis isegi spermi tungimist munarakku. viimast pidas küll spermi arenemise keskkonnnaks. peaaegu sajandi kestis sõda „ovistide“ ja „spermistide“vahel tõestamaks kumbas asub tegelikult organismi alge.
Georges de buffon (1707...1788) Töötas välja prantsusmaal ristamismeetodi koduloomade väärtuse parandamiseks.Caspar Friedrich Wolff ( 1733 ....1794) alles XVIII sajandi lõpus tekkis epigeneesiteooria ehk pärastkujunemiseõpetus.Robert Bakewell (1725....1795) pole kirjutanud oma aretustöö meetoditest, aga tema osavõtul aretati kolm loomatõugu, kes eksisteerivad tänapäevalgi.
Eriti tähtis aretusõpetuse arengule oli XIX sajandi II pool. Valiku ja liikide kujunemise teooriale andis väga palju Charles Darwin (1809...1882), kes üldistas oma paljude ekspeditsioonide tulemused seaduspärasustena teosesse "Liikide tekkimine" ( 1859 ). Väljapaistvaks aretuse teoreetikuks ja tõuloomakasvatuse organisaatoriks Balti kubermangudes ja Venemaal tuleb pidada Peterburi akadeemikut Aleksander Theodor von Middendorffi (1815...1894). A.T.v. Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862 .a. Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega pandi alus eesti punase tõu
aretusele. XIX sajandil asutati arvukalt tõuraamatuid. Inglise täisverd ratsahobuse tõuraamat
ilmus juba 1793.a. Eesti tõugude esimene tõuraamat anti välja 1885.a. Tõuraamatu asutamine on tõu tunnustamise aluseks. Hoopiski tähtsam on XIX sajand seetõttu, et Brno kloostris avastas Johann Gregor Mendel (1822...1884) pärilikkusõpetuse põhiseadused (1865). Mendeli katsetega loodud vundamendile kerkis 1900. aastal uus teadusharu - geneetika.
2. Aretusõpetuse areng XX sajandil
W. Johannseni (1857...1927) puhaste liinide teooria, G.H. Hardy ja W. Weinberg: sõltumatult kahe riigi teadlase poolt geenide sageduse ja geneetilise tasakaalu seadus. Henderson – BLUP meetod.
Loomade kehaehituse , kasvu ja arengu seaduspärasuste avastamisel on suuri teeneid vene teadlastel N.P. Tsirvinskil (1848...1920), kes uuris lammaste ja veiste luudede kasvu ja arengut. ja N.P. Kulesovil (1854...1936), kes uuris samuti kehaehitust. M.J, Pridorogin (1862...1923) käsitles uuringutes välimikku, I.A.Bogdanov (1872...1931) loomade põlvnemine, konstitutsioon ja valik, M.F.Ivanov (1871....1935) lõi uute tõugude loomise teooria, mille rakendas ka praktikas. Vene teadlastest kõige tihedam side Eestiga oli J.F. Liskunil (1873...1958), kes põhjalikult uuris kranioloogit, välimikku ja interjööri. Ta korraldas eesti maakarja uurimiseks ekspeditsiooni 1913...1914. Tema koostas esimesed juhendid veiste välimiku hindamiseks. Eesti loomakasvatuse teadlastest tuleb nimetada esimesena Jaan Mäge (1883...1939), kes oli esimene eestlasest loomakasvatuse professor .
Akadeemik Aarne Pung (1909...1994) EPA põllumajandusloomade aretuse kateedri juhataja 1951...1979. Uuris tõuveiste kehaehitust, mida korratakse iga 20 aasta järel. Mõõdetakse kolme veisetõu esindajaid ja määratakse tendentsid kehaehituse muutustes. Akadeemik Adolf Mölder (1912...1976) juhatas Eesti Punase Karja Tõuseltsi (hiljem tõulava) ja oli ELVI (praeguse LKI) direktor 1956...1976. Tema initsiatiivil loodi kunstliku seemenduse süsteem, asutati jõudluspärilikkuse katsejaamad seemenduspullide hindamiseks ja töötati välja suurtootmisele sobiv veiste pidamissüsteem. Oli eesti punase veisetõu aretuse juht Eestis. Professor Leo Vaher (1921...1981) asutas ELVI-s verefaktorite uurimise labori 1958.a. ning alustas 1964 piimaveiste jõudlusandmete töötlemist elektronarvutil. Põllumajandusdoktor, professor Elmar Liik ( 1895 ...1975) rajas Tartu Ülikooli juurde väikelooma- ja linnukasvatuse katsejaama 1937.a. Tema uurimistöö haaras seakasvatust ja lambavilla kvaliteeti. Põllumajandusdoktor Vambola Laanmäe (1916) asutas sigade kontrollnuuma katsejaama Kehtnasse 1958 ja täiendas tõusigade hindamise metoodikat.
Edgar Keevallik (1908...1985) alustas veiste kunstliku seemendamisega Kuusiku katsejaamas 1938.a. ja oli 1941... 1971 Vändra (praeguse nimega Piistaoja) veisekasvatuse katsejaama direktor, kus kujundas eesti mustakirju parima tõukarja. Põllumajandusdoktor, professor Rein Teinberg (1935...1995) alustas piimavalgu sisalduse uurimist ja lülitamist jõudluskontrolli programmi. On populatsioonigeneetika põhimõtete rakendajaks põllumajandusloomade aretuses. Alustas geneetika õpetamist üliõpilastele ja koostas 2 geneetika õpikut. Sangaste krahvi , tuntud ‘Sangaste’ rukkisordi aretaja Friedrich von Berg (1845...1938) oli lisaks ka innukas hobusekasvataja. Kohalikku hobust oli püütud parandada mitme tõuga, kuid üldiselt see ei õnnestunud. Berg ostis Poolast Klementsovo
hobusekasvandusest norfolk-roadsteri täku Hetmani, kes osutus sobiva tüübiga tori hobusetõu
alustajaks. Hobuste aretuses oli suuri teeneid ka Mihkel Ilmjärvel, Otto Nuudil ja Harri Mauringul.
3. Aretusõpetuse areng Eestis
Väljapaistvaks aretuse teoreetikuks ja tõuloomakasvatuse organisaatoriks Balti kubermangudes ja Venemaal tuleb pidada Peterburi akadeemikut Aleksander Theodor von Middendorffi (1815...1894). A.T.v. Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862.a. Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega pandi alus eesti punase tõu aretusele. XIX sajandil asutati arvukalt tõuraamatuid. Inglise täisverd ratsahobuse tõuraamat ilmus juba 1793.a. Eesti tõugude esimene tõuraamat anti välja 1885.a. Tõuraamatu asutamine on tõu tunnustamise aluseks. Hoopiski tähtsam on XIX sajand seetõttu, et Brno kloostris avastas Johann Gregor Mendel (1822...1884) pärilikkusõpetuse põhiseadused (1865). Mendeli katsetega loodud vundamendile kerkis 1900. aastal uus teadusharu - geneetika.
Loomade kehaehituse, kasvu ja arengu seaduspärasuste avastamisel on suuri teeneid
vene teadlastel N.P. Tsirvinskil (1848...1920) ja N.P. Kulesovil (1854...1936). Vene teadlastest kõige tihedam side Eestiga oli J.F. Liskunil (1873...1958), kes põhjalikult uuris kranioloogit, välimikku ja interjööri. Ta korraldas eesti maakarja uurimiseks ekspeditsiooni 1913...1914. Tema koostas esimesed juhendid veiste välimiku hindamiseks. Eesti loomakasvatuse teadlastest tuleb nimetada esimesena Jaan Mäge (1883...1939), kes oli esimene eestlasest loomakasvatuse professor.
Akadeemik Aarne Pung (1909...1994) EPA põllumajandusloomade aretuse kateedri juhataja 1951...1979. Uuris tõuveiste kehaehitust, mida korratakse iga 20 aasta järel. Mõõdetakse kolme veisetõu esindajaid ja määratakse tendentsid kehaehituse muutustes. Akadeemik Adolf Mölder (1912...1976) juhatas Eesti Punase Karja Tõuseltsi (hiljem tõulava) ja oli ELVI (praeguse LKI) direktor 1956...1976. Tema initsiatiivil loodi kunstliku seemenduse süsteem, asutati jõudluspärilikkuse katsejaamad seemenduspullide hindamiseks ja töötati välja suurtootmisele sobiv veiste pidamissüsteem. Oli eesti punase veisetõu aretuse juht Eestis. Professor Leo Vaher (1921...1981) asutas ELVI-s verefaktorite uurimise labori 1958.a. ning alustas 1964 piimaveiste jõudlusandmete töötlemist elektronarvutil. Põllumajandusdoktor, professor Elmar Liik (1895...1975) rajas Tartu Ülikooli juurde väikelooma- ja linnukasvatuse katsejaama 1937.a. Tema uurimistöö haaras seakasvatust ja lambavilla kvaliteeti. Põllumajandusdoktor Vambola Laanmäe (1916) asutas sigade kontrollnuuma katsejaama Kehtnasse 1958 ja täiendas tõusigade hindamise metoodikat.
Edgar Keevallik (1908...1985) alustas veiste kunstliku seemendamisega Kuusiku katsejaamas 1938.a. ja oli 1941...1971 Vändra (praeguse nimega Piistaoja) veisekasvatuse katsejaama direktor, kus kujundas eesti mustakirju parima tõukarja. Põllumajandusdoktor, professor Rein Teinberg (1935...1995) alustas piimavalgu sisalduse uurimist ja lülitamist jõudluskontrolli programmi. On populatsioonigeneetika põhimõtete rakendajaks põllumajandusloomade aretuses. Alustas geneetika õpetamist üliõpilastele ja koostas 2 geneetika õpikut. Sangaste krahvi, tuntud ‘Sangaste’ rukkisordi aretaja Friedrich von Berg (1845...1938) oli lisaks ka innukas hobusekasvataja. Kohalikku hobust oli püütud parandada mitme tõuga, kuid üldiselt see ei õnnestunud. Berg ostis Poolast Klementsovo hobusekasvandusest norfolk-roadsteri täku Hetmani, kes osutus sobiva tüübiga tori hobusetõu alustajaks. Hobuste aretuses oli suuri teeneid ka Mihkel Ilmjärvel, Otto Nuudil ja Harri Mauringul.
Veisekasvatus Eestis
16.-17-saj suurem eesmärk saada võimalikult palju sõnnikut. 18.saj anti veistele ainult sooheina ja põhku. Lehm võis anda aastas 500-800kg. 19.saj väga visa arenema piimatoodangu suunas. 1885.a avati tõuraamat ja 1886. aastal see trükiti.
  • 1900-1940 – 1.karjakontrollühing suutis 1903.a kontrolli alla viia 34 mõisa karja 2500 lehmaga . 8.märtsil 1909 otsustati asutada karjakontrolli osakond , mille liikmeks asusid 19 talupidajat. Asutati ühispiimatalitusi, mis said ajendiks põllumeeste seltside loomisel.
  • Eestis on enamlevinud sügavallapanuga laudad . Noored talumehed pidasid õigeks minna üle puhaslautadele. Lähtepositsioon 1940.a – talud olid just jalgu alla saamas, 2000kg piimatoodang andis võimaluse võiekspordile välismaale; sisse oli ostetud täisväärtuslikku aretusmaterjali; rakendamisel olid mitmed uuenduslikud laudatööde tehnilised lahendused; ühistegevus veisepidajate vahel toimis.Võimuvahetus – 1940-1944 toimus pidev võimuvahetus ja sõda laastas Eesti veisekasvatust: loomade tapmine , äraajamine itta või läände, perede põgenemine taludest koos veisekarjaga või nende mahajärmine tõi kaasa veiste arvu kiire kahanemise. Teise hoobi veisekarjale andis sundkollektiviseerimine 1947-1949. Kollektiviseerimise käigus moodustati paari-kolme küla baasil üle 2000 väikekolhoosi. Lehmad koondati suuremate talude lautadesse. 1950dantel liideti väikekolhoosid. Mõnevõrra paranes majandamine ning hoogustus uute lautade ehitus.
  • Eestis oli veisekasvatus 17. saj. lõpul naturaalmajanduslik. Veisekasvatussaadusi toodeti tarbimiskohal (ka linnas). Kasvatati aborigeenset (kohalikku) karja ning piimatoodang oli väga väike. Veiseid hinnati peamiselt kui sõnnikutootjaid.

1624. aastal kasutati Purtse mõisas (Virumaal) juba hollandi tõugu sugupulli ning seal oli ka Hollandist toodud lehmi. Seega hakati 17. saj. kohalikku karja parandama hollandi tõuga.
18. saj. võeti veisekasvatuses suund lihakarjakasvatusele, sest sel ajal hoogustus viinatootmine, mis andis veiste nuumamiseks praaka. Mõisatesse toodi nuumamiseks halli stepitõugu veiseid Ukrainast.
 18. ja 19. sajandil ristati kohalikku karja välismaalt ostetud sugupullidega. Mõisnikud katsetasid mitme tõuga, kuid halvad söötmis- pidamistingimused olid põhjuseks, miks ei saadud soovitud tulemusi. 1840. aastal otsustati Lõuna- Eestis aretada äärširi tõugu, kuid hiljem loobuti sellest.
A. Middendorff tõi 1862. aastal angli tõugu veiseid oma mõisatesse. Kuna eesrindliku teadlasena oskas ta  luua neile head söötmis- ja pidamistingimused, siis oli tulemuseks hea piimatoodang. Angli tõug muutus peagi populaarseks ning hakkas parandava tõuna kiiresti levima kogu Lõuna- Eestis. Seega algas Eestis kohaliku karja parandamine välismaalt ostetud suguloomadega vältava ehk ümberkujundava ristamise teel.
 19. saj. lõpul varuti lehmadele märksa rohkem sööta kui varem, mis võimaldas suurendada piimatoodangut. Tõuke piimakarjakasvatusele andis nõudmise suurenemine piima ja piimasaaduste järele Peterburi ja Tallinna turgudel .
1885. aastal anti Tartus välja Balti kubermangudes aretatud veiste kohta tõuraamat, mis oli loomulikult saksakeelne .
Esimene eestikeelne tõuraamat avaldati trükis 1918. aastal Tartus. Selles tõuraamatus olid andmed angli ja eesti maatõugu veiste kohta aastaist 1914...1918. Professor Jaan Mägi oli selle tõuraamatu koostaja ja organiseerija.
Alates 1918. a. hakati eesti angli karja ja eesti maakarja kohta pidama eraldi tõuraamatuid. Liivimaa friisi karja tõuraamatut hakati pidama 1901. aastal. Loomade parema valiku ja söötmise tulemusena suurenes ka piimatoodang. 1913/14. aastal oli toodang kõige suurem KURISTA mõisas, kus aastalehma toodang oli 5063 kg.
 Pärast Esimest Maailmasõda hakkasid veiste aretust suunama 1920. aastal asutatud
  • Eesti Hollandi-Friisi Karja Kasvatajate Selts,
  • Eesti Anglerite Kasvatajate Selts,
  • Eesti Maakarja Kasvatajate Selts.

 Taludes hakati lehmade individuaalset piimatoodangut, piima rasvasisaldust määrama, s.o. jõudluskontrolli tegema 1909. aastal. Pärast Esimest Maailmasõda kujunes jõudluskontroll veiste tõuaretuse praktiliseks aluseks. Talupojad ühinesid kontrollühingutesse ja palkasid ametisse jõudluskontrolli assistendid, kes pidasid taludes zootehnilist arvestust ja juhendasid loomade söötmist ja valikut.
Vaatamata sellele, et 1939. aastal oli jõudluskontrolli all kõigest 16,3% lehmadest, etendas see siiski märkimisväärset osa tõugude täiustamisel.
Väärtuslikke sugupulle oli võimalik valida jõudluskontrolli andmete alusel.
Kõige rohkem toodangut- 2187 kg piima- saadi 1938/39. majandusaastal. Lehmad moodustasid üle 67% veiste arvust.
1950. aastal hakati Eestis veiseid kunstlikult seemendama. See võimaldas aretusest kõrvaldada väheväärtuslikud pullid ning viljastada lehmad kõrgväärtuslike pullide spermaga. 
4. Aretusõpetuse teoreetiline põhjendus
16.-17-saj suurem eesmärk saada võimalikult palju sõnnikut. 18.saj anti veistele ainult sooheina ja põhku. Lehm võis anda aastas 500-800kg. 19 .saj väga visa arenema piimatoodangu suunas.
  • Aretusõpetus annab teoreetilise aluse : produktiiivloomade kasvu ja arengu seaduspärasuste mõistmiseks;
  • jõudlusliikide geneetiliseks iseloomustamiseks;
  • valikutunnuste määramiseks ja iseloomustamiseks;
  • produktiivloomade hindamiseks ja valikuks;
  • populatsiooni geneetiliste seoste ja muutuste seaduspärasuste selgitamiseks;
  • kultuurtõugude jõudlusvõime parandamiseks;
  • uute tõugude loomiseks;
  • geneetilise ressursside ja mitmekesisuse säilitamiseks.

5. Populatsioonigeneetika osa tõuaretuses
Fenotüübilise dispersiooni komponentide väärtuse suhtelise osatähtsuse hindamine, eriti
genotüübi- ja keskkonnadispersiooni suhte määramine on polümeersete tunnuste populatsioonigeneetika
üks põhieesmärke. Dispersioonikomponentide hindamine on eriti oluline valikuedu prognoosimisel ja
tunnuste päritavuse hindamisel.
Populatsioon püsib geneetilises tasakaalus seni, kuni talle ei toimi geeni- või genotüübisagedusi muutvad
faktorid . Nende populatsiooni geneetilise dünaamika faktorite (dünaamikategurite) uurimine moodustab
populatsioonigeneetikas ühe olulisema lõigu.
Põhimõtteliselt võib populatsiooni geneetilise dünaamika faktorid jagada järgmiselt:
1) geeni- ja genotüübisagedust muutvad faktorid,
2) genotüübisagedust muutvad faktorid.
Geeni- ja genotüübisageduste pidev muutumine moodustabki populatsiooni geneetilise dünaamika
Olemuse
6. Aretusõpetuse majanduslik põhjendus
Majandusliku väärtuse määrab tunnuse realiseerumine lõpp-produktina.
Jõudlusnäitajate puhul saab aluseks võtta erinevate toodete realiseerimishinda, toote
tootmiseks tehtavaid kulutus , samuti toote väärtust inimeset toitumise seisukohalt. Keerukam
on nende tunnuste majandusliku väärtuse hindamine, mida realiseerida ei ole võimalik, kuid
mõjutavad jõudlusomadusi kaudselt (geneetiline seos). Näiteks udara hinnang ja kasvukiirus
on kaudselt seostatavad jõudlusega. Aretusväärtuse määramisel hinnatavad tunnused
kaalutakse vastavalt nende majandusliku väärtusele.
7. Loomade taltsutamise ja kodustamise põhimõtted
ulukloomad-looduslikes tingiustes vabalt elavad ja sigivad loomad, kes alluvad looduslikule valikule
taltsutatud loomad-on inimese poolt kinnipeetavad ja tihti dresseeritud loomad, kes ei ole täiesti kohanenud inime poolt loodud tingimustega ning seetõttu harilikult ei sigi
kodustatud loomad on inimese poolt loodud uute tingimustega kohanenud loomad, kes ei saa eksiteerida ilma inimese abita. kodustatud loom sigib inimese juures ja annab mitmeksist toodangut olenevalt tema arenemise eesmärgist.
loomade kodustamine toimus põhiliselt ürgkogukondlikus formatsioonis, kuid kestis ka hiljem ning toimub tänapäevalgi. ulukloomade taltsutamist ja kodustamist mõistame darwini evolutsiooniõpetuse seisukohalt kui pikaajalist muutuvuse ja valiku protsessi, mida inimene on juhtinud aastatuhandete vältel. loomade kodustamise ja põlvnemise uurimiseks kasutatakse argeoloogia, etnograafia, keeleteaduse, süstemaatika, fülogeneesi, zoogeograafia, ökoloogia, võrdleva anatoomia, morgoloogia ja füsioloogia abi. zootehnikateadus on kõigi nimetatud teadusharude saavutused üldistanud põllumajandusloomade põlvnemis ja evolutsiooniteooriaks.
8. Kodustamise aeg ja kohad
loomade kodustamine on lähedalt seotud inimühiskonna arenguga ja sotsiaal-majanduslike tingimustega. kodustamise algus langeb kiviaega 12000-10000ekr. kõigepealt koer (alaska 20tuh, jaapan 12tuh, iraak iraan 12-10tuh, euroopa 8tuh aastat ekr.) lammas kits 9000 ekr edela aasias. siga 8000 ekr uus- guinea , tuhat aastat hiljem väike- aasia , lähis-ida ja arvatavasti ka euroopas. koduveis 7000 ekr põhja kreeka ja anatoolia. hobune 4000 ekr musta ja kaspia mere stepid. loomad kodustati kõge vanemate kultuurihällide piirkonnas kirde aafrika ja edela aasia. põhja aafrika ja praegune sahaara kõrb olid üks esimesi loomade kodustamise kohti kust koduloomad edasi levisid niiluse orgu. 5000-4000 ekr oli egiptuses juba arenenud loomakasvatused, kus koer siga kits veis ja hani olid tuntud koduloomadena. hiljem kodustati antiloobid eeslid ja kaamelid . tigrise ja eufrati jõgikond aasias (iraak) oli mesopotaamia kultuuride levikuala . nende jõgede lääne ja idapoolsetes mägedes kodustati kitsed lambad sead ja anti üle jõgede orgudesse, kus neid ja hiljem ka veiseid ning eesleid kasutati.
9. Veise ja lamba ulukeellased ning sugulased
Veis: eelased – ürgveis ehk tarvas , seebu ; sugulased: veised , jakid , kaguaasia veised ehk pühvlid, piisonid
lammas: eelased- mufloonilaadsed uluklambad (sugulased: lühisabalised jämevillalambad nn. maalambad ja pikasabalised lambad nn. meriino lammas) ja argalilaadsed uluklambad (sugulased: rasvõnnar ehk kurdjukk ja rasvsabalambad.
10. Hobuse ja sea ulukeellased ning sugulased
siga: eelane- euraasia uluksiga (sugulased: euroopa lühi ja pikakõrvalised kohalikud sead ja osa põhja hiina sigu ), kaguaasia uluksiga (sugulased: jaapani metssiga ja hiina kodusiga ), vahemere uluksiga (sugulased: naapoli, ibeeria ja mangalitsa tõud)
hobune: eelased- tarpan (sugulased: põhiliselt koduhobused), Prževalski hobune, mets eesel (sugulane: kodueesel)
11. Variatsioon-statistika osa tõuaretuses
12. Variatsioonirea hindamise ja võrdluse põhimõtted
Kvantitatiivses geneetikas on peatähelepanu pööratud mitte niivõrd isendite ja populatsiooni keskmise
geno- ja fenotüübiväärtuse selgitamisele eri tunnuste suhtes, kuivõrd tunnuste üldise fenotüübilise
variatsiooni põhjuste (allikate) selgitamisele - fenotüübilise dispersiooni komponentide määramisele.
Dispersioonikomponentide määramisel põhineb ka populatsiooni geneetiliste parameetrite arvutamine (h2, rG, SI, AV hindamine).
13. Dispersioonanalüüsi kasutamine
Fenotüübilise dispersiooni komponentide väärtuse suhtelise osatähtsuse hindamine, eriti
genotüübi- ja keskkonnadispersiooni suhte määramine on polümeersete tunnuste populatsioonigeneetika
üks põhieesmärke. Dispersioonikomponentide hindamine on eriti oluline valikuedu prognoosimisel ja
tunnuste päritavuse hindamisel. Päritavuse arvutamisel dispersioonanalüüsiga tuleb, nagu vanemate ja järglaste sarnasuse
määramiselgi, püüda nii täielikult kui võimalik elimineerida kõik mittegeneetilise erinevuse põhjused
sugulasrühmade vahel s.t., et kõik loomad tuleb viia mittegeneetiliste tegurite suhtes ühele tasemele.
Tavaliselt saavutatakse see loomade juhusliku valimi moodustamisega arvestades keskkonnatingimusi
(karjadesisene analüüs), loomade vanust ( eakaaslaste rühmad) ja andmeid ajavahemiku kohta (sama aasta,
sesoon). Erinevate faktorite mõju elimineerimiseks võib kasutada ka mitmefaktorilist dispersioonanalüüsi. Sel
juhul enne geneetilise faktori (ema, isa) mõju määramist tehakse kindlaks tähtsamate mittegeneetiliste
faktorite mõju osatähtsus uuritavale tunnusele.
14. t-testi kasutamine
t-testi kasutatakse keskväärtuste võrdlemiseks kas võrdse dispersiooniga üldkogumi korral, mittevõrdse dispersiooniga üldkogumi korral või kahe üldkogumi keskväärtuste võrdlmiseks sõltuvate vaatluste korral
15. Korrelatsioonanalüüsi kasutamine
Peamiseks põhjuseks, miks tunnuste vahel tekivad püsivad seosed, mis ei kao ka põlvkondade
jooksul, on pleiotroopsus , st. üks geen avaldab üheaegselt mõju mitmele tunnusele. Pleiotroopsusega
seletatakse geneetilise korrelatsiooni olemasolu tunnuste vahel.
Kui võtame vaatluse alla mitu tunnust, siis vaatame, kas need tunnused on teineteisest sõltuvad või
mitte. Korrelatsioonanalüüs selgitab tunnustevaheliste seoste tugevust ja suunda. Korrelatiivne muutlikkus
(kovariatsioon) on erinevate tunnuste vahel isesugune ja sõltub nii genotüübist kui ka keskkonnatingimustest .
Fenotüübiliste tunnuste vahel arvutatud korrelatsiooni nimetatakse fenotüübiliseks korrelatsiooniks.
Selektsiooniefektiivsuse prognoosimisel on aga olulisem teada geneetilisi korrelatsioone tunnuste vahel,
millised määratakse seoste uurimisega sugulasloomade rühmades.
Seoseid võib määrata ka põlvkondade vahel näiteks järglaste ja vanemate ühe ja sama tunnuse vahel.
Matemaatilise analüüsiga on võimalik määrata vaid tunnustevaheliste seoste olemasolu ja hinnata seoseid
kvantitatiivselt. Seoste põhjuste selgitamine kuulub bioloogia valdkonda. Tunnustevahelise seose
kvalitatiivset külge näitab korrelatsioonikordaja (-koefitsient). Ta näitab kuidas muutub üks tunnus, kui
teine tunnus suureneb või väheneb. Ta näitab seose tihedust ja suunda. Korrelatsioonikordajal on
kindlad piirid -1...+1. Need on ideaalsed väärtused ja praktilise analüüsi puhul tavaliselt ette ei tule. Kui ühe
tunnuse (x) suurenedes teise tunnuse (y) väärtus samuti suureneb, siis on tegemist positiivse
korrelatsiooniga. Kui aga ühe tunnuse suurenedes teine väheneb - negatiivse korrelatsiooniga.
Mida enam korrelatsioon läheneb ühele, seda tugevamad on seosed kahe tunnuse vahel.
Korrelatsiooni tihedust hinnatakse jär =
0,6 = tugev (tihe) seos rgmiselt:
16. Regressioonanalüüsi kasutamine
Korrelatsioonikordaja olulisust kontrollitakse tabeli andmete vastu. Kui korrelatsioonikordaja on oluline,
siis tehakse ka regressioonanalüüs. Regressioonanalüüsiga selgitatakse, kuidas muutub ühe tunnuse
arvuline väärtus, kui teise tunnuse arvuline väärtus muutub ühe ühiku võrra.
Kui r>0, siis ka b>0 ja vastupidi. Regressioonikordaja väljendatakse samades ühikutes nagu mõõtandmedki.
Näit. b piim/rasv,kg=19 kg. See tähendab, et piima rasvasisalduse suurenemisel (aretustöö tulemusena) 1 kg
võrra, suureneb lehmade piimatoodang 19 kg võrra. See tunnus, mis on murrujoone all, suureneb 1 ühiku (kg,
cm, mm jne.) võrra ja murrujoone peal olev tunnus mingi ühiku võrra.
17. Populatsiooni statistiline hinnang
18. Päritavuskoefitsient, selle arvutamine
Päritavuskoefitsient (h2) näitab, kui suures osas tunnuse fenotüübiline muutlikkus populatsioonis on
tingitud genotüübilisest muutlikkusest. Et valik kahe polümeerse tunnuse alusel baseerub isendite fenotüüpidel, on oluline teada, mil määral
tunnuse fenotüübiväärtuste variatsioon on tingitud genotüübiväärtuste erinevustest, ehk teiste sõnadega kui
täpselt saab tunnuse fenotüübiväärtuse alusel genotüübiväärtust hinnata. Seda geno- ja fenotüübidispersiooni
suhet nimetatakse päritavuseks h2. h2= σ2G/ σ2 P
19. Põlvnemistabel, selle hindamine
Sarnaste genotüüpide ühendamisel suureneb järglaste hulgas homosügootide osatähtsus. Genotüübilt
sarnased on aga omavahel geneetilises suguluses olevad loomad. Laiemas mõttes on omavahel geneetilises
suguluses need isendid, kellel on üks või mitu ühist eellast. Põllumajandusloomade juures räägitakse
harilikult sugulusest kitsamas mõttes: sugulasteks loetakse loomi, kellel on ühiseid eellasi kuni
5. põlvkonnani (kaasa arvatud), so. põlvnemistabeli 6. reani. Sugulasloomad on genotüübilt sarnasemad (omavad
rohkem samu alleele) kui antud populatsiooni loomad keskmiselt, sest nende geenid pärinevad ühiselt
eellaselt (ühistelt eellastelt).
20. Sugulus - ja inbreedingukoefitsient
Kahe isendi (X ja Y) geneetilist sugulust on võimalik mõõta suguluskoefitsiendiga (RXY).
Suguluskoefitsient (RXY)näitab kahe suguluses oleva isendi genotüüpide suhtelist sarnasust . Suguluskoefitsient vanema ja järglase vahel on 0,5, vanavanemaga on isendi suguluskoefitsient 0,25 jne. Õdede ( vendade ) vahel on see 0,5; poolõdede (-vendade) vahel aga 0,25.
Populatsiooni homosügootsust suurendab inbriiding ehk sisearetus. Kaks indiviidi, kellel on ühised
eellased, kannavad edasi sarnaseid geene. Kui neid loomi omavahel paaritada võivad järglastel kohtuda sarnased geenid. Sellist sugulaste omavahelist paarumist nimetatakse inbriidinguks. Inbriiding võib toimuda juhul kui omavahel paaritatakse ühte geneetiliselt sarnasesse gruppi kuuluvaid loomi ja sarnaste geenide kohtumise
tõenäosust peetakse tegelikust väiksemaks. Seda võib nimetada ka aktiivseks inbriidinguks. Inbriiding võib
toimuda ka väikses populatsioonis loomade väikses arvu tõttu, kus suure tõenäosusega kohtuvad suguluses
olevate loomade sarnased geenid. Seda võib nimetada passiivseks inbriidinguks. Isendi X inbriidingukoefitsient (Fx) näitab tema vanemate geneetilisest sugulusest tingitud homosügootsuse suurenemise tõenäosust ehk samade alleelide kohtumise tõenäosust. Keskmise inbriidingukoefitsiendi põhjal saab otsustada selle üle, mil määral populatsioon kaldub
kõrvale juhuslikust ristumisest e. panmiksisest isenditevahelise
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Aretusõpetuse vastused #1 Aretusõpetuse vastused #2 Aretusõpetuse vastused #3 Aretusõpetuse vastused #4 Aretusõpetuse vastused #5 Aretusõpetuse vastused #6 Aretusõpetuse vastused #7 Aretusõpetuse vastused #8 Aretusõpetuse vastused #9 Aretusõpetuse vastused #10 Aretusõpetuse vastused #11 Aretusõpetuse vastused #12 Aretusõpetuse vastused #13 Aretusõpetuse vastused #14 Aretusõpetuse vastused #15 Aretusõpetuse vastused #16 Aretusõpetuse vastused #17 Aretusõpetuse vastused #18 Aretusõpetuse vastused #19 Aretusõpetuse vastused #20 Aretusõpetuse vastused #21 Aretusõpetuse vastused #22 Aretusõpetuse vastused #23 Aretusõpetuse vastused #24 Aretusõpetuse vastused #25 Aretusõpetuse vastused #26 Aretusõpetuse vastused #27 Aretusõpetuse vastused #28
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 28 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2013-01-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 74 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor sigrid sild Õppematerjali autor

Lisainfo

2012 aretusõpetuse kordamisküsimuste vastused
Aretusõpetus , Aretus , veis , tõu , aretus , piim , jõudlus , karja , siga , sööt , lehm

Mõisted

hoopiski tähtsam, asutas elvi, väikelooma, hobusekasvandusest norfolk, mõisatesse põhja, võimuvahetus, ulukloomad, zootehnikateadus, loomade kodustamine, variatsioon, kael, õlgmik, rind, jäsemed, hingamistüüp, seedetüüp, hingamis, tihke, toores, toores, roided, kurtumus, siseehituse, interjööri tundmaõppimiseks, mõõduvahenditeks, ümbermõõte, mõõtmete arv, mõõtmete nimetused, fikseerimise viisid, looteline, absoluutne kasv, emaslooma söötmis, keskmine innatsükkel, hormonaal, nimetatakse ternespiimaks, piimaperioodil, lehmapiim, sugulise küpsemise, optimaalseks seemendusvanuseks, täiskasvanuna, vananemis, kasvu seaduspärasusi, liigiti, kompensatsioonivõimega, varavalmivus, seakasvatuses, lehmadel, holsteini tõug, tarbeloomadel, kasulikum, ohustatud tõul, märgistamiseks, sperma, mõlemale, mära, tapasaagis, pse, puhasvillamäär, eesti tumeda, soovitatav veojõud, traavlitel, isendi aretusväärtus, aretusväärtuse määramisel, spav, selektsiooni, embrüosiirdamise kasutamisel, aretustöö, järglasi saada, sihipärase, tunnustevahelised geno, si arvutamisel, rühmavaliku puhul, fenotüübiväärtus, suunav valik, paaridevalikut, parimaid tulemusi, seemenduspartneritel, inbriiding, edukalt, heterogeenne paaridevalik, liinaretus, genealoogiline liin, aretusliiniks, aretuse klassikud, liinaretus, liinialustaja leidmine, veisekasvatuses, kasutamisel, perekondaretuseks, liin, sugulasliinid, heterosügootsuse aste, aberdiini, lihatõugu veiseid, ristandpõrsad, lihtsaim skeem, vältavat, klassikaliselt, veisetõug, holsteini tõug, hiljem norfolgi, seebut, saadud järglased, seakasvatuses, hübridiseerimine hobuse, kodustatud hobust, isashübriidid, lambakasvatuses, täiendavaks reserviks, traavel, jõudlus, tõuraamat, tõuraamatul, veiste osas, piimatõud, lihatõud, tööveised, sagedamini maakari, turuhindadest liha, maakari, eesti punane, tõug, tõumaterjali, paranenud, maasiga, lihakeha, tori tõug, universaalsest veohobusest, trakeeni tõug, spermat, embrüosiirdamise, edukalt, selleks sünkroniseeritakse, aretusprogramm, süsteemi puuduseks, c variant, laktatsiooni 100, genotüüp, seemendusel, üleskasvatamine

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

22
docx
Aretusõpetuse kordamisküsimused
29
doc
Veisekasvatuse vastused 2013
42
docx
Veisekasvatuse vastused
158
pdf
Veisekasvatuse alused
72
doc
KALAKASVATUSE eriala kordamisküsimused
61
pdf
Loomageneetika 1 osa
937
pdf
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat
98
docx
Kogu keskkooli bioloogia konspekt



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun