Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Hobusekasvatuse loengud (2)

Eesti Maaülikool - Bioloogia - Hobusekasvatus
5 VÄGA HEA
Punktid
Hobusekasvatus
H. Peterson
01.02.07

Hobuste põlvnemine

Zoolooglise klassifikatsiooni järgi kuuluvad hobused imetajate klassi, pärisimetajate alamklassi, kabiloomade ülemseltsi, kabjaliste seltsi, hobuslaste sugukonda ja hobuste perekonda.

Hobused


Pärishobused- Equus
  • koduhobune – E. caballus
  • Pržewalski hobune – Equus pržewalskii. 124-145cm kõrge. Laia ja sügava kerega ja püstise lakaga. Paks kael . Pikad kattekarvad. 1901 toodi halle loomaaeda. Metsikult oli veel 1950-del. Stepihobuse tõud pärinevad temast.
  • tarpan – E. caballus gmelini – primitiivne koduhobune. Kuni 135 cm. Trulljas kere , ümarad vormid. Hiirjas vööt seljal. Tagajalgadel naastud puuduvad. Veel 1870-l oli teda veel looduslikult. Tuntumaid pidajaid oli Krahv Samolski loomaaed .
    Eeslid – E.asinus – (raamatus olemas) metsikuid eesleid kohtab vaid Aafrikas. Tiinus kestab 12 kuud Iseloomulik on pikk kandeaeg. Suurem pea ja pikemad kõrvad kui hobusel . Ka pikem lande osa. Kere laudjas on luippu. Kabjad on kitsamad, ka kõrged ning värvuselt hallid raudja vöödiga. Nad ei hirnu , ega pruuska, kuid on vastupidavamad.
  • Kodueesel – E. asinus – tuntud veoloom. Aafrikas, Vahemeremaades , Kesk-Ameerikas. Kodustatud 4000 aastat tagasi. Euroopas oli Hispaania maades ja teisel reisil viidi ka Ameerikasse
  • Somaali ulukeesel – Equus asinus somaliensis
  • Nuubia ulukeesel – Equus asinus africanus
    Eeslikud – Equus Hemionus – kiltmaades. Lühikesed kõrvad, laiad madalad kabjad(vastupidi eeslitele). Kollakas valge värvus. Levinud väga laial alal.
  • Kulaan – Equus hemionus hemionus (rohkem hobuse kui eesli moodi, kerge keha, pikad ja kuivad jäsemed, kabjad vahepealsed, arendab suurt kiirust kuni 85km/h (kiiremini kui hobune!)
  • Kiang – Equus hemionus kiang – kõige suurem : 130-140 cm. Edela Hiinas- Tiibetis .
  • Onager – Equus hemonus onage – Iraanis, Afganistanis jne. 116-130 cm kõrge; ta on värvuselt heledam.
    Sebrad – Equus hippotigris – aafrika steppides. (kõige mahajäänum grupp, kuna elavad ideaalsetes tingimustes)
  • Grevi sebra – Equus hippotigris grevyi Ida-Aafrika savannides
  • mägisebra – Equus hippotigris zebra
  • savannisebra – Equus hippotigris burchelli

    Hobuse perekonna liikmete ühised sarnasused

    • Pikad peened jalad.
    • Kiiret liikumist võimaldav keha.
    • Nad toetuvad maale kolmanda varbaga, teised on taandarenenud.
    • Ülejäänud kehaosad võimaldavad ka kiiret liikumist ( vereringe , hingamisorganid, seedeorganid on väikesemahulised, lühikesed sooled ja suht peenikesed. Hästiarenenud mälumislihased, lõike- ja purihambad . Hästi tundlikud mokad.
    • Hobused on karjaloomad( karjad -tabuunid), iseloomult kartlikud ja tabuuni juhivad täkud.

    Suurem osa annab hübriidjärglasi, kes on enamus viljatud. Kui koduhobust ristata pržewalski hobusega , siis pole probleemi.
    Evolutsioon
    See lähtub Darwini teooriast. Kolm edasiviivat jõudu – pärilikkus, muutlikkus ja looduslik valik. On uuritud näiteks joonistuste järgi, kuidas luuleidudega on, aga täpsem on radiosüsinikanalüüs. Ligi 70 miljonit aastat tagasi on põlvnemist leitud. Hobuse fülogenees on toimunud keskkonna mõjul miljoneid aastaid.
    See on toimunud mõni aeg Euraasias ja Ameerikas koos, aga siis läks asi lahku. Aga Ameerikas olid hobused välja surnud. U 64 mljonit aastat tagasi olid hobused umbes rebase-suurused ja neil oli 3-4 varvast ja nad liikusid pehmel pinnasel . Nad sõid mahakukkund toitu ja neil oli pikk koon. Hambad olid pehme nõrga emailiga.
    Nad elasid soistes troopilistes metsades ja põhja poolkera parasvöötmes. Ja see ajastu oli paleogeneesi ajastu. Hobuste vanim eellane on fenakoodus, see leiti USA-s. Temaga samast perioodist on eohippus, kellel on taga neli varvast ja ees kolm. 30 cm turjakõrgus. Jalad oli pikemad kui phenopoolusel. Erotseeni lõpus eohippus läks üle orohippuseks. 30 miljonit aastat tagasi oli vähe muutusi. Olgitseenis oli Põhja-Ameerikas mesohippus. See oli juba lamba suurune. Eesjalaga toetus kolmele varbale. 26 miljonit aastat tagasi oli meohippus. Sel ajal oli ka tarahippus ja nerühippus. See oli juba eesli suurune. Tal oli ees kui taga 1 varvas .
    Euroopas samal ajal oli anhiteerium. Tema toetus ka keskmisele varbale, kuid teine ja kolmas olid ka natuke abiks. Liotseenis oli liohippus. 100-120cm tk. Keskmine varvas oli juba korralik kabi. Liohippusest põlvnevadki paljud praegused hobuste liigid. Hobused levisid, Ameerikas, Euroopas, Aafrikas. Jääaegade vahe oli soodne periood , Põhja-Ameerikas kulges kuni vesihippuseni, kuni järsku katkes.
    II loeng
    Kodustamine
    On leitud, et alguses hobuseid kütiti. Mesopotaamias 5000 aastat tagasi kodustati. Selleks kulus u 5 sajandit. Iraani mägismaalt on leitud luud , mis on 3000 ema tagasi põlvnemistabeliteks. Hetiididel 1500 aastat e.m.a oli juba käsiraamat hobuse dresseerimiseks. Esmalt oli hobune liha- ja veoloom. 680 a e-m-a olid olümpial hobuse võiduajamised. Sküüdid elasid 6.-7. sajandil Lõuna-Venemaa steppides. 1500 a e.m.a tõrjus hobune välja kandetooli. Xenopon 4 sajandil e.m.a kirjutas raamatu ratsutamiskunst
    Eestist on leitud vanimad hobused Kundast 7.-6. aastatuhandest e.m.a. Hilisemad leida on ka leitud Otepäält. 11 saj. A. Bremen kirjutas eesti heade hobuste ja kulla rikkustest.
    1900aastal-204000 hobust eestimaal. Mõisates olid kasutused raskeveohobused: belgia- ardenn , brabansoon; inglise-sair, sufolk,klaidsteil; prantsusmaalt: perseron, postjee- bretoon . Traavlid : ameerika traavel , orlov prantsuse traavel. Ratsutamine mõisates kasutati: inglise traavel, araabia .
    08.02.07
    Eesti hobune oli postiteenistuses kasutuses.
    Hiljem oli Orlovi traavel postiteenistuses.
    19 saj algus.
    Aleksander I oli haaratud paljudest valgustusideedest. Ta oli palju rännanud ja haritud mees ning hoidis ennast kursis lääne maailmas toimuvaga.
    Tema ajal said mõisnikud eriti suured privileegid . Ja linnad anti Talle rõõmuga üle.
    Taas avatud ülikool oli saksakeelne . Pärisorjus likvideeriti 1816 ja liivimaal 1819 ja kuramaal 1817. Selle järgi anti inimestele liikumisvabadus . Kadus sunnismaisus .
    1812 oli Borodino lahing.
    1861-64 kaotati Venemaal pärisorjus
    1840-del hakkas Eestimaal juba talude päriseks ostmine . Aga nt Viljandimaa mõisnikud ei müünud eriti oma mõisasid.
    Talude ostmine mõjutas hobuseid ka väga. Enne ei olnud hobuse jõudlus oluline, nüüd aga hakkas talupoega huvitama, et hobused suudaks rohkem ja paremini tööd teha. Läänest hakati Ardenne tooma . Ja linnadesse toodi traavlid ja tüdrukud sõitsid ratsahobustega.
    Klepper – (hobusenärakas) kasutati taluhobuste nimetamiseks.
    Eesti hobust oli kasutatud viatka, admurdi hobuse parandajana.
    Liivimaa maapäev otsustas luua 1855 aastal hobusekasvatuse, 1856 alustas Tori hobusekasvandus.
    Eesti hobuse baasil hakkas välja kujunema 3 tõugu. Prooviti eesti hobust parandada araabia tõuga, mis aga ei toiminud . Ristati eesti hobust ka Soome tõugu hobusega.Norra hobusega ja ardennidega prooviti ka. Ja tori tõu aretuseks toodi Norfolk-roadster ja hunteri ristand täkk Hetman , alguses võeti rendile Torisse 1892, 1894 osteti ja 1912 lasti maha pidulikult. Tori hobuse tõug saadi tasase aretuse käigus. Isegi viletsad paaritustulemused sai suht kallilt tsaarivalitsusele maha müüa.
    1917 oli mõisnike käes 58%. Virumaal isegi 71,2. Ainult Saaremaal oli 45%. Suurimad mõisad olid Pärnumaal 4261 ha maadega. Väiksemad mõisad olid Harjumaal ja Saaremaal. Eestis oli u 2200 perekonda kel oli aadlitiitel . Kõige rohkem oli eramõisaid 80,9%. 10 % olid riigimõisad, ehk kroonumõisad. Kirikutele oli 2,3% ja pankadele 2,7% ja seisulikele asutustele 2,2%. Linnadele kuulus ka u. 2%. Paljudel oli mitu mõisa.
    Talud 1917. Talude käes oli nii rendi- kui ostutaludena 55,3% eesti territooriumist. 51640 talu oli ja 34,1 ha oli keskmine maa suurus. Maa elanikke oli 1916 aastal 846 000 ja alla poole omasid maad, ülejäänud olid rentnikud või sulased.
    1919 kirjutati Eesti Maaseadus võeti ära mõisaid 52%. Moodusti 32 000 asundustalu ja neil oli põldu 10 ha(kahe hobuse talu) ja 4-6 ha heinamaad. Metsa ei antud. Kuid ehituseks anti materjali. Hobuseid oli sellises talus 2. Sest hobune suudab harida 5-6 ha. 2 suunda: Hobuste üldarvu suurendamine ja Tori hobuse lõplik aretamine(sest oli 2 hobuse talu ja oli vaja universaalset hobust)
    1927. aastal oli 230 000 hobust, mis oli maksimum üldse. 1939 aastal oli 218 000 hobust. Lõplikult kujundati välja universaalne Tori tõug. Adra ees on paarisrakendis 2 hobust, kes peavad olema enam-vähem võrdsed. Ja need hobused pidid sobima kõigeks.
    15.02.07
    Kolmekümnendate keskel oli vaja soid üles harida, aga traktoreid ei jätkunud ja seega oli vaja Tori hobust tugevamaks aretada. Selleks toodi sisse 5 postjee-bretooni tõugu hobust.
    1926. aastal oli eesti suhe hobuse kohta elanikke 5,3, maad 5,6 ha. Suurbritannias 40 inimest hobuse kohta ja 6 ha maa. Rootsis 9 elanikku ja 7,5 ha maad. Lätis 5,3 in ja 5,5 ha maad.
    Maakonniti oli Eestis sedasi, et lõuna pool oli hobuseid vähem. Võrumaal oli hobuse kohta 8,7 ha haritavat maad, Harjumaal oli 4,6 ha ja saaremaal 3 ha maad hobuse kohta.
    1929 aastal, mida väiksem oli talu seda vähem maad oli haritavat maad hobuse kohta. Väikestes taludes (1-5ha maad) oli hobuse kohta 3,5 ha maad. Aga üle 100 ha maadega taludel oli hobuse kohta 8,1 ha haritavat maad.
    1946 aastal oli eestis järel 172 000 hobust.
    1956 aastal oli 112 800 hobust – üle 20 000 inimest oli jälle küüditatud.
    1961aastal 66000 hobust
    1966 aastal oli 40 000 hobust
    1971 - 31 000 hobust
    1980 aastal oli 13 800 hobust
    1991 aastal 5300 hobust
    Mida rikkam ja arenenud rahvas, seda rohkem hobuseid.
    Praegu kuus illegaalidega umbes 7000 hobuseid.
    1984- 26000 traktorit
    80-te keskel oli 28% elanikest maal, nagu ka praegu. 3 korda rohke oli ülemusi. Otseseid töötegijaid oli 3-4%. Praegu on otseseid põllumehi 3%
    Lätis on põllumajanduses inimesi protsentuaalselt 2,5 korda rohkem ja Leedus 2 korda rohkem.
    I sotsiaalne tellimus talude päriseksostmine
    II sotsiaalne tellimus 1919- hobuste arv ja Tori hobune
    III sotsiaalne tellimus 1936- postjee-bretoon 6 hobust viis Tori hobust külmaverelisemaks.
    IV sotsiaalne tellimus 1973- ei vajatud enam hobust kui jõuallikat vajasid tugevat ratsahobust( meelelahutus ja sport) hakkati eesti märasid paaritama araabia(elegantne) tõugudega ja setlaniga). Tori märasid hakkati paaritama hannoveri täkkudega , trakeeniga
    V sotsiaalne tellimus 1991- Tori märasid veelgi sportlikumaks viima, inglise täisverelisega ja holsteinidega.1995 uut hannoveriga paaritati.
    VI- enne 2004 sai eesti hobune toetust. EL- seaduste mõju meile. 100% kohapeal sündinud täkkude järglased saavad toetust. Toetust saavad need märad, kes sündinud enne 1995.
    VII- uued aretusprogrammid ja nõuded.
    Allüürid ehk Hobuse liikumisviisid
    Allüür – liikumisviis.
    Liikumis viisid:
  • loomulik liikumisviis – seda ei ole vaja hobusele õpetada. Loomulikud allüürid on:
    • Traav – trot – hobune viib jalad edasi diagonaalselt ja korraga.Lennufaas. Põllumajanduslooma kõige kiirem allüür. Liikumistsüklis 2 kabjalööki.

    Sörk – aeglane traav 8-10km/h
    Keskmine traav
    Kiire traav – 12-15 km tunnis. Traavlitel on aga liikumis kiirus 30-47 km/h, sammu pikkus on 5-6,7m ja sagedus 110-140 sammu.
    Traavlitel peab olema võimalikult pikk ja sage, traav peab olema hoogne ja võimalikult madal.
    • Samm – pace
    • Galopp – gallop – ehk küliskäik. Täisverelistel ratsahobustel on sammu pikkus 5,5-7m, sammu sagedus 130-145 ning liikumis kiirus 40-60km/h.
    • Küliskäik (telderid)– telger. aga enamus hobuseid ei ole küliskäijad ja neile tuleb seda õpetada. Jalad viiakse edasi ühelt poolt korraga. Ehk siis vastupidiselt traavile. See on natuke kiirem kui traav. Veojõud on aga väiksem.
    • Hüpe -

  • kunstlikud allüürid – need mida just peab õpetama
    • Piruett
    • Grupaab
    • Passaaž

    Allüüridel on omad sammu pikkused ja sammu sagedused. Sammu pikkuse puhul on tegemist ühes mõistes lihtsalt ühe sammu pikkusega ja teises tähenduses ükskõik millise sammu pikkus.
    Sammu pikkus – seda mõõdetakse ühe eesjala teine-teisele järgneva kabjajälje vahekaugus . Keskmine normaalne samm on kui hobune astub tagajalaga eesmise jala jälge. Aga puhas pikkus saadakse ikkagi mõõtmisega(tähtsam kui sagedus)
    Sammu sagedus – sammude arv ühes minutis . Treenimisega saab seda suurendada, aga ainult teatud piirideni.
    Liikumise tsükkel – periood, mille vältel hobune viib edasi kõik neli jalga kindlas järjekorras.
    Faasid – toetusfaas ja jala edasiviimise faas (lennufaas).
    Tori hobusel oli 1956 aastal sammupikkus 1,63m ja sagedus 60,1.
    01.03.10
    Veojõud – veojõud millega hobune veab või mõjutab põllutööriista või veokit. Jaguneb kolmeks:
  • Tegelik veojõud – Mingil tööl rakendatud jõud mida mõõdetakse veotakistusega, seda eeldusel , et veojõud on võrdne haagise enda veotakistusega.
  • Normaalne veojõud – Pideval tööl rakendatud jõud, milles hobune kasutab kõiki jõuressursse end ülepingutamata. Suurim jõud, mida hobune suudab kasutada ühtlaselt terve tööpäeva ulatuses ja seda päevast päeva, aasta ringselt enda tervist kahjustamata. Norm vj=optimaalne vj
  • Maksimaalne veojõud – äärmiste pingutuste korral maksimaalselt rakendatav jõud. Näiteks, vanker porisse, kraavi, kohapealt võtt, pidurdus jne.
    Veojõudu mõõdetakse dünamomeetri või dünamograafi abil. Mõõdetakse jõukilogrammides – kG
    Kehamass
    Norm veojõud kG
    Norm veojõud kehamassist
    300 kg
    45,3
    15,1
    500 kg
    67,5
    13,5
    600 kg
    78,7
    13,1
    700 kg
    89,8
    12,8
    800 kg
    100,9
    12,6
    Mida suurem on kehamass, seda vähem ta suhteliselt veab. Mida väiksem, seda ökonoomsem.
    Tori hobusel on normaalne 75 kG.
    Ühtlase liikumise korral vj võrdub veaotakistusega. Kui suurendame kiirust, siis vj suureneb. Liikumise alguses lisandub massi inertsi ületamiseks kuluv jõud.
    Veojõudu arvutatakse ka vastupidiselt, selleks on vaja koormamassi ja veotakistust.
    Valem on C=P/Q
    C – veotakistus koefitsient P – veojõud kG Q – koorma mass
    Absoluutne veojõud – suure kehamassi puhul suurim veojõud. Valemid kehamassi ja vj vahel.
    Katse põhjal Pn=Q/9+12
    Pn – normaalne vj (kG)
    Q – kehamass (kg)
    Traavis 6%, küliskäigul 5%, galopis 4% kehamassist.
    Maksimaalne veojõud – 70-80% kehamassist, eriti võimsatel hobustel ka 100%. See sõltub palju hobuse veotahtest, treeningust. Elava temperamendiga suudavad lühiajaliselt rakendada suut jõudu.
    Tori hobustel on suurem veotahe kui eesti raskeveohobustel.
    Veojõudu mõjutavad tegurid
    Hobuse tüüp – lihasmass, struktuur, liigesnurgad, toruluude pikkussuhted jne
    Lihaste mass on tavaliselt alla poole kehamassist
    Lihase struktuur – sammu kiirus, sammu pikkus, jõud, kiirus
    Veojõud=seoses keha formaadiga
    Kliima ja ilmastik – paras temp, higist. Kopsud , õhu niiskus
    Teetingimused – jalgade toetuskindlus
    Tõusud langused – tõus 7-8kraadi =norm 1x veojõud.
    Rakmed – sori ja rangidega, toetuspind
    Liikumiskiirus – a) keskmine b) väljavõtteline
    Mida pikem ja madalam hobube seda suurem veojõud.
    Tehtud töö – väliselt tehtud mehhaaniline töö. On distantsi ja veojõu funktsioon(korrutis) kGm. Tööpäevas tehtud töö hulk kG-ni.
    Sõltub kahest olulisest asjast :
  • Keskmine liikumise kiirus
  • töö kestvus
    Tegelik tööpäev jaguneb:
  • Põhitööd
  • Vaheajad töös
  • Netotöö
  • Produktiivne töö
  • Ebaproduktiivne töö
  • Abitööd-ette ja lahtirakendamine, veoki korrastamine, määrimine jne.
    Vaheajad: peale ja maha 0,5 km heinaveol 66%, kartul 39%, sõnnik 33%.
    Distantsi suurenedes suureneb netotöö
    2 km 83-88 sõnnikuvedu
    Hobuse töö hulk A=P x S=P x v x t A=töö hulk, P=keskm vj, S=läbitud pikkus, v= keskmine kiirus, t=töö kestus
    Töö produktiivsus päevas
    Enesekande töö sõltub hobuse massist, tüübist ja liikumiskiirusest
    500 kg 25kG=500 kg brutokoormus
    Võimsus – tehtud töö ajaühikus. Üks hobujõud(HP) võrdub 75kGm/s e. 735,499W
    Võimsust tähistatakse tähega N=A/t = P*s/t = P*v A=kGm, t=aeg s= teepikkus , P=veojõud, v=kiirus m/s
    1 HP = 735,499 W = 0,735 kW
    Hobune suudab vedada isegi 10-12 hobujõudu, maksimaalselt momendiks. Ehk siis 12 meetrit. Hobuse lõuna on 2 tundi söömiseks.
    Hobuste tüpiseerimine ja tõugude klassifitseerimine
    Tüpiseerimine soo järgi:
    Mära tüüp -
    Täkutüüp – Täkul on tugev eesrind.
    Tõutüüpide järgi
    Tõule iseloomulikud feno- ja genotüübilised näitajad. Kui ka majanduslikud näitajad.
    Tõusisene tüüp – ühesugused majanduslikud ja ka füsoloogilised näitajad ja tunnused, mis on siis vastava looma kasutusest ja välimusest sõltuv.
    Liinitüüpide järgi
    Ühte seda sama tõugu ja ühte seda sama tõusisese kasutustüübi väljapastvate isasloomade järglaskond
    Perekonna tüüp
    Väljapaistva ema järglaskond. Naisliin moodustab perekonna.
    Kasvanduse tüüp
    Paaride valik. Võib hõlmata kõiki eelnevaid liine endas. Samasse tõugu või tõusisese rühma
    01.03.06
    Klassikaline tüpiseerimine (raamatust lk 206)
    Frank , lähtus tõugude päritolus ja geograafiliselt levikust, jaotas tõud kaheks:
  • idamaised (equus caballus orientalis) – türgi, iraan , iraak , jne. Tuntum on araabia täisvereline hobune.Aluseks tänapäeva kiirushobustele.
  • läänemaised (e.c. ...) – need lääne-euroopa piirkonnad, kus sagedasti sajab vihma ja hobused on koheva konstitutsiooniga, suure ja koheva konstitutsiooniga, luustik tugev, läänemaised on alusteks tänapäeva raskeveohobustele. Ardenn.
    Ewart jaotas ühesuguste ökoloogiliste tunnuste kaudu, mis on kujunenud keskkonna toimel, mitmesugustes piirkondades loodusliku valiku teel ühest liigist. Ta vaatas just pead, ja kasutas Nehringi indeksit. S.t kolju pikkus jagatud kolju laiusega. Tema jagas kolmeks:
  • stepihobune – jämeda luuline, iseloomult flegmaatiline ja tal on toores konstitutsioon . Otsmik on kitsas . Kolju indeks 240-260. Näokolju osa on tugevamini arenenud kui ajuosa . Pea ja ninamiku profiil on sageli kumer. Ta on levinud stepi vööndis. Siia kuuluvad mongoli hobused. Üks on Baikalis teine UK-s.
  • Kiltmaahobune – Elava temperamendiga, kuiva konstitutsiooniga, kiirete liigutustega hobused. Pea on hästi lühike ja laia otsmikuga. Pea ja ninamik on nõgusa profiliga. Kolju indeks on 223-238. Tagasihoidliku karvakattega, nahk on kurruline. Jõhvkarvad on hõredad ja heledad. Väike-Aasias, Araabia Poolsaarel, Ida-Aafrikas, Etioopias. See tüüp on aluseks kõikidele tänapäeva kiirushobustele. Kahes osas: massiivsed.e berberi hobused ja teised kergemad: araabia täisvereline.(aluseks tänapäeva kiirushobustele)
  • Metsahobused – levivad metsavööndis. Kolju index on 230-240. Kohalikust väiksest hobusest alguse saanud. Metsa hobune on väiksem. 120-140cm kõrge. Tal on lai otsmik ja lühenenud näo osa ja lai otsmik. Tal on paksud lõuapärad.Kael on tugeva lakaga. Ja ka jõhvkarvad on hästi tugevad. Karvastik on väga lopsakas. Neil on metsikule iseloomulikud värvused (kõrb, võik jne.) ja neil on must jutt selja peal. Eesti hobune, Soome hobune, Leedu hobune. Lätis ei ole enam oma kohalikku tõugu. Norra fjordi poni .
    A. A. Brauneri kalssifikatsioon
  • Lõunapoolne tüüp
  • Sirge otsmikuga
  • Kumera otsmikuga
  • põhjapoolne tüüp
  • Idapoolne tüüp
  • Sirge otsmikuga
  • Kumera otsmikuga
  • Läänepoolne tüüp
  • Sirge otsmikuga
  • Kumera otsmikuga
    Zootehniline printsiip – hargneb välja tõugude klassifitseeimine.
    Tõugude klassifitseerimine (lk 206)
    Darwin ’i teooria – jaotatakse kolmeks. Selle alusel kui palju on mõtestatud inimese tööd tõu tekkimisel.
  • Looduslikud e. Kohalikud e. Aborigeensed e. Primitiivsed. Eesti hobune ja Soome hobune, Viatka
  • Parandatud ehk ülemineku tõud-Toni hobune, putonja hobune
  • Kultuur tõud ehk kasvanduse tõud – kõige rohkem tehtud tõuaretuse tööd Lääne-Euroopa poolverelised tarsahobused. Ardennid , araabia täisvereline, inglise täisvereline, trakeen. Enamik Euroopa ratsahobuseid.
    Middendorffi klassifikatsioon – (Saksamaal ei kasutata seda süsteemi.On sooja ja külmaverelised.)
  • kiirushobused- soojavereline
  • sammuhobused – külmavereline
    Klassifitseerimine kasutustarbe järgi
  • Ratsahobused – light horse , Inglise täisvereline, araabia täisvereline.
  • Ratsa-rakke hobused – doni , budjonie,Tori ratsatüüp(Tb) , hannoveri tõug.
  • Traavlid, küliskäijad – Orlovi traavel, Ameerika traavel.
  • Universaalsed tõud – rakkehobused, võib ka ratsutada . Tori universaalne tüüp(T)
  • Poolraskeveo hobused – rootsi ardennid(Asw) , vene raskeveohobune, Eesti raskeveo hobune(ER-ardennist saadud ja NL pool tunnustamata) , postjee bretoon
  • Raskeveo hobuse – Brabansooni tõug Belgiast. Klaidsteil. Suffolk . Nõukogude raskeveohobune, sair, perseron, vladimiri raskeveohobune(tsaari ajal kaevanduste jaoks)
  • Ponid – kõik hobused kuni 148cm kõrgusega. Shetland, Walesi poni,
    Vastavalt tõuaretustööle nimetatakse tõugusid veel
  • Täisverelised – märgitakse ainult need, kelle mõlemad vanemad on tõuraamatus sees. Inglise täisvereline, araabia täisvereline,angloaraab ja tulevikus trakeen, paaritada võib ainult tõupuhaste loomadega.
  • poolverelised – need tõud, kus tõu loomise käigus 3-4 põlvkonna lisatakse täisvereliste verd. Hannover , holstein, vene ratsahobune.
    08.03.11
    Eesti märasid 3a, tori omasid u 2 aastaselt. Täkkudele tuleks lisada 1a juures. Kõige paremini viljastuvad märad 4-10 aastaselt.
    Ind – aasta algusest kuni jaanipäevani, kõige tugevamni mais ja juunis(soe).Valmiva foliikuli ja hõpofüüsi hormoonid kutsuvad esile inna. Kordub iga 21 päeva järel. Kõik innad ja varssumised tuleks üles märkida. Ja kui on suurem tall, siis tuleks ka nimetahvlile üles märkida. Tunnused: märad rahutud , irnumine, urineerimine , lima. 4-7 päeva kestab ind
    Paaritus
    Tulemuse annab see paaritus, mis on tehtud vahetult enne ovulatsiooni. Kuid hobusel on seda raskem määrata. Ovulatsioon 24-36 tundi enne inna lõppu ja kestab ainult 3-4 tundi. Munarakk kaotab juba 5-6 tunni möödudes ühinemisvõime spermiga ja ta hävib. Optimaalne oleks siis 3-4 tundi enne. Hobune on emakaseemendusega loom ja spermid jõuavad kiiremini munajuhasse. On leitud, et emakasarve tipus võib juba olla seemendusest 30 min pärast ja munajuhas 30-60min möödudes. Tupes on happeline keskkond ja spermid hukkuvad 3-4 tunniga. Emakakaelas on leeliseline keskond ja spermid säilivad 8-10 tundi. Emakas aga juba 24 tundi.
    Kui mära ind on pikk siis tuleks teda korduvalt paarituda. Ja seda teha üle päeviti. On täheldatud et ovulatsioon toimub öösiti, seega tuleks paaritada varahommikul või õhtuti. Esimene paaritus II innapäeva õhtu või III innapäeva hommikul . Järgmine paaritus ülejärgmine päev.
    Kõige halvim on suvine varssumine. Kõige parem on detsembris-jaanuaris.
    Kuidas paaritada
    selleks peab tundma mära iseärasusi. Märad viiakse täku juurde. Täkkudel on omad kindlad valjad. Paaritusel ei tohi täku eesjalad olla rautatud. Märal kasutatakse paarituskütkeid. Ka mära saba pannakse teibiga kinni. Parem kui paaritatakse maneežis.
    Käestpaaritus – inimesed on mära kinni pannud ja juhivad täku käsitsi peale.
    Vabapaaritus – täkk lastakse koplisse koos märadega.
    Suguakt kestab u 2 min ja ejakulatsioonist annab märku täku sabapööritus. Pärast tuleks hõõruda täku jalgu ja jalutatakse 15 minutit temaga. Selleks et lihased pingest maha saada. Keskeas täkk paaritab kaks korda päevas. Kui tegemist on noore täkuga, siis ülepäeviti ja vanematel 1 paaritus päevas.
    Kunstlik seemendus- 1 doosist saab 5 mära ära seemendada.

    Tiinus

    Tiinusest saab aru kui kui 3 nädala jooksul ei ole uuesti indlend. Emakat katsudes saab veterinaararst tiinust kontrollida 10-12 nädalal. Aga üldjuhul kasutatakse ultraheli . Hobuste puhul on kaksikud välistatud. Ja kui on kaks sügooti, siis tuleb üks ära hävitada enne 12 nädalat. Sest muidu tuleb teha abort. Tiined märad lähevad tigedamaks. 7ndal tiinuskuul vaja vaktsineerida, II süst 9-ndal kuul, et varss peale sündi elama jäeks ja ei tekiks aborte.
    Tiinus kestab 11 kuud ehk 335 päeva. 310-370 päeva võib olla kõikumine. Täkkvarssadel on tiinus päev või 2 kauem.

    Varssumine

    Hobuste poegimine. Märadel peaks olema ruumi 16 m2. Tal peaks olema põhk all. Tavaliselt varssuvad enne ööd. Ideaalne temperatuur võiks olla 10-14 kraadi, tuuletõmbevaba. Hilisem kevadine varssumine kõige puhtam. Mära puhul ei ole hea abistada. Parem hoida eemale ja jälgida ainult. Märal on sünnitus väga lühike, sünnitavad tavaliselt hommikupoole ööd. Kui juba üle paari tunni, siis on järelikult midagi valesti. Mõni tund enne sünnitust hakkab mära tammuma ringi, higistama, maha heitma ja tõusma jne.Tuleb esimene lootekest ja II lootekestas on varsa jalad ja kabja otsad ja seejärel pea. Kui varss väljas tuleb kiiresti tegutseda, platsenta katki ja nabanöör läbi, et saaks varss hingama. Normaalse kulgemise korral on esijalad asetatud ette ja pea nende vahel. Lapiga udar puhtaks.
    Seleeni oleks vaja süstida 2 korda varsale peale sündi.
    15.03.07

    Hobusetõud


    Ratsahobused
    Inglise täisvereline 159-159-183-19,4
    Araabia täisvereline(ox) 152-150-177-18,7
    Trakeen 162-163-191-20,6
    jomuudi 149-151-167-18,6
    Ahhal -tekiini 154-156-172-18,7
    Terski 155-156-181-19,0
    Inglise täisvereline – vaata ka raamatust. Aretatud Inglismaal 18 sajandil, vältava ristamise teel.Alguses vaadati just kaela välimikku. Aretuseks valiti just araabia hobune. Kokku oli kolm esiisa –
  • Byerley’s Turk 1679 sünd. Ja toodi Iirimaale 1698. Tema järglane Herold oli üheks väljapaistvaks liini alustajaks.
  • Darley’s Arabian olevat sündinud tuneesias. See hobune võitis kõik oma 18 võistlust. Tal oli u 400 järglast kellest 344 olid võitjad
  • Godolphin’s Arabiani järglast Matchen’i peeti esimeseks täisvereliseks ratsahobuseks.
    Selle hobuse juures kasutati esimest korda jõudluskontrolli (1790 a). Ka peatõuraamat koostati selle tõule 1791 ja hakati pidama 1793. Võistlusdistantsid olid Inglismaal 6-10 km. Inglise täisverelist on aretatud kahes suunas – a) kiiruse peale ja b) varavalmivuse suunas.
    Eksterjöör – ruudukujuline, rind on kitsas ja sügav, pikad jalad, tugevad toruluud, pea on sirge, nina ja kael pikk, turi kõrge kitsas ja pikem, roided tahapoole kaardus, väikesed kabjab jne. Värvus on kõrb kuni raudjani.
    Inglise täisverelisel ei tehta sperma sügavkülmutust. Kui vaja, siis ainult jahutatult, aga enamasti siiski loomulik paaritus.
    Ahhal-tekiin – 3.-4. saj. e.m.a. See tõug talub päikest ja pikki vahemaid. Kuulsaks sai see, kui läbiti 1935. aastal 4300 km 84 päevaga Ašhabadist Moskvani.
    Ratsa-rakkehobused
    Hannover 160-162-195-21,0
    Budjonnõi 162-163-189-20,1
    Doni 162-164-195-20,2
    Uus-Kirgiisi 150-154-181-19,2
    Hannover – tänapäeval on ta ligilähedane inglise täisverelisele. Saanud alguse 15-16 saj. Saksamaal. Celle sugutäku kasvanduses viiakse siiani läbi hobuste 100 päeva teste . Hannoveri tõug on poolvereline tõug. St märasid paaritatakse mõne aasta järel inglise täisverelise täkuga. Hannover on hea liikuvusega just traavis ja hüpetes. Vanemal tüübil oli suur pea ja kongninaline. Pikk kael, turi ei ole eriti väljendusrikas. Tal on pikk küünarvars ja lühike kämmal. Enamasti on kõrbid ja punased. Eamus takistussõiduhobuseid on hannover, kuna tal on võimas hüpe.
    Budjonnõi – ühelt poolt Musta mere äärsed Doni märad ja teiselt poolt inglise täisvereline. Seega ka poolvereline. Doni tõugu peetakse lageda taeva all, aga budjonnõi vajab kergtalli, sest ei suuda külma nii hästi taluda ja vajab ka lisasööta talvel.
    Traavlid 1600m
    Orlovi traavel 161-163-184-20,0 2.02,2
    Vene traavel 160-162-184-19,5 1.59,6
    Ameerika traavel 155-156-178-19,0 1.55,25
    Prantsuse traavel 160-162-182-21,0 1.58,8
    Venemaal traavlite osatähtsus üle 45%
    Traavlid pärinevad rüütlite hobustest ja on kiired ja tugevad. Ameerika traavel on teiste traavlite parandaja. Vene traavel on alles aastast 1948.Venemaal traavlikasvatus XIX saj. 90 aastatel toodi ameerika traavleid. 1948 iseseisev tõug.
    Orlovi traavel – peetakse üheks maailma ilusamaks hobuseks, harmooniline kehaehitus . Suurem pea, pikk kael, kõrge turi, selg-laudjas-laiad, kuivad jalad. Hiljavalmiv tõud- aborigeensed tõud, kuid erandiks orlovi traavel(kasv lõppeb 4-5a), kuna hiljavalmiv siis on ta pikaealine, halli on 52%, kõrvid 22%. Loodi alguses postiteenistuse ja sõjaväe jaoks Venemaal. Hrenovoje hobusekasvanduses hakkas aretus peale. 1776 toodi ostrovi kasvandusse araabia ja türgi hobuseid ja nende hulgas oli täkk Smetanka. 1778 a. Smetanka x taani mära = Polkan I x hollandi mära = Bars I(propotsionaalse kehaehitus, kiire ja jõuline traav). Bars I sai orlovi asustaja(1/2 hollandi, ¼ araabia, ¼ taani verd). Bars I lisati araabi täisverelise verd, kasutati inbriidingut et omadused kinnistuksid(tulemused võivad olla ettearvamatud).
    Vene Traavel – aretuses oli 3 perioodi. On saadud orlovi traavli ja ameerika traavli ristamisel. Välimuselt küllaltki suur hobune, tugeva konstitutsiooniga. Ei ole nii ilus kui orlovi traavel, aga see-eest kiirem. Kehalt on ta lühem kui orlov ja sügavama rinnaga. Orlovi mära x standardprii täkk. 1922- tagasiristamine orlovi traavliga 1927-49- orlov x ameerika ristandid. 1949 tunnustati tõug. Omadused kõrbjad 49%, halle 16%,punaseid 11%. Kuivem konstitutsioon, kuivad jalad, sügavama rinnaga. Viljakus on madalam kui orlovil.
    Prantsuse traavel – on aretatud Prantsusmaal. Kohalikust normandia hobusest. 1910 -1926 kasutati neid ka Eestis. 1930 toodi Ameerika traavleid prantsuse tõu juurde. Saadud Normandia kohalike ristati, araabia täisverelise, inglise täisverelistega ning kohalike ristati veel norfolki ja orlovi traavliga.
    Universaalsed tõud
    Tori 157-163-194-21,3
    Läti
    Sematukai(smuudi) 153-159-188-20,4
    Valgevene hobune 152-158-190-20,9
    Kohalikud tõud
    Eesti hobune – Enne orlovit oli väga hinnatud Venemaal. Eriti suur oli hobuste väjavedu Katariina ajal. Kuulsaim on Vapsikas. Eesti hobust taheti parandada Soome hobusega. Aga mite ühegi teise tõuga parandamine ei õnnestunud. Jakobson hakkas parandama eesti hobust puhasaretusega. 1921 loodi Haabsalus eesti hobuse kasvatus. 1921-1937 toodi sisse soomest 13 täkku. Mitmed soome täkud jäid ka liini alustajateks. Omab avarat sammu ja hoogsat traavi. Eesti hobune on galopi hobune. Värvuselt on kõrbid, hiirjad, võigud, need on aborigeensed värvused. On olemas ka musti , punaseid. On hiljavalmivad.
    Viatka hobune – Kiire sammu ja traaviga. Kasutati troikade ees.
    Bolessi hobune – stepi hobuse baasil.
    Obi – on rohkem metsa tüüpi.
    Šematukai – šmuuti hobune on leedu tõug. On kujunenud soisel alal.
    Soome hobune – omab suurt veojõudu, elava temperemendiga. On valitud soome rahvusloomaks.
    29.03.07
    Tori hobune – samast eesti hobuse suunast aretatud. Esimene periood 1856-1880. Katsetusi oli neli, aga tegelikult oli kaks voolu. Ta säilitusprogramm, Tb aretusprogramm. Tori hobusel 2 suunda: universaalne ja ratsatüüp. Teine pool oli Middendorff , kes pooldas eesti hobuse parandamist raskeveohobustega. Esimene pool oli soome hobusega katsetamine. Soome hobusega ei õnnestunud. Ardenniga läks ka aia taha. Neljandaks üritati ristata eesti hobust ka Norra hobusega, aga ka see ei õnnestunud.
    Teine periood oli 1880-1908. eesti märasid paaritati anglo-araabia, orlovi traavli, inglise täisverelisega, ida-Preisi jt täkkudega. Kuid ei saadud siiski sobivat tüüpi. Sangastes saadi Bergi tallis, Hetmani kasutades, sobilik tõug, kes sobis kõikideks töödeks. Temaga paaritati sangaste mõisa ümbruses, kuid isegi Lätist käidi paaritamas. Hetman oli väga hea pärandamisvõimega. Ja ka tema järglased andsid omadusi ilusti edasi. Nad olid keskmise suurusega, küllalt tiheda, kuiva ja tugeva konstitutsiooniga. Seejuures ka hea liikuvusega ja vähenõudlik.
    Kolmandal perioodil 1908-1920 – kinnistati Norfolk-roadsteri omadusi ja kasutati ka juurde ida- friisi .
    19 saj lõpus (1896) pandi alus ka taluhobuste (suguhobuste) ülesmärkimisele. Siiski peab ütlema, et sel perioodil oleks kasutatud veel tori-roadstereid, kuid neid ei saadud kätte. Vabadussõja ajal hobuste arv langes.
    Neljas periood algas peale 1920-daid, kui tuli Mihkel Ilmjärv, (kes oli loomaarst ) Torisse ja võttis kasutusele tagasiristamise eesti hobusele. Hetmani järglased paaritati eesti täkkudega. Ning kasutati ka inbriidingut. 30-te põhiteema oli soode üles harimine ja kuivendamine. Ja kuna traktoreid ei jätkunud, siis hakati tori hobust kasutama. 1920 loodi ju Viljandisse tori hobuste Kasvatuselts. Mandri-Eestis muutus tori hobune põhihobuseks. Selleks toodi sisse 5 postjee-bretooni täkku 1937 aastal. Nemad jäid postjee-bretooni liini alustajateks. Uhke(hea iseloom,korrapärane eksterjöör, hea töövõime) Loots , Virk(tugev ja sammur) , Tugev, Sammuv, Lembo(kõrge kasvulised ja suured hobused- nende veri pääses võimule peale II maailmasõda.
    Postjee-bretooni ristandid olid tüsedamad ja mitte nii hea välimusega. Peale 1936. aastat tuli tori tõust uus periood. Tänapäeval ollakse arvamusel, et see postjee-bretoonide toomine oli viga. 1959 -1973 sulandusid Tb ja Ta ühtseks Toriks. Hannover, inglise täisvereline, trakeen-lubatud kasutada tori tõus
    Viimane periood oli 1973-1990 oli tori univesrsaali ja ratsatüübi vahepealne. Kuni aastani 1995 toodi Eestisse kaks hannoveri täkku. 1995-2004 ongi enamus järglased Hermelinist ja Premiumist.
    Hetmani liinid on ajalooliselt H tähega:
  • Halis – suure massiga, suur massiivsus, hea lihastik ja hea veojõud
  • Hingstar – korrapärase eksterjööriga, keskmise tüsedusega. Mõnedel on pehme selg ja kitsas käik
  • Hasmo – Küllalt elegantse kehaehitusega, saledam kui teised, kiire traaviga ja üldse head allüürid. Puuduseks on natuke peenem luustik(omal ajal halb), kuid tänapäeval on see just moodne ja positiivne.
  • Hoius- keskmised suurusetüübiga varem
    Läti hobune – eesti hobusest natuke kõrgemate jalgadega . On ka saanud Hetmanist verd. Hiljem juba oldenburgi, ida-preisi ja holsteinist, hannoverist, brandenburgist, trakeenist, anglo- normanni , norfolgi, orlovi traavli, taani traavli ja isegi ardenni ning brabansooni tõugude ristamisest. Läti hobune on elegantne, aga neil on palju jalavigu. Läti täkud paistavad silma suure kasvuga, omavad universaalsed, viljakad , hea veotahtega, pikaealised, tugevad jne. 20 aastat tagasi oli 85% universaalsed ja 15% ratsa, aga tänapäeval on vastupidi. Nad on ka kõrbid ja tumedad .
    05.04.07 Liina Laanenurm
    Hobuste värvused
    Värvuse määrab ära melaniin .
    Paarisallelid võivad jaguneda dominantseteks(E) ja retsesiivseteks(e).
    Must – tugev värvus. Märgitakse tähega EE, Ee või cc. Teised värvuse mõjutajad peavad olema retsesiivsed (aa, dd, ww jne). Enamus tõugusid on must värvus olemas, aga vaid vähestel see avaldub.
    Kõrb – Kõrvi värvuse määrab ära aguuti geen. Värvuse valem peab olema E-;A-;CC;dd;ww jne. CC geen jaotab värvuse ühtlaselt kogu kehale.
    Raudjas – peab olema homosügootselt retssesiivne. ee,aa,CC,dd,ww jne. Valge laka määravad ära „flaksini” homosügootne retsessiivne geen ff. ww geen on valge geen ja gg geen on hall. Kuid kui nad oleksid heterosügootsed siis oleks nad dominantsed .
    Ülejäänud geenid saab jagada kahte gruppi:
  • Lahjendus geenid – Siia kuuluvad:
  • Hiirjas – Dd põhjustab ulukvärvuse mustal hobusel. Tekivad kaitse karvad . Selleks peab olema E-,aa,CC,D-,ww,gg. Üks must(E) ja hall(D) peavad olema dominantsed.
  • Tuhkur –
  • Võik – kui ka aguuti on dominantne E-,A-,CC,D-,ww,gg, siis on võik. Kui on kõrbi hobuse baasil üks cr-geen(cremello) Siis tuleb hele pruunikas musta lakaga. E-,A-,CCcr,ww,gg.
  • Kollane – sammuti selle cr geeni põhjustatud, aga punase värvuse baasil. Ta muudab, laka valgeks. Keha kuldkollaseks.
  • Kremello – eestis nimetatakse valesti albiinoks. Neil on kaks cr geeni, sinised silmad. E-,Aa,CcrCcr,ww,Gg.
  • Lahjendus geenide hulka kuuluba ka Hõbe geen. Märgitakse tähega Zz. Mõjutab ainult musta värvust. Teiste värvuste puhul ei avaldu. Tekitab valge laka ja saba. E-,A-,CC,Dd,Z-,ww,gg. Selle puhul ei oma tähtsust, kas tegemist on heterosügootse või homosügootse hõbe geeniga.
    Hõbemusta puhul peab olema must geen dominantne. Eesti tõus esineb järjest rohkem hõbe geeni.
  • valge märgise geenid:
  • Kimmel – Keha on heledam, jalad ja nägu tumedamad. Põhivärvusega ära segatud valged karvad. See geen R mõjutab kõikki teisi värvusi. E-,aa,CC,dd,ww,gg, Rr. Homosügootsed kimmelid surevad kiiresti peale sündi. Esineb just raskeveohobustel.
  • Hall – võib sündida ükskõik millise värvusega, aga vanusega hakkab muutuma järjest heledamaks. Hall geen katkestab teiste värvuste geenide töö, järk-järgult. Märgitakse tähega Gg.
    Valge värvus ei saa olla dominantne homosügootne.
    E- - must
    ee – raudjas
    A – kõrb
    D – võik
    Ccr – kremello
    Rr – kimmel
    G – hall
    W - valge
    Kui paaritada raudjat raudjaga
    I: ee,aa,CC,Dd,...
    E: ee,aa,CC,Dd,...
    Raudjad hobused annavad alati raudja värvusega järglase.
    26.04.07
    Eesti raskeveo hobune
    Tänapäeval levinud põhiliselt Lääne- ja Ida-Virumaal. On aretatud Rootsist sisse toodud hobustega. Sihipärane aretamine algas 1921. Aastal, kui Rakveres loodi raskeveo ardenni tõuselts ja märgiti tõuraamatusse. 1923-1925 toodi sisse 103 raskeveo hobust. Selle tulemusena hoogustus puhasaretus ja märgistuseks sai „A”. Ja Eesti kohaliku märgistus oli „EA”.
    Üheks lõuna-eesti suurimaks kasvatajaks oli Kuuste vallas, Jüri Otas. See oli enne II m.s.
    1948 loodi Rakveres Eesti Raskeveo Hobuste Riiklik Aretus Tõulava. 60-tel see siiski likvideeriti. 1953 toodi Eestise nõukogude raskeveohobuseid( 2 tk). Hiljem veel 10 looma. Eesti raskeveohobune on varavalmiv. Täiskasvanuks võib saada juba 2,5 aastaselt. Ka suguline kasutusaeg ei ole nii pikk kui teistel, 14-16 aastat. Tiinestumine on madal. Ainult 60 % kanti.
    Eksterjöörilt on sarnane Leedu ja Läti raskeveohobustega. Eesti raskeveohobune on tüse, keskmise suurusega ja öeldakse, et madalajalgne, aga Heldur Peterson väidab, et ei ole. Pea on keskmise suurusega, suhteliselt kuiv, Turi madal ja lai, Selg lühike ja lai. Esineb palju nõgusat selga. Kõikidele raskeveohobustele on omane, et laudjas on rennjas ja luipu laudjatega. Jalad on laiema seisuga, vao-vahele eriti ei sobi. Sõrgatsid on suurte tuttidega. Ja kutsutakse seega karvajalgadeks. Seega on tema jalahooldus tähtsam. Nt inglismaal pannakse suurde kasti ja siis saepuruga hõõrutakse sõrgatseid, see on tärpentiini ja õlidega töödeldud. Konstitutsioonilt on kuiv ja tugeva luustikuga. Küllaltki lopsakas lihastik. Üksikutel on täheldatud ka toorest konstitutsiooni.
    Temperamendilt on rahulik, flegmaatiline, healoomuline.
    Värvused on raudjat, kõrvi, punast ja kimmlit.
    Jõudlus: Traav oli 15,9 km/h. Veovõistlustel on tugevamad aga tori hobusest väiksema veotahtega. Liiga flegmaatilised. Kui tegemist on soise pinnaga siis eesti raskeveohobune seda ei talu.
    Liinideks on u 7 täkuliini. Tähtsamad on:
  • vallinn 1700
  • Tabakc
  • evidoo 1340
  • karat 571 A
  • neptun ov ärsta 77A
  • Vellbon
  • rambatan
    Eesti raskeveohobuse parandajaks oli ka Heron . Tundus tähtis tegelane olevat.
    Raskeveohobuste jagunemine
  • Prantsuse raskeveohobused – On omadustelt belgia ja Inglismaa vahepealsed. Kõige tuntumad on peršeroni ja postjee-bretooni tõud. Peršeron on euroopa üks vanimaid tõuge. Ja on ka araabia ja teiste idamaiste tõugudega mõjutatud. Kuni traktorite kasutusele võtuni oli põhiline tööloom. Bidee ristati norfolgi traavliga.
  • Belgia raskeveohobused – kõige tuntum on ardenn. Pärit ardenni mägedest. Teine tuntud on Brabanssoon. Neid kahte tõugu kokku nimetatakse Belgia raskeveohobusteks. Brabanssoonid on veidi suuremad ja raskemad . Ristati neid ka araabia raskeveohobustega. Nad on hästi varavalmivad.
  • Inglismaa raskeveohobused – Šair. Põhiliselt tööstuses ja linnatranspordis. Kongpeaga. Teine tõug on klaidsdeil. On aretatud Šotimaal. Sellel tõul ei ole küll sõrgatsi märgiseid ja nad on heledamad . Levinud on ka kõrb värvus. Kolmandaks tõuks on Suffolki tõug. Jalad on peenemad ja väiksemate tuttidega, ning puuduvad ka valged märgised nii pea kui jalgadel.
    Söötmine
    Põhiliseks söödaks on hein ja kaer ja täitesöödana kasutatakse põhku. Rohukuiviseid enam ei kasutata. Sporthobustele ristikheina ei kasutata, sest neil on vaja just süsivesikuid. Põhiliselt põlluheina sõid vanasti vanemad hobused. Ees- ja Kesk-Aasias ja USA-s söödetakse lutserni heina. Heina min määraks peetakse 0,5 kg 100 kg kehamassi kohta. Kui 500-600 kg siis min peaks ta saama 2,5-3 kg heina päevas. See on minimaalne kogus. See tagab selle, et hobune saab vähemalt 12% toorkiudu ja vajalik mikrobiaal-käärimine. Ülejäänud sööda võib anda teiste söötadena. Kui heina ei ole, siis tuleb anda rohkem jõusööta ja lisaks hekseldatud põhku. Põhku võib anda ka siis, kui vesi on liiga külm. Siis ta ei joo nii ahnelt. Hobune ei talu hallitust sööda sees.
    Haljassööt on põhiliselt vabalt karjatatavate hobuste sööt, keda spordiks ja tööks ei kasutata. Ka suvel on roht ainult nö salatina heina ja jõusööda kõrval. Ohtlik on ristikheinarikas sööt. Eriti kui see on lastud hunnikus kuumaks.
    Koplite süsteem käib nii, et hobused lastakse peale veiseid karjamaale. Sest nad söövad madalamalt. Hea oleks kui pinnas on lubjarikkas. Okastraati ei tohi olla. Tänapäeval elektrikarjus.
    Jõusöödaks on põhiliselt kaer, ja natuke ka oder . Kui kaera muljuda siis seeduvus paraneb 6-7%. Kui juba läheb 6 kg kaera kogus siis tuleks jagada see kolme ossa . Nisu ja maisi söödetakse ka ja isegi tõlvikutena. Linaseemned ja linakoogid on head mingite mürgituste korral. Mineraalidest on keedusool . Üldjuhul kivina. Hobusel on seedetalitus ainult 30 m pikk, ehk siis väga lühike. Nt 100 kg kohta on seedekanalite maht ainult 40 l.
    Sööt
    Kerge
    keskmine
    Raske töö
    Talvine
    põldhein
    8
    10
    14
    söödapõhk
    4
    4
    juurvili
    3
    5
    6
    Kaer
    2
    3
    4
    söödafosfaat
    70
    80
    80
    keedusool
    50
    60
    80
    Suvine
    timuthein
    4
    4
    4kg
    haljassegatis
    10
    15
    15
    Kaer
    2
    3
    4
    Karjamaa rohi
    20
    20
    20kg
    keedusool
    50
    50
    50
    Hobusekasvatus
    H. Peterson
    I loeng
    30.01.07
    Hobuse eksterjöör, interjöör, konstitustsoon ja toitumus
    Hobuseeksterjöör on tema väline ilme. Pealmised kehaehitus vormid mis formeetitakse e moodustatakse genotüübi poolt ja tema arenedes vastavates keskkonna tingimustes. Välimiku kaudu pärandatakse suure eeldusega hobuse head jõudlusomadused:
  • Kiirus
  • veojõud
    Interjööri alla mõeldakse seesmisi hobuse morfofüsioloogilisi ja biokeemilisi omadusi olenevalt hobuse töövõimest.
    15. ja 16. saj olid sellised kuulsad tegelased nagu Leonardo DaVinci ja Padista. Nad olid huvitatud h mõõtmetest.
    Eksterjööris peetakse oluliseks seda mis on seotud enam-tootlusega.
    Int ja eks olenevad morfol ja füsiol iseärasusetest mis on iseloomulikud erineva aretussuunaga, soo ja vanusega isenditele.
    Skelett ja lihased – need määravad keha mõõtmed ja vormid, igale hobuse tüübile, ning tõugude klassile vastva töövõime. Vastsündinul moodustab seklett ligi 25%, nende elusmassist. Hobuse kasv peatub tavaliselt 5-6 aastaselt. Ja siis luustik mood 7-12%. Ratsahobustel on jäsemed pikemad ja peenemad. Luustiku tugevus on parem tugevamatel hobustel, kes veavad raskeid veoseid . Veohobustel on suhteliselt lühikesed lihaskiud , aga nad on jämedamad. Pikad ja peenikesed arendavad küll suuremat kiirust, aga nad väsivad ka kiiresti.
    Karvkate ja nahk – peen ja elastne nahk ei täida ainult kaitsefunktsiooni, vaid tal on ka soojaregulatsiooni funkt ja ka jääkainete eralduse funktsioon. Naha paksus ei ole h ühesugune igas kehapiirkonnas. Seljal on ta paksem , aga kubemepiirkonnas ja sapsudes on jällegi õhuke nahk. Naha pindala on tegelikult suurem kui h enda pindala. Kuna nahk mood kurdusid ja voltisid. Sõltuvalt h tüübist võib olla nahk ka erineva paksusega ning ka tõuti. Idamaised h omavad oluliselt paksemat nahka. Täkul on paksem nahk ja pidamis ting oleneb ka naha paksus.
    Hingamisoraganid – Hobune hingab sõõrmete kaudu. Vahesein on sõõrmete vahel. Ja õhu juurdevoolu regul sõrmekanali regulatsiooniga. H on kõris häälepaela sarnane keeleke , millega ta põristab. Sissehingamiste arv on 14-16 korda min. Max võib olla pingutuse korral 120 korda/min. Prof Karlsen, kes töötas Moskva hipodroomil, Leidis, et normaal ting h vajab õhku 40-60 l/min. Kallopeerides 2000 l/min. O2 vaj suureneb 15-17 korda.
    Verevarustus – Kergemal ratsahobusel on südamemass 3,5-4,5 kg. Raskeveohobustel 6 kg. Inglise täisverelisel ratsahobusel on ka normaal suurusega e. 6 kg. Kui me jagame tavalistel traavlitel südame massi ende elusmassiga saame 800g /100kg kohta. Raskeveohobustel on see aga u 100g /100kg kohta. Veri moodustab 7-11% hobuse elusmassist. Pulsisagedus on normaal ehk puhkeasendis 36-44 korda. Mida suurem loom seda väiksem on pulsi sagedus.
    Magu ja seedeorganid – H magu on väikesemahuline ja ka seedeorganid on väiksemahulised. H on ühekambrilise maoga. Magu on ainult 15-17 l. Hobust ei tohi kunagi sööta enne ja siis joota. Alati enne joota, siis koresööt, ja siis konsentraat. Kui hobune tuleb raskelt spordilt siis ei tohi anda 2 tundi külma vett. Põhiline mikrobiaalne käärimine käib jämesooles ja käärsooles.
    Meeleorganid – h näevad suht halvasti, u 500 m peale. H on tasandiku loom. Ta näeb horisondi peale. H on head kõrvad, millega kuuleb hästi. Eriti hästi kuuleb mära. H närvisüsteem jag ka nelja gruppi. Alates sangviinukuga ja lõp melanhoolikuga.
    Konstitutsioon- sangviinik , melanhoolik, koleerik, flegmaatik
    Konditsioon ja toitumus - sammuti neli tüüpi mõlemal.
  • Näituse toitumus – ilus, aga vormide all ei ole õiget lihaskude. Kõige ilusamad vormid. Naha alune on täidetud enamikult rasvkoega, kus on mõõdukas lihaskude. Ei oma töövõimet eriti.
  • Töökonditsioon – lihaskude on vaheldumisi parajal hulgal rasvkoega. Nad on heas toitumuses ja ka tööd teevad hästi. Veidi ülekaalus.
  • sugukonditsioon – suguloomadel. Need loomad omavad parimat sugulist aktiivsust, nad ei ole rasva söödetud, kuid nad ei ole ka nälginud. Ka lihastik ei ole kõige tugevam, kuid neil on parim suguline aktiivsus.
  • Mitterahuldav konditsioon – hobune on nälgiv, kõhna. Ei sobi millekski. Põhjuseks võib olla pidamine, haigus, liiga vana.
    Konstitutsioonid on juba läbi võetud,(kohev, tugev jne)
    II
    Hobuste mõõtmed tavaliselt mõõdetakse 4, aga agaramad mõõdavad rohkem.
  • Turjakõrgus(tk) – maapinnast 7 ogajätke kohani . Mõõdulatiga
  • Kerepõikpikkus kepiga(kppk) –
  • Rinnaümbermõõt (rü) –
  • Kämblaümbermõõt(kü) – kämbla peenemaist kohast
    Mõõtmistäpsus on 1cm, v.a. kü 0,5cm.
    Rinnasügavus-rs
    Rinnalaius- rl sirkliga
    Laudja laius-
    Laudja pikkus- lp, sirkliga
    Kaela pikkus- lindiga
    Jala pikkus jp- küünarnukist maapinnani
    Kirja pannakse just õiges järjekorras
    Kui esitatakse kolm nr, siis järelikult põikpikkust ei ole. Seda ei võeta alla 1,5 aasta vanuselt.
    Sagedamini mõõdetakse
    Sirkliga – rinnalaius, laudja pikkus,
    Jalapikkus, rinnasügavus, kaelapikkus.
    06.02.07
    Mõõtmisks vajalikud tegurid
  • Hobune pannakse tasasele pinnale
  • Hobusele lähenetakse mõõtmise ajal vasakult poolt
  • Lähenemisel on vaja vaadata ohutustehnikat, tuleb läheneda hobust ette hoiatades.
  • Tuleb olla külg-külje vastu. Et löögi puhul ei saaks hoogu võtta, ja et ta ei tunneks hirmu.
  • Tuleb võtta kindlalt kämblast kinni.
  • Esi- ja tagajäsemed võrdsel pinnal.
  • Pea ja kael peavad olema õigel kõrgusel, ja et jalad oleks kõrvuti.
  • H peaks mõõtma kahekesi, Kui rohkem siis kolmekesi .
  • Kui h on rauad all siis tuleks need maha arvestada
    Hobuse esitamine
  • Esitatakse rahva ees
  • Esitaja esitamise hetkel taandub
  • Tukk ja saba peavad olema mitte nähtaval poolel
  • Eest ja tagant esitades peab hobune liikuma. Sama asi ka traavis.
  • Esitaja ei tohi hobuse ja vaatajate vahele jääda.
  • Ka esitamist tuleb teha tasasel pinnal.
    Hobuse pildistamine ja maalimine
  • Taust, heledal hobusel tumedam taustsein, tumedamal hobusel vaja heledamat tausta(panoraam)
  • Lakk peab olema teisel pool
  • Kõik neli jalga peavad olema nähtaval
  • Kael ja pea õigel kõrgusel
  • Pildi hetkel peab esitaja taganema, jääb ainult ratsmetega ühendusse.
  • Ka esitaja peab olema korralikult riides . Tagasihoidlikult aga meeldivalt. Jalas peavad olema korralikud ja ohutud jalanõud
  • Keegi peaks natuke tähelepanu tõmbama, et pea oleks veidi pildistaja poole.
  • Piltide järgi tehakse ka maalinguid
    Mõõtmete suhtarvud
    • Kõrguse pikkuse suhe – keha pikkuse ehk formaadi index(kõige tähtsam). Selle saame kppk*100/tk. Kppk on enmasti tk suurem. Ainult paar puhtaverelist erandit on. Spordi ja kiirus hobustel ongi formaadi index 98-103. Veohobused,sammuhobused on 104-108. Kui index on 100 siis on ruut. Kui alla saja siis kerepõik on mõni cm väiksem, tema turjakõrgusest.(hobune lühhem kui tema kõrgus) ntx. araabia täisvereline 98, inglise täisvereline 100, kõik teised hobused on 104-108.
    NB! Mitte kõik indexid ei oma nii suurt tähtsust.
    • Kõrgejalgsuse index – tk-rinnasügavus x100/turjakõrgusegaa
    • Massiivsuse index – rinnaümbermõõt x100/turjakõrgus
    • Tüseduse index – rü x 100/kppk
    • Sügavuse index – rinnasügavus x 100/tk
    • Luustiku index – kü x 100/tk
    • Rinna index – rinna laius x 100/rinna sügavusega
    • Kompaktsuse index – kehamass(kg) / tk(cm)-100
    • Kämbla koormuse index – kehamass(kg)/kämbla ümbermõõt(cm)

    Kergemad Rü korda 2,7 = siis saab massi kg
    Keskmised rü korda 3,1=kehamass kg
    Raskemad rü korda 3,5 = kehamass kg
    13.02.07
    Värvused ja märgised
    Värvus oleneb ka sellest kui kohevad hobuse karvad on.
    Värvuse annavad lakk, tukk ja saba.
    Värvus kattekarvade ja jõhvkarvade koosmõju. Aborigeensete põhivärvused : kõrb, hiirjas, võik
    Värvus
    Kattekarvad
    jõhvkarvad
    Varjundid
    Must
    Mustad
    Mustad
    Pigimust - läikega
    Süsimust – läiketa
    Ahkmust – karvade tipud pruunikaks pleekunud
    Hiirjas
    Hiirhallid, jalad alt mustad
    Mustad
    Tume-, hele- ja harilik hiirjas
    Tuhkur
    Hallide hulgas pruune
    Mustad
    Võik
    Kollased , Jalad alt mustad ja lakk must
    Mustad
    Tume-, hele-, harilik- ja põdravõik
    Kõrb
    Pruunid , jalgade allosas mustad
    Mustad
    Mustjaskõrb – kattekarvad mustad
    Harilikkõrb – kattekarvad kastani
    Helekõrb – eelmisest heledam
    Tumekõrb – tumepruunide kattekar.
    Raudjas
    roostekarva
    Harilikraudjas
    Tumeraudjas
    Kollane
    Valkjas kollased
    Haril-, hele- ja tumekollased
    punane
    punased
    Haril-, tume- ja helepunased
    Hall
    Valged ja mustad karvad segamini
    Harilik – valgeid ja musti võrdselt
    Tumehall – mustad ülekaalus
    Helehall – valged ülekaalus
    Kimmel
    Valged karvad tumedamate põhikarvade hulgas
    Põhikarvade värv
    Raudjaskimmel, kõrbkimmel, punane kimmel jne.
    Kirju
    Valged laigud
    Tiigerkirju
    Valgel põhivärvusel täpid või vöödid
    Valge
    valged
    Märgised
    Märgisteks nimetatakse valgeid kehapiirkondi. Enamasti on need pea piirkonnas ja jäsemetel. Märgised on kultuurtunnuse alused. Kohalikud tõud: hiirjas, võik, kõrb.
    Otsmikul asuvad märgised
  • Kübe – märgise läbimõõt kuni 0,5cm
  • täpp – 0,5-4cm
  • täht – 4- 10cm
  • laik – üle 10cm
    Otsmikul ja ninal asuvad märgised
  • Kriips – märgis on kuni 2 sõrme laiune
  • Kitsas lauk – 2-3 sõrme laiune
  • harilik lauk – 3 sõrme laiune
  • lai lauk – üle 3 sõrme laiune
  • päits – märgis ulatub ümber silmade põsele ja palele
    Jalgade märgised
    Jalgade märgised täheldatakse üles nende ülatuse järgi. Karvapöörised antakse sünniga kaasa.
    Vanuse määramine
    Vanust määratakse hammaste järgi. Kihvad tulevad hobustel 5-aastaselt. Need tulevad aga täkkudel ja u 2-3%märadel.
    Hammasteks on intsisiivid(lõikehambad) premolaarid(eespurihambad) ja molaarid(purihambad), täkkudel tulevad ka reeglina kihvad(canini). Lõikehambad vahetuvad paarikaupa.
    Mida noorem on hobune seda täpsemini saab määrata. Aga üle 15 aastaste puhul võib isegi paar aastat eksida.
    Tunnused
    Vanus
    Piimahammaste tulek
    I paar(keskele)
    2 nädalat
    II paar
    3-4 nädalat
    III paar
    6-9 kuud
    Piimahammaste lohu kulumine
    I Paaril on lohk kulunud
    10-12 kuud (aasta)
    II
    12-15 kuud (aasta-poolteist)
    III
    15-24 kuud (poolteist-2a)
    Piimahammaste vahetumine püsivhammastega
    I Paar püsihambaid ilmub
    2,5 aastat
    II
    3,5
    III
    4,5
    Alalõualuu püsihammaste lohu kulumine
    I paaril on lohk kulunud
    6 aastat
    II
    7
    III
    8
    Ülalõualuu püsihammaste lohu kulumine
    I paaril on lohk kulunud
    9 aastat
    II
    10
    III
    11
    Alalõualuu püsihammaste kulumispinna kuju muutus
    I Paaril on kulumispinna jälg ümarja
    12
    II
    13
    III
    14
    I paaril on kulumispinna jälg kolmnurkne
    15
    II
    16
    III
    17
    I -,,- hammaskaartega risti ovaalne
    18
    II
    19
    III
    20
    22.02.07
    Allüürid
    Samm – kõige aeglasem allüür. Viib jalad ette kord ükshaaval, diagonaalselt ja külgmiselt. Alustuseks tõukab tagajalaga hoogu. Raskus viiakse ette poole ja hakkabki liikuma.
    Traav – diagonaalis
    Küliskäik – sama mis traav, aga seal liiguvad ühe külje jalad korraga.
    Galopp – hobune viib ennast edasi hüpetena. Eristatakse galopp vasakust või paremast jalast .
    Allüüride korrapärasus/vead
    Eristatakse kitsast, keskmist ja laia käiku.
    Korrapärane allüür viib jalgu edasi sirgjooneliselt liikumissuunas. Ebakorrapärased on sõudmine ja kerimine –
    Sõudmine – jalad asetatakse seestpoolt väljapoole. Sellega võib kaasneda riivlemine mille puhul eesjalad võivad kokku puutuda ja jalad saavad vigastada.
    Kerimine – jalad asetatakse sõrast väljast sissepoole.
    Tagajalgade ebakorrapärased likumisviisisd on väntamine ja kukesamm(kõhu alla tõstab). Tagajalgade kokkupuutumist esijalaga nimetatakse rabamiseks.
    Avar samm ja hoogne traav!
    Hobustega töö tegemine
    Rakendi paigutus – oleneb sellest kas on suvi või talv ja milline on rakend. Oluline on see, et oleks suured rattad . Et oleks võimalikult väike veotakistus. Koorem pannakse võimalikult taha otsa peale. Kui lumel või kartulimaal siis pannakse just etepoole.
    01.03.07
    Tõuhobuste hindamise eeskiri Eesti vabariigis
  • 6 kuu vanuselt toimub ülesmärkimine – põlvenemine, tüüp, liik
  • 2-2,5 aastaselt – põlvenemine, tüüp, liik
  • 4-5 – töö, sport
  • hiljem juba järglaste järgi hindamine
    Üldsätted
  • Aretusväärtuse hindamine
  • hobust hinnatakse EHS poolt koostatud vastavate tõugude aretusprogrammidest tulenevatest suundadest ja nõuetest
  • EHS määrab vastava atesteeritud hindamis spetsialisti
  • Täkkusid hindavad 3 liikmelised komisjinid. Ja hinnatavaid täkke oleks vähemalt viis
  • Hindamisele kuuluvad ainult tõuhobused, kelle põlvenemine on tõudokumentide järgi kindlaks tehtud
  • tõudokumientideks leotakse paaritus- ja sünni- ning põlvnemis ja tõutunnistust. Omaniku soovil võib põlvnemist tõestada ka vereproovi põhjal.
  • hobust hinnatakse tema eluea jooksul reeglina tõuraamatusse kandmisel ja peale järglaste aretusväärtuse kindlaks tegemist
  • hindamise tulemused vormistatakse hindamiskaardile, kusjuures täku hindamise kaardile kantakse ka hindamiskomisjoni otsuse kuupäev ja nr, mis kantakse hobuse tõutunnistusele ning tõuraamatusse.
  • Tõug
    tähis
    Kood
    Eesti hobune
    Tori hobune
    Eesti raskeveohobune
    Trakeeni tõug
    Hannoveri tõug
    Inglise täisvereline
    Araabia täisvereline
    Ameerika tõug
    Orlovi traavel
    Vene traavel
    Muud tõud
    E
    T
    ER
    Tr
    H
    XX
    OX
    1
    2
    3
    4
    5
    6
    7
    8
    9
    10
    11
    Hobusetõugude eristamiseks kasutatakse jörgmisi tähiseid ja koode
  • Eestis aretatavatel hobustel määratakse tõug ema tõu järgi
  • Eestis aretatvate hobusetõugude parandamiseks lubatud tõud on EHS-i poolt kindlaks määratud vastavate tõugude aretusprogrammides ja nad peavad olema kantud vastava tõu tõuraamatusse
    Tähtsamad valikutunnused ja hobuste aretusväärtuse hindamine
  • hobust hinnatakse valiktunnuste põhjal. Valikutunnuste arvestatakse põlvnemist, tõutüübi väljendust, välimikku, mõõtmeid, liikumisomadusi, tööjõudlust ja järglaste väärtust.
  • valikutunnuseid hinnatakse iga tunnuse osas punktilises süsteemis järgmiselt:
    10 – suurepärane 5 – rahuldav
    9 – väga hea 4 – mitterahuldav
    8 – parem kui hea 3 – halb
    7 – hea 2 – vägahalb
    6 – keskmine 1 – mittearvestatav
    hobuste mõõtmed kuuluvad valikutunnuste hulka, kuid neid ei hinnata
  • Tüübi hindamisel arvestatakse hobuse vastavust ema tõu kohta aretusprogrammis kehtestatud nõuetele
  • Hobuse välimiku hindamisel jagatakse kehaosad kahte gruppi ja neid hinnatakse eraldi
    I – pea, kael, kere
    II – jäsemed
    Hindamiskaardil antakse hobuse kehaosade kirjeldus ja kujunemine ning välimiku hindamisel ja hobuse kirjeldamisel kriipsutatakse teda iseloomustavad omadused hidamiskaardil alla. Kõikki kehaosi hinnatakse heaks, rahuldavaks või halvaks. Kui hea siis 8-10punkti. Kui kõik kehaosad on hinnatud halvaks siis ei tohi üldhinne olla suurem kui 4 punkti
  • Hobust, kellel on mõigasluu, pätk, kõrivilistus, künahaukamine või jänesekand üldjuhul ei hinnata ja teda ei tohi kasutada suguhobusena.
  • Hobuse mõõtmete hindamisel mõõdetakse sentimeetrites turja kõrgus, rinna üm, kere põikpikkus ja kämbla üm. Iga hobuseõu hindamisel on EHS-i juhatusel õigus suurendada mõõtmete arvu ja muuta min või max mõõtmeid.
  • Eestis aretatavatel hobusetõugudel on järgmised miinimumnõuded:
    Eesti tõug
    Minimaalne kõrgus
    Min kämbla ümberm
    Täkud 136cm ja märad 136cm
    Täjud 18 ja märad 17
    Tori tõug
    Min kõrgus turjalt
    Min kämbla üm
    Täkud 158 ja märad 156
    Täkud 21 ja märad 20,5
    Eesti raskeveo hobune
    Min kõrgus tujalt
    Min kämbla üm
    Täkud 154 ja märad 152
    Täkud 22,5 ja märad 22
  • Hobuse allüüre hinnatakse eraldii sammus ja traavis.
  • Hobuse sammu hindamisel arvestatakse sammu pikkust, sagedust, hoogusst, kõrgust, korrapärasust ja laiust. Erandjuhul kui kõik teised hinded on head siis võib ka kukesammuga hobusele anda kuni 4 punkti
  • hobuse tööjõudluse hindamisel lähtutakse tõu kasutusotstarbest, eristades ratsatõuge ja veohobuseid
  • eestis aretatavate hobusetõugude jõudluse hindamisel kasutatakse EHS-i pinnitatud kombineeritud süidu ja veovõistluste eeskirju, mis vastavad iga tõi aretusprogrammis kehtestatud nõuetele
  • hobuse tööjõudlust võib hinnata ka spordivõistluste hipodroomikatsetustel
  • järglaste väärtus määratekse kindlask kõigi saadud järglaset järgi.
    08.03.07
    Noore hobuse hindamine
    Tavaliselt algab hindamine korralikult seisvast hobusest, Liikumise hindamine nii eest kui tagant. Vabajooks annab infot kaasasündinud alüüride kohta. Ratsastatud liikumine annab siiski kõige rohkem teavet. Interjöri hinnatakse nii seistes kui liikudes.
    Kehaehitus – eksterjöör. Hobuse suurus ei ole väga oluline peaasi, et see ratsanikule
    sobiks.
    Tori hobune
    1856 alustas torihobus kasvatus. Mihkel Ilujärv oli 1926.-1947. aastail THK juhataja. Ja tema monument on seal pargis .
    Eesti hobune
    Eestis olevat olnud juba 12 saj rikkalikult hobuseid. Eesti hobuse tk on kuni 145cm. 19 saj keskel hakati eesti hobust parandama. Hakati aretama suuremaid ja tugevamaid hobuseid. 1919 aastal saadi Bergi käest noor ja tugev täkk Hetman.
    Mõisted

    Tõuloom – tõu nõuetele vastav põllumajandusloom, kelle põlvnemine on kehtestatud korras registreeritud. T-a põlvnemise, jõudluse ja aretusväärtuse kohta väljastab tõuaretusühistu või tõuselts tõutunnistuse või põlvnemistunnistuse
    Tõuraamat – loomak hrl. Trükis avaldatud register , milessee tõuaretusühistu või selts kannab tõustandardile vastavaid kõrge aretusväärtusega loomi, tõulisuse ja jõudluse järgi. Tõulooma märgistavad t-s tõumärk ja number Esimene tõuraamat väljastati 1793 aastal täisverelise ratsahobuse kohta.
    Tõu mõiste –
  • V.F. Krasota järgi nimetatakse tõuks ühte liiki kuuluvate loomade terviklikku rühma, kes on kujundatud inimtööga teatud sotsiaal- majanduslikes tingimustes, kellel on ühesugune põlvnemine ja ajalooline areng, ühesugused nõuded tootmistehnoloogia ja looduslike tingimuste suhtes ning kes erineb teistest tõugudest talle iseloomulikke jõudlusomaduste ja kehaehituse tüübi poolest ning annab oma omadusikindlalt edasi järglastele.
  • tõug: üsna suur majanduslikult kasulike ja ühte liiki kuuluvate koduloomade rühm, keda ühendab põlvnemine, eksterjöör, majanduslik kasu ja elutingimuste ühtsus.
  • Tõug: (hobusekasvatuses vajalik) – Majanduslikult kasulike ja ühte (alam) tüüpi ja (kasutus) klassi kuuluvate koduloomade rühm, keda ühendab ühtsete valikutunnuste (põlvnemine, tõutüübi väljendus, mõõtmete vastavus, liikumisomaduste, tööjõudluse, järglaste väärtuse jm) ning aretusprogrammis ülesseatud majanduslikult kasulike omaduste ja elutingimuste ühtsus. Tõug määratakse hobustel (peamiselt) ema tõu järgi.
    Puhasaretus – puhasareuse eesmärgiks on puhasaretuse teel parandada , säilitada ja täiustada olemasolevat tõugu, mille puhul paaritatavad loomad ühte- ja samasse tõugu. Isas - ja emasloomi valitakse vastavalt aretusprogrammi eesmärgist ja loomaomanike poolt ülesseatud standardeist lähtudes. Noorloomad kasvatatakse üles tõule omasest pidamistehnoloogiast lähtudes ning produktiivloomi söödetakse – treenitakse tõuaretuspiirkonnas kasutatava populatsiooni söötmis-pidamistüübi kohaselt.
    Puhasaretus jaguneb:
  • Liinaretus
  • liinide ühendamine
  • sugulasliinide (inbredliinide) aretus ja tõusisene ühendamine
  • perekondaretus
    TORI TÕUGU HOBUSTE TÕURAAMATU PIDAMISE KORD
    Tori hobuste tõuraamatut (edaspidi “tõuraamat”) peab Eesti Hobusekasvatajate Selts (edaspidi EHS), kes vastutab sissekannete eest. Tõuraamatut täidetakse ja algdokumente säilitatakse EHS’i büroos.
    Tõuraamatu eeskirjade kohaselt peavad tõuraamatus olema iga hobuse kohta järgmised andmed:
    - aretaja ja omaniku nimi ja aadress;
    - sünniaeg, sugu, värvus ja märgised;
    - individuaalnumber;
    - vähemalt neli esivanemate põlvkonda;
    - tõuraamatusse sissekandmise ja sissekannete muutuste otsused.
    - sissekandmisel peatõuraamatu või tõuraamatu osasse tuleb teha märge hobuse aretussuunast: tori universaalne hobune (TUNH) ja tori ratsaspordihobune (TRSPH);
    - väljamineku kuupäev ja põhjus;
    - kõik teadaolevad jõudluskontrolli tulemused ja aretusväärtuse määramine;
    - tõuaretusalane näitus ja toimumisaeg ;
    - tema järglaskond;
    - DNA valem (soovituslik).
    Vajalikud dokumendid tõuraamatusse kandmisel
    1. Paaritustunnistus
    Paaritustunnistuse registreeritud vormi väljastab täku pidajale EHS. Täku valdaja täidab ja allkirjastab paaritustunnistuse koheselt peale teostatud paaritust.
    Paaritatud mära omanik saab täku valdajalt paaritustunnistuse esimese lehe, mille ta hoiab alles kui tõendust toimunud paarituse kohta. Mära müügi korral antakse paaritustunnistus edasi mära ostjale.
    Täku valdaja on kohustatud pidama paaritusnimekirja, kus ta fikseerib toimunud paaritused kronoloogilises järjekorras.
    Täku valdaja peab saatma paaritustunnistuse teise lehe ning paaritusnimekirja EHS’i büroosse enne 31.detsembrit.
    Paaritustunnistus peab sisaldama:
    - mära nime, individuaalnumbri ja/või tõuraamatu numbri;
    - täku nime, individuaalnumbri ja/või tõuraamatu numbri;
    - paaritusajad;
    - võimaluse korral tiinuse kontrolli kuupäeva ja tulemuse;
    - mära omaniku nime ja aadressi;
    - täku valdaja nime, aadressi ja allkirja.
    2. Varsa sünnitunnistus
    Mära omanik täidab varsa sünnitunnistuse, allkirjastab ning saadab selle EHS’i büroosse 30 päeva jooksul peale mära varssumist.
    Varsa sünnitunnistus peab sisaldama:
    - varsa ema nimi, individuaalnumber ja/või tõuraamatu number;
    - varsa isa nimi, individuaalnumber ja/või tõuraamatu number;
    - mära omanik või omanike esindaja;
    - varsa sünniaeg, sugu;
    - varsa värvus;
    - andmeid tiinuse katkemise või surnultsünni kohta.
    3. Indentifitseerimisleht
    Varsa identifitseerib ning indentifitseerimislehe täidab EHS’i poolt volitatud isik varsa ema juures. Vanemate hobuste identifitseerimisel on vajalik omaniku poolt esitada hobuse põlvnemist tõendavad dokumendid. Indentifitseerimisleht allkirjastatakse varsa ema või hobuse omaniku või omanike esindaja poolt. Identifitseerimisleht koostatakse kahes eksemplaris, mille koopia antakse varsa ema või hobuse omanikule. Indentifitseerimislehe originaali alusel väljastatakse hobuse pass hiljemalt 6 kuu jooksul peale identifitseerimist.
    Indentifitseerimislehel peavad sisalduma järgmised andmed hobuse kohta:
    - nimi, sünniaeg, sünnikoht, sugu ja tõug;
    - omaniku või omanike esindaja nimi ja aadress;
    - ema ning isa nimed, individuaalnumbrid ja/või tõuraamatu numbrid;
    - ema paaritamise aeg ning paaritustunnistuse number;
    - värvus, märgiste kirjeldus ja joonisdiagramm.
    4. Registreeritud hobuste identifitseerimisdokument ehk pass
    Pass on dokument hobuse päritolu, jõudluse ja identifitseerimise kohta, mis kuulub hobuse juurde ja peab omaniku vahetuse korral hobusega kaasnema. Passi kadumisel tuleb omaniku poolt sellest EHS’i viivitamatult teavitada ning passi koopia väljastatakse kirjaliku avalduse alusel.
    Pass väljastatakse hiljemalt kuue kuu jooksul peale hobuse identifitseerimist ning on kohustuslik peale 01.jaanuar 2004.a. sündinud hobustel ja on aluseks hobuse sissekandmisel tõuraamatusse.
    Pass sisaldab järgmisi andmeid hobuse kohta:
    - passi väljastanud aretusühistu nimi;
    - hobuse individuaalnumber;
    - hobuse märgistus ( kiip , põletusmärk jms.);
    - hobuse tõug, sünniaeg, sugu, värvus, märgiseid ning joonisdiagramm;
    - hobuse ja tema eellaste põlvnemine nelja põlvkonna ulatuses (sh. hobuse vanemate ja vanavanemate nimed, värvused, sünniaastad ning kanded vastavatesse tõuraamatu osadesse);
    - ema paaritamisaeg;
    - hobuse jõudluskontrolli ja aretusväärtuse andmed, märkmeid hobuse hindamise ja tunnustamise kohta;
    - aretuskonkursside ja näituste tulemused;
    - aretaja ja omaniku nimed ning aadressid ;
    Aretusandmete muutmine
    Kõik muudatused (värvused, märgised, jõudluskontroll, näituste tulemused, omanikuvahetus jm.) kantakse passi ja tõuraamatusse EHS’i volitatud isiku poolt. Vastavate märgete tegemiseks esitab hobuse omanik passi EHS’ile. Passis sisalduvate andmete muutmine omaniku poolt on keelatud.
    Aretajate kohustused
    Aretajad vastutavad andmete õigsuse eest paaritustunnistusel, varsa sünnitunnistusel ja ka teistel dokumentidel, mida nad täidavad või väljastavad. Nad peavad kontrollima oma hobuse dokumentides sisalduvate andmete õigsust. Ebatäpsete andmete avastamise korral tuleb sellest EHS’i büroosse viivitamatult teatada . EHS’i volitatud isik viib sisse vajalikud parandused koos märkustega.
    Hobuste sündmuste (omanikuvahetus, kastreerimine, hukkumine jms.) korral teavitab hobuse omanik või omanike esindaja sellest EHS’i tõuraamatu pidajat 1 kuu jooksul sündmuse toimumisest alates.
    Aretaja on kohustatud lubama uurimisasutustel läbi viia päritolu kindlakstegevaid uuringuid. Uurimistulemustest tuleb teavitada EHS’i bürood.
    Täku valdaja kohustused
    Täku valdaja vastutab nõuetele vastava paarituse (seemenduse) läbiviimise ja selle registreerimise eest EHS’is.
    Täku valdaja kohustuste hulka kuuluvad:
    - paaritustunnistuse täitmine;
    - kinnipidamine kõigist täkkude paarituste või seemenduste piirangutest;
    - täku elu- ja asukoha muutusest ning tõuaretusest väljalangemise kohta teavitamine EHS’i büroosse;
    - nõustumine nende valduses olevate aretusandmete edastamise ja avaldamisega.
    Märgistamise kord
    Varsa või vanema hobuse identifitseerimiseks täidetakse identifitseerimisleht (p.1.3.). Hobuse esmakordsel registreerimisel antakse talle individuaalnumber, mida edaspidi ei muudeta ning väljastatakse pass.
    Hobused, kellele väljastatakse pass, peavad kandma nime. Nimi peab algama isa esitähega ning lõppema soovitatavalt märadel täishäälikuga ning täkkudel kaashäälikuga. EHS’il on õigus nõuda nime muutmist järgmistel põhjustel:
    - korduvate nimede kasutamisel tõus;
    - põhjendamatult pikkade nimede korral;
    - kuulsate hobusenimede kasutamisel.
    Põlvnemisandmete õigsuse geneetiline ekspertiis
    Põlvnemisandmete õigsuse geneetiline ekspertiis teostatakse rahvusvaheliselt tunnustatud laboris.
    Hobuse põlvnemisandmeid on geneetilise ekspertiisi abil vaja kontrollida, kui:
    - mära paaritati/seemendati ühe inna ajal kahe või enama täkuga;
    - mära paaritati/seemendati kahe teineteisele järgneva inna ajal mitme täkuga ja varsa sünniaja järgi võivad kaks viimast täkku olla võimalikud isad ;
    - kui varss on ema juures nõuetekohaselt identifitseerimata.
    EHS teostab igal aastal 1% populatsiooni põlvnemise uuringu DNA alusel.
    Geneetilise ekspertiisi tulemusena hobuse põlvnemisandmete ebaõigeks osutumise korral kannab proovi võtmise ja tehtud ekspertiisi kulud hobuse omanik.
    Kõik täkud, kes on olnud sugulises kasutuses, peavad läbima geneetilise ekspertiisi.
    Täku geneetilise ekspertiisi kulud kannab täku omanik.
    TORI TÕUGU HOBUSTE TÕURAAMATU JAOTUS
    Tõuraamat jaotatakse tõuraamatu põhiosadeks (eeltõuraamat, tõuraamat ja peatõuraamat) ning lisaks (register). Peatõuraamatu ja tõuraamatu osasse kantakse sugulises kasutuses olevad täkud ja märad. Tõuraamatu erinevatesse osadesse kantakse hobused, kes vastavad antud osa nõuetele. Tõuraamatu sissekanne märgitakse ära hobuse passis.
    Tõuraamatu põhiosa jaguneb:
    - täkkude peatõuraamat ja tõuraamat;
    - märade peatõuraamat ja tõuraamat;
    - eeltõuraamat.
    Tõuraamatu lisana peetakse registrit , kuhu kantakse hobused, kes ei vasta tõuraamatu põhiosa nõuetele põlvnemise osas.
    Hobuste kandmine tõuraamatu põhiosadesse
    Tõuraamatu põhiosasse kantakse registreeritud hobused, kes põlvnevad sama tõu tõuraamatu põhiosasse kantud vanematest ja on nõuetekohaselt identifitseeritud ning kelle põlvnemine on dokumentaalselt tõestatud.
    1. Täkkude kandmine peatõuraamatusse
    Täkkude kandmisel peatõuraamatusse on õiguspädevateks organiteks hindamis- ja tõukomisjon.
    Täku kandmine peatõuraamatusse toimub kõige varem kolmandal eluaastal , kui nimetatud täkk on hindamiskomisjoni poolt hinnatud ja tunnustatud.
    Peatõuraamatusse kantakse tori tõugu täkud:
    - kelle puhul on oodata programmis kindlaksmääratud eesmärkide saavutamist;
    - kelle isa ja ema on kantud peatõuraamatusse;
    - täkk peab läbima jõudluskontrolli ning vastama tunnustamiseks vajalikele nõuetele: täkk (TUNH) peab saama hindamisel hinnatavate tunnuste osas vähemalt “7” punkti, täkk (TRSPH) vähemalt “8” punkti.
    Täku, kellel ei ole täidetud eeltoodud nõuded, kuid kes põlvneb sama tõu tõuraamatu põhiosasse kantud vanematest, on nõuetekohaselt identifitseeritud ning kelle põlvnemine on dokumentaalselt tõestatud ja kes on vajalik genofondi säilitamiseks, võib erandkorras tõuraamatusse kanda tõukomisjoni otsusega.
    2. Täkkude kandmine tõuraamatusse
    Täkkude tõuraamatusse kantakse tori tõugu täkud:
    - kelle ema ja isa on kantud peatõuraamatusse või tõuraamatusse;
    - kes ei ole aretuseks tunnustatud.
    3. Märade kandmine peatõuraamatusse
    Märade peatõuraamatusse kantakse sugulises kasutuses olevad märad:
    - kelle isa ja ema on kantud peatõuraamatusse;
    - kes hindamisel on saavutanud hinnatavate tunnuste osas T(UNH) vähemalt “6” punkti, T(RSPH) vähemalt “7” punkti;
    Mära, kellel ei ole täidetud eeltoodud nõuded, kuid kes põlvneb sama tõu tõuraamatu põhiosasse kantud vanematest, on nõuetekohaselt identifitseeritud ning kelle põlvnemine on dokumentaalselt tõestatud ja kellelt on saadud vähemalt kaks väga hea hinnanguga ning tõule vajalikku järglast, võib hindamiskomisjoni otsusega kanda peatõuraamatusse.
    4. Märade kandmine tõuraamatusse
    Märade tõuraamatusse kantakse sugulises kasutuses olevad märad, kelle isa ja ema on kantud peatõuraamatusse või tõuraamatusse ning kes ise on hinnatud tõuraamatusse kandmisel.
    5. Eeltõuraamat
    Eeltõuraamatusse kantakse peatõuraamatu ja tõuraamatu märade järglased, kes on saadud peatõuraamatu ja tõuraamatu täkkudest. Eeltõuraamatusse kande teostamine toimub hobuse registreerimisel, kui on täidetud tõuraamatu põhiosa nõuded põlvnemise osas.
    Hobune, kelle ema ja emaema on kantud tõuraamatu lisasse (register) ning kelle isa ja mõlemad vanaisad on kantud tõuraamatu põhiossa, on tõupuhas ja sobilik järglasena kandmiseks eeltõuraamatusse.
    Tõuraamatu lisa ehk register
    Tõuraamatu lisasse ehk registrisse kantakse registreeritud hobused, kes kuuluvad samasse populatsiooni, on nõuetekohaselt identifitseeritud ja hinnatud programmi alusel, kuid kelle põlvnemine ei vasta tõuraamatu põhiosa nõuetele. Tõuraamatu lisa ehk register jaguneb kaheks: register A ja register B.
    Register A
    Tori hobuste tõuraamatu A- registrisse kantakse:
    - tori tõugu hobused, kelle põlvnemine ei vasta tõuraamatu põhiosa nõuetele;
    - kõik tori tõule tunnustatud (peale 01.05.2004) inglise täisverelist, trakeeni, hannoveri ja holsteini tõugu täkud ning nende järglased, kes on saadud tõuraamatu põhiossa kantud märadest.
    Tori hobuste tõuraamatu A- registrisse kantud kõik tori tõule tunnustatud (peale 01.05.2004) inglise täisverelist, trakeeni, hannoveri ja holsteini tõugu täkud peavad läbima jõudluskontrolli järglaste järgi.Täku tunnustamiseks vajalik miinimumnõue iga hinnatava tunnuse osas järglastel on : märadel vähemalt “6” punkti, täkkudel vähemalt „7“ punkti.
    Vähemalt kümne järglase järgi hinnatud tori tõule tunnustatud täkule antakse tõuraamatu number samadel alustel tori tõu tõuraamatu põhiossa kantud täkkudega tõukomisjoni otsuse alusel.
    Register B
    Tori tõu tõuraamatu B-registrisse kantakse kõik tori tõule tunnustamata inglise täisverelist, trakeeni, hannoveri ja holsteini tõugu täkud, kuid on andnud järglasi tori tõu tõuraamatusse kantud märadega. Samuti kuuluvad sinna nimetatud järglased. Tori tõule tunnustamata inglise täisverelist, trakeeni, hannoveri ja holsteini tõugu täkkude järglasi ei saa kanda tori tõu tõuraamatu põhiossa.
    Registrist kantakse hobune tori tõuraamatu põhiossa siis, kui tema ema ja emaema on kantud tõuraamatu registrisse ning tema isa ja emaisa on tõuraamatu põhiosa täkud.
    B-registrisse kantud mära ja A-registrisse kantud täku järglane ei ole sobilik tõuraamatu põhiossa kandmiseks ka siis mitte, kui täkk on järglaste järgi hinnatud ja tema järglased on tõule vajalikuks tunnustatud.
    Hindamata täkkude ja märade kandmine tõuraamatusse
    Täkud ja märad, kelle karjast väljaminek toimub enne hindamist ja/või järglase registreerimist, võidakse kanda tõuraamatusse tõestatud põlvnemise alusel.
    Tõuraamatu sissekannete muutmine või täiendamine
    Juhul kui selgub , et hobuse sissekanne tõuraamatu vastavasse osasse on toimunud omaniku poolt valede või puudulike andmete alusel, tuleb sisse viia kannete muudatused
    05.04.07
    Liina Laane
    Ülesannete lahendamine
    Ül 2
    Ee,Aa,CC,dd,gg,ww,Rr x ee,Aa,CC,Dd,Gg,ww,rr
    24 erinevat koodi peab tulema . Värvusi on vähem
    26.04.07
    Maailma hobusekasvatus
    Möödunud saj keskpaigas oli arvamus, et mida rohkem hobuseid seda mahajäänum on see riik. Tänapäeval on vastupidi( jeah right).
    Afganistan on selline riik, kus 1979. aastast alates hobuste arv aina kasvas. Nendes oludes oli võimalik liikuda ainult hobustega. 80-tel tõusis hobuste arv ka Etioopias. Arengumaadele on mitmed abi projektid , kus on see ka hobustele ja eeslitele põlluharimisriistad. Seda nimetatakse ariaala süsteemiks. Ja seal on suht muutumatult 104 000 hobust. Eesti sainult 6000 hobust.
    Hobuse liha tehakse enamasti Belgias, Italias, madalmaades ja Loode-Prantsusmaal.
    Eesti hobusekasvatus
    2006 aastal
    Eesti tõugu hobune:
    Kanti tõuraamatusse 43 mära ja 12 täkku, ning reg 199 eesti tõugu varsa sünd. Kokku on 2007 aastal 1511 eesti tõugu hobust. Sugutäkke oli 13 EHS-is, ja era 25
    Tori tõug:
    Varssu võeti arvele 119. kokku oli 1250 hobust. Sugutäkke oli EHS-is 5 ja era 10 täkku.
    Eesti raskeveotõug:
    185 hobust kokku, saadi 18 varssa. EHS-il on ainult 1 sugutäkk. Eratäkke on 5.
    Trakeeni tõug
    Varssu saadi 37. On olemas Heimtali hobusekasvatus. Kokku on alla 400 hobuse. Sugutäkke oli vist 12 looma.
    Valikuedu ka eksamil
    Tarbeloomadel lähtutakse fenotüübist. Suguhobustel pem fenotüübi järgi,, sh. Arvestatakse hobuse välimikku ja jõudlusomadusi. Hobuste valiku edu sõltub kui hästi kui hästi saab fenotüübi järgi otsustada genotüübi üle. Tihtipeale keskkond mõjutab niipalju, et fenotüübi järgi ei saa järeldusi teha. Heterosügootsuse puhul ületab genotüüpide arv tunduvalt fenotüüpide arvu.
    SE. e DR = SD korda h2
    Valikuedu sõltub põlvkondade vahetumise kiirusest.
    DR t= SD korda h / T
    Päritavus näitab genotüübilise variatsiooni osatähtsust koguvariatsiooniga ja on arvutavav järgmise valemi abil
    Valikuedu DR on vanempopulatsiooni P ja nende järglaste P0 fenotüübilse keskmise näitaja vahe, selektsioonidiferents SD on vanempopulatsiooni ja järgmise põlvkonna vanemateks valitud isendite fenotüübilise keskmise Pp vahe.
    Valikuedu arvutamine
    Tori tõugu hobuste aeg 2km läbimisel traavis Pp = 6,31 (18,4km/h)
    Järgmise põlvkonna keskväärtus P0 =6,00 (20km/h)
    Järgmise põlvkonna vanemateks valitud isendite keskväärtus
    Pp = 5 korda 30 (21,8 km/h) Põlvkondade vahetumise kiirus on 10 aastat
    H2 = 20- 18,4 / 21,8- 18,4
    Generatsiooni intervall võimaldab hobusekasvatuses lühendada
    1.Märade suguline kasutamine , kusjuures varssumisest tiinestum oleks lühike
    2. väikese viljakuse märade asendamine noorte märadega
    3. suguküpseks saamise kiirendamine
    • .DOC Laadi alla originaalfail 26 lk · .doc · 104 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Hobusekasvatuse loengud #1 Hobusekasvatuse loengud #2 Hobusekasvatuse loengud #3 Hobusekasvatuse loengud #4 Hobusekasvatuse loengud #5 Hobusekasvatuse loengud #6 Hobusekasvatuse loengud #7 Hobusekasvatuse loengud #8 Hobusekasvatuse loengud #9 Hobusekasvatuse loengud #10 Hobusekasvatuse loengud #11 Hobusekasvatuse loengud #12 Hobusekasvatuse loengud #13 Hobusekasvatuse loengud #14 Hobusekasvatuse loengud #15 Hobusekasvatuse loengud #16 Hobusekasvatuse loengud #17 Hobusekasvatuse loengud #18 Hobusekasvatuse loengud #19 Hobusekasvatuse loengud #20 Hobusekasvatuse loengud #21 Hobusekasvatuse loengud #22 Hobusekasvatuse loengud #23 Hobusekasvatuse loengud #24 Hobusekasvatuse loengud #25 Hobusekasvatuse loengud #26
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 26 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2011-05-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 104 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Karl Müürsepp Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    kogu loengute sari
    hobusekasvatus

    Sarnased õppematerjalid

    Hobusekasvatuse ülevaade
    9
    doc

    Hobusekasvatuse ülevaade

    1. Missugusesse hobuste Equus perekonda kuuluvad järgmised: Kiang- Equus hemionus Przevalski hobune- Equus Kulaan- Equus hemionus Nuubia ulukeesel- Equus Asinus Mägisebra- Equus Hippotigris 2. Muul ei ole sigimisvõimeline (hobusemära eeslitäku ristand), sest kromosoomide arv ei ole paariline. Savannisebra x eesliristand (nad pole lähemas suguluses teiste hobuslaste sugukonda kuuluvate liikmetega) on mõlemad sigimisvõimelised, kuid omavahel ei anna järglasi. Kui Kolumbus Ameerika mandrile sattus, olid hobused rebasega ühesuurused, umbes 50 cm kõrged. 14 saj ema anti välja hobuste dresseerimisraamat (mis rahvuse poolt?) Hetiidid 3. Miks hiinlased ehitasid pika ja kõrge müüri? 9 m kõrge, see ei näita niivõrk riigi tugevust, kui nõrkust. Sellega prooviti rändrahvaste sissetungimist piirata. Eesti Vabariigis oli ajalooliselt suurim hobuste arv 230 000 aastal 1927. Siis tuli meil 1 ha haritava maa kohta 3, 5 hobust.

    Loomakasvatus
    Uurimustöö eesti--tori- ja eesti raskeveohobusest
    69
    docx

    Uurimustöö eesti-, tori- ja eesti raskeveohobusest

    Eestimaa kubermangus. Oma tugeva veojõu, vastupidavuse ja vähenõudlikkuse tõttu omandas ta ülevenemaalise kuulsuse. [2] 1.1. Tõu arenemine Aretuses valitses kaks voolu: ühed pooldasid ,,maatõugu" märade parandamist välismaiste täkkudega, teised (peamiselt talupojad) tõestasid katsetuste varal, et Eesti kohalikud hobused on vastupidavad, tugevad ja vähenõudlikud ning nende suuremaks muutmine peab toimuma puhasaretuse teel. [1] Teadliku hobusekasvatuse alguseks on peetud kahte sündmust: esiteks 1855. aastat, mil Liivimaa aadlikonvendi koosolekul tõstatati üles küsimus, kuidas päästa eesti hobust hävingust. Tehti otsus, et tõu säilimise nimel ja tema omaduste parandamiseks tuleb luua hobusekasvandused, millest aasta hiljem asutati Tori Hobusekasvandus. [3] Tegevus kasvanduses algas järgmisel, 1856. aastal. Kasvanduse asutamise sihiks oli aretada

    Bioloogia
    Hobusekasvatus
    4
    doc

    Hobusekasvatus

    Eeslikud- 1)kulaan 2)Kiang 3)Onager Sebrad- 1)Grevi sebra 2)Mägisebra 3)Savannisebra Hobuse perekonna liikmetel ühiseks anatoomiliseks ja füsioloogiliseks tunnuseks on: 1)pikad peened jalad 2)kiiret liikumist võimaldav keha 3)Toetuvad maale kolmada varbaga 4)ülejäänud kehaosad võimaldavad kiiret liikumist Hobuse eellaseks on ilmselt P-Am elanud rebasesuurune Eohippos. (60milj aastat tagasi), kes omakorda põlvneb 75 milj aastat tagasi elanud ja viiele varbale toetuvast condylarthist. 2. Hobusekasvatuse sõltuvus sotsiaal-majanduslikest faktoritest Eestis läbi aegade, EW 1919.a. maareformi mõju hobusekasvatusele, hobusekasvatus praeguses Eesti Vabariigis Tori Hobusekasvanduse I tegevusetapil (1856...1880) valitses kaks voolu. Ühed, kelle eestvedajaks oli A. T. Middendorff, pooldasid eesti hobuse parandamist välismaiste tõugudega. Teised, eeskätt talupojad, tõestasid katsete ja näidete varal, et eesti kohalikud

    Loodus õpetus
    Hobusekasvatus eksam
    6
    doc

    Hobusekasvatus eksam

    1. Kiang- Eeslikud Prezewalski hobune- pärishobused Kulaan- eeslikud Nuubia ulukeesel- eeslid Mägisebra- sebrad 2. a) muul ei ole sigimisvõimeline, sest ta on eesli ja hobuse ristand. Erinevad perekonnad. b) jah c) pliohippus turjakõrgus oli 100-120cm d) Umbes 50-60cm kõrgused e) kreeklaste poolt 3. a) Hiina müür ehitati, et korraga mahuks seal liikuma 5 hobust. b)230 000 suurim hobuste arv ja aasta oli 1927 c) 1 ha haritava maa kohta..0,2. hobust 4. a)fenotüübi järgi saab jagada: tõu, soo b)Konditsioonilt jagame õrn, tugev, toores, tihke. hobused: näituskonditsioon, töökonditsioon, sugukonditsioon, mitterahuldav 5. a) 1 minutis hingab hobune sisse ja välja 8- 16 korda. b) max pingutuse korral 120 korda c) südame erimass 100kg elusmassi kohta suurim.. raskeveohobustel d) täisk. Hobusel veri mood.7-11% 12% tema elusmassist. e) hobuse magu on ..7-15 15-17 liitrit. 6. a)Rakke(veohobune) ristkülikukujuline, indeks on 104-108 b)ratsahobune on ruudukujuline, indeks on 98-1

    Hobusekasvatus
    Hobusekasvatus eksam 2-variant
    6
    doc

    Hobusekasvatus eksam 2. variant

    1. a) onager- eeslikud b) mägisebra- sebra c) somaali ulukeesel- eesel d) kiang- eeslikud e) tarpan- pärihobused 2. roomlased, sküüdid 3. sigimisvõimetus seletub kromosoomide ühinemise anomaaliaga(need kes ei anna järglasi, neil on paaritu arv kromosoome, mis ei saa jaguneda.) 4. pärisorjus kaotati a)eestimaal- 1816 b) liivimaal- 1819 c) kuramaal- 1817 d) venemaal- 1861 e) tartu ülikool taasavati- 1802 5. a) 33% b) 1919 c)230 000 hobest d) 1ha põllumaa kohta.. 1? Hobune 5.2 konditsioonilt: kiirusehobune tööhobune raskeveohobune universaalne hobune 5.3 7-12% 5.4 16 5.5 Kabi 6.1 konstitutsioonitüübilt: töö näituse sugu mitte rahuldav 7.1 harkjalgse ja harkvarbalise seisu vahe? Harkjalgsel seisul on hobuse jalad harkis, harkvarbalisel seisul on alumine osa deformeerunud, kabjad hoiavad laiali 7.2 saabeljalgne seis? tagumis

    Hobusekasvatus
    Hobusekasvatus
    6
    docx

    Hobusekasvatus

    Hobusekasvatus Hobusekasvatusele on tänapäeval väga kõrged nõudmised. Eriti just sportlik tipptase esitab neile suuri väljakutseid. Võistlushobuse elu on kaugel sellest, mida elasid tema esivanemad. Ta peab toime tulema tohutult suure füüsilise ja psüühilise koormusega ning paneb imestama, mil moel nii hilise kodustamisperioodiga loom, kes pealegi on saakloomale iseloomulikult pelglik ja ettevaatlik, suudab teha inimesega sedavõrd täpset koostööd ja võistluste ajal endast nii palju välja anda. Aretusega on muidugi väga suur töö selle nimel ära tehtud. Konkurents hobusekasvatuses on kujunenud väga tugevaks, sest rangelt jälgitavad aretusprogrammid, kunstlik seemendus ja embrüosiirdamine võimaldavad üha rohkem toota heade eeldustega hobuseid. Nende eelduste avaldumiseks on aga määrava tähtsusega sünnijärgne etapp - kasvatus ja treening, mille täiustamiseks otsitakse samuti pidevalt uusi võimalusi. Igast hobusest ei saa s

    Hobusekasvatus
    Hobusekasvatus
    3
    docx

    Hobusekasvatus

    Hobusekasvatus Zooloogilise klassifikatsiooni järgi kuuluvad hobused imetajate klassi, pärisimetajate alamklassi, kabiloomade ülemseltsi, kabjaliste seltsi, hobulaste sugukonda ja hobuse perekonda. Täkud peavad olema alati aasta vanemad kui märad paaritamisel. Muul ei anna järglasi, sest neil on paaritu arv kromosoome. Evolutsioon ja kodustamine · Pärilikkus · Muutlikkus · Looduslik valik Kodustamine Lõuna Prantsusmaal on leitud üle 20000 hobuse skeleti. Hobune kodustati aasia kultuurikolletes kuid ka osaliselt Euroopas. Mesopotaamias 2 at alguses enne meie aja arvamist. Kodustamine võttis aega umbes 500-600 aastat. Mesopotaamias võeti hobune kasutusele vankri ees. 1840. aastatel hakkas talude päriseksostmine. Oli vaja tugevamaid hobuseid, kes jõuaksid künda. 32000 asundustalu. 1 hobune suudab harida 5,5 ha põllumaad. Eestis on kombeks paarisrakendid. 1927 oli kõige suurem hobuste arv ­ 230 000. Das Gebäude ­ tall FILM Noore hobuse hindamine. Ratsah

    Loomakasvatus
    EESTI HOBUSE PÕLVNEMINE
    13
    docx

    EESTI HOBUSE PÕLVNEMINE

    Eesti Maaülikool Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut Piia Ruus EESTI HOBUSE PÕLVNEMINE Referaat Tartu 2013 Sisukord Sissejuhatus 3 1. Eesti hobune 5 1.1. Eesti hobuse levik 5 2. Hobuse mõõtmine 6 2.1. Hobuste kehamõõdud 6 3. Eesti hobuste arvukus 8 4. Värvuste analüüs 9 4.1. Hiirjas hobune 10 5. Eesti hobune tänapäeval 11 6. Kokkuvõte 12 7. Lisad 13 8. Kasutatud kirjandus 14 2 Sissejuhatus Hobune oma mitmete liikidega on ühe väga pika evolutsiooni tulemus. Vanim hobuseliik elas kuuskümmend miljonit aastat tagasi ja nende hobuste turjakõrgus oli vaid 25- 45 cm (Kreen, 2003). Kulus pikalt aega, kuni hobune arenes oma praeguseks koduhobuseks. Hobuse metsiku esivanema küsimused on tihti vastukäivad, ebaselged ja pole

    Loodus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (2)

    Kristyna69 profiilipilt
    Kristyna69: Traditsiooniline Heldur Petersoni loengu konspekt.
    18:38 20-10-2011
    discgolfar profiilipilt
    Karl Müürsepp: Just nii, Heldur on legendaarne
    08:49 24-10-2011



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun