Aretusõpetuse kordamisküsimused

sild, sigrid

Aretusõpetuse kordamisküsimused (0)

5 VÄGA HEA

Aretusõpetuse ajalugu kuni 1900
William Harvey (1578...1657)- Hüpotees: elusorganismid arenevad munast , mida elustab isase seeme . Sellega tehti lõpp hüpoteesile, et elu tekib ise.
Antony van Leeuwenhoek (1632... 1723 )- Avastas aastatel 1671...1682 täiustatud mikroskoobi abil ainuraksed , sealhulgas spermid . Ta jälgis isegi spermi tungimist munarakku.
Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862 Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega algas eesti punase tõu aretus .
Itaallasel Lazzarro Spallanzanil õnnestus esmakordselt 1780 KS teel tiinestada emane koer ja sündisid elusad kutsikad .

aretusõpetuse areng XX sajandil
1997 – Roslini teadlased teatavad lammas Dolly sünnist, kes on esimene täiskasvanud keharakust kloonitud imetaja
Sperma sügavkülmutuse tehnoloogilise lahenduse pakkusid 1964 Trento maailmakongressil
jaapanlased Nakase ja Nishikava graanulimeetodi ja prantslased Robert Cassau juhtimisel kõrremeetodi. Mõlemad meetodid on kasutusel ka tänapäeval.
Kunstliku seemenduse ja sperma sügavkülmutuse rakendamine on XX sajandi suurim võit tõuaretuse praktikas.

aretusõpetuse areng eestis
Edgar Keevallik (1908...1985) alustas veiste kunstliku seemendamisega Kuusiku katsejaamas 1938.1950ndate aastate algul Eestis rakendati kunstlikku seemendust ulatuslikumalt hobusekasvatuses, vähemal määral ka veisekasvatuses.
Praktilise lahenduse sai kunstlik seemendus , kui 1956...1960 asutati Eestis 9 kunstlikku seemenduse jaama.
Ilmar Müürsepp (1931) esimene ET-vasikas sündis 1984;in vitro viljastatud munarakust sündis esimene vasikas (1998).

aretusõpetuse teoreetiline põhjendus

Aretusõpetus annab teoreetilise aluse : produktiiivloomade kasvu ja arengu seaduspärasuste mõistmiseks;
jõudlusliikide geneetiliseks iseloomustamiseks;
valikutunnuste määramiseks ja iseloomustamiseks;
produktiivloomade hindamiseks ja valikuks ;
populatsiooni geneetiliste seoste ja muutuste seaduspärasuste selgitamiseks;
kultuurtõugude jõudlusvõime parandamiseks;
uute tõugude loomiseks;
geneetilise ressursside ja mitmekesisuse säilitamiseks.

populatsioonigeneetika osa tõuaretuses
Populatsioonigeneetika kirjeldab populatsiooni geneetilist struktuuri ja selle muutusi genotüüpide ja alleelide sageduste tasemel. Populatsioonigeneetika tähtis praktiline rakendusala on sordi- ja tõuaretus. Siiski on
populatsioonigeneetika tulemustest kasu ka looduslike populatsioonide uurimisel ja üldisemalt -evolutsiooni käigust aru saamisel.

aretusõpetuse majanduslik põhjendus

Majandusliku väärtuse arvutamisel on aluseks vastavast jõudlusest saadava toodangu müügihind.
Lihtsam on seda teha veistel, kelle piim ja liha läheb otse müüki.
Samaviisi lihtne on karusloomadel, sigadel, aga hoopis keerukam on näiteks hobustega.

Majandusliku väärtuse määramisel on on inimesel teatud vabadus korrigeerida hetke taset sellele, mis on tulevikus.
Võib anda eelistuse toodangule, mis tagab parema tervise. Näiteks piimavalk contra piimarasv .

loomade taltsutamise ja kodustamise põhimõtted
Inimesest leiab juba jälgi isegi varasemast ajast aga ainsaks tõeliselt kodustatud loomaks sai esmalt arvatavasti koer paleoliitikumi lõpus. Järgnevalt tulid arvatavast lammas ja kits neoliitikumis. Veise ja hobuse kodustamine tuli aga palju hiljem ning seda juba erinevate geograafiliste tingimuste pärast. See tähendab, et erinevates kohtades saabus neoliitikum erinevatel aegadel . Loomade taltsutamine ja kodustamine ei saabunud sammuti samaaegselt.
Loomade taltsutamine ja kodustamine etendasid väga suurt osa ürginimese evolutsioonis . Inimese loomariigi vallutamises tuleb eristada kahte etappi :
I Taltsutamise- etapp. Millal püüti ulukloomi ja peeti neid vangistuses.
II kodustamine, selle sõna kitsamas mõttes. Siis valiti ulukloomadest kõige kergemini taltsutatavad ja majanduslikult kasulikud loomad. Seejuures need taltsutatud loomad, kes osutusid kasulikumateks ja sigisid vangistuses, muutusid koduloomadeks.

kodustamise aeg ja kohad

Lammas ja kits kodustati 9000 a. e.m.a. põhiliselt Edela-Aasias.
Uuemal kiviajal siga. Vanimad andmed on Uus-Guinealt so. 8 tuh. e.m.a. Tuhat aastat hiljem oli Väike-Aasias ja Lähis-Idas. Arvatavasti samal ajal ka Euroopas.
Kõige vanemad leiud koduveisest pärinevad 7 tuh. aastat e.m.a. Põhja- Kreekast ja Anatooliast.
Hobune kodustati märgatavalt hiljem. Arvatakse, et kodustamisprotsess algas ilmselt 4. aastatuhande e.m.a. lõpus Musta- ja Kaspia mere steppides, kuhu tarpan liikus Ida-Euroopast.

Põhja-Aafrika ja praegune Sahaara kõrb oli üks esimesi loomade kodustamise kohti, kust koduloomad edasi levisid Niiluse orgu. 5000-4000 a. e.m.a. oli Egiptuses juba arenenud loomakasvatus , kus koer, siga, kits, veis ja hani olid tuntud koduloomadena. Hiljem kodustati antiloobid, eeslid ja kaamelid .
Tigrise ja Eufrati jõgikond Aasias (praegu Iraak ) oli Mesopotaamia kultuuride levikuala . Nende jõgede lääne- ja idapoolsetes mägedes kodustati kitsed , lambad , sead ja anti üle jõgede orgudesse, kus neid ja hiljem ka veiseid ning eesleid kasutati. India ja Hiina kultuuride piirkonnas kodustati seebu , pühvel, gaur, kana ja siga, kuna veis, hobune ja eesel arvatavasti kohale toodi.Lääne- ja Põhja-Euroopa maad said enamiku koduloomadest Mesopotaamia, Egiptuse ja teistelt Vahemere kultuuridelt, kuid osa koduloomi ja linde kodustati ka kohapeal.Kesk- ja Lõuna-Ameerikas kodustati laama, alpaka, muskuspart, merisiga, kalkun .

veise ja lamba ulukeellased ning sugulased
Veiste perekond jaguneb neljaks alamperekonnaks:
veised (Bos),
jakid (Poephagus),
kaguaasia veised e. pühvlid (Bibos),
Piisonid (Bison).

Lammaste ulukeellased jagunevad kahte tüüpi: mufloonilaadsed ja argalilaadsed uluklambad. Neist elab euroopa uluklammas ehk mufloon (Ovis ammon musimon) Vahemere saartel (Sardiinias, Korsikal). Ta on suhteliselt väike ( turja kõrgus 75 cm). Isasloomad on suurte sarvedega, emasloomad on nudid. Mufloonist põlvnevad Euroopa lühisabalised jämevillalambad (nn. maalambad, nende hulgas ka eesti maalammas). Mufloonile lähedased liigid Väike-Aasias ja Kesk-Aasias andsid aluse pikasabalistele kodustatud lammastele (meriino lammas).

. hobuse ja sea ulukeellased ja sugulased

Euraasia uluksiga (Sus scrofa) on levinud laialdasel territooriumil Euroopa ja Aasia põhjaosas. Ta on suur (kaalub kuni 200 kg, turja kõrgus 90-95 cm), kaetud pika tumepruuni harjasega, elab metsades, mäestikes, jõgede ja järvede kallastel. Kolju on tal pikk, sirge näoosaga. Euraasia ulukseast põlvnevad Euroopa lühi- ja pikakõrvalised kohalikud sead ning osa Põhja-Hiina sigu. Kaguaasia uluksiga (Sus stradiosus) on levinud Vaikse ookeani saartel ja Aasia mandril (Lõuna-Hiinas, Indo-Hiinas, Indias).

Ta on Kagu-Aasia kodustatud sigade esivanemaks. Kolju ninaosa on lühike ja nõgus.

Tarpan oli lühikese musta sabaga ja püstise lakaga, värvuselt hiirjas hall.

Keskmine turja kõrgus oli 130 cm, pea lühike, kere sihvakas , jalad peened , kuid lihaselised. Koduhobused arvatakse põlvnevat tarpanist, sest kõigil on kromosoomiarv 2n=64, mongoolia hobusel aga 2n=66. Ida- ja läänehobuste laiaulatuslik ristamine on andnud väga mitmekesiseid hobuste tüüpe ja tõuge, kelle põlvnemise kindlakstegemine on tihti raske.

Prževalski hobust võib leida loomaaedades ja vähesel arvul Džungaarias ( Gobi kõrbes). Ta on madala kasvuga (turja kõrgus kuni 140 cm), rind ja laudjas on lai, kael lühike, massiivne , pea pika ninaosaga ja tugevad lõualuud, jalad peened. Olenevalt elukohast on värvus heledam või tumedam võik.

variatsioon-statistika osa tõuaretuses

variatsioonirea hindamise ja võrdluse põhimõtted

dispersioonianalüüsi kasutamine
Dispersioonanalüüsi eesmärk on kontrollida gruppidevaheliste erinevuste statistilist olulisust. Erinevalt
t-testist võimaldab ta võrrelda enam kui kahte gruppi nende keskväärtuste põhjal.

t-testi kasutamine
Funktsiooni T.TEST abil saate määratleda, kas kaks valimit võivad tuleneda kahest samast aluseks olevast populatsioonist, millel on sama keskmine.

korrelatsioonianalüüsi kasutamine
Korrelatsioonanalüüsi kasutatakse juhuslike suuruste vahelise seose olemasolu, tugevuse ja iseloomu mõõtmiseks.

regressioonianalüüsi kasutamine
Regressioonanalüüsi puhul vaatleme üht tunnust kui sõltuvat ning
püüame leida tunnuseid, mille põhjal oleks võimalik kirjeldada ning ühtlasi ka
prognoosida selle sõltuva tunnuse väärtusi. Kirjeldav mudel ning prognoos on seda
täpsem, mida tugevamini sõltumatu(d) tunnus(ed) sõltuva tunnusega seotud on.

populatsiooni statistiline hinnang

päritavuskoefitsent, selle arvutamine
Päritavuskoefitsent kitsamas mõttes on defineeritud kui populatsiooni aditiivse geneetilise dispersiooni ja kogumuutlikkuse ehk fenotüübilise dispersiooni jagatis, h2=VA/VP

põlvnemistabel, selle hindamine
Põlvnemistabeli alusel tehakse kindlaks looma põlvnemine. Põlvnemistabelisse märgitakse uuritava looma eellased ja nende andmed erinevate omaduste kohta. lisatakse põlvnemistabelisse kõige tähtsam informatsioon nii jõudluse, välimiku, sigivuse ,
tervise, järglaste, tõulisuse jne kohta.

sugulus - ja inbreeingu koefitsent
Suguluskoefitsient (RXY)näitab kahe suguluses oleva isendi genotüüpide suhtelist
sarnasust .
Isendi X inbriidingukoefitsient (Fx) näitab tema vanemate geneetilisest sugulusest
tingitud homosügootsuse suurenemise tõenäosust ehk samade alleelide kohtumise
tõenäosust.

kehaehituse põhiregioonid
Pea,kael,turi, selg, rind, kõht,jäsemed, sõrad, udar ,nisad

eri tootmistüübile omane kehaehitus
Veised:piimaveis, lihaveis , tööveis.
Hobused : veo-, universaalne, kiirus- (traavi- või ratsa) hobune, poni.
Sead: liha-, rasvasiga.
Lambad: villa-, liha-, liharasva-, karusnaha-, piimalammas.
Kanad : muna-, lihakana ( broiler ), võitlus(kanad) kuked , dekoratiivlinnud.

Konstitutsioonitüübid
Õrn konstitutsioon

Nahk on õhuke ja liikuv, mistõttu võib moodustada kurdusid kaelal .
Luustik on peen, lihastik kuiv ja vähearenenud.
Pea kerge ja sageli nõgusa profiiliga. Veistel on sarved peened.
Karvastik on hõre. Väga hästi on arenenud piimanäärmed.
Tüüpilised esindajad on džörsi veisetõug ja araabia hobusetõug.

Tihke konstitutsioon

Sarnane eelmisele tüübile, kuid nahk on veidi tihkem, karvastik tihedam.
Hästi on arenenud hingamis-, vereringe - ja suguorganid ning piimanäärmed.
Lihastik on väiksemahuline, rasv- ja lihaskude vähe arenenud.
Luustik on peen, kuid tugev. Siia kuuluvad enamik piimaveiste, kiirushobuste ja jahikoerte tõuge.

Kohev konstitutsioon

Silmapaistvalt on arenenud lihas- ning nahaalune rasv- ja sidekude.
Väliskujult on loom lopsakate kehavormidega.
Nahk on paks ja kaetud tiheda villataolise karvastikuga.
Luustik on enamasti jäme.

Kohev konstitutsioon on omane eri loomaliikide lihatõugudele ja raskeveohobustele
Toores konstitutsioon Toorus väljendub luustiku massiivsuses.
Pea on massiivne, lihastik on küllalt mahukas.Iseloomult on küllalt rahulikud ja aeglase reageeringuga.

loomade siseehitus ehk interjöör
Nahk katab ja kaitseb organismi:

väliselt karvastiku tihedus, pikkus ja karva jämedus,
on seoses naha paksuse ja struktuuriga.
Mikrostruktuuri iseloomustab kollageenkimpude asetus ja läbimõõt.
Higi- ja rasunäärmete tihedus ja tegevpinna suurus,

on positiivses seoses lehmade piima- ja lammaste villatoodanguga.

Luustiku jämedus on määratav kämblaluu ümbermõõduga,

tugevus ristlõike pinnal Haversi kanalite arvu ja läbimõõdu järgi.

Lihastik maht on prognoositav väliselt ja kaasajal ka mõõdetav ultraheli abil.
Lihase struktuur on otsustav liha kvaliteedile: lihaskiudude jämedus ja kuju.

Marmorilisus ja õrnus: läbikasvamine side- ja rasvkoega.
Eelistus lihaveisel, -lammastel ja peekonsigadel.

loomade mõõtmine ja tähtsamad mõõtmed
Muudel juhtudel piirdutakse üksikute mõõtmega. Näiteks mitme loomaliigi kehamassi saab määrata suure tõenäosusega kere ümbermõõdu ja suurust turjakõrguse järgi.
Aretusõpetuse seisukohalt loetakse tähtsamateks mõõtmed loomade kandmiseks tõuraamatusse.

Veiste mõõtmed : ristluu kõrgus (rk) - mõõtkepiga ristluu kõrgemast punktist maapinnani;
rinna sügavus (rs) - mõõtkepiga esijalgade tagant turjalt rinnakuni;
laudja laius (ll2) - mõõtsirkliga puusaliigeste külgmiste punktide vahe;
laudja pikkus (lp) - mõõtsirkliga puusa - ja päraluunuki vahe;
kere põikpikkus lindiga (kppl) - õlaliigese esi- ja päraluunuki tagapinna vahe;
rinnaümbermõõt (rü) - mõõtlindiga esijalgade tagant ümber rinna;
kehamass - kaalumisel või spetsiaalse mõõtlindiga rinnaümbermõõdu alusel;

Sigade: kere pikkus (kp) - mõõtlindiga otsmikukandist kuni sabajuureni;
rinnaümbermõõt (rü) - esijalgade tagant ümber rinna;

kehamass - kaalumisel või spetsiaalse mõõtlindiga rinnaümbermõõdu alusel
Kehamass (kg) = (kp x rü2) : 13781 (cm)

Hobuste : turjakõrgus (tk) - mõõtkepiga turja kõrgemast punktist maapinnani;
kere põikpikkus (kppk) - mõõtkepiga õlaliigese esi- ja päranuki tagapinnani;
rinnaümbermõõt (rü) - mõõtlindiga esijalgade tagant ümber rinna;
kämblaümbermõõt (kü) - mõõtlindiga kämblaluu peenemast kohast.

välimiku hindamise põhimõtted

Välimikku fikseeritakse ja hinnatakse noorloomade viimisel põhi- ehk aretuskarja,
järglaste alusel isasloomade aretusväärtuse selgitamisel ,
loomade kandmisel tõuraamatusse, näitustel ja konkurssidel.
Välimiku hindamise ja fikseerimise viisid on erinevad.

Põhimõtteliselt võib välimiku fikseerida kolmel viisil:

1. silmajärgsel hindamisel;
2. mõõtmisega;
3. pildistamisel.

veiste välimiku lineaarne hindamine
Lehmade välimikku hinnatakse rahvusvahelise lineaarse hindamismetoodika alusel,
mille järgi määratakse visuaalselt (silma järgi) tunnuse asukoht kahe bioloogilise äärmuse
vahel. Hindamisskaala ulatus on 9 palli ja hinnatakse täispallina. Igat tunnust hinnatakse
sõltumatult teistest tunnustest ja jõudlusnäitajatest, kusjuures hindamisskaalat tuleb täies
ulatuses kasutada. Kuna iga tunnuse asend määratakse lehmal kahe füsioloogilis- anatoomilise
äärmuse vahel, siis ideaal ei paikne kõigil tunnustel skaala samas osas.

kasvu ja arengu etapilisus
Looteline e embrüonaalne areng
1) idulasperiood
2) eellooteperiood
3) looteperiood
Lootejärgne e postembrüonaalne areng
1) vastsündinuperiood
2) piimaperiood
3) puberteedi e sugulise küpsemise periood
4) täiskasvanuperiood
5) vananemis - e raukumisperiood.

kasvu ja arengu seaduspärasused
Põllumajandusloomade kasv ei ole ühtlane. Skeletiga on seotud paljud kehaosad . Seega luude kasv näitab ka kehaosade kasvu.
N.P. Tširvinski uuris luude kasvu mäletsejalistel (lambad, veised) normaalsetes tingimustes.
Luud kasvavad lootelisel ja lootejärgsel perioodil erinevalt. Lammaste luude kasvukoefitsiendid (täiskasvanu:vastsündinu) olid lootejärgsel perioodil järgmised:
1. suure kasvuga luud - 13,2: roided - 18,2; rinnak - 13,5; abaluu - 13,1; lülisammas - 10,8;
2. keskmise kasvuga luud - 6,3: õlaluu - 7,0; reieluu - 6,6;
sääreluu - 6,0; küünarluu - 6,3;
3. väikse kasvuga luud - 3,7: pöialuu - 3,8; kämblaluu - 3,6.
Lootejärgsel perioodil kasvavad kiiremini telgskeleti luud ja aeglasemalt perifeersed luud.
Looteperioodil, aga vastupidi, kasvavad kiiremini perifeersed luud.

kasvu ja arengut mõjutavad tegurid
Geneetiliselt määratakse võimalused kasvuks ja arenguks, mis realiseeruvad vaid siis, kui selleks on loodud soodsad tingimused.
Tingimuste kompleksi nimetatakse keskkonnaks, milleks on lootelise arengu ja kasvu ajal e malooma emakas ,
lootejärgsel perioodil märgatavalt avaram ja eripalgelisem keskkond.
Igal faktoril on isepärane toime, sõltub arengufaasist.
Faktorite arv väga suur ja koostoime keerukas.

varavalmivus ja kasutamisiga

Varavalmivad loomad on tavaliselt madalamad ja laiemad,
hambad vahetuvad kiiremini,
ainevahetus on samuti kiirem.
Seetõttu varavalmivamad vananevad kiiremini ja

neil on lühem eluiga.

Varavalmivus on eelistatav lihaloomadel, aga sugu- ja tööloomadele ei tule liigne varavalmivus kasuks.
Pärilikud eeldused seavad ette piirid, milleni on söödakulutused efektiivsed.
Produktiivsuse langus olenemata põhjusest alandab looma pidamise majanduslikkust.
Kui langeb see alla karja keskmise, loom praagitakse.
Eluiga on põllumajandusloomadel märgatavalt pikem kui kasutusiga .
Maksimaalse eluea näiteid võib kohata ajakirjanduses.
On levitatud infot, et Iirimaal suri lemmiklehm 50. eluaastal .

Eesti tuntud ratsutaja Jüri Villemsoni POOLUS pandi igavesele unele 35. Eluaastal

Põllumajandusloomadel tuleb kasutusiga käsitleda vaid suguloomade, aga ka piimaveistel.
Sugusigu ja - lambaid praagitakse tavaliselt 3. või 4. eluaastal, so. täiskasvanuks saades.
Keskmiselt praagitakse lehmad pärast 3. laktatsiooni, kuid 4. laktatsioon peaks olema kõige suurema jõudlusega.
Paljudel juhtudel on lühikese kasutusea põhjuseks loomade praakimine aretuslikel eesmärkidel,

järgmine põlvkond on suurema aretusväärtusega

Pml aretuse seaduse põhiseisukohad
(1) Aretusloom käesoleva seaduse tähenduses on põllumajandusloom, keda kasvatatakse aretuse eesmärgil. Aretusloom võib olla tõupuhas aretusloom või ristandaretusloom.
(2) Tõupuhas aretusloom on tõuraamatu põhiossa kantud põllumajandusloom.
(3) Ristandaretusloom on eri tõugu aretusloomade sihipärase ristamise tulemusena saadud põllumajandusloom, kes on kantud aretusregistrisse või tõuraamatu lisasse.
1) Aretus käesoleva seaduse tähenduses on tegevus põllumajanduslooma jõudlusvõime ja geneetilise väärtuse sihipäraseks suurendamiseks ning tema majanduslikult kasulike omaduste säilitamiseks või täiustamiseks, mida tehakse järgmistes valdkondades:
1) tõuraamatu või aretusregistri pidamine;
2) põllumajanduslooma jõudluskontrolli läbiviimine või geneetilise väärtuse hindamine;
3) ohustatud tõu säilitamine;
4) aretuslooma aretusmaterjali varumine, säilitamine, töötlemine ja turustamine (edaspidi käitlemine).

põllumajandusloomade märgistamine
.Põllumajandusloomade identifitseerimiseks nad märgistatakse ning registreeritakse
põllumajandusloomade registris. Loomade märgistamine on vajalik selleks, et:
jõudlusandmeid täpselt registreerida;
eristada looma teistest kogu eluea vältel;
tagada loomade jõudlus- ja põlvnemisandmete õigsus;
elusloomade müümisel saaks ostja veenduda veterinaartõendi õigsuses looma
tervisliku seisundi kohta;
veenduda, kas müüdavad piima- ja lihasaadused pärinevad tervetelt loomadelt,
kes on läbinud eelneva veterinaarse kontrolli.

aretusmaterjalide iseloomustus
Tegevus:

tõuraamatute pidamine,

jõudluskontrolli andmete kogumine,

isasloomade sugulavade asutamine,
aretusmaterjali import ja nende kasutamise korraldamine

jõudluskontrolli põhimõtted
Jõudluskontrolli Keskus on Põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse kuuluv riigiasutus .
JKK missiooniks on loomapidajate varustamine usaldusväärsete andmete ja kvaliteetse teenusega tõuaretustöö läbiviimiseks.
JKK põhiülesandeks on põllumajandusloomade põlvnemis- ja jõudlusandmete kogumine, töötlemine ja analüüsimine; riikliku sõltumatu piimakvaliteedi tagamine.
JKK tegeleb piimaveiste-, lihaveiste -, sigade- ja kitsede jõudluskontrolliga, loomade geneetilise hindamise ning toorpiima kvaliteedi sõltumatu määramisega. JKK müüb veiste, kitsede, sigade ning lammaste kõrvamärke (samuti väljastatakse asendusmärke).
Alates 1995. aastast on JKK ICARi ning INTERBULLi liige. ICAR (Rahvusvaheline Jõudluskontrolli Komitee) kehtestab jõudluskontrolli ning loomade aretusväärtuste määramise rahvusvahelised nõuded ja standardid . INTERBULL on ICARi alamkomitee, kes kehtestab piimaveiste geneetilise hindamise meetodite rahvusvahelised standardid ja korraldab rahvusvahelist hindamist.

veiste jõudluskontrolli läbiviimine
Kontroll-lüpsid viib läbi jõudlusandmete koguja või sellekohase väljaõppe saanud isik.
Kontroll-lüpsi tehakse loomapidaja kõigil lüpsvatel lehmadel ja aborteerunud lüpsvatel
mullikatel. Pärast poegimist tehakse esimene kontroll-lüps alates 7. laktatsioonipäevast.
Haigete lehmade piimakoguseid ei mõõdeta ja nende piimast proovi ei võeta. Laudalehele
tehakse märge “haige”. Kontroll-lüpsil määratakse iga lehma piimakogus kilogrammides
kümnendiku täpsusega ehk üks koht peale koma (nt 12,1). Piimakoguse määramiseks
kasutatakse ICARi poolt heaks kiidetud piimameetrit või elektroonilist
piimamõõtmisvahendit, mis on JKKs või JKK poolt volitatud isiku kontrollitud üks
kord 12 kuu jooksul, või taadeldud/kalibreeritud kaalu, mis on kontrollitud üks kord 24
kuu jooksul jooksul.
Igal lüpsil võetakse säilitusainet sisaldavasse proovipudelisse nõutav kogus piima.
Piimaproove tuleb 25-30 minutit pärast proovivõtmist loksutada, et konservaine tablett
täielikult lahustuks. Pärast teistkordset proovivõttu tuleb piimaproov koheselt läbi loksutada,
et piim ühtlaselt konservainega seguneks. Võetud Pärast viimast lüpsikorda saadetakse 24
tunni jooksul proovikastides piimaproovid ning “Laudalehed” JKK laboratooriumisse.

sigade j.kontrolli läbiviimine
.Sigade jõudluskontrolli algandmete kogumiseks farmides kasutatakse JKK poolt tunnustatud personaalarvutiprogrammi db-Planer. db-Planerit ainult karjasiseselt kasutades ja kogutud andmeid JKKsse mitte edastades toimub loomade hindamine karjasiseselt, mis ei ole ametlik jõudluskontroll. JKKst saadud jõudluskontrolli tulemusi, analüüse ja geneetilise hindamise tulemusi kasutab ETSAÜ aretustöö korraldamisel ja aretussuundade kujundamisel.

piimajõudluse mõiste ja mõõtmine
Piimajõudlus - lehma piima valgu- ja rasvatoodang ja piimatoodang kindlas ajavahemikus .

lehma piimajõudlus
. Lehmade piimajõudlust ei iseloomusta ainult saadud piima kogus vaid ka selle koostis s.o piima sisaldusained. Iga lehma piimast määratakse piima rasva- ja valgusisaldus, mille alusel arvutatakse välja valgu- ja rasvatoodang kg-des aasta, laktatsiooniperioodi, 305 päeva laktatsiooni ja eluaja kohta. Oluline näitaja, mida välja tuuakse, on veel piima rasva- ja valgutoodangute summa (V+R). Piimajõudlust väljendatakse kirjapildis:
7000-4,0-280-3,0-210-490 s.t piimatoodang - 7000 kg, rasva % - 4.0, piima rasvatoodang - 280 kg, valgu % - 3.0, valgutoodang 210 kg, V+R - 490 kg. Peale piima rasva- ja valgusisalduse määratakse iga lehma piimast veel suhkru, karbamiidi ja somaatiliste rakkude sisaldus. Viimased näitajad iseloomustavad söötmistaset.

sigimise seos lehma piimajõudlusega

mära, emise ja ute piimajõudlus
Emise piimajõudlus :Päevas 6-8kg, 3 nädalal 15kg, 8nädala jooksul 450kg.
Ute jõudlus: Piimatõud -1200kg, reeglina kasvatavad üles 2 talle, 3as vajab lisatoitu.
Mära jõudlus: Imetamisaeg 6 kuud, raskeveotõugudel piimakus kuni 6000kg.

nuumajõudluse hindamine
Hinnatakse katsefarmides või aretusfarmides.- massiiivet, kasvukiirust, toitumust, kehamassi, söödaväärindust, elupuhune tailihasisaldus.

lihajõudluse hindamine
tapa ehk rümpamass, tapasaagist ja lihakeha kvaliteet,

liha kvaliteedi hindamine
PSE liha – kahvatu,pehme,vesine
DFD liha – tume,kuiv, kuiv

munajõudluse hindamine
eesti lenghorni tüüpi kanad munesid esimesel aastal 265 muna ,keskmine muna mass oli 64,6g.aastas 300muna, mass -60g

villajõud. Hindamine
hinnatakse villa koguse ja kvaliteedi alusel. Aastane saastasvillatoodang määratakse pügamisel. Pesemisel eemaldatakse higi ja prügi. Puhasvillamäär on puhasvilla osatähtsus saastvillast: jämevillastel 70%, peenvillalammastel 25-60%.

tööjõud. Hind.

Viljakuse osa selektsioonis
Kunstlik seemendus tõstis isasloomade viljakust tuhandeid kordi , embrüosiirdamine parimate emasloomade viljakust kümneid kordi.
Selle tulemusena valikuedu kasvas oluliselt.
Kõige üldisemalt võib defineerida valikut järgmiselt:
Valik on diferentseeritud sigimine

aretusväärtus, selle hindamise komponendid

.Aretusväärtus (AV): on looma vanemate väärtus.

AV : on indiviidi geneetiline väärtus, mis on additiivne efekt ja edasiantav.
Fenotüüp = Genotüüp + Keskkond

veiste aretusväärtus, hindamine
Esmalt põlvnemisindeksina:

võetakse arvesse eellaste aretusväärtused,
väljendatud kõrvalkalletena kõikide eellaste ja külgsugulaste aretusväärtuse alusel LOOMAMUDELI meetodil.
Piimajõudlust hinnatakse suhtelise piimajõudluse aretusväärtuse (SPAV) järgi
Pulli hindamisel tütarde välimiku lineaarne hindamine (min 12 tunnust) - SVAV

sigade aretusväärtuse hindamine
Hindamine toimub karjatestina,

algandmetele lisaks määratakse

Piglog 105 abil kasvikute
* küljepeki paksus,
* seljapikimalihase läbimõõt,
* arvutatakse tailihasisaldus.

Nende näitajate alusel toimub sugusigade valik.

valiku mõiste ja meetodid
Valik on diferentseeritud sigimine.

Inimene või looduslikud tingimused annavad võimaluse sigida (anda järglasi) ainult väljavalitutele.
Mida väiksem on nende arv, seda rangem on valik ja väljavalitud erinevad kogu populatsiooni keskmisest olulisemalt.
Efektiivse valiku eeltingimuseks on kõikide või suurema osa isendite täpne hindamine.
Et enamik jõudlusnäitajad on paljugeensed e. kvantitatiivsed tunnused, on hindamise aluseks tavaliselt tunnuste fenotüüp.

valiku tunnused, selle hindamine

Kõige esmalt peab valikutunnus vastama kolmele põhilisele tingimusele:

1) päritav;
G
P = G + E h2 = ------
P
P = G + E + covGE

P - fenotüüp; G - genotüüp; E - keskkond;

cov - kovariatsioon e. interaktsioon
2) muutlik ;
3) majandusliku väärtusega.

R näitab, kui suure tõenäosusega saadakse korduval mõõtmisel sama tulemus.
Enamik jõudlusnäitajaid võimaldavad seda, kehamass, piimatoodang, munamass jpm.
Korduvus arvutatakse analoogselt päritavusega, kusjuures korduvuse tase on päritavuse piirmääraks, mis tähendab, et R>h2.

funktsionaalsed tunnused
Somaatiliste rakkude arv’
Sigivus
Poegimiskergus
Lüpsikiirus
Kasutusiga

tunnuste majanduslikud kaalud

valiku põhiparameetrid
Valiku parameetrite all mõistetakse näitajaid, mille alusel on võimalik prognoosida valikuedu või mõjutada valikuprotsessi.
1. Päritavus - mida suurem on h2, seda suurem on eelis valikuedule.
Kui tunnus pole päritav, pole mõtekas seda võtta valikutunnuseks, kuna
vanemate valikuga saavutatu ei kandu edasi järglastele.

Geneetiline korrelatsioon kahe tunnuse vahel tõestab, et seos pärandub vanematelt järglastele.
Valikut soodustavaks teguriks on soodsate tunnuste vaheline samasuunaline seos või

soovitava ja ebasoovitava tuunuse vaheline vastassuunaline seos.
. Suuremarvulises tõus on võimalik vältida sugulusaretust ja hinnata rohkem isasloomi järglaste järgi, mis tagab suurema tõenäosusega silmapaistvate jõudlusomadustega isendite saamise. Väikestes tõugudes ei ilmu sellist isendit isegi aastakümnete jooksul, aga suures kasvõi igal aastal.
4. Näitab järgmise põlvkonna vanemateks valitud aretusloomade fenotüübilise väärtuse erinevus populatsiooni keskmisest.
_ _

SD = PS - P

valikuedu prognoosimine ühe tunnuse järgi

. Valikut ühe tunnuse järgi saab kasutada, kui mudelit, kus avalduvad valiku põhiseisukohad. Praktikas juhtub seda harva.
Tavaliselt ühte tunnust eelistatakse teistele, kuid

arvestatakse ka teisi tunnuseid.
SE = h2 x SD

Valem arvutab valikuedu põlvkonna kohta.
Valikuedu on samasuunalises seoses päritavuse ja

selektsiooni diferentsiga e. valiku intensiivsusega.

Kui tahta suurendada valikuedu, siis saab seda teha vaid

SD suurendamise kaudu.

Päritavus ei allu veel inimtahtele, seda saab ainult täpsemini määrata.

valikuedu mitme tunnuse korral

. Võrreldes valikuga ühe tunnuse järgi on üks põhiline eripära:

valikuedu ühe tunnuse juures väheneb tunnuste arvu suurenemisel .

Analüüsid näitavad, et selleks koefitsiendiks on

___
√1/k

Kui tunnuste arv tõuseks 4-ni, kahaneb valikuedu iga tunnuse juures

___
√1/4 = ½ = 0,5 korda,
kui valik oleks toimunud ühe tunnuse järgi.

Põhjus: väheneb iga tunnuse SD, kuna on vaja teha järeleandmisi iga tunnuse nõudele.
Arvestades mitut tunnust, pole võimalik valida suguloomaks ühe tunnuse järgi parimaid, sest teised tunnused võivad olla keskpärased või isegi alla keskmise.

Paaridevalik

. Kõige üldisemas mõttes tähendab paaridevalik seemendusplaani koostamist oma karjale .
Valitakse emasloomadele isasloom(ad), kellega nad tiinestatakse kontrollaastal, et
saada väärtuslikku aretuskarja täiendust ja
noorloomi tõumüügiks.
Edukuse aluseks on info oma karja geneetilisest struktuurist ja pakutavast aretusmaterjali väärtusest.
Kaasajal on välja töötatud arvutiprogrammid.

puhasaretus ja sugulusaretus
Puhasaretus - 1. Liinaretus e vereliinide aretus;
2. Perekondaretus;
3. Sugulasliinide aretus ja ühendamine.

Puhasaretuses kasutatakse populatsiooni- ehk tõusisest geneetilist variatsiooni ja

valikuedu baseerub geenide additiivsusel.

Järelikult arvestatakse siin suguloomade valikul kahte printsiipi:

1) nende kehaehitus peab olema tugev ja jõudlus ületama tõu keskmist;
2) vanemad ei või olla omavahel lähissuguluses

Parimate loomade leidmine tõu piires pole keeruline, sest hindamissüsteem ja info levik on ühine ning kiire.
Biotehnoloogia meetodite kasutamine võimaldab parimate tõuloomade geene levitada kiiresti.
Toimub tõuloomade aretusväärtuse stabiliseerumine, sest samast tõust vanemate pidev valik viib tavaliselt geneetilise variatsiooni vähenemisele.

See viib ka valikuedu kahanemisele

Sugulastõud - Populatsiooni suletus on suhteline mõiste.
Suguluses olevatest tõugudest - nn sugulastõugudest tuuakse sisse aretusmaterjali ja populatsioon avatakse piiratult .
Sugulastõudeks loetakse tõud, kel on sarnane ajalooline areng ja kehaehitustüüp,

ühine päritolu ja põlvnemine.

Sugulastõud on geneetiliselt sarnased. Nende ühised järglased loeti puhtatõulisteks.

liin - ja perekonnaaretus

Vene teadlaste eestvõttel tähtsustati aretusliine N. Liidus sedavõrd, et eraldi aretusmeetodina oli kasutusel liinaretus, mis tähendas eesmärki luua uusi ja arendada olemasolevaid aretusliine.
Neid pidi tõus olema vähemalt 5...15, kusjuures kõik isasloomad pidid kuuluma aretusliinidesse.
Genealoogilisse liini kuulusid kõik silmapaistva isaslooma e. liinialustaja isasjärglased mitme põlvkonna jooksul.
Aretusliini kuulusid ainult need isasjärglased, kes sarnanesid liinialustajaga.
Eriti vajalikud olid liinialustajal eripärased omadused.
Aretusliin püsis 3...5 põlvkonna jooksul.

Samal ajal toimus uute liinide kujundamine – liinaretus

Perekonnaaretus - Perekonna kujunemine sõltub eeskätt emaslooma viljakusest.
Seakasvatuses on lihtne kujundada perekonda, sest igast pesakonnast võib valida 3...5 jätkajat, kusjuures eluajal annab viljakas emis 4...10 pesakonda .
Hoopis teine olukord on ainupoegsete liikidega (veis, hobune), kus keskmiselt saadakse emasloomalt eluaja jooksul 1...3 emasjärglast.
Vaid üksikud rekordemasloomad on pikaealised, kes annavad rohkem tütreid.

liinide ühendamine ja inbredliinid

. Ainult linnukasvatuses on paljunemisaste arvestatav.
Sugulasliini kujundamisel valitakse ühe kuke ja ühe kana järglaskonnast üks paar täisõvesid, kelle järglaskonnast valitakse samaviisi üks paar täisõvesid jne.
Juba 5. põlvkonna järel on enamik lookusi homosügootses seisundis.
Järgnevalt leitakse teiste sugulasliinide hulgast sobiv,

kellega kombineerides tagatakse veelgi suurem produktiivsus.
Nii kujundatakse ema- ja isaliinid, kelle krossid on suure ja väga püsiva (garanteeritud) produktiivsusega

ristamise teoreetiline põhjendus ja eesmärk

Reeglina kuuluvad vanemad erinevatesse tõugudesse.
Kõige levinenum on ristamine seakasvatuses, kus

omavahel kombineeritakse kahte, kolme või isegi nelja tõugu.

Veisekasvatuses pole lihatõugude omavaheline ristamine nii levinud,
sagedamini seemendatakse piimatõugu lehmi lihatõugu pullide spermaga. Ristandjärglased nuumatakse ja tapetakse.
Ristamise eesmärk on:

1) saada väärtuslikke tarbeloomi;
2) parandada olemasoleva tõu omadusi;
3) panna alus uue tõu loomiseks.

Ristamisel suureneb järglaste heterogeensus , mis on seda suurem, mida enam vanemad teineteisest geneetiliselt erinevad.
mõjutab tulemust lähtetõu(gude) homosügootsus, mis

saavutatakse sihikindla puhasaretusega.

Mõlemad aspektid suurendavad tõenäosust, et ristandjärglastel oleksid enamustest lookustest heterosügootses seisundis.
Ristandjärglastel on tugevam tervis,

suurem vastupanuvõime haigustele,
eluvõime ja kasvukiirus,
parem sigivus.
Need avalduvad varavalmivuses ja nimetatakse heteroosiks

tarbe- ja vahelduv ristamine

tarberistamine - Eesmärk on tarbeloomade, tavaliselt nuumaloomade tootmine.
Püütakse selgitada, milline sobib ema- ja

milline isatõuks.

Selleks tuleb läbi viia retsiprookne ristamine, kus

ühes katses pärinevad emad ühest ja
isad teisest tõust,

teises katses vastupidi.

Tarberistamine võib olla: 1) lihtne,

2) keerukas.

Lihtsal tarberistamisel kõik järglased kasutatakse tarbeloomadena, järglasi ei võeta.
Lihaloomade saamisel sea- ja veisekasvatuses.
Ristandjärglased on suurema elujõuga,

vitaalsemad,
kiirema ainevahetuse ja kasvuga.

Seetõttu on parem söödakasutus ja

tapaküpsus saabub varem

vahelduvristamine - Sarnane keerukale tarberistamisele, kasutatakse

kahte või kolme tõugu.

Esimese põlvkonna (F1) emasjärglastest jäetakse osa suguloomadeks , keda ristatakse tagasi ühe,

seejärei F2 teise tõuga jne. On võimalik kolme tõuga.

Erinevate põlvkondade järglaste heterogeensus kasvab,

väheneb vanematevaheline erinevus ja
koos sellega ka heteroosiefekt.

Kasutatakse ainult 2/3 kummagi lähtetõu heteroosi võimalusest, mis ongi vahelduva ristamise puudus.

sisestav ja vältav ristamine

vältav ristamine - XIX sajandil oli kujunenud palju kohalikke tõuge või sarnaste loomade arvukaid rühmi: värvus ja suurus sama, kuid jõudlusnäitajad ei rahuldanud.
Tol perioodil käisid ekspeditsioonidel teistes riikides vaid üksikud entusiastid, nagu ka akadeemik Middendorff.
Nende kaudu levis info ja hakati parema jõudlusega tõugude esindajaid sisse tooma .
Eestisse 1838. a Hollandist friisi tõugu ja

1862. a Saksamaalt angli tõugu veiseid.

Nii pandi alus eesti veisetõugude aretusele.
Kohaliku tõu või loomaderühma parandamine kestis mitme põlvkonna jooksul.

Sisestav ristamine - Sisestavat ristamist (ühekordset ristamist) tehakse harilikult tõu või sordi mingi omaduse parandamiseks; saadud ristandeid e. hübriide ristatakse taas korduvalt (mitme põlvkonna jooksul) sama tõu või sordiga (tagasiristamine ehk backcross).

Uudikristamine

. Kui on vaja luua uus tõug, siis valitakse 2 või enam lähtetõugu.
Valikul arvestatakse eesmärki, et lähtetõugude tunnused annaksid sobivat kombinatsiooni .
Silmas peetakse eeskätt kehaehitust ja jõudlusomadusi. Kui kahe tõu kombinatsioonist jääb midagi puudu, võetakse lisaks veel üks või kaks tõugu.
Nii kujunes tori tõug, kui

kohaliku eesti hobuse märasid ristati norfolki ( Hetman , tema isa ja vennad),
anglonormanni, idafriisi ja postjee-bretooni täkkudega.

F2 järglaskonnast valitakse parimad ja

nende vahel jätkatakse puhasaretuse suunas range valiku tingimustes.
Aretustöö käigus võidakse kasutada veel teisi tõuge mõne tunnuse parandamiseks.

hübridseerimine veise- ja seakasvatuses

. Veis x seebu on kõige sagedam veisekasvatuses.
Seebu on immuunne vereparasiitide suhtes, mistõttu

uute tõugude loomisel lõunapoolsetes piirkondades kõigil mandritel.

Veis x jakk on eelistatud kõrgmäestikus,

ühendati jaki vastupidavus külmale ja hõredale õhule
veise suurema piimajõudlusega.

Veis x piison hübriide saadakse eksperimendi korras.

USAs loodi keeruka kombinatsiooni alusel lihatõug biifalo, 3/8 piison ja 5/8 veis
Siga X Uluksiga - On huvi pakkunud mitmes riigis: pekipaksuse vähendamine ja
tailiha osatähtsuse suurendamine on nõrgestanud kõhrede luustumist, liha maitseomadusi.

Rootsis on katsetatud hübridiseerimist, kuid eriliste tulemusteta.

hübritseerimine hobuse- ja lambakasvatuses

. Hobune x eesel eelistatav on kombinatsioon

hobumära x eeslitäkk:

muul on vastupidavam,

pikema elueaga ja
tugevama veojõuga.

On asendamatu veo- ja kandeloom lõunapoolseis mägestikes, eriti Ameerika mandril.
Vastupidine kombinatsioon - muulakas - on sobimatu. Enamasti on ta viljatu.
Hobune x sebra annab sebroidi, on troopilises kliimas vastupidav veoloom.
Lammas x muflon on pöördumine ulukeellase eeliste poole.
Mägedes meriinod, kelle vastupidavus jättis soovida.
Teine ulukeellane - arhaar - oli komponendiks kasahhi arhaarmeriino lambatõus.

aretusmeetodite võrdlev hinnang

tõug kui populatsioon

Tõug on ühte liiki kuuluvate loomade küllalt suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine, eksterjöör, majanduslikult kasulikud omadused ja sarnased elutingimused.
Definitsioonist selgub , et tõus peab olema küllaldane arv loomi, kes on levinud teatud maa-alal ja kellel on ühine põlvnemine ning tõuline väärtus.
Tõul peab olema struktuur, s.o. eri kvaliteediga tõusisesed rühmad.

Tõud võivad jaguneda lahktõugudeks, tõurühmadeks, aretusliinideks ja aretusperekondadeks.

Tõuraamatud
Rahvusvaheliselt tunnustatakse tõuks seda loomade kooslust, kellel on tõuraamat.
Seetõttu paljude tõuaretusühingute nimes ongi termin "Herdbook" või "Herdbuch".
Sageli loetakse tõu algusaastaks esimese tõuraamatu publitseerimisaastat.
Tõuraamatu asutamine on tõu tunnustamise aluseks.

bioloogiline mitmekesisus

ohustatud tõud
Eesti hobune on kantud ohustatud tõugude loetellu ning ÜRO FAO maailma ohustatud tõugude nimekirja.

Eesti maatõug - Tunnistati ohustatud tõuks, koostati säilitus- aretusprogramm 2012. aastani.

Eesti raskeveo hobune
Vantüübiline tori

tõugude klassifikatsioon

. Tõud jagunevad eri tootmissuundade vahel, kuid

igal tõul on omapärased tunnused, mis eristavad teda:
populatsioonide suhteline suletus (osaline avatus ) on selle tagatiseks.

Et tõulised omadused määravad produktiivloomade (-lindude) pidamise majandusliku efektiivsuse, tuleb aretajatel teha sihikindlat tööd aretusväärtuse suurendamiseks.
Tõusiseselt parimate leidmine, nendelt suurema arvu järglaste saamine on edu pandiks. Kui mingi tunnus ei vasta nõuetele, ei öelda ära teiste tõugude kasutamisest.
Tõugude rühmitamisel on väga mitmesuguseid põhimõtteid ja aluseid, kuid

valdavalt võetakse aluseks tootmistüüp.

tõu kujunemine

Tõugude formeerumine algab pärilike omaduste kujundamisest, s.o. genotüüpide loomisest pideva ja sihipärase valiku ja paaridevalikuga.
Teisest küljest mõjutavad tõu kujunemist looduslikud tingimused (kliima, maapind ja taimestik ), zootehnilised (söötmine, pidamine ja hooldamine) ja sotsiaal-ökonoomilised tegurid.
Feodalismiperioodil naturaalmajapidamise tingimustes aretati Euroopas vaid 3 põllumajandusloomatõugu, siis areneva kapitalismi perioodil aretati 50 aasta jooksul 50 uut tõugu.

Sotsialismiperioodil on Nõukogude Liidus 40 aastaga kujundatud 48 uut põllumajandusloomatõugu

maailma tähtsamad veisetõud
Maailmas loetletakse ca 550 veisetõugu.
1. Piimatõud
Holsteinid Ameerikas ja Euroopas, taani punane, rootsi punasekirju, ääršir, angli, EPK, EHF, EK jt.
2. Kombineeritud jõudlusega tõud
Simmentali, šviits ja mitmed punasekirjud tõud Euroopas, šorthorn
3. Lihatõud
Hereford, aberdiin -angus, šarolee, limusiin, belgia sini-valge, hele akviteen jpt
4. Tööveised
Ukraina ja ungari hall stepiveis.

Veisetõugude arvukust suurendavad seebutõud või seebu ja koduveise hübridiseerimisel saadud tõud. Need on levinud eeskätt subtroopikas ja troopikas , seega Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, Okeaanias ja Kagu-Aasias.

eesti holsteini tõug
Tõu aretuslugu algas 1838. aastast, esimene edukas hollandi-friisi import.
1900 oli 29% ja 1901. asutati Liivimaa Hollandi- Friisikarja Kasvatajate Ühing.
Hollandi mustakirju tõug oli väga populaarne ja konkureeris ameerika holsteiniga kuni 1970ndate lõpuni.
1950. lõpust kuni 1970. imporditi 70 pulli ja üle tuhande tiine mullika.
Pullid viidi kunstliku seemenduse jaamadesse ja nende mõju oli ulatuslik ja kiire.

eesti punane tõug

. Tõug kujunes välja XX sajandi 1. poolel, Tõug oli arvukaim (2/3 veistest) kuni 1970ndate keskpaigani.
20 aasta jooksul arv on vähenenud, moodustab 1/4 veiste arvust.
Tüüpiline värvus oli tumedam või heledam punane, esines heledat ninapeeglit ja sabatutti.
Viimastel aastatel kohtab sageli valgeid märgiseid või punasekirjuid veiseid, samuti ühevärvilisi helebeeže või mustjaspruune.

eesti maatõug

. Värvuselt on helepunane või beež, vahel ka valgeid märgiseid, nudi, kuiva kehaehitusega.
Vaatamata oma väikesele kasvule (lehmade kehamass 450 kg) on nende piimajõudlus rahuldav.
Vaatamata sellele maatõu osatähtsus vähenes.
50 aasta jooksul pole küündinud 1%-ni.
Tunnistati ohustatud tõuks, koostati säilitus- aretusprogramm 2012. aastani.

sugulastõugude kasutamine veisekasvatuses
. Lääne-soome tõug on kõige lähedasem.

Imporditi periooditi pulle ja lehmikuid. Viimasel ajal on olnud spermat pidevalt saadaval.
VTA keelas 2005. a kasutamise – EK on ohustatud tõug.
Hea mõju: suurenes piimatoodang ja kehamass.
Puudused: ei paranenud piima kuivaine sisaldus ja välimik, esines kirjut värvust.

Džörsi tõug on kõige suletum ja eripärasem veiste populatsioon maailmas.

Eestis kasutati 1960. ja 1990. alguses.
Hea mõju: suurenes piima rasva- ja valgusisaldus, paranes udarakuju ja - kinnitus ning kehaehituse tüüp.
Puudused: pole geneetiliselt sugulastõug, värvuses eripära.

eesti seatõud ja sugulastõud

. Seatõuge on maailmas palju.
Kohalikke, aborigeenseid ja hääbuvaid tõuge kokku arvates ulatub nende arv 400ni.
Ligikaudu sajal neist on praktiline tähtsus.
Eesti seatõugude omavaheline erinevus on aastate viisi varieerunud sõltuvalt sellest, mil määral sel ajaperioodil kasutati importmaterjali.

Eesti suur valge tõug
Eesti maatõug

eesti lambatõud

.Eesti valgepealine - Eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist ševioti tõugu jääradega.
Sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958. aastal tunnustati eesti valgepealine tõug.
Eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill (30– 33 μm). Pea ja jalad on villavabad ning kaetud valge karvaga.
Uttede kehamass on keskmiselt 60–70 kg, jääradel 85– 95 kg, villatoodang aastas 2,5–3,5 kg ning viljakus on keskmiselt 1,6 talle poeginud ute kohta.

Eesti tumedapealine - Sihikindla aretuse alguseks võib pidada 1926. a, kui Rootsist imporditi šropširi ja oksforddauni tõugu jäärad ja uted .
Kohalike, valge villaga eesti maalammaste ning šropširi ja oksforddauni lammaste kasutamise tulemusena loodi tugeva tervise, hea söödakasutusega tumedapealised lambad.
1958. a tunnistati eesti tumedapealiseks lambatõuks.
Puhasaretuse kõrval kasutatud parandajatena läti tumedapealist ja saksa mustapealist lammast ning oksforddauni ja suffolki tõugu lambaid.

eesti hobusetõud

Eesti hobune - On iidse põlvnemisega tõug, mille päritolu kohta puuduvad täpsed andmed. Ta kuulub põhja- metsahobuste rühma.
Kuulub ponitõugude hulka oma väikese kasvu tõttu.
On madalajalgne, pika kere ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune.
Eesti hobuse samm ja traav on avar ja hoogne.
Hobune on vastupidav ja vähenõudlik. On näidanud head kiirust galopivõistlustel.
Järglased araabia tõuga on elegantsemad ja liikuvamad, kuid väga heterogeensed.

Eesti hobune on kantud ohustatud tõugude loetellu ning ÜRO FAO maailma ohustatud tõugude nimekirja

Tori tõug - On sajandipikkuse aretuslooga.
Tõu esiisa Hetman sündis 1892. a. Poolas, kes toodi Eestisse koos vendade ja isaga sajandivahetusel.
Homogeenne ja suurearvuline järglaskond panigi aluse tori tõule.
Varasemal ajal jaotati tori hobused kahte tüüpi:

tüsedaks (tõumärk TA) ja kergeks (tõumärk TB).

Tüübilt kujutas tori tõug endast keskmise suurusega, kuiva tugeva konstitutsiooniga, hästi arenenud lihastikuga ja tugeva luustikuga universaalset põllumajandushobust, keda kasutati edukalt põllu- ja transporttöödel. Rahulik iseloom oli eeliseks .

Eesti raskeveohobune - On tüse, tugeva konstitutsiooniga, hästi arenenud lihaste ja tugeva luustikuga külmavereline hobune, kes on aretatud peamiselt Rootsist ja Belgiast sissetoodud ardennide ning kohalike hobuste ristamise teel.
Ainult tänu entusiastidele ja rahvuslikele traditsioonidele on eksisteerinud. Levinud on põhiliselt Viru- ja Pärnumaal.
Kaasajal on muutunud mõnevõrra kergemaks tõusisese valiku kaudu.
Piiratult on kasutatud saksa külmaverelist täkku.

sugulustõugude kasutamine lamba ja hobusekasvatuses
Väikearvuliste tõugude probleemiks on:
1) vähenev tõusisene geneetiline variatsioon;
2) aretusloomade suurenev sugulus;
3) suguisasloomade hindamiskontingendi piiratus;
4) väiksem tõenäosus silmapaistvate isasloomade saamiseks;
5) inbriidingutaseme tõusust tingitud sigivuse langus ja tervise halvenemine;
6) jõudluse kasvu aeglustumine või hoopiski langus;
7) tõu identiteedi säilitamine.

kunstliku seemenduse aretuslik hinnang

. Kunstliku seemenduse rakendamine lihtsustas aretusliinide loomist ja

seemendusjaamade pullirühmade komplekteerimist.

Samal ajal lihtsustas selliste rühmade olemasolu

karjade varustamist lühiajaliselt (2...3 päeva) säiluva spermaga,
et vältida suguluses olevate vanempaaride teket.

Sperma sügavkülmutamine võimaldas

korraldada individuaalset paaridevalikut, kusjuures
spermat võis valida ükskõik millisest riigist.

Kunstlik seemendus omas otsustavat tähtsust Eestis vaid veiste tõuaretuses.
Teiste loomaliikide (sigade, lammaste ja hobuste) aretuses ka Ameerika ja Euroopa arenenud loomakasvatusega riikides.
Aretus suundus tipp-isasloomade avastamisele.
Igas tõus selgusid liiderisasloomad, kelle spermat levitati piiramatult oma tõus, aga ka teistesse riikidesse.

Piiriks jäi siiski liidri võime spermadoose produtseerida

embrüosiirdamise aretuslik hinnang

. Embrüosiirdamise alustamisega 1970ndail aastatel suurendati eriti silmapaistvate emasloomade viljakust kümneid kordi.
Nad valiti doonoriteks ja hormonaalse töötlemise tulemusena saadi neilt kuni 10, aga isegi 15...20 embrüod ühe menetluse käigus.
Protseduuri võib korrata iga 2 kuu tagant. Embrüod kantakse vähemväärtuslikele emasloomadele (retsipientidele),
kes kannavad neid lootelise perioodi jooksul.
Geneetiliselt on nende ema aga doonor .
Nii saadakse suurel arvul täisõdesid igas põlvkonnas.

Võimalik ka embrüote poolitamine, mis tagab identsete mitmikute sünni.
Kaasaegne tehnoloogia võimaldab

juba lehmiku 1. eluaastal võtta munarakke
ja neid in vitro viljastada.

Siit tekib võimalus saada lehmale küllalt noorelt ka järglaste hinnang,

mille järgi on võimalik valida silmapaistev doonor,
kellelt ei vajatagi piimajõudlust.

Sellelt noorlehmalt võetakse maksimaalne kogus embrüosid samaviisi kui liiderpullilt spermadoose.

aretusprogrammide põhialused

. Aretustöö eesmärgiks on produtseerida toodanguvõimelisem, tervem ja arvukam järglaskond.
Nende hulgast leida hindamise ja valiku abil parimad ning produtseerida veelgi võimekam järglaste põlvkond.
Eduka aretustöö eelduseks on suguloomade hea viljakus ja sigivus.

Arvukas järglaskond võimaldab teha rangemat valikut ja soovitud geenide kiiret levikut tõus

aretusisasloomade saamine

. ioloogilise sigimisvõime ja sperma produktsiooni alusel järjestatakse isasloomad: jäär à pull à täkk à kult.
Jäär ja pull produtseerivad kontsentreeritud spermat - ejakulaadis 1-10 ml x 109 spermi,
täkk ja kult 100-300 ml x 105 spermi.
Viljastamiseks on vaja mõni miljon spermi oolemmi läbimiseks ja üks sperm ühineb munarakuga.
Järelikult on vaja ejakulaat jagada seemendusdoosideks ja tagada paljude, isegi sadade või tuhande emaslooma seemendamine.

aretusisasloomade hindamise põhimõtted ja kasutamise programmid

. Toimub ka silmajärgne hindamine, kuid aluseks pole jõudlus, vaid välimik.
Konkursside ja näituste loomade välimik on kindlasti korduvalt hinnatud, mistõttu võiks loomad järjestada saadud hinnangute alusel.
Sellest aga loobutakse, sest kõik toimub suurel areenil arvuka vaatajaskonna juuresolekul. Neil on sportlik huvi kohapeal näha konkursiloomade järjestamist.
Metoodika on seetõttu hoopis erinev. Igal konkursil on oma tingimused, mille alusel loomad rühmitatakse vanuse ja sugupoole järgi.
Hindajaks või kohtunikuks on farmer sageli teisest riigist.
Kui vanus- või soorühmas on rohkem loomi, käib esitusringis mitu rühma. Igast rühmast läheb 2...3 edasi ja lõppringil selgitatakse tšempion ja reservtšempion.

Võitjate selgitamine toimub võrdlusmeetodil, kus hindaja järjestab oma arvamuse järgi loomad. Aluseks võetakse tavaliselt loomade tähtsamad tunnused

tõukarjade hindamine

. Tõukarjades hindamisel

eakaaslaste võrdlus: kui samast karjast valitakse võrdluseks samal ajavahemikul sündinud või/ja poeginud pojad/tütred.

aretus- tõu – ja tootmiskarjad

praktiline seletsioon oma karjas

tõuaretuse organisatsioonid

tõuaretuse ühistus ja seltsid
. Kuuluvad ETLLi

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu
Eesti Maakarja Kasvatajate Selts
Eesti Hobusekasvatajate Selts
Eesti Lambakasvatajate Selts
Eesti Linnukasvatajate Selts
(Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing)
Teised:
Jõudluskontrolli Keskus
Eesti Tõusigade Aretusühistu
Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts
Eesti Hobuse Kaitse Ühing
Eesti Traaviliit

aretussüsteem seoses genoomvalikuga

.DOCX Laadi alla originaalfail 22 lk · .docx · 85 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 22 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-11-20 Kuupäev, millal dokument üles laeti

85 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

sigrid sild Õppematerjali autor

Osad küsimused on vastamata.

Aretusõpetus Edgar Keevallik Ilmar Müürsepp kodustamine

Sarnased õppematerjalid

docx

Aretusõpetuse vastused

tõestamaks kumbas asub tegelikult organismi alge. Georges de buffon (1707...1788) Töötas välja prantsusmaal ristamismeetodi koduloomade väärtuse parandamiseks.Caspar Friedrich Wolff (1733....1794) alles XVIII sajandi lõpus tekkis epigeneesiteooria ehk pärastkujunemiseõpetus.Robert Bakewell (1725....1795) pole kirjutanud oma aretustöö meetoditest, aga tema osavõtul aretati kolm loomatõugu, kes eksisteerivad tänapäevalgi. Eriti tähtis aretusõpetuse arengule oli XIX sajandi II pool. Valiku ja liikide kujunemise teooriale andis väga palju Charles Darwin (1809...1882), kes üldistas oma paljude ekspeditsioonide tulemused seaduspärasustena teosesse "Liikide tekkimine" (1859). Väljapaistvaks aretuse teoreetikuks ja tõuloomakasvatuse organisaatoriks Balti kubermangudes ja Venemaal tuleb pidada Peterburi akadeemikut Aleksander Theodor von Middendorffi (1815...1894). A.T.v

Aretusõpetus

docx

Nimetu

Aretusõp. Ajal. Kuni 1900-Avicenna,kes oli tuntuim araabia õpetlane,oluline araabia hobusetõu kujunemisel,ka lambakasv. Peenvillalammaste aretus.bakewell-võttis osa kolme loomatõu aretamisest. Charles ja Collingud-nende aretatud sorthorni veisetõug.Middendorff-huvi veisekasv. Vastu, siit sai alguse eesti punase tõu aretus.Liskun-uuris kranioloogiat,välimikku ja interjööri.Darwinkõige tähtsam aretusõpetuse teooriale,liikide tekkimine.Lamarck- evolutsiooniteooria.Graaf- ovulatsiooniprotsess.Aristoteles-loode areneb ema verest, millele isa annab skeemi.Leeuwenhoek-avastas ainuraksed mikroskoobiga, ka spermid.Hippokrates-nii ema-kui isaspoolel on tähtsus järglase kujunemisel.Buffon- ristamismeetod.Harvey-elusorganismid arenevad munast,mida elustab isase seeme.leiutati siis ka

Kategoriseerimata

158

pdf

Veisekasvatuse alused

.................................................................4 1.1. VEISTE KODUSTAMINE JA PÕLVNEMINE. .............................................................................................................. 4 1.2. VEISTE ULUKEELLASED ............................................................................................................................................... 5 2. VEISEKASVATUSE OLUKORD MAAILMAS JA EESTIS .....................................................8 3. VEISTE ARETUS ....................................................................................................................9 3.1. VEISETÕUD........................................................................................................................................................................ 9 3.1.1. TÕU MÕISTE JA KUJUNEMINE................................................................................................................................ 9 3.1.2

Põllumajandus

doc

Hobusekasvatuse loengud

Venemaal traavlikasvatus XIX saj. 90 aastatel toodi ameerika traavleid. 1948 iseseisev tõug. Orlovi traavel peetakse üheks maailma ilusamaks hobuseks, harmooniline kehaehitus. Suurem pea, pikk kael, kõrge turi, selg-laudjas-laiad, kuivad jalad. Hiljavalmiv tõud- aborigeensed tõud, kuid erandiks orlovi traavel(kasv lõppeb 4-5a), kuna hiljavalmiv siis on ta pikaealine, halli on 52%, kõrvid 22%. Loodi alguses postiteenistuse ja sõjaväe jaoks Venemaal. Hrenovoje hobusekasvanduses hakkas aretus peale. 1776 toodi ostrovi kasvandusse araabia ja türgi hobuseid ja nende hulgas oli täkk Smetanka. 1778 a. Smetanka x taani mära = Polkan I x hollandi mära = Bars I(propotsionaalse kehaehitus, kiire ja jõuline traav). Bars I sai orlovi asustaja(1/2 hollandi, ¼ araabia, ¼ taani verd). Bars I lisati araabi täisverelise verd, kasutati inbriidingut et omadused kinnistuksid(tulemused võivad olla ettearvamatud). Vene Traavel aretuses oli 3 perioodi

Hobusekasvatus

docx

Veisekasvatuse kordamisküsimused

1. Veiste kodustamine ja põlvnemine. Kodustamine toimus enamasti ürgkondlikul ajal.On tihedalt seotud inimese ühiskondliku arenguga ja majandus-sotsiaalsete tingimustega. Veisi kodustati umbes 6-2 aastat e.m.a.Kolleteks on Kirde-Aafrika ja Edela-Aasia Niiluse, Tigrise ja Eufrati jõe aladel. 2. Veiste ulukeellased. Koduveiste ullukeellasteks peetakse ürgveist ehk tarvast.Viimased tarvad surid välja 17. Sajandil.Jakk on lähedane veistele ja anab hübridseerimisel järglasi.Ulujakk on levinud Tiibetis mäestikus. Kaguaasia veiste perekonnal on kak ulukvormi-banteng ja gaur.Piisonite alamperekonnas on ka kaks ulukliiki-euroopa piison ja ameerika piison. 3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis. Valdav osa veistest asub aregumaades,kuna seal elab suurem osa rahvastikust maal ja tegeleb põllumajandusega.Arenenud riikides on levinud intensiivne veisekasvatussaaduste tootmine.Eestis on seoses põllumajandusreformiga ja üleminekuga turumajandusele veiste arv vähenenu

Looma kasvatus

doc

Veisekasvatus

VEISEKASVATUSE KORDAMISKÜSIMUSED 1. Veiste kodustamine ja põlvnemine. 2. Veiste ulukeellased. Veiste asend zooloogilises süsteemis. Klass:imetajad Selts:sõralised Alamselts:mäletsejalised Sugukond:veislased(Bovidae) 1.Perekond:veised(Bos) 1.1.Alamperekond:veised(Bos) Liik:ürgveis(tarvas)(Bos taurus promogenius) Kodustatud:koduveis 1.2.Alamperekond:jakid Liik:jakk Kodustatud:kodujakk 1.3.Alamperekond:kaugaasia veised(Bibos) Liik:banteng Kodustatud:baali kari

Loomakasvatus

docx

Veisekasvatuse kokkuvõte

Veisekasvatus KOKKUVÕTE arvestuseks *Koduveisel piimas umbes 4-5% rasva. *Eestis veiseid umbes 260-280 000. Nendest lihaveiseid ca. 70 000. *EHF (Eesti Holsteini tõug) – SUURIM PIIMAJÕUTOODANG. maailmas enimlevinud, Hollandi friisi tõug ristatud Eesti maatõuga *EPK (Eesti punane veisetõug) *EK (Eesti maatõug) *Koduloomadel, erinedes ulukloomadest on hästi välja arenenud inimestele vajalikud organid nt. piimanäärmed, HEA VEREVARUSTUSEGA UDAR, nõrk lihastik tagab ainult liikuvuse ja võime sööta. Lihaveistel tugev lihaskude, piim ainult järglastele. Tänu parematele keskkonnatingimustele koduloomade kasvukiirus on suurenenud, varasem suguküpsus ja majandusliku kasutamise küpsus. *Liigist tarvas põlvnevad kõik koduveised ning seebu. Liigist jakk on kodustatud kodujakk. Kaugaasia veiste perekond: liigist banteng on kodustatud baali kari. Liigist gaur on kodustatud gajaal. Piisonite perekond: ameerika piison ja euroopa piison, kodustatud vorm puudub. Aasia pühvl

Loomakasvatus

doc

Valiku põhiparameetrid

Eesti Maaülikool Mihkel Raudsepp Liha-ja piimatehnoloogia II kursus Valiku põhiparameetrid Referaat Juhendaja: E. Orgmets Tartu 2010 Sisukord Sissejuhatus............................................................3 1.Jõudlus....................................................................4 1.1Piimajõudlus................................................4 1.2Lihajõudlus.................................................4 1.3Villajõudlus................................................5 1.4Munajõudlus................................................5 1.5Veojõudlus.................................................6 2.Eksterjöör............................................................6 2.1Pea...........................................................7 2.2Kael.........................................................7

Aretusõpetus

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOCX Laadi alla originaalfail 22 lk