gaaslahenduslambid, madalrõhulambid, LED- valgustid, varjutuskardinate süsteemid. Tilksüsteem. Automatiseeritud. Käsitsi kastekannuga pealtkastmine Kastmine Pealtkastmine, imbvoolik Substraadid Kasvupind on peenras. Kompostmuld, mineraalmuld. Kasvuturvas
Üldkujult meenutab ta kapsast, kes elab teisel aastal ja kasvatab parajasti seemneid. Tal on küllaltki tihe suur kobarõisik, milles on lugematul arvul valgeid õisi. Kuid peamine, mis teeb ta sarnaseks ka peakapsaga on lõhna ja maitse kõrval lahtede värvus. Merikapsa lehed on täiesti sinakashallid. Huvitav on ka see, et üheltki merikapsa osalt ei leia me ühtegi karva, neid lihtsalt polegi seal. Merikapsas on väga kena nii mererannal kui ka peenras. Valged lõhnavad õied asuvad suurtes sarikjates õisikutes ning loovad tugevaid värvilaike. Dekoratiivsed on ka viljad ning suured sinaka kirmega kaetud lehed. · LEVIK JA ELUPAIK Levik : Levinud Läänemere, Musta mere ja Atlandi ookeani Euroopa rannikul kuni Kesk-Rootsini. Kuid ega merikapsas ka igal meie mererannal kasva .Eesti esineb kohati, peamiselt läänerannikul, ka saartel, Põhja-Eestist on teada vaid üksikuid leiukohti. Eelkõige on ta
väga nõrgana maas lamamas. Naine otsustas abi otsida. Ta kutsus kokku kõik ümberkaudsed ravitsejad, aga mitte keegi ei leidnud mehe haigusele seletust. Üks ravitseja teadis rääkida, et kuskil kasvab üks imeline lilla lill, mis parandab paljudest haigustest. Aga seda, kust seda lille leida, ei osanud keegi öelda. Ja nii juhtus, et naine hakkas tasahilju mehe paranenemise osas lootust kaotama. Ühel päeval õue minne s ja oma peenart silmitsedes, märkas naine midagi ootamatut. Tema peenras oli hakanud kasvama just see sama lill, mida ravitseja oli kirjeldanud. Ta tegi nii nagu oli öelnud ravitseja ja kuivatas juure ja õied ning tegi pulbriks. Iga päev hakkas ta mehele ravimit toidu sisse segama ja mees kosus silmnähtavalt kuni paranes täielikult. Naine ei suutnud oma õnne uskuda ja arvas, et siin pidi küll Jumala käsi mängus olema. Sellest ajast peale, kutsutaksegi seda lille Jumalakäpaks, mida teatakse tänapäeval ka ühe orhidee liigina.
Tulbid tahavad päikeselist kasvukohta ja parasniisket neutraalset või aluselist kerget, vett hästi läbilaskvat viljakat saviliivmulda, mis puhkeajal oleks kuiv. Kes tahab suuremaid õisi ja sibulaid, paneb aedtulbile kevadel mineraalväetist või tuhka ning kastab enne õitsemist. TULPIDE KLASSIFIKATSIOON Tulbid jaotatakse peamiselt õitsemisaja ja õieehituse järgi 15 sordirühma ehk klassi. Varajased lihtõielised - taime kõrgus on keskmiselt 20 - 30 cm, sobivad kasvatamiseks peenras, lavas, kiviktaimlas ning pottides või kastides ajatamiseks. Nende tulpide kuuest kroonlehest koosnev õis on tugev ja väga kindla kujuga, õie kroonlehed on teravatipulised. Tuntumad sordid on: Apricot Beauty, Brilliant Star, Christmas Marvel, Couleur Cardinal jt. Varased täidis õielised - keskmine kõrgus 20 - 30 cm, sobivad kasvatamiseks peenras, lavas, kiviktaimlas ja parkides värvilaikude loomiseks. Päikeselisel päeval täielikult avanenult ulatub õie läbimõõt 8 - 10 cm-ni
Äädikapuu võib istutada üksikult, et ilus võra esile tuleks, või mitme kaupa murusse. Puu kasvab 2- 4 kõrguseks ja umbes sama laiaks.(hansaplant.ee) Enne äädikapuud istutama hakkamist, tuleb tema jaoks planeerida piisavalt kasvuruumi. Äädikapuul on halb omadus ajada rohkelt juurevõsu. Muru niites saab neist aga kergesti lahti. Puu all ja läheduses ei ole soovitatav tegeleda mulla kaevamisega, sest see soodustab suurevõsude tekkimist. Peenras kasvav äädikapuu tuleks ümbritseda 1,5 meetri laiuselt 1 m sügavuse juuretõkke- kangaga, kui ei taha, et ka naabril oleks varsti see kena puu aias. Äädikapuu pole pikaealine, elades keskmiselt 20-30 aastaseks. Märgates puul vananemise tunnuseid (lõhed tüves, kuivanud oksad), on targem kasvatada mõnest võsust uus taim. Liigtundliku nahaga inimestel ei soovitata puud katsuda paljakäsi. Eriti kaunis on äädikapuu lõhislehine sort 'Dissecta', mis on aga tunduvalt külmaõrnem. (eds
Suhteliselt külmakindel, hapulembene. Võimalik kasvatada potilillena sügisesest külvist kasvuhoones. KALIFORNIA LÄÄNEMAGUN Eschscholzia californica KALIFORNIA LÄÄNEMAGUN Eschscholzia californica Roosade, kollaste ning oranzide lainjate, kurruliste liht- ja pooltäidisõitega ilus suvik. Kasvab umbes 25 cm kõrguseks. Eelistab päikesepaistelist kuiva kerge liivmullaga kasvukohta. Sobib kasvatamiseks peenras, kiviktaimlas, ääristaimena ning rõdukastis. Talub halvasti ümberistutamist. SUUREÕIELINE LINA Linum grandiflorum SUUREÕIELINE LINA Linum grandiflorum Õitseb varakevadel Madal ja tihe umbes 40 cm kõrguseks kasvav puhmik. Suured tumedamad punased õied. Eelistab päikesepaistelist parasniiske kerge mullaga kasvukohta. Külvata mais või hilissügisel. SARIKIBEERIS Iberis umbellata SARIKIBEERIS
6 Kokkuvõte Kui lugesite kogu minu poolt koostatud referaadi läbi siis saite te ka kindlasti rohkem teada kuidas ja miks püsililli väetada. Püsilillede väetisevajadus on väga erinev. Osad vajavad palju,teised mitte ja muidugi tuleb hoiduda üleväetamisest. Eespool oli juttu ka sellest ,et kuna alustada väetamist mis viisidel ja ka sellest ,et mults on väga väärt asi püsilille peenras. Takistab umbrohu teket ja toob mulda toitaineid. Kompleksväetis sobib suurepäraselt püsilillede väetamiseks ,sest ta viib mulda nii makro- ja mikroelemendid. Sibullilli väetada täisväetisega kus on sees mikroelemendid. Kui te tahate taimi väetada kõdusõnnikuga siis pidage seda meeles ,et kõdusõnnik peab olema täiesti ära lagunenud ,sest kõdunemata taimeosadega kompost ei väeta, pigem tarbib ise väetist. Ja see ei ole eesmärk mida saavutada tahame.
Brasiiliast pärinevat erepunaste õitega poolpõõsast leeksalveid (Salvia splendens) ja dekoratiivsete lehtedega kirju salveid (Salvia horminum). Hõlpsaim viis nende kasvatamiseks on seemnetest. Külvid teostada varakult taimede ettekasvatamiseks. Hiljem tõusmed pikeeritakse, istutatakse pottidesse või kastidesse ning kui öökülmade oht on möödas, võib taimed istutada kasvukohale suvelillede peenras või mõnele teisele sobivale istutusalale. Aedsalvei [Salvia officinalis] on Vahemeremailt pärinev helelillade, siniste või valgete õitega poolpõõsas, on paljudel maadel kultiveeritav ravim-, korje- ja maitsetaim. Teda kasvatatakse peamiselt eeterliku õli saamiseks (lehtedes on seda kuni 2,5%; õli peamised koostisosad on tsineool, tujoon ja borneool). Maapealseist taimeosadest valmistatakse limaskesta põletike vastast ravimit salviini. Salvei mahla ja värskeid lehti
pannakse varjulisse kohta rippuvas asendis järelvalmima. Et seemned kuivades ja järelvalmimise käigus maha ei pudeneks ning kaotsi ei läheks, asetatakse kimpude alla lina, paber või kogumisnõu.Köömned säilivad hoolikalt suletud nõus 4-5 aastat. Nende iseloomulik lõhn ja maitse pärineb eeterlikust õlist, mille tähtsaim koostisaine on karvoon. Lisaks on viljades rasvõli, valku, parkaineid. Kasvatatakse nii koduaedades maitsetaimede peenras kui kultuuris suurtel põldudel. Looduses võib köömneid kasvamas leida kõikjalt teeäärtes, põlluservades, niitudel ja puisniitudel, kraavikallastel ja elamute vahetus läheduses. Eelistatud kasvukoht võiks olla päikeseline või veidi varjuline. Kasvukoha mullaks sobib kergem liivsavi- või savimuld, happelisi muldasid ta aga ei talu. Külvatakse harilikult varakevadel, külvisügavuseks 2-3 cm, kuid võib külvata ka sügisel, septembri alguses
Teda leidub lisaks ilupeenardele veel iselevinuna parkides, kirikute ja hoonete ümbruses, müüride ja kiviaedade kõrval[2]. Kasutamine Juba Vanas-Kreekas kasutati lõhnavat kannikest ilutaimena, veini maitsestamiseks, toitude kaunistamiseks ning lõikelillena. Kulinaarias Kannikese söödavate õitega võib kaunistada lehtsalateid ja magustoite. Prantsusmaal kasutatakse suhkrustatud õisi kondiitrimaiuste kaunistamiseks. Ilutaimena Lõhnavat kannikest kasutatakse dekoratiivtaimena peenras, iluaias ja lõikelilleks, teda võib istutada põõsaste, puude varju või veekogu äärde. Sobib kasvama ka põõsaste alla ja ümbrusse. Kaunis püsik moodustab kiiresti tumerohelistest lehtedest ja nende kohal kõrguvatest lõhnavatest õitest padjandi[3]. Eriti populaarne oli see taim 19. sajandil, mil seda kasvatati peamiselt lõikelilleks. Ükski endast lugupidav seltskonnadaam ei väljunud kodust ilma kannikesekimbuta[4]. On teada, et 1874. aastal nopiti Lõuna-Prantsusmaal kuus
Eesti aedades on enim kasvatatud liik hispaania ebahüatsint (vt lisa 10) ja temast aretatud erivärvilised sordid, mis on rahva seas tuntud kui kellukaõieline silla või kiviktaimla hüatsint. Ta on varajase õitsemisega talvekindel kevadlill, läikivate lehtedega ümaras puhmikus. Puhmiku kohal püstises sirges õisikus kuni 15 kokkukasvanud lehtedega lõhnata kellukat, 30 cm kõrge püsilill. Sobib kasvatamiseks peenras, kiviktaimlas, terrassil või rõdukastis. Eesti oludes võib sibulaid istutada augustist kuni külmade saabumiseni. Istutussügavus peaks olema 5 kuni 10 cm. Sibulaid võib jätta samale kasvukohale mitmeks aastaks. 2.4 Kobarhüatsint Kobarhüatsint (Muscari) on 30 liigiga sibultaimede perekond liilialiste sugukonnast. Looduslikult levinud Lääne Aasias ja vahemeremaades. Enamlevinud on harilik kobarhüatsint (vt lisa 11) erinevate liikidega ja armeenia kobarhüatsint (vt lisa 12)
Septembris enam ei ole soovitatav istandikku rajada, kuna oht talvekahjustusteks on sel juhul suurem. Potid või kassetid uputatakse enne istutust korraks vette, et mullapall oleks täielikult märg. Kolm- või nelinurksed kileaugud võib lõigata noaga ja suurema istanduse puhul pikema varre otsa konstrueeritud lõikuriga. Lõigatakse jaheda ilmaga, sest palavaga on kile veniv. Hiljem, kui taimed on suuremad, võib kileauku laiendada. Taimede vahekauguseks peenras jäetakse 1 m ja taimed istutatakse natuke sügavamale, kui nad seni kasvasid. Ridade vahe on soovitatav vähemalt 1,20 m. Istutusjärgne väetamine. Kevadise istutamise korral väetatakse enne multsimist, kuid suve teisel poolel istutatud taimi väetatakse järgmisel aastal. Sobivasse mulda istutamisel väetatakse ainult lämmastikväetisega. Turbaga segatud mulda istutatud taimi väetatakse suurema lämmastiku sisaldusega kompleksväetisega (Aedmustikas koduleht
· Pistoksi võib teha ka juuresüsteemi soojendusega lavades. Soe lava ergutab juured varem kasvama kui lehed. · Pistoksad istutada peenrasse olenevalt kultuurist ja tehnoloogiast reas vahedega 15...20 cm ning ridadevahe 25...60cm. · Pistoksi võib teha ka otse konteinerisse (pott, kast, kassett, kilerull jne). 27.04.2016 Marje Kask 84 Pistoksad katmikalal 27.04.2016 Marje Kask 85 Pistoksad kilega kaetud peenras 27.04.2016 Marje Kask 86 Pistokstega paljundamine 7 · Peale istutamist puhkevad pungad varuainete arvel, juuri veel pole. · Põõsana kasvava pistoksa võrse ladvad võib pintseerida see soodustab hargnemist ja viib juure ja võra tasakaalu. · Tüvega istikuks kujundataval pistoksal murtakse ära ennakvõrsed. · Esimesel aastal tehakse umbrohutõrjet, taimekaitset, väetamist, kastmist. 27.04.2016 Marje Kask 87
ei peaks kummarduma. Seda tehakse jaheda ilmaga, sest palavaga kile venib ja aukude lõikamine on raskem. Augud tehakse kas kolm- või nelinurksed ja nende suurus sõltub istutatavate taimede mullapalli suurusest. Liiga suurte aukude puhul on vaja rohkem rohida ja ka muld kuivab kiiremini. Hiljem põõsa laienemisel venivad teravate nurkadega kileaugud suuremaks. Ümmargusi auke on vaja taimede kasvades suuremaks lõigata. Taimede vahekaugus peenras jäetakse 1 m ja taimed istutatakse mõni cm sügavamale, kui nad seni kasvasid. Kui kasutatakse orgaanilist multši, siis laotatakse see pärast istutamist taimede ümber. Kevadisel istutamisel antakse enne multšimist väetised. Suve teisel poolel istutatud taimed väetatakse alles järgmise aastal. Väetamine Väetada tuleb nii, et ei tekiks keskkonna olulist reostust. Loodushoiu seisukohalt tuleb kasuks multši kasutamine, mis takistab taimetoitainete väljauhtumist sademetega
närbunid õied ära, see ärgitab uusi õisi avanema, taim ei tohi kuivada. Peale õitsemist ei tasu priimulat ära visata, kasta teda nagu toataime,lehed on ilusad rohelised nii, et maikuus võid ta aeda istutada. Tegemist on külmakindla püsikuga. Kasvupaigaks vali talle poolvarjuline väikese kallakuga parasniiske huumusrikka mullaga koht. Liigniiskust ega üleujutust taim ei talu. Priimulad õitsevad aias aprillis-mais ja kordusõitsemist võivad teha ka sügisel. Ilusad on nad peenras mitmekesi koos, kus nendest saab värvide järgi moodustada rõõmsaid laike. 25. Päevaliilia Päevaliilia perekonnas on umbes 15 liiki, mis looduslikult on levinud Kesk- Euroopast kuni Hiina ja Jaapanini. Lühikese mugulja risoomi ja lihakate juurtega püsikud. Lehed juurmised, pikad, lineaalsed ja püstised ning moodustavad tiheda dekoratiivse puhmiku. Õied suured, kollased või oranzid, sortidel ka valged, roosad, punased, lillad või pruunid.
nagi.ee/i/p/367/76/09194209d33726_l.jpg) Gasaania (Gazania) -särav gasaania (G.rigens) Eelistab kohevat, rähalist mulda ja avatud päikselist kasvukohta, niiskuse suhtes vähenõudlik. Kasvukohale istutatakse alles siis kui on möödas öökülmade oht. Talub ka väga tugevaid tuuli. Vajab harvendamist, rohimist, kobestamist, kastmist ja väetamist kompleksväetisega. Hooldamata taimed võivad kergesti taimehaigustesse nakatuda. Kasvatatakse peenras, kiviktaimlas ja nõlvakutel. Sobib teiste taimede vahele täiteks, peenardesse äärelilleks, rõdukastidesse ja konteineritesse. Joonis 4. särav gasaania (Gazania rigens) (https://lh5.googleusercontent.com/- BhWeAK8Xe1A/Ru57jhAsJfI/AAAAAAAAAzg/MS46dvOtcQs/s640/Picture %252520026.jpg) 3
Õied- õied valgest punaseni, õitseb juuni- september, õitsemist pikendab närbunud õite eemaldamine, ümarsüdajad juurmised laia värvivalikuga lehed (alates tumedatest kuni hõbedaste jne) Talvekahjustunud lehed kevadel terava noaga maha lõigata Paljundamine juurepuhmiku jagamisega kevadel või sügisel või seemnetega Istutada vahekaugusega 25-30 cm, sibullillede alustaimedeks, okaspuude ette, sobiv kiviktaimlas või püsilille peenras koos alpiastri, karpaadikelluka, kassisaba ja kadakkaeraga Sorte üle 100 ´Amber Waves´, ´Creme Bruleé´, ´Midnight Rose´, ´Eco Magnififolia´. https://www.pinterest.com/pin/77898268534193972/?lp=tru e https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/267 Hosta (Hosta spp) Pärineb Jaapanist, puhmik, 95-120 cm kõrge
SISUKORD SISSEJUHATUS Antud töö eesmärk on tutvustada mailaseliste ja kuslapuuliste sugukondadesse kuuluvaid haljastusväärtust omavaid perekondi ja nende liike. Vastused püüan saada jägnevatele küsimustele: Kui paljud perekonnad ja liigid nendest sugukondadest omavad haljastusväärtust? Milliseid perekondi ja liike neist saab Eestis kasvatada? Millised on selle perekonna või liigi määramistunnused? Kus antud liik kasvab? Milliste liikidega peenras kokku sobib? Milliseid kasvutingimusi vajab? Kuidas paljundada? Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAILASELISED 1.1. Sugukonna üldine iseloomustus Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad
Õied või õisikud: Õievarred on tihedalt kaetud väikeste pehmete õitega, mis avanevad ülevalt allapoole. Arvukad õied on koondunud kuni 35 cm pikkusesse õisikusse. Õied violetsed Õitsemine: juuli - september Liigi eritunnused: putukamagnet, hea lõikelill, õis meenutab oma väliskujult nuia Kasvukoha nõuded: päikeselembeline, eelistab viljakat parasniisket mulda Kasutamine haljastuses: Sobib veekogude äärde ja gruppistutuseks peenras Joonis 34. Tähkjas liatris ,,Kobold" (http://www.neevaaed.ee/wp- content/uploads/wpsc/product_images/T%C3%A4hkjas_liatris_Kobold1.jpg; http://static3.nagi.ee/i/p/691/8/1727708115e75c_m.jpg/1) 38 Joonis 35. Tähkjas liatris 39 Kobarpea (Ligularia) Konkreetne liik: Przevalski kobarpea (Ligularia przewalskii) Taime kõrgus ja läbimõõt: 0,6 1,5 m kõrge, laius varieeruv
Värvuselt on lehed tume- või hallikasrohelised, alumiselt pinnalt läikivad. Õied või õisikud: õied moodustavad pähiku. Pähik koosneb 4-7 õiest ja on kuni 1,4 cm pikad, kuni 2,5 mm pikkuse ohtega. Pähikud on koondunud 6-10 cm pikkusesse ja küllaltki kitsasse, rohekaslillakasse, sageli valkja kirmega pöörisesse. Õitseb mais ja juunis. Liigi eritunnused: talub väga hästi tallamist. Kasvukoha nõuded: väga suure kohastumisvõimega liik. Kasutamine haljastuses: muru koostises, peenras. Joonis 55. Punane aruhein (http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Gewoon_roodzwenkgras_Festuca_rubra_var._commu tata.jpg) Joonis 56. Punane aruhein Kasutatud kirjandus: Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus. Kättesaadav http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/puaruhein2 .htm. 15.09.2013. 2.5 Kaerand (Helictotrichon) Konkreetne liik: igihaljas kaerand (Helictotrichon sempervirens) (joon. 57, joon.58)
Konkuretns/sööjad/parasiidid ei võimalda liikidel igal pool elada, kus nad võiksid. Taim ei ole igal pool konkurentsivõimeline ja tihti sunnitakse ta taanduma palju väiksemalt alale. Siit tuleneb: 1. Fundamentaalne ehk autoökoloogiline nišš – ala, kus taim võiks elada 2. Realiseerunud ehk sünökoloogiline nišš – kus taim tegelikult elab. alati väisem kui potentsiaalne nišš. Nt: taim, kes looduses elab ainult liival, kasvab ka rammusas peenras. Looduses aetakse ta rammusest mullast ära. Nt: Mändi leidub oma fundamentaalse nišši keskel vähe, sest kuusk ajab ta sealt ära. NB! Nišš on liigi omadus! Keskkonnas nišše pole, keskkonnas on faktorid! 23 ÖKOLOOGIA SEADUSED 1. Liebigi seadus: Organismide kasvu ja paljunemist limiteerib see faktor, mis on liigi optimumist suhteliselt kõige kaugem.
Äädikapuu võib istutada üksikult, et ilus võra esile tuleks, või mitme kaupa murusse. Puu kasvab 2-4 kõrguseks ja umbes sama laiaks. Enne äädikapuud istutama hakkamist, tuleb tema jaoks planeerida piisavalt kasvuruumi. Äädikapuul on halb omadus ajada rohkelt juurevõsu. Muru niites saab neist aga kergesti lahti. Puu all ja läheduses ei ole soovitatav tegeleda mulla kaevamisega, sest see soodustab suurevõsude tekkimist. Peenras kasvav äädikapuu tuleks ümbritseda 1,5 meetri laiuselt 1 m sügavuse juuretõkke-kangaga, kui ei taha, et ka naabril oleks varsti see kena puu aias. Äädikapuu pole pikaealine, elades keskmiselt 20-30 aastaseks. Märgates puul vananemise tunnuseid (lõhed tüves, kuivanud oksad), on targem kasvatada mõnest võsust uus taim. Liigtundliku nahaga inimestel ei soovitata puud katsuda paljakäsi. Eriti kaunis on äädikapuu lõhislehine sort 'Dissecta', mis on aga tunduvalt külmaõrnem.
annaabi.ee 
