PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS. (0)

I teema. PÄRIMISÕIGUSE ÜLDISELOOMUSTUS.
1. Pärimisõiguse üldmõisted
1. Pärimise mõiste ja liigid
Pärimine on seaduse alusel tekkiv õigusjärglus (2002. a. TsÜS § 6 lg 2), mil vara üleminek ühelt subjektilt (füüsiliselt isikult e. pärandajalt) teisele või teistele (pärija(te)le) on seotud esimese subjekti lõppemise e. surmaga (pärandi avanemisega).
Surnud isiku õigusjärglased (pärija, annakusaaja) määratakse kindlaks kas pärimisseaduse alusel (seadusjärgne pärimine) või pärandaja enda tahte alusel, mis on avaldatud testamendis (testamendijärgne pärimine) või pärimislepingus (pärimislepingujärgne pärimine) (PärS § 9 lg 1).
Eesti pärimisõigus tunnistab seega kolme pärimise alust ehk pärimise liiki:

• seadust e. pärimist seaduse järgi (ex lege e. ab intestato) e. pärimise liigina - seadusjärgset pärimist (tuleneb rooma õigusest);
  
• testamenti e. pärimist testamendi järgi (ex testamento e. a testato) e. pärimise liigina - testamendijärgset pärimist (tuleneb rooma õigusest);
  
• pärimislepingut e. pärimist lepingu järgi e. pärimise liigina - lepingujärgset pärimist (tekkis hiljem ning tuleneb germaani õigusest, teistes õigussüsteemides kui iseseisvat õigusinstituuti ei tunnustata või on koguni otseselt keelatud).
  

Seadusjärgseks pärimiseks nimetatakse surnud isikule kuulunud vara üleminekut pärimisseaduses nimetatud isikule (õigusjärglasele) pärimisseadusega määratud tingimustel, see tähendab, kus pärijate ring ja nende pärima kutsumise järjekord määratakse kindlaks vastavalt antud ühiskonnas valitsetavatele arusaamadele ja põhimõtetele, sest puudub pärandaja enda viimne tahe (TsK § 531 lg 2 ja PärS § 10).
Seadusjärgne pärimine leiab aset seega siis, kui:

• pärandaja ei jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut;
  
• pärandaja ei testeerinud ja/või ei pärandanud pärimislepinguga kogu vara (testeerimata või pärimislepinguga hõlmamata vara osas) (PärS § 37 lg 2);
  
• pärandaja on määranud küll järelpärija, kuid jätnud eelpärija nimetamata – kui testaator on määranud, et pärijaks nimetatud isik saab pärandi kätte teatava tähtpäeva või edasilükkava tingimuse saabumisel, kuid ei ole määranud eelpärijat, on eelpärijaks pärandaja seadusjärgsed pärijad;
  
• testamendijärgne pärija ja/või pärimislepingujärgne pärija suri enne pärandajat ja asepärijat ei olnud määratud (siin on pärimisseaduses tehtud üks erand vt. PärS § 30);
  
• testamendi- ja/või pärimislepingujärgne pärija ei võtnud pärandit vastu ja asepärijat ei olnud määratud, välja arvatud juhtum, mil kogu vara oli testeeritud (pärimislepinguga määratud) mitmele pärijale, osi määramata ja mõni neist ei võtnud pärandit vastu ( PärS § 128 lg 1);
  
• testament ja/või pärimisleping tunnistatakse kas tervikuna või teatud osas kehtetuks;
  
• kui pärandaja oma testamendis ja/või pärimislepingus ei pidanud kinni seadusjärgse pärija sundosaõigusest (PärS § 104), siin võib juhtuda, et testamendijärgne (pärimislepingujärgne) pärija kutsutakse samaaegselt pärimisele ka seaduse järgi.
  

Pärimiseks testamendi järgi nimetatakse surnud isikule kuulunud vara üleminekut pärandaja enda poolt oma eluajal tehtud ühepoolse tahteavalduses e. testamendis nimetatud õigusjärglas(t)ele ja testamendis määratud tingimustel.
Testament on pärandaja ühepoolne, seadusega ettenähtud korras ning vormis tehtud tahteavaldus e. tehing, milles pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi.
Teatud riikides loetakse testamendiks vaid selline tahteavaldus, kus nimetatakse pärija, muid pärandaja korraldusi ei loeta testamendiks vaid näiteks koditsillideks. Eestis loetakse testamendiks kõik pärandaja ühepoolsed korraldused , mis ta on teinud oma vara kohta surma puhuks ( legaaldefinitsioon - PärS § 19 lg 1).
Pärimislepingujärgseks pärimiseks nimetatakse seda, kui pärand läheb pärijale üle pärandaja poolt tema elu ajal kellegi teise või teiste isikutega sõlmitud kokkuleppe (lepingu) kohaselt. Pärimislepinguga määratakse pärijaks või annakusaajaks kas lepingu teine pool või muu isik.
Pärimisleping on kahe- või mitmepoolne tehing, milles vähemalt üks pooltest teeb korraldusi oma vara üleminekuks teisele isikule oma surma puhuks, samuti pärandajaga sõlmitud leping, mille alusel seadusjärgne pärija loobub pärimisest. (Positiivse pärimislepingu definitsiooni aluseks PärS § 95 lg 1, negatiivne tuletatav PärS §-st 98)
Pärimisleping eksisteerib just saksa õigusperekonnas. Pärimislepingut ei tunnusta ei prantsuse õigusperekond ega ka common law, kuna leitakse, et see on ebamoraalne, kui pärandaja lepib juba oma eluajal kellegagi kokku oma pärandi suhtes, n. ö. päranduse asjus kaupleb. (Samadel põhjustel ja eriti just seetõttu, et rooma õigus ei lubanud pärimislepingut, vaieldi ka 1940. a. TsSE ettevalmistamisel pärimislepingu vastu.) Kuid mõlemad - nii prantsuse õigus kui ka üldine õigus tunnustavad abielulepingutes abikaasade poolt surma puhuks tehtavaid korraldusi ja mõnd teistki võimalust, mida saksa õigus reguleerib eraldi pärimislepingu instituudiga. Samuti on üldises õiguses tuntud kokkulepped isikute vahel, kus üks kohustub tegema enda surma puhuks teatud korraldusi, näiteks vastutasuks selle eest, et teine pool teda kuni surmani ülal peab või abistab .
Teise ja kolmanda pärimise aluse korral toimub pärimine vastavalt pärandaja viimsele tahtele, kusjuures jagamine

• testamendijärgseks pärimiseks ja
  
• lepingujärgseks pärimiseks
  

on määratletud just viimse tahte väljendamisvormist lähtuvalt, st kas tegemist on pärandaja ühepoolse tahteavalduse – testamendiga – või hoopis kahe- või mitmepoolse tahteavaldusega e. siduva kokkuleppega – lepinguga.
Oma jõu poolest moodustavad nimetatud pärimisalused PärS § 9 lg 2 kohaselt järgmise astmestiku:

• kõigepealt pärimisleping;
  
• siis testament;
  
• lõpuks seadusjärgne pärimine.
  

Iga järgmine saab esineda ainult siis, kui puuduvad eelmised pärimisalused või kui nad ei ole olnud täielikud, s.t. osa vara kohta puudus tahteavaldus või see polnud vormistatud nii nagu vaja. Seega on seadusjärgne pärimine täiendava iseloomuga – subsidiaarsuse põhimõte –vastasel korral oleksid tehinguga pärijaks nimetamise sätted mõttetud. Samas on ühte ja sama pärandit võimalik pärida siiski ka kõigil kolmel alusel korraga. Seda juhul, kui pärimisleping ning testament üksteist ei välista ning osa pärandaja varast on jäänud pärandaja viimse tahtega hõlmamata.
Seadus ise aga käsitleb seadusjärgset pärimist enne testamendijärgset. Kui aga pärimisjärgluse selgitamiseks tuleb kõigepealt alati kindlaks teha, kas on tehtud pärimisõiguslik käsutus (korraldus surma puhuks – Verfügung von Todes wegen), siis on selline seaduse ülesehitus metoodilises mõttes pehmelt öeldes kaheldav. Nii ongi näiteks Vene tsiviilkoodeksis testamendijärgse pärimise kohta käivad sätted seadusjärgse pärimise omadest ettepoole tõstetud.
Seadusjärgse pärimise regulatsiooni varasemal esitamisel on aga siiski teatud põhjused, mis aitavad mõista seaduse sellist ülesehitust. Praktikas toimub reeglina seadusjärgne pärimine, sest enamus inimesi ei jäta endast maha pärimisõiguslikku käsutust. Seadusandja osutab seadusjärgse pärimise puhul sellele, millist lahendust ta üldjuhul sobivaks peaks. Lihtsam regulatsioon on antud enne keerulisemat.
Erandi sellest jõu astendusest moodustab sundosa pärimine, mis kitsendab testaatori tahtevabadust. Nii ei või pärandaja testamendiga või pärimislepinguga teha korraldust oma pärandi selle osa kohta, mis moodustab sundpärijate sundosa. Ja kui ta seda siiski teeb, siis neid lihtsalt ei saa pärimisel arvestada, selles osas toimub pärimine siiski seaduse alusel. Kellel ei jää järele sundpärijaid, see võib teha korraldusi kogu oma pärandi kohta. BES järgi sundosa pärimist Eesti territooriumil praegu kehtiva õigusega sarnases vormis ei tuntud, kuid see ei tähenda veel, et tol ajal oleks kehtinud täielik testeerimisvabadus . (Sundosa kohta vaata PärS 5. osa.)
Pärimise alused / pärimise liigid
Pärimise alused:
1. pärandaja viimne tahe
2. seadus
1. pärimisleping ja 2. testament:
1. abielu 2. sugulus 3. elukoht
abielu algus 1) abielust sündinu KOV
abielu lõpp 2) mitteabielust sündinu
3) lapsendatu
4. sundosaõiguse alused:
1) töövõimetu ja
2) abikaasa või 2) pärandaja alaneja või üleneja sugulane,
3) kes on jäetud viimse tahte alusel pärandist ilma
Pärimise liigid:
1. pärimislepingu- ja 2. testamendijärgne,
3. seadusjärgne pärimine
Seega võib iga teo- ja otsusevõimeline isik ise vastavalt oma soovile oma eluajal korraldada oma vara pärimist. Kuid vaatamata sellele, et pärandaja on oma elu ajal ise oma pärandi saajad mortis causa tehingutega, s.t. surma puhuks tehtava testamendi või pärimislepinguga kindlaks määranud, tuleb ka sellisel juhul vaadata pärimist kui seaduse alusel tekkivat õigusjärglust.
Surma puhuks tehtavad tehingud erinevad inter vivos tehingutest, s.t. elavate vahelistest tehingutest oluliselt oma mõjult tehingu tegija enda varalisele sfäärile. Erinevalt kinkelepingust, jääb nii notari juures kui ka kodus testamendi teinud isik või ka pärimislepingu sõlminud isik endiselt oma vara omanikuks ja seda ka sel juhul, kui ta loetleb testamendis või pärimislepingus üles isegi oma konkreetsed esemed ja õigused. Kui seejärel peaksid testamendi teinud isiku ning testamendis nimetatud soodustatud isiku vahelised suhted halvenema, siis on testaatoril igal ajal võimalik juba tehtud testament tühistada või muuta. Pärimislepingu vormis surma puhuks tehtud korralduste muutmine ja tühistamine küll nii lihtne ei ole, kuid oma elu ajal on ka pärimislepingu sõlminud isik nii nagu testamendigi teinu siiski vaba oma vara kasutama ja käsutama, sh müüma, vahetama , kinkima või ka täielikult ära tarvitama (PärS § 96).
Seega ei teki pärimisega seonduvalt kellelgi mingeid õigusi pärandaja varale enne tema surma. Veelgi enam, ka pärandajal endal ei ole võimalik isiklikult ega otseselt mõjutada pärandvara üleminekut uuele subjektile. Pärandaja saab vaid testamendi või pärimislepinguga kindlaks määrata oma vara ülemineku tingimused ja korra. Kuidas tema korraldusi tegelikult täidetakse, see sõltub juba pärijatest ja sellest, kuivõrd hästi ja õigesti on ta oma tahte kirja pannud , aga ka sellest, kas isik, kellele ta oma vara oli määranud, seda üldse vastu võtab. Mitte kedagi ei saa kohustada pärandit vastu võtma ja seda isegi mitte pärimislepinguga. Samuti tuleb siin meeles pidada seda, et ka testamendi ja pärimislepingu olemasolul omandab pärija pärandvara pärimisseaduse alusel läbi pärandi vastuvõtu tahteavalduse.
Järelikult on pärimise korral, st pärandaja vara pärijale üleminekuks, vaja lisaks pärandi avanemisele veel ka vara omandaja – pärija (või annakusaaja) – ühepoolset tahteavaldust , s.o. pärandvara vastuvõtmist (PärS § 4). Eestis kehtivast aktiivsest pärimissüsteemist lähtuvalt toonitatakse pärandi vastuvõtmise vajadust juba pärimisseaduse üldsätetes.
Pärimine ja kinkimine. Pärimise ja kinkimise puhul on erinev õiguste ja kohustuste maht, mis teisele isikule üle läheb, s. t. õigusjärgluse ulatus. Kinkimise, nagu teistegi inter vivos tehingute tulemusel, tekib singulaarne e. üksikõigusjärglus, s.t. kinkimise teel lähevad üle konkreetsed asjad või õigused ja kohustused. Veelgi enam, kinkijal endal tekivad uued õigused ja kohustused, sest kinkija kui õigussubjekt eksisteerib edasi. Pärimise korral on tegemist aga universaalse e. täisõigusjärglusega, sest üks tsiviilõiguse subjekt lõpeb ja tema asemele astub teine või teised ning kõik temale kuulunud õigused ja kohustused (v.a. need, mis on tema isikuga lahutamatult seotud) lähevad ühtse tervikuna üle tema õigusjärglasele – pärijale (annakusaajale jne) ning viimased ei saa pärandajale enam mingeid pretensioone esitada.
Ei seadusjärgsel ega ka viimse tahte kohasel pärimisel. Viimasega on tegemist siis, kui inimene oma elu ajal määrab kindlaks, kellele ta tahab jätta oma vara peale enda surma ning vormistab oma tahte kas ühepoolse tehingu (testamendi) vormis või kahe- või mitmepoolse tehinguna (pärimislepinguna).
Kuna pärimisleping jõustub selle sõlmimise momendist, seega juba pärandaja elu ajal, siis on seadusandja pidanud vajalikuks rõhutada, et pärimislepinguga ei või kitsendada pärandaja õigust vallata , kasutada ja käsutada oma vara (PärS § 96 lg 1).
Inglisekeelses kirjanduses tulebki pärimisõiguse kohta materjali otsides lähtuda märksõnast “succession”. Näitena võib siin tuua Philip S. James’i raamatu “ Introduction to English Law”, kus viienda peatüki “Succession” esimeses osas antakse ülevaade õigusjärglusest surma puhul (Succession upon the death ) ja teises osas räägitakse pankrotist (Bankruptcy) /Philip S. James. Introduction to English Law. Twelfth ed. Butterworths: London 1994, pp 530-559.
2. Pärimisõiguse mõiste
Terminil “pärimisõigus” on mitu tähendust:

• pärimisõigus kui õigusnormide kogum, mis korraldab vara üleminekut surnud isikult tema õigusjärglas(t)ele, see on pärimisõigus objektiivses mõttes;
  
• pärimisõigus, mis tekib pärandaja surma momendil e. subjektiivne pärimisõigus, mis olenevalt pärimissüsteemist võib olla erineva sisuga (kas eeldatava pärija seadusel põhinev õigus pärandvara vastu võtta või sellest loobuda ja/või konkreetse pärija õigus surnud isiku pärandile);
  
• pärimisõigus kui õppeaine ja
  
• pärimisõigus kui teadusharu .
  

Nagu juba eelpool öeldud nimetatakse objektiivses mõttes pärimisõiguseks õigusnormide kogumit, mis reguleerivad inimese surmaga seotud eraõiguslikke, st varanduslike suhete sfääri kuuluvaid õigusi ja kohustusi. Siin võiks välja tuua kolm aspekti:

• inimese surmaga lõpeb tema õigusvõime (2002. a. TsÜS § 7 lg 2). Tema asemele astub teine õigussubjekt ja muutub surmaga mittekustunud õiguste ja kohustuste kandjaks .
  
• pärimisõigus kui eraõiguse osa ei reguleeri kõiki isiku surmaga tekkivaid õiguslikke küsimusi. Avalik-õiguslikult reguleeritakse näiteks pärandilt võetavaid makse, samuti pärimisega seonduvaid notariaaltoiminguid (notaritasu) jne.
  
• pärimisõigus vaatleb ainult surmaga seotud varaõiguslikke suhteid, mitte aga isiku matmise kohustust, haua hooldamist, hauasamba paigaldamist jne. Niivõrd siiski, kuivõrd see on seotud varaliste kulutustega. (Vaata näiteks PärS § 131).
  

"Eraõigus on alati ka pärimisõigus. Ei ole olemas ainevaldkonda, mis nii tungivalt eraõigusliku reguleerimise järele hüüaks, kui inimese surm. Individuaalsete, paljuski õigusväliste suhete võrk, milles üksikisik eksisteerib ning tegutseb, lõpeb surmaga. Kerkib küsimus, mis nendest suhetest saama peab ning see küsimus nõuab üldist ja mõjusat, just õiguslikult kindlaksmääratud korda". Pärimisõigus ei reguleeri aga kogu inimese surmaga seonduvat suhete kompleksi, vaid üksnes isiku varanduse saatust tema surmamomendil. Seega pärimisõiguse ülesandeks on korraldada surnud isiku varaliste õiguste ja kohustuste sfääri, mis kestab edasi tema õigusjärglastes.
Subjektiivses mõttes mõistetakse pärimisõiguse all valdavalt pärija õiguslikku võimu. See tähendab: pärijale üleminevate õiguste ja kohustuste summat , mis talle objektiivse pärimisõiguse alusel üle lähevad. Meil lisandub siin subjektiivse pärimisõiguse mõistesse ka potentsiaalse pärija õigus otsustada kas pärand vastu võtta või mitte vastu võtta või sellest loobuda. Subjektiivse pärimisõiguse juures võiks rõhutada kahte järgmist põhimõtet:

• subjektiivne pärimisõigus tekib alates pärandaja surma momendist.
  

Eesti õiguses (samuti Itaalia, Austria ja veel mõne maa pärimisõiguse kohaselt) saab subjektiivse pärimisõiguse puhul rääkida nii ajalises kui ka õiguslikus tähenduses kahest etapist, kõigepealt:
a) potentsiaalse pärija õigus otsustada, kas ta soovib saada pärijaks või ei. Vastavalt PärS §-le 130 lähevad kõik pärandaja õigused ja kohustused pärijale üle alles pärandi vastuvõtmisega (vastuvõtusüsteem). Ning teiseks,
b) pärandi vastuvõtnud pärija võimust pärandi üle.
Saksa õiguses (samuti ka Šveitsi, Prantsuse ja paljude teiste riikide pärimisõiguste kohaselt) muutub isik alates pärandaja surmamomendist automaatselt - ipso iure - pärijaks st pärandaja õigusjärglaseks, kuid tal on õigus teatud aja jooksul pärandist loobuda (loobumissüsteem).

• enne pärandaja surma ei eksisteeri pärimisõigust subjektiivses mõttes.
  

Isegi kõige lähematel inimestel, näiteks abikaasal, on üksnes võimalus saada pärijaks, sest kasvõi vahetult enne surma võib mees teha testamendi ja määrata oma sõbra ainupärijaks. Pealegi võib pärandaja oma testamendi igal ajal tühistada või uuega asendada . Veelgi enam, surma momendil ei pruugi tal olla üldse vara, mida pärandada.
Mõningad objektiivse pärimisõiguse mÄmääratlused:
E. Laasik : "Pärimisõigus on õigusnormide kogum, mis reguleerib suhteid seoses surnud isiku vara üleminekuga seaduses või testamendis tähendatud pärijatele ja mõnedele teistele isikutele - reguleerib isiku surma korral vahetu ja universaalse järgluse suhteid sellele isikule kuulunud varalistes ja nende teostamiseks vajalikes isiklikes mittevaralistes õigustes ja kohustustes / E. Laasik. Nõukogude tsiviilõigus. Eriosa. Tallinn: Valgus, 1975, lk. 446/.
E. Ilus - pärimisõigus on juriidiliste normide kogum, mis korraldab varandusliku sfääri üleminekut pärandajalt pärijale, s. o. surnud isikult ta õigusjärglastele. /Tsiviilõiguse eriosa: autoriseeritud konspekt / E. Ilusa loengute järgi koostanud A. Rammul ja E. Talvik . Tartu: Akadeemiline Kooperatiiv, 1938, lk. 58/.
3. Pärandaja mõiste
Isikut, kelle vara läheb tema surma korra üle ühele või mitmele isikule, nimetatakse pärandajaks (PärS § 1 lg 2).
Järelikult on iga surnud füüsiline isik pärandaja. Juriidiline isik ei sure . Kui juriidiline isik lõpetatakse, ei saa ta enam olla õiguste ja kohustuste kandja; aga temalt ei pärita, vaid ta likvideeritakse (2002. a. TsÜS § 41).
Seega pärandaja on surnud isik e. inimene, kellel on vara, mis tema surma korral kellelegi üle läheb (PärS §1 lg 2).
Teatud juhtudel nimetab seadus pärandajaks ka elavat isikut, näiteks kui ta teeb oma vara suhtes korraldusi oma surma puhuks (vt. PärS § 19, testamenti tegevat isikut, või siis PärS § 95 jj pärimislepingut sõlmivat isikut). Testamenti tegevat või testamendi teinud isikut nimetab seadus enamasti siiski testaatoriks ja seda samuti olenemata sellest, kas antud isik on veel elus või juba surnud (vt näiteks PärS § 19 jj, TõestS § 31 lg 2 ja 3).
Füüsilise isiku surma momenti nimetatakse pärimisõiguses pärandi avanemiseks (PärS § 3). Sellest momendist saab alguse pärimismenetlus e. pärimise käik (PärS §-d 110 jj). Sellest hetkest tekib subjektiivne pärimisõigus (PärS § 3 lg 4), määratakse kindlaks pärimisele kutsutavate isikute ring ja pärandvara koosseis. Pärandi avanemise koha (pärandaja viimase elukoha, PärS § 3 lg 3) järgi määratakse kindlaks, kus tuleb pärimismenetlus läbi viia (PärS § 110 jj; § 117 jj), samuti kohalik omavalitsusüksus, kes antud pärimisasjaga on seotud (vt näiteks PärS §-d 18, 31, 74, 77, 124).
Tõestamisseadus, vv 14.11.2001. a., jõust. 1.02.2002. a. (RT I 2001, 93, 564), tõestamisseaduse rakendamisega seotud seaduse muutmise seadus, vv 14.11.2001.a., jõust. 1.02.2002. a. (RT I 2001, 93, 565).
4. Pärija mõiste
Isikut, kellele läheb inimese surma korral üle kogu tema vara, nimetatakse pärijaks (PärS § 3 lg 4, § 4, § 130).
Pärija on eelkõige isik, kelle pärija on selleks oma tahteavaldusega (testament, pärimisleping) nimetanud (PärS § 37 lg 1 – testamendijärgne pärija; PärS § 95 lg 1 – pärimislepingus nimetatud pärija). Kui selline testamentaarne pärimisjärglus puudub, määrab seadus, kes on pärijaks (seadusejärgne pärija – PärS §-d 9, 10 ja 11-18).
Pärimisvõime on võime olla pärija (PärS § 5). See on üks osa õigusvõimest (2002. a. TsÜS § 7 ja 26). Et pärandaja surma korral lähevad (tema surmaga mittelõppevad) õigused ja kohustused üle pärijale, peab pärija olema sel ajal õigusvõimeline.
Õigusvõimeline, seega ka pärimisvõimeline on iga füüsiline ja juriidiline isik. Loomad (2002. a. TsÜS § 49 lg 3) ja asjad ei saa olla pärijaks. Järelikult, kui keegi on oma koera pärijaks nimetanud, siis on selline määramine õigustühine. Sellisel juhul toimub pärimine seaduse järgi. Testamentaarset korraldust “koera nimetamise kohta” tuleb aga käsitada sihtkäsundina (PärS § 73), mille kohaselt seadusjärgne pärija on kohustatud koera eest hoolitsema vastavalt pärandaja surma puhuks tehtud korraldusele.
Õigusvõime peab olema olemas pärandi avamise hetkel (vrdl. PärS § 5 lg 3), sest sel hetkel läheb pärandaja vara teisele õiguskandjale (pärijale) üle. Niisiis peab pärija pärandajast kasvõi ainult sekundi murdosa kauem elama.
Õigusvõime ettepoole toomise sätestab PärS § 5 lg 4: juba eostatud, aga mitte veel sündinud inimene loetakse enne pärandi avamist sündinuks.
Põhjus sellise fiktsiooni jaoks nähtub järgnevast näitest: Kui E-st jäävad maha tema naine ja kolmekuune laps, on seadusjärgselt mõlemad tema pärijateks. Kui laps sünnib aga alles 2 kuud peale E surma, siis ei saaks ta ilma PärS § 5 lg-ta 4 oma isa pärijaks olla, kuna ta ei olnud pärandi avamise hetkel õigusvõimeline. Järelikult oleksid pärijateks E naine ja vanemad (PärS § 12 lg 2, § 14 ja 16 lg 1 p 2). Ei ole mõistetav, miks veidi enne E surma sündinud laps tema pärijaks võib olla ja veidi peale tema surma sündinud laps pärandist ilma peab jääma. Sellises olukorras aitab PärS § 5 lg 4.
PärS § 5 lg 4 eeldab, et veel mittesündinud laps saab kord õigusvõimeliseks, niisiis sünnib elusalt. PärS § 5 lg 4 kohaldub ka siis, kui laps elas ainult paar minutit. Kui ta sünnib surnult, pole ta kunagi õigusvõimeline olnud ega tule pärijana arvesse.
Toodud näite puhul pärivad lapse surnultsündimise korral pärandaja naine ja vanemad. Kui laps aga elas, pärivad naine ja E (ainus) laps; kui laps siis sureb , on tema pärijaks tema ema, nii et E vara läheb lõpuks tervikuna tema naisele.
Kaheldav on, kas PärS § 5 lg 4 tuleks vastavalt kohaldada ka juhtumile, kus laps eostatakse ema viljastamisel isa spermaga pärast viimase surma (nn. homoloogiline viljastamine ) või kus vanemate sperma ja munarakk ühendatakse katseklaasis ning embrüo viiakse ema emakasse pärast isa surma (nn. homoloogiline in-vitro viljastamine ). Selliselt sündinud lapsed võiksid Eesti õiguse kohaselt siiski saada pärijateks üksnes siis, kui nende vanemad on sellise juhtumiga juba oma elu ajal ette arvestanud ja oma tulevase lapse testamendi või pärimislepinguga pärijaks (järelpärijaks) nimetanud (PärS § 44 lg 2).
Täiendavat õigusvõime ettepoole toomist pärimisvõime seisukohalt sisaldab PärS § 5 lg 5. Siin kujutletakse, et sihtasutus , mis luuakse testamendi või pärimislepingu alusel alles pärast pärandaja surma ja mis seetõttu tegelikult õigevõimeliseks saab alles peale pärandaja surma, loetakse olemasolevaks juba enne pärandaja surma.
RKTKo 23.10.2001 nr 3-2-1-108-01
Pärimisseaduse § 130 lg 1 sätestab, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis on oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et A.-M. Vainol kui K. Lüüsi vara pärijal ei saa K. Lüüsi õigusjärglasena olla vaidlusaluse korteri suhtes rohkem õigusi, kui oli K. Lüüsil. Kuna K. Lüüsil ei tekkinud vaidlusalusele varale omandiõigust, siis ei saanud A.-M. Vaino seda ka pärida.
Asudes õigesti seisukohale, et K. Lüüs vaidlusalust korterit tehingu tühisuse tõttu ei omandanud , on apellatsioonikohus ekslikult kohaldanud TsK § 477 lõikeid 1 ja 2. Need sätted kuuluvad kohaldamisele juhul, kui isik on ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta vara omandanud, ja juhul, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb.
Hagiavalduse kohaselt valdab ja kasutab vaidlusalust korterit Tallinna linn, kuid kostja rikub selle käsutusõigust. Avalduses pole aga märgitud, kuidas kostja vaidlusaluse vara käsutamisõigust rikub ja millise valduse kaotusega mitteseotud rikkumise kõrvaldamist ta kohtult taotleb. Seepärast leiab kolleegium , et asjas pole omandi kaitse hagi esitatud. Tallinna linn on oma tsiviilõiguse kaitseks TsÜS § 112 lg 2 p 1 kohaselt esitanud õiguse tunnustamise hagi ning see kuulub rahuldamisele TsÜS § 66 lg 2 alusel.
5. Pärandi mõiste
Pärandaja vara, mis tema surma korral läheb üle pärijale (pärijatele), nimetatakse 1996. a. ja 2008. a. PärS § 2 kohaselt pärandiks. Sinna hulka kuuluvad nii aktiva kui ka passiva . Pärand koosneb pärandaja kõikidest õigustest ja kohustustest, v. a. need, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga ja seepärast lõpevad viimase surma korral. Päritavad ei ole ainult rahalist väärtust omavad hüved. On olemas ka varalise väärtuseta päritavaid õigusi, samas on varalisi õigusi, mis kustuvad õigustatud isiku surmaga (näiteks kasutusvaldus , isiklik kasutusõigus). Reeglina on varaga seotud õigused ja kohustused päritavad, isikuõigused aga seevastu mitte. Kui varaline ja isikuõigus on teineteisega väga tihedalt seotud, on määrav, kumb on konkreetsel juhul kaalukam. Näiteks autoriõigused on autori õigused oma teosele , niisiis seotud isikuga. Kuna nad kujutavad aga ka varalist väärtust, näeb seadus ette nende päritavuse.
Seadusest tuleneva reegli kohaselt ei ole ühingu liikmelisus päritav (kuna ühingu puhul on kaalukam isikuga seotus ). Täisühingu ühe osaniku surm toob reeglina kaasa osaniku väljalangemise. Need reeglid on aga dispositiivsed. Osaühingu puhul taandub isikuõiguslik varalise väärtuse ees, mistõttu liikmelisus on seaduse järgi päritav.
Võlaõiguslikud nõuded ja kohustused lähevad põhimõtteliselt pärijale üle. Perekonnaõigused, niivõrd kui nad on rangelt isiklikud, ei ole päritavad, nt vanema õigused ja kohustused lapse suhtes. Asjaõigused on varaliste õigustena põhimõtteliselt päritavad (näit. omand, hoonestusõigus, pandiõigus). Erandkorras võivad nad aga mingi kindla isikuga nii tugevalt seotud olla, et nad lõpevad koos tema surmaga (näit. kasutusvaldus, isiklik kasutusõigus). Võlaõiguslikud nõuded ja kohustused lähevad põhimõtteliselt pärijale üle. Erandkorras lõpevad võlaõiguslikud õigused ja kohustused pärandaja surmaga (aluseks siis vastav kokkulepe või seadusest tulenevalt). Näiteks jämeda tänamatuse tõttu kinkelepingust taganemine ei ole pärast kingisaaja surma enam lubatud. Võlasuhe ei ole päritav eelkõige siis, kui see on eriti isiklikku laadi . Selle üle, kas on tegemist just sellise juhtumiga, saab otsustada ainult üksikjuhul. Ooteõigused, olenemata sellest, kas nad on asjaõiguslikud või võlaõiguslikud, on nagu täisõigusedki päritavad, sest neid käsitletakse täisõiguste eelastmena kui subjektiivseid õigusi. Nt omandireservatsioon – pärandaja sureb enne viimase osamaksu tasumist, viimase osamaksu tasumisega pärija poolt on tingimus saabunud ja pärija saab omanikuks.
2. Pärimisõiguse üldpõhimõtted
6. Erapärimisjärgluse põhimõte
Erapärimisjärgluse põhimõte tuleneb pärimisõiguse olemusest enesest – eraomand peab jääma eraomandiks ka omaniku surma korral, alles pärimine muudab üksikisikule kuuluva omandi tõeliseks eraomandiks. Riik või siis kohalik omavalitsusüksus saab seadusjärgseks pärijaks üksnes siis, kui keegi teine ei päri (1996. a. ja 2008. a. PärS § 18).
Erapärimisjärglus on liberaalse õigusriigi vundament ning selle sisuliseks arenduseks on testeerimisvabadus ja perekonnapärimisjärglus. On põhiseaduses väljendatud väärtused, mis moodustavad ühiskonna aluse. Mida laiem on seaduse järgi pärimisele kutsutavate sugulaste ring ja mida suuremad võimalused on antud pärandajale endale oma vara kohta surma puhuks ise korraldusi teha, seda paremini on kaitstud ka eraomand riigi või kohaliku omavalitsuse omandiks muutumise eest.
Kaasajal on enamuses Euroopa riikides pärimise ulatusele seatud piirang. Üheks erandiks on vaid Saksa pärimisõigus, kus BGB § 1929 kohaselt on sugulaste pärimisele kutsumine teoreetiliselt võimalik kuni lõpmatuseni. Kaasaja Šveitsi õigus tunnustab aga üksnes sugulaste kolme parenteeli seadusjärgset pärimisõigust. Inglise õiguses, kus põhimõtteliselt kasutatakse nii nagu saksa õigusperekonnaski parenteelsüsteemi, ulatub seadusjärgne pärimisõigus sarnaselt Šveitsi õigusega kuni kolmanda parenteelini, seega vanavanemate ja nende alanejateni.
7. Üldõigusjärgluse põhimõte
Üldõigusjärgluse (universaalõigusjärglus) all mõistetakse kogu vara terviklikku üleminekut
omandajale. Pärimise korral läheb pärandaja vara, niivõrd kui see on päritav, tervikuna pärijale üle; omandamise toimingud (näit. ühe asja omandiõiguse ülekandmine, nõude loovutamine ) ei ole nõutavad. Öeldu kehtib ka siis, kui vara pärivad mitu isikut. Sel juhul läheb pärandaja vara tema surma korral tervikuna üle kaaspärijatele.
Pärimine saab alguse pärandaja surma korral, seega on pärimise aluseks tsiviilõiguse subjekti õigusvõime lõpp, seepärast ei ole mõeldav temale kuulunud õiguste ja kohustuste üleandmine tema enda poolt, s. t. tehinguline õigusjärglus on objektiivsetel asjaoludel välistatud. Niisiis ongi pärimisõiguse kõige tähtsamaks ülesandeks määrata kord, kuidas kogu pärandaja vara saaks uue õiguskandja e. subjekti. Universaalse õigusjärgluse põhimõte on tihedalt seotud pärija vastutuse küsimusega, mil määral tuleb pärijal vastutada pärandisse kuuluvate kohustuste eest.
8. Testeerimisvabaduse põhimõte
Testeerimisvabadus on formaalselt ning funktsionaalselt seotud omandiga ning kuulub ühe struktuurse elemendina omaniku käsutusõigustusse. Testeerimisvabadus on indiviidile kuuluv vabadus end majanduslikult ka riigi vastu kindlustada. Testeerimisvabadus on kogu eraõiguses kehtiva eraautonoomia põhimõtte väljenduseks pärimisõiguses - üksikisik võib ise oma isiklikke suhteid õiguskorra poolt seatud raamides vabalt kujundada.
Pärandaja võib tehinguga (testamendi, pärimislepinguga) vabalt määrata, millisele isikule läheb tema vara pärandi avamisel (testeerimisvabadus). Selle rakendamise ulatuse üle saab otsustada nii surma puhuks tehtavate korralduste vormistamise nõuete ranguse järgi kui ka testaatorile korralduste sisu osas seatavate piirangute järgi.
9. Perekonna pärimisjärgluse põhimõte
Perekonna pärimisjärgluse alusel läheb pärandaja vara tema surma korral üle tema sugulastele ja tema abikaasale. Lähimad perekonnaliikmed omavad eesõigust kaugemate sugulaste ees.
Perekonna pärimisjärgluse põhimõte on teatud vastuolus testeerimisvabaduse põhimõttega, sest viimane sisaldab ka pärandaja vabadust kõrvale kalduda seadusjärgsest pärimisjärglusest. Seadusandja jätab testeerimisvabadusele eesõiguse perekonna pärimisjärgluse ees. Siiski lähimate perekonnaliikmete õigustatud huvidega saada osa surnud isiku pärandist arvestatakse nende sundosa saamise õigusega (vt PärS § 104 jj).
Perekonna pärimisjärgluse põhimõte tähendab kaasajal seda, et seadusjärgsel pärimisel arvestatakse eelkõige pärandaja lähemate isikutega, see tähendab sugulaste ja abikaasaga.
Enamikes riikides hõlmab perekonnapärimisjärgluse põhimõte ka pärandaja perekonnaliikmete õigust saada pärandist sundosa, juhul kui pärandaja ise on nad oma surma puhuks tehtud korraldustega pärimiselt kõrvaldanud. Sundosaõiguse eesmärgiks peetakse saksa õiguskirjanduse kohaselt testeerimisvabaduse ja perekonna pärimisjärgluse põhimõtete tasakaalustamist, sest on ju sundosa oma olemuselt pärandaja testeerimisvabaduse sisuliseks piiranguks . Ühiskonna õiguslustundest lähtuvalt ei peeta Mandri-Euroopa õigussüsteemides lubatavaks oma kõige lähemate isikute täielikku pärandist ilmajätmist. Nimetatud põhimõte on saanud alguse juba Rooma õigusest.
Perekonnapärimisjärgluse põhimõtte sisu on teinud viimase saja aasta jooksul läbi suure muutuse ja seda mitte ainult Euroopas, vaid praktiliselt kogu maailma ulatuses. Ulatuslikud reformid on toimunud eelkõige abikaasa õiguste suurendamise ja väljaspool abielu sündinud laste õiguste ning abieluliste laste õiguste võrdsustamise osas.
3. Pärimisõiguse arengust Eesti territooriumil
10. Pärimisõiguse arengu etapid

Kuni 1940. aastani kehtis Eestis BES, kusjuures õiguse partikularism tsiviilõiguse alal oli BES kehtivuse piirkonnas kõige suurem just pärimisõiguses. BES kujunes välja Saksa, Rootsi ja Rooma õiguse ning kohaliku tavaõiguse alusel. 1940. a. valminud tsiviilseadustiku eelnõuga oli kavandatud kaotada mitmesuguste linna- ja maaõiguste kirev pilt ning asendada nad ühtlase õigusega üle kogu riigi territooriumi. Ehkki pärimisõiguse osas oli kavas säilitada küllalt palju põhimõtteid BES-st, olid siiski muudatused üsnagi ulatuslikud ning eeskujuks oli võetud eelkõige tolleaegne Saksa, Šveitsi, Itaalia pärimisõigus ja Ungari ning Vene vastavad seaduseelnõud.

1940. a. suvel nõukogude võimu kehtestamise tulemusel jõustus Eesti territooriumil 1941. a. 1. jaanuarist Vene NSFV 1922. a. tsiviilkoodeks . Oluliselt muutus pärandvara koosseis ja pärijate ring. Samuti kadusid mõningad instituudid - nagu pärimisleping. Oluline veel, et testamendi vorminõuded muutusid, samuti pärandi vastuvõtu protseduur .

Saksa okupatsioon - oluline testamendi kehtivuse osas meeles pidada, et omandireformiga tunnustatakse Saksa okupatsiooni ajal tehtud testamente, sest sakslased tagastasid nõukogude võimu poolt ära võetud vara, seega omanikud olid tol ajal jällegi omanikud ning võisid oma varaga tehinguid teha.

Nõukogude võimu taaskehtestamine - 1944, mil taaskehtestati 1922. a. Vene NSFV tsiviilkoodeks.

Järgmiseks etapiks oli NSV Liidu ja liiduvabariikide tsiviilseadusandluse aluste ja sellele järgnev Eesti NSV tsiviilkoodeksi kehtestamine - alates 1. jaanuarist 1965. a. kuni 31. detsembrini 1996. a.

Eraldi etapina tuleb välja tuua ka 1990. a., mil võeti vastu omandiseadus ning sellele järgnenud reformiseadused: omandireform 20. juunist 1991. a. ja maareform 1. novembrist 1991. a. ning teised reformiseadused. Reformiseadustega muutus eelkõige oluliselt eraomandi ulatus, aga laiendati ka võrreldes näiteks samal ajal kehtinud pärimisõigusega isikute ringi, kellel oli võimalik tagasi taotleda surnud endise omaniku vara.

Pärimisseadus jõustus 1. jaanuaril 1997. Selle alusel toimub nende pärandiasjade lahendamine, kus inimene on surnud kas 1. jaanuaril 1997 või hiljem.

Eesti teise pärimisseaduse võttis Riigikogu vastu 17. jaanuaril 2008 ning see jõustus 2009. aasta 1. jaanuaril. Oma põhiolemuselt on ta eelmise, s. o. 1996. aasta pärimisseaduse täiendatud ning muudetud variant.
11. Eesti pärimisõiguse 1996. a. Reformi üldiseloomustus
Pärimisseaduse jõustumisega on toimunud Eesti territooriumil kehtivas pärimisõiguses radikaalne pööre, kui võrrelda seda senikehtinud nõukogude pärimisõigusega. Pärimisseaduses on märksa suuremal määral, kui see oli võimalik nõukogude pärimisõiguses, rakendamist leidnud erapärimisjärgluse ja eraautonoomia põhimõtted.
Erapärimisjärgluse põhimõtte märgatavalt laiema tunnistamine tulemusel on oluliselt laiendatud pärimisele kutsutavate sugulaste ring. Seadusjärgne pärimisõigus on nüüd ka pärandaja õdede- vendade alanejatel ning tädidel-onudel ja nende alanejatel. Samuti ei ole pärimisseaduses erinevalt varasemast seatud formaalselt piiri pärandaja alanejatele sugulastele esindusõiguse alusel pärima kutsumisel. Riigi ja kohaliku omavalitsuse võimalus saada seadusjärgsel pärimisel eraomand endale, on seega oluliselt kitsenenud.
Eraautonoomia e. testeerimisvabaduse piirid on samuti võrreldes varemkehtinud nõukogude õigusega märgatavalt laienenud . Nõukogude õiguses kehtis testamentide vormi osas monistlik süsteem, mille kohaselt tunnustati ainsa testamendi vormina vaid notariaalselt testamenti. Pärimisseaduse alusel on võimalik testamendi notariaalse vormi kõrval kasutada ka lihtkirjalikku vormi, nn eratestamentide tegemist. Surma puhuks korralduste tegemise võimalusi on avardanud samuti ühiste testamentide tunnustamine kehtivas õiguses. Kui nõukogude õiguse kohaselt oli ühine testeerimine täiesti lubamatu, siis pärimisseadus seda enam ei keela , otse vastupidi, seal on sätestatud spetsiaalne regulatsioon abikaasade ühise testamendi ühe liigi – vastastikuse testamendi jaoks.
Eraautonoomia teatavaks laiendamiseks võrreldes nõukogude õigusega võib nimetada ka pärimislepingu instituudi lülitamist pärimisseadusesse.
Üldõigusjärgluse ning vastutuse ülemineku põhimõtetest lähtuvalt on pärimisseaduse jõustumine samuti kaasa toonud varasemaga võrreldes väga olulised põhimõttelised muudatused. Nõukogude õiguses olid teisiti kui kehtivas pärimisseaduses määratletud annaku ehk üksikõigusjärgluse ja pärija ehk üldõigusjärglase mõisted. Nõukogude õiguse kohaselt oli pärijaks ka see isik, kellele testamendiga oli pärandatud mingi konkreetne pärandiese. Pärimisseaduse kohaselt see üldjuhul enam nii ei ole. Nimetatud muudatus osutub eriti oluliseks läbi teise põhimõttelise muutuse, mis on toimunud pärija vastutuse osas. Nõukogude õigus tundis pärimisel vaid pärandaja õigusjärglaste piiratud vastutust, seda nii pärija kui annakusaaja osas. Pärimisseadus tõi aga kaasa pärija piiramatu vastuse põhimõtte, asetades sellega annakusaaja märgatavalt soodsamasse olukorda. Järelikult omandas varasemaga võrreldes pärimisasjade lahendamisel kehtiva õiguse kohaselt erilise tähenduse väga täpne pärija ja annakusaaja kui testamendi või pärimislepinguga soodustatud isikute omavaheline eristamine.
Pärandi omandamise viisilt on pärimisseaduses jäädud nii nõukogude õiguses tunnustatud kui ka Eestile varasemast ajast ajalooliselt omase pärandi omandamise aktiivse e. vastuvõtusüsteemi juurde. Oluliselt on aga muutunud pärandi omandamise korra detailsem regulatsioon. Üheks pärimisseaduse puuduseks võrreldes TsK regulatsiooniga on see, et pärimisseaduses ei ole expressis verbis sätestatud pärandi omandamise momenti. Teise kehtiva õiguse suure puudusena võrreldes nõukogude õigusega on välja toodud asjaolu, et pärimisseaduses on konkreetselt jäänud määratlemata pärandi vaikimisi vastuvõtu tähtaeg.
12. Eesti pärimisõiguse reform aastatel 1998-2008
Vahetult peale Eesti esimese oma pärimisseaduse jõustumist 1997. aasta 1. jaanuaril andsid justiitsministeeriumi seadusloome arengukontseptsiooni väljatöötajad sellele omapoolse hinnangu, kus oli muuhulgas öeldud, et kehtiv pärimisseadus ei ole endaga kaasa toonud põhimõttelist muutust võrreldes nõukogude pärimisõigusega. Sellest seisukohast lähtuvalt moodustati justiitsministeeriumi juures töögrupp uue kaasaegsema pärimisseaduse ettevalmistamiseks.
Töögrupi töö tulemusel valmis ning avaldati 2001.a. sügisel internetis pärimisseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille edasiarendatud redaktsiooni esitas Vabariigi Valitsus 2002. aasta 23. mail Riigikogule. Eelnõu esimene lugemine toimus sama aasta 9. oktoobril, kuid Riigikogu koosseisu vahetumise tõttu menetlus sellega piirdus. Pärimisõiguse reformiprotsess aga ei peatunud. Justiitsministeeriumis valmis 2004. aasta 5. oktoobriks eelmise eelnõu täiendatud variant, mis läbis 2004. aasta lõpul kooskõlastusringi. Viimase tulemusel otsustas ministeeriumi reformikomisjon vormistada kavandatavad muudatused mitte enam kehtiva pärimisseaduse muutmise seadusena, vaid pärimisseaduse uue terviktekstina. Uuendatud pärimisseaduse eelnõu valmis 2005. aasta 27. maiks ning kiideti Vabariigi Valitsuse poolt heaks sama aasta 6. oktoobril. Pärimisseaduse uue eelnõu esimene lugemine toimus Riigikogus 2006. aasta 11. jaanuaril. Seegi kord ei jõutud esimesest lugemisest kaugemale ning eelnõu langes menetlusest välja seoses Riigikogu koosseisu volituste lõppemisega. Kolmandat korda esitas valitsus eelnõu Riigikogule 2007. aasta 28. mail. Seekord õnnestus menetlus lõpuni viia ja uus pärimisseadus võeti vastu 2008. aasta 17. jaanuaril ning jõustus 2009. aasta 1. jaanuaril.
Õiguslikus mõttes on uus, 2008. a. pärimisseadus oma sisult suures osas sama, mis eelmine pärimisseadus. Asjaolul, et uus eelnõu jõudis terviklikkuse huvides Riigikogu menetlusse pärimisseaduse terviktekstina, on rohkem normitehniline ja redaktsiooniline kui sisuline tähendus, kusjuures uued normitehnilised lahendused loovad sageli mulje, nagu oleks ka seaduse sisu muutunud, kuid lähemal analüüsimisel osutub see vaid illusiooniks.
Pärimisõiguse teise reformi poliitiliseks lähtealuseks oli soov valmistada ette kaasaegsem ja euroopalikum pärimisseadus. Eriti oluliseks uue pärimisseaduse saavutuseks peetakse senise pärandi omandamise vastuvõtusüsteemi asendamist paljudes Euroopa riikides levinud ning „kaasaegsema“ loobumissüsteemiga. Tutvudes aga lähemalt paljude Euroopa riikide pärimisõigustega ilmneb, et tegelikkuses ei ole loobumissüsteem kaasaegsem ja euroopalikum kui vastuvõtusüsteem.
Loobumissüsteemile üleminekust tingituna on uues pärimisseaduses tehtud pärandi omandamise viisidega seonduvalt ka üks üsna oluline ja mitte just õnnestunud muudatus. Nimelt on uuest seadusest välja jäänud pärandi tegudega vastuvõtt, s.t. võimalus tunnistada loobumistähtaja jooksul pärandi vastuvõtnuks see pärima õigustatud isik, kes on juba asunud pärandvara käsutama (koormama, võõrandama). Tegudega pärandi vastuvõtu välistamine Eesti uues pärimisseaduses annab kohalviibivale pärijale väga suure eelise nii teiste pärima õigustatud isikute ees kui seab suurde ohtu ka võlausaldajate huvid. Esimesena kohalolev pahatahtlik isik võib sisuliselt pärandvara „kõrvale toimetada” ja seejärel ise õigeaegselt ning õiguslikult korrektse pärandist loobumise avaldusegi esitada.
13. Pärimisõiguse ühtlustamise võimalused Euroopa (Liidu) raames
Üldiselt kuulub pärimisõiguse selliste õigusharude hulka, mille põhitõed on kindlalt juurdunud ning selged praktiliselt igale inimsele .
Käesoleval ajal ei saa rääkida EL pärimisõigusest ja kindaslti mitte ka lähitulevikus. Kui arvestada aga näiteks USA kogemust, kus pärimisõigus on osariikide kompetentsis, siis võib isegi oletada, et pärimisõigus Euroopa Liidus jääb eri riikides üsnagi eripalgeliseks kaugemaski perspektiivis. Kuid samas ei kehti sajaprotsendiliselt ka väide, et pärimisõigus on midagi väga rahvuslikku ja et siin ei ole võimalik ega vajalik üldse midagi ühtlustada. Pärimisõiguses omavad tõesti suurt kaalu konkreetse maa ajalugu, tavad, religioon jne., kuid teatud küsimused vajavad siingi riikidevahelist ühist reguleerimist, näiteks võib tuua kaks pärimisõigust puudutavat rahvusvahelist konventsiooni, millega enamus Euroopa riike on ühinenud:
Haagi konventsioon 5.10.1961. Eesti ühines sellega alates 12.07.1998 (ratifitseeris 13.05.98). Eesti
ratifitseeris selle reservatsiooniga art. 10 osas, st Eesti tunnustab suulisi testamente vaid sel juhul, kui need on tehtud riigi territooriumil, kus suulised testamendid on erakorraliste testamentidena lubatud. Testamentaarsete korralduste vormile kohaldatava õiguse Haagi konventsiooniga ühinemise seadus (RT II 1998, 16/17, 28);
Baseli konventsioon 16.05.1972. Eesti Vabariigi valitsuskiitis heaks 5. septembril 2000. a.
Euroopa Nõukogu on vastu võtnud veel ühe soovituse, mis puudutab pärimist ja nimelt 16.10.1981. a., millest tulenevalt peaksid liikmesriigid vastavalt oma õiguskorrale leidma lahenduse, kuidas võimaldada abikaasal oma partneri surma korral senises eluruumis edasi elada.1
Euroopa Liiduga seoses on kirjanduses mainitud probleeme seoses pärandimaksuga. Näiteks eriti suuri probleeme tekitab pärimise teel omandi üleminek just väikestele ja keskmistele ettevõtjatele. Umbes 10% pankrottidest on pärimisega seotud ja seeläbi läheb Euroopas aastas kaduma 3000 ettevõtet ning umbes 300 000 töökohta. Euroopa Komisjon on probleemi endale teadvustanud ja tegeleb lahenduste otsimisega.
Saksa õigusteadlane C. T. Ebenroth on oma pärimisõiguse õpikus kirjutanud, et seosesEuroopa ühisturu arenemisega muutub tavapäraseks ja lihtsaks EL-is elukoha vahetamine ning seega võib seoses pärimisega aktuaalseks muutuda olukord, kus rikkad inimesed valivad endale elukoha näiteks selle järgi, kus pärandimaks on soodsam.
EL-is kerkib probleeme ka pärandvara asukohast mitme riigi territooriumil. Probleeme on püütud lahendada. Nii valmis 01.03.2005 Euroopa Ühenduste Komisjoni initsiatiivil Roheline Raamat pärimisõiguse ja testamentide kohta2 ning valmimas on Euroopa Liidu piiriülest pärimist ning Euroopa pärimistunnistust puudutav määrus.
II teema. SEADUSJÄRGNE PÄRIMISÕIGUS
1. Üldpõhimõtted
14. Seadusjärgse pärimisõiguse kohaldatavus ehk millistel juhtudel toimub seadusjärgne pärimine
Eesti pärimisseadus reguleerib seadusjärgset pärimist normitehniliselt enne viimse tahte kohast, s.t. testamendi- ja pärimislepingu järgset pärimist. Sellist lähenemist õigustab muuhulgas ehk seegi, et suuremas enamuses tuleb pärimisjärglus kindlaks määrata just seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. Kuid samas peab alati silmas pidama , et iga konkreetse pärimisjärgluse kindlakstegemiseks tuleb kõigepealt välja selgitada, kas surnud isik on enne oma surma teinud ise oma vara saatuse kohta korraldusi.
Seadusjärgseks pärimiseks nimetatakse sellist pärimist, kus surnud isikule kuulunud vara läheb üle pärimisseaduses nimetatud isiku(te)le (pärija(te)le) pärimisseadusega määratud tingimustel ja korras, s.t. kui ja kuivõrd seda ei ole pärandaja oma kehtiva viimse tahtega muutnud.
Seadusjärgne pärimine leiab aset seega siis, kui:

• pärandaja ei jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut;
  
• pärandaja ei testeerinud ja/või ei pärandanud pärimislepinguga kogu vara (testeerimata või pärimislepinguga hõlmamata vara osas) (1996. a. PärS 10 lg 2 ning § 37 lg 2 ja 2008. a. PärS § 10 lg 2 ning 39 lg 2);
  

• pärandaja on määranud küll järelpärija, kuid jätnud eelpärija nimetamata – kui testaator on määranud, et pärijaks nimetatud isik saab pärandi kätte teatava tähtpäeva või edasilükkava tingimuse saabumisel, kuid ei ole määranud eelpärijat, on eelpärijaks pärandaja seadusjärgsed pärijad (1996. a. PärS § 43 lg 3 ja 2008. a. PärS § 45 lg 4);
  
• testamendijärgne pärija ja/või pärimislepingu järgne pärija suri enne pärandajat ja asepärijat ei olnud määratud ning seda seetõttu, et enne pärandajat surnud isikul puudub pärimisvõime (siin on pärimisseaduses tehtud üks erand vt. 1996. a. PärS § 30 ja 2008. a. PärS § 31, mis võimaldab enne pärandajat surnud alaneja sugulase enda alanejatel tulla esindusõiguse alusel pärima ka viimse tahte kohasel pärimisel);
  
• testamendi- ja/või pärimislepingu järgne pärija ei võtnud pärandit vastu ja asepärijat ei olnud määratud, välja arvatud juhtum, mil kogu vara oli testeeritud (pärimislepinguga määratud) mitmele pärijale, osi määramata ja mõni neist ei võtnud pärandit vastu (1996. a. PärS § 128 lg 1 ja 2008. a. PärS §-d 127-129);
  
• testament ja/või pärimisleping tunnistatakse kas tervikuna või teatud osas kehtetuks;
  
• kui enne 2009. a. 1. jaanuari surnud pärandaja ei pidanud oma testamendis ja/või pärimislepingus kinni seadusjärgse pärija sundosaõigusest (1996. a. PärS § 104), siin võib juhtuda, et testamendijärgne (pärimislepingu järgne) pärija kutsutaksesamaaegselt pärimisele ka seaduse järgi.
  

Seadusjärgse pärimise normid on selles mõttes dispositiivse iseloomuga ning nendega määratakse pärijate ring ja pärima kutsumise järjekord kindlaks selliselt, et see vastaks antud ühiskonnas valitsevatele arusaamadele ning põhimõtetele. Reeglina tähendab see seda, et seadusjärgsel pärimisel arvestatakse eelkõige pärandaja perekonnaga (perekonnapärimisjärgluse põhimõte).
15. Perekonnapärimisjärglus kui seadusjärgse pärimisõiguse alus.
Perekonnapärimisjärgluse põhimõtet1 iseloomustades on saksa autorid küllaltki üksmeelselt seisukohal, et viimane on tuletatav põhiseadusest. Enamuse arvates on ta hõlmatud juba põhiseaduse sättega, mis garanteerib pärimisõiguse üldiselt (Art 14 GG). Teiste arvates on aga perekonnapärimisjärgluse aluseks põhiseaduse säte, mis ütleb, et abielu ja perekond on põhiseadusliku kaitse all (Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse art 6 lg 1)2. Üksmeelel ollakse aga selles osas, et pärandaja alanejate ja abikaasa sundosaõigus on põhiseadusliku kaitse all.
Samas on väljendatud saksa õiguskirjanduses teistsuguseidki arvamusi , näiteks et perekonnapärimisjärglus põhineb hoopis pärandaja hüpoteetilisel tahtel. Enamus saksa autoreid vaidlevad aga sellele vastu. Ja nimelt, kui perekonnapärimisjärglus põhineks pärandaja hüpoteetilisel tahtel, siis peaks andma maksimaalse eelistuse testeerimisvabadusele, nii see aga Saksa õiguses ei ole. Testeerimisvabadust piirab sisuliselt lähedaste pereliikmete sundosaõigus. Seega ei ole siin aluseks mitte pärandaja hüpoteetiline tahe, vaid sellest sõltumatu üldine õiglusel põhinev veendumus . Öeldu kehtib eelkõige Mandri-Euroopa õigussüsteemi kohta – germaani, romaani ja põhjamaade õigusperekondades.
Kui seadusjärgset pärimist aga testeerimisvabaduse seisukohast vaadata, siis oleks perekonnapärimisjärglus mitte niivõrd ideaalolukord vaid üksnes "hädalahendus" selleks puhuks, kui pärandaja ise oma tahet ei ole väljendanud ning seega peaks pärimisseaduse normidega sätestatud pärimisjärglus siiski võimalikult rohkem vastama keskmise pärandaja oletatavale tahtele.
Inglise õigus tunnustab praktiliselt piiramatut testeerimisvabadust, seepärast on seal tõesti seadusjärgse pärimisõiguse korraldamisel lähtealuseks võetud pärandaja oletatav tahe ning perekonnapärimisjärglust kui pärimisõiguse põhimõtet eraldi esile ei tõsteta.
Niisiis läheb vastavalt perekonnapärimisjärgluse põhimõttele seadusjärgsel pärimisel pärand üle perekonnale , nimelt abikaasale ja pärandaja lähematele sugulastele. Pärandaja abikaasat, tema lähemaid sugulasi (alanejaid ja vanemaid ning õdesid-vendi) loetakse nende tihedate sidemete tõttu pärandajaga loomulikeks pärijateks. Neid seovad nii tihedad isiklikud kui ka majanduslikud sidemed.
Kuigi perekond ei ole juba ammugi enam majanduslik üksus ja põhilist osa perekonna varast ei moodusta põlvest-põlve päritu, omavad lähemad sugulased ja abikaasa siiski olulist mõju pärandaja varalisele seisundile. Vanemliku hoolitsuse ning koolitamisega loovad vanemad aluse oma laste hilisemale erialasele tegevusele. Abikaasa ning alanejad mõjutavad oma panusega majapidamisse ja läbi elukorralduse (näiteks kui kõrged on nende vajadused ja nõudmised) pärandaja varanduslikku seisundit , nii võib kokkuhoidliku tarbimisega varanduslikku seisundit oluliselt parandada (pärimisõiguse kompenseeriv funktsioon).
Majapidamisesemeid ning oma maja kasutab pere koos, eriti kehtib see muidugi abikaasade suhtes, ning sellel on ka rahalises mõttes küllalt oluline tähtsus elustandardile. Niivõrd kuivõrd läbi seadusjärgse pärimise (ja abikaasa eelosa) senine elukeskkond säilib, võimaldab see tagada järelejäänute elukorralduse stabiilsust ning seda mitte ainult finantsilisest, vaid ka emotsionaalsest seisukohast. Selles mõttes leiabki perekonnapärimisjärglus oma õigustuse just vahetutest abielulistest ja perekondlikest asjaoludest (tegelikul, heade kommete kohasel ja õiguslikul moel), mitte aga alles läbi pärandaja oletatava tahte jätta oma vara abikaasale ja lähematele sugulastele. Viimast võib nimetada ka pärimisõiguse sotsiaalse kaitse või heaolu funktsiooniks.
Abikaasa ja sugulaste pärimisjärglus ei ole siiski erapärimisjärgluse põhimõttest lähtuvalt ainus võimalus pärimisjärglust korraldada. Teoreetiliselt võivad ka teised eraisikud seadusjärgseteks pärijateks olla, nagu näiteks ühisesse majapidamisse kulunud pereliikmed, hooldekodud , kus pärandaja viibis , samuti isikud, kes pärandaja eest hoolitsesid enne tema surma, vabaabielu elukaaslane jne. Ja mitte ainult teoreetiliselt, sest oli ju nõukogude õiguse järgi seadusjärgne pärimisõigus pärandaja sugulaste ja abikaasa kõrval ka nn ülalpeetaval. See tähendab isikul, keda pärandaja oli enne oma surma vähemalt ühe aasta jooksul ülal pidanud. Samasugust mittesugulase pärimisõigust tunnustas ka Tšehhoslovakkia pärimisõigus, mis kehtib praegu veel nii Tsehhi kui ka
Slovaki Vabariigis. Ka seal oli ja on praegugi seadusjärgseks pärijaks pärandajaga ühisesse majapidamisse kuulunud isik, olgugi et ta ei ole ei pärandaja sugulane ega seaduslik abikaasa.
Ajaloolise vahemärkusena olgu öeldud, et praktiliselt kuni 20-nda sajandi alguseni tähendas perekonnapärimisjärglus Justinianuse aegse Rooma õiguse eeskujul ainult sugulaste pärimisõigust Alles möödunud sajandi kahekümnendatest aastatest ja eriti sajandi keskpaigast on abikaasa saavutanud perekonnas olulise rolli.
Esimesena tänapäeval kehtivatest suurtest kodifikatsioonidest nimetas abikaasa seadusjärgseks pärijaks võrdselt sugulastega saksa BGB.
Perekonnapärimisjärgluse põhimõtte tugevat mõju leiab ka prantsuse õiguses. Code civil annab pärandajale, kellel on lähedasi sugulasi, võimaluse testamendiga pärandada vaid osa oma varast.
Kehtib üldine reegel perekonna- ja pärimisõiguse arengu ja seose kohta, mida uuem regulatsioon, seda tugevam on abikaasa positsioon seadusjärgsel pärimisel.
16. Seadusjärgse pärimisjärgluse süsteemid
Seadusjärgsete pärijate kindlaksmääramisel on oluline meeles pidada, et ajaloolistel põhjustel tuleb enamasti paljude riikide pärimisõiguses pärandaja abikaasat ja pärandaja sugulasi vaadelda täiesti eraldi.
Abikaasale kuulub tavaliselt iseseisev seadusjärgne pärimisõigus, mis asetseb sugulaste seadusjärgse pärimisõiguse kõrval ning tema pärandiosa suurus kujuneb vastavalt sellele, millise järjekorra sugulastega ta koos pärimisele kutsutakse. Reeglina on sel juhul abikaasa pärandiosa seda suurem, mida kaugemad sugulased temaga koos pärivad. Samas sugulastele kuuluv pärandiosa suurus sõltub sellest, kas pärandajast jääb maha tema seaduslik abikaasa või mitte.
Sugulaste pärimisele kutsumisel on aegade jooksul välja kujunenud peamiselt kaks seadusjärgse pärimise süsteemi – Rooma õigusest pärinev nn Justinianuse klassisüsteem ja keskaegsest germaani õiguses välja arenenud parenteelsüsteem. Neist esimest kasutatakse põhiliselt romaani õigusperekonnas (Prantsusmaal, Belgias, Luksemburgis, Itaalias, Hollandis, aga ka Lätis23, Venemaal24 ja Leedus). Justinianuse klassisüsteem kehtis põhilises osa Eesti territooriumil ka BES kohaselt sugulaste seaduse järgi pärima kutsumisel, erandi moodustas siin vaid Narva Linnaõigus.
Justinianuse klassisüsteem loodi Rooma õiguses Justinianuse novellide 118 ja 127 alusel. Süsteem on üles ehitatud pärijate klasside või järkude süsteemile, kusjuures arvestatakse mitte niivõrd veresuguluse joone sihti (ülenev, alanev) kui sündide arvu isikute vahel, s.t. sugulusastmeid.
Justinianuse klassisüsteem:
1. klassi pärijateks pärandaja alanejad sugulased (descendentes);
2. klassi pärijateks pärandaja ülenejad sugulased (astme järgi lähemad ülenejad -
ascendentes) ja pärandaja täisõed ja -vennad ja esindusõiguse alusel nende lapsed;
3. klassi pärijateks pärandaja poolvennad ja -õed ja esindusõiguse alusel nende lapsed;
4. klassi pärijateks kõik ülejäänud külgsugulased läheduse astme järgi (nii täis- kui poolsugulased).
Justinianuse klassisüsteemi heaks küljeks on nimetatud seda, et ta on liikuvam, teda saab paremini sotsiaalsetele ja majanduslikele vajadustele kohandada . Tema puudusena on esile toodud seda, et ta sisaldab kunstlikkuse, meelevaldsuse ja ebaloogilisuse elementi.
Parenteelsüsteemi alged olid germaani õiguses, kuid oma lõpliku, klassikalise kuju sai ta Austria ABGB-s loodusõiguslikest põhimõtetest lähtuvalt. See süsteem põhineb loomulikel suhetel baseerudes põlvnemisel, kus üks generatsioon järgneb teisele ja aluseks on parenteel e. tüvikond. Parenteel tähendab tegelikult üht isikut (tüvikonna pead, ülenejat - ascendent, esiema või esiisa) koos kõigi oma järeltulijatega (alanejad - descendendid).
Pärimisõiguses alustatakse kõigepealt pärandajast kui tüvikonna peast , kes siis koos oma alanejatega moodustab esimese parenteeli e. tüvikonna ning ühtlasi on pärandaja alanejad siis ka esimese järjekorra pärijad. Seejärel tulevad pärandaja vanemad ja nende alanejad (välja arvatud muidugi pärandaja ise ja tema alanejad) ning need kaks tüvikonda moodustavadki pärijate teise järjekorra pärijad. Neljandasse järjekorda kuuluvad pärandaja vanavanemad koos oma alanejatega (seega kokku neli tüvikonda) jne. Alates teisest järjekorrast räägitakse siin aga ka kahest sugulusliinist - emapoolsetest sugulastest ja isapoolsetest sugulastest.
Parenteelsüsteem on seadusjärgsel pärimisel sugulaste pärima kutsumise aluseks nii Eesti 1996. a. kui ka 2008. a. pärimisseaduses.
Parenteelsüsteemi eeliseks on tema loogilisus, järjekindlus, loomulikkus, ta moodustab selge ja kindla järjekorra. Tema puudusena on välja toodud näiteks see, et näiteks küllalt kauged külgsugulased - pärandaja õe-venna lapsed kõrvaldavad pärimiselt pärandaja vanavanemad, kes on pärandajale siiski lähedasemad inimesed. Samuti ka seda, et pärandaja õed-vennad ei tule pärima siis, kui pärandaja vanemad on veel elus. Või siis seda, et esindusõiguse alusel pärides oleneb konkreetse pärandiosa suurus sellest, kas pärija on lasterikkast perest või on tegemist üksiklapsega, kes oma varemsurnud vanema asemel pärima tuleb.
Parenteel- e. tüvikondade süsteemi on omaks võtnud peamiselt Kesk- ja Põhja-Euroopamaad: Austria, Liechtenstein, Saksamaa, Šveits, Taani, Norra, Rootsi, Soome, aga ka Türgi ja Kreeka ning endisest Jugoslaaviast iseseisvunud riigid. Siia kuulub ka Eesti pärimisõigus. Tinglikult loeti nõukogude õiguses kasutusel olnud seadusjärgsete pärijate jaotust samuti paranteelsüsteemiks, kuid seda siiski suurte reservatsioonidega.
On veel ka kolmas võimalus nn kolmeliinisüsteem, mille esindajana Euroopas võiks nimetada vaid Portugali.
Portugalis pärivad esimeses järjekorras pärandaja alanejad sugulased, teises järjekorras ülenejad sugulased (pärandaja vanemad või nende puudumisel vanavanemad), kolmandas järjekorras pärandaja õed-vennad ja nende alanejad ning neljandas järjekorras ülejäänud külgsugulased kuni neljanda astmeni. Seega külgsugulased on jagatud omakorda kahte järjekorda.
Kuigi kõigi kolme pärimissüsteemi puhul on eri maade õigussüsteemides mõningaid muudatusi, moodustavad neil sugulastest esimese pärijate grupi peaaegu alati pärandaja alanejad ja erinevused tulevad alles järgmistes järjekordades.
17. Seadusjärgse pärimise alused ehk kes saab olla seadusjärgseks pärijaks Eesti õiguse kohaselt.
Seadusjärgse pärimise aluseks on:

sugulus – pärijateks võivad olla pärandaja alanejad, vanemad ja nende alanejad, vanavanemad ja nende alanejad sugulased ( suguluse aluseks on seaduses sätestatud korras tõestatud põlvnemine või lapsendamine , kusjuures abielulised ja mitteabielulised lapsed ning lapsendatud on võrdsel positsioonil)

seaduslik abielu – koostatud abieluakt ning tõendatav abielutunnistusega

riikkondlus või kuulumine teatud kohaliku omavalitsuse elanike hulka – kui teisi seadusjärgseid pärijaid ei ole, siis on pärijaks pärandi avanemise koha kohalik omavalitsus ehk pärandaja viimane elukoht või kui pärand on avanenud välisriigis ja pärimisele kohaldatakse Eesti õigust, siis Eesti Vabariik
Seadusjärgseks pärimiseks saab nimetada teatud mõttes ka sundosa pärimist. Samas aga saab sundosa pärimisest rääkida vaid testamendijärgse või lepingujärgse pärimise korral, kui pärandaja on jätnud oma seadusjärgsed pärijad täielikult pärija positsioonist ilma. Nimelt sätestas vana pärimisseadus, et pärandaja töövõimetul ülenejal või alanejal sugulasel või töövõimetul abikaasal on õigus pärida seaduse järgi sundosa ehk pool pärandiosast, mille pärija oleks saanud seadusjärgse pärimise korral, kui pärandi oleks vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad (samuti sätestas ENSV TsK). Uue pärimisseaduse kohaselt on seaduse järgi pärima õigustatud alanejal sugulasel, vanemal või abikaasal, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, õigus nõuda pärijatelt sundosa, kui pärandaja on nad jätnud pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mis nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral.
2. Sugulaste seadusjärgne pärimisõigus
18. Sugulaste pärima kutsumise üldised põhimõtted.
Seadusjärgse pärimise järjekorrad PärS-is:

järjekorra pärijad – pärandaja alanejad sugulased

järjekorra pärijad – pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased

järjekorra pärijad – pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased
Teise järjekorra sugulased tulevad pärima alles siis, kui esimese järjekorra sugulasi ei ole olemas, nad kõik on surnud enne pärandajat, on pärandist loobunud või on pärimiskõlbmatud (sama kehtib kolmanda järjekorra sugulaste pärima tuleku kohta)
Seadusjärgse pärimise järjekohad ENSV TsK-is:

ringi pärijd – pärandaja lapsed (esindusõiguse alusel kuni lapselapselasteni), pärandaja abikaasa, pärandaja vanemad, pärandaja ülalpeetav

ringi pärijad – pärandaja õed-vennad, pärandaja vanavanemad, pärandaja ülalpeetav
Tüvikonna süsteem – pärimisel langeb pärand eelkõige pärandaja tüvikonda ehk tema alanejatele sugulastele (isiku lapsed ja nende järglased) ning nende puudumisel toimub pärimine teises järjekorras, kus pärand jaguneb kaheks ehk pool läheb pärandaja emale ja pool isale (kui ema või isa on surnud, siis läheb see pool tema tüvikonda). Kolmandas järjekorras on juba neli põhilist tüvikonda ehk kaks ema poolt ja kaks isa poolt, kuid endiselt kehtib põhimõte, et pool pärandist kuulub jagamisele emapoolsete sugulaste vahel ja teine pool pärandist isapoolsete sugulaste vahel.
Pärimine põlvkonniti – pärandi avanemise momendil elus olnud lähim sugulane kõrvaldab pärimiselt oma alanejad ning kui lähim sugulane on surnud, siis astuvad tema asemele tema enda alanejad (ehk pärandajale kaugemad alanejad sugulased), kes pärivad üheskoos selle osa, mille oleks saanud nende ühine vanem, kui ta oleks olnud elus pärandi avanemise ajal. Põlvkondade järgi pärimisel pärivad ühe ja sama astme sugulased oma ühise üleneva sugulase järel võrdsetes osades ehk pärandit ei jagata mitte isikute arvu järgi vaid põlvede järgi. Kui aga pärija kuulub mitmesse tüvikonda, siis pärib ta igast tüvikonnast oma osa, kusjuures igast tüvikonnast päritav pärandiosa loetakse omaette pärandiosaks.
Pärimisõiguse transmission – pärandi vastuvõtmise õiguse üleminek, kui seadusjärgne pärija sureb pärast pärandaja surma.
Pärimine esindusõiguse alusel – kui pärandaja lähim seadusjärgne pärija sureb enne pärandajat, siis astuvad tema asemele ning pärivad surnud pärijale kuuluva osa tema pärijad. ENSV TsK järgi kehtis esindusõiguse järgi pärimine ainult pärandaja lastelaste ja lastelastelaste suhtes (ei kehtinud näiteks venna või õelastele). PärS-i järgi laieneb esindusõigus aga ka teistele sugulastele (nii vanemate alanejatele sugulastele kui ka vanavanemate alanejatele sugulastele ehk esindusõiguse alusel saavad pärida ka pärandaja õed-vennad, nende järeltulijad ning pärandaja tädid- onud ja nende järeltulijad), kuid pärandaja üleelanud abikaasa olemasolul tuleb jälgida ka abikaasa õigusi. Esindusõiguse alusel pärima kutsumise põhimõte kehtib ka pärandaja vanavanemate alanejate pärima kutsumisel.
Pärandaja õdede-vendade pärimine – pärandaja õdede ja vendade pärima kutsumisel on oluline kindlaks teha, et nad põlvnevad pärandajaga ühisest vanemast või on neil pärandajaga üks ühine vanem. ENSV TsK järgi pärisid poolõed-vennad võrdses osas täisõdede-vendadega. Õdedel-vendadel tuli aga jagada pärandvara ka pärandaja vanavanematega, kuna nad kuulusid viimastega koos teise pärijate ringi. Kui pärandaja vanavanemaid ega õdesid-vendi ei olnud elus ning puudus ka ülalpeetav, siis langes pärandvara riigile. Seega pärandaja õdede-vendade alanejatel puudus võimalus seadusjärgselt pärida. Pärimisseaduse järgi saavad õed-vennad ja nende alanejad esindusõiguse alusel pärida alles siis, kui pärandaja vanemad on varem surnud või kui üks vanem on surnud ja nemad on pärandajaga sugulased surnud vanema kaudu ehk õed-vennad pärivad enne pärandajat surnud ühise vanema pärandiosa. TsK järgi oleks sellisel juhul pärinud kogu pärandvara elusolev pärandaja vanem üksinda. Samuti kõrvaldas ENSV TsK pärimiselt õed-vennad pärandaja üleelanud abikaasa, kes aga nüüd pärimisseaduse järgi peab pärandit jagama mitte enam ainult pärandaja laste ja vanematega, vaid ka pärandaja õdede ja vendadega ja nende järeltulijatega.
19. Esimese järjekorra sugulaste pärima kutsumine.
Esimeses järjekorras pärivad seadusjärgselt pärandaja alanejad sugulased (pärandaja lapsed ja nende järeltulijad). Kui pärandaja surma ajal on elus tema lapsed, siis pärivad pärandaja lapsed võrdsetes osades (sama taseme seadusjärgsete pärijate võrdsuse põhimõte). Kui mõni pärandaja laps on enne pärandajat ära surnud, siis astuvad tema asemele tema enda lapsed ning kui üks neist lastest ei ela pärandi avanedes, siis langeb tema osa tema lastele jne (esindusõiguse alusel pärimine), kusjuures surnud vanema asemele astunud lapsed pärivad võrdsetes osades selle osa pärandist, millele olnuks õigus nende surnud vanemal. Pärandajast varem surnud seadusjärgsed pärijad, kellel ei ole järeltulijaid, langevad pärimisjärglusest välja ning pärandajast kauemelavate järeltulijate pärandiosad on selle võrra suuremad ehk väljalangenud järeltulija osa läheb üle teistele sama taseme sugulastele (seadusjärgne juurdekasvuõigus). ENSV TsK kohaselt kuulusid pärandaja lapsed esimese ringi seadusjärgsete pärijate hulka koos pärandaja ema ja isaga. Kui pärandaja oli surma ajal kas vallaline või lesk ja temast jäid maha lapsed või muud alanejad ja ka vanemad, siis tuli pärand jagada kõigi nende vahel võrdselt (PärS-i kohaselt kuuluvad aga pärandaja vanemad koos oma alanejatega teises järjekorras pärimisele kutsutavate sugulaste hulka).
20. Teise järjekorra sugulaste pärima kutsumine.
Teise järjekorra seadusjärgseteks pärijateks on pärandaja vanemad ja nende alanejad. Kui pärandaja vanemad on pärandaja surma ajal elus, siis pärivad nemad kogu pärandi võrdsetes osades ja pärandaja õed-vennad ei saa midagi, kuid kui üks vanematest või mõlemad on enne pärandajat ära surnud, astuvad varemsurnud vanema asemele tema enda alanejad (ema asemele astuvad need pärandaja õed-vennad, kellel oli pärandajaga ühine ema ning isa asemele need pärandaja õed-vennad, kellel oli pärandajaga ühine isa). Kui ka õed-vennad on varem surnud, siis nende asemel asuvad pärima nende endi lapsed. Kui varemsurnud vanemast ei jää maha oma alanejaid, siis pärib kogu pärandi pärandaja teine vanem ning kui ka teine vanem on surnud, siis pärivad tema alanejad sugulased esimese järjekorra pärijate kohta käivate sätete järgi. ENSV TsK kohaselt kuulusid pärandaja vanemad koos pärandaja enda alanejate ning pärandaja abikaasaga esimese ringi seadusjärgsete pärijate hulka ning pärandaja õed-vennad kuulusid koos pärandaja vanavanematega teise ringi pärijate hulka. Seega ei tulnud seadusjärgsel pärimisel pärandaja vanemad ja pärandaja õed-vennad koos pärima. ENSV TsK puhul oli samamoodi nagu PärS-is sätestatud see, et kui pärandaja oli vallaline või lesk ja tal endal alanejad puudusid, siis jagasid pärandi omavahel pärandaja vanemad. Kui aga üks vanematest oli enne pärandajat ära surnud, siis sai kogu pärandi endale teine vanem ja pärandaja õed-vennad jäid tühjade kätega. Täielikult puudus aga pärimisõigus pärandaja vendade ja õdede alanejatel.
21. Kolmanda järjekorra sugulaste pärima kutsumine.
Kolmanda järjekorra sugulaste pärima tulekul kehtib põhimõte, et nemad tulevad pärima alles siis, kui ei ole esimese ega teise järjekorra pärijaid (PärS § 12 lg 3). Kolmanda järjekorra pärijad on pärandja vanavanemad ja nende alenejad sugulased. Pärimisseaduses on need reeglid kirja pandud PärS §-s 15:
1. Kui pärandi avanemise ajal on elus kõik vanavanemad, pärivad nad kogu pärandi võrdsetes osades. (PärS § 15 lg 2)
2. Kui pärandi avanemise ajaks on isa- või emapoolne vanavanem surnud, astuvad tema asemele tema alanejad. Kui tal neid ei ole, pärib tema osa sama poole teine vanavanem. Kui ka teine vanavanem on surnud, pärivad tema alanejad. (PärS § 15 lg 3)
3. Kui pärandi avanemise ajaks on surnud mõlemad isa- või emapoolsed vanavanemad ning neil ei ole alanejaid sugulasi, pärivad teise poole vanavanemad või nende alanejad. (PärS § 15 lg 4)
4. Alanejate astumisel oma vanemate asemele kohaldatakse esimese järjekorra pärijate kohta käivaid sätteid. (PärS § 15 lg 5)
NB: Uues PärS täpselt sama regulatsioon ja pargarahvi number ka sama!
Varasem õigus
Nõukogude õigus tundis küll vanavanemate seadusjärgset pärimisõigust, kuid pärandaja tädid-onud ja nende järglased ei saanud seaduse järgi pärima tulla. Kui keegi soovis oma nii kaugetele sugulastele midagi pärandada, siis tuli tal selleks teha testament. Praeguses olukorras tundub selline piirang ebaõiglasena ja nii on kohtu kaudu püütud endale taotleda ka enne 1997. a. 1. jaanuari surnud lastetu ja vallalise õepoja pärandit, ja seda ka edukalt.
Pärandaja vanaisa ja vanaema aga kuulusid koos pärandaja õdede-vendadega seadusjärgsete pärijate teise ringi (ENSV TsK § 536 lg 1 p 2). Selles mõttes olid nad palju paremas olukorras kui kehtiva õiguse alusel, seda eriti juhtumil, kui ka pärandaja õed-vennad olid enne pärandi avanemist juba surnud. Siis langes kogu pärand pärandajast kauem elanud vana-vanema(te)le, kuna pärandaja õdede-vendade lastel puudus varasema õiguse alusel seadusjärgne pärimisõigus sootuks.
3. Abikaasa seadusjärgse pärijana
22. Kes on pärimisseaduse tähenduses üleelanud abikaasa ja millistest asjaoludest sõltub tema õigus pärandist osa saada?
Kehtiv õigus
Abikaasa pärimisõigu sõltub abielust pärandajaga. Seetõttu eeldab tema pärijaseisund kahte asja: 1. Abielusuhe pärandajaga peab olema kehtiv. Lahutatud abikaasad või kooselupartnerid ei ole kunagi seadusjärgsed pärijad. Nad võivad pärima tulla üksnes testamendi või pärimislepingu alusel. 2. Abikaasa peab elama pärandi avanemiseni. Varemsurnud abikaasa langeb pärimisjärglusest välja. Teda ei asendata kunagi tema enda järeltulijatega.
Abikaasa on see, kellega abielu on perekonnaseaduses ette nähtud korras registreeritud. Abielu sõlmimise kohta peab olema koostatud perekonnaseisuasutuse abieluakt, millele mõlemad abiellunud on alla kirjutanud (PkS § 1).
Eesti pärimisõiguse seisukohalt ei ole abikaasa seadusjärgsel pärimisel oluline, kui kaua on abielu kestnud, ega ka asjaolu, kas ja kui kaua abikaasad on koos elanud, oluline on vaid see, et ühe abikaasa surma momendiks ei oleks abielu kehtetu ega seaduslikult lahutatud. See tähendab, et Eesti perekonnaõigus tunnistab peale abikaasa surma abielu lõppemise alusena üksnes abielu lahutamist (PkS § 1 lg 2).
Kui abikaasad on asunud küll eraldi elama ja loonud koguni uue perekonna, kuid jätnud esimese abielu lahutamata, on seaduse järgi pärijaks see elukaaslastest, kellega ollakse ametlikult abielus.
Teatud tähendus on perekonnaõiguses antud siiski ka abielusuhete faktilisele lõppemisele ja seda abikaasade varaliste suhete kindlaksmääramise seisukohast. Nii loetakse PkS § 14 lg 2 järgi abikaasa lahusvaraks muuhulgas ka vara, mille abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist.
Abielu ei tohi olla ühe abikaasa surma hetkeks lahutatud.
Uue, 2008. a. pärimisseaduse kohaselt kehtestati põhimõte, mille kohaselt abielulahutuse algatamine mõjutab oluliselt üleelanud abikaasa pärimisõigust.
PärS § 16 lg 4 kohaselt ei ole üleelanud abikaasal pärimisõigust ega õigust eelosale, kui pärandaja oli enne oma surma esitanud kohtule abielu lahutamise nõude või andnud abielu lahutamiseks kirjaliku nõusoleku, samuti siis, kui pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ja oli esitanud kohtule sellekohase nõude.
2008. a. pärimisseaduse kohaselt on oluline välja selgitada, milline abikaasadest konkreetselt lahutada soovis. Nimelt kui peale abielulahutuse ametlikku alustamist sureb ära see abikaasadest, kes lahutust alustas või andis nõusoleku abielu lahutamiseks, siis tema järel ei saaks teine abikaasa enam seaduse järgi pärida. Kui aga vastupidi, siis tema järel säilitaks lahutusprotsessi algatanud abikaasa seadusest tuleneva pärimisõiguse.
Pärimisseadusesse vastava muudatuse sissevimisel lähtuti eeldusest, et juhul kui pärandaja on avaldanud seaduses sätestatud korras soovi abielu lahutamiseks, kuid abielulahutus jäi surma tõttu vormistamata, siis ei soovi pärandaja ka, et tema senine abikaasa oleks pärija. Loomulikult saab pärandaja sellest eeldusest oma viimse tahte avalduse koostamisega kõrvale kalduda.
Abikaasa seadusjärgse pärimisõiguse juures on oluline samuti see, et kui pärandajast ei jää maha üleelanud abikaasaga konkureerivaid sugulasi, siis pärib üleelanud abikaasa seaduse järgi kogu pärandi. See tähendab, et alates 2009. a. 1. jaanuarist surnud pärandaja üleelanud abikaasa pärib seadusjärgsel pärimisel kogu pärandi juhul, kui pärandajal ei ole sugulasi esimesest ega teisest järjekorrast (2008. a.PärS § 16 lg 2). 1997. a. 1. jaanuarist kuni 2008. a. 31. detsembrini surnud pärandaja üleelanud abikaasa päris kogu pärandi, kui pärandajal ei ole sugulasi esimesest ega teisest järjekorrast ega vanavanemaid (10996. a. PärS § 16. lg 2).
Varasem õigus
Enne 2008. a. 31. detsembrit kehtinud pärimisõiguse kohaselt ei omanud abielulahutuse alustamine õiguslikku tähendust. Abikaasa kaotas Eesti õiguse kohaselt seadusjärgse pärimisõiguse 1995. a. 1. jaanuaril jõustunud perekonnaseaduse kohaselt alles hetkest, kui lahutus õiguslikus mõttes jõustus.
Enne perekonnaseadust kehtinud Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi § 46 kohaselt ei loetud aga abielu lõppenuks mitte abielu lahutamise kohtuotsuse jõustumisest, vaid alles taolise kohtuotsuse perekonnaseisuametis registreerimise momendist. Viimane toiming jäi aga vahel tegemata, näiteks kasvõi põhjusel, et lahutuse registreerimise eest tuli maksta riigilõivu. Kuid registreerimata jätmise põhjus ei ole siin oluline, oluline on see, et seaduse silmis on sellised inimesed ikka veel abielus ja järelikult ka õigustatud üksteise järel pärima.
23. Kuidas mõjutab abieluvaraõigus pärandvara kindlaksmääramist?
Surma ajal abielus oleva isiku pärandvara kindlaksmääramisel tuleb arvestada perekonnaseadusega kehtestatud abikaasade varaliste suhetega .
Pärandada saab iga inimene ainult temale surma momendil kuulunud vara (PärS § 1), st temale ainuomandi alusel kuulunud vara e. perekonnaõiguslikus mõttes lahusvara ning oma osa ühisest varast e. abikaasade ühisvarast. Esmapilgul tundub kõik lihtne ja selge, kuid praktikas tulenevad raskused siin eelkõige asjaolust, et iseseisvat õiguslikku tähendust ei oma mitte niivõrd see, kelle nimele vara on registreeritud, vaid see, milline on vara päritolu. Kui abikaasad ei ole abieluvaralepinguga oma varalistele suhteid reguleerinud, siis kehtib nende varaliste suhete osas seadusjärgne režiim (PkS § 8 lg 2). See tähendab abikaasade poolt abielu jooksul omandatud vara on nende ühisvara (PkS § 14 lg 1). Abikaasale enne abiellumist kuulunud vara ning abielu jooksul kingina või pärimise teel saadud vara on abikaasa lahusvara. Samuti loetakse abikaasa lahusvaraks reformide käigus temale tagastatud vara. Põhilised kohtuvaidlused on meil tingitud perekonnaõiguse põhimõttest, et kohus võib tunnistada ühisvaraks osaliselt või täielikult abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö ja rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud (PkS § 14 lg 2). Teiseks vaidluste allikaks on perekonnaseaduse sätted, mis võimaldavad kohtutel abielu lahutuse korra abikaasade ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest (PkS §-d 18 ja 19). Riigikohus on oma 8. detsembri 2000. a otsusega asunud seisukohale, et PkS § 18-de ja 19 ei kuulu kohaldamisele abikaasade varaliste suhete kindlaksmääramisel ühe abikaasa surma korral. “Vastavalt PkS § 18 lõikele 1 võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. PkS § 26 kohaselt lõpeb abielu abikaasa surma või abielu lahutamisega. Seega on seaduse järgi pärast abielu lõppemist lahutusega abikaasade ühisvara jagamine lubatud, kuid pärast abielu lõppemist abikaasa surmaga see võimalik ei ole. Kuna pärandvara jagamise asjades perekonnaseaduse ühisvara jagamist reguleerivad sätted kohaldamisele ei kuulu, tuleb abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole sõlmitud abieluvara lepingut või mis ei ole saadud kinke või pärimise teel, lugeda abikaasade ühisvaraks olenemata sellest, kas see omandati ühisvara või abikaasade lahusvara arvel. Seejuures eeldatakse selle vara abikaasade osade võrdsust, mitte ei jagata seda PkS § 18 ja 19 tähenduses”.
Pärimisel tuleb eelkõige kindlaks teha abikaasade varalised suhted, lahus- ja ühisvara. Teatud juhtudel on oluline abikaasade vara väärtus abielludes ja surma momendil. Kontrollida tuleb kindlasti ka abieluvaralepingu olemasolu.
RKTKo nr 3-2-1-151-09 leiab Kolleegium, et pärandaja vara koosseisu (pärandi) väljaselgitamiseks saavad nii pärijad kui ka muud isikud, kellel on selle vastu õiguslik huvi, esitada tuvastushagi. TsMS  § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Isikul on õiguslik huvi olemas mh juhul, kui isik soovib tuvastada, et ese ei kuulu pärandi hulka või kuulub pärandi hulka pärimistunnistusel märgitust väiksemas mõttelises osas.
Pärandvara jagamisele ei saa kohaldada perekonnaseaduses sisalduvaid ühisvara jagamise sätteid. Pärandvara jagatakse kaaspärijate vahel pärimisseaduse sätete järgi (1. jaanuaril 2009 jõustunud PärS §-d 152-161 järgi). Küll tuleb aga pärandvara koosseisu määramisel surnud abikaasa pärand kindlaks määrata, sest pärida saab üksnes surnud abikaasale pärandi avanemise ajal kuulunud vara. PärS § 1 lg 1 mõttes läheb isiku surma korral teis(t)ele isiku(te)le üle üksnes surnud isiku vara. Kuigi eelduslikult kuulub surnud abikaasa pärandvara hulka 1/2 mõttelist osa abikaasadele ühisomandina kuulunud esemetest, ei tähenda see seda, et üleelanud abikaasa ei saaks esitada tuvastushagi osade teistsuguse suuruse tuvastamiseks. Pärandvara koosseisu tuvastades saab määrata kindlaks, et mõnest abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pärandvara hulka mitte 1/2 mõttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mõtteline osa. Kohus võib ka pärandvara koosseisu määrates kalduda PKS § 19 lg-s 2 märgitud alustel kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Seega saab kohus tuvatsushagi lahendamisel PKS § 19 lg 2 p 3 järgi kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale, ning seejärel saab kohus jagada pärandvara üleelanud abikaas ja sugulase vahel.
24. Abikaasa pärandiosa suurus pärandaja laste ja teiste alanejate sugulaste kõrval.
Pärimisseaduse kohaselt oleneb üleelanud abikaasa seadusjärgse pärandiosa suurus sellest, millise järjekorra sugulastega ta pärima tuleb. Kui üleelanud abikaasa peab jagama pärandit koos pärandaja järeltulijatega, siis saab ta pärandaja lapsega võrdse osa. Kuid seda vaid siis, kui pärandajal oli kas üks, kaks või kolm last. Kui abikaasa kõrval tuleb neli või rohkem last, siis saab üleelanud abikaasa pärandist ¼ ja ülejäänud ¾ läheb jagamisele pärandaja laste või nende alanejate vahel. (PärS § 16 lg 1 p 1).
Kodune vara. Kui üleelanud abikaasa on pärijaks koos pärandaja alanejate sugulastega, siis tuleb tal nendega vastavalt oma pärandiosa suurusele jagada omavahel ära kogu pärandajale kuulunud vara: televiisor , külmkapp, abieluvoodi jne. Seega õiguslikult saavad nüüd vastavalt oma pärandiosa suurusele vastavalt ühisomanikeks. Praktilises elus muidugi on selline ühisomand äärmiselt ebapraktiline, kui just ei moodustata ühist majapidamist. Pärandvara jagamise eeskirjad annavad siin abikaasale vaid pisut kaitset.
Eluase . 2008. a. pärimisseaduses on täiendada PärS § 16 lõikega kolm, mille kohaselt võib abikaasa lisaks oma pärandiosale nõuda AÕS § 227 sätestatud asjaõiguse (isikliku kasutusõigus elamule ) seadmist kinnisasjale, mis oli abikaasade ühine kodu, eeldusel , et pärandaja abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks.
Varasem õigus
Enne 2009. a. 1. jaanuari surnud pärandaja üleelanud abikaasal puudub seadusjärgsel pärimisel eelpoolnimetatud elamule isikliku kasutusõiguse seadmise nõue. ENSV TsK § 536 lg 1 p 1 kohaselt päris abikaasa võrdselt lastega (juhul kui ei ole elus pärandaja vanemaid), seega oleks abikaasa Silvia seadusjärgse pärandiosa suuruseks olnud 1/5 osa Ennu pärandvarast, samuti saanuks Ennu lapsed igaüks 1/5 pärandist. Teisiti toimus ka koduse vara pärimine. ENSV TsK § 538 kohaselt läksid tavalise koduse sisustuse esemed üle pärandajaga tema surmani vähemalt üks aasta koos elanud seadusjärgseile pärijaile, sõltumata nende ringist ja pärandiosast. See tähendab, et kodust vara ei võetudki õiguslikus mõttes kui pärandvara. Seda ei arvestatud reeglina ka pärandvara väärtuse kindlaksmääramisel, ainsaks erandiks oli sundosa pärimine. Sundosa suuruse kindlaksmääramisel võeti arvesse ka tavalise koduse sisustuse ja tarbimise esemeist koosneva pärandvara väärtus (ENSV TsK § 540). Õiguslikus mõttes kasvas pärandisse kuuluv kodune vara justkui pärandajaga koos elanud isikute omandile juurde.
25. Abikaasa pärandiosa suurus pärandaja vanemate ja nende alanejate sugulaste kõrval.
Kui üleelanud abikaasa peab jagama pärandit pärandaja vanemate või vastavalt nende järeltulijatega, langeb tema osaks ½ pärandist. Teine pool pärandist läheb pärandaja vanematele või nende alanejatele ja seda vastavalt PärS § 14 reeglitele teise järjekorra kohta.
16. näidisjuhtum. Pärandaja Erna jätab maha oma abielumehe Dimitri. Nende ühine poeg Edgar on Erna ainsa järeltulijana varem surnud. Seetõttu on pärimisõigus Erna sugulastel teisest järjekorrast. Erna ema Anna elab pärandi avanemise ajal. Erna isa Kristjan on aga varem surnud. Pärandi avanemise ajal elab Erna õde Milvi, tema kolm last Marge , Margot ja Meeli ning varem surnud venna Ülo kaks last – Kersti ja Kairi .
Skeem
Lahendus. Teise järjekorra sugulaste kõrval saab üleelanud abikaasa Dimitri ½ pärandist. Allesjäänud ½ pärandist saab pärandaja ema Anna omakorda pool ehk ¼ pärandist ja teine pool, s.t ¼ pärandist, mis oleks kuulunud pärandaja isale Kristjanile, läheb võrdsetes osades tema alanejatele. Pärandaja õde Milvi saab sellest poole ehk 1/8 pärandist ja varemsurnud venna Ülo lapsed jagavad oma tädi Erna ülejäänud 1/8 pärandist omavahel – Kerstile 1/16 osa ja Kairile 1/16 osa. (Kontroll: ½+1/4+1/8+1/16+1/16=8/16+4/16+2/16+2x1/16=16/16)
Tulemus:

• ½ osas on Erna pärijaks abikaasa Dimitri
  
• ¼ osas ema Anna ning 1/8 osas õde Milvi, 1/16 osas vennatütar Kersti ja 1/16 osas vennatütar Kairi
  

Milvi tütred Marge, Margot ja Meeli ei saa midagi, sest nende ema välistab nad pärimisjärglusest. Ülo naine Malle ei saa ka midagi, sest tema ei ole Erna sugulane, vaid üksnes hõimlane.
Kodune vara. PärS § 17 lg 1 kohaselt saab pärandaja üleelanud abikaasa koos teise järjekorra pärijatega pärides peale oma pärandiosa veel ka eelosa. Eelosasse kuuluvad abikaasade ühise kodu tavalise sisustuse esemed, kui need ei ole kinnisasja päraldised. Kinnisasja päraldiseks on näiteks sisseehitatud köögimööbel.
Tavalise sisustuse esemeteks on näiteks mööbel, raamatud, kodutehnika, vaibad, aga ka toidunõud, muruniiduk ja muud kodu jaoks mõeldud asjad. Enamasti on nad ostetud abikaasade poolt abielu jooksul ühiselt ja moodustavad seega abikaasade ühisomandi.
Abikaasa õigust endale jätta kogu kodune vara on tunnustatud kõikides Euroopa riikides, ehkki koduse vara hulka kuuluvat vara mõistetakse riigiti pisut erinevalt. Aegade jooksul on selle tähendus ka pisut muutunud. Kõikjal on koduse vara täpsem kindlaksmääramine jäetud esmalt pärijate enda otsustada. Kui pärijad aga omavahel kokkuleppele ei jõua, siis lahendatakse vaidlus kohtus.
Eelosa suhtes kohaldatakse annaku kohta käivaid sätteid. Väga üldiselt võib seda selgitada järgmise näite varal .
Näide: Abikaasa eelosa kindlaksmääramine.
Oletame, et Erna pärandvara väärtus on 500 000 krooni. Erna ja Dimitri ühise kodu tavaliste sisustusesemete väärtus on 200 000 krooni, millest pool kuulub perekonnaõiguse normide kohaselt Dimitrile ja ½ osa ehk 100 000 krooni väärtuses Ernale, s.t tema pärandvarasse. Ernal puudusid esimese järjekorra pärijad. Dimitri on oma abikaasa Erna seadusjärgseks pärijaks koos teise järjekorda kuuluvate sugulastega.
Sellisel juhul on Dimitril kõigepealt õigus saada endale eelosana pärandajale kuulunud osa kodusest varast, mille väärtus (100 000.- krooni) tuleb enne seadusjärgsete pärijate pärandiosade väärtuste kindlaksmääramist pärandvara koguväärtusest (500 000.- krooni) maha arvata.
Seadusjärgsete pärijate vahel jagamisele kuuluva pärandvara väärtuseks jääb niisiis 400 000.- krooni (500 000-100 000 = 400 000). Sellest kuulub abikaasa Dimitrile vastavalt tema pärandiosale veel pool – 200 000.- krooni. Kokku on Dimitrile kuuluva pärandi väärtuseks 300 000.- krooni (100 000 eelosana + 200 000 seadusjärgse pärandiosana = 300 000).
Erna ema Anna ¼ pärandiosa väärtuseks kujuneb 100 000.- krooni (1/4 osa 400 000-st on 100 000). Erna õe Milvi pärandiosa väärtuseks on 50 000 krooni (1/8 osa 400 000-st on 50 000). Erna vennalaste Kersti ja Kairi pärandiosade väärtuseks on kummalgi 25 000.- krooni (1/16 osa 400 000-st on 25 000).
Varasem nõukogude õigus
ENSV TsK § 563 lg 1 p 1 kohaselt kuulus pärandaja abikaasa koos pärandaja alanejatega ja vanematega esimese ringi seadusjärgsete pärijate hulka. Pärandaja õed-vennad olid seevastu teise ringi pärijateks (ENSV TsK § 536 lg 1 p 2). Pärandaja õdede-vendade lastel seevastu aga puudus pärimisõigus täielikult. Seega oleks vana õiguse järgi meie 16 näidiskaasuse asjaolude korral saanud poole Erna pärandist tema abikaasa Dimitri ja poole ema Anna.
Varasema Eesti, s.t 1997. a 1. jaanuarist kuni 2008. a 31. detsembrini kehtinud õigus ehk abikaasa pärandiosa suurus pärandaja vanavanemate ja nende alanejate sugulaste kõrval
Eesti 1996 aasta pärimisseaduse järgi on pärandaja üleelanud abikaasa seadusjärgseks pärijaks ka pärandaja kolmanda järjekorra sugulaste kõrval. Siin tulevad konkurentidena kõne alla vaid pärandaja vanavanemad, seda muidugi juhul, kui nad elavad pärandi avanemise ajal. Enne pärandajat surnud vanavanemale seadusega ette nähtud osa ei lähe üleelanud abikaasa olemasolul enam mitte vanavanema alanejatele ega kasva juurde ka teistele vanavanematele, vaid kuulub pärandaja üleelanud abikaasale.
Reegel. Pärandaja vanavanemate kõrval pärib pärandaja üleelanud abikaasa poole pärandist, kui aga mõni vanavanem on surnud, siis ka tema osa (PärS § 16 lg 1 p 3).
17. näidisjuhtum. Sulev sureb ilma testamenti tegemata. Sulevi abikaasa Linda elab pärandi avanemise ajal. Sulevil alanejaid sugulasi ei olnud, samuti puuduvad õed-vennad või nende alanejad. Sugulastest on enne Sulevit surnud nii tema ema kui isa, samuti vanavanematest emapoolne vanaisa Gustav ja mõlemad isapoolsed vanavanemad – Larissa ja Jakob. Kuna puuduvad esimese ja teise järjekorra seadusjärgsete pärijate hulka kuuluvad sugulased, siis tuleb Sulevi üleelanud abikaasa Linda pärima koos kolmanda järjekorra seadusjärgsete pärijatega.
Skeem
Lahendus. Kolmanda järjekorra pärijate kõrval pärides saab pärandaja üleelanud abikaasa poole pärandist ja pärandaja emapoolne vanaema saab ¼ pärandi teisest poolest ehk 1/8 osa kogu pärandist. Varemsurnud vanavanematele oleks kuulunud samuti igaühele 1/8 osa. Kuna nemad on aga surnud, siis pärib nende osad Sulevi abikaasa Linda, seega saab ta oma surnud abikaasa pärandist kokku 7/8 (1/2+1/8+1/8+1/8=4/8+3x1/8=7/8). Sulevi tädi ja onud ning nende alanejad ei saa midagi, sest üleelanud abikaasa tõrjub nad pärimisjärglusest kõrvale.
Tulemus:

• 7/8 osas on seadusjärgseks pärijaks Linda (pärandaja üleelanud abikaasa)
  
• 1/8 osas on seadusjärgseks pärijaks Liivia (pärandaja emapoolne vanaema).
  

Lisaks oma seadusjärgsele pärandiosale saab pärandaja üleelanud abikaasa veel eelosa, nii nagu oli see ka teise järjekorra sugulaste kõrval pärides.
RKTKo 13.01.2010 nr 3-2-1-151-09
Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PkS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana. Seega kuulus kinnistu abikaasade ühisvara hulka hoolimata asjaolust, et kinnistusraamatu kandest nähtuvalt oli kinnistu omanik hageja.
Pärast abielu lõppemist ühe abikaasa surma tõttu ei saa abikaasade ühisvara enam jagada.
Riigikohus on asunud seisukohale, et pärandvara jagamise asjades abikaasade ühisvara PkS-i sätete järgi ei jagata ning abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole sõlmitud abieluvaralepingut või mis ei ole saadud kinke või pärimise teel, tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks, eeldades selle vara osas abikaasade osade võrdsust. Pärandvara jagatakse PärS-i sätete alusel.
Pärandaja vara koosseisu (pärandi) väljaselgitamiseks saavad nii pärijad kui ka muud isikud, kellel on selle vastu õiguslik huvi, esitada tuvastushagi. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kolleegiumi arvates on isikul õigussuhte tuvastamiseks õiguslik huvi olemas mh juhul, kui isik soovib tuvastada, et ese ei kuulu pärandi hulka või kuulub pärandi hulka pärimistunnistusel märgitust väiksemas mõttelises osas.
Pärandvara koosseisu määramisel tuleb surnud abikaasa pärand kindlaks määrata, sest pärida saab üksnes surnud abikaasale pärandi avanemise ajal kuulunud vara. PärS § 1 lg 1 mõttes läheb isiku surma korral teis(t)ele isiku(te)le üle üksnes surnud isiku vara. Kuigi eelduslikult kuulub surnud abikaasa pärandvara hulka 1/2 mõttelist osa abikaasadele ühisomandina kuulunud esemetest, ei tähenda see seda, et üleelanud abikaasa ei saaks esitada tuvastushagi osade teistsuguse suuruse tuvastamiseks. Pärandvara koosseisu tuvastades saab määrata kindlaks, et mõnest abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pärandvara hulka mitte 1/2 mõttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mõtteline osa. Kolleegiumi arvates võib kohus ka pärandvara koosseisu määrates kalduda PKS § 19 lg-s 2 märgitud alustel kõrvale abikaasade osade võrdsusest.
RKTKo 8.12.2000 nr 3-2-1-116-00
TsK § 558 kohaselt vastutavad pärijad pärandaja võlgade eest neile üleläinud pärandvara tegeliku maksumuse piirides. Pärandaja kohustuseks oli tagastada laen koos intressidega. Kuna kohus on tuvastanud, et S. Õunpuu on tasunud pangale R. Õunpuu laenulepingujärgse võla 28 352 krooni 47 senti, tuleb nimetatud summa lugeda pärandaja võlaks, mille eest pärijad vastutavad neile üleläinud pärandvara tegeliku maksumuse piirides.
S. Õunpuu on üks kaaspärijatest, kes tasus Maapangast elamu ehitamiseks võetud ja abikaasa surma hetkel tagastamata laenu pärandaja kohustuseks oleva 8317 krooni. See summa on pärandaja võlg, mille eest pärijad vastutavad.
26. Kohaliku omavalitsuse üksuse ja riigi seadusjärgne pärimisõigus
Pärimisseaduse kohaselt on siis, kui ei ole teisi pärijaid, seadusjärgseks pärijaks pärandi avanemise koha kohalik omavalitsusüksus; kui pärand on avanenud välismaal, on seadusjärgne pärija riik. (PärS § 18)
Pärimisseaduse järgi on see üks olulisemaid muudatusi võrreldes varasema nõukogude õigusega ning seda nii pärandajate kui ka omavalitsuste vaatepunktist. Nõukogude ajal tuli kohalikel võimuorganitel küll nn pärijateta varandusega tegelda, kuid seda siiski riigi nimel. Muudatuse erilisus oli arutusel ka Riigikogu suures saalis pärimisseaduse eelnõu esimesel lugemisel 1995. a 26. aprillil . Riigikogu liikmete küsimustele vastates selgitas muudatuse vajalikkust tollane justiitsminister P. Varul järgmiselt: “Erinevates riikides on see lahendatud erinevalt. Näiteks ka Eestis oli 1940. a eelnõus pakutud riik seadusjärgseks pärijaks, aga enne oli kohalik omavalitsusüksus. Minu seisukoht on, et peaks olema kohalik omavalitsus, sellepärast et paljudel puhkudel on siiski tegemist kinnisvaraga , tegemist on hoonetega, mis asuvad nagunii mingi kohaliku omavalitsuse territooriumil. Ja kui me paneme juurde selle ühe suuna, mida me oleme prioriteetseks tunnustanud, et regionaalpoliitika üheks põhimõtteks on ikkagi kohaliku omavalitsusüksuse tugevdamine, siis mina olen igatahes selle poolt, et jääks nii, nagu praegu on: kohalik omavalitsusüksus. Kuid möönan, see võib olla diskuteeritav ja kaugeltki mitte kõikides riikides ei ole nii.”3
Kõigepealt vaatame, mida tähendavad PärS § 18 sõnad “kui ei ole teisi pärijaid”. Täpsuse huvides olgu siiski kõigepealt rõhutatud, et 2008. a PärS § 18 lõikes 1 on millegipärast sõnad „kui ei ole teisi pärijaid” asendatud sõnadega „käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 nimetatud pärijate puudumisel”. See on minu arvates aga liialt kitsendav, seaduse mõte peaks olema hoopis see, mis on kirjas 1996. a PärS § 18 esimeses lauses „kui ei ole teisi pärijaid”.4
Selle sisu võib kokku võtta järgmise äärmiselt pika lausega.

• Pärandaja ei ole endast järele jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut või
  
• testament või pärimisleping käib ainult pärandi ühe osa kohta või
  
• testamendi või pärimislepingu järgi pärima õigustatud isik ei soovi pärida ja
  
• pärandajast ei ole maha jäänud üleelanud abikaasat ega ühtegi pärimisseaduses nimetatud sugulast või
  
• pärandaja üleelanud abikaasa ega mitte ükski pärimisseaduses nimetatud sugulane ei soovi pärida.
  

Lause kolm esimest punkti tähendavad kokkuvõtlikult seda, et konkreetse pärandaja vara päritakse seaduse järgi (PärS §-d 4, 9 ja 10). Kaks viimast punkti tähendavad aga seda, et pärijat ei ole peale riigi või kohaliku omavalituse üksuse ka teiste seaduse järgi pärima õigustatud isikute seas (PärS §-d 4 ja 11).
PärS § 18 kohaselt on pärijaks pärandi avanemise koha kohaliku omavalitsuse üksus. Riik on pärijaks vaid siis, kui pärand on avanenud välismaal, s.t pärandaja viimane elukoht on välismaal ning seda vaid juhul, kui kohaldamisele tuleb Eesti pärimisseadus. Välismaal avaneva pärandi ning Eestis surnud välismaalase vara pärimise puhul on vaja arvestada eelkõige rahvusvahelise eraõiguse norme, mis kõigepealt määravad ära, millise maa õigust konkreetsel juhul kohaldada tuleb.
Pärandi avanemise koha määratlemisel on vaja pöörduda tsiviilseadustiku üldosa seaduse poole, kus antakse vastavad reeglid (2002. a TsÜS §-des 14 ja 15 ning varemkehtinud 1994. a TsÜS §-d 21 ja 22). Põhiline on siin otsustada, kus inimene alaliselt või peamiselt elab. Sissekirjutus ehk n-ö registreerimine ei anna siin alati vastust. Vastavalt 1994. a TsÜS § 21 lõikele 2 loeti kahtluse korral oluliseks, et selle kohaga oleks inimene isiklikult või majanduslikult seotud, 2002. a TsÜS sarnast täpsustust enam ei anna.
Kui isik on elus, saab ta ise määratleda, millist mitmest võimalikust kohast lugeda tegelikuks elukohaks. Kui ta on aga surnud, siis peavad selle määratlema asjast huvitatud isikud. Kui aga tekkib vaidlus, siis kokkuleppe mittesaavutamisel tuleb vaidlejatel pöörduda kohtusse. Seadus jätab ka võimaluse, et kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks igakordne viibimiskoht (2002. a TsÜS § 14 lg 4 ning 1994. a TsÜS § 21 lg 6). Seega võib ühe isiku pärijaks osutuda ka mitu omavalitsusüksust.
Seadusjärgse pärimise korral on kohaliku omavalitsuse üksus või siis vastavalt riik üksnes tagavara ehk n-ö viimane pärija5 vältimaks pärandvara muutumist peremehetuks varaks. See tähendab, et õiguslikult ei saa riik ja kohaliku omavalitsuse üksus oma surnud elanikule kuuluvat vara endale mitte kunagi asjaõigusest tulenevate peremehetu vara reeglite järgi, vaid alati tuleb lähtuda pärimisõiguse eeskirjadest.
Viimase pärija positsioonist tulenevalt on riigil ja kohalikul omavalitusse üksusel kui seadusjärgsel lõpp-pärijal teatav eriline seisund:

• Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse pärimise korral on kohustuslik pärandi inventuuri tegemine (PärS § 136 lg 1) ning
  
• nemad ei saa neile seaduse järgi kuuluvast pärimisõigusest loobuda (PärS § 124 lg 1) ja
  
• kui esinebki vigu pärandi vastuvõtmisel, siis loetakse pärand nende poolt ikkagi vastuvõetuks (PärS § 124 lg 2).
  

Inventuur on kohustuslik ka siis, kui pärijaks on piiratud teovõimega isik (PärS § 136 lg 1). Kui aga piiratud teovõimega pärija puhul jääb inventuur tegemata, siis vastutab tema seaduslik esindaja oma varaga nende võlgade eest, mille rahuldamiseks pärandist ei jätku (PärS § 136 lg 2). Kui teistel pärijatel jääb inventuur tegemata, siis vastutavad nad pärandvara ületavate võlakohustuste korral ka oma varaga (PärS § 130 lg 3). Seega tekib küsimus, kui suures ulatuses vastutavad riik ja kohalik omavalitsus pärandvaral lasuvate võlgade eest?
Pärimisseaduse eelnõu üks autoritest, E. Silvet on asunud järgmisele seisukohale. “Kuna omavalitsusüksus või riik on sundpärija, ei saa ta pärandaja võlgade ja kohustuste eest oma varaga vastutada. Pärimisseaduse paragrahvi 136 lõikes 1 nähakse ette, et pärandi inventuur on kohustuslik, kui pärijaks on riik või kohalik omavalitsusüksus. See tähendab, et nad vastutavad pärandaja võlgade ja kohustuste eest ainult pärandvara väärtuse ulatuses.”6
Toodud seisukoht oleks igati loogiline ja mõistlik, kuid selguse ja ühemõttelisuse huvides, oleks võinud selle ka expressis verbis seadusesse sisse kirjutada.
Nii oli see enesestmõistetavalt ka ENSV TsK alusel. Tasub aga meenutada, et siis vastutasid kõik pärijad pärandaja kohustuste eest vaid neile üleläinud pärandvara ulatuses. ENSV TsK § 558 kehtestas üldise reeglina pärija piiratud vastutuse, s.t pärija vastutas alati temale üleläinud pärandvara tegeliku maksumuse piires. Kuid sellele vaatamata peeti vajalikuks lisada sellele sättele veel teinegi lause: “Samasugustel alustel vastutab riik, kellele vara läks üle § 557 korras”, see tähendab seadusjärgse pärimise korras.
Riigi seadusjärgseks pärijaks saamine oli nõukogude õiguse kehtimise ajal küllaltki sage juhtum ja seda just teiste seadusjärgsete pärijate äärmiselt piiratud ringi tõttu. Eesti kehtiva õiguse kohaselt ei ole riigi ja kohaliku omavalituse üksuse lõpp-pärijaks saamine tingitud mitte üksnes pärijate ringi piiratud ulatusest. Nii näiteks ei ole erinevalt kõigist teistest Euroopa riikidest Saksamaa Liitvabariigis kehtestatud absoluutselt mitte mingeid piire sugulaste seadusjärgsele pärimisele. Samas ei tähenda see veel seda, et seal oleks ka riigi pärijaks saamine praktiliselt välistatud. H. Broxi väitel saab Saksamaal riigist seadusjärgne pärija enamasti siis, kui pärijad pärandist loobuvad; eelkõige toimub see võlgadega ülekoormatud pärandi puhul. BGB §-s 1936 sätestatud riigi pärimisõiguse põhialus on pärijateta pärandite korraldamine eelkõige pärandi võlausaldajate huvides.7
Eesti pärimisseaduses on oluliselt võrreldes nõukogude õigusega suurenenud sugulaste ring, kes pärida saavad. Seega võiks arvata samuti, et reeglina tuleb kohaliku omavalitsuse üksustel tegeleda vaid sellise pärandvaraga, mida sugulased “ei taha”, s.t vastu ei võta, kuna see on võlgadega üle koormatud . Tegelikkuses ei ole see sugugi mitte alati nii.8 Juhtub isegi seda, et üks kohalik omavalitus saab tänu pärimisele enda omandisse kinnisvara, mis asub hoopis teise kohaliku omavalituse üksuse territooriumil.
Suuremad kohalikud omavalitsused on kehtestanud ka spetsiaalse korra pärandi vastuvõtmiseks. Esimeste seas kinnitas “Pärimisseaduse kohaselt linna poolt vara pärimise korra” Tallinna Linnavolikogu oma 19. märtsi 1998. a määrusega nr 15.9 Tartu Linnavalitsus kehtestas esimese pärimise korra 13. mai 1999. a määrusega nr 29. Viimane tunnistati kehtetuks seoses uue “Pärimisseaduse kohaselt linna poolt vara pärimise korra” kehtestamisega 9. novembri 2004. a Tartu Linnavalitsuse määrusega nr 30.10 Narva Linnavolikogu kinnitas “Pärandi vastuvõtmise korra” oma 16. jaanuari 2003. a määrusega nr 1/7.11 Väiksematest omavalitsusüksustest on Interneti andmetel kehtestanud enda tarvis alevi poolt vara pärimise korra Märjamaa Alevivolikogu 24. aprillil 2001. a määrusega nr 12.12
Reegel. Kohaliku omavalitsuse üksus või riik on seaduse järgi pärijaks vaid siis, kui ühtegi teist pärijat ei ole. Sellise regulatsiooni eesmärgiks on vältida pärandvara muutumist peremehetuks varaks.
RKTKo 21.02.2003 nr 3-2-1-12-03
Pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega -kohustustusi. PärS §  1401  2. lõike järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on.
Riik saaks olla M.  Kallase seadusjärgne pärija ainult siis, kui üksi pärija ei oleks pärandit vastu võtnud.
RKTKo 19.03.1998 nr 3-2-1-34-98
Niidu 9 elamu omandiõigus läks pärast O. Niitmaa surma TsK § 557 lg 1 p 2 alusel üle riigile. Elamu endine omanik suri 1991. aastal seadusjärgsete pärijateta ja testamenti tegemata. Kinkelepingut O. Niitmaa ja kostja vahel ei tuvastatud. Apellatsioonikohtu põhjendus AÕS § 110 kohaldamatusest on seaduslik. Alates 29. detsembrist 1994. a välistas AÕS RakS § 13 lg 2 redakstioon ehitisele kui vallasasjale omandiõiguse tekkimise igamisega, sest osundatu kohaselt ehitise kui vallasasja omandamine ei toimu leiu ja igamisega.
Kohtuotsusest ei selgu asjaolud ja neid kinnitavaid tõendid, mille alusel kohus tegi järelduse kostja valduse ebaseaduslikkuse kohta. Kostja väitis, et ta oli O. Niitmaa hooldaja 1989. aastast ning ta kasutas maja onu eluajal, pärast onu surma elas majas , tegi remonti ja oli ka sisse kirjutatud. Kohus neile väidetele hinnangut ei andnud. Millal ja kelle elamut kostja valdama ja kasutama asus, pole kohus samuti tuvastanud. Apellatsioonikohus on sellega rikkunud TsKS § 232 lg 4, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas.
III teema. VIIMASE TAHTE KOHASE PÄRIMISE EELTINGIMUSED
1. Testeerimisvabadus kui viimse tahte kohase pärimise alus
27. Testeerimisvabaduse koostisosad.
Testeerimisvabaduse põhimõte on perekonna pärimisjärgluse kõrval teiseks väga oluliseks pärimisõiguse põhimõtteks. Testeerimisvabaduse sisuks on lähtumine eraautonoomiast ja seda eelkõige inimese tahtevabaduse ja seega just endale sobilike valikute tegemise vabaduse võimalikult suuremal määral tunnustamise näol. Sisaldab ju omaniku võõrandamisõigus oma laiemas tähenduses õigust oma vara suhtes korraldusi teha ka surma puhuks.13
Testeerimisvabaduse laiendamist on nii Eesti esimese pärimisseaduse eelnõu autorid kui ka prof . P. Varul justiitsministrina Riigikogus pärimisseaduse eelnõud tutvustades pidanud kõige olulisemaks eesti pärimisõiguse reformi tulemuseks, s.t võrreldes endise nõukogude õigusega loodi 1996. a pärimisseadusega tohutult suuremad võimalused pärandajale oma tahte väljendamiseks.14 Testeerimisvabaduse kui põhiseadusega kaitstud pärimisõiguse põhimõtet on esile tõstnud samuti Riigikohtu üldkogu oma 22.02.2005. a otsuses nr 3.2-1-73-0415 ning võimalikult suurema testeerimisvabaduse tagamise vajadusest lähtus ka justiitsministeeriumi töögrupp 2008. a pärimisseaduse eelnõu ettevalmistamisel.16
Eelmises peatükis vaatasime, et seadusjärgse pärimist tuleb vaadelda teatud mõttes tagavaravariandina, s.t seadusjärgne pärimine toimub ainult selles ulatuses, mis on jäänud pärandaja viimse tahtega reguleerimata. Kuna viimse tahte avaldamise kõige sagedasemaks vormiks on ajaloolises plaanis testament, siis sellest ka juba Rooma õigusest tuntud mõisted successio a testamento (või ka ex testamento) ehk testamendijärgne õigusjärglus ja successioab intestamento (ehk ex lege)17 ehk ilma testamendita õigusjärglus, seega siis seadusjärgne õigusjärglus.18
Eesti kehtiva, s.o 2002. a tsiviilseadustiku üldosa seaduse esialgse eelnõu projektis oli kavandatud anda muuhulgas ka seaduse dispositiivsuse põhimõtte (teiste sõnadega eraautonoomia ehk privaatautonoomia põhimõtte) määratlus, nimelt 2002. a TsÜS-i eelnõu §-s 2 järgmises sõnastuses: “Selles seaduses sätestatust ja muust tsiviilõigust reguleerivast sättest võib poolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud. Seadusest kõrvalekaldumine ei ole eelkõige lubatud, kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega”.
Lisaks oli seaduse dispositiivsuse põhimõte kavandatud kirja panna samuti võlaõigusseadusesse. Kehtivasse õigusesse jäi ainult viimane variant ja nii ongi Eesti eraõiguses de lege lata sätestatud seaduse dispositiivsuse põhimõte VÕS §-s 5: „Käesolevas seaduses sätestatust võib võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi.“
Eeltoodu kinnitab üldlevinud arusaama, et eraautonoomia põhimõtte väljendusena tuntakse esmajoones võlaõigusest lepinguvabadust. Vähem seostatakse seda pärimisõigusega, kus eraautonoomia põhimõtet tähistatakse eelkõige mõistega testeerimisvabadus. Pärimisõiguses toob H. Brox oma saksa pärimisõiguse õpikus välja veel teisegi eraautonoomia väljendusvormi – pärija ja annakusaaja vabaduse otsustada, kas nad soovivad neile pärandatud vara vastu võtta või mitte.19
Testeerimisvabaduse koostisosade väljatoomiseks on järgnevalt võrreldud omavahel lepinguvabadust ja testeerimisvabadus kui kaht eraautonoomia väljendusvormi, tuues välja nende ühiseid jooni, kuid samas rõhutatud ka nende erisusi.
Nii nagu lepinguvabadusel20, on testeerimisvabaduselgi kaks tahku .
Esiteks tähendab see isiku vabadust otsustada, kas üldse teha vastavat tehingut (sõlmida lepingut, teha testamenti). Testeerimisvabadus läheb aga selles osas lepinguvabadusest kaugemale. Lepinguvabaduse puhul tähendab see, kui leping on sõlmitud, siis ollakse sellega ka reeglina seotud. Testeeerimisvabaduse puhul aga, kui testament on tehtud, siis ei ole testamendi teinud isik, s.o testaator ise sellega seotud, ta võib igal ajal uue testamendi teha või juba tehtut tühistada või muuta ja seda ka siis, kui ta on näiteks testamendi notariaalses vormis teinud.
Teiseks tähendab eraautonoomia isiku vabadust ise otsustada tehingu sisu üle. Siin on võlaõigus jällegi andnud suurema vabaduse kui annab seda pärimisõigus. Pärimisõiguses on tehingu sisu ja ka vormireeglid imperatiivselt reguleeritud, samas kui võlaõiguslike lepingute sisu puhul on enamasti tegu eelkõige dispositiivsete normidega. Pärimisõiguse suuremad sisupiirangud tulenevad eelkõige õiguskindluse või ka usaldatavuse vajadusest, s.t tegemist on korraldustega surma puhuks, tehing jõustub tegija surma korral ja tehingu teinud isikult ei saa enam tema tahte elluviimise ajal selgitusi küsida.
Testeerimisvabadus tähendab, et inimene võib otsustada, kas ta oma surma puhuks korralduse teeb või mitte (tegemisvabadus), kas ta muudab või tühistab juba tehtud testamendi (lõpetamisvabadus); kas, keda ning kuidas meeles peab, millist pärimisõiguslikku korraldustüüpi (pärijaks nimetamise, pärimiselt kõrvaldamise, annaku, sihtkäsundi või -määrangu, testamenditäitja määramise jne) kasutab ( sisuvabadus ) ja millise seaduses pakutud viimse tahteavalduse vormi ta valib (notariaalse või omakäelise, üksiktestamendi või ühise testamendi, testamendi või pärimislepingu) (vormivabadus).
Kuid testeerimisvabadusel on ka piirid: lähedaste sundosaõigus, tüübi- ja vormipiirang, võib valida vaid seaduses ettenähtud korralduste vormide vahel ning seadusega normeeritud korraldustüüpide vahel, viimaseid võib vaid väga rangetes piirides modifitseerida.21
Testeerimisvabaduse koostisosad22 ja piirangud:
1. Tegemisvabadus
2. Sisuvabadus
3. Vormivabadus
4. Lõpetamisvabadus
Piirangud:
Isiklikkuse nõue
(PärS § 19 lg 2 ja PärS § 95 lg 3
Testeerimisvõime:
1) üldine teo- ja otsusevõime (1994. a TsÜS §-d 9-15
(abielu, teovõime laiendamine); 2002.a TsÜS §-d 8-13; PärS § 23 lg 3)
2) 15.-18- aastastel alaealistel õigus teha testament notariaalselt tõestatud vormis (2008. a. PärS § 27)
3) pärimislepingu võib sõlmida üksnes teovõimeline isik
(2008. a. PärS § 95 lg 3 teine lause)
Piirangud:
Head kombed ja avalik kord (2002. a TsÜS § 86)
Tõlgendamine (1996. a PärS § 27 jj, 2008. a PärS § 28 jj ning 2002. a TsÜS § 75 lg 2)
Korralduste tüübid:
1) pärija (1996. a PärS § 37 jj; 2008. a PärS § 39 jj)
2) annak(1996. a PärS § 54 jj; 2008. a PärS § 56 jj)
3) sihtkäsund (PärS § 73-75) (pärandvara jagamise korraldus?)
4) sihtmäärang (PärS § 76-77)
5) testamenditäitja (PärS § 78 jj)
Kohustuste täitmise järjekord (1996. a PärS § 134; 2008. a PärS § 142 – üksnes seotud
inventuuriga)
Sundosa (PärS § 104 jj)
Vastastikune testament
(1996. a PärS §-d 87-90, 2008. a PärS §-d 89-94)
Pärimisleping (1996. a PärS §-d 95-101; 2008. a PärS §-d 95-103)
Piirangud:
Vorminõuded (PärS § 20):
1) notariaalne testament:
a) notariaalselt tõestatud (PärS § 21) või
b) notari hoiule antud (PärS § 22)
Notarialse testamendi puhul lisaks tõestamisseadus
2) kodune testament:
a) tunnistajate juuresolekul allakirjutatud (PärS § 23)
b) omakäeline (PärS § 24)
3) vastastikune testament vaid notariaalselt tõestatud vormis (1996. a PärS § 87 lg 3, 2008. a PärS § 89 lg 3)
4) pärimisleping vaid notariaalselt tõestatud vormis (PärS § 100)
Piirangud:
1996. a pärimisseaduses:
1) pärandaja enda poolt muutmine ja tühistamine (PärS § 86)
2) pärast pärandaja surma:
tühisus/ kehtetus PärS § 93 viitab üldalused ja lisaks veel PärS §-d 86 ja 92; ja vaidlustamise/tühistamise alused PärS § 94 kohaselt TsÜS üldalused
2008. a pärimisseaduses testamendi tühistamine nii enne kui pärast pärandaja surma PärS § 88
Vastastikuse testamendi tühistamine (1996. a PärS § 91, 2008. a PärS § 93) ja tühisus/kehtetus (1996. a PärS § 92, 2008.a PärS § 94)
1996. a pärimisseaduses:
1) pärimislepingu ühepoolne
muutmine või lõpetamine, (1996. a. PärS § 102 + VÕS?)
2) kehtetus (1996. a PärS § 103 + TsÜS)
2008. a pärimisseaduses:
1) pärimislepingu tühistamine (2008. a PärS § 102)
2) pärimislepingust taganemine (2008. a PärS § 103)
28. Surma puhuks tahteavalduse tegemise vabadus ja selle piirangud.
Igal inimesel on vabadus otsustada, kas teha oma surma puhuks korraldusi või mitte. Kui ta ise mingeid korraldusi ei tee, siis päritakse tema vara seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt.
Põhimõtteliselt ei ole võimalik oma testeerimisvabadust kokkuleppeliselt piirata. Taoline eraõiguslik kaitse on sõnaselgelt kirjas näiteks Saksa ja Austria õiguses. Nimelt kaitseb BGB § 2302 testeerimisvabadust sellega, et kuulutab tühiseks kõik lepingud , millega keegi kohustub oma surma puhuks korraldusi tegema või mitte tegema või tehtud korraldusi tühistama või mitte tühistama. Saksa õiguskirjanduse kohaselt on see oluline pärimisõiguslik garantii , mis tuleneb omakorda omandi põhiseadusliku kaitse garantiist ning on seotud isiklike vabaduste põhiseadusliku kaitsega .23 Austria ABGB § 716 on sama sisuga. Eesti õiguses vastav otsene õiguslik keeld puudub. Seevastu inglise õiguse kohaselt on võimalik sõlmida kokkuleppeid juba tehtud surma puhuks tehtud korralduse mittetühistamiseks või siis eelnevalt kokku leppida konkreetse sisuga testamentaarsete korralduse tegemiseks, kuid sellise kokkuleppega ei saa õiguslikult keelata siiski hilisemate testamenti.24
Surma puhuks korralduste tegemise isiklikkuse nõudest tulenevalt on eriti oluline isiku teo- ja otsusevõime olemasolu. Siin, nagu abiellumisegi puhul, ei saa kasutada esindaja vahendust. Nii testamendi kui ka pärimislepingu puhul on seega esmase tähtsusega korralduste tegija enda vanus ja vaimne seisund, s.t tema testeerimisvõime (vt lähemalt käesoleva teema § 2).
Sisuvabadus ja selle piirangud
Kirjandus:
U. Liin . Pärimisõigus. Tallinn: Ilo, 2005, alapunktid 11-13
H. Brox. Pärimisõigus. Tallinn: Juura , 2003, äärenr 83-87.
Igal inimesel on õigus otsustada, kellele ja mis tingimustel ta oma vara jätab. Testeerimisvabadus ei ole piiratud seadusjärgse pärimise reeglistikuga, vaid hõlmab ka võimalust oma vara nii õiguslikult kui majanduslikult jagada, samuti võimaldab see nimetada mitu pärijat, nende pärandiosi oma nägemise kohaselt kindlaks määrata ja muid testamentaarseid korraldusi teha.25 Paljude maade praktika näitab, et mida suurem on pärandvara, seda vähem esineb pärimist seaduse järgi, s.t seda sagedamini on pärandaja oma vara suhtes surma puhuks korraldusi teinud. Samas aga ka seda, et mida piiratum on pärandaja oma korralduste sisu osas, seda väiksem arv inimesi kasutab testamendi tegemise võimalust (vt Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa vastavaid uuringuid ).
Testeerimisvabaduse kohaselt võib pärandaja teha oma suva järgi küll korraldusi oma vara suhtes surma puhuks, kuid seda siiski seadusega seatud piirides. Nii nagu kõikide teiste tehingute puhul, kehtib ka surma puhuks tehtavatele tehingutele 2002. a TsÜS §-s 86 seatud keeld minna vastuollu heade kommete ja avaliku korraga. Ühe riigi siseselt ei ole ehk siin praktika jaoks erilist probleemi, eriti sellise väikese riigi nagu Eesti puhul. Enam konflikte võib aga tekkida piiriülese pärimise korral, millele on tähelepanu juhitud ka Euroopa Liidu piiriülese pärimismenetluse ja ühtse Euroopa pärimistunnistuse väljatöötamise käigus. Näiteks on osades Euroopa riikides keelatud ühised ja vastastikused testamendid ja pärimislepingud kui isiku testeerimisvabadust liigselt piiravad tehingud (näiteks Holland või Itaalia). Seega tekib küsimus, kas mõne teise, sh ka Eesti riigi pärimisõiguses lubatud abikaasade vastastikuse testamendi või pärimislepinguga tehtud korralduste täitmine on näiteks Hollandis või Itaalias avaliku korra vastane.
Kuigi testeerimisvabadus on pärimisõiguse fundamentaalne põhimõte, on tal siiski ka üks oluline pärimisõiguse enda loogikast tulenev piirang, millest lepinguvabaduse juures üldiselt ei räägita – s.o sundosa instituut. Paljude riikide ja sealhulgas ka Eestis kuni 2008. aasta 31. detsembrini kehtinud pärimisõigus ei luba isikul neid oma lähedasi, kellel põhimõtteliselt on juba tema elu ajal õigus temalt majanduslikku tuge saada, pärimiselt täielikult kõrvaldada (vt selle kohta lähemalt sundosaõiguset puudutava teema alt).
Mõningal määral võib siin sarnase põhimõttena tuua küll paralleele tarbijate kaitse või ka perekonnaõiguses paljudes riikides kehtiva põhimõttega, mille kohaselt piiratakse perekonna huvides abikaasade käsutusõigust oma vara suhtes.
Teatud testeerimisvabaduse sisupiiranguks on samuti see, et seadus seab raamid korraldustele, mida üldse surma puhuks teha saab (numerus clausus ’e põhimõte). Eriti keeruline on tavainimesel aru saada õiguslikest nüanssidest annaku ja pärija nimetamise osas.
Testeerimisvabaduse sisupiiranguks on muuhulgas asjaolu, et seadus seab eel- ja järelpärimisele, annakule ja testamenditäitmisele ajalise piiri, s.t nende korralduste toime saab olla kuni 30 aastat testaatori surmast. Selle piirangu sisseviimisel oli omal ajal tugev majanduslik põhjus, et testaator ei saaks liiga kauaks välistada kaubanduslikku käivet, ning oli algselt mõeldud feodalismielementide vastu võitlemiseks. Osades õiguskordades on järelpärimine üldse keelatud (vt näiteks Holland26).
Üldjärgluse põhimõte tähendab Eesti pärimisõiguses sedagi , et pärijatele lähevad üle ka pärandaja üleantavad varalised kohustused ja põhimõtteliselt võib pärandaja ise oma viimse tahtega kindlaks määrata, millise kohustuse üks või teine tema õigusjärglane täitma peab. Samas piirab aga Eesti pärimisõigus siin pärandaja testeerimisvabadust sellega, et on kehtestanud nii pärandisse endasse kuuluvate kui ka muude pärandiga seotud kohustuste täitmisele kindla järjekorra, mida pärandaja oma suva kohaselt muuta ei saa.
Vormi- ja lõpetamisvabaduse piirangud
Vormivabadus tähendab, et inimesel on õigus valida seaduses ettenähtud erinevate vormide vahel ja õigus muuta ja tühistada juba tehtud testament mis tahes lubatud vormis, s.t olemata seotud eelneva testamendi vorminõuetega.
Vormipiirangute eesmärgiks on vältida kahtlasi ja vaieldavaid õigussuhteid. Sama eesmärk on ka notarite kaasamisel surma puhuks tehtavate tehingute dokumenteerimisele.
Juba tehtud testamentaarsete korralduste muutmine ja tühistamine (1996. a PärS § 86) on võimalik üksnes pärandaja enda poolt ning Eesti õiguse kohaselt toimub see vaid uue testamendi tegemise teel. Sellepärast nimetataksegi testamenti pärandaja viimseks tahteks, s.t et ellu tuleb rakendada ajalises mõttes kõige viimased korraldused ja jätta tähelepanuta ajaliselt varasematest korraldustest need, mis lähevad vastuollu hilisemate korraldustega.
Eesti pärimisõiguse kohaselt ei ole varasema testamendi muutmisel või tühistamisel pärandaja seotud mingite vormipiirangutega. Seega võib notariaalselt tõestatud testamenti muuta või tühistada nii koduse testamendiga kui loomulikult ka vastupidi. Vaid abikaasade vastastikuse testamendi ja pärimislepingu korral peab ka muutev või tühistav korraldus olema tehtud notariaalselt tõestatud vormis. Samas nii abikaasade vastastikuse testamendi kui ka pärimislepingu ühepoolne muutmine ja tühistamine on pärandajal üldse võrdlemisi keeruline ning see tuleneb pärimislepingu ja vastastikuse testamendi siduvast iseloomust.
Pärimislepingu siduvus on väga oluline ning on tingitud eelkõige asjaolust, et tegemist on kahepoolse tehinguga ehk lepinguga, mitte ühepoolse tehinguga, nagu seda on testament. Vaatamata sellele, et pärimisleping ei anna teisele poolele ei nõudeõigust (soodustatud isikul on vaid tegelik lootus, mitte aga õiguslikult tagatud ooteõigus) ega too kaasa vahetut õigusmuudatust ja ei võta pärandajalt õigust ka edaspidi oma vara oma elu ajal käsutada, ei ole pärandajal ikkagi pärast pärimislepingu sõlmimist reeglina õigust teha ühepoolselt teistsuguseid surmapuhuseid korraldusi. (1996. a PärS § 96 lg 1 ja 2 ning § 95 lg 4).
Vastastikuse testamendi siduvus tekib esimese abikaasa surma momendist, üleelanud abikaasa ei saa enam omapoolset testamenti tühistada ning juhul, kui nad on teinud ühiseid korraldusi vara suhtes ka üleelanud abikaasa surma puhuks, siis on ta nendega seotud. Sellisel juhul on üleelanud abikaasa testeerimisvabadus (mitte aga tema testeerimisvõime) piiratud nende korraldustega.
29. Sisuvabadus ja selle piirangud.
Igal inimesel on õigus otsustada kellele ja mis tingimustel ta oma vara jätab. Testeerimisvabadus ei ole piiratud seadusjärgse pärimise reeglistikuga, vaid hõlmab ka võimalust oma vara nii õiguslikult kui majanduslikult jagada, samuti võimaldab see nimetada mitu pärijat, nende pärandiosi oma nägemise kohaselt kindlaks määrata ja muid testamentaarseid korraldusi teha.
Testeerimisvabaduse kohaselt võib pärandaja teha oma suva järgi küll korraldusi oma vara suhtes surma puhuks, kuid seda siiski seadusega seatud piirides. Nii nagu kõikide teiste tehingute puhul, kehtib ka surma puhuks tehtavatele tehingutele 2002. a. TsÜS §-s 86 seatud keeld vastuollu minna heade kommete ja avaliku korraga.
Kuigi testeerimisvabadus on pärimisõiguse fundamentaalne põhimõte, on tal siiski ka üks oluline pärimisõigusest enda loogikast tulenev piirang, millest lepinguvabaduse juures üldiselt ei räägita – s. o. sundosa instituut. Paljude riikide ja sealhulgas ka Eestis kuni 2008. aasta 31. detsembrini kehtinud pärimisõigus ei luba isikul neid oma lähedasi, kellel põhimõtteliselt on juba tema elu ajal õigus temalt majanduslikku tuge saada – pärimiselt täielikult kõrvaldada (vt selle kohta lähemalt sundosaõiguset puudutava teemat).
Teatud testeerimisvabaduse sisupiiranguks on samuti see, et seadus seab raamid korraldustele, mida üldse surma puhuks teha saab (numerus clausus’e põhimõte). Eriti keeruline on tavainimesel aru saada õiguslikest nüanssidest annaku ja pärja nimetamise osas. Testeerimisvabaduse sisupiiranguks on muuhulgas asjaolu, et seadus seab eel- ja järelpärimisele, annakule ja testamenditäitmisele ajalise piiri, st nende korralduste toime saab olla kuni 30 aastat testaatori surmast. Selle piirangu sisseviimisel oli omal ajal tugev majanduslik põhjus, et testaator ei saaks liiga kauaks välistada kaubanduslikku käivet, ning oli algselt mõeldud feodalismielementide vastu võitlemiseks.
Üldjärgluse põhimõte tähendab Eesti pärimisõiguses sedagi, et pärijatele lähevad üle ka pärandaja üleantavad varalised kohustused ja põhimõtteliselt võib pärandaja ise oma viimse tahtega kindlaks määrata, millise kohustuse üks või teine tema õigusjärglane täitma peab. Samas piirab aga Eesti pärimisõigus siin pärandaja testeerimisvabadust sellega, et on kehtestanud nii pärandisse endasse kuuluvate kui ka muude pärandiga seotud kohustuste täitmisele kindla järjekorra, mida pärandaja oma suva kohaselt muuta ei saa.
30. Vormi- ja lõpetamisvabaduse piirangud.
Vormivabadus tähendab, et inimesel on õigus valida seaduses ettenähtud erinevate vormide vahel ja õigus muuta ja tühistada juba tehtud testament mis tahes lubatud vormis, s.t. olemata seotud eelneva testamendi vorminõuetega.
Vormipiirangute eesmärgiks on vältida kahtlasi ja vaieldavaid õigussuhteid. Sama eesmärk on ka notarite kaasamisel surma puhuks tehtavate tehingute dokumenteerimisele. Juba tehtud testamentaarsete korralduste muutmine ja tühistamine (1996. a. PärS § 86; 2009.a. PärS § 88) on võimalik üksnes pärandaja enda poolt ning Eesti õiguse kohaselt toimub see vaid uue testamendi tegemise teel. Sellepärast nimetataksegi testamenti pärandaja viimseks tahteks, s.t. et ellu tuleb rakendada ajalises mõttes kõige viimased korraldused ja jätta tähelepanuta ajaliselt varasematest korraldustest need, mis lähevad vastuollu hilisemate korraldustega.
Eesti pärimisõiguse kohaselt ei ole varasema testamendi muutmisel või tühistamisel pärandaja seotud mingite vormipiirangutega. Seega võib notariaalselt tõestatud testamenti muuta või tühistada nii koduse testamendiga kui loomulikult ka vastupidi. Vaid abikaasade vastastikuse testamendi ja pärimislepingu korral peab ka muutev või tühistav korraldus olema tehtud notariaalselt tõestatud vormis (2009.a. PärS § 89 lg 3 ja § 100; 1996.a. PärS § 87 lg 3 ja § 100 lg 1). Samas nii abikaasade vastastikuse testamendi kui ka pärimislepingu ühepoolne muutmine ja tühistamine on pärandajal üldse võrdlemisi keeruline ning see tuleneb pärimislepingu ja vastastikuse testamendi siduvast iseloomust.
Pärimislepingu siduvus on väga oluline ning on tingitud eelkõige asjaolust, et tegemist on kahepoolse tehinguga ehk lepinguga, mitte ühepoolse tehinguga, nagu seda on testament. Vaatamata sellele, et pärimisleping ei anna teisele poolele ei nõudeõigust (soodustatud isikul on vaid tegelik lootus, mitte aga õiguslikult tagatud ooteõigus) ega too kaasa vahetut õigusmuudatust ja ei võta pärandajalt õigust ka edaspidi oma vara oma elu ajal käsutada, ei ole pärandajal ikkagi pärast pärimislepingu sõlmimist reeglina õigust teha ühepoolselt teistsuguseid surmapuhuseid korraldusi. (1996. a. PärS § 96 lg 1 ja 2 ning § 95 lg 4). 2009.a. PärS §-ga 102 muudetakse 1996.a. kehtinud õigust, nimelt võib § 102 kohaselt pärimislepingu või iga selles sisalduva üksiku korralduse lepingupoolte eluajal tühistada lepingu sõlminud isikute vahelise notariaalselt tõestatud kokkuleppega või uue pärimislepinguga. Teiseks reguleerib § 102 ka pärimislepingu ühepoolset tühistamist.
Vastastikuse testamendi siduvus tekib esimese abikaasa surma momendist, üleelanud abikaasa ei saa enam omapoolset testamenti tühistada ning juhul kui nad on teinud ühiseid korraldusi vara suhtes ka üleelanud abikaasa surma puhuks, siis on ta nendega seotud. Sellisel juhul on üleelanud abikaasa testeerimisvabadus (mitte aga tema testeerimisvõime) piiratud nende korraldustega.
2. Testeerimisvõime
31. Testeerimisvõime mõiste.
Inimese võimet teha kehtivat testamenti nimetatakse testeerimisvõimeks. Testeerimisvõimet
ja kehtiva pärimislepingu sõlmimise võimet võib üldisemalt nimetada isiku korraldusvõimeks.
Korraldusvõime on osa isiku üldisest teo- ja otsusevõimest. Pärimisõigus lähtub testeerimisvõime ja pärimislepingu tegemise võime kindlaksmääramisel tsiviilõiguse üldistest eeskirjadest isiku teo- ja otsusevõime kohta.
Kuna inimene saab teha korraldusi surma puhuks vaid isiklikult, siis on testeerimisvõime juures oluline ka õigusvõime, see tähendab testamendi ja pärimislepingu kui tehingu tegemisel peab kuni tehingu tegemise lõpuni olema ka elus.
Seadusjärgsel pärimisel ei sea kaasaegne pärimisõigus mingeid erilisi piiranguid ei
pärandaja isiku ega tema õigus- ja teovõime kohta. Siin on pärandajaks olemisele kaks
tingimust:
1) et surnu isik oleks kindlaks tehtud ja
2) et tal oleks vara, mida pärandada.
32. Pärandaja (testaatori) teo- ja otsusevõime.
Surma puhuks korralduste tegemine on rangelt isikliku iseloomuga (PärS § 19 lg 2 ja § 95 lg 3). Neid saab iga isik teha vaid ise ja mitte kunagi ei ole võimalik teha neid teiste isikute kaudu. Ka notari hoiule saab oma elu ajal oma testamendi anda vaid testaator isiklikult (PärS § 22 lg 1). Kusjuures oma testamendi notari hoiule andmise ajal peab testaator olema nii teo kui otsusevõimeline.
Vanemad ei saa oma alaealiste laste eest testamenti teha. Samuti ei saa piiratud teovõimega isik teha oma surma puhuks korraldusi eestkostja eelneval nõusolekul ja seda isegi siis mitte, kui vastavad korraldused isiku enda varem teo- ja otsusevõimelisena väljendatud tahtele vastaksid. Kui isik ise ei jõudnud teo- ja otsusevõimelisena olles oma tahet eeskirjade kohaselt vormistada, kuid seadusjärgsed pärijad tahavad tema soovi siiski arvestada, jääb neil üle vaid pärand seadusjärgse pärimise korras vastu võtta ja seejärel see kinkida pärandaja poolt soovitud isikule või kasutada tema poolt soovitud eesmärgil.
Isiku teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Täielik teovõime on täisealisel, s.o. 18-aastaseks saanud isikul. Seevastu alaealised, s.t. alla 18-aastased isikud on piiratud teovõimega ja nemad reeglina iseseisvalt tehinguid teha ei saa. Samuti loetakse piiratud teovõimelisteks selliseid täisealisi isikuid, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Ka nemad ei saa iseseisvalt kehtivaid tehinguid teha. (2002. a. TsÜS § 8).
Piiratud teovõimega isik on seega oma vaimse seisundi tõttu võimetu tegema otsuseid mõistuspärastel kaalutlustel. Üldise teovõimetuse koosseisu tarvis peab antud seisund olema igal juhul kestev. See, kellel on ainult mööduvad vaimutegevuse häired (nt kõrge palavik , joobnud olek), on õiguslikus mõttes teovõimeline. Ehkki ka tema ei saa selles seisundis teha kehtivaid tahteavaldusi , seda aga õiguslikus mõttes otsusevõime puudumise tõttu.
Piiratud teovõimet eeldatakse vaid nendel isikutel, kellele on kohtu korras määratud eestkostja. See tähendab, et vastupidist tuleb järelikult konkreetse tehingu puhul eraldi tõendada. Teatud juhtudel võib täisealine isik olla küll TsÜS § 8 mõttes teovõimeline, kuid tal puudub otsusevõime. Otsusevõime all mõistetakse isiku võimet ära tunda teatud õigustoimingu tähendust ja tagajärgi ja tegutseda vastavalt sellele äratundmisele. Otsusevõime puudujääk eeldab, et isik ei suuda mõistlikult otsustada konkreetse tehingu tähenduse üle, eriti soorituse ja vastusoorituse proportsiooni üle. Siinjuures ei piisa üksnes tehingu varjukülgede mitteteadmisest. Pigem peab puuduma või olema ähmastunud otsuse tegemise võime, nt (ka momendil esineva) mõtlemisraskuste või üldise muretuse alusel. Oluline tahtejõuetus tähendab, et isik on küll iseenesest võimeline tehingu ulatust ja tähendust mõistma, kuid tal puudub tahtejõud oma tegevust vastavas suunas juhtida. Seda tuleb eeldada näiteks alkoholivõi uimastisõltuvuse korral. Otsusevõimel on seega arusaamisosa (võime ära tunda õigustoimingu tähendus ja tagajärg) ja tahteosa (võime vastavalt tegutseda). Kui üks neist puudub, ei ole isik otsusevõimeline. Kui üks neist puudub, siis ei ole vastav isik otsusevõimeline.
Otsusevõimetuks loeb Eesti kehtiv õigus isikut, kes on seisundis, kus ta vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu ei ole võimeline õigesti hindama seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Sellist seisundit nimetatakse otsusevõimetuseks. Otsusevõimetus seisundis tehtud tehingu loeb seadus tühiseks, seega mitte kehtivaks. (TsÜS § 13)
Üldreeglina saab seega ise surma puhuks korraldusi teha vaid täisteovõimeline ja otsusevõimeline isik. 1996.a. pärimisseaduse järgi peab isik, kes tahab testamendi või pärimislepinguga oma surma puhuks korraldusi teha, olema
• täisealine, st vähemalt 18 aastat vana, ja
• otsusevõimeline ning
• tema teovõime ei tohi olla piiratud vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu.
Kõik need kolm eeldust pidid olema täidetud testamendi tegemise või siis vastavalt pärimislepingu sõlmimise ajal, see tähendab vastava toimingu tegemise algusest kuni selle lõpuni.
Alates 2009. aasta 1. jaanuarist näeb PärS § 27 ette, et vähemalt 15 aasta vanune alaealine võib teha testamendi notariaalselt tõestatud vormis ning ta ei vaja testamendi tegemiseks oma seadusliku esindaja nõusolekut.
33. Testeerimisvõime vaidlustamine .
Peale testaatori surma saab ainult kohus otsustada, kas testamendi tegemise ajal testaatoril puudus vajalik teo- või otsusevõime. Seega tuleb testamendi ja pärimislepingu kehtetuks tunnistamiseks esitada hagiavaldus kohtule ja see ei ole mitte vaidlus pärija ja notari vahel, kes testamendi või pärimislepingu tõestas, vaid hagi selle isiku vastu, kes soovib vaidlustatava testamendi või pärimislepingu alusel pärijaks saada.
Enamasti vaidlustatakse kohtutes testament kas otsusevõimetuse või mittepiisava teovõime tõttu siis, kui testamendi on teinud näiteks:
• vanad inimesed, kes vajavad oma igapäevastes toimingutes kõrvalist abi;
• raskelt vaimselt haiged isikud või isikud, kes on olnud ravil psühhoneuroloogiahaiglas;
• raskelt haiged isikud, kes on testamendi tegemise ajal tugevatoimeliste ravimite mõju all (näiteks saavad raske vigastuse või haiguse korral morfiumi);
• erilises sõltuvusseisundi või ülemäärase alkoholi tarbimise tõttu oma otsustustes mõjutatud isikud. (Siin võivad kõne alla tulla ka isikud, keda on manipuleeritud, näiteks manipulatsioon sekti kuulumisel.)
Vaidlused pärandaja teo- ja otsusevõime üle on kohtutes võrdlemisi komplitseeritud . Enamasti ei piisa siin üksnes arstliku ekspertiisi arvamusest, sest ekspert saab olukorda hinnata vaid tagantjärele ja sageli peab ta oma arvamuse kujundama üsnagi kauge aja kohta. Seepärast tuleb kohtus objektiivse pildi saamiseks kasutada tõendamisel ka tunnistajate ütlusi. Sageli ei ole tunnistajad aga olnud testamendi tegemise juures ja seepärast ei oska nad anda seletusi testaatori vaimse seisundi kohta just sellel vajalikul ajamomendil.
Testaatori teo- ja otsusevõime üle otsustamisel ei saa lähtuda mingil juhul sellest, kas surma puhuks tehtud korraldused on iseenesest mõttekad või mitte. Ainult kahtlaste korralduste põhjal ei saa eeldada otsusevõimetust. Korralduste endi mittemõistlikkus võib parimal juhul olla vaid kaudseks tõendiks. Üldiselt kehtib siiski põhimõte, et ka pärandaja veidrana tunduvad korraldused on kehtivad, sest korralduste kehtivuse üle otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige just pärandaja enda isikust ja tema soovidest. Seadusjärgsete pärijate või teiste isikute soovid ja arusaamad mõistlikkusest ei vaja siin õiguslikku kaitset. See, kes soovib testamenti testeerimisvõime puudumise tõttu vaidlustada, sellel lasub ka tõendamiskohustus. Testeerimisvõime kindlaksmääramine on õiguslik küsimus.
3. Viimse tahteavalduse ja liigid
34. Viimse tahteavalduse mõiste.
Kehtiv PärS § 9 lg 1: Pärimise aluseks on seadus (seadusjärgne pärimine) või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis (pärimine testamendi järgi) või pärimislepingus (pärimine pärimislepingu järgi).
Testamenti nimetatakse viimse tahte avalduseks seetõttu, et testamenti tehes peab isiku tahe olema tõesti suunatud oma vara kohta surma puhuks korralduste andmisele. Seda nimetatakse kirjanduses ka animus testandi27 põhimõtteks. See tähendab, et mitte igasugused projektid , kirjaproovid või lihtsalt kirjad, mis sisaldavad vastavasisulisi teadaandeid, ei ole veel testamendid. Mitmete riikide kohtupraktika loeb erakirju testamentideks, kui võib eeldada isiku tahet teha korraldusi oma surma puhuks. Meie kohtud sellise probleemiga veel tegelenud
ei ole. (Tahte ja tahteavalduse kohta vaata 1994. a. TsÜS § 61; 2002. a. TsÜS § 67 jj).
Juriidilise olemuse poolest on testament ühepoolne tehing, kuigi seda alati ei peeta oluliseks eraldi rõhutada. Viimse tahte kohase pärimise alusena annab Eesti pärimisõigus erinevalt varasemast nõukogude õigusest alates 1997. a. 1. jaanuarist lisaks testamendile veel teisegi võimaluse – pärimislepingu. Seega tuleks meil õiguse kohaselt lugeda viimse tahte avalduseks ka pärimislepingut. Järelikult on viimse tahte mõiste Eesti õiguses laiem mõiste kui vaid testament ja selles sisalduvad surma puhuks tehtud korraldused. Õiguskirjanduses ei olda mitte alati nõus pärimislepingut nimetama viimse tahte avalduseks ja seda seetõttu, et pärimislepingus tehtud korraldused ei pruugi nende siduva iseloomu ja testamentaarsetest korraldustest tugevama õiguliku jõu tõttu iseenesest olla pärandaja viimaseks tahteks sõna otseses mõttes (??? Maitse asi, Liini õpikus pärimisleping ka viimne tahteavaldus.). Nõukogude õigus tunnistas viimset tahteavaldust vaid testamendi vormis, seepärast käsitlebki E. Laasik oma õpikus28 üksnes testamendijärgset pärimist, eraldi rõhutamata testamendi mõistet defineerides, et tegemist on just pärandaja ühepoolse tahteavaldusega.
Viimne tahteavaldus on aga teatud määral omapärane tehing – ta astub jõusse üksnes pärandaja surma korral, kusjuures testamendi vormis tehtud viimse tahteavalduse korral on testaator enne oma surma täiesti vaba kord juba tehtud testamenti muutma või tühistama. Ta võib igal ajal oma testamenti tühistada hilisema testamendi või pärimislepinguga, koduse testamendi puhul ka selle hävitamisega. Kui tegu on aga pärimislepinguga (st. kahe- või mitmepoolse tehinguga), siis ei ole seda lubatud ühepoolselt muuta. Kuid nii testamendi kui ka pärimislepingu vormis tehtud viimse tahteavaldusega ei ole võimalik pärandaja õigusi piirata ega talle mingeid kohustusi panna tema elu ajal, s. t. ta on kuni oma surmani vaba kogu oma vara valdama, kasutama ja käsutama.
35. Viimse tahteavalduse liigid
Testamentide ja üldse surma puhuks tehtavate tehingute liigitamisel lähtutakse väga paljudest
erinevatest liigitamise alustest, millel igaühel on omaette oluline koht surma puhuks tehtavate
tehingute olemuse avamisel.
Ühepoolne viimne tahteavaldus ehk testament

Vormist lähtuvalt: suuline29 ja kirjalik testament. Kirjalik võib olla a) lihtkirjalik ehk eratestament ehk kodune testament30; b) notariaalne ehk avalik testament. Notariaalne testament võib omakorda olla aa) avatud testament ehk notariaalselt tõestatud; bb) salajane testament ehk notari hoiule antud.

Tegemise situatsioonist lähtuvalt: a) korraline ehk formaalne – Eestis loetakse kõik korraliseks, kuigi koduse testamendi 6kuuline kehtivus on muudes õiguskordades erikorralise tunnus; b) erakorraline – erakorralise olukorra tõttu pole võimalik korralist teha.

Eri isikute surma puhuks tehtud korralduse omavahelisest seose tüübist lähtuvalt: a) üksik testament; b) ühine testament. Ühine testament võib olla aa) mittevastastikune; bb) vastastikune (abikaasade vastastikune või selline, kus subjektide ring ei ole piiratud).

Korralduste suunast ehk sisust lähtuvalt: a) positiivne testament; b) negatiivne testament.

Vastusooritusega seostatusest lähtuvalt: ainult vastusooritusega mitteseotud.
Lepinguline viimne tahteavaldus ehk pärimisleping

Vormist lähtuvalt: ainult notariaalselt tõestatud pärimisleping.

Tegemise situatsioonist lähtuvalt: ainult korraline pärimisleping.

Eri isikute surma puhuks tehtud korralduse omavahelisest seose tüübist lähtuvalt: a) ühekülgne pärimisleping; b) kahekülgne pärimisleping. Kahekülgne pärimisleping võib olla aa) mittevastastikune; bb) vastastikune (abikaasade vastastikune või lihtsalt vastastikune).

Korralduste suunast ehk sisust lähtuvalt: a) positiivne pärimisleping; b) negatiivne pärimisleping ehk pärimisest loobumise leping.

Vastusooritusega seostatusest lähtuvalt: a) tasuta pärimisleping; b) tasuline pärimisleping.
IV teema. ÜKSIKTESTAMENTIDE VORMISTAMINE
36. Testamendi ajaline kehtivus.
Kodune testament kaotab kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator sel ajal elab (PärS § 25 lg 1).
Notariaalsele testamendile pärimisseadusest ajalist kehtivust ei tulene, kuid seadus seab eel- ja järelpärimisele, annakule ja testamenditäitmisele ajalise piiri, st nende korralduste toime saab olla kuni 30 aastat testaatori surmast (TsÜS § 155 lg 1).
37. Testamendi notariaalne tõestamine.
Pärimisseaduse § 21 lg 1 kohaselt tõestab notar testamendi, mille ta on koostanud testaatori tahteavalduse kohaselt või mille on talle tõestamiseks esitanud testaator.
Testamendi koostab notar vastavalt pärandaja tahtele, kuid pärandajal on võimalik notarile esitada ka enda koostatud testament. Vastavale testamendile tuleb alla kirjutada notari juuresolekul. Kui testamendi tegijal on mõjuv põhjus (haigus, füüsiline puue, jne), miks ta ei saa iseseisvalt testamendile alla kirjutada, võib seda tema asemel teha ka keegi teine (selleks isikuks ei tohi olla notar, temaga suguluses olev isik, notari abikaasa, viimase sugulane ega notaribüroo töötaja). Loomulikult peavad sellise allakirjutamise juures viibima ka notar ja testamendi tegija.
Notariaalse testamendi tõestab notar ning sellel ei ole mingit aegumistähtaega. Ka Nõukogude Liidu perioodil tehtud notariaalsed testamendid on tänapäeval kehtivad. Notariaalse testamendi originaal jääb notaribüroosse ning notar teatab Pärimisregistrisse, et isik on teinud testamendi. Isegi kui juhtub, et pärandaja enda eksemplar kaob ära või hävib, on testament ikkagi kehtiv.
Notariaalselt tõestatud testamendiliigi kasuks otsustavad eelkõige need isikud, kelle jaoks on tähtsus testamendi turvalisusel (õiguskindlusel). Notariaalselt tõestatud testament on Eesti pärimisseaduse kui ka praktika kohaselt kõige soositum testamendi liik. Asjatundlik notar hoolitseb õiguslikult korrektse ja täpse formuleerimise eest, et testamendis oleks kirjas see, mida pärandaja tahtis väljendada - testaatori viimane tahe. Seega peavad testamenti koostamisel olema järgitud väga ranged vormi- ja sisulised nõuded, vastaval juhul testament on tühine ning toimub seadusjärgne pärimine. Notariaalselt tõestatud testamendi eeliseks on seega see, et pärandaja viimane tahe on vähemalt formaalselt kindlalt kirja pandud. Oht, et pärandi avanemisel pärijate vahel protsessimiseks läheb, on seeläbi oluliselt väiksem. Teatud juhtudel on vajalik tunnistajate kaasamine tõestamisprotsessi. Tunnistajate ülesandeks on sellisel juhul kinnitada, et testaator kirjutas ise oma testamendile alla ning et ta oli sel ajal täie mõistuse ja arusaamise juures. Seega on tunnistajate kaasamine vajalik juhul, kui pärandaja tervislik seisund on nii halb, et ta ei suuda ise näiteks testamendile alla kirjutada. Nii välistatakse hilisemad vaidlused allkirja ehtsuse üle. Samuti on tunnistajate kaasamine oluline juhtudel, mil on karta , et hiljem võidakse kahtluse alla seada testaatori võime selgelt mõelda ja oma teo tähendusest aru saada. Igapäevases elus tuleb ette juhtumeid, mil pärandist ilma jäänud sugulased kahtlustavad notareid erapoolikuses. Usaldusväärsete tunnistajate kaasamisega on võimalik selliseid vaidlusi ära hoida ning kindlustada ka füüsiliselt haigete inimeste viimse tahte täideminek.
Notariaalselt tõestatud testamendil on ka eelistele puudused. Vastava testamendi tegemine võtab aega ja tekivad teatud kulud, näiteks notariaalse tõestamise kulud, mis on fikseeritud notari tasu seaduses. Tavaliselt toimub testamendi tõestamine notaribüroos. Juhul kui haigus ei võimalda pärandajal ise büroosse minna on võimalik notar kutsuda elukohta, millele aga lisanduvad transpordikulud ning kui toiming langeb väljapoole notari tööaega, tuleb notarile täiendavalt tasuda ka toimingu tegemiseks kulutatud aja eest.
Plussid
Miinused

• Pärandaja tahe formaalselt kindlalt kirja pandud (turvalisus/õiguskindlus);
  

• Tasuline, kulukas .
  

Testamendi tõestamine 510.-
Abikaasade vastastikune testament 650.-

• Testament on notari poolt korrektselt ja täpselt formuleeritud. Pärandaja tahe selgelt, ühemõtteliselt ja juriidiliselt korrektselt väljendatud.
  

• Koostamine aeganõudev; vaja notarihga aeg kokkuleppida. Ei saa täpselt sellel hekel kui nö tuju tuleb.
  

• Võib teha ka väljaspool notaribürood ja isegi väljapoole notari tööaega (kutsuda notar koju jm);
  

• Tunnistajate ja usaldusisiku kaasamine kohustuslik, kui pärandaja ei ole võimeline ise alla kirjutama või tema tervislik seisund on niivõrd halb, et temast pole võimalik aru saada.;
  
• Samas on see ka pluss, sest koduse kui tervis kehv , siis enam kodust testamenti teha ei saagi, kui testaator ei jaksa allakirjutada.
  

• Testamendi vaidlustamisoht väga väike. Raske vaidlustada notari poolt tuvastatud pärandaja teo- ja otsustusvõimet ning vorminõuete rikkumist.
  

• Testamendi ehtsuses saab olla kindel.
  

• Kehtib tähtajatult ehk pärandi avanemiseni (kui ei muudeta hilisema testamendiga või kui pärandaja seda vahepeal ise ei tühista).
  

38. Notari hoiule antava testamendi vormistamine.
Notariaalse testamendi erivorm on notarile hoiule antud testament. Lähtudes PärS § 22 võib testaator teha notariaalse testamendi sel teel, et annab isiklikult oma viimse tahte avalduse kinnises ümbrikus notari hoiule ning kinnitab notarile, et see on tema testament. Notar koostab testamendi hoiule andmise kohta notariaalakti, millele kirjutavad alla testaator ja notar. Notar ei tutvu testamendi tekstiga, vaid pitseerib ümbriku ning testaator ja notar allkirjastavad dokumendi, kus on vastavad asjaolud kirja pandud. Ümbrik koos testamendiga jääb notaribüroosse ning peale testaatori surma, kui pärija on teinud pärimisavalduse, avatakse ümbrik. Notari hoiule antud testamendi võib testaator igal ajal tagasi võtta ( § 22 lg 2). Sellisel juhul loetakse, et inimene ei ole seda testamenti üldse teinud. Nimetatud testamendivormi tegemise eeliseks on asjaolu, et pärandaja saab koostada dokumendi ilma, et selle sisust saaks keegi teine teada, isegi notar mitte. Selliselt säilib korralduste privaatsus täielikult - ilma pärandaja enda nõusolekuta ei tohi notar nende sisu teada. Pärandaja võib omal soovil notarile oma korraldustest rääkida ja küsida kinnitust selle kohta, kas kirjapandu on õiguslikus mõtte korrektne . Seni, kuni korraldused on kinniselt ümbrikus ja notar nende sisuga isiklikult tutvuda ei saa, on ikkagi tegemist notari hoiule antava testamendiga. Nimetatud toiming on kiire ja ei nõua ajakulu . Vastavas testamendis ei pea kirjapandud olema kõiki kodusele testamendile esitatavaid vormistusnõudeid järgides. Samuti ei ole oluline kas ümbrikus olevale tekstile on testaator oma allkirja pannud või märkinud teksti kirjapaneku aja.
Vastava liigi testamendi puudused on sarnased notari poolt tõestatud testamendi omadega, nimelt tuleb testaatoril kanda notariaalse hoiulevõtmise kulud ning erandjuhtudel täiendavalt transpordi- või väljapoole notari tööaega langenud toimingute tegemisele kulutatud aja eest ettenähtud kulud. Aga siin veel miinuseks, see et kuna notar ei tea mida ja mismoodi testaator kirja pani, siis võib olla osa testamendist õigustühine või arusaamatu.
Plussid
Miinused

• Ei ole mingeid nõudmisi ümbrikus asuva testamendi teksti kirjapanemise viisi kohta (v.a korraldused oma vara kohta surma puhuks).
  

• Tasuline
  

Kinnises ümbrikus testamendi hoiulevõtmise tõestamine – 510 krooni

• võimaldab hoida testamendi sisu teiste eest saladuses (korralduste privaatsus).
  

• Testaatori korraldused võivad olla ebaselged ning mitmeti tõlgendatavad.
  

• Protseduur lihtne.
  

Protseduur formaalselt kindel, kuid kui testaator ei ole piisava selgusega surma korraks korraldusi vormistanud, siis oht, et viimne tahe ei saa täidetud.

• Võib teha ka väljaspool notaribürood ja isegi väljapoole notari tööaega
  

• Testamendi võib igal ajal tagasi võtta.
  

39. Tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testamendi vormistamine.
Esiteks analüüsin lähemalt tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi olemust ja vormilisi nõudeid. Lähtudes PärS-i § 23 lõikest 1 võib testaator teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. Tunnistajatele peab testaator teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Ei ole nõutav, et tunnistajad teaksid testamendi sisu. Kohe pärast seda, kui testaator on testamendile alla kirjutanud, kirjutavad sellele alla tunnistajad. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline. Tunnistajaks ei või olla isik, kelle enda või kelle üleneja või alaneja sugulase, venna või õe või nende alaneja sugulase või abikaasa või abikaasa üleneja või alaneja sugulase kasuks testament tehakse, vastasel juhul on testament tühine.
Vastava testamendi liigi eeliseks on see, et testaator ei kanna testamendi koostamisega notarikulusid, nagu on see notariaalse testamendi puhul. Kuid kui notariaalsel testamendil ei ole aegumistähtaega, siis kodune testament kehtib vaid kuus kuud, see tähendab, et iga poole aasta tagant tuleb teha uus testament. Seega kehtiv on alati testament, mis oli viimane ja ei olnud ületanud kuue kuu perioodi. Probleemiks võib seejuures tulla ka asjaolu, et isik soovis testamenti veel enne surma muuta, kuid ei jõudnud seda teha ning seetõttu jääb täitmiseks viimane kehtiv testament, mis aga ei pruugi enam olla testaatori nn. „viimane tahe“. Testamendi sisu peab olema selge ja ühemõtteline, juhul kui isik ei ole kasutanud notari abi oma õigusliku tahte sõnastamisel, võivad testamendi täitjad tõlgendada valesti testaatori tahet. Testaatori andmed peavad vastama tegelikkusele, vastaval juhul on raskendatud testamendi täitmine. Notariaalse testamendi originaal jääb notaribüroosse ning notar teatab Pärimisregistrisse, et isik on koostanud testamendi, seega kui testaatori eksemplar hävib või kaob on siiski võimalik pärimine testamendi alusel.
Plussid
Miinused

• testamendi sisu kirja panemine on lihtsam (ükskõik kes ja kuidas).
  

Tunnistajatel on omad tunnistajaks olemise piiragud (tunnistaja ega tema lähisugulased ei ole testamendiga soodustatud isikuks)

• Ükskõik mis keeles
  

• Ranged vormistamise reeglid: nimi, aeg, allkiri , tunnistajad saavad aru kus nad on ja mis teevad.
  

• Kulusid ei tule kanda
  

• Testament ei pruugi olla sisuliselt õiguskindel.
  

• Vaidlustada juba oluliselt raskem kui omakäelist testamenti.
  

• Testamendi hoidmine problemaatiline. Võidakse meelega hävitada, varjata, ära kaotada või pärast testaatori surma mitte leida.
  

• Kehtib testaatori eluajal vaid 6 kuud. Kui testaator veel elus, peab kogu protseduuri uuesti läbi tegema.
  

40. Omakäelise testamendi vormistamine.
Teiseks koduse testamendi liigiks on omakäeliselt kirjutatud testament. Lähtudes PärS §-st 24 lg 1 võib testaator teha koduse testamendi, kirjutades selle algusest lõpuni oma käega ja märkides ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Omakäeliselt kirjutatud testamendile kirjutab testaator ise alla. Vastava testamendiliigi puhul esineb palju miinuseid ja ka plusse .
Omakäelise testamendi puhul ei ole vaja kutsuda tunnistajaid, kuid selleks, et see oleks hiljem kehtiv, on mõned tingimused. Testament peab olema kirjutatud oma käega, seega ei kaasne selle teastamendi koostamisega notarikulusid. Vastav testamendiliik on hea võimalus kiiresti, igal ajal ja ilma eriliste pingutusteta (otsida tunnistajaid, minna notari juurde või kutsuda notar koju või haiglasse) üles märkida oma soovid surma puhuks. Kindlasti peab olema märgitud testamendi tegemise kuupäev, testaatori nimi (soovitatav ka sünniaeg/ isikukood ), selle inimese andmed, kellele vara pärandatakse (soovitatav nimi, sünniaeg/isikukood, elukoht) ning milline vara pärandatakse – kas kogu vara või midagi konkreetset (sel juhul asja andmed, et pärast oleks võimalik tuvastada). Tahe peaks olema võimalikult selgelt ja ühemõtteliselt väljendatud. Juhul kui mingi eelpool nimetatud tingimus on testaatori pool koostatud tekstis jäänud ebaselgeks, on testamendi täitmine raskendatud. Kogu tekst peab olema kirjutatud ühe pastaka ja ühe käekirjaga, sh ka kuupäev. Juhul kui testaator kirjutab testamendi valmis ja kuupäeva otsustab hiljem lisada, siis võib see asjaolu pärimisasja lahendavale notarile silma hakata ja kahtlane tunduda ning ta võib otsustada, et selle testamendi alusel pärimisasja ei lahendata..
Kõiki testamente saab kohtus vaidlustada, kuid kogemus näitab, et omakäelise testamendi puhul on vaidlustada tahtjaid mitu korda rohkem, kui notariaalse või tunnistajatega tehtud testamendi puhul. Sarnaselt tunnistajate juuresolekul koostatud testamendiga kehtib ka see testament kuus kuud, seega isikul, kes soovis testamenti veel enne surma muuta, kuid ei jõudnud seda teha, jääb täitmiseks viimane kehtiv testament, mis aga ei pruugi enam olla testaatori nn. „viimane tahe“.
Seega kokkuvõtvalt võib välja tuua kolm olulist nõuet omakäelisele testamendile, mida tuleb täpselt jälgida, et korraldused oleks kehtivad: 1) oma käega märgitud testamendi tegemise kuupäev ja aasta; 2) oma käega alla kirjutatud; 3) koostatud mitte varem kui kuus kuud enne testaatori surma.
Plussid
Miinused

• Võimaldab teha testamendi kiiresti ja kohast olenemeta.
  

• Testaatoril peab olema kirjutamise ja lugemise oskus. Testaator peab enda poolt kirjapandud oskama ka lugema ja sellest aru saama. Pärast testaatori surma on selle nõude täitmist raske kontrollida.
  

• Ei ole vaja kutsuda tunnistajaid
  

• Aja märkimine oluline testamendi kehtivusaja, mitme testamendi ja testaatori teo- ning otsustusvõime otsustamise korral.
  

• Kulusid ei tule kanda
  

• Eksitakse tihti vorminõuete vastu, mistõttu on testamenti kerge vaidlustada.
  

• Testaatori viimane tahe peab olema võimalikult selgelt ja ühemõtteliselt väljendatud. Praktikas tekkib tihti tahte tõlgendamise probleem.
  

• raske võltsida (iseloomulik käekiri)
  

• Testamendi hoidmine problemaatiline. Võidakse meelega hävitada, varjata, ära kaotada või pärast testaatori surma mitte leida.
  
• Pärijad ei pruugi teadagi, et testament on tehtud.
  

• Ükskõik mis keeles, mille testaator ise valdab kõige paremini.
  

• Kerge protseduur, kõik saavad testamenti teha
  

• Kehtib testaatori eluajal vaid 6 kuud. Kui testaator on veel elus, tuleb teha uus testament või kahe tunnistaja üheaegsel juuresolekul allkirjastada sama testament.
  

41. Testamentide hoidmine.

Koduse testamendi hoidmine

Vastavalt PärS §-le 26 võib testaator kodust testamenti hoida ise või anda selle hoiule teisele isikule. Teine isik, kelle valduses testament on, saades teada testaatori surmast, peab esitama selle viivitamatult pärandi avanemise koha notarile. Notar peab sellisel juhul väljastama testamendi esitajale testamendi hoiule võtmise kohta dokumendi, millele kirjutavad alla testamendi esitaja ja notar. Sama regulatsioon nii uues kui ka vanas seaduses.
Kodust testamenti võib loomulikult viia ka kinnises ümbrikus notari juurde hoiule. Kas siin ei kehti samamoodi piirangud notari isiku suhtes? Sellise juhtumi kohta ei ole seaduses expressis verbis midagi öeldud. Kui lähtuda notariaadiseadusest, siis ei tohiks notar hoiule võtta oma lähisugulaste ja -hõimlaste testamente.
Notari hoiule antud testament
On kodune testament, mille on testaator kinnises ümbrikus isiklikult andnud notari juurde hoiule, kinnitades notarile, et see on tema testament (PärS § 22). Kui testaator soovib teha notariaalset testamenti, aga ei soovi, et isegi notar selle sisu teaks, siis on selline kinnises ümbrikus notari hoiule andmine soodsaim variant. Oluline, et säilib privaatsus, aga ei kohaldata ajalise kehtivuse piirangut (muidu kodusel testamendil 6 kuud kehtivusaeg). Pole keelatud, et pärandaja ise omal soovil räägib notarile korralduste sisust ning küsib nõu, kas on õiguslikult korrektselt korraldused tehtud. Senikaua kuni need korraldused on kinnises ümbrikus ja notar nendega vahetult ja isiklikult tutvuda ei saa, on tegu notarile hoiule antud testamendiga.
Notar koostab testamenti hoiule võtmise kohta dokumendi, millele kirjutavad alla nii notar kui testaator. Sellise testamendi võib testaator notarilt igal ajal tagasi võtta, mille kohta koostatakse samuti vastav dokument.
Notariaalselt tõestatud testament
Üks eksemplar jääb testaatorile ning teine jääb notarile ehk notarile hoiule antud testament.
V teema. ÜHISED JA VASTASTIKUSED TESTAMENDID
42. Ühise ja vastastikuse testamendi mõiste, vorm
TSK ei olnud ühiseid ja vastastikuseid testamente.
MÕISTE:
Ühine testament – kahe või rohkema isiku poolt üheskoos surma puhuks korralduste tegemine.
Vastastikune testament - kahe või rohkema isiku poolt üheskoos surma puhuks korralduste tegemine ning need korraldused on omavahel sisult seotud.
Vana seadus – Vana seaduse kohaselt võis põhimõtteliselt teha nii ühiseid kui ka vastastikuseid testamente. See ei olnud otseselt keelatud. Lisaks ei olnud defineeritud, mida tähendab ühine või vastastikune testament.
Eraldi oli toodud abikaasade vastastikuste testamentide mõiste - Abikaasade vastastikune testament on abikaasade ühine testament, milles abikaasad nimetavad teineteise vastastikku oma pärijaks (§ 87 lg 1).
Seadusest ei tulnud abikaasade ühiste testamentide tegemise õigus.
Abikaasade vastastikuse testamendina tunnistas vana pärimisseadus üksnes abikaasade ühist korrespektiivset testamenti. Seega testamendi kohustuslikuks tunnuseks oli see, et ühe abikaasa pärijaks nimetamine sõltub teise abikaasa pärijaks nimetamise kehtivusest (PärS § 87). Samas oli võimalik ka nn Berliini testament, st abikaasade vastastikune testament kolmanda isiku kasuks (PärS § 88). (nn berliini testament on ka uue seaduse kohaselt võimalik)
Uus seadus – Puudub üleüldine ühise ja vastastikuse testamendi definitsioon.
Uues seaduses ei ole 10. jaotises reguleeritud mitte üksnes abikaasade vastastikune testament, vaid ka lihtsalt abikaasade ühine testament (vt 2008. a. PärS §-d 89, 93 ja 94). Seetõttu on üsna keeruline esmapilgul aru saada, milline konkreetne reegel kehtib just vastastikuse testamendi ja milline lihtsalt ühise testamendi kohta. Praeguse seaduse sõnastuse kohaselt võiks justkui abikaasade vastastikuseks testamendiks lugeda ka sellise abikaasade poolt ühiselt tehtud testamendi, kus abikaasad nimetavad üksteise korraldusest sõltuvalt oma pärijaks mitte üldse teise abikaasa, vaid kellegi kolmanda isiku (kas ühe ja sama isiku või erinevad iskud).
Uues seaduses on abikaasade vastastikuse testamendi definitsioon järgnev - Abikaasade vastastikune testament on testament, mille abikaasad teevad ühiselt ning milles nad nimetavad teineteist vastastikku pärijaks või teevad surma puhuks pärandi kohta muid korraldusi (89 lg 1).
VORM
Abikaasade vastastikustel testamentidel on vana ja uue seaduse järgi kohustuslik notariaalselt tõestatud vorm. See tähendab, et testamentide vormistamisel peab olema juures notar ning ta peab dokumenteerima mitte testamendi tegemise protseduuri vaid ka selle sisu.
Üldiselt ühiselt testamentide tegemisel on väga oluline tähele panna, et nende kõigi suhtes eraldi võetuna oleks täidetud kõik seadusest tulenevad ranged vorminõuded. See tähendab, et lihtsalt üheskoos, kas või ühele ja samale paberile mitme isiku poolt surma puhuks tehtud korraldusi tuleb vaadata igaüht täiesti eraldiseisva testamendina. Sama kehtib ka sisuliselt omavahel seostatud vastastikuste testamentide kohta.
Pärimisseadus annab abikaasadele erilise õiguse - nemad võivad teha vastastikuse testamendi selliselt, et nad ei pea oma ühisel nõul tehtavaid korraldusi viimse üksikasjani kirja panema . Pärimisseaduses on nende tarbeks ette nähtud spetsiaalsed tõlgendamise reeglid (vana PärS § 27 jj; uues § 28 jj), mis on välja kujunenud pika ajaloolise arengu ja praktika tulemusel.
43. Abikaasade vastastikuse testamendi muutmine ja siduvus
MUUTMINE ja SIDUVUS

abikaasade eluajal (vana § 91, uus § 93) -
Testament on täiel määral muudetav üksnes abikaasade ühisel kokkuleppel ning nõusolekul. Testamendi muutmiseks tuleb üheskoos minna notari juurde või notar koju kutsuda ning vajalikud korraldused peab tegema notariaalselt tõestatud vormis.
Abikaasade eluajal kumbki abikaasa võib vastastikuse testamendi tühistada ühepoolselt, kuid testament loetakse tühiseks alles sellest hetkest, kui teine abikaasa on saanud kätte notariaalses korras edastatud teate testamendi tühistamise kohta. Vastastikuse testamendi korral ei piisa eelmise korralduse tühistamiseks lihtsalt uue testamendi tegemisest. Isegi siis mitte, kui selles sõnaselgelt kirja panna, et kõik eelnevad testamendid tuleb tühiseks lugeda. Ei piisa sellest, kui teine abikaasa teatab, et on lihtsalt teinud uue testamendi enda surma puhuks.
Kuna abikaasade eluajal saab testamenti kas kokkuleppel muuta või siis tühistada, teatades sellest teisele poolele notariaalse teatega, siis ei teki probleeme siduvusega.

Pärast ühe abikaasa surma –
Vana seaduse kohaselt ühe abikaasa surma korral ei saanud üleelanud abikaasa oma surma korraks tehtud korraldusi enam muuta ega tühistada. See tulenes § 88 lg-st 2, kus tegelikult on reguleeritud abikaasade vastastikku testamenti kolmanda isiku kasuks. See piirang ei kehtinud aga siis, kui üleelanud abikaasa ei võtnud oma varemsurnud abikaasa pärandit vastu vastastikuse testamendi alusel.
Uues seaduses on lähtutud samast põhimõttest nagu vana seaduse § 88 lg 2, et kolmanda isiku kasuks tehtud testamenti ei saa üleelanud abikaasa muuta ega tühistada ning on toodud seadusesse sisse ka § 93 lg 2, mis ütleb, et pärast ühe abikaasa surma saab teine abikaasa § 89 lg 2 nimetatud vastastikuse testamendi tühistada üksnes sel juhul, kui ta loobub pärandist, mis talle vastastikuse testamendi alusel määrati.
Uus seadus § 93 lg 3 sätestab veel järgnevat- Kui abikaasad on vastastikuses testamendis määranud isiku, kellele läheb üle üleelanud abikaasa pärand või muu vastastikuse testamendi alusel saadu , ja see isik on pärandaja, tema abikaasa või pärandaja alaneja või üleneja sugulase vastu toime pannud kuriteo või on tahtlikult ja oluliselt rikkunud oma seadusest tulenevat pärandaja ülalpidamise kohustust, saab üleelanud abikaasa omapoolse korralduse tühistada ka pärast vastastikuse testamendi alusel saadu vastuvõtmist. Seega on toodud võimalus enda korralduste muutmiseks.
Eelnevast jutust tulenevalt võib olulisemaks erisuseks vastastikuste testamentide juures võrreldes tavaliste üksiktestamentidega nimetada üleelanud abikaasa seotust oma surma puhuks tehtud korraldusega pärast oma partneri surma (NB - seda juhul, kui üleelanud abikaasa võtab vastastikuse testamendi alusel pärandi vastu!!!) (PärS § 88 lg 2, uus 90 lg 2).
Vastastikune testament muutub siduvaks siis, kui üks abikaasadest ära sureb ning kui vastastikuse testamendiga oli kindlaks määratud ka isik, kellele läheb pärandvara üle pärast üleelanud abikaasa surma. Sellisel juhul ei ole PärS § 88 lg 2 (uus seadus 90 lg 2) kohaselt üleelanud abikaasal, kes taolise testamendi järgi on oma surnud abikaasa pärandi vastu võtnud, õigust seda abikaasade vastastikuse testamendi korraldust enam muuta ega oma surma korraks teistsuguseid korraldusi teha. Teiste sõnadega tähendab see seda, et üleelanud abikaasa testeerimisvabadus on piiratud, ta on seotud ühiselt kokkulepitud ja vastastikuses testamendis väljendunud viimse tahtega, ega saa enam üksi omal äranägemisel kokkulepitust taganeda .
Oluline on meelde jätta, et uues seaduses on § 93 lg 3 toodud sisse erand, et üleelanud abikaasa saab tühistada vastastikuse testamendi pärast vastastikuse testamendi alusel saadu vastuvõtmist, kui tegu on vastastikuse testamendiga kolmanda isiku kasuks ning see kolmas isik on pannud pärandaja alaneja või üleneja sugulase vastu toime kuriteo jm. Vanas seaduse kohaselt seda võimalust ei olnud.
Teatud piirides saab üleelanud abikaasale vastastikuses testamendis ette näha ka õiguse oma varemtehtud korraldusi muuta, kuid täielik vabadus ei ole siin võimalik, sest sellisel juhul puuduks ju korralduste vastastikune sõltuvus. Tüüpilisemad situatsioonid, millele saksa õiguskirjanduses viidatakse ja mille suhtes on soovitav vastastikust testamenti tehes eriregulatsioon ette näha, oleksid järgmised:
1) kui üleelanud abikaasa uuesti abiellub;
2) kui lapsed nõuavad esimesena surnud abikaasa pärandvarast endale sundosa.
Tänapäeval, mil inimeste keskmine eluiga järjest pikeneb, suureneb tõenäosus, et üks abikaasadest elab teisest palju kauem. Samas ei tähenda leseks jäämine enam sugugi aktiivsest elust tagasitõmbumist. Ühiskonna üldine aktiivne ellusuhtumine sunnib partneri kaotanud inimesi uusi plaane tegema ning oma elu teisiti korraldama. Sageli toovad sellised muutused kaasa vajaduse koostada uus, oma sisult abikaasade ühisest testamendist erinev testament. Sellises olukorras võib vastastikusest testamendist tulenev seotus oma surmapuhuste korraldustega kitsendada üleelanud abikaasa võimalusi oma elu korraldada. Seega on vastastikune testament oma siduvate korraldustega eo ipso problemaatiline, olles põhimõtteliselt vastuolus üldiselt kehtiva testeerimisvabadusega ning seega ka takistuseks üleelanud abikaasale oma edasise elu korraldamisel. Tegelikult ongi ta ju seotud just usalduse küsimusega. Vastastikuses sõltuvuses olevate korralduste idee on kaitsta abikaasade usku partneri lojaalsusesse.
44. Eraldamispõhimõte abikaasade vastastikuses testamendis
Kui pärast üleelanud abikaasa surma peab pärandvara kolmandale isikule üle minema esimesena surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus , on üleelanud abikaasal pärandi kasutamisel ja käsutamisel samad õigused kui eelpärijal, st ta on küll täisomanik, kuid tema õigused on pärimisseadusega piiratud (Vana PärS § 88 lg 4; Uus § 90 lg 4 ). See tähendab, et pärandvara tuleb vaadata eraldiseisva varana , see ei sula ühte üleelanud abikaasa muu varaga (seda nimetatakse saksa erialakirjanduses eralduspõhimõtteks). Sellisel juhul puudub kolmandal isikul esimesena surnud abikaasa järel sundosa saamise õigus, sest ta ei ole pärimiselt kõrvaldatud, vaid tema subjektiivse pärimisõiguse tekkimine esimesena surnud abikaasa pärandvara osas on määratud edasilükkava tingimusega , s. t. üleelanud abikaasa surma momendiga.
45. Ühtsuspõhimõte abikaasade vastastikuses testamendis
Kui abikaasade vastastikuses testamendis pole määratud, et pärand peab üle minema kolmandala isikule varem surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus, läheb pärand kolmandala isikule üle üleelanud abikaasa surma päeval olnud koosseisus (Vana PärS § 88 lg 3; uus § 90 lg 3) (seda nimetatakse saksa erialakirjanduses ühtsuspõhimõtteks). Seega on üleelanud abikaasa täisomanik ilma igasuguste piiranguteta ja ta võib pärandvara tarvitada oma äranägemise järgi, s.t. toimub pärandavara ja üleelanud abikaasa varade “ühtesulamine”. Kui selliselt teise abikaasa surma momendiks pärandvarast enam midagi alles ei ole, siis ei ole kolmandal isikul enam midagi pärida. Seega juhul, kui kolmandal isikul, kes on õigustatud üleelanud abikaasa järel pärima, on samal ajal õigus esimesena surnud abikaasa pärandvarast saada sundosa, siis võib ta seda nõuda kohe.
Eraldamispõhimõtte ja ühtsuspõhimõtte tagajärgedest:
Eraldamispõhimõte
Ühtsuspõhimõte
1. Üleelanud abikaasa on kui eelpärija, s.t. piiratud käsutusõigusega
1. Üleelanud abikaasa on täispärija ja tema suhtes ei kehti mingeid käsutuspiiranguid
2. Kolmas isik saab järelpärijaks üleelanud abikaasa surma momendist
2. Kolmas isik ei päri esimesena surnud abikaasa järel midagi; kolmas isik saab pärijaks vaid siis, kui ta elab üleelanud abikaasast kauem
3. Üleealanud abikaasa elu ajal kolmas isik:
omandab välise ja pärimisõigusliku ooteõiguse
ei omanda mingit õiguslikult kaitsud positsiooni
4. Üleelanud abikaasa surma korral võib kolmas isik:
ühe pärandi vastu võtta ja teisest loobuda
ühtse pärandi tervikuna vastu võtta või sellest loobuda
5. Kui kolmas isik on sundosa saama õigustatud, siis esimesena surnud abikaasa järel tal:
sundosaõigus puudub
sundosaõigus on olemas
VI teema. PÄRIMISLEPING
46. Pärimislepingu mõiste ja olemus
(III seminari ettekanded ja kaasused ; U. Liin. Pärimisõigus. Tln., 2005, lk 68-79, 104-107; kohtulahendid : TrtRKo II-2-425/98)31
Mõiste: PärS § 95 lg 1 järgi on pärimisleping pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu, samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest. Pärimislepingu põhiidee on korraldada vara saatus surma puhuks nii, et seda ei saaks enam niisama lihtsalt ümber muuta või tühistada nagu on see reegliks testamendi korral. Enamikel juhtudel seostatakse pärimisleping mõne teise pärimislepingut sõlmivate isikute vahelise siduva kokkuleppega. Selliseid pärimislepinguid nimetatakse ka tasulisteks pärimislepinguteks.
Olemus: Pärimisleping on kahepoolne õigustehing ehk leping, mis tähendab siduvat kokkulepet tulevase pärandaja ja ühe või mitme tema lepingupartneri vahel. Pärimislepingut sõlmides peab isik saama vabalt otsustada, mis ulatuses ja kuidas ta tahab korraldusi teha. Eksisteerima peab mõlema poole tahe lepingut sõlmida. Seega ei saa pärandaja pärimislepingut kellelegi peale suruda - pärandaja on siin sõltuvuses teise poole nõusolekust (vrd testament). Seda ka juhul, kui teine pool ei võta endale mingit omapoolset kohustust. Kusjuures, pärimislepingut tehes tuleb arvestada sundosa õigusega. Ka Saksa õiguse kohaselt ei saa pärimislepingus kogu ühise vara suhtes korraldusi teha, vaid maksimaalselt kolmele neljandikule. Pärimislepingu pärimisõiguslik olemus tähendab seda, et pärimisleping loob üksnes pärimisele kutsumise aluse. Lepingujärgne pärija võib pärandi avamise järel pärandist loobuda või selle inventuuriga vastu võtta, nii nagu testamendijärgne või seadusjärgne pärija. Pärimisõiguse spetsiifikat arvestades tuleb meeles pidada, et kui pärandajale antakse täielik vabadus oma surma puhuks tehtud korraldustest ühepoolselt taganeda, pole tegemist pärimislepingu, vaid testamendi või mõne muu tehinguga. Pärimisleping peab oma olemusest tulenevalt sisaldama vähemalt ühe lepingupoole ühte siduvat korraldust oma vara saatuse kohta oma surma puhuks.
Kohtuotsusest: Vastavalt PärS §-ile 95 lg 1 pärimislepinguga määratakse pärijaks teine lepingupool või muu isik. Antud juhul on pärimislepinguga määratud pärijaks teine lepingupool Merle Oinask. Kuna seaduse kohaselt pärimislepinguga ei ole ette nähtud määrata kindlaks vara koosseis, mis peab kuuluma pärandi koosseisu ja PärS § 96 lg 1 kohaselt ei või kitsendada pärandaja õigust vallata, kasutada ja käsutada oma vara, siis ei ole Elli Vähi poolt Senta Palumaale kinnistu kinkimine käsitletav pärimislepingu ühepoolse muutmise või lõpetamisena, mis on PärS § 95 lg 4 alusel keelatud. Õige on maakohtu seisukoht, et Elli Vähi, kinkides ära oma varast Jeedasküla kinnistu, ei tekitanud Merle Oinaskile sellega kahju ja ei sõlminud kinkelepingut kahju tekitamise eesmärgil.32 Kingitud vara väärtus iseenesest ei saa tõendada asjaolu, et kingitus tehti eesmärgiga tekitada kahju lepingujärgsele pärijale. Lepingujärgne pärija peab tõendama kahju olemasolu, kuid antud asjas ei ole see tõendatud.
47. Pärimislepingu kasutusala
(III seminari ettekanded ja kaasused; U. Liin. Pärimisõigus. Tln., 2005, lk 68-79, 104-107; kohtulahendid: TrtRKo II-2-425/98)
Oma siduvuse tõttu kasutatakse pärimislepingut harva (kui testamente aastas tuhandeid, siis pärimislepinguid mõnikümmend – Liini õpik andmeid, nüüd ilmselt rohkem), sest testamenti on kergem muuta, samuti tekitavat pärimisleping inimeste vahel lisapingeid. Muudes õiguskordades on pärimislepingud ka ebamoraalseks peetud, kuna lepitakse kokku millegi saamine ühe poole surma tõttu. Pärimislepingut tuleks kasutada siis, kui testamendiga soovitud eesmärki ei ole võimalik saavutada. Tavaline on pärija vastusooritus või kohustus, nt aitab pärandaja eluajal kinnistu eest hoolitseta või peab teda üleval.
48. Pärimislepingu vorm ja liigid
(III seminari ettekanded ja kaasused; U. Liin. Pärimisõigus. Tln., 2005, lk 68-79, 104-107; kohtulahendid: TrtRKo II-2-425/98)
Vorm: Pärimislepingu, samuti selle muutmise või lõpetamise kokkuleppe sõlmib pärandaja isiklikult. Pärimislepingu saab pärandajana sõlmida üksnes teovõimeline isik. Pärimisleping sõlmitakse (sh muudetakse, lõpetatakse) notariaalselt tõestatud vormis. Ühelt poolt täidab range vorminõue hoiatusfunktsiooni ning teiselt poolt tahab seadus saavutada sellega võimalikult suurt õiguskindlust ning vältida hilisemaid vaidlusi ning tülisid. Notariaalselt tõestatud testamendi eeliseks on see, et pärandaja viimne tahe on vähemalt formaalselt kindlalt kirja pandud. Oht, et pärandi avanemisel pärijate vahel protsessimiseks läheb, on seeläbi oluliselt väiksem. Notariaalselt tõestatud testamendi negatiivseks küljeks mõlema lepingupoole vaatepunktist on aga see, et notariaalseks tõestamiseks on vaja rohkem aega ja tekivad teatud lisakulud notari tasu näol. Eesti kehtiv õigus ei nõua pärimislepingu sõlmimisel seda, et kõik lepingupooled oleks üheaegselt kohal notariaalse tõestamise juures.
Liigid:

ühepoolsed/kahepoolsed33 (tegelikult ühekülgne/kahekülgne)
Ühepoolsed pärimislepingud on lepingud, milles teeb surma puhuks ühe või mitu korraldust ainult üks lepingu pool. Teine pool võtab avalduse vastu, et tekiks siduv toime või kohustub tegema soorituse pärandaja eluajal, näiteks maksma talle elatist. Kahepoolses pärimislepingus teevad surma puhuks lepingulisi korralduse mõlemad lepingupooled. Seega on mõlemad lepingupooled pärandajad. Oluline on märkida, et kahepoolset pärimislepingut on kerge segi ajada abikaasade vastastikuse testamendiga. Abikaasade vastastikuse testamendi puhul on tegemist ikkagi testamendipärase korraldusega ja vastavalt PärS § 93 lg-le 1 saab seda mõlema pärandaja eluajal ühepoolselt muuta. Teisalt - pärimislepingut saab PärS § 102 lg 1 alusel muuta ainult kokkuleppel.

positiivsed/negatiivsed
Oma olemuselt võib pärimisleping olla pärandvarale subjektiivset õigust loov, teisalt võib pärimislepinguga leppida kokku sootuks tulevasest pärandist loobumise. Reeglina pärandaja nimetab pärimislepingus oma varale või selle osale pärija või määrab kellegi mingi konkreetse pärandieseme annakuna. Sellist pärimislepingut nimetatakse positiivseks pärimislepinguks. Teisalt võib pärandaja sõlmida oma seaduse järgi pärima õigustatud abikaasa või sugulasega lepingu, millega nad loobuvad oma tulevastest pärimisõigusest. Seda nimetatakse negatiivseks pärimislepinguks. Eestis on sama instituut reguleeritud ühtsena – pärimislepingu instituut hõlmab endas nii positiivset kui negatiivset pärimislepingut. Seevastu Saksa õiguses on tegemist kahe eraldiseisva instituudiga.

tasulised/tasuta
Tasulise pärimislepingu puhul on pärandaja lepingukohustus ja teise poole lepingukohustus omavahel seotud: pärandaja teeb lepingujärgse korralduse seetõttu, et teine pool on teinud talle soorituse või on lepingus võtnud kohustuse teha sooritus, näiteks maksta elatist. Tasuta pärimislepingu alusel tekib kohustus pärandajal, kuid teisel lepingupoolel ei ole kohustust teha vastusooritus.
49. Pärimislepingu muutmine lõpetamine ja vaidlustamine
Pärimislepingu näol on tegemist siduva kokkuleppega pärimislepingut sõlmivate osapoolte vahel. Tulenevalt PärS § 95 lg 3, sõlmib pärandaja pärimislepingu, samuti selle muutmise või lõpetamise kokkuleppe isiklikult. Kehtivas PärS-s on sätestatud pärimislepingu tühistamise ja pärimislepingust taganemise kord (erinevus võrreldes 1997.a jõustunud PärS-st, sest seal oli eraldi §-s 102 sätestatud pärimislepingu ühepoolne muutmine või lõpetamine ning §
-s 103 pärimislepingu kehtetus).
Hetkel kehtiva PärS-i alusel (jõustunud 1.01.2009.a.):
Pärimislepingu tühistamine  Kuivõrd pärimislepingu näol on tegemist siduva kokkuleppega lepingupoolte vahel, siis ei saa pärandaja pärimislepingus tehtud korraldusi ühepoolselt muuta ega tühistada, sest see on lepingu kaudu seotud teise lepingupoole tahtega. Pärimislepingu tühistamine ja muutmine on võimalik vaid mõlema lepingupoole kokkuleppel  PärS § 102 lg 1 kohaselt võib pärimislepingu või selles sisalduva korralduse lepingupoolte eluajal tühistada lepingu sõlminud isikute vahelise notariaalselt tõestatud kokkuleppega või uue pärimislepinguga. Kui pärimislepingu sõlmimisel ilmnes asjaolu, mis annab vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele aluse pärimislepingu tühistamiseks, võib pärast pärandaja surma pärimislepingu tühistamist nõuda ka isik, kes oleks õigustatud pärima pärimislepingu või selles sisalduva kehtetuse korral (§ 102 lg 2). Pärimislepingu tühistamiseks tuleb esitada hagi kohtusse ühe aasta jooksul tühistamise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 30 aasta möödumisel pärandi avanemisest alates (§ 102 lg 3).
Pärimislepingust taganemine  PärS-s reguleerib seda § 103, mille lõikes 1 on loetletud juhud /tingimused, mil pärandaja pärimislepingust taganeda võib: 1) taganemisõigus on pärimislepinguga kokku lepitud; 2) õigustatud isik on pärandaja, tema abikaasa või pärandaja alaneja või üleneja sugulase vastu toime pannud kuriteo; 3) teine lepingupool rikub tahtlikult oma seadusest tulenevat pärandaja ülalpidamise kohustust; 4) pärimisleping on sõlmitud, pidades silmas käesoleva seaduse § 95 lõikes 2 nimetatud pärimislepingu pooleks oleva isiku kohustust, mis seisneb pärandajale tema eluajal korduvate kohustuste täitmises, eelkõige ülalpidamise tagamises, ning kohustatud isik rikub kohustust tahtlikult ja oluliselt (oluline on vahemärkusena märkida eelnimetatud p 1 juurde, et pärandajale ei tohi anda täielikku vabadust oma surma puhuks tehtud korraldustest ühepoolselt taganeda, sest siis ei ole tegemist enam pärimislepinguga, vaid testamendi või mõne muu tehinguga. Pärimisleping peab oma olemusest tulenevalt sisaldama ühe lepingupoole siduvat korraldust oma vara suhtes.) Pärimislepingust taganemine toimub teisele lepingupoolele notariaalselt tõestatud avalduse tegemisega. Juhul, kui pärandaja on piiratud teovõimega, ei vaja ta taganemiseks seadusliku esindaja nõusolekut (§ 103 lg 2). Kui pärimislepingus on korraldusi teinud mõlemad lepingupooled (vastastikune pärimisleping), muutub juhul, kui taganemisõigus on pärimislepinguga kokku lepitud, ühe lepingupoole taganemisel kogu leping kehtetuks, v.a juhul, kui saab eeldada lepingupoolte teistsugust tahet. Vastastikuse pärimislepingu korral lõpeb taganemisõigus teise lepingupoole surmaga. Pärast lepingupoole surma võib teine pärimislepingu pool omapoolse korralduse ühepoolselt tühistada üksnes juhul, kui ta loobub talle pärimislepinguga eraldatust
Võrdluses PärS-ga, mis jõustus 1.01.1997.a. võib välja tuua järgmist: Muudetud on kehtivas regulatsioonis § 102 sõnastust, mis nüüd (1.01.2009.a. jõustunud) redaktsiooni kohaselt reguleerib pärimislepingu tühistamist (1997.a kehtinud redaktsioon reguleeris pärimislepingu ühepoolset muutmist või lõpetamist). Paragrahv 103 on aga täielikult võrreldes 1997.a kehtinud redaktsiooniga ümber sõnastatud - § 103 reguleerib nüüd pärimislepingust taganemist, vana seadus aga pärimislepingu kehtetust. Nüüd aga lähemalt vanas PärS-s sätestatust:
Pärimislepingu ühepoolne muutmine või lõpetamine (§ 102)  pärimislepingut võis muuta või lõpetada reeglina vaid mõlema lepingupoole nõusolekul notariaalselt tõestatud kokkuleppega (§ 100 lg 2). Tulenevalt §-st 102 võis pärandaja pärimislepingut ühepoolselt notariaalse testamendiga muuta või selle lõpetada, kui isik, kelle kasuks pärimisleping on tehtud, on toime pannud kuriteo pärandaja või tema abikaasa või pärandaja alaneja või üleneja sugulase vastu. Oluline on märkida, et pärimislepingu ühepoolset muutmist või lõpetamist ei saa pärandaja nõuda hagi korras kohtu kaudu, sest hagimenetluse käigus ei saa kedagi süüdi mõista kuriteo toimepanemises. Pärimisleping loetakse muudetuks või lõpetatuks, kui teine lepingupool on kätte saanud notariaalses korras edastatud teate pärimislepingu muutmise või lõpetamise kohta.
Pärimislepingu kehtetus (§ 103)  PärS nägi ette järgnevad alused pärimislepingu kehtetuks tunnistamisel: a) Pärimisleping on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel (§ 103 lg 1); b) kui pärimislepinguga on ette nähtud, et isik, kelle kasuks on pärimislepingus tehtud korraldus, peab pärimislepingu kohaselt andma pärandajale ülalpidamist või tegema pärandaja kasuks teatud teo, kuid neid kohustusi ei täida, võib pärandaja nõuda kohustuste täitmist või pärimislepingu või selle osa kehtetuks tunnistamist (§ 103 lg 4); c) kui seadusjärgne pärija on pärimislepingu alusel pärimisest loobunud põhjusel, et ta pidi loobumise eest tasu saama, kuid seda ei saanud, siis on tal õigus nõuda pärimislepingu või selle osa kehtetuks tunnistamist (§ 103 lg 5); d) kui pärimislepingu järgne pärija või annakusaaja sureb enne pärandajat, jõudmata lepingust tulenevat kohustust olulisel määral täita, loetakse pärimisleping kehtetuks algusest peale (§ 103 lg 7).
1997.a redaktsiooni ja 2009.a jõustunud PärS redaktsiooni võrdlus  kui võrrelda kahte redaktsiooni sisuliselt, siis praegu kehtivas PärS-is (jõustunud 1.01.2009.a.) on pärimislepingu regulatsiooni oluliselt täpsustatud. Paragrahvis 95 on selgelt välja toodud, et pärimisleping on oma laadilt käsutustehing ning see, et pärimislepingus saab teha selliseid pärimisõiguslikke käsutusi nagu pärijaks nimetamine, annakus, sihtkäsundi või sihtmäärangu määramine (1997.a kehtinud redaktsioonis ei olnud seda määratletud). Samuti on praegu kehtivas PärS-is muudetud annaku kohta käivat regulatsiooni (§ 97) – laiendatud on testamendijärgse annaku täitmise kohalduvust ning samuti on lisatud abikaasale määratud annakut käsitlevad sätted. §-s 98 on tehtud samuti täpsustavaid sätteid – selgemini on näiteks välja toodud, et leping pärimisest loobumise kohta on pärimislepingu erivorm. Kui 1997.a kehtinud PärS redaktsioon nägi ette, et kui pärandaja alaneja või külgjoones sugulane loobub pärimisest ja sureb enne pärandajat, siis pärivad loobunu alanejad sugulased, siis uue kehtiva redaktsiooni kohaselt ei päri loobunu alanejad sugulased, kui just lepinguga ei ole teisiti määratud (§ 99).
VII teema. SURMA PUHUKS TEHTAVATE KORRALDUSTE SISU
50. Pärija ja annakusaaja eristamine
(Märkus: Vastatud üksnes olemuse järgi vahetegemine. Urve ütles, et teda ei huvita erinevused ning tagajärgede eristamine)
Pärija on kehtiva PärS § 130 lg 1 kohaselt pärandaja üldõigusjärglane, kellele lähevad pärandaja surma korral üle kõik pärandaja õigused ja kohustused. Seevastu kehtiva PärS § 56 lg 1 alusel on annakusaaja isik, keda testaator ei pea oma õigusjärglaseks ja kellele ta ei ole määranud mitte kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve.
Kui pärandajad saavad pärandist alati mingi kindla murdosa, siis annakusaaja saada kehtiva PärS § 56 lg 2 kohaselt kas asja, rahasumma , õiguse, nõue, kohustusest vabastamise või muu üleantava hüve.
Sama põhimõtte järgi toimus annakusaaja ja pärija eristamine ka eelmise Pärimisseaduse järgi.
51. Tingimuslik korraldus ja selle eristamine sihtkäsundist
(Märkus: Vastatud üksnes olemuse järgi vahetegemine. Urve ütles, et teda ei huvita erinevused ning tagajärgede eristamine)
Tingimusliku tehingu kohta käivad üldsätted on toodud TsÜS 6. peatükis. TsÜS § 102 kohaselt on tingimuslik tehing, mis on tehtud edasilükkava või äramuutva tingimusega. Tingimusega korralduse olemust käsitleb PärS § 35, mille kohaselt võib testaator testamendis pärija nimetada või annaku määrata edasilükkava tingimusega või tähtaja määramisega ning testamendis teha ka muid edasilükkava või äramuutva tingimusega või määratud tähtajaga korraldusi. Seega tingimusega korralduse korral saab isik pärijaks üksnes teatud tingimuse saabumisel või selle täitmisel.
Sihtkäsundi mõiste määratleb PärS § 73 lg 1: sihtkäsund on testaatori korraldus, millega ta testamendis või pärimislepingus paneb pärijale või annakusaajale (sihtkäsunditäitjad) kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele kohustusele vastavat õigust. Sihtkäsund on üks võimalus, kuidas pärandaja saab pärast surma osaleda oma vara korraldamises. Seega on sihtkäsund oma õiguslikult olemuselt pärijale või annakusaajale pandud kohustus ehk pärandvara kasutus- ja käsutusõiguse piirang. Sihtkäsundiga testaator kohustab pärija või annakusaaja teatud soorituseks.
Kui tingimusliku korraldusega pärandaja määrab, mis tingimusel saab pärija pärijaks, siis sihtkäsundiga määrab pärandaja pärijale kohustuse, mida pärija peab täitma.
Sama põhimõtte järgi toimus tingimusliku korralduse ja sihtkäsundi eristamine ka eelmise Pärimisseaduse järgi.
52. Sihtkäsund ja sihtmäärang
Sihtkäsund on üks võimalus, kuidas pärandaja saab pärast surma osaleda oma vara korraldamises. Sihtkäsundi mõiste määratleb PärS § 73 lg 1: sihtkäsund on testaatori korraldus, millega ta testamendis või pärimislepingus paneb pärijale või annakusaajale (sihtkäsunditäitjad) kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele kohustusele vastavat õigust. Kuna soodustatud isik puudub või ei ole tal nõudeõigust, siis sätestab PärS § 74 teatud isikutele õiguse esitada sooritushagi.
Sihtkäsund on nagu annaku määraminegi surma puhuks tehtud korraldus, millega pärandaja paneb pärijale või annakusaajale mingi kohustuse. Kui annaku puhul oli kohustuseks teisele isikule pärandvara arvel mõne materiaalse hüve andmine, siis sihtkäsundi puhul vara üleandmist ei ole. Sihtkäsundiga testaator kohustab pärija või annakusaaja teatud soorituseks.
Täpsemalt on sihtkäsundiga pandud kohustus seotud pärandvara arvel saadu kulutamisega või seisneb see mõne teo toimepanemises või teatavatest tegudest hoidumises. Pärandaja võib teha testamendis näiteks sihtkäsundi, millega määrab kuidas pärijad peavad korraldama matusetalituse või kas tema laip tuleb matta või tuhastada. Sihtkäsundiks on näiteks ka pärandaja surmapuhune korraldus pärijale või annakusaajale, kuidas nad peavad kujundama hauaplatsi, kes seda peab hooldama ja kui palju selleks igal aastal pärandvarast saadu arvel kulutama.
Tsiviilkoodeksis oli samuti reguleeritud üldkasuliku eesmärgiga tegude teostamine , mida on kirjanduss nimetatud sihtkäsundiks.
Sihtmäärangu mõiste määratleb PärS § 76 lg 1: sihtmäärang on testaatori korraldus, millega ta testamendis või pärimislepingus kohustab pärijat või annakusaajat kasutama pärandvara või annakut kindlal sihtotstarbel. Sihtmäärangu täitjaks võib olla juba eksisteeriv õigus- ja teovõimeline füüsiline isik või juriidiline isik või sihtmäärangu alusel loodav juriidiline isik. Kui sihtmäärangut ei täideta, võib kohus huvitatud isiku avalduse alusel määrata selle täitmiseks hooldaja, kellel on sihtmäärangu täitmiseks määratud vara suhtes testamenditäitja õigused ja kohustused.
Eelkõige määrab sihtmääranguga testaator pärandvara valitseja, kes on küll pärija või annakusaajaks, kuid kelle õigus pärandvara käsutada ja kasutada on piiratud vastava sihtotstarbega või kes on pandud sisuliselt testamenditäitja rolli.
53. Testamenditäitja
Pärandaja testamendis või pärimislepingus tehtud korralduste täitmine on kõigile pärandi vastu võtnud pärijatele ja annakusaajtele kohustuslik. Vahel aga soovitakse panna vastutus oma surma puhuks tehtud korralduste elluviimise eest ühele või mõnele konkreetsele pärijale või koguni pärijaks mitteolevale usaldusisikule. Sellist konkreetset isikut, kellele pärandaja teeb oma surma puhuks tehtava korraldusega ülesandeks tagada kogu testamendi täitmine, nimetatakse testamenditäitjaks.
Testamenditäitja määramise positiivsed küljed:

• sageli ei suuda pärijad omavahel pärandi jagamise osas kokku leppida ning sellisel juhul on testamenditäitja ülesandeks olla kaaspärijate vahel vahekohtunikuks;
  
• võib juhtuda, et mõni pärijatest on piiratud teovõimega või oma iseloomult mõjutatav ning siis on testamenditäitja nn lisagarantiiks, et kaitsta nõrgemal positsioonil oleva pärija huve.
  

Kui tekib kahtlus, kas pärandaja poolt soovitud isik testamenditäitja ameti vastu võtab või kas ta seda ametit on võimeline vastu võtma, siis võib nimetada nn tagavara- ehk asetestamenditäitja. Samuti võib nimetada testamenditäitjaks nimetada korraga mitu isikut.
Tsiviilkoodeksi kohaselt oli testamenditäitja nimetamiseks vajalik lisada testamendile tulevase testamenditäitja nõusolek.
VIII teema. PÄRANDI AVANEMINE JA PÄRANDI ÜLEMINEKU ÜLDPÕHIMÕTTED
54. Pärandi avanemise aeg ja koht
Hetkel kehtiv PärS (jõustunud 1.01.2009.a.)
§ 3. Pärandi avanemine
(1) Pärand avaneb isiku surma korral.
(2) Pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev.
(3) Pärandi avanemise koht on pärandaja viimane elukoht.
Pärandi avanemisega on seotud nii pärandi avanemise aeg kui ka pärandi avanemise koht. Pärandaja avanemise ajaks loetakse pärandaja surmapäev. Pärandaja surmaaega tõendatakse perekonnaseisuasutuse poolt välja antud surmatunnistusega, mis omakorda koostatakse siis, kui surnu kohta on koostatud surmaakt. Pärandi avanemise aeg on oluline eelkõige seettõttu, et: a) sellest ajast sõltub, millise seaduse järgi tuleb pärimine lahendada (enne 1997.a 1 jaanuari avanenud pärandit päritakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi sätete kohaselt); b) pärandi avanemise aja järgi määratakse kindlask nii pärandvara koosseis kui ka pärima õigustatud isikute ring; c) pärmisega seotud tähtaegade arvutamiseks.
Pärandi avanemise koht omab pärimise seisukohast tähtsust seetõttu, et: a) pärandi avanemise koha järgi määratakse kindlaks, milline notar või kohus on õigustatud läbi viima pärimise käiguga seotud toiminguid ; b) pärandi avanemise koha kohaliku omavalitsuse üksus on pärandaja seadusjärgseks pärijaks, kui ei ole ühtegi teist pärijat. Kui pärand on avanenud välisriigis ja pärimisele kohaldatakse Eesti õigust ning puuduvad seadusjärgsed pärijad, on nn viimaseks pärijaks. seadusjärgseks pärijaks Eesti Vabariik; c) pärandi avanemise koha kohaliku omavalitsuse üksus on pärijaks ka siis, kui testaator on teinud korralduse kasutada pärandit või selle osa hetegevuslikul otstarbel , tegemata täpsemat korraldust selle kohta, kelle ülesandeks sellise korralduse täitmine on (vt PärS § 33). Samuti on pärandaja viimase elukoha kohaliku omavalitsuse üksusel õigus nõuda, et täidetaks pärandaja poolt avalikes huvides tehtud sihtkäsundit (vt § 74 p 4 ).
 Varasema seaduse kohaselt oli täpsustatud, et pärijal tekib õigus pärandaja varale alles pärandi avanemisel. Samuti oli 1997.a jõustunud PärS sätestatud, et pärandaja viimase elukoha kohaliku omavalitsuse üksusel on õigus nõuda, et täidetaks pärandaja poolt üldistes huvides tehtud sihtmäärangut (vt § 77).
55. Pärandi omandamise erinevad süsteemid
Peamiselt on levinud kaks erinevat pärimissüsteemi: vastuvõtusüsteem ja loobumissüsteem. Kuni 1.01.2009.a, mil jõustus uus pärimisseadus, kehtis meil vastuvõtusüsteem (1997.a jõustunud PärS § 4, mille kohaselt pärimiseks peab pärija pärandi vastu võtma). Uue pärimisseadusega hakkas kehtima loobumissüsteem (PärS § 4 lg 1 kohaselt läheb pärand avanemisel pärijale üle ning lõike 2 kohaselt võib pärija pärandist käesolevas seaduses sätestatud korras loobuda).
Erinevad pärimissüsteemid:
 Vastuvõtusüsteem: annab võimaluse pärijale saada pärand selle vastuvõtmise teel, mis tähendab tagasiulatuva jõuga erilist ühepoolset tahteavaldust või õigustoimingut, millega pärija väljendab tahet pärand vastu võtta. Vastuvõtusüsteem põhineb nn erainitsiatiivil, mis tähendab seda, et pärandvarast huvitatud isikud peavad pärimise käigus olema ise aktiivsed. Klassikalises vastuvõtusüsteemis ei lange pärandi avanemise moment pärandi vastuvõtu momendiga ühte. Isiku surma korral ei lähe pärand pärijale automaatselt üle, vaid muutub nn pärandtomubks (hereditas iacens), mis läheb pärija omandisse alles pärast tema tahteavaldust pärandi vastuvõtuks. Seega on pärandi vastuvõtuks vaja nii pärandi avanemist kui ka pärija poolset tahtavaldust pärandi vastuvõtmiseks. Kui pärimisele kutsutud isik pärandi vastuvõtmiseks tahet ei avalda, kaotab ta õigused pärandile. Pärandi vastuvõtt võib toimuda nii tahteavalduse väljendamisega, kaudse tahteavalduse ehk tegudega (nn konkludentne ehk faktidel põhinev). 1997.a. kehtinud PärS andis ka vaikimisele pärandi vastuvõtu tähenduse. Nimelt sätestas § 117 lg 2: Pärija, kes pärandvara valdab, kasutab või käsutab, võib pärandist loobuda, esitades pärandist loobumise avalduse käesoleva seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal. § 118 sätestab vastuvõtmise või loobumise tähtaja kahest kuus kuni 10-aastani, kus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumise tähtaeg ei võinud olla lühem kui 2 kuud teate kättesaamisest või avaldamisest (§ 118 lg 1). Pärandit ei saa vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemist on möödunud 10 aastat ja keegi ei ole taotlenud selle tähtaja lühendamist (§ 118 lg 3).

• ka Eesti NSV Tsiviilkoodeksi kohaselt pidi pärija pärandi omandamiseks selle vastu võtma (§ 551 lg 1). Pärand loeti pärija poolt vastu võetuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valdama või valitsema või kui ta andis notariaalorganile avalduse teel teada oma tahtest pärand vastu võtta (pidi toimuma 6 kuu jooksul pärandi avanemisest).
  

 Loobumissüsteem: kui pärandi iseeneslik vastuvõtmise süsteem. Selle süsteemi puhul langeb pärandi avanemine kokku pärandi vastuvõtuga, st, et pärand kuulub juba selle avanemise momendist pärijale, sõltumata nende taheavaldusest või vastuvõtuaktist. Loobumissüsteemi puhul on oluline järgida pärandi loobumiseks sätestatud tähtaegu, sest tulenevalt hetkel kehtiva PärS §-st 118 lg 1, loetakse pärija pärandi vastu võtnuks, kui ta seaduses sätestatud tähtaja jooksul sellest ei loobu. § 119 lg 1 sätestab pärandist loobumise tähtaja: Pärandist loobumise tähtaeg on kolm kuud. Tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest. Erandlikel juhtudel võib notar loobumise tähtaja ennistada: § 119 lg 2: Notar võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaega pärima õigustatud isiku taotlusel pikendada või määrata uue tähtaja, kui pärima õigustatud isik on lasknud tähtaja mööda mõjuval põhjusel ja kui teised pärima õigustatud isikud sellele vastu ei vaidle. Vaidluse korral lahendab asja kohus.
Olemas on ka nn Inglise süsteem – pärand läheb üle vahendatult ja ajaliselt edasilükatuna ning seal tuntakse vaid rangelt piiratud vastutust. Selle süsteemi korral läheb pärandvara pärijatele ja annakusaajatele üle vahendusisiku, s.t pärandaja isikliku esindaja kaudu. Pärijad ja annakusaajad peavad ootama, kuni pärandvara valitsemise ja võlgade tasumise tulemusel selgub pärandi puhastulem, mis neile seejärel üle kantakse.
56. Pärandi hoiumeetmed ja nende rakendamise põhimõtted
Pärijateta pärandit pole Eesti PärS-i kohaselt olemas, samas võib pärandvara olla peale pärandaja surma siiski teatud aja ilma valitsejata. Hoiumeetmete rakendamine ongi vajalik eelkõige pärandvara säilimise tagamiseks, sest pärimise näol ei ole tegemist ühekordse aktiga, vaid pärimine on pikk protsess, mis võtab sageli üsna kaua aega ja siis on pärandvara säilimise tagamine oluline.
Hetkel kehtiva PärS § 110 kohaselt võib kohus pärandaja surma korral kohaldada pärandvara hoiumeetmeid, kui:
1) pärija ei ole teada;
2) pärija ei viibi pärandvara asukohas ;
3) ei ole teada, kas pärija on pärandi vastu võtnud;
4) pärija on piiratud teovõimega isik ja talle ei ole määratud eestkostjat;
5) esinevad muud seaduses sätestatud alused.
Pärandvara hoiumeetmetena on § 110 lõikes 2 nimetatud:
1) pärandvara valitsemise korraldamine;
2) tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagi tagamise abinõude rakendamine.
§ 111. Hoiumeetmete kohaldamine
(1) Pärandvara hoiumeetmeid võib kohaldada kuni pärandi vastuvõtmiseni pärijate poolt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(2) Kohus kohaldab pärandvara hoiumeetmeid omal algatusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(3) Kohus võib pärandvara hoiumeetmete kohaldamise otsustada ka pärandaja võlausaldaja, annakusaaja või muu pärandvara suhtes nõuet omava isiku taotlusel, kui hoiumeetmete kohaldamata jätmine võiks ohustada nimetatud isikule kuuluva nõude rahuldamist pärandvara arvel.
(4) Vaidluse korral, kes on pärija, võib kohus pärandvara hoiumeetmete kohaldamise otsustada ka pärimisõiguse tunnustamist nõudva isiku taotlusel.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud juhul võib hoiumeetmete kohaldamise otsustada ka pärast pärandi vastuvõtmist pärijate poolt, eelkõige juhul, kui pärija tegevus või varaline olukord võivad seada ohtu pärandvara säilimise ja nõuete rahuldamise pärandvara arvel.
Üldjuhul ongi pärandvara hoiumeetmete rakendamine vajalik siis, kui pärandvara uus omanik ei ole veel lõplikult selgunud , aga ka näiteks olukorras, kus potentsiaalseks pärijaks on alaealine või muul viisil piiratud teovõimega isik ja talle ei ole veel eestkostjat määratud. Samuti võib tekkida vajadus pärandile hooldaja määramiseks juhul, kui seadusjärgsed pärijad on vaidlustanud pärandaja testamendi, millega nad on pärimisest kõrvaldatud ja seega ei ole kuni vaidluse lahendamiseni kohtus teada, millisel alusel pärimine üldse toimub.
Pärandil lasuvate võlgade korral on pärandi hooldaja nimetamine nii võlausaldaja kui ka pärija huvides, Võlausaldaja huvides seetõttu, et hooldaja määramisel saab ta esitada oma nõude koheselt, sest pärandi hooldajal on seadusest tulenev kohustus (§ 112 lg 3 p 3) ja õigus täita pärandvara arvel pärandaja kohustused. Samas on vara hooldaja nimetamine ka pärija huvides, sest rahuldamata võlanõuete täitmisega viivitamisepuhul võib see endaga kaasa tuua suuri viiviseid või leppetrahve.
Tulenevalt § 112, mis käsitleb pärandvara valitsemist, nimetab kohus pärandvara hooldaja, kellele kohus võib anda korraldusi vara valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks. § 112 lg 2 kohaselt võib hooldajaks olla isik, kes saab pärandvara nõuetekohaselt valitseda ja kes on sobiv hooldaja kohustusi täitma. Kohus võib hooldaja, kes pärandvara nõuetekohaselt ei valitse, hooldaja kohustustest vabastada. § 112 lg 3 kohaselt on hooldaja kohustatud:
1) vara heaperemehelikult valitsema ning tagama selle säilimise; 2) andma pärandvara arvel ülalpidamist käesoleva seaduse §-s 132 nimetatud isikule; 3) täitma pärandvara arvel pärandvaraga seotud kohustused; 4) aru andma vara valitsemisest kohtule ja pärijatele; 5) võtma käesoleva seaduse § 111 lõikes 3 nimetatud juhul, samuti muul juhul, kui see on vajalik pärandvara säilimise tagamiseks, pärija või kolmanda isiku valduses oleva pärandvara oma valdusesse või tagama muul viisil selle eraldamise pärija varast. § 112 lg 4 alusel võib
hooldaja pärandvara käsutada üksnes oma kohustuste täitmiseks ja pärandvara valitsemisega seonduvate kulude katmiseks. Hooldajal ei ole õigust kohtu loata käsutada pärandvara hulka kuuluvat kinnisasja. Oluline on § 112 lg 5, mille kohaselt ei ole pärijal õigust käsutada pärandvara, mis on antud hooldaja valitseda. § 112 lg 7 sätestab, et kui pärija ei ole selgunud kuue kuu jooksul pärandi avanemisest arvates, samuti juhul, kui pärandi vastu võtnud pärija ei ole kuue kuu jooksul pärandi vastuvõtmisest arvates asunud pärandvara valitsema, võib pärandi hooldaja pärast inventuuri tegemist pärandvara müüa ning hoiustada pärandvara müügist saadu. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatut (seda sätet ei olnud 1997.a jõustunud PärS-s).
Pärandi hooldamine on tasuline tegevus (§ 114) ning kohtu poolt hooldaja nimetamisel tuleb kindlaks määrata ka hooldamise tasu suurus.
§ 113. Kohustuste täitmine pärandi hooldaja poolt (1) Kui on määratud pärandvara valitsemine, peab pärandi hooldaja pärast inventuuri tegemist rahuldama pärandvara nimekirja kantud nõuded, mille täitmise tähtpäev on saabunud. Nõuded, mille täitmise tähtpäev ei ole saabunud, võib hooldaja rahuldada üksnes pärija nõusolekul. Kui hooldaja esitatud nõude vaidlustab, otsustab nõude rahuldamise võlausaldaja hagiavalduse alusel kohus. (2) Kui hooldus on määratud vastavalt käesoleva seaduse § 111 lõikele 3, on hooldaja kohustatud pärast pärandvara nimekirja koostamist rahuldama pärandvara arvel kõik pärandvara nimekirja kantud nõuded käesoleva seaduse §-s 142 nimetatud järjekorras. Pärandvara ei või pärijale välja anda enne nõuete rahuldamist. Kui hooldaja või pärija esitatud nõude vaidlustab, otsustab nõude rahuldamise võlausaldaja hagiavalduse alusel kohus.
Kohus lõpetab pärandvara hoiumeetmed, kui on ära langenud hoiumeetme kohaldamise alused (sätestatud §-s 110 ja 111). Kohus lõpetab pärandvara valitsemise juhul, kui pärandvara ei ole piisav valitsemisega seotud kulutuste hüvitamiseks ja kohtu määratud tähtaja jooksul ei tasuta kohtu deposiiti summat, mis eelduslikult vastab valitsemise käigus tekkivatele kulutustele (§ 115) – see on 01.01.2009.a jõustunud PärS-s uus norm, varem kehtinud PärS-s oli analoogiline reegel üksnes pärandvara valitsemise lõpetamise suhtes § 112 lõikes 6.
 1997.a jõustunud PärS § 114 sätestas lisaks ka pärandvara eraldamise
Eestis varem kehtinud nõukogude õiguse kohaselt oli pärandi säilitamise tagamine mitte niivõrd kohtuvõimu, kui just notarite ja kohaliku haldusvõimu ülesanne (ENSV TsK § 560). Kohaliku võimu, st täitevkomiteede ülesanne võtta tarvitusele abinõud pärandvara hoidmiseks tulenes ENSV seaduse „Riiklikust notariaadist“ kolmandast peatükist „Pärandvara hoidmine ja tunnituste väljaandmine pärimisõiguse kohta“. Pärandvara hoiumeetmeid tuli rakendada kas avalduse alusel või omal algatusel ja seda siis, kui abinõud pärandvara hoidmiseks olid vajalikud pärijate, annakusaajate, kreeditoride või riigi huvides. Pärandi hoidmine toimus kas pärandi vastuvõtmiseni kõigi pärijate poolt, või kui see ei olnud nende poolt vastu võetud, siis ENSV TsK §- s551 kindlaksmääratud tähtaja jooksul.
IX teema. VIIMSE TAHTEAVALDUSE AVALIKUSTAMINE , TÕLGENDAMINE JA VAIDLUSTAMINE
57. Viimse tahteavalduse avalikustamine
Nii uue kui ka vana seaduse kohaselt tuleb testament ja pärimisleping peale pärandaja surma avalikustada, tegemaks kindlaks kellele ja mis ulatuses on pärandaja otsustanud midagi pärandada. Pärijate jaoks on viimse tahteavalduse avalikustamine oluline eeskätt seetõttu, et selle kaudu saab isik kindlasti teadlikuks pärandaja surmast, oma pärimisõigusest ning olenevalt õiguskorras kasutatavast süsteemist selle vastuvõtmise või sellest loobumise tähtajast, pärandist ilmajäetu on huvitatud aga oma õiguste kaitsmise võimalusest. Muuhulgas on viimse tahteavalduse avalikustamine tähtis ka annakusaaja, testamenditäitja ja loomulikult notari jaoks, kellel on keskne roll pärimismenetluse läbiviimisel Eestis.
Avalikustamise kord: pärimismenetluse algatamise teate saamisel määrab testamendi hoiule võtnud notar kõigepealt testamenti sisaldava ümbriku avamise aja ja koha ning saadab selle kohta teate pärimisasja menetlevale notarile. Notar avab ümbriku ühe kuu jooksul pärimismenetluse algatamise teate saamisest arvates. Pärimisasja menetlev notar saadab omakorda pärimismenetluse algatamise avalduse esitajale ja teadaolevatele pärijatele teate ümbriku avamise aja ja koha kohta. Vana määruse § 9 lg 2 näis olevat siiski laiem, kuna räägib lisaks teadaolevatele pärijatele ka teistele puudutatud isikutele teate saatmisest tahteavalduse avalikustamise aja ja koha kohta.
58. Viimse tahteavalduse tõlgendamise üldised ja spetsiifilised pärimisseadusest tulenevad põhimõtted
Kehtiva PärS-i § 28 kohaselt lähtutakse testamendi tõlgendamisel testaatori tegelikust tahtest, siis varemkehtinud seaduse kohaselt lähtutakse testamendi õlgendamisel selles kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, kui testaator ei ole neile andnud teist tähendust. Kehtiva PärS-i eelnõu seletuskirja kohaselt on testamendi puhul oluline just see, mida testaator on silmas pidanud ning seetõttu ei peeta vajalikuks mitte niivõrd grammatilisest tekstist või sõnade üldlevinud tähendusest lähtumist, vaid testaatori tegelikest soovidest ja motiividest lähtumist, isegi kui need ei kajastu koostatud viimse tahte avalduse tekstis. kehtiva pärimisseaduse kohaselt tuleb kogu testamenti tõlgendada lähtuvalt testaatori tegelikust tahtest, siis varemkehtinud PärS-i kohaselt tuli testaatori tahte vastavust tahteavalduses kirjapandule hakata analüüsima siis, kui grammatilise tõlgendamise pinnalt tekkis küsitavusi sõnade või väljendite kasutamise osas ning juhul kui testaator oli kirjalikke või teistele isikutele antud selgitusi teinud. Kehtiva PärS-i § 33 kohaselt kui testaator on testamendis teinud korralduse kasutada pärandit või selle osa heategevuseks, täpsustamata korraldust, eeldatakse, et korraldus on tehtud testaatori viimase elukoha kohaliku omavalitsusüksuse kasuks kohustusega kasutada pärandit või selle osa heategevuseks.
Tõlgendamisel võib kasutada ka tunnistajate ütlusi. Kui testamenditäitjad ei jõua testamendi tõlgendamises kokkuleppele, siis peab ametliku tõlgenduse andma kohus. Tõlgendamisel tuleb eelistada tõlgendust, mille puhul jääb testament kehtima võimalikult suures ulatuses. Kui pärandaja tahet ei ole võimalik tuvastada, tuleb sellist korraldust ignoreerida.
1997.a jõustunud pärimisseaduses oli põhjalik testamentide tõlgendamise regulatsioon.
§ 27. Testamendi tõlgendamine
(1) Testamendi tõlgendamisel lähtutakse selles kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, kui testaator ei ole neile andnud teist tähendust.
(2) Testamendis leiduvate segaste, kahemõtteliste või oskamatult sõnastatud väljendite tõlgendamisel arvestatakse testaatori kirjalikke või teistele isikutele antud selgitusi.
(3) Kui testamendi mõnda korraldust saab tõlgendada mitut moodi ning ei ole alust neist ühte eelistada, eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt testament jääb kehtima võimalikult suuremas ulatuses.
(4) Arusaamatu korraldus loetakse olematuks .
01.01.2009. jõustunud PärS testamendi tõlgendamist reguleerivad sätted on sarnased 1997.a PärS-i regulatsioonile. Erinevuseks on see, et hetkel kehtiva PärS § 28 sätestab Eestis esmakordselt expressis verbis, et testamendi tõlgendamisel lähtutakse testaatori tegelikust tahtest.
59. Viimse tahteavalduse vaidlustamine
Testament on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel, samuti kui testamendi kõik korraldused on arusaamatud, mõttetud või üksteisele vastukäivad. Testamendi või selle osa võib kohus tunnistada kehtetuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-des 92, 94, 96 ja 97 sätestatud alustel (eksimus, pettus, ähvardus või vägivald) ning üksnes pärast testaatori surma. Testamendi või selle osa kehtetuks tunnistamist võivad nõuda pärijad, annakusaajad ja teised huvitatud isikud pärandi vastuvõtmiseks sätestatud tähtaja jooksul.Testamendi tühistamiseks tuleb esitada hagi kohtusse. Testamendi tühistamise hagi võib esitada kohtusse ühe aasta jooksul tühistamise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 30 aasta möödumisel pärandi avanemisest arvates.
Pärimislepingu tühistamiseks tuleb esitada hagi kohtusse. Pärimislepingu tühistamise hagi võib esitada kohtusse ühe aasta jooksul tühistamise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 30 aasta möödumisel pärandi avanemisest arvates.
X teema. PÄRANDI VASTUVÕTT JA SELLEST LOOBUMINE
60. Pärimisvõime
Pärimisvõime on isiku võime pärida. Kõige üldisemalt võib öelda, et pärimisvõime on igal õigusvõimelisel isikul. Kui pärandajateks saavad olla vaid füüsilised isikud, siis pärijateks võivad olla ka juriidilised isikud. Eristatakse seadusjärgseid ja testamendijärgseid pärijaid. Seadusjärgseks pärijaks võib olla:
1) füüs isik, kes pärandaja surma ajal on elus või on eostatud enne pärandi avanemist ja sünnib hiljem elusana.
2) kohaliku omavalitsuse üksus või riik (kui ei ole teisi pärijaid).
Testamendi- ja pärimislepingu järgseks pärijaks võib olla:
1) füüsiline isik, kes on elus pärandi avanemise ajal või eostatud enne pärandi avanemist ja sünnib hiljem elusana või sünnib 20 aasta jooksul – siis on järelpärija (NB! vanas Pärsis oli see 30 aastat).
2) juriidiline isik, mis on olemas pärandi avanemise hetkel või sihtasutus, mis luuakse testamendi või pärimislepingu alusel, kui ta hiljem omandab juriidilise isiku õigused või pärandi avanemise ajaks veel asutamata juriidiline isik, kui see luuakse 20 (vanas 30) aasta jooksul – viimane siis jällegi järelpärijana.
Teatud juhtudel saab rääkida ka suhtelisest pärimisvõime puudumisest – pärimisvõime puudub testamendijärgsel pärimisel ja seda just selle konkreetse testamendi järgi, kui seaduses on nende isikute suhtes sätestatud testamendi järgi pärimisele keeld. § 23 lg 4: Tunnistajaks ei või olla isik, kelle enda või kelle üleneja või alaneja sugulase, venna või õe või nende alaneja sugulase või abikaasa või abikaasa üleneja või alaneja sugulase kasuks testament tehakse.
Vanas seaduses oli lisaks § 21 lg 5, mille järgi: Aseallakirjutajaks ei või olla notar, tema üleneja ega alaneja sugulane, notari abikaasa ega abikaasa üleneja või alaneja sugulane, samuti notaribüroo töötaja, kuid see on praegusest seadusest välja jäetud.
Seadusjärgselt on neil pärimisvõime olemas, st seaduse järgi võivad nad siiski sama pärandit pärida.
61. Pärimiskõlbmatuse alused ja pärimiskõlbmatuse tagajärjed
Pärimiskõlbmatu on isik, kes:
1) tahtlikult ja õigusvastaselt (NB! vanas seaduses teadvalt ja õigusvastaselt, sest teadmine ei tähenda veel alati tahtlust) põhjustas pärandaja surma või püüdis seda teha (vanas seaduses seda polnud! – tahetakse rõhutada ka süüteokatset); Vanas seaduses on lisaks pärijale nimetatud ka eelpärija, uuest on välja jäetud. Samas sisuliselt see asja ei muuda.
2) tahtlikult ja õigusvastaselt asetas pärandaja olukorda, milles viimane oli kuni oma surmani võimetu tegema või tühistama viimse tahte avaldust
3) sunni või pettusega takistas pärandajat tegemast või muutmast viimse tahte avaldust või samal viisil sundis teda viimse tahte avaldust tegema või tühistama, kui pärandajal ei olnud võimalik oma tegelikku viimset tahet väljendada;
4) tahtlikult ja õigusvastaselt kõrvaldas või hävitas testamendi või pärimislepingu, kui pärandajal ei olnud enam võimalik seda uuendada ;
5) võltsis pärandaja tehtud testamendi või pärimislepingu või selle osa.
Lapse seadusjärgseks pärijaks ei saa olla tema vanem, kellelt kohus on vanema õigused ära võtnud.
Neid sätteid kohaldatakse ka annakusaajate ja teiste isikute suhtes, kellel on õigus saada pärandist mingit kasu.
Pärimiskõlbmatuse tagajärjed
Kui pärija on pärimiskõlbmatu, on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärimiskõlbmatu isik oleks surnud enne pärandi avanemist.
Vaidluse korral võib kohus tunnistada isiku pärimiskõlbmatuks huvitatud isiku nõudel. Aegumistähtaeg on kuus kuud pärimiskõlbmatuse põhjustest teadasaamisest arvates, kuid mitte pikem kui kümme aastat pärandi avanemise päevast arvates.
62. Pärandi vastuvõtmise viisid ja kord
Vastuvõtu viisid sisustatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS)2 vastavate sätete kohaselt. TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. Lõige 3 annab konkludentse tahteavalduse definitsiooni – kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Seega – otsene, kaudne, vaikimine .
ENSV Tsiviilkoodeks: ENSV tsiviilkoodeksi5 (TsK) § 551 lg 1 kohaselt pidi pärija pärandi omandamiseks selle vastu võtma (kehtis vastuvõtusüsteem) Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt loeti pärija pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama, või kui ta andis nõusoleku pärandi avanemise koha notariaalorganile avalduse pärandi vastuvõtmise kohta. Nõusoleku all mõisteti nii pärandvara valitsema ja valdama asumist kui ka notariaalkontorile avalduse esitamist pärandvara vastuvõtu kohta. Seega oli seaduses reguleeritud pärandi vastuvõtmine nii otseselt kui ka kaudselt . Samas võib seaduse tekstist järeldada, et teatud juhtudel saab pärandi vastu võtta ka vaikimisega – nt kui laps jääb surnud vanemate majja elama. Seega on esindatud kõik kolm vastuvõtmise viisi.
1996. a pärimisseadus: Esikohale oli asetatud pärandi vastuvõtt otsese tahteavaldusega – tuli esitada avaldus, mille notar tõestas (kehtis vastuvõtusüsteem). Samas sai pärandi vastu võtta ka kaudselt – pärandvara (kas või osa sellest) valdama, kasutama ja käsutama asudes. Kohalviibiv pärija, kes kasutab, valdab ja käsutab pärandit juba pärandi avanemisest alates, sai pärandi ka vaikimisega vastu võtta. Seega jällegi kolm vastuvõtmise viisi.
Eesti kehtivas õiguses (1. jaanuarist 2009. a. jõustunud pärimisseaduses) on üle mindud loobumissüsteemile. Loobumissüsteemiga riikides seostab seadus pärima õigustatud isiku vaikimise reeglina vastuvõtutahtega. Kehtiva pärimisseaduse § 118 lg 1 kohaselt loetakse pärija pärandi vastu võtnuks, kui ta käesoleva seaduse §-s 119 sätestatud tähtaja jooksul pärandist ei loobu. Eeltoodu tähendab selgelt, et vastupidiselt vastuvõtusüsteemile peab loobumissüsteemi puhul selleks, et pärandit mitte vastu võtta, tegema otsese tahteavalduse notarile. Pärijal on võimalik alati vastavalt § 118 lg-le 2 enne §-s 119 nimetatud tähtaja möödumist teha pärimisasja lahendavale notarile pärandi vastuvõtmise avalduse, mille notar tõestab. Seega on võimalik ka loobumissüsteemi puhul antud pärijale võimalus pärand aktiivselt vastu võtta.
Kehtivast õigusest on kadunud võimalus pärandit vastu võtta seda valdama, kasutama ja käsutama asudes!
63. Pärandist loobumine
ENSV Tsiviilkoodeksis: Paragrahv 555 lg 1 sätestas, et seadus või testamendijärgsel pärijal on õigus kuue kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast pärandist loobuda. Pärandist loobumine ei pea olema tingimata aktiivne tegevus, loobumine võib seisneda ka tegevusetuses. Sellise olukorraga oleks tegemist juhul, kui pärija ei avalda vastuvõtmiseks ettenähtud tähtaja (6 kuud) jooksul soovi pärand vastu võtta. Pärandist loobumine on võimalik ainult pärast pärandi avanemist.
1996. a pärimisseaduses: Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuli vana PärS § 117 lg 1 kohaselt esitada §-s 118 sätestatud tähtaja jooksul notarile vastavasisuline avaldus. PärS § 118 lg 1 sätestas, et notar võib pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teadaande Ametlikes Teadaannetes. PärS § 118 lg 4 kohaselt ei olnud võimalik pärandit vastu võtta ega sellest loobuda, kui surnuks tunnistamise kohtuotsuse jõustumisest oli möödunud 10 aastat. Kui pärima õigustatud isik ei olnud seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal pärandvara valdama, kasutama või käsutama asunud ega pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise avaldust esitanud, oli tal õiguse pärandile kaotanud ning tema pärandiosa jagatakse pärandi vastu võtnud pärijate vahel juurdekasvuõiguse alusel. Pärandist loobuda ei olnud seadusjärgse pärimise korral võimalik riigil või kohaliku omavalitsuse üksusel vastavalt §-le 124. Pärandist loobumise soovi puhul on oluline jälgida ka §-s 126 sätestatut, mille kohaselt ei loetud annakust loobumist pärandist loobumiseks.
Uus seadus: PärS § 118 lg 1 kohaselt loetakse isik pärandi vastuvõtnuks, kui ta ei loobu pärandist §-s 119 sätestatud tähtaja jooksul. Siinkohal teeb olulise erandi § 118 lg 2, mille kohaselt võib pärima õigustatud isik teha sõltumata lg-s 1 sätestatust notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks enne §-s 119 sätestatud tähtaja möödumist. Kehtiva seaduse § 120 on sisult täpselt sama, mis varasema seaduse § 119, reguleerides olukorda, kus pärima õigustatud isik sureb enne, kui jõuab pärandi vastu võtta. Olulise muudatuse toob kaasa § 125 lg 3, mis sätestab, et kui pärija ei ole teada ega teata endast ühe kuu jooksul pärija väljaselgitamise üleskutsemenetluses üleskutse avaldamisest arvates või kui endast teatanud isik ei suuda ühe kuu jooksul üleskutsemenetluse tähtpäeva möödumisest arvates oma pärimisõigust tõendada, eeldatakse, et seadusjärgne pärija on pärandi avanemise koha kohalik omavalitsusüksus või pärimisseaduse §-s 18 nimetatud juhul riik.
Pärandist loobumise tähtaja sätestab PärS 119 lg 1, mille kohaselt on pärandist loobumise tähtaeg kolm kuud. Tähtaeg hakkab kulgema hetkest, mil pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest.
Suureks erinevuseks võrreldes vana pärimisseadusega on aegumistähtaeg. Vana PärS § 118 lg 3 kohaselt oli seatud pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise maksimaalseks tähtajaks 10 aastat. Kehtivas seaduses enam sellist tähtaega sätestatud ei ole, kuid teadupärast tuleb sellises olukorras aegumistähtaja leidmiseks pöörduda tsiviilseadustiku üldosa seaduse poole (edaspidi TsÜS), mille § 155 lg 1 sätestab, et omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega ei ole uue seaduse vastuvõtmine tegelikkuses seda probleemi lahendanud.
Kohtulahendid:
RKTKo 13.06.2008 nr 3-2-1-53-08
Pooled vaidlevad selle üle, kas testamendi tühisuse tuvastamiseks PärS § 93 ja TsÜS § 13 lg 1 alusel peab hageja olema pärandi PärS §-s 117 sätestatud korras vastu võtnud.
12. Testament on PärS § 93 järgi tühine mh tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel. TsÜS § 13 lg 1 järgi on tühine tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega on otsusevõimetu isiku tehtud testament tühine ja sellel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi.
13. Pärimisseadus ei sätesta otseselt isikute ringi, kes saavad testamendi tühisuse tuvastamiseks kohtu poole pöörduda, ega näe ette eraldi tähtaega, mille jooksul saab testamendi tühisust tuvastada. Üksnes juhuks, kui soovitakse testament eksimuse, pettuse, ähvarduse, vägivalla või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu kehtetuks tunnistada, näeb pärimisseadus otseselt ette selleks nõudeõigust omavate isikute ringi ja nõude esitamiseks tähtaja. PärS § 94 lg 2 järgi võivad testamendi või selle osa kehtetuks tunnistamist nõuda pärijad, annakusaajad ja teised huvitatud isikud pärandi vastuvõtmiseks sätestatud tähtaja jooksul. See säte ei puuduta aga juhtumeid, mil testament on tühine.
14. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei saa testamendi tühisuse tuvastamiseks siiski igaüks ning piiramata aja jooksul kohtusse pöörduda. Kohus menetleb TsMS § 3 lg 1 järgi tsiviilasja juhul, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Praeguses asjas pöördus hageja kohtusse tuvastushagiga testamendi tühisuse kindlakstegemiseks. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks juhul, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Seega võib isik pöörduda kohtusse, et kaitsta oma seadusest või testamendist tulenevat pärimisõigust, mille väidetavalt tühine testament välistab.
Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on pärandaja poeg, s.o tema seadusjärgne pärija. Samuti ei vaielda selle üle, et pärandaja oli teinud 1993. aastal hageja kasuks testamendi. Seega on hagejal 2002. aasta testamendi tühisuse korral õigus pärida pärandaja vara ja on ilmne tema õiguslik huvi testamendi tühisuse tuvastamiseks.
15. Pärimiseks peab pärija PärS § 4 järgi pärandi vastu võtma. Viidatud sättest tulenevalt on pärandi vastuvõtmine vajalik pärimiseks, mitte aga testamendi tühisuse tuvastamiseks. Seega ei tule praegusel juhul testamendi tühisuse tuvastamise menetluses kontrollida asjaolu, kas testamendi vaidlustanud isik on pärandi vastu võtnud. Piisab , kui isikul on õiguslik huvi testamendi tühisuse tuvastamiseks ja tal on testamendi tühisuse korral põhimõtteliselt võimalik pärida.
Ühelgi juhul ei saa pärandit PärS § 118 lg 3 järgi enam vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemisest on möödunud 10 aastat. Seega kaotab pärija õiguse pärandile, kui ta ei ole pärandit 10 aasta jooksul pärandi avanemisest vastu võtnud. Sellisel juhul ei ole tal enam õiguslikku huvi testamendi tühisuse tuvastamiseks.
Pärandi avanemise aeg on PärS § 3 lg 2 järgi pärandaja surmapäev. Praeguses asjas on tuvastatud, et testaator suri 3. jaanuaril 2003. Hagi esitati 24. mail 2004. Seega ei ole hageja kaotanud õiguslikku huvi testamendi tühisuse tuvastamiseks.
Eeltoodud põhjendustel on väär ringkonnakohtu seisukoht, et hageja peab testamendi tühisuse tuvastamiseks olema pärandi vastu võtnud. Seetõttu puudub ka vajadus saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks ja asi tuleb saata samale ringkonnakohtule asja sisuliseks lahendamiseks.
16. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et juhul kui kohus tuvastab 2002. a testamendi tühisuse ja kostjal, kelle kasuks testament tehti, puudub pärimisõigus ning seaduse või testamendi alusel ei ole muu pärima õigustatud isik pärandit vastu võtnud, ei ole hagejale vaja pärandi vastuvõtmise tähtaega ennistada. Sellisel juhul peab hageja PärS § 118 lg 3 järgi võtma pärandi vastu 10 aasta jooksul alates pärandi avanemisest. Notari antud pärandi vastuvõtmise tähtajal ei ole sellisel juhul testamendi tühisuse tõttu õiguslikku tähendust ja hageja suhtes kehtib pärandi vastuvõtmise üldine tähtaeg (vt ka Riigikohtu 18. detsembrist 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-07, p 14).
Juhul kui pärandi vastuvõtmiseks tähtaja ennistamine on vajalik, sest pärandi on vastu võtnud muu pärimiseks õigustatud isik, võib testamendi tühisuse tuvastamine olla mõjuvaks põhjuseks hagejale pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks PärS § 118 lg 2¹ p-de 1 või 2 alusel.
RKTKo 18.12.2007 nr 3-2-1-125-07
Kohtud on tuvastanud ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:
1) O. J ja H. J abiellusid 22. augustil 1964. a;
2) H. J ostis vaidlusaluse korteri 23. detsembril 1998. a ja see muutus korteriomandiks 29. mail 2003. a;
3) H. J suri 19. jaanuaril 2004. a, H. J vara päris tema abikaasa O. J;
4) O. J suri 11. juulil 2004. a;
5) 19. juulil 2005. a esitas kostja notarile avalduse H. ja O. J pärandvara vastuvõtmiseks;
6) 26. juulil 2005. a avaldas notar Ametlikes Teadaannetes pärimisteate, milles andis kahekuulise tähtaja O. J ja H. J pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise avalduse esitamiseks;
7) 12. oktoobril 2005. a andis notar kostjale välja pärimistunnistuse H. ja O. J pärandvara kohta;
8) 7. novembril 2005. a kanti kostja Valjala vallas Kallemäe külas asuva Õpetajate maja korteri x korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse;
9) 15. mail 2006. a esitas E. K notarile avalduse, millega loobus O. J pärandist;
10) 15. mail 2006. a esitas hageja notarile avalduse O. J pärandvara vastuvõtmiseks;
11) A. J ja M. J lapsed on E. K (J) ja F. J, O. J on F. J ja S. J poeg.
11. Hageja esitas hagi pärimisõiguse tunnustamiseks, pärandvara väljaandmiseks ja kostja kohustamiseks anda nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks. Hageja tugines kostja poolt pärandvara vastuvõtmise tühisusele. Kohtud jätsid hagi rahuldamata PärS § 117 lg 4 alusel. TsMS § 688 lg 2 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega.
PärS § 9 kohaselt on pärimise aluseks kas seadus või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis või pärimislepingus. PärS § 115 lg-st 1 tuleneb pärija õigus pärand vastu võtta või sellest loobuda. Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb pärimisseaduse §-s 118 sätestatud tähtajal esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus, mille notar tõestab (PärS § 117 lg 1). Kui pärija ei ole esitanud PärS § 117 lg-s 1 nimetatud avaldust ega avaldust pärandist loobumise kohta, kuid on asunud PärS §-s 118 sätestatud tähtaja jooksul pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, loetakse ta PärS § 117 lg 3 järgi pärandi vastuvõtnuks. Pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise üldiseks tähtajaks on 10 aastat (PärS § 118 lg 3). Pärimisseaduse kohaselt võib notar üldist pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise tähtaega lühendada. Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks võib notar PärS § 118 lg 1 kohaselt anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teadaande ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud.
12. Kostja esitas H. ja O. J pärandvara vastuvõtmiseks notarile avalduse 19. juulil 2005. a ja notar andis pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks kahekuulise tähtaja. Seejärel andis notar 12. oktoobril 2005. a kostjale pärimistunnistuse H. ja O. J pärandi kohta (tlk-d 7-8). Kohtud on tuvastanud ja seda ei vaidlusta ka kostja (vt käesoleva otsuse p 10), et kostja ei ole O. J pärija. Samas pärimisasjas on notar vastu võtnud E. K ja M. H 15. mail 2006. a, s.o pärast notari antud kahekuulist tähtaega esitatud avaldused pärandist loobumiseks (tlk 11) ja hageja avalduse pärandi vastuvõtmiseks (tlk 10).
13. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud on PärS § 117 lg-t 4 kohaldanud vääralt ja andnud seetõttu ebaõige õigusliku hinnangu ka tuvastatud asjaoludele. PärS § 117 lg 4 kohaselt, kui pärima õigustatud isik ei ole PärS §-s 118 sätestatud tähtajal pärandvara valdama, kasutama või käsutama asunud ega pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise avaldust esitanud, on ta õiguse pärandile kaotanud ning tema pärandiosa jagatakse pärandi vastu võtnud pärijate vahel juurdekasvuõiguse alusel (PärS §-d 127-129). PärS § 117 lg 4 ei takista praegusel juhul hageja emal pärandist loobuda ega hagejal teostada oma õigust pärida. Kolleegiumi arvates on PärS § 117 lg 4 eesmärgiks kaitsta neid pärijaid, kes on pärandi vastu võtnud tähtaegselt, sh notari antud lühendatud tähtaja jooksul. Selle sätte eesmärgiks ei ole ilma jätta pärandist pärijat ega kaitsta kohaliku omavalitsuse seadusjärgset pärimisõigust PärS § 18 järgi või pärimiseks õigustamata isikut. Seega ei ole kostja isik, kelle õigusi saaks PärS § 117 lg 4 alusel kaitsta. Kohalikul omavalitsusel on PärS § 18 kohaselt seadusjärgne pärimisõigus üksnes siis, kui ei ole teisi pärijaid.
14. Kuigi E. K esitas pärandist loobumise avalduse ja hageja esitas avalduse pärandi vastuvõtmiseks notarile pärast PärS § 118 lg 1 alusel antud tähtaja möödumist, ei ole hageja õigust pärandile kaotanud. Pärandi vastuvõtnud pärijaid, keda kaitsta PärS § 117 lg 4 alusel, pole tuvastatud. Järelikult kehtis E. K ja hageja jaoks pärandvara vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks PärS § 118 lg 3 sätestatud üldine tähtaeg, mida nad on järginud.
Seega on väär ringkonnakohtu seisukoht, et E. K peab pärimisõiguse teostamiseks esitama notarile või kohtule tähtaja ennistamise avalduse pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks. Kuna E. K on pärandist loobunud, siis PärS § 115 lg 2 teise lause kohaselt ei saa ta pärast pärandist loobumist seda enam vastu võtta.
Kolleegium märgib, et O. J teiste, pärandvara PärS § 118 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul vastuvõtnud pärijate olemasolul saaksid E. K ja hageja oma pärimisõigust teostada tõesti vaid siis, kui nad taotleksid pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks antud tähtaja ennistamist PärS § 118 lg 21 alusel.
15. Kolleegium möönab, et hageja võib olla O. J vara pärima õigustatud isik, kuid kohtud ei ole nimetatud asjaolu tuvastanud. Kuna hagi on esitatud hageja pärimisõiguse tunnustamiseks, tuleb kohtul nimetatud hagi aluseks oleva asjaolu kohta võtta seisukoht. Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 4 ja 5 puudub Riigikohtul pädevus hagi aluseks olevaid asjaolusid ise tuvastada, mistõttu tuleb asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
16. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada tegelik O. J pärandi pärimisõiguslik olukord. PärS § 123 lg 1 kohaselt, kui pärima õigustatud isik on pärandist loobunud, on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärandist loobunu oleks surnud enne pärandi avanemist. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt peab lõikes 1 nimetatud isik pärandi vastu võtma või sellest loobuma sama tähtaja jooksul, kui selleks oli õigus loobunul. Kolleegium on 8. veebruari 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05 märkinud, et pärimistunnistuse olemasolu või puudumine iseenesest pärimisõigust ei mõjuta. PärS § 1401 lg 2 järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Kui kohus tuvastab, et hageja on O. J pärija, s.o tema pärimisõiguse, asendab kohtuotsus pärimistunnistust.
17. Kui hageja on O. J vara pärija, siis on hagejal õigus ka O. J pärandvara kostja valdusest PärS § 139 lg 1 alusel välja nõuda. Asja materjalidest nähtub, et O. J pärandvara hulka kuulub ka korteriomand (registriosa nr xxxxxxx), mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud kostja (lk 19).
18. Kui omanikuks on kinnistusraamatu järgi isik, kes pole pärija ja omanik, siis on kinnistusraamatu kanne ebaõige. Kuna kohtud on tuvastanud, et kostja ei ole O. J pärija, on õige ringkonnakohtu seisukoht, et kostjale on pärimistunnistus välja antud valesti. Kui kostja on kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna sisse kantud selle pärimistunnistuse alusel, on ebaõige ka kinnistusraamatu kanne kostja kui korteriomandi omaniku kohta.
Isik, kelle õigusi on ebaõige kandega rikutud, võib asjaõigusseaduse § 65 lg 1 kohaselt nõuda ebaõige kande muutmist. Kande muutmiseks on vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigusi parandamine puudutab. Kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohaselt asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. Kui hageja on pärija, siis saab nõude lahendamisel kohaldada kehtiva TsÜS § 68 lg-t 5 (vt ka Riigikohtu 25. november 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-04). Seega saaks hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooniga lugeda kostja omanikukande muutmisega nõustunuks.
RKTKo 1.12.2005 nr 3-2-1-130-05
Kohtud on õigesti leidnud, et asja lahendamisel tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid. Pärimisseaduse (PärS) § 164 lg 1 kohaselt kohaldatakse pärimisseaduse sätteid pärandi suhtes, mis on avanenud pärast 1996. a 31. detsembrit. Kohtud on tuvastanud, et A.  Kombe pärand avanes 17. oktoobril 1991. a ja U. Kombe pärand avanes 11. augustil 1994. a.
10. Hagejad on rajanud oma haginõude põhiväite nõudeõiguse pärimise osas sellele, et kuna U. Kombe elas tagastatavas majas kuni oma surmani, saab ta lugeda pärandi vastuvõtnuks vara valdama asumisega. Sama kehtib hagejate väitel O. Kombe ja M. Kombe kohta, kes omakorda võtsid vastu U. Kombe pärandi vara valdamise teel, sest elasid U. Kombega koos.
Kohtud on seda väidet analüüsides leidnud, et TsK § 551 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ei ole nõudeõiguse pärimine võimalik nõude objektiks oleva asja valdama või valitsema asumisega, vaid see saab nõude mittemateriaalse iseloomu tõttu toimuda üksnes pärandi vastuvõtmise avalduse esitamisega notarile. Kohtud on tuvastanud, et U. Kombe ei teinud seaduses ettenähtud kuuekuulise tähtaja jooksul ega ka hiljem seadusekohast toimingut A. Kombe pärandiosa vastuvõtmiseks.
11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu lõppjäreldusega, kuid peab vajalikuks märkida, et põhimõtteliselt on võimalik nõudeõigust pärida ka notarile avaldust esitamata.
Tsiviilkoodeksi § 551 lg 2 esimese lause kohaselt loetakse pärija pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama või kui ta andis pärandi avanemise koha notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Sama lõike teise lause kohaselt loetakse pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija kogu pärandvara vastuvõtnuks, ükskõik kus see ka ei asu.
Kolleegium arvates sai nõudeõiguse pärandvarana vastu võtta lisaks notarile avalduse tegemisega ka TsK § 551 lg 2 teises lauses sätestatud viisil. Selleks on vaja tuvastada, et pärija on asunud valitsema või valdama mõnd pärandvarasse kuulunud asja (kehalist eset). Lisaks on vaja tuvastada, et pärijal on olemas ka tahe pärandvara vastu võtta (vt ka otsuse p 12). Kui kohus eelnevad asjaolud tuvastab, saab ta pärija lugeda kogu pärandvara, sh ka pärandvara hulka kuuluva nõudeõiguse vastuvõtnuks. Riigikohus on oma 8. detsembri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-141-03 (RT III 2004, 1, 7) leidnud, et ei ole oluline, kui suur osa pärandist on valduse teostamisega vastu võetud. Nimetatud otsus on küll tehtud PärS § 121 lg 2 kohta, kuid samale järeldusele saab kolleegiumi arvates jõuda ka TsK § 551 lg 2 järgi.
Hagejad ei ole aga väitnud ega kohtud ei ole ka tuvastanud, et U. Kombe oleks asunud valdama või valitsema mõnda A. Kombe pärandvarasse kuulunud asja.
12. Nõudeõiguse pärandvarana vastuvõtmist ei saa kolleegiumi arvates välistada ka elamu valdamise kaudu, mille suhtes on esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlus . Nõudeõigus on sellistel juhtudel suunatud just selle elamu tagasisaamisele, mida pärija valdab, s.t nõudeõiguse asemele astub vara tagastamise korral sama elamu. Lisaks veel tagastamata elamu valdamisele on vaja aga tuvastada ka pärija tahe pärandvara vastu võtta. Põhiseaduse § 32 kohaselt on pärimisõigus tagatud, mis tähendab muu hulgas ka seda, et kedagi ei tohi sundida tema tahte vastaselt pärandit vastu võtma. Tahte olulisust ja selle väljendamise vajalikkust on rõhutatud ka Riigikohtu viidatud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-141-03.
Kohtud ei ole tuvastanud, et U. Kombe oleks elamus elamisega väljendanud tahet võtta vastu A. Kombe pärandvara hulka kuulunud nõudeõigus selle elamu mõttelise osa tagastamisele.
13. Kassatsioonkaebuses viidatud TsK § 536 lg-t 4 ei saa asja lahendamisel kohaldada, kuna selle normi eeldused ei ole täidetud. Normi kohaldamiseks oleks pidanud U. Kombe olema A. Kombe pärandi avanemise ajaks surnud, kuid U. Kombe suri hiljem kui A. Kombe.
Samuti ei saa kohaldada TsK 553 lg-t 2. Seda sätet saab kohaldada ainult koostoimes sama paragrahvi esimese lõikega, mille kohaselt kui pärija suri pärast pärandi avanemist, jõudmata seda vastu võtta, läheb temale kuuluva pärandiosa vastuvõtmise õigus üle tema pärijatele (nn transmissioon ). Tsiviilkoodeksi § 553 mõte oli suunatud nende juhtude reguleerimisele, mil pärimisele kutsutud isik sureb vahetult pärast pärandi avanemist (kuue kuu jooksul, arvestades TsK § 551 lg-s 3 sätestatud kuuekuulist tähtaega pärandi vastuvõtmiseks) ning seetõttu ei jõua pärandit vastu võtta. Kohtute tuvastatud asjaoludest nähtub, et U. Kombe suri peaaegu kolm aastat pärast A. Kombe surma. Asjast ei nähtu, et U. Kombe oleks TsK § 552 järgi taotlenud pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamist. Eeltoodust erinevale järeldusele ei võimalda jõuda ka kassaatori viidatud Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 17. Lisaks kehtib p 17 kassaatori viidatud redaktsioonis alles 30. jaanuarist 1998. a ning seda ei saa juba seetõttu kohaldada.
14. Ebaõige on kassaatori väide, et U. Kombe ei saanud avaldust nõudeõiguse pärimiseks esitada, kuna nõudeõigus tekkis alles pärast U. Kombe surma vara tagastamise korralduse alusel. Nõudeõigus omandireformi õigustatud subjektidele tekkis omandireformi aluste seaduse jõustumisega 20. juunil 1991. a ning oli sellisena (nõudeõigusena) ka pärandatav.
RKTKo 8.12.2003 nr 3-2-1-141-03
20. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et PärS § 118 ei anna aluseid pärandi vastuvõtmiseks. Pärandi vastuvõtmise kord on sätestatud PärS §-s 117. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja võttis isa pärandi vastu pärandi osa valdama ja kasutama asumisega, kuid viitas PärS § 117 lg 3 asemel ekslikult PärS § 118 lg-le 3. See ei anna aga alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest on selgelt näha, et ringkonnakohus pidas silmas just PärS § 117 lg 3 kohaldamist. Ringkonnakohus leidis õigesti, et pärandvara osa suurus, mida pärija valdama asus, ei ole oluline. See seisukoht on kooskõlas PärS § 121 lg-ga 2, mille kohaselt, kui pärija on pärandi vastuvõtmiseks asunud valdama, kasutama või käsutama kas või osa pärandvarast, loetakse, et ta on kogu pärandi vastu võtnud.
21. Kassatsioonkaebuses on kostja asunud seisukohale, et ta võttis vastu kogu tema valduses olnud pärandi, sh ka hageja nimetatud esemed, ning omandas need pärimise teel. Seetõttu ei saanud hageja asuda neid esemeid valdama ega kasutama kui pärandvara PärS § 117 lg 3 tähenduses.
22. Kolleegium leiab, et see kostja seisukoht on väär ega tulene seadusest. Kassaatori käsitluse järgi saaksid PärS § 117 lg 3 mõttes pärandvara valdama, kasutama või käsutama asuda põhimõtteliselt ainult need pärijad, kelle valduses on pärandvara pärandi avanemise hetkel või kellel oli võimalik pärandvara valdus saada ilma teiste pärijate vahenduseta. Kui nõustuda kostja seisukohaga, siis ei saaks pärida need pärijad, kes ei valda pärandvara pärandi avanemise hetkel näiteks seetõttu, et nad ei ela koos pärandajaga või seetõttu, et pärandajaga koos elav(ad) pärija(d) on juba pärandvara valdama, kasutama või käsutama asunud. Sealjuures ei omaks tähtsust see, kas pärija on pärandi vastuvõtmiseks notarile avalduse esitanud või mitte.
23. Kolleegiumi on seisukohal, et PärS § 117 lg 3 eesmärk on laiem - anda võimalus pärida pärandvara või selle osa valdamisele, kasutamisele või käsutamisele asumisega nii pärandajaga koos elanud pärijatele kui ka nendele pärijatele, kes pärandi avanemise hetkel pärandajaga koos ei elanud ega esitanud pärandi vastuvõtmiseks kirjalikku avaldust. Seega võib pärija võtta pärandi vastu ka siis, kui asub pärandvara või selle osa valdama näiteks sel viisil, et pärandajaga koos elanud pärija annab talle üle pärandisse kuuluva vara. Kuid seejuures peab tema tahe pärandvara osa just pärijana vallata olema väljendatud PärS §-s 118 sätestatud tähtaja jooksul. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja on menetluse vältel kinnitanud asjaolu, et hageja on isa vara pärida soovinud ning teinud kostjale pärandi vastuvõtmiseks ettenähtud tähtaja jooksul erinevaid ettepanekuid pärandvara jagamise osas. Sellest tegi ringkonnakohus õige järelduse, et hageja on kostjaga suheldes käitunud pärijana. See ei ole oluline, kellele pärija pärandi vastuvõtmise tahet väljendab.
RKTKo 21.02.2003 nr 3-2-1-12-03
12. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega -kohustustusi. PärS § 1401 2. lõike järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Samas jõudis ringkonnakohus eksiarvamusele, et hageja ei ole oma õiguslikku huvi pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise suhtes tõendanud ning seetõttu ei oma tähtsust asja sisu kohta esitatud hageja argumendid.
Hageja on oma õiguslikku huvi pärimistunnistuse, mille notar andis riigile PärS §-de 168 ja § 18 alusel, kehtetuse vastu põhjendanud sellega, et ta on M. Kallase pärija. Selle asjaolu üle vaidlust pole. Riik ei ole hageja pärijaks olekut vaidlustanud, vaid on väitnud, et riigi pärimisõigus tulenes 30. septembri 1998. a Lääne Maakohtu otsusest . Maakohus leidis, et see kohtuotsus on asjas oluline tõend, kuid ei tunnista riiki M. Kallase seadusjärgseks pärijaks. Sellest lähtuvalt on asjakohane kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jättis hinnangu andmata riigi poolt PärS §-de 168 ja 18 väidetavale rikkumisele ning analüüsimata hageja esitatud tõendid.
Kui pärand on avanenud enne 1997. aasta 1. jaanuari ning seaduse- ega testamendijärgseid pärijaid ei ole või ükski pärija ei ole pärandit vastu võtnud ja pärandvara ei ole riigile üle läinud, kuulub vastavalt pärimisseaduse rakendussätete osas olevale §-le 168 kohaldamisele PärS § 18. Riik kostjana ei ole väitnud ega kohus tuvastanud, et enne 1. jaanuari 1997. a oleks M. Kallase pärandvara riigile üle läinud. Seega tuleb asjas kohaldada PärS § 168. Selle paragrahvi järgi on sama seaduse § 18 kohaldamise eelduseks , et pärandajal ei ole seadus- ega testamendijärgseid pärijaid või ükski pärija ei ole pärandit vastu võtnud. Riik on PärS § 18 järgi seadusjärgne pärija siis, kui pärand on avanenud välismaal ja kui ei ole teisi pärijaid. Ei vaielda selle üle, et hageja on oma ema pärija. Riik saaks olla M. Kallase seadusjärgne pärija ainult siis, kui üksi pärija ei oleks pärandit vastu võtnud.
13. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut hageja kirjale, mille ta vastu võttis, ega analüüsinud hageja esindaja esitatud tõendeid. Ringkonnakohus nõustus samas maakohtu järeldusega, et hageja ei ole tõendanud, et ta võttis M. Kallase pärandi vastu pärandi avanemise kohas.
14. Kolleegium leiab, et kohtud on rikkunud TsMS § 171 lg-t 1, mille kohaselt kohtunik tagab protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. Maakohus tühistas 2. augustil 2001. a hageja esindaja volitused esindada hagejat kohtus esindaja asjatundmatuse ja juriidilise küündimatuse tõttu. Maakohtu istungil 6. märtsil 2002. a, vahetult enne asja läbivaatamise lõpetamist esitas riik kostjana esmakordselt vastuväite, et hageja ei ole esitanud dokumenti selle kohta, mis vara Rootsis päriti, kes olid pärijad ning kuidas päriti. Samal kohtuistungil leidis hageja uus esindaja (maakohtu toimiku lk 127), kes ei olnud advokaat ega kutseline õigusnõustaja, et kuna riik ei soovi tõendeid Rootsis pärandvara vastuvõtmise kohta, siis ta neid ei esita. Seejärel läks kohus kohe nõu pidama. TsMS § 91 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võib kohus teha pooltele ja teistele protsessiosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. TsMS § 90 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla ka poole seletus. Kuna kostja esitas asja kohta vastuväite vahetult enne asja arutamise lõpetamist, siis tuli kohtul kogu kujunenud olukorda arvestades anda hagejale võimalus selle väite ümberlükkamiseks, et tagada TsMS § 171 lg 1 kohaselt asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimalus. Hageja ei ela Eestis. Tegemist on õigusega, mis hagejal väidetavalt aastakümnete eest tekkis. Hageja ise ei viibinud kohtuistungitel.
15. Kolleegium märgib, et ENSV territooriumil 1960. aastal kehtinud VNFSV tsiviilkoodeksi § 11 määratles isiku elukohaks tema alalise tegevuse või tema vara asupaiga. Sama koodeksi § 429 sisaldas mõistet "pärandi avanemise kohas viibiv pärija" ja § 430 "pärandi asukohas mitteviibiv pärija". Võttes arvesse sama koodeksi § 435 kommentaare (VNFSV KohtuRK käskk. 1937. a nr 47), mõeldi pärandi asukohas mitteviibiva pärija all pärandi avanemise kohas mitteviibivat pärijat. M. Kallase pärandi avanemise koht asus Rootsi Kuningriigis. Osundatud koodeks ei kehtestanud ehitise pärandvarana vastuvõtmisele erisätteid. Ehitist ei ole tunnistatud ka vaibevaraks (§ 433). VNFSV TsK ei kehtestanud pärimistunnistuse väljaandmise lõpptähtaega.
ENSV territooriumil 1.  maist 1962. a kehtestatud NSV Liidu ja liiduvabariikide tsiviilseadusandluse alused sätestasid normid välismaalaste õigusvõime ja välisriikide tsiviilseaduste kohaldamiseks. Aluste § 121 järgi oli pärandi avanemise kohaks pärandaja viimane alaline elukohta ja § 127 järgi määrati pärimissuhted kindlaks selle maa seaduse järgi, kus oli pärandaja viimane alaline elukoht. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 30. septembri 1964. a seadlus "Eesti NSV tsiviilkoodeksi ja tsiviilprotsessi koodeksi ellurakendamise korra kohta" p 15 järgi kohaldati "Eesti NSV tsiviilkoodeksi" §-e 531-565 ka enne "Eesti NSV tsiviilkoodeksi" kehtestamist avanenud päranditele, mis ei ole ühegi pärija poolt vastu võetud ega ka pärimisõiguse järgi riigi omandusse üle läinud enne 1. jaanuari 1965. a.
NSV Liidu Ülemkohtu pleenumi määrus nr 6 1. juulist 1966. a "Kohtupraktikast pärimisasjades" selgitas kohtutele p 7 alapunktis a, et pärandvara osa faktilisele valdamisele asumist käsitletakse kui kogu pärandi vastuvõtmist, millest see ka ei koosneks ja kus see ka ei asuks.
RKTKo 30.01.1997 nr 3-2-1-12-97
Küllike Moori ja Urmas Reidla esindaja vandeadvokaat Mare Lusti kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10.  oktoobri 1996. a. otsuse Aivi Paavo hagis Küllike Moori ja Urmas Reidla vastu isaduse fakti tuvastamiseks, pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ja pärandvara jagamiseks.
27. novembril 1992. a. suri Madis Reidla, kelle seadusjärgseteks pärijateks on tema lahutatud abielust sündinud lapsed Küllike Moor ja Urmas Reidla.
Aivi Paavo hagi alusel tuvastas Tallinna Linnakohus, et A. Paavo põlvneb M. Reidlast. Kohus tunnistas kehtetuks M. Reidla pärandvara kohta 28. mail 1993. a. kostjatele väljaantud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistused.
Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt tuvastab kohus perekonnaseaduse (PkS) § 42 lg 2 järgi põlvnemise isast asjaolude alusel, mis võimaldavad meest lapse isaks pidada. Kohus on tõendeid kogumis hinnanud ja põhjendanud seisukohta, et hageja ema ja pärandaja vahel oli kooselu, sealhulgas ka hageja eostamise perioodil. M. Reidla võttis osa lapse kasvatamisest ja tunnistas isadust hageja suhtes. Samuti on kohus põhjendatult arvestanud, et hageja sünni registreerimisel tema ema kandis sünniakti lapse isa ees- ja isanime, mis langesid kokku pärandaja omadega.
Apellatsioonikohus leidis, et hageja avaldas TsK § 551 lg 2 järgi soovi pärandit vastu võtta, kuna pöördus enne kuue kuu möödumist pärandaja surmast isaduse tuvastamise ja pärandvara jagamise nõudega kohtusse.
Kuivõrd linnakohus tuvastas, et õigeaegselt hagi esitanu kuulub kõrvuti kostjatega samuti M. Reidla pärijate hulka, on põhjendatud ka hageja õigusi rikkuvate pärimisõiguse tunnistuste kehtetuks tunnistamine.
Kassatsioonkaebuses palus kostjate esindaja ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kaebuses leiti, et kohus ei saa viidata kandele sünniaktis kui tõendile, mis kinnitab pärandaja isadust lapse suhtes, kuna perekonnaseadusest tulenevalt selline kanne ei tõenda lapse põlvnemist isast. Apellatsioonikohus tuginedes ebaõigesti TsK §-le 551 lg 2 luges pärandi hageja poolt vastuvõetuks, kuna ta pöördus enne kuue kuu möödumist pärandaja surmast isaduse tuvastamise ja pärandvara jagamise nõudega kohtusse.
Vastustaja ei ole seisukohta kaebuse suhtes esitanud.
Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS § 347 p. 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.
Kassatsioonkaebuses leiti põhjendatult, et kannet sünniaktis ei saa käsitleda tõendina, mis kinnitab pärandaja isadust lapse suhtes. Väljaspool abielu sündinud lapse isa nime kohta kande tegemist reguleerib PkS § 43, mille lõige 1 sätestab, et ema nõudel kantakse lapse sünniakti isa perekonnanimena ema perekonnanimi , isa eesnimena aga nimi ema ütluste kohaselt. Nimetatud paragrahvi 3. lõike kohaselt ei tõenda sel alusel tehtud isa nime kanne lapse põlvnemist isast.
Apellatsioonikohus on ebaõigesti tõlgendanud TsK §-i 551 lg 2, asudes seisukohale, et kuna hageja pöördus enne kuue kuu möödumist pärandaja surmast isaduse tuvastamise ja pärandvara jagamise nõudega kohtusse, siis on ta avaldanud soovi pärand vastu võtta. TsK § 551 lg 2 näeb ette kaks võimalust pärandi vastuvõtmiseks: pärija asub vara faktiliselt valdama või valitsema, või annab pärandi avanemise kohta notarile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks.
Enne 1997. a. 1. jaanuari avanenud pärandit päritakse pärimisseaduse rakendussätete §-st 164 lg 2 tulenevalt ENSV tsiviilkoodeksi sätete kohaselt, kui rakendussätetest ei tulene teisiti. 27. novembril 1992. a., mil Madis Reidla suri, reguleeris pärandi vastuvõtmist TsK § 551.
Apellatsioonikohus ei lähtunud seadusest, kui leidis, et pärija tuleb lugeda pärandi vastuvõtnuks ka siis, kui ta pöördus enne kuue kuu möödumist pärandaja surmast isaduse tuvastamise ja pärandvara jagamise nõudega kohtusse, avaldades nii soovi pärand vastu võtta.
Kolleegium on seisukohal, et kohtul ei ole õigust luua täiendavaid pärandi vastuvõtmise aluseid, lisaks seaduses sätestatuile, kui sellist õigust kohtule seadusega ette nähtud ei ole.
RKTKo 28.11.1996 3-2-3-32-96
Tallinna Linnavaraameti kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tallinna Linnakohtu 8. veebruari 1994. a. otsuse ja 17. veebruari 1994. a. täiendava otsuse Helle Porgandi avalduses juriidilise fakti tuvastamiseks.
Tallinna Linnakohtu 8. veebuari 1994. a. otsusega tuvastati juriidiline fakt, et Loviise Seppel võttis üle pärast oma abikaasa Karl Seppeli surma 2. aprillil 1940. a. Tallinnas Lääne tee 3 (end. Lääne tee 244) asuva krundi ja elamu omandiõiguse. Avalduse sellise fakti tuvastamiseks esitas Helle Porgand, kellele Loviise Seppel oli vanatädi.
Kohtuvigade parandamise avalduses palus Tallinna Linnavaraamet linnakohtu otsuse tühistada, kuna kohus on kohtuotsuse tegemisel kohaldanud vääralt kohtuotsuse aluseks olevat materiaalõiguse normi ning rikkunud oluliselt protsessiõigusnormi, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi . Tallinna Linnavaraamet leidis, et kohtuotsus on tehtud linnavaraameti suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt asja arutamisele ei kutsutud. Kohus jättis tähelepanuta, et pärand avanes 2. aprillil 1940. a., mil abikaasadevahelisi abielu- ja pärimissuhteid reguleeris Balti Eraseadus. Nimetatud seaduse §-de 1709-1739 kohaselt omandas lastega naislesk kinnisasjast pärandvara suhtes eluaegse valitsemisõiguse, mitte aga omandiõiguse.
Vastustaja H. Porgand leidis, et linnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.
Kolleegium leidis, et linnakohtu otsus tuleb tühistada protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu.
TsKS § 254 lg. 2 kohaselt vaatab kohus erimenetluse asju läbi avaldaja, teiste huvitatud isikute ja riigi ning kohaliku omavalitsuse täitevvõimuorgani osavõtul. Linnakohtule esitatud avalduse kohaselt vajas avaldaja juriidilise fakti tuvastamist selleks, et esitada varade tagastamise avaldus linnavaraametile. Linnakohtule esitatud ja Tallinna Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonile adresseeritud avalduses, on isikuna, kellel on ka õigus vaidlusalusele varale, märgitud Tiia Kask .
TsKS § 25 lg. 1 kohaselt kutsutakse protsessiosalised kohtusse kutsega. Kätteantud kutse teatis tagastatakse kohtule (TsKS § 27 lg.1). Linnakohtu toimikus ei ole kohtuistungile kutsutute nimekirja ega adressaatidele kutsete kätteandmise teatiseid. Toimikus ei ole ka telefonogrammi teksti, mis kinnitaks protsessiosaliste kohtusse kutsumist (TsKS § 25 lg. 4). Kohus rikkus tsiviilkohtupidamisele esitatud nõudeid, jättes kohtuistungile kutsumata nii linnavaraameti esindaja kui ka teised asjast huvitatud isikud. TsKS § 318 lg. 1 p. 2 kohaselt on protsessinormide oluline rikkumine igal juhul aluseks esimese astme kohtuotsuse tühistamisele, kui kohtuotsus on tehtud isikute suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt asja arutamisele ei kutsutud.
TsKS § 170 lg. 1 kohaselt uurib kohus tõendeid vahetult, sealhulgas kuulab ära protsessiosaliste seletused . TsKS § 34 lg. 1 kohaselt esimese astme kohtuistung protokollitakse. TsKS § 79 lg. 2 ja 3 kohaselt ajab kohtusjuriidilise isiku asja selle juht või tema esindaja, kes tegutseb volituse piires, mis temale seaduse või põhikirjaga on antud. Juht, kes ajab asja kohtus, esitab kohtule dokumendi, mis tõendab tema volitusi. TsKS § 172 kohaselt kontrollib kohus asjaosaliste kohalolekut ja teeb kindlaks, kes kutsututest on kohale ilmunud, kas puudujad teavad kohtuistungist ja millised andmed on nende ilmumata jäämise kohta. Kohus teeb kindlaks kohalolijate isikusamasuse ja esindajate volitused.
Linnakohus jättis igasuguse tähelepanuta kõik eeltoodud seadusesätted ja on kohtuistungi protokolli kandnud lause: "Kohus kuulas ära linnavaraameti juhataja pr. Reidi, kes ei oma vastuväiteid; esindajat pole võimalik saata." Kohus rikkus oluliselt protsessiõiguse norme. Kuna istungile linnavaraameti esindajat ei kutsutud ja teda seal ka ei olnud, siis ta ei saanud asja kohta midagi ütelda. Kohus rikkus kohtulike tõendite vahetu uurimise printsiipi, mis tähendab seda, et protsessiosalised kuulatakse ära vahetult kohtuistungil ja ei kuskil mujal. Toimikus ei ole esindaja volitusi tõendavat dokumenti ega ole teada, kes oli pr. Reidi. Kohtul polnud võimalik kontrollida esindaja isikusamasust ega volitusi.
TsKS § 255 lg. 1 ja 2 p. 6 kohaselt tuvastab kohus juriidilisi fakte, millest sõltub isiku isikliku või varalise õiguse tekkimine, muutumine või lõppemine, kui seaduses ei ole ettenähtud teistsugust korda nende tuvastamiseks. TsÜS § 58 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja -kohustused seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, samuti õigusvastastest tegudest. TsKS § 254 lg. 3 kohaselt, kui erimenetluses tekib õiguslik vaidlus, mis kuulub kohtu pädevusse, jätab kohus avalduse läbi vaatamata ja selgitab huvitatud isikule õigust esitada hagi üldistel alustel.
Kohus jättis andmata juriidilise hinnangu, milline seadus näeb ette vara omandiõiguse ülevõtmise kui sündmuse, tehingu või muu õigustoimingu, mis ülevõtjale tekitaks varalise õiguse. Kui sellist seadust olemas ei ole, siis ei ole vara omandiõiguse ülevõtmine juriidiline fakt TsKS § 255 tähenduses. Kohus jättis tähelepanuta, et H. Porgandi avalduses kohtule räägitakse pärandvarast ja selle kasutama asumisest pärast Karl Seppeli surma, kuid neid suhteid ei reguleerita TsKS §-ga 255. Selleks on pärimisõiguse normid, millede alusel õiguslik vaidlus lahendatakse hagimenetluses.
XI teema. SUNDOSAÕIGUS
64. Sundosaõiguse erinevad süsteemid

• Minimaalse osa pärija süsteem
  

Minimaalse osa pärija süsteem ehk materiaalne sundpärimisõigus tähendab, et sundosa saamiseks õigustatud isikul on õigus nõuda enda tunnistamist pärijaks. Sundosa saama õigustatud isik loetakse pärandvara kaasomanikuks. 1996. aasta PärS lähtus minimaalse osa pärija süsteemist. Selle süsteemi kohaselt saab sundosa saama õigustatud isikust pärija, õigemini kaaspärija testamendijärgse või siis vastavalt lepingujärgse pärija kõrval, ja temale mineva sundosa suuruse võrra väheneb vastavalt ka pärandaja tahte kohaselt nimetatud pärijate pärandiosa suurus. Seega tähendab sundosa pärimine minimaalse osa märijate süsteemis õiguslikus mõttes ühtlasi ka testamendi- või lepingujärgsele pärijale määratud pärandiosa vähendamise nõuet.

• Võlaõigusliku nõudeõiguse põhine sundpärimise süsteem
  

Niinimetatud võlaõigusliku nõudeõiguse põhises sundpärimise süsteemis tähendab sundosa võlaõiguslikku nõuet pärijate vastu teatud rahasumma maksmiseks. Sellest süsteemist lähtub kehtiv PärS, mille kohaselt pärandaja poolt testamendi või pärimislepinguga pärandist ilma jäetud, kuid sundosa saama õigustatud isikul on õigus testamendi või pärimislepingu järgselt pärijalt nõuda mitte enam kaaspärija positsiooni, vaid oma seadusega ettenähtud minimaalse pärandiosa väärtuse hüvitamist rahas. Selline süsteem soosib testeerimisvabadust rohkem kui minimaalse osa pärija süsteem. Sundosal kui nõudeõigusel on erialakirjanduses toodud negatiivse küljena välja seda, et sundosa saaja on sellisel juhul pärijaga võrreldes tunduvalt paremas positsioonis. Ta ei pea tegelema pärandi võlausaldajatega, samuti ei pea ta tegelema pärandi valitsemise ülesannetega ega otsima pärandiesemetele parimat ostjat, selleks et maksta võlgasid või sundosa täitmiseks vajalikku raha saada.

• Inglise süsteem
  

Inglise õiguses ei tunta otseselt sundosa instituuti. Samas on ka seal üritatatud leida lahendust olukorrale, kus pärandaja ei ole oma lähedaste eest hoolt kandnud. Seega võib Inglise süsteemi käsitleda tinglikult eraldi sundosa süsteemina. Inglise õiguse sundpärimise süsteemile on iseloomulik, et kohus otsustab igal üksikjuhtumil lähtuvalt asjaoludest pärandvara arvel eraldatava finantstoetuse liigi ja suuruse. Inglise õiguses annab kohus toetuse väljamõistmisel enamasti korralduse perioodiliste maksete tegemiseks. Kohus võib taotlejale ka eraldada pärandvarast teatud summa ühekordse maksena, anda õiguse nõuda teatud pärandiesemete omandi üleandmist või kasutusõigust. Kuivõrd Inglise õiguses otsustab kohus finantstoetuse taotluse rahuldamise pärast kaasuse asjaolude igakülgset hindamist, näib olevat igati loomulik, et kohtu pädevusse kuulub ka küsimus, millisel kujul ja mis ulatuses finantstoetust eraldada. Sellest tuleneb, et testeerimisvabadus on kaitstud küllalt kõrgel määral.
65. Sundosa saama õigustatud isikud
Kehtiv õigus
PärS § 104 lg-st 1 tulenevalt on sundosa pärijateks seaduse järgi pärima õigustatud pärandaja alaneja sugulane, tema vanemad või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus ning kelle pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral.
PärS § 104 lg 1 kohaselt tekib õigus sundosale nendel isikutel, kes oleksid õigustatud seaduse järgi pärima, kui pärandaja ei oleks teinud viimse tahte avaldust. PärS § 11 lg 1 kohaselt on seadusjärgsed pärijad pärandaja abikaasa ja pärimisseaduses nimetatud sugulased. PärS §-st 12 tulenevalt pärivad pärandaja sugulased kolmes järjekorras – teise järjekorra pärijad pärivad, kui esimese järjekorra pärijaid ei ole, ning kolmanda järjekorra pärijad pärivad, kui esimese ja teise järjekorra pärijaid ei ole. Seega tuleb esmalt selgeks teha, milline on konkreetsel juhul seaduse järgi pärima õigustatud isikute ring ning kellel neist on pärimise järjekorrast tulenevalt õigus pärida. Oluline on ka see, et mitte kõigil seadusjärgsetel pärijatel ei teki õigust sundosale – nimetatud õigus võib olla üksnes pärandaja alanejatel sugulastel, vanematel ning abikaasal.
Pärandaja alanejad sugulased pärivad seaduse järgi esimeses järjekorras (PärS § 13 lg 1). Alanejateks sugulasteks on pärandaja lapsed, lapselapsed ja nende järeltulijad. Seejuures ei tee kehtiv perekonnaseadus (PKS) vahet, kas laps on sündinud abielust või mitte – tal on oma vanemate suhtes samad õigused ja kohustused kui abielust sündinud lastel (PKS § 45). Samamoodi on sundosa pärimise õigus ka lapsendatutel (PKS § 86 lg 1).
Pärandaja vanemad kuuluvad PärS § 14 lg 1 kohaselt teise järjekorra seadusjärgsete pärijate ringi, kellel on õigus pärida, kui esimese järjekorra seadusjärgseid pärijaid ei ole. Seega välistavad pärandaja alanejad sugulased pärandaja vanemate sundosaõiguse (PärS § 12 lg 2).
Seadusjärgne pärija on ka pärandaja abikaasa. Sundosa pärimiseks peab pärandaja surma ajal abielu kehtima. Kehtiv abielu ei garanteeri igal juhul õigust sundosale. Abikaasa pärimisõiguse ja seega ka õiguse sundosale välistab PärS § 16 lg 4 kohaselt see, kui pärandaja oli enne oma surma esitanud kohtule abielu lahutamise nõude või andnud abielu lahutamiseks kirjaliku nõusoleku. Abikaasal ei ole pärimisõigust ka siis, kui pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ja oli esitanud kohtule sellekohase nõude.
Sundosa pärijateks saavad olla üksnes need isikud, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus. Ülalpidamiskohustuse äralangemine toob automaatselt kaasa ka sundosaõigusest ilmajäämise. Sundosa eesmärgiks on isiku abivajaduse rahuldamine. Seda on öelnud RK oma lahendis 3-2-1-73-04: sundosa saamise õigus on seotud faktiliselt töövõimetu seadusjärgse pärija abivajadusega. Abivajadusest lähtuvad ka ülalpidamiskohustused perekonnaseaduses.
1996. aasta PärS
1996. aasta seadus nägi sundosa saamise tingimusena ette töövõimetuse nõude, millest kehtivas seaduses on loobutud. Sundosa saama õigustatud isikute ringi kuulusid vana seaduse kohaselt ka pärandaja vanavanemad. Oluline erinevus kehtivast õigusest on ka see, et vana regulatsiooni kohaselt muutus sundosa saaja pärijaks – tal oli õigus osale pärandvarast mitte võlaõiguslikule nõudele nagu kehtivas õiguses.
66. Sundosa suurus ja selle arvutamise alused
Kehtiv õigus
PärS § 105 lg 1 esimese lause kohaselt on sundosa pool pärandiosa väärtusest, mille pärija oleks seadusjärgse pärimise korral saanud, kui pärandi oleksid vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad. Sundosa saajale ei tagata kehtivas õiguses pärija staatust, vaid ta omandab pärijate vastu võlaõigusliku nõude. Sundosa nõue on suunatud raha maksmisele (PärS § 104 lg 5). Seega on sundosa suuruse kindlakstegemiseks vajalik määrata pärandi väärtus. PärS § 106 lg 1 kohaselt võetakse sundosa suuruse kindlakstegemisel aluseks pärandi hulka kuuluv vara pärandi avanemise päeva (pärandaja surmapäeva – PärS § 3 lg 2) seisuga. Sundosa määramisel arvestatakse pärandina ka eelpärandit, abikaasa eelosa ja pärandaja poolt teistele isikutele sundosa vähendamise eesmärgil viimase kolme aasta jooksul enne pärandaja surma tehtud kingitusi (PärS § 106 lg 2). Pärandina ei arvestata pärandaja matmiskulusid, pärandvara nimekirja koostamise ja pärandvara hindamise kulusid ning pärandaja ülalpidamisel olnud isikute ühe kuu ülalpidamise kulusid (PärS § 106 lg 3). Samuti ei arvestata pärandina õigusi ja kohustusi, mis sõltuvad edasilükkavast tingimusest (PärS § 106 lg 4).
1996. aasta PärS
Sundosa suuruseks määras kehtinud seadus pool pärandiosast, mille pärija oleks seadusjärgse pärimise korral saanud, kui pärandi oleksid vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad. Arvesse võeti pärandi hulka kuuluv vara pärandi avanemise aja seisuga (§ 106 lg 1), millest oli maha arvestatud kulutused. Pärandina arvestati ka eelpärandit ja pärandaja poolt teistele isikutele sundosa vähendamise eesmärgil viimase kolme aasta jooksul enne pärandaja surma tehtud kingitusi (§ 106 lg 2).
67. Sundosast ilmajätmise alused ja tagajärg
Õigus sundosale ei ole absoluutne. Pärimisseadus näeb pärandajale ette võimaluse jätta isik testamendi või pärimislepinguga sundosast ilma. PärS § 108 lg 1 kohaselt võib sundosast ilma jätta isiku, kes on pärandaja, tema abikaasa või pärandaja alaneja või üleneja sugulase vastu toime pannud kuriteo. Samuti võib pärandaja sundosast ilma jätta oma alaneja sugulase, kes rikub tahtlikult oma seadusest tulenevat pärandaja ülalpidamise kohustust (PärS § 108 lg 1). Pärandaja peab olema oma vastavat tahet väljendanud testamendis või pärimislepingus. PärS § 108 lg 1 kohaselt peab pärandaja oma tahetavalduses väljendama ka sundosast ilmajätmise põhjuse. Põhjuse märkimata jätmise korral on sundosast ilmajätmine kehtetu (PärS § 108 lg 2). Ilmajätmine on kehtetu ka juhul, kui põhjus on küll märgitud, kuid ei vasta PärS § 108 lg-s 1 sätestatule.
XII teema. PÄRIMISMENETLUS NOTARI JUURES
68. Pärimismenetluse etapid
1996 aasta Pärimisseadus – pärimine ja pärijaks saamine toimub läbi pärandi vastuvõtu (§ 4 ja 130 lg 1+§ 141-143). Pärimine on seaduse alusel tekkiv õigusjärglus (2002. a. TsÜS § 6 lg 2), mil vara üleminek ühelt inimeselt (pärandajalt) teisele või teistele (pärija(te)le) on seotud esimese surmaga (pärandi avanemisega) (PärS § 1).
Lisaks pärandi avanemisele on pärimiseks, st pärandi omandamiseks vajalik veel ka vara omandaja – pärija (või annakusaaja) – ühepoolset tahteavaldust, s.o. pärandi (v. v. annaku) vastuvõtmist (PärS §-d 4 ja 130 lg 1).
Pärija on eelkõige isik, kelle pärandaja on selleks juba enda elu ajal oma tahteavaldusega (testamendiga, pärimislepinguga) nimetanud (testamendijärgne pärija, PärS § 37 lg 1; pärimislepingujärgne pärija, PärS § 95 lg 1).
Vastuvõtmine:
1. § 117 lg 1 – avalduse esitamsega notarile; § 117 lg 2 vastuvõtt vaikimisega (kohalviibija) või § 117 lg 3 – vastuvõtt tegudega (eemalviibija).
Pärimismenetluse etapid pärandaja surma korral:

Pärandi avanemine ja hoiumeetmete rakendamine (PärS § 1, § 3 lg 2 ja § 110);

testamendi või pärimislepingu avalikustamine - § 92 ja 26;

pärandi vastuvõtt - § 117-119;

pärimistunnistuse väljaandmine - § 1401;

Pärandvara jagamine - § 144 jj.
2008 aasta Pärimisseadus:
Pärimismenetlus algab notarile avalduse esitamisega. Ainsaks menetleva organi algatusel tehtavaks pärimismenetluse toiminguks on nii vana kui uue PärS kohaselt pärandi hoiumeetmete rakendamine kohtu poolt.
Etapid:
I. pärimismenetluse (PM) algatamine pärija, pärandaja võlausaldaja, annakusaaja või muu pärandvara suhtes õigusi omava isiku poolt notariaalselt tõestatud avaldusega. Algataja teatab, millal ta sai oma pärimisõigusest teada ja kas ta on pärandi vastu võtnud. PM algatamise avalduses esitab menetluse algataja andmed pärandi avanemise kohta, talle teada olevate pärijate ning võimalike sundosasaajate kohta, talle teadaolevate testamentide, pärimislepingute ja pärandaja kohustuste koha.
II. notar teatab PM algatamise avalduse vastuvõtmisest pärimisregistrile ning küsib andmeid, kas samas asjas on mõnele teisele notarile esitatud PM algatamise avaldusi. PM viib läbi notar, kellele on antud asjas algatamise avaldus. Kui pärimisregistri andmetel on PM algatatud mõne teise notari juures, edastab hilisema avalduse saanud notar avalduse PM läbiviivale notarile.
III. Notar avaldab hiljemalt 2 tööpäeva pärast PM algatamist selle kohta teate väljaandes Ametlikud Teadaanded. Notar saadab talle teadaolevatele pärijatele teate PM algatamise kohta ja teavitab muid isikuid, kellele on testamendi või pärimislepinguga antud õigusi või pandud kohustusi. Kui pärija ei ole teada või tema elukoha kohta puuduvad usaldusväärsed andmed, viib notar läbi üleskutsemenetluse.
IV. notar küsib pärimisregistrilt andmeid pärandaja testamentide ja pärimislepingute kohta ning saadab nende andmete alusel nimetatud dokumentide hoidjatele teate pärandi avanemise kohta ja palub dokumendid endale saata.
V. Notar teeb päringuid pärandaja õiguste ja kohustuste kohta registritesse, mille loetelu on kehtestatud justiitsministri määrusega. Notar esitab järelepärimised kõigile EVs tegutsevatele krediidiasutustele ja kohustab neid esitama andmeid pärandaja õiguste ja kohustuste kohta.
VI. notar väljastab pärimistunnistuse, kui pärija pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud, kuid mitte enne ühe kuu möödumist PM teate avaldamisest. Mitme pärija korral märgib notar pärimistunnistusse iga pärija pärandiosa suuruse. Notar väljastab annakusaajale tema notariaalselt tõestatud avalduse alusel tunnistuse annakust tuleneva nõude kohta ja sundosa saajale tema notariaalselt tõestatud avalduse alusel sundosast tuleneva nõude kohta.
69. Pärimistunnistus
TsK - 1969. a TsK34 § 561 lg 1 alusel võivad pärimisele kutsutud pärijad paluda pärandi avanemise koha notariaalkontorit anda välja tunnistus pärimisõiguse kohta. Lg 2 alusel antakse samasuguses korras välja pärimisõiguse tunnistus ka pärandvara üleminekul riigile (pärandvara riigile ülemineku alused tulenevad TsK § 557).
1996 aasta Pärimisseadus - § 1401 kohaselt väljastab pärimistunnistuse notar, kelle tööpiirkonda kuulub pärandi avanemise koht. Kui pärandi avanemise koht on välismaal ja pärimisele kohaldatakse Eesti seadust, annab pärimistunnistuse välja notar, kelle tööpiirkonnas asub pärandvara. Juhul kui notareid on piirkonnas mitu, siis annab pärimistunnistuse välja notar, kelle poole pöörduti esimesena tunnistuse saamiseks. Pärija või annakusaaja nõudel väljastab notar pärimistunnistuse pärandi vastu võtnud pärijale või annakusaajale. PärS § 1401 lg 2 järgi peab isiku pärimisõigus ja selle ulatus olema pärimistunnistuse väljastamiseks piisavalt tõendatud. Pärimistunnistus vaid tõendab pärimisõigust, kuid ei ole selle aluseks.
RK lahendid - Pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega -kohustustusi. PärS § 1401 2. lõike järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on.35
Pärimisõiguse ning selle ulatuse vaidlustamisel kohtus ei ole vajalik pärimisõiguse tunnistuse eraldi vaidlustamine.36
Pärimistunnistuse väljastab notar PärS § 1401 lg 1 järgi pärandi vastu võtnud pärijale või annakusaajale tema nõudel ning sama paragrahvi 2. lõike järgi peab isiku pärimisõigus ja selle ulatus olema pärimistunnistuse väljastamiseks piisavalt tõendatud.37
Pärimistunnistus vaid tõendab pärimisõigust, kuid ei ole selle aluseks. Pärimise aluseks on PärS § 9 lg 1 järgi seadus või testamendis või pärimislepingus väljendatud pärandaja viimne tahe. Pärandaja õigused ja kohustused lähevad pärijale PärS § 130 lg 1 järgi üle pärandi vastuvõtmisega. Pärandi vastuvõtmiseks tuleb PärS § 117 lg 1 järgi esitada avaldus notarile. Pärija loetakse pärandi vastuvõtnuks ka siis, kui ta asub pärandvara või selle osa valdama, ning kui ta ei ole esitanud avaldust pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks (PärS § 117 lg 3).38
Seega tõendab pärimisõiguse tunnistus üksnes pärimisõigust ning sellega luuakse avalikult usaldatava dokumendi näol eeldus pärimisõiguse (ja seeläbi ka pärijate omandiõiguse) olemasolu kohta, mis on kohtus siiski ümberlükatav, kui see ei vasta tegelikkusele. Seega ei mõjuta pärimistunnistuse olemasolu või puudumine iseenesest pärimisõigust ega selle ulatust (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2003. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03 (RT III 2003, 6, 67)). Kui kohus tuvastab pärimisõiguse olemasolu teistsuguses ulatuses, kui see on väljendatud pärimistunnistuses, asendab kohtuotsus pärimistunnistust. (otsuse punkt 36)39
2008 aasta pärimisseadus - Võrreldes varasema pärimisõigusega on käesoleval hetkel kehtivat pärimisseadust (2008.a PärS-i) täiendatud ja lisaks varasemale nõudele, mille kohaselt väljastab notar pärimistunnistuse, kui pärija pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud, on lisandunud nõue “mitte enne ühe kuu möödumist käesoleva seaduse § 168 lõikes 1 nimetatud teate avaldamisest”. §168 lg 1 näeb ette, et notar avaldab hiljemalt kaks tööpäeva pärast pärimismenetluse alustamist selle kohta teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
U. Liin peab problemaatiliseks seda, et Eestis, seda nii vana kui ka uue seaduse kehtimise ajal, ei ole üheselt paigas, kelle kohustus on üldse pärijaid otsida ning milliseid tõendeid on notaril õigus pärimistunnistuse taotlejalt nõuda. Notar annab pärimistunnistuse välja pärijate kohta, kellest on notarile teatatud, kelle pärimisõigus ja selle ulatus on tõendatud ning kes ei ole pärandist loobunud (2008. a PärSKord § 8 lg 1 p 3, vt ka 2008. a PärS § 171 lg 1 ja 1996. a PärS § 1401 lg 2). U. Liin peab oluliseks, et pärijad, kelle olemasolu ja elukoha kohta puuduvad notaril usaldusväärsed andmed, peaksid endiselt väga tähelepanelikult jälgima pärimisteateid ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded, et teised pärandist huvitatud isikud ei vaikiks neid maha (2008. a PärS §-d 169 ja 168 ning 2008. a PärSKord §-d 8 ja 9).40
Uuendusena on sisse toodud § 171 lõige 2, mille kohaselt märgib mitme pärija korral notar pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suuruse.
Lisaks pärimistunnistusele tuntakse Euroopas veel ka süsteeme, millele on iseloomulik pärimisõiguse tõendamine kas notariaaldokumendi ( Hispaania , Prantsusmaa, Itaalia ning Beneluxi maad. Vastava notariaaldokumendi koostab üldjuhul tsiviilõiguslik notar), pärandvara inventuuri (Skandinaaviamaad), kohtuvoliniku (Austrias, Tšehhi Vabariigis, Slovakkias ja Ungaris. Kohtu poolt määratud kohtuvoliniku ülesandeks on välja selgitada kasusaajad ja valmistada varade jaotamine kasusaajate vahel ette. Selleks koostab ta inventuuri käigus varade nimekirja. Valminud jaotamiskava kinnitatakse kohtu otsusega, mille alusel antakse omandiõigus kasusaajatele üle) või isikliku esindaja abil (Küprosel, Inglismaal, Iiri Vabariigis, Põhja- Iirimaal ja Šotimaal. Isiklik esindaja määratakse kohtu poolt ja tema ülesandeks on pärandvara haldamine . Seega vastav esindusõigus pärandvara haldamiseks on isiklikule esindajale antud kohtu korraldusega)41
Euroopa pärimistunnistus - eesmärgiks on piiriülese pärimismenetluse ühtlustamine ning samuti pärijal ja pärandihooldajal kogu Euroopa Liidus oma õiguste ja volituste tõendamise lihtsustamine.
70. Annakusaaja ja sundosasaaja tunnistus
2008.a PärS §-i 172 lg 1 kohaselt väljastab notar annakusaajale tema notariaalselt tõestatud avalduse alusel tunnistuse annakust tuleneva nõude kohta (annakusaaja tunnistus).
Annakusaaja tunnistuses märgitakse annakusaaja ja annakuks määratud ese.
Juhul, kui annakusaaja tunnistus väljastatakse pärast pärimistunnistuse väljastamist, lisatakse annakusaaja tunnistusele pärimistunnistuse kinnitatud ärakiri. Annakusaajale antakse pärimistunnistus välja reeglina pärast seda, kui selleks on saadud nõusolek pärijalt. Sisuliselt toimib notar siin pärija ja annakusaaja vahelise kokkuleppe vahendajana.
Ivo Mahhov nendib, et annakusaaja tunnistus ei tõenda omandiõigust. Ta leiab, et sellisena on annakusaaja tunnistus mõttetu. Kolmandatele isikutele esitamiseks ei ole see mõeldud, samuti ei saa sellega muuta kinnistusraamatu kannet. Tunnistus ei anna õigust nõuda pärijalt annaku väljaandmist selle annab testamendi korraldus, millega annak määratakse. Ta lisab, et annakusaaja tunnistusel pole isegi mitte pärija informeerimise tähendust, sest on mõeldamatu, et pärijat poleks juba pärimismenetluses testamendi sisust teavitatud16. 2008.a PärS §-i 173 lg 1 kohaselt väljastab notar sundosa saamiseks õigustatud isikule tema notariaalselt tõestatud avalduse alusel tunnistuse sundosast tuleneva nõude kohta (edaspidi sundosa saaja tunnistus).
Sundosa saamiseks õigustatud isik võib 2008.a PärS §-i 173 lg 2 kohaselt notariaalselt tõestatud avaldusega nõuda pärandi inventuuri tegemist. Kui avaldus sundosa saaja tunnistuse väljastamiseks esitatakse pärast pärimistunnistuse väljastamist, siis tehakse pärandi inventuur ainult pärija nõusolekul. Ivo Mahhov näeb eraldi võetuna sättes praktilist menetluslikku väärtust. Nimelt Pärimisseaduse § 138 ja § 139 lõike 8 kohaselt teostab kohtutäitur inventuuri ja ta teeb seda pärandvara arvel. Seega võimaldab pärandi inventuur sundosa nõudjal saada järgnevaks võimalikuks kohtuprotsessiks vajalikke tõendeid (nt vara väärtuse kohta), ilma et ta ise selleks peaks kulutusi tegema. Samas märgib ta, et sel viisil hangitud tõendid ei oma kohtumenetluses ette kindlaksmääratud jõudu.
PärS § 173 lg 3 alusel märgitakse sundosa saaja tunnistuses sundosa saaja ja sundosa rahaline väärtus. Sundosa rahaline väärtus märgitakse tunnistusele pärandi inventuuri käigus koostatud pärandvara nimekirja alusel.
71. Testamenditäitja ameti vastuvõtmine ja testamenditäitja tunnistus
Pärandaja võib oma tahte täpsema täitmise huvides määrata spetsiaalsete seadusest tulenevate volitustega isiku – testmaenditäitja(d), kas pärijate hulgast või kõrvalise isiku. See isik peab olema teovõimeline. Seadus annab võimaluse määrata ka asetestamenditäitja juhtumiteks, kui esialgselt selleks nimetatu ei saa oma ülesannet täita.
TsK – Pärijaks mitteoleva isiku määramisel TT nõuti tema eelnevat nõusolekut, mis pidi olema väljendatud testamendile tehtud pealdises või testamendile lisatud avalduses. Sellegipoolest võis TT igal ajal loobuda oma lubadusest ning juba alustatud tegevusest testamendi täitmisel, teatades sellest enne pärandi avanemist notarile ja peale pärandi avanemist notarile või pärijale.
1996 a Pärimisseadus – TT on sisuliselt eraõigusliku ameti kandja, kelle ülesandeks on valitseda võõrast vara ning tagada pärandaja viimase tahte võimalikult korrektne elluviimine . Pärandaja surma puhuks tehtud korralduste elluviimine võib osutuda töörohkeks . Seda eriti siis, kui pärandvara nõuab pidevat hooldamist ja valitsemist, ning pärandaja korraldused on mõeldud pikaks ajaks (järelpärimine, paljude annakute määramine, tingimuste ja tähtaegade määramine, sihtmäärangute tegemine jne). Kui testamendi täitmisel tuleb lahendada keerulisi juriidilisi ja majaduslkke küsimusi, on TT otstarbekas nimetada advokaadibüroo või muu asjatundja . TT võib ülessandest keelduda, kui ta aga selle vastu võtab, pole loobumine enam lubatud. Loobuda ei tohiks ka isik, kellele testator on määranud annaku ja kes on selle vastu võtnud Samuti on kohustatud testamenti täitma pärandi vastuvõtnud pärija ning ta ei tohi takistada ka kolmandatel isikutel täita pärandi arvel testamendist või pärimislepingust tulenevaid või kohtu antud korraldusi. TT on õigus saada oma töö eest tasu.
2008 aasta Pärimisseadus – olulise muudatusena on sisse toodud regulatsioon, et TT määramine toob kaasa pärija käsutusõiguse kadumise TT valitsemisele allutatud pärandiesemete suhtes. TT tunnistus Kui testaator on määranud testamenditäitja, siis märgib notar vastavalt § 171 lg-le 4 pärimistunnistusse testamendi täitja nime ja isikukoodi. Pärimisasja menetlev notar väljastab TT tunnistuse TT nõudel. Tunnistus on vajalik TT ülesannete tätmiseks vajaliku pädevuse tõendamiseks kolmandate isikute ees. TT tunnistus on ametlik tõend isiku TT-ks määramise ja tema õiguste ja kohustuste kohta. TT tunnistuses tuleb märkida, kas ja millises ulatuses on testaator TT pärandvara valitsemise, käsutamise ja pärandvara suhtes kohustuste võtmise õigusi piiranud või ta piirangutest vabastanud. Kui TT on oma ülessande täitnud, on ta kohustatud tunnistuse notarile tagastama.
72. Kohaliku omavalitsuse ülesanded pärimismenetluses
Nõukogude okupatsiooniga kaasnenud uue õiguskorra tõttu läks pärimismenetlus üle riiklikele notaritele. Isegi pärandi säilimise tagamine oli notarite ja kohaliku haldusvõimu pädevuses (TsK § 560). Hoiumeetmeid pärandi säilimise tagamiseks pidi kohalik võim rakendama kas avalduse alusel või omal algatusel. Seega võib tagasivaatlikult öelda, et Nõukogude õiguse pärimismenetluse regulatsiooni kohaselt oli teatud pädevus ka kohalikul omavalitsusel.
Eelmine PärS - kohaliku omavalitsuse üksuse ülesandena võib välja tuua kohustuse tõendada potentsiaalsete pärijate poolt pärandi vastuvõtuks vajalike tegude tegemist. Mainitud ülesanne ei tulene expressis verbis ühestki kehtivast normatiivaktist, kuid see oli kohalike võimuorganite otseseks seadusest tulenevaks ülesandeks nõukogude õiguse kohaselt ja hiljemgi, praktiliselt kuni pärimisseaduse alusel justiitsministri poolt 20. detsembri 1996.a. määrusega nr 34 kinnitatud „Pärimisseadusest tulenevate notariaaltoimingute tegemise korra” jõustumiseni. Viimasest jäeti vastavad sätted välja.
Kohalikule omavalitsuse üksustele ei pandud tollases õiguses vastavat sõnaselget kohustust anda välja notarile esitamiseks tõendit potentsiaalse pärija poolt pärandvara valdama või kasutama asumise kohta. See on viinud suure hulga täiesti tarbetute kohtuskäikudeni. Seega võib öelda, et pärimismenetluse kui kohtuvälise haldusmenetluse puudused on tinginud tegelikkuses kohtute töökoormuse kasvu, sest notarid on pandud pärimisasjade lahendamisel olukorda, kus neil puudub otsene õiguslik alus saamaks kohaliku omavalitsuse üksuselt pärimisõiguse tuvastamiseks vajalikke tõendeid. Olukorra lahendaks, kui kohalikud omavalitsused kokkuleppel notaritega ise otsustavamalt tegutseksid ning selgitaksid välja, kas nende poole pöördunud potentsiaalne pärija on pärandvara valdama või kasutama asunud. See annaks notaritele piisava aluse otsustamaks, millise konkreetse teoga on pärandvara vastu võetud ning seega pärimistunnistuse väljaandmine piisavalt tõendatud vastavalt PärS §-le 1401. Mainitud kokkuleppe õiguslikuks aluseks võib lugeda nii põhiseadust, pärimisseadust kui ka kohaliku omavalitsuse korralduse seadust, mis panevad kohaliku omavalitsuse üksustele kohustuse tagada iga isiku pärimisõigus ning teha kõik vajaliku selleks, et igaühe seaduslikud õigused oleksid antud vallas ja linnas tagatud vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 3 p-le 2.
Praegu kehtiva PärS § 166 lg 1 kohaselt on muuks pärimismenetlust algatama õigustatud isikuks ka kohalik omavalitsus, näiteks juhul, kui pärandisse kuuluva kinnistuga piirnevalt kõnniteelt on lumi koristamata, pärandaja kodu- või lemmikloomad on söötmata ja hooldamata või pärandajast on maha jäänud isik, keda pärandaja ülal pidas ja/või kelle ainsaks eestkostjaks pärandaja oli. § 74 kohaselt on kohalikul omavalitsusel ka õigus nõuda sihtkäsundi täitmist, kui sihtkäsundi täitmine on avalikes huvides. § 33 tulenevalt, kui testaatori korraldus on tehtud kohaliku omavalitsuse kasuks, siis teatud juhtudel on KOV ülesandeks kasutada pärandit või selle osa heategevuseks.
XIII teema. PÄRIJA VASTUTUS
73. Pärija vastutuse üldpõhimõtted
Pärandi avamisega saab pärijast kahe varamassi omanik. Ühelt poolt on ta ikka edasi oma isikliku vara omanik, kuid teiselt poolt saab temast pärandi avamisel pärandaja vara (ehk siis pärandvara) omanik. Et oleks võimalik rääkida pärija vastutusest ja selle ulatusest, on õigusalases kirjanduses välja toodud järgmised teoreetilised käsitlused pärija ja pärandaja varamasside vahekorrast. Mõlema varamassi ühtsus - mõlemad varamassid sulavad vastutusõiguslikult üheks tervikuks nii, et pärija vastutab isiklike võlausaldajate ja pärandvara võlausaldajate ees nii oma isikliku varaga kui ka pärandvaraga. Mõlema varamassi esemeline lahusus - mõlemad varamassid jäävad vastutuse osas lahutatuks, pärija isiklike võlausaldajate ees vastutab üksnes pärija isiklik vara, pärandvarakohustuste võlausaldajate ees üksnes pärandvara. Väärtuse alusel (arvestuslik) lahutamine - mõlemad varamassid sulanduvad üksteisse, nii et nende lahutamine ei ole enam võimalik. Siiski jääb pärandvara väärtus õiguslikult oluliseks, kuna pärija vastutab kogu oma varaga (isikliku ja pärandvaraga) pärandvaral lasuvate kohustuste eest, seda aga siiski üksnes pärandvara väärtuse ulatuses.
Pärandaja kohustuste ülemineku ulatusest lähtuvalt tehakse vahet piiratud vastutusel, kus pärija vastutus on piiratud pärandvaraga ( intra vires) ja piiramatul vastutusel ( ultra vires), kus pärandaja võlakohustuste ees vastutab pärija lisaks pärandvarale veel ka enda varaga.
Piiramatu vastutuse põhimõtte kohaselt ei eristata kaht varamassi – pärija vastutab isiklike võlausaldajate ja pärandvara võlausaldajate ees nii oma isikliku varaga kui ka pärandvaraga. Piiratud vastutuse puhul on pärija vastutus piiratud pärandvaraga. Oluline erinevus piiratud vastutusest, mis kehtib näiteks praegu Eestis või Saksamaal, on see, et piiratus tuleneb seadusest ning pärija ei pea oma vastutuse piiramiseks eraldi tahteavaldust inventuuri või muu piirangu kohaldamiseks tegema. Pärija vastutus pärandvaral lasuvate kohustuste eest saab sellisel juhul olla piiratud kas esemeliselt või arvestuslikult. Arvestuslikult piiratud vastutuse korral vastutab pärija kogu oma varaga pärandvaral lasuvate kohustuste eest, seda aga siiski üksnes pärandvara väärtuse ulatuses. Tegemist on sisuliselt võla, seega soorituskohustuse piiramisega. Taoline süsteem kehtis ENSV-s. Pärija vastutuse esemeline piiramine tähendab seda, et mõlemad varamassid jäävad vastutuse osas lahutatuks ning pärandvarakohustuste võlausaldajate ees vastutab üksnes pärandvara.
Eesti kehtiva õiguse kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. (PärS4 § 130 lg 1). Õigused ja kohustused lähevad üle sõltumata sellest, kas pärija pärandi vastuvõtmisel nende olemasolust teadis või mitte. Pärandiga seotud kohustused hõlmavad ka neid kohustusi, mis tekkivad pärast pärandaja surma ja mille tekkele pärandajal isiklikult ei olnud mingit mõju. Pärandaja võlad on kõik pärandaja pärandatavad kohustused, mis tekkisid kas enne pärandi avanemist või siis pärast seda, kuid mille tekkepõhjus oli enne pärandi avanemist olemas. Võrreldes eelmise pärimisseadusega selles osas muudatusi ei ole. Pärijal on võimalik oma vastutust kohustuste eest piirata ja keelduda kohustuste rahuldamisest ulatuses, milles need ületavad pärandvara väärtust. Kõige levinum viis pärija vastutuse ulatuse piiramiseks on inventuuri läbiviimine. (Vastutuse piiramiseks inventuuriga on vaja: 1) nõuda pärandvara inventuuri; 2) teha seda pärandit vastu võttes; 3) pärandvara inventuur läbi viia).
74. Pärandvara inventuur ja selle tähendus
Eesti õiguse kohaselt seisneb inventuur pärandvara nimekirja koostamises, kuhu kantakse kõik pärandi avanemise ajal olemasolevad päritavad asjad ning õigused ja kohustused, samuti nende tähistamiseks ning väärtuse kindlakstegemiseks vajalik kirjeldus ning hinnang. ENSV tsiviilkoodeksi järgi pärandvara inventuuri ei tehtud, kuna selleks puudus vajadus – pärija vastutus oli juba seadusjärgselt piiratud.
2008. a PärS § 143 lg 1 sätestab, et pärast inventuuri tegemist on pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest piiratud pärandvara väärtusega. Sama põhimõtte sätestas ka 1996. a PärS. Nii vana kui kehtiva pärimisseaduse järgi on pärandi inventuuri nõudmine üldjuhul vabatahtlik. Kohustuslik on see aga siis, kui pärijaks on piiratud teovõimega isik või kohalik omavalitsus või riik. Kui piiratud teovõimega pärija seaduslik esindaja ei ole pärija huvides pärandi inventuuri taotlenud, vastutab ta isiklikult pärandaja nende võlgade eest, mille rahuldamiseks pärandist ei jätkunud. Eesti kehtiva õiguse järgi võib pärija esitada notarile inventuuri tegemise nõude koos pärimisemenetluse algatamise või pärandi vastuvõtmise avalduse esitamisega, aga ka kolme kuu jooksul pärast seda, kui ta sai teada või oleks pidanud teada saama asjaoludest, millest võib järeldada, et pärandvarast ei piisa pärandaja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Seega on kehtiva korra järgi inventuurinõude esitamine ajaliselt piiramata ja pärija võib põhimõtteliselt inventuuri nõuda ka aastate pärast. 1996. a PärS järgi hilisem inventuuri nõudmine võimalik ei olnud. Eesti kehtiva korra järgi tuleb inventuuri nõue esitada notarile, kes määrab inventuuri tegijaks kohtutäituri, kelle tööpiirkonnas pärand avanes. Inventuuri taotleja peab kohtutäiturile esitama nimekirja talle teada olevast pärandvarast ja pärandvaraga seotud kohustustest. Inventuuri tegemiseks annab notar tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks kuud ega pikem kui kolm kuud. Pärandvara nimekiri tuleb esitada notarile. Pärandvara nimekirja esitamisega loetakse inventuur lõppenuks. Järelikult inventuuri tulemusel vastutab pärija võlausaldaja ees vaid pärandvara ulatuses. Kehtiva pärimisseaduse mõtte kohaselt saab inventuuri nõuda üksnes see pärima õigustatud isik, kes on juba otsustanud pärandi vastu võtta, kuid soovib seejuures oma vastutust pärandil lasuvate kohustuste eest piirata pärandavara väärtusega. Inventuurisoodustus on niisiis ette nähtud ainult sellele pärima õigustatud isikule, kes igal juhul pärida soovib, kuid kellel on alust arvata või kes juba kindlalt teab, et pärandvarasse kuuluvad kohustused võivad ületada pärandvara positiivset väärtust. Inventuuri eesmärgiks on panna kirja kogu pärandvara. Selliselt saavutatakse see, et päritud vara oleks alati eraldatav pärija enda varast ning välistatakse seega pärandvara segunemine pärija enda varaga.
75. Pärandvara eraldamine pärija varast japärandvara pankrot
Pärandvara eraldamine pärija varast toob kaasa varamasside (isikliku vara ja pärandvara) esemelise lahususe. See piirab pärija vastutust, kuna varamassid jäävad vastutuse osas lahutatuks ning pärija vastutab võlausaldajate ees reeglina üksnes pärandvaraga ja mitte isikliku varaga. Sellega kaitstakse ka võlausaldajat varade segunemise eest ning pärija ja tema isiklikud võlausaldajad hoitakse pärandvarast eemal. Pärija isiklike võlausaldajate suhtes vastutab üksnes tema isiklik vara. Ka inventuuri tegemine ja pärandvara pankrot on viisid pärandvara eraldamiseks pärija varast. Nii 1996. a PärS kui ka 2008. a PärS kohaselt eraldab inventuur varamassid ning pärija oma isikliku varaga pärija kohustuste eest ei vastuta. Sama toob kaasa ka pärandvara pankrot. 1996. a PärS-s oli hoiumeetmete all eraldi paragrahv, mis reguleeris pärandvara eraldamist. Kehtivast PärS-st on jäetud välja pärandvara eraldamist reguleeriv säte, mis asus vanas seaduses pärandi hoiu peatüki all. 2008.a PärS sätestatud hoiumeetmete all enam vara eraldamise võimalust ei ole. Pärija saab ennast kaitsta inventuuri tegemisega, pärandvara suhtes nõuet omavate isikute huvid on kaitstud neile 2008. a PärS § 111 lõike 3 uue redaktsiooniga antava võimaluse kaudu. Nimelt võivad pärandaja võlausaldaja, annakusaaja või muu pärandvara suhtes nõuet omav isik taotleda hoiumeetmete kohaldamist juhul, kui nende kohaldamata jätmine võiks ohustada nimetatud isikule kuuluvate nõuete rahuldamist pärandvara arvel. Pärandvara hooldus määratakse 2008. a PärS kohaselt eelkõige selleks, et vältida pärandvara segunemist pärija varaga. 2008. a PärS kohaselt on hooldaja kohustatud võtma § 111 lg 3 sätestatud juhul, samuti muul juhul, kui see on vajalik pärandvara säilimise tagamiseks, pärija või kolmanda isiku valduses oleva pärandvara oma valdusesse või tagama muul viisil selle eraldamise pärija varast. Seega on pärandvara eraldamine pärija varast uues seaduses pärandvara valitsemise kui ühe hoiumeetme raames olemas, kuid see ei täida pärija vastutuse piiramise eesmärki, vaid pärandvara säilimise ja võlausaldajate huvide kaitse eesmärki.
1996. a PärS § 114 lg 1 nägi ette, et kohus võib huvitatud isiku nõudel eraldada pärandaja vara pärija varast ning nimetada pärandvara valitsemiseks hooldaja, kui pärija tegevus või tema varaline seisund võib kahjustada annakusaaja või isiku huve, kellel on nõue pärandi suhtes. Tulenevalt sama paragrahvi lõikest 3 ei saanud pärandvara eraldamist nõudnud isik taotleda oma nõude rahuldamist pärija vara arvel. Sellega välditakse õiguslikus mõttes pärandajale kuulunud vara ühinemine ja segunemine pärija enda isikliku varaga. 1996. a PärS § 114 kohaldus siis kui pärija oli pärandi juba vastu võtnud ja pärandvara selle tulemusel tema enda varaga ühinenud. Hooldaja määramisega tekkis eraldi varamass, mis anti kohtu poolt hooldaja valitseda. 2008. a PärS kohaselt võib pärandvara hoiumeetmeid kohaldada kuni pärandi vastuvõtmiseni pärijate poolt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. On sätestatud erand § 111 lg 3 puhuks mis lubab hoiumeetmete kohaldamise otsustada ka pärast pärandi vastuvõtmist pärijate poolt, eelkõige juhul, kui pärija tegevus või varaline olukord võivad seada ohtu pärandvara säilimise ja nõuete rahuldamise pärandvara arvel. Sellest tulenevalt võib hooldaja vara eraldada nii enne pärandi vastu võtmist kui ka pärast.
Hetkel kehtiv Eesti pärimisseadus näeb ühe pärija vastutuse piiramise võimalusena ette pärandvara pankroti väljakuulutamise. 2008.a PärS § 142 lg 6 sätestab, et kui pärandvarast ei jätku kõigi käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud nõuete rahuldamiseks ja pärija ei ole nõus nende rahuldamisega oma vara arvel, on pärandvara hooldaja või pärija kohustatud viivitamata esitama avalduse pärandvara pankroti väljakuulutamiseks. Need nimetatud nõuded (pärandvaraga seotud kohustused) on pärandaja matuse, tema perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandvara valitsemise ning inventuuri tegemise kulud, üleskutsemenetluses tähtaegselt esitatud pärandaja võlausaldajate nõuded ja inventuuri käigus väljaselgitatud nõuded. Seega juhul kui neid kohustusi täita ei suudeta ja pärija ei soovi neid nõudeid oma vara arvel rahuldada, on seaduses ette nähtud pankrotiavalduse esitamise kohustus. Lisaks sätestab 2008.a PärS, et kui pärandvarast ei piisa kõigi pärandaja kohustuste täitmiseks ning ei ole tehtud pärandi inventuuri ega välja kuulutatud pärandvara pankrotti , on pärija kohustatud täitma pärandaja kohustused ka oma vara arvel. Sellest järeldub, et pärijal on teatud olukorras kohustus pankrotiavaldus esitada ning muus olukorras võimalus see esitada, et vältida situatsiooni kus ta peab ise oma vara arvel pärandaja kohustusi täitma. PankrS § 9 lg 2 sätestab, et võlgniku surma korral võib pankrotiavalduse tema vara suhtes esitada ka võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja. Pärandvara pankroti väljakuulutamisel tuleb nimetada pankrotihaldur . Pärast võlgniku surma tegutseb haldur pärijate nimel. Pärandvara pankrotiavalduses peab võlgnik maksejõuetuse põhistama.
Vana pärimisseadus (1996. a) ei maini midagi pärandvara pankroti väljakuulutamise kohta. Tegelikult oli pärandvara pankrotti reguleeritud juba 10.06.1992. a vastu võetud pankrotiseadusega (Vana PankrS). Selle kohaselt oli pärija kohustatud esitama pankrotiavalduse, kui ta pärandit vastu võttes nõudis inventuuri, mille tulemusena selgus, et pärandvarast ei jätku pärandaja kõigi võlgade tasumiseks (Vana PankrS § 10 lg 1). Kui pärija oli riik või kohalik omavalitsus, tuli esitada pankrotiavaldus, kui pärandvarast ei jätkunud pärandaja kõigi võlgade tasumiseks.
76. Pärija vaided enne pärandi vastuvõtmist ja seoses inventuuri läbiviimisega
Vaie kui pärija vastutust piirav õigus tähendab seda, et kindlas pärimismenetluse etapis on pärijal õigus vaiet esitades vabastada ennast tema vastu esitatud hagi nõudest. Tegemist on menetlusliku abivahendiga ärahoidmaks pärija suhtes võimalikku ebaõiglust. Nimetatud ebaõiglus võib väljenduda nt olukorras, kus pärija on tema suhtes hagi esitamise ajal alles selgitamas pärandvara ulatust ning sellel lasuvaid kohustusi, seejuures lahendamas küsimust, kas rakendada vastutuse piiramist või mitte. PärS § 134 lg 1 alusel ei saa pärijat sundida kohustusi täitma enne, kui ta on otsustanud pärandi vastuvõtmise või loobumise ning selle, kas kasutada vastutuse piiramist inventuuri kaudu. Pärandaja kohustuse täitmist ei või pärijalt nõuda enne pärandi vastuvõtmist. Võttes pärandi vastu inventuuriga, pikeneb kohustuste täitmisest keeldumise õigus tulenevalt kuni inventuuri tegemiseni või inventuuritähtaja möödumiseni. Kui kohus on kohaldanud pärandvara hoiumeetmeid, võib pärija kuni hoiumeetmete lõpetamiseni keelduda pärandaja kohustuse täitmisest ning samuti testamendi või pärimislepinguga ettenähtud korralduste täitmisest.
XIV teema. KAASPÄRIJATE VAHELISED SUHTED
77. Kaaspärijate ühisuse olemus
Pärandvara ühisuse põhimõtte kohaselt läheb pärandvara üle kaaspärijatele jagamatult ning õiguslikus mõttes eristatakse pärandvara kaaspärijate isiklikust varast. Pärandvara ühisus tähendabki, et pärandvarasse kuuluvate õiguste ja kohustuste kandjad on pärijad ja et selline õigus kuulub neile kõigile ühiselt. Kui näiteks pärandvara hulka kuulub kinnisasi , on kaaspärijad pärandvara hulka kuuluva kinnisasja ühisomanikud ning kinnistusraamatu parandamisel on korrektne kanda kaaspärijad sisse osade suurust määratlemata. Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid. Vana pärimisseaduse kohaselt olid kaaspärijad pärandvarasse kuuluva omandi suhtes kaasomanikud ning valdasid, kasutasid ja käsutasid seda vastavalt kaasomandi kohta käivatele sätetele.
78. Pärandvara valitsemine kaaspärijate poolt
Kuna pärandvara kuulub kaaspärijatele ühiselt, võivad nad üksikute pärandiesemete üle käsutada vaid ühiselt, s.t iga üksiku eseme müügiks on vajalik kõigi kaaspärijate nõusolek. Iseseisvalt võib kaaspärija käsutada temale kuuluva pärandvara mõttelist osa. Vajadus mõttelise osa käsutamise järele võib tekkida näiteks juhul, kui pärandvara jagamine on mingil põhjusel välistatud, ent kaaspärijal on vaja päritud pärandiosa kiiresti realiseerida. Tehing, millega kaaspärija käsutab temale kuuluvat osa pärandvara ühisusest, peab selle juriidilise komplitseerituse ja nõustamisvajaduse tõttu olema notariaalselt tõestatud.
Pärijate ühisuse puhul kehtib kaaspärijate ostueesõigus. Kaaspärijate ostueesõiguse eesmärk on takistada kolmandate isikute astumist pärijate ühisusse pärast kaaspärija oma mõttelise osa müüki.
79. Pärandvara jagamine kaaspärijate vahel
Kaaspärimise korral lõppeb pärimise käik pärandvara jagamisega. Pärijad võivad jääda pärandi kaasomanikeks ja pärandaja võib ka ise nõuda testamendi või pärimislepinguga, et pärandvara ei jagataks teatud tähtaja jooksul. See tähtaeg ei või olla pikem kui 30 aastat. Kui tähtaeg on määramata või see on pikem kui 30 a, siis loetakse tähtajaks 30 aastat pärandi avanemisest. Samuti on võimalik, et pärijad ise lepivad kokku mitte jagada pärandvara teatud tähtaja jooksul (max. 10 aastat pärandi avanemise päevast).
Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised konkreetsed pärandi hulka kuuluvad asjad, õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. Lähtutakse pärandvara hulka kuuluvate asjade harilikust väärtusest. Kuid pärijate kokkuleppel võib pärandvara hulka kuuluvat asja hinnata ka pärija erilise huvi alusel. Pärandvara jagamisel tuleb arvesse võtta pärandaja matuse kulusid, pärandaja pereliikmete ülalpidamise, pärandi hoiu ja inventuuri kulusid.
Seadusjärgse pärimise korral tuleb pärandvara jagamisel arvestada eelpärandiga – so vara, mille pärandaja on oma elu ajal kinkinud oma alanejale tingimusel, et kingitud ese on mõeldud kingisaajale tema tulevase pärandi arvel. Seega on eelpärandiga tegemist üksnes juhul, kui kinkelepingusse on eelpärandi tingimus sisse kirjutatud.
Pärandvara jagamisel tuleb arvestada iga kaaspärija erivajaduste ja huvidega, samuti pärandaja poolt antud vara jagamise korraldustega. Perekonnale erilise mälestusväärtusega esemeid ei tohi müüa, kui kasvõi üks pärija on selle vastu.
Pärandi jagamise kokkuleppe võivad kaaspärijad sõlmida suuliselt. Kirjalik vorminõue on ettenähtud juhul, kui kasvõi üks kaaspärijatest on pärandvara jagamise ajal piiratud teovõimega. Kui pärandvara hulka kuulub kinnisasi, on vajalik notariaalselt tõestatud kokkulepe.
XV teema. PÄRIMISÕIGUSEST TULENEVAD NÕUDED
80. Pärandihagi
Pärandihagi on pärandi väljaandmise nõue isiku vastu, kes küll valdab pärandvara, kuid kes ei ole õigustatud pärima. Selliseks isikuks võib olla kas pärandaja perekonnaliige või siis pärimisele küll pretendeeriv, kuid tegelikult pärimisõigust mitte omav isik. Sellelt isikult võib pärandvara välja nõuda nii pärija, annakusaaja, testamenditäitja kui ka pärandvara hooldaja. Oma olemuselt on pärandihagi universaalhagi st hagi esitaja ei pea kohtule esitatavas hagiavalduses eraldi nimetama konkreetseid pärandvarasse kuuluvaid esemeid. Samuti saab kohus oma otsusega kohustada kostjat välja andma kõik tema käes olevad pärandiesemed kogumis ega pea neid ükshaaval üles lugema. Väga oluline on pärandihagi puhul põhimõte, mille kohaselt on tegelikul pärijal õigus pärandisse kuuluv asi välja nõuda ka heauskselt valdajalt. Seda juhul, kui pärandvara valdav mitte pärima õigustatud isik (nt esialgu enda pärijaks pidanud isik) on andnud pärandvara hulka kuuluva eseme isikule, kellele ta ei pidanuks seda andma.
81. Pärimisõiguse tunnustamise nõue ehk pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamise nõue
Hagejaks (1996. aasta seadus):
• pärima õigustatud isik (nii seaduse, testamendi kui ka pärimislepingu järgi õigustatu)
• Testamenditäitja – vana seaduse järgi – jah:
– PärS § 80 lg 3 – kohustatud hoolt kanda, et testaatori tahe saaks täidetud. […] pärandit hoidma ja selle pärijale […] üle andma
– PärS § 80 lg 6 – õigus testamendi täitmiseks esitada testamendiga õigustatud isikute huvides nõudeid kohustatud isikute vastu
• PärSE § 81 – ei ole enam nii konkreetne ja lakooniline
Hagejaks uue seaduse kohaselt
• testamenditäitja
– PärSE § 81 lg 1: Testamenditäitja täidab seadusest tulenevaid ülesandeid, kui testamendist ei tulene teisiti
– PärSE § 81 lg 4: Testamenditäitja on kohustatud täitma annakud, sihtkäsundid, sihtmäärangud ja muud testamendist või pärimislepingust tulenevad kohustused
– PärSE § 81 lg 9: Testamenditäitja ülesannete täitmiseks vajalikus ulatuses on testamenditäitjal
õigus esindada pärijat või annakusaajat
Kostjaks:
• kaaspärija;
• pärimisõigusele toetuv , kuid pärimisõigust mitteomav (PärS § 11 väline isik, kehtetu tahteavalduse järgi soodustatu) või
• parema positsiooniga isiku poolt välistatavale pärimisõigusele toetuv isik (PärS § 12 – pärimisele kutsumise järjekord, viimse tahte järgsel pärimisel ajaliselt varasema tahteavaldusega soodustatu);
• testamenditäitja
1 No R (81) 15 vom 16.10.1981 (Zankl, 1996, lk 101-102 kaudu)
2 Kättesaadav internetis aadressil:
http://europa.eu.int/comm/justice_home/doc_centre/civil/doc/com_2005_et_065_et.pdf (21.09.2006).
3 VIII Riigikogu stenogramm . I istungjärk. Kolmapäev, 26. aprill 1995.
4 Vt ka RKTKo 21.02.2003 nr 3-2-1-12-03. Kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&indeks=0,2,9491,9523,9524&tekst=222465342 (16.02.2009).
5 52 Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium oma otsuses 21. veebruarist 2003. a tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03.
6 E. Silvet, I. Mahhov, lk 24.
7 H. Brox, äärenr 78.
8 Vt näiteks Tallinna linna koduleheküljelt kättesaadavaid Tallinna Linnavalitsuse korraldusi pärandvarale valitseja määramise või pärandvara vastuvõtmise kohta. Arvutivõrgus: http://tallinn.andmevara.ee/ (3.12.2004).
9 RTL, 30.04.1998, 149/150, 569.
10 Kättesaadav Tartu Linna koduleheküljelt. Arvutivõrgus: http://info.raad.tartu.eee/webaktid.nsf/ (3.12.2004).
11 NarvaLVK, KO, 07.02.2003, 15, 394.
12 “Pärimisseaduse kohaselt Märjamaa alevi poolt vara pärimise korra”. Arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/ert/ert.jsp?link=print=216319 (2.12.2004).
13 Tjutrjumov, 1936, lk. 437; vt ka MünchKomm - Leipold, 1997, Einl Rn 12, 13; Weirich, 1987, Rn 2; Näf- Hofmann , 1987, lk 9. Vt ka Riigikohtu üldkogu otsus 25.02.2005 nr 3-2-1-73-04, Kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222478590 (19.02.2009).
14 Silvet, 11. juuni 1996; Varul, 20 märts 1996.
15 RKÜKo 22.02.2005 nr 3-2-1-73-04. Kättesaadav:
16 Pärimisseaduse eelnõu seletuskiri ... Kättesaadav:
17 Ilus. Rooma tsiviilõiguse alused, lk 177.
18 Vt ka 2. peatüki § 1 alapunkt 1.1., samuti 1. peatüki § 1 alapunkt 1.1.
19 Brox, äärenr 23 alapunkt b.
20 Köhler, 1998, lk 91-92, 95.
21 Vt ka Muscheler, 1999, lk 234.
22 Privaatautonoomia koostisosade kohta vt ka Rüthers, 1997, äärenr 36.
23 Harder, 1997, äärenr 11; Rüthers, 1997, äärenr 37.
24 A. Borkowski. Textbook on Succession. London: Blackstone, 1997, lk 41 jj.
25 Paland – Edenhofer, 1999, § 1937, äärenr 4.
26 Süβ - Arlette R. van Maas de Bie, 2008, Niederlande, lk 1073.
27 An intention to make a testament or will. This is required to make a valid will; for whatever form may have been adopted, if there was no animus testandi, there can be no will. An idiot for example, can make no will, because he has no intention.
28 “Pärimiseks testamendi järgi nimetatakse surnud isikule kuulunud vara üleminekut teisele isikule tema eluajal tema enda poolt seadusega sätestatud korras ja vormis väljendatud tahtega määratud tingimustel ja korras. [...] Kodaniku poolt tema eluajal pärimisõiguse normidega ettenähtud korras ja vormis tehtud isiklikku korraldust - avaldatud viimset tahet talle kuulunud vara ülemineku kohta teisele isikule tema surma korral – nimetatakse testamendiks. Kuid testamendiks nimetatakse ka seda dokumenti, milles on väljendatud isiku viimane tahe. Viimse tahte avaldajat nimetatakse testaatoriks, viimse tahte avaldamist testeerimiseks.”
29 Suulisi meil ei tunnistata, mujal on need ainult erakorralised.
30 Kodune testament võib olla omakäeline või 2 teovõimelise tunnistaja juuresolekul allkirjastatud .
31 Ehk lühidalt: Pärimisleping on pärija ning pärandaja vaheline kokkulepe, millega pärija kas loobub oma pärimisõigusest või määratakse pärijaks, kuid pärijaks määramisega võib pärijale panna sellega ka kohustusi pärandaja suhtes. Pärimislepingut ei saa pärandaja iseseisvalt ühepoolselt muuta ning seetõttu on see väga siduv korraldus oma surma puhuks. Pärimisleping peab olema notariaalselt tõestatud.
32 Kinkelepingu kehtetuks tunnistamine saab toimuda juhul, kui see on sõlmitud lepingujärgsele pärijale või annaku saajale kahju tekitamise eesmärgil.
33 Ühepoolsete ja kahepoolsete pärimislepingute mõisted on võetud H.Broxi tõlkeõpikust ning võivad olla eksitavad, kuna oma olemuselt on nad ühe- ja kahekülgsed lepingud.
34 J. Anajeva, P.Kask, E.Laasik, Eesti NSV Tsiviilkoodeks. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Eesti Raamat, 1969, lk 590 - 592
35 RKTKo 3-2-1-12-03, 21. veebruarist 2003. a. Ernst Callase hagi Eesti Vabariigi ja notar M. Kiiveri vastu seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ja tühise tehingu järgi saadu tagastamiseks. (Kättesaadav: http://www.nc.ee/?id=11&indeks=0,2,176,1292&tekst=222465342 , 29.03.2006)
36 RKTKo 3-2-1-121-05, 8. veebruarist 2006. a. A.M. hagis I.K., R.M. ja T.M. vastu pärandavara jagamiseks ning I.K., R.M. ja T.M. vastuhagi A.M vastu kaasomandi korra kindlaksmääramiseks. (Kättesaadav: http://www.nc.ee/?id=11&indeks=0,2,176,1292&tekst=222485113 , 29.03.2006).
37 viide 3.
38 Viide 3.
39 Viide 3.
40 U. Liin Uus pärimismenetlus – kuidas edasi? Juridica. 2009, lk 31.
41 Tsiviilasju käsitleva õigusalase koostöö foorum : arutelu riikide parlamentidega. IV istung: perekonnaõigus ja pärimisõigus. 2 detsember 2008. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.europarl.europa.eu/meetdocs/2004_2009/documents/dv/755/755341/755341et.pdf , lk 69.
52