Pärimisseadus (1)

Õigusõpetus
Juhendaja Rein Volberg
Pärimisseadus
Pärimine - on isiku surma korral tema vara üleminek teisele isikule, see võib toimuda kahel viisil:
* täisõigusjärglusena (universaalne õigusjärglus);
* osaõigusjärglusena ( singulaarne õigusjärglus).
Täisõigusjärglusena läheb surnu vara üle tema pärijatele. Pärijatele lähevad üle surnule kuulunud õigused ja kohustused. Sealjuures läheb pärand üle kui tervik ning pärijate osad määratakse pärandi mõtteliste osadena. See tähendab, et pärijatele üle läinud pärandvara jääb esialgu pärijate kaasomandiks, mille nad hiljem võivad oma kokkuleppega jagada reaalosadeks.
Osaõigusjärgluse korral (esineb näiteks annakute puhul) lähevad teistele isikutele üle pärandvara hulka kuuluvad mõned asjad, õigused või muud hüved. Pärandaja kohustused neile üle ei lähe, kui need ei ole ülemineva asjaga vahetult seotud. Osaõigusjärglus tekib testamendi või pärimislepingu alusel.
Pärandaja - on isik, kelle vara tema surma korral teisele isikule üle läheb. Pärandajaks saab olla ainult inimene ehk füüsiline isik. Juriidiline isik (firma, asutus, ühing jne) pärandajaks olla ei saa, sest tema ei sure , vaid likvideeritakse või ta lõpetab tegevuse.
Pärandi avanemine - alates pärandi avanemisest algab pärimismenetlus ja pärijal tekib õigus pärida. Pärand avaneb pärandaja surma või surnuks tunnistamise korral. Pärandi avanemise ajaks loetakse pärandaja surmapäeva. Pärandi avanemise kohaks on pärandaja viimane elukoht.
Pärand - on pärijale kuulunud varalised õigused ja kohustused, mis lähevad pärimise teel pärijatele üle. Pärandvara hulka kuuluvad pärandaja omandiks olnud asjad ning nendega seotud õigused ja kohustused, nagu kinnis- ja vallasomand , servituudid, reaalkoormatised ja pandisuhted. Pärimisele lähevad ka mitmesugused nõudeõigused ja kohustused, mis tulenevad lepingutest või lepinguvälistest kohustustest.
Pärida ei saa selliseid pärandajale kuulunud õigusi ja kohustusi, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga . Näiteks õigus saada alimente, perekonnasuhetest tulenevad õigused ja kohustused, poliitilised õigused jne.
Pärija - isik, kes on nimetatud pärijana seaduses või pärandaja viimse tahte avalduses ( testamendis või pärimislepingus) on potentsiaalne pärija. Tema pärimisõigus selgub alles pärast pärandi avanemist. Alles siis selgub, kellel on õigus pärida, s.o õigus pärand vastu võtta, see vast võtmata jätta või pärandist loobuda .
Alles pärandi vastuvõtmisega tekib pärija, kellele on pärandaja õigused ja kohustused üle läinud. Pärandvara jääb pärandi vastuvõtnud pärijate kaasomandiks ning kaaspärijad valdavad , kasutavad ja käsutavad seda asjaõiguse normide kohaselt.
Pärimise aluseks võib olla:
* seadus;
* testament ;
* pärimisleping.
Need pärimise alused on oma jõult erinevad. Eelkõige lähtutakse pärimislepingust, kui lepingut ei ole või see ei hõlma kogu pärandit või jääb pärimine pärimislepingu järgi ära muul põhjusel, on pärimise aluseks testamendis väljendatud pärandaja viimne tahe . Juhul kui ka testamenti ei ole või ei saa seda kohaldada, toimub pärimine seaduse järgi.
Testament - ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Testamendi teeb testaator isiklikult. Testament võib olla notariaalne või kodune.

• Notariaalne testament võib olla notariaalselt tõestatud või notari hoiule antud testament.
  
• Kodune testament võib olla tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt kirjutatud testament.
  

2009. aasta 1. jaanuarist muutus pärimisseadus.
Pärimissüsteemi muutmist on põhjendatud sellega, et uue pärimissüsteemi puhul ei ole sugulastel võimalik teisi pärijaid „maha vaikida” ja et kõik pärijad saavad vara omanikuks juhul kui nad pärandist ei loobu. Pärandi vormistamiseks tuleb siiski ka uue loobumissüsteemi korral esitada notariaalne avaldus.
Uue seaduse kohaselt läheb pärandi avanemisel (pärandaja surma korral) pärand üle pärijale ja pärijal on seejärel õigus pärandist loobuda. Kui pärija pärandist kolme kuu jooksul peale pärandaja surmast teadasaamist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks. Pärimismenetluse algatamiseks esitab pärija notarile pärimisavalduse, mille notar tõestab.
Pärandist loobumiseks tuleb esitada notarile avaldus. Pärandist loobumise tähtaeg on kolm kuud, mis hakkab kulgema hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest.
Uue pärimisseaduse kohaselt on laiendatud isikute ringi, kelle avalduse alusel saab pärimismenetlust algatada. Pärimismenetluse algatamiseks saab avalduse esitada pärija, pärandaja võlausaldaja, annakusaaja või muu pärandvara suhtes õigusi omav isik.
Uus pärimisseadus toob sisse uue pärandvara ühisuse mõiste. See tähendab lahtiseletatult seda, et pärand ja pärandvarasse kuuluvad õigused ja kohustused kuuluvad kõikidele kaaspärijatele ühiselt. Seetõttu võivad nad üksikuid pärandiesemeid käsutada - näiteks müüa - vaid ühiselt, mis tähendab omakorda seda, et üksiku eseme müügiks on vajalik kõigi kaaspärijate nõusolek.
Pärandvara ühisuse puhul on võimalik kaaspärijatel pärandvara nii käsutada kui ka jagada. Iseseisvalt võib kaaspärija käsutada temale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest, st kogu pärandvara ühisusse kuuluvast varast. Ükshaaval pärandvarasse kuuluvaid esemeid või mõttelist osa nendest kaaspärija iseseisvalt käsutada ei saa.
Tehing, millega kaaspärija kohustub omandama või võõrandama osa pärandvara ühisusest või käsutab sellest temale kuuluvat osa, peab olema notariaalselt tõestatud.
Kui kaaspärija müüb oma osa pärandvara ühisusest kolmandale isikule, on ülejäänud kaaspärijatel ostueesõigus, mida saab notarile sellekohast avaldust esitades teostada kahe kuu jooksul peale pärandvara võõrandamisest teadasaamist.
Pärandvara jagamist võib nõuda iga kaaspärija juhul, kui on teada kõik pärijad. Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale.
Kaaspärijad jagavad pärandvara kokkuleppel ning see jagatakse pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel.
Pärijate kokkuleppel võib pärandvara hulka kuuluvat asja hinnata pärija erilise huvi alusel. Juhul kui pärandvara jagamisel tekib kaaspärijate vahel vaidlus, jagab pärandvara pärija nõudel kohus.
Kui jagatava pärandvara hulka kuulub kinnisasi või kui pärandvara jagamise ajal on kas või üks pärija piiratud teovõimega (nt alaealine), tuleb pärandvara jagamise leping sõlmida notariaalselt tõestatud vormis.
Mis võib tekitada probleeme?
Mida laiem on pärijate ring (seda eriti näiteks kolmanda järjekorra pärijate - tädide ja onude - puhul), seda vähem teavad pärijad oma sugulasi ja nende võimalikke elukohti. Samuti on rahvastikuregistri andmetele tuginedes väga raske kõiki sugulasi leida. Tuleb arvestada, et kui osa pärijatest ei ole pärandist loobumise avaldust esitanud, kuid samas ei tunne ka mingit huvi pärandi saamise ja sellega seotud kulude kandmise vastu ning ka nende elukoht pole teada, siis võib tekkida pärimisavalduse teinud pärijatel raskusi pärandvara käsutamisel. Sellisel juhul jääb pärijatel üheks võimaluseks pöörduda kohtusse, mis on teatavasti aga aeganõudev ja kulukas .
Samuti võib pärandist loobuda soovivatele sugulastele tunduda ebaõiglane, miks nad on kohustatud loobumiseks avalduse tegema. Samas võib õigeaegne pärandist loobumine pärija jaoks osutuda väga oluliseks, näiteks kui on tegemist olukorraga, kus pärandi olulisema osa moodustavad pärandaja võlad.
Kertu Sõber
A-08