Pärimisõigus (0)

Pärimisõigus
Vana pärimisseadus (1996) ei andnud selget ja ühest vastust küsimusele, mida peab huvitatud isik tegema siis, kui omanik on surnud, see ei taganud piisavalt pärandvara säilimist, samuti ei olnud piisavalt selgelt reguleeritud pärijate vastutus pärandaja kohustuste suhtes. Uus pärimisseadus jõustus 01.01.2009.
Pärimisõiguse küsimused: kas ja kuidas teha testamenti, milliseid korraldusi saab testamendiga teha? mis on abikaasade vastastikune testament ? mis on pärimisleping ? Kellel on õigus pärand vastu võtta? Kuidas ja millise tähtaja jooksul seda teha? Kes hoolitseb pärandvara säilimise eest kuni pärijad pole selgunud? Kes vastutab pärandaja eluajal võetud kohustuste eest?
Pärimisõigus jaguneb: 1) objektiine- õigusnormide kogum, mis korraldab vara üleminekut surnud isikult tema õigusjärglastele ja 2) subjektiivne- pärimisõigus, mis tekib pärandaja surma momendil . Pärijal on õigus otsustada, kas ta soovib saada pärijaks ja pärandi vastu võtta. Kõik pärandaja õigused ja kohustused lähevad pärijale üle alles pärandi vastuvõtmisega (vastuvõtusüsteem). Isik muutub alates pärandaja surmamomendist automaatselt pärijaks, kuid tal on õigus teatud aja jooksul pärandist loobuda (loobumissüsteem).
Pärandaja- isik, kelle vara läheb tema surma korral üle ühele või mitmele isikule.
Pärija- pärandaja ehk surnud isiku üldõigusjärglane , kellele läheb viimase surma korral üle kogu tema vara. Pärima õigustatud isik on pärandaja surma momendist pärandaja õigusjärglaseks ehk pärijaks juhul, kui ta seda soovib, st teatud tähtaja jooksul ettenähtud korras pärandist loobumise avaldust ei esita (loobumissüsteem) või selle otsese tahteavaldusega vastu võtab.
Pärand-pärandaja vara, mis tema surma korral läheb üle pärija(te)le s.o kõik õigused ja kohustused, v.a need, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga ja seepärast lõpevad viimase surma korral. Pärandvaraks on pärandaja vara koosseis.
Pärimine -isiku surma korral tema vara üleminek teisele isikule. Isiku surmaga lõpeb tema õigusvõime , kuid õigused ja kohustused surmaga ei lõpe , vaid lähevad üle pärijale. Pärimisvõimeline on iga õigusvõimeline isik, seega võib pärijaks olla ka vaimseks ebaküps isik. Alaealise nimel teeb tehinguid tema seaduslik esindaja, kellel on alaealise nimel pärandist loobumiseks vajalik eestkosteasutuse nõusolek. Juriidiline isik on pärijaks vaid siis, kui teisi pärijaid pole või kui pärandaja on sellise korralduse oma testamendis teinud. Pärimisele kohaldatakse pärandi avanemise ajal kehtinud õigust ja pärandaja viimase elukohariigi õigust.
Liigid:

Seadusjärgne -surnud isikule kuulunud vara üleminek PärS-s nimetatud isikule (õigusjärglasele) seadusega määratud tingimustel. Pärijate ring määratakse kindlaks vastavalt ühiskonnas valitsevatele arusaamadele ja põhimõtetele, sest puudub pärandaja enda viimne tahe .

Testamendijärgne-pärandaja vara üleminek tema poolt tema eluajal tehtud ühepoolses tahteavalduses e. testamendis nimetatud õigusjärglas(t)ele ning testamendis määratud tingimustel.

Lepingujärgne- pärimisleping on kahe- või mitmepoolne tehing, milles vähemalt üks pooltest teeb korraldusi oma vara üleminekuks teisele isikule oma surma puhuks (positiivne pärimisleping), pärandajaga sõlmitud leping, mille alusel seadusjärgne pärija loobub pärimisest (negatiivne pärimisleping).
Seadusjärgse pärimise alused

sugulus – pärijateks võivad olla pärandaja alanejad, vanemad ja nende alanejad, vanavanemad ja nende alanejad sugulased

seaduslik abielu – koostatud abieluakt ning tõendatav abielutunnistusega

riikkondlus või kuulumine teatud kohaliku omavalitsuse elanike hulka–kui teisi seadusjärgseid pärijaid ei ole, siis on pärijaks pärandaja viimase elukohajärgne kohalik omavalitsus või kui pärand on avanenud välisriigis ja pärimisele kohaldatakse Eesti õigust, siis Eesti Vabariik.
Seadusjärgse pärandamise eeldused:

• konkreetse isiku surm või surnuks tunnistamine;
  
• pärandvara olemasolu;
  
• surmapuhuste korralduste puudumine (täielikult või osaliselt).
  

Seadusjärgse pärimise eeldused:

• pärimisvõime (olemas pärandaja surma momendil, pärast pärandi avanemist elusalt sündinud laps, kui ta oli eostatud enne pärandi avanemist, KOV-üksus, kelle territooriumil oli pärandaja viimane elukoht);
  
• pärimisele kutsutavate seadusjärgsete pärijate hulka kuulumine;
  
• sundosa saamise eelduste olemasolu, kui temast on pärandaja oma;
  
• puuduvad pärimiskõlbmatuse alused;
  
• pärandvara vastuvõtt.
  

Seadusjärgne pärimine leiab aset, kui pärandaja ei teinud kehtivat testamenti või sõlminud pärimislepingut; pärandaja on määranud küll järelpärija, kuid jätnud eelpärija nimetamata; testamendijärgne pärija ja/või lepingujärgne pärija suri enne pärandajat või ei võtnud pärandit vastu ja asepärijat ei olnud määratud; testament/PL on tervikuna või teatud osas kehtetu ; pärandaja ei pidanud kinni testamendis/PL-s seadusjärgse pärija sundosaõigusest.
Tüvikonna süsteem: pärand läheb pärandaja tüvikonda ehk tema alanejatele sugulastele (isiku lapsed ja nende järglased ), nende puudumisel toimub pärimine teises järjekorras, kus pärand jaguneb kaheks- pool läheb pärandaja emale ja pool isale (kui ema või isa on surnud, siis läheb see pool tema tüvikonda ehk tema alanejad pärivad koos selle osa, mille oleks saanud nende ühine vanem, kui ta oleks olnud elus pärandi avanemise ajal). Kolmandas järjekorras on neli tüvikonda-kaks ema poolt ja kaks isa poolt, kuid endiselt kehtib põhimõte, et pool pärandist kuulub jagamisele emapoolsete sugulaste vahel ja teine pool isapoolsete sugulaste vahel. Kui pärija kuulub mitmesse tüvikonda, siis pärib ta igast tüvikonnast oma osa, kusjuures igast tüvikonnast päritav pärandiosa loetakse omaette pärandiosaks.
Seadusjärgsete pärijate järjekord :

• 1. järjekorra pärijad – pärandaja alanejad sugulased (pärandaja lapsed pärivad võrdsetes osades, surnud vanema asemele astunud lapsed pärivad võrdsetes osades selle osa pärandist, millele olnuks õigus nende surnud vanemal).
  
• 2. järjekorra pärijad – pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased pärivad kogu pärandi võrdsetes osades (pärivad siis, kui 1. järjekorra sugulasi ei ole olemas või nad kõik on surnud enne pärandajat või on pärandist loobunud või on pärimiskõlbmatud). Kui üks vanem on surnud ja tal alanejaid sugulasi ei ole, pärib kogu pärandi teine vanem. Kui ka teine vanem on surnud, pärivad tema alanejad sugulased.
  
• 3. järjekorra pärijad – pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased. Kui pärandi avanemise ajal on elus kõik vanavanemad, siis pärivad nad kogu pärandi võrdsetes osades (vaid siis kui pole pärijaid 1st ja 2st järjekorrast). Kui isa- või emapoolne vanavanem on surnud, siis astuvad tema asemele tema alanejad sugulased, kui tal neid ei ole, pärib tema osa sama poole teine vanavanem, kui ka teine vanavanem on surnud, pärivad tema alanejad sugulased.
  

Abikaasa pärimisõigus: koos pärandaja sugulastega pärib pärandaja üleelanud abikaasa seaduse järgi 1. järjekorra pärijate kõrval võrdselt pärandaja lapse osaga, kuid mitte vähem kui ¼ pärandist ning 2. järjekorra pärijate kõrval ½ pärandist. Kui ei ole sugulasi 1. ega 2. järjekorrast pärib pärandaja abikaasa kogu pärandi (abieluvara). Kui abikaasa pärib koos 2. järjekorra pärijatega, saab ta peale pärandiosa eelosana abikaasade ühise kodu tavalise sisustuse esemed, kui need ei ole kinnisasja päraldised. Üleelanud abikaasal ei ole pärimisõigust ega õigust eelosale, kui pärandaja oli enne oma surma esitanud kohtule abielu lahutamise nõude või andnud abielu lahutamiseks kirjaliku nõusoleku või esitanud kohtule abielu kehtetuks tunnistamise nõude.
Pärimisel tuleb kindlaks teha abikaasade varalised suhted, lahus- ja ühisvara. Isik saab pärandada vaid temale surma momendil kuulunud vara (ainuomandi alusel kuulunud vara e. lahusvara ning oma osa abikaasade ühisvarast). Teatud juhtudel on oluline abikaasade vara väärtus abielludes ja surma momendil. Kontrollida tuleb kindlasti ka abieluvaralepingu olemasolu.
Õdede-vendade pärimisõigus: tuleb kindlaks teha, et nad põlvnevad pärandajaga ühisest vanemast või on neil pärandajaga üks ühine vanem. Õed -vennad ja nende alanejad saavad esindusõiguse alusel pärida alles siis, kui pärandaja vanemad on surnud või üks vanem on surnud ja nemad on pärandajaga sugulased surnud vanema kaudu.
Pärimisõiguse põhimõtted

Erapärimisõigus- PS § 32 lg 4 järgi on tagatud pärimisõigus. Eraomand peab jääma selleks ka omaniku surma korral - riik või siis kohalik omavalitsusüksus saab seadusjärgseks pärijaks üksnes siis, kui keegi teine ei päri. Pärandja õigus määrata vastavalt oma tahtele enda varale uus omanik eraõiguse ja privaatautonoomia põhimõtete alusel- tema surma korral läheb pärandvara üle kas tema enda poolt või seaduse alusel määratud isikutele, mitte riigile.

Privaatautonoomia-väljendub pärimisõiguses testeerimisvabaduses ning võimaluses pärandist soovi korral loobuda (pärimise vabatahtlikkus).

Testeerimisvabadus -vabadus enda äranägemisel kalduda kõrvale seadusekohastest pärijate kindlaksmääramise reeglitest, kujundada testamentaarsete korralduste sisu ja teha täiendavaid korraldusi surma puhuks, see hõlmab vabadust valida isik, kellele läheb üle tema vara pärandi avanemisel ning viimse tahteavalduse liik ja see ka ühepoolselt tühistada. Peamine piirang on sundosaõigus, lisaks võib pärandaja testeerimisvabadust ise piirata, kui valib pärimislepingu või abikaasade vastastikuse testamendi. Kehtib ka isiklikkuse nõue-isik saab korraldusi surma puhuks teha vaid isiklikult, mitte teiste isikute kaudu.

Perekonnapärimisjärglus-kui pärandaja pole teisiti korraldanud, läheb pärandvara üle pärandaja perekonnale , seadusjärgseteks pärijateks on üksnes pärandaja perekonnaliikmed (sugulased ja ka abikaasa). Lisaks on reguleeritud sundosaõigus, mis kaitseb neid perekonnaliikmeid, kelle suhtes pärandajal oli elu ajal ülalpidamiskohustus.

Üldõigusjärglus- kogu vara terviklik üleminek omandajale (universaalõigusjärglus)
Testeerimisvõime-inimese võime teha kehtivat testamenti, selleks peab isik olema teo- ja otsusevõimeline. Kuna korraldusi surma puhuks saab teha vaid isiklikult, siis on oluline ka inimese õigusvõime (isik peab olema elus). Vanemad ei saa oma alaealiste laste eest testamenti teha ning piiratud teovõimega isik ei saa teha oma surma puhuks korraldusi ka eestkostja eelneval nõusolekul. Vähemalt 15 aastane alaealine võib teha testamendi notariaalselt tõestatud vormis. Selleks pole vaja oma seadusliku esindaja nõusolekut.
Testeerimisvõime vaidlustamine - peale testaatori surma saab ainult kohus otsustada, kas testamendi tegemise ajal testaatoril puudus teo- või otsusevõime, testamendi kehtetuks tunnistamiseks tuleb esitada hagiavaldus kohtule. Hagi esitatakse selle isiku vastu, kes soovib vaidlustatava testamendi või pärimislepingu alusel pärijaks saada. Enamasti vaidlustatakse kohtutes testament, kas otsusevõimetuse või mittepiisava teovõime tõttu siis, kui testamendi on teinud näiteks vanad inimesed, kes on raskelt haiged või isikud, kes on olnud ravil psühhoneuroloogiahaiglas ja tugevate ravimite mõju all.
Testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja (edaspidi testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi.
Testamendi liigid:

notariaalne testament (notariaalselt tõestatud testament, notari hoiule võetud testament);

kodune testament (tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testament, omakäeliselt kirjutatud testament).
Notariaalselt tõestatud testament- notar tõestab testamendi, mille ta on koostanud testaatori tahteavalduse kohaselt või mille on talle tõestamiseks esitanud testaator, testamendile kirjutab testaator alla notari juuresolekul.
Notari hoiule antud testament-testaator annab isiklikult oma viimse tahte avalduse kinnises ümbrikus notari hoiule ning kinnitab notarile, et see on tema testament, notar koostab testamendi hoiule andmise kohta notariaalakti, millele kirjutavad alla testaator ja notar. Seda on võimalik igal ajal tagasi võtta - tagasivõtmise kohta koostab notar notariaalakti, millele kirjutavad alla testaator ja notar.
Tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testament-testaatori tehtud kodune testament, millele kirjutab ta alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad viibima testamendi allakirjutamise juures üheaegselt, nad ei pea teadma testamendi sisu. Esmalt allkirjastab testamendi testaator ja seejärel tunnistajad, kes kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja ta on teo- ja otsustusvõimeline.Tunnistajaks ei või olla isiku, kelle või kelle alaneja/üleneja kasuks testament tehakse, sugulane.
Omakäeliselt kirjutatud testament- testaatori tehtud kodune testament, mis on algusest lõpuni oma käega kirjutatud, sisaldab testamendi tegemise kuupäeva ja aastat ning testaatori allkirja. Kui see on esitatud notarile ja notar koostab selle kohta notariaalakti, siis on see notariaalselt tõestatud testament. Kui sellele on alla kirjutanud ka tunnistajad, siis kehtib see omakäeliselt kirjutatud testamendina. Kodune testament kehtib 6 kuud (kui testaator sel ajal elab). Kui testamendi koostamise aega pole võimalik tuvastada, siis on testament tühine. Kodust testamenti võib ise hoida või anda selle hoidmiseks teisele isikule. Testaatori surma korral peab hoiustaja viivitamata esitama testamendi notarile, kes väljastab testamendi hoiule võtmise kohta dokumendi, millele kirjutavad alla testamendi esitaja ja notar.
Testamendi tühistamine- testaator võib testamendi või mõne selle osa igal ajal tühistada hilisema testamendi või pärimislepinguga. Kui testaator on tühistanud ainult testamendi mõne osa, jääb testament muus osas kehtima. Varem tehtud testament kaotab hilisema testamendi või pärimislepinguga kehtivuse niivõrd, kuivõrd esineb vastuolu. Kui testamendi tegemisel esines asjaolu, mis annab vastavalt aluse testamendi tühistamiseks , võib pärast pärandaja surma testamendi tühistada ka isik, kes oleks õigustatud pärima testamendi või selle osa kehtetuse korral. Testamendi tühistamise hagi võib esitada kohtusse 1a jooksul tühistamise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 30 aasta möödumisel pärandi avanemisest.
Testamendi tõlgendamisel lähtutakse testaatori tegelikust tahtest. Isikute ja asjade nimetamisel testamendis piisab sellisest nimetamisest või kirjeldamisest, mis ei jäta testaatori tahtes kahtlust. Teatud isikute ringi kasuks tehtud korralduse puhul isikuid täpselt määramata, eeldatakse, et korraldus on tehtud kõigi nende kasuks, kes pärandi avanemise ajal kuulusid testamendis näidatud isikute ringi. Kui isikut on testamendis kirjeldatud mitme isiku kohta käival viisil, ning ei ole selge, keda on silmas peetud, eeldatakse, et korraldus on tehtud kõigi nende isikute kasuks võrdsetes osades. Kui testamendis on korraldus kasutada pärandit heategevuseks, täpsustamata korraldust, siis eeldatakse, et see on tehtud testaatori viimase elukoha kohaliku omavalitsusüksuse kasuks kohustusega kasutada pärandit või selle osa heategevuseks. Testaator võib pärija nimetada või annaku määrata edasilükkava tingimusega või tähtaja määramisega. Edasilükkava tingimusega korraldus kehtib ainult siis, kui isik, kelle kasuks korraldus on tehtud, on tingimuse saabumisel elus, kui testamendist ei tulene teisiti. Kui testament käib pärandi osa kohta, päritakse ülejäänud osa seaduse/pärimislepingu järgi. Kui testamendis nimetatud pärijad ja nende pärandiosad kokku ei moodusta kogu pärandit, siis suurendatakse igaühe pärandiosa võrdeliselt testamendis määratud osa suurusega, kuid kui pärijatele jäetud pärandiosad kokku on suuremad kogu pärandist, siis vähendatakse igaühe pärandiosa võrdeliselt testamendis määratud osa suurusega. Kui pärijad on testamendis nimetatud pärandiosi määramata, siis loetakse nende pärandiosad võrdseks. Kui testamendis on nimetatud mitu pärijat, kellest mõne pärandiosa on määratud, siis määramata osadega isikud pärivad pärandiosadega hõlmamata osa pärandist võrdsetes osades.
Asepärija : isik, kes asendab esimesena pärijaks nimetatut, kui esimesena silmas peetud isik pärijaks ei saa ( sureb enne pärandi avanemist, loobub pärandist või on pärimiskõlbmatu). Testaator võib nimetada pärija asemele ühe või mitu asepärijat. Kui testamendist ei nähtu, milliseks juhuks on asepärija nimetatud, loetakse, et asepärija on nimetatud kõikideks nendeks juhtudeks. Asepärija muutub pärijaks, kui saabub tingimus, mille puhuks ta oli nimetatud, järgnevad asepärijad ei kaota õigust pärida, kui neile eelnev asepärija sureb enne pärijat või järjekorras eelnevat asepärijat. Järelpärijat loetakse ka asepärijaks, kui testamendist ei tulene teisiti. Kui ei nähtu, kas isik on nimetatud ase- või järelpärijaks, loetakse ta asepärijaks.
Eelpärija: pärandaja õigusjärglane, kes on teatud sündmuse saabudes kohustatud pärandi järelpärijale üle andma. Eelpärija võib käsutada ja kasutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid (v.a. üksikud erandid), tal on õigus saadud kasule (kulutuste hüvitamist nõuda ei saa). Eelpärija peab valitsema pärandvara heaperemehelikult, tal on pärandi säilitamiskohustus ning pärandi üleandmise kohustus, ta peab rakendama pärandvara suhtes samasugust hoolt nagu oma asjades.
Järelpärija: pärandaja õigusjärglane, kellel on selle sündmuse saabudes õigus nõuda pärandi üleandmist eelpärijalt. Järelpärija pärib eelpärija järel. Testaator võib määrata, et teatava tähtpäeva või edasilükkava tingimuse saabumise korral läheb kogu pärand või osa sellest üle pärijalt järelpärijale. l pärija, kellele on nimetatud järelpärija, on eelpärija. Järelpärijale ei või määrata järelpärijat, kui järelpärija on nimetatud edasilükkava tingimusega ja see tingimus ei ole saabunud 20a jooksul pärandi avanemisest alates, muutub järelpärija nimetamine kehtetuks l järelpärija on määratud, kuid eelpärijat ei ole määratud, on eelpärijateks pärandaja seadusjärgsed pärijad l pärijaks nimetatud füüsiline isik, kes eostatakse ja sünnib pärast pärandi avanemist, või juriidiline isik, mis luuakse pärast pärandi avanemist, loetakse ta järelpärijaks, kui testamendist ei tulene teisiti l järelpärija nimetamine tähtpäeva ja tingimust määramata: järelpärija nimetatud tähtpäeva või edasilükkavat tingimust määramata, pärib järelpärija eelpärija surma korral. Kui järelpärija sureb pärast pärandi avanemist, kuid enne järelpärimise tähtpäeva saabumist, läheb tema pärimisõigus üle tema pärijatele, kui testamendist ei tulene teisiti. Järelpärija loobumisel pärandist või pärimiskõlbmatuks olemisel, jääb pärand eelpärijale. Järelpärijal on kogu pärandvara väljaandmisnõue, kahju hüvitamise nõue eelpärija vastu, piiranguid käsutamisel pole – täieõiguslik pärija.
Annak : testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks. Selleks võib olla asi, rahasumma , õigus, nõue, kohustusest vabastamine või muu üleantav hüve. Testaator võib annaku täitmise teha kohustuseks pärijale või teisele annakusaajale (annakutäitja). Kui testaator ei ole annakutäitjat määranud, on annakutäitjaks pärija. Annakutäitja on kohustatud annakut täitma pärandist saadud vara ulatuses, kui pärandist kõigi annakute täitmiseks ei piisa, vähendatakse annakuid võrdeliselt nende suurusega. Kui testaator määrab annaku mitmele isikule, võib ta jätta iga annakusaaja osa suuruse määramise annaku või testamenditäitja või muu isiku otsustada. Kui osade suurust pole määratud mõistliku aja jooksul pärast annaku täitmise nõude tekkimist, siis saavad annakusaajad annaku võrdsetes osades. Annaku täitmise nõue tekib pärandi avanemisel. Kui annakusaaja sureb enne pärandi avanemist ja aseannakusaajat ei ole määratud, on annak kehtetu. Kui annak on määratud edasilükkava tingimusega või tähtpäevaga, tekib annaku täitmise nõue edasilükkava tingimuse või tähtpäeva saabumisel.
Sihtkäsund: testaatori korraldus, millega ta testamendis või pärimislepingus paneb pärijale või annakusaajale (sihtkäsunditäitja) kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele kohustusele vastavat õigust. Sihtkäsundi täitmist võib nõuda pärija, isik, kellele läheks üle sihtkäsunditäitjale määratud osa pärandist, kui sihtkäsunditäitja oleks surnud enne pärandi avanemist, testamenditäitja ja kohalik omavalitsusüksus, kui sihtkäsundi täitmine on avalikes huvides. Kui sihtkäsunditäitja rikub süüliselt sihtkäsundist tulenevat kohustust ja kohustuse täitmine ei ole enam võimalik, on ta kohustatud pärandi selle osa, mis oleks tulnud ära kulutada sihtkäsundi täitmiseks, andma teistele kaaspärijatele, nende puudumisel isikule, kellele läheks üle pärandist sihtkäsunditäitjale kuulunud osa, kui sihtkäsunditäitja oleks surnud enne pärandi avanemist.
Sihtmäärang : testaatori korraldus, millega ta testamendis või pärimislepingus kohustab pärijat või annakusaajat kasutama pärandvara või annakut kindlal sihtotstarbel. Ta võib määrata sihtmäärangu täitmiseks isiku (sihtmäärangutäitja), kellel on sihtmäärangu täitmiseks määratud vara suhtes testamenditäitja õigused ja kohustused. Kui sihtmäärangut ei täideta, võib kohus huvitatud isiku avalduse alusel määrata selle täitmiseks hooldaja , kellel on sihtmäärangu täitmiseks määratud vara suhtes testamenditäitja õigused ja kohustused.
Testamenditäitja (TT) e. viimse tahte elluviija, testaator võib testamendis määrata selle täitjaks ühe või mitu isikut, ta võib määrata ka asetestamenditäitja (üksnes teovõimeline isik). Pärijal ei ole õigust käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid, mida TT vajab oma kohustuste täitmiseks. TT ülesande vastuvõtmine on vabatahtlik, kohustuste täitmist ei või nõuda enne, kui ta on selle vastu võtnud, ülesande vastuvõtmise järel ei või TT mõjuva põhjuseta loobuda. Kui TT-ks on pärija või annakusaaja ja see isik on pärandi/annaku vastu võtnud, ei või ta TT ülesande täitmisest keelduda. TT ülesande vastuvõtmiseks ja sellest loobumiseks tuleb teha notarile avaldus, mille notar tõestab. Selleks on mõistlik tähtaeg, kuid mitte pikem kui 1 kuu. Avalduse esitamata jätmisel loetakse, et isik on TT ülesandest loobunud. Kui TT isik on kindlaks määramata, kuid nähtub testaatori tahe TT määramisest, määrab notar TT-ks advokaadi vm isiku, kes nõustub TT olema. Notar kuulab enne ära pärijate ja annakusaajate arvamuse.
TT õigused ja kohustused:

• kohustatud täitma pärandi hooldaja kohustusi või taotlema pärandvara (kuni pärandi vastuvõtmiseni)
  

• kohustatud täitma annakud, sihtkäsundid, sihtmäärangud jm kohustused
  

• kohustatud pärandvara heaperemehelikult valitsema ja tagama selle säilimise
  

• kohustatud vajadusel pärandvara eraldama pärija varast
  

• kohustatud vajadusel pärandvara jagama
  
• kohustus tagada rahaliste ja mitterahaliste maksukohustuste täitmine
  
• kohustus tegevusest aru anda
  
• õigus ülesannetest huvitatud isikute nõusolekul kõrvale kalduda, kui see on testaatori viimse tahte täitmise huvides
  
• õigus vajadusel võtta pärandi suhtes kohustusi ja käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid pärija nõusolekuta
  
• õigus esindada pärijat või annakusaajat (kui see on vajalik TT ülesannete täitmiseks)
  
• õigus taotleda TT tunnistust ja kinnistusregistrisse TT kohta märkuse kandmist
  
• õigus taotleda kulutuste hüvitamist ja mõistlikku tasu pärandi arvel.
  

Abikaasade vastastikune testament: testament, mille abikaasad teevad ühiselt, notariaalselt tõestatud vormis ning milles nad nimetavad teineteist vastastikku pärijaks või teevad surma puhuks pärandi kohta muid korraldusi. Ühe abikaasa tehtud korralduse kehtivus sõltub teise abikaasa tehtud korralduse kehtivusest, kui võib eeldada, et ühe abikaasa korraldust ei oleks tehtud teise abikaasa korralduseta. Abikaasad võivad vastastikuses testamendis, millega nad on teineteist vastastikku ainupärijaks nimetanud, määrata, kellele läheb üleelanud abikaasa pärand üle tema surma korral. Abikaasade vastastikuses testamendis sisalduva vastastikuse korralduse võib mõlema abikaasa eluajal kumbki abikaasa ühepoolselt tühistada, see peab olema notariaalselt tõestatud vormis ning loetakse tühistatuks, kui teine abikaasa on teate kätte saanud. Pärast abikaasa surma saab teine abikaasa vastastikuse korralduse tühistada üksnes juhul, kui ta loobub pärandist, mis talle vastastikuse testamendi alusel määrati.Abikaasade vastastikune testament on kehtetu, kui: 1) abielu lahutati või on lõppenud enne pärandaja surma; 2) pärandaja oli enne oma surma esitanud kohtule abielu lahutamise nõude või andnud abielu lahutamiseks oma kirjaliku nõusoleku; 3) pärandaja nõudis kohtult abielu kehtetuks tunnistamist.
Pärimisleping: pärandaja ja lepingu teine pool lepivad notariaalselt tõestatud vormis kokku, et lepingus nimetatud isik saab pärijaks või annakusaajaks ja seda testaator ilma lepingu teise poole nõusolekuta muuta ei saa. Pärimislepingu saab pärandajana sõlmida üksnes teovõimeline isik isiklikult. Tingimuslik kokkulepe ei ole pärimislepingu osa ja sellele ei kohaldata pärimislepingu kohta sätestatut. Pärimisleping ei piira pärandaja õigust vallata, kasutada ja käsutada oma vara. Lepingujärgne pärija või annakusaaja ei omanda pärimislepingu alusel pärandaja eluajal õigusi pärandaja varale. Kui pärandaja on teinud kingituse eesmärgiga tekitada kahju lepingujärgsele pärijale või annakusaajale, võib viimane nõuda kinkelepingu kehtetuks tunnistamist ja kingisaajalt kingi väljaandmist alusetu rikastumise sätete kohaselt. Lepingus võib määrata pärija, annakusaaja, sihtmäärangu, sihtkäsundi. Lepingulised korraldused jõustuvad pärandi avanemisega. Pärija või annakusaaja ei võta endale lepinguga kohustust pärand vastu võtta, kuid pärandaja on oma lepinguliste korraldustega seotud. Kui pärimislepinguga on määratud pärijaks või annaku saajaks kolmas isik, kes pärandist loobub, kaotab leping selles osas kehtivuse. Lepingu pooled võivad lepingut muuta või selle lõpetada kolmanda isiku nõusolekuta.
Negatiivne pärimisleping: leping pärandaja ja seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub oma õigusest pärida. Siis on pärima õigustatud isik, kes oleks pärinud siis, kui pärandist loobunu oleks surnud enne pärandi avanemist. Pärimisest loobunul ei ole sundosa saamise õigust. Lepinguga võib loobuda ka õigusest sundosale. Kui pärija loobub oma seadusjärgsest pärimisõigusest teise isiku kasuks, siis kehtib see ainult siis, kui isik, kelle kasuks loobuti, saab pärijaks (pärandaja abikaasa, teised alanejad sugulased). Kui pärandaja alaneja või külgjoones sugulane on lepinguga pärimisest loobunud, siis ei päri ka loobunu alanejad sugulased.
PL tühistamine: lepingu või selles sisalduva korralduse võib lepingupoolte eluajal tühistada lepingu sõlminud isikute vahelise notariaalselt tõestatud kokkuleppega või uue PL-ga. Peale pärandaja surma võib PL tühistamist nõuda isik, kes oleks õigustatud pärima pärimislepingu või selles sisalduva korralduse kehtetuse korral (TsÜS tehingu tühisuse alus). Ta peab esitama kohtusse PL tühistamise hagi 1a jooksul tühistamise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 30a möödumisel pärandi avanemisest.
PL-st taganemine: pärandaja võib PL-st taganeda , kui taganemisõigus on lepingus kokku lepitud; õigustatud isik on pärandaja, tema abikaasa või pärandaja alaneja või üleneja sugulase vastu toime pannud kuriteo; teine lepingupool rikub tahtlikult oma seadusest tulenevat pärandaja ülalpidamise kohustust; pärimislepingus on kindlaks määratud lepingupoole kohustus tagada pärandajale ülalpidamine jm kohustused ning kohustatud isik rikub kohustust tahtlikult ja oluliselt. Taganemine toimub teisele lepingupoolele notariaalselt tõestatud avalduse tegemisega. Piiratud teovõimega pärandaja ei vaja taganemiseks seadusliku esindaja nõusolekut. Vastastikuse pärimislepingu puhul muutub ühe poole kehtival taganemisel kogu leping kehtetuks, v.a. kui lepingust ei tulene teisiti. Taganemisõigus lõpeb teise lepingupoole surmaga.
Pärandvara hoiumeetmed: pärandaja surma korral võib kohus omal algatusel rakendada pärandvara hoiumeetmeid, kui pärija ei ole teada; pärija ei viibi pärandvara asukohas ; ei ole teada, kas pärija on pärandi vastu võtnud; pärija on piiratud teovõimega isik ja talle ei ole määratud eestkostjat; esinevad muud seaduses sätestatud alused. Pärandvara hoiumeetmed on pärandvara valitsemise korraldamine ja TsMS -s sätestatud hagi tagamise abinõude rakendamine (nt kohtulik hüpoteek, vara arestimine). Eesmärk on tagada pärandvara säilimine ja selle eesmärgipärane valitsemine kohtu järelvalve all. Pärandvara hoiumeetmeid rakendab kohus hagita menetluse korras. Võib rakendada kuni pärandi vastuvõtmiseni pärijate poolt. Kohus võib pärandvara hoiumeetmete rakendamise otsustada ka pärandaja võlausaldaja, annakusaaja või muu pärandvara suhtes nõuet omava isiku taotlusel, kui hoiumeetmete rakendamata jätmine võiks ohustada nimetatud isikule kuuluva nõude rahuldamist pärandvara arvel. Vaidluse korral, kes on pärija, võib kohus pärandvara hoiumeetmete rakendamise otsustada ka pärimisõiguse tunnustamist nõudva isiku taotlusel. Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutus, notar ning kohtutäitur on kohustatud teatama kohtule neile teatavaks saanud hoiumeetmete rakendamise vajadusest.
Pärandvara valitsemine: kohus määrab pärandvara valitsemiseks pärandi hooldaja (kohus võib anda korraldusi vara valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks), pärandi inventuuri tegijaks kohtutäituri, kes määrab kindlaks pärandvara koosseisu. Hooldaja on pärija esindaja ning ta on kohustatud pärandvara heaperemehelikult valitsema ning tagama selle säilimise, andma pärandvara arvel ülalpidamist õigustatud isikule, täitma pärandvara arvel pärandvaraga seotud kohustused (nõuete rahuldamine, mille täitmise tähtpäev on saabunud), aru andma vara valitsemisest kohtule ja pärijatele, võtma pärandvara säilimise tagamiseks pärandvara oma valdusesse või tagama muul viisil selle eraldamise pärija varast, esitama vajaduse korral pärimismenetluse algatamise avalduse notarile. Hooldaja võib pärandvara käsutada üksnes oma kohustuste täitmiseks ja pärandvara valitsemisega seonduvate kulude katmiseks. Hooldajal ei ole õigust kohtu loata käsutada pärandvara hulka kuuluvat kinnisasja. Hooldaja saab pärandvara valitsemise eest pärandi arvel tasu (kohus määrab tasu suuruse). Pärijal ei ole õigust käsutada pärandvara, mis on antud hooldaja valitseda . Pärandvara valitsemise lõpetab kohus.
Sundosa on vastuolus pärandaja tahtega ning piirab testeerimisvabaduse põhimõtet. Sundosaõiguse kohaselt saab perekond (abikaasa, lähisugulased ) teatud eeldustel pärandvarast osa ka siis, kui testaator on selle testamendi või pärimislepinguga välistanud ja oma vara perekonnavälisele isikule pärandanud. Pärandaja vanemad ja kaugemad alanejad sugulased ei ole sundosa nõudmiseks õigustatud, kui alaneja sugulane, kes välistaks nad seadusjärgse pärimise korral, saab nõuda sundosa või võtab talle pärandatu vastu. Sundosa nõue tekib pärandi avanemisega, see on pärandatav ja üleantav. Sundosa suuruse kindlakstegemisel võetakse aluseks pärandi hulka kuuluv vara pärandi avanemise päeva seisuga. Sundosa määramisel arvestatakse pärandina ka eelpärandit, abikaasa eelosa ja pärandaja poolt teistele isikutele sundosa vähendamise eesmärgil viimase kolme aasta jooksul enne pärandaja surma tehtud kingitusi. Sundosa määramisel ei arvestata pärandina pärandaja matmiskulusid, pärandvara nimekirja koostamise ja pärandvara hindamise kulusid ning pärandaja ülalpidamisel olnud isikute ühe kuu ülalpidamise kulusid, lisaks õigusi ja kohustusi, mis sõltuvad edasilükkavast tingimusest.
Pärandaja võib testamendi või pärimislepinguga sundosast ilma jätta isiku, kes on pärandaja, tema abikaasa või pärandaja alaneja või üleneja sugulase vastu toime pannud kuriteo või tahtlikult ja oluliselt rikkunud oma seadusest tulenevat pärandaja ülalpidamise kohustust. Sel juhul peab pärandaja väljendama sundosast ilmajätmise põhjuse. Sundosa nõue aegub 3 aasta möödumisel hetkest, kui sundosa saamiseks õigustatu saab teada pärandi avanemisest ja tema õigusi mõjutavast käsutusest ning 10 aasta möödumisel pärandi avanemisest.
Pärimistunnistus on pädeva ametniku (notari) poolt väljastatud tõend pärandi vastuvõtnud pärija isiku ja tema pärimisõiguse aluse ja ulatuse kohta (pärandiosa suurus) ning tema õiguste piiratuse või piiramatuse kohta (järelpärija, TT määramine, pärandaja abielu ja varasuhte liik) Pärimistunnistuse tõestab notar, kui pärija pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud ning selleks tähtajaks pole laekunud tunnistuse tõestamist keelavat kohtumäärust, kuid mitte enne 1 kuu möödumist pärimismenetluse algatamise teate avaldamisest Ametlikes Teadaannetes. Pärimistunnistuse tõestamiseks piisab pärimismenetluse algatamise avalduse esitamisest ja tõestamisest. Pärimistunnistusega tõendatakse üldõigusjärglust-pärijaks olemist. Pärimistunnistusel pole õigustloovat tähendust-see ei mõjuta pärimisõigust, kuid see on vajalik, et tõendada pärandaja õiguste üleminekut pärijale kinnistusosakonnas, täitemenetluses, autoregistris, võlausaldajate ees jne. Lisaks pärimistunnistusele tõestab notar ka tunnistuse annakust tuleneva nõude kohta (annakusaaja tunnistus ), tunnistuse sundosast tuleneva nõude kohta (sundosa saaja tunnistus), testamenditäitja määramise kohta (testamenditäitja tunnistus). Kui pärimistunnistus on siiski ebaõige, tunnistab notar selle asjast huvitatud isiku notariaalselt tõestatud avalduse alusel või omal algatusel kehtetuks. Nõue tuleb esitada 3 aasta jooksul selle kehtetuse alusest teada saamisest, kuid mitte rohkem kui 30 aastat pärast pärandi avanemist. Tunnistuse kehtetuks tunnistamisel viib notar läbi uue pärimismenetluse.
Pärimisregister on riiklik register, mida peetakse elektrooniliselt ja mis koosneb registrisse kantavatest andmetest ja arhiivist. Sinna kantakse andmed testamentide, pärimislepingute, pärandvara hoiumeetmete, pärimismenetluste ja pärimistunnistuste kohta. Registrist nähtub, kas ja millal on isik teinud või tühistanud testamendi, millal ja millise notari juures on algatatud pärimismenetlus, kas on rakendatud pärandvara hoiumeetmeid, pärandvara hooldaja kontaktid, pärimistunnistuse tõestamise kuupäev ja selle tõestanud notar. Registrisse testamendi ja pärimislepingu kohta kantud andmeid hoitakse kuni pärandi avanemiseni saladuses. Registrist ei saa infot testamendi sisu kohta, ainult selle tegemise fakti või koduse testamendi registreerimise kohta. Teavet on võimalik saada siis, kui pärandaja surm on tõendatud. Igaüks võib pärimisregistri andmetega tutvuda ja saada nendest väljatrükke, selleks on vaja registripidajale esitada isikuttõendav dokument. Pärimisregistrisse tehakse kandeid registrile esitatavate teatiste ja kohtulahendite alusel. Ametitoimingutega seotud pärimisregistri kanded teeb notar, kuid kandeid võib teha ka kohus või konsulaarametnik. Pärimisregistripidajaks on Notarite Koda (kuni 31.12.14 Harju Maakohus ). Pärimisregistrile ja selle pidamisele kohaldatakse avaliku teabe seaduses andmekogude kohta sätestatut PärS-is sätestatud erisustega.