· Elab puutüvedel, kivimüüridel, moodustades rohelise kirme. · Elutegevuseks piisab talle õhuniiskusest, vees ta hukkub. · Umbes sama suur kui klorella. · Suurus sõltub raku vanusest ja keskkonnatingimustest. · Kujult on selle rakud ümarad, paksu tselluloosse kestaga (kaitseb kuivamise eest). · Paljuneb ainult pooldudes e. vegetatiivselt (Aprillikuus, kui puud pole veel lehtinud, lähevad tüved roheliseks, st., et pleurokokid paljunevad intensiivselt. Kerasviburlane · Elab koloonias, mis on umbes nööpnõela suurune st. palja silmaga nähtav. · Keraja koloonia moodustavad kümned tuhanded pirnikujulised kahe viburiga rakud, mis sarnanevad koppvetikatele. · Kerasviburlased paiknevad kolooniate välispinnal, sest sees on poolvedel sültjas aine. Koloonias on nad ühendatud tsütoplasmaväätidega (See aitab neil koos töötada, et nad saaksid kergemini ujuda sinna, kus on soodsamad tingimused).
Vetikad Tallus vetikate keha Kõik vetikad fotosünteesivad. Neil on kloroplastid (kollased, punased, rohelised). Jaotuvad: 1)Mikroskoopilised (üherakulised) 2)Makroskoopilised (lehtadru) Paljunevad talluse tükikeste või eoste abil. Üherakulised rohevetikad: 1) Koppvetikas ---- eoste abil 2) Klorella ------eoste abil 3) Pleurokokk ----------- pooldumise teel, ei taha vett 4) Kerasviburlane ------- pooldub Pleurokokke päris vees ei kohtagi, nad on kohastunud eluks õhu käes. Kui pleurokokk vette panna, siis ta koguni hukkub. Nii leidub neid kivimüüridel, niisketel vundamentidel ja mujal, kus on piisavalt õhku, niiskust ja valgust. Kõige tavalisemaks kasvukohaks pleurokokkidele on aga vanad puud nii metsas kui ka linnaparkides. Hulkraksed: 1) Keermikvetikas - vabalt hõljuv vetikas...nendega saab ilma ennustada.
üherakulisteks ja hulkrakseteks ning pigmentide sisalduse järgi rohe-, pruun- ja punavetikateks. Kõige mitmekesisema ja arvukama hõimkonna moodustavad rohevetikad. Koppvetikas, klorella ja pleurokokk on üherakulised, kuid nad on erinevad ehituse, eluviisi ja paljunemise poolest. Enamik üherakulisi ja koloonialisi rohevetikaid elab magevetes. Vetika koloonia koosneb suurest hulgast omavahel ühendatud rakkudest. Rakkudel on viburid, mille abil koloonia hõljub ja liigub. Kerasviburlane on üheks vahevormiks ühe- ja hulkraksete vetikate abil. Veeõitseng vetikate või sinikute tavapärasest suurem vohamine veekogus, mis halvendab teiste organismide elutingimusi või põhjustab nende hukkamist. Niitvetikad on kõige lihtsama ehitusega hulkraksed vetikad. Sellised on rohevetikatest nt vesijuus, keermikvetikas ja meie rannikuvetes kasvav niitja haruneva tallusega karevetikas. Paljud pruunvetikad meenutavad välimuselt taimi või nende lehti. Nad kasvavad peamiselt külmade
söögiks porfüüriat. Rohevetikad on liigirikkaim vetikate rühm. Kõikjal. 1-rakulised, koloonialised, hulkraksed. Mõned viburitega liigid meenutavad teiste sugurakke. Magevetes niitjad rohevetikad (“vesijuuksed“) eelkõige puhtamas vees, meres suhteliselt reostunumas. Üks põnev rohevetikas on Acetabularia, kelle keha koosneb ühest vihmavarjusarnasest 5-10cm suurusest rakust. Kasvavad kobaratena koos Vahemere rannikul.Ladestunud lubja tõttu on valget värvi. Koloonialine kerasviburlane on kui mudelorganism, mis selgitab hulkraksete tekte ainuraksetest. Koloonia rakkude sees esineb tööjaotus. Vee õitsemine on vetikate vohamie toitainete rohkuse tüõttu. Erinefvatel aastaaegadel on erinevad liigid ja rühmad. Eriti ohtlik on fosforireostus. See põhjustab veekogu gaasireziimi halvenemist(kaovad nõudlikumad kalad jt. loomad), mudastumist, on ebameeldiv inimesele. Inimese tervist ohutavad Läänemeres mõned sinivetikate liigid.
Osad neist elavad sümbioosis vee algloomade, selgrootute loomade või seentega ning taluvad madalat temperatuuri ning tugevat päikesevalgust. Sisaldavad taimedega sama tüüpi klorofülli ning tärklist. näited: koppvetikas (magevees elav ainurakne) kasutatakse geenide funktsioonide määramiseks molekulaarbioloogias. koloniaalne kerasviburlane (hulkrakne) kasutatakse mudelobjektina hulkraksete organismide tekke selgitamiseks. 5) DÜSENTEERIA SISEAMÖÖB ..kuulub algloomade hulka , kulendviburloomade hõimkonda, kulendloomade alamhõimkonda. def. Inimese parasiit kasvulava: pimesoole ja käärsoole valendikud, soole limaskest, maksakude (harvem) nakatumine: 1) tsüst satub inimese soolestikku toiduga
kui hulkrakseid vorme. Osa rohevetikaid elab sümbioosis vees elavate algloomadega, selgrootute või seentega. Rohevetikad on taimedele väga sarnased, sisaldavad sama tüüpi klorofülli ning plastiidides sisalduv säilitusaine on tärklis. On liike mis suudavad taluda madalaid temperatuure, tugevat päikesekiirgust, erakordselt madalat toitainete taset. Osad võimelised kasvama lumel, põhjustades lume värvumise punaseks, roheliseks või oranziks. Koloonialine kerasviburlane kuulub rohevetikate hulka, koloonia moodustub kuni kümnetest tuhandetest omavahel tsütoplasmajätkega ühendatud kaheviburilistest rakkudest. Koloonia rakkude osas esineb tööjaotus osa rakke omandab sugulise funktsiooni, mõned neist kujunevad suurteks liikumisvõimetuteks makrogameetideks, mis jäävad kolooniasse, teine osa viburitega varustatud mikrogameetideks, mis eralduvad kolooniast viljastumisel. Vetikate ökoloogia Peaaegu kõik vetikate rakud on fotosünteesivõimelised e
Üherakulised ja koloonialised rohevetikad. Üherakulised koloonialised Elavad veekogudes põhiliselt mage- veekogudes, põhiliselt vetes. Ka mullal, samblas, magevetes Vähemalt osa lumel. rakke on varustatud jätkete või viburitega soodustavad ujuvust. Näited koppvetikas kaks viburit kerasviburlane - välispinnal liikumiseks, silmtäpp valguse viburitega rakud. tajumiseks. Paljuneb eostega nööpnõelapeasuurune. ja suguliselt Vahevorm ühe- ja klorella vibureid ei ole, hulkraksete vetikate vahel. paljuneb eostega. Paljuneb eostega - pleurokokk vibureid ei ole, emakoloonia sees tekivad elab õhu käes, vees hukkub. tütarkolooniad.
Elavad veekogudes põhiliselt mage- veekogudes, põhiliselt vetes. Ka mullal, samblas, magevetes Vähemalt osa lumel. rakke on varustatud jätkete või viburitega soodustavad ujuvust. Näited koppvetikas kaks viburit kerasviburlane - välispinnal liikumiseks, silmtäpp valguse viburitega rakud. tajumiseks. Paljuneb eostega nööpnõelapeasuurune. ja suguliselt Vahevorm ühe- ja klorella vibureid ei ole, hulkraksete vetikate vahel. paljuneb eostega. Paljuneb eostega -
Vetikad jaotatakse pigmendi järgi rohevetikateks, pruunvetikateks ja punavetikateks. Kõige mitmekesisema ja arvukama hõimkonna moodustavad rohevetikad. Rohevetikad jagunevad niitjateks, üherakulisteks ja hulkrakseteks. Enamik üherakulisi ja koloonialisi rohevetikaid elab veekogudes, põhiliselt magevetes. Kuid üherakulisi rohevetikaid kasvab ka märjal mullal, samblas, lumel ning isegi jääkarude karvades. Näiteks koppvetikas, klorella, pleurokokk, kerasviburlane. Niitvetikad on kõige lihtsama ehitusega hulkraksed vetikad. Niitjad rohevetikad koosnevad ühest rakureast, mis paljunevad pooldudes ja suguliselt. Sellised on rohevetikatest nt vesijuus, keermikvetikas ja meie rannikuvetes kasvav niitja haruneva tallusega karevetikas. Hulkraksed rohevetikad näitavad saastatust (karevetikas). Hulkraksed rohevetikad kasvavad madalas vees ja kinnituvad. Pruunvetikad on kasvult suurimad hulkraksed vetikad (3-6m). Pruunvetikad on
Enamik ainurakseid liigub vabalt ringi, vaid vähesed elavad veekogu põhjale kinnitunult. Mõned ainuraksetest viburloomadest on võimelised kasutama päikeseenergiat, et valmistada endale toitaineid süsihappegaasist ja veest. Soojade suveilmadega hakkavad viburloomad veekogudes kiiresti paljunema, põhjustades lühikese aja pärast roheka veepinna teket, mida rahvasuus kutsutakse "vee õitsemiseks". Mõned fotosünteesivad ainuraksed viburloomad, näiteks kerasviburlane, moodustavad kolooniaid. Kerasviburlase koloonia põhimassi moodustab rakukestadest tekkinud sültjas aine, mille pinnal paiknevad koloonia üksikisendid. Koloonias elavad viburloomad sarnanevad ehituselt üksikult elavate viburloomdega, kuid koloonias on loomade tsütoplasmaniidikesed, mis ühendavad üksikuid isendeid. Tänu koloonialisele eluviisile on kerasviburlased võimelised liigutama oma vibureid koordineeritult.
annaabi.ee 
