Arengupsühholoogia (0)

Arengupsühholoogia tegeleb vanusega seotud käitumuslike ja kogemuslike muutuste teadusliku seletamisega (sünnist surmani, terve elukaar). Uurimisobjektiks on reaalsuse mõtestamise viisid, keskonna faktor jms. Eesmärgiks on järgida kõiki teoreetilisi printsiipe ja jälgida, kuidas käituslikud ja kogemuslikud muutused toimuvad.
Teaduse funktsioon on reaalsuse struktureerimine, ratsionaalse seletuse leidmine. Teaduse instrumendid on teooria, mingi süsteem, mis esitab loogilist seletust omavahelistest seostest. Teadusele on omane metodoloogia, erinevad uurimismeetodid , mis moodustavad süsteemi. Teaduse instrumendiks on ka meetodid, mida kasutatakse hüpoteesi tõestamiseks/ümberlükkamiseks.
Arengupsühholoogiaga seonduvad teadusharud on arengubioloogia , kus tuntakse huvi arenguliste protsesside vastu, filosoofia, pedagoogika, andragoogika, religiooniteadus, sotsioloogia, keemia, kultuuripsühholoogia, antropoloogia.
Arengubioloogia (developmental biology) tuumaks on kolm põhiprobleemi, mida iseloomustab uuritavate protsesside pöördumatus:

• diferentseerumine – eristumine; leiab aset arengus, rakutüübid või koed muutuvad diferentseerituks eri tegurite mõjul – arenemine ja küpsemine
  
• morfogenees – arengus toimuvad organismi ja selle osade kuju/vormi muutuse
  
• kasvamine.
  

Ontogenees on indiviidi arengukäik munaraku viljastumisest surmani. Ontogeneesi põhiprotsessid on diferentseerumine ja morfogenees.
Lisandub uurimissuunana veel üks pöördumatu protsess, fülogenees – liigi põlvnemiskäik ehk liigi evolutsiooniline käsitlus; elundkonna või üksikolendi evolutsiooniline areng.
Arengubioloogia uurimisvaldkond on ontogeneesi ja fülogeneesi suhe.
Areng on looduslik nähtus, mis peegeldab erinevaid indiviidiga aset leidvaid muutuseid alates munaraku viljastumisest kuni surmani. Need muutused on korrapärased ja kindlate tunnustega. Muutustel on 4 etappi , ontogeneesi järgud:

Looteline areng

Lootejärgne areng - sünnist suguküpsuseni

Suguküpsuse saavutamisest kuni paljunemisvõimelisuse saavutamiseni (sh. sotsiaalsed kohustused, mitte vaid bioloogilised)

Paljunemisvõime kadumisest surmani
Ontogeneesi kategoriseerimine põhineb bioloogilistel etappidel . Areng ja selle tempo on erinev.
Arengufaktorid: biloogilised tegurid, keskkondlikud tegurid, sihipärane sekkumine kasvatusse, enesearendamine.
Arengu alatüübid:

• füüsiline areng ehk erinevate kehastruktuuride küpsemine (kaal, mõõdud jms)
  
• motoorne areng ehk motoorsete oskuste omandamine (kõndimaõppimine)
  
• kognitiive areng ehk intellektuaalsete funktsioonide kasv (kõne, abstraktne mõtlemine)
  
• sotsiaalne areng ehk muutused viisides, kuidas suheldakse teistega (~3 aastaselt mõistab laps, et teine laps on ka inimene)
  

Arengu periodiseerimiseks on 2 klassikalist lähenemist.

1. Algab imikueast
2. Maimikuiga, 1-3
3. Mudilane , 3-5
4. Koolieelik, 5-7
5. Noorem kooliiga , 7-11/12
6. Murdeiga , 11/12-13/14
7. Noorukiaeg 15-18
8. Noorus, 18-25
9. Küpsusiga I, 25-36
10. Küpsuaiga II, 33-55
11. Vanadus, 55-...

1. Algab viljastumisest
2. Sünd – kõndimahakkamine
3. Koolieelik, 3-6
4. Noorem kooliiga, 6-12
5. Murdeiga, 12-20
6. Noorus, 20-40
7. Keskiga , 40-65
8. Vanadus, 65-...
Arengut jaotatakse kaheks protsessiks :

• Küpsemine – bioloogial põhinev protsess, mis kirjeldab seda, kuidas arengulised muutused kehas aset leiavad
  
• Õppimine – suhteliselt püsiv muutus käitumises; on selgelt kohemuse tagajärg, ei tule geneetikast
  

Arengupsühh. põhiküs:

Keskkond vs pärilikkus – mis on arenguliste muutuste peamiseks põhjuseks? How do nature and nurture interact? Tugevate geneetiliste omadustega on kasv, silmavärv, käepigistuse tugevus, hääletoon, vererõhk, sportlik võimekus, intellektuaalsed omadused (mälu, ärevus, häbelikkus).

Arengu järjepidevus vs perioodilisus - kvantitatiivne ja kvalitatiivne areng (mõtlemise, loomuse muutus), kas ja kuidas on varasem ja hilisem areng...

Inimese sünnipärane põhiolemus (hea, halb või naturaalne või mõlemad) – kas seda saab määratleda?

Aktiivsus vs passiivsus – kui palju sekkuda arengusse , looduslikku kulgu

Arenguliste muutuste universaalsus – nomoteetiline, idiograafiline (inkmeste individuaalsete erinevuste põhjuste uurimine )
Arengupsühholoogia ülesanded:

Arengupsühh kirjeldamine – Kas? Kui palju? (Nt kui palju on vasakukäelisi?)

Seletamine – Miks? Kuidas? olemus, põhjused, võimalokid tagajärjed, otsitakse omavahelisi seoseid ja vastasmõjusid

Prognoosimine / ennustamine – Kui ..., siis; olukorra fikseerimine, seletamine ja prognoosi koostamine; arenguvariantide pakkumine
Arengupsühholoogia kitsaskohad: kõike ei saa operatsioniseerida (nt korraga mõõta), lapse semantika ja verbaalsus areneb 3 eluaastani (kuidas siis uurida enne seda), laste uurimine on keeruline piiratud metoodika baasil, hoidumine subjektiivsest hinnagu andmisest laste uurimisel . Saab teha järeldusi 1 indiviidi kohta, indiviidide vahelisi (mehed, naised), indiviidi ja ökoloogia vahelisi, indiviidi ja sotsiaalökoloogia vahelisi.
Metoodika
Deduktsioon – teed järeldusi, et see, mis kehtib hulga inimeste puhul (mingi teooria) kehtib igaûhe puhul; oma teooria testimine , üldiselt ühele
Induktsioon – teed ühe inimese näitel liigselt üldiseid järeldusi, generalisatsioon; ühelt üldisele
Empiirilise uurimuse etapid: observation – induction - deduction - testing – evaluation
Arengupsühh uurimismeetodid:

• Vaatlus (observational study ) – eelisteks grupiprotsesside vaatlemine , lindistamine, filmimine, hiljem taasvaadeldav:
  
• Introspektsioon , sisevaatlus – Mis sa arvad ? Kuidas seda kirjeldad? jne. Eeldab verbaalset suhtlust, arutelu
  
• Välisvaatlus:
  
• Sekkumine
  
• Mittesekkumine – kitsaskoht: tuleb juurde vaadeldavate reaktiivsus
  
• Läbilõike-/ristlõikeuuring ( cross -sectional study) – võetakse mingi läbilõige mingist kategooriast ning vaadeldakse seda, saab teada ealised iseärasused
  
• Longituuduuring (longitudinal study)
  
• Üksikjuhtumi analüüs ( case study) -nt elutee uurimine, mingi sündmuse põhiolemuse uurimine
  
• Testid – lühiajaline uurimine kindlaksmääratud moel reastamise eesmärgiga, tulemus on standard:
  
• Objektiivtestid ( objective test)
  
• Projektiivtestid (projective test) – testitav ei tea, mida mõõdetakse, olulised on seosed, mis vastuste vahel tekivad; inimene projitseerib end pilti ning seda interpreteeritakse -kitsaskoth: väga keerulien on pilte tõlgendada; joonistama võib olla ajendatud hetkeemotsioonist vms ning see ei pruuagi anda arengulist ülevaadet
  

Arengupsühholoogia metodoloogiline põhiprobleem: limiteeritud mõõtmisviisid, inimese subjektiivse hinnangu mõju, kõikide teguritega ei ole võimalik arvestada, eksimine infotöötlusel tänu subjektiivsusele
Suhtumine lastesse läbi aegade:

• Lapsepõlv ja laps on sotsiaalne mitte bioloogiline konstrukt .
  
• Ürgühiskonnas oli meestel eelis, kuna tänu suuremale füüsilisele tugevusele oli ellujäämine hõlpsam. Lapsi ohevrdati (neid hinnati kõrgelt), et tuua kasu kogukonnale . Läbi aegade on olnud lastel eriline tähtus ühiskonnas.
  
• Antiikajal hakati sündimust reguleerima tänu humanistliku mõtteviisi kasvule ja resursside puudusele.
  
• Ristiusu tulekuga tehti seadused, mis keelustasid laste tapmise . Üldjuhul keskajal ei peetud matuseid alla 7a lastele, sest nad ei olnud töövõimelised. Keskajal kujutati lapsi kui täiskasvanuid (rõivad jms). Keskajal hakati järjest enam rääkima laste erinevusest ja hakati neid eristama täiskasvanutest, anti neile rohkem aega küpseda ning tähtsustati emotsionaalselt suhet emaga.
  
• 16. sajandil toimus oluline muutus lastesse suhtumisel – 1545 ilmus esimsne õpik laste haigustest .
  
• 1632 anti välja raamat “Emakool”, mis käsitles ema ja lapse emotsionaalse suhte tähtsust.
  
• Tööstusühiskonnas suurenes hariduse tähtsus.
  
• 17. saj tekkisid matmisrituaalid lastele, keda meti vanemate kõrvale.
  
• 19. saj arenes laste haiguste teema ja ilmus sellealane õppeaine kõrgkoolidesse.
  
• 1802 rajati esimene lastehaigla Pariisis, 1834 Peterburgis.
  
• Valdavaks seisukohaks muutus, et pere on oluline, mõisteti laste emotsionaalsete protsesside olulisust.
  
• Lastekaitse temaatika teke. 1982 avaldas Kemphe läbipekstud lapse sündroomi, lastekaitse intensiivistumine, laste ja täiskasvanute võimekuse eristamine.
  

Arengupsühholoogia kujunemislugu , algusaastad 1859 -1914
Alusepanijaks loetakse C. Darwinit ja tema teost “Liikide teke” ja evolutsiooniteooriat. Kirjeldas oma imikueas poja arengut. Hakkas rõhutama teaduslikke uurimismeetodeid ja nende olulisust, objektiivsuse tähtsust. Lõi uue distsipliini , arengu uurimise. Darwinism tekitas huvi inimloomuse bioloogilise päritolu vastu
K. E. Von Baer oli huvitatud embrüoloogiast ja tõi arengupsühholoogiasse arengu tendentsi : areng toimib lihtsamalt keerulisemale ja lihtsamalt spetsiifilisemale.
H. Haeckel ütles et ontogenees on fülogeneesi lühikordus! – biogeneetiline seadus, rekapitulatsiooni seadus, mida tänapäeval ei usuta. Loote areng kordab esivanemate arengut. Rõhutas seda, kui sarnased on eri liikide embrüod teatud etappidel. Tema seisukiha,e hakati otsima vastuväiteid ja tänu sellele toimus bioloogias diferenrseerumine.
S. J. Gould ütles, et Haeckeli joonis peegeldab vaid bioloogilisi sarnasusi , kuid G.S. Hall leidis, et see peegeldab ka psühholoogilisi ning, et lapsed kordavad esivatenate arengut.
Otsiti vastuseid sellele, kuidas siis toimib ontogeneesi ja fülogeneesi suhe. 1882 sai arengupsühholoogiast iseseisev distsipliin.
W. Preyer kirjutas raamatu laste psüühikast, teda huvitav, kuidas töötab uudishimu ning nägi, et uudishimu periood on võrdlemisi pikk. Rõhutas, et uuringud peavad olema läbimõeldud.
A. Binet uuris, kuidas toimub laste kognitiivne uurimine ning kahtles eelnevates uurimistulemustes, suhtus neisse kriitiliselt. 1905 aastaks avaldati testid Binet ja Simon poolt – töötati välja sooritusnormid, eristati vaimset (mida määrati soorituse alusel) ja kronoloogilist vanust .
J. M. Boldwin oli huvitatud laste kognitiivsest mõtlemisest ja andis välja “Geneetilise loogika “ (1903-1908), kus uuris mõtlemise arengut - ütles, et teadmised progresseeruvad ja arvas , et areng toimub läbi erinevate staadiumite/astmete: 1. Kaasasündinud motoorsed relfleksid 2. Keel ja kõne jne. Ütles, et järjestikused astmed toimuvad läbi keskkonna tagasisideme. Peamised arengu... on assimilatsioon (keskkonna mõju organismile) ja akommodatsioon (paindlik muutumine). Ütles, et keskkonna ja bioloogia koosmõjul arenguastmed progresseeruvad ning keskkond on peamine mõju arengule.
G. S. Hall avaldas arvukalt artikleid ja pani aluse esimeste arengupsühholoogia metoodika rakendamisele. Tema biogeneetiline seadus erineb Haeckeli omast vaid selle poolest, et lisaks bioloogilisele sarnasusele on sarnane ka psühholoogiline ja vaimne pool.
A. Gesell ei nõustu Halli seisukohaga ning leiab, et areng on juhitud geneetilistest protsessidest, rõhutas küpsemisteooriat, kus väidab, et organism areneb läbi bioloogiliste mehhanismide kompleksi ja inimese arenevad võimed on seotud teatud ajaliste piirangutega. Teda huvitas motoorika ehk aju areng ja arvas, et normaalsetes tingimustes on motoorika areng möödapäsmatu. Rõhutas metodootika täpsuse olulisust.
(Metatasand on mõtlemine oma mõtetest, tunnetest, reflektsioon , abstraktne mõtlemine jm, mis lapsel ei ole välja kujunenud.)
Arengupsühholoogia arenguteooriad
Arenguteooriad aitavad organiseerida fakte ja neid intepreteerida. Arenguteooriad respekteerivad üldist teadmist ning nad on põhimõtteliselt kontrollitavad ja vähem keerukamad kui inimene ise (ja jätab seetõttu mõningad asjad seletamata) ja seega üldistavad.
Varased arengukäsitlused
Preformatsiooniteooria (17.-18 saj), mis käsitleb metafüüsilist arengut – inimene on kvalitatiivselt olemas spermatosoidis ( Antonie van Leeuwenhoek ). Metafüüsiline arenguteooria , kus oletati et elusolend on valmis sugurakus. Peale viljastumist toimub ainult kvantitatiivne areng ( suuremaks ja laiemaks). Teooria oli valitsev kuni Baer avastas munaraku.
Preformism eitab ontogeneesis inimese kvalitatiivset arengut. Epigeneesi puhul räägitakse sellest, et toimub ka kvalitatiivne areng.
Nicolaas Hartsoeker tegeles raku arengu teemadega, kas toimud preformism või epigeneetiline (kvantitatiivne või kvalitatiivne) areng.
John Locke (1632-1704) ja tabula rasa teooria, seisukohad essees “Essee inimmõistusest”(1690):

• Bioloogia taust; filosoofiline käsitlus, metoodika teadmata
  
• Tabula rasa (puhas leht)– kui inimene sünnib, ei ole tal kaasasündinud teadmist, vaid inimese teadmised pärinevad aistingutest, reflektsioonist - vastandus tolleaegsete domineerivate seisukohtadega
  
• Assosatsioon tähendab, et mingi aistinguga seotakse mingi nähtus – luuakse seosed läbi kogemuste
  
• Kordamine – läbi kordamise kujunevad harjumused; harjumuste kujunemiseks on vaja kordusmomenti
  
• Jäljendamine – laps õpib jäljendades, lapse arengut mõjutab keskkond
  
• Õppimine tasu ja karistuse meetodil – inimesed on haaratud sellesse käitumisse, kus näevad mingisugusg kasu
  
• Kordamine, jäljendamine, tasu ja karistus töötavad koos ja läbi selle kujunevad teadmised ja inimese ‘mina’ (mõtted, tunded)
  
• Leiab, et inimene on algselt neutraalne
  
• Rõhutab arengu juures ka füüsise poolt -selleks, et inimesel oleks enesedistsipliin , peab ta olema füüsiliselt terve
  
• Leiab, et lapsele ei tohiks seada reegleid vaid teha praktilisi harjutusi – tuleb kasutada eeskuju mudelit
  
• Rõhutab ka laste kognitiivse võimekuse piiratust – lapsed ei saa asjadest aru nii nagu täiskasvanud
  
• Usub, et lastel on sünnipärane uudishimu
  
• Laste kasvatamisel pidas parimaks tunnustamist, kiitmist ja parimaks karistuseks mitte heakskiitu (eitas kehalist karistust)
  

Jean-Jacques Rousseau (1712-1778):

• Lapsekeskse arengu filosoofia
  
• Leiab, et looduse ja inimühiskonna mõjud on vastandlikud – usub, et inimene on sünnipäraselt olemuselt hea
  
• Lapse sünnipärased omadused peavad olema vabalt tagatavad
  
• Lastel on oma viis näha ja tunda, maailma kogeda - täiskasvanulikku teadmkst peaks hoidma neid võimalikult kaugel
  
• Lapsed hakkavad sotsialiseerumisel käituma nagu kogu ühiskond
  
• Arengustaadiumid:
  
• Imikustaadium, 0-2 aastat – kogeb maailma meelte abil, emotsioonide treening
  
• Varane lapsepõlv 2-12 – laps hakkab endaga rohkem hakkama saama, hakkab taipama põhjuseid; esimeses kahes etapis tuleks treenida vaimu ja keha
  
• Hiline lapsepõlv, 12-15 -mõtleb kõrgemal tasemel, puudhb veel teoreetiline mõtlemine; intellekti treenimine
  
• Noorus, 15-... - tuleks treenida moraalsust
  
• Ütleb, et lapse mõistust tuleb hoida võjmalikult kaua laisana et arendada keha ja vaimu
  

Sigmund Freud (1856-1939):

• Struktuurne isikuteooria:
  
• ID – alateadvus, inimese primaarsed vajadused (füsioloogilised) ja tungid , ihad, instinktid - kaasasündinud
  
• EGO – ei ole kaasasündinud; hakkab kujunema, kui lükatakse edasi id vajaduste rahuldamist; vahendab reaalsust – ‘mina’, teadvustatud osa- ratsionaalne
  
• SUPER EGO – ‘ülimina‘, ühiskond, reaalsus , sotsiaalsed normid, keskkond; viha vanemate vastu pööratakse sissepoole, hoiakud
  
• Ego on ainus ratsionaalne osa, id ja super ego ei toimi ratsionaalsusel
  
• Superego ja ego toimivad moraali peal, id mitte
  
• Nt. Tahan seda kaelakeed (id) – plaan, kuidas seda saada; varastada nii, et keegi ei nãe (ego) – varastamine on vale, ema õpetas juba nii jne (super ego)
  
• Freudi arenguastmed (psühhoseksuaalsed) – rõhutab id’i:
  
• Oraalne faas – naudingu saab suu kaudu, süües – eesmärgiks luua usalduslik sõprussuhe emaga, mis määrab tulevased suhted
  
• Anaalne faas – naudingu saab potil käimisest – asendub passiivsus aktiivsusega, eesmärgiks saavutada iseseisvus ja enesekontroll, eneseteadvustamine, objektiivsus
  
• Falliline faas – nauding genitaalide kaudu – peaks õpetama toime tulema sisemiste ja välimiste implussidega
  
• Latentne faas – tuleb tunnete reluleerimise oskus, idi reguleerimine
  
• Genitaalne faas – seksuaalsus välja kujunenud
  
• Laps peab igas astmes lahendama konflikti ego ja idi või superego ja idi vahel – piirangute ja rahulduse tasakaal tagab astme läbimise
  

Erik Homburger Erikson ( 1902 -1994):

• Peab olulisimaks komponendiks ego – selleks et maailma tajuda, peab reaalsust tajuma – siis superego ja vähem tähtsaimaks peab id’i
  
• Psühhosotsiaalne arenguteooria (vaid k)
  

1. Usaldus või usaldamatus - sünnist kuni 1,5 aastani – kui füüsilised vajadused on rahuldatud, tekib usaldustunne; oluline on suhe emaga
2. Autonoomsus või häbi ja kahtlus - 1,5 kuni 3 aastat – toimingud , mis last ei kahjusta ja toetavad autonoomsust (lasta lapsel ise riideid valida, lasta teha valikuid teda suunamata); oluline on suhe perega
3. Initsiatiiv või süü - 3 kuni 6 aastat – lapsed hindavad oma võimeid üle, vajadusel seada piire (kui ohustab heaolu) või lasta pettuda; õpib püstitama oma soove nii, et need ei läheks vastuollu sotsiaalsete normidega; oluline on suhe eakaaslasteg
4. Usinus või alaväärsus - 6-12 aastat – kompententsuse tunde kasv läbi sotsiaalsete suhete, õpioskuste; mida edukamana laps end tunneb, seda usinamaks muutub
5. Identiteet või rollisegadus – noorukiiga , ~12-20 – eneseotsing, kiired fûüsilised muutused
6. Intiimsus või isolatsioon - varane täiskasvanuiga – kas suudetakse sõlmida sõprussuhteid ja romantilisi suhteid (pannakse paika 1. astmes)
7. Generatiivsus või stagnatsioon – keskiga – tardumine või edasiarenemjne, eesmärkide saavutamine
8. Ego terviklikkus või ahastus - hiline täiskasvanuiga – rahulolu või pettumus kõige tehtu , saavutatu (elu) suhtes

• Astmege taga on sotsiaalne struktuur
  
• Plusspool - Eriksoni teooria käsitleb kogu elukaart
  
• Puudujäägid - ei ütle mitte midagi arengu põhjuste kohta, mõisted on ebatãpsed ning on vaid kirjeldav ülevaade, mis keskendub kultuurile ja põhineb meestel
  

Alfred Adler (1870-1937):

• Leiab, et ego on olulisim ja rohkem on nähtavag teadvust kui peidetud alateadvust
  
• Lõi 1911 individuaalpsühholoogia koolkonna
  
• Ei nõustu Freudi Idi ületähtsustamisega
  
• Üks esimesi, kes sõnastas lapsepõlve olulisuse – lapse varased suhted vanematega loovad aluse alaväärsustundele, mis on oluline ja paneb end ületama, arenema
  
• Vanemate ületamise sooviga kaasneb võimutahe
  
• Teleoloogia ehk eesmärgi poole püüdlemise konseptsioon – eesmärk tuleb sellest nõrgast kohast, mida on vaja arendada, tugevndada
  
• Objektiivsed seisukohad enda nõrkuste kohta peaks olema teisesed kui subjektiivsed seisukohad enda nõrkuste kohta primaarsed
  

Margaret Mahler ( 1897 -1985):

• Lapse arengu ja individualiseerimise teooria
  
• Põhihuviks lapse normaalne areng
  
• Kãsitleb ema ja lapse suhet ja mängu kui olulisi aspekte lapse normaalses mentaalses ja füüsilises tervises
  
• Arenguetapid:
  
• Normaalne autism – endassesulgumise järk, laps on suheldes hooldajaga ükskõikne; tohutu aistingute tulv sündides paneb lapse sulguma, et uuega toime tulla
  
• Normaalne sümbioos – laps tunneb, et on oma hooldajaga üks; see annab maailma kontrollimise võime (nt. hüüan ja ema tuleb), turvalisustunde ja hiljem lubab see kellegisse kiinduda (sümbiootilises arengujärgus olev laps süüdistab kõiki teisi, ei näe halba endaga seostuvana vaid ainult head)
  
• Eraldumine ja individuatsioon - vajalik selleks, et tekiks ettekujutus oma kehast; sümbioosist peab saama lahti ja peab eralduma; selleks 4 astet:
  
• Eristumine emast, võõristamine, ema peab olema lähedal
  
• Harjutamine – emast eemale mineku harjutamine, autonoomia tunne hakkas suurenema, kuid sümbioos on veel tuntav
  
• Lähenemine – hakkab tundma eraldiolekut emast, mina idee teke
  
• Emotsionaalse objekti konstantsus ja individuaalsus – arusaam, et kuigi asja oma silmade ees ei näe, on see olemas (lapsele ema)
  
• Mahler peab oluliseks ema ja lapse suhet ja selle mõju inimesele
  

Erik Fromm (1900-1980)
Humanistlik psühhoanalüüs. Tema teooria on sotsi -psühhoanalüütiline – arvestab inimese sotsiaalset olemust ühiskonda ja kultuuri. Ühelt poolt tahab inimene olla vaba aga teiselt poolt seotud. Sünni hetkel saab inimene kaasa küsimuse, kuidas leida ühtsust iseenese , kaasinimeste ja loodusega. Õige lahend on täielikult sündida; arendada oma tunnetust ja mõistust ning armastusvõimet sellise piirini , kus ületatakse egotsentriline piiratus ja saavutatakse uus ühinemine maailmaga . Eraldatuse tunne loob kannatatuse, ahistatuse ja häbi. Fromm eristab kahte sorti vabadust: vabadus millestki ja vabadus millekski. Ta rõhutab, et inimesel on raske toime tulla ilma sotsiaalsete sidemeteta. Inimene peab oskama iseennast armastada . Paraku on tänapäeva inimene orienteeritud välismaailma ja käitub nende ootustele vastavalt.
Biheiviorism - tingitud ja tingimata refleksid
Pavlov ehk klassikalise tingimise isa- seose tekkimine stiimulite vahel- tingimatu stiimul saab võrdväärseks tingitud stiimulitega. Kui X hakkab mõjuma Yga, siis hakkab X esile kutsuma reaktsioone, mille esialgu kutsus esile Y. Korduvesitamine on vajalik.
Operantne tingimine- õppimise eelduseks on suutlikus meelde jätta saadud kogemust.
Käitumise vormimine- käitumise tingimine- Skinner i puhul oli positiivne, negatiivne kinnitus , karistus;
John B. Watson (1878-1958):

• 1900 astus Chicago ülikooli, kõige rohkem vihkas ta katseisikuks olemist. Ta valis loomapsühholoogia eriala ning uuris rotte.
  
• 1903 kaitses ta doktorikraadi. Ta oli kõige noorem PHP kraadi saaja- oli tõusev täht. Doktorikraad oli valgete rottide psüühilisest arengust. Ta kirjutab, et sel perioodil oli ta valmis vastu võtma ka Freudi teooriat. Ta polnud ülepingest võimeline enam magama. Ta pidi ette võtma pikki jalgsi matku.
  
• 1903 abiellus salaja ja alles 1904 nad tunnistasid seda.
  
• Avaldas oma teooria, et inimese käitumise põhjuseks on tingimine ja õppeprotsessid aastal 1909.
  
• 1913 aastal kirjutab Watson, et inimese käitumine ei erine kvalitatiivselt loomade käitumisest. Ta ütleb ka, et psühholoogia peab olema lõpuni objektiivne, mistõttu introspektsiooni andmeid kasutada ei saa. Psühholoogia eesmärgiks sai ennustamine ja kontrollimine.
  
• 1919 saavad Watsoni peamisteks katseisikutest imikud. Nad ei ole võimelised verbaalseid vastuseid andma. Ta uurib nende kaasasündinud emotsionaalseid reaktsioone nagu:
  

Hirm

Viha

Armastus
Kõik muud ja hilisemad reaktsioonid on neist kolmest tingitud. Mis neid siis tinginud on? Assotsiatsioonid (seosed), tingitud reaktsioonidest.

• Oli keskkonnateoreetik - Ta arvas et vastavalt stiimulile kujunevad reaktsioonid. Biheiviorism on suunatud enesekehtestamisele. Uuritakse tegelikult käitumise produkti tulemuslikust- puhtalt huvitab käitumise akt, mitte tunded. Hirm on õpitav.
  

B. F. Skinner(1904-1990)
Ta pakkus välja sotsiaalse õppimise teooria. Uskus, et käitumine on mõjutatud eelkõige väliste teguritega. Oluline on, milline on käitumise tagajärg (kas kinnitus või karistus). Operantne käitumine on see, et käitumist mõjutab tagajärg.
Rääkis sellest, et on olemas skeemid kuidas anda kinnitust ja arvustust.

• Ajavahe arvustus - antakse iga kindla fikseeritud ajaintervalli tagant. Nt magamaminemisel kiitus (muinasjuttude lugemine..), jõulud, kooli lõpus vahvad üritused, palk...
  

• Suhte arvustus- iga mingisuguse konkreetse tegevusega või seosega seotud sarvustus. Nt Thorndike leidis, et rotte on võimalik panna käituma nii, et nad saavad aru mitu korda nad peavad klahvi vajutama , et saada maiustada (nt 192 korda).
  
• Juhusarvustus- arvustuste ajavahe pidevalt muutub (ei tea millal oodata). Nt kasiino
  

Ta ütleb, et inimene on algselt neutraalne. Kogemused teevad inimese kas heaks või halvaks. Esimesena ütles, et tingitud refleksid ei suuda seletada, kuidas kujunevad elu jooksul omandatud käitumise vormid. Nt kõne. Ta toob juurde ka selle, et lisaks väliskeskkonnamõjudele reageerimisele, avaldab organism ise mõju ja opereerib teda ümbritseva keskkonnaga.
Kognitiivne areng
Jean Piaget (1896–1980) on välja pakkunud kognitiivse arengu kompositsiooni. Ta on tuginenud Baldwini teooriale ja kirjutab tema 3 kõige mõjukamat raamatut oma kirjanikukarjääri jooksul, mis tuginevad tema 3 lapse vaatlusele. Ta vaatleb mõtlemist ja kõnelemist.

„Intelligentsuse lätted lastele“- 1936- kirjeldab inteligentsuse progresseeruvat arengut imiku poolt korratavate tegevuste kaudu.

„Reaalsuse konstrueerimine lapse poolt“- 1937- kuidas tekivad arengu käigus ruumi, aja, füüsiliste objektide ja põhjuslikkuse mõisted.

„Mäng, unenäod ja jäljendamine lapseeas “- fantaasia ja sümbolismi teke väikelapse eas.
Ta rääkis intellektist. Intellektil on tema arvates olemas sisu ja skeem.
Skeem- teatud tüüpi mõiste, kategooria või strateegia, mis seostab erinevaid kuid sarnaseid üksteisele järgnevaid tegevusi.
Funktsioonid- kuidas skeeme omavahel suhestatakse (töödeldakse). Samuti on intellektil ka laiemaid funkstioone kui on skeemidega seotud funktsioonid.
On olemas ka skeemides ja funktsioonide puhul võimalik rääkida kõrgematasemelised skeemid. Funktsioonides võime ka teostada operatsioone. Operatsioon on kõrgema taseme skeem. Operatsioonid võimaldavad manipuleerida ideedega vastavalt reeglitele. Kõrgematasemelistel skeemidel igale operatsioonile vastab teine operatsioon, mis võimaldab esimese tegevuse tühistada. SEE EI OLE ENAM SKEEM, see on funktsioon!!!
Mis on adaptatsioon ? Kohanemine .
Areng toimub kahe protsessi, assimilatsiooni ja akommodatsiooni abil:

• Assimilatsioon- väliste keskkonna elementide integreerimist kognitiivsesse struktuuri. (rinna imemine, mäng). Kuidas muuta keskkonda enda huvitde järgi.
  
• Akommodatsioon- kognitiivse struktuuri muutmine keskkonna elementidele kohasemaks. Nt matkimine. Vaatab kuidas teised ees ja teeb siis järgi.
  

Piaget ütleb, et alguses on neid kahte eristada keerukas, eristamine käib teise eluaasta alguses.
Piaget, 1970 – lapsed läbivad oma arengus 4st erinevast staadiumist koosneva seeria kindlas järjekorras, mis on kõigil ühesugune. Ta püsis seisukohal, et need astmed ei erine mitte ainult igal astmel omandatud informatsiooni kvantiteedil vaid samuti teadmise ja mõistmise kvaliteedil. Piaget seisukoht oli interaktsionistlik, laps omandab asjakohase kogemuse. Piaget ütleb, et staadiumid on reaalselt eristatavad, kindla arengulise järgnevusega. võimalik on suur varieruuvus. staadiumid on hierarhilised. kõrgema arengutaseme staadiumid sisaldavad elemente madalamatest staadiumitelt. Hilisemad tasemed on täiuslikumad, sest haaravad rohkem elemente ja elementidevahelised seosed on tugevamad.
Kognitiivse arengu staadiumid on ettevalmistuseks järgnevatele staadiumitele. Lapse kognitiivse arengu staadiumid J. Piaget järgi:

• Sensomotoorne – 0-2 eluaastat – kõik kogemused saab laps vahetult meelte abil. Sellel perioodil avastavad füüsilist keskkonda. Laps sõltub ümbrusest ja sellest mida ta tajub . Sensomootrse astme esialgses osas on lapse kompetentsus kujundite, keele ja teiste sümbolite arusaamisel suhteliselt väike. järelikult pole laps teadvustatud inimestest, kes on alati kohal. Piaget ütleb, et (oma katsetel tuginedes) ei tee lapsed katset otsida mänguasja. Laps õpib keskkonda tundma ja sellega toime tulema peamiselt meelte (nägemine, kuulmine , maitsmine) ja liigutuste (nt haaramine) kaudu. Laps areneb vastasmõjus keskkonnaga.
  
• Eeloperatsionaalne periood - 2-7 eluaastat - Tekib sümbolite kasutamine esemete ja nähtuste tähistamiseks (sõnad). Laps on võimeline rääkima asjadest, mida ta hetkel ei taju (nt räägib koerast , keda nägi eile). Selles vanuses on Piaget´ järgi egotsentrismi periood - laps hindab kõike enda seisukohast , ei suuda endale ette kujutada teise inimese vaatenurka (nt peitusemäng - paneb ise silmad kinni ja arvab , et ta on peidus).
  
• Konkreetsete operatsioonide period - 7-11 eluaastat - Mõtlemine areneb, laps õpib tegema järeldusi ja pöörata sündmuste käiku mõtteliselt tagasi (põhjused-tagajärjed). Mõtlemine on konkreetne - ei suuda veel tegeleda abstraktsete probleemidega. Egotsentriline mõtlemine väheneb, laps hakkab paremini aru saama, et inimesed mõtlevad ja tunnevad erinevalt, mitte temaga ühtemoodi.
  
• Formaalsete operatsioonide periood - 12-.... eluaastat - Kujuneb abstraktne ja loogiline mõtlemine - analoogiad, hüpoteetilised, teoreetilised probleemid jm (nt peast arvutamine, abstraktsed mõisted, süllogismid).
  

Etoloogia , loomade uurimine
Etoloogia tekkis 17/18 saj seoses sellega, et uuriti kaasasündinud käitumist. Sellele pani aluse Darwini teooriad. Uurib liigispetsiifilist kaasasündinud käitumist ja organismide (sh loomade) arengut. Uurimismeetodiks vaatlus. Etoloogia toob sisse olulisuse, kuidas kaasasündinud käitumine on seotud sellega, mis toimub õppimisel.
4 peamist ideed:

• Liigispetsiifiliselt kaasasündinud käitumise idee – on olemas käitumine, mis on liigile omandunud ja ta on ka kohastuv käitumine
  
• Evolutsiooniline vaatenurk -Kaasasündinud käitumine saab olla ka see, mis on kõikide liikide esindajatel, on ühesuguse käitumisjärgvusega (geneetiliselt programmeeritud käitumise jada)
  
• Õppimise eelsoodumus – organismil on valmidus õppekiseks; puudub eelnev kogemus; erineb see, mida organism on valmis õppima – sensitiivne periood tähendab, et mingi kindel õppimine toimub mingi kindla ajaperioodi jooksul; vermimine ( imprinting , Lorenz ) tähendab, et mingi õppimine toimub väga kiiresti ja ei vaja palju kordusi, st õppimine toimub õigel ajal; stiimuli õppimine
  
• Käitumine on suhteliselt muutumatu, toimuvad muutused läbi põlvede.
  

Arengupsühholoogia võttis samuti üle sensitiivse perioodi (õppimise efektiivsus kindlal perioodil) teema – ei ole sama, mis operantne tingimine (korduste läbi õppimine).
Etotoloogiline metodoloogia rõhutab, et uurimine peaks toimuma organismi loomulikkus keskkonnas. Liigispetsiifilist käitumist saab uurida ka vangistuses organismidega . Uurimine eri keskkondadss annab kinnitust. Eetika teema – kuidas on õigus eraldada organism tema loomulikust keskkonnast pärast sündi ning viia läbi deprivatsioonikatseid; eetilised piirangud piiravad uurimistööde läbiviimist.
Etoloogia põhjenda, kirjeldab rohkem kui seletab. Kitsaskohad katsete puhul, eetilised piirangud. Panus arengupsühholoogiasse: adaptiivse kàitumise uurimine, kuidas toimub kohanemine eri liikidel, kuidas eristada kaasasündinud ja õpitavaid protsesse, on olemas nii kvantitatiivne kui kvalitatiivne muutus, rõhutab õppimise olulisust kindlal perioodil (sensitiivse perioodi teooria), toob sisse loomulikku keskkonna olulisuse uurimisel (ka Erikson).
Etoloogiline suund uurib käitumist ka sellelt poolelt, kuidas on liikide arenguprotsessid sarnased.
Kontekstualism
Lev Võgotski (1896-1934):

• Sotsikultuurne arenguteooria
  
• Leiab, et inimest tuleb uurida koos keskkonnaga, kuna neil on vastastikune mõju, interaktsioon .
  
• Ütleb, et inimene areneb tööd tehes, tööriistu kasutades ja üheks psühholoogiliseks tööriistaks on keel, mis hakkab mõjutama ka inimese mõtlemist. Kui inimene opereerib tööriistadega, saab mõtlemine alguse.
  
• Toob välja madalamad (loomadel ja inimestel, arenenud evolutsiooni käigus, psüühilised protsessid) ja kõrgemad (märgilised, vahendatud protsessid, mis on omased ainult inimestele) protsessid, mis on arenenud liigispetsiifilises keskkonnas.
  
• Mõtlemine kujuneb läbi keele ja kõne. Keel jaguneb sise- ja väliskõneks: alguses on väliskkõne vähem suunatud tesitele ja pigem endale, hiljem teistele. Algselt lapsed räägivad asju läbi valjult , kuid ei suuna seda teistele, vaid endale. Kõne on suunava eesmärgiga, mis tähendab, et kõige pealt hakka laps suunama kõnega oma vanemaid. Kõne striktuuridesf saavad mõtlemise struktuurid .
  
• Laps lähtub keelest ning ta intregeerib selle oma kogemusse.
  
• Sotsiaalsed eksternaalsed protsessid muutuvad internaalseks – kultuurilise arengu üldine geneetiline reegel – st. Inimene, kes on sotsiaalses keskonnas omandatud protsessid internaliseerunud läbi kogemuse, siis hakkavad need toimima automaatselt
  
• Iga psühholoogiline funktsioon trkib kaks korda – interpsüühilisel tasandil ning seejärel internaliseerituse astmel
  
• Algselt tekivad kogemused sotsiaalsel tasandil, seejärel muutuvad vaimseteks funktsioonideks!!
  
• LAT - lähima arengutsoon – tuleks järgida sensitiivset perioodi ja õpetada inimest õigel hetkel -see on seotud ka huviga õppida, tahtega, eeldab õppija aktiivsust
  

Oskab
Vajab abi
Ei saa
Ise
Tuleks õpetada, vaja juhendajat
Ei ole mõtet õpetada

• Kriisietapid inimese arengus:
  

• 0-2 elukuud- sünnikriis
  
• 2kuud- 1 aasta- stabiliseerumine
  
• 1 eluaasta- kriis (seoses kõndima õppimisega)
  
• 1-3 eluaasta- varajane lapsepõlv (stabiilsus)
  
• 3 eluaasta- eneseteadvuse ehk „mina“ läbimurre
  
• 3-6 eluaasta- stabiliseerumine
  
• 6-7 eluaasta – kooliea alguse kriis
  
• 7-12 eluaasta- noorem kooliiga (stabiilne)
  
• 9-13 eluaasta murdeeakriis
  
• 13-17 eluaasta- stabiilne
  
• 17- nooruki kriis- tegelikkuse ja ideaalide kokkupõrge.
  

Kriis vaheldub stabiliseerumisega - põhiline Võgotski seisukoht.
Hinnang: Lähima arengutsooni (LAT) mõistet peavad kriitikud liiga ähmaseks. Nad ütlevad, et keegi täpselt ei tea mis motiveerib last edasi arenema. Samuti peetakse kultuurilise ajaloolise tausta uurimist küllaltki keerukaks. Tugevus- Võgotski toob välja kultuurierinevust. Ta rõhutab, et areng on spetsiifiline erinevates kultuurides. Seotud on see keele erinevast kasutusulatusest ja –võimalustest. Nt eskimod arenevad teisiti kui lõunariikide elanikud. Ta räägib ka erinevate valdkondade (majandus, poliitika, ligvistika, kunst , ajalugu, sotsioloogia) olulisusest arengu käsitluses.
Jaan Valsiner (1951-...) - Võgotskist mõjutatud
Toetudes Võgotskile, räägib kolme tsooni konseptsioonist:

• Vaba Liikumise Tsoon- laps ei tea täpselt, mida peab veel tegema takatsetab; lapsel on vabadus valida mingite kitsenduste seast (nt on 50 palli aga lapsele tõstetakse 10 nurka ja lubatakse nende hulgast valida) – seeläbi õpib laps sobivat käitumist, saab tagasisidet käitumise kohta ning õpib sellest. Samaaegselt lapse tegevuse struktuur keskkonnas antud hetkel ja ka hilisem mõtlemise struktuur. Algselt on kindlad juhised aga hiljem ta teab ise kuidas ja mida tohib ja saab teha.
  
• Soositud Tegevuse Tsoon- toetav ; lazps tegutseb teatavate tegevuste piires (rangemalt piiritletud) ja teab, mida saab teha ning mida miite.
  
• Lähima Arengu Tsoon (Võgotski)
  

Kõik tsoonid on omavahel seotud. Areng toimub seal, kus saavad kokku kolm tsooni.
Urie Bronfenbrenner (1917-2005)- ökoloogilise arengu mudel (1979). Idee sai ta Venemaa matrjoška nukkudest. Ühe suure nuku sees on veel mitu samasugust väiksemat. Indiviid on nii keskkonnalooja kui ka produkt . Iga süsteem sisaldab endas rolli (mida inimene omab), norme, reegleid, mis võivad mõjutada arengut. Ta ei räägi ainult psühholoogilistest tingimustest vaid ka füüsilistest.
Süsteemid väiksemast ( sisemisest ) suuremaks (välimiseks):
Mikrosüsteem- esmane keskkond (kõige lähemal isikule- pere, kool, eakaaslased..). Ta areneb, saab kogemusi ja loob isikliku reaalsuse. Kodu füüsiline keskkond võib innustada või ka pärssida – arendav raamistik isiksuse loomisele. Ta peab tähtsaimaks emotsionaalset kliimat – annab võimaluse ennast kujundada, realiseerida kuna seda keskkonda saab mõjutada. Last mõjutab ka vanemate päritolu, kasvatus, haridus . Oma rolli olemus tekib mikrosüsteemis aga arusaam rollist peitub makrosüsteemis (omandad mikrosüsteemis, mõtestad makrosüsteemis).
Mesosüsteem- kaks seotud mikrosüsteemi; laienenud seos, mitte otsene. Üks mikrosüsteem on see, milles ta osaleb ja teine see, milles ta vahetult ei osale aga saab sellest mõjutusi.
Näiteks milline on õpetaja ja lapse ema-isa suhe. Koolis (mikrosüsteemis) ta osaleb ja kodus (mikrosüsteem) ta osaleb aga kahe mikrosüsteemi suhtes ta ei osale.
Mesosüsteem luuakse siis, kui liigutakse ühest mikrosüsteemist teise ja toimub ökoloogiline üleminek. Liikumine koolist tööle, sealt koju. Ülemineku ajal on inimene kergelt haavatav. Tegemist on mõjudega nii rollile kui ka ümbritsevale keskkonnale. Sujuv üleminek on seotud teguritega (keskkond, emotsionaalne faktor jms), mida üleminek kaasa toob- positiivne või negatiivne. Samuti on olulised ka kaaslased ja ülemineku kulgemine .
Eksosüsteem- kaks või enam keskkonda, mis ei ole füüsilises seotuses. Keskkonnastruktuurid, mis mõjutavad kaudselt arengut, milles ta ise otseselt ei osale (nt poliitiline, majanduslik). Mõjutused toimuvad nende indiviidide kaudu, kellest inimene sõltub (vanemad, õpetajad, sotsiaalsete institutsioonide kaudu millega ollakse kontaktis).
Makrosüsteem- laiem sotsiokultuuriline kontekst ja see mõjutab läbi näiteks etniliskultuuriliste, religioossed sotsiaalmajanduslikud tegurid- siia kuuluvad näiteks väärtused, ka ideoloogilised suundumused . Üksikisikul on suhteliselt väike võimalus seda mõjutada ning see on suhteliselt püsiv. Lapseni jõuab see ennekõike läbi vanemate (hoiakud, väärtusmaailmad, kodune ideoloogia). Makrosüsteem mõjutab kõiki teisi süsteeme – ühiskonna uskumsed, normid, väärtused, institutsioonid , ideoloogia, mis võib mõjutada oma rolli nägemist; uskumused, väärtused, institutsioonid jms.
Kronosüsteem- sündmused, mis toimuvad tänu aja edasiminekule. See viitab muutustele kui ka püsivatele asjadele läbi aja seoses konkreetse isikuga . Lahutus- kuidas mõjutab abielulahutus inimest läbi tema edasiste liikumiste ja tegemiste. Isik jääb püsivaks aga roll muutub keskonna tulemusel. Ka keskkonnas tervikuna võib aset leida. Nt sõda, katastroof. Ökoloogiline üleminek leiab aset siis, kui indiviidi positsioon keskkonnas on muutnud rolli, on tekkinud muutus keskkonnas või on tekkinud muutus seoses konkreetse isikuga. Nt ennustatavad üleminekud nagu kooliminek, abiellumine, tööle minek jne.
Teooriat tunnustatakse, sest see annab võimaluse ühendada nii sotsiaal- kui ka arengupsühholoogia. Ta hõlmab endas rohkem faktoreid, mis mõjutavad lapse arengut, kui ükski teine teooria – võimaldab näha tervikut .
Moraali areng - Uuritakse, kuidas moraal kujuneb ja areneb.
Lawrence Kohlberg (1927-1987) lõi moraalse arengu staadiumite teooria ja kirjeldas moraalsete arengute staadiumeid. Tugineb Biaget’le. Ta jälgis 75 poissi 12 aasta jooksul. Teooria põhiideeks on see, et oluline pole laste süütunne ja kas ta käitub ausalt vaid oluline on otsustuste moraalne baas. Emotsionaalne orientatsioon .
Moraalse arengu staadiumid:
I TASE- eelkonventsionaalne (kõige madalam), otsuse aluseks on teiste reaktsioon ja otsuse tegemine käib karituse ja hüvituse terminites.

Aste- orientatisoon sõnakuulelikkusele. Reegleid järgitakse, et vältida karistust. Sõnakuulelikkus enda pärast (muidu saan karistada ).

Aste- orientatsioon hüvitusele. Reeglite järgimine toimub isiku enda huvides. Et saada hüvitust.
II TASE- konventsionaalne

Aste- „hea poisi “ moraalsus . Huvi on teiste lugupidamine säilitada. Teeme seda, mida meilt oodatakse , selleks, et meie hea maine või teiste inimeste lugupidamine säiliks.

Aste- autoriteedi ja sotsiaalse korra säilitamine. Õige on see, mida ühiskond peab õigeks. Otsuse tegemisel kasutatakse seda, mida ühiskond peab oluliseks.
III TASE- postkonventsionaalne

Aste- kokkulepete, inimindiviidi õiguste ja demokraatlikult vastu võetud seaduste moraalsus. Lähtutakse seadustest aga arvestatakse ka seda, et seaduseid pvõib samuti küsimuse alla seada. Mis on vastu võetud, tuleb kinni pidada. Vajadusel saab seaduseid ja kokkuleppeid muuta.

Aste- individuaalsete printsiipide ja süüme moraalsus. Kõrgeim tase. Otsuste tegemine põhineb universaalsetel eetilistel printsiipidel. Need seadused, mis neid konkreetseid printsiipe ei arvesta, neid ei ole vaja täita. Universaalne eetiline printsiip tuleb ka religioonist. Nt varastamine.
Valdavalt jäävad inimesed kolmandasse, neljandasse astmesse.
Tema teooriaid on kritiseeritud, et kas viies,kuues aste on võimalik saavutada või sinna jõuab liiga vähe inimesi? Kas 75 on piisav valim ? Miks uuriti ainult poisse ? Kõige suurem kritiseerija on Carol Gilligan , kes on tema õpilane ja feminist .
Carol Gilligan (1936-...) väidab, et erinevate sotsialiseerimiskogemuste tõttu eksisteerib põhimõtteline erinevus meeste ja naiste moraalse käitumise vahel. Fenomenoloogiline orientatsioon.
1982- naiste sotsialiseerimine sellel põhinev moraaliareng. See on saanud sama palju kriitikat.
Naistel on tema arvates 3 astet võrreldes meeste 6ga:

Orientatsioon individuaalsele ellujäämisele- määravaks jõuks on egoism , eneseaktualiseerimist. Hoolimine ellujäämisest, sellest, et ainult endal oleks hea ning selle järgi kohandub moraal. Iseenda norm.

Headus eneseohverdusena – naine märkab teiste vajadusi ning näeb läbi teiste enda laiendust. Naine ohverdab ennast täielikult, nt kui naine saab lapse (juba raseduse ajal). Sotsiaalne norm. Juhtivad jõud on hoolitsusvajadus ja eneseohverdus .

Vägivallatuse moraalsus- naine saab aru, et täielikult ei saa end ohverdada ning enda heaolu on teiste heaolu kõrval samuti oluline. Ta hakkab ennast aktualiseerima aga pidevalt jälgides teiste inimeste huvisid ja vajadusi. Ta ei lähe üle teiste vajaduste. Rahuldab nii enda, kui ka teiste vajadusi.
Võib juhtuda, et kolmandale astmele ei jõuta. Ta seostab ühe bioloogilise fenomeni, mida meestel lihtsalt polegi.
Kohlbergi peamine moraalne kohustus: õiglus ; moraalse kohustuse tegur: põhimõtted
Gilligani peamine moraalne kohustus: hoolimine; moraalse kohustuse tegur:
Elukaare teooriad
Inimese ontogenees:

• Sünnieelne ehk pretanaalne
  
• Sünnijärgne ehk postnataalne
  

Seaduspärasused arengus: (PEAB TEADMA!!!)

Tsefalokaudaalne trend- areng toimub (tsefalo=aju) ülevalt alla. Enne areneb pea (aju) ja hiljem keha.

Proksimodistaalne trend- keskelt väljapoole. Arenevad lapse oskused ennast liigutada. Enne oskab laps ennast keerata, kui puru sõrme vahele võtta.

Üldiselt spetsiifilisemaks- alguses on üldisemad liigutused (ka areng üldine- tekivad suuremad elundkonnad) ja siis muutub see järjest spetsiifilisemaks.

Diferentseerumine / eristumine- Liigutused (motoorika) hakkab omandama konkreetset ülesannet.Liigutusmustrid eristuvad.

Integreerumine / ühtselt funktsioneeriv tervik- laps hakkab juhtima oma liigutusi läbi psüühika ja ta suudab oma liigutusi kordineerida. Alguses on need refleksid ja lõpuks peaks olema liigutused omavahel integreeritud.
Pretanaalne areng
Tehnoloogia on arenenud, mille läbi on rohkem uurima hakatud. Metodoloogia pole siiski veel piisav, et hõlmata seda, mis on lõplik teadmine. Me ei oska siiani paljutki seletada, miks fakt on tekkinud.
Kuni 80ndateni kasutusel olev mudel oli hästi meditsiinikeskne. Sündivale lapsele ei omistatud praktilislt meeleelundite tundlikkust ( laps ei kuule , ei näe), imikutel arvati, et valutundlikkus puudub (protseduure tehti ilma valuvaigistiteta).
Inimeste tervisenäitajad hakkasid halvenema ja hakati uurima, kuidas muuta rasedust turvalisemaks.
Milline on järglase saamise tähendus olnud inimesele läbi aegade? Pärandus, bioloogiline tung, abistamise ja toetamise roll (töökäsi feodaalajastul), surematus mis saavutatakse läbi laste, elukutse edasi andmiseks , soov jagada hellust ja soojust.
Seemnerakud
Hollandi mikroskopist Antony van Leeuwenhoek (1632- 1723 ) oli esimene inimene, kes omavalmistatud mikroskoopi kasutades kirjeldas mitmeid erinevaid rakutüüpe, ka inimese seemnerakke. Seniajani ei teatud kuidas toimub viljastumine . Tema kirjeldas seda metafüüsilistes arenguteooriates, et spermatosoidi peas on üks inimene, kes on kvantitatiivselt täielikult arenemata aga kvalitatiivselt on tal kõik olemas. Ta peab lihtsalt kasvama- naise roll oli ainult paiga pakkumine. Tänapäeval teavad kõik, et pole olemas „väikest inimest“, küll on olemas teatud infot kandvad rakutüübid.
Munaraku avastamise au kuulub Eestist võrsunud baltisaksa loodusteadlasele Karl Ernst von Baerile- 1862. Munarakk on organismi kõige suurem rakk .1875. aastal demonstreeris embrüoloog ja tsütoloog Oskar Hertwig, et viljastumise käigus tungib spermatosoid munarakku.
Munaraku viljastab 1 spermatosoid aga munarakk teeb valiku. Kuidas? Ta lükkab ebasobivad ära. Mis kriteeriumite abil ta eemale lükkab, seda keegi öelda ei oska. Munarakk viljastatakse seemneraku poolt, mille tulemusena tekib üherakuline sügoot, mis kohe hakkab arenema ja toimub rakkude jagunemine.Tavaliselt viljastab munaraku 1 seemnerakk . Kui munarakku siseneb rohkem kui 1 seemnerakk, juhtub väga harva.
Viljastumine toimub munaraku ja seemneraku vahel tavaliselt munaJUHA lõpposas (sarvedes), mille järgselt viljastunud munarakk liigub 3-5 päevaga emakaõõnde ning 1-2 päevaga implanteerumis- e. pesastumiskoha (kus ta hakkab kinnituma). Kui ta on jõudnud emakasse (pesastumiskohta), siis sinna ta jõuab plastotsüsti staadiumis (ta on juba rakukogum). Pesastumine kas emaka ees- või tagaseinas. Protsess kestab 5 päeva.
Igas keharakus on 46 kromosoomi, ainukesed erandid on seemnerakk ja munarakk, milles on 23 kromosomi. Sügoot (peale viljastumist) sisaldab 23 paari kromosoome(iga paari üks liige on emalt, teine isalt), mis sisaldavad geneetilist informatsiooni. Kahe gameedi liitumisega taastatakse keharakkudeomane diploidne (kahesus, mehe ja naise kromosoomide kooslus ) kromosoomistik . Iga kromosoom sisaldab tuhandeid geene, mille kaudu geneetilist infot edasi kantakse. Sellal, kui mõned geenid vastutavad kõigi inimliigi esindajatele ühiste süsteemide- südame, vereringesüsteemi, aju, kopsude jms. Arengu eest, kontrollivad teised geenid tunnuseid, mis muudavad iga indiviidi unikaalseks n näo kuju, kasv, silmade värv ja muu. Ka lapse sugu on määratud geenide kombinatsiooniga.
Sugurakkude kromosonaalsed omadused
Munarakk- 22 kromosoomi ning üks sugukromosoom (X kromosoom).
Seemnerakk- 22 kromosoomi ning üks sugukromosoom (X või Y).
Kui kaks sugurakku saavad kokku, siis arvuks on kokku 44 ja lisaks XX või XY sugukromosoom. Mehel on võimalus määrata sugu aga samas me ei tea, mille põhjal teeb munarakk oma valiku. XX- naine, XY-mees.
Sünnitustähtaja määramine- raseduse pikkus 280 päeva alates viimasest menstruatsiooni esimesest päevast, seega 40 nädalat. Lapse vanus on 38 nädalat, rasedusnädalaid 40.
On teada, et:

• Poisslapsi sünnib veidi rohkem, kui tütarlapsi
  
• Tütarlaste sündide arv tõuseb koos vanemate vanuse tõusuga
  
• Poisslapsi sünnib rohkem sõdade ajal ja pärast sõda, tütarlaste sündide arv on suurem pärast looduskatastroofe.
  
• Tütarlapse sünni võimalus suureneb sünnituse arvuga- esimestel sünnitustel sünnib sagedamini poisse.
  
• Poisslapsi on rohkem paaridel, kes on sagedamini vahekorras.
  

Gestatsiooniaeg (rasedusnädalad)
Üsasisese arengu staadiumid:

• Germinaalstaadium - viljastumisest 10.-14. päevani
  
• Embrüonaalne staadium - 10. päev- 8.rasedusnädal
  
• Looteline staadium - 9. rasedusnädal- 38.rasedusnädal.
  

• 5. rasedusnädal - arenevad tunderetseptorid ehk loode hakkab tundma valu; pea on suurem kui keha, keskosa laiem.
  
• 11. rasedusnädal - loode neelab juba lootevett, mis on sama maitsega, kui rinnapiim . Imemahakkamine ongi seotud sellega, et lõhn ja maitse on samad.
  
• 12.rasedusnädal – organogenees - organsüsteemid on arenenud välja ja kvalitatiivseid muutuseid ena ei toimu. Keha hakkab küpsema ja süsteemid arendavad tööd. Naise soovil enam aborti teha ei saa. Platsenta kaitse on praktiliselt olematu, sest ta kaitsefunktsioon tekib alles 20ks rasendusnädalaks. Loode on kõige kergemini mõjutatav välistest teguritest.
  
• 16. rasedusnädal - lapse liigutused muutuvad üha keerukamaks, ta õpib haarama , imema, grimasse tegema.
  
• 20. rasedusnädal - veresooned kumavad läbi ja nahk on hästi läbipaistev; loode hakkab kuulma
  
• 24. rasedusnädal - laps kuuleb (väliskeskkonnast tulevaid helisid ; sisekeskkonna helisid võib kuulda juba varem) ja tajub valgust, tasakaal on välja arenenud, tunneb puudutust ja reageerib erinevatele lõhnadele. Hakkavad tööle ka maitsenäärmed.
  
• 32. rasedusnädal - ajukoor on nii küps, et arvatakse välja arenenud ka teadvus.
  

Loodet kahjustab nikotiin , halb toitumine, alkohol (ei ole ohutut doosi), kohvi südame vereringele, negatiivsed emotsioonid (tekitavad hormoone- kilpnäärme kahjustus), liigne vibratsioon , keskonnafaktorid, nt olmemürgid, ravimid , viirusinfektsioonid ( punetised ), mikroobidega seotud haigestumised, protseduurid (hambaravi ja diagnostika , röntgen), narkootikumid .
Arvatakse, et inimese võimetele pannakse alus juba enne tema sündi, ajal mil laps emakas areneb ja seega uuritakse rohkem sünnieelset perioodi.
Virginia Apgar lõi 1953 aastal hindamissüsteemi, mis käsitleb si,maga nähtavaid ja kõrvaga kuuldavaid nähtusi. Tahetakse teada, kas on lapsel on vaja abi kohanemisega. Hinnatakse: südame löögisagedust, hingamist, naha värvus, lihastoonus , vastus ärritusele. Hinnatakse esimesel ja 5 eluminutil. Vajadusel veel 10 minutit ja 15 minutit jne. Rahuldav hinnang on 7-10.Näitab füsioloogilistel näitajate tulemusi.
Brazletoni skaala (1973) on psühholoogilistel näitajatel põhinev test (kuni 2 kuu vanusele lapsele). Eesmärgiks mõõta võimekust, kohanemisvõimet ning aidata lapsevanemal last paremini mõista. Vaadeldakse vastsündinu maharahustamise kergust, ärrituvust, aktiivsustaset, sotsiaalsust ning teisi temperamendile iseloomulikke jooni. Paradigma muutus – lastele hakati omistama psühholoogilist võimekust. Leiti, et imikutel on kõrgem võimekus mõista ümbritsevas toimuvat ning suhelda, et kontrollida keskkonda (selleks, et kohanduda) ning, et nad on sotsiaalsed olendid.
Kaasasündinud ehk kongenitaalsete reflekside abil hinnatakse lapse kesknärvisüsteemi seisundit – on seotud lapse ellujäämisega, eelneb tahtelistele liigutustele:

• Ärkvelolekus on lapse käed-jalad painutatud
  
• Kui püüda last tõmmata kätest hoides seliliasendist istuvasse, tundub pea raske ega tule hästi üles
  
• Kui tõsta last, samal ajal teda kõhu alt hoides, jääb ta kindlasse asendisse
  
• Haarderefleks - katsutakse sõrmega lapse peopesa või jalatalda ja laps püüab sellest haarata
  
• Puudutades sõrmega lapse suunurka, keerab laps pea samasse suunda ja püüab imema hakata- vajalik lapse sööma hakkamiseks – see refleks ei kao
  
• Sammurefleks - kui hoida laps kaenla alt nii, et jalatallad toetuvad maha siis ta teeb samme (see peab kolmandaks elukuuks ära kaduma) – tahteline sammurefleks areneb välja 9-12ks elukuuks
  
• Asetades lapse alusele kõhuli, võtab ta roomamisasendi, talla alt loetades püüab ta veidi edasi liikuda .
  

Osa reflekse, mida sünni järel saab kontrollida, kaob esimeste elukuude jooksul (nt sammurefleks). Alguses on refleksid vajalikud selleks, et ellujääda ja kohaneda, hiljem tulevad nende reflekside pealt tahtelised liigutused.
Geneetilised haigused
1814 . avaldas J. Adams esimese raamatu geneetilistest haigustest.
Kromosoomihaiguste esinemissagedus sõltub ema vanusest - naise vanuse kasvades suureneb geneetiliste haiguste sagedus. Väiksemate kõrvalekalletega, mis on vaevumärgatavad või kergesti korrigeeritavad, sünnib umbes 4-5%. Tõsisemad sünnidefektidega, mis põhjustavad pikaajalisi haiguseid või puuet ning avaldavad mõju kogu lapse edasisele elule, sünnib 2-3% lastest (ka kromosoomid seal sees).
Kromosonaalseid haiguseid on elussündidest 0,5%.
Trisoomia 21- Downi sündroom (lisakromosoom on 21.paaris)- esineb vaimne ja füüsilise arengu puue .
Trisoomia 18- Edwards’i sündroom- 1/3000 elusünnile. Kõige sagedasem surnult sündinud laste väärareng. Hulgiväärarengud.
Trisoomia 13- Patau sündroom- 1/5000 elusünnile. Kõige sagedasem aborti esile kutsuv väärareng. Kui sünnivad, siis elavad kusagil kuuenda elukuuni.
Perinataalne areng - 22. rasedusnädalast (sünnist) seitsmenda elupäevani
Esmased ülesanded sünnijärgselt:

• Toitumise muutus- suukaudne, toiduks rinnapiim
  
• Hingamise muutus- kopsud peavad hakkama toime tulema
  
• Seedeeritus- seedesüsteem peab hakkama tööle (küpseb alles kolmandaks elukuuks)
  
• Temperatuuri regulatsioon – vajalik rasvkiht
  
• Erinevused stimulatsioonis- valgus, õhk, puudutused aitavad välja töötada, mis on vajalik hakkamasaamiseks
  

Neuroloogiline areng:

• Vastsündinu aju on ~300g
  
• Esimese eluaasta lõpuks on aju ~900g – toimuvad närviteede ühendused ja tekivad uued närvijätked
  
• Täiskasvanu aju kaalub ~1300g
  

Aju areng ja kiindumussuhe - ülesandeks emotsioonide regulatsioon ja see toetab ellujäämist
Vastsündinu meeleline tundlikkus:

• Nägemine- näeb 20-30 cm kaugusele kõibe paremjnj, meeldib silmitseda inimese nägu ja huvi näo vastu on kaasasündinud.
  
  • Kontrastsed värvid meeldivad, kergem eristada (kõige pilkupüüdvam must-valge), umbes neljandal elukuul oskab laps tajuda vahemaad , mis jääb silmade ja eseme vahele (ruumiline taju). Samuti oskab tajuda sügavust.
    
  • Arvatakse, et 2-3 nädalaselt suudab laps sündida vanemate näod võõrastest
    
  • Laps tajub feromoone ja ema tajub lapse feromoone
    
• Kuulmine- 24. rasedusnädalal kuuleb imik väliskeskkonnast tulevaid helisid. Imik kuuleb helisid, mida täiskasvanu enam ei kuule. Inimese hääl meeldib vastsündinule kõige rohkem. Rütmimaagia (ema süda) jääb alateadvusesse. Peab arvestama, et kuulmiselund on tundlik- pidev taustamüra häirib.
  
• Lõhnatundlikkus- eelistused lõhnade tajumisel (nt oma ema rinnapiima lõhn)
  
• Puutetundlikkus- nahk on ligi 15 korda õhem kui täiskasvanul, tundlik puudutustele, rõhule, temperatuurimuutustele
  
• Maitsetundlikkus- sama, mis täiskasvanul; meeldib magus jne
  

Wolff (1959, 1966) eristas 6 vastsündinu (käitumist) seisundit:
Sügav uni, kerge uni, unisusseisund, passiivne ärkvelolek, aktiivne ärkvelolek, nutmine. Eneseregulatsiooni saavutamine on kõige olulisem ülesanne.
Temperamendi aspektid, milles beebid erinevad üksteisest:

• Emotsionaalsus- kui kergelt on võimalik vastsündinud mingi stiimuliga ergutada emotsionaalsele väljendusele ja kui tugev see väljendus on.
  
• Aktiivsustase- energia hulk, mille laps normaalses päevategevuses kulutab ning kiirus, kui kiiresti see hulk energiat kulutatakse.
  
• Sotsiaalsus- beebi eelistus viibida koos teiste inimestega ja kuivõrd on suhtlemine lapse jaoks väärtuslik „tasu“.
  

Motoorne ja kognitiivne areng esimesel eluaastal – laps õpib kasutama oma keha, kooskõlastama lihaste tööd ( roomamine , käimine), õpib käega esemeid haarama, suhtelisi mõõtmeid, kaugust-lähedust mõõtma. Motoorne areng toimub etappidena ning see sõltub stimulatsioonist.
Peenmotoorne tegevus kirjeldab seda, kuidas areneb lapse oskus kasutada oma kätt ja sõrmi. Toimub järkjärgult- alguses hoiab käes suuri esemeid, hiljem väiksemad. Tasapidi toimub refleksi esilekutsuv aistingu ja sellega kaasneva motoorse reaktsiooni vahelise seose teadvustumine, ja umbes teisel elukuul hakkab laps järkjärgult omandama oskust tahtlikult oma liigutusi juhtima. Siis peab ta hakkama liigutusi koordineerima õppima. Meeleelundite, keha ja liigutuste omavahelise kooskõlastamise etapp kestab umbes neljanda-viienda elukuuni. Õppimisele on eelduseks küpsemine.
Kognitiivse arengu puhul kirjeldatakse kõne arengut, mälu, mõtlemisvõimet, oskust kohaneda erinevate situatsioonidega ning võimet lahendada probleemsituatsioone (nt leida ese rätiku alt). Aistingute omavaheline seostumine (kuuleb ema häält- näeb, tunneb ema lõhna- peab keerama). Objektipüsivus- 9 elukuul. Hakkab tekkima põhjus-tagajärg-seos 4-5 elukuu . Kaheksandal kuul oskab kooskõlastada erinevaid toiminguid, et jõuda eesmärgini. 12 elukuul hakkab tähelepanu keskenduma toimingutelt eesmärgini.
Seostusteooria
Lorenz, K. (1935) ideed olid vajalikud selleks, et tekikisid edasised mõtted - tõstatas seotussuhte teema.
Harlow , H. (1958) kummutas ümber seisukoha, et füsioloogiliste vajaduste rahuldamine põhjustab kiindumussuhte. Lisaks tuli sisse füüsilise kontakti teema ema ja lapse vahel ning lisaks see, et laps vajas õrnust ja armastust. Väitis, et kuigi isa ei taga lapse füsioloogilisi vajadusi ( imetamine ), tekib ka isa ja lapse vahel kiindumussuhe.
Bowlby , J. (1969) viitas samuti oma töödega seiusukohale, et esimene kriitiline periood on kiidnumussuhte loomise periood (maksimum viienda eluaastani). Teda huvitas psühhopatoloogia – märkas seaduspära. Leidis, et paljuski on meie käitumine seotud esimese seotussuhtega, mille pealt kujunevad automatismid. Leidis, et seotusuhe võib tekkida ka isaga või hooldajaga – hooldajate tihe vahetus tekitab olukorra, et inimene ei oska ennast kellegagi siduda. Leidis ka, et kui naistel on teatud vanuses katkenud seotussuhe , on vaimse tervise probleeme keskeas . Seotussuhe ei eelda vastastikkust.
Rubin R. uuris seotussuhet meditsiinilisest vaatenurgast. Leiti, et kiindumus on positiivne emotsionaalne side, mis areneb lapse ja teatud isiku vahel. Kiindumussuhte läbi saab laps esimesed oskused ja teadmised selle kohta, kuidas maaailma temasse suhtub ja kuidas peaks tema maailmaga suhtlema, õpib ootuseid seadma.
Aju areng ja kiindumussuhe: Turvaline seotussuhe paneb aluse kiirele kohandumisele.
Mäng tagab ema ja lapse seotussuhte, sotsiaalse ja emotsionaalse heaolu ning tervisliku arengu, mis omakorda aitavad kaasa vastupanu- ja kohanemisvõime arengule.
Mary Ainsworth oli Bowlby õpilane, jätkas tema ideede arendamist. Läbi seotussuhte tekib internaalne töömudel, mis on vaimne esitatus iseenda ja maailma mõistmiseks – vastavalt seotussuhtele näeb inimene maailma ja iseend. Võõra situatsiooni katse vaatas , kuidas laps reguleerib oma emotsioone, kui valmis on ta avastamiseks:

• Iga episood on 1 minut, valimis 1aastased lapsed, osalejad ema ja laps ja tkv võõras.
  
• I ema ja laps on võõras ruumis
  
• II ruumi siseneb võõras, ema lahkub
  
• III ema tagasi , võõras lahkub
  
• IV ema lahkub, võõras tagasi
  
• Võõras lahkub, ema tagasi
  

1.Uuritakse avastamistegevust, kuidas erinevates episoodides käitub
2. Reaktsioon ema lahkumisele
3. Ärevus võõraga koos olles
4. Mida laps teeb, kui ema naaseb
4 seotussuhte tüüpi:

• Turvaline seotussuhe – kui ema on olemas, on lapsel turvaline avastada , uurida ümbritsevat, sotsialiseerida
  
• Vältiv-tõrjuv seotussuhe – kui ema läheb ära, laps ei nuta; kui ema naasneb, laps ignoreerib ema kohalolekut; emotsioonide regulatsiooni puudulikkus
  
• Ärev seotussuhe – ärevus juba enne seda, kui toimub emast lahutamine; võib demonstreetida ambivalentsust; pidev ootus, et jäetakse maha
  
• Desorganiseeritud seotussuhe
  

Kiindumusstiilid jätkuvad kogu elu.
Kriitika:

• Kiputakse konsuptualiseeirmisel nägema huvipakkuvana seda poolt, mida on raske uurida
  
• Peaks uurima rohkem lapse ja vanema koosmõju
  
• Keskenduda sellele, kuidas saaks seotussuhte konstrukti uurida
  
• Uurija peab distantseeruma oma hoiakust ning säilitama objektiivsuse, teaduse raamidesse
  

Keel ja kõne
Keelele kui märgisüsteemile iseloomulikud tunnused:

• Kreatiivsus
  
• Struktureeritus
  
• Mõtestatus
  
• Referentsus – keel viitab ja kirjeldab reaalset maailma, selle sündmusi
  
• Interpersonaalsus- on kommunikatiivne ehk sisaldab rohkem kui ühe inimese mõtteid
  

Kombineeritult eri tasanditega, loob keel midagi uut, uue süsteemi. Keele komponendid on:

• Foneemid – väikseim tähendust muutev häälik
  
• morfeemid – väikseim tähenduslik keeleühik; enam väiksemaks jagada ei saa
  
• Fraas – sõnade organiseeritud grupeerind; väikseim intonatsiooniline grupieering
  

Ssüntaks – lauseõpetus ning uurimine

• Lause – koosneb fraasidest
  
• Pragmaatika – keele kasutamine ja õppimine
  

Esialgu omab laps arusaamise foneemidest ning nende erinevustest ning oluline on ka näoilme, mida kõneleja kasutab.
Keele omandamise perioodid:
1. Eellingvistiline periood  - lõpeb esimese tähendusliku sõna väljaütlemisega:

• ~8-10 nädalat peale sündi hakkavad lapsel häälikud moodustuma - alguses juhuslikud ( koogamine )
  
• ~3-4 kuu - lalin (mõni teooria leiab, et siit saab kõne alguse) - laps kasutab täishäälikuid või täis- ja kaashäälikutest moodustatud silpe; kasutab seda, mida enim kuuleb. Selles vanuses hakkab lapsele meeldima kõne ja suu jälgimin; tal tekib huvi suu liikumise vastu, katsub suud . Mängib kõne valjusega.
  
• ~6 kuu - laps eelistab pigem kuulata ja jälgida kui kõneleda.
  
• ~8 kuu - oskab lisada lalinale keele liikumist, et muuta heli. Intonatsiooni ja miimika lisandumine.
  
• ~11 kuu – mõistab umbes 20 sõna, mille järgk oskab teegutseda (nt. tule, lähme, istu jne); enne toimub mõistmine kui ise väljaütlemine. Passiivne keeleoskus tuleb enne aktiivset.
  
• Esimese arusaadava sõna ütleb laps alles 2 eluaasta alguses (11-12 elukuud)
  

2. Fraasi periood – laps kasutab üksikuid sõnu:

• 10/12/18 elukuud
  
• Toimub ala laiendamine – esialgu, ühte sõna kasutatakse liiga kitsalt (nt koer on ainult oma koer); siis toimub laienemine ja laps kasutab sõna liiga laialt (nt kõik inimesed on tädid) – peale seda leiab laps õige kasutusala
  
• Alguses on enim teada üldnimed (emme, issi, venna jms), tegevussõnad (anna, lähme jne) ja piiritlevad sõnad (siia, taha, ette jne)
  

3. Lihtsate lausete periood:

• 2 eluaasta II pool
  
• Vigane grammatika, lihtlaused
  

3/4 aastane laps on grammatika suhtes uudishimulik ning tahab õppida keelt korrektselt kasutama.
4/5 aastane laps valib sobivaid sõnu sõltuvalt vestluskaaslasest.
Õppimisteooriad ja õppimine
Vt biheivorims – tugevas seoses – hea mudel õppimiseks, kuid peak olemas olema õppimissüsteem
Õppimisteooriad seletavad keskkonnategurite mõju õppimisprotsessile. Üldjuhul tähtsustatakse assosatsioone ja struktureerimist. Õppimine on ümberstruktureerimine – kasutad vana, et luua uus süsteem. Õppimisega seostuvad muutused hoiakutes, väärtustes, käitumisviisides jne. Uued teadmised seostatakse eneseteadvusega ja metatunnetusega.
Õppimine on uue lisamine, olemasoleva reorganiseerimine ja struktureerimine ja uute seoste tekkimine. Uue omandamisel on takistuseks paus ; seda tuleb teha järjepidevalt – eelduseks ümberstruktureerimisele. Oskused ja teadmised on eraldiseisvad.
Keele omandamise käsitlused:

• Õppimisteooria, nt B. Skinner – kinnituse mudel; laps räägib seda, mida on kinnitatud, korratud; ka jäljendamine (mudelõpe). Lapsed räägivad hooldajatest erinevalt.
  

• Nativistlik lähenemine, nt N. Chomsky – keele omandamine põhineb bioloogilisel dispositisioonil; meil on eriline keeleorgan , mis võkmaldab meil ringi käia keelemärkidega; aju areng on keele omandamise baasiks, kuid keeleorgani aktiveerumiseks on vajalik keelekeskkond ; keele areng on võimalik ainult kindlatel perioodidel
  
• Interatsionistlik lähenemine – püüab tuua sisse õppimisteooria, kinnitamise , mis kutsub esile sagendase kordamise; tuleb integreerida ühiskonnafakrtorid ja bioloogia; kõige aktuaalsem kolmest
  

Edward Sapir (1884-1939), Benjamin Whorf (1887-1941)
Keel annab võimaluse kogeda. Keel määratleb ka inimese enesemääratlust.
Parem ajupoolkera töötab, et vasak saaks töötada. Enne 1,5 eluaastat toimub keele õppimine ainult parema ajupoolkeraga, hiljem vasakuga samuti (aitab seostada teooriat ühiskonnaga).
Sotsiaalse õppimise teooria, Albert Bendura (1925-...)
Kasvas oma teooriaga välja biheivorismist. Toob sisse õppimise tasu vahendusel, kuid leiab, et kui ainult tasustamisele loota , ei adapteeruks laps keskkonnaga. Seega, õppimine ei saa olla nii mahukas, kui väidab bihevoristlik mudel. Oluline on mitte ülehinnata kinnituse jõudu. Väidab, et õpitakse kellegi teise kogemuse pealt. Väidab, et inimene ei kasuta kõike õpitut kohe, vaid salvestab selle ja kasutab hiljem. Uue käitmumisviisi esitamine sõltub oodatavast tagajärjest (karistus, kiitmine vms). Tunnetus on seoses, keskkonna ja käitumisega.
Teooria põhiidee: Me jälgime teiste käitumist, võtame sellest eeskuju ja püüame jäljendada.
Erinevus biheivorimist: puudub väline tasustamine kinnituskoht .
Mudelid:

• Elusmudel – inimene demonstreeri mingit käitumist
  
• Verbaalne mudel – keegi kirjeldab, kuidas käituda
  
• Sümboolne mudel – meedia, kirjandus jms kui eeskujulik mudel
  

Enesetõhusus on see, mille pealt suuresti toimub inimese käitumise sooritus – kuivõrd inimene usub, et ta suudab midagi sooritada . Kõrge enesetõhususega inimestel on hea eneseregulatsioon ja seega valitakse jõukohased eesmärgid, on huvitatud oma tegemistest ning saavad kiiremini üle pettumustest, tagasilöökidest; kohanduvad hästi. Madala enesetõhususega inimesed valivad madalad eesmärgid, mille täitmine on tagatud, saavad raskesti üle pettumusest; võtavad vähe väljakutseid.
Tähelepanu ja keskendumine
Tähelepanu on psüühilise tegevuse suunamine ja kontsentreerimine objektile, millel on isiksusele püsiv või situatiivne tähendus. Tähelepanu jaguneb kolmeks: tahtmatu , tahteline ja tahtelisjärgne tähelepanu.

• Tahtmatu – toimib tänu orienteerumisrefleksile; ei pea pingutama ega suunama vaid toimub iseeneslikult
  
• Tahteline – on seotud inimese teadlike kavatsustega ja eeldab tahtepingutust . Aktiivse ja keerulise struktuuriga vahendatud protsessiga mis on seotud eneseregulatsiooniga. On arendatav. Tahteline tähelepanu on vahendatud kõnelis-sõnaline protsess; on juba mängus eneseregulatsioon. Tahteline tähelepanu väsib väga kiirelt.
  
• Tahtelisjärgne - tahtepingutuse komponent tegevuse käigus kaob ja tegevus muutub isemotiveerivaks. Objekt on teadlikult ja kavatsuslikult valitud.
  

Lapse jaoks kõige huvitavama mängu kestvus ( domineerib tahtmatut tähelepanu):

• 1aasta - 14min
  
• 2-aasta- 21 min
  
• 3-aasta- 27min
  
• 4 aasta- 50min
  
• 5-aasta- 83 min
  
• 6-aasta- 96min
  

Tähelepanu:

• Imik – tahtmatu tähelepanu, eelistab tuntud objekte
  
• Väikelaps – tahteline tähelepanu puudub, tahtmatu tähelepanu maht väike; köidavad lõhnad, helid, liikumine
  
• Eelkooliiga – hakkab tekkima tahteline tähelepanu (4/5 eluaasta); on raske tähelepanu jaotada, mitme asjaga korraga tegeleda
  
• Noorem kooliiga – hakkad ilmnema individuaalsed iseärasused, ühelt poolt seotud kasvatusega; tähelepanu püsivus on väike, on vaja tegevustele vaheldust; tahtlik tähelepanu väsitab , on parem, kui inimene saab kehalist muutust
  
• Noorukiiga – kujuneb välja individuaalne tähelepanu; hakkab arendama endale sobivat stiili, kuidas keskenduda ja tähelepanu suunata; õpib aina paremini tähelepanu kontserteerima
  

Mälu
Mälu on elusorganismi võime omandada ja säilitada kasulikke oskusi, teadmisi ja harjumusi (E. Tulving ).
Igasuguse õppimisega kaasneb ka unustamine. Unustamine on tavaliselt pikaaegne protsess – mida enam aega möödub õppimises, seda enam unustatakse.
Mälu liigid:

• Lühiajaline mälu ­- tajutud materjal püsib mälus lühikest aega, mõnest sekundist poole minutini
  
• Pikaajalina mälu - ajaliselt kestev ja suuremahuline
  

Mälu areng:

• Imikuiga – tahtmatu mälu, taastumise (meeldetuletamise) periood 8-9kuusel lapsel on 2-3 nädalat
  
• Väikelaps - tahtmatu mälu
  
• Koolieelik - hakkab arenema sõnalis-loogiline mälu; kujundimälu võib olla väga hea
  
• Kooliiga (8-9)- tahteline omandamine peaks muutuma juhtivaks vormiks; oht mehhaanilise mälu ületähtsustamine (päheõppimine algklassides)
  
• Murdeiga (11,12- 15,16) –inimene tahab aru saada ja ning vähem kasutada mehaanilist mälu; samas on see hiilgeaeg päheõppimiseks
  

Õppimisstrateegiad, mis on kasutaja teadliku kontrolli all: organiseerimine - vastuvõetud info korrastamine; harjutamine- info kordamine pärast selle esitamist ; kujutlus- võtmesõnad.
Inimesed erinevad oma võime poolest mõista keerulisi ideid, õppida kogemustest, mõtelda üldistes kategooriates ja jõuda kiiresti probleemide lahendusteni- võimed kognitiivsel tasandil on erinevad.
Kognitiivsed mänguteooriad, J. Piaget
Piaget leidis, et mäng on hädavajalik tingimus lapse kognitiivses arengus ja ta seostas mängu eri vormid lapse mõtlemise arenguga. Seega leiab Piaget, et harjutus, sümbol ja reegel on põhielemendid lapse mängu arengus.

• Sensomotoorne mäng – üksi mängimine; vastab sensoorse arengu astmele ja toimub kahel esimesel eluaastal
  

• Sümboliline mäng – mäng üksi, kujutlusvõime ; vastab eeloperatsionaalse mõtlemise astmele lapse kognitiivses arengus ning vältab teise eluaasta lõpust kuni kaheksanda eluaastani; selles eas on laps võimeline sümbolitega ümber käima ja sümbol on siin reaalsuse asendajaks kujutlemise kaudu
  
• Süžeeline mäng
  
• Loovmäng – arendab lapse sõnavara ja mõtlemist, avaneb fantaasiamaalik
  
• Liikumismängud
  
• Rollimängud – mäng eakaaslastega või üksi; laps võtab endale mingi rolli, nt ema, isa, arst vms
  
• Reeglitega mängud
  

Murdeiga
Murdeiga on üleminek lapseeast täiskasvanuikka on seotud psühholoogiliste, sotsioloogilised ja bioloogiliste muutustega. Murdeea bioloogilised muutused algavad 2 aastat enne kui sekundaarsed muutused ilmnevad.
8-9 eluaasta on eelpuberteet:

• Suurenenud tundlikkus lõhnadele, mõningased muutused kehakujus (pikkus, laius).
  
• Bioloogilised muutused toob esile hormonaalne muutus - suguhormoonid. Tüdrukutel naissuguhormoonid ehk östrogeenid, poisslastel meessuguhormoonid ehk androgeenid aga mõlemad hormoonid on mõlemail olemas, vastavalt üks juhtiv.
  
• 10-11...14-15 on võimalik kirjeldada sekundaarsete sugutunnuste ilmnemist . Poistel pikkus, tüdrukutel rinnad , intiimpiirkonnas karvad .
  

Neuroloogilised protsessid: müelinisatsioon närvirakukest ümbritseb müeliinkest – aitab edasi kanda impulsse, seega rohkem õppida ja salvestada . Kujunevad välja keerulised sünaptilised ühendusteed lisaks olemasolevatele (=rohkem kogemusi). Juhtiv on frontaalajupool, prefrontaal ajukoore kujunemine, areng.
Sotsiaalsed muutused: Vanemate osatähtsus väheneb, sõprade roll suureneb.
Sotsiaalpsühholoogilised muutused: riskivalmidus, unikaalsus , lavatunnetus (arvatakse, et ollakse laval ja esinetakse igapäevaselt). Ühelt poolt otsitakse unikaalsust aga teiselt poolt tahetakse ka kuuluda (eristumine ja sulamine ).
Otsene efekt: puberteedi bioloogiline alus loob ebastabiilse ja tormilise isiku väljendusvormid.
Kaudse efekti seadus/teooria: puberteediga seonduvad ilmingud eelkõige psühholoogilised ja sotsiaalsed muutused käitumises on sotsiaalsete, biloogiliste ja psühholoogiliste muutuste interaktsioon (vastastiku mõjust sõltuvad).
Noorukiea jaotus:

• Varane noorukiiga (10-14 e.a)- kiired kehalised muutused, tekib teatud vastandumine vanematele (peab hakkama lahti laskma ; iseennast hakata paremini tundma õppida), leiab aset enda võrdlemine eakaaslastega, soorolli täienemine ja arenemine ja seksuaalsusega seotud ettekujutlused on romantilised ja fantaasiarikkad.
  
• Keskmine noorukiiga (14-18e.a)- suureneb sõltumatuse vajadus ja kaaslaste mõju. Kujuneb ettekujutus endast täiskasvanuna ja tekivad romantilised, seksuaalsed kogemused. Suhteid iseloomustab järjestikune monogaamia - 1 korraga, palju järjest.
  
• Hiline noorukiiga (18-21)- enda koha leidmine täiskasvanuna, loogilise ja abstraktse mõtlemise areng, kasvab pidevalt võime aruteludeks ja kujunevad välja täiskasvanulikud seksuaalsuhted.
  
• Varane täiskasvanuiga (20...40-45)- uuritud kõige vähem kõikidest teistest. Füüsilised muutused, mis toimuvad, on aeglased, vähem ilmsed. Pikaldasemalt toimivad. Sotsiaalsed muutused nii lahknevad, et keeruline on neid kategoriseerida.
  

18-25- inimeste jõud füüsiliselt kõige suurem. Refleksid on kõige kiiremad. Reproduktiivsed võimed kõige kõrgemal tasemel, haigestumus kõige madalam. 25-... hakkavad aset leidma kvantitatiivsed muutused. Keha toimimine efektiivsuse osas langeb (refleksid), vastupanuvõime haigustele langeb, reproduktiivsus hakkab langema . Peamine muutus reproduktiivsete (järglased) võimetega seotud. Meestel mitte, just naistel. Meestel vananemise protsessid sujuvamad.
Vanadus
Bioloogiline- kõige ilmsem on silmaga nähtav- nahk kortsus , juuksed heledamaks, hambumus, lülisammas võib kõverduda, meelte teravus (nägemine, kuulmine, maitsetundlikkus- hapu ja kibe püsivad kauem suus aga magus ja soolane kaovad), reaktsiooniaeg aeglustub, füüsiline vastupidavus langeb. Vastuvõtlikkus haigustele suureneb, füüsilise koormuse järgne taastumine aeglasem . Samas ollakse vähemtundlik valule .

• Geneetilise etteprogrammeerituse teooria- inimrakkude reprodutseerimisel on sisseehitatud ajalimiit. Peale teatud aega pole nad enam võimelised jagunema . Mõned rakud on geneetiliselt ette programmeeritud kehale kahjuliseks muutuma. Peale teatud aja möödumist põhjustavad keha sisemise bioloogia enesehävituse.
  
• Kandmis- ja kulutamise teooria - põhineb arvamusel, et keha mehhaanilised funktsioonid lõpetavad efektiivse töötamise ning jääkained, mis energiatootmise kõrvalproduktidena kogunevad, põhjustavad rakkude taastootmisel vigu. Neid on nii palju, et uute tootmisel tulevad vead sisse. Keha kulub ära.
  

Keegi ei tea, mis on õige, miks kõik vananevad ning miks ei ole seda võimalik peatada.
Psühholoogiline pool vananemise juures:

• intelligentsuse teema - voolav intl langeb hakkab langema varajases täiskasvanueas; kristalliseerunud intl säilib, kui see on seotud vanuri elustiiliga.
  
• Lühimälu võimekus taandareneb harva, kõige tüüpilisemad muutused on pikaajalises mälus. (ei saagi öelda et mälu võimekus kõigil langeb, selle üle suur diskussioon. Kas on haiguslik või vanusega seotud) 5-10% neuronite kadu 70ndks , pärast seda väga kiiresti
  

Sotsiaalsed teooriad vananemise kohta:

• Hõivamatuse teooria – vananemine kui samm - sammuline eemaletõmbumine maailmas, selle füüsilis-psühholoogilisel ja sotsiaalsel tasandi, Sotsiaalseid suhteid jääb vähemaks. Väheneb ühiskonnas osalemine. See ongi vajalik, et ennast ette valmistada suremiseks. Kriitika – miks peaks inimene pöörduma oma varasematest käitumismustrites ära, vanur võib jääda aktiivseks.
  
• Aktiivsuse teooria – kõige edukamad vananejad on need, kes säilitavad oma huvid ja aktiivsused , mis olid neil keskeas. Vanur peaks vastu panema igasugusele taandarengule teiste inimestega suhete hulgas ja liigis . Peaks jääma arvuline kooslus ja sisu kirevus. Kriitika – see, et vanur on aktiivne , ei garanteeri tema rahulolu.
  

Vastuolud kahe teooria vahel. Individuaalsed iseärasused tagavad rahulolu. Oluline, miks nad nii teevad.
Elukaareuurimusi
C. Bühler(1893-1974) oli elukaareuurimuse algataja. Inimene on oma põhiolemuselt tegutsev, eesmärkidele ja eneseteadvusele püüdlev. Ta võib olla tema ise vaid muutudes või olles valmis muutusteks, kui sisemised või välimised ülesanded seda nõuavad.

0-15 ei suuda indiviid oma tegevust kuigi palju individuaalselt suunata

15-25 on inimene kogev , otsiv, iseseisev

25- 45(50) indiviid sihikindel, prevaleerib eesmärgikindel tegevus

50 – 65(70) indiviid on iseenda ja mineviku tegevuste suhtes kriitiline

65-... eesmärkide täienemine, võib esineva kibestumust
Erik H. Erikson (!!) oleme läbi vaadanud, kolm mõjujõudu : bioloogilised mõjud ja jõud ehk pärilikkus, keskkond ja kultuur ehk õppimisega seotu, individuaalsus ehk MINA.
Elukaare etapid D. Levisoni järgi

• …-17/22 – lapsepõlv ja noorukiiga
  

• Varane täisiga:
  
  • 22-28 - täiskasvanuikka astumine - vaja teha valikud tööalaselt, leida elukaaslane, luua täiskasvanule omane väärtusmaailm, kujuneb välja elustiil; tormiline aeg
    
  • 28-33 – täiskasvanuks saamine - elustruktuuri muutused; mõistmine, kas varasemad valikud sobivad või ei; võib olla tormiline
    
  • 33-40 – sisseelamisperiood – maharahunemine; leitakse koht, elu stabiliseerub, täiskasvanulik rollikäitumine (tuleb rakendada erinevaid rolle ja vastata erinevatele ootustele)
    
  • 40-45 – üleminekuperiood kesk-täisikka - tormiline aeg; hakatakse elu küsimärgi alla panema; tähenduste otsimine; mõistetakse, et elu on lõplik ja kogedes füüsilise vananemise märke, mõistetakse et karjäär ei progresseeru edaspidi märgatavalt
    
• Kesk-täisiga:
  
  • 45-50 – kesk-täisikka jõudmine- inimesed muutuvad teisi ja nende elusid arvestavamaks, muretsevad vähem selliste probleemide pärast, mis neid varem häirisid; selles vanuses võidakse hakata end nimetama vanaks , enamasti püütakse välja arendada elutarkuse tunnet
    
  • 50-55 -50.a üleminekuperiood
    
  • 55-60 – kesk-täisea kulminatsioon
    
  • 60-65 – üleminekuperiood vanadusse
    
• Vanadus - 65-…
  

Naised- nad läbivad küll samad astmed aga erinevus on 22-28 ja 28-33 astmes, sest naistel on suurem vastuolu emaduse ja tööalase karjääri osas. Nad läbivad neid astmeid keerukamalt. Naised kogevad suuremat konflikti oma väärtusmaailma ja rollide kujundamisel.