Arengupsühholoogia (0)

Arengupsühholoogia
Arengubioloogia tuumaks embrüoloogia kolm põhiprobleemi, mida iseloomustab uuritavate protsesside pöördumatus:
•. diferentseerumine ,
•. morfogenees ,
•. kasvamine.
Arengu sünteesiteooria ( developmental synthesis). Lisandub uurimissuunana veel üks pöördumatu protsess — fülogenees .
Ontogenees – areng viljastumisest surmani.
Areng jaotatakse kaheks arenguliseks protsessiks: küpsemine ja õppimine.
Arengupsühholoogia põhiküsimused:

Keskkond vs pärilikkus

Arengu järjepidevus vs perioodilisus

Inimese sünnipärane olemus

Aktiivsus vs passiivsus

Arenguliste muutuste universaalsus vs individuaalsus
Arengupsühholoogia ülesandeks on: kirjeldamine, seletamine ja prognoosimine /ennustamine.
Uurimismeetodid :
Vaatlus (varjatud, avatud; sisevaatlus ehk introspektsioon ja välisvaaltlus).
Läbilõikeuuring ja longituuduuring.
Üksikjuhtumi analüüs.
Kliiniline intervjuu (kombinatsioon „naturalistlikust“ vaatlusest, eksperimendist ja introspektsioonist).
Testid – objektiivtestid ja projektiivtestid.
Arengupsühholoogia kujunemislugu:
Algusaastad 1859 -1914 (Darwin, von Baer , Haeckel).
Ontogenees ja fülogenees (põlvnemiskäik – mingi organismide rühma evolutsiooniline päritolu). / Gould , Hall.
Peamiste koolkondade kujunemine 1914-1927.
Arenguteooriad:

• Respekteerivad üldist teadmist.
  
• On põhimõtteliselt kontrollitavad .
  
• Aitavad organiseerida fakte ja interpreteerida neid.
  
• On vähem keerukamad kui seda on inimene ise.
  
• On üldistavad.
  

Varased arengukäsitlused:
Preformatsiooniteooria (17.-18.saj) –
Leeuwenhoek ja Hartsoeker.
Locke (assotsiatsioonid, kordamine, jäljendamine, tasu ja karistus , enesekontroll , enesedistsipliin, reeglid, laste kognitiivne võimekus, sünnipärane uudishimu).
Rousseau (looduse ja inimühiskonna mõjud vastandlikud, lastel oma viis näha ja tunda; arengustaadiumid – imikustaadium, varane lapsepõlv, hiline lapsepõlv, noorus).
Psühhodünaamiline/psühhoanalüütiline paradigma .
Sigmund Freud (struktuurne isiksuseteooria – id, ego, superego ; psühhoseksuaalsed arenguastmed ).
Erik Erikson – psühhosotsiaalne arenguteooria ; tähtsaim isiksuse komponent ego, ego – analüütiline lähenemine,
Alfred Adler – teleoloogia, lapse (varased) suhted oma vanematega.
Margaret Mahler – arengu etapid (normaalne autism , normaalne sümbioos , eraldumine ja individuatsioon ; eristumine, harjutamine , lähenemine, emotsionaalse objekti konstantsus ja individuaalsus).
Biheiviorism .
Watson – inimkäitumise põhjuseks on tingimine ja õppimisprotsessid, klassikaline tingimine.
Skinner – sotsiaalse õppimise teooria, operantne tingimine, sarrustuse skeemid .
Kognitiivne koolkond.
Piaget – intellekt (sisu, skeem/struktuur, operatsioonid, funktsioonid); lapse mõtlemise iseärasused ( egotsentrism , naiivne realism , animism, artifitsialism).
Etoloogia.
Etoloogilise teooria neli peamist ideed:

• Liigispetsiifiline kaasasündinud käitumine.
  
• Evolutsiooniline vaatenurk.
  
• Õppimise eelsoodumus .
  
• Etoloogiline metodoloogia.
  

Kontekstualism.
Võgotski – kriisietapid inimese arengus, lähima arengu tsoon.
Jaan Valsiner – vaba liikumise tsoon, soositud tegevuste tsoon, lähima arengu tsoon.
Urie Bronfenbrenner – ökoloogilise arengu mudel; eraldas järgnevad süsteemid: mikrosüsteem, mesosüsteem , eksosüsteem, makrosüsteem, kronosüsteem.
Moraali areng.
Kohlberg – moraalse arengu staadiumid. Esimene tase – eelkonventsionaalne (I aste – orientatsioon sõnakuulelikkusele, II aste – orientatsioon hüvitusele). Teine tase – konventsionaalne (III aste – „Hea poisi “ moraalsus ; IV aste – autoriteedi ja sotsiaalse korra säilitamine). Kolmas tase – postkonventsionaalne (V aste – kokkulepete, inimindiviidi õiguste ja demokraatlikult vastu võetud seaduste moraalsus; VI aste – individuaalsete printsiipide ja süüme moraalsus).
Gilligan – erinevate sotsialiseerimiskogemuste tõttu eksisteerib põhimõtteline erinevus viiside vahel, kuidas mehed ja naised moraalset käitumist näevad.
Prenataalne ja postnataalne periood
Inimese ontogenees jaotab kaheks etapiks:

Sünnieelne ehk prenataalne

Sünnijärgne ehk postnataalne
Seemnerakud – Leeuwenhoek, esimest korda kirjeldatud 1677.
Munarakk – von Baer, 1862.
1875. aastal demonstreeris emrüoloog ja tsütoloog Oskar Hertwig, et viljastumise käigus tungib spermatosoid munarakku.
Tavaliselt viljastab munaraku üks seemnerakk . Olukorda, kus munarakku siseneb korraga rohkem kui üks seemnerakk, esineb suhteliselt harva.
Viljastumine toimub tavaliselt munajuha lõpposas, mille järgselt viljastatud munarakk liigub 3-5 päevaga emakaõõnde ning 1-2 päevaga implanteerumis- ehk pesastumiskohta. Pesastumiskohta jõuab rakukogumik blastotsüsti staadiumis. Pesastumine toimub emaka põhjaosas ees- või tagaseinal. Protsess kestab 5 päeva.
Fertilisatsiooni bioloogiline tähendus:
Kahe gameedi liitumisega taastatakse keharakkudele omane diploidne kromosoomistik. Läbi fertilisatsiooni aktiveeritaks munaraku areng.
Üsasisese arengu staadiumid:
* germinaalstaadium – viljastamisest ligikaudu 10-14 päevani.
*embrüonaalne staadium – 10.(14) päev peale viljastumist – ligikaudu 8-nda rasedusnädalani .
*looteline staadium – ligikaudu 8. rasedusnädal kuni sünd.
Apgari hindamissüsteem:
Mida hinnatakse? – südame löögisagedus , hingamine , naha värvus, lihastoonus , vastus ärritusele.
Psühholoogilistel näitajatel põhinevad testid:
Brazletoni skaala; n vastsündinu maharahustamise kergus, ärrituvus ning teised temperamendile iseloomulikud jooned. Näiteid hinnatavatest aspektidest: emotsionaalsus, aktiivsustase , sotsiaalsus.
Kaasasündinud ehk kongenitaalsed refleksid:
*seotud lapse ellujäämisega,
*tahtelisele liigutusele eelnevad,
*võimalik hinnata kesknärvisüsteemi seisundit .
Näited: Ärkvelolekus on lapse käed ja jalad painutatud. Puudutades sõrmega lapse suunurka, keerab laps pea samasse suunda ja püüab imema hakata. Refleks on vajalik imemise väljakujunemiseks.

• Osa reflekse, mida sünnijärgselt saab kontrollida, kaob esimeste elukuude jooksul. Kui algul on refleksid vajalikud selleks, et laps tundmatus keskkonnas kohaneks, siis hiljem oskab ta oma tegevust juba tahtlikult kontrollida.
  

Geneetilised haigused.
Väiksemate kõrvalekalleteha, mis on vaevu märgatavad või kergest korrigeeritavad, sünnib umbes 4-5% lastest.
Tõsisemate sünnidefektidega, mis põhjustavad pikaajalist haigust või puuet ning avaldavad mõju kogu lapse edasisele elule, sünnib 2-3% lastest.
Perinataalne areng – aeg 22.rasedusnädalast kuni seitsmenda elupäevani.
Esmased ülesanded: - toitumise muutus, - hingamise muutus, -seedeeritus, -temperatuuri regulatsioon , - erinevused stimulatsioonis.
Wolff – eristas 6 vastsündinud (käitumist) seisundit: sügav uni, kerge uni, unisusseisund, passiivne ärkvelolek, aktiivne ärkvelolek ja nutmine.
Neuroloogiline areng:
Vastsündinu aju u 300g.
Esimese eluaasta lõpuks u 900g.
Kolmandaks eluaastaks aju omandanud 90% oma potentsiaalist. Täiskasvanu aju kaalub u 1300g.
Motoorne ja kognitiivne areng esimesel eluaastal .
Esimesel eluaastal õpib laps kasutama oma keha. Õpib kooskõlastama lihaste tööd roomamiseks ja käimiseks, käega esemeid haarama ning nende suhtelisi mõõtmeid ning kaugust, lähedust hindama.
Motoorne areng kirjeldab seda, kuidas laps kasutab oma keha – rindkere , käsi, jalgu ning pead ja kaela.
Motoorne areng toimub järk-järgult ning kahes suunas: tsefalokaudaalselt ning proksimodistaalselt.
Peenmotoorne tegevus kirjeldab seda, kuidas areneb lapse oskus kasutada oma kätt ja sõrmi. Nii nagu motoorne areng, nii toimub ka peenmotoorse tegevuse areng järk-järgult.
Kognitiivse arengu puhul kirjeldatakse kõne arengut, mälu, mõtlemisvõimet, oskust kohaneda erinevate situatsioonidega ning võimet lahendada probleemsituatsioone.
1859 – Darwini evolutsiooniteooria .
 Hüpotalamus reguleerib hüpofüüsi tööd, mis omakorda gonaadi ( sugunääre , mis toodab suguhormoone)tööd ning õigel ajal (millest see aeg oleneb ei ole veel kindlaks tehtud) hakkab siis vabastama kehasse suguhormoone ning kehas hakkavad toimuma muutused, mis toovad kaasa suguküpseks saamise teismelise eas. 
1) Keskkond versus pärilikkus.2) arengu järjepidevus vs katkendlikkus. 3)sünnipärased omadused 4) aktiivsus versus passiivsus 5)sarnasus vs erinevus arengus
Etoloogiline metodoloogia- loomulik vaatlus ja laboratoorsed eksperimendid.