Antiikkirjandus (0)

Antiikkirjandus
SISSEJUHATUS
Antiikkirjanduseks nimetame Kreeka ja Rooma orjanduslikus ühiskonnas tekkinud ja kujunenud kirjandust. Ühisnimetus antiikkirjandus märgib kahe kirjanduse lähedust nii ajaliselt kui ka tüübilt, mis on kõigiti põhjendatud – olid ju sama tüüpi ka neid sünnitanud ühiskonnad.
Vanakreeka kirjandus on Euroopa vanim kirjandus, mille algust tähistavad Homerose eeposed „ Ilias “ ja „ Odüsseia “. See muidugi ei tähenda, et Homerosel puudusid eelkäijad. Ilmselt eelnes eeposte kirjapanemisele pikem kõrgetasemeline suulise rahvaluule periood, mille kohta puuduvad otsesed andmed. Seepärast tundubki meile, nagu kerkiks kreeka kirjandus ja kunst meie ette valmishoonena, otsekui müüdis, mille järgi tarkusejumalanna , sõjakunsti, linnade ja teaduste kaitsja Athena sündinud täies elu- ja jõukülluses Zeusi peast .
Euroopa vanim kirjandus saavutas kõrge taseme peaaegu iseseisvalt, olulisi mõjutusi vastu võtmata. Näiteks Idamaade vanemate kirjandustega tutvusid kreeklased alles pärast seda, kui nende endi kirjanduse õitseaeg oli juba seljataga. Ometi kujunes sisult ja vormilt rikas kirjandus, mis avaldas tugevat mõju kõigepealt rooma kirjandusele. Alles Rooma kaudu muutus kreeka kultuur esmalt kõigi Vahemeremaade rahvaste ja sealt edasi kogu maailma üldvaraks. Uusaegse Euroopa osasaamine antiikkultuurist on olnud püsiv. Mõnel perioodil (renessanss, klassitsism ) on pöördumine kreeka kultuuri varamute poole olnud väga intensiivne. Antiikkulturi suurepärased tundjad ning loovad kasutajad olid K. Marx ja Fr. Engels. Viimane on märkinud, et paljudel kultuurialadel peab ikka ja jälle „tagasi pöörduma selle väikese rahva suurte tegude juurde, kelle universaalne andekus ja tegevus on talle kindlustanud inimkonna arengu ajaloos seesuguse koha, millele ei või pretendeerida ükski teine rahvas.“
Vanakreeka kirjandust võime jaotada kaheks suureks perioodiks : esimene hõlmab ajajärku Homerosest Aleksander Suure surmani ja seda nimetame kreeka kirjanduse klassikalise ajastuks; teine periood kestab Aleksander Suure surmast antiikmaailma hävimiseni ja seda võib üldiselt nimetada hellenistlikuks ajastuks ( Hellenism tähendab kitsamas mõttes kreeka kultuuri suurima leviku perioodi Aleksander Suure ajast kuni kreeklaste lõpliku alistumiseni Rooma ülemvõimule (330-30 aastat eKr); Laiemas mõttes tähendab hellenism kreeka kultuuri üldse).

Defineeri mõisted: antiikkirjandus, vanakreeka kirjandus, hellenism.

Milisteks perioodideks jaguneb vanakreeka kirjandus?

Millistel perioodidel on vanakreeka kirjanduse juurde tagasi pöördutud?
KREEKA TSIVILISATSIOON
Kreeta - Mükeene periood u 2000-1100 aastat eKr
Tume ajajärk u 1100-800 aastat eKr
Arhailine periood u 800-500 aastat eKr
Klassikaline periood u 500-338 aastat eKr
Hellenismiperiood u 338-30 aastat eKr
Geograafilised olud ja nende mõju kreeka tsivilisatsioonile
Kreeka on mägine ja geograafiliselt väga liigendatud maa paljude poolsaarte ning saartega. Tasandikke on vähe ja neid eraldavad sageli raskesti läbitavad mäeahelikud. Seetõttu oli Kreeka tugevalt killustunud ja sajandite vältel arvukateks sõltumatuteks riikideks jagunenud. Mägisest pinnamoest ja arvukatest sügavalt maismaasse lõikuvatest lahtedest tingitult on siin aastatuhandeid peamine ühendustee olnud meri.
Kreekat tuleb pidada tsivilisatsiooni lähtekohaks Euroopas. Kreeklased olid ammusest ajast teadlikud Lähis-Ida kõrgkultuuridest. Nad võtsid sealt mitmeski valdkonnas õppust, kuid mugandasid omaksvõetu loominguliselt oma tarvidustele ja kujundasid omanäolise tsivilisatsiooni. Kreeka tsivilisatsioon omakorda mõjutas suurel määral läänepoolseid Vahemeremaid, suunates otsustavalt Euroopa ajaloo ja kultuuri arengut.
Kreeta-Mükeene tsivilisatsioon
Kreeka ajaloo varaseim periood on tuntud kui Kreeta-Mükeene ajajärk. Tsivilisatsioon kujunes Kreeta saarel III ja II aastatuhande vahetusel eKr ja levis mõni sajand hiljem ka Mandri- Kreekasse , kus selle kuulsaimaks keskuseks sai Mükeene.
Kreeta-Mükeene tsivilisatsioon : Minoiline tsivilisatsioon Kreeta saarel
Kreeta muistsed elanikud ei olnud kreeklased. Enamik teadlasi arvab , et siin elas osa Egeuse mere piirkonna ja Väike- Aasia põliselanikest, kes asustasid saart enne indoeurooplaste hulka kuuluvate kreeklaste sisserännet. See rahvas oli küllalt tihedates sidemetes Idamaade kõrgkultuuridega ja jõudis umbes 2000 aastat eKr Kreetal oma arengus tsivilisatsiooni tasemele . Küllap soodustas saare asend Egeuse mere piirkonna ja Lähis-Ida tsivilisatsioonide vahel kultuurikontakte muu maailmaga ja võõrmõjude ühendamist originaalseks kõrgkultuuriks.
Hilisemas Kreeka mütoloogias seostus Kreeta muistne hiilgus müütilise Knossose kuninga Minose valitsemisega . Seetõttu nimetataksegi Kreeka tsivilisatsiooni minoiliseks. Tsivilisatsiooni näo kujundasid linnad ja eelkõige nendes linnades esile kerkinud lossid. Loss ja linnakvartal olid sageli tihedalt kokku kasvanud, nii et linn ja loss moodustasid peaaegu lahutamatu terviku. Tuntuim neist on Knossos , mille lossi nimetatakse Minose paleeks.
Losside eriotstarbelised ruumid paiknesid näiliselt korrapäratult ümber ristkülikukujulise keskõue. Eluruumid olid luksuslikult sisustatud, varustatud vannitubade, vee juurde- ja äravoolurennidega. Eluruumidele lisandusid mahukad viljasalved ja töökojad, aga ka kultusruumid jumalate austamiseks.
Kreetalased olid välja arendanud oma originaalse lineaarkirja. Kuigi kirja märgid on tänapäeva teadlastele loetavad, jääb tekst siiski suuresti arusaamatuks, sest ei tunta keelt, mida kreetalased rääkisid ja üles kirjutasid. Sellegipoolest on selge, et savitahvlitele kirjutatud tekstid on valdavalt majapidamisdokumendid. See näitab losse oluliste bürokraatlike majanduskeskustena. Tõenäoliselt kogusid losside valitsejad ümberkaudsetelt elanikelt andamina toiduaineid ja toorainet.
Losside valitsemiskorralduse kohta pole midagi kindlat teada. Arvatavasti valitsesid neis preester -kuningad, kuid seda pole võimalik tõestada. Knossose lossi väikest trooniruumi peetakse tänapäeval mitte kuninga, vaid preestrinna istmeks. Ka losside omavahelised suhted on meile teadmata. Kuna lossid ja linnad olid kindlustamata, siis tuleb arvata, et sõjategevus ei mänginud toonasel Kreetal olulist rolli. Sõjakate joonte puudumine on üks minoilise tsivilisatsiooni iseloomulikumaid omadusi.
Kreeta-Mükeene tsivilisatsioon : Religioon
Me ei tea toonasest Kreetast ühtegi müüti ega ühegi jumaluse nime. Kuid piltide ja kujukeste põhjal võib arvata, et kreetalased austasid eelkõige jumalannasid. See asjaolu haakub hästi naise üldise tähtsusega minoilises ühiskonnas. Tihti kujutati jumalanna kõrval meest, arvatavasti mõnd jumalat, kes kompositsiooni järgi otsustades jäi tähtsuselt jumalannale siiski alla. Jumalannadele ja jumalatele ohverdati loomi, nende auks korraldati pidulikke rongkäike ja esitati hoogsaid tantse.
Olulisel kohal Kreeta religioonis oli härg , kes oli tõenäoliselt üks tähtsamaid kultusloomi. Härjaga seondusid ohtlikud akrobaatilist laadi rituaalid , millel oli nähtavasti keskne koht Kreeta religioossetes kombetalitustes.
Kreeta kunst osutab naiste suurele tähtsusele minoilises religioonis ja ühiskonnas. Naisi on kujutatud meestest sagedamini ja tavaliselt on nad kompositsioonis kesksel kohal. Mõned teadlased on selle põhjal oletanud, et minoilisel Kreetal oli matriarhaalne , st naiste valitsetud ühiskond.
Mükeene tsivilisatsioon
Umbes 1500 aastat eKr vallutasid kreeklased Kreeta saare. Kreeklased võtsid kiiresti omaks minoilise kultuuri ja kohandasid kreetalaste lineaarkirja oma keelele.
Kreekas kerkisid esile kindlustatud lossid. Nende seast kuulsaim, Mükeene, on tuntud massiivsetest kiviplokkidest, nn kükloopiliste müüride ja kindlustatud väravatega. Nagu Kreetalgi, paiknesid losside juures laoruumid ja töökojad. Lossi siseruumid olid kaunistatud kreetapäraste seinamaalingutega. Kuid Kreetast erinevalt polnud ümber losside suuremaid linnu. Tõenäoliselt oli iga suurem loss omaette riigi keskus.
Nagu Kreetal, nii puudutasid ka Kreeka losside lineaarkirjatahvlid peamiselt majapidamist. Siiski võib nende põhjal järeldada, et losside eesotsas seisis kaks võimukandjat: kuningas ja sõjapealik. Neile allusid sõjalised kaaskondlased, kes arvatavasti moodustasid eliitkaarikuväe. Nagu Kreetalgi, oli loss suur majapidamiskeskus. Lossi võimu all töötasid sõltlastest või orjadest käsitöölised ning ümbruskonna talupojad kohustusid lossile andamit tasuma.
Nagu näha, võtsid kreeklased omaks paljud minoilise tsivilisatsiooni tunnusjooned: lineaarkirja, bürokraatlikult korraldatud lossimajanduse ja kreetapärase olme. Arvatavasti austasid nad ka mitmeid minoilisi jumalannasid ja jumalaid. Kuid kõik see kohandati oma sõjakale ühiskonnatüübile ja meelelaadile.
Mükeene kangelaseepika
Umbes 1200 aastat eKr alanud vapustuste tagajärjel Mükeene tsivlisatsioon langes, kuid mälestus möödunud hiilgeajast püsis ja talletus arvukates kangelaslugudes. Hilisemad kreeklased mäletasid Kreeta-Mükeene perioodi kuulsusrikka kangelasajana. Tõenäoliselt lauldi lugulaule kangelastest ja nende vägitegudest juba Mükeene perioodi lossides. Pärast Mükeene tsivilisatsiooni langust pärandati neid laule ja lugusid põlvest põlve traditsioonilises värsivormis kangelaslauludena. Kujunesid mitmed eepilised teemad. Nii lauldi Heraklese arvukatest vägitegudest, kangelase Iasoni ja tema laeva Argo mereretkest kuldvillaku järele, Teeba kuninga Oidipuse kurvast saatusest ning tülist tema poegade vahel, mis lõpuks tõi kaasa Teeba linna hävitamise, ja paljust muust . Kõige armastatumaks kujunes aga Trooja sõja lugu. See jutustas Väike-Aasia rannikul asunud Trooja kindluse vallutamisest kõigi tähtsamate Kreeka kangelaste ühise retke käigus. Sõja oli põhjustanud Trooja kuninga poeg Paris , kes võrgutas ja tõi Troojasse Sparta kuninga Menelaose imekauni naise Helena. Seepeale kogus Sparta kuningas Agamemnon kõigi toonaste kangelaste ühisväe ja purjetas selle eesotsas Troojat vallutama. Kümneaastase võitluse järel tappis kreeklaste vägevaim sangar Achilleus troojalaste esivõtleja Hektori, kuid langes peagi ise Parise noolest tabatuna. Trooja suudeti vallutada alles siis, kui Odysseuse soovitusel valmistati hiiglaslik puuhobune , mille troojalased ise oma linna vedasid, mõistmata, et seal sees on peidus Kreeka sõjamehed.
Arhailisel perioodil (VIII-VI sajandil eKr) vormiti selle eepilise pärimuse põhjal arvukad kangelaseeposed , mida rändlaulikud rapsoodid kas usupidustustel kogu rahva ees või siis ülikute kodades ette kandsid. Nii ongi Kreeka kirjanduse vanimateks säilinud mälestusmärkideks eeposed. Eepos ehk lugulaul on enamasti värsivormiline teos maailma loomisest, jumalate ja kangelate tegudest, saatuslikest võitlustest, müütilistest või tegelikest ajaloosündmustest. Kangelaseeposes on kesksel kohal heeros , rahva suurkuju , keda juhivad ürgjõulised tunded – võitlusiha, patriotism , armastus ja viha. Ta saadab oma teekonnal korda rohkeid kangelastegusid, kuid teda tabavad ka rängad katsumused – saatusele või vaenlasele allajäämine, surm.
Keskseks kujutamise objektiks pole eeposes siiski niivõrd sõda, vaid inimesed, nende teod ja sõnad. Kõrvuti inimestega tegutsevad eeposes ka jumalad, kes on oma tegudes ja kirgedes vahest maisemadki kui inimkangelased. Kuigi nad on surematud ja võivad määrata ja mõjutada sündmuste kulgu, pole nemadki oma otsustes lõpuni vabad, sest üle kõige on Saatus.
Kõige kuulsamad kangelaseeposed olid „Ilias“ ja „Odüsseia“. Need on tähtsamatest eepostest ka ainsad, mis on meie päevini säilinud. Mõlemad on osa Trooja sõjast jutustavate eeposte tsüklist , keskendudes ühele olulisele lõigule selle raames. „Iliases“ saab lugu alguse Achilleuse ja Agamemnoni tülist sõjasaagi pärast ja lõpeb Hektori tapmisega. Agamemnoni peale solvunud Achilleus keeldub sõdimast ja pöördub võitlustandrile tagasi alles siis, kui tema lähim sõber Hektori käe läbi lahingus langeb. Kättemaksu janunedes tapab Achilleus nüüd armutult hulga vastaseid ja lõpuks ka Hektori enda. „Ilias“ on seega eelkõige lugu Achilleuse raevust ja selle karmidest tagajärgedest.
Ka „Odüsseia“ keskendub ühe kangelase raevukale käitumisele. Siin on peategelane kaval ja vastupidav Odysseus , kes pikkade eksirännakute järel sõjast koju jõudes leiab eest jõugu majas omavolitsevaid ja tema truud naist kosida püüdvaid suursuguseid noormehi. Jumalanna Athena abiga tapab Odysseus nad halastamatult.
Hilisemad kreeklased pidasid „ Iliase “ ja „Odüsseia“ autoriks pimedat laulikud Homerost, kellele omistasid ka mitmeid teisi, tänapäevaks kaduma läinud eeposeid. Kreeklaste meelest oli Homeros nende parim ja kuulsaim poeet . Tänapäeval ei osata öelda, kas Homerose-nimeline poeet on kunagi ka tegelikult elanud, nagu ei või me kindlad olla selleski , kas „Ilias“ ja „Odüsseia“ on ühe ja sama või mitme autori looming. Kuid sellest hoolimata nimetatakse mõlemaid teoseid tavapäraselt Homerose eeposteks. Enamik uurijaid arvab, et „Ilias“ ja „Odüsseia“ loodi VII-VIII sajandil eKr.
Homerose eeposte aegumatu väärtus seisneb kõigepealt nende humanistlikes ja demokraatlikes ideedes. Seda põhihoovust on poeet rahvaluulelisi lugusid töödeldes tõenäoliselt süvendanud.
Juba „Iliase“ esimesed laulud kinnitavad, et inimese hindamise mõõdupuuks polnud tollal mitte kitsad isiklikud huvid, vaid kogukondlik ühtekuuluvus ning sellest tulenev au- ja kohusetunne . See ongi sangarlus, mida Homeros ülistamast ei väsi; sellised sangarid on Achilleus, Odysseus, Hektor , Diomedes ja paljud teised. Sageli jõutakse üleva vapruseni raske enesevõitmise (Hektori hirm Achilleuse ees), ränkade katsumuste ja elukaotuse hinnaga. Elukatsumustes läbiproovitud kangelasmeelt peetaksegi eeposes suurimaks inimväärtuseks.
Eeposes rõhutatakse sõja traagilisi tagajärgi ning jagatakse kaastunnet mõlemale rahvale. Sõda on Homerose jaoks traagiline paratamatus. Eepostes osutatakse korduvalt jumalatele, kes ässitavate intriigidega on sõja valla päästnud, ja inimestele, kes ahnuses, rumaluses või põikpäisuses seda omakorda õhutanud.
Ajastu tõekspidamised kehastuvad eepose kangelastes, kes jõu, ilu, kangelasmeele ja traagikaga, aga samuti oma inimlike nõrkustega köidavad ka meieaegset lugejat .
Eeposes sekkuvad inimeste võitlusse aktiivselt jumalad. Neid ei näidata eepostes püha müstilises valguses, vaid päris inimlähedastena ja sageli ekslikenagi. Nad meenutavad rohkem võimu pärast tülitsevaid ülikuid kui jumalaid. Ometi on neil mõnikord täita ka jumalik osa – kehastada loodusnähtusi ja jõude, mida inimene ei küündinud veel mõistma.
Meeldejäävate karakterite kõrval on eepostes tähelepandav realistlik olustikukujutus, mis ulatub rohkete detailideni. Nende najal õpime tundma tolleaegset Kreeka elu. Sõnastusstiilis leidub palju rahvaluulepäraseid elemente, mida autor on rikastanud ja edasi arendanud.
Milles on siis nende tähtteoste püsiva võlu saladus ?
Meile on lähedane Homerose armastus elu ja inimese vastu, tema otsustavus inimõnne nimel kas või jumalatega võitlusse astuda. Homeros ülistas inimeses neidsamu omadusi, mida asutame meiegi – vaimset ja füüsilist ilu ning hingepuhtust. Kõrgelt hinnatakse eepostes inimesi liitvat sõprust ja taunitakse neid lahutavat vaenu ning selle kõige õudsemat avaldust – sõda. Selleski on antiikaja lauliku mõtted meile lähedased.

Defineeri mõisted: matriarhaalne ühiskond, kükloop , eepos.

Mis tingis Kreeka killustatuse?

Miks võib väita, et Kreeta-Mükeene tsivilisatsioon oli matriarhaalne?

Nimeta mionoilise tsivilisatsiooni tunnuseid.

Millest rääkisid Mükeene kangelaslaulud ?

Nimeta vanakreeka kirjanduse kuulsamaid kangelaseeposeid. Keda peetakse nende autoriks? Millest need eeposed räägivad? Millisest ajajärgust need eeposed pärinevad?

Mida tähendab Homerose jaoks sangarlus? Nimeta Homerose eeposte tuntumaid sangareid.

Millega seletada antiikeeposte „igavest noorust“?

Milline osa on eepostes jumalatel? Kuidas autor neisse suhtub?

Kuidas suhtub Homeros sõjasse? Mida peab Homeros elu suurimaks vääruseks?
„ILIAS“
Vana-Kreeka laulik Homeros lõi Trooja sõjast jutustavad eeposed „Ilias“ ja „Odüsseia“.
„Ilias“ on oma nime saanud nimest Ilion, mis oli Trooja linna teine nimi. Eepos jutustab sõja kümnendast ja viimasest aastast, mõlemal poolel võidelnud kangelastest ning rohketest lahingutest.
ESIMENE LAUL
Laula nüüd, oh jumalanna, Peleides Achilleuse vimmast
neetust, mis tuhat hukatust tõi ahhailaste (kreeklaste) soole,
hulgana kangelashingi siit heitis Hadese valda,
kuid kehad jättis neil maha kiskjaile koertele saagiks
ning röövlindude roaks; nii Zeusi tahtel see sündis
sest ajast peale jo, kui vihavaenuga üksühest lahku
läksid hulkade juht Agamemnon ja hiilgav Achilleus!
Kes jumalaist igiõndsaist riiu siis tekitas selle?
Leto ja Zeusi poeg. Viha vürtsile kandes, ta saatis
hukkava taudi ahhailaste leeri. Seal murdis see rahvast,
sest oli Atreuse poeg tema preestrit solvanud, Chrysest.
[- - -]
TEINE LAUL
[- - -] Ent käis üle kõikidest neist Agamemnon.
Silmad ja pea olid tal nagu välkudepildujal Zeusil,
rüht nagu Aresel, rind kui Poseidonil, Maasüleshoidjal.
Nii nagu karjas arvukas pull vägev käib üle kõigi
ning kohe võimsuselt silma ta torkab lehmade keskel,
sääraseks nüüd tegi Zeus Agamemnoni, Atreuse võrse,
nii üle tõstis ta teistest ja kangemaks sangareist kõigist.
Ütelge mulle nüüd, Muusad , kes tulnud Olümpose hooneist,
kes, jumalannad , te viibite kõikjal, kel teadagi kõik on,
kuid kumu kuuleme meie vaid ning tõde mingit ei tunne,
teatage, kes on ahhailaste vürstid ja pealikud teised!
Kõiki ent lihtsõdureid ei mainida, loendada jaksaks
siiski ma, kui oleks keeli suusid mul rääkimas kümme
ning väsimatuna hääl kõlaks ikka mu kopsudes vaskseist –
olgu`s, et teie, Olümpose Muusad, te Zeusi-isa tütred
meenutaks kõik ise mulle, kes saabusid piirama Troojat.
Manitsen nüüd vaid laevade juhte ja laevadki loendan.
[- - -]
Aias, Oileuse poeg, oli lokride juht välejalgne,
küll kehalt mitte nii suur kui hiid Telamoni poeg Aias,
hoopiski väiksem sest, lühikasvuga, lõuendist rüüga,
kuid odaoskuses kõik ta Ahhaias ja Hellases võitis.
[- - -]
Ent kaheteistkümne laevaga tõi Telamoni poeg Aias
võitlejaid Salamis-saarelt ja peatus ateenlaste kõrval.
Neid, keda kasvatand Argos ja linn kõvamüürine, Tiryns ,
Hermione , Asine merelahtede ääred ja siis veel
Eionai, Troizen ning viinapuumaa Epidauros,
ning keda võitlema siis Aigina saatis ja Mases,
juhtis ja käskis nüüd neid käsukarjuja suur Diomedes
ning Kapaneuse kuulsa poeg, Sthenelos vägivapper,
kolmandaks Euryalos, väejuht jumalatelevõrdne,
kel isaks suur Mekisteus see, kes Talaosest sündind.
Kuid olid kõikide peaks käsukarjuja suur Diomedes.
Kaheksakümnel mustkülg-laeval nad võitlema sõitsid.
[- - -]
Kel elukoht Lakedaimonis, maal kuristikkuderohkel,
Pharises, Spartas ja Messes, kus meeldivaid tuikeste karju ,
kel koduks Briseiai või Augeiai oli armas,
või Helos, kindel linn mererannikul või ka Amyklai
või Laos, või kodukoht kel Oitylos ning tema ümbrus,
neid Agamemnoni vend Menelaos tõi, juht kõvahäälne.
Kuuskümmend tal oli laeva. Ent väed ise paika ta seadis
ning ise võitlusse viis neid, uskudes vaid oma jõudu
ning ühes haarates muud. Iha üks vaid lõõmas ta rinnus :
maksta kätte nüüd kõik Helena ohked ja oiged.
[- - -]
Kuid kefaleenide vaprate pea oli uljas Odysseus,
kelle all Itaka saar ning Neriton õõtsuvapuine,
nõudlik ja karm Krokyleia ja Aigilips kaljuderohke,
kel oli valduseks ka Same saar, samahästi žakynthos
ning kogu mannermaa rand , üle voogude mis sinab eemal.
Kõiki neid juhtis Odysseus, kes Zeusile sarnane taibult
ning kaksteistkümmend laeva ta tõi punamennikupalgset.
[- - -]
KAHEKÜMNE TEINE LAUL
[- - -]
Raevukalt Hektori kannul ent ikka veel tormas Achilleus
kui jahikoer, kes mäel pesast ehmatand hirve on noore
ning teda nüüd oma ees ajab orgusid, urgusid mööda;
kuigi peidab see end vahel põõsaisse, jälgede järgi
leiab ta koer ning taas ajab niikaua, kui rabab kinni

• nii ka nüüd kiire Peleidese eest ei pääsenud Hektor.
  

Sest iga kord kui püüdis Illioni tornide poole
juhtida jooksu, et saada nii varju neilt müüridelt kindlailt,
kus oleks nooltega hea teda toetada ilionlastel,
kõrvale ette jo tõttas Achilleus ja tandrile jälle
sundis ta, ning ligemal ise müürile end üha hoidis.
[- - -]
Ütles. Ja tupest, mis kõlkumas vööl vasempoolsel ta puusal,
kiskudes vasktera-mõõga, nii suure ja valdavalt raske,
tormas ta, tõmbunud kokku kui kotas, kõrgustes hõljuv,
pilvedest äkki kes sööstab aasale alla,
et seal haarata kas jänest arga või tallekest õrna

• nii nüüd sööstis ka Hektor, mõõk terav keerlemas kämblas.
  

Tormas ta vastu Achilleus, vaim täis tulvil jõudu
tormilist. Rinda tal kattis kilp särav, kaunisti tehtud
ning imetaidurlik. Peas aga kiikus kiiver tal helkiv
neljaharjane, kus peal kuldsed lehvisid jõhvid –
ohtralt kinnitand neid oli harjadel kindlail Hephaistos .
Nii nagu öil pimedail keset tähtesid muid särab selgelt
Hesperos, millest ei leidu küll taevas kaunimat ühtki,
nii säras varrel Achilleuse piik. Seda, haududes kurja,
kõigutas mees hüva käega ja vahtis, otsides , kuspool
leida ehk mõni katmata koht kehal Hektoril kaunil.
Kuid ihu kaetud kõik oli sel särav-vaskise rüüga,
mis oli endale riisund ta saagiks, Patroklose tapnud .
Ainus seal kohal, kus seob rangluu kaelaga õlga,
vilkus lapp ihu tal – koht ohtlikem hingele on see.
Sellesse kohta nüüd lõi oda ründajalle Achilleus,
nii et vaskterav ots läbi pehmest kaelast tal tungis.

Kust pärit „Iliase“ pealkiri?

Keda peetakse „Iliase“ autoriks?

Kelle vahel toimus Trooja sõda?

Loe XX laulu. Milline relvastus oli Hektoril ja Achilleusel?

Millist taktikat kasutas Achilleus Hektoriga võideldes?

Koosta loetelu tekstis mainitud Kreeka jumalatest. Kirjuta iga nime taha, millise valdkonnaga seda jumalat seostati .

Loe kangelaste nimistut ja leia sealt omadussõnu ja iseloomujooni, mida Homeros on neile omistanud. Milliseid väärtusi rõhutatakse kõige rohkem?
ARHAILISE JA KLASSIKALISE KREEKA ÜHISKOND NING ELUOLU
Tsivilisatsiooni uus tõus alates VIII sajandist eKr
Alates VIII sajandist eKr ilmnesid Kreekas taas kõik tsivilisatsiooni põhilised tunnused: kasvas elanikkonna arvukus, tekkisid linnas ja esile kerkis rikas ülemkiht . Taastusid tihedad sidemed välismaailma, eriti Idamaadega. Eelkõige suhtlesid kreeklased tol ajal Vahemerel kaubelnud ja merd sõitnud foiniiklastega. Kreeka käsitöölised võtsid idast üle mitmeid tehnilisi võtteid ja matkisid sealset kunstistiili.
VIII sajandil eKr alanud kolonisatsioon i käigus lahkusid kümned tuhanded kreeklased oma kodumaalt ja rajasid uusi asulaid esmalt Itaalias ja Sitsiilias ning seejärel ka Musta mere rannikul. Kreeklaste huvi võõraste maade vastu oli osalt tingitud vajadusest metalli, eriti raua järele, kuid massilise väljarändamise põhjustas põlluharimiseks sobiva maa vähesus kodumaal.
Kokkupuutes teiste rahvastega kujunes kreeklastel rahvuslik ühtekuuluvustunne : nad austasid ühiseid jumalaid ja kõnelesid samu murdeid. Kreeklaste ühtekuuluvustunnet suurendas ka ühine võitlus pärslaste vastu V sajandi alguses eKr. Kreeklased nimetasid end helleniteks, kõiki teisi rahvaid aga barbariteks . Sõna „ barbar “ ei tähistanud kreeklastel madalat kultuuritaset. Sellegipoolest pidasid kreeklased end barbaritest paremaks ja uskusid, et barbarid on loomult orjalikud, hellenitele aga on omane kodanike vabadusel põhinev riigivorm – linnriik .
Ühiskonna struktuur. Vaba lihtrahvas.
Enamik kreeklasi teenis elatist põlluharimisega.