Antiikkirjandus (0)

Antiikkirjandus
SISSEJUHATUS
Antiikkirjanduseks nimetame Kreeka ja Rooma orjanduslikus ühiskonnas tekkinud ja kujunenud kirjandust. Ühisnimetus antiikkirjandus märgib kahe kirjanduse lähedust nii ajaliselt kui ka tüübilt, mis on kõigiti põhjendatud – olid ju sama tüüpi ka neid sünnitanud ühiskonnad.
Vanakreeka kirjandus on Euroopa vanim kirjandus, mille algust tähistavad Homerose eeposed „ Ilias “ ja „ Odüsseia “. See muidugi ei tähenda, et Homerosel puudusid eelkäijad. Ilmselt eelnes eeposte kirjapanemisele pikem kõrgetasemeline suulise rahvaluule periood, mille kohta puuduvad otsesed andmed. Seepärast tundubki meile, nagu kerkiks kreeka kirjandus ja kunst meie ette valmishoonena, otsekui müüdis, mille järgi tarkusejumalanna , sõjakunsti, linnade ja teaduste kaitsja Athena sündinud täies elu- ja jõukülluses Zeusi peast .
Euroopa vanim kirjandus saavutas kõrge taseme peaaegu iseseisvalt, olulisi mõjutusi vastu võtmata. Näiteks Idamaade vanemate kirjandustega tutvusid kreeklased alles pärast seda, kui nende endi kirjanduse õitseaeg oli juba seljataga. Ometi kujunes sisult ja vormilt rikas kirjandus, mis avaldas tugevat mõju kõigepealt rooma kirjandusele. Alles Rooma kaudu muutus kreeka kultuur esmalt kõigi Vahemeremaade rahvaste ja sealt edasi kogu maailma üldvaraks. Uusaegse Euroopa osasaamine antiikkultuurist on olnud püsiv. Mõnel perioodil (renessanss, klassitsism ) on pöördumine kreeka kultuuri varamute poole olnud väga intensiivne. Antiikkulturi suurepärased tundjad ning loovad kasutajad olid K. Marx ja Fr. Engels. Viimane on märkinud, et paljudel kultuurialadel peab ikka ja jälle „tagasi pöörduma selle väikese rahva suurte tegude juurde, kelle universaalne andekus ja tegevus on talle kindlustanud inimkonna arengu ajaloos seesuguse koha, millele ei või pretendeerida ükski teine rahvas.“
Vanakreeka kirjandust võime jaotada kaheks suureks perioodiks : esimene hõlmab ajajärku Homerosest Aleksander Suure surmani ja seda nimetame kreeka kirjanduse klassikalise ajastuks; teine periood kestab Aleksander Suure surmast antiikmaailma hävimiseni ja seda võib üldiselt nimetada hellenistlikuks ajastuks ( Hellenism tähendab kitsamas mõttes kreeka kultuuri suurima leviku perioodi Aleksander Suure ajast kuni kreeklaste lõpliku alistumiseni Rooma ülemvõimule (330-30 aastat eKr); Laiemas mõttes tähendab hellenism kreeka kultuuri üldse).

Defineeri mõisted: antiikkirjandus, vanakreeka kirjandus, hellenism.

Milisteks perioodideks jaguneb vanakreeka kirjandus?

Millistel perioodidel on vanakreeka kirjanduse juurde tagasi pöördutud?
KREEKA TSIVILISATSIOON
Kreeta - Mükeene periood u 2000-1100 aastat eKr
Tume ajajärk u 1100-800 aastat eKr
Arhailine periood u 800-500 aastat eKr
Klassikaline periood u 500-338 aastat eKr
Hellenismiperiood u 338-30 aastat eKr
Geograafilised olud ja nende mõju kreeka tsivilisatsioonile
Kreeka on mägine ja geograafiliselt väga liigendatud maa paljude poolsaarte ning saartega. Tasandikke on vähe ja neid eraldavad sageli raskesti läbitavad mäeahelikud. Seetõttu oli Kreeka tugevalt killustunud ja sajandite vältel arvukateks sõltumatuteks riikideks jagunenud. Mägisest pinnamoest ja arvukatest sügavalt maismaasse lõikuvatest lahtedest tingitult on siin aastatuhandeid peamine ühendustee olnud meri.
Kreekat tuleb pidada tsivilisatsiooni lähtekohaks Euroopas. Kreeklased olid ammusest ajast teadlikud Lähis-Ida kõrgkultuuridest. Nad võtsid sealt mitmeski valdkonnas õppust, kuid mugandasid omaksvõetu loominguliselt oma tarvidustele ja kujundasid omanäolise tsivilisatsiooni. Kreeka tsivilisatsioon omakorda mõjutas suurel määral läänepoolseid Vahemeremaid, suunates otsustavalt Euroopa ajaloo ja kultuuri arengut.
Kreeta-Mükeene tsivilisatsioon
Kreeka ajaloo varaseim periood on tuntud kui Kreeta-Mükeene ajajärk. Tsivilisatsioon kujunes Kreeta saarel III ja II aastatuhande vahetusel eKr ja levis mõni sajand hiljem ka Mandri- Kreekasse , kus selle kuulsaimaks keskuseks sai Mükeene.
Kreeta-Mükeene tsivilisatsioon : Minoiline tsivilisatsioon Kreeta saarel
Kreeta muistsed elanikud ei olnud kreeklased. Enamik teadlasi arvab , et siin elas osa Egeuse mere piirkonna ja Väike- Aasia põliselanikest, kes asustasid saart enne indoeurooplaste hulka kuuluvate kreeklaste sisserännet. See rahvas oli küllalt tihedates sidemetes Idamaade kõrgkultuuridega ja jõudis umbes 2000 aastat eKr Kreetal oma arengus tsivilisatsiooni tasemele . Küllap soodustas saare asend Egeuse mere piirkonna ja Lähis-Ida tsivilisatsioonide vahel kultuurikontakte muu maailmaga ja võõrmõjude ühendamist originaalseks kõrgkultuuriks.
Hilisemas Kreeka mütoloogias seostus Kreeta muistne hiilgus müütilise Knossose kuninga Minose valitsemisega . Seetõttu nimetataksegi Kreeka tsivilisatsiooni minoiliseks. Tsivilisatsiooni näo kujundasid linnad ja eelkõige nendes linnades esile kerkinud lossid. Loss ja linnakvartal olid sageli tihedalt kokku kasvanud, nii et linn ja loss moodustasid peaaegu lahutamatu terviku. Tuntuim neist on Knossos , mille lossi nimetatakse Minose paleeks.
Losside eriotstarbelised ruumid paiknesid näiliselt korrapäratult ümber ristkülikukujulise keskõue. Eluruumid olid luksuslikult sisustatud, varustatud vannitubade, vee juurde- ja äravoolurennidega. Eluruumidele lisandusid mahukad viljasalved ja töökojad, aga ka kultusruumid jumalate austamiseks.
Kreetalased olid välja arendanud oma originaalse lineaarkirja. Kuigi kirja märgid on tänapäeva teadlastele loetavad, jääb tekst siiski suuresti arusaamatuks, sest ei tunta keelt, mida kreetalased rääkisid ja üles kirjutasid. Sellegipoolest on selge, et savitahvlitele kirjutatud tekstid on valdavalt majapidamisdokumendid. See näitab losse oluliste bürokraatlike majanduskeskustena. Tõenäoliselt kogusid losside valitsejad ümberkaudsetelt elanikelt andamina toiduaineid ja toorainet.
Losside valitsemiskorralduse kohta pole midagi kindlat teada. Arvatavasti valitsesid neis preester -kuningad, kuid seda pole võimalik tõestada. Knossose lossi väikest trooniruumi peetakse tänapäeval mitte kuninga, vaid preestrinna istmeks. Ka losside omavahelised suhted on meile teadmata. Kuna lossid ja linnad olid kindlustamata, siis tuleb arvata, et sõjategevus ei mänginud toonasel Kreetal olulist rolli. Sõjakate joonte puudumine on üks minoilise tsivilisatsiooni iseloomulikumaid omadusi.
Kreeta-Mükeene tsivilisatsioon : Religioon
Me ei tea toonasest Kreetast ühtegi müüti ega ühegi jumaluse nime. Kuid piltide ja kujukeste põhjal võib arvata, et kreetalased austasid eelkõige jumalannasid. See asjaolu haakub hästi naise üldise tähtsusega minoilises ühiskonnas. Tihti kujutati jumalanna kõrval meest, arvatavasti mõnd jumalat, kes kompositsiooni järgi otsustades jäi tähtsuselt jumalannale siiski alla. Jumalannadele ja jumalatele ohverdati loomi, nende auks korraldati pidulikke rongkäike ja esitati hoogsaid tantse.
Olulisel kohal Kreeta religioonis oli härg , kes oli tõenäoliselt üks tähtsamaid kultusloomi. Härjaga seondusid ohtlikud akrobaatilist laadi rituaalid , millel oli nähtavasti keskne koht Kreeta religioossetes kombetalitustes.
Kreeta kunst osutab naiste suurele tähtsusele minoilises religioonis ja ühiskonnas. Naisi on kujutatud meestest sagedamini ja tavaliselt on nad kompositsioonis kesksel kohal. Mõned teadlased on selle põhjal oletanud, et minoilisel Kreetal oli matriarhaalne , st naiste valitsetud ühiskond.
Mükeene tsivilisatsioon
Umbes 1500 aastat eKr vallutasid kreeklased Kreeta saare. Kreeklased võtsid kiiresti omaks minoilise kultuuri ja kohandasid kreetalaste lineaarkirja oma keelele.
Kreekas kerkisid esile kindlustatud lossid. Nende seast kuulsaim, Mükeene, on tuntud massiivsetest kiviplokkidest, nn kükloopiliste müüride ja kindlustatud väravatega. Nagu Kreetalgi, paiknesid losside juures laoruumid ja töökojad. Lossi siseruumid olid kaunistatud kreetapäraste seinamaalingutega. Kuid Kreetast erinevalt polnud ümber losside suuremaid linnu. Tõenäoliselt oli iga suurem loss omaette riigi keskus.
Nagu Kreetal, nii puudutasid ka Kreeka losside lineaarkirjatahvlid peamiselt majapidamist. Siiski võib nende põhjal järeldada, et losside eesotsas seisis kaks võimukandjat: kuningas ja sõjapealik. Neile allusid sõjalised kaaskondlased, kes arvatavasti moodustasid eliitkaarikuväe. Nagu Kreetalgi, oli loss suur majapidamiskeskus. Lossi võimu all töötasid sõltlastest või orjadest käsitöölised ning ümbruskonna talupojad kohustusid lossile andamit tasuma.
Nagu näha, võtsid kreeklased omaks paljud minoilise tsivilisatsiooni tunnusjooned: lineaarkirja, bürokraatlikult korraldatud lossimajanduse ja kreetapärase olme. Arvatavasti austasid nad ka mitmeid minoilisi jumalannasid ja jumalaid. Kuid kõik see kohandati oma sõjakale ühiskonnatüübile ja meelelaadile.
Mükeene kangelaseepika
Umbes 1200 aastat eKr alanud vapustuste tagajärjel Mükeene tsivlisatsioon langes, kuid mälestus möödunud hiilgeajast püsis ja talletus arvukates kangelaslugudes. Hilisemad kreeklased mäletasid Kreeta-Mükeene perioodi kuulsusrikka kangelasajana. Tõenäoliselt lauldi lugulaule kangelastest ja nende vägitegudest juba Mükeene perioodi lossides. Pärast Mükeene tsivilisatsiooni langust pärandati neid laule ja lugusid põlvest põlve traditsioonilises värsivormis kangelaslauludena. Kujunesid mitmed eepilised teemad. Nii lauldi Heraklese arvukatest vägitegudest, kangelase Iasoni ja tema laeva Argo mereretkest kuldvillaku järele, Teeba kuninga Oidipuse kurvast saatusest ning tülist tema poegade vahel, mis lõpuks tõi kaasa Teeba linna hävitamise, ja paljust muust . Kõige armastatumaks kujunes aga Trooja sõja lugu. See jutustas Väike-Aasia rannikul asunud Trooja kindluse vallutamisest kõigi tähtsamate Kreeka kangelaste ühise retke käigus. Sõja oli põhjustanud Trooja kuninga poeg Paris , kes võrgutas ja tõi Troojasse Sparta kuninga Menelaose imekauni naise Helena. Seepeale kogus Sparta kuningas Agamemnon kõigi toonaste kangelaste ühisväe ja purjetas selle eesotsas Troojat vallutama. Kümneaastase võitluse järel tappis kreeklaste vägevaim sangar Achilleus troojalaste esivõtleja Hektori, kuid langes peagi ise Parise noolest tabatuna. Trooja suudeti vallutada alles siis, kui Odysseuse soovitusel valmistati hiiglaslik puuhobune , mille troojalased ise oma linna vedasid, mõistmata, et seal sees on peidus Kreeka sõjamehed.
Arhailisel perioodil (VIII-VI sajandil eKr) vormiti selle eepilise pärimuse põhjal arvukad kangelaseeposed , mida rändlaulikud rapsoodid kas usupidustustel kogu rahva ees või siis ülikute kodades ette kandsid. Nii ongi Kreeka kirjanduse vanimateks säilinud mälestusmärkideks eeposed. Eepos ehk lugulaul on enamasti värsivormiline teos maailma loomisest, jumalate ja kangelate tegudest, saatuslikest võitlustest, müütilistest või tegelikest ajaloosündmustest. Kangelaseeposes on kesksel kohal heeros , rahva suurkuju , keda juhivad ürgjõulised tunded – võitlusiha, patriotism , armastus ja viha. Ta saadab oma teekonnal korda rohkeid kangelastegusid, kuid teda tabavad ka rängad katsumused – saatusele või vaenlasele allajäämine, surm.
Keskseks kujutamise objektiks pole eeposes siiski niivõrd sõda, vaid inimesed, nende teod ja sõnad. Kõrvuti inimestega tegutsevad eeposes ka jumalad, kes on oma tegudes ja kirgedes vahest maisemadki kui inimkangelased. Kuigi nad on surematud ja võivad määrata ja mõjutada sündmuste kulgu, pole nemadki oma otsustes lõpuni vabad, sest üle kõige on Saatus.
Kõige kuulsamad kangelaseeposed olid „Ilias“ ja „Odüsseia“. Need on tähtsamatest eepostest ka ainsad, mis on meie päevini säilinud. Mõlemad on osa Trooja sõjast jutustavate eeposte tsüklist , keskendudes ühele olulisele lõigule selle raames. „Iliases“ saab lugu alguse Achilleuse ja Agamemnoni tülist sõjasaagi pärast ja lõpeb Hektori tapmisega. Agamemnoni peale solvunud Achilleus keeldub sõdimast ja pöördub võitlustandrile tagasi alles siis, kui tema lähim sõber Hektori käe läbi lahingus langeb. Kättemaksu janunedes tapab Achilleus nüüd armutult hulga vastaseid ja lõpuks ka Hektori enda. „Ilias“ on seega eelkõige lugu Achilleuse raevust ja selle karmidest tagajärgedest.
Ka „Odüsseia“ keskendub ühe kangelase raevukale käitumisele. Siin on peategelane kaval ja vastupidav Odysseus , kes pikkade eksirännakute järel sõjast koju jõudes leiab eest jõugu majas omavolitsevaid ja tema truud naist kosida püüdvaid suursuguseid noormehi. Jumalanna Athena abiga tapab Odysseus nad halastamatult.
Hilisemad kreeklased pidasid „ Iliase “ ja „Odüsseia“ autoriks pimedat laulikud Homerost, kellele omistasid ka mitmeid teisi, tänapäevaks kaduma läinud eeposeid. Kreeklaste meelest oli Homeros nende parim ja kuulsaim poeet . Tänapäeval ei osata öelda, kas Homerose-nimeline poeet on kunagi ka tegelikult elanud, nagu ei või me kindlad olla selleski , kas „Ilias“ ja „Odüsseia“ on ühe ja sama või mitme autori looming. Kuid sellest hoolimata nimetatakse mõlemaid teoseid tavapäraselt Homerose eeposteks. Enamik uurijaid arvab, et „Ilias“ ja „Odüsseia“ loodi VII-VIII sajandil eKr.
Homerose eeposte aegumatu väärtus seisneb kõigepealt nende humanistlikes ja demokraatlikes ideedes. Seda põhihoovust on poeet rahvaluulelisi lugusid töödeldes tõenäoliselt süvendanud.
Juba „Iliase“ esimesed laulud kinnitavad, et inimese hindamise mõõdupuuks polnud tollal mitte kitsad isiklikud huvid, vaid kogukondlik ühtekuuluvus ning sellest tulenev au- ja kohusetunne . See ongi sangarlus, mida Homeros ülistamast ei väsi; sellised sangarid on Achilleus, Odysseus, Hektor , Diomedes ja paljud teised. Sageli jõutakse üleva vapruseni raske enesevõitmise (Hektori hirm Achilleuse ees), ränkade katsumuste ja elukaotuse hinnaga. Elukatsumustes läbiproovitud kangelasmeelt peetaksegi eeposes suurimaks inimväärtuseks.
Eeposes rõhutatakse sõja traagilisi tagajärgi ning jagatakse kaastunnet mõlemale rahvale. Sõda on Homerose jaoks traagiline paratamatus. Eepostes osutatakse korduvalt jumalatele, kes ässitavate intriigidega on sõja valla päästnud, ja inimestele, kes ahnuses, rumaluses või põikpäisuses seda omakorda õhutanud.
Ajastu tõekspidamised kehastuvad eepose kangelastes, kes jõu, ilu, kangelasmeele ja traagikaga, aga samuti oma inimlike nõrkustega köidavad ka meieaegset lugejat .
Eeposes sekkuvad inimeste võitlusse aktiivselt jumalad. Neid ei näidata eepostes püha müstilises valguses, vaid päris inimlähedastena ja sageli ekslikenagi. Nad meenutavad rohkem võimu pärast tülitsevaid ülikuid kui jumalaid. Ometi on neil mõnikord täita ka jumalik osa – kehastada loodusnähtusi ja jõude, mida inimene ei küündinud veel mõistma.
Meeldejäävate karakterite kõrval on eepostes tähelepandav realistlik olustikukujutus, mis ulatub rohkete detailideni. Nende najal õpime tundma tolleaegset Kreeka elu. Sõnastusstiilis leidub palju rahvaluulepäraseid elemente, mida autor on rikastanud ja edasi arendanud.
Milles on siis nende tähtteoste püsiva võlu saladus ?
Meile on lähedane Homerose armastus elu ja inimese vastu, tema otsustavus inimõnne nimel kas või jumalatega võitlusse astuda. Homeros ülistas inimeses neidsamu omadusi, mida asutame meiegi – vaimset ja füüsilist ilu ning hingepuhtust. Kõrgelt hinnatakse eepostes inimesi liitvat sõprust ja taunitakse neid lahutavat vaenu ning selle kõige õudsemat avaldust – sõda. Selleski on antiikaja lauliku mõtted meile lähedased.

Defineeri mõisted: matriarhaalne ühiskond, kükloop , eepos.

Mis tingis Kreeka killustatuse?

Miks võib väita, et Kreeta-Mükeene tsivilisatsioon oli matriarhaalne?

Nimeta mionoilise tsivilisatsiooni tunnuseid.

Millest rääkisid Mükeene kangelaslaulud ?

Nimeta vanakreeka kirjanduse kuulsamaid kangelaseeposeid. Keda peetakse nende autoriks? Millest need eeposed räägivad? Millisest ajajärgust need eeposed pärinevad?

Mida tähendab Homerose jaoks sangarlus? Nimeta Homerose eeposte tuntumaid sangareid.

Millega seletada antiikeeposte „igavest noorust“?

Milline osa on eepostes jumalatel? Kuidas autor neisse suhtub?

Kuidas suhtub Homeros sõjasse? Mida peab Homeros elu suurimaks vääruseks?
„ILIAS“
Vana-Kreeka laulik Homeros lõi Trooja sõjast jutustavad eeposed „Ilias“ ja „Odüsseia“.
„Ilias“ on oma nime saanud nimest Ilion, mis oli Trooja linna teine nimi. Eepos jutustab sõja kümnendast ja viimasest aastast, mõlemal poolel võidelnud kangelastest ning rohketest lahingutest.
ESIMENE LAUL
Laula nüüd, oh jumalanna, Peleides Achilleuse vimmast
neetust, mis tuhat hukatust tõi ahhailaste (kreeklaste) soole,
hulgana kangelashingi siit heitis Hadese valda,
kuid kehad jättis neil maha kiskjaile koertele saagiks
ning röövlindude roaks; nii Zeusi tahtel see sündis
sest ajast peale jo, kui vihavaenuga üksühest lahku
läksid hulkade juht Agamemnon ja hiilgav Achilleus!
Kes jumalaist igiõndsaist riiu siis tekitas selle?
Leto ja Zeusi poeg. Viha vürtsile kandes, ta saatis
hukkava taudi ahhailaste leeri. Seal murdis see rahvast,
sest oli Atreuse poeg tema preestrit solvanud, Chrysest.
[- - -]
TEINE LAUL
[- - -] Ent käis üle kõikidest neist Agamemnon.
Silmad ja pea olid tal nagu välkudepildujal Zeusil,
rüht nagu Aresel, rind kui Poseidonil, Maasüleshoidjal.
Nii nagu karjas arvukas pull vägev käib üle kõigi
ning kohe võimsuselt silma ta torkab lehmade keskel,
sääraseks nüüd tegi Zeus Agamemnoni, Atreuse võrse,
nii üle tõstis ta teistest ja kangemaks sangareist kõigist.
Ütelge mulle nüüd, Muusad , kes tulnud Olümpose hooneist,
kes, jumalannad , te viibite kõikjal, kel teadagi kõik on,
kuid kumu kuuleme meie vaid ning tõde mingit ei tunne,
teatage, kes on ahhailaste vürstid ja pealikud teised!
Kõiki ent lihtsõdureid ei mainida, loendada jaksaks
siiski ma, kui oleks keeli suusid mul rääkimas kümme
ning väsimatuna hääl kõlaks ikka mu kopsudes vaskseist –
olgu`s, et teie, Olümpose Muusad, te Zeusi-isa tütred
meenutaks kõik ise mulle, kes saabusid piirama Troojat.
Manitsen nüüd vaid laevade juhte ja laevadki loendan.
[- - -]
Aias, Oileuse poeg, oli lokride juht välejalgne,
küll kehalt mitte nii suur kui hiid Telamoni poeg Aias,
hoopiski väiksem sest, lühikasvuga, lõuendist rüüga,
kuid odaoskuses kõik ta Ahhaias ja Hellases võitis.
[- - -]
Ent kaheteistkümne laevaga tõi Telamoni poeg Aias
võitlejaid Salamis-saarelt ja peatus ateenlaste kõrval.
Neid, keda kasvatand Argos ja linn kõvamüürine, Tiryns ,
Hermione , Asine merelahtede ääred ja siis veel
Eionai, Troizen ning viinapuumaa Epidauros,
ning keda võitlema siis Aigina saatis ja Mases,
juhtis ja käskis nüüd neid käsukarjuja suur Diomedes
ning Kapaneuse kuulsa poeg, Sthenelos vägivapper,
kolmandaks Euryalos, väejuht jumalatelevõrdne,
kel isaks suur Mekisteus see, kes Talaosest sündind.
Kuid olid kõikide peaks käsukarjuja suur Diomedes.
Kaheksakümnel mustkülg-laeval nad võitlema sõitsid.
[- - -]
Kel elukoht Lakedaimonis, maal kuristikkuderohkel,
Pharises, Spartas ja Messes, kus meeldivaid tuikeste karju ,
kel koduks Briseiai või Augeiai oli armas,
või Helos, kindel linn mererannikul või ka Amyklai
või Laos, või kodukoht kel Oitylos ning tema ümbrus,
neid Agamemnoni vend Menelaos tõi, juht kõvahäälne.
Kuuskümmend tal oli laeva. Ent väed ise paika ta seadis
ning ise võitlusse viis neid, uskudes vaid oma jõudu
ning ühes haarates muud. Iha üks vaid lõõmas ta rinnus :
maksta kätte nüüd kõik Helena ohked ja oiged.
[- - -]
Kuid kefaleenide vaprate pea oli uljas Odysseus,
kelle all Itaka saar ning Neriton õõtsuvapuine,
nõudlik ja karm Krokyleia ja Aigilips kaljuderohke,
kel oli valduseks ka Same saar, samahästi žakynthos
ning kogu mannermaa rand , üle voogude mis sinab eemal.
Kõiki neid juhtis Odysseus, kes Zeusile sarnane taibult
ning kaksteistkümmend laeva ta tõi punamennikupalgset.
[- - -]
KAHEKÜMNE TEINE LAUL
[- - -]
Raevukalt Hektori kannul ent ikka veel tormas Achilleus
kui jahikoer, kes mäel pesast ehmatand hirve on noore
ning teda nüüd oma ees ajab orgusid, urgusid mööda;
kuigi peidab see end vahel põõsaisse, jälgede järgi
leiab ta koer ning taas ajab niikaua, kui rabab kinni

• nii ka nüüd kiire Peleidese eest ei pääsenud Hektor.
  

Sest iga kord kui püüdis Illioni tornide poole
juhtida jooksu, et saada nii varju neilt müüridelt kindlailt,
kus oleks nooltega hea teda toetada ilionlastel,
kõrvale ette jo tõttas Achilleus ja tandrile jälle
sundis ta, ning ligemal ise müürile end üha hoidis.
[- - -]
Ütles. Ja tupest, mis kõlkumas vööl vasempoolsel ta puusal,
kiskudes vasktera-mõõga, nii suure ja valdavalt raske,
tormas ta, tõmbunud kokku kui kotas, kõrgustes hõljuv,
pilvedest äkki kes sööstab aasale alla,
et seal haarata kas jänest arga või tallekest õrna

• nii nüüd sööstis ka Hektor, mõõk terav keerlemas kämblas.
  

Tormas ta vastu Achilleus, vaim täis tulvil jõudu
tormilist. Rinda tal kattis kilp särav, kaunisti tehtud
ning imetaidurlik. Peas aga kiikus kiiver tal helkiv
neljaharjane, kus peal kuldsed lehvisid jõhvid –
ohtralt kinnitand neid oli harjadel kindlail Hephaistos .
Nii nagu öil pimedail keset tähtesid muid särab selgelt
Hesperos, millest ei leidu küll taevas kaunimat ühtki,
nii säras varrel Achilleuse piik. Seda, haududes kurja,
kõigutas mees hüva käega ja vahtis, otsides , kuspool
leida ehk mõni katmata koht kehal Hektoril kaunil.
Kuid ihu kaetud kõik oli sel särav-vaskise rüüga,
mis oli endale riisund ta saagiks, Patroklose tapnud .
Ainus seal kohal, kus seob rangluu kaelaga õlga,
vilkus lapp ihu tal – koht ohtlikem hingele on see.
Sellesse kohta nüüd lõi oda ründajalle Achilleus,
nii et vaskterav ots läbi pehmest kaelast tal tungis.

Kust pärit „Iliase“ pealkiri?

Keda peetakse „Iliase“ autoriks?

Kelle vahel toimus Trooja sõda?

Loe XX laulu. Milline relvastus oli Hektoril ja Achilleusel?

Millist taktikat kasutas Achilleus Hektoriga võideldes?

Koosta loetelu tekstis mainitud Kreeka jumalatest. Kirjuta iga nime taha, millise valdkonnaga seda jumalat seostati .

Loe kangelaste nimistut ja leia sealt omadussõnu ja iseloomujooni, mida Homeros on neile omistanud. Milliseid väärtusi rõhutatakse kõige rohkem?
ARHAILISE JA KLASSIKALISE KREEKA ÜHISKOND NING ELUOLU
Tsivilisatsiooni uus tõus alates VIII sajandist eKr
Alates VIII sajandist eKr ilmnesid Kreekas taas kõik tsivilisatsiooni põhilised tunnused: kasvas elanikkonna arvukus, tekkisid linnas ja esile kerkis rikas ülemkiht . Taastusid tihedad sidemed välismaailma, eriti Idamaadega. Eelkõige suhtlesid kreeklased tol ajal Vahemerel kaubelnud ja merd sõitnud foiniiklastega. Kreeka käsitöölised võtsid idast üle mitmeid tehnilisi võtteid ja matkisid sealset kunstistiili.
VIII sajandil eKr alanud kolonisatsioon i käigus lahkusid kümned tuhanded kreeklased oma kodumaalt ja rajasid uusi asulaid esmalt Itaalias ja Sitsiilias ning seejärel ka Musta mere rannikul. Kreeklaste huvi võõraste maade vastu oli osalt tingitud vajadusest metalli, eriti raua järele, kuid massilise väljarändamise põhjustas põlluharimiseks sobiva maa vähesus kodumaal.
Kokkupuutes teiste rahvastega kujunes kreeklastel rahvuslik ühtekuuluvustunne : nad austasid ühiseid jumalaid ja kõnelesid samu murdeid. Kreeklaste ühtekuuluvustunnet suurendas ka ühine võitlus pärslaste vastu V sajandi alguses eKr. Kreeklased nimetasid end helleniteks, kõiki teisi rahvaid aga barbariteks . Sõna „ barbar “ ei tähistanud kreeklastel madalat kultuuritaset. Sellegipoolest pidasid kreeklased end barbaritest paremaks ja uskusid, et barbarid on loomult orjalikud, hellenitele aga on omane kodanike vabadusel põhinev riigivorm – linnriik .
Ühiskonna struktuur. Vaba lihtrahvas.
Enamik kreeklasi teenis elatist põlluharimisega. Jõukamad talupojad said oma majapidamisega enamasti iseseisvalt hakkama. Kuid nende kõrval oli hulgaliselt vaeseid põllumehi ja karjuseid, kes olid halbadel aastatel sageli sunnitud rikastelt laenu võtma. Võla tagatiseks oli sageli maatükk, mis maksmata jätmisel võla katteks võlausaldajale läks. Nii muutusid vaesemad talupojad sageli maa omanikest maa rentnikeks. Mõnel pool oli võlausaldajal õigus võlgnikku võla katteks orjaks müüa.
Käsitöö ja kaubanduse edenedes kasvas põlluharimisega kaudselt seotud linnaelanikkond, mis ei moodustanud küll üheski linnriigis rahvastiku enamikku. Ka linnaelanikest olid osa põlluharijaid, kelle maatükid paiknesid linna ümbruses. Kuid suuremates linnades olid ülekaalus käsitöölised, so enamasti väikeste töökodade omanikud , kes peamiselt enda ja oma pereliikmete tööga igapäevast elatist hankisid. Käsitöölisi hinnati enamikus linnriikides põlluharijatest madalamalt. Mõnel pool olid nad koguni kodanikuõigustest ilma jäetud.
Ülemkiht: aristokraatlik eluviis ja eetika
Kreeka ühiskonna ülemkihi moodustasid suursugust päritolu suurmaaomanikud ehk aristokraadid , kelle põlde harisid orjad ja sõltlased. Tarviduse korral ei põlanud aristokraadid ära ka tulusaid kaubaretki, kuid see ei teinud neist elukutselisi kaupmehi. Majapidamisest olid aristokraadid huvitatud vaid nii palju, kui oli vaja seisusekohaseks eluviisiks ja poliitilise mõju saavutamiseks.
Nii riigimehed kui ka vaimuinimesed pärinesid valdavalt aristokraatide seast. Rikastel ja suursugustel oli teistest enam aega pühenduda nii enese igakülgsele arendamisele ja täiendamisele kui ka oma mõtete ja tõekspidamiste avaldamisele. Seetõttu pärineb peaaegu kogu kreeka kirjasõna aristokraatide sulest.
Aristokraatia seas kujunesid omavahel konkureerivad aristokraatlikud sõpruskonnad, mille liikmed veetsid koos aega ja toetasid üksteist ka poliitilises elus. Olulisel määral hoidsid sõpruskonda koos ka ühised pidusöögid ehk sümpoosionid sõpruskonna ühe või teise liikme majas.
Kreeka aristokraatiat iseloomustas sügavalt juurdunud konkurentsivaim. Igaüks püüdis olla parim: ületada teisi nii riigiasjus, lahinguväljal kui ka rikkuses ja luksuses. Selline ellusuhtumine avaldub nii varases kangelaseepikas kui ka hilisemas kreeka luules. Aristokraatide meelest andis nende tublidus neile ka õiguse rahvast juhtida ning andamit koguda.
Orjandus
Kreeka ühsikond oli orjanduslik. Orjatööd kasutati laialdaselt ja orjade arv kasvas aja jooksul. Enamik orje olid võõrsilt sisse ostetud. Paljud kreeklased uskusid, et võõramaalased ehk barbarid ongi orjuseks loodud. Kuid orjuses leidus hulgaliselt ka võlgade katteks vabaduse kaotanud või linnriikide omavahelistes sõdades vangi võetud kreeklasi. Orjadesse suhtuti kui varandusse, millega omanik võis oma suva järgi ümber käia. Nende tapmine oli paljudes linnriikides siiski keelatud. Orjatööd kasutati pea kõigis eluvaldkondades: põllumajanduses, käsitöös, koduteenijatena jne. Eriti palju orje töötas suurmajapidamistes, kuid ka keskmise jõukusega ja vaesemad inimesed – talupojad ja käsitöölised – olid sageli orjapidajad. Nad kasutasid orje peamiselt abilistena oma pereliikmete tööjõu kõrval. Enamasti jäeti orjadele kõige raskemad ja ebameeldivamad ülesanded.
Õiguslik erinevus vaba inimese ja orja vahel oli Kreekas märksa selgem kui Egiptuses või Mesopotaamias ja orjatöö osatähtsus Kreeka ühiskondlikus tööjaotuses oli väga suur.
Naiste positsioon. Abielu ja perekond.
Kreeka ühiskond oli patriarhaalne . Naistel polnud kodanikuõigusid ja nad olid õiguslikult mõne mehe – isa, abikaasa, meessugulase – eestkoste all. Ka avalikus elus osalesid naised suhteliselt vähe, käies enamasti vaid usupidustustel. Kreeklaste meelest oli naise koht kodus: mida vähem nad väljas käisid, seda parem.
Abielu eesmärk oli seotada seaduslikke järglasi, millele aristokraatlikes ringkondades lisandus sageli ka poliitiliste sidemete sõlmimine. Abikaasade vastastikused tunded ei mänginud enamasti mingit rolli. Abielu lepiti tavaliselt kokku tulevase äia ja peigmehe vahel. Selle kokkuleppega siirdus tütar isa käe alt abikaasa käe alla. Tavaliselt võttis juba 30aastane mees naiseks äsja murdeeast välja kasvanud neiu. Abielu võis vastaval kokkuleppel ka lahutada. Sel juhul tuli naise kaasavara tema suguseltsile tagastada ja naine läks taas oma isa või mõne teise meessugulase eestkoste alla.
Mehe ja naise suhted abielus võisid jääda küllalt pinnapealseks. Mehe elu möödus sageli kodust väljas, näiteks rahvakoosolekul, sümpoosionidel, sõjakäikudel, sportides , naine aga püsis kodus, hoolitses majapidamise eest ja kasvatas lapsi. Naiselt nõuti ranget monogaamsust, kuid mees võis luua suhteid ka väljaspool abielu orjataride või prostituutidega. Rikkad ja suursugused mehed pidasid sageli üleval hetääre, kellega võisid kujuneda lähedasemadki suhted kui seadusliku abikaasaga.
Mees ja naine lihtrahva hulgast pidid teineteisega muidugi tihedamalt kokku puutuma. Vaesemaid naisi viisid majapidamistoimetused paratamatult sageli ka kodust väljaspoole, olgu siis turule või avalikule kaevule vett tooma . Kuid ka madalamates ühiskonnakihtides oli naine õiguslikult täiesti oma mehe võimu all.
Homoseksuaalne armastus
Kreeka ühiskonnas oli suure au sees meestevaheline armastus. See mängis tähtsat rolli ka kasvatuses. Suursuguste kreeklaste seas oli kombeks, et juba kogemustega mees võttis nooruki oma hoole alla, oli talle isiklikuks eeskujuks, vestles temaga elulistel teemadel ja jagas praktilisi näpunäiteid. Selline suhe oli ammustest aegadest peale üks aristokraatliku kasvatuse aluseid. Kuid sageli kaasnes sellega ka erootiline kiindumus . Kreeka luules tuleb sageli ette kirge noorte sookaaslaste vastu ja ka vaasimaal ei jäta kahtlust, et kujutatud on erootilist stseeni. Siiski ei kaotanud suhe aga pedagoogilist alust: armastatud noorukit püüti kasvatada tubliks ja lugupeetud meheks. Kreeklaste meelest ei välistanud erootiline suhe pedagoogilist. Niisugust suhet, mida kreelased pidasid täiesti normaalseks, nimetati pederastiaks. Rollid olid selgelt määratletud: mehele kuulus initsiatiiv, nooruk aga pidi vastama ainult tõsise ja väärika mehe lähenemiskatsele.
Sarnased suhted kehtisid ka naise ja tüdrukute vahel. Kuna see ilmneb kõige paremini Lesbose saarel elanud poetess Sappho kirglikust luulest, siis oli armastus naiste vahel juba antiikajal tuntud lesbilise armastuse nime all.
Loomulikult ei tähenda ülalöeldu, et suursugused kreeklased poleks tundnud huvi vastassoo vastu. Kreeklaste meelest lihtsalt homo- ja heteroseksuaalne armastus ei välistanud teineteist. Noorukitega suhtlevad mehed olid samal ajal abielus ja võisid olla lähedastes vahekordades ka hetääridega.
Lihtrahva hulgas levis pederastia arvatavasti vähem kui aristokraatide seas. Võib-olla seda koguni tauniti. Igal juhul peeti häbiväärseks vabade noormeeste homoseksuaalset prostitutsiooni, mille eest karistati kodanikuõigustest ilmajätmisega.

Defineeri mõisted: kolonisatsioon, hellen, barbar, aristokraat, sümpoosion , patriarhaalne ühiskond, monogaamne suhe, hetäär, pederastia, lesbi, homoseksuaalsus , heteroseksuaalsus.

Mis tingis VIII sajandil eKr alanud kolonisatsiooni?

Tänu millele tekkis kreeklastel rahvuslik ühtkuuluvustunne?

Iseloomusta Kreeka aristokraatiat.

Milline oli naise positsioon ühiskonnas? Tuleta meelde, milline oli naise positsioon Egiptuses ja Mesopotaamias.
„TÖÖD JA PÄEVAD“
Hesiodos
[- - -]
Naine siis too oma kotta, kui aastailt küps oled selleks. Kolmekümnenda eel ära rutta, ent siis ära rohkem viivita, sest et naist sul võtta see aeg just on õigeim. Las neli aastat küpseb su mõrsja, vast viiendal too ta!
Neidude seast vali naine, et see kergemalt komblikuks kasvab. On parem võtta sul see, keda naabruses näinud sa ammu . Vaata kõik hoolega enne, et hiljem ei naeraks sind naabrid.
Sest pole naisest heast paremat muud miskit maailmas, kuid pole ilmas ka hirmsaamt, kui paha naise sa leiad, ahne ja maia , sest see mehe, teistest ka kangema, kiirelt kõrvetab leegita ning vanaks enneaegu ta vaevab...
[- - -]
Eal ära söanda sa solvata meest, kel vaesus on vaev, mis
laastab hinge ju kannatavat; jumalaist kink õndsaist.
Keel kasin, aardeist kallim see inimlastele loodud,
suurim heameel on, kui kulgedes järgida mõõtu.
Rääkinud halba, sa saad ise kuulma ju suuremat peatselt.
Ning ära süngena istu sa peol osavõtjaterohkel;
rõõm üheskoos pidusöögist suur, kulu kuid üliväike.
Hommikul ohvreiks Zeusile ning jumalaile ka muile,
kallates veiklevat veini, sa käed pese mustast puhtaks!
Sest ei kuuletu sul nad, sülgavad huulilt palved.
Pöörand päikese vastu sa end, ära vett lase eales;
päikese loojudes, siis kuni tõusuni pea seda meeles!
Vett ära väljuta teel ega eemal sa teest, kui kõnnid,
endast paljastust hoides . Sest ööd on õdnsate jaoks ju.
[- - -]
Ning jõge vooduse sisse, mis voolamas merre, sa kusta
ep tohi, allikavette ju ka, seda tõesti sa väldi!
Ning ära tühjenda end, ei küll ole see parem ühti,
ning ära jalgu sa vii igikestvate voogude vette,
kulg, mil kauneim , kui pole vaadanud ojja sa palves!
Ning pese puhtaks käed vees hiilgavas ning üliarmsas!
Kui läbi jõe läheb mustade kätega mees, siis pälviks
õndsailt vaenu ta; jah, tal pinnasid antaks jälle.

Milliseid õpetussõnu jagas Hesiodos oma teoses „Tööd ja päevad“?
KREEKA LINNRIIK
Polis
Kreekas kujunes linnaühiskond. Kuigi enamik inimesi elas maal, olid linnad määrava tähtsusega. Tüüpiliseks riigivormiks sai linnriik ehk polis, mis hõlmas linna koos selle ümbruskonnaga .
Polis oli enamasti üsna väike kogukond. Kõik linnriigi täieõiguslikud elanikud ehk kodanikud osalesid linnriigi valimistel ja moodustasid ka linnriigi sõjaväe.
Kõigil kodanikel oli õigus osaleda rahvakoosolekul, kus otsustati kõige tähtsamaid küsimusi. Peale selle oli igas linnriigis nõukogu, mis paljudes polistes etendas riigi juhtimisel rahvakoosolekust olulisematki rolli. Olulisemad küsimused arutati läbi ja nõukogu otsus pandi rahvakoosolekul hääletusele. Rahvakoosolek võis selle siis kas vastu võtta või tagasi lükata. Sageli täitis nõukogu ka kõrgema kohtu ülesannet. Igal aastal valiti rahvakoosolekul ka riigiametnikud, kes rahvakoosoleku otsused ellu viisid. Ka väepealikud valiti riigiametnikena. Nõukogu liikmed ja riigiametnikud pärinesid enamasti rikastest ja suursugustest perekondadest. Selliseid riike, kus domineerisid rikkad ja suursugused, nimetasid kreeklased aristokraatlikeks.
Sisevastuolud, türannia ja seadusandlus
Poliste siseolud olid sageli üsna ebastabiilsed. Varanduslik ebavõrdsus ja vaesemaid kodanikke ähvardav oht laostuda ning kodanike seast välja langeda põhjustas vaeste rahulolematust . Rikkad ja suursugused seevastu püüdsid oma võimu suurendada. Kujunesid omavahel vaenutsevad aristokraatlikud grupeeringud, mis üritasid konkurente kõrvale tõrjudes riigijuhtimist enda kätte saada. Mitmel pool ähvardasid sisepinged kasvada üle veristeks relvastatud kokkupõrgeteks.
Sageli viisid sisevastuolud türannia kehtestamiseni. Mõni suursugune ja silmapaistev juht meelitas suure osa rahvast enda poole ja haaras riigis võimu. Sellist ainuvalitsejat nimetasid kreeklased türanniks. Türannid toetusid sõjalisele võimule, palgates sageli endale võõrsilt sõjamehi, kuid püüdsid saavutada ka oma kodanike toetust. Nad kehtestasid riigis kindla korra, lõpetasid segadused ja astusid sageli samme vaeste olukorra parandamiseks. Mõnigi neist sõdis edukalt naabritega ja tugevdas riigi võimsust. Kuid türannid kohtasid alati ka vastuseisu . Paljud kodanikud, eriti aristokraadid, ei leppinud ainuvalitsusega, vaid soovisid endisel viisil riigivalitsemisest osa võtta. Rahulolematud olid sageli sunnitud minema pagendusse, kus ootasid võimalust türann võimult kukutada . Türannid omakorda püüdsid oma vastaseid paljastada ja karmilt karistada, see muutis nende võimu üha vastumeelsemaks ning tõi lõpuks kaasa türanni võimult kukutamise.
Segadusi ja türanniat püüti vältida seaduste täpsema üleskirjutamisega. Paljudes riikides määrati ametisse seadusandjad, kes pidid riigielu ja õigusemõistmise reeglid täpselt sõnastama ja kirja panema . Nad määrasid kindlad karistused erinevate kuritegude eest, et asendada perekondadevaheline veritasu riikliku kohtumõistmisega. Täpsemalt sõnastati ka varem tavaõiguse järgi toiminud kodaniku õigused ning kohustused.
Sparta riik
Sparta riik keskusega Lakoonika maakonnas Lõuna-Kreekas oli Kreeka linnriikide seas mitmes mõttes erandlik . See oli ainus polis, mis hõlmas kahte maakonda : Lakoonia ja Messeenia maakonda. Samal ajal ei kujunenud Spartast kunagi tõelist linna, isegi siis, kui Spartast oli saaanud tugevaim riik Kreekas, koosnes selle keskus neljast suurest kindlustamata külast.
Sparta ühiskonna korraldus
Sparta keskuse ja lühiümbruse elanikest moodustus Sparta kodanikkond – spartiaadid . Riigi ülejäänud elanikkond oli nende võimu all. Enamik Lakoonika elanikke olid perioigid , kes olid isiklikult vabad, kuid spartiaatide suhtes andami - ja sõjaväekohustuslikud mittekodanikud . Messeenia alistatud elanikest said aga heloodid – spartiaatidele kuuluvad maad harivad orjad. Heloodid olid kõige arvukam grupp riigi elanike seas, spartiaadid aga moodustasid vähemuse.
Sparta riigi eesotsas seisis kaks kuningat, kelle võim oli päritav. Nad juhtisid sõjaväge ja täitsid preestrikohuseid. Muus osas juhtis riiki üle 60aastaste suursuguste spartiaatide seast valitud vanemate nõukogu geruusia . Peale selle valiti igal aastal kõrgemate riigiametnikena viis efoori, kes pidid kontrollima kuningate ja teiste võimukandjate tegevust. Efooride mõju Sparta riigis oli väga suur. Lõplikud otsused langetati aga kõigi spartiaatide koosolekul.
Spartiaadid rõhutasid oma võrdsust ja ühtekuuluvust. Rikkusega hooplemist peeti taunitavaks. Kuid sellegipoolest tekkisid ka spartiaatide seas suured varanduslikud erinevused. Riigi juhtimises osalesid eelkõige suursuguste perekondade liikmed, vaesemaid spartiaate aga ähvardas oht laostuda ja kodanike seast välja langeda.
Spartas oli teiste riikidega võrreldes erakordselt palju mittekodanikke: spartiaadid moodustasid siin tühise vähemuse elanikkonnast, arvukad heloodid aga suhtusid neisse vaenulikult . Et helootide suurt hulka kindlalt kuuletuma sundida , pidid spartiaadid hoolitsema oma sõjalise üleoleku eest. See tingis spartiaatide kasvatussüsteemi, mis oli riigi range kontrolli all ja mille peamine siht oli arendada sõjameheomadusi. Alates seitsmendast eluaastast elasid poisid eakaaslastega koos rühmades kodust eemal, pidid oma elu korraldamisega ise toime tulema ja tegelesid pideva füüsilise treeninguga. Kahekümneaastaselt loeti spartiaate täisväärtuslikeks sõjameesteks ja kolmekümneselt said neist täieõiguslikud kodanikud. Nüüd võisid nad saada ka maatüki, mida harisid heloodid, ja pidid soetama perekonna. Abielutust loeti Spartas häbiväärseks. Kuid ka abielus spartiaadi elu möödus kodust eemal meeste seltsis lahingutes ja sõjalistes harjutustes.
Spartas peeti seega riigi huvisid üksikisiku huvidest palju tähtsamaks. Kodanikes hinnati eeskätt vaprust ja distsipliini , argust seevastu peeti ülimaks häbiks. Eluaegse treeninguga saavutasid spartiaadid sõjakunsti kõrgema taseme. Nende faalanks püsis sajandeid võitmatuna. Lisaks tagas karm distsipliin pikaks ajaks riigi sisemise stabiilsuse. Türanne siin esile ei kerkinud.
Demokraatlik Ateena
A teena riik Kesk-Kreekas, Atika maakonnas oli nagu Spartagi polise kohta tavatult suur. Kuid erinevalt Spartast moodustasid siin kodanikkonna kõik vabad meessoost põliselanikud. Varasel perioodil valitses Ateenas pärilik aristokraatia. Aastal 594 eKr kärpis Solon rikaste ja suursuguste eesõigusi ning suurendas vaeste võimalusi riigiasjades osaleda. Soloni reformid panid aluse Ateena demokraatlikule arengule. Mõneks ajaks haarasid Ateenas võimu türannid. Türannia kukutamise järel kehtestati kõikidele kodanike riigiasjades võrdsed õigused.
Pärsia sõdade ajal ehitasid ateenlased endale võimsaima laevastiku Kreekas ja asusid peagi Egeuse rannikuriikide Pärsia-vastase liidu etteotsa . Nii kujunes esimene Ateena mereliit. See tekkis vabatahtliku ühendusena, kuid peagi allutasid ateenlased teised liitlased oma võimule. Riigid maksid ühisesse liidukassasse andamit ja ateenlased tugevdasid selle raha eest oma laevastikku. Katsed liidust välja astuda summutati relvadega.
Ateena laevastiku tugevnemise ja mereliidu tekkega tõusis vaeste kodanike osatähtsus veelgi. Just nemad teenisid sõudjate ja madrustena laevadel ja tagasid seega sõjalise ning poliitilise võimsuse. Nii kujunes Ateenas V sajandi keskpaigaks, kui riigi eesotsas seisis Perikles, kindlalt demokraatlik riik. Kogu võimutäius kuulus rahvakoosolekule, kõik kodanikud olid seaduse ees võrdsed ja aristokraatial polnud riigi valitsemisel mitte mingisuguseid eesõigusi.
Riigi kulud kaeti suurel määral mereliitu kuuluvatelt linnadelt kogutud iga-aastase andamiga. Ka metoigid pidid riigile maksu maksma, kodanikud seevastu olid maksudest vabastatud. Kuid rikastel kodanikel lasus aukohus varustada sõjalaevu ja korraldada pidustusi. Enamasti tehti seda heal meelel, sest nii said rikkad ennast näidata ja rahva seas populaarsust võita. Pärast mereliidu lagunemist suurenes rikaste kodanike osa riigi finantseerimisel.
Kodanike kasvatus ja haridus
Mitte ainult Sparta, vaid ka teised linnriigid hoolitsesid oma tulevaste kodanike, seega poiste kasvatamise eest. Tüdrukute kui mittekodanike kasvatamine seevastu oli iga pere enda asi. Tavaliselt piirdus see majapidamis - ja käsitööalase ettevalmistusega. Üksnes Spartas tegelesid ka tüdrukud korrapäraselt kehaliste harjutustega.
Ateenas saadeti poisid seitsmeaastaselt kooli, kus õpiti lugema ja kirjutama, kuid ka muusikat ja tähtsamaid luuleteoseid. Rikkamates peredes seevastu õpetati lapsi kodus pedagoogi käe all. Mõlemal juhul olid hariduses kesksel kohal Homerose eeposed, mida poisid pikkade lõikudena pähe õppisid. Homerose kangelaste aristokraatlik maailmavaade kujundas seega noorte ellusuhtumist ka demokraatlikus Ateenas. Hariduse hulka kuulusid kindlasti ka sportlikud harjutused ehk gümnastika .
Kaheksateistkümnendast kahekümnenda eluaastani veetsid Ateena noormehed riiklikus piiriteenistuses ja said selle käigus sõjalise ettevalmistuse. Pärast teenistust loeti noormehed täiskasvanud kodanikeks ja neil oli õigus osaleda rahvakoosolekul. Nõukogusse, riigiametitesse ja kohtunikuks pääsesid ateenlased nagu teistegi linnriikide kodanikud alles alates kolmekümnendast eluaastast.
Enamiku kodanike haridus piirdus väheste kooliaastatega, rikkad ja suursugused noormehed jätkasid aga oma ettevalmistust riigimehekarjääriks. Seetõttu õpiti eriti kõne- ja vaidluskunsti, mida rahvakoosolekul ja nõukogus vaja läks, ning kuulati mõne tuntud õpetlase – sofisti – loenguid ja vestlusi .
A KODANIKKOND
Kõik täiskasvanud meessoost Atika põlisasukad moodustasid Ateena kodanikkonna. Ateenlaste orjastamine oli seadusega keelatud. Nagu teistestki polistes, moodustasid kodanikkonna põhiosa talupojad, kuid palju oli ka käsitöölisi ja meremehi. Periklese ajal ulatus kodanike arv tõenäoliselt 50 000-ni.
teena orjanduslik demokraatia:
RAHVAKOOSOLEK
Kõigil kodanikel oli õigus osaleda rahvakoosolekul. Rahvakoosolek kogunes regulaarselt iga kümne päeva tagant ja otsustas kõik tähtsamad riigiasjad. Kodanikel oli õigus esineda rahvakoosolekul oma ettepanekutega.
Riigiametnikele, kohtunikele ja nõukogu liikmetele maksti väikest palka, mis oli oluline vaestele kodanikele , kel muidu poleks olnud võimalik tööd kõrvale jättes püsivalt riigiasjadele pühenduda. Liisuheitmine ja palga maksmine võimaldas ka vaestel ja silmapaistmatutel kodanikel riigi juhtimisest osa võtta. Ateenas kehtis seega otsene demokraatia: erinevalt tänapäeva demokraatlikest riikidest ei valinud rahvas riiki juhtima oma esindajaid, vaid tegi seda suurel määral ise.
Koosolekute vahel korraldasid riigiasju 500-liikmeline nõukogu ja rohked riigiametnikud, kes pidid alluma rahvakoosoleku otsustele. Nõukogu liikmed määrati liisu teel ellnevalt Atika eri piirkondades valitud kandidaatide seast.
Igal aastal seati ametisse ka 6000 kohtunikku ja nende seast määrati omakorda paarisajaliikmelised kohtud erinevate kohtuprotsesside jaoks. Kohtunikud valiti liisku heites.
Ametnike hulgas tähtsamad olid 10 strateegi (väejuhti), kes valiti hääletamisega rahvakoosolekul.
MITTEKODANIKUD
Nagu teisteski Kreeka polistes, ei kuulunud Ateena kodanike hulka naised ega orjad. Kodanikeõigustest jäid ilma ka Ateenasse elama asunud arvukad võõramaalased – metoigid. Kuna viimastel puudus õigus osta Atikas maad, siis elasid nad enamasti linnas ning tegelesid käsitöö ja kaubandusega. Metoigid pidid Ateena riigile regulaarselt maksu maksma ja teenima Ateena sõjaväes . Nii orje kui ka metoike oli Ateenas üsna palju, arvatavasti oli neid demokraatia hiilgeaegadel kodanikest rohkem. Kuigi kodanike osatähtsus oli Ateenas võrratult suurem kui Spartas, moodustasid nad siiski üksnes eesõigustega vähemuse.

Defineeri mõisted: polis, türann, spartiaat , perioigid, heloodid, geruusia, efoor , demokraatia, gümnastika, sofistid , faalanks.

Mille poolest oli polis erandlik riigivorm?

Mille poolest oli Sparta riik erandlik?

Iseloomusta Sparta ühiskonnakorraldust. Iseloomusta Ateena ühiskonnakorraldust. Leidke sarnaseid ja erinevaid jooni.

Miks oli Periklese valitsusaeg Ateenale nii oluline?

Milline oli Kreeka türannide positsioon ühiskonnas?
AJALOOLASE HERODOTOSE ESITATUD POOLT- JA VASTUARGUMENDID DEMOKRAATIALE, ARISTOKRAATIALE JA MONARHIALE
( Herodotos „Ajalugu“)
Otanes arvas , et riigiasjade üle otsustamine tuleks anda kõigi kätte, öeldes: „Ükski meist ei peaks hakkama ainuvalitsejaks. Kuidas saab monarhia olla hea, kui ainult üks teeb seda, mida ta tahab? Türann peaks olema kadeduseta, sest talle kuulub nii palju hüvesid. Kuid ta kadestab õilsaid, talle meeldivad kõige halvemad inimesed ning ta on vastuvõtlik õilsate kohta käiva laimu suhtes. Ta muudab isade seadusi, vägivallatseb naistega ning tapab ilma kohtumõistmiseta. Kui aga valitseb rahvahulk, on sellele valitsusviisile kõige kaunim nimi – võrdsus seaduste ees. Ametnikud valitakse loosiga, ametnikud peavad aru andma, kõik otsused võetakse vastu üheskoos.“
Megabyzos aga tahtis oligarhilist valitsust, öeldes: „Sellega, mida Otanes ütles türannia kohta, olen ma nõus. Mis aga puutub rahvahulgale võimu andmisse, siis siin ta eksis. Ei ole midagi võrdset rahvahulga mõistmatuse ja ülbusega. Türann tegutseb vähemalt teadlikult, kuid rahvas ei tea, mida ta teeb. Me peame välja valima õilsamad mehed ning neile võimu andma. Õilsamad mehed võtavad vastu parimad otsused.“
Kolmandana väljendas arvamust Dareios : „Tundub, et ei ole midagi parimat ühe õilsaima mehe valitsusest. Arvan, et ta hoolitseb laitmatult rahva eest. Oligarhia puhul aga tahab igaüks tuua üldsusele kasu ning sageli sünnib sellest palju kadedust. Igaüks arvab, et ta on kõige silmapaistvam, ning tahab, et tema arvamus võidab; kadedust on rohkem kui vaja, sellest sünnivad rahutused ning tapmine. Tapmine viib omakorda monarhiani, millest järeldub, et monarhia on parim valitsusvorm . Katsed kestavad nii kaua, kuni üks juht rahva hulgast lõpetab niisuguse tegevuse. Selle eest imetleb teda rahvas. Siit tuleb välja, et monarhia on kõige tugevam.“
PERIKLESE KÕNE DEMOKRAATLIKU ATEENA ÜLISTUSEKS
(Thukydides „Peloponnesose sõja ajalugu“)
Oma riigikorras ei jäljenda meie teiste rahvaste korratust; me oleme pigemini teistele eeskujuks kui teiste matkijaiks. Seda korda nimetatakse demokraatiaks, sest see põhineb mitte vähemusel, vaid rahva enamusel. Eraasjus kasutavad meie seaduste põhjal kõik võrdseid õigusi; mis puutub aga poliitilisse tähtsusesse, siis kasutab meie riigi elus igaüks seda teistest enam mitte seetõttu, et teda toetab mõni partei, vaid olenevalt ta tublidusest, mis on andnud talle hea kuulsuse mõnel alal; samuti pole kehvikule ta tegevuses madal seisus takistuseks, kui ta aga suudab osutada riigile mingi teene .
Me kasutame rikkust pigemini vahendina tegevuseks sobival ajal kui sõnades uhkeldamiseks, ja oma vaesust tunnistada pole meil kellelegi häbiks; palju häbistavam aga sellest mitte pääseda töö abil. Meie inimesed on võimelised hoolitsema oma koduste asjade eest ning ühtlasi tegelema riigiasjadega, ja ka neile kodanikele, kelle tegevuseks on käsitöö, pole riigiasjad võõrad. Ainult meil ei peeta seda, kes riigi tegevusest üldse osa ei võta, mitte üksnes tagasihoidlikuks, vaid ka kasutuks. Meie arutame ise oma asju ja püüame neid õigesti mõista ega arva , et kõned võiksid asja kahjustada, enam kahju tekib meie arvates sellest, kui asutakse tarviduse korral teostama midagi ilma eelneva selgitamiseta kõnede kaudu.
Lühidalt öeldes, ma väidan, et kogu meie riik on hariduse lätteks Hellasele; igamees võib meil näidata oma võimeid mitmesugustel tegevusaladel ja, täites oma ülesandeid osavalt ja kaunilt; kõige paremini saavutada iseseisvat seisundit . Et meie oleme loonud võimsuse, mida on kinnitanud selged tõendid ja paljud tunnistajad, imetlevad meid kaasaegsed ja järelpõlved ega vaja meie kiitust mõnet Homeroselt või mõnelt teiselt , kes oma lauludega pakub hetkelist naudingut.

Tooge välja Herodotose ning Periklese argumendid demokraatia kaitseks.
SPARTA RIIGIKORD
Vana-Kreeka kirjanik ja ajaloolane Xenophon oli pärit Ateenast , kus ta oli nooruses kuulsa filosoofi Sokratese õpilane. Elades küll Ateenas, pidas Xenophon kõige paremaks Sparta riigikorda. Hiljem võitles ta Sparta kuninga Agesilaos II sõjaväes, mistõttu ta pagendati Ateenast. Elu lõpu veetis Xenophon Olympia lähedal oma maavalduses. Kuna Xenophon imetles kõige enam Sparta riigikorda, kirjutas ta selle kohta raamatu „Sparta riigikord“. Selles ülistab Xenophon muistse Sparta seadusandja Lykurgose seadusi ja annab neist ülevaate, mitmed peatüid on pühendatud ka sõjaväele ja noorte kasvatusele .
Lykurgose seadustest
Kui ma mõtlesin sellest, kuidas Sparta, üks vähese rahvaarvuga riike, sai kõige võimsamaks ja kuulsamaks kogu Kreekas, imestasin ma, kuidas see võis sündida. Kui ma aga spratalaste elulaadi peale mõtlesin, ei imestanud ma enam.
Lykurgost aga, kes koostas spartalastele seadused, mis tegid nad õnnelikuks; teda ma imetlesin ja pidasin väga targaks. Ja nimelt sellepärast, et ta ei matkinud teiste linnriikide elukorraldust, vaid tehes pigem vastupidi kõigile teistele, tõi oma kodumaale õnne.
Poiste kasvatusest
Selle asemel, et jalgu sandaalide kandmisega nõrgendada, käskis Lykurgos neid paljajalu käimisega tugevdada, sest ta arvas, et tänu neile harjutustele suudavad nad kergemini mäkke ronida ja kindlamini mägedelt alla laskuda. ja see, kes on oma jalgu vastavalt treeninud , suudab kiiremini joosta ja hüpata paljajalu kui jalatsitega.
Ja selle asemel, et keha riiete kandmisega hellitada, käsis ta üht himationi kanda aasta läbi, et nii külma kui ka kuuma vastu paremini karastuda.
Söögi kohta ütles ta, et selle eest peavad nad ise hoolitsema; et nad ei teeks endale liigsöömisega halba, vaid harjuksid puudust kannatama. Ta arvas, et kui nad on niimoodi kasvatatud, suudavad nad söömata pingutusi taluda paremini kui täissöönuna ning suudavad pikka aega sama toiduga vastu pidada, vajavad vähem toitu, lepivad kergesti igasuguse toiduga ja jäävad terveks. Ka suurusele ja kasvule aitab paremini kaasa see toit, mis teeb keha saledaks, kui see, mis teeb paksuks.
Kui ned aga piinab näg, ei tohi nad ilma vaeva nägemata võtta midagi, mida nad veel vajavad, vaid neil tuleb nälja leevendamiseks varastada.
Sellest kõigest selgub , et niisuguse kasvatusega tahtis ta poisse osavamaks ja sõjakõlblikumaks muuta.
Et neis häbitunnet kasvatada, käsis ta neil käimise ajal himationi ees hoida, kõndida vaikides, mitte ringi vahtida, vaid vaadata otse oma jalge ette. See peab näitama, et meessugu on paremini distsiplineeritud kui naissugu .
Sellepärast võib neilt nii vähe häält kuulda, justkui oleksid nad kivist; silmi tõstavad nad nii harva, justkui oleksid nad vasest ; nad on tagasihoidlikumad kui tütarlapsed oma magamiskabrites. [- - - ]
Söömaaegadest
Söögi kohta andis ta korralduse, et ei oleks ei üliküllust ega ka puudust. Sageli söödi peale tavalise toidu ka veel jahisaaki. Rikkad tõid vahelduseks kaasa nisuleiba; nii ei olnud laud kunagi tühi, kui nad pärast söömist laiali läksid, ja ei olnud ka suurt raiskamist.
Samuti keelas ta mittevajalike jookide joomise, sest need nõrgestavad keha ja mõistust. Ta korraldas, et igaüks võib juua vaid siis, kui tal on janu, sest ta arvas, et siis on joomine kahjutu ja meeldiv. Kui nad nii koos sööma tulid, kuidas võis siis keegi liigsöömise või liigjoomisega oma kodu hävitada?
Kui teistes linnriikides on eakaaslased enamasti koos ja nende seas on vähe kombekust, siis Lykurgos paigutas Spartas mehed söömaaegadel segamini, et nooremaid vanemate kogemuste kaudu õpetada.
Neil söömaaegadel oli kombeks rääkida, mida keegi on riigi heaks teinud; nii et ei olnud mingit ülemeelikust, mingit purjutamist, häbematuid tegusid ega kõlvatuid sõnu.
Pärast söögiaega peeti kasulikuks jalutada ja seejärel mindi koju. Nii hoolitseti selle eest, et endale veiniga liiga ei tehtaks , sest nad teadsid, et nad ei jää sinna, kus nad olid söönud. Nad pidid pimedusega harjuma nagu päevavalgusega, sest need, kes on sõjaväeteenistuses, ei või päevavalgel ringi käia.
Lykurgos märkas ka, et need, kes pärast sööki tegelevad kehaliste harjutustega, on õitsva välimusega , terved ja tugevad; aga need, kes kehalisi harjutusi ei tee, näevad välja lõdvad, inetud ja nõrgad. [- - -]
Ja mulle tundub, et ka siin ta ei eksinud . Sest pole kerge leida kedagi, kes oleks spartalastest parem – tervem või kehaliselt tugevam – sest nad harjutavad ühtaegu nii jalgu, käsi kui ka kaela.
Vaprusest ja argusest
Kõrgelt hinnatav on Lykurgose juures ka selleni jõudmine, et tema riigis eelistatakse väärikat surma häbiväärsele elule. Sest lähemalt vaadates selgub, et palju vähem saavad surma need, kes on vaprad , kui need, kes hirmunult põgenevad.
On selge, et vaprusele järgneb ka suur kuulsus, sest kõik tahavad vapralt koos võidelda.
Teistes riikides juhtub araga ainult see, et teda räägitaks pärast taga; muidu käib aga arg samuti nagu vappergi turul ja istub kõrvuti vapraga ja treenib ennast, kui tahab. Spartas on aga kõigil häbi võtta arga endale lauakaaslaseks või koos temaga palestral harjutada .
Kui valitakse pallimängus osalejaid, siis sageli jääb arg ilma kohata; kooride esinemise puhul saadetakse ta häbistatute kohale; ka teedel peab ta eest ära astuma , istekoha peab ta aga isegi endast noorematele vabastama. Ja tütarlapsi, kes on tema sugulased, peab ta kodus kasvatama ning ka need kannavad tema ebamehelikkuse süüd . Naist selline vääritu endale ei leia ja peab selle eest, et ta on ilma naiseta, trahvi maksma. Õliga salvitult ei tohi ta rigi käia, et ta ei ole laitmatute sarnane, muidu saab ta parimatelt kodanikelt hoope.
Kui argadele langeb osaks selline autus, siis ma ei imesta, et valitakse pigem surm kui nii vääritu ja häbiväärne elu.

Kes oli Xenophon?

Kas me võime Xenophoni lugusid täiel määral uskuda? Miks?

Loetle omadusi, mida Spartas inimese juures hinnati.

Mida peab Xenophon Sparta riigi edu ja kuulsuse aluseks?

Kuidas suhtub autor Sparta seadusandjasse Lykurgosesse?

Mis oli Sparta poiste kasvatuse eesmärk?

Kuidas koheldi Spartas argu?

Kas kõik loetletud põhimõtted poiste kasvatamisel on tänapäeva mõistes eetilised?

Mis oli ühissöömaaegade korraldamise eesmärk?
JUMALAD, RITUAALID, PÜHAMUD JA TEMPLIEHITUS
Jumalad
Kreeka jumalad olid antropomorfsed nii välimuselt kui ka iseloomult. Inimestest eristas jumalaid eelkõige vägi ja surematus .
Juamalad käsutasid loodusjõude ja vahel koguni kehastasid neid. Ent samavõrd seisid nad ühiskondlike väärtuste ja moraali kaitsel. Osa jumalaist kandis hoolt mõne konkreetse inimliku tegevusvaldkonna, olgu siis põlluharimise, sõjapidamise või käsitöö eest. Paljudelt jumalatelt oodati viljakuse edendamist, seda nii taime- ja loomakasvu kui ka inimeste sündivuse osas. Kõik nad võisid jagada surelikele edu ja hukatust. Kuid usuti , et nad ei tee seda juhuslikult, vaid vastavalt inimeste käitumisele. Ühelt poolt tuli austada jumalaid, neist lugupidavalt kõneldes ja neile ohvreid tuues , ent teisalt ka hoiduda ülekohtust kaasinimeste vastu. Ülekohus oli jumalate seatud korra rikkumine ja seega jumalateotus, millele järgnes taevaste kättemaks.
Tähtsamad jumalaid kujutati ette suure, aeg-ajalt tülitseva, kuid enamasti siiski sõbraliku perekonnana, mille eesotsas seisis taeva-, tormi- ja piksejumal Zeus. See jumalik pere jagunes kahte suurde põlvkonda: Zeus ja tema õed -vennad, ning Zeusi lapsed. Jumalate peamine elupaik oli Olümpose mägi Kreeka põhjapiiril, kuid nad võisid vabalt liikuda igal pool.
ZEUS – taeva-, tormi- ja piksejumal ning jumalate valitseja. Oli oma kahe venna, Hadese ja Poseidoniga maailma valitsemise ära jaganud nii, et ta ise sai taeva, Poseidon mere ja Hades allmaailma; kõik maapealne ning Olümpos jäid nende ühisvalduseks. Sellegipoolest oli Zeus tänu piksenoolte käsutamisele kõige võimsam ja ülejäänud jumalad pidid talle kuuletuma. Teda kujutati istumas Olümpose taevasel troonil. Zeusil oli lugematu arv lapsi nii jumalate kui ka surelike kangelaste seas. Seetõttu kutsusid kreeklased teda tihti lihtsalt isaks. Sageli ilmus ta kotkana ja tema meelisohvriloom oli härg. Zeus valvas kõikide inimlike seaduste täitmise järele ja enndest üleastujat ootas karm karistus .
HERA – Zeusi abikaasa ja õde ning taeva kuninganna, keda kreeklased austasid peamiselt abielu kaitsjana. Mitmes Kreeka paigas teati näidata kohta, kus Zeus ja Hera abiellusid. Müütides kujutati Herat sageli armukadedana, kiusamas Zeusi arvukaid lemmikuid ja nende Zeusile sünnitatud lapsi. Hera lemmikohvriloom oli lehm ja teda ennast nimetati veisesilmseks.
POSEIDON – Zeusi vend, merejumal , kes oma võimsa kolmhargiga tekitas tormi ja kutsus esile maavärinaid. Lemmikloom oli hobune.
HADES – Zeusi teine vend, allmaailma ja surnute valitseja.
DEMETER – Zeusi õde, musta mulla, viljakuse ja kuldse põlluvilja jumalanna ning põllutööde kaitsja. Müütides kujutati Demeteri eelkõige oma tütre Persephone armastava emana. Zeus, Persephone isa, lubas tütre Demeteri teadmata naiseks oma vennale Hadesele. Too ilmuski ootamatult allmaailmast süsimustade hobuste veetud kaarikul ja röövis tütarlapse. Pikkade otsingute järel sai Demeter tütre saatusest teada ja tõmbus nördinult eemale väiksesse Eleusise linna. Vili närbus, inimesed ei saanud jumalaile ohvreid tuua ja Zeus oli sunnitud Demeterilt lepitust paluma. Persephone pääses ema juurde tagasi, kuid pidi edaspidi osa aastast veetma allilma emandana Hadese riigis.
ARES – julm ja mõneti naeruväärne sõjajumal , Hera ja Zeusi poeg.
HEPHAISTOS – lonkur tulejumal , jumalate sepp . Hera ja Zeusi poeg.
ATHENA – relvastatud sõjajumalanna, linnade ja tsivilisatsiooni kaitsja ning tarkusejumalanna. Erinevalt Aresest hindasid kreeklased Athenat väga kõrgelt. Zeusi tütar. Ema tal õieti polnudki – ta sündis täies hiilguses ja relvastuses Zeusi peast. Lemmiklind oli öökull .
APOLLON – kuldjuukseline noormees, luule, muusika ja terve mõistuse eestseisja. Üks kreeklaste armastatumaid jumalaid.
ARTEMIS – Apolloni kaksikõde, neitsilik vibukütt, jahijumalanna ja kogu elava looduse, eriti metsloomade kaitsja.
HERMES – teekäijate kaitsja, jumalate käskjalg ja hingede juht allmaailma. Ka loomakarjade sigivuse edendaja. Võis olla petliku loomuga, olevat varastanud Apolloni veisekarjad. Teda kujutati tiivuliste sandaalide ja tiivulise kübaraga.
APHRODITE – ilus, armastuse, seksuaalsuse ja viljakuse jumalanna. Oli tähtsamate Kreeka jumalate seas kõige selgemalt võõramaist päritolu: temas on tuntavad ilmsed ühisjooned Mesopotaamia armastusjumalanna Ištariga. Nagu Ištari puhul, räägiti Aphroditegagi seoses jumalanna armastusest erinevate jumalate ja inimlike kangelaste vastu.
DIONYSOS – veini ja viinamarjakasvatuse jumal. Ainus Kreeka jumalatest, kelle ema oli inimene. Eelistas olla Olümpose asemel maa peal, rännates ringi kummalistest, kitsejalgsetest ja hobusesabalistest, sageli purjus ning ohjeldamatutest olevustest koosneva lõbusa seltskonnaga.
Pühamud ja templiehitus
Kreeka pühamu keskpunkt oli altar . See oli madal, enamasti kividest laotud alus, millel toodi jumalatele ohvreid. Altar paiknes tavaliselt lageda taeva all.
Kõigis tähtsamates pühamutes oli ka jumala koda ehk tempel. Suuremates pühamutes oli nii templeid kui ka altareid mitu. Templis hoiti jumala kuju, väikesel altaril põles jumala koldetuli. Kuid peamised rituaalid toimusid templi juures vabas õhus ja tavainimesed sisenesid templisse harva. Seetõttu oli templi sisemusest olulisem välisilme.
Preestrid ja rituaalid
Igaüks võis jumalatele ohverdada ja neile oma palveid esitada. Kuid suuremate pühamute juures teenisid jumalaid selleks ametisse seatud preestrid ja preestrinnad. Enamasti pärinesid ka kindlatest suursugustest suguvõsadest. Kuid preestrid ei moodustanud omaette seisust , vaid elasid aristokraatide tavapärast elu.
Tähtsaim rituaal oli vereohver: loomade, enamasti veiste, sigade, lammaste ja kitseda tapmine jumala altaril. Tapetud looma liha küpsetati ja söödi kohapeal, altar aga määriti verega ja sellel süüdatud ohvritulel küpsetati jumalatele inimsöögiks kõlbmatuid kehaosi, enamasti vaagnaluu ja saba. Usuti, et ohvrisuitsu kaudu saavad jumalad annetusest osa. Ohverdamise käigus hüüti valjuhäälne palve jumala poole, tõotades tuua uusi ohvreid ka tulevikus.
Jumalate ühine austamine ühendas polise kodanikke. See ilmnes eriti paljude iga- aastastel usupidustustel, millest tähtsamad ühendasid tervet linnriigi elanikkonda: nii mehi kui ka naisi. Mõnedest pidustustest võtsid osa ka orjad. Kuid oli ka ainult meestele või ainult naistele ette nähtud riitusi. Enamasti läksid pidulised rongkäigus pühamusse, kus järgnes ohvritalitus ja pidusöök . Paljude pidustuste kavva kuulusid pillimängu-, laulu- või spordivõistlused.
Oraaklid
Jumalate tahte selgitamiseks jälgisid kreeklased endeid. Nii võis jumalate poolt määratut välja lugeda lindude lennust, ohvritule süttimisest altaril, ohvriloomade siseelunditest ja paljust muust. Kõige selle kõrval olid Kreekas aga ka spetsiaalsed pühamud, kus võis jumalatelt nõu küsida. Neid kohti nimetati manteion`iteks, rohkem aga teatakse terminit oraakel .
Varasest ajast peale tõusis teiste seas kuulsaimana esile Delfi oraakel Kesk-Kreekas. See oli paik, kus müüdi järgi oli Apollon tapnud lohemao püütoni. Seetõttu nimetati preestrinnat, kelle suu läbi Apollon Delfis tulevikku kuulutas, püütiaks. Kuidas kuulutamine täpselt toimus, pole teada. Kindel on vaid, et püütia istus templi tagumises ruumis kolmjalgsel kaanetatud vaskkatlal ja oli jumalast täidetud ehk entusiastlik . Püütia sageli raskesti seostatavad sõnad vormiti värssideks ja edastati küsijale. Kuid värsidki olid enamasti mitmeti mõistetavad.
Püütia kuulutuste tõesuses ei kaheldud ja neisse suhtuti ülima tõsidusega. Iga tähtsama ettevõtte eel lähetasid linnriigid oma esindajad Delfisse nõu küsima. Püütia sõnumi tõlgendamine põhjustas kodus, nõukogus või rahvakoosolekul sageli tuliseid vaidlusi ja mõnigi kord tuli hiljem tunnistada, et tulemused ei vastanud ootustele. Kuid see ei andnud alust püütiat süüdistada. Jumalalt ei võinudki oodata lihtsat sõnumit, vaid märke , mille tõlgendamine jäi surelike hooleks. Mitte alati ei küündinud inimlik mõistus jumaliku tõeni.
Surmajärgsus
Kreeklased ei pannud väga suurt rõhku sellele, mis saab neist pärast surma. Ka karistused pidid inimest tabama juba eluajal või siis päranduma needusena tema järglastele. Inimese saatus pärast surma ei sõltunud oluliselt tema tegudest eluajal. Surm tähistas ilmaelu rõõmutut lõppu.
Surnute hinged rändasid allilma Hadese riiki, kuhu võis pääseda koobaste või allikate kaudu, aga ka maailma ümbritsevat Okeanose jõge mööda. Räägiti ka surnute riiki piiravast allilmajõest, kus paadimees Charon hingi üle viib. Allilma sügavustes troonis selle emand, Persephone.
Aja jooksul kujunes ka teist laadi ettekujutusi, mille kohaselt sai siinpoolses elus oma surmajärgset saatust mõjutada. Selleks tuli elada vooruslikult ja pidada spetsiaalseid riitusi mõne allilmaga seotud jumaluse auks. Selliste uskumuste tähtsus tõusis eriti Kreeka ajaloo hilisemas järgus – hellenismiperioodil.
Jumalate ja inimeste põlvnemine
Kreeklased uskusid, et maailm polnud jumalate loodud, vaid eksisteeris ammu enne neid. Algul valitsesid seda Taevas ja Maa ning seejärel nende lapsed – vanema põlvkonna jumalad ehk titaanid . Zeus oma õdede-vendadega tõstis titaanide vastu mässu ja kukutas nad kohutava võitluse järel võimult. Nii tõusid jumalad maailma valitsejaks.
Esimesed inimesed sündisid maast või vooliti nad jumalate poolt maamullast. Ilma kihvade , küünte, sarvede ja karvkatteta olid nad väetid ja kaitsetud. Kuid neid kaitses üks titaanidest, kaval ja petlik Prometheus, kes oli varasemas võitluses jumalate poole asunud. Prometheus varastas inimestele Olümpose mäelt tule ja õpetas neile tsivilisatsiooniks tarvilikke oskusi, muu hulgas ka jumalatele ohverdamist. Seejuures jagas ta esimese ohvrilooma liha kahte astjasse nii, et Zeus valis jumalatele söögiks kõlbmatud ja jättis inimestele söödavad palad . Sellest ajast söövadki inimesed ohvrilooma liha ise ja jumalad peavad leppima kõlbmatute osade põletamisest tõusva suitsuga. Pettusest vihane Zeus aheldas Prometheuse Kaukasuse mäe külge, kust Herakles ta küll hiljem vabastas. Inimestele saatis Zeus karistuseks imekauni naise Pandora , kellest said alguse kõik maailma hädad.

Defineeri mõisted: antropomorfne jumal, vereohver, oraakel, pandora laegas.

Iseloomusta Kreeka jumalate panteoni.

Kuidas kreeklased jumalatega suhtlesid?

Milline oli kreeklaste kujutlus surmajärgsusest?

Kuidas loodi maailm kreeka müütides?

Miks ohverdasid kreeklased jumalatele söögiks kõlmatut loomaliha ?
AVALIKUD PIDUSTUSED. SPORDIVÕISTLUSED, LÜÜRIKA JA TEATER
Spordivõistlused
Sport oli varastest aegadest peale üks aristokraatide meelisharrastusi ja spordivõistlused kuulusid paljude usupidustuste programmi. Neid peeti enam-vähem kõigis linnriikides. Aristokraadid püüdlesid täiuslikkust igas vallas ja kandsid pidevalt hoolt oma keha ning füüsiliste võimete eest. Ilusat musklis keha hinnati pea sama kõrgelt kui vaimuteravust või edu poliitilises elus.
Kreeklased sportisid alasti ja tähistasid seetõttu spordiväljakut koos selle juurde kuuluvate puhke - ja olmeruumidega terminiga gymnasion. Kuna spordiharjutused olid kreeklaste hariduses kesksel kohal ning poisid ja noorukid veetsid gümnaasiumis palju aega, hakkasid ka õpetlased seal oma loenguid ja vestlusi pidama . Nii kujunesid gümnaasiumid hariduskeskusteks.
Spordi juurde kuulusid lahutamatult võistlused, mida peeti kõigis linnriikides paljude usupidustuste käigus. Kohalike ürituste seas kerkisid esile ülekreekalised võistlused ja nende seas omakorda olümpiamängud .
Olümpiamängud
Olümpiamänge peeti iga nelja aasta tagant Zeusi pühamus Olümpias Lõuna-Kreekas. Sinna kogunes võistlejaid ja pealtvaatajaid nii Kreekast kui ka selle kolooniatest. Osalesid aga ainult hellenid, mitte barbarid. Ka naistele oli pääs olümpiamängudele keelatud.
Võistlused toimusid nii meeste kui ka poiste arvestuses. Kõige varasem võistlusala oli kiirjooks – staadionijoos. Peagi lisandusid staadionijooksule teisedki alad: pikemad jooksudistantsid, maadlus, rusikavõistlus, kombineeritud võistlus , viievõistlus ning hobukaarikute võidusõidud.
Olümpiavõitjate nimed märgiti varasest ajast peale üles. Hiljem koostati selle põhjal olümpiavõitjate nimekiri, mis ulatus tagasi aastasse 776 eKr.
Olümpiamängud olid eeskätt pidustused Zeusi auks ja nende tähtsus ei piirdunud kaugeltki ainult spordiga. Spordivõistlustele ja suurejoonelistele ohvritalitustele lisaks võisteldi ka pillimängus, kanti ette luulet ja kuulsad kõnemehed pöördusid oma mõtetega kogu Kreeka maailmast kokku tulnud kuulajate poole. Mängude häirimatuks toimimiseks oli kehtestatud olümpiarahu , mis keelas relvade kandmise Olümpias ja võistlejate või külaliste Olümpiasse tuleku takistamise.
Olümpiavõitu hinnati väga kõrgelt. See tõi kuulsust nii võitjale, tema perekonnale kui ka kodulinnale . Kaaskodanikud austasid võitjaid hinnaliste autasudega ja püstitasid nende auks mälestusmärke nii Olümpiasse kui ka oma linna. Kreeka kuulsaimad poeedid pühendasid neile ülistuslaule. Võitudest tulenev kuulsus aitas edukaid sportlasi edaspidi ka riigielus läbi lüüa.
Lüürika
Nagu spordivõistlused, nii kuulus ka luule ettekandmine ja võistulaulmine paljude pidustuste kavva. Juba mäletamatutest aegades alates kanti ette kangelaslaule. Kuid aja jooksul said eepika kõrval populaarseks ka lühemad luulevormid . Nagu kangelaseeposi, nii esitati neidki flöödi või keelpilli saatel. Luule ehk lüürika tähendaski algselt lüürika saatel ettekantavat luulet, kuid muutus järk-järgult kogu luuležanrit tähistavaks üldmõisteks.
Enamik lüürilisi poeete pärines aristokraatide hulgast. Luules andsid nad edasi peamiselt oma tundeid, mõtteid ja tõekspidamisi. Ühelt poolt ilmneb lüürikas poeetide auahnus ja kättemaksuhimu, teisalt aga kibe tõdemus, et saatus on heitlik ja peatselt saabub vanadus ning surm. Mitmed poeedid uskusid, et jumalate meelepaha ja õnnetusi saab vältida mõõdukuse ja vaoshoitusega. Kes ei ilmuta ülemäärast edevust ja ülbust, selle vastu on jumalad armulised. Kiire edu toob kaasa ka kiire languse, seevastu mõõdukus tagab püsiva pikaajalise edu. Ühe kuulsama kreeka poeedi, Ateena seadusandja Soloni meelest tuli nende tõekspidamiste järgi korraldada ka riigielu. Ta heitis oma luules kaaskodanikele ette saamahimu, äärmuslikke seisukohti ja ühiste huvide eiramist, enda poliitilist tegevust kujutas ta aga kuldse kesktee järgimisena riigi kui terviku huvides.
Väga armastatud olid spordivõistluste võitjate auks loodud laulud, mida koorid kandsid ette kas juba võistluspaigas või siis võitja saabumisel kodulinna. Kõige kuulsamaks selliste poeemide autoriks tõusis V sajandi esimesel poolel eKr tegutsenud koorilüürik Pindaros . Paljud peavad teda silmapaistvaimaks Kreeka lüürikuks. Võitjate ülistamisega saavutas see suursugust päritolu poeet enneolematu kuulsuse. Pindaros ülistas sportlikku võitu kui märki jumalate ülimast soosingust, mis saab osaks ainult kõige väärikamatele meestele. Võit kehastas tema ettekujutuses inimlikku täiust ja ta ise nägi oma missiooni selle jäädvustamises igaviku jaoks.
Ajalookirjutuse algus
Kreeklaste teadmised oma kaugemast minevikust põhinesid kangelaseepikal. Ei kaheldud, et kangelased olid reaalsed ajaloolised tegelased ja kangelasaja suursündmused, näiteks Trooja sõda, ajaloolised faktid. Aja jooksul hakati kangelaseeposte põhjal kirjutama proosavormis uurimusi.
Lähema ajaloo uurimisega tegi V sajandil eKr põhjalikumalt algust ajaloolane Herodotos, kirjutades raamatu Kreeka-Pärsia sõdadest. Tema teose pealkiri „ Historia “ sai ajalugu tähistavaks üldmõisteks. Hilised põlved andsid Herodotosele austava nimetuse ajaloo isa. Lisaks Kreeka-Pärsia sõjasündmustele jutustas Herodotos ka varasemast ajaloost ja kirjeldas mitmete Euroopa, Aasia ning Aafrika rahvaste kombeid. Herodotos püüdis ajaloost õpetliku sõnumi esile tuua. Ta näitas, kuidas riikide ja üksikisikute tõus vaheldub langusega ja kui hukatuslikult võivad olla kiire edu ning liigne enesekindlus .
Klassikalise ajastu proosa
Kirjanduslik proosa, mis sai alguse VI sajandil eKr, arenes peamiselt kolmes suunas:

AJALOOPROOSA tekkis vajadusest kirjas jääduvstada üha suurenevat teadmiste hulka kaugemate maade ja rahvast elust ning ka omaenese minevikust. Kuulsaim: Herodotos, kes pani kirja Kreeka-Pärsia sõdade ajaloo.

RETOORILINE PROOSA tekkis seoses kõnekunsti arenguga. Praktiline vajadus kõne kirjapaneku järele tekkis muutunud kohtukorralduse tõttu. Kuna kodanik pidi ise kohtus kõnevormis oma õigusi kaitsma ja kõik polnud võrdselt sõnaosavad, siis tekkis vajadus elukutseliste kohtukõnede kirjutajate järele. Oluline koht oli kõnepidamisel ka poliitikas, kus rahvast tuli oma seisukohtade õigsuses veenda. Kuulsaim poliitiline kõnemees oli Demosthenes .

FILOSOOFILINE PROOSA. Varased filosoofid andis oma mõtteid edasi peamiselt suuliselt. Tõuke filosoofilise kirjaliku dialoogi tekkimiseks andsid kuulsa Sokratese vestlused oma õpilastega. Sokrates ise midagi ei kirjutanud, kuid pärast tema surma jäädvustasid paljud autorid nn sokraatilisi vestlusi, kus õpetaja osava vaidlejana viib õpilase kimbatusse ja õpilane on sunnitud oma loogikavigu tunnistama. Kuulsaimaks filosoofilise proosa meistriks oli Sokratese õpilane Platon . Ent kuulsaimaks Vana-Kreeka mõtlejaks võib lugeda Aristotelest, kelle pärandist kirjandusloo jaoks on esmatähtis „ Poeetika “, so varaseim käsitlus kirjandusest, milles leidub nii kirjandusajaloo , kirjandusteooria kui ka kirjanduskriitika elemente.
Teater
Draamakunst sai alguse veinijumal Dionysosele pühendatud koorilauludest. Ateenas lavastati näidendeid talvistel Dionysose-pidustustel, mille seas kõige olulisematena tõusid esile suured dionüüsiad , mida peeti kevade saabudes. See oli mitmepäevane ettevõtmine, kus lisaks kodanikele osalesid ka Ateenasse saabunud liitlaste esindajad. Just suurte dionüüsiate ajal tõid liitlased Ateenasse oma iga-aastase andami. Ateenlased aga püüdsid dionüüsiatega näidata kõigile oma riigi jõukust ja vägevust.
Ka teemad, mida näidendites käsitleti, pidid pakkuma huvi tervele linnriigile. Tragöödiad olid tõsised ja ülevad. Enamasti olid need tuntud müüdisüžeede uudsed õpetlikud tõlgendused. Otsiti vastust küsimusele, kuidas mõista jumalatest satud maailmakorda ja kuidas käituda nii, et see ei põhjustaks jumalate pahameelt ja kannatusi endale ning tervele linnale . Pole liialdus öelda, et tragöödiad kasvatasid kodanikke, panid neid mõtlema üksikisiku ja riigi seisukohalt sobiva käitumise üle.
Samas ei pakkunud tragöödiad kindlaid lahendusi. Sageli pandi tegelased olukordadesse, kus neil oli valida vaid halva ja veel halvema vahel või ei olnud neil võimalik oma tegude tagajärgi ette näha. Näiteks kuulsa Ateena traagiku Aischylose tragöödiasarjas „Orestia“ pidi peategelane Orestes tapma oma ema, et maksta kätte isa mõrva eest. Kui ta selle Apolloni käsul teoks tegi, hakkasid teda kiusama kättemaksuhaldjad. Teise Ateena tragöödia suurkuju Sophoklese „Kuningas Oidipuse“ kangelane aga ei võinud ette näha, et tapab oma isa ja abiellub oma emaga, kuigi Apollon oli nii kuulutanud. Kas Orestes ja Oidipus olid oma tegudes süüdi, ja kui olid, siis milles nimelt seisnes nende süü? Ühest vastust neile küsimustele polnudki. Tuli tunnistada, et jumalatest seatu järgimine ei tarvitse veel tagada õnne ja heaolu ning et jumalate tahe jääb inimese piiratud mõistusele sageli tabamatuks.
Nõnda võib Sophoklese „Kuningas Oidipust“ pidada saatusetragöödiaks – tehku inimene, mis tahes, oma saatusest ei pääse ta ikkagi.
Komöödiad ehk lõbusa sisuga näitemängud ammutasid ainest igapäevasest poliitikaelust. Näitlejad kandsid sageli tuntud riigimehi kujutavaid maske ja heitsid poliitikute üle vägagi robustset nalja . Pilati ka kõige populaarsemaid poliitikuid. Riigimeestele lisaks võis komöödiates naerda ka jumalate üle, ilma et tulnuks karta nende pahameelt ja kättemaksu.
Dionüüsiad
Pidustuste esimesel päeval toodi jumala kuju teplist Ateenasse ja seati püsti Dionysose teatris. Järgnevad neli päeva kulusid jumala auks peetavatele etendustele. Vastav žürii valis eelnevalt oma näidendid esitanud autorite seast välja kuus, kelle teosed pidustustel ettekandmisele tulid. Ette kanti kolm neljaosalist sarja, mis koosnesid ühest komöödiast ja kolmest tragöödiast. Kõigile neile määrati rikaste kodanike seast rahastaja koreeg , kes liturgia korras pidi katma kõik etendusega seonduvad kulud. Esialgu seisnes näitemäng koori ja ühe näitleja dialoogis . Hiljem lisandus teine ja kolmaski näitleja, kuid koor säilitas kogu klassikalisel perioodil etenduses keskse osa. Näidendi autor oli ühteaegu ka lavastaja ja tegi mõnigi kord etenduses kaasa esinäitlejana. Iga teatrietendus oli võistlus autorite, esinäitlejate ja koreegide vahel. Nii komöödiate kui ka tragöödiate seas jagati välja esimene, teine ja kolmas auhind. Ükski ettekandmisele pääsenud tööde autoreist ei jäänud seega auhinnast ilma, auhind täitis ühtlasi ka honorari osa.
Etendused toimusid päevavalgel vabas õhus teatri keskmes paikneval näiteplatsil orkestral, mille tausta moodustasid puust deokratsioonid ehk skenee . Esines kolm näitljeat ja koor. Kõik nad olid mehed, kes makse vahetades etendasid nii meeste kui ka naiste rolle. Näitlejate soolonumbrid ja dialoog vaheldusid koori etteastetega ja sõnalised osad lauludega. Võib arvata, et publik, mille arv ulatus tuhandetesse, elas etendusele kohati häälekalt kaasa. Etenduse mõju suurendamiseks kasutati mitmeid tehnilisi võtteid. Nii leiutati seadeldis – mechane -, millega sai näitleja õhus lava kohale tuua. Seda võtet kasutati sageli tragöödiate lõpus, kus jumal oma ootamatu ilmumisega probleemid lahendas. Hiljem hakati sellist võtet ladina keeles nimetama deus ex machina , mis tähistab kõnekäänuna etteaimamatut lõpplahendust.

Kuidas suhtusid kreeklased sporti?

Defineeri mõisted: olümpiarahu, lüürika, tragöödia, komöödia , honorar .

Kelle auks korraldati iga nelja aasta tagant olümpiamänge?

Keda peetakse ajaloo isaks?

Nimeta klassikalise ajastu proosa arengusuundi . Nimeta nende tuntumaid esindajaid.

Milline seos oli teatril kangelaseepikaga?

Kuidas tekkis teatrikunst ? Iseloomusta toonast teatrit.

Miks korraldasid ateenlased dionüüsiaid?

Millistele küsimustele otsiti tragöödiates vastust?

Miks on näidend „Kuningas Oidipus“ saatustragöödia?

Milliseid teemasid käsitlesid toonased komöödiad?

Mida tähendab kõnekäänd „deus ex machina“?
INIMESTE MÕISTMATUSEST JA JUMALATE KÄTTEMAKSUST
( Theognis „Eleegiad“)
Mõõtu ei pea inimmeel ega mõtle ta, taotledes rikkust:
needki, kes uppumas on rikkuses, ihkavad just
kaks korda rohkemat veel! Kuis täita nii kõikide soovi?
Just raha ning vara suur põrmlased meeletuks teeb.
Äkitselt ilmus siis Ate. Ja kellele Zeus tema saadab,
hullusest hukkub see pea, ning vara viivad talt muud.
SOLONI VÄRSID, MIS HOIATAVAD ATEENLASI ÄHVARDAVA TÜRANNIA EEST
Pehmete pilvede põu heidab lung ning hoograhet alla,
välkudest alguse saab raskesti raksuja kõu.
Suurtest meestest riik võib hukkuda. Mõistmata rahva
kergesti orjusse võib tõugata ainult türann.
Neid, kes vaiksel algul on tõusnud, ei saa enam
hoida ka vaikselt vaos. Kõike peab mõtlema nüüd.
Kaotust kanda kui tulnud on teil oma arguse tõttu,
misjaoks tõukate siis taevaste kaela tee süü?
Eks ise toetanud siis te türannide võimu ja valdust –
pakkudes teenima end. Orjuses ohkate nüüd.
Tark näib küll teie seast igaüks, aga kõikidel kokku
napp ning pisku on taip, väeti on mõistus ja oid.
Muutuvat juttu ja liikuvat keelt teie hindate kõrgelt,
kuid ei märka te teost mõtta ja hinnata meest.

Arutlege, kuidas kajastuvad Theognise ja Soloni luulekatkes Kreeka riigielu olulisemad probleemid.
FILOSOOFIA JA TEADUS
Filosoofia ja teadusliku maailmavaate sünd
Muistsetes kultuurides on inimesed pidanud maailmas toimuvat jumalate tahte ja nende omavaheliste suhete tulemuseks. Maailma on seletatud religiooni ja müütide abil, nähes loodusnähtuste taga jumalike jõudude toimet. Nii seletasid maailma ka muistsed kreeklased. Kuid Kreeka kultuur on teadaolevalt esimene, kus sellist ettekujutust vaidlustama hakati ja kus traditsioonilise religioosse ellusuhtumise kõrvale ilmus uus, mõistusele tuginev maailmavaade. See otsis looduse ja ühiskonna nähtusele mitte jumalikke, vaid mõistuspäraseid seletusi . Mitmed õpetlased ei uskunud enam jumalate otsest sekkumist, vaid tõlgendasid jumalikkust kui maailmakorralduse üldist alust.
Maailma üldist korraldust puudutavat probleemide üle juurdlemist nimetasid kreeklased filosoofiaks ja sellega tegelevaid inimesi filosoofideks. Esimesed filosoofid püüdsid selgitada, millest kõik maailmas on tekkinud ja mis selle kõik liikuma paneb. Arutleti jumalate põlvnemise üle ja peagi püüti seletada maailma mõistuspäraselt, jumalaid ja müüte maailma kujundajate ning korraldajatena otseselt mängu toomata.
VI sajandi esimesel poolel eKr Mileetose linnas tegutsenud õpetlane Thales seda nii just tegigi. Tema meelest oli kogu mitmekesisuse ühtseks aluseks vesi, mis viitas kõige oleva üha voolavale muutlikkusele. Maailm olevat tekkinud veest ja ujuvat vee peal.
Kõige tänapäevasema seletuse füüsilise maailma ehitusele ja toimimisele leidsid antiikatomistid, kellest kuulsaim oli V-IV sajandi vahetusel eKr tegutsenud filosoof Demokritos . Tema meelest koosnes maailm tühjuses langevatest ja omavahel põrkuvatest algosakestest – aatomitest. Aatomid erinevad kujult ja suuruselt, neist moodustuvad erinevad ahelad ja seeläbi ka erinevad ained. Ka inimese hing koosneb aatomitest ja surm tähendab hingeaatomite ahela lagunemist. Selle väitega vaidlustas Demokritos kreeklaste tavapärase arusaama surematust hingest.
Sofistid
Varased filosoofid ei pööranud suurt tähelepanu inimese käitumisele ja moraaliküsimustele . Esimesed, kes selle üle teoreetiliselt aurtlema hakkasid olid nn sofistid V sajandil eKr. Sofistid õpetasid rikastele kodanikele riigivalitsemiseks tarvilikke oskusi, eriti kõnekunsti. Paljud neist arutlesid selle üle, millised peaksid olema polistele sobivad seadused. Mõnedki jõudsid veendumusele, et inimühiskonna seadused ja normid pole mitte jumalate määratud, vaid põhinevad inimeste omavahelisel kokkuleppel. Ka mõisted „õige“ ja „väär“ olid nende meelest suhtelised, sest inimeste hinnangud samadele asjadele võivad ju olla erinevad. See aga tähendas, et inimestel on vabadus seadusi ja moraalireegleid vastavalt oma suvale kujundada ja muuta. Osa sofiste arvas, et inimlikud normid peaksid vastama tugevate ja võimekate, mitte nõrkade ja saamatute huvidele.
Mitmed sofistid said väga kuulsaks . Jõukad noormehed maksid neile loengute eest kõrget tasu ja püüdsid neilt õpitut ka poliitilises elus ära kasutada. Paljudele aristokraatidele meeldis eriti õpetus tugevama õigusest, mis toetas nende soovi lihtrahva üle valitseda . Kodanike ühtsustundele mõjus see aga laostavalt. Lihtrahvas, kuid ka paljud rikkad ja suursugused taunisid sofistide õpetust, nähes selles ohtu traditsioonidele ja moraalile.
Sokrates
Sokratese meelest oli vaja filosofeerida selleks, et mõista, mis on hüve ja milles seisneb voorus. Selleks, et voorust mõista, tuleb esmalt aru saada, kui vähe me sellest tegelikult teame. Selleks esitas Sokrates oma õpilastele näiliselt triviaalseid, kuid ometi kimbatusse ajavaid küsimusi, tuues nii ilmsiks nende teadmiste piiratuse, ja püüdis neid siis suunavate küsimustega asja mõistmisele lähemale viia. Sokratese meelest pidi õpilane ise mõistmiseni jõudma, õpetaja võis teda üksnes suunata. Sokrates uskus, et kes on jõudnud teadmiseni voorusest, see ka käitub vooruslikult, sest mõistab, et halb tegu kahjustab ka toimijat ennast. Teadmine voorusest on seega ülim voorus ise: see muudab voorusliku käitumise ühtaegu nii võimalikuks kui ka paratamatuks.
Platon
Platon uskus, et hüve on igavene ja muutumatu sellepärast, et põhineb igavestel ja muutumatutel ideedel. Platoni meelest on kõigil meeleorganitega tajutavatel asjadel ja nähtustel oma täiuslikud olemuspõhjused – ideed. Ideed on muutumatud ja reaalsed, meeltega tajutav maailm aga on üksnes ideede muutlik ja ebatäiuslik koopia. Platon võrdles ideid tõeliste esemetega ja meeleorganite poolt tajutavaid asju nende varjudega. Kõigist neist lugematutest ideedest kõige olulisem on hüve idee, mis kätkeb endas kõige tõelise, hea ja voorusliku olemust. Kuid ideid ei ole võimalik meelte kaudu tajuda, nende olemust võib tabada üksnes mõistusega. See saab võimalikuks vaid tänu hüve ideele, mis ideedehierarhia tipus seistes teeb tunnetatavaks ka ülejäänud, umbes nagu päike valgustab objekte ja võimaldab avatud silmadel neid näha. Hüve idee mõistmine teeb Platoni meelest võimalikuks tõeliselt voorusliku käitumise ja on seega filosoofia ülim eesmärk.
Platon kujundas ka tervikliku õpetuse riigist. Riik pidi põhinema hüvel, olema muutumatu ja täiuslik. Täiuslikku riigikorda suudavad aga ette kujutada ainult need, kes filosofeerimise kaudu mõistavad, mis on tõeliselt hüveline. See on aga jõukohane ainult filosoofidele. Ideaalne riik kasvatab tõeliselt vooruslikke kodanikKE ja tagab, et ainult filosoofid saavad riigi etteotsa. Töötegemine jäägu vähemvõimekatele. Tublimatest ja vooruslikumatest kasvatagu sõjamehed ja kõige arukamatest filosoofid-valitsejad. Nemad juhtigu riiki ja korraldagu kasvatust, mille peaksid saama ka naised. Võimekad naised võiksid pääseda ka filosoofide hulka. Riigis olgu kõik filosoofide range kontrolli all. Ka luule ja muusika olgu vooruslikud. Valitsejatel ei võinud olla peret ega eraomandit, et mitte tekitada omakasupüüdlikkust ja kutsuda võimu kuritarvitama.
Aristoteles
Inimesele oli Aristotelese meelest loomuomane riiklik ühiselu . Ta ei saa elada õnnelikult väljaspool riiki. Seetõttu oli inimene Aristotelese sõnastuses riiklik elusolend. Kuid õnnelikuks eluks oli vaja leida ka kesktee äärmuste vahel: tasakaal hulljulguse ja arguse, pillamise ja koonerdamise vahel jne. ka riik peab otsima keskteed. Äärmused tekitavad paratamatult tüli. Seetõttu tuleks tugineda eeskätt keskmise jõukusega kodanikele.

Mille poolest muutus maailmavaade Kreekas?

Võrrelge Sparta riigikorraldust ja Platoni ideaalset riiki. Tooge esile sarnasusi ning erinevusi.

Defineeri mõisted: filosoofia.

Millega tegelesid esimesed filosoofid?

Millega vaidlustas Demokritos kreeklaste tavapärase arusaama surematust hingest?

Millega tegelesid sofistid?

Kirjuta iga idee taha, milline Kreeka filosoof on seda öelnud .
INIMENE ON RIIKLIK ELUSOLEND
TEADMINE VOORUSEST ON ÜLIM VOORUS ISE
ASJADEL JA NÄHTUSTEL ON TÄIUSLIKUD OLEMUSPÕHJUSED – IDEED
HÜVE IDEE MÕISTMINE ON FILOSOOFIA ÜLIM EESMÄRK
IDEAALSET RIIKI PEAKSID JUHTIMA FILOSOOFID
HELLENISMIPERIOOD
Aleksander Suure vallutusretke tagajärjed
Aleksander Suure sõjaretke käigus vallutasid makedoonlased ja kreeklased Pärsia impeeriumi ning seega kõik maad Egiptusest Iraani ja Kesk-Aasiani. See oli murranguline sündmus nii Kreeka kui ka Idamaade ajaloos. Aleksandri vallutusretke ja järgnenud sõdadega kaasnes kreeklaste ja makedoonlaste massiline ümberasumine Euroopast Lähis-Ida maadesse. Esmalt tulid nad palgasõduritena, kuid ajapikku hakkas üha enam ümber asuma ka muude ametite esindajaid. Nii täitusid Vahemere idaranniku linnad peagi sisserändajatega Kreekast. Kreeka keel muutus siin levinuimaks kõnekeeleks ja kreekapärane elulaad hakkas paljudes kohtades kohalikke traditsioone kõrvale tõrjuma. Erinevused kreeklaste ja makedoonlaste endi vahel kadusid võõrsil peagi ja nad sulasid ühtseks kreeka keelt kõnelevaks elanikkonnaks. Perioodi, mil kreeklased valitsesid Idamaade üle – seega ajavahemikku Aleksander Suure vallutustest kuni Rooma võimu kehtestamiseni -, nimetatakse ajaloos hellenismiperioodiks.
Hellenistlikud suurriigid
Aleksandri surmale järgnenud sõdade tagajärjel kujunes kolm suuremat hellenistlikku riiki: 1) Egiptus , 2) nn Selekuiidide riik, 3) Makedoonia.
Linnriigid püsisid ka hellenismiperioodil, kui need polnud enam sõltumatud nagu varem, vaid allusid suurriikide valitsejatele. Hellenistlike suurriikide eesotsas seisid peaaegu piiramatu võimuga kreekamakedoonia päritolu monarhid. Oma lähemad nõuandjad ja abilised valisid kuningad õukondlaste seast, kes enamasti olid kreekamakedoonia ülikud. Õukonna kombed ja elulaad olid üldjoontes kreekapärased, kuid paljus võeti eeskuju ka Idamaa varasematest valitsejatest ja riigikorraldusest. Hellenistliku Egiptuse kuningad hakkasid oma alluvatelt nõudma, et neid sealse muistse tava kohaselt jumalana austataks. Linnades juurdus kreekapärane elu- ja valitsusviis, maapiirkondi valitsesid aga hellenistlikud monarhid enam-vähem samamoodi, nagu nende idamaised eelkäijad seda teinud olid. Näiteks Egiptuse talupojad jätkasid tööd riigivõimu range bürokraatliku kontrolli all nagu juba aastatuhandeid tavaks, ainult nüüd laekusid maksud kreeka-makedoonia valitsejatele.
Oluliselt muutus ka sõjaväekorraldus. Sõjavägi ei koosnenud enam kodanikest, vaid palgasõduritest. Enamasti palgati kreeklasi ja makedoonlasi, sest Aasia elanikke hellenistilikud valitsejad ei usaldanud. Palgaväe kasutamisega tõusis armee professionaalsus . Varasemates kreeklaste vägedes oli tähtsaim jalavägi, nüüd aga tõusis jalameeste faalanksi kõrval ka ratsaväe tähtsus. Idamaade eeskujul hakati kasutama sõjaelevante. Linnade vallutamiseks oli vaja arendada sõjatehnikat, näiteks ehitati kiviheitemasinaid, piiramistorne. Täiustusid ka sõjalaevad : need olid nüüd suuremad ja kiiremad.
Hellenistlikud linnad
Vahemere idaranniku linnade välisilme, arhitektuur ja elulaad muutusid kreekapäraseks. Rajati templeid, teatreid , gümnaasiume, sammaskäikudest piiratud väljakuid, staadione linna serval ja muid avalikke ehitisi . Kaubandus Vahemerel elavnes senisega võrreldes veelgi ja rikaste linnakodanike kätte kogunes sageli hiigelvarandusi. Ka orjapidamine võttis varasemaga võrreldes veelgi suuremad mõõtmed.
Linnu valitseti traditisoonilisel viisil: tegutsesid linnanõukogud, igal aastal valiti riigiametnikke ja mõnes Kreeka linnas korraldati ka rahvakoosolekuid. Kuid linnade võimuorganite volitused piirdusid nüüd enamasti siseasjade korraldamisega. Välisküsimustes allusid linnad selle suurriigi valitsejale, kelle territooriumil need paiknesid.
Kultuur hellenistlikes riikides
Hellenistlikud valitsejad soosisid kultuuri, demonstreerides sellega oma tarkust ja suuremeelsust. Nad rajasid linnadesse uhkeid ehitisi ja kutsusid oma lähikonda tuntud poeete ja õpetlasi kogu hellenistlikust maailmast. Aleksandriast sai hellenismiaja silmapaistvaim kultuurikeskus. Kuningate korraldusel Aleksandriasse rajatud Museionis tegutsesid ajajärgu silmapaistvaimad poeedid ja õpetlased. Museioni raamatukogu koondas peaaegu kogu kreekakeelse kirjasõna, mida õpetlased asjatundlikult kogusid, korrastasid, vajaduse korral ümber kirjutasid ja seletustega varustasid. Teise suurema kultuurikeskusena kerkis esile Pergamon.
Hellenistlik kirjandus
Silmapaistvaimaks žanriks hellenismiajal tõusis luule, mida soosisid eriti Egiptuse valitsejad, kutsudes Aleksandriasse ajastu silmapaistvamaid poeete. Erinevalt varasemast perioodist ei pööranud poeedid tähelepanu enam elufilosoofiale ja moraaliküsimustele, vaid elegantsele stiilile ja eruditsioonile. Luule eesmärk oli valitsejatele meelelahutust pakkuda, mitte arutleda ühiskonna probleemide üle. Sageli otsiti ainest mütoloogiast, kuid lauldi ka karjuste armastusest maalilise looduse rüpes või ülistati valitseja perekonda.
Kreeklased armastasid endiselt teatrit. Teater oli igas suuremas linnas nii Kreekas endas kui ka Idamaades , samuti loodi jätkuvalt uusi näidendeid ning kanti ette ka vanu. Kuid rahva maitse oli muutunud. Klassikalisele perioodile iseloomulikud sügavamõttelised ja kodanikke kasvatavad tragöödiad ei pakkunud enam huvi. Eelistati komöödiaid, kus varasem poliitiline temaatika oli asendunud argieluteemadega. Hellenismiperioodi kreeklased tundsid huvi pigem eraelu, kui ühiskonna ja poliitika vastu.
Filosoofia
Klassikalise eprioodi filosoofe paelunud küsimused kodanikele tarvilistest voorustest kaotasid hellenismiperioodil senise tähtsuse. Nüüd juurdlesid filosoofid rohkem inimest kui üksikisikut puudutavate probleemide ja tema hingevajaduste üle.
Epikuros lähtus atomistide õpetusest ja väitis, et kuna surm tähendab inimese hingeaatomite lagunemist, siis ei oota inimest pärast surma mitte midagi ja seda pole mõtet karta. Ka jumalaid ei maksa karta, sest neid inimeste asjad ei huvita. Filosofeerimine aitab inimestel kõike seda mõista, vabastab ta hirmust ja lubab tal mõistlikult elu nautides hingerahuni jõuda.
Stoitsistlik koolkond väitis, et maailmas on kõik vääramatu, kuid õiglase jumaliku korra järgi ette määratud. Saatusele vastu hakata on ühtviisi nii rumal kui ka halb. Tark lepib saatusega, sest see on jumalatest määratud ja seega hea. Saatusega suudab aga leppida vaid see, kes vabastab end hirmudest , sest just hirmusid orjates soovivad inimesed seda, mida saatus pole neile määranud. Hirmudest vabanemine ja saatusega leppimine toovat hingerahu.

Defineeri mõiste: hellenismiperiood.

Millistest vanadest linnriiklikest põhimõtetest öeldi hellenismiperioodil lahti?
VANAROOMA KIRJANDUS
Rooma kirjandus – nagu kutluur tervikuna – on saanud oma nime Rooma linna järgi, mille legendi kohaselt rajasid Romulus ja Remus 753. aastal eKr. Linn kujunes indoeurooplaste hulka kuuluva latiini hõimu keskuseks. Ladina keel sai rooma kirjanduse ja hiljem kogu Rooma impeeriumi kirjanduse keeleks ning hilisemal ajal kirjutasid ladina keeles ka paljud Roomast kaugel elavad autorid, sest ladina keel oli tänu impeeriumi vallutustele rahvusvaheline suhtlemise keel.
Kui kreeka kirjandus kujunes nö loomulikku rada pidi, suulisest kirjandusest võrsudes, siis rooma kirjandus oli algusest peale kirjanduslik ja lähtus kreeka eeskujudest. Vaatamata sellele vormisid rooma kultuur ja ladina keel omapärase ja omanäolise ning seega originaalse kirjanduse.
Rooma riik vajas haritud kreeklasi, sest pärast edukaid sõdu toimusid muutused ka Rooma majandus- ja kultuurielus . Paljudel elualadel toimus kreekastumine: rooma olustikku tungisid kreeka tavad, levis kreeka keele oskus, tavaline oli haritud kreeka ori lastekasvatajan ja isegi kreeka jumalad tungisid ümbernimetatuina rooma usundisse. Seetõttu pole midagi imestada, et rooma kirjanduse rajajaks oli kreeklane , endine ori Livius Andronicus, kes kohandas ladina keelde kreeklaste tragöödiad ja komöödiad ning tõlkis eepose „Odüsseia“.
Rooma kirjanduse tuntuim nimi oli kahtlemata Publius Vergilius Maro. Vergiliuse unistuseks oli loobuda luuletamisest ning pühenduda filosoofiale, kuid Rooma riigi valitseja Augustus ootas riigi esipoeedilt eepost, mis tooks impeeriumile kuulsust. Vergilius töötas eepose kallal 11 aastat, siirdus viimistlustööks materjali ja inspiratsiooni koguma Kreekasse, kuid haigestus ja suri pärast kodumaale naamist. Ta leidis, et töö pole täiuslik, on lõpetamata, ning nõudis surivoodil selle hävitamist. Augustuse tahtel seda ei sündinud. Nii jäi järeltulevatele põlvedele alles eepos „Aeneis“ ehk „Lugu Aeneasest“.
Eepos koosneb 12 laulust ning seda on lihtne võrrelda eeskujuks olnud Homerose eeposte kaksikjaotusega: esimesed kuus laulu kirjeldavad hävivast Troojast põgeneva Aenease rännakut Itaaliasse, viimased kuus laulu on pühendatud võitlusele Itaalia hõimude allutamise ja enda võimule alistamise eest.
Laiemas tähenduses on eepose kangelaseks Rooma, mille tulevasele kuulsusele ja vägevusele eepose tegevuse käigus alus rajatakse. Rahvuslikku patriotismitunnet kajastavana on „Aeneis“ esimene rahvuseepos – kirjaniku poolt rahvaeeposte eeskujul loodud ja kunstiliselt viimistletud kunsteepos.
Komöödia
Rooma draamad , nagu kreekagi omad, kirjutati värssides ja kanti ette mitmesugustel mängudel. Komöödias säilisid kreeka süžee ja kreeka tegelased, näitlejad kandsid kreeka riietust, millest tulenes ka žanri nimetus – mantlikomöödia. Kreeklastest erinevalt hülgasid roomlased kreeka teatri spetsiifilise iseärasuse – koori. Nende tragöödia koosnes dialoogist ja aariast. Näitleja sotsiaalne seisund oli tõrjutud – näitlejakutse oli seotud paljude kodanikuõiguste kaotusega. Teatriehitused kujunesid üldjoontes kreeka eeskujul, ehkki mõnede uuendustega.
Rooma dramaatikas sai valitsevaks komöödia, mille allikaks oli kesk- ja uusatika komöödia. Nagu märgiti, tõrjuti dramaatika rahvuslikud algmed, nimelt rahvasatiirid ja kometimängud, kunstdraama poolt varakult kõrvale. Nad säilisid esialgu vaid etenduste järelmänguna.
Titus Maccius Plautus esitas Rooma publikule Ateena jõukate kihtide jõudeelu, meeleliste lõbude nautimist. Tema tegelaskonda kuuluvad jõukate isade pojad, varahimulised kupeldajad, armunud sõjamehed, näljased parasiidid, kelmid, orjad. Sündmustik põhineb küll perekonnakonfliktil, küll tegelaste äravahetamisel, aga ka karakterite kujutamisel. Leidub lausa koomilisi jante ja mütoloogilisi paroodiaid.
Palutuse komöödia on suunatud jandile ja farsile. Ta kasutab eredaid ja pakse värve ning püüab iga stseeniga naerma nakatada . Sellest lähtuvalt valib ta kreeka eeskujusid ja töötleb neid Rooma olusid ja publiku maitset arvestades. Komöödia on tal üles ehitatud nii, et dialoog vaheldub retsitatiivi ja aariaga. Tugevaimaks küljeks on võrratu keeleline väljendusrikkus – teravmeelsustest, sõnamängust, hüperboolist ja sageli ka jämedast naljast tulvil dialoog. Plautuse elurõõmust ja energiast pakatav looming kujundas omapärase koomilise rahvateatri.

Mis keelest sai rahvusvaheline suhtlemise keel?

Defineeri mõisted: impeerium, rahvuseepos, paroodia, jant .

Keda peetakse rooma kirjanduse rajajaks?

Kes oli kuulsaim Rooma poeet?

Võrdle kreeka ja rooma teatrit.
ROMULUS
Vana-Rooma kirjanik Plutarchos on jutustanud talle tuntud legendide põhjal Rooma linna asutaja Romuluse eluloo. Peale Romuluse pajatab ta oma jutustuses ka mitmeid lugusid Rooma algusaegadest, mida roomlased pidasid oluliseks ja jutustasid edasi põlvest põlve.
Kelle järgi ja kuidas sai Rooma linn oma kuulsa ja kõigile tuntud nime, sellest räägivad kirjanikud erinevaid asju. Ühed jutustavad, et pelaskid, olles rännanud ringi mööda enamikku tuntud maid ja nad kõik peaaegu vallutanud, jäid nad pidama sellele kohale ja andsid linnale nimeks Rooma, arvestades nende relvade jõudu. Teised räägivad, et pärast Trooja vallutamist auss osa pääsenud troojalasi laevadele. Torm ajas nad Etruuria rannikule ning nad jäid ankrusse Tiberi suudmes . Nende naisi oli pikk merel purjetamine nii ära vaevanud, et nad ei suutndu seda kauem taluda ja seepärast üks neist, kõige suursugusem ja targem – Roma – põletas laevad maha. Mehed olid alguses tema peale vihased, kuid hiljem alistusid paratamatusele ja jäid paigale Platiumi juurde. Peagi hakkas nende elu vastupidiselt kartustele hästi minema, maa oli viljakas ja ka naabrid suhtusid neisse sõbralikult. Nad hakkasid Romat austama ja panid tema nime linnale, mille asutamise ta oli põhjustanud.
Aineiase järglaste, Alba kuningate seas oli kaks vend – Numitor ja Amulius -, kes pidid trooni pärima. Amulius jagad kogu päranduse kahte ossa ja pakkus Numitorile valikut – kas kuningakroon või Troojast kaasa toodud kuld. See valis trooni. Amuliuse käes oli nüüd raha ja seetõttu ka võimalused, mida vennal ei olnud, ja nii võttis ta Numitorilt ka trooni ära. Kartes, et venna tütrel võivad sündida pojad, tegi ta temast Vesta neitsi, jättes ta niimoodi igaveseks ilma võimalusest abielluda ja lapsi saada. Ühed ütlevad, et naise nimi oli Ilia , teised, et Rhea või Silvia . Amulius heitis ta vanglasse. Naine sünnitas pojad, kes olid imeliselt suurt kasvu ja väga nägusad. Amulius käskis orjal lapsed võtta ja need kuhugi ära viia. Ori pani lapsed künasse ja läks jõe äärde. Ta jättis küna jõe kaldale ja läks ise minema.
Siin lebasidki lapsed, kui pärimuse järgi emahunt toitis neid piimaga ja rähn lendas neile toitu tooma ja hoolitses nende eest. Mõlemad loomad on pühitsetud Marsile, seetõttu leidsid kinnitust laste ema sõnad, et nende isa on jumal Mars.
Amuliuse seakarjus Faustulus viis lapsed kõigi eest salaja minema. Nagu väidetaks, pani ta neile nimeks Romulus ja Remus. Kui nad olid veel väikesed, andis nende ebatavaline välimus – kõrge kasv ja ilu – selget tunnistust nende päritolust. Täiskasvanutena olid nad mõlemad julged, vaprad, vaatasid kartmatult hädaohule silma ja olid üldse väga mehised. Romulus oli vennast targem ja tal olid riigimehe omadused.
Ükskord, kui Romulus oli parajasti jumalatele ohverdamas – ta oli väga usklik ja oskas ennustada ohvriloomade sisikondade järgi -, tungisid Numitori karjused ootamatult Remuse kallale ja võtsid ta elusana vangi. Nad tõid ta süüdistatavana Numitori juurde. See võttis ta endaga kaasa, viis oma koju ja küsis noormehelt, kes ta on ja kelle poeg. Arvestades tema sõnu ja välimust ning arvestades ka tema vanust, tekkis Numitoris rõõmus lootus.
Sel ajal kui Remus õhutas linna sees ülestõusule, lähenes Romulus linnale väljastpoolt. Kuningas ei teinud midagi, ei võtnud tarvitusele mingeid abinõusid enda päästmiseks, ta kaotas pea, sattus segadusse, võeti kinni ja tapeti .
Amulius suri ja asjad arenesid omasoodu edasi, kuid vennad ei tahtnud elada Albas ja valitseda oma vanaisa eluajal, seepärast andsid nad trooni temale, otsutasid väärilist austust oma emale ning otsustasid hakata elama omaette ja asutada linna sinna, kus möödus nende lapsepõlv. Kui vennad tahtsid linna ehitada, puhkes nende vahel kohe tüli selle asukoha pärast.
Tüli käigus tappis Romulus Remuse ja jätkas linna ehitamist.
Üldiselt peetakse linna asutamise päevaks üheteistkümnendat päeva enne maikuud. Seda päeva pühitsevad roomlased ja peavad seda isamaa sünnipäevaks.
Rajanud linna, moodustas Romulus kõigepealt sõjaväe kõigist neist meestest, kes olid võimelised relva kandma, ja jaotas selle väeüksusteks. Igas üksuses oli kolm tuhat jalameest ja kolmsada ratsanikku. Seda kutsuti leegioniks, kuna sellesse valiti kõige sõjakamad kodanikud. Ülejäänud moodustasid rahva, keda nimetati pouluseks. Sada parimat kodanikku valiti välja nõuandjateks ja nimetati patriitsideks, nende kogu aga senatiks. Senat tähendab tegelikult vanemate nõukogu. Patriitsideks nimetas Romulus nad ilmselt sellepärast, et esimesed ja kõige tugevamad hoolitseksid nõrgemate eest nagu isad.
Siis aga juhtus Romulusega see, mis juhtub paljudega või isegi peaaegu kõigiga, kelle suur ja ebatavaline õnn tõstab võimu ja kuulsuse tipule. Ta muutis rahvaliku valitsusviisi ainuvalitsuseks, mis põhjustas viha ja tekitas rahulolematust juba esimestest päevadest ja ainüksi kuninga riietuse tõttu. Ta hakkas kandma punast kitooni ja purpurvärvi toogat ja tegeles riigiasjadega seljatoega toolil istudes. Teda ümbritsesid alati noored inimesed, keda kutsuti keleriteks selle kiiruse eest, millega nad täitsid tema käske. Teised aga käisid tema ees, ajades rahvast keppidega laiali.
Romulus kadus ootamatult. Ta kogus rahva kokku linnast välja. Äkki toimusid õhus imelikud ja ebatavalised nähtused ja uskumatud muutused; päike kustus, saabus öö, kuid mitte vaikne ja rahulik öö, vaid algas kohutav äike ja tõusis tuul, mis puhus kõikidest suundadest tormi tugevusega . Sel ajal, kui rahvas jooksis laiali, kogunesid senaatorid kokku. Kui äike vaibus ja päike hakkas paistma, tulid inimesed tagasi, hakkasid kuningat otsima ja arglikult tema järele pärima. Senaatorid lõpetasid tema otsimise ja uudishimu ning käskisid kõigil austada Romulust ja palvetada tema poole, sest nende sõnade järgi tõusis Romulus taevasse ning muutus heast kuningast nüüd nende lahkeks kaitsjaks . Inimesed uskusid seda ja eemaldusid palvetades, rõõmsatena ja tulvil häid lootusi.
Pärimuse järgi kadus Romulus viiekümne viiendal eluaastal , ta valitses kolmkümmend kaheksa aastat.

Kuidas sai Rooma linn oma nime?

Kas Romulus oli hea valitseja?

Mis Romulusega juhtus?

Millised olid Rooma kuningavõimu sümbolid ?
JULIUS CAESAR
Vana-Rooma ajaloolane Suetonius kirjutas raamatu nimega „Kaheteistkümne keisri elulood “. Kõige esimesena jutustab Suetonius Julius Caesari eluloo – nimelt pidas Suetonius Caesarit samuti keisriks, sest temaga lõppes Rooma Vabariik.
Jumalik Julius Caesar kaotas kuueteistkümneaastasena oma isa. Järgmiste konsulite valitsusajal määrati ta Jupiteri preestriks; ta katkestas poisipõlves sõlmitud kihluse Cossutiaga, kes oli küll rikas, kuid pärines ratsanikuperekonnast, ja võttis naiseks Cornelia , neli korda konsul olnud Cinna tütre, kellest peagi sündis talle tütar Julia . Diktaator Sulla nõudis, et ta oma naisest lahutaks, kuid Caesar keeldus. Seepeale jättis Sulla ta ilma preestriametist, naise varandusest ning ka tema enda suguvõsa pärandusest, käitudes temaga nagu vaenuliku partei liikmega . Olles nii avalikust elust tagandatud, pidi Caesar vaatamata raskele haigusele endale igaks ööks uue varjupaiga otsima ning end altkäemaksudega jälitajate eest kaitsma. Viimaks sai ta Sullalt andestuse, tänu Vesta neitsite ning oma sugulaste Mamercus Ameiliuse ja Aurelius Cotta sekkumisele. On teada, et Sulla, kui teda palusid kõige lähedasemad sõbrad ja silmapaistvad mehed, andis lõpuks järele, kui need käisid ägedasti peale. Kuid kas jumaliku sisenduse mõjul või muidu ettenägelikuna ütles ta selle vaidluse kohta: „Saage siis pealegi seda, mida tahate: kuid pidage meeles, et see, keda te ei taha praegu karistada lasta, teeb ühel päeval lõpu parteile, mida me üheskoos teiega kaitseme, sest Caesari sees on mitu Mariust!“
Caesar otsustas minna Rhodosele, kuni kadedus vaibub ning ka puhkuseks ja lõõgastuseks ja ka selleks, et õppida Apollonius Moloni, oma aja kuulsaima kõnekunsti õpetaja juures. Talv oli juba käes, kui ta teele asus ja Pharmacusa saare juures võtsid ta kinni mereröövlid. Need hoidsid teda enda juures – kusjuures kohtlesid ülima väärikusega – nelikümmend päeva, koos ühe arsti ja kahe kaaslasega. Nimelt saatis ta ülejäänud kaaslased ja orjad otsekohe laiali lunaraha tooma. Kui piraadid olid viiskümmend talenti kätte saanud, lasksid nad ta kaldale; tema aga kogus otsekohe laevastiku ja asus piraate jälitama: saanud nad kätte, lasi ta neid karistada nii, nagu oli seda sageli naljatades ähvardanud.
Kvestorina siirdus ta Kaugemasse Hispaaniasse. Reisides seal preetori ülesandel kohtumõistmise pärast ringi, saabus ta Gadesesse, ning nähes Heraklese templis Aleksander Suure kuju, kurtis, et tänu omaenda saamatusele ei ole ta veel mitte midagi mälestusväärset korda saatnud eas, mil Aleksander oli juba alla heitnud kogu maailma.
Caesar kandideeris ülempreestri ametikohale, andes seejuures ohjeldamatult altkäemaksu. Olles seejuures teinud väga suuri võlgu, ütles ta valimispäeva hommikul kodust koosolekule minnes ja oma ema suudeldes: „Tulen koju kas ülempreestrina või ei tule üldse!“ Afa ta võitis oma kaks konkurenti, kes ületasid teda nii vanuse kui ka väärikuse poolest.
Kõigi provintside seast valis ta Gallia , sest sealt lootis ta saada kõige rohkem kasu ja sõjalisi võite . Nende üheksa aasta jooksul, mis ta seal valitses, saavutas ta järgmist. Ta muutis provintsiks kogu Gallia, alates Pürenee mäestikust ja Alpidest kuni Gebenna mäeni ning Rhenuse ja Rhodanuse jõeni , mille kogupindala oli umbes kaks korda kolmsada tuhat miili; välja arvatud mõned abiks olnud liitlaslinnad; ning võttis sealt maksu nelisada tuhat kuldraha aastas. Kui ta oli esimese roomlasena üle Rhenuse jõe silla ehitanud, ründas ta üle jõe elavaid germaanlasi ja lõi neid lahingus hävitavalt. Ta ründas ka seni tundmatuid britanne, ning kui oli neid võitnud, nõudis neilt raha ja pantvange. Kogu selle edu juures ei tabanud teda mitte rohkem kui kolm ebaõnnestumist – Britannias purustas torm peaaegu kogu tema laevastiku; Gallias kaotas ta Gergovia all ühe leegioni ning germaanlaste aladel võeti kinni ja tapeti tema saadikud Titurius ja Aurunculeius.
Sõjad lõpetanud, pärast Scipio võitmist, pühitses ta ühe kuu jooksul neli korda triumfi, jättes nende vahele mõned päevad; ning pärast Popeiuse poegade võitmist jälle sama palju kordi .
Kõige esimene ja kõige silmapaistvam oli Gallia triumf, järgnes Aleksandria oma, siis Aafrika ja kõige viimasena Hispaania triumf, kõik need erinesid korralduse poolest üksteisest.
Räägitakse, et Caesar olevat olnud pikka kasvu, heleda nahaga, ilusa kehaehitusega, veidi täidlase näoga, tumedate ja elavate silmadega , hea tervisega , välja arvatud peapööritushood ärevates olukordades ning hirmutavad unenäod . Kaks korda olevat teda sõjakäigul tabanud langetõvehood. Ta hoolitses oma keha eest väga püüdlikult, nii et mitte üksnes tema juuksed ei olnud alati laitmatult lõigatud, vaid ta raseeris ka muid kehaosi. Kõige enam pahameelt valmistas talle tema kalduvus kiilaspäisusele, mistõttu ta pidi sageli taluma häbistavaid nalju. Kuid ta kavatses oma hõredaid juukseid kammida lahust väljapoole ning kõikidest Senati ja Rooma rahva poolt talle määratud austustest meeldis talle kõige enam see, mis lubas tal alati loorberipärga kanda. Ka tema riietumisstiil oli silmapaistev. Ta lisas oma senaatorituunika käistele käelabadeni ulatuvad narmad ning selle tuunika peal oli vöö lõdva sõlmega seotud. Sellest tuli Sulla ütlus, millega ta manitses optimaate „Hoidke ennast lohakalt seotud vööga poisi eest!“
Isegi tema vanelased ei eitanud seda, et veini jõi Caesar ülimalt harva. Marcus Cato olevat öelnud: „Kõikide teiste seast püüdis Caesar ainsana vabariiki kaine peaga kukutada“. Gaius Oppiuse teate kohaselt olevat Caesar olnud ka toidu suhtes ükskõikne, ja ükskord juhtus, et võõrustaja oli pannud toidu sisse kogemata värske õli asemel vanaksläinut ja kõik teised keeldusid söömast. Ainult Caesar üksi sõi suure isuga, et näidata, et ta ei pea võõrustajat ei hoolimatuks ega matslikuks.
Caesar oli ülimalt osav relvade käsitsemises ja ratsutamises ning raskustes uskumatult vastupidav. Sõjaretkel sõitis ta mõnikord ratsa , kuid enamasti käis jala, läks alati teistest ette ja käis palja peaga, ükskõik, kas päike kõrvetas või sadas vihma. Kõige pikemaidki vahemaid läbis ta uskumatu kiirusega, võttes kaasa väga vähe asju, mõne päevaga võis ta läbida sadu miile. Kui tee peal tuli vastu takistav jõgi , ujus ta sellest üle või ületas jõe täispuhutud nahkadel ning sageli jõudis kohale enne oma saadikuid.
Sõjaretkedest rääkides pole kindel, kas ta oli pigem ettevaatlik või julge. Ta ei juhtinud sõjaväge kunagi teedele, kus võis olla varitsus , vaid tutvus eelnevalt olukorraga. Ka Britanniasse ei läinud ta enne, kui oli kogunud teavet sealsete sadamate, laevasõidu- ja maabumispaikade kohta. Samal ajal aga, kui oli teatatud Germaania laagrite ümberpiiramisest, läks ta Gallias teele läbi vaenlase tugipunktide enda omade juurde.
Mitte alati ei alustanud ta lahingut eelneva plaani järgi, vaid sageli ka ootamatult, otse teekonnalt tulles, mõnikord halva ilmaga, siis, kui seda temast kõige vähem oodati.
Oma sõdureid ei hinnanud ta mitte kommete ega rikkuse, vaid ainult võitlusvõime järgi ning kohtles neid võrdse karmuse ja leebusega. Ta ei sekkunud nende asjadesse muidu, kui ainult vaenlase läheduses, vaid siis nõudis ta oma sõduritelt karmi distsipliini. Ta ei teatanud ette ei teekonnale asumisest ega lahingust, vaid hoidis oma sõjaväga pidevas valmisolekus käsku täita, millal iganes ta neid ka andis.
Ta ei nimetanud oma sõdureid kunagi sõduriteks, vaid pöördus ennde poole meeldiva sõnaga „kaasvõitlejad“; tal oli ka komme lasta neil oma relvi kaunistada hõbeda ja kullaga. Nii nägid nad triumfil ilusad välja ning samal ajal hoiti relvi lahingus hoolikamalt, kartes neid kaotada. Caesar armastas oma sõdureid väga, nii et kui teatati Titurianuse lüüasaamisest, tõotas Caesar, et ei lõika habet ja juukseid enne, kui on vaenlast võitnud. Seetõttu olid tema sõdurid talle ülimalt ustavad ja väga vaprad.

Kes oli ja mida tegi Julius Caesar?

Millised iseloomujooned aitasid Caesaril oma eesmärke saavutada?

Milline väejuht oli Caesar ja kuidas ta oma sõdureid kohtles?

Kas Caesari käitumine teda väärikalt kohelnud mereröövlitega oli põhjendatud? Kuidas?

Kuidas saavutas Caesar Rooma sõjaväe maksimaalse löögijõulisuse?

Kirjelda Caesari välimust ja kombeid.