Kreeka ja hellenism (0)

KREEKA 
Geograafilised olud ja nende mõju kreeka tsivilisatsioonile 
Kreeka asub Balkani poolsaarel ja seda ida poolt piirava  Egeuse  mere saartel. See on 
mägine ja geograafiliselt väga liigendatud maa paljude poolsaarte ning saartega. Suhteliselt 
väikesed tasandikud on eraldatud sageli  raskelt  läbitavate mäeahelike või sügavalt 
maismaasse lõikuvate merelahtedega. Peamine ühendustee on siin aastatuhandeid olnud meri. 
Seda mööda on peetud ühendust ka välismaailmaga. Sellised olud tõid kaasa ühelt poolt 
avatuse muu maailma suhtes,  teisalt  aga sügavalt juurdunud sisemise killustatuse. Kreeka 
maakonnad  on sajandite vältel kiivalt kaitsnud oma iseseisvust.  
Kreeka paiknes Lähis-Ida kõrgtsivilisatsioonide ja märksa vähemarenenud Euroopa vahel 
ning täitis sellest tulenevalt pideva kultuurivahendaja rolli.  Kreeklased  võtsid varmalt üle ida 
kultuuri silmapaistvamaid saavutusi, kohandasid neid oma vajadustele ja kujundasid nende 
najal oma originaalse tsivilisatsiooni. Kreeka  tsivilisatsioon  omakorda on otsustavalt 
mõjutanud kogu järgneva Euroopa ajaloo ja kultuuri arengut.  
 
Tume ajajärk u 1100 – 800 eKr 
Pronksiaegse Egeuse tsivilisatsiooni ölangusele järgnes nn Tume ajajõrk. Lossid olid 
hüljatud, kiri ununenud, elanikonna arvukus vähenenud ja Kreeka langenud sisuliselt 
tsivilisatsiooni-eelsele  arengutasemele . Mükeene tsivilisatsiooni segastel langusaegadel 
rändas osa kreeklasi üle Egeuse mere Väike- Aasia  läänerannikule, mis muutus kreeklaste 
püsivaks asualaks. Algas rauaaeg. See ei  toonud  aga esialgu kaasa ühiskonna arengu 
märgatavat kiirenemist. Kreeka oli tol perioodil nii  idamaade  kui ka eelneva  Kreeta -Mükeene 
ajajärguga võrreldes vaene ja mahajäänud maa. Ka suhted naabermaadega olid nõrgenenud. 
 
 
ARHAILINE PERIOOD u 800 – 500 eKr 
 
VIII sajandist alates eKr suurenes Kreekas elanikonna arvukus kasvas, kerkisid esile 
linnad ja rikas ning suursugust päritolu ülemkiht. Tihenesid sidemed välismaailma, eriti 
idamaadega, ja kreeklased sattusid mõneks ajaks tugeva ida kultuurimõju alla. Eelkõige tuli 
kreeklastel suhelda tol ajal Vahemerel kaupmeeste ja meresõitjatena domineerinud 
foiniiklastega. Just foiniiklaste vahendusel puutusid kreeklased kokku  idamaa   kultuuriga . 
Kreeka käsitöölised võtsid Idast üle mitmeid tehnilisi võtteid ja matkisid sageli ka sealset 
kunstistiili.  
U 800 eKr võeti foiniiklaste vahendusel uuesti kasutusele kiri –  alfabeet  (nimetus tuleneb 
kahest  esimesest  tähest: alfa, beeta). See  kujundati   foiniikia  tähestiku põhjal. Foiniikia 
tähestik koosnes teadupoolest 22 kaashäälikut tähistavast märgist, millele tuli  vokaalid  
lugemisel ise juurde mõelda.  Semiidi  keeles oli see võimalik, sest täishäälikud ei määranud 
sõna tähendust vaid üksnes tema grammatilise vormi. Kreeka keele kirjutamine ilma 
vokaalideta olnuks aga mõeldamatu. Seetõttu muutsid kreeklased osa foiniiklaste 
kaashäälikumärke vokaalideks, mõeldes mõnede puudu jäävte häälikute jaoks ka ise märgid 
välja. Nii tekkis esialgu mitu teineteisest pisut erinevat kohalikku tähestikuvarianti ja nende 
ühtlustumisel 24 märgist koosnev klassikaline kreeka alfabeet. See leidis peagi küllalt 
laialdast kasutamist. Hakati üles kirjutama kangelaseepikat ja võimalikuks sai ka linnriikide 
seaduste üleskirjutamine. Kirjaoskusest ei saanud Kreekas kunagi ühiskonna mõne grupi – 
näiteks  preestrite  – eelisoskust. Tema levik ei piirdunud ka ainult ülemkihiga, vaid ulatus 
lihtrahva hulka.  Klassikalisel  perioodi Ateenas peeti kirja vähemalt elementaarset tundmist 
kodanike puhul üsna enesestmõistetavaks. 
 
VIII sajandil eKr sai alguse ka kreeklaste  kolonisatsioon  Vahemerel ning Mustal merel. 
Sellel ja järgnevatel sajanditel lahkusid kümned tuhanded kreeklased oma  kodumaalt  ja 
rajasid uusi asulaid  esmalt  Itaalias ja Sitsiilias, ning seejärel peaaegu kogu Musta mere 
ranniku ulatuses. Kreeklaste huvi võõraste maade vastu tingis osalt  kahtlemata  vajadus 
kodumaal suhteliselt vähesel määral  leiduva  metalli, eriti raua järele. Seetõttu tekkisid 
esimesed  kolooniad  just Itaalia maagirikaste piirkondade naabruses. Kuid massilise 
väljarändamise põhjustas põlluharimiseks sobiva maa vähesus. Rahvastiku kasvades ei jäänud 
osal elanikkonnast muud üle, kui põllumaa ja elatise hankimiseks võõrsile siirduda. Üha uued 
väljarändajad kasvatasid kolonistide arvukust ning peagi said paljudest kolooniatest 
rahvarohked ja jõukad linnad. 
Kokkupuutes teiste rahvastega kujunes kreeklastel rahvuslik ühtekuuluvustunne. Ühtset 
riiki neil küll polnud, kuid nad  austasid  ühiseid jumalaid ja kõnelesid sarnaseid murdeid. 
Kreeklaste ühtekuuluvustunnet suurendas ka ühine võitlus pärslaste vastu V sajandi algul. 
Vastandudes muudele rahvastele nimetasid kreeklased end helleniteks, kõiku teisi rahvaid 
aga  barbariteks  – nendeks, kes räägivad arusaamatut keelt (bar-bar). Sõna  barbar  ei 
tähistanud kreeklastel madalat kultuuritaset. Ka idamaade  rahvad  olid  barbarid , olgugi, et 
kreeklased tunnustasid ja imetlesid nende  muistset  tsivilisatsiooni. Sellegipoolest  pidasid  
kreeklased end teatud mõttes barbaritest paremaks: nad uskusid, et ainult neil oli omane 
kodanike vabadusel põhinev  riigivorm  –  linnriik . 
 
 
Polis : riik ja ühiskond 
 
Kiired muutused nõudsid ühiskonna sisemise korralduse täiustumist ja kreeklastel hakkas 
kujunema linnriiklik korraldus.  Linnriigid  kujunesid Kreeka emamaal kui ka kolooniates. 
Nende seas olid tähtsamad Balkani poolsaarel  Sparta ,  Korintos  ja  Ateena , Väike-Aasia 
läänerannikul  Mileetos  ja Sitsiilias Sürakuusa. Järgnevatel sajanditel leidis mitmetes 
linnriikides aset seaduste üleskirjutamine, mis andis linnriikide sisemisele ülesehitusele ja 
õiguskorraldusele kindlamad piirjooned. Linnriikide  omavahelised  vahelised suhted olid 
sageli vaenulikud ja ka nende siseolud enamasti rahutud ning ebastabiilsed.  Alatasa  tuli ette 
riigipöördeid ja võimuhaaramisi. 
Kreekas kujunes linnaühiskond. Kuigi enamus elanikest elas maal, olid linnad ühiskonna 
majanduslikud, poliitilised ja paljuski ka religioossed keskused ning seega tsivilisatsiooni 
üldilme kujundamisel määrava tähtsusega. Tüüpiliseks riigivormiks sai linnriik ehk polis 
(polise esmane tähendus kreeka keeles on linn), mis hõlmas linna koos selle ümbruskonnaga. 
Polised kujunesid ühtviisi nii Kreeka emamaal kui ka kolooniates. 
Linn paiknes tavaliselt kaljunukile rajatud kindluse ehk akropoli (kreeka keeles mägilinn) 
jalamil. Nii all-linnas kui ka akropolil paiknesid mitmete jumalate templid, millest osa rajati 
ka väljapoole linna.  Linnaelu  tegelik keskus oli aga koosoleku- ja turuplats – agoraa. 
Linnamüüridest väljapoole jäid külad, talupoegade viljapõllud, oliivi- ja viinamarjaistandused, 
ning  rikaste  ja suursuguste  uhked  maamajad.  Keskusest  eemal, kaljustel mäeveergudel, 
asendusid põllud karjamaade ning harvade karjuseonnidega. Kuid ka polise ääremaad ei 
jäänud linnast kuigi kaugele. Seetõttu oli maaelanikkond linnaga tihedalt seotud – käis seal 
turul, rahvakoosolekul ja usupidustustel jumalatele  austust  avaldamas. 
Polis oli enamasti üsna väike  kogukond . Ka suuremate linnriikide elanikkond ei ületanud 
kolme-neljakümmet  tuhandet  inimest.  Ateena  ja Sparta oma  paarisaja  tuhande elanikuga olid 
erandid. Kõik linnriigi täieõiguslikud meessoost elanikud – kodanikud – osalesid linnriigi 
valitsemisel ja moodustasid ka linnriigi kaitsejõu. Paljudes linnriikides loeti kodanikeks kõiki 
vabu  täiskasvanud meessoolisi põliselanikke. Naised,  orjad  ja võõramaalased polise juhtimisel 
ei osalenud ja jäid seega kodanike seast välja. Kuid mitmetes polistes ei kulunud ka kõik 
meessoost põliselanikud kodanike hulka. Kuna kodanikud pidid olema suutelised linnriiki 
kaitsma, siis nõuti mõnelgi pool kodakondsuse eeltingimusena piisavat jõukust jalaväelase 
raskerelvastuse (kiivri, rinnakaitse, kilbi ja oda) hankimiseks. Mõnes polises kehtis 
kodakondsusele varanduslik  tsensus  – kodanikuõigused olid seal vaid jõukamatel inimestel. 
Mitmetes linnriikides minetasid laostunud talupojad kodanikuõigused. Nagu  eespool  öeldud, 
olid ka käsitöölised mõnel pool kodanikuõigustest ilma jäetud. 
Kõik kodanikud osalesid rahvakoosolekul, mis oli riigi kõrgeim võimuorgan ja selle 
otsust loeti üldjuhul lõplikuks. Rahvakoosoleku kõrval eksisteeris alati ka nõukogu, mis 
enamasti koosnes rikastest ja suursugustest kodanikest. Paljudes polistes etendas nõukogu 
riigi valitsemisel otsustavat osa ja rahvakoosolek piirdus vaid tema otsuste heakskiitmisega. 
Sageli täitis nõukogu ka kõrgema kohtukoja ülesannet. Rahvakoosolek valis igal aastal 
riigiametnikud , ülesandega juhtida polise sõjaväge ja korraldada igapäevast elu. Nii nõukogu 
liikmed kui ka ametnikud valiti enamasti rikaste ja suursuguste kodanike seast. Selliseid riike, 
kus domineerisid rikkad ja suursugused, nimetasid kreeklased  aristokraatlikeks. Kuigi 
aristokraatlikus  linnriigis  jäi lihtkodanike osa riigi valitsemisel teisejärguliseks, tagas 
rahvakoosoleku põhimõtteline suveräänsus siiski ka neile  teatava  poliitilise kaitse, mis ei 
võimaldanud ülemkihil lihtrahvast täiel määral oma võimule allutada. 
Sõja korral relvastusid kõik kodanikud vastavalt oma majanduslikele võimalustele. 
Jõukamad sõdisid  ratsa , keskmise jõukusega kodanikud raskeltrelvastatud jalaväelastena ja 
vaesed vibulaskurite ning lingumeestena. Sõjaväe peajõu moodustas aga peaaegu alati raskelt 
relvastatud jalavägi. Lahingus rivistus see pikkadesse sirgetesse ridadesse üksteise selja taha. 
Nii moodustunud tüüpiline kreeka lahingurivi –  faalanks  – liikus vilepillide rütmilise heli 
saatel vaenlasele vastu. Sageli võitlesid faaalanksis külg külje kõrval nii suursugused ja rikkad 
kodanikud kui ka keskmise jõukusega talupojad, mis pidi vältimatult  suurendama  nende 
ühtekuuluvustunnet.  
 
Ühiskonna struktuur: vaba  lihtrahvas  
Enamus Kreeka elanikest teenis elatis põlluharimisega. Jõukamad talupojad suutsid oma 
majapidamisega iseseisvalt toime tulla. Nad said hakkama raske relvastuse hankimisega, 
moodustasid enamuse linnriigi sõjaväest. Nende kõrval oli paljudes linnriikides ka hulgaliselt 
vaesuse  piiril  virelevaid põlluharijaid. Võttes halbadel aastatel rikastelt võlgu ja suutmata seda 
tasuda, olid nad mõnigi kord sunnitud oma maatüki võla katteks loovutama ja  langesid  seeläbi 
sõltuvate rentnike tasemele. Mitmel pool oli võlausaldajatel õigus võlgnikke võla katteks 
orjaks müüa. 
Linnade, käsitöö ja kaubanduse edenedes kasvas ka põlluharimisega otseselt mitte 
seotud linnaelanikkond. Samas ei moodustanud see ilmselt kunagi  enamust  ühegi linnriigi 
rahvastikust. Osa linnaelanikest olid talupojad, kelle maatükid paiknesid keskuse lähedal. 
Kuid vähemasti  suuremates  linnades olid  enamuses  siiski käsitöölised – enamasti väikeste 
töökodade  omanikud , kes peamiselt enda ja oma  pereliikmete  tööga igapäevast elatist 
hankisid. Vaid harvadel juhtudel õnnestus neil töökoda laiendades jõukamasse seisusse tõusta. 
Käsitööliste üldiselt üsna madalast sotsiaalsest positsioonist annab tunnistust tõsiasi, et 
mõnedes linnriikides olid nad kodanikuõigustest ilma jäetud. 
Kaubanduse areng tekitas vajaduse kindla väärtuse mõõdu järele. U 600 eKr hakkasid 
kreeklased Väike-Aasia elanike mõjul müntima raha. 
 
Ülemkiht: aristokraatlik eluviis ja  eetika  
Kreeka ühiskonna ülemkihi moodustasid suursugust päritolu suurmaaomanikud ehk 
aristokraadid  (aristos – parim; kratos – võim:  aristokraatia  tähendab seega parimate võimu), 
kelle põlde harisid  orjad  ja sõltlased. Tarviduse korral ei põlanud aristokraadid ära ka tulusaid 
kaubaretki, kuid ee ei teinud neist elukutselisi kaupmehi. Majanduslikust tegevusest olid 
aristokraadid huvitatud vaid niivõrd, kuivõrd see oli tarvilik seisusekohaseks  eluviisiks  ja 
poliitilise mõju hankimiseks.  
Aristokraatia etendas kõigist ühiskonnakihtidest kindlasti kõige  olulisemat  osa nii kreeka 
poliitilises elus kui ka kultuuris. Rikastel ja suursugustel oli teistest enam aega pühenduda nii 
enese igakülgsele arendamisele ja täiendamisele kui ka oma mõtete ja tõekspidamiste 
avaldamisele. Seetõttu pärineb peaaegu kogu kreeka kirjasõna aristokraatide sulest. Kreeka 
tsivilisatsioon avaneb meile eeskätt aristokraatide pilgu läbi ning seega on ka nende 
igapäevane elu meile lihtkodanike omast märgatavalt paremini tuntud.  
Aristokraatia seas kujunesid omavahel konkureerivad aristokraatlikud sõpruskonnad, mille 
liikmed veetsid koos aega ja toetasid teineteist ka poliitilises elus. Olulisel määral hoidis 
sõpruskonda koos ka ühiste pidusöökide – sümpoosionide (symposion – kreeka keeles 
koosjooming) – pidamine sõpruskonna ühe või teise liikme  majas .  
Tähtsaim ruum aristokraatlikus majas oli külalistetoa otstarvet täitev andron (meeste 
ruum). See paiknes väikese  nelinurkse  sise hoovi tänavapoolsel küljel. Külalised kogunesid 
andronis, kus heitsid piki seinaääri asetatud lavatsitele. Igal lavatsil külitas kaks meest. 
Sümpoosion oli meeste koosviibimine, kus naised reeglina ei osalenud. Lavatsite ette seati 
madalad lauakesed toiduga, ruumi  keskele  aga laia suuga veinisegamisnõu – kraater. Sealt 
kallasid orjad veega lahjendatud veini külaliste joogikarikaisse. Külalisi lõbustasid 
pillimängijad ja tantsijannad. Seejuures ei piirdunud koosviibijad  sugugi  ainult teiste poolt 
pakutud  meelelahutstega. Sümpoosionidel kujundati tähtsaid poliitilisi  plaane  ja sõlmiti 
vastastikuseid kokkuleppeid. Siin vaieldi moraalsete, religioossete ja filosoofiliste 
tõekspidamiste üle,  kanti  ette vastloodud luulet ja prooseteoseid. 
Kreeka aristokraatiat iseloomustas sügavalt juurdunud konkurentsivaim. Igaüks püüdis olla 
parim – ületada teisi nii riigiasjus, lahinguväljal kui ka rikkuse ja luksuses. Sellisene 
ellusuhtumine avaldub nii varases kangelaseepikas kui ka hilisemas kreeka luules. 
Aristokraatide meelest andis nende tublidus neile ka õiguse rahvast juhtida ning lihtinimestelt 
võimaluse korral ka andamit saada. 
 
Sisevastuolud ja türannia 
Varanduslik ebavõrdsus ja vaesemaid  kodanikke  alatasa ähvardav oht laostuda, mis 
omakorda võis kaasa tuua kodanike hulgast välja langemise, põhjustas vaeste rahulolematust. 
Samal ajal püüdsid aristokraadid üksega konkureerides üha suuremat võimu saavutada. Pea 
kõigis polistes kujunesid mitmed omavahel pingelistes või otse vaenulikes suhetes olevad 
aristokraatide grupid. Tulemuseks oli pidev sisepinged, mis  aegajalt  kasvasid üle otsesteks 
relvastatud kokkupõrgeteks. Nendes konfliktides põimusid vastuolud nii lihtrahva ja 
aristokraatide kui ka suursuguste kodanike endi vahel. 
Paljudes polistes suutis mõni suursugune juht suure osa kodanikest enda poole tõmmata ja 
nende abil ainuvõimu haarata. Sageli kasutati selleks ka võõrsilt palgatud sõdureid. Võimule 
tõusnud ainuvalitseja – türann, nagu kreeklased teda nimetasid – kehtestas riigis kindla korra 
ja püüdis sageli teatud määral parandada vaeste olukorda. Seetõttu olid mitmed türannid rahva 
seas austatud. Mitmed neist pidasid edukaid sõdu  naabritega  ja tõstsid seeläbi riigi võimsust. 
Samas aga tähendas türannia paratamatult teiste kodanike poliitiliste õiguste kärpimist ja 
sellega ei võinud ülejäänud pikemat aega leppida. Eriti vaenulikud olid türanni vastu teised 
aristokraadid, kellest paljud olid sunnitud minema pagendusse ja ootasid  sobivat  hetke 
ainuvõimu kukutamiseks ning oma  seniste  õiguste taastamiseks. See omakorda sundis türanne 
rakendama  karme vahendeid oma vaenlaste paljastamiseks ja karistamiseks, mis muutis nende 
võimu vastumeelseks ka lihtrahvale. Seetõttu suutsid türannia võimul püsida tavaliselt vaid 
lühikest aega – enamasti kukutati nad peagi.  
Türannia kukutamisele järgnes sageli riigikorra  reformimine , eesmärgiga kõrvaldada kõige 
suuremad vastolud ja vältida seeläbi türannia  kordumist . Üritati ka  senisest  täpsemalt 
sõnastada riigielu reegleid ning üksikasjalikumalt sätestada kodanike õigusi ja kohustusi. Sel 
moel aitas türannia kaasa riigikorralduse arengule ja kindlustumisele. 
 
 
Religioon , pidustused ja vaimuelu 
 
Jumalad 
Kreeka jumalad olid antropomorfsed nii välimuselt kui ka iseloomult. Inimestest eristas 
jumalaid eelkõige vägi ja  surematus . Jumalate arvu pole võimalik kindlaks teha. Ühelt poolt 
oli palju kohaliku tähtsusega jumalusi, keda me tänapäeval teadagi ei tarvitse, ja kes võisid 
samalaadsete ülekreekaliste jumalatega ühte sulada, nii et on raske otsustada, kas tegemist on 
ühe ja sama või mitme erineva  jumalaga . Teisalt on võimatu tõmmata selget piiri kreeka ja 
võõramaiste jumalate vahele. Kreeklased tavatsesid mõnigi kord võõramaiseid jumalaid 
omaks võtta, neid seejuures vahel ka enda omadega samastades.   
Jumalad käsutasid loodusjõude ja vahel koguni kehastasid neid. Ent samavõrd  seisid  nad 
ühiskondlike väärtuste ja moraali kaitsel. Osa jumalaist  kandis  hoolt mõne konkreetse 
inimliku tegevusvaldkonna, olgu siis põlluharimise, sõjapidamise või käsitöö eest. Paljudelt 
jumalatelt  oodati  viljakuse edendamist, seda nii taime- ja loomakasvu kui ka inimeste 
sündivuse osas. Kõik võisid jagada surelikele edu ja hukatust. Kuid  usuti , et nad ei tee seda 
juhuslikult, vaid vastavalt inimeste käitumisele. Ühelt poolt tuli austada jumalaid, neist 
lugupidavalt kõneldes ja  tuues  neile kohaseid ohvreid, ent teisalt ka hoiduda ülekohtust 
kaasinimeste vastu. Ülekohus oli jumalatest seatud korra rikkumine ja seega jumalateotus, mis 
tõi kaasa taevaste kättemaksu. 
Tähtsamaid jumalaid kujutati ette suure, aegajalt tülitseva, kuid enamasti siiski sõbraliku 
perekonnana, mille eesotsas  seisis  taeva-, tormi- ja  piksejumal   Zeus . See  jumalik  pere jagunes 
kahte suurde põlvkonda: Zeus ja tema õed-vennad, ning Zeusi lapsed. Nende peamine elupaik 
oli Olümpose mägi Kreeka põhjapiiril, kuid nad võisid vabalt  liikuda  kus iganes.  
Zeus. Taeva-, tormi- ja piksejumal ning jumalate valitsejana. Oli oma kahe venna Hadese 
ja Poseidoniga maailma ära jaganud, nii et Zeus sai taeva, Poseidon mere ja Hades 
allmaailma, maapealne  valdkond  ning Olümpos aga jäid nende ühisvalduseks. Sellegipoolest 
oli Zeus tänu piksenoolte käsutamisele oli ta kõigist võimsam ja ülejäänud jumalad pidid talle 
kuuletuma. Teda kujutati istumas Olümpose taevasel troonil. Zeusil oli lugematu arv lapsi nii 
jumalate kui ka inimlike kangelaste seas. Seetõttu kutsusid kreeklased teda sageli lihtsalt 
isaks. Sageli ilmus ta kotkana ja tema meelisohvriloom oli kärg. Kõik inimlikud seadused olid 
Zeusi kaitse all ja  nendest  üleastujat ootas tema karm  karistus .  
Hera . Zeusi abikaasa ja õde, ning taeva kuninganna, keda kreeklased austasid peamiselt 
abielu  kaitsjana . Mitmes kreeka paigas teati näidata kohta, kus Zeusi ja Hera abielu olevat 
aset leidnud. Müütides kujutati Herat sageli armukadedana, kiusamas Zeusi arvukaid 
lemmikuid ja lapsi, keda nad talle sünnitasid. Lemmikohvriloom oli  lehm  ja Herat ennast 
nimetati veisesilmseks. 
Poseidon. Zeusi vend.  Merejumal , kes oma võimsa kolmhargiga tekitas tormi ja kutsus 
esile maavärinaid.  Lemmikloom  oli hubune. 
Hades. Zeusi teine vend. Aallmaailma ja surnute valitseja  
Demeter . Zeusi õde. Musta mulla, viljakuse ja kuldse põlluvilja jumalanna. Põllutööd olid 
tema erilise kaitse all. Tähtsaimas müüdis esines Demeter aga eelkõige armastava emana. 
Zeus lubas enda ja  Demeteri  tütre  Persephone  ema teadmata  naiseks  Hadesele. Viimane 
ilmuski süsimustadest hobustest veetud kaarikul ootamatult allilmast ja röövis tütarlapse, kui 
see pahaaimamatult kevadisel  aasal  lilli korjas. Pikka aega otsis Demeter  asjatult  oma tütart ja 
kui sai tema saatusest teada, tõmbus süngelt ning solvunult jumalatest kõrvale, väikesesse 
Eleusise linna Ateena lähedal. Kusagil mujal sel aastal vili ei kasvanud, loodus närbus ja nii 
pidi Zeus oma õega lepitust  otsima . Persephone toodi allilmast maa peale tagasi. Sellest ajast 
veedab ta osa aastast allilma valitsejannana Hadese riigis, teise osa aga ema  seltsis  maa peal. 
Ares . Julm ja mõneti naeruväärne  sõjajumal . Ei kuulunud kreeklaste lemmikute hulka. 
Hephaistos.  Lonkur  tulejumal; jumalate  sepp . Ares ja Hephaistos olid ainsana Hera lapsed.  
Athena . Relvastatud sõjajumalanna, linnade ja tsivilisatsiooni kaitsja ning 
tarkusejumalanna. Erinevalt Aresest hindasid kreeklased Athenat väga kõrgelt. Oli Zeusi 
tütar. Ema tal õieti polnudki – ta sündis täies hiilguses ja relvastuses Zeusi  peast . Lemmiklind 
oli öökull. 
Apollon . Kuldjuukseline luule,  muusika  ja terve mõistuse eestseisja. Tõe kuulutaja 
inimestele ja seega ka ennustuskunsti eestseisja. Üks kreeklaste armastatumaid jumalaid.  
Artemis . Apolloni kaksikõde. Neitsilik vibukütt ja kogu elava looduse ning eriti 
metsloomade kaitsja. 
Hermes . Tiivuliste sandaalide ja tiivulise kübaraga teekäijate kaitsja, jumalate käskjalg ja 
hingede juht allmaailma. Samas ka loomakarjade sigivuse edendaja. Võis olla petliku 
loomuga ja olevat varastanud Apolloni veisekarjad.  
Aphrodite . Ilu, armastuse, seksuaalsuse ja viljakuse jumalanna. Oli tähtsamate kreeka 
jumalate seas kõige selgemalt võõramaist päritolu – tema juures on tuntavad ilmsed 
ühisjooned  Mesopotaamia  armastusjumalanna Ištariga. Nagu Ištari puhul, räägiti 
Aphroditegagi seoses jumalanna armastusest erinevate jumalate ja inimlike kangelaste vastu.  
Dionysos . Veini ja viinamarjakasvatuse jumal. Ainus Kreeka jumalatest, kelle ema oli 
inimene. Eelistas viibida Olümpose asemel maa peal, rännates ringi kummalistest 
kitsejalgsetest ja hobusesabalistest, sageli  purjus  ning ohjeldamatutest olevustest  koosneva  
lõbusa kaaskonnaga. 
 
Jumalate ja inimeste põlvnemine 
Kreeklased uskusid, et jumalad ei loonud maailma. Maailm oli olemas juba  ammu  enne 
Zeusi ja tema õdede- vendade  sündi. Algul valitsesid seda Taevas ja Maa ja seejärel nende 
lapsed – varasema põlvkonna jumalad ehk  titaanid . Zeus oma õdede-vendadega tõstis 
titaanide vastu mässu ja  kukutas  nad kümneaastase hirmsa võitluse järel võimult. Nii said 
jumalad maailma valitsejaks. 
Esimesed inimesed olid kas maast sündinud või jumalate poolt maamullast voolitud. Nad 
olid kaitsetud ja väetid – polnud ju neil ei kihvu, küüniseid, sarvi ega paksu karvkatet. Õnneks 
asus neid  toetama  kaval ja riukaline  titaan    Prometheus , kes oli otsustavas võitluses Zeusi 
poole  hoidnud  ja temaga seetõttu  heades  suhetes. Prometheus õpetas inimestele tsiviliseeritud 
eluks tarvilikke oskusi,  muuhulgas  ka jumalatele ohverdamist. Ta tappis ja tükeldas 
ohvrilooma ning korraldas siis kavalalt asja nii, et Zeus valis jumalate jaona välja söögiks 
kõlbmatud tükid, jättes söödavad osad inimestele. Kui pettus ilmsiks tuli, peitis  vihane  Zeus 
inimestelt tule Olümposele. Inimkonda ähvardas hukk. Oma hoolealuste päästmiseks 
Prometheus  varastas  tule Olümpeselt ja tõi selle inimkonnale tagasi. Karistuseks käskis Zeus 
Prometheuse  Kaukasuse mäe külge aheldada ja saatis  kotka  iga päev tema maksa nokkima. 
Inimesi aga karistas ta sellega, et lasi jumalail voolida imekauni, kuid pahelise naise, kellest 
said alguse kõik inimkonna hädad.   
 
Pühamud ja templiehitus 
Kreeka pühamu  sisuline  keskpunkt oli  altar . See oli madal, enamasti kividest laotud alus, 
millel toodi jumalatele ohvreid. Altar paiknes reeglina  lageda  taeva all. Suuremates pühmutes 
oli nii altareid kui ka templeid mitu. Altareid võis rajada ka templitest sõltumatult. 
Kõigis tähtsamates pühamutes oli ka jumala koda ehk tempel (kreeka keeles naos). 
Enamasti  hoiti  seal jumala kuju ja väikesel altaril põles jumala koldetuli. Kuid peamised 
rituaalid  toimusid templi juures vabas õhus ja tavainimesed sisenesid templisse vaid 
erijuhtudel. Seetõttu oli templi sisemusest olulisem tema välisilme.  
Kreeklaste templiehitus sai alguse ja templiarhitektuur kujunes välja  arhailisel  perioodil. 
Varasemad tõeliselt monumentaalsed kivitemplid pärinevad IV sajandist eKr. Tempel kujutas 
endast ristkülikukujulist, enamasti sammastest ümbritsetud madala viilkatusega ehitist. 
Olulisimaks konstruktsiooni- ja kujunduselemendiks olid sambad, mis toetusid paari-kolme 
trepiastmena maapinnalt kerkivale alusplatvormile ja omakorda kandsid endal talastikku ning 
neile toetuvat katust. Nii  talastik  kui ka madal katuseviil olid kaunistatud reljeefidega. 
Talastiku  reljeefid  võisid olla kujundatud kas teineteisest eraldatud metoopide või katkematult 
kulgeva friisina. Templi sissepääs oli otsaküljest. Paljud templid olid üheruumilised, kuid 
vahel oli selle ühes otsas ka ainult preestritele sisenetav ruum – adyton (see, kuhu ei tohi 
siseneda).  
Juba IV sajandil kujunesid välja kaks klassikalisel perioodil domineerinud ehitusstiili – 
dooria  stiil ja  ioonia  stiil. Kõige lihtsam on neid eristada sammaste järgi. Dooria sambad on 
massiivsenmad, kerkivad otse templialusest ja nende ülemises otsas on lihtne koonusekujuline 
kapiteel. Sihvakamad ioonia sambad toetuvad aga alusele (baasile) ja nende kapiteeli 
kaunistavad  rullispadjandikujulised voluudid. Mõlemat stiili kasutasid kreeklased paralleelselt 
ja vahel nad koguni põimusid  samade  templite ehituses. 
Templid olid enamasti linnriikide kõige silmapaistvamad ehitused. Nad rajati polise ühise 
otsusega tähistamaks kodanike jumalakartlikust ja andmaks end taevaste kaitse alla. Ühtlasi 
näitasid templid linnriigi jõukust ja võimsust. Kuna jumalaid oli palju ja kõik nad inimestele 
omal  kombel  vajalikud, siis oli igas linnriigis arvukalt  pühamuid. Iga pühamu kuulus mõnele 
kindlale  jumalale , kuid ta võis  sisaldada  ka teiste jumalate altareid ja templeid. Nii olid Zeusi 
pühamus Olympias  kesksel  kohal ka näiteks Hera tempel ja kangelase Pelopsi väike 
pühakoda.  
(templitüüpide põhiplaanid; foto  templist  – kas  Paestum  või Segesta; ioonia ja dooria 
sammaste joonised) 
 
Preestrid  ja rituaalid 
Iga inimene võis jumalatega suhelda, neile ohvreid tuua ja  neilt  vastutasuks soosingut 
paluda . Kuid vähemalt suuremate pühamute juures olid jumalate teenimiseks ametis ka 
preestrid ja preestrinnad. Mõnede pühamute jaoks valiti preestrid iga- aastaste  riigiametnikena, 
teisal pärinesid nad kindlatest aristokraatlikest suguvõsadest. Mõlemal juhul olid nad aga 
terve linnriigi poolt volitatud esindajad, kelle ülesanne oli kogukonna nimel pühamu eest 
hoolt kanda ja ohvritalitusi läbi viia. Preestrid ei moodustanud  omaette   seisust  ja elasid 
enamasti muudelegi  kodanikele  tavapärast elu. 
Peamine rituaal oli loomade, enamasti veiste, kitsede,  lammaste  ja sigade  ohverdamine  
jumalaile. Ohvrilooma veri lasti altarile voolata, loom ise nüliti ja tükeldati ning valmistati 
toiduks. Jumalate jaoks põletati altaritulel ohvrilooma mõned  kehaosad  – enamasti vaagnaluu 
ja saba – uskudes, et sellest tõusev suits neile heameelt valmistab. Liha aga söödi kohapeal 
ise. Ohverdamise juurde käis alati ka  palve , mis hüüti valjul häälel, käsi taeva poole tõstes.  
Igas linnriigis peeti aasta jooksul mitmeid pidustusi eri jumalate auks. Neis osalesid nii 
mehed kui ka naised, kodanikud ja  mittekodanikud . Orjadki võisid mõnedest pidustustest osa 
võtta. Paljud pidustused olid määratud mõnele kitsamale ringkonnale (oli näiteks ainult 
meeste ja ainult naiste pidustusi), kuid suurematel neist osales kogu elanikkond. Jumalate 
ühine austamine oli üks olulisemaid tegureid, mis polise elanikke ühte  liitis . Pidustuste  keskne  
osa oli traditsioonilist marsruuti mööda pühamusse suunduv, enamasti rõõmus ja lärmakas 
rongkäik, kus sageli kanti muuhulgas ka jumala kuju. Kui pühamusse jõuti, järgnes suur 
ohvritalitus. Sageli kuulusid pidustuste programmi ka võistlused, olgu siis pillimängus, 
luuleteoste ettekandmises või  spordis . 
Oraaklid 
Jumalate tahte selgitamiseks jälgisid kreeklased kõikvõimalikke endeid. Nii võis jumalate 
poolt määratut vaälja lugeda lindude lennust, ohvritule süttimisest altaril, ohvriloomade 
siseelunditest ja  paljust   muust . Kõige selle kõrval olid Kreekas aga ka  spetsiaalsed  pühamud, 
kus võis jumalatelt nõu küsida. Neid nimetatakse oraakliteks (oraculum – ladina keeles 
ennustus ). Kreekakeelne termin manteion tähendab paika, kus jumal õpetusi  jagab . Oraaklitelt 
oodatigi eelkõige nõuandeid, mitte tuleviku otsest ette-ennustamist. 
Kuulsaim oli Apolloni oraakel Kesk-Kreekas  Delphis , kõrge Parnassose mäe jalamil. 
Müüdi järgi  tapnud  Apollon kunagi seal elanud lohemao – Püütoni. Seetõttu kandis 
preestrinna, kelle suu läbi Apollon seal tulevikku kuulutas, Püütia nime.  Ennustamine  leidis 
aset Apolloni templi tagumises ruumis – adytonis. Kuidas see täpselt aset leidis, see pole 
kindlalt teada. Kindel on vaid see, et püütia istus kolmejalgsel kaanetatud vaskkatlal, ja et ta 
oli sel ajal jumalast täidetud, ehk  entusiastlik  (enthusiasmos – kreeka keeles jumalast 
täidetus). Kas küsijad teda  nägid , või kuulsid nad ainult tema häält, see pole selge. Võimalik, 
et sageli vormisid juuresviibivad preestrid Püütia raskesti seostatavad sõnad pisut selgemateks 
värssideks ja edastasid need küsijale. Kuid selliselgi kujul polnud  ennustused  kuigi kergesti 
mõistetavad. Seda eioodatudki. Jumal andis inimestele märke, nende mõistmine oli surelike 
endi mure.  
Kreeklased võtsid Püütia kuulutusi väga tõsiselt. Nende õigsuses ei kaheldud. Linnriigid 
lähetasid kõigi olulisemate ettevõtmiste eel oma saadikud Apollonilt nõu küsima ja seejärel 
vaieldi rahvakoosolekul või nõukogus pingsalt sõnumi õige tõlgendamise üle. Kui siis 
oodatud tulemust ei tulnud, ei süüdistatud Apollonit, vaid tunnistati oma suutmatust jumalat 
õigesti mõista. 
 
Surmajärgsus ja müsteeriumid 
Kreeklased pöörasid rõhku peamiselt siinpoolsele elule. Surma mõisteti kui kõige meeldiva 
ja nauditava paratamatut lõppu, millele järgneb trööstitu oleskelu sünges Hadese riigis 
sügaval maa all. Sinna võis pääseda mõnede koobaste kaudu, kuid ka näiteks maailma 
ümbritsevat Okeanose jõge mööda. Ka allikad võisid tähistada teed allmaailma. Surnute riiki 
piiras  allmaailmajõgi, millest paadimees  Charon  hingi hõberaha eest üle viis. Seetõttu oli 
kombeks panna surnule matmisel münt  suhu .  
Inimese saatus pärast surma ei sõltunud reeglina tema käitumisest enne surma. Kõik hea ja 
halb tuli inimestele kätte juba eluajal. Aja jooksul kujunes ka teist  laadi  ettekujutusi, mille 
kohaselt oli võimalik veel siinpoolses elus oma surmajärgset saatust mõjutada. Sellised 
ettekujutused levisid eeskätt seoses kitsamates gruppides, mille liikmed pidasid suletud 
jumalateenistusi – müsteeriume – surma ja allilmaga seotud jumalate auks. Müsteeriumidel 
osalesid üksnes kindlad pühitsusrituaalid läbinud inimesed. Ainult nemad teadsid sealseid 
pühi toiminguid,  varjates  kõike seda kiivalt pühendamatute eest.  Saladuse  väljarääkimine oli 
ränk pühaduseteotus. Müsteeriumide läbi sai jumalaga eriti lähedaseks ja seetõttu võis  loota  
ka paremat saatust pärast surma.  
Ühed tuntumad olid Demeteri auks peetud Eleusise müsteeriumid. Eleusis oli väike linn 
Ateena riigi  koosseisus . Müüdi järgi olevat jumalanna seal varjunud siis, kui oli  masenduses  
oma tütre Persephone röövimisest. Igal sügisel korraldasid  ateenlased  suure rongkäigu 
Ateenast  Eleusisesse. Rongkäigust võisid osa võtta kõik, ent kui õhtul Eleusisesse jõuti, 
jätkusid rituaalid üksnes pühendatutele. Nad sulgusid suurde rohkete sammastega pühakotta, 
et viia läbi oma öiseid kombetalitusi. Igal aastal pühitseti ka uusi liikmeid. Põhimõtteliselt 
võisid saada pühendatuks kõik soovijad, kui neil ei lasunud süüd veretöö pärast. Eleusise 
rituaalide ja nendega seonduvate uskumuste üksikasjad pole täpselt teada.  
Pisut paremini teame, mida arvasid surmajärgsusest  Orpheuse  müsteeriumide pidajad. 
Orpheus oli müütiline laulik, kes olevat esimesena inimestele müsteeriume õpetanud. 
Orpheuse õpetuse järgi on inimese hing surematu, kuid aheldatud sureliku keha külge, 
karistuseks ühe ühe muistse kuritöö eest. Hing ihkab kehast  vabaneda , kuid on määratud 
pärast surma sündima ikka ja jälle uude, olgu inimese, looma või taime kehasse. Vaid õiged 
rituaalis ja eriti vooruslik ning kasin elu võivad vabastada hinge lõpmatust taaskehastumise 
sunnist ja päästa ta  igaveseks  ajaks õndsate saartele.  
Müsteeriumid olid küllalt levinud, kuid puudutasid nähtavasti siiski vaid kreeklaste 
vähemust. Neis kuulutatud seisukohad hinge surematusest, taaskehastumisest ja helgetest 
tulevikuväljavaadetest ei tõrjunud kunagi välja tavapärast ettekujutust trööstitust Hadese 
riigist.  
 
Spordivõistlused 
Sport  oli varastest  aegadest  peale üks aristokraatide meelisharrastusi ja spordivõistlused 
kuulusid paljude usupidustuste programmi. Neid peeti enamvähem kõigis linnriikides. 
Aristokraadid püüdlesid täiuslikkusele igas vallas, ja kandsid pidevalt hoolt ka oma keha ning 
füüsiliste võimete eest. Ilusat  musklis  keha hinnati pea sama kõrgelt kui vaimuteravust või 
edu poliitilises elus.  
Kreeklased sportisid alasti. Seetõttu tähistati spordiväljakut ja selle juurde kuuluvaid 
puhke - ning olmeruume terminiga gümnaasion (kreeka keeles alasti olemise koht). Meeste ja 
noorukite kogunemiskohtadena omandasid gümnaasionid ajapikku ka laiema kui pelgalt 
sportliku tähenduse. Ka mitmed  kuulsad  õpetlased hakkasid seal noortele oma tarkust  jagama  
ja nii muutusid mõned gümnaasionid spordiplatside kõrval ka tähtsateks hariduskeskusteks.  
Aja jooksul kerkisid paljude kohalike võistluste seas esile mõned üle-kreekalise tähtsusega 
spordipidustused, mille seas tähtsaimad olid kahtlemata olümpiamängud. Nendele iga nelja 
aasta tagant Zeusi auks peetud pidustustele  kogunes  võistlejaid nii  Kreekast  kui ka 
kolooniatest. Osalesid aga üksnes hellenid – barbaritele oli olümpiamängudele pääs keelatud. 
Seetõttu tähistas  makedoonlaste   lubamine  mängudele ühtlsi ka nende arvamist helleenide 
hulka. Ka naistel oli olümpiapidustustel osalemine keelatud.  
Võistlused toimusid nii meeste kui ka poiste arvestuses. Juba varakult välja kujunenud 
võistlusprogramm sisaldas erineva pikkusega jooksualasid, maadlust, rusikavõitlust, 
kombineeritud  võitlust (maadluse ja rusikavõitluse segu), viievõistlust ( jooks ,  odavise , 
kettaheide,  hoota  kaugushüpe ja  maadlus ) ning  hobukaarikute  võidusõite. Viimane neist oli 
omapärane selle poolest, et võistlesid mitte kaarikujuhid, vaid hoburakendite omanikud. 
Seetõttu võis siin saata edu ka vanu mehi, kes enam ise sportlikeks saavutusteks võmelised 
polnud. Kõige prestiizsem oli siiski lühim  jooksudistants  – staadionijooks.  Staadion  oli 
kreeklaste peamine pikkusmõõduühik (192 m). Nii pikk oli seega ka sirge mis jooksjatel 
läbida tuli. Aja jooksul hakkas staadion tähistama ka  jooksurada  ennast.  
Võitjate üle peeti varasest ajast hoolsat arvet. See võimaldas V sajandil e. Kr. koostada 
olümpiavõitjate nimekirja, mida seejärel uute võitjatega pidevalt täiendati. Peagi muutus see 
aastasse  776 eKr  tagasiulatuv  nimekiri kreeklaste ajaarvamise aluseks. Sündmuse daatumi 
määras see, mitmenda olümpiaadi (mängudevahelise perioodi) mitmendal aastal ta toimunud 
oli. 
Olümpiamängude tähtsus ei piirdunud kaugeltki ainult spordiga. Siin ohverdati jumalatele 
(tähtsaima ohvritule süütamise õigus kuulus staadionijooksu võitjale). konkuureeriti 
pillimängus ja luuleteoste ettekandmises ning kuulsad kõnemehed  astusid  astusid oma 
mõtetega kogu kreeka maailmast kokku tulnud avalikkuse ette. Kõige selle võimaldamiseks 
oli juba ammusest ajast kehtestatud olümpiarahu – Olümpias oli relvade kandmine keelatud ja 
kellegi pääsu sinna ei tohtinud relva jõul takistada.  
Olümpiavõitja tõi  kuulsust  mitte ainult iseendale, vaid ka oma  linnale . Seetõttu hindasid 
kaaskodanikud olümpiavõitjaid väga kõrgelt. Nende auks püstitati  kujusid  ja nad said 
kodulinnas hinnalisi auhindu. Paljudest olümpiavõitjatest said hiljem mõjukad  riigimehed . 
Meieni  on säilinud ka mitmeid ülistuslaule spordivõistluste võitjatele. 
 
Kangelaseepika 
Arhailisse perioodi langeb Kreeka kangelaseepika õitseng. Loodi kümneid pikemaid või 
lühemaid eepilisi poeeme, millest kõige kuulsamaiks said  Trooja  sõja  teemalised  “ Ilias ” ja 
“Odüsseia”. Sageli dateeritakse neid VIII või varasesse VII sajandisse, kuid välistatud pole 
ka mõneti hilisem  daatum . 
Umbes 1200 eKr alanud vapustuste tagajärjel mükeene tsivilisatsioon langes, kuid 
mälestus möödunud suurusajast püsis ja talletus arvukates kangelaslugudes.  Hilisemad  
kreeklased mäletasid Kreeta-Mükeene perioodi kuulsusrikka kangelasajana. Tõenäoliselt 
lauldi lugulaule  kangelastest  ja nende vägitegudest juba Mükeene perioodi lossides. Pärast 
mükeene tsivilisatsiooni langust pärandati neid laule ja  lugusid  põlvest põlve traditsioonilises 
värsivormis kangelaslauludena. Kujunesid mitmed eepilised teemad. Nii lauldi Heraklese 
arvukatest vägitegudest, kangelase Jasoni ja tema laeva  Argo  mereretkest  kuldvillaku  järele 
(tänapäeva Gruusiasse),  Teeba  kuninga Oidipuse kurvast saatusest ning tülist tema  poegade  
vahel, mis lõpuks tõi kaasa Teeba linna hävitamise, ja paljust muust. Kõige armastatumaks 
kujunes aga nn. Trooja sõja lugu. See jutustas Väike-Aasia rannikul  asunud  Trooja kindluse 
vallutamisest kõigi tähtsamate kreeka kangelaste ühise  retke  käigus. Sõja oli põhjustanud 
Trooja kuninga poeg  Paris , kes võrgutas ja tõi Troojasse Sparta kuninga  Menelaose  imekauni 
naise Helena.  Seepeale  kogus Sparta kuninga vend – Mükeene kuningas Agamemnon – kõigi 
toonaste kangelaste ühisväe ja purjetas selle eesotsas Troojat vallutamata. Kümneaastaste 
võitluste järel tappis kreeklaste vägevaim sangar  Achilleus  troojalaste esivõitleja Hektori, 
kuid langes peagi Parise noolest tabatuna. Trooja suudeti vallutada alles siis, kui  Odysseuse  
soovitusel valmistati  hiiglaslik   puuhobune , mille  troojalased  ise oma linna vedasid, 
mõistmata, et seal sees peidavad kreeka sõjamehed.  
Arhailisel perioodil (VIII – VI sajandil eKr) vormiti selle eepilise pärimuse põhjal arvukad 
kangelaseeposed , mida rändlaulikud – rapsoodid – kas usupidustustel kugu rahva ees, või siis 
ülikute kodades ette kandsid. Kõige  kuulsamad  kangelaseeposed olid  “ Iilias ” ja “Odüsseia”. 
Need on tähtsamatest eepostest ka ainsad, mis meie päevini säilinud. Mõlemad on osa Trooja 
sõjast jutustavast eeposte tsüklist, keskendudes ühele olulisele lõigule selle raames. “Iiliases” 
saab lugu alguse Achilleuse ja Agamemnoni tülist sõjasaagi pärast ja lõpeb Hektori 
tapmisega. Agamemnoni peale solvunud Achilleus keeldub sõdimast ja pöördub tandrile 
tagasi alles siis kui tema lähim sõber Hektori käe läbi lahingus lahingus langeb. Kättemaksu 
janunedes  tapab  Ahhilleus nüüd armutult hulga vastaseid ja lõpuks ka Hektori enda. “Ilias” on 
seega eelkõige lugu Achilleuse raevust ja selle karmidest tagajärgedest. Ka “Odüsseia” 
keskendub ühe kangelase raevukale käitumisele. Siin on  peakangelane  kaval ja vastupidav 
Odüsseus, kes pikkade eksirännakute järel sõjast koju jõudes leiab eest jõugu majas 
omavolitsevaid ja tema truud naist kosida püüdvaid suursuguseid noormehi. Jumalanna 
Athena abiga tapab Odüsseus nad halastamatult.  
Hilisemad kreeklased pidasid “ Iliase ” ja “Odüsseia”  autoriks  pimedat laulikut Homerost, 
kellele omistasid ka mitmeid teisi, tänapäevaks kaduma läinud eeposeid. Kreeklaste meelest 
oli  Homeros  nende parim ja kuulsaim  poeet . Tänapäeval ei oska me öelda, kas Homerose 
nimeline poeet on kunagi ka tegelikult elanud, nagu ei või me kindlad olla selleski, kas 
“Iilias” ja “Odüsseia” on ühe ja sama või erinevate  autorite  looming. Kuid sellest hoolimata 
nimetatekse mõlemaid teoseid tavapäraselt Homerose eeposteks.  
Palju on vaieldud kangelaspärimuse ja  eepika  ajaloolise tõepära üle. Ühelt poolt pole 
kahtlust, et  kangelaslood  jutustavad ammusest mükeene perioodist, sest ainult siis olid 
Mükeene, Trooja ja mitmed teised eepikas esile tõusvad keskused tõepoolest võimsad 
kindlused . Tähelepanuväärne on seegi, et eepostes on kangelaste relvad valmistatud pronksist, 
nagu mükeene perioodil, mitte aga rauast, nagu see oli eeposte loomise ajal. Seega pidid 
arhailise  perioodi laulikud ammusest pronksiajast midagi tõepoolst teadma ja ei saa välistada, 
et mõned lood – näiteks lugu Trooja sõjast – kajastavad kunagi tõepoolest aset leidnud 
sündmusi. Kuid eeposte loomise ajaks oli ajalooline tõde neist kaugetest aegadest tõenäoliselt 
juba ammu lootusetult segunenud väljamõeldisega ja  omandanud  müütide kuju. Pealegi 
polnud arhailise ajajärgu poeetidel ettekujutust Kreeta-Mükeene perioodi ühiskonnast ja 
eluolust. Eepikas pole juttugi ei lineaarkirjast ega bürokraatlikult korraldatud 
lossimajandusest. Mitmed  asjaolud  lubavad oletada, et eepostes on kujutatud suurtes piirides 
nende loomise aegset ühiskonda ja muistseid  kangelasi  nähtud nagu tolleaegseid ülikuid. 
Arhailised  poeedid  on muistsetest aegadest jutustavad lood ja nende tegelased lihtsalt oma 
kaasaja  või lähimineviku olustikku  pannud . Kangelaseepika näitab meile eeskätt mitte seda, 
mis mükeene perioodil tegelikult juhtus, vaid seda, kuidas see ammune ajajärk arhailise 
perioodi kreeklaste ajaloolises mälus talletunud oli. Kreeta-Mükeene ajajärku kajastab 
kangelaseepika seega vaid  tinglikult . 
 
Lüürika  
Nagu spordivõistlused, nii kuulus ka luule ettekandmine ja võistulaulmine paljude 
pidustuste  kavva . Juba mäletamatutest aegadest peale kanti ette kangelaslaule. Kuid aja 
jooksul tõusis eepika kõrval ka lühemate, lüürika nimetuse all tuntud luulevormide 
populaarsus. Nagu kangelaseeposi, nii kanti neidki ette suuliselt, flöödi või keelpilli – puust 
valmistatud kithara ja kilpkonna kilbist kõlakastiga lüüra – saatel. Lüürika juurde kuulus 
kindlasti ka  meloodia , kuid selle taastamine on tänapäeval võimalik vaid väga oletuslikult. 
Lüürika tähendaski algselt lüüra saatel ette kantavat luulet, kuid muutus järkjärgult kogu 
luuležanrit tähistavaks üldmõisteks.  
Pidustusele lisaks kanti luulet ette ka sümpoosionil. Enamus lüürilisi poeete pärineb 
aristokraatide hulgast. Nende luule pühendus peamiselt autori tunnete, mõtete ja 
tõekspidamiste edasiandmisele, avades meile suurepäraselt aristokraatide  ellusuhtumist  ja 
maailmavaadet . Lüürikast ilmneb poeetide  auahnus , edevus ja kättemaksuhimu, aga ka kibe 
tõdemus elu lühidusest ja peatsest vältimatust surmast. Kurdeti  saatuse  heitlikkust ja kutsuti 
üles vaoshoitusele, mis aitaks elus hukatuslikke pöördeid ära hoida. Kiire edu tõi kreeklaste 
meelest kaasa ka kiire languse. Moraaliküsimused seondusid omakorda lahutamatult 
poliitiliaga, kus paljud poeedid ise aktiivselt kaasa lõid. Ateena seadusandja  Solon  oli ühtlasi 
üks silmapaistvamaid kreeka poeete. Oma luules kritiseeris ta kaaskodanike pahesid ja 
õigustas ning põhjendas omaenese poliitilisi  samme . Inimese ja riigi heaolu põhines tema 
meelest mõõdukusel – kõik ülemäärane võis kaasa tuua üksnes tüli ja hukatust. 
Väga  armastatud  olid spordivõistluste võitjate auks loodud laulud, mida  koorid  kandsid 
ette kas juba võistluspaigas või siis võitja saabumisel kodulinna. Kõige kuulsamaks selliste 
poeemide autoriks tõusis V sajandi esimesel eKr poolel tegutsenud koorilüürik  Pindaros . 
Paljud peavad teda silmapaistvaimaks kreeka lüürikuks. Võitjate ülistamisega saavutas see 
suursugust päritolu poeet – ta pärines  Delphi  aristokraatlikust preestrisuguvõsast – juba 
eluajal sellise kuulsuse, et ei suutnud täita kõiki  pidulike  luuleteoste tellimusi, mida kogu 
kreeka maailmast talle pidevalt laekus. Pindarose meelest oli võit spordivõistlusel märk 
jumalate poolt osaks langenud soosingust. Kuid et jumalad soosivad üksnes tublisid ja 
vooruslikke, siis näitab võit, et tegu on mitte ainult eduka, vaid ka moraalselt täiusliku 
inimesega. Spordivõistluste võitjate näol ülistas Pindaros aristokraatlikku ettekujutust 
inimlikust täiusest. 
 
Filosoofia ja tedusliku maailmavaate sünd 
Inimesed on aastatuhandete vältel seletanud maailma religiooni kaudu. Sellise vaatekoha 
järgi on maailmas aset leidev peamiselt  jumaliku  tahte ja erinevate jumalate vastasmängu 
tulemus. Loomulikult oli niisugune  maailmapilt  omane ka muistsetele kreeklastele. Samas oli 
Kreeka aga esimene tsivilisatsioon maailma ajaloos, kus traditsioonilise religioosse 
ellusuhtumise kõrvale sündis uus nö. teaduslik maailmapilt, mis püüdis asju seletada nende 
sisemistest, looduslikest põhjustest lähtuvalt. See ei toonud küll endaga kaasa jumaliku tahte 
eitamist. Kuid jumalust mõisteti üha enam mitte niivõrd konkreetsete nähtuste ja sündmuste 
põhjustajana, kuivõrd maailmakorralduse üldise  alusena .  
Maailma üldist korraldust puudutavate probleemide üle juurdlemist nimetasid kreeklased 
filosoofiaks (armastus  tarkuse  vastu) ja sellega tegelevaid inimesi filosoofideks. Filosoofia 
kasvas välja  arutlusest  selle üle, kuidas jumalad põlvnesid ja maailmakorra jalule seadsid. 
Erinevad mõtlejad  pakkusid  selles osas välja erinevaid lahendusi. Kuid VI sajandi esimesel 
poolel eKr  Mileetose  linnas tegutsenud õpetlane  Thales  jättis jumalad maailmakorralduse 
tekke seletamisel mängust välja. Tema meelest oli kõige aluseks vesi. Maailm on tekkinud 
veest ja ujub vee peal. Thales oli arvatavasti rännanud idamaadel ja tundis hästi Egiptuse ning 
Mesopotaamia geomeetriat, matemaatikat ja astronoomiat. Suurt kuulsust võitis t sellega, et 
oskas päikesevarjutuse ette ennustada. Thalest peetakse õigusega nii kreeka filosoofia kui ka 
teaduse alusepanijaks.  
Filosoofia oli esialgu kreeklaste looduse- ja maailmakorraldusealaste nö. teaduslike 
arusaamade kogum. Aegamööda hakkasid sellest kogumist eralduma konkreetsed 
teadusharud. Matemaatikaga tegeles juba Thales, kuid veelgi enam aitasid selle edenemisele 
kaasa VI sajandi teisel poolel Lõuna-Itaalias tegutsenud õpetlane Pythagoras koos oma 
õpilastega. Pythagorase meelest põhines kogu maailmakorraldus arvulistel vahekordadel. 
Arvud olid tema jaoks pühad. Ta püüdis mõista arvude olemust ja tegeles sellest tulenevalt 
matemaatiliste probleemidega. Nii on tema järgi nime saanud tuntud  teoreem  täisnurkse 
kolmnurga kaatetite ja hüpotenuusi vahekorrast.  
Kreeka matemaatikud õppisid palju idamaade, eriti Mesopotaamia tedusest. Ka 
pütagoorase teoreemis sisalduv väide oli seal juba ammusest ajast tuntud. Kuid kreeklased 
olid esimesed, kelle jaoks  matemaatika  polnud üksnes praktiliste arvutusalaste näpunäidete 
kogum, vaid loogilistel üldistustel põhinev terviklik süsteem. Kreeklased olid ka esimesed kes 
ei rahuldunud matemaatiliste väidete (teoreemide) sõnastamisega vaid pidasid vajalikuks 
kontrollida loogilise tõestamise teel nende üldkehtivust. Alles Kreekas muutut matemaatika 
teoreetiliseks teaduseks. 
 
 
 
 
KLASSIKALINE PERIOOD (V sajandi algus – u 330) 
Kreeka-Pärsia  sõjad  500 – 478 eKr 
VI sajandi teisel poolel langesid kreeka linnriigid Väike-Aasia läänerannikul Pärsia võimu 
alla. 
500 eKr puhkes nende ülestõus, mille pärslased mõne aasta järel karmilt maha surusid. 
Mileetos hävitati. 
490 saatis Pärsia kuningas Dareios mereretke Kreekasse, mis sai ateenlastelt Maratoni 
lahingus lüüa.  
480 tungis Kreekasse Pärsia kuningas  Xerxes  hiigelväe ja suure laevaastiku eesotsas. 
Pärsia  laevastik  purustati  Salamise  lahingus. Pärsia maavägi sai  kreeklastelt  lüüa ja tõrjuti 
maalt välja järgmisel aastal. 
 
Klassikalise Kreeka  hiilgeaeg  V sajandil 
 
Orjandus  
Klassikaline Kreeka oli orjanduslik ühiskond. Orje oli palju (täpsemat hulka pole andmete 
puudusel võimalik kindlaks teha). Nende hulgas oli nii võlgade katteks orjusse müüdud või 
linnriikide omavahelistes sõdades vangi langenud kreeklasi kui ka võõrsilt sisse ostetud 
barbareid.  Viimased  moodustasid aga enamuse. Aegamööda kujunes kreeklastel arusaam, et 
barbarid ongi orjuseks loodud. Orje kasutati peaaegu kõigis eluvaldkondades – nii 
suurmaaomanike kui talupoegade põldudel, käsitööliste töökodades, jõukamate inimeste 
majades  teenijatena ja mujalgi. Samas ei moodustanud orjad üldjuhul põhilist tööjõudu. 
Oskustöö oli reeglina vabade inimeste päralt ja orje rakendati peamiselt abistavas rollis, 
vähest kvalifikatsiooni nõudvate, kuid samas raskemate ja ebameeldivamate tööde puhul. 
Kaevandustes ja kivimurdudes olid seetõttu peaaegu kõik töötegijad orjad – sinna vabad 
inimesed lihtsalt tööle ei läinud. 
Orjad jäid Kreekas mitmes mõttes väljaspoole ühiskonda. Neid käsitati kui omanikule 
kuuluvat varandust, millega ta võis oma suva järgi ümber käia. Orja tapmist peeti küll 
taunitavaks, kuid karistust ei järgnenud sellelegi. Õiguslik erinevus vaba inimese ja orja vahel 
oli Kreekas märksa selgem, kui Egiptuses või Mesopotaamias. Samal ajal oli orjatööl Kreeka 
ühiskondlikus tööjaotuses väga tähtis osa. Paljud kohustused, mis Lähis-Idas langesid 
sõltuvate talupoegade õlgadele, täideti Kreekas orjade poolt. Sõltuv tööjõud, mis 
Mesopotaamias ja eriti Egiptuses pärines ühiskonna liikmete hulgast jäi Kreekas seega justkui 
ühiskonnast väljapoole. See aga tagas ühiskonna täisväärtuslike liikmete suurema vabaduse ja 
heaolu. Võib arvata, et just asjaolu, et orjad kõige kurnavama töö ära tegid, võimaldas Kreeka 
ühiskonna lihtliikmetel tõusta vabadeks ja täieõiguslikeks kodanikeks.  
 
Ateena ja Sparta 478 – 431 eKr 
 
Kreekas domineerisid suhteliselt aristokraatlik Sparta ja demokraatlik Ateena, kelle 
omavahelised suhted olid  pingelised . Ateena poliitikat juhtis pikka aega sajandi 
silmapaistvaim  riigimees   Perikles . Ühteaegu sai Ateenast Kreeka suurim linn, peamine 
kaubanduse ja kultuurikeskus. Ateenal oli võimsaim laevastik Kreekas ja Pärsia vastu 
võitluseks asutatud Ateena  mereliit  ühendas ateenlaste võimu alla Egeuse mere rannikul ning 
saartel paiknevaid linnriike.  
 
Sparta riik 
Sparta riik keskusega  Lakoonia   maakonnas  Lõuna-Kreekas oli Kreeka linnriikide seas 
mitmes mõttes erandlik. Ta oli ainus polis, mis hõlmas kahte  maakonda :  spartalased  olid juba 
VIII sajandil eKr alistanud naabermaakonna Messeenia ja orjastanud selle elanikud. Samal 
ajal ei kujunenud Spartast kunagi tõelist linna – ka siis kui Spartast oli saanud tugevaim riik 
Kreekas, koosnes selle keskus neljast suurest kindlustamata külast.  
Sparta keskuse ja lähiümbruse elanikest  moodustus  sparta  kodanikkond  –  spartiaadid . 
Riigi ülejöönud elanikkond oli nende võimu all. Enamus Lakoonia elanikest olid   perioigid  
(need kes elavad ümberringi) – isiklikult vabad, kuid spartiaatide suhtes andami- ja 
sõjaväekohustuslikud mittekodanikud. Messeenia alistatud elanikest said aga  heloodid  – 
spartiaatidele kuuluvat maad harivad orjad. Heloodid olid kõige  arvukam  grupp riigi elanike 
seas, spartiaadid aga moodustasid vähemuse. 
Sparta riigi eesotsas seisis kaks päritava võimuga kuningat, kes juhtisid sõjaväge ja 
täitsid riigi kõrgema preestri kohuseid. Muus osas juhtisid riiki 30-liikmeline vanemate 
nõukogu –  geruusia  – (selle liikmed pidid olema vähemalt 60-aastased) ja igal aastal kõigi 
spartiaatide seast valitavad  riigiametnikud – viis efoori. Lõplik sõnaõigus otsuste 
langetamisel kuulus aga kõigi spartiaatide koosolekule.  
Spartiaadid rõhutasid oma võrdsust ja ühtekuuluvust. Rikkusega hooplemist peeti 
taunitavaks. Kuid sellegipoolest kujunesid ka spartiaatide seas suured varanduslikud 
erinevused. Riigi juhtimisel osalesid eelkõige suursuguste  perekondade  liikmed, vaesemaid 
spartiaate aga ähvardas oht laostuda ja langeda kodanike seast välja. 
Sparta riikliku korralduse muutis erandlikuks mittekodanike erakordselt suur  arvuline  
osakaal riigis. Hoidmaks suurt hulka alatasa vaenulikke heloote kindlalt oma võimu all, pidid 
spartiaadid neist sõjaliselt üle olema. See tingis riigi poolt  rangelt  kontrollitud kodanike 
kasvatuse süsteemi, mille peamine siht oli arendada spartiaatide sõjameheomadusi. Alates 
seitsmendast eluaastast elasid poisid kodust eemal  eakaaslaste  rühmades, pidid oma elu 
korraldamisega ise toime  tulema  ja tegelesid seejuures peamiselt kehaliste ning sõjaliste 
harjutustega. Kahekümnendast eluaastast alates loeti neid täisväärtuslikeks sõjameesteks ja 
alates kolmekümnendast ka täieõiguslikeks kodanikeks. Ühes sellega omandasid nad õiguse 
saada maatükk ja soetada perekond. Tööd ei pidanud spartiaadid kunagi tegema – seda tegid 
nende eest heloodid. Ka täiskasvanud spartiaatide elu möödus põhiliselt oma naistest ja lastest 
eemal väeosa juures ning nende aega täitis peamiselt sõjaline  treening . Spartiaadid olid seega 
sisuliselt elukutselised sõjamehed.  
Sparta oli seega vallutusel põhinev ja oma ülemvõimu säilitamisele suunatud range 
sisemise korraldusega riik. Riigi huvid olid seal kindlalt esiplaanil ja kodanike õigused ning 
individuaalsus selle nimel ohvriks toodud. Nii  tagati  lisaks sõjalisele üleolekule ka riigi 
sisemine stabiilsus. Spartalased olid uhked, et nende riigis polnud kunagi  esinenud  türanniat. 
Paljud kreeklased, eelkõige aristokraatia  pooldajad , pidasid Spartat hästi korraldatud riigi 
musternäidiseks.  
Stabiilse riigikorra ja militaarse kasvatusega saavutasid spartalased sõjalise üleoleku. 
Nende raskeltrelvastatud jalaväest kujunes võimsaim relvajõud kogu Kreekas.  See omakorda 
tagas juhtiva rolli Kreeka riikidevahelistes suhetes. Juba VI sajandil eKr kujunes nn 
Peloponnesose liit, mis ühendas spartalaste juhtimise alla enamuse Lõuna-Kreeka 
linnriikidest. Need riigid olid oma siseasjades sõltumatud, kuid välispoliitiliselt toetasid 
Spartat. Sõdades võisid spartalased kindlalt loota ka liitlaste vägede toele. Nii saavutasid 
spartalased IV sajandi esimesel poolel  hegemoonia  terves Kreekas. Ühtlasi hakkasid nad 
senisest enam  segama  end teiste riikide siseasjadesse. See aga tõi kaasa süveneva 
rahulolematuse teiste riikide kodanike seas ja viis lõpuks Sparta hegemoonia kukutamisele. 
 
Ateena demokraatia kujunemine 
Arhailisel perioodil oli Kesk-Kreekas  Atika  maakonnas paiknev Ateena riik korraldatud 
aristokraatlikul viisil. Võim kuulus aristokraatia hulgast pärinevatele riigiametnikele ja 
nõukogule ning rahvakoosolek reaalset tähtsust ei  omanud . Olukord hakkas  muutuma  alates 
aastast 594 eKr, kui riigimees, poeet ja seadusandja Solon kärpis aristokraatia eesõigusi ja 
avas lihtkodanikele senisest suuremad võimalused riigiasju otsustada. Peagi haaras Ateenas 
võimu türann Peisistratos.  
Aastal 507 eKr, pärast Peisistratose poegade võimult kukutamist, kehtestati kõigile 
kodanikele riigiasjades võrdsed õigused. Seda loetakse Ateena demokraatliku riigikorra 
alguseks. 
Pärsia sõdade ajal  ehitasid  Ateenlased endale võimsaima laevastiku Kreekas ja asusid 
peagi Egeuse rannikuriikide Pärsia-vastase liidu  etteotsa . Nii kujunes Ateena mereliit. See 
tekkis vabatahtliku ühendusena, kuid peagi allutasid ateenlased liitlased oma ülemvõimule. 
Liitlased maksid ühisesse liidukassasse andamit ja ateenlased tugevdasid selle raha eest oma 
laevastikku. Liitlaste katsed liidust välja astuda summutati relva jõul. 
Ateena laevastiku tugevnemise ja mereliidu tekkega tõusis vaeste kodanike osatähtsus riigi 
elus veelgi. Just nemad teenisid sõudjate ja madrustena laevadel ja  tagasid  seeläbi riigi 
sõjalise ning poliitilise võimsuse. Nii kujunes Ateenas V sajandi keskpaigaks, kui riigi 
eesotsas seisis Perikles, kindlalt demokraatlik riik (demokraatia tähendab kreeka keeles rahva 
võimu). Kogu võimutäius kuulus rahvakoosolekule, kõik kodanikud olid seaduse ees võrdsed 
ja aristokraatial puudusid riigi valitsemisel igasugused eesõigused. 
 
Demokraatlik  riigikord  
Ateena kodanikkonna moodustasid kõik täiskasvanud meessoost Atika põliselanikud, 
sõltumata nende rikkusest või tegavusalast. Atika elanike  orjastamine  oli Soloni ajast alates 
seadusega keelatud. Ateena kodanike arv ulatus  Periklese  ajal arvatavasti u 50 000ni. Nagu 
teisteski linnriikides, moodustasid kodanikest enamuse talupojad, kuid palju oli ka käsitöölisi 
ja meremehi.  
Enesestmõistetavalt oli kõigil kodanikel õigus osaleda rahvakoosolekul. Rahvakoosolek 
kogunes regulaarselt iga kümne päeva tagant (vajaduse korral ka sagedamini) ja otsustas kõik 
tähtsamad riigiasjad. Kõigil soovijail oli õigus esineda rahvakoosolekul oma ettepanekutega. 
Koosolekute vahel korraldasid riigiasju 500 liikmeline nõukogu ja rohked riigiametnikud, 
kelle seas tähtsamad olid 10  strateegi  (väejuhti). Kõik nad pidid aga  alluma  rahvakoosoleku 
otsustele. Igal aastal seati ametisse ka 6000 kohtunikku ja nende seast määrati omakorda 
paarisajaliikmelised kohtud erinevate kohtuprotsesside jaoks. Nõukogu liikmed,  kohtunikud  
ja riigiametnikud määrati liisu teel eelnevalt Atika eri piirkondadest valitud kandidaatide 
seast. Erandi moodustasid  strateegid , kes valiti rahvakoosolekul. Riigiametnikele, kohtunikele 
ja nõukogu  liikmetele  maksti väikest palka, mis oli oluline vaestele kodanikele, kel muidu 
poleks olnud võimalik tööd kõrvale jättes püsivalt riigiasjadele pühenduda. Liisuheitmine ja 
palgamaksmine tagas ka vaeste ja silmapaistmatute kodanike osalemise riigiasjades. Erinevalt 
tänapäeva riikidest kehtis Ateenas seega otsene, vahendamata demokraatia – rahvas ei valinud 
riiki  juhtima  oma esindajaid, vaid tegeles sellega ise. 
Kõik ülalöeldu puudutas aga vaid kodanikke. Nagu teisteski kreeka polistes ei kuulunud 
Ateenas kodanike hulka ei naised ega orjad. Kodanikuõigustest jäid ilma ka Ateenase elama 
asunud arvukad võõramaalased –  metoigid  (need, kes elavad koos kodanikega). Kuna 
viimastel polnud õigust osta Atikas maad, siis elasid nad enamasti linnas ja tegelesid käsitöö 
ning kaubandusega. Metoigid pidid Ateena riigile regulaarselt maksu maksma ja teenima 
Ateena sõjaväes. Nii orjade kui metoikide hulk Ateenas oli üsna suur, ületades demokraatia 
hiilgeaegadel arvatavasti kodanike arvu. Kuigi kodanike osakaal elanikkonnast oli Ateenas 
võrratult suurem, kui Spartas, moodustasid nad siiski üksnes eesõigustatud vähemuse. 
Suur osa riigi kuludest kaeti Ateena liitlaste poolt makstava iga-aastase andamiga. Osa 
rahalisi vahendeid saadi metoikide maksustamisest ja sadamatollidest. Kuid ka rikkad 
ateenlased pidid sõjalaevu varustades ja  riiklikke  pidustusi korraldades kodulinna heaolule 
kaasa  aitama . Selliseid kohustusi ja nende täitmist nimetati liturgiaks. Kui Ateena mereliit 
pärast lüüasaamist Peloponnesose sõjas laiali saadeti, muutus rikaste kodanike osa riigi 
finantseerimisel märgatavalt  suuremaks . 
Demokraatliku riigikorra võidulepääs ei toonud Ateenas kaasa aristokraatide 
kõrvaletõrjumist poliitilisest elust. Erinevalt vaestest oli neil piisavalt aega, oskusi ja 
materjaalseid võimalusi, et täielikult riigiasjadele pühenduda. Rikkus võimaldas neil riigile 
teeneid osutades endale rahva hulgas poolehoidjaid võita. Tänu  heale  haridusele ning sellega 
kaasnevale kõneoskusele suutsid nad ka rahvakoosolekul teistest paremini mõjule pääseda. 
Seetõttu pärinesid poliitilised  liidrid  demokraatlikus Ateenas  endist  viisi peamiselt rikaste ja 
suursuguste kodanike seast. 
 
Ateena linn 
Ateenast sai V sajandil Kreeka suurim linn ja tähtsaim kultuurikeskus, Ateena sadamalinn 
Pireus muutus aga suurimaks sadamaks Kreekas. Ateena linnas elas arvatavasti 50 000 – 100 
000 inimest. Kreeka linnadele tüüpiliselt olid enamus tänavaid  kitsad  ja kõverad ning majad 
enamasti ühe- või kahekordsed kivivundamendile rajatud põletamata tellistest ehitised. 
Paljude majade juures olid ka otse tänavale  avanevad  töökojad ja poeruumid. Ateena sai eriti 
kuulsaks oma pottsepatöökodade ning keraamikatoodangu poolest.  
Linna keskuse moodustas agoraa, mille ääres seisid mitmed templid ja kohtu ning 
nõukogu hooned. Sellest pisut eemal kõnka otsas kõrgus aga rahvakoosoleku  plats  – pnyx. 
Periklese ajal kindlustati Ateena võimsate müüridega, mis liitsid linna ja tema sadama Pireuse 
ühtseks vallutamatuks kindlusekompleksiks. Väljapoole linnamüüre jäid avalikud 
spordipaigad – gymnaasionid (nende kohta vaata lähemalt järgmises õppetükis). Templeid ja 
avalikke  ehitisi  oli hulgaliselt ka Atika teistes osades. 
Periklese ajal sai alguse Ateena akropoli väljaehitamine suurejoonelise kultuskeskusena. 
Mükeene perioodil oli Ateena akropolil kuningaloss. Hiljem täitis ta kindluse rolli. Kuid 
pärast Pärsia sõdu, kui ateenlased Periklese eestvõttel oma linna ja Pireuse kindlate müüridega 
ümbritsesid, kaotas  akropol  sõjalise tähtsuse. Seetõttu algatas Perikles tema väljaehitamise 
kultuskeskusena. Periklese eluajal töödega täielikult lõpule ei jõutud, kuid V sajandi lõpuks 
valmis valdav osa tänapäeval akropolil nähtavatest hoonetest. 
Perikles usaldas Akropoli ehitustööde juhtimise oma sõbra, tolle aja kuulsaima skulptori 
Pheidiase  hoole  alla. Akropolile pääses läbi uhke sissekäigu – propylaia (eesvärav) – mille 
kõrval seisis väike võidujumalanna Nike tempel.  Akropoli keskmesse püstitati suur 
jumalanna Athena tempel –  Parthenon  (neitsitempel). Selle sammastealust  ehtis  Pheidiase 
reljeefidega kaunistatud  friis , mis kujutas Panathenaia pidustuste rongkäiku (selle kohta loe 
allpool). Templi sisemuses paiknes jumalanna hiigelsuur kuju, kaetud elevandiluuga ja 
rüütatud kuldrõivastesse. Sellegi autor oli  Pheidias . Parthenonist sai Ateena tähtsaim pühamu, 
kus hoiti riigi  aardeid  ja mereliidu  kassat . Paljude ehitiste seas tõusis esile veel Athenale ja 
Poseidonile pühendatud Erechtheioni tempel, mille katust kandsid naisekujulised sambad – 
karüatiidid – ja mille ees kasvas jumalanna Athena püha oliivipuu. 
 
Kodanike kasvatus ja  haridus  
Mitte ainult Sparta, vaid ka teised linnriigid hoolitsesid oma tulevaste kodanike, seega 
poiste, kasvatamise eest. Tüdrukute kui mittekodanike  kasvatamine  oli seevastu iga pere enda 
asi. Tavaliselt piirdus see  majapidamis - ja käsitööalase ettevalmistusega. Üksnes Spartas 
tegelesid ka tüdrukud korraliselt kehaliste harjutustega.  
Ateenas tehti poiste harimisega algust seitsmendast eluaastast alates. Rikkamates majades 
toimus see kodus pedagoogi ( paidagogos  – kreeka keeles lapse/ poisi   juhendaja ) käe all. 
Vaesemad kodanikud aga  saatsid  oma pojad kooli, kus õpiti lugemist, kirjutamise ja muusika 
algeid ning katkeid tähtsamatest kreeka luuleteosteist. Kirjutamiseks kasutati vahatatud 
puutahvleid.  Poeesia  puhul pöörati erilist rõhku Homerose eepostele, mida poisid pikkade 
lõikudena pähe õppisid. Homerose kangelaste aristokraatlik maailmavaade kujundas seega 
noorte ellusuhtumist ka demokraatlikus Ateenas. Hariduse hulka kuulusid kindlasti ka 
sportlikud harjutused ehk gümnastika.  
Kaheksateistkümnendast kahekümnenda eluaastani veetsid ateena  noormehed  riiklikus 
piiriteenistuses ja said selle käigus sõjalise ettevalmistuse. Teenistuse lõppedes loeti mehi 
tüiskasvanud kodanikeks ja neil oli osaleda rahvakoosolekul. Nõukogusse, riigiametitesse ja 
kohtunikuks pääsesid ateenlased, nagu teistegi linnriikide kodanikud, alles kolmekümnendast 
eluaastast alates. 
Enamuse kodanike haridus piirdus väheste kooliaastatega, kuid jõukamatest peredest 
noored jätkasid sageli enda täiendamist mõne tuntud sofisti (õpetlase) käe all. Sageli toimus 
see mõnes linnalähedases gümnaasionis, millest sel moel kujunesid  kuulsate  õpetlaste käe all 
toimivad  õppeasutused. 
 
Abielu ja perekond Kreekas 
Kreeka ühiskond oli  patriarhaalne . Naistel puudusid kodanikuõigused ja ka muus osas olid 
nad alati oma abikaasa, isa või mõne muu mees-sugulase eestkoste all. Abielus oli mees 
selgelt domineeriv pool. Abielu otsustati tulevase peigmehe ja äia vahel. Sisuliselt oli see 
kokkulepe, mille kohaselt naine siirdus isa käe alt mehe eestkoste alla. Tavaline oli, et umbes 
30-aastane mees võttis naiseks  vaevalt  murdeeast välja kasvanud tüdruku. Abieluga kaasnes 
varanduslik kokkulepe, millega määrati kindlaks kaasavara suurus. Abielu võis vastastikusel 
kokkuleppel ka lahutada. Sel juhul tuli naise kaasavara tema suguseltsile tagastada ja naine 
läks taas oma isa, tema surma korral aga mõne teise lähedase meessugulase eestkoste alla.  
Abielu põhieesmärk oli soetada seaduslikke järglasi. Aristokraatlikes ringkondades 
lisandus sellele olulise  tegurina  ka poliitiliste sidemete sõlmimine. Mitmedki liidud 
aristokraatlike suguvõsade vahel kinnitati abielu teel. Abikaasade vastastikused tunded ei 
mänginud seejuures kuigi olulist rolli. Võib arvata, et vahel polnud pruutpaar enne abielu 
sõlmimist teineteist näinudki. Ka abielu kestel ei tarvitsenud mees ja naine teineteisega kuigi 
palju kokku puutuda. Rikka ja suursuguse mehe elu möödus suurel määral kodust väljas – 
nõukogus ja rahvakoosolekul, sümpoosionidel, spordiväljakul jne. Naine seevastu püsis 
enamasti kodus, korraldas majapidamist ja kasvatas lapsi. Naised ei osalenud isegi omas 
majas toimuvatel sümpoosionidel, juhul kui külla polnud saabunud just nende oma lähedased 
sugulased. Naistelt nõuti ranget monogaamsust, kuid mehed võisid luua suhteid ka väljaspool 
abielu. Paljudel aristokraatidel olid püsivad abieluvälised suhted mõne hetääriga (kreeka 
keeles kaaslanna-seltsidaam). 
Ülalöeldu puudutab eelkõige aristokraatlikke abielusid. Lihtrahva puhul pidid mees ja 
naine igapäevases elus ja töös teineteisega paratamatult märksa rohkem kokku puutuma ja 
seega teineteisele lähedasemaks saama. Selge on seegi, et vaesemaid naisi ja tüdrukuid viisid 
asjatoimetused sageli majast välja, mis omakorda tingis tihedama läbikäimise nii oma 
sookaaslaste kui ka  vastassoo  esindajatega. Kõik see ei muutnud aga tõsiasja, et ka 
madalamates ühiskonnakihtides oli mees majas kindel  peremees  ja naine tema eestkostealune. 
 
Homoseksuaalne armastus 
Aristokraatlikes ringkondades oli tavaline, et täiskasvanud mees võttis seisusekaaslasest 
nooruki oma erilise hoole alla, jagades talle tarvilikke näpunäiteid ja  andes  edasi oma 
elukogemusi. See oli ammustest aegadest peale üks aristokraatliku kasvatuse aluseid. Sageli 
aga ületas selline ühendus üksnes pedagoogilise eeskuju ja vaimse ning hingelise läheduse 
piirid ja kasvas üle ka seksuaalseks kiindumuseks. Aristokraatlikus luules tuleb sageli ette 
imetlust ja kirge oma noorte sookaaslaste vastu ja ka vaasimaal ei jäta vahekorra erootilise 
külje osas vähimatki kahtlust. Samas ei kaotanud nimetatud suhe oma pedagoogilist alust – 
küllalt tavaline oli pöörduda armastatud  noormehe  poole elutarkust ja moraali puudutavate 
õpetussõnadega. Suhet vanema eestkostia ja  noorema  hoolealuse vahel nimetasid kreeklased 
paiderastiaks (poiste armastamine). Nagu eelöeldust nähtub polnud see mitte  vahekord  kahe 
samavanuse mehe, vaid eelkõige mehe ja nooruki vahel. Kõike seda peeti täiesti normaalseks. 
Ka rollid olid selgelt määratletud – mehele kuulus initsiatiiv, nooruk pidi aga vastama üksnes 
tõsiste ja väärikate meeste lähenemiskatsetele.  
Sarnased suhted kehtisid ka naiste vahel. Kuna naiste armastus tüdrukute vastu ilmneb 
kõige paremini Lesbose saarel elanud aristokraatliku poetessi  Sappho  luulest, siis nimetati 
seda juba  antiikajal  lesbiliseks armastuseks.  
Loomulikult ei tähenda kõik ülalöeldu, et kreeka aristokraadid poleks  tundnud  huvi 
vastassoo vastu. Hoolimata suhetest noorukitega olid mehed samal ajal enamasti abielus ja 
võisid omada lähedasi vahekordi ka hetääridega.  
Paiderastia oli peamiselt aristokraatlik tava. Lihtrahva hulgas levis see nähtavasti märksa 
vähem ja pole võimatu, et seda peeti koguni taunitavaks. Kindlasti loeti aga häbiväärseks, kui 
vaba noormees tegeles homoseksuaalse prostitutsiooniga. Selle eest ähvardas 
kodanikuõigustest ilmajäämine. 
 
Kreeklaste rõivastus 
Muistsed kreeklased ei kandnud tänapäevasel moel väljaõmmeldud rõivaid. Rõivastus 
piirdus ühe või kahe üle heidetud riidega. Kõige  tavalisem  oli napilt põlvini ulatuv, õlgadelt 
kinnitatud ja sageli vööga kokku tõmmatud  kitoon , mida kandsid nii mehed kui naised. 
Külmema ilma puhul lisati sellele  paksem  pealisriie –  himation . Viimast võis kanda ka palja 
ihu peal. Pükse kreeklased ei kandnud – seda peeti  barbarite  kombeks. Jalatsitena olid 
kasutusel peamiselt sandaalid. 
 
Ateena pidustused: Panathenaiad 
Nagu kõigis linnriikides, nii  jätkus  Ateenaski pidustusi aastaringselt. Tähtsamatel neist 
osales terve kodanikkond koos naiste ja lastega ning ka arvukad võõramaalased. Sellised olid 
eelkõige südasuvised Panathenaia (kogu Ateena) pidustused, millega tähistati uue aasta 
algust. Pidu algas tõrvikuvõidujooksude ja koorilauludega eelneval ööl. Päeval leidis aset 
suurejooneline rongkäik linnaväravate juurest akrolopile. Parthenoni  friisi  järgi otsustades 
osalesid seal noored  ratsanikud , väärikad raugad ja tütarlapsed ohvriandidega ning aeti 
arvukaid ohvriloomi. Kirjalikest allikatest teame veel, et rongkäigus veeti laevakujulist 
kaarikut jumalannale valmistatud rüü – peplosega – mis akropolil pidulkult preestritele üle 
anti. Järgnesid ohvritoomised ja üldrahvalik pidusööming. Pidustuste programmi kuulusid ka 
spordivõistlused ja rhapsoodide ning muusikute etteasted, tõenäoliselt järgmistel päevadel. 
Kogu see üritus pidi tagama jumalanna heasoovlikkuse oma linna vastu,  edendama  Ateena 
kuulsust ning heaolu. Samas liitis ta ateenlased ühtseks tervikuks, õhutas nende patriotismi ja 
uhkust oma riigi üle. 
 
Teater 
Teatrietendus  – draama (kreeka keeles tegavus) – oli välja kasvanud Dionysosele 
pühendatud koorilauludest. Ateenas lavastati etendusi talvistel Dionysose-pidustustel, mille 
seas kõige olulisematena tõusid esile Suured Dionüüsiad kevade saabudes. See oli 
Panathenaiadega võrreldav mitmepäevane ettevõtmine, kus kodanikele lisaks osalesid ka 
Ateenasse saabunud liitlaste esindajad. Just Suurte Dionüüsiate ajal tõid liitlased Ateenasse 
oma iga-aastase andami. Ateenlased aga püüdsid Dionüüsiatega näidata kõigile oma riigi 
jõukust ja vägevust. 
Pidustuste esimesel päeval toodi jumala kuju uhkes rongkäigus templist Atika äärealal 
Ateenasse ja seati püsti akropoli jalamil paiknevas Dionysose teatris (theatron – kreeka 
keeles  vaatamise  koht). Järgnevad neli päeva  kulusid  jumala auks peetavatele etendustele. 
Vastav zürii valis eelnevalt oma näidendid  esitanud  autorite seast välja kuus, kelle teosed 
pidustustel ette kandmisele tulid. Ette kanti kolm lõbusama sisuga näitemängu – komöödiat –, 
ja kolm tõsisema sisuga teostest – tragöödiatest – koosnevat neljaosalist sarja. Kõigile neile 
määrati rikaste kodanike seast  rahastaja  – koreeg (kreeka keeles  koorijuht ) –, kes  liturgia  
korras pidi katma kõik etendusega seonduvad kulud. Esialgu seisnes näitemäng koori ja ühe 
näitleja  dialoogis . Hiljem lisandus teine ja kolmaski näitleja, kuid koor säilitas kogu 
klassikalisel perioodil etenduses keskse osa. Näidendi autor oli ühteaegu ka lavastaja ja tegi 
mõnigi kord etenduses kaasa esinäitlejana. Iga teatrietendus oli ühteaegu võistlus autorite, 
esinäitlejate ja koreegide vahel. Nii komöödiate kui ka tragöödiate seas jagati välja esimene, 
teine ja kolmas auhind. Ükski ettekandmisele pääsenud tööde autoreist ei jäänud seega 
auhinnast ilma – see täitis ühtlasi ka honorari osa.  
Etendused toimusid päeva ajal vabas õhus tuhandete pealtvaatajate silme all. Teatri 
keskmes paiknes näiteplats –  orkestra  (kreeka keeles tantsuplats) ja selle taga puust 
lavakonstruktsioonid –  skeene  (kreeka keelas telk). Nii koor kui ka näitlejad esinesid 
orkestral, skeene aga täitis taustadekoratsiooni ülesannet. Draama polnud üksnes sõnalavastus 
– sõnalised osad vaheldusid siin laulupartiidega. Näitlejate ja koori liikmetena esinesid ainult 
mehed, täites seega ka naiste osi.  Maskid  ja nende vahetamine lubasid ühel näitlejal mängida 
etenduses mitut rolli. Samas välistasid nad igasuguse miimika,  lastes  näitlejatel mõjule 
pääseda vaid tugeva selge hääle ja ilmekate zestidega. Etenduse mõju  suurendamiseks  
kasutati mitmeid tehnilisi võtteid - nii näiteks leiutati seade millega näitlajat vajaduse korral 
orkestra kohale kõrgele üles tõsta. 
Teatris käsitleti kogu linnriigi jaoks olulisi  teemasid . Komöödiad ammutasid ainest eeskätt 
igapäevasest poliitilisest elust. Näitlejad kandsid sageli tollaseid riigimehi kujutavaid maske ja 
heitsid nende üle nii mõnigi kord meie mõistes otse ebaviisakat  nalja . Ka kõige 
populaarsemad  poliitikud, näiteks Perikles, ei leidnud komöödiakirjanike silmis  armu . 
Tragöödiad seevastu põhinesid enamasti tuntud mütoloogilistel süzeedel. Nende sisu oli 
seetõttu vaatajatele üldjoontes ette teada. Autori ülesanne polnud mitte publikut senitundmatu 
süžeega põnevil hoida, vaid tuua tuntud  loost  välja kodanike jaoks oluline õpetlik sõnum.  
V sajandi esimesel poole Ateena kuulus traagik  Aischylos  (loe: Aishülos) pani oma 
tegelased sageli olukordadesse, kus nad eelkäijate poolt  sooritatud  kuritegude eest kätte 
makstes ise uusi kuritegusid korda saatsid. Aischylose ühe tuntuima tragöödiasarja 
“Oresteia” peakangelane Orestes pidi Apolloni korraldusel  tapma  oma ema, sest too oli 
varem mõrvanud oma abikaasa ja Orestese isa Agamemnoni. Kuidas on aga võimalik, et 
jumalad, kes peaks maailmas õigluse eest seisma, käsivad inimesel korda saata sellist  roima ? 
Ja samas, kui eelnev kuritegu jääks kätte tasumata, kuidas saaks siis õiglust maailmas jalule 
seada? Ühest vastust neile küsimustele Aischylos ei annagi. Kuid ta uskus, et jumalatest 
seatud maailmakord on kõigest hoolimata õiglane. Jumalad mõistsid Orestese õigeks, ja mis 
peaasi , tegid sesa Ateena kohtus. Ateena riik võib seega toimida jumalate tahte õiglase 
elluviijana.  
Samalaadsete probleemide üle juurdles ka Aischylose noorem  kolleeg  ja kaaslinlane 
Sophokles  (V sajandi keskpaigas ja teisel poolel), kelle tragöödiat “Kuningas Oidipus” peeti 
hiljem kõige täiuslikumaks selles žanris. Siin püüdis peakangelane hoiduda talle Delphi 
oraakli  poolt ette kuulutatud kuritegude teokstegemisest. Kuid just seda vältides viis 
jumalatest määratu tahtmatult täide – tappis oma isa ja abiellus oma emaga, tuues sellega 
kaasa jumalate pahameele ja raske taudi oma  kodulinnale . Kui tõde ilmsiks tuli, torkas 
Oidipus endal silmad peast ja läks vabatahtlikku pagendusse. Kangelane saatis siin kuriteo 
korda oma parimatest kavatsustest hoolimata. Milles tema süü seisnes? Kas selles et ta püüdis 
jumalate poolt seatust mööda hiilima hakata? Ja kas inimene üldse suudabki jumalaid lõpuni 
mõista või peab ta neid lihtsalt pimesi  usaldama ? Siingi ei leia me konkreetseid vastuseid, 
vaid üksnes veendumuse, et inimesed peavad igal juhul oma  tegude  eest vastust kandma, ja et 
kuigi nad sageli ei suudagi surematuid mõista, peavad nad järgima jumalatest seatud reegleid 
ja usaldama nende ettekuulutusi. 
Nagu näha, püüdis tragöödia leida vastust küsimusele, kuidas peaksid surelikud mõistma 
jumalatest seatud maailma korraldust ja kuidas käituma, et see ei tooks kaasa jumalate 
pahameelt ja sellest tulenevat hukatust olgu üksikisikule või kogu riigile. Pole  liialdus  öelda, 
et tragöödiad kasvatasid kodanikke, panid neid mõtlema üksikisiku ja riigi seisukohalt sobiva 
käitumise üle. Samas ei pakkunud tragöödiad  kindlaid  lahendusi. Tuli tunnistada, et 
jumalatest seatud korra järgimine ei tarvitse veel tagada inimeste õnne ja heaolu, ja et 
jumalate  tahe  jääb inimese piiratud mõistusele sageli tabamatuks. 
 
 
Sõdade ajajärk V sajandi lõpust Makedooni ülemvõimu kehtestamiseni 
 
Peloponnesose sõda 431 – 404 e Kr  
Suur sõda Ateena ja Sparta vahel, mis lõppes ateenlaste lüüasaamisega. Spartalased rajasid 
endalegi võitlusvõimelise laevastiku ja suutsid, pärast ateenlaste mitmeid eksisamme, nende 
laevad enda valdusse saada. Ateena piirati nii maalt kui  merelt  ja oli sunnitud alla andma. 
Ateena müürid lõhuti, mereliit saadeti laiali ja ta langes lühemaks ajaks Sparta võimu alla. 
 
Sparta ülemvõim 404 – 371 eKr  
Spartalasi toetas tavaliselt ka Pärsia, kes nüüd senisest enam Kreeka riikide 
omavahelistesse suhetesse sekkuma hakkas. Kokkuleppel spartalastega allutasid pärslased 
Väike-Aasia lääneranniku kreeka linnad taas oma ulemvõimule. Samal ajal  tugevnes  Kreekas 
muude riikide vastuseis spartalaste domineerimisele. Tänu sellele õnnestus Ateenalgi oma 
müürid ja laevastik taastada ning tõusta uuesti Kreeka tugevamate riikide hulka.  
371 eKr said spartalased suures lahingus Teeba linnriigi vägedelt lüüa. See lõpetas Sparta 
ülemvõimu.  
 
Makedoonia  tõus 359 – 338 eKr 
Makedoonlased olid kreeklaste lähedane sugulasrahvas. Nende ülikkonna hulgas levis 
ulatuslikult kreeka keel, kombed ja kultuur.  
Philippos  II ajal (359 – 336 eKr) Makedoonia kuningriik ohtlikuks konkurendiks kõigile 
kreeklastele ja Philippose poolt ümber korraldatud Makedoonia  armee  võimsaimaks Balkani 
poolsaarel. Philippos püüdis vältida otsest sõjalist konflikti kreeklastega, näidates end nende 
sõbra ja kaitsjana. Kreeklaste omavahelistesse suhetesse sekkus ta ühe või teise kreeka riigi 
liitlasena. Osa kreeklastest nägi Philipposes kreeklaste ühendajat ja suhtus Makedoonia 
tugevnemisse soosivalt. 
Makedoonlaste peamiseks vastasseisjaks sai Ateena, kus riigi- ja kõnemees  Demosthenes  
kutsus oma kaaslinlasi ja kõiki kreeklasi vabaduse kaitsele põhjast kerkiva ohu vastu. 
Demosthenese sütitavate kõnede mõjul moodustus makedoonia-vastane liit eesotsas Ateena ja 
Teebaga.  
338 eKr sai Kreeka liiduvägi  Chaironeia  lahingus makedoonlastelt hävitavalt lüüa. 
Philippos kutsus kokku kreeka riikide esindajate kongressi ja lasi ennast seal kuulutada kõigi 
kreeklaste juhiks. Kreeka oli langenud Makedoonia ülemvõimu alla. 
 
 
 
 
Filosoofia ja teadus 
 
V sajandi loodusfilosoofia 
V sajandi  filosoofid  otsisid uusi teid maailma tekke seletamiseks. Erinevad mõtlejad 
pidasid lisaks  veele   algaineks  muuhulgas ka õhku,  tuld  ja maad. Nad püüdsid vastata ka 
küsimusele, kuidas algainest tekkis kõik see, mida looduses näha võib. Kuid enamasti ei 
lähtunud nad oma arutlustes mitte looduse vaatlusest, vaid toetusid kujutlusvõimele ja 
mõtteloogikale.  
Kõige täiuslikuma seletuse füüsilise maailma ehitusele ja toimimisele leidis V – IV sajandi 
vahetusel eKr tegutsenud filosoof  Demokritos . Tema meelest koosnes maailm tühjuses 
langevatest ja omavahel põrkuvatest jagamatutest algosakestest – aatomitest ( atomos  – kreeka 
keeles jagamatu) – mis on erinevad oma kujult ja suuruselt. Aatomitest moodustuvad erinevad 
ahelad ja seega ka erinevad ained. Ka inimese hing koosneb aatomitest ja surm tähendab 
hingeaatomite ahela lagunemist. Selle väitega vaidlustas Demokritos kreeklaste tavapärase 
arusaama hingest ja tema saatusest pärast surma. 
 
Meditsiin 
Klassikalise Kreeka meditsiinialased teadmised võeti kokku paljuköitelises teoses, mille 
autoriks peeti V – IV sajandil elanud  kuulsat  arsti Hippokratest. Tänapäeval pole enam 
võimalik kindlaks teha, millised osad sellest tööst tõepoolest Hippokrateselt pärineb ja kui 
palju lisati juurde hiljem.  Hippokratese  teos sisaldab andmeid haiguste sümptoomide ja 
kulgemise  kohta ja püüab haigusi mõista mitte jumalike vaid looduslike põhjuste kaudu. 
Määravaks peeti nelja ihumahla – vere, lima, musta- ja valge  sapi  –  vahekorda  organismis. 
Nende tasakaal tagas hea tervise,  haigestumine  aga näitas ühe mahla domineerimist teiste 
arvel. Selles teoses sisaldub ka tänaseni kehtiv arstide ametitõotus – nn. Hippokratese  vanne  – 
, mis kohustab arste igas olukorras ennastohverdavalt patsientide elu ja tervise eest hea 
seisma. 
 
Ajalookirjutuse algus 
Varasemal ajal avaldus kreeklaste huvi oma mineviku vastu eeskätt ammusest Mükeene 
ajajärgust jutustavas kangelaseepikas. Peagi hakati eeposte põhjal kirjutama seda perioodi 
proosavormis  käsitlevaid ajalooteoseid. Ajaloolased süstematiseerisid kangelaslugusid ja 
jätsid neist välja ilmselgelt üleloomulikke ning uskumatuid  seiku .  
Lähema ajaloo sündmusi hakkas esimesena  uurima  ja kirja  panema  ajaloolane  Herodotos  
V sajandi keskpaiku eKr. Hilisemad põlved andsid talle austava nimetuse ajaloo isa. 
Herodotose  teos “ Historia ” (kreeka keeles uurimus) keskendub peamiselt Kreeka-Pärsia 
sõdadele, kuid lisab sellele pika ja põhjaliku eelloo. Lisaks jutustab ta mitmete Euroopa, 
Aasia ja Aafrika rahvaste kommetest. Kõik see on tänapäeva teadlastele hindamatu 
allikmaterjal . Kuid Herodotose eesmärk polnud üksnes minevikus aset leidnu kirja panna, 
vaid sellest kuulajate jaoks (Herodotos  luges  oma teost avalikkusele ette) õpetlik sõnum välja 
tuua. Tema eesmärk oli näidata inimsaatuse olemust, mida võis tema meelest kokku võtta 
kreeklastele tavapärase tõdemusena, et ülemäärane auahnus ja  enesekindlus  ning kiire edu 
toovad kaasa jumalate karistuse ja hävingu.  
 
Sofistid  ja  Sokrates  
Esimised filosoofid püüdsid seletada füüsilist maailma, pööramata seejuures suuremat 
tähelepanu inimlikku käitumist puudutavatele probleemidele. Elufilosoofia üle juurdlesid 
pikka aega peamiselt poeedid. Esimesed, kes inimlike normide ja moraaliprobleemide üle 
teoreetiliselt  arutlema  hakkasid, olid V sajandil eKr tegutsenud õpetlased – sofistid. Sofistid 
õpetasid rikastele kodanikele riigivalitsemiseks tarvilikke oskusi, eriti kõnekunsti. Paljud neist 
jõudsid veendumusele, et inimühiskonna seadused ja normid põhinevad inimeste 
omavahelisel kokkuleppel. Ka mõisted “hea” ja “halb” olid nende meelest suhtelised – mis 
ühele näib hea, ei tarvitse seda olla teisele. Nii vaidlustasid sofistid traditsioonilist arusaama, 
mille kohaselt  moraalinormid  ja seadused on jumalate poolt määratud ning  igavesti  
muutumatud. See aga tähendas  sofistide  meelest, et inimestel on õigus seaduseid vastavalt 
oma huvidele kujundada ja muuta. Seejuures tundus  paljudele  loomulik ja õiglane, kui 
inimlikud normid vastavad eelkõige tugevate ja võimekate, mitte nõrkade ja saamatute 
huvidele.  Selgub  ju loodusestki, et tugevad söövad alati nõrgemaid. Mõned sofistid järeldasid 
siit, et inimesed peaksid oma seadused kujundama tugevama õigusest lähtuvalt. 
Mitmed sofistid olid väga kuulsad õpetlased. Nende tegevus aitas kaasa  ratsionaalse  
maailmapildi levikule ja juurdumisele aristokraatlikes ringkondades. Jõukatest peredest pärit 
noored kuulasid  huviga  nende loenguid ja maksid neile kõrget tasu. Mõned noored 
aristokraadid püüdsid sofistide vaateid tugevama õigusest ka riigielus rakendada. See aga 
soodustas poliitilist vägivalda ja laostas linnriigi püsimiseks tarvilikku kodanike ühtsustunnet. 
Paljudes tekitasid sofistlikud seisukohad tõsist  vastuseisu .  
Kõige otsustavamalt astus sofistide vastu välja Ateena filosoof Sokrates (tegutses V 
sajandi teisel poolel). Sokrates ei kirjutanud ühtegi teost, edastades oma vaateid ainult 
suulises vestluses tema ümber kogunenud teadmishimulistele noortele. Kuid erinevalt 
sofistidest ei  võtnud  Sokrates oma õpetussõnade eest tasu. Sokrates väitis, et sofistid  petavad  
oma õpilasi, sest kinnitavad, et õpetavad  voorust  (mõistes selle all oskust elus edukalt 
hakkama saada), kuid ei tea tegeilikult isegi, mis voorus on.  
Vooruse ja hüve olemuse mõistmine oli Sokratese meelest  filosofeerimise  peamine mõte. 
Voorus oli Sokratese meelest midagi püsivat ja inimeste omavahelisest kokkuleppest 
sõltumatut. Kuid selleks, et voorust mõista, tuleb esmalt aru saada, kui vähe me sellest 
tegelikult teame. Selleks esitas ta oma õpilastele kimbatusse ajavaid küsimusi, tuues ilmsiks 
nende teadmiste piiratuse, ja püüdis neid siis suunavate küsimustega asja mõistmisele 
lähemale viia. Sokratese meelest pidi õpilane ise mõistmiseni jõudma – õpetaja võis teda 
üksnes suunata. Sokrates uskus, et kes teab, mis voorus on, see ka käitub vooruslikult, sest 
mõistab, et vastasel korral ei saaks ta olla õnnelik. Teadmine voorusest on seega kogu vooruse 
alus ja ise ülim voorus. Seega uskus Sokrates, et teadmine ja sügavam järelemõtlemine mitte 
ei kummuta moraalseid tõekspidamisi, vaid hoopis kinnitavad neid. 
Sokrates ei pooldanud Ateena demokraatlikku  riigikorda . See polnud tema meelest 
hüveline, sest riigivalitsemises osalesid ka need, kes voorusest suurt midagi ei tea. Kui 
Sokrates ise oli kõigest hoolimata kuulekas kodanik, siis mõned tema õpilased püüdsid 
Ateena demokraatiat relva jõul  kukutada . Seetõttu lihtsad ateenlased umbusaldasid Sokratest. 
Aastal 399 eKr anti ta noorsoo rikkumises süüdistatuna kohtu alla. Tema enesekindel 
käitumine tundus kohtunikele väljakutsuvana ja nad mõistsid filosoofi surma. 
 
Platon  
Sokratese kõige kuulsam õpilane on Platon. Ta oli Ateena aristokraat, kes pärast 
paarikümneaastast võõrsilolekut Sokratese surma järel asutas Ateena linna lähedal 
Akadeemia gümnaasionis oma kooli. Erinevalt Sokratesest kirjutas Platon väga palju, pannes 
oma vaated kirja dialoogidena – mõttevahtustena erinevate filosoofide vahel. Enamuse 
dialoogide peategelane on Sokrates, kelle suu läbi Platon enamasti oma tõekspidamisi esitas. 
Ka Sokratese vaateid teame me peamiselt Platoni teoste vahendusel. Seega on Platoni teostes 
tema enda ja Sokratese seisukohad sageli lootusetult ühte põimunud ja nende vahel selge 
vahetegemine peaaegu võimatu.  
Sokrates oli õpetanud, et voorus põhineb teadmisel. Platon aga püüdis vastata küsimusele, 
mis on see, mida inimesed vooruse ja hüve mõistmiseks teadma peavad. Ta leidis, et see on 
õpetus ideedest. Platoni meelest olid kõigil meeleorganitega tajutavatel  asjadel  ja nähtustel 
oma täiuslikud vasted – ideed (eidos – kreeka keeles vorm, kujutis). Ideed olid muutumatud ja 
tõelised. Silmaga nähtavad ja käega katsutavad asjad on üksnes ideede  kaduvad  ja 
ebatäiuslikud  koopiad . Platon võrdles ideid piltlikult tõeliste esemetega ja meeleorganite poolt 
tajutavaid asju nende varjudega. Ideid ei olnud aga tema meelest võimalik ei näha, kuulda ega 
kombata – nende olemust võib tabada üksnes mõistuse abil. Ideede hulgas kõige olulisem on 
kõige hea ja voorusliku olemust kätkev hüve idee. Hüve idee mõistmine tegi Platoni meelest 
võimalikuks tõeliselt voorusliku käitumise ja oli seega filosoofia ülim eesmärk.  Selleni  võis 
jõuda aga üksnes ideede üldisest olemusest aru  saades . 
Ka riik pidi Platoni meelest vastama hüve ideele ja tagama vooruslike kodanike 
kasvatamise. Seega võisid riiki juhtida üksnes, need kes hüve  ideest  aru said. See aga oli tema 
meelest jõukohane üksnes filosoofidele. Öeldust lähtuvalt esitas Platon oma ettekujutuse 
ideaalsest riigist, mis kasvataks vooruslikke kodanikke ja  tagaks , et ainult nemad pääsevad 
riigi etteotsa. Töötegemine tuli jätta vähemvõimekamate osaks, andekamad ja tublimad 
seevastu pidid lapsepõlvest peale pühenduma õppimisele ja igakülgsele enesearendamisele. 
Neist pidid saama riigi  kaitsjad  ja korraldajad, kelle hulgast parimad tõuseksid 
aastakümnetepikkuse kasvatuse ja õppimise järel hüve ideed mõistvateks filosoofideks-
valitsejateks. Filosoofide õlgadele  langeks  riigi juhtimine ja kasvatuse korraldamine. 
Valvurite ja filosoofide hulka võis Platoni meelest  kuuluda  ka naisi. Ideaalses riigis pidi kõik 
toimuma filosoofide ja nende abiliste üksikasjaliku järelvalve all. Tavapäraseid perekondi ja 
eraomandit ei tohtinud valvuritel ja filosoofidel olla, sest see võik neis tekitada egoismi ja viia 
neid vastuollu ühiskonna kui  tervikuga . Ka luule ja muusika pidid vastama vooruse nõuetele. 
Igasugune kõrvalekaldumine filosoofide juhistest tähendas Platoni meelest eemaldumist 
voorusest ja oli seetõttu lubamatu.  
Reaalsetest riikidest pidas Platon oma ideaalile kõige lähedasemaks Spartat. Küllap oli 
sealne riigikord teda oma  ideaali  kujundamisel ka mõjutanud. 
 
Aristoteles  
Platoni õpilaste seast pärineb omakorda antiikaja kõige mitmekülgsem õpetlane 
Aristoteles. Veetnud nooruse Platoni Akadeemias, pöördus ta pärast vahepealset äraolekut 
juba küpse  mehena  Ateenasse tagasi ja asutas oma kooli linnalähedases Lykeioni 
gümnaasionis (Lykeionist tuleb nimetus lütseum). Aristoteles oli erakordselt laia silmaringiga 
õpetlane, kelle tööd käsitlesid loodusteadusi, füüsikat, loogikat, kirjandust, muusikat, ajalugu, 
riiklikku korraldust, moraalseid tõekspidamisi ja muidugi maailmakorralduse üldiseid 
põhimõtteid. Ta võttis ta kokku oma eelkäijate teadmised, süstematiseeris neid ja kujundas 
nende põhjal  omaenda  originaalsed seisukohad.  
Väga olulised olid tema saavutused loogika vallas. Eelkäijatele tuginedes kujundas ta 
tervikliku õpetuse sellest, kuidas tuletada olemasolevatest eeldustest korrektseid ja vältida 
vigaseid järeldusi. Aristotelese vastav õpetus püsib tänaseni loogika alusena. 
Kuigi Aristoteles pidas  Platonist  kõrgelt lugu, suhtus ta mitmetesse tema seisukohtadesse 
siiski kriitiliselt. Nii näiteks ei pidanud ta õigeks Platoni ideeõpetust. Tema meelest eristas 
Platon liigselt ideid meeleorganitega tajutavatest esemetest ning nähtustest. Aristotelese 
meelest võtab idee kokku asja olemuse – idee on midagi sellist, mis seob ühte erinevaid 
samalaadseid asju. Näiteks on maailmas palju erinevaid karikaid, kuid kõigis neis on midagi 
olemuslikult ühist, mis sunnib neid määratlema just karikatena ja mitte millegi muuna. Selle 
seisnebki  karika  idee. Idee avaldub seega konkreetsetes asjades ja ilmneb üldistuste teel. 
Inimene oli Aristotelese meelest riiklik elusolend – riiklik ühiselu on inimesele 
loomuomane ja õnnelikku elu väljaspool riiki võimatu. Samal ajal on õnneks vajalik leida 
kesktee  äärmuste vahel. Üksikisiku puhul tähendab see tasakaalu hulljulguse ja arguse, 
koonerluse ja pillamise ning muude vastandlike omaduste vahel. Riigielus aga tuleb hoiduda 
nii äärmuslikust aristokraatiast kui ka ülemäärasest demokraatiast, sest esimesel juhul on 
vältimatu, et rikkad hakkavad rõhuma vaeseid, teisel juhul aga on tulemuseks vaeste omavoli 
rikaste kallal. Ideaalne oli Aristotelese meelest selline riik, kus kodanikuõigused kuulusid 
eeskätt keskmise jõukusega meestele. 
Aristotelese õpetus avaldas järeltulevatele põlvedele erakordselt suurt mõju. Keskajal tunti 
klassikalise Kreeka kultuuripärandit paljuski just tema tööde kauda. 
 
 
 
HELLENISMIPERIOOD  u 330 – 30 eKr 
 
Aleksander Suure  vallutusretk  ja selle tagajärjed 
334 – 326 eKr vallutas Makedoonia kuningas, Philippos II poeg Aleksander Suur  (336 – 
323), makedoonlaste ja kreeklaste väe eesotsas Pärsia riigi. Kogu Ees-Aasia,  Egiptus  ja  Iraan  
langesid seega makedoonlaste ja kreeklaste võimu alla. 
See oli murranguline sündmus nii Kreeka kui ka Idamaade ajaloos. Aleksander Suure 
maailmariik küll  lagunes  järgnevates sõdades tema väepealike vahel, kuid see ei lõpetanud 
kreeklaste ja makedoonlaste ülemvõimu  Idamaades . Idamaade riikides võimutsesid ka 
järgnevatel sajanditel kreeka ja makedoonia päritolu  valitsejad . Aleksandri vallutusretke ja 
järgnenud sõdadega kaasnes kreeklaste ja makedoonlaste  massiline  ümberasumine Euroopast 
Lähis-Ida maadesse. Esmalt tulid nad palgasõduritena, kuid ajapikku hakkas üha enam ümber 
asuma ka muude ametite esindajaid. Nii täitusid Vahemere  idaranniku  linnad peagi 
immigrantidega Kreekast. Kreeka keel muutus siin levinuimaks kõnekeeleks ja kreekapärane 
elulaad  hakkas paljudes kohtades kohalikke traditsioone kõrvale tõrjuma. Kaugemal Aasia 
sisealadel jäi kreeka asukate osakaal väiksemaks, kuid sellegipoolest tekkis kreekapäraseid 
linnu nii Mesopotaamias, Iraanis, Kesk-Aasias kui ka Induse ääres. Erinevused kreeklaste ja 
makedoonlaste endi vahel  kadusid  võõrsil peagi ja nad sulasid ühteseks kreeka keelt 
kõnelevaks elanikkonnaks. Perioodi, mil kreeklased valitsesid Idamaade üle – seega 
ajavahemikku Aleksander Suure vallutusest kuni  Rooma  ülemvõimu kehtestamiseni – 
nimetataks ajaloos hellenismiperioodiks. 
 
Hellenistlikud suurriigid 
Aleksandri surmale järgnesid aastakümnetepikkused sõjad makedoonia väepealike vahel, 
mille tagajärjel Aleksandri  suurriik  lagunes. Sellest kujunesid mitmed sõltumatud nn 
hellenistlikud  kuningriigid : 1) Egiptus, kus valitsesid järgemööda Ptolemaiose nimelised 
kuningad; 2) nn  Seleukiidide  riik (riiki valitsenud Seleukiidide dünastia nime järgi), mis 
esialgu hõlmas enamuse Aleksandri vallutustest Aasias, kuid kahanes järkjärgult, nii et riigi 
tuumikalaks kujunes Süüria; 3) Makedoonia, mille võimu all olid ka Kreeka linnriigid. Need 
kolm riiki olid alatasa omavahel sõjajalal. 
II sajandist alates hakkas  Rooma  riik Itaalias järkjärgult laiendama oma võimu ida suunas. 
146 eKr langesid Kreeka ja Makedoonia lõplikult Rooma võimu alla. 
30 eKr langes Rooma võimu alla viimane hellenistlik riik – Egiptus. 
 
Kreeklaste tavapärane linnriiklik korraldus kaotas hellenismiperioodil oma senise tähtsuse. 
Kõiki hellenistlikke suurriike valitsesid kreeka-makedoonia päritolu  monarhid  (kreeka keelas 
ainuvalitseja). Enamasti oli nende võim praktiliselt piiramatu – ainult  Makedoonias  pidid nad 
tõsiselt arvestama kohalike aristokraatide soovide ja nõudmistega. Monarhid rajasid endale 
suurejoonelisi ja luksuslikke  losse  ning ümbritsesid end peamiselt kreeka-makedoonia 
ülikutest  koosnevate  toretsevate õukondadega. Seejuures võtsid nad paljudes asjades eeskuju 
oma idamaistelt eelkäijatelt. Idamaiseid kombeid järgides hakkasid nad oma alluvatelt 
nõudma oma isiku jumalikku austamist. Ka paljudes riigivalitsemist puudutavates 
üksikasjades võtsid hellenisltikud valitsejad omaks vanu idamaiseid tavasid. Nii näiteks 
säilitasid Egiptuse valitsejad peaaegu muutumatul kujul aastatuhandeid maal  kehtinud  
kirjutajatel poolt teostatava riikliku järelvalve põliselanikest talupoegade  igapäevase  töö üle. 
See võimaldas neil täita riigikassat iga-aastaste traditsiooniliste maksudega. Samalaadseid 
võtteid kasutasid ka Seleukiidide riigi valitsejad.  
Oluline muutus oli leidnud aset ka sõjaväekorralduses. Sõjavägi ei koosnenud enam oma 
riiki kaitsvatest kodanikest, vaid mitmelt poolt värvatud palgasõduritest. Sageli asusid need 
linnadest väljas omaette sõjaväeasulates.  Kodakondsus  oli nii riigielu kui ka  riigikaitse  
korraldamisel oma tähtsuse kaotanud. Palgavägede kasutamisega tõusis vägede 
professionaalsus. Kui varasemates kreeklaste vägedes oli ülekaalukalt tähtsaim jalavägi, siis 
nüüd tõusis jalameestest faalanksi kõrval ka ratsaväe osatähtsus. Idamaade eeskujul hakati 
kasutama sõjaelevante. Arenes sõjatehnika linnade vallutamiseks: kiviheitemasinad, 
piiramistornid jne. Ka sõjalaevad täiustusid. Kasvas nii nende suurus kui ka kiirus. 
 
Hellenistlikud linnad 
Idamaale rännanud kreeklased asusid sageli sealsetesse vanadesse linnadesse, kuid rajasid 
nende kõrvale sageli ka uusi asulaid. Mitmed nende seast kujunesid peagi erakordselt 
rikasteks ja rahvarohketeks linnadeks. Tähtsaim uutest linnadest oli Aleksandria Egiptuses, 
Niiluse  suudme  lähedal, millest kujunes nüüd  Vahemeremaade  suurim linn. Talle  lisandusid  
Antiookia  Süürias ja vanade linnade seas eriti edenenud Pergamon Väike-Aasias.  
Vahemere idaranniku linnade välisilme,  arhitektuur  ja elulaad muutusid kreekapäraseks. 
Rajati templeid,  teatreid , gümnaasione, sammaskäikudest piiratud väljakuid, staadione linna 
serval  ja muid avalikke ehitisi. Paljud neist ületasid oma jõukuselt ja elanike  arvult  selgelt 
varasemaid  kreeka linnu. Kaubandus Vahemerel elavnes senisega võrreldes veelgi ja rikaste 
linnakodanike kätte kogunes sageli hiigelvarandusi. Ka orjapidamine võttis neis varasemaga 
võrreldes veelgi  suuremaid  mõõtmeid.  
Linnades kehtis formaalselt traditsiooniline linnriiklik korraldus – tegutsesid 
linnanõukogud, valiti iga-aastaseid ametnikke ja mõnel pool korraldati ka rahvakoosolekuid. 
Kuid nende organite võim piirdus nüüd üksnes kohalikku igapäevaelu puudutavate 
küsimustega. Kõigis tähtsamates asjades pidid linnad vastuvaidlematult valitseja tahtele 
alluma. Teistest sõltumatumatumad olid Kreeka linnad. Mõned neist suutsid Makedoonia 
kuningatele edukalt vastu seistes oma iseseisvust maksma panna. 
 
Hellenistlikud riigid ja kultuurielu 
Hellenistlik kultuur edenes suurel määral tänu valitsejate soosingule. Eriti paistsid sellega 
silma Egiptuse kuningad. Aleksandriasse rajati nende poolt  Muusade  (Apollonit saatvate ja 
kultuuri kaitsvate haldjate) tempel – Museion – millest sai suur riiklikult ülal peetav kultuuri 
ja teaduse keskus. Valitsejad kutsusid sinna tähtsamaid kirjanikke ja õpetlasi kogu kreeka 
maailmast. Museioni juurde rajati ka rikkalik raamatukogu, mis sisaldas enamvähem kogu 
kreeka kirjasõna. Seal tegeldi käsikirjade ulatusliku ümberkirjutamise ja sellega  seonduva  
filoloogilise  uurimistööga. Aleksandria raamatukogu juhatajatena tegutsesid oma aja 
kuulsaimad  õpetlased. Samal ajal polnud Aleksandria kaugeltki ainus tähtis teaduse ja 
kultuurikeskus. Väike-Aasias omandas suure tähtsuse Pergamon, Kreekas aga püsis endiselt 
olulisena Ateena.  
 
Muutused religioonis 
Religioon, nagu paljud teisedki valdkonnad, minetas hellenismiperioodil oma 
linnriigikeskse iseloomu. Kui klassikalisel perioodil olid esmatähtsad  kodanikkonda ühte 
liitvad  suured ülelinnalised usupidustused, siis nüüd tõusis nende asemel jumalaga lähemat 
isiklikku  kontakti pakkuvate müsteeriumikultuste osatähtsus. Teataval määral muutus ka 
kreeka  panteon . Kõik vanad jumalad jäid küll püsima, kuid nende kõrval hakkasid kreeklased 
üha enam austama ka paljusid idamaa jumalaid. Seejuures  leidsid  nad paljudes oma ja 
võõraste jumalate juures arvukalt ühisjooni ning neid sellest tulenevalt sageli samastama. Nii 
näiteks võis Zeusi samastada Amoniga, Dionysost Osirisega,  Aphroditet  ja Demeterit aga 
Ištari või Isisega.  Isis  kujuneski hellenismiperioodil Vahemeremaade kõige  populaarsemaks  
ja levinumaks jumaluseks. Isise pühamuid rajati nii Kreekas kui Itaalias ning tema auks 
korraldati ka müsteerione. Hellenismiperioodi religioon oli seega kreeka ja idamaade 
traditsiooniliste uskumuste omanäoline sulam. 
Hellenismiperioodil õppisid kreeklased lähemalt tundma ka Mesopotaamia astroloogiat. 
Taevakehade järgi ennustamine muutus hellenismiperioodi kreeklaste seas vähga 
polulaarseks. Just tol ajajärgul kujundati välja 12  sodiaagi  tähtkujule vastavad detailsed 
horoskoobid, milliseid  tunneme  tänapäevalgi. 
 
Hellenistlik kirjandus 
Teater kaotas hellenismiperioodil oma senise tähenduse. Klassikalisel perioodil oli teatris 
käsitletud linnriigi ja kodanike jaoks keskseid poliitilisi ning moraaliküsimusi. Nüüd aga olid 
nii linnriik, kodakondsus kui ka nendega seonduvad oma  senist  tähtsust oluliselt minetanud ja 
koos sellega vähenes huvi uute selleteemaliste näitemängude vastu. See ei tähendanud 
kreeklaste teatriarmastuselõppu. Igas suuremas kreeka linnas, olgu Kreekas või idamaadel, oli 
endiselt teater ja jätkus ka näidendite kirjutamine ning ettekandmine. Kuid varasematega 
võrreldavaid tragöödiakirjanikke enam esile ei  kerkinud . Selle asemel lavastati sageli vanade 
klassikute teoseid. Komöödiate puhul oli uusloomingu polulaarsus suurem. Hellenistlikud 
komöödiad polnud aga enam poliitilised, nagu klassikalisel perioodil, vaid puudutasid nüüd 
armastust,  perekonnaelu  ja olustikulisi teemasid.  
Hellenistliku luule tähtsaim keskus oli Aleksandria. Seetõttu tuntakse hellenistlikku 
poeesiat peamiselt Aleksandria luule nime all. Toonased poeedid olid olid enamasti väga 
erudeeritud, tundsid detailideni kogu varasemat kreeka kirjandust ja mütoloogiat, sealhulgas 
ka kõige vähemtuntud müüte. Kõiki oma teadmisi püüdsid nad ka oma luules ära kasutada. 
Kuid erinevalt varasematest poeetidest ei tundnud nad suuremat huvi ühiskonnaelu ja moraali 
puudutavate küsimuste vastu. Selle asemel ülistasid nad näiteks valitseja perekonna mõne 
liikme ilu, või lõid värsse  lihtsate  karjuste imeilusast armastusest Kreeka maalilise looduse 
taustal. Luulelt ei oodatud eelkõige sügavat sisu, vaid peent ja elegantset stiili. Eesmärk 
polnud enam mõtestada inimese kohta jumalate poolt  juhitud  maailmas ja pakkuda lahendusi 
tema ees seisvatele probleemidele. Luule pidi nüüd lihtsalt naudingut pakkuma. 
 
Filosoofia 
Ühiskonna muutumisega kaasnenud muutused mõtteviisis ja maailmavaates kajastus 
selgelt ka filosoofias. Klassikalisel perioodil olid filosoofe pööranud suurt rõhku küsimusele, 
millised  voorused  teevad inimesest hea kodaniku ja kuidas peaks riik kodanikes neid  voorusi  
kasvatama. Nüüd aga polnud kodanikuvoorustel enam endist tähtsust ja filosoofid juurdlesid 
märksa enam inimest kui üksikisikut puudutavate probleemide ja tema hingevajaduste üle. 
Paljusid filosoofe paelus küsimus sellest, kuidas inimene võiks saatuse heitlikkusest 
hoolimata jõuda õnne ja hingerahuni.  
IV sajandi lõpul eKr kujunes selles vallas kaks mõjukat filosoofiakoolkonda.  Epikuros  ja 
tema järgijad uskusid, et kuna maailm koosneb aatomitest ja surm tähendab inimese 
hingeaatomite lagunemist, siis pole mingit mõtet surma karta. Filosofeerimine aitab seega 
inimesel surmahirmust üle saada ja lubab tal mõistlikult elu nautides saavutada hingerahu.  
Epikurose  õpetusest  suuremagi populaars saavutas teine koolkond –  stoitsism  (nimetus 
tuleb sammaskäiku tähendavast sõnast  stoa , sest  stoitsismi  rajaja  Zenon  selgitas oma vaateid 
Ateena agoraad piirava sammaskäigu all). Stoikute meelest toimus kõik maailmas vääramatu 
ja õiglase jumaliku korra järgi. Kõik on jumalate ja saatuse poolt ette määratud ning  saatusele  
vastu  hakkamine  seega mõttetu ja halb. Tark lepib saatusega, teades kindlalt, et kõik mis 
jumalad sündida lasevad on hea. Ainult himud ja soov neid rahuldada ei lase inimestel 
saatusega leppida. Seetõttu tuleb oma himudest vabaneda. Paratamatuse mõistmine ja 
himudest  vabanemine  vabastab inimese kõigist muredest ja toob kaasa püsiva hingerahu. 
 
 
 
Teaduse areng 
Kui klassikalisel perioodil püsisid eri teadusharud veel suurel määral filosoofia kui terviku 
raamides, siis hellenismiaegset teadust iseloomustab selle harude süvenev eraldumine. 
Loomulikult leidus selgi perioodil mitmekülgseid, paljude teadusharudega tegelevaid õpetlasi. 
Kuid Aristotelesele omast haaret ei saavutanud enam keegi. Samas võimaldas süvenev 
spetsialiseerumine  saavutada paljudes teadusharudes silmapaistvat edu. Hellenismiperioodi 
võib pidada antiikse teaduse kõrgajaks. 
Nii koostas matemaatik  Eukleides  (IV sajandi teisel poolel eKr) mitmeköitelise 
põhjapaneva teose “Elemendid”, milles sõnastas ja tõestas tänaseni kehtivad  geomeetria  
põhialused. Sitsiiliast pärit füüsik ja leiutaja Archimedes (III sajand eKr) aga formuleeris 
seaduse kehade veeväljasurvest. Pärimuse järgi olevat ta tulnud selle peale vannis istudes, 
kust ta siis ennastunustavas vaimustuses välja hüpanud ja hüüdnud kõva häälega “heureka!” 
(kreeka keeles leidsin). Archimedese paljude leiutiste seas olid tähtsamad kruvi, mis tol ajal 
leidis  kasutust  peamiselt veetõstukina, ja sellele lisaks mitmed sõjatehnilised  seadmed  – kivi- 
ja nooleheitjad. 
Hellenismiperioodi astronoomidele oli enesestmõistetavalt selge, et maa on kerakujuline. 
Arvutati välja maa  ligikaudne  ümbermõõt. Üks toonastest astronoomidest esitas koguni 
esimesena ajaloos heliotsenrilise (päikesekeskse) maailmapildi, väites, et päike ja tähed 
seisavad paigal, Maa koos muude  planeetidega  aga tiirleb ümber päikese. Paraku ei leidnud 
see arvamus  pooldajaid  ja langes varsti unustusse. Ülejäänud astronoomide üksmeelse 
arvamuse kohaselt seisis universumi  keskpunktis  Maa. Sellise kontseptsiooni esitas kõige 
põhjalikumalt, koos matemaatilise põhjendusega, Aleksandria astronoom,  astroloog , 
matemaatik ja  geograaf   Ptolemaios , kes elas juba Rooma ülemvõimu ajal – II sajandil pKr. 
Ptolemaios koostas ka maailmakaardi, mis hõlmas maid  kanaari  saartest Hiinani ja Islandist 
ning Skandinaaviast Aafrika sisealadeni. Ptolemaiose teostest said keskajal sisuliselt vastavate 
teadusharude käsiraamatud ja neis sisalduvaid seisukohti peeti vaidlustamatuks. Nii 
kujundasid Ptolemaiose sõnastatud antiikaegsed seisukohad Euroopa õpetlaste arusaamu kuni 
uusaja  alguseni  välja.