Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Kreeka ja hellenism (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kes peaks maailmas õigluse eest seisma, käsivad inimesel korda saata sellist roima ?
  • Milles tema süü seisnes ?
 
Säutsu twitteris
KREEKA 
Geograafilised olud ja nende mõju kreeka tsivilisatsioonile 
Kreeka asub Balkani poolsaarel ja seda ida poolt piirava  Egeuse  mere saartel. See on 
mägine ja geograafiliselt väga liigendatud maa paljude poolsaarte ning saartega. Suhteliselt 
väikesed tasandikud on eraldatud sageli  raskelt  läbitavate mäeahelike või sügavalt 
maismaasse lõikuvate merelahtedega. Peamine ühendustee on siin aastatuhandeid olnud meri. 
Seda mööda on peetud ühendust ka välismaailmaga. Sellised olud tõid kaasa ühelt poolt 
avatuse muu maailma suhtes,  teisalt  aga sügavalt juurdunud sisemise killustatuse. Kreeka 
maakonnad  on sajandite vältel kiivalt kaitsnud oma iseseisvust.  
Kreeka paiknes Lähis-Ida kõrgtsivilisatsioonide ja märksa vähemarenenud Euroopa vahel 
ning täitis sellest tulenevalt pideva kultuurivahendaja rolli.  Kreeklased  võtsid varmalt üle ida 
kultuuri silmapaistvamaid saavutusi, kohandasid neid oma vajadustele ja kujundasid nende 
najal oma originaalse tsivilisatsiooni. Kreeka  tsivilisatsioon  omakorda on otsustavalt 
mõjutanud kogu järgneva Euroopa ajaloo ja kultuuri arengut.  
 
Tume ajajärk u 1100 – 800 eKr 
Pronksiaegse Egeuse tsivilisatsiooni ölangusele järgnes nn Tume ajajõrk. Lossid olid 
hüljatud, kiri ununenud, elanikonna arvukus vähenenud ja Kreeka langenud sisuliselt 
tsivilisatsiooni-eelsele  arengutasemele . Mükeene tsivilisatsiooni segastel langusaegadel 
rändas osa kreeklasi üle Egeuse mere Väike- Aasia  läänerannikule, mis muutus kreeklaste 
püsivaks asualaks. Algas rauaaeg. See ei  toonud  aga esialgu kaasa ühiskonna arengu 
märgatavat kiirenemist. Kreeka oli tol perioodil nii  idamaade  kui ka eelneva  Kreeta -Mükeene 
ajajärguga võrreldes vaene ja mahajäänud maa. Ka suhted naabermaadega olid nõrgenenud. 
 
 
ARHAILINE PERIOOD u 800 – 500 eKr 
 
VIII sajandist alates eKr suurenes Kreekas elanikonna arvukus kasvas, kerkisid esile 
linnad ja rikas ning suursugust päritolu ülemkiht. Tihenesid sidemed välismaailma, eriti 
idamaadega, ja kreeklased sattusid mõneks ajaks tugeva ida kultuurimõju alla. Eelkõige tuli 
kreeklastel suhelda tol ajal Vahemerel kaupmeeste ja meresõitjatena domineerinud 
foiniiklastega. Just foiniiklaste vahendusel puutusid kreeklased kokku  idamaa   kultuuriga
Kreeka käsitöölised võtsid Idast üle mitmeid tehnilisi võtteid ja matkisid sageli ka sealset 
kunstistiili.  
U 800 eKr võeti foiniiklaste vahendusel uuesti kasutusele kiri –  alfabeet  (nimetus tuleneb 
kahest  esimesest  tähest: alfa, beeta). See  kujundati   foiniikia  tähestiku põhjal. Foiniikia 
tähestik koosnes teadupoolest 22 kaashäälikut tähistavast märgist, millele tuli  vokaalid  
lugemisel ise juurde mõelda.  Semiidi  keeles oli see võimalik, sest täishäälikud ei määranud 
sõna tähendust vaid üksnes tema grammatilise vormi. Kreeka keele kirjutamine ilma 
vokaalideta olnuks aga mõeldamatu. Seetõttu muutsid kreeklased osa foiniiklaste 
kaashäälikumärke vokaalideks, mõeldes mõnede puudu jäävte häälikute jaoks ka ise märgid 
välja. Nii tekkis esialgu mitu teineteisest pisut erinevat kohalikku tähestikuvarianti ja nende 
ühtlustumisel 24 märgist koosnev klassikaline kreeka alfabeet. See leidis peagi küllalt 
laialdast kasutamist. Hakati üles kirjutama kangelaseepikat ja võimalikuks sai ka linnriikide 
seaduste üleskirjutamine. Kirjaoskusest ei saanud Kreekas kunagi ühiskonna mõne grupi – 
näiteks  preestrite  – eelisoskust. Tema levik ei piirdunud ka ainult ülemkihiga, vaid ulatus 
lihtrahva hulka.  Klassikalisel  perioodi Ateenas peeti kirja vähemalt elementaarset tundmist 
kodanike puhul üsna enesestmõistetavaks. 
 
VIII sajandil eKr sai alguse ka kreeklaste  kolonisatsioon  Vahemerel ning Mustal merel. 
Sellel ja järgnevatel sajanditel lahkusid kümned tuhanded kreeklased oma  kodumaalt  ja 
rajasid uusi asulaid  esmalt  Itaalias ja Sitsiilias, ning seejärel peaaegu kogu Musta mere 
ranniku ulatuses. Kreeklaste huvi võõraste maade vastu tingis osalt  kahtlemata  vajadus 
kodumaal suhteliselt vähesel määral  leiduva  metalli, eriti raua järele. Seetõttu tekkisid 
esimesed  kolooniad  just Itaalia maagirikaste piirkondade naabruses. Kuid massilise 
väljarändamise põhjustas põlluharimiseks sobiva maa vähesus. Rahvastiku kasvades ei jäänud 
osal elanikkonnast muud üle, kui põllumaa ja elatise hankimiseks võõrsile siirduda. Üha uued 
väljarändajad kasvatasid kolonistide arvukust ning peagi said paljudest kolooniatest 
rahvarohked ja jõukad linnad. 
Kokkupuutes teiste rahvastega kujunes kreeklastel rahvuslik ühtekuuluvustunne. Ühtset 
riiki neil küll polnud, kuid nad  austasid  ühiseid jumalaid ja kõnelesid sarnaseid murdeid. 
Kreeklaste ühtekuuluvustunnet suurendas ka ühine võitlus pärslaste vastu V sajandi algul. 
Vastandudes muudele rahvastele nimetasid kreeklased end helleniteks, kõiku teisi rahvaid 
aga  barbariteks  – nendeks, kes räägivad arusaamatut keelt (bar-bar). Sõna  barbar  ei 
tähistanud kreeklastel madalat kultuuritaset. Ka idamaade  rahvad  olid  barbarid , olgugi, et 
kreeklased tunnustasid ja imetlesid nende  muistset  tsivilisatsiooni. Sellegipoolest  pidasid  
kreeklased end teatud mõttes barbaritest paremaks: nad uskusid, et ainult neil oli omane 
kodanike vabadusel põhinev  riigivorm  –  linnriik
 
 
Polis : riik ja ühiskond 
 
Kiired muutused nõudsid ühiskonna sisemise korralduse täiustumist ja kreeklastel hakkas 
kujunema linnriiklik korraldus.  Linnriigid  kujunesid Kreeka emamaal kui ka kolooniates. 
Nende seas olid tähtsamad Balkani poolsaarel  SpartaKorintos  ja  Ateena , Väike-Aasia 
läänerannikul  Mileetos  ja Sitsiilias Sürakuusa. Järgnevatel sajanditel leidis mitmetes 
linnriikides aset seaduste üleskirjutamine, mis andis linnriikide sisemisele ülesehitusele ja 
õiguskorraldusele kindlamad piirjooned. Linnriikide  omavahelised  vahelised suhted olid 
sageli vaenulikud ja ka nende siseolud enamasti rahutud ning ebastabiilsed.  Alatasa  tuli ette 
riigipöördeid ja võimuhaaramisi. 
Kreekas kujunes linnaühiskond. Kuigi enamus elanikest elas maal, olid linnad ühiskonna 
majanduslikud, poliitilised ja paljuski ka religioossed keskused ning seega tsivilisatsiooni 
üldilme kujundamisel määrava tähtsusega. Tüüpiliseks riigivormiks sai linnriik ehk polis 
(polise esmane tähendus kreeka keeles on linn), mis hõlmas linna koos selle ümbruskonnaga. 
Polised kujunesid ühtviisi nii Kreeka emamaal kui ka kolooniates. 
Linn paiknes tavaliselt kaljunukile rajatud kindluse ehk akropoli (kreeka keeles mägilinn) 
jalamil. Nii all-linnas kui ka akropolil paiknesid mitmete jumalate templid, millest osa rajati 
ka väljapoole linna.  Linnaelu  tegelik keskus oli aga koosoleku- ja turuplats – agoraa
Linnamüüridest väljapoole jäid külad, talupoegade viljapõllud, oliivi- ja viinamarjaistandused, 
ning  rikaste  ja suursuguste  uhked  maamajad.  Keskusest  eemal, kaljustel mäeveergudel, 
asendusid põllud karjamaade ning harvade karjuseonnidega. Kuid ka polise ääremaad ei 
jäänud linnast kuigi kaugele. Seetõttu oli maaelanikkond linnaga tihedalt seotud – käis seal 
turul, rahvakoosolekul ja usupidustustel jumalatele  austust  avaldamas. 
Polis oli enamasti üsna väike  kogukond . Ka suuremate linnriikide elanikkond ei ületanud 
kolme-neljakümmet  tuhandet  inimest.  Ateena  ja Sparta oma  paarisaja  tuhande elanikuga olid 
erandid. Kõik linnriigi täieõiguslikud meessoost elanikud – kodanikud – osalesid linnriigi 
valitsemisel ja moodustasid ka linnriigi kaitsejõu. Paljudes linnriikides loeti kodanikeks kõiki 
vabu  täiskasvanud meessoolisi põliselanikke. Naised,  orjad  ja võõramaalased polise juhtimisel 
ei osalenud ja jäid seega kodanike seast välja. Kuid mitmetes polistes ei kulunud ka kõik 
meessoost põliselanikud kodanike hulka. Kuna kodanikud pidid olema suutelised linnriiki 
kaitsma, siis nõuti mõnelgi pool kodakondsuse eeltingimusena piisavat jõukust jalaväelase 
raskerelvastuse (kiivri, rinnakaitse, kilbi ja oda) hankimiseks. Mõnes polises kehtis 
kodakondsusele varanduslik  tsensus  – kodanikuõigused olid seal vaid jõukamatel inimestel. 
Mitmetes linnriikides minetasid laostunud talupojad kodanikuõigused. Nagu  eespool  öeldud, 
olid ka käsitöölised mõnel pool kodanikuõigustest ilma jäetud. 
Kõik kodanikud osalesid rahvakoosolekul, mis oli riigi kõrgeim võimuorgan ja selle 
otsust loeti üldjuhul lõplikuks. Rahvakoosoleku kõrval eksisteeris alati ka nõukogu, mis 
enamasti koosnes rikastest ja suursugustest kodanikest. Paljudes polistes etendas nõukogu 
riigi valitsemisel otsustavat osa ja rahvakoosolek piirdus vaid tema otsuste heakskiitmisega. 
Sageli täitis nõukogu ka kõrgema kohtukoja ülesannet. Rahvakoosolek valis igal aastal 
riigiametnikud , ülesandega juhtida polise sõjaväge ja korraldada igapäevast elu. Nii nõukogu 
liikmed kui ka ametnikud valiti enamasti rikaste ja suursuguste kodanike seast. Selliseid riike, 
kus domineerisid rikkad ja suursugused, nimetasid kreeklased  aristokraatlikeks. Kuigi 
aristokraatlikus  linnriigis  jäi lihtkodanike osa riigi valitsemisel teisejärguliseks, tagas 
rahvakoosoleku põhimõtteline suveräänsus siiski ka neile  teatava  poliitilise kaitse, mis ei 
võimaldanud ülemkihil lihtrahvast täiel määral oma võimule allutada. 
Sõja korral relvastusid kõik kodanikud vastavalt oma majanduslikele võimalustele. 
Jõukamad sõdisid  ratsa , keskmise jõukusega kodanikud raskeltrelvastatud jalaväelastena ja 
vaesed vibulaskurite ning lingumeestena. Sõjaväe peajõu moodustas aga peaaegu alati raskelt 
relvastatud jalavägi. Lahingus rivistus see pikkadesse sirgetesse ridadesse üksteise selja taha. 
Nii moodustunud tüüpiline kreeka lahingurivi –  faalanks  – liikus vilepillide rütmilise heli 
saatel vaenlasele vastu. Sageli võitlesid faaalanksis külg külje kõrval nii suursugused ja rikkad 
kodanikud kui ka keskmise jõukusega talupojad, mis pidi vältimatult  suurendama  nende 
ühtekuuluvustunnet.  
 
Ühiskonna struktuur: vaba  lihtrahvas  
Enamus Kreeka elanikest teenis elatis põlluharimisega. Jõukamad talupojad suutsid oma 
majapidamisega iseseisvalt toime tulla. Nad said hakkama raske relvastuse hankimisega, 
moodustasid enamuse linnriigi sõjaväest. Nende kõrval oli paljudes linnriikides ka hulgaliselt 
vaesuse  piiril  virelevaid põlluharijaid. Võttes halbadel aastatel rikastelt võlgu ja suutmata seda 
tasuda, olid nad mõnigi kord sunnitud oma maatüki võla katteks loovutama ja  langesid  seeläbi 
sõltuvate rentnike tasemele. Mitmel pool oli võlausaldajatel õigus võlgnikke võla katteks 
orjaks müüa. 
Linnade, käsitöö ja kaubanduse edenedes kasvas ka põlluharimisega otseselt mitte 
seotud linnaelanikkond. Samas ei moodustanud see ilmselt kunagi  enamust  ühegi linnriigi 
rahvastikust. Osa linnaelanikest olid talupojad, kelle maatükid paiknesid keskuse lähedal. 
Kuid vähemasti  suuremates  linnades olid  enamuses  siiski käsitöölised – enamasti väikeste 
töökodade  omanikud , kes peamiselt enda ja oma  pereliikmete  tööga igapäevast elatist 
hankisid. Vaid harvadel juhtudel õnnestus neil töökoda laiendades jõukamasse seisusse tõusta. 
Käsitööliste üldiselt üsna madalast sotsiaalsest positsioonist annab tunnistust tõsiasi, et 
mõnedes linnriikides olid nad kodanikuõigustest ilma jäetud. 
Kaubanduse areng tekitas vajaduse kindla väärtuse mõõdu järele. U 600 eKr hakkasid 
kreeklased Väike-Aasia elanike mõjul müntima raha
 
Ülemkiht: aristokraatlik eluviis ja  eetika  
Kreeka ühiskonna ülemkihi moodustasid suursugust päritolu suurmaaomanikud ehk 
aristokraadid  (aristos – parim; kratos – võim:  aristokraatia  tähendab seega parimate võimu), 
kelle põlde harisid  orjad  ja sõltlased. Tarviduse korral ei põlanud aristokraadid ära ka tulusaid 
kaubaretki, kuid ee ei teinud neist elukutselisi kaupmehi. Majanduslikust tegevusest olid 
aristokraadid huvitatud vaid niivõrd, kuivõrd see oli tarvilik seisusekohaseks  eluviisiks  ja 
poliitilise mõju hankimiseks.  
Aristokraatia etendas kõigist ühiskonnakihtidest kindlasti kõige  olulisemat  osa nii kreeka 
poliitilises elus kui ka kultuuris. Rikastel ja suursugustel oli teistest enam aega pühenduda nii 
enese igakülgsele arendamisele ja täiendamisele kui ka oma mõtete ja tõekspidamiste 
avaldamisele. Seetõttu pärineb peaaegu kogu kreeka kirjasõna aristokraatide sulest. Kreeka 
tsivilisatsioon avaneb meile eeskätt aristokraatide pilgu läbi ning seega on ka nende 
igapäevane elu meile lihtkodanike omast märgatavalt paremini tuntud.  
Aristokraatia seas kujunesid omavahel konkureerivad aristokraatlikud sõpruskonnad, mille 
liikmed veetsid koos aega ja toetasid teineteist ka poliitilises elus. Olulisel määral hoidis 
sõpruskonda koos ka ühiste pidusöökide – sümpoosionide (symposion – kreeka keeles 
koosjooming) – pidamine sõpruskonna ühe või teise liikme  majas .  
Tähtsaim ruum aristokraatlikus majas oli külalistetoa otstarvet täitev andron (meeste 
ruum). See paiknes väikese  nelinurkse  sise hoovi tänavapoolsel küljel. Külalised kogunesid 
andronis, kus heitsid piki seinaääri asetatud lavatsitele. Igal lavatsil külitas kaks meest. 
Sümpoosion oli meeste koosviibimine, kus naised reeglina ei osalenud. Lavatsite ette seati 
madalad lauakesed toiduga, ruumi  keskele  aga laia suuga veinisegamisnõu – kraater. Sealt 
kallasid orjad veega lahjendatud veini külaliste joogikarikaisse. Külalisi lõbustasid 
pillimängijad ja tantsijannad. Seejuures ei piirdunud koosviibijad  sugugi  ainult teiste poolt 
pakutud  meelelahutstega. Sümpoosionidel kujundati tähtsaid poliitilisi  plaane  ja sõlmiti 
vastastikuseid kokkuleppeid. Siin vaieldi moraalsete, religioossete ja filosoofiliste 
tõekspidamiste üle,  kanti  ette vastloodud luulet ja prooseteoseid. 
Kreeka aristokraatiat iseloomustas sügavalt juurdunud konkurentsivaim. Igaüks püüdis olla 
parim – ületada teisi nii riigiasjus, lahinguväljal kui ka rikkuse ja luksuses. Sellisene 
ellusuhtumine avaldub nii varases kangelaseepikas kui ka hilisemas kreeka luules. 
Aristokraatide meelest andis nende tublidus neile ka õiguse rahvast juhtida ning lihtinimestelt 
võimaluse korral ka andamit saada. 
 
Sisevastuolud ja türannia 
Varanduslik ebavõrdsus ja vaesemaid  kodanikke  alatasa ähvardav oht laostuda, mis 
omakorda võis kaasa tuua kodanike hulgast välja langemise, põhjustas vaeste rahulolematust. 
Samal ajal püüdsid aristokraadid üksega konkureerides üha suuremat võimu saavutada. Pea 
kõigis polistes kujunesid mitmed omavahel pingelistes või otse vaenulikes suhetes olevad 
aristokraatide grupid. Tulemuseks oli pidev sisepinged, mis  aegajalt  kasvasid üle otsesteks 
relvastatud kokkupõrgeteks. Nendes konfliktides põimusid vastuolud nii lihtrahva ja 
aristokraatide kui ka suursuguste kodanike endi vahel. 
Paljudes polistes suutis mõni suursugune juht suure osa kodanikest enda poole tõmmata ja 
nende abil ainuvõimu haarata. Sageli kasutati selleks ka võõrsilt palgatud sõdureid. Võimule 
tõusnud ainuvalitseja – türann, nagu kreeklased teda nimetasid – kehtestas riigis kindla korra 
ja püüdis sageli teatud määral parandada vaeste olukorda. Seetõttu olid mitmed türannid rahva 
seas austatud. Mitmed neist pidasid edukaid sõdu  naabritega  ja tõstsid seeläbi riigi võimsust. 
Samas aga tähendas türannia paratamatult teiste kodanike poliitiliste õiguste kärpimist ja 
sellega ei võinud ülejäänud pikemat aega leppida. Eriti vaenulikud olid türanni vastu teised 
aristokraadid, kellest paljud olid sunnitud minema pagendusse ja ootasid  sobivat  hetke 
ainuvõimu kukutamiseks ning oma  seniste  õiguste taastamiseks. See omakorda sundis türanne 
rakendama  karme vahendeid oma vaenlaste paljastamiseks ja karistamiseks, mis muutis nende 
võimu vastumeelseks ka lihtrahvale. Seetõttu suutsid türannia võimul püsida tavaliselt vaid 
lühikest aega – enamasti kukutati nad peagi.  
Türannia kukutamisele järgnes sageli riigikorra  reformimine , eesmärgiga kõrvaldada kõige 
suuremad vastolud ja vältida seeläbi türannia  kordumist . Üritati ka  senisest  täpsemalt 
sõnastada riigielu reegleid ning üksikasjalikumalt sätestada kodanike õigusi ja kohustusi. Sel 
moel aitas türannia kaasa riigikorralduse arengule ja kindlustumisele. 
 
 
Religioon , pidustused ja vaimuelu 
 
Jumalad 
Kreeka jumalad olid antropomorfsed nii välimuselt kui ka iseloomult. Inimestest eristas 
jumalaid eelkõige vägi ja  surematus . Jumalate arvu pole võimalik kindlaks teha. Ühelt poolt 
oli palju kohaliku tähtsusega jumalusi, keda me tänapäeval teadagi ei tarvitse, ja kes võisid 
samalaadsete ülekreekaliste jumalatega ühte sulada, nii et on raske otsustada, kas tegemist on 
ühe ja sama või mitme erineva  jumalaga . Teisalt on võimatu tõmmata selget piiri kreeka ja 
võõramaiste jumalate vahele. Kreeklased tavatsesid mõnigi kord võõramaiseid jumalaid 
omaks võtta, neid seejuures vahel ka enda omadega samastades.   
Jumalad käsutasid loodusjõude ja vahel koguni kehastasid neid. Ent samavõrd  seisid  nad 
ühiskondlike väärtuste ja moraali kaitsel. Osa jumalaist  kandis  hoolt mõne konkreetse 
inimliku tegevusvaldkonna, olgu siis põlluharimise, sõjapidamise või käsitöö eest. Paljudelt 
jumalatelt  oodati  viljakuse edendamist, seda nii taime- ja loomakasvu kui ka inimeste 
sündivuse osas. Kõik võisid jagada surelikele edu ja hukatust. Kuid  usuti , et nad ei tee seda 
juhuslikult, vaid vastavalt inimeste käitumisele. Ühelt poolt tuli austada jumalaid, neist 
lugupidavalt kõneldes ja  tuues  neile kohaseid ohvreid, ent teisalt ka hoiduda ülekohtust 
kaasinimeste vastu. Ülekohus oli jumalatest seatud korra rikkumine ja seega jumalateotus, mis 
tõi kaasa taevaste kättemaksu. 
Tähtsamaid jumalaid kujutati ette suure, aegajalt tülitseva, kuid enamasti siiski sõbraliku 
perekonnana, mille eesotsas  seisis  taeva-, tormi- ja  piksejumal   Zeus . See  jumalik  pere jagunes 
kahte suurde põlvkonda: Zeus ja tema õed-vennad, ning Zeusi lapsed. Nende peamine elupaik 
oli Olümpose mägi Kreeka põhjapiiril, kuid nad võisid vabalt  liikuda  kus iganes.  
Zeus. Taeva-, tormi- ja piksejumal ning jumalate valitsejana. Oli oma kahe venna Hadese 
ja Poseidoniga maailma ära jaganud, nii et Zeus sai taeva, Poseidon mere ja Hades 
allmaailma, maapealne  valdkond  ning Olümpos aga jäid nende ühisvalduseks. Sellegipoolest 
oli Zeus tänu piksenoolte käsutamisele oli ta kõigist võimsam ja ülejäänud jumalad pidid talle 
kuuletuma. Teda kujutati istumas Olümpose taevasel troonil. Zeusil oli lugematu arv lapsi nii 
jumalate kui ka inimlike kangelaste seas. Seetõttu kutsusid kreeklased teda sageli lihtsalt 
isaks. Sageli ilmus ta kotkana ja tema meelisohvriloom oli kärg. Kõik inimlikud seadused olid 
Zeusi kaitse all ja  nendest  üleastujat ootas tema karm  karistus .  
Hera . Zeusi abikaasa ja õde, ning taeva kuninganna, keda kreeklased austasid peamiselt 
abielu  kaitsjana . Mitmes kreeka paigas teati näidata kohta, kus Zeusi ja Hera abielu olevat 
aset leidnud. Müütides kujutati Herat sageli armukadedana, kiusamas Zeusi arvukaid 
lemmikuid ja lapsi, keda nad talle sünnitasid. Lemmikohvriloom oli  lehm  ja Herat ennast 
nimetati veisesilmseks. 
Poseidon. Zeusi vend.  Merejumal , kes oma võimsa kolmhargiga tekitas tormi ja kutsus 
esile maavärinaid.  Lemmikloom  oli hubune. 
Hades. Zeusi teine vend. Aallmaailma ja surnute valitseja  
Demeter . Zeusi õde. Musta mulla, viljakuse ja kuldse põlluvilja jumalanna. Põllutööd olid 
tema erilise kaitse all. Tähtsaimas müüdis esines Demeter aga eelkõige armastava emana. 
Zeus lubas enda ja  Demeteri  tütre  Persephone  ema teadmata  naiseks  Hadesele. Viimane 
ilmuski süsimustadest hobustest veetud kaarikul ootamatult allilmast ja röövis tütarlapse, kui 
see pahaaimamatult kevadisel  aasal  lilli korjas. Pikka aega otsis Demeter  asjatult  oma tütart ja 
kui sai tema saatusest teada, tõmbus süngelt ning solvunult jumalatest kõrvale, väikesesse 
Eleusise linna Ateena lähedal. Kusagil mujal sel aastal vili ei kasvanud, loodus närbus ja nii 
pidi Zeus oma õega lepitust  otsima . Persephone toodi allilmast maa peale tagasi. Sellest ajast 
veedab ta osa aastast allilma valitsejannana Hadese riigis, teise osa aga ema  seltsis  maa peal. 
Ares . Julm ja mõneti naeruväärne  sõjajumal . Ei kuulunud kreeklaste lemmikute hulka. 
HephaistosLonkur  tulejumal; jumalate  sepp . Ares ja Hephaistos olid ainsana Hera lapsed.  
Athena . Relvastatud sõjajumalanna, linnade ja tsivilisatsiooni kaitsja ning 
tarkusejumalanna. Erinevalt Aresest hindasid kreeklased Athenat väga kõrgelt. Oli Zeusi 
tütar. Ema tal õieti polnudki – ta sündis täies hiilguses ja relvastuses Zeusi  peast . Lemmiklind 
oli öökull. 
Apollon . Kuldjuukseline luule,  muusika  ja terve mõistuse eestseisja. Tõe kuulutaja 
inimestele ja seega ka ennustuskunsti eestseisja. Üks kreeklaste armastatumaid jumalaid.  
Artemis . Apolloni kaksikõde. Neitsilik vibukütt ja kogu elava looduse ning eriti 
metsloomade kaitsja. 
Hermes . Tiivuliste sandaalide ja tiivulise kübaraga teekäijate kaitsja, jumalate käskjalg ja 
hingede juht allmaailma. Samas ka loomakarjade sigivuse edendaja. Võis olla petliku 
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Kreeka ja hellenism #1 Kreeka ja hellenism #2 Kreeka ja hellenism #3 Kreeka ja hellenism #4 Kreeka ja hellenism #5 Kreeka ja hellenism #6 Kreeka ja hellenism #7 Kreeka ja hellenism #8 Kreeka ja hellenism #9 Kreeka ja hellenism #10 Kreeka ja hellenism #11 Kreeka ja hellenism #12 Kreeka ja hellenism #13 Kreeka ja hellenism #14 Kreeka ja hellenism #15 Kreeka ja hellenism #16 Kreeka ja hellenism #17 Kreeka ja hellenism #18 Kreeka ja hellenism #19 Kreeka ja hellenism #20 Kreeka ja hellenism #21 Kreeka ja hellenism #22 Kreeka ja hellenism #23 Kreeka ja hellenism #24 Kreeka ja hellenism #25 Kreeka ja hellenism #26 Kreeka ja hellenism #27 Kreeka ja hellenism #28
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 28 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2013-05-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 6 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor 198223 Õppematerjali autor

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

28
pdf
Geograafilised olud ja nende mõju kreeka tsivilisatsioonile
8
pdf
Vana-kreeka ja hellenism
68
pdf
Kreeka poliitiline ajalugu
52
doc
Vana-Kreeka
168
doc
Ajaloo mõisted ja isikud tähestiku järgi
60
rtf
10nda klassi ajaloo konspekt
88
rtf
Ajalugu 1-õppeaasta konspekt 10-kl
176
pdf
Ajalugu 1 õppeaasta konspekt



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun