Geograafilised olud ja nende mõju kreeka tsivilisatsioonile (0)

KREEKA Geograafilised olud ja nende mõju kreeka tsivilisatsioonile Kreeka asub Balkani poolsaarel ja seda ida poolt piirava Egeuse mere saartel. See on mägine ja geograafiliselt väga liigendatud maa paljude poolsaarte ning saartega. Suhteliselt väikesed tasandikud on eraldatud sageli raskelt läbitavate mäeahelike või sügavalt maismaasse lõikuvate merelahtedega. Peamine ühendustee on siin aastatuhandeid olnud meri. Seda mööda on peetud ühendust ka välismaailmaga. Sellised olud tõid kaasa ühelt poolt avatuse muu maailma suhtes, teisalt aga sügavalt juurdunud sisemise killustatuse. Kreeka maakonnad on sajandite vältel kiivalt kaitsnud oma iseseisvust. Kreeka paiknes Lähis-Ida kõrgtsivilisatsioonide ja märksa vähemarenenud Euroopa vahel ning täitis sellest tulenevalt pideva kultuurivahendaja rolli. Kreeklased võtsid varmalt üle ida kultuuri silmapaistvamaid saavutusi, kohandasid neid oma vajadustele ja kujundasid nende najal oma originaalse tsivilisatsiooni. Kreeka tsivilisatsioon omakorda on otsustavalt mõjutanud kogu järgneva Euroopa ajaloo ja kultuuri arengut.
Tume ajajärk u 1100 ­ 800 eKr Pronksiaegse Egeuse tsivilisatsiooni ölangusele järgnes nn Tume ajajõrk. Lossid olid hüljatud, kiri ununenud, elanikonna arvukus vähenenud ja Kreeka langenud sisuliselt tsivilisatsiooni-eelsele arengutasemele . Mükeene tsivilisatsiooni segastel langusaegadel rändas osa kreeklasi üle Egeuse mere Väike- Aasia läänerannikule, mis muutus kreeklaste püsivaks asualaks. Algas rauaaeg. See ei toonud aga esialgu kaasa ühiskonna arengu märgatavat kiirenemist. Kreeka oli tol perioodil nii idamaade kui ka eelneva Kreeta -Mükeene ajajärguga võrreldes vaene ja mahajäänud maa. Ka suhted naabermaadega olid nõrgenenud.
ARHAILINE PERIOOD u 800 ­ 500 eKr
VIII sajandist alates eKr suurenes Kreekas elanikonna arvukus kasvas, kerkisid esile linnad ja rikas ning suursugust päritolu ülemkiht. Tihenesid sidemed välismaailma, eriti idamaadega, ja kreeklased sattusid mõneks ajaks tugeva ida kultuurimõju alla. Eelkõige tuli kreeklastel suhelda tol ajal Vahemerel kaupmeeste ja meresõitjatena domineerinud foiniiklastega. Just foiniiklaste vahendusel puutusid kreeklased kokku idamaa kultuuriga . Kreeka käsitöölised võtsid Idast üle mitmeid tehnilisi võtteid ja matkisid sageli ka sealset kunstistiili. U 800 eKr võeti foiniiklaste vahendusel uuesti kasutusele kiri ­ alfabeet (nimetus tuleneb kahest esimesest tähest: alfa, beeta). See kujundati foiniikia tähestiku põhjal. Foiniikia tähestik koosnes teadupoolest 22 kaashäälikut tähistavast märgist, millele tuli vokaalid lugemisel ise juurde mõelda. Semiidi keeles oli see võimalik, sest täishäälikud ei määranud sõna tähendust vaid üksnes tema grammatilise vormi. Kreeka keele kirjutamine ilma vokaalideta olnuks aga mõeldamatu. Seetõttu muutsid kreeklased osa foiniiklaste kaashäälikumärke vokaalideks, mõeldes mõnede puudu jäävte häälikute jaoks ka ise märgid välja. Nii tekkis esialgu mitu teineteisest pisut erinevat kohalikku tähestikuvarianti ja nende ühtlustumisel 24 märgist koosnev klassikaline kreeka alfabeet. See leidis peagi küllalt laialdast kasutamist. Hakati üles kirjutama kangelaseepikat ja võimalikuks sai ka linnriikide seaduste üleskirjutamine. Kirjaoskusest ei saanud Kreekas kunagi ühiskonna mõne grupi ­ näiteks preestrite ­ eelisoskust. Tema levik ei piirdunud ka ainult ülemkihiga, vaid ulatus lihtrahva hulka. Klassikalisel perioodi Ateenas peeti kirja vähemalt elementaarset tundmist kodanike puhul üsna enesestmõistetavaks. VIII sajandil eKr sai alguse ka kreeklaste kolonisatsioon Vahemerel ning Mustal merel. Sellel ja järgnevatel sajanditel lahkusid kümned tuhanded kreeklased oma kodumaalt ja rajasid uusi asulaid esmalt Itaalias ja Sitsiilias, ning seejärel peaaegu kogu Musta mere ranniku ulatuses. Kreeklaste huvi võõraste maade vastu tingis osalt kahtlemata vajadus kodumaal suhteliselt vähesel määral leiduva metalli, eriti raua järele. Seetõttu tekkisid esimesed kolooniad just Itaalia maagirikaste piirkondade naabruses. Kuid massilise väljarändamise põhjustas põlluharimiseks sobiva maa vähesus. Rahvastiku kasvades ei jäänud osal elanikkonnast muud üle, kui põllumaa ja elatise hankimiseks võõrsile siirduda. Üha uued väljarändajad kasvatasid kolonistide arvukust ning peagi said paljudest kolooniatest rahvarohked ja jõukad linnad. Kokkupuutes teiste rahvastega kujunes kreeklastel rahvuslik ühtekuuluvustunne. Ühtset riiki neil küll polnud, kuid nad austasid ühiseid jumalaid ja kõnelesid sarnaseid murdeid. Kreeklaste ühtekuuluvustunnet suurendas ka ühine võitlus pärslaste vastu V sajandi algul. Vastandudes muudele rahvastele nimetasid kreeklased end helleniteks, kõiku teisi rahvaid aga barbariteks ­ nendeks, kes räägivad arusaamatut keelt (bar-bar). Sõna barbar ei tähistanud kreeklastel madalat kultuuritaset. Ka idamaade rahvad olid barbarid , olgugi, et kreeklased tunnustasid ja imetlesid nende muistset tsivilisatsiooni. Sellegipoolest pidasid kreeklased end teatud mõttes barbaritest paremaks: nad uskusid, et ainult neil oli omane kodanike vabadusel põhinev riigivorm ­ linnriik .
Polis : riik ja ühiskond
Kiired muutused nõudsid ühiskonna sisemise korralduse täiustumist ja kreeklastel hakkas kujunema linnriiklik korraldus. Linnriigid kujunesid Kreeka emamaal kui ka kolooniates. Nende seas olid tähtsamad Balkani poolsaarel Sparta , Korintos ja Ateena , Väike-Aasia läänerannikul Mileetos ja Sitsiilias Sürakuusa. Järgnevatel sajanditel leidis mitmetes linnriikides aset seaduste üleskirjutamine, mis andis linnriikide sisemisele ülesehitusele ja õiguskorraldusele kindlamad piirjooned. Linnriikide omavahelised vahelised suhted olid sageli vaenulikud ja ka nende siseolud enamasti rahutud ning ebastabiilsed. Alatasa tuli ette riigipöördeid ja võimuhaaramisi. Kreekas kujunes linnaühiskond. Kuigi enamus elanikest elas maal, olid linnad ühiskonna majanduslikud, poliitilised ja paljuski ka religioossed keskused ning seega tsivilisatsiooni üldilme kujundamisel määrava tähtsusega. Tüüpiliseks riigivormiks sai linnriik ehk polis (polise esmane tähendus kreeka keeles on linn), mis hõlmas linna koos selle ümbruskonnaga. Polised kujunesid ühtviisi nii Kreeka emamaal kui ka kolooniates. Linn paiknes tavaliselt kaljunukile rajatud kindluse ehk akropoli (kreeka keeles mägilinn) jalamil. Nii all-linnas kui ka akropolil paiknesid mitmete jumalate templid, millest osa rajati ka väljapoole linna. Linnaelu tegelik keskus oli aga koosoleku- ja turuplats ­ agoraa. Linnamüüridest väljapoole jäid külad, talupoegade viljapõllud, oliivi - ja viinamarjaistandused, ning rikaste ja suursuguste uhked maamajad. Keskusest eemal, kaljustel mäeveergudel, asendusid põllud karjamaade ning harvade karjuseonnidega. Kuid ka polise ääremaad ei jäänud linnast kuigi kaugele. Seetõttu oli maaelanikkond linnaga tihedalt seotud ­ käis seal turul, rahvakoosolekul ja usupidustustel jumalatele austust avaldamas. Polis oli enamasti üsna väike kogukond . Ka suuremate linnriikide elanikkond ei ületanud kolme-neljakümmet tuhandet inimest. Ateena ja Sparta oma paarisaja tuhande elanikuga olid erandid. Kõik linnriigi täieõiguslikud meessoost elanikud ­ kodanikud ­ osalesid linnriigi valitsemisel ja moodustasid ka linnriigi kaitsejõu. Paljudes linnriikides loeti kodanikeks kõiki vabu täiskasvanud meessoolisi põliselanikke. Naised, orjad ja võõramaalased polise juhtimisel ei osalenud ja jäid seega kodanike seast välja. Kuid mitmetes polistes ei kulunud ka kõik meessoost põliselanikud kodanike hulka. Kuna kodanikud pidid olema suutelised linnriiki kaitsma, siis nõuti mõnelgi pool kodakondsuse eeltingimusena piisavat jõukust jalaväelase raskerelvastuse (kiivri, rinnakaitse, kilbi ja oda) hankimiseks. Mõnes polises kehtis kodakondsusele varanduslik tsensus ­ kodanikuõigused olid seal vaid jõukamatel inimestel. Mitmetes linnriikides minetasid laostunud talupojad kodanikuõigused. Nagu eespool öeldud, olid ka käsitöölised mõnel pool kodanikuõigustest ilma jäetud. Kõik kodanikud osalesid rahvakoosolekul, mis oli riigi kõrgeim võimuorgan ja selle otsust loeti üldjuhul lõplikuks. Rahvakoosoleku kõrval eksisteeris alati ka nõukogu, mis enamasti koosnes rikastest ja suursugustest kodanikest. Paljudes polistes etendas nõukogu riigi valitsemisel otsustavat osa ja rahvakoosolek piirdus vaid tema otsuste heakskiitmisega. Sageli täitis nõukogu ka kõrgema kohtukoja ülesannet. Rahvakoosolek valis igal aastal riigiametnikud , ülesandega juhtida polise sõjaväge ja korraldada igapäevast elu. Nii nõukogu liikmed kui ka ametnikud valiti enamasti rikaste ja suursuguste kodanike seast. Selliseid riike, kus domineerisid rikkad ja suursugused, nimetasid kreeklased aristokraatlikeks. Kuigi aristokraatlikus linnriigis jäi lihtkodanike osa riigi valitsemisel teisejärguliseks, tagas rahvakoosoleku põhimõtteline suveräänsus siiski ka neile teatava poliitilise kaitse, mis ei võimaldanud ülemkihil lihtrahvast täiel määral oma võimule allutada. Sõja korral relvastusid kõik kodanikud vastavalt oma majanduslikele võimalustele. Jõukamad sõdisid ratsa , keskmise jõukusega kodanikud raskeltrelvastatud jalaväelastena ja vaesed vibulaskurite ning lingumeestena. Sõjaväe peajõu moodustas aga peaaegu alati raskelt relvastatud jalavägi. Lahingus rivistus see pikkadesse sirgetesse ridadesse üksteise selja taha. Nii moodustunud tüüpiline kreeka lahingurivi ­ faalanks ­ liikus vilepillide rütmilise heli saatel vaenlasele vastu. Sageli võitlesid faaalanksis külg külje kõrval nii suursugused ja rikkad kodanikud kui ka keskmise jõukusega talupojad, mis pidi vältimatult suurendama nende ühtekuuluvustunnet.
Ühiskonna struktuur: vaba lihtrahvas Enamus Kreeka elanikest teenis elatis põlluharimisega. Jõukamad talupojad suutsid oma majapidamisega iseseisvalt toime tulla. Nad said hakkama raske relvastuse hankimisega, moodustasid enamuse linnriigi sõjaväest. Nende kõrval oli paljudes linnriikides ka hulgaliselt vaesuse piiril virelevaid põlluharijaid. Võttes halbadel aastatel rikastelt võlgu ja suutmata seda tasuda, olid nad mõnigi kord sunnitud oma maatüki võla katteks loovutama ja langesid seeläbi sõltuvate rentnike tasemele. Mitmel pool oli võlausaldajatel õigus võlgnikke võla katteks orjaks müüa. Linnade, käsitöö ja kaubanduse edenedes kasvas ka põlluharimisega otseselt mitte seotud linnaelanikkond. Samas ei moodustanud see ilmselt kunagi enamust ühegi linnriigi rahvastikust. Osa linnaelanikest olid talupojad, kelle maatükid paiknesid keskuse lähedal. Kuid vähemasti suuremates linnades olid enamuses siiski käsitöölised ­ enamasti väikeste töökodade omanikud , kes peamiselt enda ja oma pereliikmete tööga igapäevast elatist hankisid. Vaid harvadel juhtudel õnnestus neil töökoda laiendades jõukamasse seisusse tõusta. Käsitööliste üldiselt üsna madalast sotsiaalsest positsioonist annab tunnistust tõsiasi, et mõnedes linnriikides olid nad kodanikuõigustest ilma jäetud. Kaubanduse areng tekitas vajaduse kindla väärtuse mõõdu järele. U 600 eKr hakkasid kreeklased Väike-Aasia elanike mõjul müntima raha.
Ülemkiht: aristokraatlik eluviis ja eetika Kreeka ühiskonna ülemkihi moodustasid suursugust päritolu suurmaaomanikud ehk aristokraadid (aristos ­ parim; kratos ­ võim: aristokraatia tähendab seega parimate võimu), kelle põlde harisid orjad ja sõltlased. Tarviduse korral ei põlanud aristokraadid ära ka tulusaid kaubaretki, kuid ee ei teinud neist elukutselisi kaupmehi. Majanduslikust tegevusest olid aristokraadid huvitatud vaid niivõrd, kuivõrd see oli tarvilik seisusekohaseks eluviisiks ja poliitilise mõju hankimiseks. Aristokraatia etendas kõigist ühiskonnakihtidest kindlasti kõige olulisemat osa nii kreeka poliitilises elus kui ka kultuuris. Rikastel ja suursugustel oli teistest enam aega pühenduda nii enese igakülgsele arendamisele ja täiendamisele kui ka oma mõtete ja tõekspidamiste avaldamisele. Seetõttu pärineb peaaegu kogu kreeka kirjasõna aristokraatide sulest. Kreeka tsivilisatsioon avaneb meile eeskätt aristokraatide pilgu läbi ning seega on ka nende igapäevane elu meile lihtkodanike omast märgatavalt paremini tuntud. Aristokraatia seas kujunesid omavahel konkureerivad aristokraatlikud sõpruskonnad, mille liikmed veetsid koos aega ja toetasid teineteist ka poliitilises elus. Olulisel määral hoidis sõpruskonda koos ka ühiste pidusöökide ­ sümpoosionide (symposion ­ kreeka keeles koosjooming) ­ pidamine sõpruskonna ühe või teise liikme majas . Tähtsaim ruum aristokraatlikus majas oli külalistetoa otstarvet täitev andron (meeste ruum). See paiknes väikese nelinurkse sise hoovi tänavapoolsel küljel. Külalised kogunesid andronis, kus heitsid piki seinaääri asetatud lavatsitele. Igal lavatsil külitas kaks meest. Sümpoosion oli meeste koosviibimine, kus naised reeglina ei osalenud. Lavatsite ette seati madalad lauakesed toiduga, ruumi keskele aga laia suuga veinisegamisnõu ­ kraater . Sealt kallasid orjad veega lahjendatud veini külaliste joogikarikaisse. Külalisi lõbustasid pillimängijad ja tantsijannad. Seejuures ei piirdunud koosviibijad sugugi ainult teiste poolt pakutud meelelahutstega. Sümpoosionidel kujundati tähtsaid poliitilisi plaane ja sõlmiti vastastikuseid kokkuleppeid. Siin vaieldi moraalsete, religioossete ja filosoofiliste tõekspidamiste üle, kanti ette vastloodud luulet ja prooseteoseid. Kreeka aristokraatiat iseloomustas sügavalt juurdunud konkurentsivaim. Igaüks püüdis olla parim ­ ületada teisi nii riigiasjus, lahinguväljal kui ka rikkuse ja luksuses. Sellisene ellusuhtumine avaldub nii varases kangelaseepikas kui ka hilisemas kreeka luules. Aristokraatide meelest andis nende tublidus neile ka õiguse rahvast juhtida ning lihtinimestelt võimaluse korral ka andamit saada.
Sisevastuolud ja türannia Varanduslik ebavõrdsus ja vaesemaid kodanikke alatasa ähvardav oht laostuda, mis omakorda võis kaasa tuua kodanike hulgast välja langemise, põhjustas vaeste rahulolematust . Samal ajal püüdsid aristokraadid üksega konkureerides üha suuremat võimu saavutada. Pea kõigis polistes kujunesid mitmed omavahel pingelistes või otse vaenulikes suhetes olevad aristokraatide grupid. Tulemuseks oli pidev sisepinged, mis aegajalt kasvasid üle otsesteks relvastatud kokkupõrgeteks. Nendes konfliktides põimusid vastuolud nii lihtrahva ja aristokraatide kui ka suursuguste kodanike endi vahel. Paljudes polistes suutis mõni suursugune juht suure osa kodanikest enda poole tõmmata ja nende abil ainuvõimu haarata. Sageli kasutati selleks ka võõrsilt palgatud sõdureid. Võimule tõusnud ainuvalitseja ­ türann, nagu kreeklased teda nimetasid ­ kehtestas riigis kindla korra ja püüdis sageli teatud määral parandada vaeste olukorda. Seetõttu olid mitmed türannid rahva seas austatud. Mitmed neist pidasid edukaid sõdu naabritega ja tõstsid seeläbi riigi võimsust. Samas aga tähendas türannia paratamatult teiste kodanike poliitiliste õiguste kärpimist ja sellega ei võinud ülejäänud pikemat aega leppida. Eriti vaenulikud olid türanni vastu teised aristokraadid, kellest paljud olid sunnitud minema pagendusse ja ootasid sobivat hetke ainuvõimu kukutamiseks ning oma seniste õiguste taastamiseks. See omakorda sundis türanne rakendama karme vahendeid oma vaenlaste paljastamiseks ja karistamiseks, mis muutis nende võimu vastumeelseks ka lihtrahvale. Seetõttu suutsid türannia võimul püsida tavaliselt vaid lühikest aega ­ enamasti kukutati nad peagi. Türannia kukutamisele järgnes sageli riigikorra reformimine , eesmärgiga kõrvaldada kõige suuremad vastolud ja vältida seeläbi türannia kordumist. Üritati ka senisest täpsemalt sõnastada riigielu reegleid ning üksikasjalikumalt sätestada kodanike õigusi ja kohustusi. Sel moel aitas türannia kaasa riigikorralduse arengule ja kindlustumisele.
Religioon, pidustused ja vaimuelu
Jumalad Kreeka jumalad olid antropomorfsed nii välimuselt kui ka iseloomult. Inimestest eristas jumalaid eelkõige vägi ja surematus . Jumalate arvu pole võimalik kindlaks teha. Ühelt poolt oli palju kohaliku tähtsusega jumalusi, keda me tänapäeval teadagi ei tarvitse, ja kes võisid samalaadsete ülekreekaliste jumalatega ühte sulada, nii et on raske otsustada, kas tegemist on ühe ja sama või mitme erineva jumalaga . Teisalt on võimatu tõmmata selget piiri kreeka ja võõramaiste jumalate vahele. Kreeklased tavatsesid mõnigi kord võõramaiseid jumalaid omaks võtta, neid seejuures vahel ka enda omadega samastades. Jumalad käsutasid loodusjõude ja vahel koguni kehastasid neid. Ent samavõrd seisid nad ühiskondlike väärtuste ja moraali kaitsel. Osa jumalaist kandis hoolt mõne konkreetse inimliku tegevusvaldkonna, olgu siis põlluharimise, sõjapidamise või käsitöö eest. Paljudelt jumalatelt oodati viljakuse edendamist, seda nii taime- ja loomakasvu kui ka inimeste sündivuse osas. Kõik võisid jagada surelikele edu ja hukatust. Kuid usuti , et nad ei tee seda juhuslikult, vaid vastavalt inimeste käitumisele. Ühelt poolt tuli austada jumalaid, neist lugupidavalt kõneldes ja tuues neile kohaseid ohvreid, ent teisalt ka hoiduda ülekohtust kaasinimeste vastu. Ülekohus oli jumalatest seatud korra rikkumine ja seega jumalateotus, mis tõi kaasa taevaste kättemaksu. Tähtsamaid jumalaid kujutati ette suure, aegajalt tülitseva, kuid enamasti siiski sõbraliku perekonnana, mille eesotsas seisis taeva-, tormi- ja piksejumal Zeus . See jumalik pere jagunes kahte suurde põlvkonda: Zeus ja tema õed-vennad, ning Zeusi lapsed. Nende peamine elupaik oli Olümpose mägi Kreeka põhjapiiril, kuid nad võisid vabalt liikuda kus iganes. Zeus. Taeva-, tormi- ja piksejumal ning jumalate valitsejana. Oli oma kahe venna Hadese ja Poseidoniga maailma ära jaganud, nii et Zeus sai taeva, Poseidon mere ja Hades allmaailma, maapealne valdkond ning Olümpos aga jäid nende ühisvalduseks. Sellegipoolest oli Zeus tänu piksenoolte käsutamisele oli ta kõigist võimsam ja ülejäänud jumalad pidid talle kuuletuma. Teda kujutati istumas Olümpose taevasel troonil. Zeusil oli lugematu arv lapsi nii jumalate kui ka inimlike kangelaste seas. Seetõttu kutsusid kreeklased teda sageli lihtsalt isaks. Sageli ilmus ta kotkana ja tema meelisohvriloom oli kärg. Kõik inimlikud seadused olid Zeusi kaitse all ja nendest üleastujat ootas tema karm karistus. Hera . Zeusi abikaasa ja õde, ning taeva kuninganna, keda kreeklased austasid peamiselt abielu kaitsjana . Mitmes kreeka paigas teati näidata kohta, kus Zeusi ja Hera abielu olevat aset leidnud. Müütides kujutati Herat sageli armukadedana, kiusamas Zeusi arvukaid lemmikuid ja lapsi, keda nad talle sünnitasid. Lemmikohvriloom oli lehm ja Herat ennast nimetati veisesilmseks. Poseidon. Zeusi vend. Merejumal , kes oma võimsa kolmhargiga tekitas tormi ja kutsus esile maavärinaid. Lemmikloom oli hubune. Hades. Zeusi teine vend. Aallmaailma ja surnute valitseja Demeter . Zeusi õde. Musta mulla, viljakuse ja kuldse põlluvilja jumalanna. Põllutööd olid tema erilise kaitse all. Tähtsaimas müüdis esines Demeter aga eelkõige armastava emana. Zeus lubas enda ja Demeteri tütre Persephone ema teadmata naiseks Hadesele. Viimane ilmuski süsimustadest hobustest veetud kaarikul ootamatult allilmast ja röövis tütarlapse, kui see pahaaimamatult kevadisel aasal lilli korjas. Pikka aega otsis Demeter asjatult oma tütart ja kui sai tema saatusest teada, tõmbus süngelt ning solvunult jumalatest kõrvale, väikesesse Eleusise linna Ateena lähedal. Kusagil mujal sel aastal vili ei kasvanud, loodus närbus ja nii pidi Zeus oma õega lepitust otsima . Persephone toodi allilmast maa peale tagasi. Sellest ajast veedab ta osa aastast allilma valitsejannana Hadese riigis, teise osa aga ema seltsis maa peal. Ares . Julm ja mõneti naeruväärne sõjajumal. Ei kuulunud kreeklaste lemmikute hulka. Hephaistos . Lonkur tulejumal; jumalate sepp . Ares ja Hephaistos olid ainsana Hera lapsed. Athena . Relvastatud sõjajumalanna, linnade ja tsivilisatsiooni kaitsja ning tarkusejumalanna. Erinevalt Aresest hindasid kreeklased Athenat väga kõrgelt. Oli Zeusi tütar. Ema tal õieti polnudki ­ ta sündis täies hiilguses ja relvastuses Zeusi peast . Lemmiklind oli öökull. Apollon . Kuldjuukseline luule, muusika ja terve mõistuse eestseisja. Tõe kuulutaja inimestele ja seega ka ennustuskunsti eestseisja. Üks kreeklaste armastatumaid jumalaid. Artemis . Apolloni kaksikõde. Neitsilik vibukütt ja kogu elava looduse ning eriti metsloomade kaitsja. Hermes . Tiivuliste sandaalide ja tiivulise kübaraga teekäijate kaitsja, jumalate käskjalg ja hingede juht allmaailma. Samas ka loomakarjade sigivuse edendaja. Võis olla petliku loomuga ja olevat varastanud Apolloni veisekarjad. Aphrodite . Ilu, armastuse, seksuaalsuse ja viljakuse jumalanna. Oli tähtsamate kreeka jumalate seas kõige selgemalt võõramaist päritolu ­ tema juures on tuntavad ilmsed ühisjooned Mesopotaamia armastusjumalanna Istariga. Nagu Istari puhul, räägiti Aphroditegagi seoses jumalanna armastusest erinevate jumalate ja inimlike kangelaste vastu. Dionysos . Veini ja viinamarjakasvatuse jumal. Ainus Kreeka jumalatest, kelle ema oli inimene. Eelistas viibida Olümpose asemel maa peal, rännates ringi kummalistest kitsejalgsetest ja hobusesabalistest, sageli purjus ning ohjeldamatutest olevustest koosneva lõbusa kaaskonnaga.
Jumalate ja inimeste põlvnemine Kreeklased uskusid, et jumalad ei loonud maailma. Maailm oli olemas juba ammu enne Zeusi ja tema õdede-vendade sündi. Algul valitsesid seda Taevas ja Maa ja seejärel nende lapsed ­ varasema põlvkonna jumalad ehk titaanid . Zeus oma õdede-vendadega tõstis titaanide vastu mässu ja kukutas nad kümneaastase hirmsa võitluse järel võimult. Nii said jumalad maailma valitsejaks. Esimesed inimesed olid kas maast sündinud või jumalate poolt maamullast voolitud. Nad olid kaitsetud ja väetid ­ polnud ju neil ei kihvu, küüniseid, sarvi ega paksu karvkatet. Õnneks asus neid toetama kaval ja riukaline titaan Prometheus , kes oli otsustavas võitluses Zeusi poole hoidnud ja temaga seetõttu heades suhetes. Prometheus õpetas inimestele tsiviliseeritud eluks tarvilikke oskusi, muuhulgas ka jumalatele ohverdamist. Ta tappis ja tükeldas ohvrilooma ning korraldas siis kavalalt asja nii, et Zeus valis jumalate jaona välja söögiks kõlbmatud tükid, jättes söödavad osad inimestele. Kui pettus ilmsiks tuli, peitis vihane Zeus inimestelt tule Olümposele. Inimkonda ähvardas hukk . Oma hoolealuste päästmiseks Prometheus varastas tule Olümpeselt ja tõi selle inimkonnale tagasi. Karistuseks käskis Zeus Prometheuse Kaukasuse mäe külge aheldada ja saatis kotka iga päev tema maksa nokkima. Inimesi aga karistas ta sellega, et lasi jumalail voolida imekauni, kuid pahelise naise, kellest said alguse kõik inimkonna hädad.
Pühamud ja templiehitus Kreeka pühamu sisuline keskpunkt oli altar . See oli madal, enamasti kividest laotud alus, millel toodi jumalatele ohvreid. Altar paiknes reeglina lageda taeva all. Suuremates pühmutes oli nii altareid kui ka templeid mitu. Altareid võis rajada ka templitest sõltumatult. Kõigis tähtsamates pühamutes oli ka jumala koda ehk tempel (kreeka keeles naos). Enamasti hoiti seal jumala kuju ja väikesel altaril põles jumala koldetuli. Kuid peamised rituaalid toimusid templi juures vabas õhus ja tavainimesed sisenesid templisse vaid erijuhtudel. Seetõttu oli templi sisemusest olulisem tema välisilme. Kreeklaste templiehitus sai alguse ja templiarhitektuur kujunes välja arhailisel perioodil. Varasemad tõeliselt monumentaalsed kivitemplid pärinevad IV sajandist eKr. Tempel kujutas endast ristkülikukujulist, enamasti sammastest ümbritsetud madala viilkatusega ehitist. Olulisimaks konstruktsiooni- ja kujunduselemendiks olid sambad, mis toetusid paari-kolme trepiastmena maapinnalt kerkivale alusplatvormile ja omakorda kandsid endal talastikku ning neile toetuvat katust. Nii talastik kui ka madal katuseviil olid kaunistatud reljeefidega. Talastiku reljeefid võisid olla kujundatud kas teineteisest eraldatud metoopide või katkematult kulgeva friisina. Templi sissepääs oli otsaküljest. Paljud templid olid üheruumilised, kuid vahel oli selle ühes otsas ka ainult preestritele sisenetav ruum ­ adyton (see, kuhu ei tohi siseneda). Juba IV sajandil kujunesid välja kaks klassikalisel perioodil domineerinud ehitusstiili ­ dooria stiil ja ioonia stiil. Kõige lihtsam on neid eristada sammaste järgi. Dooria sambad on massiivsenmad, kerkivad otse templialusest ja nende ülemises otsas on lihtne koonusekujuline kapiteel. Sihvakamad ioonia sambad toetuvad aga alusele (baasile) ja nende kapiteeli kaunistavad rullispadjandikujulised voluudid. Mõlemat stiili kasutasid kreeklased paralleelselt ja vahel nad koguni põimusid samade templite ehituses. Templid olid enamasti linnriikide kõige silmapaistvamad ehitused. Nad rajati polise ühise otsusega tähistamaks kodanike jumalakartlikust ja andmaks end taevaste kaitse alla. Ühtlasi näitasid templid linnriigi jõukust ja võimsust. Kuna jumalaid oli palju ja kõik nad inimestele omal kombel vajalikud, siis oli igas linnriigis arvukalt pühamuid. Iga pühamu kuulus mõnele kindlale jumalale , kuid ta võis sisaldada ka teiste jumalate altareid ja templeid. Nii olid Zeusi pühamus Olympias kesksel kohal ka näiteks Hera tempel ja kangelase Pelopsi väike pühakoda. (templitüüpide põhiplaanid; foto templist ­ kas Paestum või Segesta; ioonia ja dooria sammaste joonised)
Preestrid ja rituaalid Iga inimene võis jumalatega suhelda, neile ohvreid tuua ja neilt vastutasuks soosingut paluda . Kuid vähemalt suuremate pühamute juures olid jumalate teenimiseks ametis ka preestrid ja preestrinnad. Mõnede pühamute jaoks valiti preestrid iga- aastaste riigiametnikena, teisal pärinesid nad kindlatest aristokraatlikest suguvõsadest. Mõlemal juhul olid nad aga terve linnriigi poolt volitatud esindajad, kelle ülesanne oli kogukonna nimel pühamu eest hoolt kanda ja ohvritalitusi läbi viia. Preestrid ei moodustanud omaette seisust ja elasid enamasti muudelegi kodanikele tavapärast elu. Peamine rituaal oli loomade, enamasti veiste, kitsede, lammaste ja sigade ohverdamine jumalaile. Ohvrilooma veri lasti altarile voolata, loom ise nüliti ja tükeldati ning valmistati toiduks. Jumalate jaoks põletati altaritulel ohvrilooma mõned kehaosad ­ enamasti vaagnaluu ja saba ­ uskudes, et sellest tõusev suits neile heameelt valmistab. Liha aga söödi kohapeal ise. Ohverdamise juurde käis alati ka palve, mis hüüti valjul häälel, käsi taeva poole tõstes. Igas linnriigis peeti aasta jooksul mitmeid pidustusi eri jumalate auks. Neis osalesid nii mehed kui ka naised, kodanikud ja mittekodanikud . Orjadki võisid mõnedest pidustustest osa võtta. Paljud pidustused olid määratud mõnele kitsamale ringkonnale (oli näiteks ainult meeste ja ainult naiste pidustusi), kuid suurematel neist osales kogu elanikkond. Jumalate ühine austamine oli üks olulisemaid tegureid, mis polise elanikke ühte liitis . Pidustuste keskne osa oli traditsioonilist marsruuti mööda pühamusse suunduv, enamasti rõõmus ja lärmakas rongkäik, kus sageli kanti muuhulgas ka jumala kuju. Kui pühamusse jõuti, järgnes suur ohvritalitus. Sageli kuulusid pidustuste programmi ka võistlused, olgu siis pillimängus, luuleteoste ettekandmises või spordis . Oraaklid Jumalate tahte selgitamiseks jälgisid kreeklased kõikvõimalikke endeid. Nii võis jumalate poolt määratut vaälja lugeda lindude lennust, ohvritule süttimisest altaril, ohvriloomade siseelunditest ja paljust muust . Kõige selle kõrval olid Kreekas aga ka spetsiaalsed pühamud, kus võis jumalatelt nõu küsida. Neid nimetatakse oraakliteks (oraculum ­ ladina keeles ennustus ). Kreekakeelne termin manteion tähendab paika, kus jumal õpetusi jagab . Oraaklitelt oodatigi eelkõige nõuandeid, mitte tuleviku otsest ette-ennustamist. Kuulsaim oli Apolloni oraakel Kesk-Kreekas Delphis , kõrge Parnassose mäe jalamil. Müüdi järgi tapnud Apollon kunagi seal elanud lohemao ­ Püütoni. Seetõttu kandis preestrinna, kelle suu läbi Apollon seal tulevikku kuulutas, Püütia nime. Ennustamine leidis aset Apolloni templi tagumises ruumis ­ adytonis. Kuidas see täpselt aset leidis, see pole kindlalt teada. Kindel on vaid see, et püütia istus kolmejalgsel kaanetatud vaskkatlal, ja et ta oli sel ajal jumalast täidetud, ehk entusiastlik (enthusiasmos ­ kreeka keeles jumalast täidetus). Kas küsijad teda nägid, või kuulsid nad ainult tema häält, see pole selge. Võimalik, et sageli vormisid juuresviibivad preestrid Püütia raskesti seostatavad sõnad pisut selgemateks värssideks ja edastasid need küsijale. Kuid selliselgi kujul polnud ennustused kuigi kergesti mõistetavad. Seda eioodatudki. Jumal andis inimestele märke, nende mõistmine oli surelike endi mure. Kreeklased võtsid Püütia kuulutusi väga tõsiselt. Nende õigsuses ei kaheldud. Linnriigid lähetasid kõigi olulisemate ettevõtmiste eel oma saadikud Apollonilt nõu küsima ja seejärel vaieldi rahvakoosolekul või nõukogus pingsalt sõnumi õige tõlgendamise üle. Kui siis oodatud tulemust ei tulnud, ei süüdistatud Apollonit, vaid tunnistati oma suutmatust jumalat õigesti mõista.
Surmajärgsus ja müsteeriumid Kreeklased pöörasid rõhku peamiselt siinpoolsele elule. Surma mõisteti kui kõige meeldiva ja nauditava paratamatut lõppu, millele järgneb trööstitu oleskelu sünges Hadese riigis sügaval maa all. Sinna võis pääseda mõnede koobaste kaudu, kuid ka näiteks maailma ümbritsevat Okeanose jõge mööda. Ka allikad võisid tähistada teed allmaailma. Surnute riiki piiras allmaailmajõgi, millest paadimees Charon hingi hõberaha eest üle viis. Seetõttu oli kombeks panna surnule matmisel münt suhu . Inimese saatus pärast surma ei sõltunud reeglina tema käitumisest enne surma. Kõik hea ja halb tuli inimestele kätte juba eluajal. Aja jooksul kujunes ka teist laadi ettekujutusi, mille kohaselt oli võimalik veel siinpoolses elus oma surmajärgset saatust mõjutada. Sellised ettekujutused levisid eeskätt seoses kitsamates gruppides, mille liikmed pidasid suletud jumalateenistusi ­ müsteeriume ­ surma ja allilmaga seotud jumalate auks. Müsteeriumidel osalesid üksnes kindlad pühitsusrituaalid läbinud inimesed. Ainult nemad teadsid sealseid pühi toiminguid, varjates kõike seda kiivalt pühendamatute eest. Saladuse väljarääkimine oli ränk pühaduseteotus. Müsteeriumide läbi sai jumalaga eriti lähedaseks ja seetõttu võis loota ka paremat saatust pärast surma. Ühed tuntumad olid Demeteri auks peetud Eleusise müsteeriumid. Eleusis oli väike linn Ateena riigi koosseisus . Müüdi järgi olevat jumalanna seal varjunud siis, kui oli masenduses oma tütre Persephone röövimisest. Igal sügisel korraldasid ateenlased suure rongkäigu Ateenast Eleusisesse. Rongkäigust võisid osa võtta kõik, ent kui õhtul Eleusisesse jõuti, jätkusid rituaalid üksnes pühendatutele. Nad sulgusid suurde rohkete sammastega pühakotta, et viia läbi oma öiseid kombetalitusi. Igal aastal pühitseti ka uusi liikmeid. Põhimõtteliselt võisid saada pühendatuks kõik soovijad, kui neil ei lasunud süüd veretöö pärast. Eleusise rituaalide ja nendega seonduvate uskumuste üksikasjad pole täpselt teada. Pisut paremini teame, mida arvasid surmajärgsusest Orpheuse müsteeriumide pidajad. Orpheus oli müütiline laulik, kes olevat esimesena inimestele müsteeriume õpetanud. Orpheuse õpetuse järgi on inimese hing surematu, kuid aheldatud sureliku keha külge, karistuseks ühe ühe muistse kuritöö eest. Hing ihkab kehast vabaneda , kuid on määratud pärast surma sündima ikka ja jälle uude, olgu inimese, looma või taime kehasse. Vaid õiged rituaalis ja eriti vooruslik ning kasin elu võivad vabastada hinge lõpmatust taaskehastumise sunnist ja päästa ta igaveseks ajaks õndsate saartele. Müsteeriumid olid küllalt levinud, kuid puudutasid nähtavasti siiski vaid kreeklaste vähemust. Neis kuulutatud seisukohad hinge surematusest, taaskehastumisest ja helgetest tulevikuväljavaadetest ei tõrjunud kunagi välja tavapärast ettekujutust trööstitust Hadese riigist.
Spordivõistlused Sport oli varastest aegadest peale üks aristokraatide meelisharrastusi ja spordivõistlused kuulusid paljude usupidustuste programmi. Neid peeti enamvähem kõigis linnriikides. Aristokraadid püüdlesid täiuslikkusele igas vallas, ja kandsid pidevalt hoolt ka oma keha ning füüsiliste võimete eest. Ilusat musklis keha hinnati pea sama kõrgelt kui vaimuteravust või edu poliitilises elus. Kreeklased sportisid alasti. Seetõttu tähistati spordiväljakut ja selle juurde kuuluvaid puhke - ning olmeruume terminiga gümnaasion (kreeka keeles alasti olemise koht). Meeste ja noorukite kogunemiskohtadena omandasid gümnaasionid ajapikku ka laiema kui pelgalt sportliku tähenduse. Ka mitmed kuulsad õpetlased hakkasid seal noortele oma tarkust jagama ja nii muutusid mõned gümnaasionid spordiplatside kõrval ka tähtsateks hariduskeskusteks. Aja jooksul kerkisid paljude kohalike võistluste seas esile mõned üle-kreekalise tähtsusega spordipidustused, mille seas tähtsaimad olid kahtlemata olümpiamängud. Nendele iga nelja aasta tagant Zeusi auks peetud pidustustele kogunes võistlejaid nii Kreekast kui ka kolooniatest. Osalesid aga üksnes hellenid ­ barbaritele oli olümpiamängudele pääs keelatud. Seetõttu tähistas makedoonlaste lubamine mängudele ühtlsi ka nende arvamist helleenide hulka. Ka naistel oli olümpiapidustustel osalemine keelatud. Võistlused toimusid nii meeste kui ka poiste arvestuses. Juba varakult välja kujunenud võistlusprogramm sisaldas erineva pikkusega jooksualasid, maadlust, rusikavõitlust, kombineeritud võitlust (maadluse ja rusikavõitluse segu), viievõistlust (jooks, odavise , kettaheide, hoota kaugushüpe ja maadlus ) ning hobukaarikute võidusõite. Viimane neist oli omapärane selle poolest, et võistlesid mitte kaarikujuhid, vaid hoburakendite omanikud. Seetõttu võis siin saata edu ka vanu mehi, kes enam ise sportlikeks saavutusteks võmelised polnud. Kõige prestiizsem oli siiski lühim jooksudistants ­ staadionijooks. Staadion oli kreeklaste peamine pikkusmõõduühik (192 m). Nii pikk oli seega ka sirge mis jooksjatel läbida tuli. Aja jooksul hakkas staadion tähistama ka jooksurada ennast. Võitjate üle peeti varasest ajast hoolsat arvet. See võimaldas V sajandil e. Kr. koostada olümpiavõitjate nimekirja, mida seejärel uute võitjatega pidevalt täiendati. Peagi muutus see aastasse 776 eKr tagasiulatuv nimekiri kreeklaste ajaarvamise aluseks. Sündmuse daatumi määras see, mitmenda olümpiaadi (mängudevahelise perioodi) mitmendal aastal ta toimunud oli. Olümpiamängude tähtsus ei piirdunud kaugeltki ainult spordiga. Siin ohverdati jumalatele (tähtsaima ohvritule süütamise õigus kuulus staadionijooksu võitjale). konkuureeriti pillimängus ja luuleteoste ettekandmises ning kuulsad kõnemehed astusid astusid oma mõtetega kogu kreeka maailmast kokku tulnud avalikkuse ette. Kõige selle võimaldamiseks oli juba ammusest ajast kehtestatud olümpiarahu ­ Olümpias oli relvade kandmine keelatud ja kellegi pääsu sinna ei tohtinud relva jõul takistada. Olümpiavõitja tõi kuulsust mitte ainult iseendale, vaid ka oma linnale . Seetõttu hindasid kaaskodanikud olümpiavõitjaid väga kõrgelt. Nende auks püstitati kujusid ja nad said kodulinnas hinnalisi auhindu. Paljudest olümpiavõitjatest said hiljem mõjukad riigimehed . Meieni on säilinud ka mitmeid ülistuslaule spordivõistluste võitjatele.
Kangelaseepika Arhailisse perioodi langeb Kreeka kangelaseepika õitseng. Loodi kümneid pikemaid või lühemaid eepilisi poeeme, millest kõige kuulsamaiks said Trooja sõja teemalised " Ilias " ja "Odüsseia". Sageli dateeritakse neid VIII või varasesse VII sajandisse, kuid välistatud pole ka mõneti hilisem daatum . Umbes 1200 eKr alanud vapustuste tagajärjel mükeene tsivilisatsioon langes, kuid mälestus möödunud suurusajast püsis ja talletus arvukates kangelaslugudes. Hilisemad kreeklased mäletasid Kreeta-Mükeene perioodi kuulsusrikka kangelasajana. Tõenäoliselt lauldi lugulaule kangelastest ja nende vägitegudest juba Mükeene perioodi lossides. Pärast mükeene tsivilisatsiooni langust pärandati neid laule ja lugusid põlvest põlve traditsioonilises värsivormis kangelaslauludena. Kujunesid mitmed eepilised teemad. Nii lauldi Heraklese arvukatest vägitegudest, kangelase Jasoni ja tema laeva Argo mereretkest kuldvillaku järele (tänapäeva Gruusiasse), Teeba kuninga Oidipuse kurvast saatusest ning tülist tema poegade vahel, mis lõpuks tõi kaasa Teeba linna hävitamise, ja paljust muust. Kõige armastatumaks kujunes aga nn. Trooja sõja lugu. See jutustas Väike-Aasia rannikul asunud Trooja kindluse vallutamisest kõigi tähtsamate kreeka kangelaste ühise retke käigus. Sõja oli põhjustanud Trooja kuninga poeg Paris , kes võrgutas ja tõi Troojasse Sparta kuninga Menelaose imekauni naise Helena. Seepeale kogus Sparta kuninga vend ­ Mükeene kuningas Agamemnon ­ kõigi toonaste kangelaste ühisväe ja purjetas selle eesotsas Troojat vallutamata. Kümneaastaste võitluste järel tappis kreeklaste vägevaim sangar Achilleus troojalaste esivõitleja Hektori, kuid langes peagi Parise noolest tabatuna. Trooja suudeti vallutada alles siis, kui Odysseuse soovitusel valmistati hiiglaslik puuhobune , mille troojalased ise oma linna vedasid, mõistmata, et seal sees peidavad kreeka sõjamehed. Arhailisel perioodil (VIII ­ VI sajandil eKr) vormiti selle eepilise pärimuse põhjal arvukad kangelaseeposed , mida rändlaulikud ­ rapsoodid ­ kas usupidustustel kugu rahva ees, või siis ülikute kodades ette kandsid. Kõige kuulsamad kangelaseeposed olid " Iilias " ja "Odüsseia". Need on tähtsamatest eepostest ka ainsad, mis meie päevini säilinud. Mõlemad on osa Trooja sõjast jutustavast eeposte tsüklist, keskendudes ühele olulisele lõigule selle raames. "Iiliases" saab lugu alguse Achilleuse ja Agamemnoni tülist sõjasaagi pärast ja lõpeb Hektori tapmisega. Agamemnoni peale solvunud Achilleus keeldub sõdimast ja pöördub tandrile tagasi alles siis kui tema lähim sõber Hektori käe läbi lahingus lahingus langeb. Kättemaksu janunedes tapab Ahhilleus nüüd armutult hulga vastaseid ja lõpuks ka Hektori enda. "Ilias" on seega eelkõige lugu Achilleuse raevust ja selle karmidest tagajärgedest. Ka "Odüsseia" keskendub ühe kangelase raevukale käitumisele. Siin on peakangelane kaval ja vastupidav Odüsseus, kes pikkade eksirännakute järel sõjast koju jõudes leiab eest jõugu majas omavolitsevaid ja tema truud naist kosida püüdvaid suursuguseid noormehi. Jumalanna Athena abiga tapab Odüsseus nad halastamatult. Hilisemad kreeklased pidasid " Iliase " ja "Odüsseia" autoriks pimedat laulikut Homerost, kellele omistasid ka mitmeid teisi, tänapäevaks kaduma läinud eeposeid. Kreeklaste meelest oli Homeros nende parim ja kuulsaim poeet . Tänapäeval ei oska me öelda, kas Homerose nimeline poeet on kunagi ka tegelikult elanud, nagu ei või me kindlad olla selleski, kas "Iilias" ja "Odüsseia" on ühe ja sama või erinevate autorite looming. Kuid sellest hoolimata nimetatekse mõlemaid teoseid tavapäraselt Homerose eeposteks. Palju on vaieldud kangelaspärimuse ja eepika ajaloolise tõepära üle. Ühelt poolt pole kahtlust, et kangelaslood jutustavad ammusest mükeene perioodist, sest ainult siis olid Mükeene, Trooja ja mitmed teised eepikas esile tõusvad keskused tõepoolest võimsad kindlused. Tähelepanuväärne on seegi, et eepostes on kangelaste relvad valmistatud pronksist, nagu mükeene perioodil, mitte aga rauast, nagu see oli eeposte loomise ajal. Seega pidid arhailise perioodi laulikud ammusest pronksiajast midagi tõepoolst teadma ja ei saa välistada, et mõned lood ­ näiteks lugu Trooja sõjast ­ kajastavad kunagi tõepoolest aset leidnud sündmusi. Kuid eeposte loomise ajaks oli ajalooline tõde neist kaugetest aegadest tõenäoliselt juba ammu lootusetult segunenud väljamõeldisega ja omandanud müütide kuju. Pealegi polnud arhailise ajajärgu poeetidel ettekujutust Kreeta-Mükeene perioodi ühiskonnast ja eluolust. Eepikas pole juttugi ei lineaarkirjast ega bürokraatlikult korraldatud lossimajandusest. Mitmed asjaolud lubavad oletada, et eepostes on kujutatud suurtes piirides nende loomise aegset ühiskonda ja muistseid kangelasi nähtud nagu tolleaegseid ülikuid. Arhailised poeedid on muistsetest aegadest jutustavad lood ja nende tegelased lihtsalt oma kaasaja või lähimineviku olustikku pannud . Kangelaseepika näitab meile eeskätt mitte seda, mis mükeene perioodil tegelikult juhtus, vaid seda, kuidas see ammune ajajärk arhailise perioodi kreeklaste ajaloolises mälus talletunud oli. Kreeta-Mükeene ajajärku kajastab kangelaseepika seega vaid tinglikult .
Lüürika Nagu spordivõistlused, nii kuulus ka luule ettekandmine ja võistulaulmine paljude pidustuste kavva . Juba mäletamatutest aegadest peale kanti ette kangelaslaule. Kuid aja jooksul tõusis eepika kõrval ka lühemate, lüürika nimetuse all tuntud luulevormide populaarsus. Nagu kangelaseeposi, nii kanti neidki ette suuliselt, flöödi või keelpilli ­ puust valmistatud kithara ja kilpkonna kilbist kõlakastiga lüüra ­ saatel. Lüürika juurde kuulus kindlasti ka meloodia , kuid selle taastamine on tänapäeval võimalik vaid väga oletuslikult. Lüürika tähendaski algselt lüüra saatel ette kantavat luulet, kuid muutus järkjärgult kogu luulezanrit tähistavaks üldmõisteks. Pidustusele lisaks kanti luulet ette ka sümpoosionil. Enamus lüürilisi poeete pärineb aristokraatide hulgast. Nende luule pühendus peamiselt autori tunnete, mõtete ja tõekspidamiste edasiandmisele, avades meile suurepäraselt aristokraatide ellusuhtumist ja maailmavaadet . Lüürikast ilmneb poeetide auahnus , edevus ja kättemaksuhimu, aga ka kibe tõdemus elu lühidusest ja peatsest vältimatust surmast. Kurdeti saatuse heitlikkust ja kutsuti üles vaoshoitusele, mis aitaks elus hukatuslikke pöördeid ära hoida. Kiire edu tõi kreeklaste meelest kaasa ka kiire languse. Moraaliküsimused seondusid omakorda lahutamatult poliitiliaga, kus paljud poeedid ise aktiivselt kaasa lõid. Ateena seadusandja Solon oli ühtlasi üks silmapaistvamaid kreeka poeete. Oma luules kritiseeris ta kaaskodanike pahesid ja õigustas ning põhjendas omaenese poliitilisi samme . Inimese ja riigi heaolu põhines tema meelest mõõdukusel ­ kõik ülemäärane võis kaasa tuua üksnes tüli ja hukatust. Väga armastatud olid spordivõistluste võitjate auks loodud laulud, mida koorid kandsid ette kas juba võistluspaigas või siis võitja saabumisel kodulinna. Kõige kuulsamaks selliste poeemide autoriks tõusis V sajandi esimesel eKr poolel tegutsenud koorilüürik Pindaros . Paljud peavad teda silmapaistvaimaks kreeka lüürikuks. Võitjate ülistamisega saavutas see suursugust päritolu poeet ­ ta pärines Delphi aristokraatlikust preestrisuguvõsast ­ juba eluajal sellise kuulsuse, et ei suutnud täita kõiki pidulike luuleteoste tellimusi, mida kogu kreeka maailmast talle pidevalt laekus. Pindarose meelest oli võit spordivõistlusel märk jumalate poolt osaks langenud soosingust. Kuid et jumalad soosivad üksnes tublisid ja vooruslikke, siis näitab võit, et tegu on mitte ainult eduka, vaid ka moraalselt täiusliku inimesega. Spordivõistluste võitjate näol ülistas Pindaros aristokraatlikku ettekujutust inimlikust täiusest.
Filosoofia ja tedusliku maailmavaate sünd Inimesed on aastatuhandete vältel seletanud maailma religiooni kaudu. Sellise vaatekoha järgi on maailmas aset leidev peamiselt jumaliku tahte ja erinevate jumalate vastasmängu tulemus. Loomulikult oli niisugune maailmapilt omane ka muistsetele kreeklastele. Samas oli Kreeka aga esimene tsivilisatsioon maailma ajaloos, kus traditsioonilise religioosse ellusuhtumise kõrvale sündis uus nö. teaduslik maailmapilt, mis püüdis asju seletada nende sisemistest, looduslikest põhjustest lähtuvalt. See ei toonud küll endaga kaasa jumaliku tahte eitamist. Kuid jumalust mõisteti üha enam mitte niivõrd konkreetsete nähtuste ja sündmuste põhjustajana, kuivõrd maailmakorralduse üldise alusena . Maailma üldist korraldust puudutavate probleemide üle juurdlemist nimetasid kreeklased filosoofiaks (armastus tarkuse vastu) ja sellega tegelevaid inimesi filosoofideks. Filosoofia kasvas välja arutlusest selle üle, kuidas jumalad põlvnesid ja maailmakorra jalule seadsid. Erinevad mõtlejad pakkusid selles osas välja erinevaid lahendusi. Kuid VI sajandi esimesel poolel eKr Mileetose linnas tegutsenud õpetlane Thales jättis jumalad maailmakorralduse tekke seletamisel mängust välja. Tema meelest oli kõige aluseks vesi. Maailm on tekkinud veest ja ujub vee peal. Thales oli arvatavasti rännanud idamaadel ja tundis hästi Egiptuse ning Mesopotaamia geomeetriat, matemaatikat ja astronoomiat. Suurt kuulsust võitis t sellega, et oskas päikesevarjutuse ette ennustada. Thalest peetakse õigusega nii kreeka filosoofia kui ka teaduse alusepanijaks. Filosoofia oli esialgu kreeklaste looduse- ja maailmakorraldusealaste nö. teaduslike arusaamade kogum. Aegamööda hakkasid sellest kogumist eralduma konkreetsed teadusharud. Matemaatikaga tegeles juba Thales, kuid veelgi enam aitasid selle edenemisele kaasa VI sajandi teisel poolel Lõuna-Itaalias tegutsenud õpetlane Pythagoras koos oma õpilastega. Pythagorase meelest põhines kogu maailmakorraldus arvulistel vahekordadel. Arvud olid tema jaoks pühad. Ta püüdis mõista arvude olemust ja tegeles sellest tulenevalt matemaatiliste probleemidega. Nii on tema järgi nime saanud tuntud teoreem täisnurkse kolmnurga kaatetite ja hüpotenuusi vahekorrast. Kreeka matemaatikud õppisid palju idamaade, eriti Mesopotaamia tedusest. Ka pütagoorase teoreemis sisalduv väide oli seal juba ammusest ajast tuntud. Kuid kreeklased olid esimesed, kelle jaoks matemaatika polnud üksnes praktiliste arvutusalaste näpunäidete kogum, vaid loogilistel üldistustel põhinev terviklik süsteem. Kreeklased olid ka esimesed kes ei rahuldunud matemaatiliste väidete (teoreemide) sõnastamisega vaid pidasid vajalikuks kontrollida loogilise tõestamise teel nende üldkehtivust. Alles Kreekas muutut matemaatika teoreetiliseks teaduseks. KLASSIKALINE PERIOOD (V sajandi algus ­ u 330)
Kreeka-Pärsia sõjad 500 ­ 478 eKr VI sajandi teisel poolel langesid kreeka linnriigid Väike-Aasia läänerannikul Pärsia võimu alla. 500 eKr puhkes nende ülestõus, mille pärslased mõne aasta järel karmilt maha surusid. Mileetos hävitati. 490 saatis Pärsia kuningas Dareios mereretke Kreekasse , mis sai ateenlastelt Maratoni lahingus lüüa. 480 tungis Kreekasse Pärsia kuningas Xerxes hiigelväe ja suure laevaastiku eesotsas. Pärsia laevastik purustati Salamise lahingus. Pärsia maavägi sai kreeklastelt lüüa ja tõrjuti maalt välja järgmisel aastal.
Klassikalise Kreeka hiilgeaeg V sajandil
Orjandus Klassikaline Kreeka oli orjanduslik ühiskond. Orje oli palju (täpsemat hulka pole andmete puudusel võimalik kindlaks teha). Nende hulgas oli nii võlgade katteks orjusse müüdud või linnriikide omavahelistes sõdades vangi langenud kreeklasi kui ka võõrsilt sisse ostetud barbareid. Viimased moodustasid aga enamuse. Aegamööda kujunes kreeklastel arusaam, et barbarid ongi orjuseks loodud. Orje kasutati peaaegu kõigis eluvaldkondades ­ nii suurmaaomanike kui talupoegade põldudel, käsitööliste töökodades, jõukamate inimeste majades teenijatena ja mujalgi. Samas ei moodustanud orjad üldjuhul põhilist tööjõudu. Oskustöö oli reeglina vabade inimeste päralt ja orje rakendati peamiselt abistavas rollis, vähest kvalifikatsiooni nõudvate, kuid samas raskemate ja ebameeldivamate tööde puhul. Kaevandustes ja kivimurdudes olid seetõttu peaaegu kõik töötegijad orjad ­ sinna vabad inimesed lihtsalt tööle ei läinud. Orjad jäid Kreekas mitmes mõttes väljaspoole ühiskonda. Neid käsitati kui omanikule kuuluvat varandust, millega ta võis oma suva järgi ümber käia. Orja tapmist peeti küll taunitavaks, kuid karistust ei järgnenud sellelegi. Õiguslik erinevus vaba inimese ja orja vahel oli Kreekas märksa selgem, kui Egiptuses või Mesopotaamias. Samal ajal oli orjatööl Kreeka ühiskondlikus tööjaotuses väga tähtis osa. Paljud kohustused, mis Lähis-Idas langesid sõltuvate talupoegade õlgadele, täideti Kreekas orjade poolt. Sõltuv tööjõud, mis Mesopotaamias ja eriti Egiptuses pärines ühiskonna liikmete hulgast jäi Kreekas seega justkui ühiskonnast väljapoole. See aga tagas ühiskonna täisväärtuslike liikmete suurema vabaduse ja heaolu. Võib arvata, et just asjaolu, et orjad kõige kurnavama töö ära tegid, võimaldas Kreeka ühiskonna lihtliikmetel tõusta vabadeks ja täieõiguslikeks kodanikeks.
Ateena ja Sparta 478 ­ 431 eKr
Kreekas domineerisid suhteliselt aristokraatlik Sparta ja demokraatlik Ateena, kelle omavahelised suhted olid pingelised. Ateena poliitikat juhtis pikka aega sajandi silmapaistvaim riigimees Perikles . Ühteaegu sai Ateenast Kreeka suurim linn, peamine kaubanduse ja kultuurikeskus. Ateenal oli võimsaim laevastik Kreekas ja Pärsia vastu võitluseks asutatud Ateena mereliit ühendas ateenlaste võimu alla Egeuse mere rannikul ning saartel paiknevaid linnriike.
Sparta riik Sparta riik keskusega Lakoonia maakonnas Lõuna-Kreekas oli Kreeka linnriikide seas mitmes mõttes erandlik. Ta oli ainus polis, mis hõlmas kahte maakonda : spartalased olid juba VIII sajandil eKr alistanud naabermaakonna Messeenia ja orjastanud selle elanikud. Samal ajal ei kujunenud Spartast kunagi tõelist linna ­ ka siis kui Spartast oli saanud tugevaim riik Kreekas, koosnes selle keskus neljast suurest kindlustamata külast. Sparta keskuse ja lähiümbruse elanikest moodustus sparta kodanikkond ­ spartiaadid . Riigi ülejöönud elanikkond oli nende võimu all. Enamus Lakoonia elanikest olid perioigid (need kes elavad ümberringi) ­ isiklikult vabad, kuid spartiaatide suhtes andami- ja sõjaväekohustuslikud mittekodanikud. Messeenia alistatud elanikest said aga heloodid ­ spartiaatidele kuuluvat maad harivad orjad. Heloodid olid kõige arvukam grupp riigi elanike seas, spartiaadid aga moodustasid vähemuse. Sparta riigi eesotsas seisis kaks päritava võimuga kuningat, kes juhtisid sõjaväge ja täitsid riigi kõrgema preestri kohuseid. Muus osas juhtisid riiki 30-liikmeline vanemate nõukogu ­ geruusia ­ (selle liikmed pidid olema vähemalt 60-aastased) ja igal aastal kõigi spartiaatide seast valitavad riigiametnikud ­ viis efoori. Lõplik sõnaõigus otsuste langetamisel kuulus aga kõigi spartiaatide koosolekule. Spartiaadid rõhutasid oma võrdsust ja ühtekuuluvust. Rikkusega hooplemist peeti taunitavaks. Kuid sellegipoolest kujunesid ka spartiaatide seas suured varanduslikud erinevused. Riigi juhtimisel osalesid eelkõige suursuguste perekondade liikmed, vaesemaid spartiaate aga ähvardas oht laostuda ja langeda kodanike seast välja. Sparta riikliku korralduse muutis erandlikuks mittekodanike erakordselt suur arvuline osakaal riigis. Hoidmaks suurt hulka alatasa vaenulikke heloote kindlalt oma võimu all, pidid spartiaadid neist sõjaliselt üle olema. See tingis riigi poolt rangelt kontrollitud kodanike kasvatuse süsteemi, mille peamine siht oli arendada spartiaatide sõjameheomadusi. Alates seitsmendast eluaastast elasid poisid kodust eemal eakaaslaste rühmades, pidid oma elu korraldamisega ise toime tulema ja tegelesid seejuures peamiselt kehaliste ning sõjaliste harjutustega. Kahekümnendast eluaastast alates loeti neid täisväärtuslikeks sõjameesteks ja alates kolmekümnendast ka täieõiguslikeks kodanikeks. Ühes sellega omandasid nad õiguse saada maatükk ja soetada perekond. Tööd ei pidanud spartiaadid kunagi tegema ­ seda tegid nende eest heloodid. Ka täiskasvanud spartiaatide elu möödus põhiliselt oma naistest ja lastest eemal väeosa juures ning nende aega täitis peamiselt sõjaline treening. Spartiaadid olid seega sisuliselt elukutselised sõjamehed. Sparta oli seega vallutusel põhinev ja oma ülemvõimu säilitamisele suunatud range sisemise korraldusega riik. Riigi huvid olid seal kindlalt esiplaanil ja kodanike õigused ning individuaalsus selle nimel ohvriks toodud. Nii tagati lisaks sõjalisele üleolekule ka riigi sisemine stabiilsus. Spartalased olid uhked, et nende riigis polnud kunagi esinenud türanniat. Paljud kreeklased, eelkõige aristokraatia pooldajad , pidasid Spartat hästi korraldatud riigi musternäidiseks. Stabiilse riigikorra ja militaarse kasvatusega saavutasid spartalased sõjalise üleoleku. Nende raskeltrelvastatud jalaväest kujunes võimsaim relvajõud kogu Kreekas. See omakorda tagas juhtiva rolli Kreeka riikidevahelistes suhetes. Juba VI sajandil eKr kujunes nn Peloponnesose liit, mis ühendas spartalaste juhtimise alla enamuse Lõuna-Kreeka linnriikidest. Need riigid olid oma siseasjades sõltumatud, kuid välispoliitiliselt toetasid Spartat. Sõdades võisid spartalased kindlalt loota ka liitlaste vägede toele. Nii saavutasid spartalased IV sajandi esimesel poolel hegemoonia terves Kreekas. Ühtlasi hakkasid nad senisest enam segama end teiste riikide siseasjadesse. See aga tõi kaasa süveneva rahulolematuse teiste riikide kodanike seas ja viis lõpuks Sparta hegemoonia kukutamisele.
Ateena demokraatia kujunemine Arhailisel perioodil oli Kesk-Kreekas Atika maakonnas paiknev Ateena riik korraldatud aristokraatlikul viisil. Võim kuulus aristokraatia hulgast pärinevatele riigiametnikele ja nõukogule ning rahvakoosolek reaalset tähtsust ei omanud . Olukord hakkas muutuma alates aastast 594 eKr, kui riigimees, poeet ja seadusandja Solon kärpis aristokraatia eesõigusi ja avas lihtkodanikele senisest suuremad võimalused riigiasju otsustada. Peagi haaras Ateenas võimu türann Peisistratos. Aastal 507 eKr, pärast Peisistratose poegade võimult kukutamist, kehtestati kõigile kodanikele riigiasjades võrdsed õigused. Seda loetakse Ateena demokraatliku riigikorra alguseks. Pärsia sõdade ajal ehitasid Ateenlased endale võimsaima laevastiku Kreekas ja asusid peagi Egeuse rannikuriikide Pärsia-vastase liidu etteotsa . Nii kujunes Ateena mereliit. See tekkis vabatahtliku ühendusena, kuid peagi allutasid ateenlased liitlased oma ülemvõimule. Liitlased maksid ühisesse liidukassasse andamit ja ateenlased tugevdasid selle raha eest oma laevastikku. Liitlaste katsed liidust välja astuda summutati relva jõul. Ateena laevastiku tugevnemise ja mereliidu tekkega tõusis vaeste kodanike osatähtsus riigi elus veelgi. Just nemad teenisid sõudjate ja madrustena laevadel ja tagasid seeläbi riigi sõjalise ning poliitilise võimsuse. Nii kujunes Ateenas V sajandi keskpaigaks, kui riigi eesotsas seisis Perikles, kindlalt demokraatlik riik (demokraatia tähendab kreeka keeles rahva võimu). Kogu võimutäius kuulus rahvakoosolekule, kõik kodanikud olid seaduse ees võrdsed ja aristokraatial puudusid riigi valitsemisel igasugused eesõigused.
Demokraatlik riigikord Ateena kodanikkonna moodustasid kõik täiskasvanud meessoost Atika põliselanikud, sõltumata nende rikkusest või tegavusalast. Atika elanike orjastamine oli Soloni ajast alates seadusega keelatud. Ateena kodanike arv ulatus Periklese ajal arvatavasti u 50 000ni. Nagu teisteski linnriikides, moodustasid kodanikest enamuse talupojad, kuid palju oli ka käsitöölisi ja meremehi. Enesestmõistetavalt oli kõigil kodanikel õigus osaleda rahvakoosolekul. Rahvakoosolek kogunes regulaarselt iga kümne päeva tagant (vajaduse korral ka sagedamini) ja otsustas kõik tähtsamad riigiasjad. Kõigil soovijail oli õigus esineda rahvakoosolekul oma ettepanekutega. Koosolekute vahel korraldasid riigiasju 500 liikmeline nõukogu ja rohked riigiametnikud, kelle seas tähtsamad olid 10 strateegi (väejuhti). Kõik nad pidid aga alluma rahvakoosoleku otsustele. Igal aastal seati ametisse ka 6000 kohtunikku ja nende seast määrati omakorda paarisajaliikmelised kohtud erinevate kohtuprotsesside jaoks. Nõukogu liikmed, kohtunikud ja riigiametnikud määrati liisu teel eelnevalt Atika eri piirkondadest valitud kandidaatide seast. Erandi moodustasid strateegid , kes valiti rahvakoosolekul. Riigiametnikele, kohtunikele ja nõukogu liikmetele maksti väikest palka, mis oli oluline vaestele kodanikele, kel muidu poleks olnud võimalik tööd kõrvale jättes püsivalt riigiasjadele pühenduda. Liisuheitmine ja palgamaksmine tagas ka vaeste ja silmapaistmatute kodanike osalemise riigiasjades. Erinevalt tänapäeva riikidest kehtis Ateenas seega otsene, vahendamata demokraatia ­ rahvas ei valinud riiki juhtima oma esindajaid, vaid tegeles sellega ise. Kõik ülalöeldu puudutas aga vaid kodanikke. Nagu teisteski kreeka polistes ei kuulunud Ateenas kodanike hulka ei naised ega orjad. Kodanikuõigustest jäid ilma ka Ateenase elama asunud arvukad võõramaalased ­ metoigid (need, kes elavad koos kodanikega). Kuna viimastel polnud õigust osta Atikas maad, siis elasid nad enamasti linnas ja tegelesid käsitöö ning kaubandusega. Metoigid pidid Ateena riigile regulaarselt maksu maksma ja teenima Ateena sõjaväes. Nii orjade kui metoikide hulk Ateenas oli üsna suur, ületades demokraatia hiilgeaegadel arvatavasti kodanike arvu. Kuigi kodanike osakaal elanikkonnast oli Ateenas võrratult suurem, kui Spartas, moodustasid nad siiski üksnes eesõigustatud vähemuse. Suur osa riigi kuludest kaeti Ateena liitlaste poolt makstava iga-aastase andamiga. Osa rahalisi vahendeid saadi metoikide maksustamisest ja sadamatollidest. Kuid ka rikkad ateenlased pidid sõjalaevu varustades ja riiklikke pidustusi korraldades kodulinna heaolule kaasa aitama . Selliseid kohustusi ja nende täitmist nimetati liturgiaks. Kui Ateena mereliit pärast lüüasaamist Peloponnesose sõjas laiali saadeti, muutus rikaste kodanike osa riigi finantseerimisel märgatavalt suuremaks. Demokraatliku riigikorra võidulepääs ei toonud Ateenas kaasa aristokraatide kõrvaletõrjumist poliitilisest elust. Erinevalt vaestest oli neil piisavalt aega, oskusi ja materjaalseid võimalusi, et täielikult riigiasjadele pühenduda. Rikkus võimaldas neil riigile teeneid osutades endale rahva hulgas poolehoidjaid võita. Tänu heale haridusele ning sellega kaasnevale kõneoskusele suutsid nad ka rahvakoosolekul teistest paremini mõjule pääseda. Seetõttu pärinesid poliitilised liidrid demokraatlikus Ateenas endist viisi peamiselt rikaste ja suursuguste kodanike seast.
Ateena linn Ateenast sai V sajandil Kreeka suurim linn ja tähtsaim kultuurikeskus, Ateena sadamalinn Pireus muutus aga suurimaks sadamaks Kreekas. Ateena linnas elas arvatavasti 50 000 ­ 100 000 inimest. Kreeka linnadele tüüpiliselt olid enamus tänavaid kitsad ja kõverad ning majad enamasti ühe- või kahekordsed kivivundamendile rajatud põletamata tellistest ehitised. Paljude majade juures olid ka otse tänavale avanevad töökojad ja poeruumid. Ateena sai eriti kuulsaks oma pottsepatöökodade ning keraamikatoodangu poolest. Linna keskuse moodustas agoraa, mille ääres seisid mitmed templid ja kohtu ning nõukogu hooned. Sellest pisut eemal kõnka otsas kõrgus aga rahvakoosoleku plats ­ pnyx. Periklese ajal kindlustati Ateena võimsate müüridega, mis liitsid linna ja tema sadama Pireuse ühtseks vallutamatuks kindlusekompleksiks. Väljapoole linnamüüre jäid avalikud spordipaigad ­ gymnaasionid (nende kohta vaata lähemalt järgmises õppetükis). Templeid ja avalikke ehitisi oli hulgaliselt ka Atika teistes osades. Periklese ajal sai alguse Ateena akropoli väljaehitamine suurejoonelise kultuskeskusena. Mükeene perioodil oli Ateena akropolil kuningaloss. Hiljem täitis ta kindluse rolli. Kuid pärast Pärsia sõdu, kui ateenlased Periklese eestvõttel oma linna ja Pireuse kindlate müüridega ümbritsesid, kaotas akropol sõjalise tähtsuse. Seetõttu algatas Perikles tema väljaehitamise kultuskeskusena. Periklese eluajal töödega täielikult lõpule ei jõutud, kuid V sajandi lõpuks valmis valdav osa tänapäeval akropolil nähtavatest hoonetest. Perikles usaldas Akropoli ehitustööde juhtimise oma sõbra, tolle aja kuulsaima skulptori Pheidiase hoole alla. Akropolile pääses läbi uhke sissekäigu ­ propylaia (eesvärav) ­ mille kõrval seisis väike võidujumalanna Nike tempel. Akropoli keskmesse püstitati suur jumalanna Athena tempel ­ Parthenon (neitsitempel). Selle sammastealust ehtis Pheidiase reljeefidega kaunistatud friis , mis kujutas Panathenaia pidustuste rongkäiku (selle kohta loe allpool). Templi sisemuses paiknes jumalanna hiigelsuur kuju, kaetud elevandiluuga ja rüütatud kuldrõivastesse. Sellegi autor oli Pheidias . Parthenonist sai Ateena tähtsaim pühamu, kus hoiti riigi aardeid ja mereliidu kassat . Paljude ehitiste seas tõusis esile veel Athenale ja Poseidonile pühendatud Erechtheioni tempel, mille katust kandsid naisekujulised sambad ­ karüatiidid ­ ja mille ees kasvas jumalanna Athena püha oliivipuu.
Kodanike kasvatus ja haridus Mitte ainult Sparta, vaid ka teised linnriigid hoolitsesid oma tulevaste kodanike, seega poiste, kasvatamise eest. Tüdrukute kui mittekodanike kasvatamine oli seevastu iga pere enda asi. Tavaliselt piirdus see majapidamis - ja käsitööalase ettevalmistusega. Üksnes Spartas tegelesid ka tüdrukud korraliselt kehaliste harjutustega. Ateenas tehti poiste harimisega algust seitsmendast eluaastast alates. Rikkamates majades toimus see kodus pedagoogi ( paidagogos ­ kreeka keeles lapse/ poisi juhendaja ) käe all. Vaesemad kodanikud aga saatsid oma pojad kooli, kus õpiti lugemist, kirjutamise ja muusika algeid ning katkeid tähtsamatest kreeka luuleteosteist. Kirjutamiseks kasutati vahatatud puutahvleid. Poeesia puhul pöörati erilist rõhku Homerose eepostele, mida poisid pikkade lõikudena pähe õppisid. Homerose kangelaste aristokraatlik maailmavaade kujundas seega noorte ellusuhtumist ka demokraatlikus Ateenas. Hariduse hulka kuulusid kindlasti ka sportlikud harjutused ehk gümnastika. Kaheksateistkümnendast kahekümnenda eluaastani veetsid ateena noormehed riiklikus piiriteenistuses ja said selle käigus sõjalise ettevalmistuse. Teenistuse lõppedes loeti mehi tüiskasvanud kodanikeks ja neil oli osaleda rahvakoosolekul. Nõukogusse, riigiametitesse ja kohtunikuks pääsesid ateenlased, nagu teistegi linnriikide kodanikud, alles kolmekümnendast eluaastast alates. Enamuse kodanike haridus piirdus väheste kooliaastatega, kuid jõukamatest peredest noored jätkasid sageli enda täiendamist mõne tuntud sofisti (õpetlase) käe all. Sageli toimus see mõnes linnalähedases gümnaasionis, millest sel moel kujunesid kuulsate õpetlaste käe all toimivad õppeasutused.
Abielu ja perekond Kreekas Kreeka ühiskond oli patriarhaalne . Naistel puudusid kodanikuõigused ja ka muus osas olid nad alati oma abikaasa, isa või mõne muu mees-sugulase eestkoste all. Abielus oli mees selgelt domineeriv pool. Abielu otsustati tulevase peigmehe ja äia vahel. Sisuliselt oli see kokkulepe, mille kohaselt naine siirdus isa käe alt mehe eestkoste alla. Tavaline oli, et umbes 30-aastane mees võttis naiseks vaevalt murdeeast välja kasvanud tüdruku. Abieluga kaasnes varanduslik kokkulepe, millega määrati kindlaks kaasavara suurus. Abielu võis vastastikusel kokkuleppel ka lahutada. Sel juhul tuli naise kaasavara tema suguseltsile tagastada ja naine läks taas oma isa, tema surma korral aga mõne teise lähedase meessugulase eestkoste alla. Abielu põhieesmärk oli soetada seaduslikke järglasi. Aristokraatlikes ringkondades lisandus sellele olulise tegurina ka poliitiliste sidemete sõlmimine. Mitmedki liidud aristokraatlike suguvõsade vahel kinnitati abielu teel. Abikaasade vastastikused tunded ei mänginud seejuures kuigi olulist rolli. Võib arvata, et vahel polnud pruutpaar enne abielu sõlmimist teineteist näinudki. Ka abielu kestel ei tarvitsenud mees ja naine teineteisega kuigi palju kokku puutuda. Rikka ja suursuguse mehe elu möödus suurel määral kodust väljas ­ nõukogus ja rahvakoosolekul, sümpoosionidel, spordiväljakul jne. Naine seevastu püsis enamasti kodus, korraldas majapidamist ja kasvatas lapsi. Naised ei osalenud isegi omas majas toimuvatel sümpoosionidel, juhul kui külla polnud saabunud just nende oma lähedased sugulased. Naistelt nõuti ranget monogaamsust, kuid mehed võisid luua suhteid ka väljaspool abielu. Paljudel aristokraatidel olid püsivad abieluvälised suhted mõne hetääriga (kreeka keeles kaaslanna-seltsidaam). Ülalöeldu puudutab eelkõige aristokraatlikke abielusid. Lihtrahva puhul pidid mees ja naine igapäevases elus ja töös teineteisega paratamatult märksa rohkem kokku puutuma ja seega teineteisele lähedasemaks saama. Selge on seegi, et vaesemaid naisi ja tüdrukuid viisid asjatoimetused sageli majast välja, mis omakorda tingis tihedama läbikäimise nii oma sookaaslaste kui ka vastassoo esindajatega. Kõik see ei muutnud aga tõsiasja, et ka madalamates ühiskonnakihtides oli mees majas kindel peremees ja naine tema eestkostealune.
Homoseksuaalne armastus Aristokraatlikes ringkondades oli tavaline, et täiskasvanud mees võttis seisusekaaslasest nooruki oma erilise hoole alla, jagades talle tarvilikke näpunäiteid ja andes edasi oma elukogemusi. See oli ammustest aegadest peale üks aristokraatliku kasvatuse aluseid. Sageli aga ületas selline ühendus üksnes pedagoogilise eeskuju ja vaimse ning hingelise läheduse piirid ja kasvas üle ka seksuaalseks kiindumuseks. Aristokraatlikus luules tuleb sageli ette imetlust ja kirge oma noorte sookaaslaste vastu ja ka vaasimaal ei jäta vahekorra erootilise külje osas vähimatki kahtlust. Samas ei kaotanud nimetatud suhe oma pedagoogilist alust ­ küllalt tavaline oli pöörduda armastatud noormehe poole elutarkust ja moraali puudutavate õpetussõnadega. Suhet vanema eestkostia ja noorema hoolealuse vahel nimetasid kreeklased paiderastiaks (poiste armastamine). Nagu eelöeldust nähtub polnud see mitte vahekord kahe samavanuse mehe, vaid eelkõige mehe ja nooruki vahel. Kõike seda peeti täiesti normaalseks. Ka rollid olid selgelt määratletud ­ mehele kuulus initsiatiiv, nooruk pidi aga vastama üksnes tõsiste ja väärikate meeste lähenemiskatsetele. Sarnased suhted kehtisid ka naiste vahel. Kuna naiste armastus tüdrukute vastu ilmneb kõige paremini Lesbose saarel elanud aristokraatliku poetessi Sappho luulest, siis nimetati seda juba antiikajal lesbiliseks armastuseks. Loomulikult ei tähenda kõik ülalöeldu, et kreeka aristokraadid poleks tundnud huvi vastassoo vastu. Hoolimata suhetest noorukitega olid mehed samal ajal enamasti abielus ja võisid omada lähedasi vahekordi ka hetääridega. Paiderastia oli peamiselt aristokraatlik tava. Lihtrahva hulgas levis see nähtavasti märksa vähem ja pole võimatu, et seda peeti koguni taunitavaks. Kindlasti loeti aga häbiväärseks, kui vaba noormees tegeles homoseksuaalse prostitutsiooniga. Selle eest ähvardas kodanikuõigustest ilmajäämine.
Kreeklaste rõivastus Muistsed kreeklased ei kandnud tänapäevasel moel väljaõmmeldud rõivaid. Rõivastus piirdus ühe või kahe üle heidetud riidega. Kõige tavalisem oli napilt põlvini ulatuv, õlgadelt kinnitatud ja sageli vööga kokku tõmmatud kitoon , mida kandsid nii mehed kui naised. Külmema ilma puhul lisati sellele paksem pealisriie ­ himation . Viimast võis kanda ka palja ihu peal. Pükse kreeklased ei kandnud ­ seda peeti barbarite kombeks. Jalatsitena olid kasutusel peamiselt sandaalid.
Ateena pidustused: Panathenaiad Nagu kõigis linnriikides, nii jätkus Ateenaski pidustusi aastaringselt . Tähtsamatel neist osales terve kodanikkond koos naiste ja lastega ning ka arvukad võõramaalased. Sellised olid eelkõige südasuvised Panathenaia (kogu Ateena) pidustused, millega tähistati uue aasta algust. Pidu algas tõrvikuvõidujooksude ja koorilauludega eelneval ööl. Päeval leidis aset suurejooneline rongkäik linnaväravate juurest akrolopile. Parthenoni friisi järgi otsustades osalesid seal noored ratsanikud , väärikad raugad ja tütarlapsed ohvriandidega ning aeti arvukaid ohvriloomi. Kirjalikest allikatest teame veel, et rongkäigus veeti laevakujulist kaarikut jumalannale valmistatud rüü ­ peplosega ­ mis akropolil pidulkult preestritele üle anti. Järgnesid ohvritoomised ja üldrahvalik pidusööming. Pidustuste programmi kuulusid ka spordivõistlused ja rhapsoodide ning muusikute etteasted, tõenäoliselt järgmistel päevadel. Kogu see üritus pidi tagama jumalanna heasoovlikkuse oma linna vastu, edendama Ateena kuulsust ning heaolu. Samas liitis ta ateenlased ühtseks tervikuks, õhutas nende patriotismi ja uhkust oma riigi üle.
Teater Teatrietendus ­ draama (kreeka keeles tegavus) ­ oli välja kasvanud Dionysosele pühendatud koorilauludest. Ateenas lavastati etendusi talvistel Dionysose-pidustustel, mille seas kõige olulisematena tõusid esile Suured Dionüüsiad kevade saabudes. See oli Panathenaiadega võrreldav mitmepäevane ettevõtmine, kus kodanikele lisaks osalesid ka Ateenasse saabunud liitlaste esindajad. Just Suurte Dionüüsiate ajal tõid liitlased Ateenasse oma iga-aastase andami. Ateenlased aga püüdsid Dionüüsiatega näidata kõigile oma riigi jõukust ja vägevust. Pidustuste esimesel päeval toodi jumala kuju uhkes rongkäigus templist Atika äärealal Ateenasse ja seati püsti akropoli jalamil paiknevas Dionysose teatris (theatron ­ kreeka keeles vaatamise koht). Järgnevad neli päeva kulusid jumala auks peetavatele etendustele. Vastav zürii valis eelnevalt oma näidendid esitanud autorite seast välja kuus, kelle teosed pidustustel ette kandmisele tulid. Ette kanti kolm lõbusama sisuga näitemängu ­ komöödiat ­, ja kolm tõsisema sisuga teostest ­ tragöödiatest ­ koosnevat neljaosalist sarja. Kõigile neile määrati rikaste kodanike seast rahastaja ­ koreeg (kreeka keeles koorijuht ) ­, kes liturgia korras pidi katma kõik etendusega seonduvad kulud. Esialgu seisnes näitemäng koori ja ühe näitleja dialoogis . Hiljem lisandus teine ja kolmaski näitleja, kuid koor säilitas kogu klassikalisel perioodil etenduses keskse osa. Näidendi autor oli ühteaegu ka lavastaja ja tegi mõnigi kord etenduses kaasa esinäitlejana. Iga teatrietendus oli ühteaegu võistlus autorite, esinäitlejate ja koreegide vahel. Nii komöödiate kui ka tragöödiate seas jagati välja esimene, teine ja kolmas auhind. Ükski ettekandmisele pääsenud tööde autoreist ei jäänud seega auhinnast ilma ­ see täitis ühtlasi ka honorari osa. Etendused toimusid päeva ajal vabas õhus tuhandete pealtvaatajate silme all. Teatri keskmes paiknes näiteplats ­ orkestra (kreeka keeles tantsuplats) ja selle taga puust lavakonstruktsioonid ­ skeene (kreeka keelas telk). Nii koor kui ka näitlejad esinesid orkestral, skeene aga täitis taustadekoratsiooni ülesannet. Draama polnud üksnes sõnalavastus ­ sõnalised osad vaheldusid siin laulupartiidega. Näitlejate ja koori liikmetena esinesid ainult mehed, täites seega ka naiste osi. Maskid ja nende vahetamine lubasid ühel näitlejal mängida etenduses mitut rolli. Samas välistasid nad igasuguse miimika, lastes näitlejatel mõjule pääseda vaid tugeva selge hääle ja ilmekate zestidega. Etenduse mõju suurendamiseks kasutati mitmeid tehnilisi võtteid - nii näiteks leiutati seade millega näitlajat vajaduse korral orkestra kohale kõrgele üles tõsta. Teatris käsitleti kogu linnriigi jaoks olulisi teemasid . Komöödiad ammutasid ainest eeskätt igapäevasest poliitilisest elust. Näitlejad kandsid sageli tollaseid riigimehi kujutavaid maske ja heitsid nende üle nii mõnigi kord meie mõistes otse ebaviisakat nalja . Ka kõige populaarsemad poliitikud , näiteks Perikles, ei leidnud komöödiakirjanike silmis armu . Tragöödiad seevastu põhinesid enamasti tuntud mütoloogilistel süzeedel. Nende sisu oli seetõttu vaatajatele üldjoontes ette teada. Autori ülesanne polnud mitte publikut senitundmatu süzeega põnevil hoida, vaid tuua tuntud loost välja kodanike jaoks oluline õpetlik sõnum. V sajandi esimesel poole Ateena kuulus traagik Aischylos (loe: Aishülos) pani oma tegelased sageli olukordadesse, kus nad eelkäijate poolt sooritatud kuritegude eest kätte makstes ise uusi kuritegusid korda saatsid. Aischylose ühe tuntuima tragöödiasarja "Oresteia" peakangelane Orestes pidi Apolloni korraldusel tapma oma ema, sest too oli varem mõrvanud oma abikaasa ja Orestese isa Agamemnoni. Kuidas on aga võimalik, et jumalad, kes peaks maailmas õigluse eest seisma, käsivad inimesel korda saata sellist roima ? Ja samas, kui eelnev kuritegu jääks kätte tasumata, kuidas saaks siis õiglust maailmas jalule seada? Ühest vastust neile küsimustele Aischylos ei annagi. Kuid ta uskus, et jumalatest seatud maailmakord on kõigest hoolimata õiglane. Jumalad mõistsid Orestese õigeks, ja mis peaasi , tegid sesa Ateena kohtus. Ateena riik võib seega toimida jumalate tahte õiglase elluviijana. Samalaadsete probleemide üle juurdles ka Aischylose noorem kolleeg ja kaaslinlane Sophokles (V sajandi keskpaigas ja teisel poolel), kelle tragöödiat "Kuningas Oidipus " peeti hiljem kõige täiuslikumaks selles zanris. Siin püüdis peakangelane hoiduda talle Delphi oraakli poolt ette kuulutatud kuritegude teokstegemisest. Kuid just seda vältides viis jumalatest määratu tahtmatult täide ­ tappis oma isa ja abiellus oma emaga, tuues sellega kaasa jumalate pahameele ja raske taudi oma kodulinnale . Kui tõde ilmsiks tuli, torkas Oidipus endal silmad peast ja läks vabatahtlikku pagendusse. Kangelane saatis siin kuriteo korda oma parimatest kavatsustest hoolimata. Milles tema süü seisnes? Kas selles et ta püüdis jumalate poolt seatust mööda hiilima hakata? Ja kas inimene üldse suudabki jumalaid lõpuni mõista või peab ta neid lihtsalt pimesi usaldama ? Siingi ei leia me konkreetseid vastuseid, vaid üksnes veendumuse, et inimesed peavad igal juhul oma tegude eest vastust kandma, ja et kuigi nad sageli ei suudagi surematuid mõista, peavad nad järgima jumalatest seatud reegleid ja usaldama nende ettekuulutusi. Nagu näha, püüdis tragöödia leida vastust küsimusele, kuidas peaksid surelikud mõistma jumalatest seatud maailma korraldust ja kuidas käituma, et see ei tooks kaasa jumalate pahameelt ja sellest tulenevat hukatust olgu üksikisikule või kogu riigile. Pole liialdus öelda, et tragöödiad kasvatasid kodanikke, panid neid mõtlema üksikisiku ja riigi seisukohalt sobiva käitumise üle. Samas ei pakkunud tragöödiad kindlaid lahendusi. Tuli tunnistada, et jumalatest seatud korra järgimine ei tarvitse veel tagada inimeste õnne ja heaolu, ja et jumalate tahe jääb inimese piiratud mõistusele sageli tabamatuks.
Sõdade ajajärk V sajandi lõpust Makedooni ülemvõimu kehtestamiseni
Peloponnesose sõda 431 ­ 404 e Kr Suur sõda Ateena ja Sparta vahel, mis lõppes ateenlaste lüüasaamisega. Spartalased rajasid endalegi võitlusvõimelise laevastiku ja suutsid, pärast ateenlaste mitmeid eksisamme, nende laevad enda valdusse saada. Ateena piirati nii maalt kui merelt ja oli sunnitud alla andma. Ateena müürid lõhuti, mereliit saadeti laiali ja ta langes lühemaks ajaks Sparta võimu alla.
Sparta ülemvõim 404 ­ 371 eKr Spartalasi toetas tavaliselt ka Pärsia, kes nüüd senisest enam Kreeka riikide omavahelistesse suhetesse sekkuma hakkas. Kokkuleppel spartalastega allutasid pärslased Väike-Aasia lääneranniku kreeka linnad taas oma ulemvõimule. Samal ajal tugevnes Kreekas muude riikide vastuseis spartalaste domineerimisele. Tänu sellele õnnestus Ateenalgi oma müürid ja laevastik taastada ning tõusta uuesti Kreeka tugevamate riikide hulka. 371 eKr said spartalased suures lahingus Teeba linnriigi vägedelt lüüa. See lõpetas Sparta ülemvõimu.
Makedoonia tõus 359 ­ 338 eKr Makedoonlased olid kreeklaste lähedane sugulasrahvas. Nende ülikkonna hulgas levis ulatuslikult kreeka keel, kombed ja kultuur. Philippos II ajal (359 ­ 336 eKr) Makedoonia kuningriik ohtlikuks konkurendiks kõigile kreeklastele ja Philippose poolt ümber korraldatud Makedoonia armee võimsaimaks Balkani poolsaarel. Philippos püüdis vältida otsest sõjalist konflikti kreeklastega, näidates end nende sõbra ja kaitsjana. Kreeklaste omavahelistesse suhetesse sekkus ta ühe või teise kreeka riigi liitlasena. Osa kreeklastest nägi Philipposes kreeklaste ühendajat ja suhtus Makedoonia tugevnemisse soosivalt. Makedoonlaste peamiseks vastasseisjaks sai Ateena, kus riigi- ja kõnemees Demosthenes kutsus oma kaaslinlasi ja kõiki kreeklasi vabaduse kaitsele põhjast kerkiva ohu vastu. Demosthenese sütitavate kõnede mõjul moodustus makedoonia-vastane liit eesotsas Ateena ja Teebaga. 338 eKr sai Kreeka liiduvägi Chaironeia lahingus makedoonlastelt hävitavalt lüüa. Philippos kutsus kokku kreeka riikide esindajate kongressi ja lasi ennast seal kuulutada kõigi kreeklaste juhiks. Kreeka oli langenud Makedoonia ülemvõimu alla. Filosoofia ja teadus
V sajandi loodusfilosoofia V sajandi filosoofid otsisid uusi teid maailma tekke seletamiseks. Erinevad mõtlejad pidasid lisaks veele algaineks muuhulgas ka õhku, tuld ja maad. Nad püüdsid vastata ka küsimusele, kuidas algainest tekkis kõik see, mida looduses näha võib. Kuid enamasti ei lähtunud nad oma arutlustes mitte looduse vaatlusest, vaid toetusid kujutlusvõimele ja mõtteloogikale. Kõige täiuslikuma seletuse füüsilise maailma ehitusele ja toimimisele leidis V ­ IV sajandi vahetusel eKr tegutsenud filosoof Demokritos . Tema meelest koosnes maailm tühjuses langevatest ja omavahel põrkuvatest jagamatutest algosakestest ­ aatomitest ( atomos ­ kreeka keeles jagamatu) ­ mis on erinevad oma kujult ja suuruselt. Aatomitest moodustuvad erinevad ahelad ja seega ka erinevad ained. Ka inimese hing koosneb aatomitest ja surm tähendab hingeaatomite ahela lagunemist. Selle väitega vaidlustas Demokritos kreeklaste tavapärase arusaama hingest ja tema saatusest pärast surma.
Meditsiin Klassikalise Kreeka meditsiinialased teadmised võeti kokku paljuköitelises teoses, mille autoriks peeti V ­ IV sajandil elanud kuulsat arsti Hippokratest. Tänapäeval pole enam võimalik kindlaks teha, millised osad sellest tööst tõepoolest Hippokrateselt pärineb ja kui palju lisati juurde hiljem. Hippokratese teos sisaldab andmeid haiguste sümptoomide ja kulgemise kohta ja püüab haigusi mõista mitte jumalike vaid looduslike põhjuste kaudu. Määravaks peeti nelja ihumahla ­ vere, lima, musta- ja valge sapi ­ vahekorda organismis. Nende tasakaal tagas hea tervise, haigestumine aga näitas ühe mahla domineerimist teiste arvel. Selles teoses sisaldub ka tänaseni kehtiv arstide ametitõotus ­ nn. Hippokratese vanne ­ , mis kohustab arste igas olukorras ennastohverdavalt patsientide elu ja tervise eest hea seisma.
Ajalookirjutuse algus Varasemal ajal avaldus kreeklaste huvi oma mineviku vastu eeskätt ammusest Mükeene ajajärgust jutustavas kangelaseepikas. Peagi hakati eeposte põhjal kirjutama seda perioodi proosavormis käsitlevaid ajalooteoseid. Ajaloolased süstematiseerisid kangelaslugusid ja jätsid neist välja ilmselgelt üleloomulikke ning uskumatuid seiku . Lähema ajaloo sündmusi hakkas esimesena uurima ja kirja panema ajaloolane Herodotos V sajandi keskpaiku eKr. Hilisemad põlved andsid talle austava nimetuse ajaloo isa. Herodotose teos " Historia " (kreeka keeles uurimus) keskendub peamiselt Kreeka-Pärsia sõdadele, kuid lisab sellele pika ja põhjaliku eelloo. Lisaks jutustab ta mitmete Euroopa, Aasia ja Aafrika rahvaste kommetest. Kõik see on tänapäeva teadlastele hindamatu allikmaterjal . Kuid Herodotose eesmärk polnud üksnes minevikus aset leidnu kirja panna, vaid sellest kuulajate jaoks (Herodotos luges oma teost avalikkusele ette) õpetlik sõnum välja tuua. Tema eesmärk oli näidata inimsaatuse olemust, mida võis tema meelest kokku võtta kreeklastele tavapärase tõdemusena, et ülemäärane auahnus ja enesekindlus ning kiire edu toovad kaasa jumalate karistuse ja hävingu.
Sofistid ja Sokrates Esimised filosoofid püüdsid seletada füüsilist maailma, pööramata seejuures suuremat tähelepanu inimlikku käitumist puudutavatele probleemidele. Elufilosoofia üle juurdlesid pikka aega peamiselt poeedid. Esimesed, kes inimlike normide ja moraaliprobleemide üle teoreetiliselt arutlema hakkasid, olid V sajandil eKr tegutsenud õpetlased ­ sofistid. Sofistid õpetasid rikastele kodanikele riigivalitsemiseks tarvilikke oskusi, eriti kõnekunsti. Paljud neist jõudsid veendumusele, et inimühiskonna seadused ja normid põhinevad inimeste omavahelisel kokkuleppel. Ka mõisted "hea" ja "halb" olid nende meelest suhtelised ­ mis ühele näib hea, ei tarvitse seda olla teisele. Nii vaidlustasid sofistid traditsioonilist arusaama, mille kohaselt moraalinormid ja seadused on jumalate poolt määratud ning igavesti muutumatud. See aga tähendas sofistide meelest, et inimestel on õigus seaduseid vastavalt oma huvidele kujundada ja muuta. Seejuures tundus paljudele loomulik ja õiglane, kui inimlikud normid vastavad eelkõige tugevate ja võimekate, mitte nõrkade ja saamatute huvidele. Selgub ju loodusestki, et tugevad söövad alati nõrgemaid. Mõned sofistid järeldasid siit, et inimesed peaksid oma seadused kujundama tugevama õigusest lähtuvalt. Mitmed sofistid olid väga kuulsad õpetlased. Nende tegevus aitas kaasa ratsionaalse maailmapildi levikule ja juurdumisele aristokraatlikes ringkondades. Jõukatest peredest pärit noored kuulasid huviga nende loenguid ja maksid neile kõrget tasu. Mõned noored aristokraadid püüdsid sofistide vaateid tugevama õigusest ka riigielus rakendada. See aga soodustas poliitilist vägivalda ja laostas linnriigi püsimiseks tarvilikku kodanike ühtsustunnet. Paljudes tekitasid sofistlikud seisukohad tõsist vastuseisu . Kõige otsustavamalt astus sofistide vastu välja Ateena filosoof Sokrates (tegutses V sajandi teisel poolel). Sokrates ei kirjutanud ühtegi teost, edastades oma vaateid ainult suulises vestluses tema ümber kogunenud teadmishimulistele noortele. Kuid erinevalt sofistidest ei võtnud Sokrates oma õpetussõnade eest tasu. Sokrates väitis, et sofistid petavad oma õpilasi, sest kinnitavad, et õpetavad voorust (mõistes selle all oskust elus edukalt hakkama saada), kuid ei tea tegeilikult isegi, mis voorus on. Vooruse ja hüve olemuse mõistmine oli Sokratese meelest filosofeerimise peamine mõte. Voorus oli Sokratese meelest midagi püsivat ja inimeste omavahelisest kokkuleppest sõltumatut. Kuid selleks, et voorust mõista, tuleb esmalt aru saada, kui vähe me sellest tegelikult teame. Selleks esitas ta oma õpilastele kimbatusse ajavaid küsimusi, tuues ilmsiks nende teadmiste piiratuse, ja püüdis neid siis suunavate küsimustega asja mõistmisele lähemale viia. Sokratese meelest pidi õpilane ise mõistmiseni jõudma ­ õpetaja võis teda üksnes suunata. Sokrates uskus, et kes teab, mis voorus on, see ka käitub vooruslikult, sest mõistab, et vastasel korral ei saaks ta olla õnnelik. Teadmine voorusest on seega kogu vooruse alus ja ise ülim voorus. Seega uskus Sokrates, et teadmine ja sügavam järelemõtlemine mitte ei kummuta moraalseid tõekspidamisi, vaid hoopis kinnitavad neid. Sokrates ei pooldanud Ateena demokraatlikku riigikorda . See polnud tema meelest hüveline, sest riigivalitsemises osalesid ka need, kes voorusest suurt midagi ei tea. Kui Sokrates ise oli kõigest hoolimata kuulekas kodanik, siis mõned tema õpilased püüdsid Ateena demokraatiat relva jõul kukutada . Seetõttu lihtsad ateenlased umbusaldasid Sokratest. Aastal 399 eKr anti ta noorsoo rikkumises süüdistatuna kohtu alla. Tema enesekindel käitumine tundus kohtunikele väljakutsuvana ja nad mõistsid filosoofi surma.
Platon Sokratese kõige kuulsam õpilane on Platon . Ta oli Ateena aristokraat, kes pärast paarikümneaastast võõrsilolekut Sokratese surma järel asutas Ateena linna lähedal Akadeemia gümnaasionis oma kooli. Erinevalt Sokratesest kirjutas Platon väga palju, pannes oma vaated kirja dialoogidena ­ mõttevahtustena erinevate filosoofide vahel. Enamuse dialoogide peategelane on Sokrates, kelle suu läbi Platon enamasti oma tõekspidamisi esitas. Ka Sokratese vaateid teame me peamiselt Platoni teoste vahendusel. Seega on Platoni teostes tema enda ja Sokratese seisukohad sageli lootusetult ühte põimunud ja nende vahel selge vahetegemine peaaegu võimatu. Sokrates oli õpetanud, et voorus põhineb teadmisel. Platon aga püüdis vastata küsimusele, mis on see, mida inimesed vooruse ja hüve mõistmiseks teadma peavad. Ta leidis, et see on õpetus ideedest. Platoni meelest olid kõigil meeleorganitega tajutavatel asjadel ja nähtustel oma täiuslikud vasted ­ ideed (eidos ­ kreeka keeles vorm, kujutis). Ideed olid muutumatud ja tõelised. Silmaga nähtavad ja käega katsutavad asjad on üksnes ideede kaduvad ja ebatäiuslikud koopiad. Platon võrdles ideid piltlikult tõeliste esemetega ja meeleorganite poolt tajutavaid asju nende varjudega. Ideid ei olnud aga tema meelest võimalik ei näha, kuulda ega kombata ­ nende olemust võib tabada üksnes mõistuse abil. Ideede hulgas kõige olulisem on kõige hea ja voorusliku olemust kätkev hüve idee. Hüve idee mõistmine tegi Platoni meelest võimalikuks tõeliselt voorusliku käitumise ja oli seega filosoofia ülim eesmärk. Selleni võis jõuda aga üksnes ideede üldisest olemusest aru saades . Ka riik pidi Platoni meelest vastama hüve ideele ja tagama vooruslike kodanike kasvatamise. Seega võisid riiki juhtida üksnes, need kes hüve ideest aru said. See aga oli tema meelest jõukohane üksnes filosoofidele. Öeldust lähtuvalt esitas Platon oma ettekujutuse ideaalsest riigist, mis kasvataks vooruslikke kodanikke ja tagaks, et ainult nemad pääsevad riigi etteotsa. Töötegemine tuli jätta vähemvõimekamate osaks, andekamad ja tublimad seevastu pidid lapsepõlvest peale pühenduma õppimisele ja igakülgsele enesearendamisele. Neist pidid saama riigi kaitsjad ja korraldajad, kelle hulgast parimad tõuseksid aastakümnetepikkuse kasvatuse ja õppimise järel hüve ideed mõistvateks filosoofideks- valitsejateks. Filosoofide õlgadele langeks riigi juhtimine ja kasvatuse korraldamine. Valvurite ja filosoofide hulka võis Platoni meelest kuuluda ka naisi. Ideaalses riigis pidi kõik toimuma filosoofide ja nende abiliste üksikasjaliku järelvalve all. Tavapäraseid perekondi ja eraomandit ei tohtinud valvuritel ja filosoofidel olla, sest see võik neis tekitada egoismi ja viia neid vastuollu ühiskonna kui tervikuga . Ka luule ja muusika pidid vastama vooruse nõuetele. Igasugune kõrvalekaldumine filosoofide juhistest tähendas Platoni meelest eemaldumist voorusest ja oli seetõttu lubamatu. Reaalsetest riikidest pidas Platon oma ideaalile kõige lähedasemaks Spartat. Küllap oli sealne riigikord teda oma ideaali kujundamisel ka mõjutanud.
Aristoteles Platoni õpilaste seast pärineb omakorda antiikaja kõige mitmekülgsem õpetlane Aristoteles. Veetnud nooruse Platoni Akadeemias, pöördus ta pärast vahepealset äraolekut juba küpse mehena Ateenasse tagasi ja asutas oma kooli linnalähedases Lykeioni gümnaasionis (Lykeionist tuleb nimetus lütseum). Aristoteles oli erakordselt laia silmaringiga õpetlane, kelle tööd käsitlesid loodusteadusi, füüsikat, loogikat, kirjandust, muusikat, ajalugu, riiklikku korraldust, moraalseid tõekspidamisi ja muidugi maailmakorralduse üldiseid põhimõtteid. Ta võttis ta kokku oma eelkäijate teadmised, süstematiseeris neid ja kujundas nende põhjal omaenda originaalsed seisukohad. Väga olulised olid tema saavutused loogika vallas. Eelkäijatele tuginedes kujundas ta tervikliku õpetuse sellest, kuidas tuletada olemasolevatest eeldustest korrektseid ja vältida vigaseid järeldusi. Aristotelese vastav õpetus püsib tänaseni loogika alusena. Kuigi Aristoteles pidas Platonist kõrgelt lugu, suhtus ta mitmetesse tema seisukohtadesse siiski kriitiliselt. Nii näiteks ei pidanud ta õigeks Platoni ideeõpetust. Tema meelest eristas Platon liigselt ideid meeleorganitega tajutavatest esemetest ning nähtustest. Aristotelese meelest võtab idee kokku asja olemuse ­ idee on midagi sellist, mis seob ühte erinevaid samalaadseid asju. Näiteks on maailmas palju erinevaid karikaid, kuid kõigis neis on midagi olemuslikult ühist, mis sunnib neid määratlema just karikatena ja mitte millegi muuna. Selle seisnebki karika idee. Idee avaldub seega konkreetsetes asjades ja ilmneb üldistuste teel. Inimene oli Aristotelese meelest riiklik elusolend ­ riiklik ühiselu on inimesele loomuomane ja õnnelikku elu väljaspool riiki võimatu. Samal ajal on õnneks vajalik leida kesktee äärmuste vahel. Üksikisiku puhul tähendab see tasakaalu hulljulguse ja arguse, koonerluse ja pillamise ning muude vastandlike omaduste vahel. Riigielus aga tuleb hoiduda nii äärmuslikust aristokraatiast kui ka ülemäärasest demokraatiast, sest esimesel juhul on vältimatu, et rikkad hakkavad rõhuma vaeseid, teisel juhul aga on tulemuseks vaeste omavoli rikaste kallal. Ideaalne oli Aristotelese meelest selline riik, kus kodanikuõigused kuulusid eeskätt keskmise jõukusega meestele. Aristotelese õpetus avaldas järeltulevatele põlvedele erakordselt suurt mõju. Keskajal tunti klassikalise Kreeka kultuuripärandit paljuski just tema tööde kauda. HELLENISMIPERIOOD u 330 ­ 30 eKr
Aleksander Suure vallutusretk ja selle tagajärjed 334 ­ 326 eKr vallutas Makedoonia kuningas, Philippos II poeg Aleksander Suur (336 ­ 323), makedoonlaste ja kreeklaste väe eesotsas Pärsia riigi. Kogu Ees-Aasia, Egiptus ja Iraan langesid seega makedoonlaste ja kreeklaste võimu alla. See oli murranguline sündmus nii Kreeka kui ka Idamaade ajaloos. Aleksander Suure maailmariik küll lagunes järgnevates sõdades tema väepealike vahel, kuid see ei lõpetanud kreeklaste ja makedoonlaste ülemvõimu Idamaades . Idamaade riikides võimutsesid ka järgnevatel sajanditel kreeka ja makedoonia päritolu valitsejad . Aleksandri vallutusretke ja järgnenud sõdadega kaasnes kreeklaste ja makedoonlaste massiline ümberasumine Euroopast Lähis-Ida maadesse. Esmalt tulid nad palgasõduritena, kuid ajapikku hakkas üha enam ümber asuma ka muude ametite esindajaid. Nii täitusid Vahemere idaranniku linnad peagi immigrantidega Kreekast. Kreeka keel muutus siin levinuimaks kõnekeeleks ja kreekapärane elulaad hakkas paljudes kohtades kohalikke traditsioone kõrvale tõrjuma. Kaugemal Aasia sisealadel jäi kreeka asukate osakaal väiksemaks, kuid sellegipoolest tekkis kreekapäraseid linnu nii Mesopotaamias, Iraanis, Kesk-Aasias kui ka Induse ääres. Erinevused kreeklaste ja makedoonlaste endi vahel kadusid võõrsil peagi ja nad sulasid ühteseks kreeka keelt kõnelevaks elanikkonnaks. Perioodi, mil kreeklased valitsesid Idamaade üle ­ seega ajavahemikku Aleksander Suure vallutusest kuni Rooma ülemvõimu kehtestamiseni ­ nimetataks ajaloos hellenismiperioodiks.
Hellenistlikud suurriigid Aleksandri surmale järgnesid aastakümnetepikkused sõjad makedoonia väepealike vahel, mille tagajärjel Aleksandri suurriik lagunes. Sellest kujunesid mitmed sõltumatud nn hellenistlikud kuningriigid : 1) Egiptus , kus valitsesid järgemööda Ptolemaiose nimelised kuningad; 2) nn Seleukiidide riik (riiki valitsenud Seleukiidide dünastia nime järgi), mis esialgu hõlmas enamuse Aleksandri vallutustest Aasias, kuid kahanes järkjärgult, nii et riigi tuumikalaks kujunes Süüria; 3) Makedoonia, mille võimu all olid ka Kreeka linnriigid. Need kolm riiki olid alatasa omavahel sõjajalal. II sajandist alates hakkas Rooma riik Itaalias järkjärgult laiendama oma võimu ida suunas. 146 eKr langesid Kreeka ja Makedoonia lõplikult Rooma võimu alla. 30 eKr langes Rooma võimu alla viimane hellenistlik riik ­ Egiptus.
Kreeklaste tavapärane linnriiklik korraldus kaotas hellenismiperioodil oma senise tähtsuse. Kõiki hellenistlikke suurriike valitsesid kreeka-makedoonia päritolu monarhid (kreeka keelas ainuvalitseja). Enamasti oli nende võim praktiliselt piiramatu ­ ainult Makedoonias pidid nad tõsiselt arvestama kohalike aristokraatide soovide ja nõudmistega. Monarhid rajasid endale suurejoonelisi ja luksuslikke losse ning ümbritsesid end peamiselt kreeka-makedoonia ülikutest koosnevate toretsevate õukondadega. Seejuures võtsid nad paljudes asjades eeskuju oma idamaistelt eelkäijatelt. Idamaiseid kombeid järgides hakkasid nad oma alluvatelt nõudma oma isiku jumalikku austamist. Ka paljudes riigivalitsemist puudutavates üksikasjades võtsid hellenisltikud valitsejad omaks vanu idamaiseid tavasid. Nii näiteks säilitasid Egiptuse valitsejad peaaegu muutumatul kujul aastatuhandeid maal kehtinud kirjutajatel poolt teostatava riikliku järelvalve põliselanikest talupoegade igapäevase töö üle. See võimaldas neil täita riigikassat iga-aastaste traditsiooniliste maksudega. Samalaadseid võtteid kasutasid ka Seleukiidide riigi valitsejad. Oluline muutus oli leidnud aset ka sõjaväekorralduses. Sõjavägi ei koosnenud enam oma riiki kaitsvatest kodanikest, vaid mitmelt poolt värvatud palgasõduritest. Sageli asusid need linnadest väljas omaette sõjaväeasulates. Kodakondsus oli nii riigielu kui ka riigikaitse korraldamisel oma tähtsuse kaotanud. Palgavägede kasutamisega tõusis vägede professionaalsus. Kui varasemates kreeklaste vägedes oli ülekaalukalt tähtsaim jalavägi, siis nüüd tõusis jalameestest faalanksi kõrval ka ratsaväe osatähtsus. Idamaade eeskujul hakati kasutama sõjaelevante. Arenes sõjatehnika linnade vallutamiseks: kiviheitemasinad, piiramistornid jne. Ka sõjalaevad täiustusid. Kasvas nii nende suurus kui ka kiirus.
Hellenistlikud linnad Idamaale rännanud kreeklased asusid sageli sealsetesse vanadesse linnadesse, kuid rajasid nende kõrvale sageli ka uusi asulaid. Mitmed nende seast kujunesid peagi erakordselt rikasteks ja rahvarohketeks linnadeks. Tähtsaim uutest linnadest oli Aleksandria Egiptuses, Niiluse suudme lähedal, millest kujunes nüüd Vahemeremaade suurim linn. Talle lisandusid Antiookia Süürias ja vanade linnade seas eriti edenenud Pergamon Väike-Aasias. Vahemere idaranniku linnade välisilme, arhitektuur ja elulaad muutusid kreekapäraseks. Rajati templeid, teatreid , gümnaasione, sammaskäikudest piiratud väljakuid, staadione linna serval ja muid avalikke ehitisi. Paljud neist ületasid oma jõukuselt ja elanike arvult selgelt varasemaid kreeka linnu. Kaubandus Vahemerel elavnes senisega võrreldes veelgi ja rikaste linnakodanike kätte kogunes sageli hiigelvarandusi. Ka orjapidamine võttis neis varasemaga võrreldes veelgi suuremaid mõõtmeid. Linnades kehtis formaalselt traditsiooniline linnriiklik korraldus ­ tegutsesid linnanõukogud, valiti iga-aastaseid ametnikke ja mõnel pool korraldati ka rahvakoosolekuid. Kuid nende organite võim piirdus nüüd üksnes kohalikku igapäevaelu puudutavate küsimustega. Kõigis tähtsamates asjades pidid linnad vastuvaidlematult valitseja tahtele alluma. Teistest sõltumatumatumad olid Kreeka linnad. Mõned neist suutsid Makedoonia kuningatele edukalt vastu seistes oma iseseisvust maksma panna.
Hellenistlikud riigid ja kultuurielu Hellenistlik kultuur edenes suurel määral tänu valitsejate soosingule. Eriti paistsid sellega silma Egiptuse kuningad. Aleksandriasse rajati nende poolt Muusade (Apollonit saatvate ja kultuuri kaitsvate haldjate) tempel ­ Museion ­ millest sai suur riiklikult ülal peetav kultuuri ja teaduse keskus. Valitsejad kutsusid sinna tähtsamaid kirjanikke ja õpetlasi kogu kreeka maailmast. Museioni juurde rajati ka rikkalik raamatukogu, mis sisaldas enamvähem kogu kreeka kirjasõna. Seal tegeldi käsikirjade ulatusliku ümberkirjutamise ja sellega seonduva filoloogilise uurimistööga. Aleksandria raamatukogu juhatajatena tegutsesid oma aja kuulsaimad õpetlased. Samal ajal polnud Aleksandria kaugeltki ainus tähtis teaduse ja kultuurikeskus. Väike-Aasias omandas suure tähtsuse Pergamon, Kreekas aga püsis endiselt olulisena Ateena.
Muutused religioonis Religioon, nagu paljud teisedki valdkonnad, minetas hellenismiperioodil oma linnriigikeskse iseloomu. Kui klassikalisel perioodil olid esmatähtsad kodanikkonda ühte liitvad suured ülelinnalised usupidustused, siis nüüd tõusis nende asemel jumalaga lähemat isiklikku kontakti pakkuvate müsteeriumikultuste osatähtsus. Teataval määral muutus ka kreeka panteon . Kõik vanad jumalad jäid küll püsima, kuid nende kõrval hakkasid kreeklased üha enam austama ka paljusid idamaa jumalaid. Seejuures leidsid nad paljudes oma ja võõraste jumalate juures arvukalt ühisjooni ning neid sellest tulenevalt sageli samastama. Nii näiteks võis Zeusi samastada Amoniga, Dionysost Osirisega, Aphroditet ja Demeterit aga Istari või Isisega. Isis kujuneski hellenismiperioodil Vahemeremaade kõige populaarsemaks ja levinumaks jumaluseks. Isise pühamuid rajati nii Kreekas kui Itaalias ning tema auks korraldati ka müsteerione. Hellenismiperioodi religioon oli seega kreeka ja idamaade traditsiooniliste uskumuste omanäoline sulam . Hellenismiperioodil õppisid kreeklased lähemalt tundma ka Mesopotaamia astroloogiat. Taevakehade järgi ennustamine muutus hellenismiperioodi kreeklaste seas vähga polulaarseks. Just tol ajajärgul kujundati välja 12 sodiaagi tähtkujule vastavad detailsed horoskoobid, milliseid tunneme tänapäevalgi.
Hellenistlik kirjandus Teater kaotas hellenismiperioodil oma senise tähenduse. Klassikalisel perioodil oli teatris käsitletud linnriigi ja kodanike jaoks keskseid poliitilisi ning moraaliküsimusi. Nüüd aga olid nii linnriik, kodakondsus kui ka nendega seonduvad oma senist tähtsust oluliselt minetanud ja koos sellega vähenes huvi uute selleteemaliste näitemängude vastu. See ei tähendanud kreeklaste teatriarmastuselõppu. Igas suuremas kreeka linnas, olgu Kreekas või idamaadel, oli endiselt teater ja jätkus ka näidendite kirjutamine ning ettekandmine. Kuid varasematega võrreldavaid tragöödiakirjanikke enam esile ei kerkinud . Selle asemel lavastati sageli vanade klassikute teoseid. Komöödiate puhul oli uusloomingu polulaarsus suurem. Hellenistlikud komöödiad polnud aga enam poliitilised, nagu klassikalisel perioodil, vaid puudutasid nüüd armastust, perekonnaelu ja olustikulisi teemasid. Hellenistliku luule tähtsaim keskus oli Aleksandria. Seetõttu tuntakse hellenistlikku poeesiat peamiselt Aleksandria luule nime all. Toonased poeedid olid olid enamasti väga erudeeritud , tundsid detailideni kogu varasemat kreeka kirjandust ja mütoloogiat, sealhulgas ka kõige vähemtuntud müüte. Kõiki oma teadmisi püüdsid nad ka oma luules ära kasutada. Kuid erinevalt varasematest poeetidest ei tundnud nad suuremat huvi ühiskonnaelu ja moraali puudutavate küsimuste vastu. Selle asemel ülistasid nad näiteks valitseja perekonna mõne liikme ilu, või lõid värsse lihtsate karjuste imeilusast armastusest Kreeka maalilise looduse taustal. Luulelt ei oodatud eelkõige sügavat sisu, vaid peent ja elegantset stiili. Eesmärk polnud enam mõtestada inimese kohta jumalate poolt juhitud maailmas ja pakkuda lahendusi tema ees seisvatele probleemidele. Luule pidi nüüd lihtsalt naudingut pakkuma.
Filosoofia Ühiskonna muutumisega kaasnenud muutused mõtteviisis ja maailmavaates kajastus selgelt ka filosoofias. Klassikalisel perioodil olid filosoofe pööranud suurt rõhku küsimusele, millised voorused teevad inimesest hea kodaniku ja kuidas peaks riik kodanikes neid voorusi kasvatama. Nüüd aga polnud kodanikuvoorustel enam endist tähtsust ja filosoofid juurdlesid märksa enam inimest kui üksikisikut puudutavate probleemide ja tema hingevajaduste üle. Paljusid filosoofe paelus küsimus sellest, kuidas inimene võiks saatuse heitlikkusest hoolimata jõuda õnne ja hingerahuni. IV sajandi lõpul eKr kujunes selles vallas kaks mõjukat filosoofiakoolkonda. Epikuros ja tema järgijad uskusid, et kuna maailm koosneb aatomitest ja surm tähendab inimese hingeaatomite lagunemist, siis pole mingit mõtet surma karta . Filosofeerimine aitab seega inimesel surmahirmust üle saada ja lubab tal mõistlikult elu nautides saavutada hingerahu. Epikurose õpetusest suuremagi populaars saavutas teine koolkond ­ stoitsism (nimetus tuleb sammaskäiku tähendavast sõnast stoa , sest stoitsismi rajaja Zenon selgitas oma vaateid Ateena agoraad piirava sammaskäigu all). Stoikute meelest toimus kõik maailmas vääramatu ja õiglase jumaliku korra järgi. Kõik on jumalate ja saatuse poolt ette määratud ning saatusele vastu hakkamine seega mõttetu ja halb. Tark lepib saatusega, teades kindlalt, et kõik mis jumalad sündida lasevad on hea. Ainult himud ja soov neid rahuldada ei lase inimestel saatusega leppida. Seetõttu tuleb oma himudest vabaneda. Paratamatuse mõistmine ja himudest vabanemine vabastab inimese kõigist muredest ja toob kaasa püsiva hingerahu. Teaduse areng Kui klassikalisel perioodil püsisid eri teadusharud veel suurel määral filosoofia kui terviku raamides, siis hellenismiaegset teadust iseloomustab selle harude süvenev eraldumine. Loomulikult leidus selgi perioodil mitmekülgseid, paljude teadusharudega tegelevaid õpetlasi. Kuid Aristotelesele omast haaret ei saavutanud enam keegi. Samas võimaldas süvenev spetsialiseerumine saavutada paljudes teadusharudes silmapaistvat edu. Hellenismiperioodi võib pidada antiikse teaduse kõrgajaks. Nii koostas matemaatik Eukleides (IV sajandi teisel poolel eKr) mitmeköitelise põhjapaneva teose "Elemendid", milles sõnastas ja tõestas tänaseni kehtivad geomeetria põhialused. Sitsiiliast pärit füüsik ja leiutaja Archimedes (III sajand eKr) aga formuleeris seaduse kehade veeväljasurvest. Pärimuse järgi olevat ta tulnud selle peale vannis istudes, kust ta siis ennastunustavas vaimustuses välja hüpanud ja hüüdnud kõva häälega "heureka!" (kreeka keeles leidsin). Archimedese paljude leiutiste seas olid tähtsamad kruvi, mis tol ajal leidis kasutust peamiselt veetõstukina, ja sellele lisaks mitmed sõjatehnilised seadmed ­ kivi- ja nooleheitjad. Hellenismiperioodi astronoomidele oli enesestmõistetavalt selge, et maa on kerakujuline. Arvutati välja maa ligikaudne ümbermõõt. Üks toonastest astronoomidest esitas koguni esimesena ajaloos heliotsenrilise (päikesekeskse) maailmapildi, väites, et päike ja tähed seisavad paigal, Maa koos muude planeetidega aga tiirleb ümber päikese. Paraku ei leidnud see arvamus pooldajaid ja langes varsti unustusse. Ülejäänud astronoomide üksmeelse arvamuse kohaselt seisis universumi keskpunktis Maa. Sellise kontseptsiooni esitas kõige põhjalikumalt, koos matemaatilise põhjendusega, Aleksandria astronoom , astroloog , matemaatik ja geograaf Ptolemaios , kes elas juba Rooma ülemvõimu ajal ­ II sajandil pKr. Ptolemaios koostas ka maailmakaardi, mis hõlmas maid kanaari saartest Hiinani ja Islandist ning Skandinaaviast Aafrika sisealadeni. Ptolemaiose teostest said keskajal sisuliselt vastavate teadusharude käsiraamatud ja neis sisalduvaid seisukohti peeti vaidlustamatuks. Nii kujundasid Ptolemaiose sõnastatud antiikaegsed seisukohad Euroopa õpetlaste arusaamu kuni uusaja alguseni välja.