Antiik- ja Vana-Kreeka ajalugu (0)

ANTIIK-KREEKA.
ÜLEVAADE KREEKA TSIVILISATSIOONI AJALOOST
Kreeka asub Balkani poolsaarel ja seda piirava Egeuse mere saartel. See on mägine ja geograafiliselt väga liigendatud maa. Suhteliselt väikesi tasandikke eraldavad sageli raskelt läbitavad mäeahelikud või sügavalt maismaasse lõikuvad merelahed. Peamine ühendustee on tuhandeid aastaid olnud meri, mida mööda on peetud sidet ka välismaaiilmaga. Niisugused olud tingisid ühelt poolt avatuse muu maailma suhtes ja teisalt sügava sisemise killustatuse. Tänu oma asukohale Lähis-Ida tsivilisatsioonide ja märksa vähem arenenud Euroopa vahel täitis Kreeka vanal ajal pideva kultuurivahendaja rolli.
Antiik-Kreeka ajalugu võib jaotada 5 perioodi:
1) Kreeta -Mükeene periood (u 2000-1100 eKr),
2) nn tume aeg (u 1100-800 eKr),
3) arhailine periood (u 800-500 eKr),
4) klassikaline ajajärk (u 500-338 eKr),
5) hellenismiperiood (338-146 eKr).
Kreeta-Mükeene periood sai alguse Egeuse mere lõunaosas asuval Kreeta saarel, kus 2. aastatuhandel eKr kujunes omapärane kõrgkultuur. Selle rajajad ei olnud kreeklased , vaid teadmata päritoluga rahvas. Kreek -laste esivanemad tungisid Kreetale u 15. saj. eKr. Umbes samal ajal kandsid kreeklased kreetalaste kõrg-kultuuri ka Kreeka maismaale, kus see omandas uusi jooni. Nii jaguneb Kreeta-Mükeene ehk Egeuse kul-tuur omavahel tihedalt seotud, kuid siiski teatud mõttes ka erinevateks osadeks – minoiliseks ehk Minose kultuuriks Kreeta saarel ja hilisemaks Mükeene kultuuriks Kreeka maismaal.
Kreeta Minose tsivilisatsiooni iseloomulikud tunnused olid: lossid (tuntuim on Knossos), mis olid võimu-, usu- ja majanduskeskused, losside ümber kujunenud rahvarohked linnad, kiri (nn lineaarkiri A, seda ei osata kahjuks tänapäeval lugeda), sõjakate joonte puudumine (lossid olid kindlustamata, pole leitud relvi , kunst oli rahumeelne ja elurõõmus). Kreeta kunstis kujutati loodust, eriti härgi, aga ka spordivõistlusi ja usu-pidustusi. Kunstis ilmneb naiste suhteline domineerimine, mis viitab nende suhteliselt kõrgele ühiskondli- kule positsioonile (võrreldes teiste varaste tsivilisatsioonidega).
U 15. saj. eKr Kreeta vallutanud kreeklased võtsid omaks kohalike eluviisi ja kombed, ka kreetalaste kiri kohandati kreeka keelele (nn lineaarkiri B, mida osatakse tänapäeval lugeda). Minoliline kultuur levis nüüd mandrile, kultuuri edasikandjaiks said kreeklased, kuna Kreeta kaotas järk-järgult oma senise tähtsuse.
Kreeka mandriosas kujunenud Mükeene kultuuri iseloomustasid samuti lossid, kuid need olid tugevasti kindlustatud (nn kükloopiliste müüridega) ja nende ümbert puudusid linnad. Tõenäoliselt olid lossid üks-teisest sõltumatute riikide keskused, mis arvatavasti seisid pidevalt omavahel sõjajalal. Seda lubavad arvata nii võimsad müürid losside ümber, relvaleiud kui ka sõjatemaatika kunstis.
U 1200 eKr tabasid Kreekat tõsised vapustused, paljud Kreeka keskused purustati. Lõplikult hääbus senine tsivilisatsioon 1100 eKr alanud uue sissetungi järel.
Kreeta-Mükeene kultuuri häving oli põhjalik. Purustatud losse ei ehitatud uuesti üles, kiri unustati ja rahva-arv kahanes tsivilisatsioonieelsele arengutasemele . Seda aega (u 1100-800 eKr) nimetatakse tavaliselt Kree-ka ajaloo tumedaks ajajärguks. Sel perioodil võtsid kreeklased kasutusele raua.
8. saj. eKr hakkas kreeka ühiskonna areng kiirenema ning taas ilmnesid kõik tsivilisatsiooni põhilised tun-nused. Uuteks keskusteks said linnad, millest hakkasid kujunema linnriigid (linn + ümbritsev piirkond). Neis kerkis esile aristokraatia – rikas ja mõjukas ülemkiht. Järgnevatel sajanditel kirjutati üles seadused, taas tekkisid tihedad välissidemed (eriti Idamaadega), u 800. a. eKr loodi kreeka tähestik ehk alfabeet . 8. saj. eKr sai alguse kreeklaste suur kolonisatsioon, mis hõlmas Vahemerd ja Musta merd. 7. saj. eKr hakka-sid kreeklased müntima hõberaha.
Nii kolooniates kui Kreekas tekkisid arvukad üksteisest sõltumatud linnriigid ehk polised , mille seas olid tähtsamad Ateena , Sparta ja Korintos Balkani poolsaarel, Mileetos Väike- Aasia rannikul ja Sürakuusa Sitsii- lias. Polised olid sageli omavahel vaenujalal ja ka sisemiselt enamasti ebastabiilsed.
Rohketest vastuoludest hoolimata liitsid kreeklasi ehk helleneid ühine keel, kombed ja usund . Kõigi mitte- hellenite kohta kasutati nimetust barbarid. Hellenite ühtsust rõhutasid ka ülekreekalised religioossed kesku-sed ning alates 8. sajandist eKr iga 4 aasta tagant korraldatud olümpiamängud. Esimeste (teadaolevate) olümpiamängude toimumise aasta – 776 eKr - sai kreeklaste ajaarvamise alguseks.
5. saj. eKr üritas Pärsia suurriik alistada oma võimule ka Kreeka polised. Kreeka-Pärsia sõdadele järgnes Kreeka tsivilisatsiooni hiilgeaeg (5. saj. – 4. saj. I pool), mida tuntakse ka klassikalise ajajärgu nime all. Sel perioodil kerkisid Kreeka linnriikide seas esile eriti Ateena ja Sparta.
Ateena oli demokraatlik riik, mille sise- ja välispoliitikat kujundas 5. saj. eKr pikka aega Muinas-Kreeka üks kuulsamaid riigimehi Perikles . Ateena oli Kreeka suurim linn, peamine kaubandus- ja kultuurikeskus. Ateenal oli Kreeka võimsaim laevastik .
Sparta oli sõjaväelise korraldusega riik, millel oli Kreeka tugevaim sõjavägi. Sparta ümber koondus palju-sid Lõuna-Kreeka linnriike ühendav Peloponnesose liit. Ateena ja Sparta omavahelised suhted olid pinge-lised ning viisid pika ja kurnava Peloponnesose sõjani (5. saj. lõpus eKr). See lõppes Sparta ja tema liitlaste võiduga. Järgnes üle 30 a. kestnud Sparta ülemvõimu ajajärk Kreekas, mille lõpetas Teeba riik.
Peaaegu lakkamatutes omavahelistes sõdades ei saavutanud ükski Kreeka polis kindlat ja püsivat ülekaalu. Saadi aru küll rahvusliku ühtsuse saavutamise vajadusest, kuid ükski Kreeka riik ei suutnud seda teostada. See avas aga soodsa võimaluse Kreeka põhjapiiril tugevnenud Makedooniale. Selle kuningas Philippos II sekkus kreeklaste omavahelistesse suhetesse, näidates end nende sõbra ja kaitsjana . Makedoonia peamiseks vastustajaks sai Ateena, kes koos Teebaga moodustasid ulatusliku Makedoonia-vastase liidu. Kuid 338.a. eKr sai Kreeka liiduvägi Chaironeia lahingus makedoonlastelt hävitavalt lüüa. Philippos lasi end kuulutada kõigi kreeklaste juhiks. Need sündmused tähistasid Kreeka linnriikide ja ühtlasi klassikalise ajajärgu lõppu.
Hellenistlikul perioodil kuulus ülemvõim Kreekas Makedoonia valitsejatele. Tuntum neist oli Philippos II poeg Aleksander Suur, kes vallutas mõne aastaga Väike-Aasia, Süüria, Palestiina , Egiptuse, Mesopotaamia ja Iraani ning likvideeris seega Pärsia impeeriumi. Pärast Aleksandri surma (323.a. eKr) lagunes tema maa-ilmariik kolmeks osaks, millest üks oli Makedoonia koos Kreekaga. Hellenistlikku Kreekat valitses kree-ka-makedoonia päritolu ainuvalitseja – monarh . Linnaelus suuri muudatusi ei toimunud, kuid ametnike ja rahvakoosolekute võim oli tugevalt piiratud ning piirdus nüüd vaid igapäevaelu puudutavate küsimustega.
Aleksandri vallutusretkele järgnes kreeklaste ja makedoonlaste massiline väljaränne Lähis-Ida maadesse, tänu millele omandas Vahemere idaosa üsna kreekapärase ilme: kreeklased olid sealse elanikkonna seas juhtpositsioonil, kreeka keelest sai peamine keel enam-vähem kõigis selle piirkonna linnades, levis kreeka arhitektuur jne. Samas toimus kreeka kultuuri segunemine idamaade kultuuridega ning nii kujunes helle-nistlik kultuur.
Aleksander Suure vallutusele järgnenud perioodi nimetataksegi hellenistlikuks perioodiks, mis lõppes 146.a. eKr, kui roomlased vallutasid Kreeka alad.
VANA-KREEKA.
ELUOLU JA PEREKOND
Kreeka riikide ühiskond oli linnaline. Kuigi enamik rahvast elas maal, täitsid linnad ühiskonna majandus- liku , poliitilise ja suurelt jaolt ka usukeskuse rolli ning määrasid seega tsivilisatiooni üldilme.
Tavaliselt paiknes linn kaljunukile rajatud kindluse – akropoli – jalamil. Nii all-linnas kui akropolil paiknes jumalate templeid, tegelik linnasüda oli aga koosoleku- ja turuplats – agoraa. Linnamajad olid tavaliselt kivivundamendile rajatud ühe- või kahekorruselised põletamata tellistest ehitised. Peaaegu alati oli neil väi-ke nelinurkne siseõu, mis oli kogu majapidamise ja pereelu keskpunktiks.
Linnamüüridest väljapoole jäid külad, talupoegade viljapõllud, oliivi - ja viinamarjaistandused, ja aristo-kraatide uhked maamajad. Maaelanikud olid linnaga tihedalt seotud, käisid seal turul, rahvakoosolekul ja usupidustustel.
Kreekaste riietus oli lihtne: kanti ühte või kahte üle keha heidetud riidetükki; kõige tavalisem oli kitoon (põlvini ulatuv õlgadelt kinnitatud ja sageli vööga kokkutõmmatud riideese ), mida kandsid nii mehed kui naised. Külmema ilma puhul tõmmati sellele peale paksem üleriie – himation. Jalas kanti sandaale.
Toiduks pruugiti rohkesti puu- ja köögivilju ning kala, piima ja juustu, peamine jook oli veega tublisti lah-jendatud vein.
Aristokraatia etendas Kreeka poliitilises elus ja kultuuris kõige olulisemat osa. Rikastel ja suursugustel oli teistest enam võimalusi pühenduda nii enese igakülgsele arendamisele ja täiendamisele kui ka oma mõtete ja tõekspidamisete avaldamisele (nt kõik kirjanikud pärinesid nende hulgast). Aristokraadid tööd üldiselt ei teinud. Oluliseks vaba aja veetmise vormiks olid kodused pidusöögid ehk sümpoosionid. Need olid meeste omavahelised koosviibimised, naised neist tavaliselt osa ei võtnud (v.a. hetäärid*).
Püüeldes täiuslikkusele igas vallas, kandsid aristokraadid pidevalt hoolt ka enda kehalise arendamise eest. Spordist sai aristokraatide igapäevane tegevusala, sporditi gümnaasionides (spordiväljak + sinna juurde kuuluvad pesemis- ja riietusruumid).
Spordivõistlusi hakati algselt pidama mõne usupidustuse raames, tähtsamateks võistlusteks kujunesid Olümpias peajumal Zeusi auks peetud olümpiamängud. Need toimusid iga 4 aasta tagant, sinna kogunesid võistlejad nii Kreekast kui kolooniatest. Võisteldi jooksudes, maadluses, rusikavõitluses, kahe viimase kom-bineeritud võitluses ehk pankrationis, viievõistluses (jooks, odavise , kettaheide, hoota kaugushüpe ja maad-lus) ning neljahobusekaarikute võidusõidus. Lisaks spordile tegeleti olümpiamängudel ka jumalatele ohver-damisega ning võistlesid ka trompetipuhujad ja teadetekuulutajad.
Kreeka patriarhaalses ühiskonnas** puudusid naistel kodanikuõigused ja iseseisvus ka muus suhtes, ava- likus elus nad ei osalenud. Naised allusid alati abikaasale, isale või mõnele teisele meessugulasele. Abielus oli mees selgelt domineeriv pool; abielu otsustati peigmehe ja tema tulevase äia vahel (see oli sageli äriline kokkulepe). Poolte kokkuleppel võis abielu ka lahutada. Abielu põhieesmärk oli hankida seaduslikke järg-lasi, aristokraatlikes ringkondades lisandus olulise tegurina poliitiliste sidemete sõlmimine. Naise ülesan-deks oli majapidamise ja laste eest hoolitsemine. Naiselt nõuti ranget monogaamsust, mees võis aga vabalt luua suhteid ka väljaspool abielu. Paljudel aristokraatidel olid abieluvälised suhted mõne hetääriga.
Kreeka aristokraatide elu kulges eeskätt oma sookaaslaste hulgas. See lõi soodsa pinna tugevaks meeste-vaheliseks sümpaatiaks, mis sageli ületas vaimse ja hingelise läheduse piirid ning arenes seksuaalseks kiin-dumuseks. Peamiselt oli tegu mehe ja nooruki vahekorraga. Enam-vähem kehtib eelöeldu ka naistevaheliste suhete kohta. Pederastia (tuleneb kreekakeelsest sõnast „paiderastia“ – poistearmastus) oli peamiselt aris-tokraatlik tava, lihtrahva hulgas polnud see kaugeltki nii levinud ja võibolla peeti seda koguni taunitavaks. Kindlasti kuulus aga häbiväärsete tegude hulka noormehe homoseksuaalne prostitutsioon.
*hetäärid (kreeka keeles „kaaslanna“, „sõbratar“) – iseseisvad ja mitmekülgselt haritud naised, kes pakkusid meestele seltsi, sh ka seksuaalteenuseid, ei olnud siiski prostituudid (nad ei võtnud oma teenuste eest tasu)
**patriarhaalne ühiskond – meestekeskne, meeste poolt domineeritav ühiskond
KREEKA KULTUUR:
KIRI, HARIDUS , KIRJANDUS, TEATER
Kreeka tähestik – alfabeet – on loodud otseselt foiniikia tähestiku põhjal. See koosnes 24 märgist (nii täis- kui kaashäälikutest). Tänu oma lihtsusele ja täielikkusele läks alfabeet Kreekas juba õige varsti pärast tekki-mist aktiivsele käibele ning kirjaoskus ulatus ka lihtrahva hulka.
Kreeka linnriigid hoolitsesid enamasti oma kodanike koolihariduse eest. Ateenas tehti poiste harimisega al-gust nende 7. eluaastast alates. Rikkamates perekondades toimus see kodus pedagoogi käe all, vaesemad kodanikud saatsid oma pojad kooli, kus õpetati lugemist, kirjutamist ja muusika algeid ning katkeid tähtsa-matest kreeka luuleteostest. Hariduse hulka kuulus kindlasti ka gümnastika. Tüdrukute harimine oli täiesti iga pere oma asi ja tavaliselt ei ulatunud see kaugemale majapidamis- ja käsitööalasest õpetusest.
Sparta haridus oli põhiliselt suunatud tugevate ja oskuslike sõdalaste kasvatamisele. Kirjatarkusele ei pöö-ratud erilist tähelepanu, põhiliselt tegeleti kehalise treeningu ja sõjaliste harjutustega (7. eluaastast alates). Lisaks sellele õppisid poisid muusikat ja tantsu. Ka tüdrukud õppisid tantsu ja koorilaulu ning tegelesid ke-halise treeninguga, muu (kooli)haridus jäi neile kättesaamatuks.
Juba Kreeka-Mükeene perioodist on pärit mitmeid lugulaule kangelastest ja nende vägitegudest. Kujunes mitu teemat, millest tähtsaim oli nn Trooja sõja lugu. 8.-7. saj. eKr vormiti Trooja-pärimuse põhjal hulk terviklikke kangelaseeposi. Hilisemad kreeklased pidasid mitme eepose autoriks pimedat laulikut Home-rost, kellele omistati eelkõige kaks kõige kuulsamat eepost – „ Ilias “ ja „Odüsseia“. Mõlemad pärinevad pi-kemast Trooja sõja eeposte tsüklist, kumbki keskendub selle raames ühele olulisele lõigule. „Ilias“ kirjeldab kreeklaste vägevaima kangelase Achilleuse ja ülemjuhataja Agamemnoni tüli sõjasaagi pärast ning on suu-rel määral Achilleuse raevu ja selle karmide tagajärgede lugu. Ka „Odüsseia“ jutustab ühe kangelase – Odysseuse raevukast kättemaksust ja pikkadest rännuaastatest. Kangelaseeposed loodi eelkõige aristokraat -likule lugejaskonnale ja on kantud aristokraatlikust ellusuhtumisest.
Aja jooksul suurenes ka lühemate luulevormide populaarsus. Luuletusi kanti ette suuliselt, vile- või keelpilli saatel. Keelpillidest olid kõige levinumad puust valmistatud kitara ja kilpkonnakilbist kõlakastiga lüüra. Lüürika (luulekunst) tähendas esialgu lüüra saatel ettekantavat luulet ja muutus üldmõisteks hiljem. Luule- tuste loomine ja esitamine oli peamiselt aristokraatide harrastus ning suurem osa lüürikuid pärinebki nende hulgast. Kreeka lüürika avab neile aristokraatide ellusuhtumise ja maailmavaate. Palju viljeldi armastusluu- let, millel oli nii mõnigi kord homoseksuaalne tagapõhi. Oli ka poliitilist luulet ning palju moraaliteemat kä-sitlevaid luuletusi. Üks silmapaistvamaid kreeka lüürilisi luuletajaid oli Pindaros (elas 5. saj. eKr).
Hellenismiperioodil rajati Aleksandriasse (Egiptuses) muusade tempel Museion , millest sai suur riiklikult ülalpeetav kultuuri- ja teaduskeskus . Selle juurde rajati ka raamatukogu, mis sisaldas enam-vähem kogu kreeka kirjasõna.
Teatrietendus – draama – oli välja kasvanud jumal Dionysosele pühendatud koorilauludest. Etendused toi-musid päevaajal vabas õhus spetsiaalselt selleks rajatud hobuserauakujulise põhiplaaniga teatris. Teatri keskmes paiknes ringi- või poolringikujuline näiteplats ( orkestra ) ja selle taga enamasti puust lavakonst- ruktsioon (skenee). Koor ja varasemal ajal ka näitlejad esinesid orkestral. Kreeka näitemäng polnud üksnes sõnaline, tähtis koht kuulus selles ka muusikale. Näitlejate ja koori liikmetena esinesid üksnes mehed (ka naiste osades). Maskid ja nende vahetamine lubasid ühel näitlejal mängida etenduses mitut rolli, et aga mask välistas näomiimika, võisid näitlejad mõjule pääseda vaid tugeva selge hääle ja ilmekate žestidega.
Näitemänge oli kahte liiki – komöödiaid ja tragöödiaid. Tuntuim komöödiakirjanik oli Aristophanes („ Linnud “), tähtsamad tragöödiakirjanikud aga Aischylos („Oresteia“) ja Sophokles („Kuningas Oidipus “).
Kreeka kultuur oli erinevalt Idamaade omast üldiselt reeglitevaba ja humanistlik.
RELIGIOON VANA-KREEKAS
Kreeka jumalad sarnanesid inimestega nii välimuselt kui iseloomult, neid kujutati ühe suure perekonnana. Tähtsamate jumalate peamine elupaik oli Olümpose mägi Kreeka põhjapiiril. Jumalaid oli väga palju, nen-de täpne arv ei ole teada.
Kreeka peajumal oli taeva-, tormi- ja äikesejumal Zeus . Tal oli lugematu hulk lapsi nii jumalannade kui surelike naistega. Zeusi abikaasa oli tema õde, taeva kuninganna ja abielu kaitsja Hera. Zeusi teine õde De- meter oli musta mulla, selle sigivuse ja võrsuva vilja jumalanna. Zeusil oli kaks venda – merejumal Posei-don ning allmaailma ja surnute valitseja Hades.
Ülejäänud tähtsamad jumalad olid kõik Zeusi lapsed: sõjajumal Ares , jumalate sepp ja tulejumal Hephais-tos, sõja- ja tarkusejumalanna Athena, valgus-, luule- ja muusikajumal Apollon, viimase kaksikõde jahi-jumalanna Artemis , jumalate käskjalg ning kaupmeeste ja teekäijate jumal Hermes , ilu-, armastus- ja vilja-kusjumalanna Aphrodite, viinamarjakasvatuse, veini- ja sigivusjumal Dionysos.
Hellenismiperioodil võeti lisaks kreeka jumalatele omaks ka mitmeid ida jumalaid, eriti populaarseks muutus egiptuse jumalanna Isis .
Surematud jumalad ei olnud kreeklaste arvates mitte alati maailma valitsenud. Kõigepealt olnud maailmas kaos, millest sündis kõigi elusolendite ema Gaia (maa), kes sünnitas endale abikaasaks Uranose (taeva). Nende järglastena ilmale tulnud vägevad titaanid aga häirisid oma isa, kes hakkas nende vastu kurje plaane hauduma. Temast jõudis ette titaan Kronos, kes kastreeris oma isa ja võttis maailma valitsemise üle. Krono-se järglased olid vanema põlve jumalad (Zeus oma õdede-vendadega). Kronos kartis oma lapsi ja neelas need kohe pärast sündimist alla, ainult noorima poja – Zeusi – suutis ema päästa. Täiskasvanuna sai Zeus oma isast ja teistest titaanidest jagu ning asus ise maailma valitsema.
Esimesed inimesed sündisid kreeklaste arvates maast, kuid jumalad võisid neid ka mullast ja veest voolida. Algul olid inimesed kaitsetud ja väetid, siis tuli neile appi kaval ja riukaline titaan Prometheus , kes õpetas inimestele tule kasutamist jm tsiviliseeritud eluks tarvilikke oskusi (muu hulgas ka jumalatele ohverdamist), aga ka jumalate petmist. Oma tegevuse eest sai Prometheus Zeusilt karistada – ta aheldati mäe külge ning saadeti kotkas tema maksa nokkima. Inimestele saatis Zeus karistuseks Pandora laeka.
Tüüpiline kreeka pühamu koosnes templist ja selle juures paiknevast altarist, mis kujutas endast madalat, enamasti kividest laotud alust, kus sai jumalatele ohvreid tuua. Suuremates pühamutes oli altareid ja ka templeid mitu, iga altar ja tempel oli pühendatud mõnele kindlale jumalale. Jumalatega võis suhelda, neile ohvreid tuua ja neilt vastutasuks soosingut paluda iga inimene, kuid pühamutes olid jumalate teenimiseks ametis ka preestrid ja preestrinnad.
Põhiline jumalate austamise viis oli loomade ohverdamine (loom tapeti ja küpsetati, liha söödi ise ära, söö-giks kõlbmatud osad olid mõeldud jumalaile). Igas linnriigis peeti aasta jooksul mitu usupidustust. Prog-rammi keskne osa oli rongkäik, sellele järgnes suur ohvritalitus, tihti peeti ka mitmesuguseid võistlusi.
Kreeklased püüdsid jumalatelt tulevikku teada saada ning jälgisid seetõttu kõikvõimalikke endeid. Olid ole-mas ka eraldi pühamud, kus käidi jumalailt tuleviku kohta selgust küsimas. Neid paiku (vahel ka sealseid ennustajaid ja nende antud ennustusi) nimetatakse oraakliteks. Kuulsaim oli jumal Apolloni oraakel Delfis Kesk-Kreekas. Kreeklased võtsid oraaklite (eriti Delfi) ennustust väga tõsiselt, nende õigsuses ei kaheldud.
Kreeklased pidasid surma kõige meeldiva ja nautimisväärse paratamatuks lõpuks, millele järgneb otsatu olesklemine sünges teispoolsuses – Hadese riigis. Et tähelepanu vääris vaid elu, siis ei loonud kreeklased endale surmajärgsusest kuigi selget ettekujutust. Tavaliselt arvati, et surnuteriik asub kuskil sügaval maa all, seal elasid inimesed rõõmutult, tahteta ja mäluta varjudena, aga midagi eriliselt kohutavat neil karta polnud.
Aja jooksul kujunesid kreeklastel välja müsteeriumid – laiema üldsuse eest varjatud jumalateenistused, kus võisid osaleda vaid kindla pühitsusrituaali läbi teinud inimesed. Kõike müsteeriumil kogetut tuli varjata teis-te eest. Ühed tuntumad olid jumalanna Demeteri auks peetud Eleusise müsteeriumid.
ANTIIK-KREEKA RIIK JA ÜHISKOND
Tüüpiline Kreeka linnriik – polis – oli üsnagi väike, koosnedes kesksest asulast ja selle lähiümbrusest. Ena-masti elas polises 30 000-40 000 inimest, Ateenas ja Spartas oli elanikke paarsada tuhat .
Linnriiki valitsesid ja selle põhilise kaitsejõu moodustasid kodanikud, kelleks loeti enamasti kõiki vabu põ-liselanikest (antud polises sündinud) mehi. Kõik kodanikud osalesid rahvakoosolekul, mis oli põhimõtte-liselt riigi kõrgeim võimuorgan. Selle kõrval eksisteeris ka enamjaolt rikastest ja suursugustest kodanikest (aristokraatidest) koosnev nõukogu, mis paljudes polistes etendas otsustavat rolli. Rahvakoosolek valis igal aastal (enamasti aristokraatide seast) riigiametnikud , kelle kohus oli juhtida polise sõjaväge ja korral-dada igapäevaelu.
Sõja korral relvastusid kõik kodanikud vastavalt oma võimalustele: rikkamad sõdisid ratsaväes, keskmiselt jõukad kodanikud raskerelvastusega jalaväeosades ning vaesed sõdisid vibulaskurite ja lingumeestena. Tüüpiline kreeka lahingurivi – faalanks – kujutas endast üksteise taha pikkadesse sirgetesse ridadesse pai-gutatud jalaväge, mida toetas ratsavägi.
Enamik polise kodanikke olid talupojad. Linnade, käsitöö ja kaubanduse edenedes kasvas ka linnaelanik- kond , kelle hulgas suuremates linnades olid ülekaalus käsitöölised. Kreeka ühiskonna rikkama ja mõjuka-ma osa moodustasid aristokraadid – auväärse päritoluga suurmaaomanikud, kelle põlde harisid orjad ja sõltlased.
Kreeka oli orjanduslik ühiskond. Orjade seas moodustasid enamuse võõramaalsed (sõjavangid või välis-maalt ostetud orjad), kuid oli ka võlaorjusse langenud talupoegi. Orje kasutati peaaegu kõikjal, kuid üld-juhul ei kujutanud nad endast põhilist tööjõudu. Orja käsitati kui omaniku vara, millega too võis oma suva järgi ümber käia, isegi tappa.
Kreeka polised vaevlesid pidevalt sisemiste vastuolude käes. Vaesed kodanikud olid rahulolematud (neid ähvardas pidev oht laostuda, mis võis kaasa tuua kodanike hulgast väljalangemise). Samal ajal võitlesid aris- tokraadid suurema mõjuvõimu eest linnas. Sageli kasvasid polisesisesed pinged üle relvastatud kokkupõrge- teks.
Paljudes polistes suutis mõni aristokraatlik juht suure osa kodanikke enda poole tõmmata ja haaras nende abil riigis võimu. Võimule tõusnud ainuvalitseja ehk türann püüdis kehtestada riigis kindla korra ja sageli ka teatud määral parandada vaeste elujärge. Seetõttu oli mõnigi türann rahva seas austatud. Samas tähendas türannia paratamatult suure osa kodanike poliitiliste õiguste märgatavat kärpimist ja sellega ei võinud kreek- lased pikemat aega leppida. Peamiselt teised aristokraadid püüdsid türanni kukutada. See sundis türanni rakendama karme abinõusid ja nii muutus tema võim lõpuks vastumeelseks ka lihtrahvale. Seetõttu ei kest-nud türannia tavaliselt üle ühe inimpõlve.
Kreeka polistest olid tähtsamad Ateena ja Sparta. Ateena asus Kesk-Kreekas Atika maakonnas . Algselt kuulus võim seal aristokraatidele, 5. saj. eKr, kui Ateenat juhtis selle kuulsaim riigimees Perikles, muutus Ateena lõplikult demokraatlikuks poliseks – kogu võimutäius kuulus rahvakoosolekule, mis sai õiguse otsustada tähtsamaid riigiasju. Aristokraatia eesõigused riigi juhtimisel kaotati. Rahvakoosolekute vahepeal korraldasid riigi elu 500-liikmeline nõukogu ja rohked riigiametnikud, kelle hulgas olid tähtsamad 10 strateegi (väepealikku). Riigiametnikuks ei olnud võimalik saada enne 30. eluaastat. Demokraatliku korra võidulepääs ei tähendanud Ateena poliitilises elus siiski aristokraatide kõrvaletõrjumist. Ainult neil oli piisa-valt aega, oskusi ja materiaalseid võimalusi, et täielikult riigiasjadele pühenduda.
Ateena kodanikud olid maksudest vabastatud. Makse maksid Kreeka päritolu (st teistest Kreeka polistest pärit) mittekodanikud ehk metoigid , kes olid tavaliselt kaupmehed ja käsitöölised; neil oli keelatud maad omada.
Lõuna-Kreekas Peloponnesose poolsaarel Lakoonika maakonnas asunud Sparta riik (tuntud ka kui Lake-daimon) põhines vallutusel. Spartalased alistasid ka oma naabrid messeenlased ja orjastasid nad. Kogu oma ajaloo jooksul ei arenenud Sparta tõeliseks linnaks, vaid koosnes 4 üsna suurest kindlustamata külast. Sparta oli võrreldes teistega mahajäänud, suletud militaarne ühiskond. Kõige tähtsamad olid riigi huvid, vaprus ja distsipliin. Spartal oli võimas sõjavägi.
Sparta elanikkond jagunes 3-ks: täieõiguslikud kodanikud spartiaadid (oli valitsev klass, moodustasid ela-nikkonnast tühise vähemuse), perioigid (isiklikult vabad, kuid poliitiliste õigusteta ja spartiaatide suhtes andami- ja sõjaväekohustuslikud) ning heloodid (spartalaste orjad).
Sparta riigi eesotsas seisis üheaegselt kaks päriliku võimuga kuningat, kes juhtisid sõjaväge ja täitsid riigi kõrgema preestri kohuseid. Muudes valdkondades juhtisid riiki 30-liikmeline vanemate nõukogu, valitavad riigiametnikud ja kõikide spartiaatide koosolek.
Et hoida suurt hulka alatasa vaenulikke heloote kindlalt oma võimu all, pidid spartiaadid neist sõjaliselt üle olema. Selle tagamiseks kujunes Spartas range kodanike kasvatamise süsteem. Poisid tegelesid peamiselt sõjaliste ja kehaliste harjutustega. Spartiaadid olid elukutselised sõjamehed.
KREEKA KANGELASEEPOSED JA LÜÜRIKA
Juba Kreeka-Mükeene perioodist on pärit mitmeid lugulaule kangelastest ja nende vägitegudest. Kujunes mitu teemat, millest tähtsaim oli nn Trooja sõja lugu. 8.-7. saj. eKr vormiti Trooja-pärimuse põhjal hulk terviklikke kangelaseeposi. Hilisemad kreeklased pidasid mitme eepose autoriks pimedat laulikut Home-rost, kellele omistati eelkõige kaks kõige kuulsamat eepost – „Ilias“ ja „Odüsseia“. Mõlemad pärinevad pi-kemast Trooja sõja eeposte tsüklist, kumbki keskendub selle raames ühele olulisele lõigule. „Ilias“ kirjeldab kreeklaste vägevaima kangelase Achilleuse ja ülemjuhataja Agamemnoni tüli sõjasaagi pärast ning on suu-rel määral Achilleuse raevu ja selle karmide tagajärgede lugu. Ka „Odüsseia“ jutustab ühe kangelase – Odysseuse raevukast kättemaksust ja pikkadest rännuaastatest. Kangelaseeposed loodi eelkõige aristokraat-likule lugejaskonnale ja on kantud aristokraatlikust ellusuhtumisest.
Aja jooksul suurenes ka lühemate luulevormide populaarsus. Luuletusi kanti ette suuliselt, vile- või keelpilli saatel. Keelpillidest olid kõige levinumad puust valmistatud kitara ja kilpkonnakilbist kõlakastiga lüüra. Lüürika (luulekunst) tähendas esialgu lüüra saatel ettekantavat luulet ja muutus üldmõisteks hiljem. Luule- tuste loomine ja esitamine oli peamiselt aristokraatide harrastus ning suurem osa lüürikuid pärinebki nende hulgast. Kreeka lüürika avab neile aristokraatide ellusuhtumise ja maailmavaate. Palju viljeldi armastusluu- let, millel oli nii mõnigi kord homoseksuaalne tagapõhi. Oli ka poliitilist luulet ning palju moraaliteemat kä-sitlevaid luuletusi. Üks silmapaistvamaid kreeka lüürilisi luuletajaid oli Pindaros (elas 5. saj. eKr).
KREEKA TEATER
Teatrietendus – draama – oli välja kasvanud jumal Dionysosele pühendatud koorilauludest. Etendused toi-musid päevaajal vabas õhus spetsiaalselt selleks rajatud hobuserauakujulise põhiplaaniga teatris. Teatri keskmes paiknes ringi- või poolringikujuline näiteplats (orkestra) ja selle taga enamasti puust lavakonst-ruktsioon (skenee). Koor ja varasemal ajal ka näitlejad esinesid orkestral. Kreeka näitemäng polnud üksnes sõnaline, tähtis koht kuulus selles ka muusikale. Näitlejate ja koori liikmetena esinesid üksnes mehed (ka naiste osades). Maskid ja nende vahetamine lubasid ühel näitlejal mängida etenduses mitut rolli, et aga mask välistas näomiimika, võisid näitlejad mõjule pääseda vaid tugeva selge hääle ja ilmekate žestidega.
Näitemänge oli kahte liiki – komöödiaid ja tragöödiaid. Tuntuim komöödiakirjanik oli Aristophanes („Linnud“), tähtsamad tragöödiakirjanikud aga Aischylos („Oresteia“) ja Sophokles („Kuningas Oidipus“).
Kreeka kultuur oli erinevalt Idamaade omast üldiselt reeglitevaba ja humanistlik.
FILOSOOFIA ALGUS
Kreeklased nimetavad üldiste probleemide üle juurdlemist filosoofiaks (ehk tarkusearmastuseks) ja sellega tegelevaid inimesi filosoofideks. Filosoofia kasvas välja maailmakorralduse teket ja jumalate põlvnemist puudutavast religioossest arutelust . Filosoofiaks loetakse nende ideid sestpeale, kui nad ei pidanud maailma enam konkreetsete jumalate kujundatuks, vaid asusid seisukohale, et see toimib mõne üldise loodusliku ja mõistusega tabatava põhimõtte järgi.
Selle sammu astus esimesena 6.saj. eKr Mileetose filosoof Thales , kelle arvates oli kõige aluseks vesi – maailm oli tekkinud veest ja ujus vee peal. Järgnevalt pakuti välja üha uusi seletusi algaine kohta, nende seast olulisim on Demokritose jt atomistikakoolkonna mõtlejate teooria aatomitest, mille kohaselt koosneb maailm tühjusest ja selles liikuvatest ning omavahel põrkuvatest jagamatutest algosakestest ehk aatomitest.
Vana-Kreeka tuntumad filosoofid olid Sokrates , Platon ja Aristoteles .
5. saj. eKr Ateenas elanud Sokrates ei ole endast maha jätnud ühtegi teost ning tema mõtteid teame tema õpilase Platoni kirjutatud dialoogide kaudu. Sokratese arvates oli filosoofia peamine mõte mõista hüve ja vooruse olemust. (Hüve – see, mis on olemuselt hea, voorus – see, mis aitab hüveni jõuda.) Milles vooruse olemus Sokratese arvates seisnes, pole täpselt teada. Filosoofi arvates oli oluline teada, mis voorus on, sest ainult nii saab inimene käituda vooruslikult.
Sokrates võttis sõna ka riigivalitsemise teemadel. Talle ei meeldinud demokraatlik riigikord, sest valitsemi- ses osalesid ka täielikud võhikud. See tekitas Sokratesele tõsise probleemi – ta anti noorsoo rikkumises süü-distatuna kohtu alla (mõned tema õpilastest olid Ateena demokraatia vastu relvaga välja astunud ) ja mõisteti surma. Sokrates lõpetas elu enesetapuga.
TUNTUMAD FILOSOOFID
Sokratese kuulsaim õpilane Platon rajas Ateena lähedale oma filosoofiakooli – Akadeemia. Platon sõnastas oma vaated paljudes dialoogides, milles kujutas Sokratest vaidlemas sofistidega (5. saj. eKr tegutsenud filo-soofide koolkond). Platon tuli välja õpetusega ideedest (kõigi meeleorganitega tajutavate asjade ja nähtuste täiuslikud vasted), mis tema arvates on muutumatud ja reaalsed, samas kui meeltega tajutav maailm on idee-de muutlik ja ebatäiuslik koopia. Ideede olemust võis tabada üksnes mõistuse abil.
Platon kujundas ka tervikliku õpetuse riigist. Riiki pidid valitsema filosoofid, sest ainult nemad teavad, mis on õige. Täiusliku riigi eesmärk on kasvatada vooruslikke kodanikke.
Platoni õpilane Aristoteles oli vanaaja mitmekülgseim ja erakordselt laia silmaringiga õpetlane. Tema tööd käsitlesid loodusteadusi, füüsikat, loogikat, kirjandust, muusikat, ajalugu, riigikorraldust, moraali ja maa-ilmakorra üldisi põhimõtteid. Ta võttis kokku oma eelkäijate teadmised, süstematiseeris neid ning kujundas nende alusel oma põhjendatud ja sageli originaalsed seisukohad. Väga olulised olid Aristotelese saavutused loogika vallas – oma eelkäijate töid kasutades lõi ta tervikliku õpetuse selle kohta, kuidas teha korrektseid ja vältida vigaseid järeldusi. Aristotelese õpetus avaldas järeltulevatele põlvedele erakordselt suurt mõju.
Aristotelese arvates oli inimene riiklik elusolend – st ilma riikliku ühiseluta ei ole inimene õnnelik. Samas oli õnnelikuks eluks vaja leida kesktee äärmuste vahel – Aristoteles ei hinnanud ei aristokraatide võimu (rik-kad rõhuvad vaeseid) ega ka demokraatlikku riigikorda (vaesed omavolitsevad rikaste kallal), tema arvates pidi võim olema keskmise jõukusega kodanike käes.
TEADUSE ARENG
Paljud filosoofid tegelesid ka matemaatikaga. 6. saj. eKr edendasid seda Pythagoras ja tema õpilased. Pyt-hagorase arvates põhines maailmakorraldus arvulistel suhetel. Ta püüdis mõista arvude olemust ja uuris sel- lest tulenevalt matemaatilisi probleeme. Tema õpilased arendasid õpetust edasi, levitades seda ühtlasi kogu Kreekas. Kreeklased olid esimesed, kellele matemaatika oli loogilistel üldistustel põhinev terviklik süsteem, mitte lihtsalt arvutusalaste näpunäidete kogum. Alles Kreekas sai matemaatikast teoreetiline teadus.
Klassikalise Kreeka meditsiinialased teadmised võtab kokku mahukas teos, mille autoriks on hiljem pee-tud 5.-4. saj. eKr elanud kuulsat arsti Hippokratest. Teos sisaldab haiguste sümptomite ja kulgemise kirjel-dusi ning püüab haigusi põhjendada looduslike, mitte jumalike põhjustega. Teosesse on kirja pandud ka tänapäevani kehtiv arstide ametitõotus – nn Hippokratese vanne –, mis kohustab arste igas olukorras võit-lema patsientide elu ja tervise eest.
Varasemal ajal avaldus kreeklaste huvi oma mineviku vastu eeskätt ammusest Mükeene ajajärgust jutusta-vas kangelaseepikas (Homerose eeposed eriti). Peagi hakati eeposte põhjal kirjutama seda perioodi proosa-vormis käsitlevaid ajalooteoseid. Lähema ajaloo sündmusi hakkas esimesena uurima ja üles kirjutama He-rodotos (5. saj. eKr). Talle on omistatud aunimetus ajaloo isa. Herodotose teos „ Historia “ keskendub pea-miselt Kreeka-Pärsia sõdadele, kuid lisab ka pika ja põhjaliku eelloo. Lisaks kirjeldab ta üksikasjalikult pal-jude Euroopa, Aasia ja Aafrika rahvaste kombeid.
Konspekt põhineb peamiselt H. Piirimäe koostatud õpiku „Inimene, ühiskond, kultuur“ I osal „Vanad Ida-maad, Vana-Kreeka ja Vana- Rooma “ (autorid: M. Kõiv, A. Mäesalu, K. Piirimäe, M. Tänava; Koolibri 1998).