Antiik- ja Vana-Kreeka ajalugu (0)

ANTIIK-KREEKA.
ÜLEVAADE KREEKA TSIVILISATSIOONI AJALOOST
Kreeka asub Balkani poolsaarel ja seda piirava Egeuse mere saartel. See on mägine ja geograafiliselt väga liigendatud maa. Suhteliselt väikesi tasandikke eraldavad sageli raskelt läbitavad mäeahelikud või sügavalt maismaasse lõikuvad merelahed. Peamine ühendustee on tuhandeid aastaid olnud meri, mida mööda on peetud sidet ka välismaaiilmaga. Niisugused olud tingisid ühelt poolt avatuse muu maailma suhtes ja teisalt sügava sisemise killustatuse. Tänu oma asukohale Lähis-Ida tsivilisatsioonide ja märksa vähem arenenud Euroopa vahel täitis Kreeka vanal ajal pideva kultuurivahendaja rolli.
Antiik-Kreeka ajalugu võib jaotada 5 perioodi:
1) Kreeta -Mükeene periood (u 2000-1100 eKr),
2) nn tume aeg (u 1100-800 eKr),
3) arhailine periood (u 800-500 eKr),
4) klassikaline ajajärk (u 500-338 eKr),
5) hellenismiperiood (338-146 eKr).
Kreeta-Mükeene periood sai alguse Egeuse mere lõunaosas asuval Kreeta saarel, kus 2. aastatuhandel eKr kujunes omapärane kõrgkultuur. Selle rajajad ei olnud kreeklased , vaid teadmata päritoluga rahvas. Kreek -laste esivanemad tungisid Kreetale u 15. saj. eKr. Umbes samal ajal kandsid kreeklased kreetalaste kõrg-kultuuri ka Kreeka maismaale, kus see omandas uusi jooni. Nii jaguneb Kreeta-Mükeene ehk Egeuse kul-tuur omavahel tihedalt seotud, kuid siiski teatud mõttes ka erinevateks osadeks – minoiliseks ehk Minose kultuuriks Kreeta saarel ja hilisemaks Mükeene kultuuriks Kreeka maismaal.
Kreeta Minose tsivilisatsiooni iseloomulikud tunnused olid: lossid (tuntuim on Knossos), mis olid võimu-, usu- ja majanduskeskused, losside ümber kujunenud rahvarohked linnad, kiri (nn lineaarkiri A, seda ei osata kahjuks tänapäeval lugeda), sõjakate joonte puudumine (lossid olid kindlustamata, pole leitud relvi , kunst oli rahumeelne ja elurõõmus). Kreeta kunstis kujutati loodust, eriti härgi, aga ka spordivõistlusi ja usu-pidustusi. Kunstis ilmneb naiste suhteline domineerimine, mis viitab nende suhteliselt kõrgele ühiskondli- kule positsioonile (võrreldes teiste varaste tsivilisatsioonidega).
U 15. saj. eKr Kreeta vallutanud kreeklased võtsid omaks kohalike eluviisi ja kombed, ka kreetalaste kiri kohandati kreeka keelele (nn lineaarkiri B, mida osatakse tänapäeval lugeda). Minoliline kultuur levis nüüd mandrile, kultuuri edasikandjaiks said kreeklased, kuna Kreeta kaotas järk-järgult oma senise tähtsuse.
Kreeka mandriosas kujunenud Mükeene kultuuri iseloomustasid samuti lossid, kuid need olid tugevasti kindlustatud (nn kükloopiliste müüridega) ja nende ümbert puudusid linnad. Tõenäoliselt olid lossid üks-teisest sõltumatute riikide keskused, mis arvatavasti seisid pidevalt omavahel sõjajalal. Seda lubavad arvata nii võimsad müürid losside ümber, relvaleiud kui ka sõjatemaatika kunstis.
U 1200 eKr tabasid Kreekat tõsised vapustused, paljud Kreeka keskused purustati. Lõplikult hääbus senine tsivilisatsioon 1100 eKr alanud uue sissetungi järel.
Kreeta-Mükeene kultuuri häving oli põhjalik. Purustatud losse ei ehitatud uuesti üles, kiri unustati ja rahva-arv kahanes tsivilisatsioonieelsele arengutasemele . Seda aega (u 1100-800 eKr) nimetatakse tavaliselt Kree-ka ajaloo tumedaks ajajärguks. Sel perioodil võtsid kreeklased kasutusele raua.
8. saj. eKr hakkas kreeka ühiskonna areng kiirenema ning taas ilmnesid kõik tsivilisatsiooni põhilised tun-nused. Uuteks keskusteks said linnad, millest hakkasid kujunema linnriigid (linn + ümbritsev piirkond). Neis kerkis esile aristokraatia – rikas ja mõjukas ülemkiht. Järgnevatel sajanditel kirjutati üles seadused, taas tekkisid tihedad välissidemed (eriti Idamaadega), u 800. a. eKr loodi kreeka tähestik ehk alfabeet . 8. saj. eKr sai alguse kreeklaste suur kolonisatsioon, mis hõlmas Vahemerd ja Musta merd. 7. saj. eKr hakka-sid kreeklased müntima hõberaha.
Nii kolooniates kui Kreekas tekkisid arvukad üksteisest sõltumatud linnriigid ehk polised , mille seas olid tähtsamad Ateena , Sparta ja Korintos Balkani poolsaarel, Mileetos Väike- Aasia rannikul ja Sürakuusa Sitsii- lias. Polised olid sageli omavahel vaenujalal ja ka sisemiselt enamasti ebastabiilsed.
Rohketest vastuoludest hoolimata liitsid kreeklasi ehk helleneid ühine keel, kombed ja usund . Kõigi mitte- hellenite kohta kasutati nimetust barbarid. Hellenite ühtsust rõhutasid ka ülekreekalised religioossed kesku-sed ning alates 8. sajandist eKr iga 4 aasta tagant korraldatud olümpiamängud. Esimeste (teadaolevate) olümpiamängude toimumise aasta – 776 eKr - sai kreeklaste ajaarvamise alguseks.
5. saj. eKr üritas Pärsia suurriik alistada oma võimule ka Kreeka polised. Kreeka-Pärsia sõdadele järgnes Kreeka tsivilisatsiooni hiilgeaeg (5. saj. – 4. saj. I pool), mida tuntakse ka klassikalise ajajärgu nime all. Sel perioodil kerkisid Kreeka linnriikide seas esile eriti Ateena ja Sparta.
Ateena oli demokraatlik riik, mille sise- ja välispoliitikat kujundas 5. saj. eKr pikka aega Muinas-Kreeka üks kuulsamaid riigimehi Perikles . Ateena oli Kreeka suurim linn, peamine kaubandus- ja kultuurikeskus. Ateenal oli Kreeka võimsaim laevastik .
Sparta oli sõjaväelise korraldusega riik, millel oli Kreeka tugevaim sõjavägi. Sparta ümber koondus palju-sid Lõuna-Kreeka linnriike ühendav Peloponnesose liit. Ateena ja Sparta omavahelised suhted olid pinge-lised ning viisid pika ja kurnava Peloponnesose sõjani (5. saj. lõpus eKr). See lõppes Sparta ja tema liitlaste võiduga. Järgnes üle 30 a. kestnud Sparta ülemvõimu ajajärk Kreekas, mille lõpetas Teeba riik.
Peaaegu lakkamatutes omavahelistes sõdades ei saavutanud ükski Kreeka polis kindlat ja püsivat ülekaalu. Saadi aru küll rahvusliku ühtsuse saavutamise vajadusest, kuid ükski Kreeka riik ei suutnud seda teostada. See avas aga soodsa võimaluse Kreeka põhjapiiril tugevnenud Makedooniale. Selle kuningas Philippos II sekkus kreeklaste omavahelistesse suhetesse, näidates end nende sõbra ja kaitsjana . Makedoonia peamiseks vastustajaks sai Ateena, kes koos Teebaga moodustasid ulatusliku Makedoonia-vastase liidu. Kuid 338.a. eKr sai Kreeka liiduvägi Chaironeia lahingus makedoonlastelt hävitavalt lüüa. Philippos lasi end kuulutada kõigi kreeklaste juhiks. Need sündmused tähistasid Kreeka linnriikide ja ühtlasi klassikalise ajajärgu lõppu.
Hellenistlikul perioodil kuulus ülemvõim Kreekas Makedoonia valitsejatele. Tuntum neist oli Philippos II poeg Aleksander Suur, kes vallutas mõne aastaga Väike-Aasia, Süüria, Palestiina , Egiptuse, Mesopotaamia ja Iraani ning likvideeris seega Pärsia impeeriumi. Pärast Aleksandri surma (323.a. eKr) lagunes tema maa-ilmariik kolmeks osaks, millest üks oli Makedoonia koos Kreekaga. Hellenistlikku Kreekat valitses kree-ka-makedoonia päritolu ainuvalitseja – monarh . Linnaelus suuri muudatusi ei toimunud, kuid ametnike ja rahvakoosolekute võim oli tugevalt piiratud ning piirdus nüüd vaid igapäevaelu puudutavate küsimustega.
Aleksandri vallutusretkele järgnes kreeklaste ja makedoonlaste massiline väljaränne Lähis-Ida maadesse, tänu millele omandas Vahemere idaosa üsna kreekapärase ilme: kreeklased olid sealse elanikkonna seas juhtpositsioonil, kreeka keelest sai peamine keel enam-vähem kõigis selle piirkonna linnades, levis kreeka arhitektuur jne. Samas toimus kreeka kultuuri segunemine idamaade kultuuridega ning nii kujunes helle-nistlik kultuur.
Aleksander