elasid Induse orus tsivilisatsiooni ajal, kummardasid mõtlusega seonduvat jumalust. Paljude teadlaste arvates ei suuda usulise mõtte mitmekesisuses ükski maa Indiaga võistelda. Siin ongi sündinud neli suurt usundit: hinduism, budism, dzainism ja sikhism, millest kaks esimest on maailmareligioonid. hinduism on pooldajate arvult suuruse poolest kolmas usund maailmas (ristiusu ja islami järel). Hinduism sisaldab: polüteismi, monismi, panteism, monoteismi ja ateismi. Kui hinduismi hulka lugeda sellele eelnenud arenguastmed- veeda-usund ja brahmanism, siis võib seda pidada maailma vanimaks ja mitmepalgelisemaks usundiks. Hinduismi võib nimetada ka usundite kogumiks, sest see sisaldab väga erinevaid jumala- ja lunastuskäsitlusi. Samas usundis eksisteerivad üheaegselt jumalate paljusus ja ainujumalus, jumala kõiksus e. panteism ja isegi ateism. Selline
Fakt, et üha ebamäärasemaks muutub vahe teadusliku ja maagilise, kausaalse ja müütilise vahel, näitab üsna selgelt, et tänapäeva religioonid liiguvad maagiasse uskumise suunas. Põhiliseks erinevuseks kristluse ja nüüdisaegsete religioonide vahel on erinevus teistliku usu ja mitteteistliku maagia vahel. Maagiasse uskumine võib vähendada kahtlusi, kadedust ja ebakindlust. Kristlikuses tähenduses välistab usk usu ja lootuse asetamist maagiale. Uskumine akosmilisse monismi (monism on filosoofiline väljamõeldis, kes tõe asemel ihkavad ühtsust) ja kõige üks-olemisse, mis esineb enamikus uususundeis, seisab kaugel uskumisest kristlikku Jumalasse. Kristlaste Jumal jääb alati inimesele ja inimlikult tehtud teadusele vastanduvaks isikuks. Religioossetes liikumistes (isegi judeo-kristlikust traditsioonist lähtuvais) asub jumalus inimeses eneses,seega inimene on ja jääb alati jumalikuks . Eerinevusi on arusaamisest inimväimetest ja loodusjõudusest
Instrumentalism on skeptilisem kui realism. Realismi järgi eksisteerib maailm meist sõltumatult ning teaduse eesmärgiks on tõde. Kui realism kasut teaduslike teooriate hindamisel tõe vastavusteooriat, siis instrumentalismis hinnatakse teooriate tõesust nende tõhususe järgi. Tüliküsimus- teoreetilised entiteedid- nagu aatom. Entiteedirealism- mõisted osutuvad millelegi reaalsele, kuid seda ei tee teooriad ega seadused. 8. Monismi ja dualismi erinevus vaimufilosoofias. Osata liigitada loengul räägitud seisukohti monismi-dualismi eristuse järgi. Lähemalt teada interaksionismi, biheiviorismi ja identsusteooria seisukohti keha-vaimu probleemis. 4 Keha ja vaimu probleem monistlikud teooriad (subjektiivne idealism-kuna meil pole muud kui tajud, tuleb järeldada, et kogu maailm on vaime; kahe asbekti teooria-vaim ja keha on sama asja 2 asbekti;
aju (füüsiline). Selline arusaam on tuntud kui dualism – keha ja vaim eksisteerivad kehas eraldi üksustena. Monism seevastu jaguneb kaheks – materialismiks ning fenomenalismiks (subjektiivne idealism). Esimest iseloomustab veendumus, et materiaalsest maailmast eraldi ei eksisteeri midagi, nii seletatakse näiteks teadvust ja mõistust aju, ehk füüsilise, funktsioonina. Teine monismi tüüp kirjeldab arvamust, et füüsilised objektid on taandatavad vaimsetele objektidele. Ehk siis vaid vaimsed objektid, nagu mõistus, eksisteerivad. George Berkeley väitis, et mida me kujutame ette oma kehana on kõigest meie mõistuse taju. Mina kujutan vaimufilosoofia võtmes maailma ette pigem dualistlikuna ning kaldun toetama Descartes’i interaktsionismist lähtuvat seisukohta, et keha ja vaim on kaks eraldi substantsi, mis üksteist vastastikku mõjutavad
Selleks peab inimene vabanema oma hirmudest ja pettekujutlustest ning leidma tasakaalu sellises rahus ja kiretuses, et tema karmast ei jääks järele enam midagi. Kogudus puudub ühtne organisatsioon. Jumalateenistused on eraviisilised kodus, looduses, templid. Iseloomulikud tunnused kastisüsteem: väljendab sotsiaalset ebavõrdsust, ametlikult keelatud, aga toimib tänapäevalgi. Kõiksusel puudub algus ja lõpp. Misjonitöö läänemaades. Sisaldab polüteismi(u 100mln jumalat), monismi(üks tõelisus, millest kõik olev on lähtunud), panteismi(jumal on kõikjal), monoteismi(1 tõeline jumal Brahman, teised on ebajumalad), ateismi(jumalal pole rolli, ainuke valgustatu saab olla mees). Peasuunad visnuism Visnu on ainus ja õige jumal, kõige looja ja hävitaja, ta on kõikjal, jumal kehastub(Buddha). Märk: laubal ehk Visnu jalajälg. Sivaism austatakse Sivat(tantsib, et
) Utilitarismi järgi juhindub inimene oma tegudes naudingutest ja kannatauste vältimisest. Moraalselt õige ja ühiskondlikult soovitav oleks olukord, mis toob võimalikult suurt naudingut võimalikult suurele hulgale inimestele. Eristab eraelu avalikust elust. Mõttevabadus ja tegevusvabadus Mill on seisukohal et arvamusavaldused peavad olema vabad. Tegevusvabaduse puhul võib keelata teistele kahju toovaid tegusid ning piirata nende tegusid kes ei ole vastutusvõimelised (nt lapsed). 22. Monismi ja dualismi erinevus vaimufilosoofias. Osata liigitada õpitud teooriaid monismi-dualismi eristuse järgi (esitati konspektis tabelina). Lähemalt teada dualistlikku interaksionismi, biheiviorismi ja identsusteooria seisukohti keha-vaimu küsimuses. Episteemilise autoriteetsuse ja solipsismi mõisted, meemi mõiste. Keha ja vaimu probleem: Monistlikud teooriad (tunnistavad ainult ühte kahest): (1)subjektiivne idealism - kuna meil pole muud kui tajud, tuleb järeldada, et kogu maailm on
loob meile illusiooni asjade muutlikkusest, mida tõeliselt pole olemaski. Muidugi ei saanud ka meetlega tajutavat tegelikkust nii kergesti olematuks filosofeerida ja seetõttu Parmenides omistab hiljem tollele muutlikule olemisele üksnes näiva olemasolu suutmata ent sellegagi ületata dualismi oma õpetuses. Kahjuks on see osa tema õpetuslaulust, kus ta siirdub tolle ,,näiva" olemise lähemale vaatlemisele, kaduma läinud ja me ei tea, kas tal õnnestus oma esialgset ontoloogilist monismi kuidagi päästa või sisuliselt õigustada. Mitte niivõrd oma olemisõpetusega, kuivõrd just selle suubumisega dualismi on Parmenides üheks filosoofilise idealismi teerajajaks, keda Platon siiralt hindab. [5:23] 3.3 Zenon Zenoni eluajaks loetakse u 490-430 e.Kr. Zenonist (vt lisa 3) rääkima hakates on soovitav tema nime juurde nimetada ka täpsustus, nimelt Zenon Eleast. Ta oli Parmenidese armastatuim ja tähtsaim õpilane ning ühtlasi ka eleaatide koolkonna kolmanda põlvkonna
närvisüsteemi tasandil. Eitati seda, et võivad olla erinevused selles kuidas keegi haigeks jääb, põeb ja terveneb. Vahet pole milline on sotsiaalne toetus või millised uskumused sul on, vaja on terveks teha. Selle mudeli põhjal võivad haigused ja sümptomid võivad olla esile kutsutud üheaegselt füüsiliste, psüühiliste, kultuuriliste ja sotsiaalsete tegurite poolt. Biopsühhosotsiaalset mudelit nimetatakse.. õigemini saab seletada läbi kaheaspektilise monismi. See tähendab, et ühte haigust võib vaadata nii subjektiivsest kui objektiivsest aspektist. Sisse tuleb oluliselt suurem subjektiivsus kui biomeditsiinilise lähenemise puhul. Uskumused, ootused ja tunded on interaktsioonis kehaliste reaktsioonidega. Need omavad olulist rolli sümptomatoloogias ning ka selles kuidas haigust kogetakse. Hüpnoos ka siin. Mudeli puudus on subjektiivsus. Lähenemine
Kui tema teoloogilis-poliitiline traktaat ilmus 1670, siis oli tema hea nimi hoobilt kadunud. Ta keeldus avaldamast oma põhitööd Eetika, milles ta arendas oma mõtteid veelgi radikaalsemas suunas. Teos ilmus alles põrast tema surma. Spinoza kõneleb ajatust ja igavikulisest maailmavaatest, kui Descartes on vaid mina.keskne vaatenurk. Spinozat ja Descartest ühendab usaldus geomeetria kui kogu teadmiste ideaali vastu. Spinoza metafüüsika esindab monismi, ainususfilosoofiat. On ainult üks substants ja see on lõpmatu. Ta ütleb et kõik mis on, on jumalas ja ilma jumalata ei saa mitte miski olemas olla. Tulemuseks on determinism, mille poolest Spinoza metafüüsika ongi kuulus. Tema vaatevinklist on argimõtlemises vead. Leibniz (1646-1716) Ta on olnud üks mitmekülgsemaid geeniusi maailmas. Ta ei tegutsenud kunagi elukutselise filosoofina. Tema isa oli moraalifilosoofia professor. Kogu elu kiitles Leibniz oma haridusega
milles ta on, kui talle esitatakse mingi stiimul. Ei ole täpsustatud, kas see on aju-või vaimuseisund, ei ole täpsustatud, milles on see sarnasus. Seega ei saa öelda, et aistingutel oleks vaimseid omadusi. Seega ei eelda identsuse osapoolte tuvastamine vaimsete omaduste olemasolu. Küsimused Donald Davidsoni teksti “Vaimusündmused” kohta (Tähtaeg 06.11.14) 1. Davidson esitab kolm printsiipi, mis on üksteisega pealtnäha vastuolus ning anomaalse monismi kui võimaluse nende printsiipide kooskõla säilitamiseks. Selgitage, kuidas anomaalne monism võimaldab nende kolme printsiibi kooskõlalisuse. Davidson tutvustab kolme printsiipi. Esimene ütleb, et vaimusündmused toimuvad interaktiivselt põhjuslikult füüsiliste sündmustega – kui mul on vajadus vett juua ja klaas tõsta, siis see toimub tänu käe liigutamisele. Ehk siis nii füüsiline kui ma vaimnesündmus saavad põhjustada füüsilisi ja vaimseid sündmusi.
doktriinis v mis praktiliselt kehastus tsentraliseeritud, absolutistlikes riikides Pluralistid hindavad rühma ja organisatsiooni autonoomiat, tegutsemist ja mitmekesisust. Pluralistid on seisukohal, et igas keerulises ük-s võib tekkida teravaid rühmakonflikte Pluralistid arutavad institutsioonilise ja sotsiaalse kontrolli ning tasakaalu kui riigi monismi ärahoidva mehhanismi suhtelise kasulikkuse üle. Nad on jaotunud selle järgi, kas institutsioonilise ja sotsiaalse pluralismi mõte on ennekõike kaitsmine v arendamine. Kuigi pluralistid kaitsevad pol pluraslimi väärtusi, on nad teadlikud sellise ük ohtudest, kus domineeriv motiiv on isklik huvi ning puuduvad traditsioonilised sotsiaalsed sidemed.
tähelepanu – need, kes on huvitunud teoste korrektsest kogemisest ja hindamisest 8. Iseloomustage Savile historitsismi peamisi probleeme Kriitika: 1. sotsiaal-kultuuriline kriitika – kultuurieliit hoiab neile „sobivaid“ teoseid püünel (neid taastootes, levitades, õppekavades hoides jms); populaarsus toodab populaarsust; asi pole niivõrd teoste seesmises ja universaalses väärtuses 2. monismi kriitika – valitseb üsna suur konsensus selles, et teose avatust mitmele paikapidavale tõlgendusele tuleks pidada kõrge väärtuse märgiks. 3. liiga range – nõue tugineda stabiilsele, loomis-kontekstist võrsuvale kanoonilisele tõlgendusele piiraks tõsiselt nende teoste hulka, mida oleme harjunud pidama ajaproovi läbinuiks.
absolutistlikes riikides · hindas grupi- ja organisatsioonilist autonoomiat, tegutsemist ja mitmekesisust 8 · nõustus sellega, et iga keeruline ühiskond peab arvestama teravate grupikonfliktidega · arutas institutsionaalse ja sotsiaalse kontrolli ning tasakaalu kui riigi monismi ärahoidva mehhanismi kasulikkuse üle · kaitstes poliitilise pluralismi väärtusi, olles samas teadlik sellise ühiskonna ohtudest, kus domineerivaks motiiviks oli isiklik huvi. Pluralistide põhimeetodid on: · positivism ja biheiviorism · metodoloogiline individualism · funktsionalism (mõnedel juhtudel) Teiste teoreetikutega võrreldes osutavad pluralistid palju enam tähelepanu valimistele, parteide konkurentsile ja huvigruppidele Eliiditeooria
o pluralism sai alguse kui rünnak riiklikule monismile, mis filosoofiliselt oli väljendatud suveräänsuse doktriinis või mis praktiliselt kehastus tsentraliseeritud, absolutistlikes riikides; o pluralistid hindavad grupi- ja organisatsioonilist autonoomiat, tegutsemist ja mitmekesistust; o pluralistid on seisukohal, et teravate grupikonfliktidega peab arvestama iga keeruline ühiskond; o pluralistid arutavad institutsionaalse ja sotsiaalse kontrolli ning tasakaalu kui riigi monismi ärahoidva mehhanismi suhtelise kasulikkuse üle. Samuti on nad jaotunud vastavalt sellele, kas institutsionaalse ja sotsiaalse pluralismi mõte on ennekõike kaitsmine või arendamine; o kuigi pluralistid kaitsevad poliitilise pluralismi väärtusi, on nad teadlikud sellise ühiskonna ohtudest, kus domineerivaks motiiviks on isiklik huvi ja puuduvad traditsioonilised sotsiaalsed sidemed. 15. Sotsiaalsed probleemid ( tööpuudus, vaesus, kuritegevus jm). Sotsiaalsed lõhed
kuulutamine võõramaalaste loodud eksikujutelmaks ei saaks postkoloniaalses Indias olla kuigi populaarne. India usuelu ja selle etnograafilised kirjeldused on sageli üsna kaugel neist teadmistest, mis on hinduismi kohta esitatud õpi-kutes ja käsiraamatutes. Tundub, et neis kirjeldatud sanskritikeelsel kirjandusel põhinev religioon on Indias olnud vähemuse usk, mis on tugevnenud Lääne uurijate toel, kes on püüdnud seda näha kui polüteistlikku monismi, milles paljude jumalate varjus peitub ühtne alge. Kuigi tänapäeval on Läänes levinud ettekujutused saavutanud üha laiemat kandepinda Indias endas, on raske viia neid vastavusse selle usundilise maailmaga, milles elavad ja hingavad India külad. Monism – filosoofiline seisukoht, mille kohaselt on kõigel üks universaalne alge. Polüteistlik - ( < kreeka keeles poly palju + theos jumal) on paljusid jumalaid tunnistav immanentne usundivorm (religioonivorm)
omadusdualismiga ja emergentismiga, mis ei tunnista alanevat põhjustamist. Chalmersi meelest on epifenomenalism koherentne seisukoht, mida ei saa ümber lükata ühegi konkreetse argumendiga. Ent see käsitus on ebaintuitiivne ja ebaelegantne - füüsilised ja fenomenilised omadused on üksnes nõrgalt seotud; teadvus ja teadvuse kohta käivad raportid on omavahel kooskõlas üksnes õnneliku ja seletamatu kokkusattumuse tõttu. F-tüüpi monism. F-tüüpi monismi järgi moodustavad teadvuse fundamentaalsete füüsikaliste entiteetide seesmised st mitte suhtelised või dispositsioonilised omadused. Need omadused on fenomenilised ja niisiis on füüsikalise reaalsuse aluseks (proto)fenomenilised omadused. B. Russell, H. Feigl, M. Lockwood, D. Chalmers, G. Strawson ja D. Stoljar on kaitsnud sedalaadiseisukohti. Kolm printsiipi. Chalmersi mittereduktiivse teooria 3 psühhofüüsilist printsiipi: Struktuurse kooskõla
1) Pluralism sai alguse kui rünnak riiklikule monismile, mis filosoofiliselt oli väljendatud suveräänsuse doktriinis või mis praktiliselt kehastus tsentraliseeritud, absolutistlikes riikides. 2) Pluralistid hindavad grupi- ja organisatsioonilist autonoomiat, tegutsemist ja mitmekesisust. 3) Pluralistid on seisukohal, et teravate grupikonfliktidega peab arvestama iga keeruline ühiskond. 4) Pluralistid arutavad institutsionaalse ja sotsiaalse kontrolli ning tasakaalu kui riigi monismi ärahoidva mehhanismi suhtelise kasulikkuse üle. Samuti on nad jaotunud vastavalt sellele, kas institutsionaalse ja sotsiaalse pluralismi mõte on ennekõike kaitsmine või arendamine. 5) Kuigi pluralistid kaitsevad poliitilise pluralismi väärtusi, on nad teadikud sellise ühiskonna ohtudest, kus domineerivaks motiiviks oli isiklik huvi ja puuduvad traditsioonilised sotsiaalsed sidemed. Sotsiaalsed probleemid
Pluralism sai alguse kui rünnak riiklikule monismile, mis filosoofiliselt oli väljendatud suveräänsuse doktriinis või mis praktiliselt kehastus tsentraliseeritud, absolutistlikes riikides. Pluralistid hindavad grupi- ja organisatsioonilist autonoomiat, tegutsemist ja mitmekesisust. Pluralistid on seisukohal, et teravate grupikonfliktidega peab arvestama iga keeruline ühiskond. Pluralistid arutavad institutsionaalse ja sotsiaalse kontrolli ning tasakaalu kui riigi monismi ärahoidva mehhanismi suhtelise kasulikkuse üle. Samuti on nad jaotunud vastavalt sellele, kas institutsionaalse ja sotsiaalse pluralismi mõte on ennekõike kaitsmine või arendamine. Kuigi pluralistid kaitsevad poliitilise pluralismi väärtusi, on nad teadikud sellise ühiskonna ohtudest, kus domineerivaks motiiviks oli isiklik huvi ja puuduvad traditsioonilised sotsiaalsed sidemed. Sotsiaalsed probleemid
Pluralism sai alguse kui rünnak riiklikule monismile, mis filosoofiliselt oli väljendatud suveräänsuse doktriinis või mis praktiliselt kehastus tsentraliseeritud, absolutistlikes riikides. Pluralistid hindavad grupi- ja organisatsioonilist autonoomiat, tegutsemist ja mitmekesisust. Pluralistid on seisukohal, et teravate grupikonfliktidega peab arvestama iga keeruline ühiskond. Pluralistid arutavad institutsionaalse ja sotsiaalse kontrolli ning tasakaalu kui riigi monismi ärahoidva mehhanismi suhtelise kasulikkuse üle. Samuti on nad jaotunud vastavalt sellele, kas institutsionaalse ja sotsiaalse pluralismi mõte on ennekõike kaitsmine või arendamine. Kuigi pluralistid kaitsevad poliitilise pluralismi väärtusi, on nad teadikud sellise ühiskonna ohtudest, kus domineerivaks motiiviks oli isiklik huvi ja puuduvad traditsioonilised sotsiaalsed sidemed. Sotsiaalsed probleemid
väljendatud suveräänsuse doktriinis või mis praktiliselt kehastus tsentraliseeritud, absolutistlikes riikides. Pluralistid hindavad grupi- ja organisatsioonilist autonoomiat, tegutsemist ja mitmekesisust. Nõustuvad nad sellega, et teravate grupikonfliktidega peab arvestama iga keeruline ühiskond. Nad arutasid institutsionaalse ja sotsiaalse kontrolli ning tasakaalu kui riigi monismi ärahoidva mehhanismi suhtelise kasulikkuse üle. Samuti olid nad jaotunud vastavalt sellele, kas institutsionaalse ja sotsiaalse pluralismi mõte on ennekõike kaitsmine või arendamine. Kuigi nad kaitsesid poliitilise pluralismi väärtusi, olid pluralistid teadlikud sellise ühiskonna ohtudest, kus domineerivaks motiiviks oli isiklik huvi ja puudusid traditsioonilised sotsiaalsed sidemed.
Küsimus on teaduse (meditsiini) ja võimu suhetest, mis natsionaalsotsialistlikul Saksamaal (ja ka NSV Liidus, millest edaspidi) saavutas veidra, ebainimliku mõõtme. Natsimeditsiini juured olid sügaval teadus- ja poliitilises ajaloos. Fasismi olemuses on suur osa rassismi, seega oma aja teadust, lisandub totaalse sõja ideoloogia. Teadusloolised juured on nii füsioloogias kui tervishoius. Mainima peab R. Virchowi rakuteooriat, füsioloogiat (taimetoitlus, karskus), Haeckeli monismi (evolutsiooniõpetuse tõlgendust), pärivusõpetuse ideid, millele lisandusid kõikvõimalikud juba filosoofiatele lähenevad mõtteviisid. Nn natsimeditsiinis oli paraku ka positiivset. Suitsetamisvastane kampaania oli seotud natside vähi-vastase võitluse programmiga. Viimane kujutas endast mh ulatuslikku vähiregistri olemasolu, milles fikseeriti haigestumisi, mitte surmasid. Suitsetamisvastane võitlus põhines teaduslikul alusel. Kuigi tähelepanekuid, et tubaka
Küsimus on teaduse (meditsiini) ja võimu suhetest, mis natsionaalsotsialistlikul Saksamaal (ja ka NSV Liidus, millest edaspidi) saavutas veidra, ebainimliku mõõtme. Natsimeditsiini juured olid sügaval teadus- ja poliitilises ajaloos. Fasismi olemuses on suur osa rassimi, seega oma aja teadust, lisandub totaalse sõja ideoloogia. Teadusloolised juured on nii füsioloogias kui tervishoius. Mainima peab Virchowi rakuteooriat, füsioloogiat (taimetoitlus, karskus), Haeckeli monismi (evolutsiooniõpetuse tõlgendust), pärivusõpetuse ideid, millele lisandusid kõikvõimalikud juba filosoofiatele lähenevad mõtteviisid. 60 Nn natsimeditsiinis on paraku ka piisavalt positiivset. Suitsetamisvastane kampaania oli seotud natside vähi-vastase võitluse programmiga. Viimane kujutas endast mh ulatuslikku vähiregistri olemasolu, milles fikseeriti haigestumisi, mitte surmasid. Suitsetamisvastane võitlus põhines teaduslikul alusel
Väga paljud psühholoogid on veendunud keha ja vaimu ühtsusest. Seda veendumust kinnitavad erinevad aju uuringud, mida teostatakse erinevate nüüdismeetoditega. ( Allik 2002, 19-20 ) Analüütilises vaimufilosoofias liigitatakse keha ja vaimu probleem suuresti kaheks. Need on monistlikud ja dualistlikud teooriad. Monistlikud teooriad tunnistavad ainult ühte poolt keha ja vaimu vahekorras, kuid seejuures dualistlikud teooriad pooldavad mõlemat väljavaadet. Monismi puhul on ka veel see, et seda võib olla väga radikaalselt või vähem. Monistlikute teooriate alla kuuluvad järgmised suunad: 1. Subjektiivne idealism ( kogu teadaolev maailm on vaimne, sest meil on olemas ainult tajud ), Berkeley. 2. Kahe aspekti teooriad ( keha ja vaim on ühe asja kaks erinevat vormi ), Spinoza. 3. Kimbu-teooriad ( keha ja vaim on erinevalt valmistatud kimpudest, kuid mis on tehtud samadest asjadest ), Hume, Mach. 4
Väga paljud psühholoogid on veendunud keha ja vaimu ühtsusest. Seda veendumust kinnitavad erinevad aju uuringud, mida teostatakse erinevate nüüdismeetoditega. ( Allik 2002, 19-20 ) Analüütilises vaimufilosoofias liigitatakse keha ja vaimu probleem suuresti kaheks. Need on monistlikud ja dualistlikud teooriad. Monistlikud teooriad tunnistavad ainult ühte poolt keha ja vaimu vahekorras, kuid seejuures dualistlikud teooriad pooldavad mõlemat väljavaadet. Monismi puhul on ka veel see, et seda võib olla väga radikaalselt või vähem. Monistlikute teooriate alla kuuluvad järgmised suunad: 1. Subjektiivne idealism ( kogu teadaolev maailm on vaimne, sest meil on olemas ainult tajud ), Berkeley. 2. Kahe aspekti teooriad ( keha ja vaim on ühe asja kaks erinevat vormi ), Spinoza. 3. Kimbu-teooriad ( keha ja vaim on erinevalt valmistatud kimpudest, kuid mis on tehtud 67
annaabi.ee 
