Küsimused René Descartes’i teksti “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” kohta (0)

Q: Millisele põhimõttele see allub?

Vastus leiad õppematerjalist: Küsimused René Descartes’i teksti “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” kohta

Q: Mis on Ryle i järgi kartesiaanliku kategooriavea allikaks?

Vastus leiad õppematerjalist: Küsimused René Descartes’i teksti “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” kohta

Q: Mida peab Hempel silmas kui ta ütleb et psühholoogia väited on füsikalistlikud väited?

Vastus leiad õppematerjalist: Küsimused René Descartes’i teksti “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” kohta

Q: Kuidas erinevad Hempeli ja Putnami arusaamad sümptomi ja protsessi vahekorrast?

Vastus leiad õppematerjalist: Küsimused René Descartes’i teksti “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” kohta

Q: Mis on fenomenoloogiline eksitus Placei järgi?

Vastus leiad õppematerjalist: Küsimused René Descartes’i teksti “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” kohta

Q: Mis on heteronoomne üldistus?

Vastus leiad õppematerjalist: Küsimused René Descartes’i teksti “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” kohta

Q: Kuidas erineb Armstrongi materialism biheiviorismist?

Vastus leiad õppematerjalist: Küsimused René Descartes’i teksti “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” kohta

Q: Mille poolest erineb Dennetti järgi inimolend kõnepuldist?

Vastus leiad õppematerjalist: Küsimused René Descartes’i teksti “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” kohta

Q: Milles on marslaste mõttelise eksperimendi mõte?

Vastus leiad õppematerjalist: Küsimused René Descartes’i teksti “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” kohta

Q: Mis eesmärgil küsib Nagel mis tunne on olla nahkhiir?

Vastus leiad õppematerjalist: Küsimused René Descartes’i teksti “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” kohta

Tartu Ülikool - Filosoofia - Filosoofia

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Millisele põhimõttele see allub?
Mis on Ryle i järgi kartesiaanliku kategooriavea allikaks?
Mida peab Hempel silmas kui ta ütleb et psühholoogia väited on füsikalistlikud väited?
Kuidas erinevad Hempeli ja Putnami arusaamad sümptomi ja protsessi vahekorrast?
Mis on fenomenoloogiline eksitus Placei järgi?
Mis on heteronoomne üldistus?
Kuidas erineb Armstrongi materialism biheiviorismist?
Mille poolest erineb Dennetti järgi inimolend kõnepuldist?
Milles on marslaste mõttelise eksperimendi mõte?
Mis eesmärgil küsib Nagel mis tunne on olla nahkhiir?

Küsimused René Descartes ’i teksti “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” kohta
(Tähtaeg 11.09.14)

Milline on inimese olemus Descartesi järgi ning milliste põhjendustega eristab ta inimese olemust tema kehast?

Kirjeldage, kuidas toimub Descartesi järgi info liikumine vaimu ja keha (aju) vahel. Millisele põhimõttele see allub?
Kehade olemasolu tõestas ta üldse Jumala-olemise argumendiga ning tõi välja selle, et Jumal ei saa olla pettur ja inimese loomuses on paratamatult olla vahel vigane ja ebaloomulik. Ehk siis kõik füüsiline ja inimene ise tegeleb oma asjadega ja järgib omi reegleid va siis kui puutub kokku vaimuga. Tuleb ka meeles pidada, et tema jaoks aju ja vaim tähendasid erinevaid asju. Aju on ühendus vaimu ja keha vahel, sest see on füüsiline ja samas ka mitte päris vaim. Vaim on terviklik, keha on muutev. Loomade puhul on asi teistmoodi, sest nad käituvad vastavalt oma instinktidele ja kooskõlas loodusega.
Descartes oli selline mees, kes pani kahtluse alla kõik, milles saaks üldse kahelda ja selle lootusega, et leida algne tõde. Descartes arvas , et inimese olemus koosneb kahest osast – keha ja vaim, mis omavahel ei sobitu aga kuuluvad siiski kokku. Vaim on siis midagi mitte-füüsilist ja mõtlevat ning keha midagi füüsilist ja mitte-mõtlevat. Seega üks saab eksisteerida ilma teiseta. Ta üritab tõestada seda järgnevalt: ma suudan ette kujutada, et mul ei ole keha; ma ei suuda ette kujutada, et mul ei ole vaimu; siit järelikult, et kui ma suudan ette kujutada midagi ilma teiseta, siis need kaks on erinevad asjad. Seega vaim on eraldatud kehast. Descartes siiski ju ütles, et „mõtlen, järelikult olen“.
Ta leidis, et aju(kogu ülejäänud kehaga siis) on lihtsalt mingi mehhanism , mis töötab teatud põhimõtetel. Hinge olemus seisneb selles, et inimeste meelte arusaamad ja füüsilised ihad jne sõltuvad küll kehast, aga nende teadlikkus on siiski hinges. Vaimu teadlikkus on tingitud sellest, mida keha teeb. Vastasmõju punkt tema arvates oli käbikehas(koht, kus asub nö ühismeel) – ainuke koht, mis pole nii dubleeritud kui teised ajustruktuurid(arvatavasti). Vaim on midagi sellist, mida ei saa käbikehas lihtsalt välja lülitada ja seega pole käbikeha ka mingi koht, kus saaks rääkida vaimu olemisest. Keha on lihtsalt kohaks vaimule , vähemalt seni kui keha on puutumata. Kuigi kui näiteks tõesti jalg ära lõigata, siis vaim ei kaota selle arvelt, sest vaim on ühtne. Seega on olemas vaimu ja keha dualism ja nende koostöö on olemas. Aju on kohaks vaimule või selle teadlikkusele ja samas see teadlikkus või vaim ise on jaotunud üle kogu keha. Ja kogu selle koostöö keskmeks ongi ühismeel.
Keha on siis mehhaaniline süsteem, mis koosneb väikestest kiududest, mis omakorda siis tekitavad liikumist ajus(tunded jne), mis mõjutavad teisi kiude, mis jällegi omakorda saavad aktiveerida lihaseid(närviimpulsid). Mõistus on ühendatud ühel kindlal viisil ajuga, aga vaim ja aju on erinevad üksused, mis teevad koostööd oma vahelüli kaudu. Vaim on reaalne, aga eraldatud asjadest ja ka ajust . Nii vaatleb Descartes ka ühte osa laiendatuna ja teist mitte, kus nad ise ei puutu kokku, vaid see kokku puudumine ongi ühismeeles.
Küsimused Gilbert Ryle ’i teksti “Descartes’i müüt” kohta
(Tähtaeg 16.10.14)

Esitage üks enda välja mõeldud näide kategooriavea kohta.
Kategooria viga on see, kui omistatakse mingile asjale omadus, mida see kindlasti olla ei saa. Film on madala kolesterooliga – madal kolesterool saab olla ainult nende asjade suhtes, mida süüakse sisse.

Mis on Ryle’i järgi kartesiaanliku kategooriavea allikaks?
Dualism pani vaimunähtused samasse kategooriate süsteemi, millest lähtuvalt mõisteti ka füüsilisi nähtusi. Neid kategooriaid vaimule üle kandes eeldati, et vaimusfääris on olemas põhjused, tagajärjed, seisundid jne. selle tulemusel hakati vaimunähtusi käsitlema füüsikaliste asjade eitusena. See kategooriaviga tekitas teise vaimu probleemi – ei saa teada, kas minu ümber liikuvates mehhanismides, on kummitus ehk kas ka teistel inimestel on vaim. Ühte loogilisse kategooriasse kuuluvaid sündmusi ja fakte käsitatakse nagu nad kuuluksid teise loogilisse kategooriasse.
Küsimused Carl Hempeli teksti “ Psühholoogia loogiline analüüs” ja Hilary Putnami teksti „Aju ja käitumine“ kohta
(Tähtaeg 23.10.14)
Mida peab Hempel silmas kui ta ütleb, et psühholoogia väited on füsikalistlikud väited? Kuidas erinevad Hempeli ja Putnami arusaamad sümptomi ja protsessi vahekorrast?
Kahel lausel(väitel) on sama mõte kui nad on tõendatavad samade vaatlustega. Selle idee on see, et kui vaatluste kirjeldused tabavad lausete päris-mõtted, mis sisaldavad teoreetilisi tingimusi, siis need kirjeldused teenivad kui originaalse lause tõlkena – need ( laused ) ülevad täpselt sama asja kui originaalne lause, aga erinevate sõnadega. Et täpselt määratleda psühholoogilise lause mõtet, siis tuleb vaadelda, kuidas need on kontrollitud. See lubab meil kindlaks teha, kas psühholoogilised laused on erinevad lausetest, mis on nt loodusteadustes. Nii saab leida, et inimese vaimseseisundi kirjeldused on kõik kinnitatud faktidega, mis on inimene käitumise ja füüsikalise keha kohta. Näiteks kui keegi ütleb, et tal on valus kusagilt, siis ta käitub teistmoodi. See laieneb ka tõsisemaste psühholoogiliste lausete puhul, sest näiteks inimene, kellel on depressioon, väljendab oma seisu nii kehaliselt kui verbaalselt. On olemas ilmselge vastulause - käitumine, mida inimene näitab, on lihtsalt vaimuseisundi efekt, seega käitumise kirjeldus ei ole kirjeldus vaimuseisundist iseendast. Näiteks tõesti – peavalu ei ole käitumisevorm, aga on pigem sisemine tunne, mis põhjustab teatud käitumise. Aga see vastuväide eriab fakti, et iga hetk kui me kirjeldame kedagi teatud vaimuseisundis, siis see kirjeldus on kinnitatav ainult läbi selle kui vaadelda inimese käitumist. Seega pole olemas ühtegi mõtet, mida saaks üle anda psühholoogilisele kirjeldamisele va käitumise kindlate vormide kirjeldus. Võib väita, et inimestel on vahel ainult osalised psühholoogilised seisundis-kogemused ja seega nad ei näita tõest vaimuseisundit. Aga et eraldada tõest ja teeseldud vaimuseisundit, siis tuleb vaadelda käitumist täpsemalt ja lähedamalt. Teesklemine peab kuidagi väljenduma päris-olukorrast. Kui inimene käitumine on täpselt sama sellele, kellel on päriselt nt peavalu, siis pole alust väita, et inimene teeskleb. Psühholoogilised tingimused on lihtsalt lühendid keerulistest käitumise kirjeldustest. Neid on mugav kasutada, et vähendada kirjelduste pikkust ja keerulisust. Aga neid ei tohi kogemata samastada kui viidata vaimuseisundile, mis paljastub läbi sisevaatluse. Psühholoogilised mõisted mängiva sama rolli kui teoreetilised mõisted kõikides teadustes –need lubavad teha ennustusi maailma vaatlevatest omadustest kokkuvõtlikul teel. Aga kui olla lohakas, siis võib selline käsitlus viia pseudoküsimusteni...
Ehk Hempeli jaoks vaimuseisundid nagu emotsioonid jne on lihtsalt käitumised.
Putnam . Loogiline biheiviorist ütleb, et me ei õpi sõnade tähendust nagu valu samal viisil kui õpitakse tähendust sõna puhul punane – siis kui osutame sellele. Keegi ei saa osutada kellegi teise valule ja küsida, et keegi võrdleks oma tundeid teiste tunnetega ja öelda, et see on sama asi, mida tuntakse ehk valu tundmine . Seega, pole tõsi, et valu mõte on kindel kvaliteet, mida tuntakse. See küll aga ei eira dualismi, mis ütleb ainult, et tuntakse valu; mitte et selle sõna valu mõte toetuks sellele tundele. Putnami jaoks on valul „kobar-mõiste“ – sellel on palju kriteeriumeid, millest kõik on sünteetilised. Loogiline biheiviorist võib nõustuda, et see seisab „vaadeldavate käitumiste kobara“ eest. Kui avastati, et lastehalvatuse põhjustas viirus , siis arstid saaks öelda, et mõned haigused, mis nad alguses lastehalvatuse süüks ajaksid ja mis polnud seda, sest viirus polnud veel olemas. Selline asi võib juhtuda iga teise haigusega, mille põhjustab viirus. Seda ei saaks võltsida kui mõnel patsiendil on samad sümptomid ilma viiruseta või kui see viirus põhjustaks uusi sümptomeid lisaks. Seega ei saaks teatud haiguste mõisteid tuvastada sümptomite-kobaraga. Pigem saaks defineerida selliseid haiguseid kui „ need, mis on tavaliselt vastutavad nende sümptomite osas“. Haigus põhjustab sümptomeid, aga haigus ise on midagi rohkemat kui sümptomitekogum. Sarnaselt, vaimneseisund nagu emotsioonid jne võivad põhjustada teatud käitumist. See et me peame, mis on kindla vaimuseisundi efektid ja tagajärjed, siis see ei tähenda, et me peaksime teadma, mis päriselt need vaimuseisundid on.
Putnami jaoks dualistid ütleks, et see, mida me mõistame sõna valu puhul pole vastustekobar, aga pigem midagi sellist, mis normaalselt põhjustab neid vastuseid. Ta ütleb, et valud pole loogiliselt ehitatud käitumisele või et valu-jutt pole tõlgitav käitumis-jutule.
Väited valudest ei sisalda mingit väidet käitumisest. Sest inimene saab olla valudes, aga ta ei räägi sellest ega väljenda seda oma käitumisega.
Küsimused U. T. Place ’i teksti “Kas teadvus on ajuprotsess?” ja J. J. C. Smarti teksti „ Aistingud ja ajuprotsessid“ kohta
(Tähtaeg 30.10.14)

Mis on fenomenoloogiline eksitus Place’i järgi?
Ekslik eeldus, et kuna meie võime kirjeldada asju meie keskkonnas sõltub meie teadmisest nendest , meie asjade kirjeldused on peamiselt meie teadliku kogemuse kirjeldused ja ainult teisena, kaudne, ja objektide ja sündmuste erapooletud kirjeldused meie keskkonnas. On eeldatud, et kuna me tuvastame asju meie keskkonnas välimuse, heli, lõhna, maitse ja tunde järgi, siis me kirjeldame nende fenomenoloogilisi omadusi – välimuste, helide, lõhnade, maitsete ja tunnete omadused, mida need toodavad meid, ja järeldavad nende reaalseid omadusi nende fenomenoloogilistest omadustest. Tegelikult on asi vastupidi. Kõigepealt me õpime ära tundma meie keskkonnas asjade tegelikke omadusi. Õpime samade omaduste kaudu – välimus, lõhnad jne enne kui suudame kirjeldada asju. Kui me oleme õppinud kirjeldama asju oma keskkonnas, siis saame õppida kirjeldama neid lähtuvalt oma teadvusest. Me kirjeldame osutades kindlatele füüsiliste objektide, sündmuste ja protsesside tegelikele füüsikalistele omadustele, mis kutsuvad esile teatud teadvusliku kogemuse, mida me üritame kirjeldada.

Mis eesmärgil pakub Smart välja aistinguraportite teemalt neutraalse ümbersõnastuse?
Aistingutel pole vaimseid omadusi. Ainistinguraporteid saab tõlkida keelde, mis on oma teemalt neutraalne , sõnastatud stiimuli, välismaailma objekti kohta käivana. Teemalt neutraalses keeles tuvastatud entiteetide kohta ei saa öelda, et nad on mentaalsed või füüsikalised. Kui isik ütleb, et „ma näen oranži järelkujutist“, siis on sellega öeldud, et „midagi leiab aset, mis on nagu see, mis leiab aset, kui mu silmad on avatud, ma olen ärkvel ja ning ees on hästi valgustatud apelsin , st mis leiab aset kui ma tegelikult näen apelsini“. Teemalt neutraalses keeles esitatu väidab, et keegi on seisundis, mis sarnaneb seisundile, milles ta on, kui talle esitatakse mingi stiimul. Ei ole täpsustatud, kas see on aju-või vaimuseisund, ei ole täpsustatud, milles on see sarnasus. Seega ei saa öelda, et aistingutel oleks vaimseid omadusi. Seega ei eelda identsuse osapoolte tuvastamine vaimsete omaduste olemasolu.
Küsimused Donald Davidsoni teksti “Vaimusündmused” kohta
(Tähtaeg 06.11.14)

Davidson esitab kolm printsiipi , mis on üksteisega pealtnäha vastuolus ning anomaalse monismi kui võimaluse nende printsiipide kooskõla säilitamiseks. Selgitage, kuidas anomaalne monism võimaldab nende kolme printsiibi kooskõlalisuse.
Davidson tutvustab kolme printsiipi. Esimene ütleb, et vaimusündmused toimuvad interaktiivselt põhjuslikult füüsiliste sündmustega – kui mul on vajadus vett juua ja klaas tõsta, siis see toimub tänu käe liigutamisele. Ehk siis nii füüsiline kui ma vaimnesündmus saavad põhjustada füüsilisi ja vaimseid sündmusi.
Teine printsiip väidab, et kui üks sündmus põhjustab teise, siis peab olema range seadus, mis ühendab neid kahte sündmust.
Viimane printsiip ütleb, et vaimusündmused ei esine selliste seadustega; nagu Davidson ütleb – vaimne on „anomaalne“. Füüsilised sündmused, mis põhjustavad vaimusündmusi, ei allu rangele põhjuslikkusele, sest holism nõuab viidet teistele teadmata vaimusündmustele.
Need printsiibid võivad tunduda mõistetavad , aga nende vahel on pinge. Kui põhjuslikkus nõuab seadusi ja pole seadusi, mis ühendaks vaimset ja füüsilist, siis kuidas saab olla põhjuslik vastastikune toime nende vahel? Davidson näeb asja järgnevalt. Iga vaimusündmus on identne mõne füüsilise sündmusega. Need füüsilised sündmused on ühendatud rangete seadustega teiste füüsiliste sündmustega. Kaks sündmust on põhjuslikult seotud kui neil on kirjeldused, mis algväärtustaksid range seaduse. Niisiis , vaimne põhjuslikult toimub vastastikku füüsilisega. Davidson jõuab selle mõttekäiguga selleni , mida ta kutsub anomaalseks monismiks, et vaimusündmused on identsed füüsiliste sündmustega, vaatamata sellele, et pole rangeid seadusi, mis seoks neid.
Põhjuslikkus ja identsus on relatsioonid individuaalsete sündmuste vahel. Seadused on lingvistilised. Individuaalsed sündmused on seletatavad või ennustatavad seadustega ainult kui need sündmused on kirjeldatavad ühel või teisel viisil. Eksisteerib mitte nomoloogiline põhjuslikkuse printsiip kui individuaalsed sündmused on kirjeldatud ainult füüsiliste tingimustega. Aga kui sündmused on kirjeldatud vaimsete tingimustega – kui on tegemist vaimusündmustega, siis on olemas ainult mentaalne anomalismi printsiip.

Mis on heteronoomne üldistus ? Tooge ka üks näide heteronoomsest üldistusest.
Üldistused siis kui on põhjust uskuda , et on olemas kindel seadus, mis on tegev või töös, aga selline, mis apelleerib sündmuste erinevatele omadustele(st mitte-vaimu omadustele) ja selline, mida saab väljendada ainult kui suunduda erinevale sõnavarale. Suund erinevale sõnavarale on vajalik, sest psühholoogilised mõisted ei sobi rangete seaduste sõnastamisel(vaimne holism). Kuna ei ole ranget seadust, mis kahte sündmust ühendaks, siis seadus, mis ühendab kahte sündmust, peab need „üles korjama“ alternatiivsete kirjelduste seast. Vaimuseadused on heteronoomsed, kus vaimne pole mingite kindlate piiridega – pole rangeid vaimseid seadusi. Heteronoomse puhul „regulatsioon“ toimub teiste poolt.
Isegi kui seadused baseeruvad inimese kui individuaali väljendunud käitumise vaatlusele, siis jõutakse ikka mingi kindla üldistuseni ja tõstatakse hüpotees , et need osutavad psühholoogilisele seadusele, sellised seadusi saab öelda ainult erineva sõnavaraga. Nimelt just sõnavaraga, mis sisaldab vaimu-tingimusi ja mis ei esine väljendunud käitumise kirjeldustes. Ehk siis, kui rääkida vaimusündmustest, siis me räägime samadest füüsilistest sündmustest, aga mis on kirjeldatud-tõlgendatud erinevalt. See, mis füüsilise seletuse järgi on „liikumine“, on psühholoogia seletusi järgi „tegu“.
Üldistused, mille puhul vaimu-omadused esinevad, saavad olla ainult heteronoomsed, mitte homonoomsed. Seega, ei saa olla rangeid füüsilisi seadusi.
Näide.
Näitena võivad olla naljade rääkimine , dramaatiliste lugude rääkimine, mingi uskumus näiteks heast üritusest jne. Sest inimesed väljendavad ennast füüsiliselt tänu nendele vaimusündmustele, mida saab tõlgendada mingi alternatiivse sõnavaraga ainult.
Küsimused David Armstrongi teksti „Vaimu loomus“ ja Hilary Putnami teksti “Vaimuseisundite loomus” kohta
(Tähtaeg 13.11.14)

Kuidas erineb Armstrongi materialism biheiviorismist?
Materialism on see, kui usutakse, et mitte midagi muud peale füüsilise ei eksisteeri. Sensatsioonid ja muud vaimuseisundid on ajuprotsessid. Kui me teame oma vaimuseisunditest, siis see ei tähenda, et me teaksime oma ajuseisunditest.
Samas kui biheiviorismon pühendunud, et ei saa öelda, et käitumine on põhjustatud vaimuseisundi poolt, sest käitumiskalduvust ei peeta põhjuseks.
Armstrong vaidleb, et ajuseisund ja vaimuseisund saavad olla üks ja sama, aga ei pruugi olla. Teadvus meie oma vaimusündmustest on meie vaimusündmuste taju. Tajub analüüsib ta mistages sisemist seisundit , mis tekitab valikukäitumise keskkonna suhtes. Teadvust aga kui vaimuseisundite taju – sisemine seisund, mis võimaldab meil oma vaimuseisundite suhtes valikuliselt käituda.

Putnami tekstis on esitatud kaalutlus , mis on saanud tuntuks kui mitmeti realiseeritavuse argument. Leidke vastav tekstilõik ning tsiteerige seda vastuses. Lisaks formuleerige see argument oma sõnadega.
Samastusteooria samastub vaimuseisundi ajuseisundiga. Sellest tuleneb neutraalne šovinism: ainult need olendid on võimelised omama vaimuseisundeid, kellel on vastavad ajuseisundid. Seega ei saaks me öelda, et näiteks tulnukad teistelt planeetidelt, kes koosnevad lämmastikust või ränist, võiksid tunda valu. Putnam: oluline pole mitte see, millest sa oled tehtud, vaid hoopis see, mida sa teed. Oluline on vaimuseisundi funktsionaalne roll organismis. Kui sedasama rolli suudab täita mingi mehhanism, mis koosneb plastmassist ja alumiiniumist, siis on ka temal vaimuseisundid. Aga siis ei saa olla vaimuseisundite tüübid samased ajuseisundite tüüpidega. Identiteedi relatsioon on üks-ühele, aga vaimuseisund füüsilisele seisundile on üks-mitmele, siis identiteedi teooria peab vale olema.
Küsimused Daniel Dennetti teksti “Tõelised uskujad: intentsionaalne strateegia ning miks see töötab” kohta
(Tähtaeg 20.11.14)

Mille poolest erineb Dennetti järgi inimolend kõnepuldist?
[Intentsionaalne hoiak=seisukoha võtmine)].
Kõige üldisemalt on erinevus selles, et kõnepuldi osas on teada kõik, mida teada saab. Kõnepult on omas positsioon – me teame, miks ta seal on ja mis tema eesmärk on. Inimeste puhul kindlasti ei ole, sest inimolendid paratamtult ei ole nii „stabiilsed“.
Kõnepult on „mitte-sobiv“ , sest me juba teadsime, et see ei tee mitte midagi ja kohandasime oma uskumusi ja soove viisil, et need sobituksid. Nii ei ole inimestega, kus intentsionaalne strateegia oleks ainult strateegia, mis töötab käitumise ennustamise puhul. Võib ju väita, et see ei peegelda erinevust loodussüsteemides, vaid ainult peegeldab meie puudujääke teadlastena. Laplacean’i kohaselt oleksime võimelised ennustama inimese keha käitumist, ilma halva kujunduse ja intentsionaalse strateegiata. Kõnepult ei ole „tõeline uskuja“ ja intentsionaalne strateegia on ainult ühepoolne(inimene-kõnepult). Inimesed saavad kasutada intentsionaalset strateegiat, et ennustada intentsionaalsete süsteemide käitumist – seda siis kindlalt ja kiiresti, mille puhul peavad olema uskumused süsteemist. Ratsionaalsed objektid nagu inimesed käituvad väga ennustataval viisil. Intentsionaalse strateegia kasutamine käib nii: peab kohtlema objekti kui ratsionaalne objekt; peab arvama , mis uskumused sellel objektil on, kui on antud selle koht maailmas ja selle eesmärk; kasutades sama kriteeriumi, peab otsustama, mis soovid-uskumused on sellel objektil; ja siis kasutama oma teadmisi nendest uskumustest ja soovidest, et otsustada, kuidas see objekt käitub teatud olukorras. Ratsionaalseid objekte seletab ta nii, et ratsionaalsus saab olla seotud kõigega, mis töötab teatud põhjustel. Seega, ratsionaalne objekt saab olla inimene või taim jne. Samas nt arvuti on ratsionaalne objekt, sest see teeb teatuid asju teatud olukordades , sest tal on omad uskumused ja soovid. Ratsionaalse objekti mõiste on tähtis, sest see tagab üldise objekti ennustamisvõime. Uskumused on siin midagi sellist, mis on tagatud läbi tajude. Igasugused valed uskumused jne võivad õppimisprotsessi raskendada, aga need ei tühista strateegiat – vähemalt seni kuni teadvustatakse endale oma eksistentsi olenemata vääratest uskumustest objekti uskumusüsteemis.

Milles on marslaste mõttelise eksperimendi mõte?
Võrdleb variueeruvaid hoiaku vahendeid. Intentsionaalne hoiak lubab ära tunda mustreid , mis muidu jääksid märkamata füüsilise hoiaku suhtes. Mustrid , mis on eristatud füüsilisest hoiakust kuni intentsionaalse hoiakuni, kuid arvestades, et kakluleerimised, mis baseeruvad füüsilisel hoiakul , on pikad ja tüütud; ja kalkuleerimised, mis baseeruvad intentsionaalsel hoiakul, on lühemad ja praktilisemad. Kui kasutada intentsionaalset hoiakut, siis saab ära tunda kindla üksikasja liikumise või käitumise(üksikasja tüübi tegu) ja siis saab teha ennustusi, mis baseeruvad nendel tüüpidel.
Kui arvestada marslast, siis marslane, kasutades füüsilist hoiakut, peab eelkõige jälgima üksikasja füüsilisi komponente liikumises(mida on palju), ja siis tegema ennustused vastavalt nendele üksikasjadele. Tegelikult see intentsionaalne hoiak võimaldab ära tunda olulisi sõlmi(fookuse tasemel ehk) üldises maatriksi mustris, mille aluseks on käitumine. Sõlmed (kõrgema astme mustrid), mida saab väljendada, aga mis ei ole ära tuntavad füüsilisel hoiakul(madalam aste). Need sõlmed lubavad suurel hulgal andmetel olla koos, mis võimaldab hoopis tõhusama ja kiirema kalkuleerimise. Seega, erinevus on lihtsalt tõlgendamisel. Lõpuks, on see kõik sama tegelt, aga erinevad hoiakud annavad juurdepääsu asjadele, mis on erinevatel fookustasemetel. Erinevad mustrid tekivad erinevatel fookustasemetel.
Intentsionaalne hoiaku(strateegia) võime. Kui kujutada ette mingit väga tarka marslast, kellele me oleme kui termostaadid teadlastele, nii et nad ei vaja ehituse või intentsionaalseid hoiakuid, et ennustada meie käitumist kui mingi ülim füüsik . Nad suudavad ennustada liikuva keha käitumist, ilma et peaks kohtlema neid kui intentsionaalseid süsteeme. Nende jaoks ei ole meie intentsionaalsed süsteemid. Kui nii on, siis meie staatus uskujatena ei ole objektiivne, vaid on nägija silmis , kes jagab meie intellektuaalseid piiranguid.
Dennett’i vastus sellele on, et kui marslased ei näe meid kui intentsionaalseid süsteeme, siis hoolimata nende Laplacean’i ennustustest, jätaksid nad tähelepanuta täiesti objektiivsed inimese käitumismustrid, mis toetavad üldistamisi ja ennustusi, ja mis on ainult kirjeldatavad intentsionaalsest hoiakust. Nozick’i marslased on siis olevused, kellel on Laplacean’i sarnane võime ennustada meie käitumist puhtalt ja lihtsalt füüsilisest hoiakust. Pigem nendel marslastel puudub mõistmine objektiivsest eksisteerivast reaalsuse musterist – et olla intentsionaalne süsteem, siis see ei ole relatiivne tõlgendajale.
Dennett rõhutab kahte tähtsat asja nendest intentsionaalsete mustrite erinevustest, mis puudutab intelligentsete olevuste tegutsemist. Nende reaalsus , objektiivne fakt, et intentsionaalne strateegia töötab nii hästi nagu see töötab.
Marslaste näide näitab, et igasuguse tõlgendamisega, siis on midagi, mis eksisteerib, see peab olema kindel tüüp ja tõlgendajal peab olema võime tõlgendada. Et saada tõlgendust, peab olema mingi viis, kuidas maailm on ja peab olema olemas võime, et saaks olla tõlgendaja. See tähendab, et mustrid on olemas sõltumatult hoiakust, kuid mida saab kasutada ainult läbi hoiaku.
Kõik, mida füüsiline hoiak suudab ära tunda, on väljendatav. Marslaste näide näitab, et intentsionaalne hoiak lubab ära tunda kindlat käitumist kindla tüübi sündmuste alt.
See illustreerib ka ideed, et erinevad hoiaku-hoidmised, tõlgendavad süsteemid võivad töötada erinevate hoiakutega, ja et hoiak kättesaadav ühele süsteemile ei pruugi olla kättesaadav teisetele süsteemidele. Näiteks, kuna meil on erinevad kognitiivsed võimed, siis kassid paratamatult töötavad erinevate hoiakutega kui inimesed ehk tegelt siis inimesed pole ainukesed hoiaku-hoidjad. Seega, hoiakud pole tehtud inimeste struktuuri kohaselt, ja on lihtsalt kontseptuaalse skeemi esiletoomise tulemus.
Mitte ainult inimesed ei omista erinevaid hoiakuid, kuid tundub ka loomulikult eelsoodumuslik. Nt meie visuaalne seadistus lubab enamusel meist, kes pole pimedad , näha asju laual. Selle asemel, et näha mingeid koosolevaid üksikasju kuhjana(marslased). Lisaks, mõned hoiakud ei ole puhtalt kättesaadavad ainult inimestele, vaid tunduvad olevad sisse ehitatud meie kognitiivsetesse võimetesse, mille tulemusena on meil hoiakud, mida hoida. Kuid mitte kõik hoiakud pole vabatahtlikult omistatavad, mõned on õpitavad. Näiteks me peame õppima erinevaid mustreid nagu kõne ja keel. Ja lisaks veel, et enamus tähelepanu ei ole antud meile ainult visuaalselt , vaid ka kõlaliselt. Pole vaja teada ja tunda keelt/kõne, et asjadest aru saada ning pole vaja olla ülim-geenius-füüsik, et strateegiaid kasutada ja neid mõista.
Küsimused Paul Churchlandi teksti “Eliminatiivmaterialism ja propositsioonilised hoiakud” kohta
(Tähtaeg 27.11.14)

Millised on kolm peamist kaalutlust, mille tõttu tuleks rahvapsühholoogiat pidada vääraks teooriaks?
Kolm kaalutlust on: RP ei ole seletusjõuline teooria; RP ei ole kooskõlas teiste teooriatega, mis kuuluvad füüsikalisse maailmapilti; RP ei ole aranev teooria.
RP’le heidab kahtlust see, et ta ei suuda hõlmata-seletada järgmisi nähtusi: vaimuhaigused, loomingulisus, mälu, õppimisprotsessid, tajuillusioonid jne. RP ei sobi kokku evolutsiooniteooriaga, bioloogia ja neuroteadusega, mis on kooskõlas ülejäänud füüsikalise maailmapildiga. RP on läbi oma ajaloo olnud manduv ja viljatu teooria. RP kehtivusvaldkond on aja jooksul kahanenud kõigilt loodusnähtustelt kõrgematele loomadele. RP ei ole progressiivne ega muutu keerulisemaks-tehnilisemaks.

Millest järeldub Churchlandi järgi, et funktsionalism on tagurlik ja konservatiivne?
Churchland peab funktsionalismi viisiks säilitada RP, nii et vähendada teed ja mitte tõrjuda RP’d. See on analoogne sellele, et säilitada fundamentaalsete vaimude keemia mõisted, selle asemel, et neid asendada kõiki tänapäeva keemiaga. See on funktsionalistlik salaplaan – vigade ja segaduse säilitamise suitsukate.
Küsimused Frank Jacksoni teksti “Epifenomenilised kvaalid“ ja Thomas Nageli teksti „Mis tunne on olla nahkhiir “ kohta.
(Tähtaeg 4.12.14)

Mis eesmärgil küsib Nagel , mis tunne on olla nahkhiir? Miks on tema meelest sellele küsimusele raske vastata?
Tema eesmärgiks on anda mingi vasturünnak füsikalistide argumentidele, mis vähendaks vaimset pelgalt füüsilisest. Oluline seisukoht on see, et teadvuslikud kogemused on subjektiivsed.
Suur rõhk on subjektiivsel karakteril ehk siis, mis tunne on olla teatud elusolend. Isegi kui inimesel on maailma parim kujutlusvõime ja on võimeline kujutama ette olema nahkhiir(tema omadusi ja käitumisviise), siis see inimene siiski ei tea, mis tunne on tegelikult olla nahkhiir. See idee peitub subjektiivsel karakteril – igal asjal on oma tõlgendus sellest, mis on olla tema ise. Nageli silmis ainuke viis, kuidas taandada reduktsionismi teooriat on nii, et kui omakorda fenomenoloogilisi funktsioone võtta füüsilistena, mis eemaldaks subjektiivsuse ja seega poleks reduktsionismil enam alust.
Nahkhiirte enda mõistuse struktuur ja loomus ei pruugi mõista omakorda meie subjektiivsust ja seega võib vastupidine võimalik olla – subjektiivne karakter on väga spetsiifiline. See on idee, et me ei pruugi kunagi tõeni jõuda ja vaieldakse teoreetilisel tasemel ilma füüsiliste aspektideta. Nageli enda veendumus on, et subjektiivne domeen oma kõikides vormides viitab uskumusele, mille puhul on olemas fakte, mis on inimeste teadmisest lihtsalt väljaspool.
Arvatavasti ei mõista me kunagi teise elusolendi enda perspektiivi.
Samas Nagel usub, et igal kogemusel on objektiivsed komponendid ja väidab, et on võimalik teada objektiivselt nahkhiire olemist. Lihtsalt pole adekvaatseid viise, kuidas täielikult seletada midagi, aga on võimalik seletada asju objektiivselt, mis edastab sõnumi sellest, mis me arvame, et on objektiivne. Sellele objektiivsusele saab samastuda, sest me kogeme teatud asju fenomenaalsest seisukohast .
Me ei saa üldiselt mõista, kuidas loomus saab olla füüsiline kui me ei mõista rohkem fundamentaalsemat ideed, et sellel on objektiivne loomus kas siis mõnel kujul või vormil . Mõned objektiivsed protsessid omavad subjektiivset loomust.
Nagel teeb ettepaneku, et me peaks võtma subjektiivsed kogemused ja üritada arendada objektiivne fenomenoloogia, mis ei sõltuks kujutlusvõimest. Selle eesmärgiks oleks kirjeldada osaliselt kogemuste subjektiivset karakterit arusaadaval vormil neile, kes ei saa aru. Probleem seisneb aga subjektiivsuse eemaldamises – kõik kirjeldaksid asju erinevalt, kuigi objektiivselt.
On olemas kogemusi, mis on väljaspool inimeste arusaamisi. Me võime eeldada seda, mis oleks olla nahkhiir. On võimalik kujutada ette, et me sööme putukaid ja ripume nagu nahkhiired , aga see on lihtsalt inimese arusaam, et mis oleks meile olla nahkhiir. See pole sama nahkhiirele, et ta on nahkhiir. Analoogne on see, et pimedad ei mõista kunagi täielikult, et kuidas oleks näha asju. Pigem on see subjektiivne kogemus.
2. Formuleerige Jacksoni artiklis esitatud teadmise argument ( Mary mõttelise eksperimendi põhjal). Kas nõustute selle järeldusega?
Kui inimesel on olemas kõik füüsilised faktid värvide nägemisest, siis tal on olemas kõik faktid värvide nägemisest. Mary’l on olemas kõik füüsilised faktid värvide nägemisest. Mary’i õpib uusi fakte, kui lahkub oma must- valgest ruumist. Kuna Mary õppis uued faktid, siis tal polnud kõiki fakte värvide nägemisest. Seega, füüsilised faktid pole kõik faktid(on olemas rohkem kui ainult füüsilised faktid ja füsikalism on vale).
Jackson käsitleb füsikalismi nii: kõik faktid(informatsioon) on füüsilised. Nõustun sellega, et on olemas mitte-füüsilisi fakte värvi kogemisest(on olemas fakte, mis ei ole füüsilised). Mary’l pole pole fenomenaalset teadmist värvide nägemisest. See, et ta õppis kõik faktid värvide nägemisest ei tähenda, et tal oleks siiski olemas kõik faktid värvide nägemisest, sest tõesti – kui ta esimest korda näeb midagi värvilist, siis ta paratamatult saab omale uue teadmise(sest ta pole kogenud seda ennem). On olemas teisi fakte peale füüsiliste faktide, mis paneb materialismi kahtluse alla(?). Kui rääkida fenomenaalsetest faktidest(või informatsioonist), mis on siis faktid teadvuslikest kogemustest, siis need faktid on mittefüüsilised faktid, ja fenomenaalsed faktid(mis tunne on olla teatud vaimuseisundis) pole füüsilised faktid.

.DOCX Laadi alla originaalfail 12 lk · .docx · 15 allalaadimist

Küsimused René Descartes’i teksti- Meditatsioonid esimesest filosoofiast-kohta #1

Küsimused René Descartes’i teksti- Meditatsioonid esimesest filosoofiast-kohta #2

Küsimused René Descartes’i teksti- Meditatsioonid esimesest filosoofiast-kohta #3

Küsimused René Descartes’i teksti- Meditatsioonid esimesest filosoofiast-kohta #4

Küsimused René Descartes’i teksti- Meditatsioonid esimesest filosoofiast-kohta #5

Küsimused René Descartes’i teksti- Meditatsioonid esimesest filosoofiast-kohta #6

Küsimused René Descartes’i teksti- Meditatsioonid esimesest filosoofiast-kohta #7

Küsimused René Descartes’i teksti- Meditatsioonid esimesest filosoofiast-kohta #8

Küsimused René Descartes’i teksti- Meditatsioonid esimesest filosoofiast-kohta #9

Küsimused René Descartes’i teksti- Meditatsioonid esimesest filosoofiast-kohta #10

Küsimused René Descartes’i teksti- Meditatsioonid esimesest filosoofiast-kohta #11

Küsimused René Descartes’i teksti- Meditatsioonid esimesest filosoofiast-kohta #12

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-11-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti

15 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kmiller Õppematerjali autor

Sissejuhatus vaimufilosoofiasse kodutööde vastused

vaimufilosoofia kodutööd tartu ülikool filosoofia vaimuseisund vaimusündmus uskumus nahkhiir descartes

Sarnased õppematerjalid

docx

Sissejuhatus vaimufilosoofiasse

Teiste olendite vaimu probleem: kui inimese vaim on talle privaatne, kuidas ma saan teada, mis vaimuseisundid teistel on? Vaimufilosoofia teemad. Keha-vaimu probleem – vaimunähtuste loomus üldiselt ja nende seos naturaalse maailmaga (naturaliseerimise projekt-näidata, kuidas on võimalik kõike seletada, toetumata üleloomulikele nähtustele või seletustele). Erinevate vaimuseisundite nagu uskumused, soovid, tajuseisundid jne omadused ning eriteooriad nende kohta. Intentsionaalsus – vaimuseisund on millegi kohta, st tal on objekt ning tänu sellele, et seisundil on sisu, saab ta olla millegi koht. Teadvus ja meelelised kvaliteedid – on mingi tunne midagi näha või mõelda või on kuidagi olla mingis vaimuseisundis. Vaimse põhjuslikkuse probleem – kuidas saab vaim avaldada mõju füüsilisele maailmale, kui füüsiliste maailma protsesse saavad mõjutada ainult vastavad protsessid

Filosoofia

docx

Vaimufilosoofia essee

Essee Dualism, biheiviorism, samasusteooria, funktsionalism, eliminatiivmaterialism - milline neist on parim teooria vaimu kohta? Vaimu ja vaimuseisundeid on läbi sajandite uuritud ja sealjuures välja pakutud erinevaid teooriad selle kohta, kuidas on kooskõlas keha ja vaimu suhted. Dualistlikke teooriaid ühendab veendumus, et on olemas nii keha kui ka vaim, monistlikke aga veendumus, et eksisteerib kas ainult keha või ainult vaim. Antud essees teen subjektiivse lühikokkuvõtte viiest vaimuteooriast ja natukene pikemalt peatun

Filosoofia

odt

Keha ja vaim

Vaimufilosoofia uurimisvaldkond: • Kas on olemas VAIM (ingl. Mind, lad. mens — siit sõna mentaalne) vrdl. soul, spirit, ghost: nendega moodne vaimufilosoofia ei tegele, kuid ajalooliselt on ka need mõisted keha-vaimu probleemiga seotud. • Moodsa vaimufilosoofia probleemid: TEADVUS, SUBJEKTIIVSUS (minasus), INTENTSIONAALSUS, (on teadvuse või psüühika või vaimu või selle väljenduste omadus olla millelegi suunatud (ehk olla millelegi sihitud ehk millegi kohta käia). VAIM—AJU seos või VAIM=AJU? Kas vaim on ajuga sarnane või üksnes ajuga seotud? Analüütilise vaimufilosoofia algataja on RYLE (rmt. Concept of Mind, 1949) Miks vaimufilosoofia on populaarne? Seetõttu, et analüütilises filosoofias valitseb metafüüsika-vastane hoiak. Pandi tähele, et kuigi metafüüsiline oleva-seletus on teaduse ees taandunud, on metafüüsilis-religioosne inimese seletus ometi jõus. Vaatamata sellele, et

Eetika

docx

Sissejuhatus filosoofiasse

FLFI.00.001 SISSEJUHATUS FILOSOOFIASSE (3 EAP) 2014/2015 kevad ST 1.-2. LOENG: SISSEJUHATUS + FILOSOOFIA JA MUU 1. Sõna „filosoofia“. Mõiste etümoloogiat (sõnade päritolu õpetus; sõna algupära). Koolkonniti erinevused. Filosoofia sõna: kr.k. phileo- armastan ja sophia- tarkus. Sõna „filosoofia” esmatarvitus ei ole väga selge, u. 5-4. saj. e.m.a. kasutas Herodotos seda oma töödes. Esimeseks filosoofiks peetakse Thalest (ca 624-ca 546 e.m.a). Tuleb kr keelsetest sõnadest: philein, phileõ – armastama ja sophia – tarkus. Filosoofia sõna: kr.k

Filosoofia

docx

Sissejuhatus filosoofiasse

Ka Sokrates (5.saj e.m.a) oli tarkusearmastaja, kes vastandas end sofistidele, kes pidasid end tarkadeks. Esimeseks filosoofiks peetakse Thalest (7.-6.saj e.m.a) Filosoofia määratlusi: Simon Blackburn määratleb filosoofiat kui midagi, mis uurib maailma üldiseid ja abstraktseid tunnuseid ja mõtlemise kategooriaid, (F uurib mille abil maailmale läheneme). Elmar Salumaa määratleb filosoofiat kui igasugust inimlikku järelemõtlemist, mille abil püüab ta jõuda selgusele oma olemasolu kohta maailmas, aga ka maailma olemuses. (F kui järelemõtlemine). Sõna filosoofia kasutatakse mõnikord ka laiemas tähenduses, maailmavaate tähistamiseks. Nt elufilosoofia, elualade filosoofiad (ärifilosoofia). Need on pmst juhtideed. II Filosoofia põhiprobleemid ja valdkonnad Camus arvates on filosoofia kõige tähtsam küsimus enesetapp – kas elu väärib elamist või mitte. Filosoofiaprobleeme käsitletakse koolkondades ja probleemid on erinevatel koolkondadel tihti erinevad

Sissejuhatus filosoofiasse

docx

Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks

armastama 2) sophia tarkus 2. ,,philosophia" esmatarvitus? Pole väga selge umbes 5-4. Saj. E.m.a Herodotosel verb philosopheo Pythagoras ei olevat lubanud end targaks nimetada, sest see olla ainult jumalale kohane; tema olla ainult tarkusearmastaja. Sokrates, tarkusearmastaja, kes vastandas end sofistidele, kes pidasid end tarkadeks. Esimeseks filosoofiks peetakse Thalest (ca 624-ca 546 e.m.a) 3. Simo Blackburn, Oxfordi filosoofialeksikoni filosoofia määratlus ,,Distsipliin, mis uurib maailma kõige üldisemaid ja abstraktsemaid tunnuseid ning meie mõtlemise kategooriaid nagu vaim, mateeria, mõistus, tõestus, tõde jne. Filosoofia võtab uurimise alla mõisted, mille abil me maailmale läheneme." 4. Elmar Salumaa, Filosoofia ajalugu I filosoofia määratlus ,,Filosoofiaks me võime nimetada kõike seesugust inimlikku järelemõtlemist,

Filosoofia

doc

Descartes

Descartes Descartes väidab, et me saame oma meeltelt tihti petta, on palju kaheldavat ja ebausaldusväärset, mida meeled meieni vahendavad. Küll aga on ka selliseid asju, mis on võetud meeltest ning milles ei saa kahelda, näiteks sellised põhialused, et mina loen praegu seda teksti, või istun siin toolil. Need on esmapilgul iseenesest mõistetavad põhitõed, kuid samamoodi need muutuvad kaheldavaks, kui me kogeme seda unes. Kunagi ei saa kindlate tunnuste järgi ärkvelolekut eristada unest ning kui me näeme unes seda, et me istume ja loeme seda kirjutist, osutub see ebatõeseks kuna tegelikkuses me magame linade vahel. Descartes esimesed meditatsioonis seab kahtluse alla kõik arvamused, mis koosnevad kokku paljudest lihtsatest ja üldistest tõestest arusaamadest

Filosoofia

doc

Filosoofia kordamine 12.klass

1.) Dualism- Millegi jagamine kaheks. (nt: inimese jagamine kaheks- keha ja vaim) Dualismi eriti tuntud vorm on Descartes'i dualism. Descartes oli esimene, kes samastas vaimu selgelt teadvuse ja eneseteadvusega ning eristas seda kehast. Tema sõnastaski esimesena keha ja vaimu probleemi praegu tuntud kujul. 2.) Okasonalism- on õpetus, mida pooldas prantsuse filosoof Nicolas Malebranche (16381715). Ta arvas, et kehaliste ja vaimsete sündmuste vahel ei ole otseseid põhjuslikke seoseid. Kehalised ja vaimsed sündmused on omavahel kooskõlas selle pärast, et Jumal neid kogu aeg kooskõlastab.

Filosoofia

Rohkem sarnaseid