Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Eesti rahvamuusika (1)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Miks ep ella eile tulnut ?
  • Mis te siin seisate ?
  • Miks oli Jakob Hurda meelest vaja vanavara koguda ?
 
Säutsu twitteris
EESTI RAHVAMUUSIKA
1.      Folkloor  Laulud, jutud ja kombed sõltuvad aegadest ja inimestest. Igas inimrühmas on väljakujunenud tavad. Inimeste elu ja tegevusega läbi põimunud traditsiooniline vaimuilm ja -looming ongi nende folkloor.
Sõna folkloor võttis 1846. aastal kasutusele inglise õpetlane William J. Thoms (ingl folk rahvas, lore teadmine, tarkus).
 Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma pärimus.
 Rühm tähistab inimeste hulka, keda seob mingi ühine tunnus, - näiteks rahvus (soomlased), elukoht (hiidlased), elukutse (õpetajad) vm.
Pärimuse all mõeldakse järjepidevat vaimset kultuuri. Pärimuse hulka kuuluvad teadmised, uskumused ja kogemused ning nende avaldumine vaimses loomingus ( muusika , jutud, anekdoodid jms), kõnepruugis (kõnekäänud, killud ) ja tegevuses (mängud, kombed, pühad). Folklooris on inimeste traditsiooniline vaimuilm ja -looming tihedalt läbi põimunud nende elu ja tegevusega (nt uskumusega võivad seostuda kombed, muusika , toidud jm).
Folkloor kandub edasi inimeste suhtlemise kaudu. Vanasti levis rahvaluule suuliselt. Tänapäeval levib rahvaluule ka kirjalikult, samuti televisiooni, raadio, helikandjate ja arvutivõrgu kaudu.
  Rahvaluule alla ei kuulu professionaalne kunst , teadus ega religioon , mida teevad vastava eriala hariduse ja elukutsega isikud. Rahvaluulel ja professionaalsel kultuuril leidub aga oma kokkupuutepunkte ja üleminekualasid. Ka akadeemilise muusikalise hariduseta inimene võib saada elukutseliseks muusikuks (eriti levimuusikas) või selgeks õppida professionaalsete heliloojate teoseid.
  Rahvaluule on oma (pärimus)rühma maailmapildi kajastaja ning kujundaja. See kasvab välja ajajärgu eluolust ja levib nii ajas (ühelt sugupõlvelt teisele) kui ruumis (ühest kohast teise). Elukeskkonna muutumine põhjustab muutusi ka rahvaloomingus . Rahvalooming on ühtaegu nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline. Rahvad elavad kultuurilises kokkupuutes, mistõttu pärimuses esineb laene ja mõjutusi.
  20. sajandi uuemas rahvaluuleteaduses käsitletakse rahvast ja rahvamuusikat avaramalt – see on erinevate inimrühmade muusika, mis on seotud kogu elukorralduse ja inimeste suhtlusvõimalustega ( suuline , kirjalik, meedia, arvutivõrk).
 2. Rahvamuusika on mingis inimrühmas kasutusel olev muusika, mis ei kuulu professionaalse muusika valda. See on osa folkloorist. Rahvamuusika hulka kuuluvad laul ja pillimuusika , nendega on tihedalt seotud tants.
 2.1. Rahvamuusika tekkimine ja levik Muusika on arvatavasti niisama vana kui inimkultuur. Muistsel ajal ei eristatud rahvamuusikat ega muid muusikaliike, vaid nimetati neid lihtsalt ‘muusikaks’. Ka maailma kõige looduslähedasematel rahvastel on oma muusika, mis inimeste pealtnäha lihtsast eluviisist hoolimata võib olla küllalt keerukas.
Arvatakse, et muusika aitab inimestel paremini toime tulla looduses ja omavahelises suhtlemises. Vanem rahvamuusika oli enamasti seotud mingi kindla tegevuse või konkreetse eesmärgiga, seda esitati haruharva tooli peal istuvatele inimestele kuulamiseks. Usuti ka, et muusikal on maagiline vägi mõjutada inimesi, asju ja nähtusi nii siin- kui teispoolses maailmas.
  Meil kasutatav sõna muusika on pärit Vanast Kreekast ( musike ) ning tähistas seal muusade kunsti, kus olid ühendatud nii sõnakunst (laul), pillimuusika kui ka tants. See muusika õpiti tavaliselt selgeks nootide abita. Üsna ammu on vahet tehtud elanike erinevate rühmade laulude vahel (rüütlilaulud, villanellad jm), pannes tähele ka lihtsama rahva hulgas levinud laule (nt ladinakeelse nimetusega carmen vulgare ). Tänapäeval sobiks kogu vanem muusika rahvamuusika mõiste alla.
  Rahvamuusikat hakati Euroopas teadlikult eristama (“rahvamuusika avastati”) 18.–19. sajandil tänu sellele, et rahvamuusika oli piisavalt eraldunud ja seda hakati väärtustama. Kõrgklassil oli 18.–19. sajandil välja kujunenud oma professionaalne muusika. Linnades elavad haritlased mõtlesid rahvamuusika all maarahva suulises pärimuses levinud vanemat muusikat, millel ilmnes ka rahvuslik omapära. Arvati, et pärimuses on säilinud mälestusi endistest aegadest, mil inimesed elasid loodusega suuremas kooskõlas, olid tundelisema ja õilsama loomuga ning nende keel oli laulev ja luuleline. Neist väärtustest püüdsid haritlased osa saada rahvaluulet kogudes, uurides ja jäljendades.
  Rahvalaulu mõiste tõi käibele saksa õpetlane Johann Gottfried von Herder 18. saj. lõpul. Ta avaldas erinevate rahvaste laule kogus “Volkslieder” (“ Rahvalaulud ”, 2 köidet, 1778–1779), kus oli trükitud ka mõni eesti rahvalaul .
  Igasugune muusika on kindla(te) isiku(te) loodud. Rahvamuusika aluseks võib olla ükskõik mis päritoluga muusika, kuid rahvamuusikaks peetakse seda alates ajast, mil mingi rühm on selle kasutusele võtnud. Muusikapala algne kuju võib ajas ja ruumis levides pea tundmatuseni muutuda.
  Muusikat luuakse, muudetakse ja kohandatakse olukorra vajaduste kohaselt. Rahvalauludel ega -pillilugudel ei ole harilikult kindlaks määratud kohustuslikku kuju. Pärimusrühma liikmetel on varasemate kogemuste põhjal tekkinud ettekujutus sellest, missugune peaks olema mingi olukorra juurde kuuluv muusika. Rahvalaulik või pillimees loob oma mälu, isikupärase loomisvõime ja kuulajate ootuste põhjal muusika iga kord uuesti. Sealjuures on tal teatav vabadus seda muuta ja ümber luua ehk varieerida.
  Muutmise tõttu ei kõla pillilood ega laulud rahvamuusikas ühesugustena, vaid nendest tekivad erinevad variandid. Usutav on, et väga tähtsaid teadmisi või maagilise sisuga tekste on püütud põlvest põlve edasi anda muutumatul kujul. Seepärast peetakse rituaalidega seotud muusikat suhteliselt püsivaks.
 2.2.Eesti rahvamuusika all mõeldakse tavaliselt eestlaste vanemat rahvamuusikat, mis toob selgemini esile kultuurilise eripära. Tänapäeval on eesti vanem rahvamuusika elavas pärimuses säilinud vaid üksikutel äärealadel: Setus ja Kihnus . Eesti vanem rahvamuusika oli tänapäeva muusikaga võrreldes erinev süsteem. Muutunud on inimeste eluviis kombed, muutunud on ka muusika kõla, vorm, esitamise olukorrad jm.
  Nõnda kõlasid pulmades omal ajal itkud , rituaalsed pulmalaulud ja loitsud , mille saatel pruut viidi isakodust peiukoju ja tanutati. Tantsuks mängis valjuhäälne torupill . Tänapäeval registreeritakse abielu Mendelssohni pulmamarsi saatel, pulmapeol mängib mõni nüüdisaegne tantsubänd või parema puudusel muusikamasin. Muistseid pulmaitke ja -laule võib aga minna kuulama folkloorirühma kontserdile.
  Viimasel ajal on käibele tulnud väljend pärimusmuusika, mille all mõeldakse Eestis tavaliselt vanemat rahvamuusikat ja selle tänapäevaseid uusesitusi, rõhutades muusika seost muistse kultuuripärandiga ning esinejate ja kuulajate kuuluvust ühtsesse pärimusrühma. Teaduslikus kõnepruugis tähistab pärimusmuusika looduslähedase eluviisiga , enamasti etniliselt piiritletud inimrühma muusikat, mis õpitakse peamiselt elavast traditsioonist vahetu kogemuse kaudu.
  Eesti jaguneb folkloori seisukohalt kaheks peamiseks piirkonnaks: Lõuna-Eestiks ja Põhja-Eestiks (sealhulgas eristub osaliselt Lääne-Eesti). Lõuna-Eestis on rohkem sarnasusi lätlastega, Põhja-Eestis soomlaste, rootslaste ja vadjalastega; mõlemas piirkonnas on ühisjooni idaslaavi rahvakultuuriga.
  3. RahvalaulEesti rahvalaulude seas on erineva vanuse ja otstarbega laululiike. Vanemad laulud on sageli seotud rituaalidega, kus taotletakse head ja/või tõrjutakse halba. Ent rahvalaul võib olla ka lihtsalt ajaviide, meelelahutus . Laulu otstarve võib olla aja jooksul muutunud, näiteks võisid maagilistest toimingutest saada lastemängud. Tänapäeval on rohkem esile tõusnud laulude esteetiline külg, neid esitatakse lihtsalt kuulamiseks-vaatamiseks. Kui laul kaotab aga igasuguse otstarbe, siis kaob ta peagi ka ise.Eesti rahvalaulu võib ajalooliselt jagada kaheks suureks osaks: vanemaks ja uuemaks rahvalauluks. 19. sajandil ja 20. sajandi algul olid mõlemad kihistused kõrvuti käibel.
 1) Vanem rahvalaul·      varane vokaalmuusika regivärsiline rahvalaul    siirdevormiline laul 2) Uuem rahvalaul·      lõppriimiline salmilaul
 3.1Vanem rahvalaul eristub uuemast eelkõige teksti vormi, ent ka kujundite , mõtteviisi, kasutamise olukorra, viisi jm poolest. Vanemaid tekste iseloomustab algriim (sõna algushäälikute kordus) ja parallelism (sisu ja vormi poolest sarnaste värsside rühmad). Vanemaid rahvalaule on kolm alaliiki.
1. Varane vokaalmuusika kujutab endast vanimaid teadaolevaid laule (laulutaolisi häälitsusi), mille päritolu jääb aegade hämarusse, võib-olla muusika tekkimise piirimaile. Suuremalt jaolt taandus see laulude kihistus 19. sajandi lõpuks, kuid mõneti püsib siiani, näiteks lastelaulude ja -lugemistena (hüpitused, arstimissõnad vms lihtsad vormid).
2. Regivärsiline laul ehk regilaul moodustab keskse ja omapärase osa eesti rahvalaulust. Lisaks algriimile ja parallelismile on sellel eriline värsimõõt. Regilaul kui laulustiil on omane peaaegu kõigile läänemeresoome rahvastele ning tekkis arvatavasti u 2000 aastat tagasi Soome lahte ümbritsenud hõimudel. Seetõttu esineb regilauludes arhailist mõtteviisi, vanaaegseid pikki sõnavorme ja omapärast helikeelt. Regilaul taandus Eestis üldiselt 19. sajandi jooksul. Mõnes piirkonnas (Kihnu, Setumaa ) on see käibel veel tänapäevani.
3. Siirdevormilised laulud esindavad regilaulutraditsiooni üleminekut uuemale riimilisele laulule , neis on vanemate laulude tunnused segunenud uuematega.Esimene terviklik rahvalaul ilmus trükis Christian Kelchi (1657–1710) kroonikas “Liefländische Historia” ( 1695 ).
Jörru! Jörru! Jooks Ma tullen?
Erra tulle Ellaken.
Miks ep ella eile tulnut?
Eile ollin Ella üxinesse
Nüht ollen Wirbi wiekesse
Tulle Home Homikulla,
Sies ollen Jelle üxinesse
Karkotella Kaste Ella
Siuka Sittika Willula
Siess ollen Walmis Wainijull,
Kaunis karja Satemalle.
3.2.Uuem rahvalaul on lõppriimiline salmilaul, mis hakkas Eestis levima 18. sajandil eelkõige linnade ümbruses, saavutades keskse koha 19. sajandi lõpuks. Uuema rahvalaulu sisu ja elukäsitlus sobisid muutuva maailmaga , värsiehitus oli kooskõlas kaasaegse keelega, lauluviisid aga uueneva muusikalise maitsega. Ka enamik tänapäeval tekkivatest rahvalauludest kuulub uuemate riimiliste laulude kihistusse. 
4. Rahvalaulu lähted – varane vokaalmuusikaEesti vanimas muusikakihistuses on nähtusi, mis asuvad ühelt poolt laulu, teiselt poolt kõne, loodushäälte, nutu vm helide piirimail. Paljud neist laululiikidest (hüüded, loitsud, itkud jm) on tuntud eri rahvastel üsna sarnasel kujul.
Suurem osa vanemast vokaalmuusikast on olnud otseselt seotud mingi tegevusega ning selle liigitus ja stiilitunnused sõltuvad kasutamise otstarbest.
Varast vokaalmuusikat esitati üksi, see oli ühehäälne (v.a mõrsjaitkud). Laulutekstis (kui seda oli) öeldi rõhuline silp tavaliselt kõrgema hääletooniga, rõhutu(d) madalamaga. Laulu lõpus oli sageli “üllatus” – senisest erinev osa, näiteks hüüe tsärr! pääsukeselaulu lõpul.
 4.1. Hüüded Hüüete abil peeti eelkõige sidet: perenaiste hüüded karjastele, häälitsused loomade kutsumiseks ja tõrjumiseks, karjaste ja marjuliste vastastikused huiked, jahimeeste signaalhõiked jm.
  Rütmi koordineerivate hüüete saatel lasti laeva vette, parvetati palke, tõsteti raskusi jne.
  Omaette alaliigi moodustavad rituaalsed hüüded, näiteks pulmahõisked, millel võis kunagi olla maagiline, kurje jõude peletav eesmärk.
 4.2. Helletused (ka õlletused, aetused, õetused) on pikemalt välja arendatud karjasehõiked, mida huilati kas täiesti ilma sõnadeta, näiteks mõnel vokaalil (a, u), või lauldi eriliste hüüdsõnadega (helle, ella, õlle, alleaa , õe). Mulgi-, Tartu- ja Võrumaal kujunesid välja üsna kindla vormiga helletused, mis sisaldasid ka karjasepillide meloodiate elemente.
Helletati ajaviiteks üksi olles ja sidepidamiseks teiste karjastega. Kõige rohkem helletati hommikul ja õhtul, mil hääl kostis selge õhu tõttu kaugemale. Hästi kostis hääl ka siis, kui maa oli mägine või kõrval oli mets. Sageli kujundas iga karjane omapärase huike või helletuse, et teistel oleks juba esituslaadist ja viisist tunda, kellega on tegemist.
 4.3. Loodushäälendid ja looduskõnelused
 Loodushäälte täpsel jäljendamisel on olnud tähtis ülesanne: peibutada ligemale jahiloomi ja -linde. Lindude-loomade hääli võis teha ka lõbu pärast. Eestis on hästi tuntud linnulaulud, kus matkitakse linnu häälitsust nii häälikuliselt kui ka intonatsiooniga. Sel juhul on täpsest kõlast olulisem nutikus ja huumorimeel loodushäälte kõla ja sisu edasiandmisel.
  Looduskõnelused on loomade, lindude, ent ka erinevate esemete – vokkide, vankrite, kirikukellade – “vestlused”, mida esitades taotleti kõlaefekti. Järgmises näites on imiteeritud Häädemeestel asunud kahe kiriku (vene õigeusu ja luteri usu kiriku) kellade kõla.
 4.4. MuinasjutulauludMuinasjutte jutustades esitati tegelaste kõne mõnikord lauldes. Asjaosalised on enamasti loomad-linnud, kes käituvad inimestena, mõnikord ka (nt linnuks) moondunud inimesed. Eestis on lauludega muinasjutud säilinud Setumaal .
 4.5. LoitsudLoitsude hulka kuuluvad mitmesugused sõnumised
·      loodusjõudude või loomade mõjutamiseks (vihma-, päikese-, tuule- ja pikseloitsud, noore kuu teretamine , tulesõnad, hundi- ja ussisõnad);
·      inimese mõjutamiseks (kohtusõnad, sõnad kurja silma vastu, õnne- ja tervisesoovimissõnad, saunasõnad, sajatused jne);
 ·      töö edendamiseks (tulesüütamis-, õlle- ja võitegemissõnad, lüpsi- ja põllusõnad, karja-, jahi- ja kala- jms õnne taotlevad loitsud);·      arstimissõnad mitmesuguste haiguste puhuks.
  Loitse esitati poolsosinal pomisedes, poollauldes-poolkõneldes või hõigates. Loeti tavaliselt küllalt kindlas rütmis, mõnikord lõpu poole tempo kiirenes. Osa loitsudest on ilmselt muutunud regilauludeks, loitsude jälgi sisaldavad mõningad kodutööde laulud (lehmalüpsi- ja võitegemissõnad), kalendrilaulud ( kiige -, jaani-, vastlalaulud) või vähemalt nende maagilise sisuga algussõnad.
 4.6. ItkudItk tähendab eelkõige surmaga, ent ka oluliste elumuutustega (abiellumise või sõttaminekuga) seotud nutulaule. Itkemine aitab inimestel kohaneda uue olukorraga. Itkude meloodia meenutab erutatud kõnet ja halisemist. Esitus on seotud hingamistsükliga: enne uue rea alustamist hingatakse sisse ja meloodia tõuseb (rea algupoolel või keskel), seejärel jääb õhku vähemaks ja helikõrgus rea lõpul langeb. Rea lõpus võivad väljahingamisega kaasneda nuuksed.
Surnuitkud on seotud usuga hauatagusesse ellu, neis kõneldakse lahkunu hingega. Kesksel kohal on kurbust väljendavad hüüded ja küsimused (“Miks surid?”, “Miks läksid?” jne). Arvati, et itkemine aitab lahkunu hinge tema teekonnal uude asupaika. Tähtis oli kinnitada ka lahkunule oma head suhtumist , sest uskumuste kohaselt mõjutasid kadunud sugulaste hinged maapealsete inimeste elu. Mahajääjad said itkemise abil väljendada oma kurbust. Tavaliselt itkesid asjaosalised ise, kuid vajadust mööda tekkisid ka n-ö kutselised itkejad. Kui välja arvata üksikud meeste surnuitkud, siis itkesid üldiselt naised.
Surnuitku esitati üksi. Selle värsiehitus ja viisikuju on üsna varieeruvad, sest üksi itkejal oli küllaltki suur vabadus teksti loomisel, ta ei pidanud arvestama kooriga. Erandjuhtudel esitati ka surnuitke kooriga, näiteks kui sõbratarid itkesid vallalist neiut, tütred ema vms.
Mõrsjaitkud tähistavad mõrsja seisundi muutust ehk “sümboolset surma” – neiust sai abielunaine . Itkedes elas neiu välja ka oma kurbust kodust lahkumisel ja muret tulevase elu pärast.
Mõrsjaitke esitati eeslaulja ja kooriga, nende värsiehitus ja viis on kindlama kujuga. Eeslaulja oli mõrsja ise; kui ta ei osanud itkeda, võis seda tema asemel teha mõni teine naine. Mõrsja pidi alates kosjadest kuni vanematekodust lahkumiseni itkema palju kordi, sealhulgas kõigile sugulastele ja lähematele tuttavatele. Koori moodustasid mõrsja vallalised sõbrannad podruskid.
  Eestis on mäletataval ajal itketud ainult Setumaal. Vanim traditsioon on kauem püsinud Põhja-Setumaal. Võimalik, et vanasti olid itkud tuntud mujalgi Eestis, kuid kadusid kristliku kiriku mõjul. Arvatavasti ei hävinud need jäljetult, vaid mõjutasid regilaulu, muutudes pulmalauludeks, abielust kõnelevateks lauludeks jm. Võib oletada, et naiste elust rääkivate regilaulude kurvavõitu toon on pärit osaliselt itkudest.
4.7. Lastelaulud
  Lastelaul eristub muudest laulurühmadest eelkõige oma kasutuse poolest. Lastelaulude hulgas on nii regilaulust vanemaid laule, regilaule kui siirdevormilisi laule.
Siin peame silmas seda suurt osa vanematest lastelauludest, mis ei ole regivärsilised – need on lihtsad lugemised, äiutused või üminad. Lastelauludes kasutatakse väga erinevaid viise. Vanem lastelaulude esitusviis meenutab kõnelähedasi loitse ning paljudel lastelauludel (eelkõige valusõnadel) ongi maagiline otstarve.
 Lastele lauldavad laulud on
·      äiutused, hällilaulud;
·      hüpitus- ja mängituslaulud, mida esitati vastavate liigutuste saatel (imiteeriti hobusega sõitu, lindude lendu, koera lontimist hommikul karja ning jooksu õhtul karjast koju);
·      lastele loetud loitsud valu vaigistamiseks (“ Varesele valu” jm) või esimese hamba äratuleku puhul;
·      laulud kitsamas mõttes: kindlat piiri lastele lauldavate ja täiskasvanute repertuaari vahel pole; lastele lauldi loomadest ja lindudest , kuid ka mitmesuguseid muid laule.
 Laste enda repertuaaris oli palju improvisatsiooni, tähenduseta, ainult kõlaefektil põhinevat laulmist , nt
·      pöördumised lindude, loomade ja loodusobjektide poole (“ Lepatriinu , lenda ära”, “ Kured ritta” jne);
·      narritamissõnad jm naljasalmikesed;·      liisusalmid (mängualguse lugemised);·      laulud kitsamas mõttes (sageli samad, mida lauldi lastele).
 4.8. Ahellaulud ja mõistatamised Ahellauludel ja mõistatamistel võib olla arhailine usundilis-maagiline tagapõhi. Võimalik, et kunagi olid need täiskasvanute repertuaaris ning siirdusid hiljem lastelaulude hulka. Mõistatamised on põhiliselt säilinud poeetilise proosaliigina ja regivärsiliste rahvalauludena, kuid mõningad neist esinevad ka vanemate muusikavormidena. .
Ahellaule ja vanemaid mõistatamisi esitatakse rütmiliselt lugedes nagu muid vanemaid lastelaule.
5. Regivärsiline laul ehk regilaul
5.1. Tekst Regilaulus on esikohal sõnad, millega edastati tähtsaid teadmisi ja hinnanguid. Häid laulikuid kiites toonitatakse, et nad teavad palju sõnu ning neil on ilus tugev hääl. Sobivate sõnade leidmine erinevates olukordades oli küllalt keeruline ülesanne, mis nõudis head mälu, kiiret taipu ning keeletaju. Seepärast pididki viisid olema üsna lihtsad.
 ·      Laulu ehituse aluseks on värsirida, mis moodustab tavaliselt mõttelise terviku.
·      Üht mõtet korratakse ja täiendatakse mitme värsireaga, mida seob omavahel parallelism – vähemalt kahe värsi sisuline ja vormiline kooskõla. Värsiread ei jagune salmidesse (nagu oleme harjunud nägema uuema aja lauludes), vaid rühmituvad parallelismi abil eri pikkusega värsirühmadeks. Järgmises näites koosneb esimene parallelismirühm kahest, teine kolmest värsireast.
·      Sõnu ühendab värsis algriim – sarnas(t)e algushääliku(te)ga sõnade kasutamine värsireas.
 Mul on väike vellekene,
põlve pikku poisikene.
Ta teeb toa tuule peale,
maja marja varre peale,
koja kobrulehe peale ..
·        Värsimõõt näitab, kuidas tekib tekstis korrapärane rütm, mis eristab laulusõnu proosast. Tavaliselt koosneb värsirida kaheksast silbist, mis jagunevad nelja rõhualasse ehk värsijalga. Igas värsijalas on koht kahele silbile. Värsijala esimene silp on tugev, tavaliselt kostab selle laulmisel rõhk. Värsijala teine pool on nõrk. Regilaulu värsimõõdu nimetus on silpide pikkust arvestav neljajalgne trohheus .
·        Sõnade paigutamisel värijala tugevasse ja nõrka poolde arvestatakse sageli sõna algussilbi pikkust. Sõna pikk algussilp (II või III välte sõnas metsa, lippasime) sobib värsijalas esimeseks (tugevaks) silbiks. Lühike algussilp (I välte sõnas ojale, minu) sobib paremini teiseks (nõrgaks) sillbiks. Kui värsijala teises pooles esineb sõna lühike algussilp, võib seal kosta sõnaalguse rõhk. Muid silpe paigutatakse suhteliselt vabalt.
·      Regivärsid on vanemas murdekeeles. Neid mugandati ühest murrakust teise. Vanemad keelevormid on tänapäevastega võrreldes pikemad .
·      Regilaulude väljendusviis on piltlik ja kujundlik . Laulude sisus peegeldub omaaegne külaühiskond, inimeste looduslähedane maailmataju ja uskumused.
 5.2. Viis Eesti regilaulude viisid on kujunenud tihedas seoses tekstiga , järgivad teksti ülesehitust ning lause meloodiat. Viisile ei pööratud eraldi tähelepanu, selle kohta öeldi toon, mõnu, hääl vms. Viisi oli vaja, et esitada tekste hästi kuuldaval, sisendaval ja meeldejääval kujul.
 ·        Regiviisi ehituse aluseks on viisirida. Igale värsireale tekstis vastab üks viisirida laulus .·        Igale silbile värsireas vastab üks silpnoot viisis: viisireas on keskmiselt kaheksa silpnooti.
·        Silpnoodid on tavaliselt ühepikkused. Need on jagatud nelja rõhualasse, mis koosnevad rõhulisest ja rõhuta noodist. Niisugune rütm sobib hästi kahe- ja neljasilbiliste sõnadega, sest viisi rõhud langevad kokku sõnarõhkudega.
·        Värsiridades esineb ka kolmesilbilisi sõnu või silpide rühmi, kus sõnarõhk ei lange kokku viisi rõhuga. Sel juhul viisi sageli varieeritakse – viiakse rütm või ka meloodia sõnadega vastavusse. Kui laulu esitades viisi rõhk siiski selgelt säilitatakse, võib kosta skandeerimine.
Oma mees, oma hobune,
oma kinda’ad käessa.
 (lauldes)
oma meeso- maho- bune
oma kinda- adkä- essa
·      Kui kõik värsiread lauldakse ühesuguse viisiga (st kogu viis koosneb kaheksast silpnoodist), siis nimetatakse seda üherealiseks viisiks. Kaherealine viis on kahe värsirea pikkune ning koosneb kahest erinevast viisireast (16 silpnooti). Üherealisi viise peetakse vanemaks. Viis kordub laulu jooksul mitmesuguste meloodiliste ja rütmiliste variatsioonidega.
        Viisidele on iseloomulik tõusev- laskuv meloodialiikumine.
·        Vanemates viisides lauldakse helisid sageli ebaselgelt, nii et on raske otsustada, millise noodiga on tegemist.
·        Lauldakse kõnelemisega samalt häälekõrguselt.
·        Viis liigub enamasti aste-astmelt ilma suuremate hüpeteta.
·      Viisi heliulatus on väike. Vanemad regiviisid põhinevad kolmel- neljal heliastmel, uuemates regiviisides kasutatakse viit- kuut heliastet.
 5.3. Viiside erinevused piirkonnitiRegilauluviiside tunnused sõltuvad piirkonnast, kus nad on kasutusel. Erinevused regiviisides on tingitud ka nende vanusest , laululiigist ja lauljatest. Viisirühmade piirid kattuvad suures osas Eesti murdepiiridega – igal murdealal on sageli ka oma lauluviisid.
 Põhja-Eesti·      Viisirea lõpus, mõnikord ka keskel pikendatakse lõpuheli.
·        Mitmetes (eriti just liikumisega seotud) lauludes, on iga teine silp pikendatud, näiteks hälli- ja kiigelaulud .
·        Laul on ühehäälne. Mitmehäälsus võib tekkida pooljuhuslikult vaid siis, kui lauljad esitavad korraga erinevaid viisivariante. Niisugust mitmehäälsust nimetatakse heterofooniaks.
 
Lõuna-Eesti ·        Võrreldes Põhja- Eestiga , on tekstis rohkem kõrvalekaldeid regilaulu värsimõõdu reeglitest. Töö- ja tavandilauludes ning paljudes mängulauludes järgneb igale viisireale ühe-kahe sõna pikkune refrään näit kadriko, kiigele, leelo -leelo vms. Refrääni laulmine on sarnane muistse balti ja idaslaavi kultuuripiirkonnaga.
·        Mulgimaal ja Kesk-Eestis on tüüpiline ühesõnaline ehk lühike refrään (nt kiigele). Ülejäänud Lõuna-Eestis on tavaline kaheõnaline ehk pikk refrään (nt märti-märti). Harva on uuemas regilaulude kihistuses ka pikemaid refrääne (nt sink sale proo). Ida- ja Lõuna-Eestis tuleb ette siserefrääni, kus refräänsõnad on värsirea sees (lätsi mõtsa, joo, hommukulla, joo). Lääne-Eesti refräänid on hilisemad ja levinud sinna Lõuna-Eesti lauludest.
·        Refrääni lõpusilp asub harilikult viisi alumisel helil ning on teistest pikem.
·        Refräänsõna on sisuliselt seotud laululiigi ja vastava toiminguga, see on enamasti mingi nimetus või käsk. Näiteks öeldi refräänsõna üles lõikuslauludes põllule; kaasike (lühenenult kas´ke) tähendas pulmalauludes pulmalaulikut, hiljem levis see (eriti Pärnumaal) ka muudesse laululiikidesse.
·        Valdavalt ühehäälse laulu kõrval esineb ka mitmehäälsust. Sangastes, Karulas, Kanepis ja mujalgi
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Eesti rahvamuusika #1 Eesti rahvamuusika #2 Eesti rahvamuusika #3 Eesti rahvamuusika #4 Eesti rahvamuusika #5 Eesti rahvamuusika #6 Eesti rahvamuusika #7 Eesti rahvamuusika #8 Eesti rahvamuusika #9 Eesti rahvamuusika #10 Eesti rahvamuusika #11 Eesti rahvamuusika #12 Eesti rahvamuusika #13 Eesti rahvamuusika #14 Eesti rahvamuusika #15 Eesti rahvamuusika #16 Eesti rahvamuusika #17
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 17 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2009-02-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 99 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor A U Õppematerjali autor

Mõisted

igas inimrühmas, rahvaluule, rahvamuusika, üsna ammu, pärimuses, igasugune muusika, rahvalauludel ega, pärimusrühma liikmetel, sealjuures, vanemad laulud, kuulamiseks, regivärsiline laul, uuem rahvalaul, rahvalaulu lähted, mulgi, looduskõnelused, osa loitsudest, itkuditk, surnuitkud, kesksel kohal, vanim traditsioon, lastelaulude hulgas, hüpitus, mõistatamised, regivärsiline laul, regivärsid, vanemad keelevormid, regilaulude väljendusviis, silpnoodid, kaherealine viis, viisidele, viisi heliulatus, erinevused regiviisides, niisugust mitmehäälsust, refräänsõna, omapärane mitmehäälsus, regilaulude liigitamises, viiside iseloomustamiseks, heliastmed, üsna palju, laulule, kesksed, kiige, mihkli, mardi, sanditamiskomme, marte, martide, tervitus, jõululauludjõulud, rikkalikus jõulukombestikus, mõnes lõuna, setus, sellele päevale, taimede kasvu, jaanilauludel, mulgimaal, laulsid peiu, hälli, regivärsilistes lastelauludes, viiside seas, jutustavad, lüroeepilised laulud, legendid, perekonnaballaadide sisuks, sõjalaule, setu lauluema, rahvalaulik, rahvatraditsioonis, tekstuuemates lauludes, tegevustiku arendus, viiside põhitunnused, valitseb funktsionaal, tantsulaulude seas, uuemad mängulaulud, uus teema, eesti laulumänge, vanemad laulumängud, uuemad laulumängud, ringmängude põhitunnus, vanemad laulumängud, mängulauludel, rahvatantsud tants, väärtuslikku materjali, tantsimise traditsioontantsud, allikates, mardi, tantsu saatepillid, vanem tantsumuusika, tantsuloo aluseks, valsi, voor, voor, jäljendavaid elemente, labajalavalsi muusika, slaavi rahvatantsudest, figuuridest, kadrillile, pillimäng, pillide eeskujuks, setumaal, teineteisega põimunud, idiofonid, kilk, lahtine ots, membranofonid, kammipilli piid, kogu eestis, setus, aerofonid, vuripuu, pöörpill, tuulekotil, lepa, lõõtspill, kordofonid, moldpill, pillimuusikavanemale pillimuusikale, muusikalist mõtlemist, asutatud puhk, kogu nooruki, eüs, iseseisvusaastail 1918, era, jätkuna, heliloojatest

Kommentaarid (1)

sv2tu profiilipilt
sv2tu: you
19:04 08-10-2009


Sarnased materjalid

13
doc
Eesti rahvamuusika
30
doc
EESTI RAHVAMUUSIKA
9
doc
Eesti rahvamuusika-Uuem ja vanem
9
doc
Eesti rahvamuusika
6
docx
Eesti Rahvamuusika
12
doc
Eesti muusika
12
doc
Eesti muusika
16
docx
Eesti muusika ajalugu





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun