Viiul on keelpill, mida mängitakse poognaga, harvemini sõrmitsedes. Viiul on üks enim kasutatav soolopill. Viiuli ajalugu Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi. Euroopa aladel on viiuli kaugemaid eelkäijaid võimalik paigutata 9. Sajandisse. Eesti linnadesse jõudis viiul 17. Sajandil. Juba 18. Sajandil levis viiul ka maarahva hulka. 19. Sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka, valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmisid need vanemal ajal kodusel teel. Tänapäeval on viiul rahvamuusika mängimisel üks populaarsemaid pille. Viiuli ehitus Viiul koosneb piklikust kõlakastist mille kaas ja põhi on natuke kumerad ja selle ülaosa külge kinnituvast tiguja peaga kaelast. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Pea küljes
Viiul Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem. Viiulit nimetatakse ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. 18. sajandil levis viiul ka maarahva hulka. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude mängimiseks sobis viiul paremini. Need tantsud olid kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka, valss jt.Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmisid need vanemal ajal kodusel teel. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Viiulit õppisid koolmeistrid mängima seminaris või kihelkonnakoolis. Rahvapillimehed valmistasid sageli oma pilli ise ning mängisid viiulit
Peterburi, kus alates 1802. aastast töötas hinnatud klaveripedagoogi ning kontsertpianistina. Pärast haigestumist 1821. aastal pöördus ta Londonisse tagasi. Viimane Eurnoope-turnee viis teda uuesti Venemaale Moskvasse, kus ta ka 55-aastasena suri Riverdance Iirimaa tantsutraditsioonid on säilinud tänapäevani. Tuntuim iiri tants on jig 6/8 taktimõõdus kiiretempoline meeste soolotants. Populaarsed on ka 2/4 taktimõõdus kadrill ja reel. Iirimaa tuntuim ja omanäolisim tantsuansambel on 1994.a loodud Riverdance.
(tööliigutusi, loomi ja muud seesugust). Algul esitas tantsu selle looja, alles hiljem eristusid elukutselised tantsijad. Euroopa varaseim tantsukunst on teada Vana-Kreekast, kus see kaasnes jumalakultusega, näiteks Apolloni pidustustega. Keskajal kirik põlgas tantsu, kuid ei suutnud selle arengut pidurdada, õitsele puhkes rahvatants. 15. sajandil tekkis rahvatantsu kõrvale seltskonnatants. See oli algul kõrgseltskonna harrastus, arenes 19. sajandil rahvalikumaks (kadrill, polka, valss) ja on 20. sajandil üldrahvalikuks muutudes jätnud rahvatantsu varju. Praegu on rahvatants taandunud peamiselt tantsuringide harrastuseks. Klassikaline tants kujunes 16.-17. sajandil. 19. ja 20. sajandi vahetuses sündinud vabavormilisem plastika on mõjutanud ka klassikalist balletti. LADINA-AMEERIKA TANTS Ladina-Ameerika tantsud on Ladina-Ameerika maadest (Brasiilia, Argentiina, Colombia, Boliivia, Kuuba jt)
Tantsudele on iseloomulik nn suletud vorm, kus on kindlaks määratud tantsijate arv, paigutus ning liikumisjoonis. Kontratantsud kujunesid inglise rahvatantsude põhjal ning said 17. -18. sajandil väga armastatuks ka Euroopa kõrgemas seltskonnas. Eestis hästi tuntud kontratantsude rühm on ingliskad, kus tantsijad paiknevad kahes vastamisi viirus, mis liiguvad teineteise poole ja tagasi. Mõnikord tantsijad põimuvad ja kätlevad, vahetavad kohti ning pöörlevad käevangus. Kadrill (hisp k cuadrillo väike väljak) oli 18.-19. sajandi Euroopas üks populaarsemaid tantse. Tantsu idee kasvas välja sõjaväeparaadidest, kus neli ratsanikku esitasid nelinurkseid liikumiskujundeid. Prantsusmaa ballisaalidest levis kadrill naabermaadesse. Kadrillile lähedase vormiga on eesti rahvatants ,,Kaerajaan". 3.1. Rahvatantsuliikumine 1920.-1930. aastail hakkas vanem rahvatants uuesti au sisse tõusma. Esimeseks üldtantsupeoks peetakse 1934
Algul esitas tantsu selle looja, alles hiljem eristusid elukutselised tantsijad. Euroopa varaseim tantsukunst on teada VanaKreekast, kus see kaasnes jumalakultusega. Keskajal kirik põlgas tantsu, kuid ei suutnud selle arengut pidurdada, õitsele puhkes rahvatants. 15. sajandil tekkis rahvatantsu kõrvale seltskonnatants. See oli algul kõrgseltskonna harrastus, arenes 19. sajandil rahvalikumaks (kadrill, polka, valss) ja on 20. sajandil üldrahvalikuks muutudes jätnud rahvatantsu varju. Praegu on rahvatants taandunud peamiselt tantsuringide harrastuseks. Klassikaline tants kujunes 16.17. sajandil. 19. ja 20. sajandi vahetuses sündinud vabavormilisem plastika on mõjutanud ka klassikalist balletti. Tantsu liigitatakes: Tantsitakse üksi, paaris või hulgakesi. Eristatakse rahvatantsu, seltskonna ehk peotantsu ja lavatantsu
· Voortantsud sabatants, juhttantsija läheb ees ja kogu saba läheb talle järgi. Üks vanimaid tantsuvorme. · Sõõrtants tantsitakse ringis, tantsijate arv ei ole piiratud. · Paaristants · Soolotants Rahvatants on samuti teistelt rahvustelt mõjutusi saanud. · Labajalavalss - Austriast · Polka Tsehhist · Ingliska Inglise ballitants, kus aeglase ja piduliku kõnnakuga kõnniti. · Kadrill Prantsuse seltskonnatants, paaride nelinurkne asetus, Eestis analoog kaerajaan. · Eriline kultuur Setumaal: kargus nii soolo- kui rühmatantsuna,
Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Viiul Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Esmalt linnadesse, aga juba 18. sajandil levis ka maale. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmistati neid vanemal ajal kodusel teel. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Mängutaset hoidsid kõrgel koolid ja laulukoorid: laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Selle mängu õppisid koolmeistrid seminaris või kihelkonnakoolis
Selliseid pille nimetati piibariks või venevileks. Setumaal oli kasutusel valipill, mis koosnes kahest vilepillist, mida korraga suul hoides mängida sai. Viiul Vibupillidest üks vanemaid pille on viiul. Eesti linnades tunti viiulit juba 17. sajandil. Suurt edukäiku tegi pill aga 18. sajandil. Sel ajal tõusid esikohale üldse keelpillid, mida mängisid vahel ka kodustel pidudel salaja esinevad "juhumuusikud". 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Viiuleid valmistasid mängijad tavaliselt ise ning seda kohati küllalt suure oskusega. Võrumaal peeti endastmõistetavaks, et iga pillimees valmistab endale ise viiuli. Vastavad kogemused anti põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Kodus tehtud viiuleid peeti ostetutest paremaks just eriti hääleomaduste poolest. Sooviti, et see oleks lopsakas ja mahlane.
Pill on kandilise kujuga (vahel ka viiulit meenutava kujuga), ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad kolm kuni neli keelt ja mängitakse teda poognaga. Pilli mänguasend on risti põlvedel või põlvede vahel. Sarnast pilli mängitakse ka Soomes, seal kannab ta nime jouhikko. Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Esmalt linnadesse, aga juba 18. sajandil levis ka maale. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmistati neid vanemal ajal kodusel teel. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Mängutaset hoidsid kõrgel koolid ja laulukoorid: laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Selle mängu õppisid koolmeistrid seminaris või kihelkonnakoolis. Viiuli laiema levimisega arenes ka
laulu, pantomiimi ja teatrikunstiga. Tantsude ja tantsijate suurtest kogustest on välja kujunenud ka elukutselised tantsijad. (Laird, 2016) Euroopa varaseim tantsukunst on teada Vana-Kreekast, kus see kaasnes jumalakultusega, näiteks Apolloni pidustustega. Keskajal kirik põlgas tantsu, kuid ei suutnud selle arengut pidurdada, õitsele puhkes rahvatants. 15. sajandil tekkis rahvatantsu kõrvale seltskonnatants. See oli algul kõrgseltskonna harrastus, arenes 19. sajandil rahvalikumaks (kadrill, polka, valss) ja on 20. sajandil üldrahvalikuks muutudes jätnud rahvatantsu varju. (Tants, 2015) Praegu on rahvatants taandunud peamiselt tantsuringide harrastuseks. Klassikaline tants kujunes 16.–17. sajandil. 19. ja 20. sajandi vahetuses sündinud vabavormilisem plastika on mõjutanud ka klassikalist balletti. (Laird, 2016) 1.2 Tantsu liigitus Tantsitakse üksi, paaris või hulgakesi. Eristatakse rahvatantsu, seltskonna- ehk peotantsu ja lavatantsu.
· akrobaatilised tantsud- et teha oma liikmed painduvaks ning meeleolu reipamaks · imiteerivates tantsud- milles aimati järele mõnda olukorda, tegevust, looma käitumist või liikumist. · paaristantsud- labajalavalss, polka, reinlender jt. Seltskonna- ehk peotants 15. sajandil tekkis rahvatantsu kõrvale seltskonnatants. See oli algul kõrgseltskonna harrastus, arenes 19. sajandil rahvalikumaks (kadrill, polka, valss) ja on 20. sajandil üldrahvalikuks muutudes jätnud rahvatantsu varju. Peotants on nõukogude ajal kujunenud üldistav nimetus teatud paaristantsudele, mis kujunesid enam-vähem praegusel kujul välja 20. sajandi alguse Inglismaal - aeglane valss, fokstrott, viini valss, tango, samba, rumba, cha-cha, jive. 8 Lavatants Lavatants on loodud eesmärgiga treenida lapsi ja noori läbi spetsiaalse treeningplaani ja luua
Enne särusid oli külanoorte peamine tantsupaik ilmselt kõrts. Võiks ajajoonele märkida järgmised lõigud: Kõrtsis, talutoas, seltsimajas, lõbud, särud, pidud. Loomulikult olid üleminekud sujuvad ja teatud aja jooksul eksisteerisid erinevad võimalused samaaegselt. Tantsunimesid on Virumaalt fikseeritud väga palju, kuid arusaadavaid tantsukirjeldusi ainult üksikuid: sabatants, kassarii, ingliska, kadrill, krakovjakk, galopp, marss, padespaan jmt. 12 RAHVALAUL IDA-VIRUMAAL Ida-Virumaa rahvalaulud ja -viisid moodustavad osa kogu Virumaa ja laiemalt Põhja-Eesti kultuuriareaali folklooripärandist. Põhja-Eesti oli meie vana lauluklassika - regivärsiline rahvalaule hälliks. Siit põlvnevad sellised vanimad laululiigid, nagu lõikus- ja kiigelaulud, hulk jutustavaid ja ka mõnevõrra hilisemaid lüürilisi laule, mis aja jooksul on levinud ka
Laudadest tehtud uuem kannel ehk viisikannel on paljude keeltega. 19. sajandi teisel poolel hakati sellele lisama saate mängimiseks bassikeeli. Viiulit (kiik, kiigepill) tunti linnades juba 17. sajandil, laiemalt levis ta 18. sajandil. Eesti vanemas viiulimängu stiilis on märgata torupillimuusika mõju, levinud oli näiteks torupilli imiteerimine ühel või kahel viiulil. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Eesti külameistrite pillid ei erinenud oluliselt klassikalistest pillidest. Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmistati neid vanemal ajal kodusel teel. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Mängutaset hoidsid kõrgel koolid ja laulukoorid: laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Selle
Havre'is. 1889. Henri de ToulouseLautrec. Henri de ToulouseLautrec. Henri de ToulouseLautrec. Aristide Bruant'i kabaree reklaam. La Goulue "Moulin Rouge'i" Kadrill "MoulinRouge'is". 1892. 1892. sisenemas. 1892. Henri de ToulouseLautrec. "Divan Japonais'" reklaamplakat. Henri de ToulouseLautrec. Henri de ToulouseLautrec. 1893. Kaks naist. 1894. Tualett. 1896.
sobisid eestlaste üldise tantsulaadiga. Oma lihtsa ehituse ja hoogsa liikumise tõttu sai rahvale eriti meelepäraseks polka. Polka tekkis u 1835. aastal tsehhi rahvatantsude sugemeist. Slaavi rahvatantsudest on kujunenud Lõuna-Eestis "Tuljak", "Savikoja venelane" jm. Kontratantsud ja kadrillid hakkasid eesti külas levima 19. sajandil umbes samal ajajärgul, mil kujunesid välja labajalavalss ja teised paaristantsud. Neis tantsudes esinevad kindlas järjekorras liikumisjoonised. Kadrill oli 17.19. sajandil Prantsusmaal üks populaarsemaid tantse. Kadrillile on iseloomulik nelinurkne asetus ja kindel tantsijate arv. Tants koosneb mitmest osast, millest igaühel on oma nimetus ja muusika, iga figuuri esitab ise paar. Tants lõpeb üldise liikumisega. Pillid Rahvapillidel olid (ja on osalt veel tänapäevalgi) erinevad kasutusalad (karjasepillid, jahimeeste peibutuspillid) ning ülesanded (signaalpillid, tantsupillid, laste mänguasjad jms). Muusikas segunesid
võistlustantsu kui iseseisva kunstilis-sportliku distsipliini populaarsus tublisti kasvanud. Korraldatakse tantsuvõistlusi nii noortele kui ka vanadele. Eesti üks tuntumaid tantsimisega seotud telesaateid on ,,Tantsud tähtedega", kus koos professionaalsete tantsijatega astuvad üles kuulsad inimesed poliitikud, lauljad, näitlejad, kulturistid, toimetajad, ärimehed, modellid, koolitajad, sportlased jt. Ajalooliselt tuntud seltskonnatantsud on olnud näiteks menuett, kadrill, polonees, masurka jt. Mitmed neist olid välja arenenud rahvatantsudest. Seltskonnatantsud Eestis. Eestis olid 19. sajandi lõpuks lisaks kohalikku päritolu rahvatantsudele tuntuks ja omaseks saanud välismaist päritolu seltskonnatantsud polka ja valss. Neile lisandusid krakovjakk ( krakowiak ), reilender ( rheinländer ), tuustep ( two- step), padespann ( pas d'espagne ), padegras ( pas de patineur ), kikapuu (cicapo, kickapoo ), karoobuska ( ), subota ( ), kuhaanuska ( ),
apoleon müüs suured valdused inglastele maha kuldrahade eest. Mõned saared jäid nt. Aruba, kus on Püstoliga paugutamise pärast sattus ta parandusmajja, kus talle kornet pihku pisteti. Järgnes periood prantsuse keel. Prantslastel oli ooper ja operett. Ning ka seltskonnatantsu muusika (padespan, kadrill). Chocagos Joe Oliveri orkestris ja abiellumine sama orkestri pianisti Lil Hardiniga. Viimane õpetas See muusika on tekkinud Trinidadis (Antillides). Erinevad rütmid: merenque, calyps, reggae (Bob Armstrongile selgeks noodikirja saladused. Oma esimesed heliplaadid mängis Louis Armstrong Oliveri Marley), ska (paras lõhkumine)
tublisti kasvanud. Korraldatakse tantsuvõistlusi nii noortele kui ka vanadele. Eesti üks tuntumaid tantsimisega seotud telesaateid on ,,Tantsud tähtedega", kus koos professionaalsete tantsijatega astuvad üles kuulsad inimesed poliitikud, lauljad, näitlejad, kulturistid, toimetajad, ärimehed, modellid, koolitajad, sportlased jt. Ajalooliselt tuntud seltskonnatantsud on olnud näiteks menuett, kadrill, polonees, masurka jt. Mitmed neist olid välja arenenud rahvatantsudest. Seltskonnatantsud Eestis Eestis olid 19. sajandi lõpuks lisaks kohalikku päritolu rahvatantsudele tuntuks ja omaseks saanud välismaist päritolu seltskonnatantsud polka ja valss. Neile lisandusid krakovjakk ( krakowiak ), reilender ( rheinländer ), tuustep ( two-step), padespann ( pas d'espagne ), padegras ( pas de patineur ), kikapuu (cicapo, kickapoo ), karoobuska
Liigutused on lihtsad ja loomulikud ega nõua erilist harjutamist. Võistutantsumoment pole rõhutatud. Erandiks on siin akrobaatilised ja imiteerivad tantsud, mida esitati enamasti üksi (või paari- kolmekaupa) ning mis olid haaravaks vaatemänguks. Paljud tantsud on avatud vormiga tantsust osavõtjate arv, sugu ja tantsuga liitumise (tantsust lahkumise) hetk on vaba (nt voor- ja sõõrtantsud). Suletud vormiga on kindla ruumilise joonise ja osavõtjate arvuga tantsud (nt kadrill). Paaristantsudes ei tohtinud vanasti mehed ja naised paare moodustada, sellepärast tantsisid põhiliselt naised omavahel, mehed vaatasid pealt. See komme on säilinud Kihnus ja Setus tänapäevani. Imiteerivaid ja akrobaatilisi tantse esitasid mehed. Tantsu saatepillid on enamasti olnud torupill, kannel, viiul ja lõõtspill. Vanem tantsumuusika on mazoorse kõlaga ja sageli kolmeosalises taktimõõdus
annaabi.ee 
