15. sajandi vahetus, s.o u 100 aastat hiljem kui teistes kunstiliikides Renessanssmuusikalt barokkmuusikale ülemineku aeg on siiski 16.17. sajandi vahetusel Mõistet "renessanss" kasutatakse peamiselt kujutava kunsti puhul ja seoses Itaaliaga Muusikaline renessanss on seotud pigem Madalmaadega, seepärast nimetatakse seda ajastut ka Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastuks Eesti muusika ajalugu Eestlaste laulmist ja tantsimist mainis esmakordselt Saxo Grammaticus "Gesta Danorumis" (1179. aastal) Eesti folkmuusika traditsioon on üldiselt kaheks perioodiks jagatud Vanemaid folklaule kutsutakse ka regilauludeks, mille poeetilist meetrikat, regivärssi, kannavad kõigi baltisoome rahvaste traditsioonid Regilaulud olid eestlaste seas laialt levinud kuni 18. sajandini, mil need hakkasid rütmikate folklauludega asenduma Professionaalsed Eesti muusikud kerkisid esile 19. sajandi lõpus Eesti rahvusliku ärkamise ajal
nimega Ostiatoi. Tänapäevane Eesti nimi pärineb arvatavasti Rooma ajaloolaselt Tacituselt, kes oma raamatus Germania (umbes 98. aastal) kirjeldas Sueebide mere taga elavat Aestiiks kutsutavat rahvast. Järgmisena mainib Eestit Mithridates (80 eKr) kujul Osericta. See võib olla ka Saaremaa, mitte kogu Eesti. Diodorusel (20 eKr) esineb nimekuju Aestyi. Veel on tuntud Aisti ja Aistorum (Jordanes), Istum ja Aestii (Widsith), Aistland (Gutasaga), Hestia ja Estonum (Saxo Grammaticus), Haestii (Cassiodorus), Eistlanz (Ynglingasaga), Eistland ja Estland (Hervararsaga, Olafsaga, Haraldsaga), Aestland (Bremeni Adam), Astlanda (Idrisi), Estonia, Estlandia (Läti Henrik) jne. Vanadel kaartidel esinevad nimekujud Estonia, Esthonia, Estonie, Esthonie, Estlandia või lihtsalt Esten (eestlased). Tavakohaselt käib see nimetus põhjapoolse Eesti kohta, kuid 15.17. sajandil eristub ka Päris-Eesti (Estonia Propria) Liivi lahe ja Võrtsjärve vahel.
Rauaaeg: · Vanem rauaaeg o Eelrooma rauaaeg 500 ekr-50 pkr o Rooma rauaaeg 50-450 · Keskmine rauaaeg 450-800 · Noorem rauaaeg o Viikingiaeg 800-1050 o Hilisrauaaeg 1050-1200 Ajalooline aeg:Periood keskaaja algusest kuni tänapäevani . Seda uuritakse kirjalike allikate toel. Eesti keskaeg- 1201-1558 Eesti uusaeg- 1558-1900 Eesti uusimaeg e. Lähiajalugu 1901- tänapäev Kirjalikud ajalooallikad: · Saxo Grammaticus · Liivimaa vanem riimkroonika · Läti Henriku Liivimaa kroonika Kiviaeg: Pulli asula- vanimasulakoht Eestis , 9000 ekr.Kõik mesoliitikumi asulad k.a Pulli asula kuuluvad Kunda kultuuri alla. Kunda kultuur: Suur osa maast veel vee all. Kunda kultuuri elanikud rajasid asulad veekogude lähedusse, kus oli soodne kalastada, küttida veelinde ja metsloomi. Elati 15-30 liikmeliste kogukondadena. Liikuvad asulad.Töö ja tarbeesemed olid valmistatud kivist, luust ja sarvest ning puust
rahvaluuletekstide kirjapanemise põhjused, nende sisu, allikakriitika. 11.-18.sajandi I pool - rahvaluule juhuslikud kirjapanekud, allikateks: kroonikad kohtu- vm ülekuulamisprotokollid juhumärkmed (16.-17. saj.) uurimuslikku laadi tööd (16.-17. saj) pastorite aruanded (17. saj.) eesti keele sõnaraamatud (nt Gösekeni ja Helle omad)(17. saj) reisikirjad (17-18.saj.) Varasemad kroonikad olid nt ,,Saxo Grammaticus" e ,,Taanlaste vägiteod" 12. saj, Henriku Liivimaa kroonika (13 saj), hilisem nt Balthasar Russowi kroonika (16 saj). Laulud esimene teadaolev ragilaulu üleskirjutus aastast 1660. Lühivormid - on seotud eesti keele alaste materjalidega 17. sajandist Usund/kombestik - on seotud reformatsiooni ja pastorite aruannetega koguduse vaimuelu kohta 4. Rahvaluule suulise ja kirjakultuuri osana Kultuuritüpoloogia kultuuriteooria, mis võimaldab analüüsida kultuuride erinevusi, sõltuvalt
teatab rahvast nimega Ostiatoi. Diodorusel(20 eKr) esineb see nimekuju Aestyi. Eesti nime (taas etnonüümina) seostatakse kõige sagedamini Rooma ajaloolase Tacitusega, kes oma raamatus Germania (umbes 98. aastal) kirjeldas Sueebide mere taga elavat Aestiorum gentes kutsutavaid hõime. Veel on tuntud (kas toponüümina või etnonüümina) Aisti ja Aistorum (Jordanes), Haestii (Cassiodorus), Istum ja Aestii (poeem Widsith), Aistland (Gutasaga), Hestia ja Estonum (Saxo Grammaticus), Eistlanz (Ynglingasaga), Eistland ja Estland (Hervararsaga, Olafsaga, Haraldsaga), Aestland (Bremeni Adam), Astlanda (Idrisi), Estonia, Estlandia (Läti Henrik) jne. Vanadel kaartidel esinevad nimekujud Estonia, Esthonia, Estonie, Esthonie, Estlandia või lihtsalt Esten (eestlased). Tavakohaselt käib see nimetus põhjapoolse Eesti kohta, kuid 15.17. sajandil eristub ka Päris-Eesti(Estonia Propria) Liivi lahe ja Võrtsjärve vahel. Muistsed Skandinaaviasaagad nimetavad maad Eistland'iks.
pärimusmuusikaks Noodikirjal põhinev kirjalik muusika, mille lähedased mõisted on kunstmuusika ja (Lääne) klassikaline muusika Tehnoloogia kasutamisel põhinev levimuusika ehk populaarmuusika NB! Rahvamuusika on teatud inimrühma kasutuses olev muusika, mis ei kuulu professionaalse muusika valda. Eesti rahvalaulude üleskirjutused 12.-16. saj teated laulmisest (nt Saxo Grammaticus, LHK, Fabricius) 17. saj esimesed laulude terviktekstid (1660. aastatel J. St. Von Holsteini käsikirjas, trükis 1695.a Ch. Kelchi kroonikas) 18. saj A. W. Hupeli saadetised J. G. Herderile (10 teksti), kes avaldab need kogumikus „Volkslieder“ (1778-1779) 19. saj A. H. Neus, A. F. J. Knüpffer, M. Veske, J. Hurt (40 500 laulu), 20. saj alguses viiside üleskirjutamine (EÜS) ja fonografeeringud Eesti rahvalaulude liigituse alused
11.-18.sajandi I pool - rahvaluule juhuslikud kirjapanekud, allikateks: kroonikad kohtu- vm ülekuulamisprotokollid juhumärkmed (16.-17. saj.) uurimuslikku laadi tööd (16.-17. saj) pastorite aruanded (17. saj.) eesti keele sõnaraamatud (nt Gösekeni ja Helle omad)(17. saj) reisikirjad (17-18.saj.) 10 Varasemad kroonikad olid nt ,,Saxo Grammaticus" e ,,Taanlaste vägiteod" 12. saj, Henriku Liivimaa kroonika (13 saj), hilisem nt Balthasar Russowi kroonika (16 saj). Laulud esimene teadaolev ragilaulu üleskirjutus aastast 1660. Lühivormid - on seotud eesti keele alaste materjalidega 17. sajandist Usund/kombestik - on seotud reformatsiooni ja pastorite aruannetega koguduse vaimuelu kohta 4. Rahvaluule suulise ja kirjakultuuri osana
Ostiatoi. Tänapäevane Eesti nimi pärineb arvatavasti Rooma ajaloolaselt Tacituselt, kes oma raamatus Germania (umbes 98. aastal) kirjeldas Sueebide mere taga elavat Aestiiks kutsutavat rahvast. Järgmisena mainib Eestit Mithridates (80 eKr) kujul Osericta. See võib olla ka Saaremaa, mitte kogu Eesti. Diodorusel (20 eKr) esineb nimekuju Aestyi. Veel on tuntud Aisti ja Aistorum (Jordanes), Istum ja Aestii (Widsith), Aistland (Gutasaga), Hestia ja Estonum (Saxo Grammaticus), Haestii (Cassiodorus), Eistlanz (Ynglingasaga), Eistland ja Estland (Hervararsaga, Olafsaga, Haraldsaga), Aestland (Bremeni Adam), Astlanda (Idrisi), Estonia, Estlandia (Läti Henrik) jne. Vanadel kaartidel esinevad nimekujud Estonia, Esthonia, Estonie, Esthonie, Estlandia või lihtsalt Esten (eestlased). Tavakohaselt käib see nimetus põhjapoolse Eesti kohta, kuid 15.17. sajandil eristub ka Päris-Eesti (Estonia Propria) Liivi lahe ja Võrtsjärve vahel. Muistsed Skandinaavia
saj.) Appendix Probi (3. 4. saj.)- 227 sõna seletus, hea ja halva sõnaksutuse näited d) Glossariumid, glosside kogu, märkused, mis kirjutati käsikirjadesse, seletava sõnaraamatu eelkäijad Reichenau glossarium (8. 9. saj.)- Piiblitõlke Vulgata sõnade seletused Kasseli glossaarium- germaani-ladina sõnastik e) Erialased traktaadid, meditsiin, arhitektuur, põllumajandus, kulinaaria Vitruvius 1. saj. e. Kr. De architectura libri X: non enim architectus potest esse grammaticus Apicius 1. saj. p. Kr. De re coquinaria Aulus Caecilius 3.- 4. saj. p. Kr. Mulomedicina Chironis- veterinaaria käsiraamat f) Juriidilised dokumendid- germaani rahvaste dokumendikogud Lex salica 6. saj. Lex ripuaria 6. saj. frankide seadused Edictus Rothari 643- langobardide seadused Lex Romana visigothorum 5. 6. saj. läänegootide seadused Vulgaarladina keele kaudsed allikad- allikateks on erinevad romaani keeled auca (prov.), oca (it., hisp.), oie (pr
rahvast nimega Ostiatoi. Diodorusel (20 eKr) esineb see nimekuju Aestyi. Eesti nime (taas etnonüümina) seostatakse kõige sagedamini Rooma ajaloolase Tacitusega, kes oma raamatus Germania (umbes 98. aastal) kirjeldas Sueebide mere taga elavat Aestiorum gentes kutsutavaid hõime. Veel on tuntud (kas toponüümina või etnonüümina) Aisti ja Aistorum (Jordanes), Haestii (Cassiodorus), Istum ja Aestii (poeem Widsith), Aistland (Gutasaga), Hestia ja Estonum (Saxo Grammaticus), Eistlanz (Ynglingasaga), Eistland ja Estland (Hervararsaga, Olafsaga, Haraldsaga), Aestland (Bremeni Adam), Astlanda (Idrisi), Estonia, Estlandia (Läti Henrik) jne. Vanadel kaartidel esinevad nimekujud Estonia, Esthonia, Estonie, Esthonie, Estlandia või lihtsalt Esten (eestlased). Tavakohaselt käib see nimetus põhjapoolse Eesti kohta, kuid 15.–17. sajandil eristub ka Päris-Eesti (Estonia Propria) Liivi lahe ja Võrtsjärve vahel. Muistsed Skandinaavia saagad nimetavad maad Eistlandiks
· rahvatantsu võimalikult täpne (kirjeldustele ja eeskujudele vastav), kuid loomulik esitus, sageli juuresolijat osavõtul folkloorne tants; · rahvatantsu seaded, töötlused ja stiliseeritud uuslooming lava(rahva)tants. 9.1. Rahvatantsude kogumineVarasemad kirjapanekud vanades kroonikates on napid teated selle kohta, et eestlane on mingis olukorras tantsinud. Neis on vaid erandjuhtudel püütud kirjeldada mõnd tantsusammu. Saxo Grammaticus (12. sajandil) kõneleb eestlaste tantsimisest enne lahingut. Tegemist oli meeste tantsuga, mille abil sõdalased püüdsid arvatavasti suurendada ühtekuuluvustunnet ja võitlusvaimu, võib-olla ka maagiliselt mõjutada lahingu käiku. 16. sajandil kirjeldab Balthasar Russow talupoegade pidutsemist ja tantsimist kirmestel (kirikulaatadel) jm. 1610. aastal on kirja pandud esimene tantsulise liikumise kirjeldus Dionysius Fabriciuse teoses "Liivimaa asukate tavad, usund ja eluviis",
Austrvegr Teised rooma päritoluga kirjamahed: Claudious Ptolemaios Cassiodorus Enea Silvio de Piccolomini (paavst Pius II) Wulfila (4-5 saj pma) kristlik munk tõlkis esimest korda piibli ühte germaani keelde (gooti keelde) Germaanlased võiks jaotada kahte suurde rühma: 1) Lõuna-germaanlased (Tacituse Germania) 2) Põhja-germaania pärinevad Islandilt (Saemundr Sigfusson) 13. saj Snorri Sturluson Noorem Edda Põhja-Germaania Merseburgi manamised, Saxo Grammaticus Hõimude järgi 3 rühma: 1) Põhja-germaanlased (svealased, gootid, vendid) 2) Ida-germaanlased (rändasid Skandinaaviast ida poole) (vandaalid, burgundid) 3) Lääne-germaanlased (elasid mandril kogu aeg, Reini jõe ääres) Lääne-Germaani kultusliidud (igal ühel hõimu kaitsejumal) 1) Ingveonid (Yng) 2) Istveonid 3) Hermionid Seisus ühiskonnaga, aristokraadid arvasid end pärit jumalatest Kerle (siit tulnud nimi Karl sõjamees, vaba mees)
röövimise eesmärgil. Kus kaubitsemine lõppes ja kust algas röövimine raske vahet teha.Tihedalt läbipõimunud. Norra vanemas kirjanused pikk kirjeldus kuramaa rannikus, kus kaks venda kogusid suurema sõja salga ja muretseid 1 laeva , millega purjetasid kuramaa rannikule, kõigepealt röövisid ja siis jäid paikseteks ja elasid seal aastaid. See tüütas neid ära ja hakati jälle sügavamal sisemaal röövima. Purjetasid ka tagasi kodumaale hiljem. Saxo Grammaticus. Taani kroonikakirjutaja kirjeldas mitmeid röövretki Kuramaa rannikutele. Organiseeritud sõjakäigud, eesmärkidest pakutud et katse , viikingite ülemvõimu kehtestamiseks. Viikingite aeg 11 saj keskpaigas ära. Idamere-paganate retklemine, kuramaalased ja saaremaalased. Kardeti skandinaavia maades. Suurim vägitegu Sigduna hävitamine. Ohu allikas Venemaa, idamaa tõus viikingite eestvedamisel tekkinud vana-vene riik , hakkas piire laiendama
annaabi.ee 
