EESTI RAHVAMUUSIKA (0)

1 Hindamata

EESTI RAHVAMUUSIKA
Rahvamuusika on osa folkloorist ehk vaimsest pärimusest, mille all mõeldakse traditsioonilisi teadmisi ja kunstiloomingut, mida antakse edasi vahetu suhtlemise kaudu põlvestpõlve. Eesti rahvamuusika hõlmab eelkõige eestlaste vanemat muusikapärandit, mis peegeldab selgelt kultuurilist eripära.
Rahvamuusika kõrval kasutatakse tänapäeval ka mõistet ,,pärimusmuusika“, mille alla mahuvad nii traditsiooniline rahvamuusika, kui ka tänapäevasd töötlused. Levikule pani aluse 1990. aastatest korraldatav Viljandi pärimusmuusikafestival. Festivalil peetakse väga oluliseks just muusika pärimuse jätkamist, selle kuuldelist õppimist ja taasloomise oskust, mis annab esitusele kordumatu võlu.
Huvi folkloori vastu tärkas 18. sajandi lõpul baltisakslastest estofiilide seas. Suurem kogunemine algas 19. sajandil Jakob Hurda juhtimisel, seetõttu on ka arhiiivides üsna hästi talleatud tollast maarahva pärimust. Vanema muusika suuline levik maapiirkondades kestis umbkaudu 20. sajandi alguseni ning üksikutel äärealadel nagu Setumaa ja Kihnu saar on see traditsioon säilinud tänini.
Rahvamuusika jaguneb:

Laulumängud, rahvalaulud , pillimuusika , rahvatantsud

Rahvalaulud jagunevad:

Varased vokaalžanrid, vanemad rahvalaulud e regilaulud , uuemad rahvalaulud e salmilaulud.

Eesti rahvalaulud võib ajalooliselt jagada kaheks suureks kihistuseks: vanemaks ja uuemaks rahvalauluks. Vanemate rahvalaulude hulka kuuluvad varased vokaalžanrid ja regilaulud. 18.-19. sajandil kujunesid välja lõppriimilised salmilaulud, mida hakati nimetama uuemateks rahvalauludeks. Vanemate ja uuemate rahvalaulude põhilised erinevused puudutavad teksti vormi, meloodikat, esitlust , otstarvet ja temaatikat . 19. sajandil ja 20. sajandi algul olid mõlemad liigid veel kõrvuti käibel.

Varased vokaalžanrid – rahvalaulu lätted
Eesti vanimas muusikakihistuses on nähtusi, mis asuvad ühelt poolt laulu, teiselt poolt kõne, loodushäälte, nutu vm piirimail. Mitmed neist nagu hüüded, loitsud , itkud, ahellaul, mõistatused on teistelgi rahvastel üsna samasugused. Varase vokaalmuusika vorme esitati peamiselt üksi ning lood lõppesid sageli ootamatu silbi või häälitsusega nt hüüe ,,tsärr“ – pääsukese laulu lõpus.

Regilaul
Regilaul ehk regivärsiline laul on eesti vanemate rahvalaulude keskne liik, mis on arenenud pika aja jooksul külaühiskonnas ning on tihedas seoses rahva eluolu ja keelega. Regivärsside laulmine oli vaoshoitud tundejõuline omavaheline suhtlemislaad, mille kaudi saadi väljendada arvamusi , meeleolusid, anda hinnanguid, jutustada lugusid ning samuti püüti mõjutada ka ümbritsevat maailma. Regilaulud kõlasid alati kalendripühadel, pulmades, tööde alustamise ja lõpetamise ajal, nt põllutööd, tubane lõnga ketramine ja ka lihtsalt pikkadel talveõhtutel. Regilaulus on alati esikohal sõnad. Vanimad regilaulud olid lähedased meloodilisele kõnele ning on kõrvutatavad pigem tänapäevase räpi kui ooperiaariaga. Regilaulude tekstid on vanemas murdekeeles ning laulu ehituse aluseks on värsirida, mis moodustub mõttelise terviku. Tavaliselt koosneb rida kaheksast silbist, mis jaguneb omakorda nelja rõhurühma. Sageli korratakse ja täiendatakse üht mõtet mitme värsireaga, sellist nähtust nimetatakse parallelismiks. Värsiread ei jagune salmidesse. Sõnu ühendab värsis algriim – sarnas (t)e algushääliku(te)ga sõnade kasutamine samas värsireas.
Leidsin / kirbud / kiiku- / massa ,
Parmud / paksu / laua / pealta,
Sääsed / sõnu / säädi- / massa,
rohu- / tirtsud / turtsu- / massa.
Ridu, kus mitmesilbiline sõna algab rõhutust kohast, nimetatakse murtud värssideks.
Kesk – mi - / sed ko – / ju tu – / le – vad
Tüüpiline regilaul on ühehäälne (nt Setumaal on levinenud eelkõige mitmehäälne laulmine). Regiviisi toon, hääl, laulust saadav mõnu on tagasihoidlik ning järgib alati kõne ja värsi rütmi. Samuti vastab tüüpilises regiviisis silbile üks heli, seega koosneb viisirida kaheksast võrdse kestusega noodist. Regilaule esitati tavaliselt eeslaulja ( laulik ) ja kooriga, kus kõigepealt laulis eeslaulja üksinda värsirea ja koor ühines eeslauljaga tavaliselt rea lõpus ja kordas tekstirida. Esineb ka laululiike, mida esitas rühm ilma eeslauljata ( mardi - ja kadrialulud) ja üksikisik (karajselaulud, hällilaulud, loitsulaadsed laulud). Enamasti lauldi kõnelemisega samal häälekõrgusel või veidi kõrgemalt. Sobiva kõrguse või valida oma häälejärgi. Kuigi Eestis oli ülekaalus naiste laul, oli ka meestel rohkesti lauluvõimalusi nt mardisandiks käies ja Pärnumaalt on teada mehi, kes esinesid pulmalaulikutena. Regilaule esitati ilma pillisaateta, kuid esituse ajal võis liikuda . Väga vana nähtus on laulmine sõõris sammudes nt Kihnus,samuti esitati tantsuslise liikumisega laule Setumaal.
Laulik – nimetati veel eesütleja, lauluinimene, laululine, sõnuline. Oli tavaliselt vaimurikas ja hea luuleanniga inimene. Teinekord tuntud rahvaarst või teadja. Laulik oli kommete täitmisel ja ka laulmisel sageli eestvedaja . Laulud võisid pärineda lauliku suguvõsast. Mitmestki laulikust kujunes nõ edasiandja ja kaasautor, kes jättis esitavatesse tekstidesse oma jälje.

Uuem rahvalaul – riimiline salmilaul
Levis 18. sajandil ja eelkõige linnade ümbruses ning saavutas olulise koha 19. sajandi lõpu muusikapildis.
Uuema rahvalaulu eelastmeks oli suhteliselt väike laululiik, siirdevormiline laul, milles on vanemate laulude tunnused segunenud uuematega. Siirdevormilise laulu tekkimise üheks aluseks oli naaberrahvaste muusika ja luule tugev mõju eesti kultuurile. Siirdevormid levisid pigem lastelaulu- ja ringmängude hulgas.
Eeldused:
Pärisorjuse kaotamine Eestis ning sellega seoses külaelu muutused. Hariduse levik ja kättesaadavus, kultuurielu arenemine, rahvuslik ärkamine, talurahva vabam liikumine linnades ja erinevates maapiirkondades, samuti tihedam suhlemine eri piirkondade vahel ja keele ühtsustumine. Uemate laulude sisu oli kaasaegsem, mõjutatud uusaegsest avardunud maailmapildist, trükitud kirjandusest ja naaberrahvaste kultuurist. Uute laulude sisus on kesksel kohal tegevuse kujutamine. Laulu tulid uued teemad: tunded, armastus, sõda (meeste nekrutilaulud) ja vangipõlv, poliitilised sündmused. Laulude tekstid muutusid kindlapiirilisemaks. Seetõttu tulid kasutusele käsikirjalised ning hiljem ka juba trükitud laulikud, kus oli ära toodud juba autorite nimed. Uuemaid rahvalaule lauldi ka pilli nt kandle ja lõõtspilli saatel. Laulude juurde kuulusid vahel ka tantsud, nii kujunesid välja tantsu- ja ringmängulaulud. Kui regilaule laulsid rohkem naised, siis uuemaid rahvalaule laulsid tihti ka mehed. Varasemast tähtsamaks kujunes uuemates rahvalauludes meloodia . Viiside heliulatus suurenes ning meloodiad muutusid vaheldusrikkamaks ja pikemaks. Erinevalt regilauludest intoneeritakse helikõrgused üsna täpselt.
Regilaulud:
,, Pruudi õpetamine“ (pulmalaul Saaremaalt Mustjalast)
,,Põimu hääl“ (lõikuslaul Setumaalt)
,,Mets neidude vahel“ (lüüriline laul Karksist)
Uuemad rahvalaulud:
,,Mu viimne laev“ (Saaremaalt Pöidest)
,, Pimedal ööl tulen“ (Karksist)
,,Transval, Transvaal, mu kodumaa“ (Setumaalt)

RAHVAPILLID JA PILLIMUUSIKA
Eesti rahvapillid on maarahva traditsioonis levinud pillid , mida enamasti valmistati kodus. Muistsed kohaliku päritoluga pillid: kannel , vilepillid , samuti naaberrahvastelt pärit ja siin kodunenud muusikariistad : viiul , lõõtspill. Kõrvuti viisipillidega mängiti ka rütmipille, milleks sobisid käepärased tarbeesemed ja tööriistad: luuavars, pink, saag . Samuti tunti ja kasutati kehapille: plaksutati käsi, trambiti jalgu , punnis põskedele sõrmedega nipsutades mängiti põsepilli. Mängiti tavaliselt üksi. Uuem mitmehäälne muusikaline mõtlemine levis 18.-19. sajandil, kui populaarsuse võitsid suurema heliulatusega ja saatehääli võimaldavad pillid – viiul, külakannel ja lõõtspill. Pillimäng oli Eestis traditsiooniliselt meeste tegevus, alates 20. sajandist hakkasid pille ( esmalt kannelt) mängima ka naised.
2.1. Keelpillid (kordofonid)
Keelpillidel tekitavad heli pinguldatud keeled, mida tõmmatakse poognaga või näpistatakse. Tuntuim muistne keelpill on kannel. Eesti vanim kandletüüp on mitme tuhande aasta vanune 6-7 keelega väikekannel. 18.-19. sajandil hakati valmistama 10-11 keelega laudadest uuemaid külakandleid. Kannelt tuntakse kui ühte muusikasümbolit: seda pilli mängis Soome ,, Kalevala “ laulik-tark Väinämöinen ning tema eeskujul sündis 19. sajandil ka eestlaste laulujumal Vanemuine. Eesti rannikualadele ilmus 13. -14. sajandil rootslaste kaudu põhjamaade pill – poognaga mängitav hiiu kannel.
ﾧ Talharpa. Hans Renqvist kodus, Vormsi . Foto: O. Andersson 1903, Svenska Literatursällskapet I Finland
Viiul hakkas Eestis linnade kaudu levima 17.-18. sajandil. Viiuliga sai moodsamaid rahvatantse paremini saata kui torupilliga. Viiulit mängitakse poognaga. Vibukujulised ühe keelega pillid on arhailine põispill ja uuema aja jauram (ka umba) resonaatoriks vastavalt põis või kilukarp. Jauramit kasutati vastu põrandat lüües ka lihtsalt rütmipillina.

Põispillid
Õhkpillid (puhk- ja lõõtspillid ehk aerofonid)
Õhkpillides tekitavad heli vibreeriv õhusammas. Nii tekitab keerutamisel vilistavat häält nööri külge seotud lauake - vurri- ehk suristuspuu. Algelisteks puhkpillideks olid sõrmede, huulte või raami vahele paigutatud õhukesed taimeosad , mille servale puhudes tekib hääl: sellised olid lehe-, heina- ja tohupillid. Sageli jäljendati nendega linnulaulu, nt pihkude vahele tõmmatud rohukõrt nimetati kukepilliks. Päris puhkpillide hulka kuuluvad torukujulised pillid. Õõnsatest taimeosadest nt putkest, roost ja pajukoorest valmistati vilesid. Meloodiat sai mängida juba sõrmeavadega (enamasti 3-6 ava) vilepillidel. Paljusid looduslikust materjalist aerofone mängiti suvel karjas käies. ﾧ
Karjapasun - Mängib Juhan Liin, Kanepi khk. Foto: ETMM
Karjapasunaga edastasid karjased teateid. Karjapasunaga sarnane pill oli ka jahipasun. Sokusarv (ka sarvepill ) valmistati looma, enamasti soku sarvest.
Torupill pärineb Aasiast, mis jõudis Eestisse ilmselt Skandinaavia kaudu 12.-13. sajandi paiku ning sai siin peamiseks tantsu ja rituaalide saatepilliks.
ﾧ Torupill. Mängib Tiisu Hendrik ehk Sipli Hindrik, Saaremaa. Foto: H. Tiidemann , ETMM
Lõõtspill sündis 19. sajandi algul Saksamaal. Eestisse jõudes tõrjus lõõtspill kõrvale viiuli ja torupilli, sest lõõtsaga sai korraga mängida nii meloodiat kui ka saateakorde ning see sobis hästi uuemate tantsu- ja lauluviiside esitamiseks. Eesti lõõts on ereda ja rõõmsa kõlaga, Setumaa traditsiooni kuulub lüürisema tooniga vene tüüpi lõõtspill – karmoška.
ﾧ Lõõtsameister August Teppo. Foto: ETMM
Ise helisevad pillid ( idiofonid ) ja membrafonid
Nendesse alarühmadesse kuulusid Eestis eelkõige rütmipillid. Idiofonides tekitab heli pill tervikuna , kui seda lüüa või näppida. Signaalpill lokulaud kujutas endast kahe posti vahele riputatud lauda, mida löödi tammevasara(te)ga.
ﾧ Lokulaud. Foto: A. Karm, ERM
Parmupill koosneb metallraamist ja õhukesest teraskeelest. Pilli hoitakse avatud suu juures ja mängitakse teraskeelt sõrmedega näppides. Parmupilli mängiti meelelahutuseks ning vahel ka tantsu saateks.
ﾧ Parmupill. Mängib Ruuben Kesler, Jõhvi khk.
Foto: P. Parikas, ETMM
Idiofonide hulka kuulusid ka metsloomade hirmutamiseks kasutatavad käristid ja tirinuiad, hobuste kellad ja kuljused, laste kõristid jne.
ﾧ Käristi. Foto: A. Karm, ERM
Rütmipillina on rahvapilliansamblites saanud väga tuntuks pingipill , millel tekitatakse heli pingile puisatatud tuhka puupulgaga rütmiliselt kraapides. Membranofonina on tuntud eelkõige mitmesugused trummid. Eestis kasutati membranofone vähe.

RAHVATANTSUD
Rahvatants on rahvaloomingu liik, milles väljendatakse tundeid, elamusi rütmiliste liikumiste ja muutuva kehaasendi kaudu. Rahvatantsus liituvad liikumine, pillimäng ning sageli ka laul. Tantsul oli oluline osa rituaalides, palju tantsiti ka meelelahutuseks. 19. sajandil hakati korraldama eraldi tantsupidusid, mida nimetati mitmeti: (küla)säru, subrik, tantsud, pitspall, simman. Eesti rahvatantse võib liigitada järgmiselt:
Vanem rahvatants – talupoeglik maarahva tants, kohati ka maagilise ja rituaalse otstarbega. Eesti vanemale rahvatantsule on iseloomulik vaoshoitus ja väärikus, kus puuduvad suured hüpped, käte- jalgade kiire ja vaheldusrikas tegevus ja puusade liikumine. Vanem tantsumuusika on rõõmsakõlaline ja sageli kolmeosalises taktimõõdus. Voor - ja sõõrtantsudes liiguvad tantsijad üksteise taga reas või kinnises ringis . 18.-19. sajandi vahetusel levis liikumine üksteise järel paarides (paariskolonntantsud), selle eeskujuks võis olla Euroopa ballisaalide polonees – pidulik rongkäik peo algul. Voor- ja sõõrtantsud on nn avatud vormiga , kus osavõtjate arv, sugu ja tantsuga liitumise hetk on vaba. Hästi on tuntud osavust nõudev ristpulkade tants, kus risti pandud kepikeste või õlekõrte vahel tantsiti eriliste, keerukalt järjestatud hüpetega. Seda tantsu võisid tantsida nii mehed kui naised.
Uuem rahvatants – 19. sajandi keskpaigast Eestis kodunema hakanud Euroopa rahvaste tantsuvara. Sageli nimetatakse neid tantse seltskonnatantsudeks. Uuemad rahvatantsud sündisid naaberrahvastelt õpitud paaristantsudest ning kontratantsudest (ingl k country dance – külatants) ja kadrillidest. Mõned lihtsa ehituse ja hoogsa liikumisega paaristantsud nt polka , valss on tänapäeval üldtuntud. Segapaarides hakati tantsima alates 19.-20. sajandi vahetusest. Üks esimesi paaristantse Eestis oli valsi vanem kuju labajalavalss. Labajalavalssi tantsitakse täistallal ning kehahoiak on väärikas. 18. sajandi teisel poolel ilmusid Eestisse valsi eri liigid (nt hosper, aleksandra -valss), mis olid välja kasvanud austria, tšehhi ja saksa rahvatantsudest. 19. sajandi teisel poolel lisandusid neile polka, reinlender, galopp , masurka , krakovjakk. Tantsudele on iseloomulik nn suletud vorm, kus on kindlaks määratud tantsijate arv, paigutus ning liikumisjoonis. Kontratantsud kujunesid inglise rahvatantsude põhjal ning said 17. -18. sajandil väga armastatuks ka Euroopa kõrgemas seltskonnas. Eestis hästi tuntud kontratantsude rühm on ingliskad, kus tantsijad paiknevad kahes vastamisi viirus , mis liiguvad teineteise poole ja tagasi. Mõnikord tantsijad põimuvad ja kätlevad, vahetavad kohti ning pöörlevad käevangus. Kadrill ( hisp k cuadrillo – väike väljak) oli 18.-19. sajandi Euroopas üks populaarsemaid tantse. Tantsu idee kasvas välja sõjaväeparaadidest, kus neli ratsanikku esitasid nelinurkseid liikumiskujundeid. Prantsusmaa ballisaalidest levis kadrill naabermaadesse. Kadrillile lähedase vormiga on eesti rahvatants ,,Kaerajaan“.
3.1. Rahvatantsuliikumine
1920.-1930. aastail hakkas vanem rahvatants uuesti au sisse tõusma. Esimeseks üldtantsupeoks peetakse 1934. aastal Eesti mängude raames toimunud suure tantsijate arvuga rahvatantsu etteasteid. Tolle aja rahvatantsuliikumise juht oli Anne Raudkats, kelle seades on saanud üldtuntuks tantsuks ,,Tuljak“. Alates kolmandast rahvatantsupeost pisteliselt ja alates 1985. aastast juba pidevalt peetakse rahvatantsupidusid koos üldlaulupidudega. Alates 1962. aastast korraldatakse koos noorte laulupidudega ka noorte tantsupidusid.
3.2. Laulumängud
Laulumäng on lauluga seotud rahvamäng. Mängimine oli noorte kooskäimistel üks tähtsamaid ajaveetmise vorme. Mängiti enamasti alates sügiseste välitööde lõpetamisest kuni kevadtalveni. Suvel mängiti kiige ja jaanitule juures, vabasse loodusesse sobisid hästi kõik jooksu, ronimise ja tõste mängud. Tekkelooliselt liigitatakse laulumänge kaheks põhiliigiks: vanemad ja uuemad laulumängud.
Vanemad laulumängud on regivärsilise tekstiga. Neist arhailisemad võisid tekkida u 12.-14. sajandil, kuid mängud ise võivad olla vanemadki kui neid saatvad laulud. Mängulauludel on tavaliselt vanade töö- ja tavandilaulude või lastelaulude viis. Lauldi kas rühmana või eeslaulja ja kooriga, harvemini laulis peategelane üksi. Vanemate laulude sisu ja tegevus peegeldavad talurahva igapäevast eluolu, omavahelisi suhteid ja usundilisi kujutelmasid. Oletatakse, et vanasti oli laulumämgudel ka maagiline otstarve: nt mängulise võistluse abil võidi mõjutada kevade võitu talve üle, samuti töö jäljendamine võis soodustada selle õnnestumist. Seda kinnitab asjaolu, et mängimise komme ja mitmed laulumängud on kuulunud kalendripühadega seotud kombestikku. Vanemates mängulauludes liiguti või istuti tavaliselt koos vooris või ringis. Osades mängudes toetasid tegevus ja laul teineteist: nt ,,Käsikivimängu“ liikumise ja laulu rütm vastab kivi keerutamise rütmile. Enamasti oli mäng aga areneva tegevusega , laulule , mis seletab ja saadab toimingut, järgneb tegelaste dialoog ning mängu lõpetab kas tagaajamine, pantide lunastamine vm.
Uuemad laulumängud on tantsulise liikumisega ning hakkasid Eestis levima u 16.- 17. sajandil. Suurem osa neist oli laialt tuntud ja jõudsid Eesti aladele lähinaabrite kaudu. Uuemate laulumängude vormis on enamasti siirdevormilised või uuemad rahvalaulud. Võõras laul võis kohaneda ja muutuda, samuti sai laenatud tekst mõne kohaliku viisi. Hiljem kinnistus iga mängu juurde oma viis. Laul saadab tegevust algusest lõpuni. Uuemad laulumängud jagunevad liikumisjoonise järgi: liigutakse kindla joonise järgi, nt kaks viirgu lähenevad teineteisele ja kaugenevad teineteisest nagu kontratantsudes. Liigutakse ringis – ringmängud, mis muutusid populaarseks 19. sajandil.

Vanem ringmäng – liiguti ringis, enamasti oli üks mängija ringi keskel ning laulu lõpetas lõpuüllatus nt anti panti ehk ringi sees olija vahetus nt mäng ,,Kes aias“.
Dramaatilise tegevusega ringmäng – liikutuste kaudu anti edasi laulu sisu, sageli oli esindatud kosja- ja armastusteema. Meeleolu pigem naljatlev.
Vahetantsuga ringmäng – laulu saatel ringjoonel kõndimine vaheldus tantsimisega ringi sees. Ringmängulaulude vahel olid eraldi tantsuviisidega osad, kus tantsiti nt labajalavalssi, polkat, reinlenderit. 20. sajandi algul olid levinud ringmängud nagu ,,Mu isamaa armas“, ,,Üks jahimees läks metsa“. Vahelaule, mis kõlasid vahetantsude saateks sai kasutada mitmetes ringmängudes.

Laulumängud:
,,Laevamäng“ (regivärsiline laulumäng Kolga –Jaanist)
,,Siimani seele“ (uuem laulumäng)
,,Mäe otsas kaljulossis“ (vahetantsuga ringmäng Saaremaalt Valjalast)

.DOC Laadi alla originaalfail 15 lk · .doc · 25 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-10-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti

25 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Raili93 Õppematerjali autor

eesti rahvamuusika muusika pillid rahvatants rahvalaul regilaul laulumäng rahvalaulud ringmäng lõõts rütm laulumängud lõõtspill regilaulud setumaa traditsioon eeslaulja

Sarnased õppematerjalid

docx

Eesti rahvamuusika

EESTI RAHVAMUUSIKA 1. Folkloor Laulud, jutud ja kombed sõltuvad aegadest ja inimestest. Igas inimrühmas on väljakujunenud tavad. Inimeste elu ja tegevusega läbi põimunud traditsiooniline vaimuilm ja -looming ongi nende folkloor. Sõna folkloor võttis 1846. aastal kasutusele inglise õpetlane William J. Thoms (ingl folk rahvas, lore teadmine, tarkus). Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma pärimus.

Muusika

doc

Eesti rahvamuusika. Uuem ja vanem.

Muusika on arvatavasti niisama vana kui inimkultuur. Muistsel ajal ei eristatud muusikaliike üksteisest, vaid nimetati neid lihtsalt `muusikaks'. Maailma kõige looduslähedasematel rahvastelgi on oma muusika, mis inimeste pealtnäha lihtsast eluviisist hoolimata võib olla küllalt keerukas. Rahvamuusika on mingis inimrühmas kasutusel olev muusika, mis ei kuulu professionaalse muusika valda. See on osa folkloorist. Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma vaimne pärimus. Rahvamuusika hulka kuuluvad laul ja pillimuusika, sellega on tihedalt seotud tants. Igasugune muusika on kindla(te) isiku(te) loodud, kuid rahvamuusika aluseks võib olla ükskõik mis päritoluga muusika. Rahvamuusikaks peetakse seda alates ajast, mil mingi rühm inimesi on selle kasutusele võtnud. Muusikapala algne kuju võib ajas ja ruumis levides pea

Muusika

docx

Rahvapillid ja pillimuusika

sajandist hakkasid pille mängima ka naised (eelkõige kannelt) KEELPILLID (kordofonid ) Heli tekitavad pingutatud keeled- poognaga või näppe teel. Vanemal ajal valmistati keeled sooltsest, hobuse saba jõhvidest. Uuemal ajal tehakse keeled metallist. Õõnes puust kõlakast toimib resonaatorina, mis võimendab heli. Kannel vanim tantsumuusika pill tuntuim muistne keelpill mängitakse näppides Eesti vanim kandletüüp on väikekannel, 6-7 keelt, ühest puust õõnestatud. Uuem külakannel, 10-11 keelega. Kannel on mitmete rahvuste muusika sümbol. 13.-14. Saj rootslaste kaudu põhjamaade pill- poognaga mängitav hiiu kannel. Hiiu kannel- ühest puust valmistatud raamiga kõlakast ning 3-4 jõhvist keelt. Mängitakse püstloodis või veidi kallakil põlvedel. Viiul Eestis hakkas viiul levima 17-18 sajandil.

Muusika

doc

Rahvatantsude liigid

Paaristantsud Linnade tantsurepertuaari ilmus esimese paaristantsuna 18. sajandi teisel poolel valss, mis oli välja kasvanud austria, tšehhi ja saksa rahvatantsudest. Uus tants sai 19. sajandi jooksul ka Eesti maarahva seas harukordselt populaarseks, kohati isegi ainuvalitsejaks.Võimalik, et Eestis oli juba varem tuntud üks valsi vanematest kujudest – labajalavalss, mis erineb päris valsist viisi, rõhutamiste, liikumiste ja kehahoiaku poolest. Labajalavalsi muusika on suuresti pärit endisest poloneesitaolisest tantsust. Oma lihtsa ehituse ja hoogsa liikumise tõttu sai rahvale eriti meelepäraseks polka. “Kaerajaan” sai 19. ja 20. sajandi vahetusel tuttavaks ka Tartus ning kujunes ballide lõputantsuks. Eriti populaarne oli see tants üliõpilaste hulgas. Rahvalaul Eesti rahvalaulude seas on erineva vanuse ja otstarbega laululiike. Vanemad laulud on sageli seotud rituaalidega, kus taotletakse head ja/või tõrjutakse halba

Muusika

docx

Erirahvuste muusika

Muusika LÄTI Lätil on Eestiga sarnane ajalugu ja kultuur, kuna meid siduvaks lüliks on liivlassed. Läti rahvalaulud on enamasti ühehäälsed. Suurim osa neis on töö- ja tavandilaulud, kuhu kuuluvad ka liigolaulud ehk jaanilaulud. Neid lauldi jaanipäeva paiku. Ka Läti rahvatantsud sarnanevad Eesti rahvatantsudega. Peamiselt tantsiti pööripäeva pidustustel. Läti kuulsaim rahvatants on ,,Sudmalinas" ehk veskitants. Ka Läti rahvatantsud sarnanevad Eesti rahvatantsudega. Peamiselt tantsiti pööripäeva pidustustel. Läti kuulsaim rahvatants on ,,Sudmalinas" ehk veskitants. Enamlevinud rahvapillid on viiul, vilepillid, torupill ja kannel. Pulmalaulude saateks kasutati löökpilli nimega trideksnis. Esimene Läti üldlaulupidu peeti 1873. aastal Riias. Läti populaarseim bänd on Brainstorm. Tuntumad heliloojad- Alfred Kalnins, Imants Kalnins, Raimonds Pauls. ROOTSI Rootsi rahvalaul on ühehäälne lõppriimiga salmilaul

Muusika ajalugu

doc

Eesti rahvalaul ja rahvapillid

Lõõtspill e jarmul e kortspill kõige populaarsem rahvapill. Sündis 1822 Saksamaal. Alguses levisid ainult mazoorsed lõõtspillid, minoorsed lõõtspillid arenesid Venemaal. On tantsupill. (kuulasime) Kannel 19. sajandini 5-keelne (kuigi üksikuid 6-, 8-keelseid on leitud juba 13. saj), pilli kuju hakkas 19. sajandil muutuma: puust virblite asemele raudvirblid, keelte asetus muutus paralleelseks, muutus ka pilli kuju ja mängimistehnika. August Pulst tähtis rahvamuusika koguja. Viiul (pole rahvapill) pärit 17. sajandist. On Euroopa kultuuriruumi kõige levinum pill. Eestis muutus ta rahvapilliks 19. sajandil ning tõusis torupilli kõrvale. Esimest korda 3 mainitakse Eestis viiulit 1653. aastal Tartus. Seda sai aasta läbi mängida. Viiulilugudes esines tihti torupillimängu käike ja intonatsioone (neid lugusid nimetati torupillivalssideks). MIS PILL MÄNGIB? Näiteks.. Mängutoos

Muusikaajalugu

docx

Põhjamaade muusika konspekt

Põhjamaade muusika Soome Soome rahvamuusika üldine ülevaade Pärimusmuusika on inimeste praktiliste toimetustega seotud ja seda on antud edasi põlvest põlve kuulmismälu abil. Kuna ainult väike protsent soomlastest elas linnades, siis peamiselt on pärimusmuusikat edasi kandnud talupojad. 19.saj lõpul hakkas pärimusmuusika kaotama oma esialgset funktsiooni, kujunedes eelkõige harrastuseks. Viiteid Soome rahvamuusikale on märgitud juba 16ndast sajandist. 1849 ilmub A.Reinholmi koostatud laulik „Soome rahva laule“

Muusika

odt

Folkloor

2) lõppriimiline e srtoofiline e uuem rahvalaul hakkas levima 19. saj, mõjutusi on saanud, kirikulauludest ja luulest. Tantsulaulud, ringmängulaulud. Teemadeks sugupoolte vahelised suhted,, eluolu, reisilaulud. Enamasti meestelaul. Võeti kiiresti omaks, tundus lihtne ja vaheldusrikas. Lihtsakoeline, arusaadava rütmiga, mõistetavate sõnadega ja aktuaalsete teemadega. Sai saata viiuliga, pasunatega. Enamasti olid laulud pärit saksa keelest. Tõlgiti eesti keelde ja pandi siinsetesse oludesse. Vähesel määral laene idanaabritelt. Kajastatakse inimese eluolu ja sellega seonduvat. Humoristlik pilge oli ük enimesinenud laad. Kohati ka labane ja kahemõtteline meeste ja naiste suhted. Pilati pastoreid, mõisnike sekeldused talupoegadega. Laenud tulid Euroopast meremeeste ja sõdurite kaudu. Kuuldi mõisast, linnast, levisid trükitud noodid. Rohkesti lauldi tantsu- ja naljalaule. Pärast salmi lõbus refrään.

Kultuurid ja tavad

Rohkem sarnaseid