Eesti rahvamuusika. Uuem ja vanem. (0)

Muusika on arvatavasti niisama vana kui inimkultuur. Muistsel ajal ei eristatud muusikaliike üksteisest, vaid nimetati neid lihtsalt ‘muusikaks’. Maailma kõige looduslähedasematel rahvastelgi on oma muusika , mis inimeste pealtnäha lihtsast eluviisist hoolimata võib olla küllalt keerukas. Rahvamuusika on mingis inimrühmas kasutusel olev muusika, mis ei kuulu professionaalse muusika valda. See on osa folkloorist. Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma vaimne pärimus. Rahvamuusika hulka kuuluvad laul ja pillimuusika , sellega on tihedalt seotud tants. Igasugune muusika on kindla(te) isiku(te) loodud, kuid rahvamuusika aluseks võib olla ükskõik mis päritoluga muusika. Rahvamuusikaks peetakse seda alates ajast, mil mingi rühm inimesi on selle kasutusele võtnud. Muusikapala algne kuju võib ajas ja ruumis levides pea tundmatuseni muutuda, sest seda anti edasi suuliselt. Eesti jaguneb folkloori seisukohalt kaheks peamiseks piirkonnaks: Lõuna-Eestiks ja Põhja-Eestiks (sealhulgas eristub osaliselt Lääne-Eesti). Lõuna-Eestis on rohkem sarnasusi lätlastega, Põhja-Eestis soomlaste, rootslaste ja vadjalastega; mõlemas piirkonnas on ühisjooni idaslaavi rahvakultuuriga. Kahjuks on tänapäeval eesti vanem rahvamuusika elavas pärimuses säilinud vaid üksikutel äärealadel: Setus ja Kihnus. Eesti vanem rahvamuusika oli tänapäeva muusikaga võrreldes erinev süsteem. Muutunud on inimeste eluviis kombed, muutunud on ka muusika kõla, vorm, esitamise olukorrad. Samuti on kadunud ka paljude pühade tähistamine, mis vanal ajal olid väga tähtsad.
Rahvalaul ja - muusika jaguneb kaheks: uuemaks ja vanemaks .
Vanem rahvalaul eristub uuemast eelkõige teksti vormi, ent ka kujundite , mõttelaadi, kasutamise olukorra, viisi jm poolest. Vanemaid tekste iseloomustab algriim (sõna algushäälikute kordus) ja parallelism (sisu ja vormi poolest sarnaste värsside rühmad). Rahvalaulud olid inimeste eluga tihedalt seotud, laul saatis inimest hällist hauani
Vanemale pillimuusikale on omane modaalne ehk laadiline mõtlemine, kitsas meloodia ulatus, ühehäälsus, lühikesed vormid, üsna rahulik rütm ja lühikeste vormiosade varieeriv kordamine. Harmoonias on põhiliseks kahe erineva harmooniagrupi vaheldumine . Vanema rahvamuusika alla võib liigitada vanemad torupilli-, parmupilli-, sarvepillilood, mõningad torupillipärased viiulilood. Arvatavasti on ka väikekandlel mängitud vanemale pillimuusikale iseloomulikku repertuaari. .
Veel kuni 20. sajandi algupooleni oli pillimäng valdavalt meeste ala, sest naisi ei peetud niisugusele tegevusele sobivaks . Naisi peeti pigem lauljaiks.
Varased vokaalžanrid kujutavad endast vanimaid teadaolevaid laule (laulutaolisi häälitsusi), mille päritolu jääb aegade hämarusse, võib-olla muusika tekkimise piirimaile. Suuremalt jaolt taandus see laulude kihistus 19. sajandi lõpuks, kuid mõneti püsib siiani, näiteks lastelaulude ja -lugemistena (mängitused, arstimissõnad).
Regivärsiline laul ehk regilaul moodustab keskse ja omapärase osa eesti rahvalaulust. Lisaks algriimile ja parallelismile on sellel eriline värsimõõt. Regilaul kui laulustiil on omane peaaegu kõigile läänemeresoome rahvastele ning tekkis arvatavasti u 2000 aastat tagasi Soome lahte ümbritsenud hõimudel. Seetõttu esineb regilauludes arhailist mõtteviisi, vanaaegseid pikki sõnavorme ja omapärast helikeelt. Regilaule lauldi tihtipeale ilma saateta. Üsna tavaline oli, et eeslaulja ja koor laulsid vaheldumisi. Koor ühines eeslauljaga seitsmendal silbil (viimasel värsijalal), samuti eeslaulja kooriga – seda nähtust nimetatakse liegajus. Selline laulujärje ettehaaramine võimaldas kergemini õiget tooni ja rütmi tabada, et laulu katkematult jätkata. Koor sai kaasa laulda ka sõnu teadmata. Värsirea kordamise ajal ei tarvitsenud eeslaulja kaasa laulda, sel ajal sai ta meelde tuletada või välja mõelda järgmist värssi. Laulmine oli oluline mitmete maagiliste toimingute juures, sest lauldud sõnadele omistati teistsugust mõju, kui kõneldud sõnadele. Laulmine võimaldas teksti valjusti, sisendavalt ja meeldejäävalt esitada ning pakkus ka meelelahutust. Lauldi ka pilli saatel, mis omakorda mõjutas lauluviise. Levinumad saatepillid olid kannel ja lõõtspill.
Eesti regilaulude viisid on kujunenud tihedas seoses tekstiga , järgivad teksti ülesehitust ning lause meloodiat. Viisile ei pööratud eraldi tähelepanu, selle kohta öeldi toon, mõnu, hääl vms. Et lauliku peatähelepanu oli teksti taasloomisel, ei võinud viis olla tema jaoks liiga keeruline, see pidi tulema nagu iseenesest. Viisi heliulatus on väike. Vanemad regiviisid põhinevad kolmel- neljal heliastmel. Uuemates regiviisides on kasutusel viis-kuus heliastet. Pärast uute riimiliste laulude kasutusele võttu muutusmeloodia osa lauludes varasemast tähtsamaks ning käibele tuli saksa keelest laenatud mõiste viis. Viiside hulk kasvas kiiresti peamiselt laenude ja muganduste tõttu naabritelt. Et kõik laulutekstid polnud ühesuguse vormiga , siis oli vaja ka rohkem erinevaid viise. Meloodiline liikumine muutus rikkalikumaks – seda võimaldas viiside suurem heliulatus ja pikkus. Viiside põhitunnusteks oli suur heliulatus, pikem kindlama kujuga vorm, helikõrguste täpsem intoneerimine.
Rahvalaule lauldi erinevatel puhkudel. Näiteks tööd tehes, matustel, kalendritähtpäevadel ning paljudel muudelgi juhtudel.
Itkud .
 
Itkud olid seotud surmaga, ent ka oluliste elumuutustega (abiellumise või sõttaminekuga) seotud nutulaule. Itkude meloodia meenutab erutatud kõnet ja halisemist. Surnuitkud on seotud usuga hauatagusesse ellu, neis kõneldakse lahkunu hingega. Kesksel kohal on kurbust väljendavad hüüded ja küsimused (“Miks surid?”, “Miks läksid?” jne). Arvati, et itkemine aitab lahkunu hinge tema teekonnal uude asupaika. Tähtis oli kinnitada ka lahkunule oma head suhtumist, sest uskumuste kohaselt mõjutasid kadunud sugulaste hinged maapealsete inimeste elu. Mõrsjaitkud tähistavad mõrsja seisundi muutust ehk “sümboolset surma” – neiust sai abielunaine . Itkedes elas neiu välja ka oma kurbust kodust lahkumisel ja muret tulevase elu pärast. Mõrsjaitke esitati eeslaulja ja kooriga, nende värsiehitus ja viis on kindlama kujuga. Eeslaulja oli mõrsja ise; kui ta ei osanud itkeda, võis seda tema asemel teha mõni teine naine. Mõrsja pidi alates kosjadest kuni vanematekodust lahkumiseni itkema palju kordi , sealhulgas kõigile sugulastele ja lähematele tuttavatele. Koori moodustasid mõrsja vallalised sõbrannad podruskid. Eestis on mäletataval ajal itketud ainult Setumaal , vanim traditsioon on kauem püsinud Põhja-Setumaal. Võimalik, et vanasti olid itkud tuntud mujalgi Eestis, kuid kadusid kristliku kiriku mõjul. Arvatavasti ei hävinud need jäljetult, vaid mõjutasid regilaulu, muutudes pulmalauludeks, abielust kõnelevateks lauludeks jm. Võib oletada, et naiste elust rääkivate regilaulude kurvavõitu toon on pärit osaliselt itkudest.
Töölaulud. 
Töölaulud soodustasid töö tegemist, neil oli maagiline ja inimlikult kergendav (ergutav, töö rütmi korrastav) otstarve. Põhilised töölaulude rühmad seostuvad eestlaste peamiste tegevusalade – põllupidamise ja karjakasvatusega. Lisaks on laululiike muudelt elualadelt (kodutööde laulud, kalurilaulud jm).
Lõikuslaule lauldi põllul sirbiga õsudes. Lõikus oli omal ajal üks raskemaid töid. Karjaselaulud saatsid karjatamisega seotud tegevusi, alates karja metsaajamisest hommikul kuni kojutulekuni õhtul.
Kalendritähpäevade laulud. Mardi - ja kadripäev.
Kõige tuntumad kalendrilauludest olid mardi- ja kadripäeva laulud. Samuti on neid eesti rahvamuusika kogudes ka kõige arvukamalt : see näitab nii kombe kui ka vastavate laulude tähtsust ning püsivust. Sanditamiskomme on püsinud tänini ning mõni mardilaulgi (vähemalt alguvärsid) on veel kasutusel.
Jõululaulud Jõulud on eelkõige muistne uue päikeseaasta alguse ja valguse tagasipöördumise püha. Vanal ajal oli see pikem periood, mis algas toomapäevast (21. detsember) ja lõppes kolmekuningapäevaga (6. jaanuar). Valguse sümbolina võib käsitada ka ristiusu Kristust, kelle sünnipäev on 25. detsembril. Rikkalikus jõulukombestikus on tähtsad kahe ajaperioodi vahetusega seotud toimingud. Puhastamiste abil ( suurpuhastus ja Tahma - Tooma tegemine, rituaalne jõulusaun) vabaneti vanast halvast ning ennustamiste jm tavade abil püüti saada uut soodsat aastat. 
Liulaulud ehk vastlalaulud
Vastlapäeva peeti noore kuu ajal 40 päeva enne lihavõtteid. Kombestikus olid tähtsad naiste käsitööd ja nendega seotud toorained (lina, kanep , vill ), samuti karja- ja aedviljakasvatus (herned, oad). Kasvava kuu jõudu loodeti mitmesuguste toimingutega üle kanda inimtegevusele, nt loodeti soodustada lina või juuste kasvu. Liulaulud (vastlalaulud) saatsid liulaskmist vastlapäeval, nende keskne teema on eelolevaks aastaks heade pikkade linade saamine. Linakasvu ennustati selle järgi, kui pikk on liulaskmise tee. Laule hüüti, loeti või lauldi mäe peal enne allasõitmist. Tekstid olid tihtipeale üsna lühikesed ja loitsulise iseloomuga . Mõnedes pikemates lauludes kõneldi vastlapoisist, lina eluloost, võrreldi oma ja naabrite lina.
 
Kiigelaulud .
Kiigel, mis ehitati küla ühismaale noorte kooskäimiskohale, ilma lauluta ei oldudki. Enamasti laulis üks koor, mõnikord (eriti Põhja-Eestis) vaheldumisi ka kaks koori, teine teisel kiigelaual oma eeslauljaga. Vahel aitasid laulule kaasa vanemad inimesed. Nõnda oli kiigeplats koht, kus laule õpiti ja õpetati. Kiigele sobisid pikemad laulud, neis kõneldi kiikumisest ja neidude elust. Et Lõuna-Eestis algas kiikumine lihavõttepühadel, siis lauldi ka pühademunadest, mida kingiti poistele kiigutamise eest. 
   Lüürilised laulud
Lüürilised laulud kirjeldavad tavaliselt inimese mõtteid, meeleolusid ja mälestusi. Nendes nimetatakse mõnikord nähtud asju ja sündmusi, tegevust pikemalt arendamata. Lüürika kohta võib öelda, et need olid inimese elust ja olust kõnelevad laulud.
Mitmed lüürilised laulud on välja kujunenud hiljem kui teised regilaulud ning neid lauldi enamasti uuematel regiviisidel.
18. sajandil hakkas tekkima ning 19. sajandil pääseski valitsema uus lauluvorm, mida nimetatakse uuemaks rahvalauluks. Eeldused selleks tekkisid pöördeliste sündmuste tõttu Eestis: pärisorjuse kaotamine ja külaelu muutumine, hariduse levik ja kultuuri areng, rahvuslik ärkamine, talurahva siirdumine linnadesse, maa eri piirkondade tihedam suhtlus ning elavnenud kontaktid naabermaadega . Uuemate laulude sisu on kaasaegsem, mõjutatud uusaegsest maailmapildist, vahelduvatest eluseikadest, kirjandusest ja naaberrahvaste kultuurist. Inimeste eluviis oli liikuvam ning kõnepruuk mõjutatud rohkem kirjakeelest, seetõttu on uuemates lauludes vähem kohalikke erijooni. Uuem rahvalaul on lõppriimiline salmilaul , mis hakkas Eestis levima 18. sajandil eelkõige linnade ümbruses, saavutades keskse koha 19. sajandi lõpuks. Uuema rahvalaulu sisu ja elukäsitlus sobisid muutuva maailmaga , värsiehitus oli kooskõlas kaasaegse keelega, lauluviisid aga uueneva muusikalise maitsega. Ka enamik tänapäeval tekkivatest rahvalauludest kuulub uuemate riimiliste laulude kihistusse. Koosmängu hakati Eestis samuti laiemalt harrastama uuema muusika leviku tõttu. Varasemal ajal mängiti kokku vaid torupilli ja viiulit või kahte viiulit. 19. ja 20. sajandil oli levinud viiuli ja kandle koosmäng, vahel lisandus lõõtspill. Mitme viisipilli koosmängimine mõjutas ka muusikalist mõtlemist – senisest olulisemaks muutusid täpsed helikõrgused, nendel põhinevad kooskõlad ja kindel vorm. Uuemat pillimuusikat iseloomustab suurem heliulatus, mitmekesisemad rütmid, pikem kindla vormiga meloodia ning funktsionaal-harmooniline mõtlemine (n-ö kolme- duuri lood). Heliulatus laienes, kui kasutusele tulid suurema heliulatusega pillid ( viiul , uuem kannel, lõõtspill). Uuemale instrumentaalsele rahvamuusikale on omane funktsionaal-harmooniline mõtlemine, üsna lai meloodia ulatus, lisaks ühehäälsusele ka mitmehäälsus, kvadraatsed (ruutjad) liht- ja liitvormid. Uute, nn. moodsamate pillide (viiul, uuem kannel, lõõtspill) kasutuselevõtmisega laienes tunduvalt ka repertuaar , kuna need pillid võimaldasid mängida muusikaliselt nõudlikumaid pillilugusid (labajalavalsse polkasid, reinlendreid).
 
Rahvapillide liigitamine
Pillid jagunevad heli tekitamise viisi järgi nelja põhiliiki.

• kordofonid
  
• aerofonid
  
• idiofonid
  
• membranofonid
  

Kordofonid – keelpillid
Kordofonid on muusikainstrumendid, kus heli tekitab pinguldatud võnkuv keel.
Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad . Kandleid on 3 põhitüüpi. Vanem kannel ehk väikekannel õõnestatakse piklikust trapetsikujulisest puupakust (harilikult kuusest, ka männist, pärnast, harvem kasest). Katteks asetatakse eraldi õhuke kõlalaud. Keeli on 6–7 või veidi rohkem. Vanemal ajal olid need jõhvist või keeratud soolest, hiljem traadist. Laudadest tehtud uuem kannel ehk viisikannel on paljude keeltega. 19. sajandi teisel poolel hakati sellele lisama saate mängimiseks bassikeeli.
Viiulit (kiik, kiigepill) tunti linnades juba 17. sajandil, laiemalt levis ta 18. sajandil. Eesti vanemas viiulimängu stiilis on märgata torupillimuusika mõju, levinud oli näiteks torupilli imiteerimine ühel või kahel viiulil. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka , reinlender, galopp , polkamasurka, valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Eesti külameistrite pillid ei erinenud oluliselt klassikalistest pillidest. Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmistati neid vanemal ajal kodusel teel. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Mängutaset hoidsid kõrgel koolid ja laulukoorid : laulu õpetamisel oli 19.  sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Selle mängu õppisid koolmeistrid  seminaris või kihelkonnakoolis. Viiuli laiema levimisega arenes ka koosmäng: kaks viiulit, viiul ja kannel jne. Vanem pilli toetamise viis (vastu rinda) võimaldas mängijal kaasa laulda.
Hiiu ehk rootsi kandle korpus koosneb harilikult nelinurksest, mõnikord ka viiulit meenutavat kõlakastist, mille ülaosas on nelinurkne keerdpulkadega raam. Keeli on kolm-neli. Mängides toetatakse pilli alumine ots püstloodis või veidi kaldu põlvedele. Poognaks on hobusesabajõhvidega vibu. Hiiu kandle kõla on kerge ja õhuline, tuletab meelde viiulit, kuid pill pole kõlalt nii puhas. See jõudis Eesti aladele arvatavasti 13.-14. sajandil rootslaste vahendusel, sest sellel ajal asusid  Lääne-Eestisse ja saartele elama rootslased . 
 Aerofonid – õhkpillid
Aerofonides tekitab heli võnkuma pandud õhusammas. Vabade aerofonide (vuripuu, vurr ) puhul pilli korpus ei piira õhusammast. Vahepealseks vormiks vabade aerofonide ja päris puhkpillide vahel on mitmed looduslikust materjalist valmistatud lihtsad pillid (lehepill, heinapill). Puhkpillide puhul kujuneb õhusammas pilli sees. Suurema osa aerofonidest moodustavadki puhkpillid . Siia hulka kuuluvad ka pillid, kuhu õhku ei puhuta suuga, vaid näiteks lõõtsaga.
Torupill (kotipill, lõõtspill, kitsepill, ka lihtsalt pill) koosneb tuulekotist ja torudest. Tuulekott tehakse mõne suure looma maost või kitsenahast. Tuulekotil on kolm auku , millesse asetatakse torud. Õhuvool juhitakse tuulekotti puust putke kaudu. Selle otsas on klapp , mis ei lase puhumise vaheajal õhku tagasi voolata. Viisi mängitakse sõrmilisel, heli tekib pilliroost või hanesulest valmistatud piugust. Bassitorud mängivad sinna juurde püsivat saatehäält burdooni. Pill arvatakse olevat pärit Ees-Aasiast, Euroopas tundsid teda juba vanad kreeklased ja roomlased. Torupill jõudis Eestisse arvatavasti 12.-13. sajandi paiku ja muutus väga populaarseks. Seda puhuti pidudel tantsuks, pulmarongi eesotsas, põlluserval väsinud tööliste ergutamiseks jne. 19. sajandil hakkas tema populaarsus eelkõige viiuli silmumise tõttu vähenema. Torupill oli praktiliselt ainuke puhkpill , mida võis kasutada aasta ringi. Torupilli kasutati nii pidudel, kui tavanditel. On üleskirjutisi kus nimetatakse, et torupilli kasutati põllul väsinud tööliste ergutamiseks. Torupillimängijatele oli määratud mõisas isegi torupillipäevad, mil nad pidid põllul töölisi oma mänguga ergutama.
 Lõõtspill ehk härmoonik (lõõts, kortspill, jõrmul, pill) koosneb volditud nahksest või muust materjalist lõõtsast, mille otsaplaatidesse on kinnitatud hulk sisse- ja väljapoole painduvaid metallkeeli. Olenevalt sellest, kas lõõtsa surutakse kokku või tõmmatakse laiali, hakkavad võnkuma ühed või teised keeled. Igale klahvile vastab kaks keelt. Lõõtspillil mängiti enamasti tantsumuusikat. Eestisse jõudsid lõõtsad meremeeste ja kaupmeeste vahendusel üsna kiiresti. Esimesed pillid olid ühe-, hilisemad kaherealised. Üsna varsti asusid kohalikud pillimeistrid lõõtspille valmistama. Kõige kuulsam kohalik meister oli Võrumaa mees August Teppo (1875-1959), kelle valmistatud pille teised meistrid hiljem jäljendama hakkasid. Teppo tüüpi lõõtspillil on ainult mažoorsed akordid . Teppo tüüpi pilli nimetatakse rahva seas eesti või võru tüüpi lõõtsaks, ka lihtsalt teppo pilliks. Lõõtsaharrastus on Eestis väga laialt levinud, mängivad nii noored kui vanad. Lisaks sellele õpetatakse lõõtsamängu pärimusmuusika õppelaagrites, mitmetes muusika- ja huvikoolides ning kõrgkoolis.
Idiofonid – ise helisevad pillid
Heli tekitab pilli materjal, korpus ise, kui seda lüüa või näppida.
Lokulaud (lokk, lokits, lõkulaud, kola , kolk, kolklaud, kloba, orjapill) kujutab endast kahe posti vahele kinnitatud põikpuu küljes rippuvat kuusepuust lauda, mida lüüakse kahe, harvemini ühe kasest või tammest vasaraga . Lokulauda kasutati signaalpillina, mille kaugele kõlava heliga kutsuti töölisi koju ja rahvast kokku, teatati õnnetusjuhtumitest (tulekahju), aeti karja kokku. Et lokku löödi paljudes peredes ja mitmesugustel puhkudel, taoti vahetegemiseks eri rütme. Lokulauad olid enamasti mõisates, kuid ka suuremates taludes .
Pingipill (tuhkapill) koosneb veidi krobelisest puitalusest (põrand, uksepakk, pink, tühi õllevaat) ja lõhestatud otsaga kepist või luuavarrest. Viimasega kraabitakse tuhaga üleriputatud puitalust ( pingil istudes hõõruti kepiga kasetohuga kaetud õnarust). Pingipilli mängiti enamasti naljapillina teiste pillide saateks või pulmaorkestris. Parmupill on Eestisse jõudnud ilmselt sakslaste vahendusel. Vanim Eestimaal leitud parmupill on pärit 13. sajandi algusest. Laiemalt levis parmupill Põhja- ja Lääne-Eestis 19. sajandil. Parmupill (konnapill, huulepill, kärsapill, suukannel ) koosneb raud- või vaskraamist, millel on altpoolt võtmepära kuju, ülal aga lahtised otsad. Nende vahel on õhuke teraskeel, mis on kinnitatud pära külge ainult üht otsa pidi. Lahtine ots on veidi painutatud, et seda oleks sõrmega parem näppida. Mängija võtab raami kitsa osa huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Helikõrgus sõltub suuõõne avardamisest või kitsendamisest. Seda pilli mängiti pulmades, kõrtsitubades ja laadaplatsil enamasti soolopillina. Parmupill on kogumas taas suuremat populaarsust ning selle mängu saab õppida pärimusmuusika õppelaagrites ning kõrgkoolis

Membranofonid - löökpillid

Heli tekitavad pinguldatud membraanid (õhukesed nahad , kiled vms). Siia liiki kuuluvad eelkõige igasugused trummid.
Trummi sarjakujulise kere ühele poolele on pingutatud looma-, eelistatavalt koeranahk. Keres olevaisse aukudesse kinnitatakse tärisevad kettakesed. Trummi mängitakse lühikese puupulgaga või käega. Kogu Eestis on trumm levinud ansambli saatepillina. Setus on tuntud vene päritolu väike puuben , millel on nahaga kaetud ainult üks külg. Rütmipill trumm (enamasti väike tamburiinikujuline käsitrumm) levis alles 19. sajandi lõpupoolel. Ülemeelikus tujus lisati viisipillile saateks kõikvõimalikke naljapille, nagu näiteks luuavars, millega kraabiti tuhaga üleriputatud põrandat või vaadipõhja.
Praegusel ajal kogub vanade kultuuritraditsioonide jätkamine aina rohkem popullaarsust. Sellest annavad tunnistust rahvamuusika- ja folklooriüritused üle kogu Eesti (Viljandi pärimusmuusikafestival, Võru folklooripäevad, Põlva FolkFest jpt), pillimeeste kokkutulekud ja rahvakommete kasutamine perekondlike ning kalendriliste tähtpäevade tähistamisel. Samuti annab sellele tunnustust ka paljud nüüdisaegsed ansamblid , mis keskenduvad vanaaegse muusika jätkamisele. Igal aastal juulis Viljandi lossimägedes ja südalinnas peetaval pärimusmuusika festivalil saabki kuulda praeguseid noori talente, kes on pühendanud end rahvamuusikale. Festival on ühe erilise, 1990. aastate algul levima hakanud mõtteviisi tugevaim väljendus. See mõtteviis väärtustab tavasid, pärimust ja paikkondlikku identiteeti, püüdes aastasadade ja -tuhandete vältel kogunenud vaimseid väärtusi kohandada kaasaegse elukorraldusega - ikka selleks, et traditsioonid elaksid ja seeläbi tugevneks meie rahvuslik eriprära. Viljandi pärimusmuusika festivalist on aastatega kujunenud omasuguste seas üks Balti- ja Põhjamaades suuremaid, kus on 4 päeva pärimuspidu sise- ja välilavadel, 200 esinejaga. Üritus pakub palju põnevaid pillimägu, laulu ja tantsude õpitube, tasuta kontserte, näituseid.
Kokkuvõte:
Igasugune muusika on kindla(te) isiku(te) loodud, kuid rahvamuusika aluseks võib olla ükskõik mis päritoluga muusika. Rahvamuusikaks peetakse seda alates ajast, mil mingi rühm inimesi on selle kasutusele võtnud. Muusikapala algne kuju võib ajas ja ruumis levides pea tundmatuseni muutuda, sest seda anti edasi suuliselt. Rahvalaul ja - muusika jaguneb kaheks: uuemaks ja vanemaks. Vanem rahvalaul eristub uuemast eelkõige teksti vormi, ent ka kujundite, mõttelaadi, kasutamise olukorra, viisi jm poolest. Veel kuni 20. sajandi algupooleni oli pillimäng valdavalt meeste ala, sest naisi ei peetud niisugusele tegevusele sobivaks. Regivärsiline laul ehk regilaul moodustab keskse ja omapärase osa eesti rahvalaulust Üsna tavaline oli, et eeslaulja ja koor laulsid vaheldumisi. Viisile ei pööratud eraldi tähelepanu, heliulatus oli väike. Rahvalaule lauldi erinevatel puhkudel. Näiteks tööd tehes, matustel, kalendritähtpäevadel ning paljudel muudelgi juhtudel. Itkud olid seotud surmaga, ent ka oluliste elumuutustega (abiellumise või sõttaminekuga) seotud nutulaulud. Itkude meloodia meenutab erutatud kõnet ja halisemist. Töölaulud soodustasid töö tegemist, neil oli maagiline ja inimlikult kergendav (ergutav, töö rütmi korrastav) otstarve.
18. sajandil hakkas tekkima ning 19. sajandil pääseski valitsema uus lauluvorm, mida nimetatakse uuemaks rahvalauluks. Uuemal rahvalaulul on lõppriimiline salmilaul.
Pillid jagunevad heli tekitamise viisi järgi nelja põhiliiki.

• kordofonid
  
• aerofonid
  
• idiofonid
  
• membranofonid
  

Kordofonid on muusikainstrumendid, kus heli tekitab pinguldatud võnkuv keel.
Aerofonides tekitab heli võnkuma pandud õhusammas.
Idiofonides tekitab heli pilli materjal või korpus ise, kui seda lüüa või näppida.
Membranofonides tekitavad heli pinguldatud membraanid (õhukesed nahad, kiled vms).
Kasutatud kirjandus:
http://www.folklore.ee/muusika/eesti_rahvamuusika.ht m
http://www.rahvamuusika.ee/?s=213
http://www.folk.ee/festival/et/Viljandi-parimusmuusika-festival/Festivalist
http://oismae.tln.edu.ee/bw_client_files/oismae/public/img/File/levimuusika.pdf
http://www.rahvamuusika.ee/?s=113
’’Eesti muusikalugu. Kunstimuusika.,, Aime Kaarlep, 2007.
http://et.wikipedia.org/wiki/Muusikainstrumentide_liigitus