Uurimistöö "Rahvalaulud" (0)

Kärdla Ühisgümnaasium
Silvia Teras
10.a klass
HIIUMAAGA SEOTUD RAHVALAULUD
Uurimistöö
Juhendaja : õpetaja Timo Lige
Kärdla 2010
SISUKORD
lk 3 Sissejuhatus
lk 4 1. Peatükk – Eesti rahvalaulud
lk 5 1.1 Vanem rahvalaul ehk regilaul
lk 6 1.2 Uuem rahvalaul
lk 7 1.3 Lastelaulud
lk 8 1.3.1 Onnimanni -laulud
lk 9-10 1.3.2 Mängituslaulud
lk 11 1.3.3 Hällilaulud
lk 12 1.4 Eesti rahvalaulu seoseid naabritega
lk 13 1.5 Rahvalaulik
lk 14-15 1.5.1 Eesti tuntumad rahvalaulikud
lk 16 2. Peatükk – Hiiumaa rahvalauludest
lk 16-17 2.1 Hiiumaaga seotud rahvalaulude kogujad
lk 18 Kokkuvõte
lk 19 Kasutatud allikad
lk 20 LISA 1 Virve Köster - „Mere pidu“
lk 21-26 LISA 2 Hiiumaa näiteid eri laulutüüpide kohta
lk 27-28 LISA 3 Pilte
SISSEJUHATUS
Rahvalaul on elavas pärimuses kujunenud sõnadest ja viisist koosnev tervik. Muistsel ajal kuulusid laulud väga erinevate toimingute juurde - tööd, rituaalid , peod. Rahvalaulud peegeldavad ajalugu, nad annavad meile teada inimeste mõttelaadist, kommetest ja uskumustest. Tänapäeval on lauludel rohkem meelelahutuslik roll. Rahvalaulu puhul on kindlasti tähtis see, et laul omandatakse kogemuslikult igapäevase suhtlemise käigus.
Rahvalaulu tänapäevane teaduslik käsitlus on kujunenud välja pikema perioodi vältel. 18.-19.sajandil rõhutati, et rahvalaule laulab lihtrahvas, Eestis tähendas see talurahvast. Sellega vastandati rahvakultuur kõrgkultuurile ja rahvalaul professionaalsele autoriloomingule. 20.sajandi esimesel poolel vaadeldi rahvalaulu ennekõike kui muusika ning luule üht ja eripärast osa. Rõhutati, et rahvalaul kuulub orgaaniliselt lauljate ellu, et laul sünnib lauldes – viis, sõnad ja esitus koos – ja et muudest muusikavormidest eristab rahvalaulu selle kasutusseos ja laulmistava. Pärast Teist maailmasõda süveneb Eesti rahvalaulukäsitustes huvi lauliku ja pärimusrühma vastu, varasemast rohkem süvenetakse laululoomega seotud küsimustesse. Päevakorrale tõuseb rahvalaulu seotus pärimuskultuuri teiste valdkondadega, nagu tavad ja kombed ning rahvausund . Rahvalaul on rahva varandus, meie juured on nende laulude sees.
Kreeka filosoof Platon kirjutab oma „Riigis“ juba 390.a eKr: „Vanad mehed ja naised peaksid mõlemad laulma lapsele tema sünnist saadik... ja jätkama seda, kuni tema täiskasvanuks saamiseni.“
Oma töös keskendusin rohkem laulude temaatikale kui nende ülesehitusele ja täpsetele vormidele. Enam olen käsitlenud lastelaule, mille kohta informatsiooni sain Kärdla folklooriõpetajalt Maimo Hõbessaarelt. Kõik minu töös toodud laulude näited on pärit Hiiumaalt, enamjaolt Reigi kihelkonnast, kuid ka mujalt.
1.PEATÜKK
Eesti rahvalaulud
Eesti rahvalaule liigitatakse vanemateks - peamiselt regivärsilisteks ja uuemateks - lõppriimilisteks lauludeks. Erinevus seisneb laulustiili tekke- ja kasutusajas ning ühtlasi vormitunnustes.
Eesti arhailine poeetiline ja muusikaline pärimus on regilaul. Selle algupärase ja vana laulu muusikaline keel erineb oma rütmi, meloodia ja valdava ühehäälsuse poolest tunduvalt uuemast muusikast, näiteks koorilaulust. Regilaul on omapärane ja tal on märkimisväärne tähtsus eesti kultuuripärandis.
19.sajandist alates on rõhutatud regilaulu ja luulekunsti omavahelist seotust ka kirjanduskäsitlustes, milles rahvaluule , eriti regilaul hakkas esindama eesti ilukirjanduse varasemat etappi . Nii jäi see peaaegu 20.sajandi lõpuni.
Vanemate rahvalaulude hulka kuulub regilaulude kõrval muid arhailisi kitsa otstarbega laululiike nagu itkud, loitsud , lastelugemised, hüüded ja karjaste helletused. Nende väljendusvorm ei ole regivärsiline, vaid see sõltub kasutusalast - nõnda meenutavad itkud halisemist, hüüded ja helletused häälelisi signaale, loitsud ja lastelugemised rütmilist kõnet.
Umbes paarsada aastat tagasi hakkas regilaulude kõrval eesti talurahva hulgas üha rohkem levima ka teistsuguse helikeele ja poeetikaga laulustiil. Esmalt tekkis siirdevormiline ja hiljem lõppriimiline rahvalaul. Lõppriimiline rahvalaul on elavas kasutuses ja aktiivselt loodav veel tänapäevalgi, kuid nüüd on sellel valdavalt meelelahutuslik roll. Lõppriimiline rahvalaul on koorilaulu helikeelele lähemal ja sellest mõjutatudki, kuid rahvalaul ja koorilaul on siiski olemuslikult erinevad nähtused. Uuemate rahvalaulude stiilis on ka suurem osa vaimulikust laulupärimusest.
Eestis keelati rahvalaulud ära ajal, kui tuli baptism. Leiti, et rahvalaulud on ropud ja inetud. (näide „Küla mulle ütleb“, lk 21). Kirik hakkas inimestele õpetama kolmehäälseid laule ning need olid märksa ilusamad, kui lihtsad rahvalaulud.
Rahvalaulud võib jagada tööl-, pulma-, kalendri-, hälli-, tähtpäeva-, loodus- ning lastelauludeks, mis omakorda jagunevad ahel- (nimetati ka onnimanni-lauludeks) ja mängituslauludeks, mille alla käivad ka tantsulaulud ja ringmängud. Eri tüüpide kohta on näited toodud LISA 2 all.
1.1 Vanem rahvalaul ehk regilaul
Eestlaste keskne poeetiline ja muusikaline pärimus on regilaul – Soome lahe äärsete rahvaste ajalooline laulustiil. Sõna regi-(laul) pärineb arvatavasti keskalamsaksa keelest: rei(e) - tantsulaul; rege - rida; rege- või rigenlied - rahvalaul. Regilaulu nimetatakse murretes leeluks, laulmist leelutamiseks jmt. Regivärsi vormi peetakse paarituhande aasta vanuseks nähtuseks ning mõningaid laule arvatakse nende sisu põhjal pärinevat eelmise aastatuhande esimesest poolest. Selles omapärases luule- ja muusikakeeles loodi ja esitati laule, mis hõlmasid kogu eesti talurahva eluolu ja mõttemaailma, saates inimest hällist hauani. Regilaul kujundas või täiendas ühtviisi nii ühe inimese kui kogu külarahva tegevust kombetalitustel, laulul oli oma osa siis, kui tehti tööd ja siis, kui lõbutseti. Regilaulus on tunnete ja mõtete väljendamiseks kasutatud igapäevasele suhtlemisele vastanduvat erikeelt või poeetilist koodi. Laulu usuti omavat tavakeelega võrreldes erakordset väge, seetõttu peegeldab laul elus tegelikult toimuvat kujundlikult. Inimene suhestas end ümbritseva maailmaga värsistatud sõnade abil, millele viisiga anti veelgi erilisem tähendus, ning laulul arvati olevat võime mõjutada kõike – inimesi, nende töid ja tegemisi, reaalset loodust ja teispoolsust.
Regilauluajastul panid inimesi laulma samasugused tunded ja meeleolud, mis ka tänapäeval meid laulma või laulu kuulama sunnivad - see on inimlik vajadus end argisest erineval viisil väljendada ning tugevat tundeelamust kogeda. Tänapäevast erinevalt aga vajati regilaulu ka igapäevaste toimetuste saatjana. Kõigepealt, muusikat ei kuulatud passiivselt nagu praegu, kui raadio või muu tehnika taustaks mängib, vaid inimesed laulsid ise. Laul toimis töörütmi kujundajana või töökeskkonna loojana, see andis hoogu ja parema võimaluse koos tegutseda. Suur osa igapäevast tööd viis inimesed otsesesse kokkupuutesse loodusega. Loodust võidi kõnetada, temaga suheldi
1.2 Uuem rahvalaul
18. sajandist alates muutus rahva liikuvuse kasvades ka regilaul ning tekkisid nn. siirdevormilised laulud. Neis leidub küll veel regivärsi tunnuseid, näiteks (kohatist) algriimi ja parallelismi, puudub aga iseloomulik värsimõõt. Uuteks nähtusteks on (ebajärjekindlalt kasutatud) lõppriim ja lihtsakoelised salmid, mis moodustatakse värsikordustest ja refräänidest. Sellised on nekruti- e. sõdurilaulud, aga ka paljud tantsulaulud e. pilliloo imitatsioonid ja laulumängud.
Uue laulustiili omaksvõtul sai oluliseks meresõitude, kaubareiside ja sõjaväeteenistusega naaberrahvastelt toodud repertuaar , oma mõju avaldas pillimuusika (vt. Eesti rahvalaulu seoseid naabritega). Olulisel kohal oli ka kirikliku ja üldisemalt vaimuliku laulu osa. Seoses vennastekoguduse, kirikuvälise kristliku äratusliikumisega levis rahva hulgas vaimulik repertuaar, omaette pärimuseks kujunedes. (vt. Vaimulik laulupärimus)
Lõppriimiline rahvalaul levis 19. sajandil. Selle iseloomulikuks tunnuseks on jagunemine 2- või 4-värsilisteks salmideks, millele sageli lisandub refrään; värsiridu seob salmideks lõppriim - värsside viimaste sõnade kokkukõla (ABAB, st. et omavahel riimuvad esimene ja kolmas ning teine ja neljas rida; või ABAC, st. et riimuvad vaid esimene ja kolmas rida salmis).
Uuemates, riimilistes rahvalauludes on aga heliulatus suur ( sekst -noon), viisid on sageli 4- ja enamarealised, meloodialiikumine on hüppelisem. Üldjuhul on uuemates rahvalauludes laulusõnadele kinnistunud ka oma meloodia.
Erinevalt regilauludest, põhinevad lõppriimilised laulud läänelikul funktsionaalsel harmoonial. See tähendab, et viisiliikumist mõjutab mitmehäälsel laulmisel kujunev akordide järgnevus ka siis, kui laul on tegelikult ühehäälne. Seetõttu oli ootuspärane, et uuemaid rahvalaule lauldi mõnikord mitmehäälselt ja pilli saatel.
1.3 Lastelaul
Kõige ehedamad lastelaulud on need, mida loovad lapsed ise, lauldes neid ümbritsevast olulistest asjadest. See tagasi lapsepõlve latuv kogemus on ilmselt tuttav paljudele .
Lauldes inimene korrastab oma sisemaailma. Lapsed teevad seda siiralt ja häbenemata. Näiteks ei tule nad selle peale, et ei pea viisi vmt.
Teise lastelaulude grupi moodustavad laulud, mida lauldakse lastele – hällilaulud, mängituslaulud, naljalaulud jm.
Lastelauludes leidub rohkesti improvisatsiooni, aga ka elemente iidsetest täiskasvanute lauludest, mis on aegade jooksul laste tarbeks kohandatud ja ümber mõtestatud.
Lastelaulude viisid võivad olla nii retsitatiivsed kui ka laululised. Sageli ei erine need täiskasvanute töö- ja tavandilaulude ega ka lüüriliste laulude meloodiatest. Samuti meenutavad paljud neist meestelaulude tralliviise.
Näide: Sõit-sõit-sõit Soorule
Sõit-sõit-sõit Soorule,
üle oja onule,
läbi lepiku lillele,
teed mööda tädile.
Körb obu läheb körtsu ja
lauk obu läheb linna,
toob lapsel saia ja
pika pudeliga piima.
( Emmaste )
1.3.1 Onnimanni-laulud
Onnimanni-laulud on ahellaulud , mis on üles ehitatud jätkuvärsiprintsiibil. Sageli pole sõnad loogiliselt järjestatud ega moodusta lauseid. Sõnade asemel võivad olla ka hoopis silpide järgnevused, millel puudub tähendus, kuid millest tekivad harmoonilised kõlakujundid.
Onnimanni-laulud ongi tegelikult mäng kõlakujunditega, mille järjestamisel kehtivad oma väikesed reeglid.
Kuna nii lauljad kui ka kuulajad on erinevad, on üsna tavaline, et igaüks võib onnimanni-lauludest kuulda erinevaid tähenduslikke mustreid. Nii näiteks on mõned Haljalast pärit laulu „Sõmeralt Sõrmikulle“ esmakordsel kuulamisel arvanud, et laul on reisimisest, teised aga hoopis pidanud seda kudumiselauluks.
Näide: Liiri -lõõri lõuke
Liiri-lõõri lõuke
kus Su kulla pesake?
Tua taga tammipuus,
metsas märja lepipuus,
kuiva kuuse tuti otsas.
Kus sie kuusk siis jälle jä(h)i?
Vanamees suri ise ää.
Kus ta maha maetud?
Pika pöllu peendrale.
Kus sie pienar ise jä(h)i?
Ätsed katsid piendra ää.
Kus sie ätsed jälle jä(h)id?
Neitsid nopsid ätsed ää.
Kus nie neitsid ise jä(h)i?
Neitsid üppas kivi otsa.
Kus sie kivi jälle jäänd?
Vesi veeredas kivi ää.
Jätkub... (Reigi)
1.3.2 Mängituslaulud
Mängituslaulude eesmärk on lapse ergutamine, rõõmsa meeleolu loomine ja füüsiline tegevus. Nende saatel võib tantsida ka vooris ja sõõris või mõelda juurde mis tahes muus liikumist.
Näide 1: Aadamal oli seitse poega (Reigi kihelkond , Kõrgessaare vald)
Aadamal oli seitse poega,
seitse poega Aadamal.
Ei nad söönud, ei nad joonud,
ei nad mõistnud armasta.
Nemad elasivad ühes
ja siis tegivad kõik nii.
Mängimine: Rahvas käib ringis , üks on ringi keskel, kelle ülesanne on viimase sõna ajal mingi iseäraline vigurtükk teha, mille teised järele peavad tegema. Kellel see ei õnnestu, peab ringi sisse minema.
Näide 2: Varas , varas on Su nimi (Reigi kihelkond, Kõpu)
Mängimine: Mängijad on paarikaupa, kuid üks on üksikuna. Üksik näitab selle peale, kes ta endise paarimehe on ära viinud:
Näitab: Varas, varas on Su nimi,
varas viis mu sõbra ää.
Üksik otsib: Nüüd ma pean otsima,
kust ma teise jälle saa.
Võtab ühe paarist: Tule tule tuvike,
kuku minu kaendlasse!
Tantsivad: Ai tree, trallalla,
ai tree, trallalla!
1.3.3 Hällilaulud
Hällilaule nimetatakse ka magamaminekulauludeks või unelauludeks. Vanasti laulsid lastele enamjaolt vanaemad ja emad. Hällilaulude puhul oligi üks olulisemaid tegureid laulja isik ja juuresolek . Kui laps kartis pimedas ruumis üksi olemist, istusid vanaemad sageli nende voodi ees, kudusid sokki või muud ja laulsid. Ei lauldud ainult hällilaule, vaid ka kirikulaule ja pühapäevakoolilaule, vahel ka ilmalikke laule. Hällilaulude näiteid leiab LISA 2 all, leheküljel 23.
Hällilauludel oli täita mitu ülesannet. Esiteks, pidi laul lapse magama uinutama, järelikult oli oluline osa meloodial. Viisid olid lihtsad ja monotoonsed . Teiseks oli lauljal seoses lauluga alati edasi anda mingi sõnum, näiteks hea lapse kiitmine ja uneks ettevalmistamine, jonni eemale peletamine , une kutsumine. Laulu sõnum võis olla ka rõõmust lapse üle, keda uinutatakse ja samas ka mure, sest laps segas töö tegemist, pani lapse ema tööjärje korraks kinni, aga heameel lapsest oli harilikult suurem, kui mure. Sõnum võis endas sisaldada ka soovi, et laps kiiresti kasvaks või kui laps oli sündinud soovimatuna ehk vallaslapsena, siis laulis ema talle murelaulu ja arvata võib, et laps jäi vähemalt osaliselt helluseta. Vahel lauldi lapsele üsna naljakaid laule, sest nii oli lauljal huvitavam. Laps, kes oli väike ei mõistnud sõnu, aga suurematel lastel, kes kõrvalt kuulasid, oli väga lõbus (näited 1 ja 2). Veel oli laule, mis olid seotud lapse hälli või kiigega. Lauludes esines sageli kasse (näide 3). Lauldi ka sellest, et lapsehoidmine oli raske töö ning nõudis palju vaeva, kuid alati sai vaev tasutud (näide 4).
Üldiselt ei mäleta ükski väike laps talle lauldud laule. Mäletavad vanemad lapsed, kes kuulsid pealt, kui pere noorimatele lauldi. Mida suurem oli lastepere, seda rohkem laule meelde jäi.
1.4 Eesti rahvalaulu seoseid naabritega
Regilaul ei olnud üksnes Eesti alale omane laulustiil, vaid seda on tundnud enamus läänemeresoome rahvaid (va vepslased ja liivlased). Soome, karjala, isuri ja vadja runolauludega moodustab eesti regilaul ühise nähtuse. Eri läänemeresoome rahvastel korduvad poeetilise koodi põhitunnused, leidub rohkesti sarnaseid laule või tekstimotiive, samuti ühiseid meloodia- ja rütmikujundeid. Kuid igas nimetatud kultuuripiirkonnas on regilaulutraditsioon olnud siiski kindlalt omanäoline.
Eesti rahvalaulutraditsiooni on kahtlemata läbi aegade teatud määral mõjutanud kokkupuude naaberrahvastega, seda eelkõige äärealadel. Nii on läänerannikul leida rootsimõjulist ainest, mida eestlastele on vahendanud rannarootslased ning idas (eelkõige kagupiiril) leidub vene ja lõuna pool läti kultuuriga ühiseid elemente. Väga oluliselt mõjutas aga eestlaste muusikalist maailma baltisakslaste kaudu levinud saksa päritolu laulutraditsioon – 18. saj. lõpust alates hakkasid eestlaste hulgas euroopaliku linnakultuuri ning kirikliku muusika toel levima lõppriimilised salmilaulud, mis erinesid regivärssidest ka sisu poolest, sedasi tekkis Uuem rahvalaul. Muusika osatähtsus suurenes, lauludele kujunesid individuaalviisid, levis kooslaulmine ilma eeslaulja ja koori vaheldumiseta ning kasutati palju tantsuviise. Üha rohkem harrastati mitmehäälset laulmist ning rahva liikuvuse ja professionaalse muusika mõju suurenemisega kasvas naabritelt laenatud (saksa, vene, läti) laulude hulk.
1.5 Rahvalaulik
Regilaul on tekkelt suulise rahvaloomingu nähtus: laulu esitajad ehk laulikud ei õppinud laule raamatust või noodist ega kirjutanud oma loodut üles. Samuti pole olnud ühte kindlaks määratud algteksti, mida laulikud pidid muutumatult esitama. Iga esitaja on olnud taaslooja ja iga esitus omamoodi ainulaadne. Regilaulude puhul on oluline lauliku asjatundlikkus oma kunstis ning lauldu mõju ja tähendus, mis on seotud kindlate kombetalitustega. Ühtlasi peab esitatu sobima ühiselt mõistetavate tunnete ja mõtete väljendamiseks, mis on ju tegelikult ka tänapäeval laulu populaarsuse tingimuseks. Regilaulu normiks on aga, tänapäevaste trükis avaldatud lauludega võrreldes, tekstide pidev muutlikkus ehk varieerumine. Hea lauliku juures on hinnatud ka seda, kui ta suudab laulusõnu seades uudsete detailidega väljendada oma meeleolu või suhtumist ja arvestada hetkeolukorda.
Kõige ulatuslikumaks rahvalaulude kogumise perioodiks on Eestis olnud 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi esimene pool. Paljudes arhiividesse jõudnud ja hiljem raamatutes avaldatud regilauludes väljendub eelkõige naiselik maailma tunnetamise ja tõlgendamise viis, suurimad tuntud laulikud meile mäletatavast ajast on enamuses olnud naised. Meieni on jõudnud siiski ka mitmesugust meestelaulu, seda nii naiste kui meeste endi esituses. Lõppriimilist laulustiili esindavaid ballaade ja nn. sentimentaalseid laule on laulnud sagedamini naised, tantsulaule, sõduri- ja meremehelaule ja nn. külalaule aga mehed. Hilisemaid uuemaid rahvalaule on esitanud nii mehed kui naised.
Tänapäeval on rahvalaulu ja selle esitamise situatsioon muutunud hoopis teistsuguseks. Rahvalaulu kuuleme me eelkõige heliplaatidelt ja lavalt, aga ka raadiost ning televiisorist. Neid esitavad tänapäevased ansamblid , kes on lood helilindistuste või kirjapandud tekstide abil õppinud ning neile siis ka kaasaegsest muusikast mõjutatud seade teinud. Rahvalaulu esitaja ja looja kui isiku ühiskondlik seisund on muutunud. Arhailisemas laulustiilis loovad uusi lugusid veel tänapäevalgi siiski seto laulikud.
1.5.1 Virve Köster
Virve-Elfriede Köster, neiupõlvenimega Haavik, on 30. jaanuaril 1928.aastal Pärnus sündinud eesti rahvalaulik. Rohkem on Virve tuntud Kihnu saarel Järsumäe talus asuva elukoha järgi Järsumäe Virvena või Kihnu Virvena. Praeguseks on ta lauluema staatusesse tõusnud ning populaarne nii vanade kui noorte hulgas.
Ta on ligi 400 laulu autor, tema tuntuimaks lauluks on "Mere pidu", mille sõnad on toodud lisa 1 all. Laul sündis Virvele peaaegu saatuslikuks saanud kogemuste tagajärjel – kaks korda uppumissurmast pääsenuna kirjutas ta kurbadest kogemustest lõbusa laulu. Selle laulu tegi kuulsaks ansambel Kukerpillid, kelle repertuaari on Virve andnud kümneid lugusid.
Järsumäe Virve teine plaat ilmus 2007. aastal koostöös Olavi Kõrrega, sellel kõlavad Virve laulude töötlused.
2008. aasta novembris käis ta oma pereansambli, Manija Poiste ja Kihnu käsitöömeistri Härma Roosiga Venezias.
Ta osales detsembris 2008 TV3 saates "Võta või jäta", võites seal vaid ühe sendi .
Duubelplaat "Mere pidu" ilmus 9. veebruaril 2009 ja juhtis mõnda aega plaadimüügi edetabeleid. 2009. aastal oli ta Eestis enim plaate müünud Eesti naisartist.
8. juunil 2009 tegi Virve 81-aastasena langevarjuhüppe.
Hendrik Jantson ja Liisu Orik
Hendrik Jantson (1861-1941) oli rätsep, rändkaupmees ja poepidaja vana pulmalaulutraditsiooni kaua säilitanud Tõstamaa kihelkonnas. Ta oli haruldase mälu ja hea improviseerimisvõimega pulmalaulik , kodukandis meenutati teda "meie päris laulikuna". Laule õppis teistelt pulmalaulikutelt ja oli ise esmakordselt pulmas eest lauljaks 20-aastasena. 1938. a. salvestati Hendrikut koos Liisu Orikuga, kellega nad ka pulmades vastamisi olid laulnud. Liisu Orik (1873-1970) laulis rahvaluulekogujatele ka 60. aastatel, olles juba üle 90 aasta vana, aga ikka ergas ja rõõmsameelne. Liisu oli õppinud suure ja mitmekülgse laulurepertuaari emalt ja isalt, ent ka paljudelt teistelt vanematelt laulikutelt, ning laulnud ka kirikukooris.
Liisa Kümmel
Liisa Kümmel (1888-1964) oli pärit Suure-Jaani kihelkonnast, kus õppis laulud ja jutud peamiselt oma vanematelt. 1960. aastatel, kui Liisa elas juba Tori kihelkonnas, jäädvustati temalt 147 laulu ja 218 juttu . Tema laulude seas on loitse, lastelaule ja vanu laulumänge. Regilaule oli ta õppinud ka isalt ja osa neist esindavadki traditsioonilist meesterepertuaari. Eriti palju teadis Liisa uuemaid lõppriimilisi laule ning tegi ka ise laule ja luuletusi.
Anne Vabarna
Anne Vabarna ( 1877 -1964) on üks seto laulukultuuri sümboleid. Anne elas oma lasterikka taluperega Setomaal Värska lähedal ja sai laulikuna tuntuks 1920. aastatel, alates 1930. aastatest esines ka väljaspool Setomaad: Soomes, ringreisidel kogu Eestis (vt. Rahvapillimuusika laval), Moskvas ja Tallinnas. Koolihariduseta jäänud Anne lõputut laulutagavara, muinasjutte ja muud pärimust on tekstidena jäädvustatud ligikaudu 6000 lehekülge. 1936. a. Riigi Ringhäälingus tehtud salvestusel laulavad koos Annega tema tütred Matrjona (Mat´o) Suuvere ja Natalia ( Nati ) Vabarna ning minia Varvara (Varu) Vabarna.
2.PEATÜKK
Hiiumaaga seotud rahvalaulud
Hiiumaal on rahvalaule lauldud, nagu teisteski maakondades, kõikvõimalike tegevuste juures. Hiidlaste lauludel oli enamjaolt sees mingisugune konks või naljatükk.
Rahvalaulud on iga rahva varandus ja nendes lauludes leiame me oma juured.
2.1 Hiiumaa rahvalaulude kogujad
Peeter Süda (1883-1920)
P.Süda oli eesti helilooja ja organist. Peeter Süda sündis talupoja peres. Juba viieaastaselt olevat Peeter proovinud mängida orelil kuulmise järgi kirikulaule.
Aastatel 1902 –1911 õppis Peeter Peterburi Konservatooriumis orelit , algul Louis Homiliuse klassis, pärast viimase surma Jacques Samuel Handschini klassis. Ta õppis ka Aleksander Glazunovi, A. Ljadovi ja N. Solovjovi juhendusel kompositsiooni. Peterburis õppides tutvus ta Mart Saarega, kelle õhutusel hakkas käima Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaviiside kogumismatkadel 1905–1911.
Aastal 1912 asus Peeter Süda elama Tallinna, kus andis põhiliselt eratunde ning esines orelikontsertidega. 1919–1920 töötas ta Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis oreli- ja kompositsiooniõppejõuna.
Pärast Peeter Süda surma asutati 1924. aastal Peeter Süda Mälestuste Jäädvustamise Ühing, millest hiljem kasvas välja Muusikamuuseum (praegune Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum).
Hiiumaal käis Peeter Süda rahvalaule üleskirjutamas 1905. aastal Kõpu kandis, Reigi kihelkonnas, ta sattus ka Käinasse. Süda kirjutas esimesena üles ka noodid , mis on olemas Eesti kirjandusmuuseumis .
Paul Ariste (1905-1990)
P.Ariste oli eesti keeleteadlane, kelle meelisuurimisobjekt oli vadja keel ning ka vadjalaste rahvaluule ja etnograafia. Tema uurimistöö temaatika oli siiski väga lai. Ta on avaldanud umbes 1300 teaduslikku tööd, sealhulgas umbes 50 raamatut.
Ta õpetas soome- ugri keeli, üldkeeleteadust, soome, rootsi, läti, alamsaksa ja esperanto keelt. Paul Ariste rajas eesti fennougristikakoolkonna ning õpetas välja palju Nõukogude Liidu soome-ugri rahvaste seast pärit keeleteadlasi. Ta oli üle kuuekümne väitekirja juhendaja. Paul Ariste oli ka tuntud polüglott. Ta alustas keele õppimist alati selle keele foneetika põhjalikust tundmaõppimisest.
Pärast seda, kui Ariste avastas, et sõna "manguma" on pärit mustlaskeelest, õppis ta selle keele ära ning kasutas seda oskust igal võimalusel. Mustlased hüüdsid teda valgeks mustlaseks.
Ariste sai alghariduse Tõikveres, 1925. aastal õppis ta Tallinna Poeglaste Humanitaarhümnaasiumis, peale seda 1925-1929 Tartu Ülikoolis. 1931 kaitses ta Tartu Ülikoolis magistriväitekirja „Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles“. 1931-1933 oli ta Tartu Ülikooli sitpendiaat Helsingi, Uppsala ja Hamburgi Ülikoolis ning 1939 kaitses Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja „Hiiu murrete häälikud“.
Hiiumaal kogus Ariste rahvalaule aastatel 1937-1938. Tema uurimispaigaks jäid Kassari ja Käina kant . Ariste uuris hiiu keelt, pani oma nägemise järgi kirja hiiu keele grammatika, kuid rahvalauludel kirjutas ta üles vaid sõnad, noote Ariste kirja ei pannud.
Enda Ennist
Enda Ennist viibis Hiiumaal aastatel 1938-1939. Tema pani lisaks lauludele kirja ka rahvajutte, mõistatusi, vanasõnu ning kultuurilugu .
Enda Ennistu puhul on märkimisväärne tema päevik, mis sisaldas jooniseid, märkmeid ja kõikvõimalikke selgitusi. Ennistu käekirja peetakse ääretult ilusaks ja eriti harukordseks.
Eesti Kirjandusmuuseumi kogumisrühm korraldas Hiiumaa ekspeditsiooni 1967-1969.
KOKKUVÕTE
See uurimistöö on olnud minu jaoks küll väljakutse, kuid eelkõige siiski hariv kogemus. Antud teema pani mind mõtlema eesti keele, kultuuri, traditsioonide ja rahva seisundile, minevikule ja tulevikule. Kui leidub selliseid eestlasi, kes peavad oma folkloori oluliseks, ei saa meie kultuur kaduda ja peale selle uurimuse tegemist olen veendunud, et neid leidub meil küll.
Uurimise käigus sain teada palju uut ja huvitavat ning materjal, mida selle tegemiseks kasutasin oli mahukas. Vestlustest Maimo Hõbessaarega sain teada palju Hiiumaa inimeste ja nende kunagiste kommete kohta. Leian, et on oluline, et iga noor teaks, kuidas nende esivanemad on elanud ja millised on olnud nende traditsioonid. Veel parem oleks, kui neid traditsioone ka jätkataks.
Uurides leidsin, et
Kasutatud allikad:
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_rahvalaul
http://et.wikipedia.org/wiki/Regilaul
http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/lp_rahvalaul_ja_laulupidu/lp_laulu_naabrid
„Kooli folkloori kogumik“ Celia Roose
„Eesti rahvaluule“ (teine, parandatud ja täiendatud trükk) E.Laugaste
„Regivärsist netinaljadeni“ Merili Metsvahi , Ülo Valk
http://www.elu24.ee/?id=108353
http://et.wikipedia.org/wiki/Virve_K%C3%B6ster
http://laulud.ee/laul/merepidu-418.aspx
http://et.wikipedia.org/wiki/Paul_Ariste
http://et.wikipedia.org/wiki/Peeter_S%C3%BCda
LISA 1 Järsumäe Virve – Mere Pidu
Valged kajakad kisavad rannal
punapäikese loojangu eel.
Tuulekeerises jõuavad randa
valged lained, mis murduvad teel.
Refr . Meri on, meri jääb, meri olema peab,
laine laksudes rannale lööb.
:,: Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin,
lained mürinal randuvad siis. :,:
Sinimeri, su vahusel pinnal
näkineide seal tantsimas näen,
ja meri on sünge kui hauas, Järsumäe Virve (foto: Arno Saar)
ei tähti seal vilkumas näe.
Refr. Meri on, meri jääb …
Näkineiu, sa punud mul pärga
merelainete sügavas vees,
vesiroosidest punutud paelad
minu ümber sa armutult seod.
Refr. Meri on, meri jääb …
LISA 2
Rahvalaulude tüübinäiteid Hiiumaalt
Küla mulle ütleb
1) Küla mulle ütleb: kuku, kuku, 2) Andke mulle seda õlut juua,
küla aga lapsed: laula , laula. mikkel on vaksa vahtu peal.
Mis mina kukun kurba lindu, Andke mulle seda viina juua,
või ei laula halva lapsi. mikkel on küünar kirja peal.
Mul jäi koju suuri sulge , Siis mina hakkan laulema,
laua aga peale laulu lehte, et kõik küla jäeb kuulama,
Kirstu kappi keele kõlksu. viis aga valda vaatama,
Laulaksin, kui tohiksin. sada saksa seisama.
Kardan kodu kuuletevat,
üle aga välja viidavat.
Kodu mul kurjad kuulajad,
valju vastu võttijad
3) Üksi mina olen hoorates,
kaks aga kõrtsis karates.
Kõrtsis käivad palju rahvast:
sepa sellid, kangru poisid,
raua aga raijad poisikesed.
Need on kurjad koinima,
valjud peale pidama.
Kuri aga koinib kondini,
sant aga nussib luieni,
Reigi
Laulnud Andres Niit 1905.a, noodistus P.Süda, sõnad G.Lauri
Kits otsis marju (Lastelaul) Emmaste
Kits otsis marju,
siiru-viirulisi marju.
Anna kitsel heina,
kits annab piima.
Anna piim põrsale,
põrsas annab külge.
Anna külg lambale,
lammas annab villa.
Anna villad eidele,
eit kujub kindad.
Anna kindad poisile ,
poiss teeb pulmad.
Kee, pada ! (Töölaul) Käina
Kee, kee, katlakene
saada süüa sangakene.
Küll Sa keeks siis kibedamini,
saadaks süüa sagedamini,
peaks Sa nälga nägema.
Tüdrugud kajul virudamas,
poisid puid luhkumas,
lapsed laastu nopimas.
Kee, kee katlakene,
saada süüa sangakene.
Et saaks lauale teid panna.
Mehed metsast tulevad,
poisid, puid raiumast,
lapsed laastu nopimast,
pere tuleb tühi kõht (2x)
Hällilaulude näiteid
Näide 1: Näide 4:
Piiu, piiu, piiu Äiu-puiu, pole mul vaeva,
püti sisse, lapsehoidija saab taeva.
kana sittus Tuleb aga vastu taevakringel,
kapa sisse. Tal on kaenlas saiakringel.
(Emmaste) Saiakringli annab mulle,
vitsakimbu annab Sulle.
Näide 2: (Reigi)
Ää-äiu,
puu-puiu,
ta-talle,
tile tintsu,
pisi vintsu,
muu muntsu.
(Reigi)
Näide 3:
Kiiss, kutt – iss kurnjäu
lähme oue ja peame nou.
Aia-puia, pulla-kella
kiri kiiss läks kiiga alla.
Ajas kiiga külili ja
vahese lapse selili .
(Reigi)
Uuema aja laulu näide:
Hiidlase sõjalaul
(Reigi, Kiduspe küla) Laulnud Aare Elend , 1979.a, salvestanud Ingrid Rüütel
Üks sõda oli tõusnud vanal aal seal meie Hiiu saarel (2x)
Refrään: Ai viivadi, viivadi, vii-jaijaa, ai tuijadi, tuijadi, tuijaijaa (2x)
See Määvli riigi kuningas, kes kõigis paikus kuulus. Ai viivadi...
Tal sõjavägi vapper küll, aga kindral neil vaid puudub. Ai viivadi...
Siis saadet kirjad Kapaste, et sealt võiks kindral tulla. Ai viivadi...
Kes kõige tema sõjaväe peal võiks kammandeeriks olla. Ai viivadi...
Siis ruttas kindral kärmesti, saaks suure Määvli linna. Ai viivadi...
Siis hakkas vägi marssima, saaks Nõmba krahviriiki. Ai viivadi...
Need batareid seal ootvad meil, mis eemalt hirmus näha. Ai viivadi...
Siis jäime seisma paigale, et kantsid üles teha. Ai viivadi...
Nüüd hakkas pommi laskmine , mis tuuris seitse tundi. Ai viivadi...
Krahv laskis rahu paluda, kas kolm ehk neli tundi. Ai viivadi...
Me enne ei või puhata , kui jõuan Krossa sundi. Ai viivadi...
Sest tundis krahv nii selgesti, et armu polnud loota. Ai viivadi...
Siis võidetud sai krahvi riik ja tema sõjariistad kõik. Ai viivadi...
Nüüd mindi jälle edas , saaks Tubaselja mäele. Ai viivadi...
Viissada sülda kasepuid sai põlema siis süütud. Ai viivadi...
Ja Hiiuriik ja sõjaväed said lipu alla hüütud. Ai viivadi...
Üks Hiiumaa tuntud laulu üks variantidest on üles kirjutatud ka Marie Kaljult 1920. aastal Hiiumaal. Marie sõnul laulis seda lugu Tõnis Sehla juba 1870.aastal.
Lugemise näiteid:
Ütle mo'le üks! Too vett!
Ütle mo'le üks! Too vett!
Üks pole ühtegi! Millega?
Ütle mo'le kaks! Ämbriga!
Kaks silma kassil peas. Ämbril auk põhjas.
Ütle mo'le kolm! Tee terveks!
Kolm jalga vokil all. Millega?
Ütle mo'le neli! Õlekõrrega.
Neli nurka toa seinas. Õlekõrs liiga pikk.
Ütle mo'le viis! Tee lühemaks!
Viis sõrme mehe kääl. Millega?
Ütle mo'le kuus! Noaga.
Kuus naela oose kingas. Nuga nii nüri.
Ütle mo'le seisse! Tee teravaks!
Seisse tähte taevasöölas. Millega!
Ütle mo'le kahessa! Käiaga.
Kahessa kanti veskivöllil. Käial pole vett.
Ütle mo'le ühessa! Too vett!
Ühessa auku inimese küljes. Millega?
Ütle mo'le kümme! Ämbriga.
Kümnest polnud jüttugi.
Emmaste Emmaste
LISA 3
Pilte
Paul Ariste Liisu Orik
Peeter Süda Hendrik Jantson
Pilte
Liisa Kümmel ja rahvaluulekoguja Arvo Krikmann
Anne Vabarna kaaslauljatega