Neid valmistati enamasti kodus. Selleks kasutati looduslikke materjale: nahka, puukoort, pilliroogu, sarvi, putke, puulehte, kõrsi Tunti nelja liiki pille : Puhkpillid pajupill, vilepill, roopill, kõrrepill, torupill, karjapasun, karjasarv. Keelpillid kannel, väikekannel, viiul, hiiukannel, põispill. Lõõtspillid Löökpillid krapid, karjakellad, helirauad, pingipill, jauram. Parmupill anti teateid edasi, mängiti tantsuks, saadeti tavandi ja maagilisi toiminguid, mängiti ajaviiteks või laste lõbustamiseks. Pillimuusika oli olulisel kohal inimeste elulaadis. Uuemad rahvalaulud olid tavaliselt pikad, jutustava sisuga ja koosnesid salmidest. Nende arv võis ulatuda mitmekümneni.
Viimase kümnendi jooksul on aga tverikarjalaste rahvuslik ind raugenud ning huvi oma keele ja kultuuri vastu on taas kahanenud. Tverikarjalaste venestumise tempo on üpris kiire. Muusika Karjala rahvamuusikas omab olulist kohta ühehäälne eepiline laul ehk runo. Omapärane on tsastuskalaadne improviseeritud tekstiga niinimetatud piirileikkilaulu. Rahvatantsudest on enamlevinud ristikontra ja ristipäre. Pillidest on tavalisemad kandlesarnased kantele ja jouhikko ning kasetohust karjasarv. Kunst Vanimateks kunstimälestusteks võib pidada Neoliitikumist pärit kaljujooniseid. Samuti on Neoliitukumist säilinud kammkeraamikat ja kivist ning luust nikerdatud kujukesi. Pronksajast pärineb taimeornamentidega hõbeehteid. Puitarhitektuuri kõrget taset näitavad erinevaid kirikud. Enim tuntud on 22 kupliga 1714. aastal ehitatud Kizi Preobrazenski (Issanda Muutmise) kirik. Kuni 1920. aastateni oli ainus kujutava kunsti ala ikoonimaal. Kalevala
(vaata joonist 2) (Nõmmevalitsus, 2015) Joonis 1. Kiži Preobraženski kirik Joonis 2. Karjala rahvuslipp 3.2 Muusikakultuur Karjala rahvusmuusikas omab olulist kohta ühehäälne eepiline laul ehk runo. Omapärane on ka tšastuškalaadne improviseeritud tekstiga laul ( nn piirileikkilaulu). Rahvatantsudest on aga enimlevinud ristikontra ja ristipäre, mida tihti saadetakse kandlemänguga. Pillidest on veel tuntumad ja tihedamini kasutatavad jouhikko ning kasetohust karjasarv. (Nõmmevalitsus, 2015) 6 3.3 Rahvakultuur Karjalaste peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on maaviljelus (sh alepõllundus) ning sellega liituv karjakasvatus. Üpris olulised on olnud ka kalapüük ja küttimine. Viimastel sajanditel on karjalastele teenistust andnud metsatööd. Tänapäeva Karjala põllumajanduses on karjakasvatus olulisem kui maaviljelus. Enamik Karjala karjalasi elab linnades ja linna tüüpi
Lehepilli (heinapill, tohupill, kukepill) Rukkirääk (osjapill) Putkepilli (härjapill) Pajupilli (vilepill, haavapill, pöörpill) Pardipill (savipiilu, savipill) Roopill (kõrrepill, rukkipill) Pöörpill ehk sõrmiline (sõrmuline, sõrmlik, sõrmik, käsiline) Torupill (kotipill, lõõtspill, kitsepill, ka lihtsalt pill) Karjapasun (puupasun, lepatoru, tõri ehk tõru, hunditõri, paimetõri, luik, lutt, piibar) Jahipasun ehk jahipiibar Sokusarv (sikusarv, lutusarv, metsasarv, karjasarv, sarv, luik, luigepill, metsaluik) Lõõtspill ehk härmoonik (lõõts, kortspill, jõrmul, pill) Kordofonid keelpillid Heli tekitavad pinguldatud võnkuvad keeled, mida näpitakse või tõmmatakse poognaga. Põispill Moldpilli (smollpill) Kannel Viiulit (kiik, kiigepill) Hiiu ehk rootsi kannel Kooriliikumine Eestis 19. sajandil. Ärkamisaeg, laulupidude traditsiooni tekkimine Ärkamisaeg oli üle-euroopaline nähtus, eestlastel oli valida sakslasliku ja veneliku vahel. Ärkamine
Pasunat hoiti kasutamise vaheaegadel vees, siis võis see teenida mängijat terve suve. Tavaline eesti karjapasun oli ilma sõrmeavadeta ning võimaldas mängida väheseid helisid (ainult ülemheisid). Jahipasun ehk jahipiibar on karrast (plekist) tehtud pasun, mille ümber mässiti naharibasid. Jahimehed andsid sellega mitmesuguseid signaale. Sokusarve (sikusarv, lutusarv, metsasarv, karjasarv, sarv, luik, luigepill, metsaluik) mängisid karjased ja õitsilised tööle minnes ning töölt tulles, vooris käies, õhtuti õues ajaviiteks. Harva puhuti seda koos teiste pillidega tantsu saateks. Pill valmistati looma, tavaliselt soku sarvest. Mõõtmed olenesid sarve suurusest. Esiküljel oli 29, enamasti 34 sõrmeava, mõnikord üks ka tagaküljel. Ülemine ots kujundati huulikuks. Kõla oli tuhm, isegi pisut süngevõitu.
annaabi.ee 
