Eesti rahvamuusika (4)

Eesti rahvamuusikast : regilaulu ja uuema rahvalaulu tunnused ,võrdlemine, rahvatantsud ja rahvapillid .
Vanem rahvalaul eristub uuemast eelkõige teksti vormi, ent ka kujundite , mõtteviisi, kasutamise olukorra, viisi jm poolest. Vanemaid tekste iseloomustab algriim (sõna algushäälikute kordus) ja parallelism (sisu ja vormi poolest sarnaste värsside rühmad). Vanemaid rahvalaule on kolm alaliiki.
-Varane vokaalmuusika kujutab endast vanimaid teadaolevaid laule (laulutaolisi häälitsusi), mille päritolu jääb aegade hämarusse, võib-olla muusika tekkimise piirimaile. Suuremalt jaolt taandus see laulude kihistus 19. sajandi lõpuks, kuid mõneti püsib siiani, näiteks lastelaulude ja -lugemistena (hüpitused, arstimissõnad vms lihtsad vormid).
-Regivärsiline laul ehk regilaul moodustab keskse ja omapärase osa eesti rahvalaulust. Lisaks algriimile ja parallelismile on sellel eriline värsimõõt. Regilaul kui laulustiil on omane peaaegu kõigile läänemeresoome rahvastele ning tekkis arvatavasti u 2000 aastat tagasi Soome lahte ümbritsenud hõimudel. Seetõttu esineb regilauludes arhailist mõtteviisi, vanaaegseid pikki sõnavorme ja omapärast helikeelt. Regilaul taandus Eestis üldiselt 19. sajandi jooksul. Mõnes piirkonnas (Kihnu, Setumaa ) on see käibel veel tänapäevani.
-Siirdevormilised laulud esindavad regilaulutraditsiooni üleminekut uuemale riimilisele laulule , neis on vanemate laulude tunnused segunenud uuematega.Esimene terviklik rahvalaul ilmus trükis Christian Kelchi (1657–1710) kroonikas “Liefländische Historia” ( 1695 ).
Uuem rahvalaul on lõppriimiline salmilaul , mis hakkas Eestis levima 18. sajandil eelkõige linnade ümbruses, saavutades keskse koha 19. sajandi lõpuks. Uuema rahvalaulu sisu ja elukäsitlus sobisid muutuva maailmaga , värsiehitus oli kooskõlas kaasaegse keelega, lauluviisid aga uueneva muusikalise maitsega. Ka enamik tänapäeval tekkivatest rahvalauludest kuulub uuemate riimiliste laulude kihistusse. 
Rahvatantsude liigid 
Eesti rahvatantsud jagatakse liikideks, arvestades liikumise iseloomu, osavõtjate hulka ja paigutust.
 Voor- ja sõõrtantse esitatakse hulgakesi. Üksiktantsijad või paarid asuvad üksteise taga reas ( kolonnis , vooris, rongis) või kinnises ringis (sõõris).
  Akrobaatilised ja imiteerivad tantsudÜks iidseid tantsu tekke põhjusi oli inimese vajadus teha oma liikmed painduvaks ning meeleolu reipamaks, eriti sõja ja jahiretke eel. Niisugused on enamasti akrobaatilised tantsud. Paljudel puhkudel ei puudu neilgi maagiline mõte. Eestis on sääraseid tantse vähe säilinud. Üks selline on “Ristitants”, mida võisid tantsida nii mehed kui ka naised.
 Paaristantsud Linnade tantsurepertuaari ilmus esimese paaristantsuna 18. sajandi teisel poolel valss , mis oli välja kasvanud austria, tšehhi ja saksa rahvatantsudest. Uus tants sai 19. sajandi jooksul ka Eesti maarahva seas harukordselt populaarseks, kohati isegi ainuvalitsejaks.
 Võimalik, et Eestis oli juba varem tuntud üks valsi vanematest kujudest – labajalavalss , mis erineb päris valsist viisi, rõhutamiste, liikumiste ja kehahoiaku poolest. Labajalavalsi muusika on suuresti pärit endisest poloneesitaolisest tantsust.
 19. sajandi teisel poolel hakkas rahva tantsuvara Euroopa tantsude mõjul kiiresti muutuma : tulid polka , reinlender, galopp, masurka , krakovjakk. Paljude tantsude iga oli lühike. Püsima jäid need, mis sobisid eestlaste üldise tantsulaadiga.
 Oma lihtsa ehituse ja hoogsa liikumise tõttu sai rahvale eriti meelepäraseks polka. Polka tekkis u 1835. aastal tšehhi rahvatantsude sugemeist. Slaavi rahvatantsudest on kujunenud Lõuna-Eestis “Tuljak”, “Savikoja venelane” jm.
 Kontratantsud ja kadrillid hakkasid eesti külas levima 19. sajandil umbes samal ajajärgul, mil kujunesid välja labajalavalss ja teised paaristantsud. Neis tantsudes esinevad kindlas järjekorras liikumisjoonised.
 Kadrill oli 17.–19. sajandil Prantsusmaal üks populaarsemaid tantse. Kadrillile on iseloomulik nelinurkne asetus ja kindel tantsijate arv. Tants koosneb mitmest osast, millest igaühel on oma nimetus ja muusika, iga figuuri esitab ise paar. Tants lõpeb üldise liikumisega.
Pillid
  Rahvapillidel olid (ja on osalt veel tänapäevalgi) erinevad kasutusalad (karjasepillid, jahimeeste peibutuspillid) ning ülesanded (signaalpillid, tantsupillid, laste mänguasjad jms). Muusikas segunesid pragmaatiline (st otseselt kasulik), maagiline (nõiduv) ja esteetiline (ilu pärast) otstarve, kuid sõltuvalt olukorrast võis mõni neist olla esiplaanil.
 Pillide ja tarbeesemete piirimaile jäävad mitmed pragmaatilise otstarbega instrumendid: käristid, lokulauad, jahisarved, millega anti edasi teateid ning hirmutati metsloomi ja kurje vaime. Selliste pillide tekitatud helid jäävad sageli muusika ja mittemuusika (isegi müra) vahealale. Niisamuti jääb muusika piirimaile suur osa väikeste laste tekitatud pillihelidest.
Rahvapillide liigitamine :
Idiofonid – ise helisevad pillidHeli tekitab pilli materjal, korpus ise, kui seda lüüa või näppida. Lokulaud (lokk, lokits, lõkulaud, kola , kolk, kolklaud, kloba, orjapill)
 Heliraud (tagiraud) .
 Pingipill (tuhkapill)
 Jauram (loogapill, umba, sokuloku)
 Käristi koosneb käepidemega hambulisest võllist ja selle ümber pöörlevast puuraamist, mille sees olev puulaast vastu hambaid puutudes käriseb. Käristiga hirmutati loomi (hunte).
  Kilk ( ristik )
  Parmupill (konnapill, huulepill, kärsapill, suukannel )
Membranofonid – väriseva membraaniga pillid
Heli tekitavad pinguldatud membraanid (õhukesed nahad , kiled vms). Siia liiki kuuluvad eelkõige igasugused trummid.
 Põsepill
 Kammipill
  Trumm
Aerofonid – õhkpillidAerofonides tekitab heli võnkuma pandud õhusammas.
 Vuripuu
 Vurr
 Lehepilli (heinapill, tohupill, kukepill)
 Rukkirääk (osjapill)
  Putkepilli (härjapill)
 Pajupilli (vilepill, haavapill, pöörpill)
 Pardipill (savipiilu, savipill )
 Roopill (kõrrepill, rukkipill)
 Pöörpill ehk sõrmiline (sõrmuline, sõrmlik, sõrmik, käsiline)
 Torupill (kotipill, lõõtspill, kitsepill, ka lihtsalt pill)
Karjapasun (puupasun, lepatoru, tõri ehk tõru, hunditõri, paimetõri, luik, lutt, piibar)
Jahipasun ehk jahipiibar
 Sokusarv (sikusarv, lutusarv, metsasarv , karjasarv, sarv , luik, luigepill, metsaluik)
 Lõõtspill ehk härmoonik (lõõts, kortspill, jõrmul, pill)
Kordofonid – keelpillid
Heli tekitavad pinguldatud võnkuvad keeled, mida näpitakse või tõmmatakse poognaga .
 Põispill
  Moldpilli (smollpill)
Kannel
 Viiulit ( kiik , kiigepill)
 Hiiu ehk rootsi kannel
Kooriliikumine Eestis 19. sajandil. Ärkamisaeg, laulupidude traditsiooni tekkimine
Ärkamisaeg oli üle-euroopaline nähtus, eestlastel oli valida sakslasliku ja veneliku vahel. Ärkamine sai võimalikuks tänu sellele, et Hurt , Jakobson, Jannsen ja Koidula jäid eestlasteks. 1865 asustati laulu- ja mänguselts „ Vanemuine “ ning „Estonia“. 1867. aastal saatis Jannsen võimudele palve laulupeo pidamiseks, loa sai aga suhteliselt hilja. Esimene laulupidu toimus 1869. aastal Tartus. Laulupeo korraldamise põhjuseks toodi pärisorjuse kaotamise aastapäev. Repertuaar koosnes liedertaffellikest lauludest, lauldi eesti keelseid saksa laule, lisaks neile vaid kaks originaallugu – A. Kunileiu viisi ja L. Koidula sõnadega „Sind surmani” ja “Mu isamaa on minu arm“. Esimesel päeval kõlasid ilmalikud , teisel vaimulikud laulud ning kolmas päev kuulus võistulaulmisele. Esindatud olid vaid meeskoorid, kokku oli lauljaid 822 ning puhkpillimängijaid 56. Teine laulupidu toimus 1879 . aastal Tartus. Kolmas laulupidu toimus 1880. aastal Tallinnas. Neljas, 1891 . aastal Tartus toimunud laulupidu oli eriline selle poolest, et esmakordselt lubati ametlikult laulma ka segakoorid ning viiuliorkestrid. Viies laulupidu toimus 1894. aastal Tartus, osalesid esimesed külaliskoorid ning toimus interpreetide võistlus. Kuues laulupidu toimus 1896. aastal Tallinnas, Eesti heliloojate looming oli ülekaalus, võistulaulmisele lubati ka naiskoorid. Seitsmendal, 1910. aastal Tallinnas toimunud laulupeol kõlas vaid eestlaste looming.
Esimesed heliloojad -asjaarmastajad Kunileid, Saebelmann , Thomson , Hermann .
Aleksander Saebelmann-Kunileid (1845-1875)
Tema oli Eesti esimene helilooja ja ta oli väga omapärase helikeelega. Tema elust on vähe teada, kuna elu lõpul sõitis ta Poltaavasse tervist parandama, kuid suri seal. Ta on sinna maetud . Tema loomingust on säilinud ainult Eestis valminud teosed (6-7 koorilaulu ja umbes 10 rahvaviisi seadet).
Tema laulude iseloomustus:
-laulud on vabad Saksa liedertafeli mõjudest
-ta võttis eeskuju hoopis Soome rahvaviisidest, kus ta leidis ühist Põhjamaist hõngu
-tema lauludes esines ka polüfooniat
-tähtsamad laulud: „Mu isamaa on minu arm“, „Sind surmani“
Friedrich Saebelmann ( 1851 -1911)
Ta oli Aleksander Saebelmann-Kunileidi vend. Õppis ka Peterburi konservatooriumis klaverit. Tuntuimad laulud on „ Ellerhein “ ja „Kaunimad laulud“. Tema helikeel on väga saksapärane ja mitte nii originaalne.
Aleksander Thomson (1845-1917)
Õppis Tartu ülikoolis matemaatikat. Tema tuli Peterburist tagasi ja hakkas huvituma Eesti rahvaviisidest. Käis neid kogumas ja kasutas neid oma loomingus. Tema looming on omapärase kõlaga ja rahvuslik. Tuntuim laul on „Kannel“.
Karl August Hermann (1851-1909)
Ta on hariduselt keeleteadlane ja muusika alal täiesti iseõppija. Sellest hoolimata oli ta omal ajal üks tähtsamaid muusikaelu tegelasi. Ta oli helilooja, koorijuht ja muusikaajakirjanik. Pärit on ta Põltsamaalt, vaesest lihtrahva perest. Noorena õppis ta Tartu ülikoolis usuteadust. Edasi õppis ta Leipzigis keeleteadust ehk filoloogiat. Tartusse tuli ta 1880 tagasi ja töötas surmani keeleprofessorina. Läbi terve elu pidas Hermann muusikat oma südameasjaks, tegi väga palju selleks, et eestlasi muusikaliselt harida. Pärast Jannsenit saab Hermannist Eesti Postimehe peatoimetaja ja tema ajal hakkas leht käima 6 korda nädalas. Hermann hakkas Postimehe vahel välja andma muusikalisa, millest hiljem kasvas välja iga kuu ilmuv muusikaajakiri „Laulu- ja Mänguleht“ (1885-1897). See leht oli üldhariva eesmärgiga ja see koosnes artiklitest (pillimänguõpetus, noodid , komponeerimine, heliloojate elulood , eesti rahvamuusika ) ja noodiosast (viiuli- ja klaveripalad, koorilaulud ). Ta loomingu suurema osa moodustab koorilaul (200), tal on ka klaveri- ja viiulipalu ja soololaule. Tema looming on tugevate saksa mõjudega, jäljendab liedertafel stiili, laulud on muretud, hoogsad ja naiivsed.
Hermanni koorilaulud on „Kungla rahvas“, „Oh, laula ja hõiska“, „Mingem üles mägedele“. Hermanni kõige õnnestunumaks looks peetakse „Isamaa mälestust“. Selle tekst on „Kalevipojast“, muusika on dramaatiline ja tõsine. Hermanni loomingus on ka Eesti esimene lauleldus „Uku ja Vanemuine“ (1907). Selles etenduses on kasutatud Hermanni varasemaid koorilaule, muusika on väga lihtsakoeline, sündmustik on naiivne.
Esimesed professionaalsed heliloojad: Härma, Läte, Tobias , Kapp, Mart Saar ja Cyrillus Kreek
Miina Härma Käis erinevates linnades esinemas. Ta jäi oma õpilastele meelde rõõmsa ja nooruslikuna. Ta julgustas ja ärgitas inimesi õpingule (utsitas õpinguile). Ilusa lauluhääle leides tegeles ta sellega isiklikult. Ta ei lasknud ühelgi andekal häälel raisku minna. Asutas seltse. Tegeles kontsertide, laulupidude korraldamisega. Oli muusika ajakirjanik ja kriitik . Tema hüüdlause: "Edendada muusikaharidust ja kultuuri!" Heliloojana paistis ta silma rahvaviiside töötlustega. Looming.
Ta lõi üle 200 koorilaulu (nais-, mees- ja segakooridele): isamaalised laulud ("Meestelaul" "Enne ja nüüd") ja lüürilised armastuslaulud ("Kui sa tuled too mul lilli" "Küll oled mul ilus õieke"). Ta lõi rahvalaulu seadete juurde palju popurriisid, mida teised pole enne teinud, kuhu olid põimitud mitu rahvaviisi. Tema laule hakati laulma ka Soomes. Ta valiti TÜ audoktoriks ja Tln Konservatooriumi auprofessoriks. Laulumäng: “Murueide tütar“. Kantaat : “Kalev ja Linda ”. “Tuljak” “Ei saa me vaite olla” “Pulmalust” “Lauliku lapsepõli” “Pidu hakkab, pereeidekene”
Aleksander Läte( 1860 -1948 )
Esimesi eesti muusikuid, kelle tähtsaim tegevus oli sümfoonia orkestriga. Pani aluse eesti sümfoonilise muusika esitamise traditsioonile. 1900 –1906 -muusikaline kulminatsioon saavutas tulemusi helilooja ja dirigendina . Muusikaline tegevus sisaldab ka muusika kriitikat. Sümfoonia pluss muusika kriitika on uued nähtused eesti muusika kultuuris. Lapsepõlves puutus ta palju kokku viiuli ja lõõtspilliga. Aakre vallakooli Rõngu kihelkonnakooli läks, kuna seal oli keelpillikvartett . 1897 a. Cimze seminari lõpp. Ta töötas Kuhjas kooli õpetajana. 1895 a. läks ta Bresteni konservatooriumi ning õppis seal –1897 a. erialaks oli loori kompositsioon. Ta kirjutas koorilaule koos instrumentaalsaatega. 1900 a. tegutses Tartus koori – ja orkestrijuhatajana. Oli ajalehe Postimehe muusika arvustaja, lisaks klaverisolist ja pedagoog . Sakslaste laulu ja mängu selts Bürgermusse. Sajandi algul asutati Eesti Üliõpilaste Selts. 19 novembril toimus esimene sümfoonia kontsert Bürgermusse saalis. Kava sisaldas siis: sümfoonilise muusika, kammer muusika, koori, katkendeid oopereist, soolokontsert. Aastas 2 –3 kava. 1806 a. avati Vanemuise suur maja Tartus. 1908 a. kutseline orkester Vanemuises. Looming: “ Laul rõõmule ! , “ Kuldrannake “ , “ ööunenägu “ – Piirikivi tekstile . “ Pilvedele “ , “ Malemäng “, umbes 200 koorilaulu. 5 kantaati,-“ Rändaja ja tähed”. Vokaal sümfooniline muusika. Sümfoonilisest muusikast avamäng “ Kalevala “ , palu sümfoonia orkestrile, 1 keelpillikvartett.
Rudolf Tobias (1873-1918) Oli esimene sümfoonia-komponisti eriala lõpetanu Peterburist. Tema loodud polüfooniad oli Euroopas kuulsuselt teised, Bachi järel. Ta oli pärit Hiiumaalt. Isa oli köster. 6-aastaselt õppis ära pillimängu ja 9.aastaselt komponeerimise. 1885.a kolis Kullamaale. Õppis Haapsalu Kreiskoolis. sai koduõpetajakutse. Tänu sellele sattus tööle Tln toomkiriku organisti Reinicke’i perre, kes õpetas teda väga palju muusikaalaliselt. Sai innustust ja läks 20-aastaselt Ptrb õppima. 4aastat oli Korsakovi kompositsiooni klassis. Ta jäi sinna tööle - Jaani kiriku organistiks kuni 1904 aastani. Pärast seda tuli Eestisse ja oli Tartus aktiivne kultuurlane. Ta avas Vanemuise. Organiseeris HTG keelpillikvarteti tegevust. Heino Eller oli seal esiviiuldaja. Tobiase elu Eestis oli kesine ja vaene. Ta läks Euroopasse. 1908 Pariis. Edasi Leipzig . Vahepeal sai tööd Berliini kõrgemas Muusika Ülikoolis õppejõuna. Ta suri koolerasse. Looming. Ilmuvad Eestisse uued zanrid tänu temale. Põhiliselt suurvormid, meie esimene silmapaistev sümfonistitalendiga helilooja. Kesksek kohal on oratooriumid (nt „ Joonas ”) ja kantaadid (nt „Johannes Damaskusest”). Iseloomulik on emotsionaalsus, sügav filosoofiline sisu, julgus , uudsus, dramatism . Keelpillikvartetid ja trio panid aluse eesti kammermuusikale. „Kontsertpala” klaverile ,„ Julius Caesar ”pateetiline avamäng, keelpilli orkestrile kohandatuna „Ööpala”. Kõrvalise tähtsusega koorilaul ( „ Largo ”, „Varas”).
Artur Kapp (1878-1952) Esimene sümfonist. Oli organist, väga hea improvisaator. Pikaajaline töö konservatooriumis, kujunes oma koolkond. Elulugu Lapsepõlv möödus Eestis kui ka Peterburis. Pärit Suure-Jaanist. Isa oli ka muusik , lõpetanud Simse seminari, oli köster ja organist. Õpe isalt oli 10aastat, asendas isa organistina. 13 aastaselt astus Peterburi konservatoorimisse.Algul õppis orelit ja siis kompositsiooni. Õpetaja oli Nikolai Rimski Korsakov . 1900 lõpetas selle ja jäi Venemaale tööle, Astrahani linna. Oli muusikakooli direktor, lõi sümf. orkestri.2. järk 1904-1920 Kaubandus linn. Abiellus venelannaga. sünni poeg Eugen . Organisti ja pianistina andis kontserte. Mängib vene ja Ukraina linnades. Loominguline töö ei jäänud soiku. 1905 Estonia avamiseks kirjutab süidi Eesti viisidest. Ta käis 5 eesti süiti ise juhendamas. Tuleb Eestisse. 3. järk 1920-1952 Jääb kuni elulõpuni. Naine jääb Venemaale aga poja võtab kaasa. Töötab dirigendina Estonias. Õpetajana konservatooriumis. 40 kompositsiooni õpilast. Viimased 8 aastat elas suure- Jaanis . 1950-51 kirjutas edasi. Looming Suurteosed: oratoorium "hiiob" (32numbrit), 1909 Kantaat päikesele. Sümf teosed: 5 sümfooniat, "Noortesümfoonia" 4süiti sümf orkestrile."hiob"-Mees, kes on väga usklik . Saatan hakkab teda kiusama . Kaotab oma rikkuse ja pere. Inimene leiab oma mina ja elumõtte läbi katsumuste.
Mart Saar (1882- 1963) Sündis Hüpassaares Pärnu lähedal(13km). Isa oli metsavaht ja ta oli looduse keskel. Teda on inspireerinud loodus. See kõik on muusikasse toodud. Muusikaga tutvus ta juba enne kooli. Isa oli külapillimees. Isa tundis noote ja oreliehitust. Ta käis algul Suurejõe koolis, kust edasi läks Suure-Jaani kooli. Peterburi konservatoorium . Tartu ja Tallinn (helilooja/ pianist /organist/pedagoog). Rahvuslikule muusikale ei olnud kerge teed rajada- laialt levinud saksa laulude pinnapealsus ja magus sentimentaalsus oli rikkunud rahva maitse ja kaugendanud neid rahvaviisidest.Looming
Taotles loomingus järjekindlalt rahvuslikku omapära, pani aluse rahvuslikele traditsioonidele eesti helikunstis.Viljakas komponist. koorilaule 350: soolo 120 ja klaver 120 lugu. “Lindude laul” “Kõver kuuseke ” “Tipa- tapa hällilaul” “Luule see, ei tule tuulest” 1914.a “Põhjavaim”.
Cyrillius Kreek Sündis Vormsil. Isa tegi kodus kodukoori, kus kõik lapsed laulsid midagi. Nad olid õigeusklikud. Kuna Vormsil oli ainult 6kl kool, siis kolisid nad Haapsallu laste hariduse pärast. Lapsepõlves meeldis talle trombooni mängida. Ta hakkas ka klaverit õppima. Koos sõpradega tegid nad nn bändi. Ta läks Peterburisse õppima tromboonimängu (1908-1912) ja kompositsiooni (1912-1916). Seal leiab ta endale palju uusi eesti tuttavaid, kellega näiteks ta peab jagama tuba ja kõike muud. Nad elasid ja õppisid seal vaesuses. Peeter Süda ja Mart Saar. Kodus leidis tööd muusikaõpetajana Rakveres ja Tartus. Läks Haapsallu õpetajate seminarile õpetajaks. Tal ei lubatud oma loomingut avaldada ja tänu sellele avaldasid neid tema sõbrad korjates ka endale raha. Ta pidi ära toitma oma suure pere. Isiksuselt oli ta rahulik, tasakaalukas, pikatoimeline, teravmeelne ja taibukas inimene. Kui ta vihastas, siis virutas ta joonlauaga vastu näppe. Peterburis oldud suvevaheajad veetis ta Eestis läänemaal rahvaviise kogudes. teda aitasid õpetajateseminari õpilased. Koguti 1800 viisikest. Ta oli ka ainuke, kes kogus vaimulikke rahvaviise. (6000). Kasutas seda kõike oma loomingus(polüfoonilised töötlused ja muud). Mõned ta lood olid isegi 8-häälsed. Looming umbes 1000 laulu(väikesed koraali ja rahvaviisi seaded; humoristlikud laulud. Lõi esimese Eesti reekviemi : 8-osaline “Reekwiem”(1927***1929). Rahvapärased laulud: “Ai siga link link” “Ma kõndisin vainul”. Originaalsed tema lood: “Hällilaul” “Nõmmelill” “ Talvine õhtu“(V. G. Ridala ).
Kirj. Lühikokkuvõte 10 eesti helilooja loomingust: Heino Eller, Eduard Tubin , Gustav Ernesaks , Eugen Kapp, Eino Tamberg, Veljo Tormis , Arvo Pärt, Erki-Sven Tüür, Urmas Sisask, Raimo Kangro , Lepo Sumera, Toivo Tulev,  Helena Tulve , Ester Mägi
Heino Eller (1887-1970) oli Tobiase õpilane. Asus õppima Peterburi konservatooriumis viiuli eriala, aga lõpetas hoopis heliloojana.Rahvalike traditsioonide kujundaja eesti instrumentaalmuusikas. Iseloomulik on keelpillide kõlavärvid, õhulisus, nüansirikkus, viimistletud detailid. Helikeel on lüüriline, tasakaalukalt jutustav. (Kodumaine viis)Ta töötas Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ja oli ka Tallinna Konservatooriumi kompositsiooniprofessor.Looming on mõjutatud loodusest ( Koit , Öö hüüded, Männid, Orus).Sümfooniline poeem „Koit” on üks enimmängitud eesti helilooja teoseid.
Eduard Tubin (1905-1982). Esimene eesti ballett „Kratt”, kus rahvaviisid on ühendatud kaasaegse helikeelega ja sümfoonilise väljenduslaadiga.Kirjutas kokku 10 sümfooniat. Meisterlik orkestratsioon ; säilitas klassikalise ülesehituse.Kõige kuulsam – 5. Sümfoonia – rahvusliku traagika sümfoonia
Gustav Ernesaks – koorijuht, helilooja, laulupidude üldjuht, keda rahvas Laulutaadiks kutsus. Tähtsus: rahvusmeeskoori rajaja. Koorilaul ‘Mu isamaa on minu arm’ kujunes okupatsiooniaastatel eestlaste iseseisvusihaluste väljenduseks.Teosed: koori- ja soololaulud, lasterepertuaar, ooperid.
Eugen Kapp – helilooja ja komponisitsioonipedagoog. Teosed: Balletid(‘Kalevipoeg’), ooperid (‘Tasuleegid’,’Rembrandt’),klaveritsükkel ‘Tallinna pildid’.
Eino Tamberg (sünd. 1930) Kuulsaim teos Concerto Grosso op. 5. See on barokiajastu stiili lähedane, modernse helikeelega, sai eesti neoklassitsismi rajajaks. Teine kuulus teos on ooper „Cyrano de Bergerac”, libreto kirjutas Jaan Kross E. Rostandi värssdraama põhjal. Esietendus toimus 1976. Helikeeles on tunda renessansi ja varabaroki stiliseeritud elemente, mis on asetatud tänapäeva modernse muusika konteksti.
Veljo Tormis (sünd. 1930) tõi eesti koorimuusikasse 20. Sajandi II poole modernse helikeele.Kogus ja süstematiseeris rahvaviise. Loomingus domineerivad folklooripõhised teosed. Ta jättis rahvaviisi muutmata ja lisas fooni . Eesti kalendrilaulud (1966-1967), Unustatud rahvad (1970-1989). Raua needmine – segakoorile, tenorile, baritonile ja šamaanitrummile. Kalevala IX runo, raualoits, kaasaegne tekst. Loova , rauda alistada suutva mõistuse rakendamine inimkonn hüvanguks või hävinguks. Maagiline kordumine, esituse sugestiivne pinge. Sõnum tänapäevas. Loomingule omane: Katkematu ja töötlemata rahvaviis, rahvaviisi jagamine erinevate häälte vahel, autentne esituslaad, foon ja ostinato, parafoonia, kaanon , ühendab rahvamuusika elemendid kaasaegsete kompositsioonivõtetega, helikobarad e klastrid, sosistamine, karjed
Arvo Pärt (1935) Pärdi looming jaotatakse kaheks perioodiks. Teise perioodi tööd on tuntumad. Varajased tööd valmisid ranges neoklassikalises stiilis või mõjutatuna Dmitri Šostakovitšist, Sergei Prokofjevist või Béla Bartókist. Seejärel hakkas Pärt komponeerima Arnold Schönbergi dodekafooniat kasutades ja kirjutas seeriamuusikat. Sel ajal kirjutas ta 3. sümfoonia, mis märgistab üleminekut ühelt stiililt teisele. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal. 1976. aastast peale hakkas ta kirjutama hoopis teistsugust, "tintinnabuli"-stiilis muusikat, mis sarnaneb kellahelinale. Seda iseloomustavad lihtsad harmooniad, sagedased kaunistamata noodid ja lääne harmoonia aluseks olevad kolmkõlad, mis kõlavadki nagu kellahelin. Tintinnabuli-muusika on rütmiliselt lihtne ning selles puuduvad tempomuutused.
Erkki-Sven Tüür (sünd. 1959) Pani alguse Nyyd festivalile koos dirigendi Olari Eltsiga. Teda peetakse muusikaliseks arhitektiks – peamised on muusika ülesehitamise printsiibid (vorm). Huvitavad ja erilised tämbrikooslused. Kasutab erilisi ja tavatuid pillikooslusi. Teoseid: Sümfoonia seitsmele (tema asutatud bänd In Spe), Arhitektoonika
URMAS SISASK (1960) Klaveritsükkel Tähistaevas I osa Põhjataevas - aluseks põhjarahvaste tähemüüdid, II osa Lõunataevas - aluseks aborigeenide tähemüüdid. Lisaks sellele palju üksikuid tähistaeva-teemalisi teoseid. Sisaski muusika on müstiline, lummav , fantaasiarikas, lööv, lihtne, loodusjõuline, siiralt lapsemeelne, justkui pärineks mõnest teisest galaktikast. Heliteose loomiseks püüab ta kuulata kosmose muusikat, tajub inimese sisemise muusika vastavust sellega ja paneb kirja talle huvitavalt kõlava muusika, ükskõik mis ajastule või stiilile toetudes, olgu ajendajaks gregooriuse laul, renessansi tantsurütmid, 16. saj madrigal , Palestrina või Bachi polüfoonia, Tormis, Pärt või Genesis . Sisask võib olla algjõudude ja aastasadade vanuste mälestuste vahendajaks 1987-88 arvutab Sisask päikesesüsteemi planeetidega tegeldes välja Merkuuri, Veenuse, Maa, Marsi, Jupiteri, Saturni,Uraani,Neptuuni ja Pluuto tiirlemisel tekkivad teoreetilised helid ja saab nn planeetide helirea , mille koondvariandiks on 5 helist koosnev helirida. Hiljem selgus, et tegemist on Jaapani muusika ühe iidse põhilaadi – kumayoshiga Planeetide helireal põhineb Sisaski Esimene missa Eesti missa (missa nr. 3, eestikeelsele tekstile)- tellimustöö 22.üldlaulupeoks, Sümfoonia (siin koos kõlamise tähenduses) Uranus trompetile, orelile, šamaanitrummile ja didgeridoole (aborigeenide püha pill). Sisask on tohutult produktiivne helilooja, tihti ei jõudvat ta oma peas hargnevatele ideedele pliiatsiga järele. Loonud kõikvõimalikele koosseisudele erinevates žanrites.
Raimo Kangro (1949-2001) Mängulisus.Tähtsus: kooli muusikaõpikute ‘Helisev maailm’ autor.Teosed: ooperid ‘Imelugu’ , ‘Ohver’, ‘Süda’. Kammermuusikasari ‘Display’ erinevatele pillikoosseisudele.
Lepo Sumera (1950-2000) Aastakümnete järel, mil eesti muusikas valitses teravakõlalisus, mõjus tema muusika heakõlaliselt. Kasutab vähest muusikalist materjali. Muudab kujundit noothaaval; maagiline kordus. Vaatab teemasid justkui läbi luubi ja avastab uusi detaile. Peen tämbrimeel ja laitmatu tervikutaju. Väga hea instrumentide tundja. (Pala aastast 1981) Kirjutas kokku 6 sümfooniat. Armastab siduda elektronmuusikat akustilise muusikaga. „Südameasjad” – algmaterjaliks südamest tehtud ultraheli ülesvõte, elektrooniline ja akustiline muusika, ruum, improvisatsioon.
Toivo Tulev (1958) Toivo Tulev on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorant ja kompositsiooniõppejõud, alates 2005. aasta sügisest kompositsiooniosakonna juhataja. Toivo Tulevi loomingus põimuvad ekspressionistlik ja sakraalne elutunnetus, eksistentsiaalne heitlus tasakaalu- ja pingeseisundite vahel. Tema helikeelt on mõjutanud tegevus mitmes vanamuusikaansamblis ja süvenemine gregooriuse laulu traditsioonidesse.
Helena Tulve (1972)Aastast 2000 on ta Eesti Muusikakadeemia kompositsiooniõppejõud. 2006. aasta märtsis toimunud festivalil "Eesti muusika päevad" oli Helena Tulve peahelilooja, festivali raames toimus ka helilooja rahvusvaheline meistrikursus. Tulve varasemas loomingus domineerib meloodiline materjal, hilisemas on suur rõhk kammermuusikal. Tema heliloomingus leiab tihti prantsuse spektraalmuusikat, gregorikoraali, IRCAMi eksperimente ja idamaise muusika jooni. Enam kui traditsioonilised väljendusvahendid nagu meloodia, rütm, harmoonia, huvitab teda toorheli, selle tekkimine, muundumine ja kadumine (mikrointervallika). Kirjutanud ka suurvorme.
Ester Mägi (1922)– helilooja.Miniaturist. Kasutab vanu rahvaviise.Viimistletus.Kammermuusika suur osakaal. Teosed: kooriteos ‘Tuule tuba’, kooritsükkel ‘Mõtisklused’, klaveriteos ‘Vana kannel’, orkestriteos ‘Bukoolika’.
Kirjalikult kronoloogiline tabel  eesti heliloojatest alates 19. sajandist   tänapäevani ; sünniaasta järgi (vähemalt 50 ees-ja perekonnanime + eluaastad), vali tuttavamad nimed
Kunileid-Saebelmann, Aleksander (22.11.1845 – 27.07.1875)
Hermann, Karl August (23.09.1851 – 11.01.1909)
Saebelmann, Friedrich August (26.09.1851 – 07.03.1911)
Kappel , Johannes (02.07.1855 – 01.06.1907)
Läte, Aleksander (12.02.1860 – 08.09.1948)
Härma, Miina (09.02.1864 – 16.11.1941)
Türnpu, Konstantin (13.08.1865 – 16.04.1927)
Tobias, Rudolf (29.05.1873 – 29.10.1918)
Kapp, Artur (28.02.1878 – 14.01.1952)
Lüdig, Mihkel (09.05.1880 – 07.05.1958)
Saar, Mart (28.09.1882 – 28.10.1963)
Süda, Peeter (30.01.1883 – 03.08.1920)
Aavik, Juhan (29.01.1884 – 26.11.1982)
Simm , Juhan (12.08.1885 - 20.12.1959)
Eller, Heino (07.03.1887 – 16.06.1970)
Kreek, Cyrillus (03.12.1889 – 26.03.1962)
Päts, Riho (26.06.1899 – 15.01.1977)
Aav, Evald (07.03.1900 – 21.03.1939)
Oja, Eduard (17.01.1905 - 16.04.1950)
Võrk, Enn (14.03.1905 – 20.09.1962)
Tubin, Eduard (18.06.1905 – 17.11.1982)
Ernesaks, Gustav (12.12.1908 – 24.01.1993)
Kapp, Eugen (26.05.1908 – 29.11.1996)
Kapp, Villem (07.09.1913 – 24.03.1964)
Ilves, Heimar (15.09.1914 - 05.02.2002)
Lepnurm, Hugo (31.10.1914 – 15.02.1999)
Ojakäär, Valter (10.03.1923)
Otsa, Harri (03.11.1926 - 30.10.2001)
Hindpere, Hans (18.03.1928)
Naissoo , Uno (25.03.1928 – 05.01.1980)
Koha, Jaan (17.12.1929 – 15.11.1993)
Sau, Olev (10.08.1929)
Tormis, Veljo (07.08.1930)
Lätte, Raimond (22.02.1931 – 06.01.1997)
Pärt, Arvo (11.09.1935)
Põldmäe, Alo (22.05.1945)
Lepik, Tarmo (09.11.1946 - 11.03.2001)
Kangro, Raimo (21.09.1949 - 04.02.2001)
Ehala, Olav (31.07.1950)
Sumera, Lepo (08.05.1950 – 02.06.2000)
Eespere, René (14.12.1953)
Vähi, Peeter (19.05.1955)
Grünberg, Sven (24.11.1956)
Tulev, Toivo (18.07.1958)
Tüür, Erkki-Sven (16.10.1959)
Sisask, Urmas (09.09.1960)
Mattiisen, Alo (22.04.1961 – 30.05.1996)
Kõlar, Margo (20.10.1962)
Vihmand, Mari (17.05.1967)
Kõrvits, Tõnu (09.04.1969)
Tulve, Helena (28.04.1972)