rahakorjamisel ja tõrjemaagias. Isamehe tunnusmärgiks pulmas oli mõõk puusal või käes, samuti oli tal valge rätt üle õlgade, mis oli eest kinnitatud kolme preesiga. 2.1.2. Kaasanaine Kaasanaine (ka kõrvatsinaine, mõrsjaema) oli isamehe partneriks, kes esindas mõrsjapoolseid pulmalisi. Ta oli enamasti mõrsja sugulane, vanem abielus olev naine, kuid kindlasti ei tohtinud ta olla rase, lapseta naine ega lesk. Ta oli pruudi lähim abiline kirikusse sõites ning pulmalauas. 2.1.3. Peiupoisid Peiupoisid olid vallalised noormehed, kes olid isamehele abiks. Nende arv polnud kindlaksmääratud ning kõikus suhteliselt palju. Kohati olid peiupoisid varustatud mõõkadega ja neil oli täita mitmesuguseid ülesandeid pulmasõidul, söögilauas, veimekirstu ja pruudi valvamisel. Ka neil oli valge rätt ümber õlgade nagu isamehel. Peiupoiste kohustuseks jäi oma pruuttüdrukute eest hoolitsemine: nad pidid tüdrukule ostma saia, mõdu, kompvekke (kui neiu ei
Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga
rahakorjamisel ja tõrjemaagias. Isamehe tunnusmärgiks pulmas oli mõõk puusal või käes, samuti oli tal valge rätt üle õlgade, mis oli eest kinnitatud kolme preesiga. 2.1.2 Kaasanaine Kaasanaine (ka kõrvatsinaine, mõrsjaema) oli isamehe partneriks, kes esindas mõrsjapoolseid pulmalisi. Ta oli enamasti mõrsja sugulane, vanem abielus olev naine, kuid kindlasti ei tohtinud ta olla rase, lapseta naine ega lesk. Ta oli pruudi lähim abiline kirikusse sõites ning pulmalauas. 2.1.3 Peiupoisid Peiupoisid olid vallalised noormehed, kes olid isamehele abiks. Nende arv polnud kindlaksmääratud ning kõikus suhteliselt palju. Kohati olid peiupoisid varustatud mõõkadega ja neil oli täita mitmesuguseid ülesandeid pulmasõidul, söögilauas, veimekirstu ja pruudi valvamisel. Ka neil oli valge rätt ümber õlgade nagu isamehel. Peiupoiste kohustuseks jäi oma pruuttüdrukute eest hoolitsemine: nad pidid tüdrukule ostma saia, mõdu, kompvekke (kui neiu ei
ja pruuttüdruk. Kirikusse mindi eraldi, tagasi aga koos. Pulm oli inimese elus kõige olulisem sündmus. See tähendas ühest sotsiaalsest rollist teise minekut, eriti naise jaoks. Pulm oli suurim pidu omaaegses külaühiskonnas ning seda tähistati suurejooneliselt. Pulmakommetes polnud pruudil, peigmehel ega nende vanematel suuremat osa peategelasteks olid isamees ja kaasanaine. Isamees esindas pulmas peiupoolset suguvõsa. Tema abilisteks olid peiupoisid, kes valvasid pruuti ja täitsid muid jooksvaid ülesandeid. Isamehe naine ehk mõõgaema pani pruudile pähe tanu. Kaasanaise abilisteks olid pruuttüdrukud ning pruudivend. Pruuttüdrukutel olid peiupoisid, kes nende eest hoolitsesid ja tüdrukud vastutasuks neile kindaid või sokke kinkisid. Kõik pruuttüdrukud pidid oma peiupoisiga öösel magama, et pruudil ja peigmehel tülisid poleks. Pruudivend juhtis pulmamänge ning tema varastas ka pruudi, kui peiupoisid valvsuse kaotasid.
Lunastamist saatsid humoorikad dialoogid, laulud ja naljad ,,kauplevate" poolte vahel. Kirstu eest saadud raha kuulus mõrsja emale. Kohati on kirstu lunastamine ühte sulanud mõrsja lunastamisega, moodustades ühise tervikliku tava. Kirst koos kirstumehega asus esimesel reel (või vankril), kirstu kohal hoiti lehvivat lippu. Kohati nõuti kirstu lunastamist ka peiukodus. Siis olid rahanõudjateks kirstumehed ja lunastajateks peiupoisid. Mõrsja pulmaliste peiukoju saabumine ja nende vastuvõtmine on nii oma kommete kui ka laulude poolest analoogiline peiupoolsete pulmaliste sissesõiduga mõrsjakoju. Mõrsja on peidetud. Pruudipoolsed nõuavad mõrsjat näha, kahtlustades, kas pole talle viga tehtud, halbades tingimustes ja tühja kõhuga peetud jne. Ka mõrsja pulmalistele pakutakse ebamõrsjat e. valtspruuti. Lokaalne, peamiselt Kolga-Jaanis tuntud komme oli aletule põletamine. Algne
Clemet tahtis kiiresti lugemise selgeks saada ,kuna ta tahtis teada mis Priiuskirjades kirjas on ja sellpärast tahtis ka saksa keele ruttu selgeks saada kuna Priiuskirjad olid saksa keelsed. 14. Kirjelda tolleaegseid pulmakombeid? Ema pidi enne pulmi ära näitama talu valdused ja varanduse. Ema pidi selga vaatama pulmariided; kirikukellad olid märgiks kogunemisele; kõik tulid jala , hobusega tulid ainult pruutpaar ja peiupoisid pruuttüdrukutega; esimesena sisenesid kirikusse peiupoisid, pruuttüdrukud, siis pulmaisa ja pulmaema ning nende vahel pruut; kõige lõpuks tulid pulmalised ja ülejäänud külarahvas. Kirikust suunduti pruutpaari koju, kus oli toit laual, pidutseti kogu öö, mängiti ja lauldi. 4 15. Miks Getter lahkus pulmaööl talust? Kuhu ta läks?
osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena.
Eesti pulmakombed Pulm on abielusõlmimispidustus. Eesti pulmakombeid ja - tavasid on võimalik jälgida alles 19. sajandi algusest. Kiriklik laulatuski sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammu. Komme pulmi pidada on kõigil maailma rahvail. Eesti pulmad kestsid vanasti 3 päeva. Neid peeti enamasti sügisel 3 nädalat pärast kosje. Pulmapidu juhtisid isamees ja peiupoisid, kes esindasid saajarahvast( peigmehepoolseid pulmalisi), ning kaasanaine, kes pruudivend ja pruuttüdrukud, kes kes esindasid vakarahvast (mõrsjapoolseid sugulasi). Pulmatseremoonia olulised järgud olid saajarahva saabumine, mõrsja nõudmine, mõrssja lahkumine isakodust, pulmasõit, mõrsja vastuvõtmine, uue kodu tutvustamine, vakarahva saabumine peiukoju, tanutamine e mõrsjapärja vahetamine naisetanuga, põllelappimine e
Hoolimata sellest, et tänapäeva peigmehel on võimalus riietuda frakki, sakoülikonda või smokingusse, eelistab keskmine eesti peigmees tumedat ülikonda, suviste pulmade puhul siiski ka heledat. (P. Õunapuu 2003. ,,Eesti pulm") 2.3. "Tegelased" Mõõgaisa ehk pulmaisa Ei tegelenud rahva lõbustamisega, vaid pigem rituaalsete toimingutega. Kaasanaine Tegi samuti rituaalseid toiminguid Peiupoisid Isamehe abistajad Pruuttüdrukud Kaasanaise ja pruudi abilised. Peiupoisid ja pruuttüdrukud pidid esimese pulmaöö ühes voodis magama, et noorpaari vahel tüli ei tekiks. Veli ehk pruudi vend Ülesanne oli juhtida mänge ja pulmanalju. Mõõgaema Pruudi otsija ja tanutaja. Kirstumehed Ülesanne oli veimekirstu peiukoju toimetamine. Ajumehed Saatsid ja sõidutasid pulmarongi. Pulmalaulikud Meelelahutuslik ülesanne. Kink Hoolitses õlle eest. Pillimees Korraldas pillimänguga saadetavaid mange ja tantse. 2.4. Pulmatort
noorpaar enne ametlikku algust ka kosjatseremoonia läbi mängib. Pulmad olid vanade eestlaste üks suurimaid pidustusi üldse, neid peeti alati toretsevalt enamasti 2 3 päeva, jõukamates peredes isegi kuni nädal aega jutti. Ka pulmakülaliste arv sõltus suuresti perekonna rikkusest: mõnekümnest inimesest kuni sajani. Pulmade suuruse ja tähtsuse mõõdupuuks oli hobuste arv pulmarongis. Kõige ees sõitis pruutpaar, kutsariks isamees. Nende järel peiupoisid pruuttüdrukutega, siis pruudi ja peigmehe vanemad ning rongi lõpus muu pulmarahvas. Pruutpaari hobuse look oli punutud värviliste lintidega. Aiste küljes kõlisesid kellad. Samas ei olnud pulmapeo korraldamine kõigile eesti talupoegadele jõukohane, siis abistasid neid sugulased ning ka naabrid, kogudes annetusi veimede jaoks, täites pulmakotti pulma kaasaviidavate toiduainetega ning tehes kinke noorpaarile. Veimed olid mitmesugused "nägusad" kingitused oma uutele sugulastele
muutunud. Aja jooksul on hakanud järjest suuremat kaalu omandama inimeste endi soovid. Tegevused ja tavad, mis kaasaaega ei sobi uuendatakse, asendatakse või jäetakse üldse ära. Kombed kui sellised on saanud Eesti pulmades teisejärguliseks. Need varieeruvad iga pruutpaari enda tahte kohaselt. Siiski on hulgaliselt elemente, mida peetakse traditsiooniliseks ja millele on aluse pannud Vana Eesti pulm. Pulmas on endiselt pruudi valitud pruuttüdrukud ja peiu poolt valitud peiupoisid. Endiselt on suur osa pulmapeo läbiviijal- kunagisel isamehel, tänapäeva pulmaisal. Ka tänapäevane pulmavanem peab olema sõnaosav ja kiire reageerija, küll aga on muutunud nende rollid ja ülesanded. Nüüdisajal on pulmaisa meelelahutaja rollis. Vanemas pulmas oli aga isamehel pulmaisa roll, tema jälgis, kas kõikidest kommetest kenasti kinni peetakse. Viimasel ajal on taas moodi läinud "süldipulm". See on pulm, kus isamehel tuleb teha suuri ettevalmistusi
6-12 kuud enne pulmi Õige aeg koostada eelarve ja vajadusel otsida sponsoreid või avada pulmakonto raha kogumiseks, tuleks panna paika aega millal on soov abiellud, broneerida sobivast linnast või maakonnast sobivale päevale kirik, perekonnaseisuamet või kasiino vastavalt oma äranägemise järgi. otsustada ja reserveerida pulmapeo koht ja tellida näidismenüü või kokk, pruutneitsi, isamees, lilleneiud ja peiupoisid peaks valmis vaatama, valida muusik või orkester, koostada külaliste nimekiri. 4 kuud enne pulmi · Valida pulmariided, temaatika. tuleks muretseda sõrmused, juuksurile, ilusalongi või solaariumisse jume saamiseks peaks ajad kinni panema, kavandage ja tellige või valmistage ise kutsed, valige lilleseadja ehk florist, õppige pulmavalssi. tellige fotograaf. mõelge läbi, kuidas pääsete kirikusse ja peopaikka. 2 kuud enne pulmi
Eesti pulmakombestik Pulmad olid mitte üksnes kahe noore inimese isikliku elu keskne sündmus, vaid juba muistsetest aegadest peale kahe sugukonna sõprusvahekorda ja liitu astumine, millega omakorda kaasnesid mõlemapoolsed huvid ja kohustused uue rajatava pere vastu. Kosjad Pulmadele eelnesid kosjad. Kui noormees oli jõudnud abielluikka, peeti perekonnas nõud, keda ta peaks kosima. Määrati kindlaks ka pruudile esitatavad nõuded. Otsiti tugevat ja tervet, töökat, hoolast ja usinat naist. Teiseks tuli arvesse jõukus, viimases otsas oli alles ilu. Iga tüdruku hing ihkas mehele saada ja seetõttu on meie rahvatraditsioonis suur hulk kombeid ja endeid, mis on seotud kosilaste ootamisega. Sügisene ja talvine neljapäeva õhtu tekitas tüdrukutes alati ärevust ja siis mindi vargsi õuele kuulama, ega kosjakellad kuskil ei kosta. Aga kui juba kolm leeris käinud tüdrukut majas elas, siis öeldi, et sinna ei läh...
olulisem riitus toimus. Isamehe abilisteks olid peiupoisid-vallalised noormehed, peigmehe sõbrad või sugulased, kelle ülesanne oli valvata pruuti. Pruudi ja tema suguvõsa esindajaks oli kaasanaine ehk kõrvatsinaine, kes pidi ka olem auväärikas, toimekas ja abielus. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, pruudi vallalised sõbrannad, ning pruudivend. Viimane oli juhtiv tegelane pulmamängudes ning tema peale jäi ka pruudi varastamine, kui peiupoisid valvsuse peaksid kaotama. Vanad eesti pulmad olid enamasti kahe otsaga, see tähendab, et esimene osa pulmapeost peeti pruudi kodus ja tagumine osa peigmehe kodus. Varasemal ajal oli pulmakoti põhitoiduks leib, millega oli seotud palju uskumusi ja maagilisi toiminguid. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Jookidest oli muidugi kõige tähtsam õlu. Pulmarong sõitis alati suure kära ja kellahelinaga, kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel
Pruudipärja asemel on maha mängitud ka peiu müts. Tanutamisele järgneb põlletamine. Põlle etteseadja ehk põlletaja on peiupoiss, põll seatakse ette naljatuste saatel. Peale mitmeid katsetusi leitakse põlle õige koht ja seoti noorikule ette. Põlletamisega on ka põllelappimine, mille algatab pruudivend. Pruudivend peab kurtma, et peigmees on ostnud katkise põlle ja ta kutsub pulmalisi põlle lappima. Põlle lapitakse rahaga. Esimese mündi heidab peig, järgnevad peiupoisid ja teised pulmalised. Pruudi vend näitab piitsavarrega: siin on auk! Peiu poisid tõid pulmalisi ükshaaval põlle lappima, vastu hakkajad ka vägisi (kogutud raha jääb mõrsjale). Teine pulmapäev lõpeb noorpaari rituaalse magamaviimisega. Noorpaar läheb esimeseks ööks magama lambalauta (ase on lakas või aidas). Aseme teeb peig heintest mille ta on ise niitnud. Noorpaari juhivad aseme juurde peiu ema ja kaasanaine. Asemele jätab noorik vöö ( või sukad või kingad ).
Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena
traditsioonis ja jääb elama ja elab praegugi. Vanad eesti pulmad olid enamasti kahe osaga, see tähendab, et esimene osa pulmapeost peeti pruudi kodus ja tagumine osa peigmehe kodus. Varasemal ajal oli pulmakoti põhitoiduks leib, millega oli seotud palju uskumusi ja maagilisi toiminguid. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Jookidest oli muidugi kõige tähtsam õlu. Pulmarong sõitis alati suure kära ja kellahelinaga, kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril oli isamees, temale järgnes peigmees ja siis edasi ülejäänud peigmehe poolsed pulmakülalised ehk saajarahvas. Nende saabumine oli kõige laulurikkam osa pulmast. Pruudikodus söödi ja joodi ning edasi mindi peiukoju. Teel lapsepõlvekodust uude koju pidi pruudi nägu kindlasti kaetud olema. Tanutamine ehk pruudile naise peakatte pähe panemine oli pulma keskne rituaal. Selles peituski kogu pulma tähendus. Nii saadi abielunaiseks, mitte aga kirikus jah-sõna
Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees. Tema abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Mõõgaema oli isamehe naine. Tema ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja omaksed aga mõrsja koju
6-12 kuud enne pulmi · Õige aeg koostada eelarve ja vajadusel otsida sponsored või avada pulmakonto raha kogumiseks, · tuleks panna paika aega millal on soov abiellud, · broneerida sobivast linnast või maakonnast sobivale päevale kirik, prekonnaseisuamet või kasiino vastavalt oma äranägemise järgi. · otsustada ja reserveerida pulmapeo koht ja tellida näidismenüü või kokk, · pruutneitsi, isamees, lilleneiud ja peiupoisid peaks valmis vaatama, · valida muusik või orkester, · koostada külaliste nimekiri. 4 kuud enne pulmi · Valida pulmariided, temaatika. · tuleks muretseda sõrmused, · juuksurisse, ilusalongi või solaariumisse jume saamiseks peaks ajad kinni panama, · kavandage ja tellige või valmistage ise kutsed, · valige lilleseadja ehk florist, · õppige pulmavalssi. · tellige fotograaf.
Kooli nimi
9.3. Tantsimise traditsioonTantsud on osalt seotud tavanditega (pulma- ja kalendrikombestikus) ning samas on ka hea meelelahutus. Vanades allikates on üksikuid teateid eestlaste sigivus- või tõrjemaagiliste tantsude kohta. Palju tantsiti lõbustuseks see oli võimalus suhelda, emotsionaalselt väljenduda ja end näidata. Pulmades olid tuntud pulmarahva tantsulised liikumised ja pruudi tantsitamine. Esimesena pidi mõrsjaga tantsima isamees või peigmees, seejärel peiupoisid ja siis muu pulmarahvas. Mõrsja tantsis alles pärast tanutamist, mõnikord lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega. Kogu maal tuntakse mõrsja tantsitamist raha eest. Mardi- ja kadrikombestiku kohustuslik osa oli mardi- ja kadrisantide tants. Maagilise iseloomuga võis olla tantsimine tule ümber suvistel kalendripühadel. Tantsiti ka talgute lõpetusel, nädalavahetusel jne. Pidusid nimetati mitmeti: (küla)säru(d), subrik, tantsud, pitspall, simman.Tantsude
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
