Materjaliõpetuse kursus tekstiilikiud (1)

Materjaliõpetuse kursus . Tekstiilkiud.
1. Sissejuhatus.
Kaasaegse tsivilisatsiooni arenguga on kaasnenud uute tekstiilimaterjalide loomine. Enamikku kasutatakse rõivaste valmistamiseks, kuid kõrvuti nendega areneb ka tehniliste ja tööstustekstiilide arendamine, erirõivastuseks ettenähtud tekstiilikiudude areng (kosmonaudi riietus, kuulikindlad riided –isegi lapsevankrid nagu näha ajakirjandusest Kõikide erinevate eluvaldkondade riietusele esitatakse erinevaid nõudeid.
Päästeteenistuse riide (rebenemiskindlad, vee- ja süttimiskindlad), artisti esinemiskleit peab olema kaunites toonides ja mugav kanda, sõjaväelase riietus peab aitama teda kaitsta ka maastikul (peab jääma märkamatuks), olema ka kaitseks keskkonnatingimuste eest.
Eelöeldust järeldub, et neid kiude tuleb töödelda (värvida, muuta ilmastiku ja muude kahjustavate tegurite kindlaks). Sellega tegelebki tekstiilikeemia.
Riide värvimise algusaeg ulatud üle 2500 aasta tagasi Indiasse , sealt levis see teadmine – kunst – teistesse Aasia maadesse, Vanasse- Egiptusesse ja Kreekasse ning Rooma .
Värvimise algaastail kasutatai ainult looduslikke värve (punast alisariini saadi värvipunapuu juurtest, purpurpunast purpurtigudest - indigo , poti sinine, jt. erinevad taimed, mille kasutamine oli tuntud ka Eesti rahvatraditsioonides). Olukord tekstiilitööstuses muutus, kui 1828.a Saksa keemik F.Wöhler sünteesis ammooniumtsüanaadi kuumutamisel uurea (karbamiid e kusiaine ). NH4OCN  CO(NH2)2. See muutis keemikute suhtumist orgaanilise sünteesi võimalikkusesse, vitalismiõpetus kaotas mõjujõu. Sellele sünteesile järgnes pikkamööda uusi: 1854 sai M. Berhelot rasva, 1848 said H. Kolbe ja