Arhiivinduse vastused (0)

Säilitamise põhimõisted
Säilitamine - tegevused, mis aeglustavad säilikute vananemist , takistavad nende lagunemist ja pikendavad seeläbi kogude kasutusaega. Säilitamises eristatakse kahte põhilist tegevussuunda:
    ennetav säilitamine - eesmärk maksimaalselt aeglustada kogude vananemist, kusjuures säilikuid otseselt ei töödelda
    korrektiivne säilitamine - säilikute seisundi parandamine
Konserveerimine - eesmärgiks on materjalide stabiliseerimine originaalsel kujul nende keemilise ja füüsikalise töötlemisega (parandatakse, pestakse, dubleeritakse kaart riidele või mõnele muule alusmaterjalile jms).
Konserveerimistöötlusi viiakse läbi järgmistel eesmärkidel:
   kahjustatud ja lagunenud objektide viimine stabiilsesse ja kasutatavasse seisundisse;
   muuta nad kahjustusteta kopeeritavateks;
   eelnevate töötluste, mis on osutunud aja möödudes ebasobivateks või mis kahjustavad objekte, eemaldamine
Restaureerimine ( ennistamine ) - eesmärgiks on taastada objekti oletatav varasem olek. Püütakse taastada objekti neid omadusi, mis on kaduma läinud, aga mis oletatavasti on olnud selle objekti terviklikkuse seisukohalt olulised. Kuna teave objektide varasema seisundi kohta on alati puudulik, viib restatureerimine paratamtult suurematele või väiksematele muutustele objektis. Teabeasutustes säilitatavate objektide põhifunktsioon, olla infoallikaks, tingib vajaduse nende säilitamiseks võimalikult muutmata kujul.
Minimalismiprintsiip - Arhivaalide korral peab igasugune töötlus olema võimalikult minimaalne ja säilitama arhivaali võimalikult nii nagu see on meieni jõudnud.
Pööratavus - Selle nn. minimalismiprintsiibiga seostub ka nõue töötluste pööratavusele – kõik see, mis me objektiga ette võtame peab olema võimalikult väikeste kahjudega uuesti eemaldatav.
Dokumenteeritus - kõik säilitustegevused peaksid olema dokumenteeritud. Dokumenteeritus on oluline nii säilitamise seisukohast (millistes tingimustes on hoitud arhivaale), aga ka näiteks dokumentide autentsuse seisukohast (kuidas teostatud toimingud on dokumente muutnud).
 
Peamised kirjutusmaterjalid (millal kasutusele tulid)
Enne paberi leiutamist kasutati kirjutusmaterjalina kive, savi - ja vahatahvleid, nahka, pärgamenti, puitu, puukoort, palmilehti, metalli ja muid, enamjaolt looduslikke materjale.
Kivimaterjalid - Ilmselt kõige iidsem kirjutusmaterjal. Säilitamise seisukohalt väga hea materjal, kuna on reeglina väga vastupidav.
nt. Lauselli Jumalanna 22000 – 18000 eKr. Prantsusmaa
Kalenderkivi K-52. Inglismaa 4 aastatuhat eKr.
Savitahvlid - alates neljandast aastatuhandest eKr kuni ligikaudu 100 aastani pKr Mesopotaamias, (Sumer, Assüüria ja Babüloonia)
Stilus ehk kirjutusriist oli valmistatud roost, puust, luust.
savinõudekillud, mida kasutati käepärase märkmepaberina.

Metallid - Ennekõike vask, pronks, tina, messing, aga ka muud metallid. Varajased Heebrea kirjutised 15-14 sajand eKr olid tehtud metallile (pronks) ja ka savinõudele. Roomlased kasutasid pronksi kirjutusmaterjalina. Rooma sõdurid võisid lahinguväljal oma testamendi kirjutada oma kilbile või siis mõõgatupele

Puit - Puittahvleid on kasutatud kirjutamiseks samuti iidsetest aegadest. Puidust tahvlid kaeti vaha, kriidi või kipsikihiga. Tekst kraabiti metallist või luust stiilusega kattekihti. Teksti kustutamiseks kattekiht silendati. Üksikud tahvlid ühendati raamatuks. Sellised puittahvlitest raamatud olid kasutusel ka peale paberi kasutuselevõttu, neid kasutati veel näiteks 14. sajandi alguses Euroopas

nt. Kipsiseguga kaetud puittahvel Egiptus 13. sajand eKr

Puulehed - 1 sajand eKr , Puulehtede kasutamine kirjutusmaterjalina on tuntud paljude rahvaste juures. Sürakuusa kohtud kirjutasid oliivipuu lehtedele nende kodanike nimed, kes saadeti karistuseks maapakku. Puulehtedele kirjutamine oli kuni viimase ajani laialt levinud Indias ja Sri Lankal . Sri Lankal kasutati kirjutusmaterjalina talipoti puu lehti, Assamis kasutati aaloe lehti, teistes India osades palmüürapalmi. Pärast kirjutise valmimist tehti palmilehtedesse kaks auku ja seoti nööriga lehed raamatuks kokku ja varustati puukaantega

Puude koor - Puude koort on ühel või teisel moel kasutanud kirjutusmaterjalina paljud kultuurid üle kogu maakera. Põhja-Ameerika indiaanlased kasutasid kasetohtu, nagu ka keskaegse Novgorodi asukad. Novgorodi tohuürikud pärinevad ajavahemikust 11-15. sajandini.

nt. Onfimi (7 aastane) joonistused kasetohul, Novgorod , 12. sajandi lõpp – 13. sajandi algus.
Maiad , Dresdeni koodeks , 900 – 1100 Kr. Puukoorest materjal – huun.
Riisipaber - saadakse kung -shu puu säsist spiraalse lõikamise teel. Kasvab looduslikult Lõuna-Hiinas ja Taivani põhjaosas. Kultiveeritakse laialdaselt Hiinas ja Jaapanis . Tegemist ei ole paberiga. Kasutati ennekõike Hiinas vesivärvidega maalimiseks. Kuna sarnaneb paberiga, hakatigi seda 19. sajandil, kui meresõitjad tõid selle materjali Inglismaale ja Ameerikassse, kutsuma riiisipaberiks.
Mehhikos , Kesk ja Lõuna Ameerikas valmistati kirjutusmaterjali metsiku viigipuu niinekoore tampimise teel. Saadud materjal kaeti lubjapastaga. Lehed volditi raamatukujuliselt kokku. Kirjutati mõlemale küljele.
Tapa - üldiselt kasutatav termin tähistamaks Vaikse Ookeani saartel – Polüneesias ja Melaneesias levinud puukoorest valmistatud tekstiilmaterjale, mida kasutati riiete valmistamiseks ning majade ehitamiseks ja paljudeks muudeks eesmärkideks. Tapa on tavaliselt küllaltki rikkalikult dekoreeritud. Tegemist ei olnud otseselt kirjutusmaterjaliga

Papüürus - saadakse papüüruslõikeheinast. Looduslikult kasvab Põhja- ja Kesk-Aafrikas. Kirjutusmaterjalina võeti papüürus kasutusele Vanas- Egiptuses ilmselt juba Esimese Dünastia ajal ( 3100 - 2890 eKr). Papüüruse kasutamise kõrgaeg oli ajavahemikul 4. sajand e.Kr. kuni 4. sajand, mil ainuvalitsevaks sai pärgament.

Paber - sünnimaaks on paljude leiutiste kodumaa Hiina. Traditsiooni kohaselt loetakse paberi leiutajaks Csai Lun'i 105. aastal. Varasema, siidist ja kanepist valmistatud paberi arheoloogilised leiud (vähemalt aastast 200 eKr) on selle legendi ümber lükanud. Enne 1.sajandit ei kasutatud paberit siiski laialdaselt kirjutusmaterjalina, alles 4. sajandiks vahetas paber täielikult välja varasemad kirjutusmaterjalid - puu- ja bambuseliistud ning siidi .
Paberi valmistamise toorained
Paberiks nimetatakse sadestamise teel saadud õhukest lehtmaterjali, mis koosneb peamiselt jahvatatud taimsest kiudainest. Paber on mitmekomponendiline materjal, mille struktuuri moodustavad taimse päritoluga kiud, milledele on lisatud täite -, liimitus-, värv- ning katteaineid. Sõltuvalt sordist võib paberi koostis küllaltki suures ulatuses varieeruda. Taimsete kiudude ning seega ka paberi põhikomponendiks on tselluloos .
Hiinas toodetud paberid erinevad oluliselt Euroopa päritoluga paberitest.Varajane paber oli liimistamata, kuna oli pehme, absorbeeriv ning sobis hästi kalligraafiaks. Alates kusagilt 8. sajandist hakkasid paberilehti liimistama tärklise ning teiste taimsete liimainetega. Paberi pinna silendamiseks kasutati kipsi.
Paberit valmistati väikestes töökodades ning paberitootmiseks kasutatavad kiudained ja tootmisviis varieerusid ulatuslikult.
Araablased kasutasid paberi toormaterjalina lina, kaltse, kanepit (köied). Valamisraam valmistati taimekiududest ning õmmeldi kokku hobusejõhviga. Liimistamiseks kasutati riisitärklist, taimseid liimaineid ning kriidi ja tärklise segu.
Itaalias rajati suurem paberiveski 1270. aastatel Fabrianosse. Klassikalisele araabia meetodile lisasid eurooplased hüdraulilised tambiveskid, traadist valamissõelad, vildid paberilehtede eraldamiseks pressimisel, loomsed liimained ( zelatiin ) liimistamiseks, vesimärgid.
Paberi levikuteed Hiinast Euroopasse
 7. sajandil levis paberivalmistamise oskus Hiinast Koreasse ja Jaapanisse, hiljem läbi Tiibeti, Nepaali ja Birma Indiasse . Euroopasse jõudis paberivalmistamise kunst Araabiamaade kaudu. Araabia kalifaadis valmistati paberit esmakordselt 8. aajandi alguses Samarkandis, sealt levis paberivalmistamise oskus Bagdadi, Damaskusesse ja Egiptusesse. Juba 1056 aastast on teada paberiveski olemasolu Hispaanias Xativas. 1270.aastatel ehitati esimene paberiveski Itaalias.
Peamised tehnoloogilised muutused paberi valmistamisel
Hiinas kasutati paberi toorainena varasemal ajal peamiselt kanepikiude, hiljem lina, džuuti, bambust, mooruspuu koort, puuvillaseid kaltse, riisi - ja nisuõlgi, ramied, rotangpalmi jm. Pärast 12. sajandit asendas rotangpalmi ja kanepi enamasti bambus . Paberi valmistamine koosnes järgmistest tehnoloogilistest etappidest:

• tooraine varumine ja purustamine
  
• kiudude määndamine
  
• keetmine või aurutamine
  
• loputamine vees
  
• valgendamine
  
• tampimine
  
• paberimassi tegemine
  
• lehe formeerimine sõelal
  
• pressimine
  
• kuivatamine
  

Paberi koostis on tema tootmise ajaloo jooksul oluliselt muutunud ning need muutused mõjutavad märkimisväärselt paberi vananemist. Sõltuvalt kasutatud toorainest ning valmistatavast paberisordist on paberi tehnoloogiline protsess olnud oluliste erinevustega. Idamaades valmistatud paber erineb tunduvalt Euroopa päritoluga paberist. Selliseid pabereid kasutatakse tänapäeval paberi konserveerimisel. Euroopas olid keskajal paberi tooraineks peamiselt linased kaltsud. Klassikalist kaltsupaberit valmistati kuni 19. sajandi keskpaigani. Kaltsupaberi vastupidavus vananemisele on väga hea. Oluline tehnoloogiline pööre paberitootmises leidis aset 19. sajandi teisel poolel, mil kaltsupaberi asendas peamiselt puidutselluloosist saadud nn. "moodne" paber. Lisaks puidu kasutuselevõtule paberi toorainena, võeti liimistusainena kasutusele kampol , paberimassi hakati valgendama klooriga. Sellised tehnoloogilised muutused mõjusid väga halvasti paberi kvaliteedile ja vananemisele vastupidavusele. Uuringud on näidanud, et kõige vähem vastupidav paber on valmistatud aastatel 1840 – 1950. Hiljem on paberi kvaliteet hakanud tõusma. Eestis kasutatava paberi kvaliteet muutus oluliselt paremaks alates 1990. aastatest .
 
Paberitootmine Eestis
1632 - 1638 Esimene paberiveski Eestis, Tartus trükkali Jackob Beckeri poolt endise linnaseveski Meltsiveski ruumides
1662 - 1667 Tallinna paberiveski Härjapää jõe ääres
1677 Johab Widenbauer taasavas Tallinna paberiveski. Veski hävis Põhjasõjas 1710
1717 - 1800 Hõimre mõisa Sulu paberiveski
1734 Räpina paberiveski Võhandu jõe ääres
 
Materjalirühmad, millest koosneb paber
KIUDAINED
lina
puuvill
kanep
džuut
õled
okaspuude puit
lehtpuude puit
orgaanilised sünteetilised kiud
mineraalsed kiud
TÄITEAINED
kaoliin
kriit
savi
talk
kips
titaanoksiid
LIIMISTUSAINED
tärklis
želatiin
taimsed liimid
kaseiin
kampol
sünteetilised polümeerid
parafiin
VÄRVAINED
mineraalsed värvained
orgaanilised värvained
KATTEAINED
pigmendid
sideained
sünteetilised polümeerid
metallfoolium
LISANDAINED
vesi
metalliioonid
 
Liimistusained
Liimistamine tähendab paberi pinna vôi paberimassi töötlemist mitmesuguste liimainetega. Paberi liimistamine tagab selle, et kirjutamisel või trükkimisel ei tungi värvaine paberilehe sisse, vaid jääb pinnale.
Paberi liimistamiseks kasutatakse mitmesuguseid taimseid, loomseid ja sünteetilisi liimaineid. Kõige vanemateks liimaineteks on tärklisekliister ja želatiin. 19.sajandi alguses võeti kasutusele okaspuude vaigust saadav kampol.
Kui tärklise ja želatiiniga liimistatakse peamiselt paberi pinda, siis kampol lisatakse otse paberimassi (1,5 ... 2 % kiudude massist). Liimistamine toimub hollenderis (paberimassi jahvataja).
 
pH
Peamine osa (80 ... 90 %) tselluloosi lagunemisest paberis langeb mitmesuguste happeliste ühendite poolt põhjustatud happelise hüdrolüüsi arvele. Keskkonna reaktsiooni (happelisuse - aluselisuse) hindamiseks kasutatakse negatiivset kümnendlogaritmi vesinikioonide kontsentratsioonist, mida nimetatakse vesinikeksponendiks ning tähistatakse pH - ga.
pH pH = 7 neutraalne keskkond
pH > 7 aluseline keskkond
Paberi reaktsioon sõltub tema valmistamiseks kasutatud toorainest, valmistamise tehnoloogiast ning hilisematest säilitustingimustest. Paberi happelisus avaldab olulist mõju paberi säilivusele.
Kvaliteetsetel pikaealistel paberitel on pH > 6,5. Happelisust vahemikus 6,0 ... 7,0 peetakse üldjuhul paberi normaalseks happelisuseks. Paberi reaktsioon 5,0 ... 6,0 näitab meile, et tegemist on keskmiselt happelise paberiga ning pH  
Tselluloosi lagunemine
Kuna tselluloos on paberi peamiseks struktuurseks komponendiks, määravad just tema lagunemisprotsessid suures osas pabermaterjalide säilivuse. Paberi vananemine tähendabki eelkõige mitmesuguseid keemilis - füüsikalisi muutusi tselluloosis, mis on valdavalt põhjustatud kahest protsessist – hüdrolüüsist ja oksüdatsioonist. Hüdrolüüs on keemilise ühendi lagunemine vee toimel, üks aktiivsemaid reaktsioone, mis põhjustab muutusi materjalis ja objektide hävimist.
Tselluloosi hüdrolüüsi kutsuvad esile:
    kõrge temperatuur (100 ... 140° C),
    happed
    bakterite ja mikroseente poolt eraldatavad ensüümid
Mida pikemad on tselluloosikiud , seda mehaaniliselt vastupidavam on paber. Peamiste paberi tooraineks olevate taimede tselluloosikiudude keskmised pikkused (mm):
lina 25 - 30
puuvill 10 - 40
ôled 0,5 - 2
mänd 3,5
kuusk 3,2
kask 1,17
pöök 1,13
kozo 4,5 - 30
mitsumata 1,2 - 10,5
gampi 3,0 - 7,5
Kuni 19. sajandi keskpaigani kasutati paberi lähteainena linast ja puuvillast kaltsu. Kaltsumassist valmistatud paber on üldiselt väga hea kvaliteediga. Alates 19. sajandi esimesest poolest hakati kaltsumassi lisama õlgi, mis muutis paberi kvaliteedi oluliselt halvemaks. Õlgedes on tselluloosikiud lühikesed, palju on hemitselluloose ja mineraalaineid. Õlgede lisamine muudab paberi tihedamaks, tema mehaanilised omadused langevad ning paber muutub kiiresti kollaseks. Selline paber ei sobi säilitamiseks.
 
Kiudainete vastupidavus vananemisele
Paberi valmistamiseks kasutatakse peamiselt taimse päritoluga kiudusid. Loomsetest kiududest siidi ja villa, kusjuures viimane leiab kasutamist väga harva. Tänapäeval lisatakse spetsiaalsetesse paberisortidesse ka sünteetilisi ning mineraalseid kiude ( asbest , klaas, basalt, metall ). Kiudude põhiliseks omaduseks on võime vastavates tingimustes seostuda üksteisega keemiliste sidemetega ning moodustada seostunud materjal ilma liimainete lisamiseta.
Paberi valmistamiseks kasutatavad taimsed kiudained jagatakse vastavalt nende päritolule järgmiselt:
SEEMNEKIUD - puuvill, kookoskiud. Puuvillakiud on kõrge kvaliteediga ja küllaltki vastupidavad.
NIINEKIUD - lina, kanep, džuut, ramjee, mitsumata.Linakiududest saadakse kõige vastupidavamat ja kauemsäilivamat paberit.
LEHEKIUD – agaav, manillakanep, esparto e. halfahein.
ROHTTAIMEDE VARRED - nisu, kaer , oder, riis , rukis, pilliroog , bambus, suhkruroog . Õlgedest valmistatakse peamiselt pappi ja pakkepaberit. Pilliroogu kasutatakse Lähis-Idas ja Aafrikas ning bambus põhiliselt Aasia maades.
PUIDUKIUD - kuusk, mänd, nulg, kask, pappel, lepp , pöök, haab, eukalüpt
Taimsete kiudude ning seega ka paberi põhikomponendiks on tselluloos. Erinevate paberite puhul vôib tselluloosisisaldus kôikuda vahemikus 45 ... 100 %. Tselluloos on maakeral kôige levinum orgaaniline aine. Paberis on tselluloosi polümerisatsiooniaste ligikaudu 1000. Polümerisatsiooniastme langemisel alla 400 ... 500 väheneb oluliselt paberi mehaaniline vastupidavus - paber muutub hapraks.
Lisaks tselluloosile on taimsetes kiududes ka mitmeid teisi keemilisi ühendeid (hemitselluloosid ja ligniin ). Mida vähem on tselluloosiga kaasnevaid aineid, seda tugevam ning vananemisele vastupidavam on tselluloosikiud ning nendest valmistatud paber.
 
Süsiniktint
Vanimaks tindiliigiks on süsiniktint ehk tušš, mida tunti juba Vanas-Egiptuses ~2500 eKr. Tahm segati kummivaigu nõrga lahusega. Sideaineks kasutati ka härja sarvedest valmistatud liimi. Kuivatati ning vormiti väikesed ümmargused koogikesed. Kirjutamiseks kasutati roosulge.

Hiina - Tint koosnes tahmast, liimainest ja aromaatsetest lisanditest. Parima kvaliteediga tindid koosnesid kuni 20 komponendist .

Euroopa - Süsiniktint (tušš) koosnes jahvatatud tahmast, veest ning liimainest. Tahma saadi küünalde, mesilasevaha, lina - ja kanepiseemneõli, oliiviõli, viiruki, pigi ja mitmesuguste loomsete õlide põletamisel. Sõltuvalt materjalist ja tahma saamise viisist on saadud pigmendi värvus kollasest siniseni. Sideainena kasutati mandli- või ploomipuuvaiku, riisi- ja nisutärklist, loomset liimi ja kalaliimi. Lahustina kasutati vihmavett, valget veini, äädikat.
Sellise tindi veekindlus sõltub liimainest ning sageli ei ole süsiniktindid veekindlad, vaid tulevad niiske käsnaga hõõrumisel maha. Samas on nad aga valgusekindlad ning vastupidavad erinevate keemiliste ainete toime suhtes, kuna süsinik ei regeeri ei hapete, aluste, valguse, õhu, vee ega kahjusta seda ka biokahjustajad. Süsiniktint võib alusmaterjalilt lahti murduda, eriti pärgamendilt. Süsiniktint on paks, kuna tahmaosakesed ühinevad kergesti omavahel ning sadenevad aja jooksul välja. Süsiniktint imendus raskesti paberisse ning oli samas kraapimise ja pesemisega kergesti eemaldatav.
 
Raudgallustint
Galluspähklid ehk tammepahad on putukate (näiteks pahklase) vastsete ümber kasvanud moodustised tammede lehtedel, mis sisaldavad märkimisväärsetes kogustes parkaineid . Kirjutamisel on tekst esialgu hallika tooniga, alles mõne päeva jooksul muutub see sügavmustaks. Kuna värvaine moodustub paberi- või pärgamendilehe sisemuses, kiudude vahel on värv mehaaniliste meetoditega alusmaterjalöilt eemaldamatu. Oksüdatsioon kestab edasi nii, et mingi aja pärast muutub must tint pruunikaks nagu me näeme teda vanadel dokumentidel. Raua enneaegse oksüdeerumise vältimiseks lisati tinti mitmesuguseid orgaanilisi ja anorgaanilisi happeid - granaatõunamahla, äädikhapet, sidrunimahla, uriini, sappi, väävelhapet ja soolhapet.
Liimainetena kasutati kummiaraabikut ja liimvaiku. Värvaine sidumiseks alusmaterjali külge ei ole liimaine vajalik, seda lisati, et tõsta tindi tihedust ja takistada tindiosakeste sadenemist.
Keskaegne raudgallustindi retsept :
1 osa kummiaraabikut
2 osa rauavitrioli
3 osa galluspähkleid
30 osa vett
Süsinik- ja raudgallustinte (4.-20.saj.) kasutati koos 7. - 8. sajandini, seejärel hakati eelistama viimaseid
 
Aniliintindid
19. sajandi teisel poolel hakati looduslikke värvaineid üha rohkem asendama sünteetilistega. Need olid odavad, heade värvimisomadustega ning väga erinevates värvitoonides. Aniliinil pôhinevate sünteetiliste värvainete baasil on võimalik valmistada ka tinte.
Aniliintindid võeti laialdaselt kasutusele 20. sajandi alguses. Musta tindi saamiseks kasutati nigrosiini, naftoolsinakasmusta ja happelist musta. Tint kujutabki endast vastava värvaine vesi- või alkoholilahust. Viskoossuse ja stabiilsuse tôstmiseks lisatakse suhkrut, dekstriini ja siirupit ning hallituse ja bakterite hävitamiseks mitmesuguseid antiseptikuid - salitsüülhapet, formaliini, fenooli, äädikhapet. Tindi reaktsiooni (pH) reguleerimiseks kasutatakse ammoniaaki ja soolhapet ning antifriisina glütseriini ja glükooli.
Kasutusel on ka värvilised aniliintindid - punane (värvaineteks eosiin , rodamiin B, happeline fuksiin ), sinine (metüülsinine, happeline sinine K) ja roheline (briljantroheline, metüülroheline), violetne (aluseline violett K, happeline violett, kristallviolett).
Aniliintindid ei ole veekindlad, nende vastupidavus erinevatele keemilistele ühenditele ja eriti valguse toimele on nõrk. Aluste mõjul kaotavad aniliintindid värvuse ja lagunevad. Aniliintintidega kirjutatud dokumentide pikaajaline säilitamine on problemaatiline.
Trükivärv
Koosneb: PIGMENDIST (tahm, värvained); SIDEAINEST (värnitsad, vaigud , lahustid) ja
LISANDITEST (sikatiivid, seep , vaigud, pigi)
Printeritüübid
LÖÖKPRINTERID LÖÖGITAPRINTERID
nõelmaatriks jugaprint
õisprinterid fotoelektrilised
ridaprinterid termoprinterid
Taimsed liimid
Loodulikud liimid on valmistatud nt, munavalgest, taimemassist, tärklisest, vaigust või kaseiinist.
Loomsed liimid
Terve rida loomse päritoluga liimaineid saadakse kollageeni hüdrolüüsimisel kuuma veega.
Sõltuvalt sellest, millisest toorainest liim saadakse, eristatakse järgmisi liimisorte:
•    Nahaliim e. tisleriliim – toornaha jäätmete keetmisel vees
•    Kondiliim e. puusepaliim – kontide, kõhrede hüdrolüüsimisel kuuma vee või auruga
•    Kalaliim – kalanaha, uimede, ujupõite, peade keetmisel
 
Kunstlikud liimained
Modifitseeritud tselluloosid kuuluvad kunstlike polümeeride klassi. Nende saamiseks töödeldakse loodusliku päritoluga tselluloosi mitmesuguste keemiliste ühenditega.
Sünteetilised liimid - Fenoolliimid- saadakse fenoolide ja aldehüüdide (peamiselt formaldehüüdi) polükondensatsioonil. esimene sünteetiline liim (vineeriliim) Epoksüliimid- eelisteks on hea kohesioonitugevus, lenduvate ühendite puudumine kõvenemisel, tühine mahtkahanemine ja väikesed sisepinged, võimalus kasutada liimi ilma lahustita, vastupidavus kemikaalidele ja keskonnatingimustele. 1 Polüvinüülatsetaatliimid - PVA liime valmistatakse ka lahusliimidena lahustis. Kiire kõvenemisega, väikese mahtkahanemisega, bio-, valgus- ja oksüdatsioonikindlusega. Mürkkemikaalid- kaubarühma kuuluvad putukatõrjevahendid, umbruhutõrjevahendid, desinfitseerimisvahendid, desodoraatorid.
 
Naha koostis
Nahk on selgroogse looma keha väliskate, mis koosneb kolmest põhilisest kihist :
    EPIDERMIS e. MARRASKNAHK
    DERMA e. PÄRISNAHK
    NAHAALUNE KUDE e. ALUSNAHK
Toornaha keemiline koostis on järgmine:
    vesi 65 %
    valgud 33 %
    rasvad ~ 2 %
    mineraalained 0,5 %
    lisandaine
Jättes vee kõrvale on naha põhikomponendiks valgud. Naha valkudest ligikaudu 98 % moodustab kollageen . Kollageenid on sidekoe, kõõluste, kõhrede, luude ja naha struktuurvalgud. Kollageen on inimorganismis kôige levinum valk, moodustades 25 ... 33 % kogu inimkehas leiduvast valgust ja 6 % kehamassist
 
Parkimisviisid
Naha parkimisel võib eristada kolme peamist etappi :
1. Eeltööd - kuivatatud nahad leotatakse pehmeks, soolatud nahkadest pestakse välja sool. Toimub karvade ärastamine ja nahkade puhastamine
2. Parkimine
3. Viimistlustööd - pargitud nahkade kuivatamine, silumine ja värvimine
Nahkade parkimiseks on kasutusel väga erinevad meetodid:
   rääs - ehk traanpark e rasvapark heleda värvusega
   taimpark (tammekoor, paju) pruuni värvusega vastupidav, painduv
   mineraalpark
maarjaspark ei kannata niiskust üldse!
kroompark tugev, jäik nahk
   süntaanpark
Parkimise tulemusena tekkinud põikisidemete hulka iseloomustab naha liimistumistemperatuur. Temperatuuri, mille juures põikisidemed hakkavad katkema nimetatakse naha liimistumistemperatuuriks.
Liimistumistemperatuur näitab, kui tugev on park!
Pargi tugevuse iseloomustamine
Pargitud nahk on mehaaniliselt vastupidav, säilitab kuivades oma struktuuri, mitte ei muutu sarvetaoliseks massiks. Samuti tõuseb tema vastupidavus erinevate välistingimuste suhtes.
Töötlemata nahkades on kollageenikiud ümbritsetud rakuvaheainega. Märjana on vaheaine libe ja liikuv, tal on tugevad liimivad omadused, kuivades muutub aga sarvjaks, tugevaks ja jäigaks.
Igal loomaliigil on erineva paksuse ja pinnastruktuuriga nahk. Toornaha töötlemisel eraldatakse karvkate , marrasknahk ning nahaalune sidekude. Järelejääv osa – derma, pärisnahk -, mida nimetatakse mälvaks, läheb parkimisele.
Naha mehaanilist ning keemilist töötlemist nimetatakse parkimiseks.
Naha ja pärgamendi vananemise kiirust mõjutavad järgmised endogeensed tegurid:
    naha liik
    töötlemisprotsess,
    nahas leiduvad lisandained
Parkimine tõstab naha mehaanilist vastupidavust , suureneb liimistumistemperatuur ja naha keemiline stabiilsus.
Mônede nahaliikide liimistumistemperatuurid:
Puhas kollageen 65 Cº
Lubjaga töödeldud kollageen 50 ... 60
Rasvapark 50 ... 63
Formaldehüüdpark 63 ... 73
Taimpark 70 ... 85
Valgepark 50 ... 63
Maarjaspark 81 ... 90
Kroompark 95 ... 130
Vananemisele vastupidavuse vähenemise järgi reastuvad erinevalt töödeldud nahad järgmiselt:
    pärgament
    kroompark, valgepark
    taimparknahk
Nahas leiduvatest lisandainetest mõjutavad vananemist olulisel määral metalliioonid ja aluselised ühendid, mis kiirendavad naha lagunemist. Sageli leidub neid naha värvimiseks kasutatud värvides või muudes naha viimistelemiseks kasutatud vahendites.
 
Pärgamendi ja naha eristamine
Pärgament on parkimata nahk! Nahka on ainult mehaaniliselt töödeldud.
Pärgamendil eristatakse liha- ja karvapoolt. Karvapool on üldiselt tumedam, näha on karvaaugud e pinnastruktuur (maare). Vôrreldes lihapoolega oli vähem rasvane karvapool kirjutamiseks parem. Karvapoolel on tint sageli tumedam ja selgem.
Pärgament on hästi veetundlik, želatiseerub vee mõjul. Põhilised kahjustused: valguse ja värvikahjustused.
 
Naha lagunemise mehhanismid
Hüdrolüüs - temperatuur, vesi, happed, ensüümid
Taimparknaha happeline hüdrolüüs - Punane mädanik
Oksüdatsioon - temperatuur, valgus, oksüdeerivad saasteained ( osoon )
Värvained kahjustavad nahka tänu metallide sisaldusele
Gregory seadus
Koodeksi valmistamisel volditi pärgamendilehed kokku nônda, et üksteise vastu satuksid kas lehtede karva - vôi lihapooled. Seda tuntakse Gregory seadusena, Caspar Rene Gregory nime järgi, kes sellise seaduspärasuse 1879. aastal avastas. Euroopas algas ja lôppes poogen karvapoolega, Bütsantsi koodeksil jällegi oli poogna esimene lehekülg kirjutatud lehe lihapoolele.
 
Palimpsest
Pärgament oli väga kallis kirjutusmaterjal. Kuna näiteks ühe käsikirjalise Piibli tegemiseks kulus 200 ... 225 nahka, oli keskajal ühe raamatu hind vôrreldav kivimaja hinnaga.
Pärgament oli väga sobiv kirjutusmaterjal, ta on sileda ning tiheda, hästi värve ja tinte siduva pealispinnaga. Kuna värvid ei tungi pärgamendist läbi on kirjutamiseks võimalik kasutada lehe mõlemat poolt. Võrreldes varasema kirjutusmaterjaliga - papüürusega, on pärgament vastupidavam ning parema säilivusega. Pärgamendi levikule aitas kaasa ka asjaolu, et erinevalt papüürusest on teksti kustutamine pärgamendilt tunduvalt lihtsam. Käsikirjade seas leiame küllalt palju palimpseste (uuesti silestatud). Need on käsikirjad, millede algtekst on maha kustutatud ja uus asemele kirjutatud.
 
Pitser , pitsat, tempel
Pitser on pitsati positiivne reljeefne jäljend plastilises aines või värvis.
Pitsat, millega siis pitsereid tehakse, on mingist tugevast materjalist vorm, millesse on süvendatud negatiivis kujutis
Värvipitsereid nimetatakse templiteks
Pitsateid ja pitsereid uurivat teadust nimetatakse sfragistikaks
Pitsereid on kasutatud:
    anumate, ruumide, kirjade, papüüruserullide jm sulgemiseks, et kaitsta neid avamise ja võltsimise eest
    ürikute ehtsuse tõestamiseks, sageli asendas pitser allkirja. Kinnitab, et dokument omab õigusjõudu ning tuleb tõepoolest sellet inimeseslt kellelt peaks tulema
Pitsateid kasutati juba 4 aastatuhandel e.Kr. Mesopotaamias, neid tunti ka Vanas Egiptuses, Kreekas ja Roomas. Silindrikujulised, rulliti vaha või savi peal. Hinas olid samuti tuntud juba 3700 aastat tagasi. Vanast maailmast pärandus pitsatite kasutamine keskaegsesse Euroopasse. Pitserite kasutamise kõrgaeg oli keskajal, hiljem hakkas vähenema seoses allkirja levikuga
Pitsateid on valmistatud metallist, sarvest, luust, vääriskividest, kivist ja puust. Tänapäeval on kasutusel peamiselt metallist ning kummist pitsatid
Pitsatid ja vastavalt ka pitserid olid ühe– või kahepoolsed
Pitseripildi järgi eristatakse:
    kiri - pitsereid
    pilt - pitsereid
    portree - pitsereid
    vapp - pitsereid
Pitser koosneb pildikujutisest ja tekstist, mida nimetatakse legendiks. Legendis tavaliselt omaniku nimi, ühiskondlik staatus, mis ladina keeles ning asetseb ümber pildi.
Pitserid jagatakse kas nende dokumendile kinnitusviisi või siis materjali järgi.
Kinnitusviisi järgi jagunevad pitserid dokumendi peal olevateks ja ripp –pitseriteks.
Alates 12. sajandist asendus dokumendipealne pitser ripp-pitseriga. Alles paberi levikuga 14. sajandil pöörduti tagasi dokumendi peal asetsevate pitserite juurde, kuna ripp-pitserid olid paberi jaoks sageli liiga rasked.
Pitseri valmistamiseks kasutatavad materjalid
Pitseri materjal pidi olema kergesti sulatatav, kuid samas tardudes küllalt jäik, et jäljend kuluks võimalikult vähe. Keskajal kasutati pitseerimisel puhast pitserivaha, mis koosnes 2/3 mesilasvahast ja 1/3 mingist vaigust. Vaik muudab kujutise teravamaks ja vaha muutub ka kiiremini tahkeks. Hiljem lisati tugevuse ja plastilisuse saavutamiseks kriiti, kondijahu , vaiku, linaseemneõli, tärpentiini ning saadi vahavaikmastiks.
Varasemad vahapitserid olid kas valged või merevaigukarva. Vaha loomulikust, kergelt kollakast toonist vabanemiseks hööveldati ta helvesteks ning valgendati päikese käes. Alates 12. sajandist hakati vaha värvima, peamiselt punaseks ja roheliseks, harvem siniseks ja mustaks.
Metallpitserit nimetatakse bullaks ning neid kasutati paavsti õukonnas. Algselt tähendas sõna bulla pitserit, hiljem muutus kogu dokumendi nimetuseks.
Vaha kõrval tuli 15 saj. lõpus 16. sajandi alguses kasutusele kirjalakk.
Oblaat on õhukesed lamedad küpsetatud liimikettad, mis valmistati tärklisest, sideainest ja pigmentidest. Kasutati pitseerimisel 17.–19. sajandil, Euroopas, Inglismaal, kolooniates, Ameerikas. Küllaltki erineva suuruse (1-3 cm kuni 6 – 8 cm) ja värviga (peamiselt punased). Kasutati paberiga kaetud pitserite, mis asetsevad otse pärgamendil või paberil valmistamiseks.
Templid ehk värvipitserid tulid kasutusele alates 19. sajandist
 
Dagerrotüüp
Fotograafia alguseks loetakse prantslase Louis Jacques Mande ' Daguerre 'i poolt leiutatud meetodit kujutise jäädvustamiseks metallplaadile. Daguerre ristis leiutise oma nime järgi dagerrotüübiks (daguerre'otypie). 7. jaanuaril 1839 tehti avastus Prantsuse Teaduste Akadeemias avalikuks. See on ka ametlik fotograafia sünnipäev.
Vaskplaadi ühele poolele kantud hõbedakiht puhastati ja poleeriti pimsskivipulbri ja oliiviõliga niisutatud puuvillatampooniga ning asetati seejärel hõbedakihiga allapoole pimedasse kasti joodikristalle sisaldava anuma kohale. Joodiaurud reageerisid hõbedaga ning moodustus valgustundlik hõbejodiidikiht. Ettevalmistatud plaat asetati kaamerasse ning säristati umbes paarikumne minuti kestel, mille tulemusena tekkis plaadi pinnale varjatud kujutis.
Valgustatud plaat pandi kasti, mille pôhjas oli altpoolt soojendatav nôu elavhôbedaga. Kuumutamisel eralduvad elavhôbedaaurud reageerisid hôbejodiidiga moodustades valge elavhôbeamalgaami. Sellest tekkisid seni varjatud kujutise heledad pinnad. Kohtades mis säritamisel jäid valgusest puutumata, ei tekkinud amalgaami ning puhas hôbejodiid lahustus järgnenud kinnitusprotsessi ajal keedusoolalahuses (hiljem kasutati naatriumtiosulfaati). Paljastunud kohad metallplaadil moodustasid kujutise tumedad pinnad. Sellise tehnoloogias tulemusena saadi kindla valguse langemisnurga all nähtav üliôrn peegelpildina vahetatud pooltega positiivkujutis. Olenevalt valgustus ja vaatlusnurgast paistab dagerrotüüp korraga nii positiivina, kui ka negatiivina.
Hoolimata kallidusest muutus dagerrotüüp algul Euroopas ja siis ka Ameerikas väga populaarseks portreteerimismeetodiks.
Dagerrotüübid esitatakse alati kas raamitult või ilukarpi paigutatult. Nende pind on väga ôrn ning kriimustub kergesti. Dagerid tavaliselt mõõdus 8x10 cm. Eesti muuseumides leidub paarkümmend dagerrotüüpi, enamik nendest on valmistatud väljaspool Eestit.
 
Ambrotüüp
Ambrotüüp on nõrgalt alavalgustatud negatiiv klaasil, mis mustale aluspôhjale paigutatult näib positiivina. Tegelikkuses tumedad kohad on negatiivil heledad ja tegelikkuses mustad pinnad on negatiivil täiesti läbipaistvad. Kui me paneme tumeda tausta taha või värvime klaasplaadi tagakülje mustaks saamegi negatiivist positiivi. Neid eksponeeritakse tavaliselt raamitult vôi ilukasti paigutatult. Kirjeldatud tehnikat kasutati fotode valmistamisel kuni 1880.aastateni. Ambrotüüpide valmistamine oli odav ettevõtmine (tehti ju vaid negatiiv) ning seepärast levis ta laialt keskklassi seas. Eestis teada üle 10.
Albumiinfoto
Albumiinfoto on munavalgega immutatud fotopaber. 1850. aastast kuni 1920. aastateni kasutasid fotograafid oma fotode preserveerimisel albumiinfotot, kuna see oli senistest säilitamismeetoditest kõige efektiivsem. Selle leiutajaks oli Louis Désiré Blanquart-Evrard, kes jõudis albumiinfotoni 1850. aastal.
 
Mis on masinloetavad infokandjad (definitsioon, tüübid)
Filmilint , heliplaat, videolint, arvutiketas - nimetatakse neid masinloetavateks infokandjateks, sest neile on salvestatud teatud informatsioon - film , muusika , andmebaas . Sellised infokandjad vajavad seadmeid info kasutamiseks, nii salvestamiseks kui ka taasesitamiseks. Tegemist on infokandjatega, milledele jäädvustatud info on kättesaadav vastavate tehniliste seadmete abil. Masinloetavaid infokandjaid on terve rida erinevaid tüüpe, mis erinevad üksteisest nii informatsiooni salvestusviisi (põhilised vormid – analoog - ja digitaalkuju), kui ka andmekandja valmistamiseks kasutatud materjalide poolest.
    Mehaaniline helisalvestus
    Magnetiline salvestus
Optilised kettad (kompaktplaadid)
 Magnetoptilised kettad - Magnetoptilised kettad sisaldavad magnetkihti mis muudab laserikiire polarisatsiooni sõltuvalt magenetkihti salvestatud magnetväljast
 Kompaktplaadid - ehituselt on tavaline kompaktplaat (CD – ROM, laserketas , CD-ketas) kolmekihiline
 
Heliplaatide valmistamiseks kasutatud materjalid
Heliplaatide valmistamiseks kasutatud materjalide järgi eristatakse eboniit-, atsetaat -, šellak- ja vinüülplaate.
Eboniitplaadid. Varased Berlineri plaadid , haruldased. Eboniit on suure väävlisisaldusega kummi, tumepruun või must, termoplastiline materjal. Ei talu hästi valgust ja kuumutamist, mille toimel hakkab väävel eralduma, materjal muutub
hapraks ning kaotab läike. Valguse poolt põhjustatud oksüdatsioonireaktsioonide tulemusena tekivad väävlioksiidid, mis koos niiskusega moodustavad väävelhappe. Hape loomulikult lagundab plaati . Kahjustatud plaadi mängimisel hööveldab astel tugevasti helivagu.
Atsetaatplaate kasutati enne magnetlindi kasutuselevõttu otseseks , kiireks helisalvestuseks. Alates 30. aastatest valmistati atsetaatplaadid järgmiselt. Alumiiniumkettale (sõja ajal kasutati ka klaasi, ning odavate plaatide tegemisel ka pappi) kanti kastoorõliga plastifitseeritud nitrotselluloosi või atsetaattselluloosi kiht. Seda tüüpi heliplaadid on kõige vähem vastupidavad. Peamine kahjustus on kattekihi kokkutõmbumine, kuna plastifikaatorina kasutatud kastroolõli aurab ära. Selle tulemusena muutub plaat järjest hapramaks ning heliinformatsioon kaob pöördumatult. Kuna pealmine kattekiht on seotud alusega, mille
mõõtmed ei muutu, põhjustab katte kokkutõmbumine murdumist ja lahtikoordumise. Nagu me teame, on nitrotselluloos ebapüsiv aine, ta laguneb pidevalt reageerides veeauru ja hapnikuga ning eraldab mitmesuguseid kahjulikke happeid, üheks nendest o- palmitiinhape, valge vahasarnane substants .
Šellakplaadid. Esimene šellakplaat valmistati 1897 . aastal ning neid kasutati kuni 1950.aastateni mil nende asemele ilmusid vinüülplaadid. Venemaal valmistati viimane šellakplaat 1970. aastal. Šellakplaadid on suhteliselt stabiilsed. Nad valmistatakse šellaki ja täiteainete segust. Šellak on kollane kuni pruun looduslik vaik. Tekib mõnedel troopika – ja lähistroopikapuudel parasiteerivate putukate elutegevuse tulemusena. Putukad moodustavad läbiseedunud taimemahlast endale kaitsekihi ümber. Šellaki pehmenemistemperatuur on 77 - 85º C, lahustub alkoholides ja leeliste vesilahustes. Erinevate firmade poolt valmistatud plaadid erinevad koostiselt oluliselt. Erinev on nii šellaki kvaliteet ja kogus ning veelgi enam kasutatavad täiteained.
Vinüülplaadid on valmistatud vinüliidist, st. polüvinüülkloriidist, millele on lisatud vähemal määral (umbes alla 25 %) täiteaineid (stabilisaatorid, pigmendid, antistaatilised ained jne.). Vinüülplaadid on kõige vastupidavamad ja stabiilsemad. See ei tähenda muidugi, et nad oleksid igavesed. Tavalistes raamatukogu tingimustes võib vinüülplaadi elueaks lugeda 100
aastat. See hinnang on antud plaadimaterjali keemilise stabiilsuse alusel. Polüvinüülkloriid laguneb ultraviolettkiirguse ja soojuse toimel. Plaatide valmistamise ajal toimub polüvinüülkloriidi termodegradatsioon, mille tulemusena vabaneb vesinikkloriid ( soolhape ). Lagunemisreaktsioon kestab edasi ka pärast töötlemise lõppu. Lagunemisreaktsioonide
kiiruse vähendamiseks lisatakse plaati lisandaineid, mis seovad vabaneva HCl. Vinüülplaaatidel on tunduvalt väiksem kahin kui šellakplaatidel, samuti kuluvad nad aeglasemalt. Samuti vähenes plaadi kaal 150 grammini.
 
Magnetkandjate ehitus
Magnetkandjad jagunevad:
1.  Helisalvestuseks ettenähtud magnetlindid
professionaalsed lindid
professionaalsed lindid helifilmidele
kodukasutajatele mõeldud lindid
2.  Videolindid
professionaalsed lindid
kodukasutajatele mõeldud lindid
3.  Arvutite välised infokandjad (kõvakettad, disketid, magnetlindid)
4.  Täpissalvestuslindid- magnetlindid mida kasutatakse telemeetrilise info salvestamiseks ning programmjuhtimisseadmetes
Ehitus on neil kõigil üsna sarnane, vahe on vaid kasutatavates töökihi materjalides ja nende parameetrites.
Magnetlint koosneb polümeersest põhimikust ja sellele kantud magneetuvast kihist e. töökihist. Magnetlindi töökihi vastaspoolele kantakse tagakiht, mis sisaldab tahma polümeerses sideaines. Tagakiht kaitseb linti kulumise eest, maandab staatilisi elektrilaenguid ning tagab ühtlasema kerimise. Vanematel lintidel võib tagakiht ka puududa . Pinnalt kaetakse lint kaitsekihiga, mis aeglusatab lindi pinna ja ka tööpeade mehaanilist kulumist.
Kõige varasemaks põhimikumaterjaliks oli rauapulbriga kaetud paberlint, 1935. - varaste 60. aastateni kasutati põhimikuna tselluloosi estreid - tselluloosdiatsetaati ja tselluloostriatsetaati. Märksa vähem stabiilne kui järgnev põhimikumaterjal polüester. Alates 1960. aastatest võeti põhimikumaterjalina kasutusele polüetüleenteraftalaat (lavsaan) ja polüestrid (Mylar, Celanar, Esta). Tegemist on keemiliselt väga stabiilsete materjalidega. Lindipõhimiku elueaks loetakse ligikaudu 1000 aastat.
Töökiht on magneetuva materjali pisiosakesi sisaldav lakitaoline sideainekiht, mis kantakse põhimikule. Sideainetena leiavad kasutamist polüesterpolüuretaanid, mis on mehaaniliselt vastupidavad ja keemiliselt küllaltki stabiilsed.
Kõige paremate tehniliste näitajatega on aurustatud metallikihiga lindid, mida kasutatakse näiteks videolintide juures. Sellise lindi korral aurustatakse töökiht ( koobalt - nikli sulam ) otse alusmaterjalile, ilma polümeersete sideaineteta.
 
Kompaktplaatide tüübid (ehitus)
    Magnetoptilised kettad - Magnetoptilised kettad sisaldavad magnetkihti, mis muudab laserikiire polarisatsiooni sõltuvalt magenetkihti salvestatud magnetväljast
    Kompaktplaadid - ehituselt on tavaline kompaktplaat (CD – ROM, laserketas, CD-ketas) kolmekihiline. Et lasersalvestusel rakendatav digitaalsalvestuse põhimõte on universaalne - bitijadadena võib jäädvustada nii heli, pilti, kui ka mistahes muid andmeid – hakati laserplaate kasutama igasuguse informatsiooni salvestamiseks.
Ehituselt on kompaktplaat kolmekihiline. Kõige alumine (läikiv, ilma kirjadeta pool) kiht on ülitugevast läbipaistvast polükarbonaadist. Plastikkihi pealispinda ongi pressitud salvestusjälg – rida augukesi. Selleks et lugemisseadme laseri valguskiir kettalt tagasi vastavasse detektorisse peegelduks, kantakse ketta peale õhuke metallikelme. CD - ROMidel
kasutatakse tavaliselt alumiiniumit või kroom - alumiiniumkihti. Kõige pealmine on akrüülplastikust lakk- kattekiht, millele kantakse kompaktplaadi etikett (tavaliselt siidtrükis).
Poolnahkköide, veerandnahkköide
 
Arhivaalide vananemist mõjutavad keskkonnatingimused
Tänapäeval peetakse sobivate keskkonnatingimuste loomist säilitamise üheks võtmeküsimuseks.
Säilikute vananemise seisukohalt olulised keskkonnategurid on:
    temperatuur - mida madalamal temperatuuril arhivaale hoitakse, seda aeglasemalt nad vananevad
    õhuniiskus - biokahjustusi esilekutsuvate organismide elutegevuseks on vajalik substraadi kindel niiskusesisaldus , mis omakorda sõltub otseselt ümbritseva õhu niiskusest
    valgus - paberi fotokeemilise lagunemise kiirus sõltub kiirguse lainepikkusest, intensiivsusest ja kestvusest, aga samuti materjali omadustest, temperatuurist, niiskusesisaldusest, keskkonna hapnikusisaldusest ning lagunemisreaktsioone katalüüsivate ühendite olemasolust
    õhus leiduvad saasteained
    biokahjustajad - elusorganismide poolt põhjustatud kahjustused objektidel
    magnetväljad (magnetsalvestiste korral)
    vibratsioon (esemed)
Arhiivieeskiri reguleerib temp ja õhuniiskuse, saasteainete sisalduse ja magnetväljatugevuse (see puudutab magnetkandjaid).
Temperatuur on keha või keskkonna soojusenergeetilist olekut iseloomustav füüsikaline suurus, mida mõõdetakse kraadides
Temperatuur mõjutab materjalide:
    agregaatolekut - gaasilist, vedelat ja tahket
    mõõtmeid (ka kuivamine)
    keemiliste reaktsioonide kiirust
Õhuniiskus - õhus leiduv veeaur. Veeaur on nähtamatu, erinevalt näiteks udust vôi aurust, mis koosneb silmaga nähtavatest veetilgakestest
 
Õhuniiskust iseloomustavad näitajad
Õhu absoluutseks ehk tegelikuks niiskuseks nimetatakse 1 m3 õhu veesisaldust grammides .
Kindlal temperatuuril võib õhk sisaldada kindla koguse veeauru
Auramine – vee üleminek gaasilisse olekusse.
Kondensatsioon – veeauru üleminek vedelasse olekusse
Küllastav ehk vôimalik niiskus on antud temperatuuril õhus maksimaalselt sisalduda võiv veeaurukogus.
Täiesti kuiva õhu suhteline niiskus on 0%, kui aga õhk on veeauruga küllastunud, s.t. sisaldab maksimaalselt vôimaliku koguse veeauru, on tema suhteline niiskus 100%.
Relatiivne ehk suhteline niiskus sõltub nii õhu veeaurusisaldusest, kui ka temperatuurist. Kui antud veeaurusisalduse juures õhutemperatuur tõuseb, siis suhteline niiskus väheneb ja vastupidi - kui õhutemperatuur langeb, siis suhteline niiskus suureneb
Veeauruga küllastatud õhu jahutamisel kondenseerub üleliigne niiskus välja. Selle hea näide on auru kogunemine akendele. Kastepunktiks nimetataksegi temperatuuri, mille juures õhus olev veeaur õhku küllastaks, st. temperatuur, mille korral suhteline niiskus on 100%. Edasisel temperatuuri langemisel hakkab vesi õhust udu, kaste või härmatisena välja sadenema
Suhteline õhuniiskus mõjutab:
    materjalide mõõtmeid ja kuju
    keemilisi reaktsioone
    biokahjustusi
Peale klimaatiliste tegurite avaldavad paberi niiskusesisaldusele mõju ka tselluloosi struktuur ja paberi koostis. Mida rohkem läheneb paber oma koostiselt puhtale tselluloosil, seda madalam on paberi niiskusesisaldus
Niiskuse hulgast paberis sõltuvad paljud tema füüsikalis - keemilised omadused:
    vastupidavus murdele,
    rebimistugevus,
    reageerimisvõime keemiliste ühenditega
Kui suhteline ôhuniiskus on alla 20 % muutub paber liiga hapraks
Kõik niiskust neelavad materjalid - paber, pärgament, nahk, tekstiilid, puit ning liimained paisuvad suhtelise õhuniiskuse tõustes ning tõmbuvad kokku, kui see langeb. Paisumine ja kokkutômbumine põhjustavad materjalide deformatsioone ja kiudude katkemist
Oluline on kontrollida temperatuuri ja õhuniiskuse fluktuatsioone. Õhuniiskuse ja temperatuuri muutused põhjustavad materjalide kokkutõmbumist ja paisumist.
Biokahjustusi esilekutsuvate organismide elutegevuseks on vajalik substraadi kindel niiskusesisaldus, mis omakorda sõltub otseselt ümbritseva õhu niiskusest
 
Valguse toime materjalidele
Valgus on elektromagnetkiirgus, mis hõlmab infrapunase, nähtava ja ultravioletse spektriala. Soojus ehk infrapunane kiirgus on elektromagnetiline kiirgus lainepikkuste vahemikus 740 ... 106 nm
Infrapunast kiirgust kiirgavad kôik kehad ning seda rohkem, mida kôrgem on nende temperatuur.
Infrapunane kiirgus kutsub esile materjalide soojenemise, millega ühtlasi muutuvad ka nende füüsikalised omadused (kokkutõmbumine, kuivamine).
Inimsilmale nähtamatut kiirgust lainepikkuste vahemikus 5 ... 400 nm nimetatakse ultraviolettkiirguseks. Ultraviolettkiirgus on väga tugeva materjale kahjustava toimega. Mõõtühik – mikrovatti luumeni kohta (μw/l).
Kehade pinnale langeva valguse mõju iseloomustab valgustatus (valgustustihedus).
Valgustatuseks nimetatakse pinnale langeva valgusvoo ja pinna pindala suhet. Valgustatuse mõõtühikuks on luks (lx). Valgustatus on 1 luks kui 1m2 suurusele pinnale langeb valgusvoog 1 luumen .
Igasugune valguskiirgus kahjustab praktiliselt kõiki arhivaalide valmistamiseks kasutatavaid materjale - paberit, nahka, tinte, fotoemulsiooni, liime, tekstiile jne
Valgusel on pabermaterjalidele tugev kahjustav toime, mis avaldub fotokeemilises ja soojuslikus mõjus.
Soojuskiirguse suhtes on eriti tundlikud hügroskoopsed (vettimavad) materjalid. Otsese valguskiirguse toimel paber soojeneb tugevasti ning kuivab. See toob endaga kaasa elastsuse ja vastupidavuse vähenemise.
Paberi fotokeemilise lagunemise kiirus sõltub kiirguse lainepikkusest, intensiivsusest ja kestvusest, aga samuti materjali omadustest, temperatuurist, niiskusesisaldusest, keskkonna hapnikusisaldusest ning lagunemisreaktsioone katalüüsivate ühendite (peamiselt metalliioonide) olemasolust.
Valguse poolt materjalidele põhjustatud kahjustused on kumulatiivsed (ajas kuhjuvad) ning pöördumatud.
Valguse toime materjalidele sõltub valguse lainepikkusest.
Fotokeemiliselt on kõige aktiivsem ultravioletne ning violetne kiirgus (380 ... 420 nm). Violetne kiirgus kahjustab paberit ligikaudu 20 korda rohkem võrreldes näiteks sinise - rohelise kiirgusega (lainepikkusega ligikaudu 500 nm). Kollakas - punast valgust (550 - 750 nm) neelab tselluloos vähe ning samuti on sellise lainepikkusega valguse kvantide energia suhteliselt väike ning ei vii märgatavatele füüsikalis - keemilistele muutustele.
Valguse kahjustav toime:
•    intensiivsus
•    kestvus
•    lainepikkus
•    materjali omadused
 
Saasteained
Õhk sisaldab alati erinevaid gaasilisi, vedelaid ja tahkeid saasteaineid. Säilikuid kahjustavad sellised saasteained:
•    Vääveldioksiid
•    Lämmastikoksiidid
•    Osoon
•    Väävelvesinik
•    Orgaanilised happed
•    Tahked osakesed (tolm)
Vääveldioksiid on paberi kõrval ka naha oluline kahjustaja. Saasteainete toime sõltub naha parkimisviisist, kusjuures kôige tundlikum on taimparknahk. Vôrreldes taimparknahaga neelab parkimata nahk (pärgament), kroompark ning maarjasparknahad vääveldioksiidi tunduvalt (kuni 10 x) vähem.
Lisaks paberile ning nahale mõjub vääveldioksiid kahjustavalt ka fotode kujutisele ning alusmaterjalile, aga samuti ka näiteks vahapitseritele
Lämmastikdioksiid on tugev oksüdeerija. Lämmastikoksiidid pôhjustavad ka tselluloosi, fotomaterjalide ning erinevate värvainete oksüdatsiooni. Lämmastikhape toimib äärmiselt destruktiivselt kõikidesse materjalidesse. Lämmastikdioksiid eraldub ka nitrotselluloosist filmide lagunemisel.
Osoon on sinaka värvusega, iseloomuliku lõhnaga mürgine gaas . Olles väga tugev oksüdeerija kahjustab osoon tugevasti kõiki orgaanilisi materjale - paberit, nahka, fotomaterjale ning pleegitab värve, eriti tundlikud on tema toime suhtes värviprinteri värvid. Mõjub halvasti ka rauale, hõbedale, vasele. Hoonetes on osooni eluiga väga lühike.
Väävelvesinikku (H2 S) eraldavad elusorganismid ning moodustub orgaanilise aine lagunemisel. Eraldub ka kummide, liimainete lagunemisel. Põhjustab metallide korrosiooni, värvide kahjustusi, fotode kahjustusi. Eriti kahjustab hõbedat - viimase pind muutub mustaks.
Vääveldioksiid, lämmastikoksiidid ja osoon on primaarsed õhusaastajad. Atmosfääriôhus tekivad primaarsetest ôhusaastajatest hapniku, veeauru, teiste keemiliste ühendite ning temperatuuri ja päikesekiirguse toimel nn. sekundaarsed õhusaastajad (väävelhape, lämmastikhape, peroksüatsetüülnitraat jt)
Orgaanilised happed: äädikhape, atsetaat eraldub õhku filmide lagunemise tulemusena, fotodele mõjub halvasti formaldehüüd.
Tolm koosneb erineva suurusega pinnaseosakestest, tahmast, erinevatest sooladest ( sulfaadid , kloriidid, nitraadid ), mikroorganismidest, taimede ôietolmust jne. Tahked tolmuosakesed seovad ôhust keemiliselt aktiivseid gaase ja veeauru. Sellised tolmuosakesed kahjustavad materjale lisaks mehaanilisele (erodeerivale) toimele ka keemiliselt. Arhiivimaterjalidele kogunenud tolm takistab õhu juurdepääsu ja materjalide normaalset ventilatsiooni, luues sellega sobiva keskkonna hallitusseente arenguks.
 
Biokahjustajad ja neid mõjutavad keskkonnatingimused
Biokahjustused - elusorganismide poolt põhjustatud kahjustused objektidel
Biokahjustajad:
    bakterid
    aktinomütseedid
    mikroseened
    putukad
    närilised
Bakterid on mikroskoopilised, üherakulised, eeltuumsed organismid. Väliskuju võib bakteritel olla äärmiselt mitmekesine . Nad on võimelised taluma väga erinevaid keskkonnatingimusi. Temperatuurivahemik , mille korral bakterid on suutelised kasvama ulatub - 5° ... + 120° C. Optimaalseks kasvutemperatuuriks on siiski + 20° ... + 30° C. Bakterite optimaalne kasv toimub siis, kui suhteline ôhuniiskus on 100 %. Arhiivides vôivad bakterid neile sobivate tingimuste olemasolul kahjustada säilitatavaid materjale, ning olla mitmesuguste haiguste tekitajateks nii töötajatel, kui ka külastajatel. Bakterid kahjustavad paberit, nahka, pärgamenti, liimaineid ja tekstiilmaterjale. Bakterkahjustustele on iseloomulik erineva värvusega laikude esinemine, materjalid on kaetud limase kihiga ning tugevama kahjustuse korral lagunevad tükkideks.
Mikro - ehk hallitusseened on seeneriiki kuuluvad päristuumsed, heterotroofsed , ainu - või hulkraksed organismid. Seened toituvad juba valmis orgaanilisest ainest, lagundades seda. Mikroseened on vôimelised kasvama laias temperatuurivahemikus (- 5 ...+ 50° C), sobivaimaks kasvutemperatuuriks on + 18 ...+ 30° C. Seente kasvuks peab suhteline ôhuniiskus olema üle 65 %. Arhiivides võivad mikroseened soodsate keskkonnatingimuste korral kahjustada kõiki säilikuid, aga samuti ka riiuleid, sisustust ning ehitusmaterjale. Mikroseente poolt põhjustatud kahjustused võib jagada mehaanilisteks ja keemilisteks:
Mehaaniline: Mingil materjalil kasvades katavad mikroseened selle mütseeliga, muutes nähtamatuks vôi raskestiloetavaks seal asuva kujutise
Keemiline: Elutegevuse käigus eraldavad mikroseened keskkonda mitmesuguseid ainevahetuse produkte, mis toimivad materjalidele kahjulikult
Putukad on väga olulised arhivaalide biokahjustajad. Enamik putukaid eelistab kasutada toiduks mitmesuguseid valke sisaldavaid materjale: nahka, pärgamenti, liimaineid, villaseid ja siidist tekstiile. Paberi koostisosadest sobivad osadele putukatele toiduks tselluloos ja hemitselluloosid. Putukaid, kes vôivad arhiivimaterjale kahjustada, esineb Eestis üle 100 liigi. Arhiivides esinevad kahjurputukad vôib jagada kolme rühma: püsikahjurid, juhukahjurid ja püsikahjurite arengu soodustajad.
    Püsikahjurid on võimelised pidevalt elutsema arhiivihoidlates, andes mitmeid pôlvkondi. Sellesse, kôige arvukamasse rühma kuuluvad mardikad (nahanäklased, tooneseplased, teesklased, põrniklased), liblikalised (koid), soomukalised ja raamatutäid.
    Juhukahjurite hulka kuuluvad need putukad, kes ei ole vôimelised läbima hoidlates kogu arengutsüklit (siklaste vastsed, õunamähkurid). Püsikahjurite arengut soodustavad kõikvõimalikud teised hoidlates leiduvad putukad. Arhivaale nad otseselt ei kahjusta, ent nende eritised ja surnukehad on toiduks püsikahjuritele.
 
Märgunud objektide kuivatamise meetodid
Kuivatamine õhu käes - Seda meetodit kasutatakse siis, kui märgunud arhivaale on võimalik kuivatada 48 tunni jooksul. Kui nii kiiresti kuivatamine ei ole reaalne, tuleb arhivaalid külmutada, et vältida hallituse teket. Arhivaalid kuivatatakse õhu käes, tingimustes, kus temperatuuri hoitakse alla 18 ºC ja suhtelist õhuniiskust alla 60%. Ruum peab lisaks korralikule ventilatsioonile olema varustatud puhuritega ja kuivatusseadmetega. Kuivatamist aitab efektiivsemaks muuta vastavate abivahendite (kuivatusrestid, föönid, filter - või ajalehepaber jms) kasutamine.
Kuivatamine sügavkülmas - Külmutamist kasutatakse enamasti siis, kui kahjustatud arhivaalide hulk on suur ning kuivatamine õhu käes 48 tunni jooksul osutub ebareaalseks. Sel juhul on esmatähtis pidurdada hallituse teket ja veeslahustuvate tintide migreerumist. Arhivaalid pakitakse õhku läbilaskvatesse kilekottidesse, märgistatakse ja transporditakse külmhoonesse. Mida kiiremini ja madalamale (vähemalt alla –20 ºC) temperatuuri alandatakse, seda väiksemad jääkristallid tekivad ning seda vähemas ulatuses materjale kahjustatakse. Arhivaale võib sügavkülmas hoida kuid. Kuivatamine sügavkülmas on aeglane protseduur , mille käigus liigne niiskus osaliselt dehüdratiseerub ja sublimeerub (vesi muutub jäätunud olekust otse veeauruks) säilikutest välja. Kuivatamine sügavkülmas ei ole selline meetod, mille abil on võimalik täiesti märgunud arhivaale alati piisavalt kuivaks saada. Seetõttu tuleb vajadusel arhivaalid 48 tunni jooksul lisaks kuivatada õhu käes. Külmutamist ei kasutata heli- ja videokassettide, klaasplaat-fotomaterjalide, _elatiinemulsiooniga fotode, dagerrotüüpide, ambrotüüpide, ferrotüüpide, kino - ja mikrofilmide puhul.
Arhivaalide kuivatamine vaakumis alla 0 °C juures - Arhivaalid kuivatatakse vaakumis (madalal rõhul 4 mm elavhõbedasammast) temperatuuril alla 0 ºC juures. Sellistes tingimustes muudetakse arhivaalides olev jäätunud vesi otse veeauruks. Meetodi kasutamisel tuleb jälgida, et ei toimuks arhivaalide liigset kuivatamist, mis võib põhjustada paberi, pärgamendi ja naha struktuuri kahjustumist.
Arhivaalide kuivatamine vaakumis üle 0 °C juures - Arhivaalide kuivatamine viiakse läbi rõhul 5 mm elavhõbedasammast. Neis tingimustes arhivaalide külmutamist ei toimu ja üleliigne vesi aurustub. Veeslahustuvaid tinte ja pigmente sisaldavad arhivaalid võivad kahjustuda.
Kuivatamine niiskust imavate ainete abil - Arhivaale kuivatatakse riiulitel suure niiskuseimamisvõimega ainete
läheduses. Niiskust imavat ainet peab olema suures koguses ja pidevalt peab jälgima ruumi temperatuuri ja suhtelist õhuniiskust. See meetod ei ole sobilik veeslahustuvate pigmentide (tindid, templid) ja kriidipaberit sisaldavate arhivaalide kuivatamiseks.
 
Nõuded hoiustamiseks kasutatavale paber- ja plastmaterjalile
Hoiustamiseks ettevalmistamine hõlmab järgmiseid tegevusi:
    kinnituste ja lisandite eemaldamine
    dokumentide lahtivoltimine
    puhastamine
    teavikute selekteerimine
    koopiate valmistamine
    märgistamine
    kinnitamine
    ümbristamine
Kõik teavikute hoiustamisel kasutatavad abimaterjalid (paber, papp, plastmassid , liimained jms) peavad vastama arhiivipüsivusnõuetele (näiteks ISO 9706)
 
Info uuendamise meetodid
Informatsiooni uuendamine tähendab infokandja sisulise informatsiooni ülekandmist samale või uuele kandjale, uude vormingusse või uude süsteemipõlvkonda
Uuendamise käigus kantakse informatsioon originaalilt:
    samale kandjale (magnetsalvestiste värskendamine)
    uuele kandjale (kserokopeerimine, teisele magnetkandjale)
    uuele teabevahendile (paberkandjalt mikrofilmile, digitaalne koopia)
    uude vormingusse (digitaalsete andmete korral)
    uuele riist- või tarkvaraplatvormile (digitaalsete andmete korral)
Informatsiooni uuendamise meetodid:
    elektrograafiline paljundamine (kserokoopiad)
    fotograafiline paljundamine
    digitaliseerimine
Informatsiooni uuendamist on võimalik kasutada väga erinevate teavikutüüpide korral:
    pabermaterjalid (kserokoopia, mikrokandja, digitaalkoopia)
    fotomaterjalid (ksero-, foto-, digitaalkoopia)
    heliplaadid (magnet-, digitaalkoopia)
    magnetkandjad (magnet-, digitaalkoopia)
 
Erinevat tüüpi mikrovormid
Mikrovormideks on mikrofilmid, mikrofiššid ja mikrokaardid. Mikrofilm ja mikrofišš on läbipaistval alusel diapositiivid või –negatiivid, mida saab vaadata läbivas valguses. Mikrokaart on teksti vôi kujutise fotograafiliselt saadud mikrokujutis (vähendatud 7 - 150 korda) paberil. Mikrovormid on küllalt lihtsad ja odavad valmistada ning kasutada, nendest on vôimalik teha paberkoopiaid.
Mikrovormide eelised:
    meetodil on küllaltki pikk ajalugu, tehnoloogia hästi väljaarendatud
    tehnoloogia on standardiseeritud
    mikrovorme on võimalik digitaliseerida
    säilib pikka aega
    lisakoopiaid on lihtne valmistada
    võtab originaalist vähem ruumi
    suhteliselt võltsimiskindel
Mikrovormide puudused:
    lugejad ei soovi sageli mikrofilme kasutada;
    vajab kasutamiseks lisaseadmeid
    igal kopeerimisel väheneb lahutusvõime (ligikaudu 10%)
    koopia kvaliteet selgub alles peale töötlemisprotseduuride lõppu
    film vajab hoiustamiseks eritingimusi
Kasulik järeldus: Mikrovormid on kõige kindlamaks meetodiks tagatiskogude loomisel
 
Materjalid, millest valmistatakse mikrofilme
Mikrovormide valmistamisel kasutatakse kolme liiki filme:
    hõbeželatiinfilmid
    diasofilmid
    vesikulaarfilmid
Pikaajaliseks säilitamiseks on sobivad ainult hõbeželatiinfilmid, mida kasutatakse esimese koopia valmistamiseks. Esimest koopiat kasutatakse ainult järgnevate koopiate valmistamiseks, mitte kunagi ei anta seda otse lugejale.
Diaso- ja vesikulaarfilme ei loeta sobivateks esimeste koopiate (säilituskoopiate) valmistamiseks. Nende filmide elueaks loetakse 25 – 100 aastat.
 
16