Foneetika ja fonoloogia Artikulatoorsete joonte kokkuvõte Konsonandid Konsonant Heliline / helitu Aktiivne artikulaator Häälduskoht Hääldusviis M + Heliline Huuled Ninaõõs Nasaal N + Heliline Eeskeel ja keeletipp H-sombud ja ham, ninaõõs Nasaal Kõva suulagi N’ (nj) + Heliline Kõva suulagi Nasaal R + Heliline Keeletipp Hambasombud Tremulant L + Heliline Eeskeel ja keeletipp Hambasombud Lateraal
Klusiilid võivad olla kas aspireeritud või aspireerimata. Osas häälikutes toimub preaspiratsioon ehk hõngus eelneb või kaasneb sulu tekitamisega ja hõngus jääb pigem klusiili ette või algusfaasi. Eesti keele klusiilid on aspireerimata, v.a sõna lõpus, kui tahetakse korralikult välja hääldada, võib tekkida hõngus. Leenisklusiil ehk nõrk sulghäälik – lühikeste klusiilide lisatunnus. Fortisklusiil ehk tugev sulghäälik – pikkade klusiilide lisatunnus. Nasaal ehk ninahäälik Suu õõnes moodustatakse sulg, aga õhk pääseb liikuma nina kaudu. Frikatiiv ehk hõõrd- ehk ahtushäälik Friktsioon ehk hõõrdumine - Lateraalfrikatiiv ehk külghõõrdhäälik Võivad tekkida konsonandi lähedal, kui keele külgedele tekib ahtus ja õhuvoolus tekivad turbulents ja hõõrdumine. - Sibilant ehk sisihäälik Sibilandid on tugevama müraga tekitatud kui lateraalfrikatiividel, mistõttu võidakse
Kuidas me tajume hääle kõla? Eri kõlaga häälikuid tajutakse kõnes eri häälikutena. Kui kõnetraktis resoneerub palju suhteliselt madalaid hääli, siis öeldakse, et hääle kõla on tume, kui kõrgeid, siis hele. Hääle resonantsomadused mõjutavad seda, millise häälikuna seda tajutakse. 57. Missuguste eesti keele foneetiliste joonte tajumist on testitud? Enim uuritud on vokaalitaju ja vältetaju. Konsonandid Bilabiaalsed: P, B helitu klusiil M heliline nasaal W heliline poolvokaal Labiodentaalsed: F frikatiiv (spirant) V frikatiiv (spirant) Alveolaarsed: T, D helitu klusiil N heliline nasaal R heliline tremulant S, Z helitu frikatiiv (sibilant) L heliline lateraalne Palataal-alveolaarsed: T´, D´ - helitu klusiil N´- heliline nasaal S´, Z´ - helitu frikatiiv (sibilant) L´- heliline lateraal Palataalsed: S helitu frikatiiv (sibilant) J heliline poolvokaal Velaarsed: K, G helitud klusiilid heliline nasaal
ja lõualuu kasv. See omakorda võib viia hammaste arengu häireteni. "Adenoidne nägu" Kuueaastase lapse nägu kroonilise ninahingamise takistuse korral. www.ut.ee 0 Adenoidi hüpertroofia sümptomid: Püsiv suu kaudu hingamine. Adenoidist põhjustatud norskamine. Nasaal- ehk ninahääl. Korduvad kõrvapõletikud. Sagedane ja pikaajaline nohu. Adenoidist põhjustatud valehambumus. Limakõrvade teke- Lapsel tekib kuulmise langus. http://www.frokat.com/comment-traiter-les-vgtations-adnodes-chez-les-2.html Adenoidi hüpertroofia diagnoosimine Adenoidi hüpertroofiat saab diagnoosida kliinilise pildi järgi. Vanematel lastel on võimalik vaadelda peegliga ninaneelu
· Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus, nt veer voor. Distinktiivtunnused: · On sõna tähendusi eristavad tunnused, nt kila küla. Täiendav jaotumine: ehk komplementaarne distributsioon. · Kahe häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb ainult sellises ümbruses, kus teine ei esine. · Nt velaarne nasaal esineb ainult [g] ees, nt rong; mujal esineb alveolaarne nasaal. Allofoon on ühe ja sama foneermi foneertiline variant. 6. Millisesse kolme ossa võib jagada inimese kõneaparaadi ja mis on nende osade ülesanded? · Hingamiselundid ülesandeks on varustada kopsud hapnikuga. · Fonotatsioonielundid ülesandeks on hääle tekitamine. · Artikulatsioonielundid kõris tekitatud hääl kandub suuõõnde, kus hääl muutub resonantsi tagajärjel häälikuteks. 7
Vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused on distinktiivsed ehk (sõna) tähendusi eristavad. Distinktiivtunnus : [+/- ümarvokaal] kiir küür , kila küla Paralleelne jaotumine - kaks häälikut saavad esineda ühesuguses positsioonis ja kontekstis rahu lahu , varu valu , vaar vaal Täiendav jaotumine ehk komplementaarne distributsioon: kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb ainult sellises ümbruses, kus teine ei esine - eesti k: velaarne nasaal esineb ainult [g] ees, nt rong; mujal esineb alveolaarne nasaal - need kaks häälikut on täiendavas jaotumises ehk ühe ja sama foneemi allofoonid. Allofoon - ühe ja sama foneemi foneetiline variant. Foneemi püsivate tunnuste miinimum- komplekt. Positsioonist, häälikuümbrusest, kõnelejast jms tulenevad varieeruvad tunnused. Vabaallofoonid Positsioonilised allofoonid: ekstrinssed e märgatavad intrinssed ehk märkamatud Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus
keerulisemate silbistruktuuride puhul. Kui segment on sonoorne, tõuseb sonoorsus tuuma suunas ja langeb kooda suunas. Näiteks salk on hea silp, aga lehm ei ole (võib hääldada nii lehm kui ka leh.m) Mida sonoorsem on häälik, seda rohkem soovib ta olla mooraga seotud. Näiteks poolvokaale (j, w) defineeritakse kui mooraga sidumata vokaale. Helitu klusiil (k, p, t) > heliline klusiil > helitu frikatiiv (s, f, h) > heliline frikatiiv (z, v) > nasaal (n, m) > liikvida (l, r) > kõrge vokaal (i, u) > keskkõrge vokaal (e, o) > madal vokaal (a) 6. Rõhusüsteemid (parameetrid, jalgade tüübid) Parameetrid: · Dominantne paremal/vasakul kas jala 1. või 2. silp on rõhuline. · Seotud/sidumata Seotud = pearõhk on sõna algusest või lõpust lugedes mingil kindlal kaugusel, nt 1. või 2. silbil. Kaasrõhud on ka kindlate intervallide järel.
neid on fonol.-lt käsitletud ka sama foneemi nõrga ja tugeva allofoonina, mille vastu räägib minimaalpaaride olemasolu: varss-farss. - Palataliseeritud foneemidel /, , , / puuduvad kirjas neile vastavad tähed. Seda, et tegemist on foneemidega, näitavad minimaalpaarid: kott-kot, palk-pak jt. Palataliseeritud konsonandid esinevad sõna sees ja lõpus, alguses mitte. Foneemide üldtunnused: [konsonant], [obstruent], [nasaal]. Vokaalfoneemide fonoloogilised tunnused (distinktiivtunnused): [kõrge], [madal], [tagapoolne], [labiaalne] (ümar). Kaks eesti keele liiasusreeglit: 1) eesti keeles ei ole labiaalseid madalaid vokaale: [-konsonant +madal]-> [-labiaalne] 2) eesti keeles ei ole illabiaalseid kõrgeid tagavokaale: [-konsonant +kõrge +taga]- >[+labiaalne]. Konsonantfoneemide olulisemad fonoloogilised tunnused: [koronaalsus] keelelabaga moodustatav, [anterioorsus] e
piisavalt tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Uurib häälikute ühendeid. Foneetika põhimõisteid: • Mõisteid häälikute moodustusviisist tulenevalt o heliline / helitu, konsonant, vokaal o klusiil (k, p, t) o frikatiiv: sibilant (s, š, z, ž) ja spirant (f, v, h)), o afrikaat (ts, ks), nasaal (n,m,ŋ), lateraal (l), tremulant (r), poolvokaal (w,j) o dentaalne, palataalne, larüngaalne, labiaalne o aspireeritud • Häälikute kombinatsioonid o diftong ehk täishäälikuühend o konsonantühend o geminaat • Veel foneetilisi nähtusi o palatalisatsioon kass’, pall’, loll’, vann’ o vokaalharmoonia soome kysymys, isällä, pojalla o Positsioonilised muutused:
3) auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Transkriptsioonid: - IPA; - soome-ugri transkriptsioon - lihtsustatud transkriptsioon Mõisteid: 1) häälikute moodustusviisist tulenevalt: - heliline / helitu: · klusiil - tekib sulg (k, p, t) · frikatiiv - midagi sahiseb: sibilant(s, s, z, z) ja spirant (f, v, h) · afrikaat algab klusiiliga, lõppeb s-häälikuga (ts, ks) · nasaal ninahäälik (n, m, ) · lateraal - moodustatakse keele äärte abil (l) · tremulant värihäälik (r) · poolvokaal vahepealne ( j, w) - Vastavalt moodustuskohale: · dentaalne - hammastega, · palataalne - suulaega, · larüngaalne - kurguga, · aspireeritud k,p,t klusiilid, milel on lisaplahvatus · labiaalne huultega · alveolaarne hambasompudega
Klusiil sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t. Frikatiiv hõõrdhäälik õhuvool tekitab häälduselundite kujundatud ahtuses hõõrdumiskahina (v, s, h, f, s). Sibilant s, s, z. Spirant f, v, h. Afrikaat klusiilialguline frikatiiv, häälikute kombinatsioon, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hõõrdumisest samas häälduskohas (ts, pf). Eesti keeles puudub (v.a Võru keele ts). Nasaal ninahäälik, klusiili meenutav kitsus suus, õhk läbi nina (m, n). Lateraal külghäälik, keele keskel kulgev sulg, õhk pääseb välja keele külgedelt (l). Tremulant värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi elund (eesti keeles tavaliselt keeletipp) vibreerima (r). Poolvokaal (j) Labiaalne huuled ümardatud: labiaalne (u, o), illabiaalne (i,e). Dentaalne häälikud tekivad hammastel (s, d, t, n).
Klusiil sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t. Frikatiiv hõõrdhäälik õhuvool tekitab häälduselundite kujundatud ahtuses hõõrdumiskahina (v, s, h, f, s). Sibilant s, s, z. Spirant f, v, h. Afrikaat klusiilialguline frikatiiv, häälikute kombinatsioon, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hõõrdumisest samas häälduskohas (ts, pf). Eesti keeles puudub (v.a Võru keele ts). Nasaal ninahäälik, klusiili meenutav kitsus suus, õhk läbi nina (m, n). Lateraal külghäälik, keele keskel kulgev sulg, õhk pääseb välja keele külgedelt (l). Tremulant värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi elund (eesti keeles tavaliselt keeletipp) vibreerima (r). Poolvokaal (j) Labiaalne huuled ümardatud: labiaalne (u, o), illabiaalne (i,e). Dentaalne häälikud tekivad hammastel (s, d, t, n).
Kas – kass. Kott (kota) – kott ( koti). Vokaalharmoonia - esinevad vaid ees- või tagavokaalid Assimilatsioon - häälikute muutumise osaliselt või täielikult sarnasteks Dissimilatsioon – häälikute erinevaks muutumine Klusiil – sulghäälik (kpt, gbd) Vokaal – täishääik, heliline (aeiouõäöü ) Kaashäälikud *klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g] *frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h] *nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõne avatud) [m n] *lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l] *tremulant e värihäälik (väringute seeria) [r]*poolvokaal [j] *helisus: heliline [v z m n r l], helitu [p t k f s]*dentaalne (hambad), palataalne (kõva suulagi), larüngaalne (kõri) *aspiratsioon e hõngus – lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide järel Täishäälikud:
märkimine Foneemide liigitus: · Vokaalid e täishäälikud: o eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a] o labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e] o pingsus: pingsad [i], lõdvad · Konsonandid e kaashäälikud: o klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g] o frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h] o nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõne avatud) [m n] o lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l] o tremulant e värihäälik (väringute seeria) [r] o poolvokaal [j] o helisus: heliline [v z m n r l], helitu [p t k f s] o dentaalne (hambad), palataalne (kõva suulagi), larüngaalne (kõri)
t¨aish¨a¨ali- kutega l~oppevad , sulgh¨ a¨alikutega k, t, p(f) l~oppevad ning na- saalidega ng, n, m l~oppevad . Vanad l~opph¨aa¨likud on esitatud tabelis lk.91. Sulg- ja t¨ aisl~opph¨a¨alikute omavahelist asendumist nime- tatakse , sama asi t¨ais- ja nasaal- l~opph¨a¨alikur¨ uhmade vahel on ning t¨ ais- ja sulg- h¨a¨alikur¨ uhmade asendu- mine on . L~opph¨a¨alikute r¨ uhmasisene asendumine on ning homofooniliste l~opph¨a¨alikutega silpe nimetatakse . Juhul kui kahesilbilise
annaabi.ee 
