mõista reeglite ja esinevad nii sõna algul, sisu, keskel kui lõpus. Sõna alguse sulghäälikut ei saa häälduse erista helilisi ja järgi kirjutada, mõnikord ei helituid vasta hääldusele ka sõna häälikuid; sees olev sulghäälik. jäta meelde sõnade tähendused. Sulghäälik sõna algul Põlistes eesti sõnades ja laensõnades kirjutatakse sõna algusesse k, p, t, võõrsõnade alguses võib olla g, b, d. Sõna alguse b, d, g häälduses ei kajastu: võõrsõnade alguse g,b,d hääldatakse nagu omasõnade k,p,t. Sulghäälikust sõltub tähendus, nt gaas - kaas, baas - paas, doos - toos jt 1
Häälikuõigekirja reeglid ja reeglitused I SULGHÄÄLIK 1. Ülipika vokaali või kaksiktäishääliku järel üks sulghäälik kõike, kooke, loike 2. Eestikeelsetes omasõnades on alati tähe s kõrval tugev sulghäälik peatselt, siiski, seiske 3. Eelnev reegel ei kehti nt. liitsõnades, lihtmineviku korral, sõnade algvormi käänamisel/pööramisel, tuletistes, võõrsõnades jne. umbsõlm, leidsin, umbsed, jalgsi, absurdne 4. Mõned erandid: tõrges - tõrksa, ergas- erksa, hõlbus hõlpsa 5. k või kk? vastastikune (omadussõna) vastastikku (määrsõna)
ulguma tsehlanna aitäh ulgumeri korjas pohli nonoh ulus nägi monarhi prauh uba säuh ohoh SULGHÄÄLIKUTE ÕIGEKIRJUTUS Sulghäälik sõna algul Sulghäälik sõna lõpus garantii karantiin Kompvek Usbekk geiser keiser Piiskop Galopp gongilöök kong Kabinet Sandalett botas potas Kotlet Ballett bubert puljong Pankrot Kaselott doktor tohter Paharet Etikett
VEAOHTLIKUD SÕNAD kontsert -kontserdi – kontserti - mitmuse omastav kontsertide teemant – teemanti – teemanti - mitmuse omastavav teemantide leitnant – leitnandi – leitnanti - mitmuse om leitnantide vilu – nüri – mõru –tragi – südi NB! Käänamisel: mõrut – mitte mõrudat, tragisse – mitte tragidasse majja, ojja tujju, ajju - lühike sisseütlev Asesõnade käänded – kellessegi, kelleski, kellestki, kellelegi, kellelgi, kellegagi; emb- kumb, emma-kumma, emba-kumba, emmasse-kummasse ... üks – ühe – üht(e) kaks – kahe – kaht(e) viis – viie – viit kuus – kuue – kuut sada – saja – sada e sadat tuhat – tuhande – tuhandet e tuhat sadakond – sadakonna – sadakonda kümmekond – kümmekonna – kümmekonda õudne – õudse – õudset juus –juukse – juust küüs – küüne – küünt kaas – kaane – kaant laas – laane – laant küün – küüni – küüni (heinaküün) kaan – kaani – kaani (verekaan) veenda – veennud / möönda – möönnud murdma – m...
................................................5 f ja s õigekiri............................................................................................................................ 5 Võõrsõnade lõppsilbi õigekiri......................................................................................................6 Lõppsilbi täishäälik..................................................................................................................6 Lõppsilbi sulghäälik................................................................................................................7 SUUR JA VÄIKE ALGUSTÄHT...................................................................................................7 Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus.....................................................9 Välde...................................................................................................................................
lisatakse liiteid. Tüvevahelduseks nimetatakse sõnavormide moodustamisviisi, mille puhul muudetakse sõnetüve. Tähtsamad tüvevaheldused on astmavaheldus, vokaalivaheldus ja konsonandivaheldus. Astmevahelduse liigid Astmevahelduse on tüvevaheldus, mille puhul sõnetüve üks variant on tugevas astmes, teine nõrgas astmes. Laadivaheldus sõna tugeva astme vormis on 2. silbi alguses sulghäälik või s, aga nõrga astme vormis mitte. Laadivaheldus võib toimuda 3 erineval moel. 1. häälik kaob vägi: väe: väge 2. häälikud sarnastuvad lammas: lamba: lammast 3. häälikud asenduvad halb: halva: halba nälg: nälja: nälga tahtma: tahan: tahta raad: rae: raadi siht: sihi: sihti kõndima: kõnnin: kõndida jõud: jõu: jõudu
algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks. Lühikeses silbis puudub silbilõpp ja silbi tuumaks on ainult üks täishäälik.Lühikestes silpides esineb. Pikkadel silpidel on silbilõpp ja ka sellised mille tuum koosneb kahest täishäälikust. Geminaatklusiil kahekordne sulghäälik, silbitamisel tekib ta siis kui sulghäälik jääb heliliste häälikute vahele. Seda kirjapildis pole see on ainult häälduses. 2. Kõnetakt Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus. Ta algab alati rõhulise silbiga. Kõnetakt saab olla kõige rohkem kolmesilbiline. Nt. Len/da/vad = 1kõnetakt ; Raa/mat= 1kõnetakt; Õ/pi/la/si = 2kõnetakti. Vokaalitrapets skeem mis näitab vokaalide mooustamist keeleasendist lähutdes.
Isoleeriv keel- sõnad on sama kujuga, tunnuseid ei liitu, sõnadevahelisi suhteid väljendatakse sõnajärje ja abisõnadega (inglise, hiina) Agultinatiivne keel- sõnavorm moodustab sõnatüvele tunnuste ja lõppude lisamise teel (eesti, türgi) tuba-de-le Polüsünteetiline keel- pikad sõnavormid, mis väljendavad sageli tervet lauset (tsuktsi) Laadivahelduslikkus-muutuvad häälikud sõna tüves(mille?mida?), sulghäälik või s tuleb juurde või kaob ära. Nõrgas astmes ei ole sulghäälikut või s-i. Tugevas astmes on sulghäälik või s. Vältevahelduslik- muutub ainult välde. Tugevas-sõna hääldatakse pikemalt ja rõhulisemalt. Nõrgas-sõna hääldatakse lühemalt ja vähema intensiivsusega. Astmevahelduseta-sõnade käänamisel või pööramisel ei muutu sõna tüvehäälikud ega välde. Vokaalivaheldusega mitmuse osastav. Leppasid>leppi. MIDA?
4) hüüdsõnad oi , ahah , ehee , hurraa Astmevaheldus ASTEMEVAHELDUSETA SÕNAD ASTEVAHELDUSLIKUD SÕNAD LAAD JA VÄLTEVAHELDUSLIK Sõna pööramisel või käänamisel ei muutu Muutuvad häälikud Muutub ainult sõna sõna tüvehäälikud ega välde sõna tüves, välde . sulghäälik või s tuleb juurde või kaob ära. Üldreeglina kasutame koma järgmiste sidesõnade ees : AGA KUID ENT VAID ET KUI KUNA SEST KUNI KUIGI EHKKI Üldreeglina ei ole koma järgmiste sidesõnade ees : JA NING EGA EHK VÕI
ümarik - ümmargune, samuti - sammuti (aeglaselt), ballett baleriin. · ERAND! Viimane häälik mõnes ühesilbilises sõnas kirjutatakse hääldust arvestamata ühe tähega, nt: asesõnades: mul, sul, tal, kel, mil, sel, tol, ma, sa, ta, me, te, nad, mu, su, mus, sus, tas, ses, tos, kes, mis; abisõnades: jah, aitäh, ah, oh, noh, säh, kah, tohoh, et, ja (sidesõna), ju, ka; tegusõnas: on. SULGHÄÄLIK SÕNA KESKEL · Sõna sees kirjutatakse sulghäälik vormiprintsiibist lähtudes. Oluline on jälgida, kas klusiil satub helilise või helitu hääliku naabrusesse: Tavaliselt kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k, p ,t (nt lahke, kopsik, peatselt) ja heliliste järele g, b, d (nt kõrvaldas, õmmeldi, kaergi). · Sama põhireegel kehtib ka liite -ki, -gi kirjutamisel: helitu hääliku (S, F, H, S, Z, Z, K, P, T, G, B, D) järel -ki haabki, suppki, vendki
ladu, lao, ladu - sõna tüves muutuvad häälikud; kool, kooli, kooli - sõna tüves häälikud ei muutu, küll aga muutub sõna häälduse intensiivsus - sõna väide. Sõnad jagunevad tüvemuutuse poolest järgmiselt: ASTMEVAHELDUSETA ASTMEVAHELDUSLIKUD SÕNAD SÕNAD ; Sõnade pööramisel või kääna- LAADIVAHELDUSLIKUD SÕNAD misel ei muutu sõna tüve- Muutuvad häälikud sõna tüves, häälikud ega välde. sulghäälik või s tuleb juurde või kaob ära. VÄLTEVAHELDUSLIKUD SÕNAD Muutub ainult sõna välde. . . Käändsõnade puhul ilmneb astmevaheldus, kui võrrelda sõna ainsuse nimetavat ja ainsuse omastavat vormi, nt pill pilli, raamat raamatu, kallis kalli, lind linnu. Kui nende vormide tüves on erinevusi kas häälikute pikkuses või laadis, on
Erand viimane häälik mõnes ühesilbilises sõnas kirjutatakse hääldust arvestamata ühe tähega Sulghäälikutel ja f ning s-l on iga pikkuse jaoks oma märkimisviis, vt Sulghäälikute pikkuse õigekiri. Sulghäälikute õigekiri Sulghäälikud e klusiilid (g, b, d, k, p, t) on helitud häälikud ja esinevad nii sõna algul, keskel kui lõpus. Sõna alguse sulghäälikut ei saa häälduse järgi kirjutada, mõnikord ei vasta hääldusele ka sõna sees olev sulghäälik. · Sulghäälik sõna algul Põlistes eesti sõnades ja laensõnades kirjutatakse sõna algusesse k, p, t, võõrsõnade alguses võib olla g, b, d. Sõna alguse b, d, g häälduses ei kajastu: võõrsõnade alguse g,b,d hääldatakse nagu omasõnade k,p,t. Sulghäälikust sõltub tähendus, nt gaas - kaas, baas - paas, doos - toos jt. · Sulghäälik sõna sees
(sealpool, kuhupoole) - kaupa, viisi kirj mitmuse omastavast lahku(kuude kaupa), ainsuses kas kokku või lahku (tüki viisi-tükiviisi) - Reegeleid, mille järgi me suulise kõne üles kirjutame, nim õigekirjaks ehk ortograafiaks. Kui me suulise kõne puhul räägime häälikutest, sest need saavad kuuldavaks tänu hääldamisele, siis kirj kasutame tähti. - Kui sõna on esimeses vältes, siis kirj pearõhulise silbi täishäälik ja sellele järgnev kaashäälik ühe tähega või sulghäälik g,b,d: i-lus, to-re, ke-na -Teise või kolmanda välte korralvõib pearõhulises silbis esineda: -kahekordne täishäälik:kuu-leb, suu-red - ühekordse täishääliku järel kahekordne kaashäälik: jon-nis, sas-sis. -Sulghäälikute puhul saab II ja III vältel ka kirjapildi järgi vahet teha: - teise välte korral kirj lühikesele pearõhulisele silbile järgneva silbi alguses ühekordne tugev sulghäälik(k,p,t):ka-pi, so-ki
Anu on minu sõber. Isa õpetas võid määrima. Narritasime Jürit. Töö kiidab tegijat. 2. Paranda kaashäälikuühendi vead ja kirjuta sõnad punktiirile õigesti. Tallinnlane läks tõttlikul sammul trammi peale. Ta pidi välljuma kümmnendas peatuses. Käes oli tal violettne pap[p]karp, milles magas kilpkonn. Selline kesk[k]ond loomale ei sobinud. Tallinlane, tõtlikul, väljuma, kümnendas, violetne, pappkarp, keskkond. 3. Kirjuta lünka õige sulghäälik ja lõpeta laused. saa..t..ma Saa..t..sin ema bussi peale. õu..d..ne Õu..d...se maja sees liiguvad vaimud. soo..d..ne Soo..d..sad hinnad on hetkel selles nurgapoes. sea..d..ma Sea..d..sime peoks kõik valmis. tun..d..ma Tun..d..sin ennast ebamugavalt. 4. Kääna sõnu neljas esimeses käändes. Nimetav määre number hammas keel Omastav määrde numbri hamba keele
Erand viimane häälik mõnes ühesilbilises sõnas kirjutatakse hääldust arvestamata ühe tähega Sulghäälikutel ja f ning s-l on iga pikkuse jaoks oma märkimisviis, vt Sulghäälikute pikkuse õigekiri. Sulghäälikute õigekiri Sulghäälikud e klusiilid (g, b, d, k, p, t) on helitud häälikud ja esinevad nii sõna algul, keskel kui lõpus. Sõna alguse sulghäälikut ei saa häälduse järgi kirjutada, mõnikord ei vasta hääldusele ka sõna sees olev sulghäälik. · Sulghäälik sõna algul Põlistes eesti sõnades ja laensõnades kirjutatakse sõna algusesse k, p, t, võõrsõnade alguses võib olla g, b, d. Sõna alguse b, d, g häälduses ei kajastu: võõrsõnade alguse g,b,d hääldatakse nagu omasõnade k,p,t. Sulghäälikust sõltub tähendus, nt gaas - kaas, baas - paas, doos - toos jt. · Sulghäälik sõna sees
· Isoleerivad keeled on need, mis kasutavad ainult analüütilist väljendusviisi. · Aglutinatiivsed keeled on need, milles antakse grammatilisi tähendusi edasi muutetunnuste liitmisega sõnatüvele. · Flektiivsed keeled on need, milles väljendatakse grammatilisi tähendusi sõnatüvede sisestruktuuri muutmise teel. · Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüve üks variant on tugevas, teine nõrgas astmes. · Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille tugevas astmes esineb sulghäälik või s, nõrgas astmes see aga puudub või asendub mingi teise konsonandiga. · Vokaalivaheldus on tüvevaheldus, mille abil moodustatakse mitmuse osastava ning omadussõnade ülivõrde vorme. · Kujuvaheldus on see, kui sõnades on tüvel kaks kuju: konsonant- ja vokaalkuju. · A-tüvi on käändsõnal omastava käände tüvi ning tegusõnal kindla kõneviisi oleviku 1. pöörde tüvi. · B-tüvi on käändsõnal osastava käände tüvi ning tegusõnal nud- kesksõna tüvi.
öölnud ‘öelnud’, jögi : jöö ‘jõe’; nää ‘ma näen’, päävaga ‘päevaga’, süsi : söö. Tegijanimes on ainult saare keeles lühikeses tüves tekkinud lisasilp -bi-, nt [ära]viibija ‘viija’, aabijad ‘ajajad’. Laensõnade alguses ei armastata kaashäälikuühendeid, nt ruut ‘pruut’, robeline ‘krobeline’, rabistama ‘krabistama’, rabin, roovi ‘proovi’, lekid ‘plekid’. Kolme kaashääliku ühendist langeb sulghäälik nõrgas astmes välja: tansud tansind, krants : kransi, kõrsist ‘kõrtsist’. Kuid esineb ka vastupidist, häälduse hõlbustamiseks võidakse klusiil lisada, nt küündla ‘küünla’, kivisimpsi ‘kivisimsi’, suurdune ‘suurune’. Esineb kaashäälikute kadu, nt kaob v teatavate sõnade lõpust, nt lae ‘laev’, päe ‘päev’; n on kadunud sõnast siin > sii; lj-ühendis puudub j, nt vällas ‘väljas’, pailu ~ paelu ‘palju’ jpt. nud-kesksõna
kujutavad inimtüüpe. Dramaatika jaguneb: Tragöödia- traagiline lõpplahendus, konfliktil põhinev Komöödia- lõbusa lõpplahendusega, kergekaalulised konfliktid, naeruvääristab nõrkusi ja pahesid, probleemid lahenevad ootamatuste järel õnnelikult. Draama- tõsine konflikt, eluline sündmustik, tragöödia ja komöödia segu, tegelase psühholoogia ja käitumine. Võõrsõnad Nõrk sulghäälik sõna alguses (giid, bensiin, diivan) Võõrhäälikud/võõrsõnatähed: f, s, z, z (fookus, sokolaad, zooloog, looz) Pearõhk esisilbist kaugemal (paralleelne, vanill, grammatika, semester) Pikk täishäälik esisilbist kaugemal (akadeemia, galerii, idee, marinaad) Häälik O esisilbist kaugemal (auto, logo, stereo, neutron, traktor) (Tavatud häälikuühendid (trahhea, standard, foogt, müokard, asbest)) Sõnaliigid Käändsõnad
väike Laen- ja tehissõnad Saab laenata teistest keeltest. Neid saab kohandada oma keele järgi. 1) Slaavi ja vene laenud: aken, kapsas, kopikas jt. 2) Germaani ja saksa laenud: kaup, kamber, lamp jt. 3) Balti laenud: hammas, laud, sein jt. 4) Soome laenud: aare, huvi, levima, matkama jt. Võõrsõnade tunnused: · Võõrtähed sõnas ( f,x,y,q,s,z,z jne) · Nõrk sulghäälik sõnaalgul (g,b,d) · Rõhk sõna lõpus Ühekeelsed sõnaraamatud 1) ÕS : sõnade õigekiri, käänamine, pööramine, tähendused, näitelaused, hääldused, rõhk, kohanimed, keelereeglid 2) Võõrsõnade leksikon : võõrsõnad, tähendused, hääldused, päritolu, tsitaatsõnad, väljendid 3) Sünonüümisõnastik : kirjanikele, sõnade kordumise vältimiseks erinevaid sõnu ehk vasteid ühele sõnale on palju
Pika sees veel kaks erinevad eesti keeles, lühikesed eesti keeles puuduvad. Eesti keeles 36 pikka diftongi, millest 26 oma- ja 10 võõrdiftongi (võõrdiftongide puhul kaheldav, kas ikka on diftongid või lihtsalt vokaalijärjendid). Triftong – 3 laadilt erinevat vokaali (, mis kuuluvad ühte silpi? Häälduse poolest ei tundu kuuluvat.), nt inglise keeles hour, fire. 4.10 puudu HÄÄLDUS- EHK MOODUSTUSVIIS Klusiil ehk sulghäälik Klusiili moodustamisel on 3 faasi: sulu tekitamine, sulu hoidmine (õhk ei pääse välja) ja sulu vallandamine. Alles järgmisele häälikule üle minnes saame aru, mis häälikuga oli sulu hoidmisel tegemist. Sulu vallandamisel võib tekkida aspiratsioon ehk hõngus (näiteks p h). Klusiilid võivad olla kas aspireeritud või aspireerimata. Osas häälikutes toimub preaspiratsioon ehk hõngus eelneb või kaasneb sulu tekitamisega ja hõngus jääb pigem klusiili ette või algusfaasi
(tallinlane, linlane ja lõplik). Vahest peetakse tuletisi liitsõnadeks, mis toob kaasa kirjavigu (fänkond ja lipkond). Sama tähe esinemisel sõnatüve lõpus ja liite alguses ei tohi kaotada kumbagi neist isegi kaashäälikuühendi moodustumisel (ehkki, palkki , itaallane, haapsallane, salkkond). Liitsõnad Sõnade liitumiskohal ei jää ära ükski täht ning ei nõrgene ega tugevne ükski sulghäälik (allkirjastama, kontrolltöö, nullkorrus, hakkkotlet, kõrgharidus, vaegkuulja). Liited Enim probleeme tekitavad lik ja likkus liited. Meelde tuleks jätta, et likkus liite puhul kirjutatakse k alati topelt (võimalikkus, tundlikkus, paindlikkus). Liitega lik on raskem, mille õigekirjale toob selgust Argo Mund näidete abil (ettevõtlike klubi, kohusetundliku suhtumise, kohustuslikus kirjanduses, korralikku
kodumaast, kuulsast (J j)äälahingust ning (J j)üriöö (Üü)lestõusust. 71 72 POISS TÜDRUK Õpetajale KOOL Ülesanne 7. Kirjuta lünka õige sulghäälik. 10 punkti MAAKOND 1. Hoi___ke ku___leid veel viis minutit ahjus! 73 74 1., 2., 3. ÕPPEVEERANDI HINNE 2. Jõu___sime teatrisse varakult ning an___sime man___lid ___arderoobi.
ja kohakäänetes kirjutatakse k ühekordselt(märkmik, leplikus, hapnik). Osastava käände puhul kasutatakse kahekordset k tähte(märkmikku, hapnikku, leplikku). Kõikuv hääldus raskendab kas, -tu, -tus, -stik liidete puhul õigekirja. Tihti kirjutatakse sõna mõttetu ühe t-ga. Tema tuletisedki mõttekas ja mõttetuski on topelt t tähega. Sellised sõnad on veel näiteks võttestik, rikketu ja happesus. Nende sõnade esimeses silbis olev sulghäälik kirjutatakse ülipikana. Rõhuliide gi lisatakse vokaali või heliliste häälikute l, m, n, r, v lõppu.Helitute häälikute g, b, d ja k, p, t ning f, h, s, s, z, z järele kirjutatakse liide ki. 2.4 Veel sulghäälikutest Inimestele tekitab probleeme ma-tegevusnime ilmaütleva käände ehk -mata vormi kirjutamine. Õige on kirjutada esitamata, kordamata, pesemata, koristamata jne. Ühegi mata vormilise sõna puhul ei kasutata topelt sulghääliku. Klusiili kirjutamise reeglid:
Tüvevahelduse puhul muudetakse sõnatüve. Käändsõnade A-tüvi (ainsuse omastav) ja B-tüvi (ainsuse osastav). Tegusõnade A-tüvi (mina vorm) ja B-tüvi (da-tegevusnimi). Tüvevokaal on tüves avalduv vokaal nt. koera. 5 tüvevahelduse liiki Astmevaheldus (tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks variant tugevas astmes, teine nõrgas astmes) Jaguneb kaheks: (1) Laadivaheldus Laadivahelduslike sõnade tugevas astmes esineb sulghäälik või s, nõrga astme tüvavariantis see aga puudub või on asendunud teise konsonandiga. Nt: jala jalga, hamba hammast, anda- annan, õmmelda-õmblen (2) Vältevaheldus tugeva astme tüvi alati III vältes, nõrk aste aga II vältes. Nt: laulu-laulu, mõtte, mõtet, seista-seisan, leinata-leinan. Vokaalivaheldus- tüvevokaali mitmuse osastava ja omadussõnade ülivõrde vormide moodustamiseks.
· Reaalne toiming · Ajas lineaarne *Teaduslik abstraktsioon * Olemas samaaegselt Suuline kõne (kuulamine, kõmelemine) Milleks eristada keeleüksusi ja kõnesegmente: · lugemisel= üleminek keeleüksustelt kõnesegmentidele kõnekeelest kirjakeelde, ei pruugi kokku langeda Raske: a) foneem-silbiks häälikanalüüsil peab laps jagama sõna segmentideks, et teha häälikanalüüs, peab minema üle häälikutasandile. Nt kui sõna algul on sulghäälik, ei suuda ta eristada nt TALUs Td ja Ad. Ja vastupidi, kui sulghäälik olemas silbis, raske on kokku viia sulghäälik ja täishäälik (T ja A kokku viia ta-ks) b) sõnad- süntagmiks- laps peab süntagma piires eristama üksikud sõnad. Laps ei pruugi lauses aru saada, et nt suure puu all ei pruugi eristada 3 sõna ja mitte neid kokku kirjutada. Lugemisel loevad lapsed tihti sõna haaval. (tuleb sujuvat hääldamist veerimisel teha mitte tõhh, aa, ell, uu vaid t-aa-
jaguneb rühmadeks: keldi, germaani, balti, romaani, indoiraani + albaania, kreeka ja armeenia keel i-umlaut nt Saksa keeles on paljudel sõnadel algne i/j kadunud ja taastatav ainult rekonstrueerimise või keelevõrdluse teel; tähistab ka diakriitikut (täpitähte), nt Buch Bücher kirjakeel keele vorm, mis on esitatud kirjasüsteemi abil; ei esine üksi vaid alati täiendusena kõnekeelele, kuigi mõnest surnud keelest on säilinud ainult kirjakeel; keele ühtseim kuju klusiil sulghäälik (g, b, d, k, p, t), moodustatakse õhuvoolu täieliku sulgemise abil konversioon nähtus, kus sõna võib kuuluda mitmesse sõnaliiki, kusjuures sõna ise ei muutu (zero- derivation) kreoolistumine kreoolistumine algab pidzinist; nt inimesed transporditakse vastu tahtmist teisele maale, nad kaotavad kontakti oma emakeelega kuid ei suuda ka uue kogukonna keelt selgeks õppida. Algeline grammatika. Pidzini arengut kreoolkeeleks nimetatakse kreoolistumiseks
Nasaalid ehk ninahäälikud : õhk läbi nina ( m n ) Lareraal ehk külghäälikud : keelega, õhk pääseb völja küljelt ( l ) Tremulant ehk värihäälik : põrisev r ( keeletipp ) Poolvokaal : j ( v ) Heliline häälekurdude vibreerimine ,, Aadama õun" vibreerib. (v, z, m, n, r, e) Heliline m n l r j v helitu - ei vibreeri ( plosive stop ) kpt, gbd, f, s, jne. helitu on sulghäälik v hõõrdhäälik ( frikatiiv ) v, s , h , , f Minimaalpaar sõnad mis erinevad ühe foneemi poolest.(kana-kala, kasv- kass) Tikk takk tukk tokk tekk Foneemide distinktiivsed tunnused: 1) erinevad foneemid 2) sama foneemi allofoonid Diftongid: kaks järjest vokaali, mis kuuluvad ühte silpi, nimetatakse diftongiks. Afrikaat klusiilialguline frikatiiv häälikute kombinatsioon. Afrikaat on häälik, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hoordumisest
See annab häälele tema kõrguse ja helilisuse. Häälekõrguse puhul on oluline võnkumise sagedus. Laias laastus: 150-300 Hz (võnget/sek) naistel ja 80-100 Hz meestel. Häälekurrud on elastsed. Töötab Bernoulli-efekt. Mida lühemad ja õhemad on häälekurrud, seda kõrgem on hääl. Mehe kõri, peale murdeiga, kasvab edasi, häälepaelad kasvavad pikemaks => võnguvad aeglasemalt. Kõrihäälikud larüngaalhäälikud. Kõri sulghäälik nt võrukeelne `leivad' leeväq [lévä']; eitus kõnekeeles: EI > mkm. Hääle kvaliteet. Kui meie häälekurrud ei sulgu korralikult hingeldav; kui liiga tihedalt kokku puutuvad, kokkupuude ebaregulaarne käre hääl. Siin on tegu häälega, mitte häälikutega. 13. Missugune on häälekurdude asend ja tegevus hingamisel, helitute ja heliliste häälikute hääldamisel, sosistamisel? Hingamisel häälepilu avatud ja häälekurrud on lõdvad
Konsonandi hääldamisel võib takistus olla osaline või täielik. Osaline tähendab, et osa õhku pääseb läbi ja täielik tähendab, et õhu vool on täielikult takistatud. Õhuvoolu täieliku sulgemisega häälikuid nimetatakse sulghäälikuteks. Ahtushäälikud on konsonandid, mille hääldamisel tuleb väike kitsendus, näiteks j, l. Häälduskoht Hääldusviis Sulghäälik Ahtushäälik Ninahäälik Huuled p, b m Alahuul- ülahambad v, f Keeletipp- hambasombud t, d s, r, l n Keele esiserv- hambasombud s
kõrvuti eri silbis, nt kal-lab, hüp-pab Palatalisatsioon - konsonant omandab i-lise varjundi . Toimub häälikutega l, n, s, t, d automaatselt, kui järgmises silbis on i, seega polegi seda vaja kirjas märkida. Pehmendab. Tall – talle. Kas – kass. Kott (kota) – kott ( koti). Vokaalharmoonia - esinevad vaid ees- või tagavokaalid Assimilatsioon - häälikute muutumise osaliselt või täielikult sarnasteks Dissimilatsioon – häälikute erinevaks muutumine Klusiil – sulghäälik (kpt, gbd) Vokaal – täishääik, heliline (aeiouõäöü ) Kaashäälikud *klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g] *frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h] *nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõne avatud) [m n] *lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l] *tremulant e värihäälik (väringute seeria) [r]*poolvokaal [j]
Üldiselt kehtib seaduspärasus, et lühikest häälikut märgitakse ühekorde tähega ning pikka ja ülipikka häälikut kahekordsega. Siiski esineb erandeid. Erandid kehtivad k, p, t puhul, kus lühike (nõrk) häälik märgitakse hoopis teistsuguse tähemärgiga (g, b, d). Pikka häälikut tähistatakse ühe tugeva tähega (k, p, t) ning ülipikka kahe tähemärgiga (kk, pp, tt). Tähekasutusreeglid: täishäälik ja suluta kaashäälik: lühike 1x; pikk 2x; ülipikk 2x. Sulghäälik: lühike - 1 nõrk täht; pikk - 1 tugev täht; ülipikk - 2 tugevat tähte. Psühholingvistilised alused: kõnesegmendid ja keeleüksused Tänapäeva psühholingvistika lähtub seisukohast, et kõnetegevust iseloomustavad kolm põhikategooriat: keel, kõne ja kõnevõime. Keeleüksuste määratlemiseks kasutatakse järgmist algoritmi: keelendi muutmine (kool-tool; vennaga-vennata jne.), saadud keelendi võrdlemine
Täishäälikuühendi vaatlus. Täishääliku pikkuse eristamine ja õigekiri, kaashääliku pikkusega tutvumine. Sulghäälik (k, p, t) omasõnade alguses. i ja j ning h sõna alguses seoses tähtede õppimisega. Suur algustäht lause alguses, inimese- ja loomanimedes.
3. sõnaalguliste konsonantühendite kl-, kr-, pl-, pr- ja tr- püsi nii laensõnades kui ka kirjeldavate ja helimatkingulistes sõnades (kribimä ´kriimustama´ plum ´ploom´ pleijats ´pliiats´). 4. teise välte asemel hääldatakse paljudes vormides kolmandat väldet (ol`li `oli` vanu `vanu`). Enim on see levinud Tartu murrakuala läänepoolses osas. 5. ninahäälikute ehk nasaalide ja liikvidate järel esineb lühike sulghäälik (mâld `maalt` tlde `tuulte`). See joon on sarnane Lääne-Mulgi hääldusarengule. 6. pikkadel kõrgetel vokaalidel on kalduvus teisevältelistes vormides madalduda (le `huuled` mönü `müünud`) 7. lõunaeesti murretest ainsana on Tartus pikk ü diftongistunud, küll ainult 3. vältes (müimä `müüma`). 8. sisseütleva käände lõpuna on üldistunud de (ladude `lattu` pu^lde pä^de `poole peani`) 9
jadasid. Seda omadust nimetataksegi keele kaheplaanilisuseks. keelepädevus e. keele kasutamise võime keeleteadus- seda mõistet on kasutatud igasuguse keelt puudutava uurimustöö kohta. kirjeldav lause- nimi- või omadussõnal põhinev moodustaja tõstab esile subjekti mingi omaduse või iseloomustab teda mingil viisil klassifikatoorsete tunnuste süsteem- selle aluseks on kuni nelikümmend artikulatoorset e. hääldamist kirjeldavat tunnust klusiil e. sulghäälik kodeerimisomadused- süntaktilised vahendid, millega väljendatakse lauseosade vastastikust mõju kognitiivne semantika- selle eesmärgiks on uurida, kuidas keelerääkija näeb oma maailma ja mil määral esineb maailmapiltide vahel keelest ja keelerühmast lähtuvaid erinevusi. kognitiivne tähendusteooria- psühholoogial põhinev tähendusteooria. Selle järgi ei ole olemas keelevälise maailma realiteetidest sõltuvat üldkehtivat liigendusviisi, vaid iga
Pöördsõnadel kindla kõneviisi ainsuse oleviku 1. pöörde ja da- tegevusnime tüvi, nt loen : lugeda Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse liigid: Vältevaheldus ehk vältemuutus Laadivaheldus ehk laadimuutus o Geminaadivaheldus ehk pikkusmuutus (mõnes käsitluses ei eristata, jäetakse osaks vältevaheldusest) Eesti keele morfofonoloogiast Sõna on laadivahelduslik ehk laadimuutuslik, kui ühes tema tüvevariantidest esineb sulghäälik või s, teises mitte. Sulghäälikut või s sisaldav tüvevariant on tugevas astmes, neid mitte sisaldav tüvevariant nõrgas. lamba : lammast juhin : juhtida Eesti keele morfofonoloogiast Sõna on vältevahelduslik ehk vältemuutuslik, kui üks tema tüvevariantidest on III vältes, teine II vältes. III-välteline tüvevariant on tugevas astmes, II-välteline tüvevariant nõrgas astmes. laulu (mille?, II v): laulu (mida?, III v) õpin (II v): õppida (III v) Eesti keele
(kirjas "ll") omaette foneem (vrd lamp `lamp' llam `hüpe, samm'). Helilisusopositsioon ehk
helitu ja helilise vastandamine, eristamaks tähendusi (ingl beg peck), leiab rakendust eriti
klusiilide, afrikaatide, frikatiivide juures. NB: eesti keeles seda pole täht b, d, g, z või z märgib
üksnes helitu foneemi /p/, /t/, /k/ (võõrsõnas /s/, /s/) lühidust!
Muud moodustusviisid rajanevad lisateguritel: afrikaadid ehk liithäälikud (
Eesti keeles on umlauti eelne laen kuningas, kus ku-nin-gas sõna teise silbi i ei ole mõjutanud esimese silbi u’d, mis on jäänud tagavokaaliks. Vanainglise ja saksa keeles on vastavalt muutunud y(ü)-ks (cyning) ja ö-ks (König) kirjakeel – Kirjakeel on suulise keele vastand, see keel, mida pannakse kirja. Sellel on kindel vorm ja reeglid. Tihti juhtub aga seda et suuline keel hakkab mõjutama kirjakeelt ning reegleid kohandatakse. klusiil – klusiil on sulghäälik. Õhuvool on täielikult takistatud. gbdkpt konversioon – Konversioon on sõna lõppude kadumine. See annab inglise keelele võimaluse kasutada üht sõna väga mitmes kontekstis, üks sõna võib olla mitu sõnaliiki korraga. Nt sõna right võib olla omadussõna right hand, nimisõna it is my right to do sth, määrsõna right behind me, tegusõna right a wrong või hüüdsõna right! kreoolistumine –kreoolistumine on pidžinkeele muutumine kreoolkeeleks.
i-umlaut – nt Saksa keeles on paljudel sõnadel algne i/j kadunud ja taastatav ainult rekonstrueerimise või keelevõrdluse teel; tähistab ka diakriitikut (täpitähte), nt Buch Bücher kirjakeel – keele vorm, mis on esitatud kirjasüsteemi abil; ei esine üksi vaid alati täiendusena kõnekeelele, kuigi mõnest surnud keelest on säilinud ainult kirjakeel; keele ühtseim kuju klusiil – sulghäälik (g, b, d, k, p, t), moodustatakse õhuvoolu täieliku sulgemise abil konversioon – nähtus, kus sõna võib kuuluda mitmesse sõnaliiki, kusjuures sõna ise ei muutu (zero- derivation) kreoolistumine – kreoolistumine algab pidžinist; nt inimesed transporditakse vastu tahtmist teisele maale, nad kaotavad kontakti oma emakeelega kuid ei suuda ka uue kogukonna keelt selgeks õppida. Algeline grammatika. Pidžini arengut kreoolkeeleks nimetatakse kreoolistumiseks
vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Helilised Helitud (h ja s) L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Konsonantühend: nt kosmiline. Sulghäälik e klusiil sõna algul. Nt kaas gaas, paas baas, tuss duss, pall ball, poks boks, kong gong, keiser geiser, toos doos, palett ballett, parkett barett jms. Kaashäälikuühendi õigekiri: Põhireegel: konsonantühendis kirjutatakse kõik tähed ühekordselt (nt linlane, usjas, vendade) Erandid: (põhireegel ei kehti) a) kaks tähte võib olla liitsõnade liitumiskhal (nt pannkook, plekkpurk) b) liite ki/-gi ees (nt lillgi, pottki)
Boustrophedon kirjasüsteem, kus ei ole vaja kirjutada vasakult paremale (vist midagi sellist phm?) Palindroom võib lugeda paremalt vasakule või vasakult paremale, tulemus sama Tulnud kreeka k sõnast palindromos Nt no lemon, no melon Sum summus mus Sator arepo tenet opera rotas Able was i ere i saw elba Stressed or desserts Saippuakivikauppias sümmeetriline Aias sadas saia Isa asi Silbi mudel kirikuslaavi keeles (Roman Jakobson) (e)(f)(s)(v) (tglt kandilistes sulgudes) e sulghäälik (e klusiil: k, p, t, g, b, d) f frikatiiv (s, z, f, v..) s sonant (l, r) v vokaal (a, o, e..) - muuta ei saa nende järjekorda kunagi Roman Jakobson, Gunnar M. Fant, Morris Halle lõid fundamentaalse süsteemi, millega võib kirjeldada kõiki maailma häälikuid Preliminaries to Speech Analysis: The Distinctive Features and Their Correlates Ütlevad et vokaalid ja konsonandid pole häälikute klassid, vaid on tunnused Loomulik keel (LK)
Eesti keeles on 3 liiki tüvevaheldust 1) astmevaheldus (laadivaheldus ja vältevaheldus) 2) vokaalivaheldus 3) kujuvaheldus (vokaallõpulise ja konsonant lõpulise tüve vaheldumine) astmevaheldus = AV astmevahelduse puhul muutub sõna tüvi nimisõnadel kolmes esimeses käändes ja pöördsõnadel ehk tegusõnadel kindla kõneviisi oleviku esimene pööre ( mida teeb ja mida teha). Astmevaheldus jaguneb: 12. laadivaheldus LV Laadivaheldus esineb nendes sõnades kus sulghäälik või s kaob ära või asendub teise tähega. Pood poe poodi , kinnas kinda kinnast, lugema loe lugeda. 22. vältevaheldus VV vältevahelduse puhul vaheldub teine ja kolmas välde ülejäänud väldete vaheldusi ei peeta VV-ks. A- tüvi on ainsuse omastav ja tegusõnade puhul. B- Ainsuse osastav kääne ja tegusõnadel ta tegevusnime mis vastab küsimusele mida teha. Harjutamine Moodusta a ja b tüvi ja määra määre sõna astmevahelduse liik.
loovad sõnu samade tähenduste väljendamiseks. 7 Foneem on abstraktsel või ideaaltasandil tähendust kandev ühik, millele kõnes võivad vastata häälikud, mis üksteisest mõnevõrra erinevad. Trubetskoi fonoloogia näitab, et iga foneem on määratletud teatava hulga tunnuste kaudu: kas täishäälik või kaashäälik. Kas kaashäälik või sulghäälik jne. Saab luua algoritmi, et iga tunnuse kohta saab öelda jah või ei. Märkide ühilduvus neid määratlevate tunnuste kaudu. Kui hakata neid tunnuseid kokku liitma, siis võime öelda, et need on ühisomadused, mis lasevad märkidel omavahel ühilduda, lauseid moodustada. 35. Millised on strukturalistliku tekstiteooria põhijooned? 1) kõik, mis tähendab on informatsioon. Nt. kunstiteoste emotsionaalne sisu, ridade vahelt loetav. Või nt
Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika. Foneemide liigitus: 1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt Heliline häälekurdude vibreerimine, ,,Aadamaõun" vibreerib (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, j, l, m, n, r, v). Helitu ei vibreeri (b, g, d, k, p, t, j, s, h, f, s, z, z). Klusiil sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t. Frikatiiv hõõrdhäälik õhuvool tekitab häälduselundite kujundatud ahtuses hõõrdumiskahina (v, s, h, f, s). Sibilant s, s, z. Spirant f, v, h. Afrikaat klusiilialguline frikatiiv, häälikute kombinatsioon, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hõõrdumisest samas häälduskohas (ts, pf). Eesti keeles puudub (v.a Võru keele ts).
Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid häälikuid ja kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Foneetika liigitus: artikulatoorne (häälikute moodustamine), akustiline (heli) ja audutiivne e tajufoneetika. Foneemide liigitus: 1) Häälikute moodustusviisist tulenevalt Heliline häälekurdude vibreerimine, ,,Aadamaõun" vibreerib (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, j, l, m, n, r, v). Helitu ei vibreeri (b, g, d, k, p, t, j, s, h, f, s, z, z). Klusiil sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t. Frikatiiv hõõrdhäälik õhuvool tekitab häälduselundite kujundatud ahtuses hõõrdumiskahina (v, s, h, f, s). Sibilant s, s, z. Spirant f, v, h. Afrikaat klusiilialguline frikatiiv, häälikute kombinatsioon, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hõõrdumisest samas häälduskohas (ts, pf). Eesti keeles puudub (v.a Võru keele ts).
· Kõneakt fonoloogias: mõte sõnumi tootmine helilaine sõnumi vastuvõtt mõistmine · Foneetiline transkriptsioon kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine Foneemide liigitus: · Vokaalid e täishäälikud: o eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a] o labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e] o pingsus: pingsad [i], lõdvad · Konsonandid e kaashäälikud: o klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g] o frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h] o nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõne avatud) [m n] o lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l] o tremulant e värihäälik (väringute seeria) [r] o poolvokaal [j]
ahtus või takistus on, teisest küljest selle järgi, mil viisil õhuvoolu kulgu takistatakse. Kui sulg või müratekitav koht on huultel, on konsonant labiaalne; kui see on ülemiste esihammaste piirkonnas, räägitakse dentaalist; kui see tekib keeleselja tõustes suulae suunas, on tegu palataaliga; kui see asub suulae pehme tagaosa vastas, on konsonant velaar; kui see on kõris, on konsonant larüngaal. Kui õhuvool hääldamisel täielikult katkeb, tekib klusiil ehk sulghäälik. Kui õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra, on tegu afrikaadiga. Kui õhuvool juhtub läbima küllaltki kitsast kohta ja tekib kulgedes müra, on tegu frikatiiviga ehk ahtus-ehk hõõrdushäälikuga. Kui müratekitav ahtus on rennikujuline, nimetatakse frikatiivi sibilandiks ehk sisihäälikuks. Muusuguseid frikantiive võidakse nimetada ka spirantideks. Nasaalkonsonantide ehk ninahäälikute iseloomulikuks tunnuseks on see, et õhuvool väljub ka nina kaudu
Fonoloogiline teooria: väga mõjukas Praha ling. ringi ja sealt kaudu ka Jakobsoni kujunemisel. Saussure rääkis juba sellest, et eksisteerib ideaaltasandi keel, millele vastandub kõne. Ka kõneldud keele kohta võib sama öelda: aktsent, murded. Trubetskoi termin foneem: ideaaltasandil tähendust kandev ühik, millele kõnes võivad vastanduda erinevad variandid. Fonoloogia näitab süsteemi: iga foneem peab olema määratletud teatud tunnuste kaudu. Kaashäälik, sulghäälik, täishäälik, nasaalhäälik. Algoritm: iga foneem saab ära määratletud teatud küsimuste kaudu. nt. O täishäälik, millega seda häält tehakse, huuled ümardatud. Fonoloogiline printsiip: märkide määratlemine üksikute tunnuste abil. kantav üle ka teistele märkidele. tähendust kandvad üksikud algosakesed. kokku liita lubavad teatud omadused märkidel. Märkide ühilduvus neid määratlevate omaduste kaudu. Märgid suudavad lauseid moodustada. Teksti teooriad
raskele esmasele kõnekahjustusele. Vältepuuded alaalikute iseseisvas kõnes on samuti küllaldaselt sagedased. Esmavältelisi sõnu hääldatakse teises või kolmandas vältes, teise- vältelisi sõnu kolmandas, üksikjuhtudel esimeses vältes. Kõige rohkem eksitakse teiseväl- Tekstiloomeoskuse õpetamine 9 telistes kahesilbilistes sõnades, kus vältekandjaks on täis- või sulghäälik. Nagu kõik teisedki häälduspuuded, avalduvad välteasendused kõnes ebaühtlaselt (Vesker, 1986). Enamikel SKAP lastel on mingil arengutasemel foneemikuulmise raskused (Bis- hop, 2004). Samale järeldusele on jõudnud Kask (2005), kelle läbiviidud uurimuses ilm- nes, et SKAP lastel on foneemikuulmine vähem diferentseeritud kui eakohase kõne- arenguga lastel. Vesker (1986) toob esile, et SKAP lastel on nõrgenenud kuulmistähele-
annaabi.ee 
