1943). Johannes Voldemar Veski toetas sõnade liitmist ning rahvakeelest ja murretest sõnade nö. laenamist. Ajalehes Postimees (1943) on kirjutatud: Dr. Veski sõnatuletus-põhimõtete avarust, mis riivavad kunstsõnade loomist, valgustab näit. sõltuma, verbi saamislugu, kui järgnev oletus peaks paika pidama. Võiks arvata, et ta oma Maarja-Magdaleena kodumurdest (muidugi ka Wiedemanni sõnaraamatust) võttis noomeni sõltus, mis tema kodukohas tähendab aasataolist rõivakinnitit (näit. rinnaesisel), ja selle põhjal lõi meile korvamatu, rohkelt edasituletatud sõltuma-verbi (ibd). Keele ühtlustamine oli Veski jaoks väga oluline. Eesti keele õpetajana tunnistas Veski, et kirjakeelt on raske õpetada, kui selle jaoks pole ühiseid norme seatud. Sooviga keelt ühtlustada hakati Johannes Voldemar Veski, Johannes Aaviku, Villem Reimani, Mihkel Kampmaa, Jaan
keeleelementdega, mis liituvad juurele ja sulavad sellega kokku, kuid millel pole iseseisvat olemust. Rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone. Tunnuste ja 1 lõppude eristamine on seetõttu raske, peaaegu võimatu. Samal grammatilisel tähendusel võib olla mitmeid avaldumisvorme. Näiteks ladinakeelne lause Puellam bellam amo ´ma armastan ilusat tüdrukut´ tähistab noomeni ja adjektiivi lõpp am naissugu, ainsust ja akusatiivi. Flekteerivateks keelteks on veel nimetatud vene, antiik-kreeka ja sanskriti keelt. 4. Polüsünteetilised keeled - näideteks tuuakse tavaliselt eskimo e innuiidi keeled ning mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled, nt kvakiu keel ja seneka keel. Väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide. Sõna ja lause vahe ei ole selge.
sõnamoodustus mitte. Lausekontekst võib nõuda teatud muutevormi valikut, seevastu võib tuletis esineda lauses igas positsioonis. e) JÄRJESTUS Muutemorfeemide ja tuletusmorfeemide järjestus sõnavormis on määratud: sõnavormis on tuletusmorfeemid juurmorfeemile lähemal kui muutemorfeemid (vormitunnused järgnevad liidetele) 17. TÜVEKUJU e sõnatüve fonoloogiline kuju on sõna fonoloogiline väljendusvorm. Viitab sõna struktuuritüübile. Noomeni ja verbi lihttüved on sarnase fonoloogilise koostisega. Tüüp. lihttüvi on ühe-v kahesilbiline vokaaltüvi (maa, jää, too-ma), aga ajal. kulumise tõttu on e.k ka palju konsonantlõpulisi ühesilbilisi lihttüvesid (jalg, seis-ma) 18. SELGE TULETIS. Alussõna on lekseem, liitel on eristuv tähendusfunktsioon. Alussõna ja liite eristamist toetab tähendusseos ja samade morf olemasolu teisteski sõnades. Nt. jäätis, purjekas, sõnum
grammatilisteks kategooriateks. Sõnad jagunevad muutmisviisi poolest: 1) sõnad, mis muutuvad arvus ja käändes noomenid; 4 2) sõnad, mis muutuvad ajas ja isikus verbid 3) sõnad, mis ei muutu partiklid. Morfoloogilisi muutekategooriaid nimetatakse sekundaarseteks grammatilisteks kategooriateks, kuna need sõltuvad morfoloogilisest sõnaklassist. Noomeni universaalsed kategooriad: Numerus e arv Genus e sugu Species e definiitsus/indefiniitsus e määratus/määramatus Kääne e kaasus Eesti keeles grammatilised e abstraktsed käänded nimetav, omastav, osastav (põhifunktsiooniks lauseliikmetevaheliste suhete väljendamine) Semantilised e konkreetsed käänded on kohakäänded (sisse-, sees- ja seestütlev; alale-, alal- ja alaltütlev) ning erikäänded (saav, rajav, olev, ilmaütlev, kaasaütlev). Neil on oma
arvesse ka mittekeelelist konteksti. Praktiline sotsiolingvistika: tegeleb keele planeerimise, hariduspoliitika, keelepoliitika küsimustega. Meetodiks enamasti sotsioloogilised küsitlused keelega seotud teemadel. Prefiks: tüve ette liituv morfeem Presupositsioon: eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse oleks mingi mõte Pro-sõnad: sõnad, mida kasutatakse mõne teise sõnaliigi asemel (pronoomen käändsõna e noomeni asemel, proadjektiiv adjektiivi e omadussõna asemel jne). Propositsioon: lause sündmussisu, olukord, mida lause nimetab või kirjeldab Psühholingvistika: keeleteaduse haru, mis keskendub keeleprotsessi mehhanismide selgitamisele empiiriliste, eelkõige psühholoogias kasutatavate meetoditega. Uuritakse enamasti keele omadamist, eriti lapsekeelt Reduplikatsioon: liitmise erijuhtum, mille puhul toimub tüve täielik või osaline kordamine
uurimisel arvesse ka mittekeelelist konteksti. Praktiline sotsiolingvistika - tegeleb keele planeerimise, hariduspoliitika, keelepoliitika küsimustega. Meetodiks enamasti sotsioloogilised küsitlused keelega seotud teemadel. Prefiks - tüve ette liituv morfeem Presupositsioon - eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse oleks mingi mõte Pro-sõnad - sõnad, mida kasutatakse mõne teise sõnaliigi asemel (pronoomen käändsõna e noomeni asemel, proadjektiiv adjektiivi e omadussõna asemel jne). Propositsioon - lause sündmussisu, olukord, mida lause nimetab või kirjeldab Psühholingvistika - keeleteaduse haru, mis keskendub keeleprotsessi mehhanismide selgitamisele empiiriliste, eelkõige psühholoogias kasutatavate meetoditega. Uuritakse enamasti keele omadamist, eriti lapsekeelt Reduplikatsioon liitmise erijuhtum, mille puhul toimub tüve täielik või osaline kordamine
) Adpositsioon: prepositsioon, postpositsioon Abiverb (auxiliary verb) Määratleja (determiner) the, those, some, Adverb (sh proadverb, modaaladverb, afiksaaladverb jne) Konjunktsioon Numeraal e arvsõna Kvantor - määrasõna Partikkel – muutumatud väikesed sõnad (noh) Klassifikaator Verbi ja substantiivi eristust on peetud universaalseks, aga: Gil (2008; Miestamo 2013 kaudu): riauniindoneesia keeles ei ole verbi ja noomeni ega ühegi muu sõnaliigi eristust; ayam makan võib tähendada: ‘kana sööb, lähme kana sööma, mina söön kana, kanarestoran, kanaroog’ jne. Universaalne on see, et kõigis keeltes jagunevad sõnaliigid avatuteks ja suletuteks. - Avatud on tüüpiliselt verbid, substantiivid ja adjektiivid ja võibolla ka adverbid (nendesse liikidesse on kerge lisada uusi sõnu) - Suletud: konjunktsioonid jm grammatilised sõnad, nt eessõnad (aja jooksul küllalt
Juramentum 2 Duker Völcker Becker Boierus Awerbach Kohtuvanne 12. Mis on püsiühendid? verbi ja tema seotud laiendi püsivad ühendid jalga laskma, läbi saama, kõnet pidama. 13. Millest koosneb püsiühendite andmebaas ja milline on osade maht? Tooge igast osast üks näide. Andmebaas sisaldab verbist ja tema laienditest koosnevaid püsiühendeid. Täpsemalt: andmebaasis on · ühendverbid (nt üle hüppama, alla käima, juurde võtma); · verbi ja noomeni püsivad ühendid, sh väljendverbid (lokku lööma, meelde tuletama), tugiverbiühendid (tööd tegema, kõnet pidama) ja kollokatsioonid (selgeks tegema, avaldust esitama). · ahelverbid ehk finiitse verbi ühendid infiniidiga (sai pidama, pani ajama) on andmebaasi kaasatud ebaregulaarselt. 14. Missuguseid allikaid kasutati ühendverbide andmebaasi loomisel? Andmebaas koondab 5 inimkasutajale mõeldud sõnastiku andmeid, Filosofti tesauruse
mida mõista eesti keele all. Kas eesti kirjakeelt või kogu eesti rahva keelt kirjakeelt koos kõigi murrete ja murrakutega. Samuti võib eesti keelena vaadelda ka ühe isiku keelt. (Ariste 2002: 41) Samuti on ka sõna piiride määramine raskendatud. Üldist, kõigi keelte puhul kehtivat sõna määraltust pole suudetud leida. Eesti keeles on palju sõna eristamise probleeme, mida keerustab ortograafia, eriti kokku- ja lahkukirjutamise traditsioonide kasvav koorem. Näiteks: Noomeni erinevad käändevormid ühenduvad üheks sõnaks. Eesti kirjakeele grammatika tunnistab 14 erinvat käänet, seega paljastele jalgadele, paljaste jalgadega, paljast jalga on kahe sõna paljas ja jalg erinevad sõnavormid, kuid paljajalu kirjutatakse praegu kokku ja loetakse iseseisvaks sõnaks, adverbiks. Varem kirjutati see lahku ja loeti sõnade paljas ja jalg instruktiivivormideks. Instruktiivi kui käänet eesti keele grammatikas ei tunnistata, aga seda ei
alakoormama. Liitverbe on eesti keeles vähe. Ühendtegusõnad on tegusõnad, mis koosnevad tegelikult kahest sõnast: tegusõnast ja selle tähendust muutvast abimäärsõnast, nt alla andma, maha magama. Mõned sõnade ühendid võivad esineda nii liit- kui ühendtegusõnana, nt ülehindama, taasavastama ja üle hindama, taas avastama. Vrd Poiss ülehindas oma võimeid – Poiss hindas oma võimeid üle. Väljendtegusõnad koosnevad samuti kahest sõnast: tegusõnast ja noomeni- või pronoomenivormist, nt silma hakkama, jalga laskma. Mõned väljendtegusõnad võivad hõlmata ka mitut käändsõnavormi, nt ajast ja arust olema, ühist keelt leidma. Oma koostiselt võivad tegusõnavormid olla kas lihtvormid või liitvormid, kusjuures kumbki vormitüüp võib esineda nii liht-, liit-, ühend- kui väljendtegusõnast. Näiteks on lihtvormid: elama, alakoormasin, alla andma. Liitvormi koostisesse kuulub alati kas tegusõna olema mingi vorm või
Aristotelese metafoorikäsitlus põhineb arusaamal, et nimed kuuluvad asjade juurde ja ainult erandkorras, nt luules, võib neid nimesid üle kanda. 2) Aleksandria periood (Dionysios Thrax, Apollonius Dyscolus); Aleksandria koolkond sündis vajadusest mõista ja seletada Homerose tekste. Dionysius Thrax esimene kreeka fonoloogia ja morfoloogia täielik käsitlus, umbes 13 lk teksti, teemad: tähtede ja häälikute klassid, sõnaliigid, noomeni ja verbi muutmine. Grammatika sisaldab pm kõiki grammatilisi kategooriaid, mis tänapäevalgi. Apollonius Dyscolus vanim süntaks, kirjeldab, kuidas sünnib lause eri sõnaliikide sõnadest, olulisim nimisõna. Ta leiab, et ebagrammatilisus sünnib siis, kui ei ole järgitud sobivusreeglit (nt mina kasutatud teises isikus) 5. Keeleteaduse alged Roomas, antiikaja keeleteaduslike probleemide üldiseloomustus. Roomas oli ladina keele võidukäik, arvatakse, et Rooma ajal olulisi uusi
• *ükt-e-k-sä(-n) yhdeksän üheksa ütessä • *kümmen(e) kymmenen kümme kümme Eesti keele morfoloogiline tüüp Aglutinatiivne vormimoodustus: kala+le aasta+ks KOKKUVÕTTES: Fusioon: tänapäeva eesti keelt kalu peetakse üldjuhul kala+sid aglutineerivaks- Fleksioon: flekteerivaks käsi : käe : kätt hammas : hamba metsa+sse, metsa, keel+de, pä+he Noomeni käändelõpud hilises läänemeresoome keeles • Nom Ø (*silmä) • Gen -n (*silmän) • Ess -nA (*silmänä) • Akk -m > -n (*silmäm > • Trans -ksi (-kse) (*silmäksi) *silmän) • Term -nnik (*silmännik) • Part -tA/-δA (*silmäδä) • Abess -ttAk (*silmättäk) • Ill -hen/-sen (*silmähen) • Kom -n + kansak (*silmän • Ine -snA (*silmäsnä) kanssa) • El -stA (*silmästä)
Minimalism Chomsky on generatiivset grammatikat arendanud minimaalseimani (idee poolest parim). Varajase generatiivse grammatika. Chomsky ei olnud strukturalistidega nõus: keeleteadlane peab püüdma formuleerida reegleid, mis aitavad mõista ja genereerida suvalisi lauseid. Grammatika sisaldab fraasistruktuurireegleid ja transformatsioonireegleid või nende kogu. · Faasistruktuurigrammatika reeglite üldkuju on X Y (X-i asendamine Y-ga; üks korraga), nt S asendan noomeni- ja verbifraasiga. · Transformatsioonireeglid annavad juhised lause genereerimiseks. Transformatsioonireeglid opereerivad süntaktiliste puude ehk hargmikega, tehes neis spetsiaalseid ümberkorraldusi (jrk muutmine, üksuste ärajätt, juurdelisamine vms). Tulemuseks uus sümbolijärjend uue struktuurikirjeldusega. Transformatsioone on 2 liiki: obligatoorsed ja fakultatiivsed (passiiv on stilistiline). Standardteooria
Flekteerivad (fusiivsed) keeled grammatilise tähenduse muutused väljendatakse keeleelementdega, mis liituvad juurele ja sulavad sellega kokku, kuid millel pole iseseisvat olemust. Rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone. Tunnuste ja lõppude eristamine on seetõttu raske, peaaegu võimatu. Samal grammatilisel tähendusel võib olla mitmeid avaldumisvorme. Näiteks ladinakeelne lause Puellam bellam amo ´ma armastan ilusat tüdrukut´ tähistab noomeni ja adjektiivi lõpp am naissugu, ainsust ja akusatiivi. Flekteerivateks keelteks on veel nimetatud vene, antiik-kreeka ja sanskriti keelt. Hiljem on veel lisatud: 4. Polüsünteetilised keeled - näideteks tuuakse tavaliselt eskimo e innuiidi keeled ning mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled, nt kvakiu keel ja seneka keel. Väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide
Flekteerivad (fusiivsed) keeled grammatilise tähenduse muutused väljendatakse keeleelementdega, mis liituvad juurele ja sulavad sellega kokku, kuid millel pole iseseisvat olemust. Rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone. Tunnuste ja lõppude eristamine on seetõttu raske, peaaegu võimatu. Samal grammatilisel tähendusel võib olla mitmeid avaldumisvorme. Näiteks ladinakeelne lause Puellam bellam amo ´ma armastan ilusat tüdrukut´ tähistab noomeni ja adjektiivi lõpp am naissugu, ainsust ja akusatiivi. Flekteerivateks keelteks on veel nimetatud vene, antiik-kreeka ja sanskriti keelt. 4. Polüsünteetilised keeled - näideteks tuuakse tavaliselt eskimo e innuiidi keeled ning mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled, nt kvakiu keel ja seneka keel. Väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide. Sõna ja lause vahe ei ole selge.
e. täissihitist, nt Praht visati lõkkesse; 2 f. täissihitise sarnast aja- või hulgamäärust, nt Ootasin kolm päeva. Suusatasin viis kilomeetrit. Lisaks vormistab nimetav: g. lisandit, nt Küsige seda härra Tammelt; h. liitsõna täiendosa, nt kuldkell, sukkpüksid. Nimetaval käändel puudub tunnus. Omastav kääne Omastav on ennekõike noomeni ja nominaalse verbivormi laiendi kääne. Laiendi-omastav vormistab: a. täiendit, nt maja aknad, ussi hammustus, surmanuhtluse pooldaja; b. lisandit, nt Vanemuise teater, Tamme Jürka; c. käändelise verbivormi tegevussubjekti, nt koera näritud kondid, See pole meie teha; d. võrdlusalust võrdlustarindeis, nt poisi pikkune; e. võrdlusalust liitsõnades, nt samblaroheline; f. tagasõnade laiendit, nt metsa taga.
kirjakeeles" (1958). Olulisi artikleid: "Lühike ülevaade eesti keelest ja selle arenemisest" (1949), "Kreutzwaldi osa eesti rahvusliku kirjakeele ja selle ortograafia kujunemisel" (1953), "Eesti kirjakeele ajaloo periodiseerimisest" (1955), "Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani" (1956). Dotsent Aino Valmet kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelse juhuluule kohta (1973). Emeriitprofessor Paul Alvre hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta.
Kui on prefiksi keeled siis on need peegelpildis. Harva on nii, et ühes keeles need kategooriad kõik realiseeruvad. Eesti keeles näiteks kõneviisi ja aja markeering ei esine ühes kategoorias. 16. Sünteesi indeks puudutab isoleerivaid, sünteetilisi ja polüsünteetilisi keeli. Sünteesi indeksit nii: võetakse 100 morfeemi ja jagatakse sõnade arvuga. Isoleerivad keeled on tihti toonikeeled ja neis esineb seriaalverbe. Polüsünteetiliste keelte üks omadus on noomeni inkorporatsioon (noun incorporation), mis tähendab noomenite liitmist verbitüvedega. Neis esineb tihti keerukaid kongruentsisüsteeme. 17. Fusiooni indeks arvutatakse kokku sõnade hulgas olevad eristatav morfeemid. Kui eristatavaid morfeeme on vähem kui tähendusi, on fusiivne keel. Võib nimetada ka keeletüüpide kontiinuumiks, mille üks ots on ideaalses aglutineerivas keeletüübis ja teine ideaalses fusioonikeeles.
morfofonoloogiliste vahelduste (Pajusalu 1992b, 1995, 1996, 2000b) ja lõunaeesti hoidjakeele kohta (2001). Muutemorfoloogia kohta on lisandunud ühe murraku morfoloogiasüsteemi ülevaateid, nt Võru murde (Keem 1997) ja keskmurde kohta (Must, Uni205 vere 2002). Ühe murde verbide kõik muuttüübid esitab Ülo Toomsalu ülevaade Setu verbist (1995), Karksi tüübid on toodud Karl Pajusalu doktoritöös, mis käsitleb verbimoodustuse varieerumist (1996). Võru noomeni- ja verbitüübid leiame Sulev Iva koostatud ,,Võru-eesti sõnaraamatu" (2002) lisast. Murrete tähtsamate morfoloogiliste joonte ülevaated on akadeemiliste tekstiköidete sissejuhatustes (vt eespool). Lõunaeesti morfoloogilisi uuendusi esitab Pajusalu 1999b. Kirjutatud on ka artikleid üksiknähtustest, näiteks komparatiivi tüvemoodustusest (Pajusalu 1995), lõunaeesti nud-kesksõna (Keevallik, Pajusalu 1995) ja inessiivi dünaamikast (Pajusalu jt 1999,
Translatiiv (saav kääne) • -*kse (varasem lms) > -*ksi (hiline lms) > -ks (pärast lõpukadu) • ks-translatiiv esineb lms ja mordva keeltes Päritolu kohta on eri autoritel erinevad seisukohad. Terminatiiv (rajav kääne) • -nnik >> -ni • Ajaloolist tunnust on peetud liitseks ehk mitmeosaliseks nagu kohakäänete lõppegi (-k oleks latiivi lõpp, ülejäänud osa on seostatud lokatiivi-essiivi nA-lõpuga) ni-lõpp esineb lisaks noomeni käändevormidele ka mõnes adverbis: kuni, tänini, seni, pärani Abessiiv (ilmaütlev kääne) • -ttAk/-t˘tAk (lms) > -t˘ta (tänapäeval) • tt-sufiks on pärit juba Uurali algkeelest (sama tunnus on ka karitiivides, nt õnnetu), -k on olnud latiivi lõpp Komitatiiv (kaasaütlev kääne) kansak ‘selts’ > kāsak > kāsa? > kāsa > kâs > kas > -ka > -Ga • Lõplikult kujunes see kääne 17
Sama tüvi esineb ka adverbides kaasa(s) ja ka. Abessiiv e ilmaütlev -ttAk/-t˘tAk (lms) > -t˘ta (tänapäeval) tt-sufiks on pärit juba Uurali algkeelest (sama tunnus on ka karitiivides, nt õnnetu), -k on olnud latiivi lõpp Terminatiiv e rajav -nnik >> -ni Ajaloolist tunnust on peetud liitseks ehk mitmeosaliseks nagu kohakäänete lõppegi (-k oleks latiivi lõpp, ülejäänud osa on seostatud lokatiivi-essiivi nA- lõpuga) ni-lõpp esineb lisaks noomeni käändevormidele ka mõnes adverbis: kuni, tänini, seni, pärani Translatiiv e saav kääne -*kse (varasem lms) > -*ksi (hiline lms) > -ks (pärast lõpukadu) ks-translatiiv esineb lms ja mordva keeltes Päritolu kohta on eri autoritel erinevad seisukohad (nt tuletusliide, vrd mo surks, li sormuks ‘sõrmus’) Essiiv e olev kääne Läänemeresoome algkeel: -nA (tegelikult juba vana uurali lokatiiv) Sõnavormi struktuuri tõttu oli essiiv tugevaastmeline!
"Alamsaksa laensõnu vanemas eesti kirjakeeles" (1981). Professor Arnold Kask kirjakeele ajaloo mõtestamine laias perspektiivis. Raamatud: "Eesti kirjakeele ajaloost" I--II, "Eesti murded ja kirjakeel" (1984). Vanalt uuele kirjaviisile ülemineku käsitlus (1946). Dotsent Aino Valmet kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas Professor Paul Alvre hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta. Konstruktsioonide ja sõnatüüpide päritolule pühendatud käsitlused, nt terminatiivsetest konstruktsioonidest Tänapäev Emeriitprofessor Huno Rätsep sõnavara ajaloo uurija. Käsitlus Stahli grammatikast (1987) ja Jakob Hurda keelepoliitilistest seisukohtadest (1989). Etümoloogiline sõnaraamat pooleli.
liikvida järel on algupärane üksikklusiil: malD ‘maalt’; laskma-, jooksma-tüübi da-infinitiivi vormides on lõunaeestiline vokaaltüvi: laske, käske, juske (vrd lasta, kästa, joosta); Põhjaeesti joonte osakaalu alusel Helme – kõige lõunaeestilisem: o ai-diftongilised vormid, nt sain ‘sein’; o lõpukadu tegijanime vormides, nt avittej ‘aitaja’; o TA verbi mitmuse 3. p vormid, nt anDva ‘annavad’; o geminatsioonilised noomeni partitiivi vormid ja vai-partikkel; o Tartu murde de-lõpulised illatiivivormid, nt kamBreDe ‘kambrisse’; o se-imperfekt, nt jätse ‘jättis’; o vokaalilõpuline tud-partitsiip, nt kannettu ‘kantud’ (mujal Mulgis on tunnuseks –t); o minnu ‘mind’ vrd miut; o be-tunnuseline kaudne kv: saaBe ‘saavat’, teGeBe ‘tegevat’; Karksi ja Tarvastu (põhjaeesti mõjud alla 30%):
(1958). Olulisi artikleid: "Lühike ülevaade eesti keelest ja selle arenemisest" (1949), "Kreutzwaldi osa eesti rahvusliku kirjakeele ja selle ortograafia kujunemisel" (1953), "Eesti kirjakeele ajaloo periodiseerimisest" (1955), "Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani" (1956). Dotsent Aino Valmet kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelsest juhuluulest (1973). Professor Paul Alvre (TÜs 19681993) hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta. Konstruktsioonide ja sõnatüüpide päritolule pühendatud käsitlused, nt terminatiivsetest
Olulisi artikleid: "Lühike ülevaade eesti keelest ja selle arenemisest" (1949), "Kreutzwaldi osa eesti rahvusliku kirjakeele ja selle ortograafia kujunemisel" (1953), "Eesti kirjakeele ajaloo periodiseerimisest" (1955), "Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani" (1956). · Aino Valmet kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelsest juhuluulest (1973). (ei ole väga oluline) · Paul Alvre hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta. Konstruktsioonide ja
Dyscolus(2. Sajand AD); Aleksandria koolkond tekkid soovist ja vajadusest mõista Homerose tekste. Thraxilt tuli esimene kreeka fonoloogia ja morfoloogia käsitlus, mida oli u 13 lk teksti. See sisaldas: -tähtede (st häälikute) klassid sõnaliigid (nimisõna, verb, partitsiip, artikkel, pronoomen, prepositsioon, adverb, konjunktsioon) noomeni ja verbi muutmine Grammatika sisaldab praktiliseks kõiki grammatiliis gategooriaid nagu tänapäevalgi. Midagi teoreetilist ei ole. Dyscoluselt tuli vanim süntaks. Kirjeldab, kuidas lause sünnib eri sõnaliikide sõnadest, kõige olulisem on nimisõna. Huvitav on arutlus ebagrammatilisuse üle. Apollonius leiab, et ebagrammatilisus sünnib siis, kui ei ole järgitud sobivusreegleid, nt kui mina on kasutatud 2
Asendumine, kadu 10. Käändsõna arvukategooria. Arvukategoorial on kaks liiget: ainsus ja mitmus, ainsus on selle kategooria markeerimata liige. Läänemeresoome keeltes leidub kahesugust mitmust: i- (e nn vokaalmitmus) ja de-mitmus. d-tunnus esineb kõikidel sõnadel mitmuse nimetava käände lõpus. Tõenäoliselt on sellest kujunenud de-/te-mitmus, mis pole aga läänemeresoome keeltes üldiselt levinud. 11. Käändekategooria. Eesti keeles on 14 käänet. Kääne on noomeni morfoloogiline kategooria, mis näitab käändsõna süntaktilisi ja semantilisi funktsioone lauses. Nimetav, omastav ja osastav on sisult abstraktsed e grammatilised käänded, neil puudub domineeriv tähendus. Neid ei saa lauses vormiliselt asendada määrsõna ega käändsõna ja kaassõna ühendiga. Nimetav ja osastav on universaalsed käänded – nad on olemas kõikides keeltes, kus käändekategooria eksisteerib. Ülejäänud käänded on konkreetsed käänded,
uurimisel arvesse ka mittekeelelist konteksti. Praktiline sotsiolingvistika: tegeleb keele planeerimise, hariduspoliitika, keelepoliitika küsimustega. Meetodiks enamasti sotsioloogilised küsitlused keelega seotud teemadel. Prefiks: tüve ette liituv morfeem Presupositsioon: eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse oleks mingi mõte Pro-sõnad: sõnad, mida kasutatakse mõne teise sõnaliigi asemel (pronoomen käändsõna e noomeni asemel, proadjektiiv adjektiivi e omadussõna asemel jne). Propositsioon: lause sündmussisu, olukord, mida lause nimetab või kirjeldab Psühholingvistika: keeleteaduse haru, mis keskendub keeleprotsessi mehhanismide selgitamisele empiiriliste, eelkõige psühholoogias kasutatavate meetoditega. Uuritakse enamasti keele omadamist, eriti lapsekeelt Reduplikatsioon: liitmise erijuhtum, mille puhul toimub tüve täielik või osaline kordamine
sarnased. Aleksandria koolkond • Sündis vajadusest mõista ja seletada Homerose tekste • Dionysius Thrax (surn umb 100 eKr) Tekhnē Grammatikē - esimene kreeka fonoloogia ja morfoloogia täielik käsitlus (umb 13 lk teksti) – tähtede (st häälikute) klassid – sõnaliigid (substantiiv, verb, partitsiip [kesksõna -nud,-tud,-v,-tav], artikkel, pronoomen, prepositsioon, adverb, konjunktsioon) (tänapäeva mõistes) – noomeni (käändsõna) ja verbi muutmine • Grammatika sisaldab praktiliselt kõiki grammatilisi kategooriaid pea samal kujul nagu tänapäeval. Midagi teoreetilist ei ole. • Vanim süntaks – Apollonius Dyscolus (2. saj AD) • Kirjeldab, kuidas lause sünnib eri sõnaliikide sõnadest, kõige tähtsam on nimisõna. • Huvitav on arutlus ebagrammatilisuse üle. Apollonius leiab, et ebagrammatilisus sünnib siis, kui ei
annaabi.ee 
