"noomeni" - 30 õppematerjali

Noomeni tuletisliited

Johannes Voldemar Veski keeleliste seisukohtade kujunemine

1943). Johannes Voldemar Veski toetas sõnade liitmist ning rahvakeelest ja murretest sõnade nö. laenamist. Ajalehes Postimees (1943) on kirjutatud: Dr. Veski sõnatuletus-põhimõtete avarust, mis riivavad kunstsõnade loomist, valgustab näit. sõltuma, verbi saamislugu, kui järgnev oletus peaks paika pidama. Võiks arvata, et ta oma Maarja-Magdaleena kodumurdest (muidugi ka Wiedemanni sõnaraamatust) võttis noomeni sõltus, mis tema kodukohas tähendab aasataolist rõivakinnitit (näit. rinnaesisel), ja selle põhjal lõi meile korvamatu, rohkelt edasituletatud sõltuma-verbi (ibd). Keele ühtlustamine oli Veski jaoks väga oluline. Eesti keele õpetajana tunnistas Veski, et kirjakeelt on raske õpetada, kui selle jaoks pole ühiseid norme seatud. Sooviga keelt ühtlustada hakati Johannes Voldemar Veski, Johannes Aaviku, Villem Reimani, Mihkel Kampmaa, Jaan

Keeleteadus

keeleelementdega, mis liituvad juurele ja sulavad sellega kokku, kuid millel pole iseseisvat olemust. Rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone. Tunnuste ja 1 lõppude eristamine on seetõttu raske, peaaegu võimatu. Samal grammatilisel tähendusel võib olla mitmeid avaldumisvorme. Näiteks ladinakeelne lause Puellam bellam amo ´ma armastan ilusat tüdrukut´ tähistab noomeni ja adjektiivi lõpp ­am naissugu, ainsust ja akusatiivi. Flekteerivateks keelteks on veel nimetatud vene, antiik-kreeka ja sanskriti keelt. 4. Polüsünteetilised keeled - näideteks tuuakse tavaliselt eskimo e innuiidi keeled ning mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled, nt kvakiu keel ja seneka keel. Väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide. Sõna ja lause vahe ei ole selge.

Sõnamoodustuse küsimused

sõnamoodustus mitte. Lausekontekst võib nõuda teatud muutevormi valikut, seevastu võib tuletis esineda lauses igas positsioonis. e) JÄRJESTUS Muutemorfeemide ja tuletusmorfeemide järjestus sõnavormis on määratud: sõnavormis on tuletusmorfeemid juurmorfeemile lähemal kui muutemorfeemid (vormitunnused järgnevad liidetele) 17. TÜVEKUJU e sõnatüve fonoloogiline kuju on sõna fonoloogiline väljendusvorm. Viitab sõna struktuuritüübile. Noomeni ja verbi lihttüved on sarnase fonoloogilise koostisega. Tüüp. lihttüvi on ühe-v kahesilbiline vokaaltüvi (maa, jää, too-ma), aga ajal. kulumise tõttu on e.k ka palju konsonantlõpulisi ühesilbilisi lihttüvesid (jalg, seis-ma) 18. SELGE TULETIS. Alussõna on lekseem, liitel on eristuv tähendusfunktsioon. Alussõna ja liite eristamist toetab tähendusseos ja samade morf olemasolu teisteski sõnades. Nt. jäätis, purjekas, sõnum

Eesti keele vormiõpetuse eksamiks kordamine

grammatilisteks kategooriateks. Sõnad jagunevad muutmisviisi poolest: 1) sõnad, mis muutuvad arvus ja käändes ­ noomenid; 4  2) sõnad, mis muutuvad ajas ja isikus ­ verbid 3) sõnad, mis ei muutu ­ partiklid. Morfoloogilisi muutekategooriaid nimetatakse sekundaarseteks grammatilisteks kategooriateks, kuna need sõltuvad morfoloogilisest sõnaklassist. Noomeni universaalsed kategooriad: Numerus e arv Genus e sugu Species e definiitsus/indefiniitsus e määratus/määramatus Kääne e kaasus Eesti keeles grammatilised e abstraktsed käänded nimetav, omastav, osastav (põhifunktsiooniks lauseliikmetevaheliste suhete väljendamine) Semantilised e konkreetsed käänded on kohakäänded (sisse-, sees- ja seestütlev; alale-, alal- ja alaltütlev) ning erikäänded (saav, rajav, olev, ilmaütlev, kaasaütlev). Neil on oma

Üldkeeleteaduse põhimõisted eksamiks

Absolutiiv-ergatiivsed keeled: on keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne tähendus: ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat: on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiz). Aeg: deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks: seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent: (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika: uurib häälelainet ja sell...

Üldise keeleteaduse mõisted

uurimisel arvesse ka mittekeelelist konteksti. Praktiline sotsiolingvistika - tegeleb keele planeerimise, hariduspoliitika, keelepoliitika küsimustega. Meetodiks enamasti sotsioloogilised küsitlused keelega seotud teemadel. Prefiks - tüve ette liituv morfeem Presupositsioon - eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse oleks mingi mõte Pro-sõnad - sõnad, mida kasutatakse mõne teise sõnaliigi asemel (pronoomen käändsõna e noomeni asemel, proadjektiiv adjektiivi e omadussõna asemel jne). Propositsioon - lause sündmussisu, olukord, mida lause nimetab või kirjeldab Psühholingvistika - keeleteaduse haru, mis keskendub keeleprotsessi mehhanismide selgitamisele empiiriliste, eelkõige psühholoogias kasutatavate meetoditega. Uuritakse enamasti keele omadamist, eriti lapsekeelt Reduplikatsioon liitmise erijuhtum, mille puhul toimub tüve täielik või osaline kordamine

TÜ Keeletüpoloogia kordamisküsimused (2016)

) Adpositsioon: prepositsioon, postpositsioon Abiverb (auxiliary verb) Määratleja (determiner) the, those, some, Adverb (sh proadverb, modaaladverb, afiksaaladverb jne) Konjunktsioon Numeraal e arvsõna Kvantor - määrasõna Partikkel – muutumatud väikesed sõnad (noh) Klassifikaator Verbi ja substantiivi eristust on peetud universaalseks, aga: Gil (2008; Miestamo 2013 kaudu): riauniindoneesia keeles ei ole verbi ja noomeni ega ühegi muu sõnaliigi eristust; ayam makan võib tähendada: ‘kana sööb, lähme kana sööma, mina söön kana, kanarestoran, kanaroog’ jne. Universaalne on see, et kõigis keeltes jagunevad sõnaliigid avatuteks ja suletuteks. - Avatud on tüüpiliselt verbid, substantiivid ja adjektiivid ja võibolla ka adverbid (nendesse liikidesse on kerge lisada uusi sõnu) - Suletud: konjunktsioonid jm grammatilised sõnad, nt eessõnad (aja jooksul küllalt

Arvutilingvistika kordamisküsimused vastustega

Juramentum 2 Duker Völcker Becker Boierus Awerbach Kohtuvanne 12. Mis on püsiühendid? verbi ja tema seotud laiendi püsivad ühendid ­ jalga laskma, läbi saama, kõnet pidama.  13. Millest koosneb püsiühendite andmebaas ja milline on osade maht? Tooge igast osast üks näide. Andmebaas sisaldab verbist ja tema laienditest koosnevaid püsiühendeid. Täpsemalt: andmebaasis on · ühendverbid (nt üle hüppama, alla käima, juurde võtma); · verbi ja noomeni püsivad ühendid, sh väljendverbid (lokku lööma, meelde tuletama), tugiverbiühendid (tööd tegema, kõnet pidama) ja kollokatsioonid (selgeks tegema, avaldust esitama). · ahelverbid ehk finiitse verbi ühendid infiniidiga (sai pidama, pani ajama) on andmebaasi kaasatud ebaregulaarselt. 14. Missuguseid allikaid kasutati ühendverbide andmebaasi loomisel? Andmebaas koondab 5 inimkasutajale mõeldud sõnastiku andmeid, Filosofti tesauruse

KUI PALJU ON EESTI KEELES SÕNU? EESTI KEELE SÕNAVARA AJALOO PÕHIPROBLEEME

TARTU ÜLIKOOL Filosoofiateaduskond Kultuuriteaduste ja kunstide instituut KUI PALJU ON EESTI KEELES SÕNU? EESTI KEELE SÕNAVARA AJALOO PÕHIPROBLEEME Referaat Juhendaja Tartu 2015 Sisukord KUI PALJU ON EESTI KEELES SÕNU?........................................................................1 PROBLEEMID SÕNADE TÄPSE ARVU MÄÄRAMISEGA KEELES................................1 KUI PALJU SÕNU TUNNEB JA KASUTAB TAVALINE KÕNELEJA?...............................2 KUI PALJU ON SIIS SÕNU EESTI KEELES?..............................................................3 EESTI KEELE SÕNAVARA AJALOO PÕHIPROBLEEME.................................................4 Kasutatud kirjandus................................................................................................ 7 KUI PALJU ON EESTI KEELE...

Morfoloogia alused

pöördkonnas moodustavad eri tüübi sellised verbid, mille tüvi lõpeb häälikuühendiga -ele- Ka astmevahelduslike sõnade mitmed põhitüübid on eristatavad tüve lõpuhääliku kaudu. 21. Seosed vormide vahel, põhi- ja peavormid. Põhivormideks nimetatakse niisuguseid vorme, mille järgi enamikus tüüpides on võimlaik moodustada kõik muud vormid. Põhivormid on vormid, mida kas üldse või ka ainult mõnes tüübis ei saa moodustada mingi põhivormi järgi.  Noomeni põhivormid ja nende alusel moodustatavad käänded Noomeni vormistiku moodustamisel on põhivormidena järjekindlalt rakendatavad ainsuse omastav ja mitmuse omastav.  Verbi põhivormid ja nende alusel moodustatavad vormid. Verbi vormistiku moodustamisel on põhivormidena rakendatud mainfinitiivi (seda vormi on viimasel ajal nimetatud ka supiiniks), da-infinitiivi, isikulise tegumoe kindla kõneviisi oleviku 1. Pööret ja ta/d-partitsiipi. 22

Keeleteaduse alused

Aristotelese metafoorikäsitlus põhineb arusaamal, et nimed kuuluvad asjade juurde ja ainult erandkorras, nt luules, võib neid nimesid üle kanda. 2) Aleksandria periood (Dionysios Thrax, Apollonius Dyscolus); Aleksandria koolkond sündis vajadusest mõista ja seletada Homerose tekste. Dionysius Thrax ­ esimene kreeka fonoloogia ja morfoloogia täielik käsitlus, umbes 13 lk teksti, teemad: tähtede ja häälikute klassid, sõnaliigid, noomeni ja verbi muutmine. Grammatika sisaldab pm kõiki grammatilisi kategooriaid, mis tänapäevalgi. Apollonius Dyscolus ­ vanim süntaks, kirjeldab, kuidas sünnib lause eri sõnaliikide sõnadest, olulisim nimisõna. Ta leiab, et ebagrammatilisus sünnib siis, kui ei ole järgitud sobivusreeglit (nt mina kasutatud teises isikus) 5. Keeleteaduse alged Roomas, antiikaja keeleteaduslike probleemide üldiseloomustus. Roomas oli ladina keele võidukäik, arvatakse, et Rooma ajal olulisi uusi

Eesti keele ajalugu ja murded

• *kakt-e-k-sa-n kahdeksan kaheksa katõssa • *ükt-e-k-sä(-n) yhdeksän üheksa ütessä • *kümmen(e) kymmenen kümme kümme  Eesti keele morfoloogiline tüüp Aglutinatiivne vormimoodustus: kala+le aasta+ks KOKKUVÕTTES: Fusioon: tänapäeva eesti keelt kalu peetakse üldjuhul kala+sid aglutineerivaks- Fleksioon: flekteerivaks käsi : käe : kätt hammas : hamba metsa+sse, metsa, keel+de, pä+he  Noomeni käändelõpud hilises läänemeresoome keeles • Nom Ø (*silmä) • Gen -n (*silmän) • Ess -nA (*silmänä) • Akk -m > -n (*silmäm > • Trans -ksi (-kse) (*silmäksi) *silmän) • Term -nnik (*silmännik) • Part -tA/-δA (*silmäδä) • Abess -ttAk (*silmättäk) • Ill -hen/-sen (*silmähen) • Kom -n + kansak (*silmän • Ine -snA (*silmäsnä) kanssa) • El -stA (*silmästä)

Formaalsed lähenemised keeleteaduses

Fonoloogia kordamisküsimused 1. Fonoloogiline hierarhia Lausung > intonatsiooniline fraas > fonoloogiline fraas > prosoodiline sõna () > jalg ehk kõnetakt (F, ) > silp () > moora () > segment ehk foneem 2. Foneem, allofoon Foneem ­ foneemi ei öelda välja, s.o abstraktne üksus. Ei sõltu kontekstist, vaid hääldus eristab, nii on nt provansaali keeles 'õhtu' seRo ja 'saag' sero (kontekst on sama: se_o) Allofoon ­ allofoone öeldakse selgelt välja. Konteksti poolt määratud, nt kas mõnes Lõuna-Rootsi dialektis on R alati silbi alguses ja r on alati silbi koodas. Foneemid eristavad alati tähendusi, allofoonid on foneemivariandid. Provanssaali r ja R eristavad tähendusi, järelikult need on kaks erinevat foneemi, samuti ph, p ja b hindi keeles. (ph on tegelikult üks häälik, aspireeritud p, aga seda märgitakse transkriptsioonis kahe tähega) Eesti keeles on klusiilide kirjapilt segadusseajav. Tegelikult "sada" hääldub [sata]. Mõni inimene hä...

Keeleteaduse alused

Flekteerivad (fusiivsed) keeled ­ grammatilise tähenduse muutused väljendatakse keeleelementdega, mis liituvad juurele ja sulavad sellega kokku, kuid millel pole iseseisvat olemust. Rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone. Tunnuste ja lõppude eristamine on seetõttu raske, peaaegu võimatu. Samal grammatilisel tähendusel võib olla mitmeid avaldumisvorme. Näiteks ladinakeelne lause Puellam bellam amo ´ma armastan ilusat tüdrukut´ tähistab noomeni ja adjektiivi lõpp ­am naissugu, ainsust ja akusatiivi. Flekteerivateks keelteks on veel nimetatud vene, antiik-kreeka ja sanskriti keelt. Hiljem on veel lisatud: 4. Polüsünteetilised keeled - näideteks tuuakse tavaliselt eskimo e innuiidi keeled ning mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled, nt kvakiu keel ja seneka keel. Väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide

Keeleteaduse ajaloo eksami konspekt

3. Flekteerivad (fusiivsed) keeled ­ grammatilise tähenduse muutused väljendatakse keeleelementdega, mis liituvad juurele ja sulavad sellega kokku, kuid millel pole iseseisvat olemust. Rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone. Tunnuste ja lõppude eristamine on seetõttu raske, peaaegu võimatu. Samal grammatilisel tähendusel võib olla mitmeid avaldumisvorme. Näiteks ladinakeelne lause Puellam bellam amo ´ma armastan ilusat tüdrukut´ tähistab noomeni ja adjektiivi lõpp ­am naissugu, ainsust ja akusatiivi. Flekteerivateks keelteks on veel nimetatud vene, antiik-kreeka ja sanskriti keelt. 4. Polüsünteetilised keeled - näideteks tuuakse tavaliselt eskimo e innuiidi keeled ning mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled, nt kvakiu keel ja seneka keel. Väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide. Sõna ja lause vahe ei ole selge.

Morfoloogia. Eesti keele käänded

e. täissihitist, nt Praht visati lõkkesse; 2  f. täissihitise sarnast aja- või hulgamäärust, nt Ootasin kolm päeva. Suusatasin viis kilomeetrit. Lisaks vormistab nimetav: g. lisandit, nt Küsige seda härra Tammelt; h. liitsõna täiendosa, nt kuldkell, sukkpüksid. Nimetaval käändel puudub tunnus. Omastav kääne Omastav on ennekõike noomeni ja nominaalse verbivormi laiendi kääne. Laiendi-omastav vormistab: a. täiendit, nt maja aknad, ussi hammustus, surmanuhtluse pooldaja; b. lisandit, nt Vanemuise teater, Tamme Jürka; c. käändelise verbivormi tegevussubjekti, nt koera näritud kondid, See pole meie teha; d. võrdlusalust võrdlustarindeis, nt poisi pikkune; e. võrdlusalust liitsõnades, nt samblaroheline; f. tagasõnade laiendit, nt metsa taga.

Sissejuhatus soome-ugri ja eesti keele uurimisse

kirjakeeles" (1958). Olulisi artikleid: "Lühike ülevaade eesti keelest ja selle arenemisest" (1949), "Kreutzwaldi osa eesti rahvusliku kirjakeele ja selle ortograafia kujunemisel" (1953), "Eesti kirjakeele ajaloo periodiseerimisest" (1955), "Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani" (1956). Dotsent Aino Valmet ­ kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelse juhuluule kohta (1973). Emeriitprofessor Paul Alvre ­ hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta.

Sissejuhatus keeletüpoloogiasse

1. Tüpoloogia ­ keelte või keeleelementide liigitamine lähtuvalt nende struktuurist. Eesmärk on leida keeltes esinevate nähtuste varieerumise piirid ­ ühel nähtusel on eri keeltes eri ilmnemisvormid. Tüpoloogias tegeletakse konkreetse nähtusega (nt isikukategooria maailmakeeltes). Põhiliselt kirjeldatakse üksiknähtusi. Tüpoloogia pole grammatikateooria, vaid on meetod, mistõttu võib ta olla teooria-neutraalne. Ta on tausta ja raamistikuta. Peaks vähem rääkima moodsatest grammatilistest suundadest. Tüpoloogia sai alguse Saksamaalt, 19.saj I poolel. Keeletüpoloogia otsib funktsionaalseid seletusi. 2. Keelte liigitamise põhimõtted: · Genealoogiline ehk päritolu järgi (nt eesti k kuulub soome-ugri k hulka) · Tüpoloogiline (keelte sugulus on tähtsusetu) · Areaalne ehk piirkondlik. Geograafiliselt lähestikku kõneldavad keeled muutuvad sarnasteks. Keelekontaktid (vaja 2keelset inimest). · Sotsioloogiline (nt kõnelejate ar...

Eesti murded Referaat

Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium Eesti murded Referaat koostas Maia Kirillova juhendas õp. Silvi murulauk  September 2011 Sisukord: 1.Sissejuhatus.............................................................................................. 2.Eesti murdeuurimine aastatel 1992-2002................................................. 2.1.Asutused,uurimisrühmad,uurijad.......................................................... 2.2.Andmekogud ja ainestiku publitseerimine............................................................................................ 2.3Uurimused.......................................................................

Eesti keele ajalugu

Translatiiv (saav kääne) • -*kse (varasem lms) > -*ksi (hiline lms) > -ks (pärast lõpukadu) • ks-translatiiv esineb lms ja mordva keeltes Päritolu kohta on eri autoritel erinevad seisukohad. Terminatiiv (rajav kääne) • -nnik >> -ni • Ajaloolist tunnust on peetud liitseks ehk mitmeosaliseks nagu kohakäänete lõppegi (-k oleks latiivi lõpp, ülejäänud osa on seostatud lokatiivi-essiivi nA-lõpuga) ni-lõpp esineb lisaks noomeni käändevormidele ka mõnes adverbis: kuni, tänini, seni, pärani Abessiiv (ilmaütlev kääne) • -ttAk/-t˘tAk (lms) > -t˘ta (tänapäeval) • tt-sufiks on pärit juba Uurali algkeelest (sama tunnus on ka karitiivides, nt õnnetu), -k on olnud latiivi lõpp Komitatiiv (kaasaütlev kääne) kansak ‘selts’ > kāsak > kāsa? > kāsa > kâs > kas > -ka > -Ga • Lõplikult kujunes see kääne 17

Eesti keele ajalugu

Sama tüvi esineb ka adverbides kaasa(s) ja ka. Abessiiv e ilmaütlev -ttAk/-t˘tAk (lms) > -t˘ta (tänapäeval) tt-sufiks on pärit juba Uurali algkeelest (sama tunnus on ka karitiivides, nt õnnetu), -k on olnud latiivi lõpp Terminatiiv e rajav -nnik >> -ni Ajaloolist tunnust on peetud liitseks ehk mitmeosaliseks nagu kohakäänete lõppegi (-k oleks latiivi lõpp, ülejäänud osa on seostatud lokatiivi-essiivi nA- lõpuga) ni-lõpp esineb lisaks noomeni käändevormidele ka mõnes adverbis: kuni, tänini, seni, pärani Translatiiv e saav kääne -*kse (varasem lms) > -*ksi (hiline lms) > -ks (pärast lõpukadu) ks-translatiiv esineb lms ja mordva keeltes Päritolu kohta on eri autoritel erinevad seisukohad (nt tuletusliide, vrd mo surks, li sormuks ‘sõrmus’) Essiiv e olev kääne Läänemeresoome algkeel: -nA (tegelikult juba vana uurali lokatiiv) Sõnavormi struktuuri tõttu oli essiiv tugevaastmeline!

Nimetu

"Alamsaksa laensõnu vanemas eesti kirjakeeles" (1981). Professor Arnold Kask ­ kirjakeele ajaloo mõtestamine laias perspektiivis. Raamatud: "Eesti kirjakeele ajaloost" I--II, "Eesti murded ja kirjakeel" (1984). Vanalt uuele kirjaviisile ülemineku käsitlus (1946). Dotsent Aino Valmet ­ kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas Professor Paul Alvre ­ hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta. Konstruktsioonide ja sõnatüüpide päritolule pühendatud käsitlused, nt terminatiivsetest konstruktsioonidest Tänapäev Emeriitprofessor Huno Rätsep ­ sõnavara ajaloo uurija. Käsitlus Stahli grammatikast (1987) ja Jakob Hurda keelepoliitilistest seisukohtadest (1989). Etümoloogiline sõnaraamat pooleli.

Eesti murded I konspekt

 liikvida järel on algupärane üksikklusiil: malD ‘maalt’;  laskma-, jooksma-tüübi da-infinitiivi vormides on lõunaeestiline vokaaltüvi: laske, käske, juske (vrd lasta, kästa, joosta); Põhjaeesti joonte osakaalu alusel  Helme – kõige lõunaeestilisem: o ai-diftongilised vormid, nt sain ‘sein’; o lõpukadu tegijanime vormides, nt avittej ‘aitaja’; o TA verbi mitmuse 3. p vormid, nt anDva ‘annavad’; o geminatsioonilised noomeni partitiivi vormid ja vai-partikkel; o Tartu murde de-lõpulised illatiivivormid, nt kamBreDe ‘kambrisse’; o se-imperfekt, nt jätse ‘jättis’; o vokaalilõpuline tud-partitsiip, nt kannettu ‘kantud’ (mujal Mulgis on tunnuseks –t); o minnu ‘mind’ vrd miut; o be-tunnuseline kaudne kv: saaBe ‘saavat’, teGeBe ‘tegevat’;  Karksi ja Tarvastu (põhjaeesti mõjud alla 30%):

KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS

(1958). Olulisi artikleid: "Lühike ülevaade eesti keelest ja selle arenemisest" (1949), "Kreutzwaldi osa eesti rahvusliku kirjakeele ja selle ortograafia kujunemisel" (1953), "Eesti kirjakeele ajaloo periodiseerimisest" (1955), "Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani" (1956). Dotsent Aino Valmet ­ kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelsest juhuluulest (1973). Professor Paul Alvre (TÜs 1968­1993) ­ hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta. Konstruktsioonide ja sõnatüüpide päritolule pühendatud käsitlused, nt terminatiivsetest

Sissejuhatus eesti keele uurimisse

Olulisi artikleid: "Lühike ülevaade eesti keelest ja selle arenemisest" (1949), "Kreutzwaldi osa eesti rahvusliku kirjakeele ja selle ortograafia kujunemisel" (1953), "Eesti kirjakeele ajaloo periodiseerimisest" (1955), "Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani" (1956). · Aino Valmet ­ kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelsest juhuluulest (1973). (ei ole väga oluline) · Paul Alvre ­ hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta. Konstruktsioonide ja

Keeleteaduse alused: kordamisküsimused

Dyscolus(2. Sajand AD); Aleksandria koolkond tekkid soovist ja vajadusest mõista Homerose tekste. Thraxilt tuli esimene kreeka fonoloogia ja morfoloogia käsitlus, mida oli u 13 lk teksti. See sisaldas: -tähtede (st häälikute) klassid ­ sõnaliigid (nimisõna, verb, partitsiip, artikkel, pronoomen, prepositsioon, adverb, konjunktsioon) ­ noomeni ja verbi muutmine Grammatika sisaldab praktiliseks kõiki grammatiliis gategooriaid nagu tänapäevalgi. Midagi teoreetilist ei ole. Dyscoluselt tuli vanim süntaks. Kirjeldab, kuidas lause sünnib eri sõnaliikide sõnadest, kõige olulisem on nimisõna. Huvitav on arutlus ebagrammatilisuse üle. Apollonius leiab, et ebagrammatilisus sünnib siis, kui ei ole järgitud sobivusreegleid, nt kui mina on kasutatud 2

Eesti keele vormiõpetuse kordamisküsimused eksamiks

Asendumine, kadu 10. Käändsõna arvukategooria. Arvukategoorial on kaks liiget: ainsus ja mitmus, ainsus on selle kategooria markeerimata liige. Läänemeresoome keeltes leidub kahesugust mitmust: i- (e nn vokaalmitmus) ja de-mitmus. d-tunnus esineb kõikidel sõnadel mitmuse nimetava käände lõpus. Tõenäoliselt on sellest kujunenud de-/te-mitmus, mis pole aga läänemeresoome keeltes üldiselt levinud. 11. Käändekategooria. Eesti keeles on 14 käänet. Kääne on noomeni morfoloogiline kategooria, mis näitab käändsõna süntaktilisi ja semantilisi funktsioone lauses. Nimetav, omastav ja osastav on sisult abstraktsed e grammatilised käänded, neil puudub domineeriv tähendus. Neid ei saa lauses vormiliselt asendada määrsõna ega käändsõna ja kaassõna ühendiga. Nimetav ja osastav on universaalsed käänded – nad on olemas kõikides keeltes, kus käändekategooria eksisteerib. Ülejäänud käänded on konkreetsed käänded,

Keeleteaduse aluste kordamisküsimuste vastused 2014

uurimisel arvesse ka mittekeelelist konteksti. Praktiline sotsiolingvistika: tegeleb keele planeerimise, hariduspoliitika, keelepoliitika küsimustega. Meetodiks enamasti sotsioloogilised küsitlused keelega seotud teemadel. Prefiks: tüve ette liituv morfeem Presupositsioon: eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse oleks mingi mõte Pro-sõnad: sõnad, mida kasutatakse mõne teise sõnaliigi asemel (pronoomen käändsõna e noomeni asemel, proadjektiiv adjektiivi e omadussõna asemel jne). Propositsioon: lause sündmussisu, olukord, mida lause nimetab või kirjeldab Psühholingvistika: keeleteaduse haru, mis keskendub keeleprotsessi mehhanismide selgitamisele empiiriliste, eelkõige psühholoogias kasutatavate meetoditega. Uuritakse enamasti keele omadamist, eriti lapsekeelt Reduplikatsioon: liitmise erijuhtum, mille puhul toimub tüve täielik või osaline kordamine

Keeleteaduse alused kevad kordamisküsimused 2016

sarnased. Aleksandria koolkond • Sündis vajadusest mõista ja seletada Homerose tekste • Dionysius Thrax (surn umb 100 eKr) Tekhnē Grammatikē - esimene kreeka fonoloogia ja morfoloogia täielik käsitlus (umb 13 lk teksti) – tähtede (st häälikute) klassid – sõnaliigid (substantiiv, verb, partitsiip [kesksõna -nud,-tud,-v,-tav], artikkel, pronoomen, prepositsioon, adverb, konjunktsioon) (tänapäeva mõistes) – noomeni (käändsõna) ja verbi muutmine • Grammatika sisaldab praktiliselt kõiki grammatilisi kategooriaid pea samal kujul nagu tänapäeval. Midagi teoreetilist ei ole. • Vanim süntaks – Apollonius Dyscolus (2. saj AD) • Kirjeldab, kuidas lause sünnib eri sõnaliikide sõnadest, kõige tähtsam on nimisõna. • Huvitav on arutlus ebagrammatilisuse üle. Apollonius leiab, et ebagrammatilisus sünnib siis, kui ei