Kognitiivne areng (0)

Sissejuhatus üldkeeleteadusesse
 vana-kreeka
 ladina – romaani keeled
 gooti, ülemsaksa, alamsaksa – germaani keeled
  sanskrit – indoiraani (indoaaria)
Sissejuhatus üldkeeleteadusesse/Keeleteaduse alused 1.
Kordamisküsimused sügisel 2015.
1.    Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused.
Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks
Kommunikatiivne situatsioon: On 2 osalist – saatja (kõneleja) ja vastuvõtja ( kuulaja ). Kõneleja saadab signaali kuulajale. Signaal levib mööda mingit kanalit (visuaalne, kuulmise teel). Peab olema mingi vahend, millesse paned oma sõnumi (kood, märgisüsteem) ning tavaliselt on ka mingi müra, mis segab.
Inimkeele omadused:
•keelemärgi arbitraarsus ehk motiveerimatus
–aga: ikoonid ja indeksid;
•keelemärgi diskreetsus ehk eristatavus
–aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid;
•keelesüsteemi duaalsus
•keelelise suhtluse toimimine voorudena;
•elusa keele süsteemi pidev muutumine;
•keelesüsteemi variantide olemasolu
 (allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre);
•kõne primaarsus, kirja sekundaarsus;
•keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel );
2.    Keeleteaduse tasandid . Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid.
Keeleteaduse tasandid:

• Foneetika ja fonoloogia - häälikud, foneetika tegeleb hääliku füüsilise poolega, fonoloogia uurib häälikute süsteemi
  

• Morfoloogia - sõnavormidega tegelemine. Sõna muutmine - käänded jms
  
• Leksikoloogia - tegeleb sõnavaraga, uurib tüvede päritolu
  
• Süntaks - lauseõpetus , tegeleb lausetega
  
• Tekstilingvistika
  
• Semantika - tegeleb sõnatähendusega
  
• Pragmaatika - mida mingi lause/ väljend tähendab mingis olukorras. Lausete uurimine
  

Keeleteaduse tüübid:

• Sünkrooniline -
  
• Diakrooniline - ajalooline, vaatab keelemuutumist ajaloos
  
• Teoreetiline - pole praktilist eesmärki
  
• Praktiline - keeleõpetus, nt logopeed, tõlkimine
  
• Mikrolingvistika - puhas keelesüsteemi uurimine
  
• Makrolingvistika -
  

Keeleteaduse seosed muude teadusharudega
Keeleteaduse meetodid:

• Lingvisti keelepädevus: iseenda keelt uurides
  
• Andmete kogumine: salvestus, litereerimine (salvestuste üleskirjutamine), korpused (keeleliste andmete süstematiseeritud kogum), sõnaraamatud, arhiivid, katsed ja küsitlused.
  
• Andmete töötlemine: kvalitatiivsed meetodid - vaadeldakse üksikult igat juhtumist; kvantitatiivsed meetodid - loendatakse mitu korda toimus mingit juhtumit
  

3.    Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine
a) antiikmaailmas (Vana-Kreeka: Platon ja Aristoteles );
b)    keskaja Euroopas;
c)    XIX sajandil ( võrdlev -ajalooline keeleteadus, von Humboldt , noorgrammatikud)
d)    XX sajandil ( strukturalism - Saussure)
ANTIIKMAAILMAS
VANA-INDIA: Panini (3. saj eKr). Maailma esimene lingvist , tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika.
KREEKA:  Kreekast sai alguse keeleteadus. filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses „Kratylos“ keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale – defineeris substantiivi ja verbi, substantiiv on see, mille koha midagi öeldakse ja verb on see, mida substantiivi kohta öeldakse. Aristoteles (4. saj eKr) arendas teooriat edasi ja kasvasid välja uued mõisted lauseehituse (liikmete) kohta (alus, öeldis ). Lõi ammendava sõnastiku lauseliikmete kohta. Loogika, poeetika, retoorika . Lause põhikuju X=Y ( Sokrates kõnnib = Sokrates on kõndiv). Aleksandria periood: Dionysios Thrax (2. saj eKr). Esimene säilinud kreeka keele täieliku grammatika autor.
Antiikaja tähtsaim pärand lingvistikasse on grammatika kirjeldamise süsteem. Sellest kasvas välja traditsiooniline grammatika.
KESKAJA EUROOPAS-Ülikoolides eristus trivium (grammatika, loogika, retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika). Keelekäsitluses universalism abstraktsete arutlustena. Õpetati keelt keeleteaduse mõttes.
XIX SAJANDIL
1822 lõid Grimmid omanimelise esimese häälikuseaduse ning näitasid seda teaduslikult. Kokkuvõtlikult tõestas see, et paljud keeled on omavahel suguluses.
Wilhelm von Humboldt (1767-1835). Filosoof ja keeleteadlane , uuris eri keelte sturktuure ja tegi selle põhjal üldistavaid järeldusi. Rõhutas keele funktisionaalsust ja kultuurilist aspekti – keel on objektide tähistus & suhtlusvahend, rahvuse vaim ja vaimu tegevus. Pani aluse keeletüpoloogiale.
Struktuuri alusel eristatud keeled:
Isoleeriv – ei ole seotud morfeeme. Kõik sõnad on muutumatud, selgelt eristatavad. Nt vietnami ja hiina keel.
Aglutineeriv – tüvesid ja lõppe kokku liimiv keel, kasutatakse rohkesti seotud morfeeme, mis tavaliselt liituvad muutumatu sõnatüvega. Türgi keel. Ka Eesti keelt on nimetatud aglutinatiivseks, kuid tüvede mitmesugused morfoloogilised variatsioonid (käsi-käe-kätt) ei esinda siiski puhast aglutinatiivsust.
Flekteeriv (fusiivne) – rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone; sõna tüvi muutub, mitu grammatilist tähendust. Germaani keeled, ladina keel.
Polüsünteetiline (hiljem lisatud) – väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide . Sõna ja lause vahe ei ole selge. Eskimo e innuiidi keeled, mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled.
Noorgrammatikud (19. saj lõpp). Esindajad A.Brungmann, H.Paul. Uurisid keelemuutuste põhjused, pöörasid suurt tähelepanu foneetilisele täpsusele: absoluutsed häälikuseadused e häälikuseadustes ei ole erandeid . Eranditest tunnistati vaid analoogiat. Laenamine.  Keelemuutuste põhjused :
1. Absoluutsed häälikuseadused, mis kehtivad teatud aja – st mingi seaduse tulemusel peavad kõik sõnad muutuma , kui mõnes sõnas muutust ei toimu, peab seal olema mingi põhjus.
2. Analoogia mõju – sõnade rekonstrueerimine teiste, keeles juba olevate mallide alusel
3. Laenamine
19.sajand oli võrdlev-ajaloolise ja laiemalt ajaloolise ehk diakroonilise keeleuurimise võidukäigu sajand.
XX SAJANDIL
20. sajandi esimesel poolel hakkas arenema strukturalism – 20. sajandi tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse: kirjandus, majandus, bioloogia. Sturkturalismi põhitõed: tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Sünkrooniline keele uurimine. Keelesüsteem on tasandiline (foneem, morfeem , süntaks jne). autonoomne: keel on omaette , pole vaja kuhugi „välja“ vaja uurima minna.  Keel on süsteem, kõne on see kuidas inimene seda süsteemi kasutab. Hetkel uuritakse kõnet ning selle kaudu otsustatakse milline on süsteem. Süsteemi ennast ei näe. St keelt uuritakse kõne kaudu,.
Ferdinand de Saussure. Strukturalismi teoreetik . Tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused. Keele süsteem (langue) ja selle avaldumine kõnes (parole). Uuris vormi ja tähenduse seost. Eristas sünkroonilist ja diakroonilist keele uurimist . Olulisim uutest mõistetest oli struktuur – kooslus, mis koosneb teatud viisil struktureerunud osade väärtustest, mis üksteisest erinevad ning on osalt määratletud selle kaudu, millised on selle teised osad.  Ise oma mõtteid kirja ei pannud , seda tegid tema õpilased – panid loengukonspektidest kokku raamatu.
4.    Maailma keeled ja nende liigitamise alused. Keelte tüpoloogiline liigitus (morfoloogia alusel: isoleerivad, aglutineerivad, flekteerivad e fusiivsed ja polüsüsnteetilised keeled). Keele päritolu. Keelekontaktid .
Keelte tüpoloogiline liigitus:

• Isoleeriv - (hiina, vietnam) Käändeid pole, sõnamuutmine puudub, selleks otstarbeks kasutatakse abisõnu.
  
• Aglutineeriv - (kirundi, eesti) kasutatakse süntaktiliste seoste väljendamiseks sõnamuutmist. Sõna muutevormide moodustamine tüvele afikseid liites nii, et tüve ja afiksi piirid jäävad selgeks ning igal afiksil on üks kindel tähendus
  
• Flekteeriv e fusiivne - (slaavi ja germaani keeled, vene, eesti) kasutatakse süntaktiliste seoste väljendamiseks sõnamuutmist. (Toimuvad muutused sõna sees: buy--bought) Kasutatakse morfoloogilise tehnikana fusiooni - uute tüvede ja sõna muutevormide moodustamine tüvesid fonoloogiliselt teisendades.
  
• Polüsünteetiline-  (Põhja-Ameerika indiaani keeled) sõna sees on palju morfeeme, kogu süntaks on sõna sees (ei tee vahet sõna ja lause vahel)
  

Keele päritolu:

• “bow-wow” teooria: oletab, et keel algas häälte/helide imiteerimisest
  
• “pooh-pooh” teooria: esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused (häälelised reaktsioonid hirmule, valule, üllatumisele)
  
• “yo-he-ho” teooria: esimesed sõnad koordineerivad hüüatused
  
• “la-la” teooria: kõne algus on laul
  
• keele žestilise päritolu teooria
  

Keelekontaktid:
Keelekontakti koht: kakskeelne inimene
Substraat on kontaktis olnud keelest jäänud keelelised mõjud
Keelekontaktide tulemusel võivad tekkida pidžinkeel (selles on mõlema kontaktis oleva keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond ja kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena).
5.    Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong , geminaat, afrikaat , palatalisatsioon , vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon . Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused.
Foneetika liigid:

• Artikulatoorne - tegeleb hääldustega inimese kõneorganite seisukohast
  
• Akustiline - tegeleb häälelainega
  
• Auditiivne e tajufoneetika - psühholingvistiliste meetodite kasutusala, uuritakse kuidas tajutakse hääldust.
  

Diftong - täishäälikuühend
Geminaat - sama konsonant , mis on silbi piiril (kal-la)
Afrikaat - sama häälduskohaga sulghääliku  ja ahtushääliku  ühend, näiteks ts, tš, dz, dž, pf.
Palatalisatsioon - pehmendus, kass ’, pall’, loll ’, vann’
Vokaalharmoonia - ühes sõnas ühte tüüpi häälikud
Konsonantühend - mitme kaashääliku ühend
6.    Sõna, sõnavorm , lekseem , sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon , homograaf.
Sõna- Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Tüüpiline sõna esineb üksi, liigub tervikuna , omab tähendust.
Sõnavorm
Lekseem- sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma .
Sõne- statistiline sõna
Ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei  
Hononüümid- kirjas ja häältuselt ühtmoodi sõnad, kuid tähenduselt erinevad. Nt tee-tee
Homofoonid- sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõnad. nt baar-paar; ball-pall; müüja- müüa
Homograafid- – sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõnad. Nt palk-palk, tall -tall.
7.    Morfoloogia. Morfeemi ja allomorfi mõiste. Morfeemide liigid (esinemise alusel). Afiksite liigid (paiknemise alusel sõnas: prefiks , sufiks , infiks, tsirkumfiks).
Morfoloogia ehk vormiõpetus on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega (nende moodustamise ning nendest arusaamisega).Vormiõpetuses tegeletakse põhiliselt morfeemide ja nende funktsioneerimisega.
Morfeem- väiksem tähendusega üksus keeles.
Allmorf- morfeemi variant, mis on keele kasutajale eristatav .
Morfeemide liigid:
Morfeemide liigid:
Vabad                                 ---           Seotud
(Juured ja) tüved         ---                 Afiksid
Leksikaalsed                   ---                 Grammatilised
Vabadeks morfeemideks nim morfeeme, mis võivad fraasis esineda iseseisva sõnana, nt „koer“ lauses „Koer hammustas poissi“.
Seotud morfeemid iseseisvalt esineda ei saa, vaid peavad alati olema seotud mõne teise morfeemiga. Seotud morfeemide hulka kuuluvad liited e afiksid.
Leksikaalsed morfeemid – tähendusega. (võib maailmast leida midagi mis otseselt vastab).
Grammatilised morfeemid – tunnused ja lõpud. ( afiks )
Afiksite liigid vastavalt asendile tüve suhtes:

• Prefiks – eesliide (eba+viisakas)
  
• Sufiks – tagaliide (jalga+de+le+gi)
  
• Tsirkumfiks – tüvi on keskel (saksa ge+mach+t)
  
• Infiks – liitub morfeemi tüve keskele (nt akaadi išrik „he stole “, iš-ta-rik „he stole for himself“)
  

8.    Grammatilised kategooriad, nende väljendamine (analüütiline ja sünteetiline väljendus). Arv, klass, kääne , määratus, võrdlus, aeg, isik, kõneviis, tegumood , aspekt, eitus .
Grammatiline kategooria on hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused.
Grammatiliste kategooriate (morfoloogilised) väljendusviisid:
sünteetiline väljendusviis: morfeemide (afisite) liitmine.

• afiksatsioon ehk aglutinatsioon- eri morfeemid ei mõjuta ükssteist, nt “laua+l” (sealhulgas reduplikatsioon - tavaliselt tüve kordus, nt väga-väga)
  
• fusioon ehk fleksioon (sõnavormi pole võimalik jagada eri tähendusega osateks, nt “lauda”)
  

analüütiline väljendusviis : abisõnade kasutamine. Väljendub mitme sõna
kombinatsioonina.(“laua peal”; “kõige suurem”; “ei ole”).
Arv e numerus – Näitab sõnaga viidatud objektide hulka: poiss- poisid
ainus e singular/ mitmus e pluural/( duaal )
Klass, sh sugu e genus – näitab sõna kuulumist mingisse klassi. maskulinum/femininum/neutrum; elus/elutu; inimene/mitteinimene
Kääne e casus – Näitab sõna süntaktilist rolli lauses.Käändeid on keeltes 2-53.  Eesti keeles 14 tk, kääne annab sõnadele lauses rolli, eessõnade kasutamise asemel lisatakse sõnade lõppu mingeid morfeeme.  
Kääne kuulub nimisõna kategooriasse (kuigi need pole rangelt määratletud kategooriad tegusõna ja nimisõna osas).
Käänet seostatakse ALATI nimisõnaga. Selleks peetakse ainult sellist gram. kategor. mida on väljendatud nimisõna sees. kui on vähe käändeid on nominatiiv, akusatiiv ja genitiiv - need mida kasutatakse aluse ja sihitise märkimiseks. (esimene vajadus kus keeles vaja on  üldse märkida) Koer magab -  üks nominaalliige (koer)Koer sööb konti - kaks nom.liiget (koer & kont ). Mõlemad koerad on sama lauseliige . Kont - akusatiiv (sihitise kääne).
Määratus e difiniitsus – Näitab nimisõnafraasiga viidatud referendi tuttavust. Inglise keeles artiklid a, the, eesti keeles „üks“, „see“, „mingi“
Võrdlus – positiiv /komparatiiv/superlatiiv ( algvõrre / keskvõrre /ülivõrre). Algvõrre – ilus, magus. Keskvõrre – ilusam, magusam. Ülivõrre – kõige ilusam (ilusaim), kõige magusam (magusaim).
Verbi kategooriad:
Aeg e tempus – Näitab sündmuste toimumist lähtuvalt kõnehetkest. Olevik /minevik/tulevik.(kõnehetk, sündmushetk, viitehetk).
Isik e persona –näitab tegija olemust lähtuvalt kõnelejast. Mina, sina, tema, meie, teie, nemad.  isikuline/umbisikuline.
Kõneviis e modus – näitab kõneleja suhet lausega väljendatusse.  eesti keeles: kindel ehk indikatiiv (laulan); käskiv e imperatiiv ( laula ); kaudne e vähem kindel ehk kvotatiiv (laulvat), tingiv e konditsionaal – nn „oleks“ (laulaks(in)), möönev  e jussiv – käskiv+kaudne (laulgu).
Tegumood e genus – näitab subjekti ja objekti suhteid lauses. aktiiv/passiiv („HE wrote some letters “/“ SOME LETTERS were written by him“) personaal /impersonaal (isikuline/umbisikuline); (Mees ehitas maja; Maja ehitati (mehe poolt); Maja on ehitatud. Majad olid ehitatud.).
Laad e aspekt – näitab lausega väljendatud tegevuse omadusi.  lõpetatud/lõpetamata; tulemuslik /mittetulemuslik; punktuaalne/duratiivne (hetkeline/kestev); progressiivne (kestev)
iseloomustab sündmuse terviklikkust (oleneb kõneleja vaatepunktist, kuidas tema hindab, aga laad on kaugemal kõnelejast, sest see on sündmuse sisuline omadus).
lõpetamata: nt ma ehitan raekoda. (ehitaN)
Hetkeline või kestev - (punktuaalne või duratiivne) . Duratiivne: nt inglise keeles kestvates käänetes.P
progressiiv - näitab tegevuse parajasti tegevuses olemist. (ingl k continuous ajad) eesti keeles nt : ta on siia tulemas.
Eitus – Näitab lausega väljendatu paikapidamatust. Eesti keeles sõna „ei“, eitav tegusõna vorm, eessõnad eba-, mitte-, a-.
Ta ei suitseta, ta on mittesuitsetaja, ma ei tule homme kinno, homme ma kinno ei tule, kinno ma homme ei tule.
Grammatilised kategooriad koosnevad markeeritud (tunnus on) ja markeerimata (tunnust ei ole) liikmeteks .
Arv: ainsus (markeerimata) – mitmus (markeeritud)
Kääne
Aeg: olevik (tunnuseks peetakse „v“ lõppu)
Tegumood
Kõne: jaatav/eitav
9.    Lause, voor, fraas (id). Transitiivsus. Süntaktilised seosed (rinnastus-alistus, rektsioon -ühildumine). Sõnaliigid . Lauseliikmed. Semantilised rollid ( agent , patsient, kogeja jm). Keelte tüpoloogiline liigitus (sõnajärje alusel).
Lauseõpetus ehk süntaks on grammatika osa, mis kirjeldab lausete ehitust.
Süntaks käsitleb lauseid,mis on lause jne.
Lause- tüüpiliselt verbi finiitvormi sisaldav terviklik mõtte ja/või suhtluseesmärgi väljendus.
Lausung - mingis kontekstis öeldud lause kus tõuseb oluliseks suhtluseesmärk. üksikud laused pole lausungid!
Voor - algab siis kui üks hakkab rääkima ja lõppeb kui teine hakkab rääkima.
Fraas - lause osa, ühte süntaktilist rolli täitev osa lauses, lause ehituskivi . Võib olla ühe sõna pikkune, fraas aga pole terviklik lause - ei tule tervet mõtet, ta on osa sellest.
Transitiivne-intransitiivne - sihiline (sihitist sisaldav lause)-sihitu.
sihilised verbid - nõuavad enda juurde sihitist. Sihilist verbi võib kasutada ka sihitus lauses jms.
Süntaktilised seosed:
1) Tasandilised seosed (mingid sõnad teiste suhtes alluvad või võrdsed)
Rinnastav – võrdsed. ____ ja____. „Koer ja kass lösutasid diivanil.“.
Alistav – üks allub teisele, astmeline, pealause ja kõrvallaused. -------,_____.
2) Morfoloogiliselt väljenduvad seosed

• Ühildumine e kongruents.  Mingine grammatiline kategooria seob kaks osa kokku. Nt omadussõna ja peasõna sarnased „kollas/te/le kardina/te/le. Välja arvatud ninataga käänded. Iskuühildumine „Ma laulan, raamatud lebavad“.
  
• Rektsioon – sõltumine. Üks põhisõna määrab teise sõna kategooria. Põhi eeldab, et temast sõltuv sõna esineb mingis kindlas vormis või teatud süntktilises struktuuris.
  

3) Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed (lauseliikmed, teema-reema suhted jne). Eriti isoleerivates keeltes, kus pole käändeid, siis ei saa ühildumist olla.
Sõnajärjetüpoloogia – (mõeldakse lihtlause sõnade järjekorda) S ( subjekt a alus), O (objekt e sihitis ), V (verb e öeldis).
Maailma keeltest 45% SOV, 42% SVO. Eesti keel SVO keel. (?)
Sõnaliigid à fraasid:

• Nimisõna e substantiiv (asjade ja nähtuste nimetused) – substantiivifraas e noomenifraas = NP
  
• Omadussõna e adjektiiv = AP (nt omadussõnafraas „väga ilus“
  
• Tegusõna e verb (sh infiniviivid ja partitsiibid) = VP. Tegusõnafraas võib lauses tükkideks minna.
  
• Määrsõna e adverb (Millal? Kuidas? Kus? jne). Ei pöördu ega käändu v.a kohakäänded; kuuluvad lauses tegusõna või omadussõna juurde.
  
• Arvsõna e numeraal = QP (1, 2, 3, 4; 1., 2., 3., 4.)
  
• Asesõna e pronoomen (tema, see, meie, teie, selline, säärane)
  
• Määrsõna e kvantor = QP
  
• Abisõnad (artikkel, pre- ja postpositsioonid e ees- ja järelsõnad, abiverbid, partiklid jm). PreP ja PspP (kokku PP). PP = kaassõnafraas.
  

Lauseliikmed ja nende tüüpilised väljendajad:

• Alus e subjekt – NP, nimisõna (kes? mis?)
  
• Öeldis e predikaat – VP, tegusõna (mida tegema?)
  
• Sihitis e objekt – NP, nimisõnaline, nimetavas, omastavas või osastavas käändes, väljendab objekti, kellele või millele tegevus on suunatud või mis on tulemus.
  
• Öeldistäide e predikatiiv – „olema“-verbiga. NP või AP (miski on mingisugune). Näitab mis või kes või missugune on alus.
  
• Määrus e adverbiaal – AdvP või PP – koht, aeg, viis jne. Igasugune verbi laiend , mis pole sihitis ega öeldistäide, samuti igasugune omadus- ja määrsõna laiend.
  
• Täiend e atribuut – AP, nimisõna lisand või laiend („pikk mees“).
  

Semantilised rollid
Lause tähenduslikud, verbi juurde kuuluvad osad:
Agent on tavaliselt väljendatud subjektiga(a), kuid võib olla ka nt eri liiki määrus (b,c)
(a) Mari laulis laulu
(b)Käisime Mariga metsas.
(c)Väljak täitus inimestest.
Kogeja võib olla subjekt (d) või määrus (e)
(d) Ma külmetan.
(e) Mul on külm.
Patsient-lause osaline, kes või mis on kas mingis seisundis või mingites tingimustes või siis allub seisundi või tingimuste muutustele
Saaja-lause osaline, mis või kes väljendab omanduse ülekande lõpp-punkti.
10. Süntaktilisi teooriaid: generatiivne süntaks, valentsiteooria, konstruktsioonigrammatika, lausetüüpide käsitlus .

Generatiivne grammatika. Generativism (vt Chomsky): süntaktilised transformatsioonid, tihti samastatavad formaalse süntaksiga.
Generatismi põhiteesid: Keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite süsteemina, mis genereeib ja seletab kõik antud keele  grammatilised (õiged) laused. Keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni. Süva- ja pindstruktuuri eristamine (oletame, et meil on olemas iga lause jaoks mingi alus, struktuur). Keeleõppimise võime on kaasasündinud.
Väike GG- lause moodustatakse nii, et kasutatakse  mingeid reegleid. Asendamised- asendame ühe reegli teisega .
Transformatsioonid generatismis:
„Kevade on Lutsu parim teos“
Siire: sh topikaliseerimine „Lutsu parim teos on Kevade“
Asendus: „See on Lutsu parim teos“; „Kevade on tma parim teos“
Lisamine: „Kas Kevade on Lutsu parim teos?“
Kõrvaldamine: Poiss tahtis + Poiss õpib + Poiss loeb à „Poiss tahtis õppida lugema“
2) Valentsiteooria e sõltuvusgrammatika.
Verb + aktandid e kohustuslikud laiendid- lauseosad mis peavad olemas olema (subjekt, objekt, ...) + sirkumstandid - määrused, vabatahtlikud(aeg, koht, viis)
3) Konstruktsioonigrammatika (Goldberg 1995)- tähendust omavad sõnadevahelised kombinatsioonid.
Süntaks kui kogum valmis lausemustreid – lõpliku tähenduse saavad üksused mis töötavad koos,
ühekaupa ei saa lõplikku tähendust.  Lause ehitatakse verbi ümber.
Nt resultatiivkonstruktsioon „Ta pühkis laua puhtaks“