Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 (2)

Ajalugu - Euroopa ideede ajalugu
4 HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis saab teistest kas nad on ainult vahendid õnne saavutamiseks?
  • Miks on inimeste enda armastus nii puudulik?
  • Kuidas lahendada?
  • Millel nad tuginevad?
  • Kellel on neist kõrgem võim?
  • Keskmeks oli küsimus kuidas sõdida patuta?
  • Kes päris Rooma keisririigi?
  • Kuidas õigustasid seda et paavst võib teiste maid annetada?
Kordamisküsimused
FLAJ.07.198 Euroopa ideede ajalugu

  • Metodoloogilised küsimused


  • Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel
    Ideedeajalool on kaks traditsioonilist suunda või meetodit, kaks kõike mõjukamat koolkonda. Neid eristab see, et nende lähenemisnurk ideedeajaloole (metodoloogilises mõttes) oli erinev.
    Kanooniline ehk tekstuaalne meetod(A.Lovejoy ja tema koolkons) – Tekstuaalne meetod tekkis kõigepealt ja seda võib lugeda ideedeajaloo kui distsipliini alguspunktiks. Selle meetodi loomise juures mängis olulist rolli A.Lovejoy (19. saj). Lovejoy väitis, et kõik mõtlejad ajaloos lahendavad põhimõtteliselt samu universaalseid probleeme. Ideed on tsüklilised, st samad ideed käivad ringi ratast ja tulevad välja uues ajaloolises situatsioonis. Uued teooriad tekivad vaid vanade “ühikideede” ümberkombineerimisel.'ühikideede' uurimiseks peab lugema teksti ja see on piisav – kõik, mis on mõtlejate ideede kohta võimalik teada saada on leitav selles tekstis endas ja mõtleja ise, tema elu, ei ole oluline. Lugeda tuleb nö 'suuri tekste ' ehk kanoonilise tekste – need on selliste mõtlejate tekstid, kes on kõige paremini suutnud esitada universaalseid lahendusi, mis on igas ajastus rakendatavad. Neid tuleb lugeda nii nagu nad üritaksid vastata meie endi probleemidele.
    Kontekstuaalne ehk ajalooline meetod( Cambridge ’i koolkond, 1960ndad , quentin skinner ) – Nemad leidsid , et Lovejoy jätab välja kaks väga olulist aspekti. Esiteks autori intentsioon ehk kavatsus - peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab, mis on tema eesmärgid. Teiseks, et autori eesmärke mõista, peame tundma ajaloolist konteksti (peab teadma kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid.

  • Õnn


    2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest
    Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund)
    Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest). Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Harmoonia tähendab seda, et need osad on õiglases vahekorras ja ükski osa ei sega vahele teise toimimisele, igaühel on oma funktsioon. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad mõistust ja annavad tegutsemiseks jõudu, instinktid on ohjeldamatud, need peavad olema kontrollitud, st peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab oma funktsiooni, on hinges õiglus ja see tingib ka voorusliku käitumise teiste suhtes.
    Hilistes dialoogides (nt Pidusöök) räägib Platon, et vooruslik elu sünnib ilu püüdlusest ehk armastusest.
    Aristoteles väitis, et õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna . Üldiselt lahtiseletatuna tähendab see inimese oskust toimida mõistuspäraselt. Suurim hüve on oma funktsiooni teostamine parimal viisil. Inimese hinge funktsiooniks on toimida mõistuspäraselt kogu elu jooksul, järelikult inimese suurimaks hüveks on kõige täiuslikumalt mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul. See tähendab, et seda, kas inimene on õnnelik või mitte, on võimalik öelda on alles tagantjärele, arvesse võttes kogu elu. aris
    3.Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest
    Platon annab erinevatel eluetappidel erinevaid vastuseid (varase Platoni arvates on õnneks vaja ka väliseid hüvesid, hilise Platoni arvates piisab voorusest ning väitis, et esikohal on vaimsed naudingud , neist piisab õnneks)(„Pidusöök”, varem väitis vastupidist).
    Aristoteles leidis, et kuigi loomutäius on õnne olemuslik osa, on täiusliku õnne jaoks vaja siiski ka väliseid hüvesid: head teod nõuavad vastavat varustust(„Nikomachose eetika ”, nt sõbrad, raha, päritoli, välimus). Kuid o keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi(„Poliitika”).
    Stoikud: õnn ja voorus on kattuvad mõisted. Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus – me peame aru saama, mis on hüved. Tõeline hüve on ainult see, mis on seesmiselt, oma loomult hea. Tervis, nauding , ilu, rikkus, kuulsus ei ole tõelised hüved, sest nende väärtus põhineb sellel, kuidas neid kasutatakse (neil endil puudub sisemine väärtus). Voorused on seesmiselt head. Tõelised voorused on meie tegutsemisviisid (õiglus, mõõdukus jne). Õnn tähendab stoikude jaoks kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel (kõik välised hüved on meist sõltumatud, meie kontrolli al väljas ja me võime nad vastu enda tahtmist kaotada; seesmised hüved, mõtlemine, tunded jne, neid saame kontrollida nende omamises saame olla kindlad – järelikult peame olema väliste hüvede suhtes täiesti ükskõiksed, kõik need sündmused, mis toovad meile kaasa õnnetusi, meid ei tee õnnetuks see sündmus, vaid meie tunded ja arvamused selle sündmuse kohta. Ja neid viimaseid me saame kontrollida. Kui me oleme välise suhtes ükskõiksed, ei lase tekkida neg emotsioone siis saame jääda ükskõikseks ka sellises olukorras).
    4. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast
    Millise elu peaks valima, et saaks õnnelikult tegutseda. Eritas kahte põhilist eluviisi:
    Riigimehe elu: Riigimehel on ka võimalik teatud õnne saavutada, sest ta rakendab erinevaid olulisi voorusi kogukonna hüvanguks (õigluse, julguse , eneseväärikuse voorusi). Probleem on selles, et ta ei suuda rakendada tarkuse voorusi oma elus ning üleüldse ta rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes(nt sõda või teatud sotsiaalne korraldus). See teeb õnne saavutamise raskemaks, seega on eelistatud filosoofi elu.
    Filosoofi elu(eelistatud): Filosoof on see, kes rakendab kõige täiuslikumalt tarkuse voorust . Ta on tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses ja seeläbi elab jumala-sarnast elu.
    Poliitika eesmärgiks, nagu inimestelgi, on õnn. Poliitika peab tagama polises inimesele õnneliku elu võimalikkus. Sellega seoses väidab Aristoteles, et polis on õnneliku elu jaoks hädavajalik. Filosoofid vajavad polist , sest ainult korralikult töötav riik annab võimaluse tagasitömbunud eluks. Ka poliitikud vajavad poliste juhtimiseks filosoofide nõuandeid, sest nemad on jõudnud tarkuse juurde ja teavad, kudias polist korraldada. Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimesele õnneliku elu: selleks on riik, kus kõik kodanikud saavad poliitikas osaleda ja toimivad vastavalt loomutäiusele; Heas riigis peaks olema võimalikult suure keskklass .
    5. Epikuurlased õnnest
    Epikuurlased sidusid õnne eeskätt naudinguga, mitte voorusega. Ilma naudinguteta ei saa õnnest rääkida. Ainus tõeline hüve on nauding ja ainus tõeliselt halb on valu. Õnn ei ole lihtsalt maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunne( ataraxia ), mis seisneb valu ja vaimse rahutuse puudumises. Ataraxia on mõõdetamatu suurus – see kas on või seda ei ole. See saavutatakse vooruse läbi ning eeldab ka näiteks heade sõprade olemasolu ning ihade ja soovide piiramist (et vältida pettumusi ja rahutuks muutumist). Epikuurlaste jaoks on õnn teatud passiivne seisund.
    6. Augustinus õnnest ja poliitikast .
    Tõeliselt vooruslikud saavad olla vagad inimesed, aga ka nemad ei saa jõuda täieliku õnneni, sest tõeline õnn ei olegi siinpoolsuses saavutatav. Surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (ehk õnnest). Kui siin elus käituda vooruslikult, võib jõuda õndsuseni teispoolsuses. Jääb üle olla õnnelik õndsuse ootuses . Tõeline õndsus mille poole peab püüdlema seisneb igaveses elus ja rahus teispoolsuses.
    Augustinus oli pessimistlik ka riigi eesmärkide suhtes. Riik ei saa samamoodi seada õnne oma kõrgemaks eesmärgiks, vaid riik on tekkinud pattulangemise tulemusena. Riik hoiab patuseid inimesi vaos ning on hädavajalik inimeste vahel rahu hoidmiseks - seega on ta osa Jumala plaanist (ka paganlik riik). Kristlik riik on kõrgem, ta teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral, võimaldades kristlikel inimestel elada kristlikku elu. Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust.
    7. Aquino Thomas (13. saj) õnnest ja poliitikast
    Kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, on õnn siinpoolsuses teatud määral siiski võimalik. Seda on võimalik saavutada, kui hoolitseda piisavalt oma hinge ja ihu eest.
    Inimene on osa ühiskonnast (riigist), hierarhilisest süsteemist, mille eri osad täidavad eri funktsioone ja rolle. Inimene peab oma funktsioone riigis täitma. Kui riik on hästi korraldatud on hea elu ka saavutatav. Riik ei ole ainult jumaliku karistuse instrument vaid ka instrument hea elu saavutamiseks Valitseja peab suunama inimesi vooruslikule käitumisele, seda ta teeb seaduste abil. Seadused harjutavad inimesi õigesti käituma ja muutuvad seeläbi vooruslikuks. Kuid tõelised eesmärgid on siiski kõrgemad. Maapealset elu võib nautida, kuid see ei tohi ohtu seada kõrgemat eesmärki – igavat elu ja õndsust. Seetõttu on kirik riigist ülem (kirik tegutseb inimeste tõeliste vaimsete voorustega).
    8. Thomas Hobbesi (17.saj) subjektiivne õnnekäsitus
    ( Hobbes töötas välja uut laadi filosoofilise süsteemi, kus ta rakendas tollaseid moodsaid loodusfilosoofiaalaseid ideid, kes hakkasid maailma käsitlema mehhanistlikult.) Hobbes rakendas selle filosoofia ka inimese käitmisele. Inimesed, kui kehad alluvad mingitele seadustele . Inimese panevad liikuma ihad . Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega, ei ole olemas absoluutset ega loomupärast head ja kurja, need on inimeste antud nimed asjadele, mida nad vastavalt kas ihaldavad või väldivad. Järelikult, ei saa rääkida õnneliku elu objektiivsest sisust, sest see sõltub meie endi tungidest ja need võivad olla erinevatel inimestel erinevad. “Õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab.” St, et ükskõik, mida sa ihaldad, kui sa seda saavutad, siis sa oled õnnelik ja mida pidevamalt sa seda saavutad, seda õnnelikum sa oled. “Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu , seni kuni me siin maailmas elame, sest elu ise on liikumine ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla ilma meelteta.”
    9. Shaftesbury subjektiivsest õnnest
    Nõustub Hobbesiga, et õnn on mingis mõttes subjektiivne, kuid tema käsitlus tundus liiga subjektivistlik ja egoistlik . (Kas siis tõesti ainult meie endi ihad ja nende rahuldamine teeb meid õnnelikuks? Mis saab teistest, kas nad on ainult vahendid õnne saavutamiseks?). Tema järgi tuleks õnne otsida loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes, mitte tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale . Ainult ühiskondlikult tegutsev inimene on harmooniline ja õiglane, ja ainult sellisel inimesel on võimalik õnneni jõuda. Ütleb, et õnnelik elu eeldab vooruslikku tegutsemist ja ühiskondlikku harmooniat, mis omakorda nõuab hinges tunnete harmooniat (harmooniat enda ihade ja ühiskondliku loomuse realiseerimise vahel). Naudinguid saame me mõlemast.
    Hinge harmoonia peegeldub naudingutes, mida on kolme sorti:
    1. meelelised – neid peab olema mõõdukalt (et paisudes ei muutuks valuks)
    2. naudingud ühiskondlikest tunnetest, suhestumisest teistega
    3. refleksiivsed naudingud – vaatleme oma ühiskondlikku käitumist ja tunneme rõõmu enda vooruslikkusest. Kui me käitume hästi vooruslikult, siis me nagu imetleme iseennast , et me nii harmoonilised oleme ja see annab meile täiendavat õnne ja motiveerib meid veelgi vooruslikum olema.
    Voorus on õnne tarvilik tingimus ja tunneme valu, kui vooruslikut ei käitu, sest reflekteerides saame me sellest aru (südametunnistus).
    10. Rousseau moodsa (ühiskondliku) inimese hingehaigusest, 18. saj
    Väidab, et moodne inimene ei ole võimeline õnnelik olema. Arutlustes eristab loomulikku ja ühiskondlikku inimest. Loomulik inimene saaks eksisteerida ainult ühsikonnast väljaspool, ilma igasuguste mõjutusteta. Loomulikku inimest iseloomustab enesearmastus . Ta on teistest sõltumatu, ei taha halba, ei taha muljet avaldada, ei tunne nende eest hirmu, Ühiskondlik inimene on ühiskonna poolt mõjutatud –loomulike enesearmastuse asemel on eneseimetlus ehk uhkus, ta peab ennast teistest paremaks, võrdleb ennast teistega ja tal on pidev mure oma staatuse pärast. Ühiskondlik inimene on sõltuv teistest inimestest. Ta on valmis hävitama oma eesmärkide nimel. Selline inimene ei saa kunagi õnnelikuks, sest tema soovid pidevalt muutuvad(kui üks saab rahuldatud, tekib uus). Ta on kaotanud oma päris-mina ja sõltub võrdlusest teistega. Ta on sõltuvuses asjadest, tunnustustest ja teiste inimeste hinnangutest – keegi aga on alati teistest parem ja tekib lõputu ahel. On kaks võimalikku lahendust : 1. ühiskondlik lahendus heas riigis – noore inimese kasvatamine samastamaks oma huvisid riigi huvidega . Riik peaks suutma kasvatuse kaudu õpetada inimest üles leidma oma tõelist mina. 2. individuaalne lahendus – inimest tuleb kasvatada isoleerituna ühiskonnast, kus kõik omavahel võistlevad, tuleb väärtustada sõprust ja piirata oma soove.

  • Au


  • Aristoteles aust ja eneseväärikusest
    Au saavutamisel on väga suur roll eneseväärikusel. Iga inimene peab püüdlema tõelise au poole, selle saab ta tasuks loomutäiuse eest. Au omistatakse headele inimestele (vooruslikule inimesele). Kõik inimesed on loomupoolest võimelised olema vooruslikud inimesed ja võimelised tegema ratsionaalseid valikuid . Inimesel on loomupärased kaludvused, ükski neist ei ole halb, vaid loeb, millele seda loomupärast kalduvust rakendatakse ja millises mõõdus seda rakendatakse. Loomutäius ongi tegelikult oskus õigesti tegutseda ehk valida õige tegevus ja teha seda mõistlikul, kindlal ja mõõdukal viisil. Au pürgimus peab olema mõõdukas: me mõistame hukka mõlemad, need, kes on auahned ja need, kes ei taha tunnustust isegi ülla saavutuse eest.
    Defineerib eneseväärikuse kui täieliku loomutäiuse enese suhtes. Eneseväärikas on inimene, kes arvab , et ta on suurte asjade vääriline ja ta ongi. Enesehaletsus on hullem kui liigne auahnus. Eneseväärika inimese toimimisviisid: Eneseväärikas inimene rõõmustab auavalduste üle, kuid teab, et auavaldus ei ole samavääriline loomutäiusega. Au haavamine ei ole oluline, sest eneseväärikas inimene teab ise oma väärtust ja ta au ei saa haavata . Teistele tuleb head teha, kuid ise abi vastu võtta ei tohi, see näitaks teiste üleolekut. Eneseväärikas inimene ei sõltu muust , kui sõpradest, sest muidu oleks ta orjameelne.
  • Cicero vabariiklase aust
    Vooruslik kodanik peab valima aktiivse poliitilise elu, kuid ta ei see seda ambitsioonist või auahnusest, vaid taotlemaks hinge suurust (magnitudo animi). Hinge suurust iseloomustavad põlgus väliste asjade vastu, aulise ja suurepärase taotlemine (voorusliku käitumist), suurte kasulike tegude tegemine – see tuleb lõppkokkuvõttes ka talle endale rohkem kasuks, võrreldes auahnuse ja kuulsusejanuga ( gloria taotlemine). Suuri tegusid tuleb teha tegude enese, mitte auahnuse pärast. Negatiivseks näiteks toob Caesari: tegi küll suuri tegusid, kuid tegi neid eesmärgiga saavutada enda au.
  • Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust
    Esimene kristlik voorus on enese alandamine (vastandumine Aristotelesele). „Kes ise ennast ülendab, seda alandatakse. Kes ise ennast alandab , seda ülendatakse.” Ise ei pea ennast teistest kõrgemale tõstma . Selles tsitaadis väljendub kristlik alandlikkuse voorus. Aquino Thomas: püüab lepitada kristlikku alandlikkust ja au. Ta toob näidetena välja kristlikud pühakud, nt Pauluse ja Franciscuse, kes peavad end väärituks kõiges peale neile osaks langenud Jumala armu . Nad peavad ennast väärituks oma pattude pärast, aga kui Jumala au ja ligimese hüve seda nõuavad, on nad valmis suurteks, ennastsalgavateks tegudeks, unustades iseennest selle juures. Ja kui selle eest osutatakse talle au, siis ta võtab selle vastu, aga viitab sealjuures Jumalale ja muus osas ta sellest ei hooli (maistest hüvedest ja rikkustest).
  • Feodaalne au
    Feodaalau sai alguse barbarite vallutustest Rooma riigi aladel. Barbarite hõimuliidritest kujunes välja aadlisugu. Nende üheks olulisemaks tunnuseks oli see, et aadlik pidi olema vaba. Teiseks kui mees oli suur ja tugev ning edukas sõdalane, siis ta pääses nö paremate meeste hulka. Vallutuste kinnistudes kaasnesid suurte tegudega lahingutes materiaalsed hüved, eeskätt feodaalvalduste näol. (Sellega kinnistus aadlike klass ja see muutus suletumaks.)
    Kõrgeskajal hakati järjest rohkem jälle hindama ja esile tõstma isikuomadusi. Hakati rõhutama, et maaomandist ei piisa (vastandudes varasele feodaalaule). Au muutus sõltuvaks käitumismaneeridest, mille aadlid ise kehtestasid. Rüütliau nõuded:
    1. vasalliteet – võrdsuse ja hierarhia lepitamine. Au nõudeks oli, et au, mis küll kuulub kõigile aadlikele, peab eeskätt sisaldama lojaalsust ja truudust endast kõrgemale vabale mehele. Hierarhilises suhtes aumees tunnustas teise kõrgemat positsiooni.
    2. pinge – aadlike võistlus au pärast, rivaliteet, vastastikuse lugupidamise eeldamine. Võrdsel positsioonil aadlikel oli keeruline stabiilsust tagada, sest igaüks proovis enda aud suurendada ja see tekitas aadlike vahel võistlust au pärast.
    3. suurte suguvõsade vaheline võimuvõitlus, lõhestunud ühiskond – rivaliteet viis lõhedeni.
    4. veritasu : kaotatud vere eest sai tasuda ainult verega; esimesena keelati ära Inglismaal, hiljem ka mujal
    5. alternatiiv : kohtumõistmine võitluse läbi, tseremoniaalsus.
  • Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal
    Alates 12. saj tekkis nö 'kavaleri-ideaal'. Peab olema truu ning õiglane. Õiglus on veel kõrgem printsiip kui enda või isanda kaitsmine.
    Õiglus avaldus mitmes suunas: 1. kohustused oma kaaskodanike ja kaaskristlaste ees 2. kohustused Jumala ees (nt Püha Graali otsimine) 3. kohustused naiste ees.
  • Mandeville uhkusest ja au eri vormidest
    Mandeville vastandas kaks erinevat au mõistet: antiikaegse au (ülemklasside enesesalgamine), mis põhineb tegelikul voorusel – eneseväärikal toimimisel, suurte tegude tegemisel-, ja teiselt poolt germaani au (elumõnude nautimine, iseenda glorifitseerimine), mis on feodaalau aluseks.
    Mandeville ütles, et ka germaani au puhul (mis oli tema ajal) pidi kindlates asjades ennast piirama, peab vastama au nõuetele, ning et selline enesepiiramine on tasutud aust tuleneva naudinguga (saad kätte elumõned). Mandeville'i sõnul enesearmastus ja tunnustusvajadus võimaldavad „taltsutada koletisi ” (isekaid inimesi, kes ei arvesta teistega, kuid samas peavad kinni nö otsestest aadli nõuetest). Au on vahend teatud ühiskondlike käitumismallide kindlustamiseks.
    Mandeville räägib ka, et temaagses ühiskonnas on germaaniau teatud mõttes transformeerunud. Kuna oli saavutatud majanduslik küllus, siis tänu uudsele olukorralne oli enesepiiramine muutunud ebavajalikuks. Olukorras, kus inimesed ei tundnud üksteist, „võõraste ühiskonnas”(suurlinnades) – sai silma paista suure omandi või särava riietusega – au hakkas asendama väline uhkeldamine. Seoses moe pideva muutumisega oli oluline pidev staatussümbolite muutumine.
    See kõik tõi kaasa selle, et inimesed püüdlesid rikkuse poole, swelleks, et seda kulutada, staatuse saavutamiseks. Ta ütles, et staatuse vajadus on see, mis paneb inimese tööle ja edendab ühiskonda (edendab majandust), et uhkus, au ja kadedus on töövõime käivitajad ja toovad ühiskondlikku kasu. Kokkuvõte. Mandeville'i jaoks oli au midagi instrumentaalset.
  • Montesquieu aust monarhiates (Seaduste vaimust )
    M leidis, et eri tüüpi riigid põhinevad eri tüüpi printsiipidel. Antiikvabariigid põhinevad ennastsalgaval voorusel. Uusaegsed monarhiad põhinevad ennastarmastaval (e germaani) aul , mis ei peegelda tegelikke voorusi. Despootiad põhinevad hirmul.
    Au monarhiates on vale au, see ei põhine mingitel tõeliselt vooruslikel inimese omadustel ja eneseväärikal käitumisel, vaid ülendatud/liigkõrgetel arusaamadel iseendast. Samas, selleks, et seda ülendatud arusaama alal hoida, pidi inimene täitma mingeid norme. Norme rikkudes alandab ta nii iseennast, perekonda kui oma seisust (sarnane seisukoht mandeville'ga). Selline normide täitmine iseloomustab eelkõige aadlit. Aadliau kõige tähtsam nõue on julgus (nii sõjas kui ka tsiviilelus seismine oma printsiipide eest).
    Monarh ei saa seadusi läbi viia ainuisikuliselt, vaid ta sõltub võimu teostamisel aadlist. Aadel on valmis tegema vaid seda, mis on tema auga kooskõlas. Aadel ei pea täitma käsku, mis on tema põhimõtetevastane.
    Samuti, Montesquieu nõustub mandevilliga, et au aitab tõsta üldist konkurentsi ja seeläbi elavdab majandust. Anonüümsus võimaldab kõigil väliselt matkida kõrgemasse klassi kuulujaid, seetõttu paigutab lihtrahvas au tarbimisse.
  • 18. sajandi meritokraatlik aumõiste
    Üritatakse samaaegselt ikkagi au siduda rohkem voorusega, et ka tegelikult ühiskonnas rohkem austatakse mitte neid, kes endast paremini mõtlevaid, vaid inimesi nende tegelike tegude eest. Üldtendents egalitarlistlik, sünnipärasel võrdsusel põhinev aadliau kriitika. Aalternatiivina tõsteti esile meritokraatlik ehk inimeste tegelikul paremusel põhinev kodanikuau. Asutatakse omaalgatuslikult seltse, anti välja ordeneid, mis premiteerisid silmapaistvaid põllumehi, ametnikke, kirjanikke. Sellega loodeti asendada edevusel ning kadedusel põhinev ühiskondlik konkurents ausa võistlusega, mis toitub positiivse eeskuju innustusest ning on ühilduv inimarmastuse ideaaliga ehk filantroopiaga.
  • Romantilise au paradoksid
    18 saj lõpus, 19. saj alguses kujunes romantilise au mõiste, mille raames saame rääkida pingest indiviidi (või individuaalsuse) ja kollektiivi vahel. Ühest küljest au vastandus ühiskonnale. Au sai saavutada siis, kui sa olid eriline, sa väljendasid oma isikupära, olid enesele truu. Au hakkas järjest rohkem seostuma eneseväljenduse ja enesetruuduse ideaaliga – see oli uus dimensioon aule. Romantilise inimese (kunstnikuboheemlase) „aukoodeks” vs filistinism ( konventsionaalne , materiaalne tavainimene).
    Aga samaaegselt aumees kriitilises olukorras, kus ta sai tegelikkus oukorras demonstreerida oma erilisust , oli au sees siiski eneseohverdamine ühiskonna nimel. Individuaalne au oli seotud isamaa-armastusega, ehk kollektiivse auga ja see leidis kõige võimsama väljenduse sõjas, kus aumees oli valmis ennast ohverdama kõrgemate kollektiivsete eesmärkide nimel.

  • Armastus


    20. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) - eros
    Platon kirjeldab ideaalset linnriiki kui kohta, kus armastusel ja veresidemetel pole rolli, sest üksteisele suunatud tungid ohustavad stabiilsust. Seega tuleks meelelistest ihadest loobuda . Selline linn ei ole aga tegelikult teostatav, vabanemine tuleb saavutada individuaalselt. Kuidas seda võiks saavutada, käsitleb „Pidusöök”. Selle kohaselt on suurim raskus, millega inimene peab toime tulema seksuaalne tung. Armastus üksikisiku vastu annab meid juhuse meelevalda. See juhuslikkus on ideaalset riiki takistav probleem. Armastusest ei ole võimalik täielikult vabaneda , kuid on võimalik armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid hoopis vabastab – pead proovima jõudma teist laadi armastuseni.
    Iga kõneleja pidusöögil kõneleb armastusest ja püüab teha seda üldiselt või filosoofiliselt, kuid nagu Sokrates pärast näitab, siis tegelikult kõik räägivad oma isiklikust kogemusest ja ainult Sokrates näeb üldist pilti ja sellest tulenevalt suudab näidata, mis on tõeline armastus.
    Sokratese kõne: Sokrates esitab analüüsi, mis see armastus täpsemalt on ja kõigepealt, kuidas on armastus ja ihaldamine seotud. Armastus tähendab seda, et x ihaldab y (üks inimene ihaldab teist). Kuid seda, mida ihaldatakse, ei omata ja seda, mida omatakse, ei ihaldata ega armastata. Armastus tuleneb inimese püüdlusest surematuse poole, surematust saavutab surelik inimene vaid sugu jätkates ja selleks on jällegi vaja omada seda teist inimest. Armastuse aluseks on ilu. Armastatakse konkreetselt ilusaid omadusi teises inimeses, mitte inimest kui tervikut (sest inimeses on ka midagi inetut). - Eespool kirjeldatu on tavaline, primitiivne armastus ehk seksuaalne armastus. Edasi räägib Sokrates sellest, kuidas sellisest armastusest kõrgemale tõusta, et jõuda tõelise armastuseni, mis annab ka hingerahu (see sama individuaalne lahendus).
    Seksuaalne armastus on suunatud keha ilule. Tuleb mõista, et armastatu keha ei ole ainus ilus keha ja tuleb õppida armastama kõiki ilusaid kehasid. Edasi tuleb näha, et hinge ilu on õilsam ja suurem kui keha oma ning et seaduste, tavade, teadmise ilu on hinge ilust veel suurem. Lõpptulemusena, erinevaid ilusid vaadeldes, saavutab inimene selge nägemuse iga ilu vormi täpsest suurusest ja kohast võrreldes teistega. Nii vaadeldes ja mõtiskledes võibki jõuda tõelise kõrgema ehk Sokratlise armastuseni. Sokratiline armastaja armastab midagi kõrgemat kui üksikut inimest. Sokratiline armastaja ei sõltu teistest, teda ei huvita väline, ta on vooruslik, ta on tundetu valu suhtes, hoiab distantsi maailmaga .
    Sokratese kõnele järgneb Alkibiadese lugu, kes väidab, et kavatseb rääkida tõtt. Tõde, mida ta näeb, on tegelikult tunded Sokratese kui mehe suhtes. Ta näeb ja kirjeldab Sokratese väärtusi ning väidab, et need väärtused, tema arusaam armastusest, on muutnud Sokratese raidkuju sarnaseks: ta ei hooli ilusast kehast, ei räägi kauneid isiklikke sõnu. Alkibiades tunnistab , et samas tema ise on muutunud orjalikuks; tema hinges on selline torm , ta ei kontrolli ennast ning läheneb hullumeelsusele. Selline individuaalne ilust kantud armastus vastandub siis Sokratilisele armastusele.
    „Pidusöögi” moraal – Sokrates lugu näitab, et armastav olend saab tõusta kõrgemale juhuse meelevallast; Alkibiades vastandub talleja näitab, et Sokratiline armastaja kaotab palju oma inimlikkusest ning et individuaalsel armastusel on eriline väärtus. Selge on, et kahte korraga saavutada ei saa!
    21. Apostel Paulus Jumala armust (nim ka pauliinlikuks armastuse kontseptsiooniks). Pauluse armastusekäsituse ühiskondlik-poliitilised tagajärjed
    Jumala arm (armastus) ehk agape on Jumala armastus ja ka kristlaste armastus Jumala ning ligimeste vastu. Pauluse räägib agapest oma kirjades korintlastele. Ta ütleb, et tõeline armastus on kõige olulisem hüve, mille poole püüelda. See tõeline armastus on pikameelne, täis heldust, ta ei suurustle, ta ei otsi omakasu, ta rõõmustab ühes tõega; ta sallib kõik. Ta ütleb, et armastus ei hävi ilmaski. Agape vastandub tugeval erosele. – agape on spontaanne, üldine, ei tulene ega hooli objekti väärtusest; eros on igatsev ja suunatud objekti omandamisele. Agape loob objekti väärtuse armastuse läbi; eros saab alguse objekti iseseisvast väärtusest. Agape kontseptsioonis astub inimene suhtesse Jumalaga Jumala algatusel ; erose korral inimene ise püüab erose läbi tõusta Jumala poole. Agape on omakasupüüdmatu, suunatud täielikult armastuse objektile ; eros on enesekeskne , inimese enda õnne ja surematuse saavutamisele suunatud. Agape ühiskondlikud tagajärjed: Inimesed muutuvad võrdseks Jumala armu kaudu, mis langeb võrdselt kõikide peale . Kristlikus kogukondades armastavad inimesed võrdselt kõiki ja seeläbi tekib vendlus. See aga astub vastu senistele hierarhilistele võimusuhetele ning ka perekondlikele suhetele – kõiki inimesi peab armastama võrdselt, kuid armastus Jumala vastu peab olema suurem kui armastus teise inimese vastu.
    22. Augustinus kahte sorti inimlikust armastusest ning kahest riigist (linnast)
    Augustinuse käsitlus armastusest on Platonliku erose ning kristliku agape tõlgendamine ning edasi arendamine. Augustinus sai selgelt aru paradoksist, et armastus on küll püüdlemine isikliku õnne poole, enda huvidest ja soovidest lähtuv, aga selleks et seda saavutada, peame tegelikult ennast salgama , oma vahetutest tungidest loobuma (ning seda inimesed reegline ei suuda teha). Augustinus käsitleb teemat raamatus „Pihtimused” – Augustinus küsib, et kuikui Jumal armastab inimest, siis miks on inimeste enda armastus nii puudulik?
    Ta töötab välja kahe erilaadi armastuse kontseptsiooni : eristab inimlikku (lihalik) ja jumalikku (taevalikku) armastust. Nendel kahel armastusel põhinevad kaks erinevat linna ehk riiki (civitas): maine ja taevalik. Maailma areng on suunatud taevase linna suunas ehk lõppstaadium kuhu inimesed peaksid jõudma. Kuid käesolevas hetkes on taevane linn saavutamatu, see on saavutatav alles teistpooluses.
    Lihalik armastus on kujunenud pärispatu tagajärjel. Inimene on langenud, tema tahe ja mõistus on rikutud. See väljendub selles, et inimene armastab iseennast rohkem kui Jumalat. Inimese enesearmastus väljendub lihahimus ja ense teistest paremaks pidamises. Ainus, mis patust inimest aitab, on Jumala arm, mille omaksvõtmine väljendub kristlikus usus. Kristlasel on võimalus püüelda taevase kogukonna poole.
    Võrdlus: Maine armastus põhineb lihahimul (vastab erosele, ehk sama seksuaalne armastus); taevalik armastus on tahteline, mõistuslik ja allub enda kontrollile . Maises armastuses kiindutakse üksikisikusse, kiindutatakse madalasse Looja arvelt. Nende inimeste jaoks, kes on lihahimu kõidikutes, on vajalik maapealne riik, tugeva võimuga karistav instrument, mis peab tagama maapealset korda. See on vajalik, et pattulangenud inimesi ohjeldada ja kontrollida. Aga inimesed, kes leiavad tõelise armastuse elavad täiuslikus ja harmoonilises kogukonnas ja nende üle ei ole sellist karistusvõimu vaja. Augustinus ei pidanud tegelikult realistlikuks, et kirik saaks ilmalikku võimu asendada, vaid nad eksisteerisid kõrvuti.
    23. Pierre Nicole “valgustatud enesearmastusest” kui ühiskonna ja majanduse alusest
    Nicole ütles, et mitte ainult riik ei ole see, mis ühiskondlikku koostööd tagab, vaid on mitmed sfäärid, mis toimivad edukalt karistuslikust sfäärist sõltumatult (nt au). Ta juhtis tähelepanu sellele, et inimese enesearmastus, enesele suunatud tung, paneb nad ühiskonnas paremini ja viisakamalt käituma ning kombed ja majanduslikud suhted põhinevad tegelikult enesearmastusel, on tekkinud tänu sellele. Veel ütleb ta, et enesearmastus võib olla 'valgustatud', ehk inimene saab aru, et oma maiste eesmärkide saavutamiseks tuleb teistel aidata saavutada nende omi (vahetada asju ja teeneid). “Valgustatud enesearmastusest” tekib ühiskondlik tööjaotus ja see annab tulemuseks kasu kõigile.
    Nicole usub, et maine moraal ja kombed tulenevad sellest, et inimene vajab tunnustust ja selle tunnustuse kindlustamiseks osutab seda teistele. Matkitakse kristlikku ligimesearmastust ning tegelikuks liikumapanevaks jõuks on enesearmastus ja uhkus. See on teesklus , aga see töötab.
    24. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest
    Nad uskusid vastupidiselt, et tegelikult on inimesele loomuomane omakasupüüdmatu armastus. Inimene on loodud sotsiaalse olendina, kes ei hoolitse ainult iseenda, vaid ka teiste eest. Selle hoolitsemise aluseks on armastus nii iseenda kui ka teiste suhtes. Teiste suhtes suunatud armastus on omakasupüüdmatu. Selline armastus võib laieneda kaasinimestelt kogu ühiskonnale ja riigile. See saab juhtuda, kui riik on „hea”. Riigi teeb heaks kodanike armastus riigi vastu – patriotism . Ideaalis peaks selline riik olema vabariik, kus kõik kodanikud valitsevad iseenda üle, ei ole kõrgemat võimuomajat - see ei ole üles ehitatud hirmule vaid kogukonda hõlmavale armastusele. Sellised riigid ei sõdi, sest respekteerivad ka teiste riikide õigusi. Sealt jõutakse üleüldise inimarmastuseni, inimkonna sõpruseni.. Üksikisiku armastus sellises kogukonnas ei saa algust omandamise tungist vaid teise inimese vooruslikkust, ehk kahe inimese tunnete harmooniast. Inimesed armastavad üksteist, sest nad näevad teises samu voorusi. Tõsiselt harmooniline inimene suudab ühendada enesekeskse seksuaaltungi ja teisele suunatud hingelise armastuse üheks objektiks . (Selline nägemus koondab aristotellikud, stoistlikud, platonlikud ja pauliinlikud elemendid augustiinlike vastu.)
    25. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel ) armastusest
    Nad rõhutavad, et iga inimene on kordumatu indiviid, kordumatu tunnete maailmaga. Ideaaliks või eesmärgiks on oma kordumatute eelduste väljaarendamine. Armastus on selle tulemus ja ka tingimus. Ainult läbi armastuse, ja armastusest teadlikkuse läbi, saab inimesest inimene. Seksuaalset armastust (erost) ei heideta kõrvale, kuid seksuaalsust ei tohi samastada armastusega, vaid see on tõelise armastuse osa. (Schlegel ütleb: Armastus on terviklik ja väljendub ka meie meelelises tunnetuses, mis saavutab oma kõrgeima astme seksuaalsuses.)
    Sellise armastuse roll ühiskonnas: armastus taandatakse privaatsfääri. Ta on ühiskonnast lahus, seatakse kõrgemale ühiskonnast ja riigist. See on kahe unikaalse inimese omavaheline asi. Riik ei saa neid tundeid tekitada ja ta ei tohi neid ka takistada. Riik peab inimeste otsuseid respekteerima. Respekteerimine väljendus selles, et paljudes riikides lahutus seadustati. (austatakse inimese vaba tahet).
    Teisalt , riik ise peaks samuti toetuma armastusele. Seega sunnimehhanism kogukonnas kaoks. Armastus on kogu loodust ja inimkonda siduv printsiip.

  • Sõprus


    26. Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest
    Aristoteles ütles, et sõprus hoiab riike koos. Sõprus on vabal kiindumusel põhinev inimestevaheline suhe. See iseloomustab nii perekondlikke suhteid, võimu suhet kodanikesse, kui ka kodanike omavahelisi suhteid. Aristoteles sõnastab teatava paradoksi : sõprus paistab olema inimese jaoks hüve, kuid sõpruses lähtutakse sõbra hüvest, andes talle rohkem, kui õiglus nõuab. Me tahame sõbrale head, kuid samas eeldame, et sõber tahab meile head - Sõprus eeldab vastastikku hea soovimist ja sellest teadlik olemist, kuid see ei ole piisav. Lisaks on vaja ka ühistegevust.
    On olemas kolme tüüpi sõprust. Neid saab eristada kahel alusel: 1.vastavalt põhjusele – ühed sõprused toimuvad kasu pärast(vanade inimeste vaheline sõprus), teised naudingu pärast(noorte inimeste vaheline sõprus), kolmandad on täiuslikud, st soovitakse sõpradele head sõprade endi pärast 2. vastavalt seisundile – ülimuslikkus(vanemad lapse suhtes, riigis monarhia ), paremus(mees naise suhtes, riigis aristokraatia ), võrdsus(vennad omavahel). Täiuslikku sõprust on vaid üksikute vahel, selles teostub loomutäius, tõelise hüve äratundmine ja saavutamine. Iga laadi sõprussuhe, ükskõik kas kasu, naudingu või loomutäiuse pärast – kõik eeldavad heasoovlikkust sõbra suhtes, ühistegevust ja ühishüve taotlemist.
    27. Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest
    (Et riiki hästi teenida, on vajalikud voorused: õiglus, ausus, kindlameelsus, mõõdukus. Voorus põhineb inimese enda tõelisel loomusel.) Cicero ütleb, et inimene on loomupäraselt sotsiaalne. Loodus on määranud, et inimesed tegutseksid ühiselt. Inimesed on omavahel juba looduse poolt kokku seotud. Saab eristada väga erinevaid tasandeid, kus see inimestevaheline side toimib. Kõige laiemas mõttes on inimene seotud kogu inimkonnaga (neid ühendab mõistus või keel), seejärel liigub kitsama poole – ühine riik, lõpuks perekonnaring. On mitmeid laadi tegureid, mis inimese neis eri ringides koos hoiavad – perekonnas veresugulus . Kõik lapsest peale omandatud sidemed on inimese jaoks väga olulisel kohal ja aluseks sõprussuhetele. Kuid samas, ütleb ta, et ei ole ükski liit nii kindel, kui tublide meeste vaheline ühendus, keda ühendab auline kommete sarnasus (tõeline sõrus meeste vahel - see on sama, mis Aristotelese philia). Aga kõige tähtsam ühiskonnas on see, mis seob iga inimest riigiga – poliitilist laadi sõprus ehk isamaa armastus (patriotism). Sõprus, mis seob üksikisikuid, seob ka terve riigi tervikuks, kui inimene on vooruslik ja rakendab sõpruse tunnet ühiskonnale kui tervikule (aluseks on voorulikkus, ei saa olla sõprus, mis tugineb madalatel motiividel; see töötab ainult siis kui inimeste sõprus põhineb voorusel). “Ei ole midagi armastusväärsemat kui voorus, seetõttu sõber armastab oma sõbras isamaad. Parim sõber on parim kodanik.” Siit kasvab välja küsimus, mis saab siis kui sõpruse nõuded ja isamaa huvid satuvad vastuollu. Isiklik ja poliitiline sõprus – konflikt: hea sõber hakkab riiki kukutama, kuidas lahendada? Siit tuletab Cicero esimese sõpruse I seaduse: “me nõuame sõpradelt ainult seda, mis on õige (auväärne) ja teeme sõprade jaoks ainult seda, mis on õige'”. Sellega seab Cicero sõprusele piirid – me ei saa teha sõprade jaoks rohkem, ki see mida vooruse nõuded lubavad. Sõprus ja moraal on lahutamatud.
    28. Montaigne (16. saj) sõprusest, era- ja avalikust sfäärist
    Tõeline sõprus on tunne, nagu oleks üks ja sama hing jagatud kahes kehas. See on väga haruldane ja selles saab osaleda ainult kaks inimest(st selliseid sõpru ei saa olla rohkem kui üks). Sõprus sellisel kujul on parem kõigist muudest võimalikest tunnetest, see on täiesti eksklusiivne asi. Kui Aristoteles nimetab sõpruseks kõiki inimestevahelisi suhteid, siis Montaigne’I jaoks ei ole sõprus nii lai mõiste. Sõprus eristub (seksuaalsest) armastusest, sugulaste vahelisest kiindumusest (kriitika aristotelese pihta), abielulistest suhetest (tema jaoks on see lihtsalt majanduslikku laadi tehing, aga sõpruses ei ole mingit laadi kauplemist ), tuttav-olemisest. Sõprus on 'müsteerium' – seletamatu side. Ta ületab igalujuhul seda suhet, mis inimesel võib olla isamaaga (kriitika Cicero pihta). Kaks sfääri on omavahel lahutatud: sõprus on puhtalt eraasi, kõik muud ühiskondlikud suhted lisavad sõprusesse omakasupüüdliku eesmärgi. Kodaniku voorus poliitikas ei ole suur armastus, sõprus ega kiindumus riigi suhtes, vaid kuulekus ja kohusetunne. See on nagu sõprus iseendaga – kui tahame endale head, kuuletume riigile.
    29. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist
    Hobbesi on seostatud egoistlike vaadetega, kuid see on nn loogiline egoism – kõiki heategusid saab põhjendada mingi omakasuga. Võim on käesolev vahend saavutada mõnd tulevast hüve. Sõbrad on üks paljudest aspektidest, mis annab võimu juurde. Hobbesi jaoks põhinevad nii sõprus kui poliitika oma huvil. Neid hoiavad koos erinevad tungid – sõprust viljeleme kasu ja naudingu pärast, aga riiki hoiab koos hirm valitseja ees (valitseja kehtestatud seaduste ees). Hirm valitseja antud seaduste ees ja järgnev karistus seadustest üleastumise korral. Neid kahte suhet eristab ka see, et nad on tekkinud erineval moel. Sõprus tekib loomulikult, see on inimestele omane. Riik aga tekib kunstlikult – kui inimesed lepivad kokku, et suverään ametisse seatakse – tekib inimestevahelise lepingu tagajärjel.
    Mandeville nõustub paljuski Hobbes'i teooriaga. Eriti selles osas, et omahuvi on aluseks nii sõprusele kui poliitikale ja ka selles, et riik on kunstlik moodustis , mis põhineb hirmul. Hobbesist eristub Mandevill aga sellega, et väidab, et riigis tekib iseeneslikult veel üks eristuv sfäär – ühiskond. See hõlmab inimeste majanduslikku tegevust ja inimestevahelist suhtlust. Ka selle sfääri aluseks on oma huvi (inimesed rahuldavad vastastiku üksteise huve).
    30. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust
    Nad uskusid, et inimesed on loomupäraselt sotsiaalsed ja saavad seltskonnast püsivast ja tõelist naudingut. Looduses valitseb harmoonia, mis tähendab et hoolitsetakse nii iseenda kui ka teiste eest, ja see ei ole inimesele kohustus vaid see on tema sisemine tung ja sellest saadakse naudingut. Parim näide sellest, et see nii töötab ongi sõprus – see on sotsiaalsuse parim tõestus. Inimene peab otsima iseendas tasakaalu, siis on võimalik seda tasakaalu laiendada ka ühiskonnale tervikuna ning kogu ühiskond saab tegutseda kõigi ühistes huvides. Riik ei ole kunstlik ühendus (Hobbesi kriitika), vaid riiki on võimalik ka armastada. Shaftesbury ja Hutcheson – sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele.
    31. Šoti valgustus ( Hume , Ferguson, Smith) inimsuhetest kolmes eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas)
    Shaftesbury, Hutchensoni ja Leibnizi sotsiaalsusemudelit täiendasid šoti valgustajad. Nad rõhutasid riigis vahepealse sfääri – ühiskonna – kesksust (mandeville oli selle juba tõstatatanud varem).Nemad ütlesid, et sõprus on eeskätt privaatsfääri suhe, kuid seda tugevam tunne see on. See ühiskond, mida nad nimetasid 'vahetusühiskonnaks', põhineb inimeste vahelistel kaubanduslikel suhetel, mis baseeruvad omakasu taotlemisel. Poliitika on aga keerulisem, sest see põhineb kõigi nende erinevate tunnete ja motiivide põimumisel - põhineb nii kasul, usaldusel kui ka isamaaarmastusel, mis on üks sõpruse vorm.
    Kokkuvõtteks: era- ja avalik sfäär. Millel nad tuginevad?
    • Aristoteles ja Cicero väitsid, et sõprus ühendab üksikuid indiviide JA linnriiki tervikuna ning nende vahel ei ole otsest vastuolu.
    • Montaigne väitis, et poliitika põhineb hoopis millelgi muule (kohusetundel ja kuulekusel), sealt ei ole võimalik arendada sõprusetunnet. Samas uskus, et indeaalne sõprus inimeste vahel on võimalik, ehkki väga haruldane.
    • Hobbes väitis, et sõprus ja riigisuhted on sarnased, sest põhinevad omahuvil (ühiskonda ei erista).
    • Mandeville nõustub Hobbesiga, kuid lisaks on ühiskond (majandus) ja riik mis põhinevad omahuvil
    • Shaftesbury, Hutchenson väidavad, et sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust. Hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele.
    • Šoti valgustus: Sõprus on privaatsfääri suhe, ühiskond toetub omakasule, riik toetub nii omakasule kui ka loomulikule sotsiaalsusele.

    Kokkuvõtteks: Me võime sõprust ja armastust sarnaseks pidada – mõlemad on hoiakud v'i suhted, mida saab käsitleda ka hüvena. Au on eeskätt hüve, aga samas saab seda käsitleda ka hoiaku või suhtena. Sõprus ja armastus on esmajoones suunatud teisele. Sõprus aga on vastastikune, armastus ei pea tingimata seda olema – võib toimidaka ühepoolselt.
    Au osutatakse meile, mitte meie ei osuta seda teistele, aga kui me tunnistama, et igal inimesel on au, mida ei tohi riivata, siis kõiki inimesi me avalikult austama ei pea – see loob inimestevahelise hierarhia . Erinevalt sõprusest ja armastusest, mis soosivad võrdsust. Au seondub sageli kuulsusega – kiputakse austama neid, kes on kuulsad või tuntud, kuid see ei ole hädavajalik tingimus.

  • Riik


    32. Keskaegse riigi põhitunnused. Erinevused uusaegsest riigist.
    Isikulisus ja hierarhilisus– riik ei põhine mingitel abstraktsetel ametisuhetel, vaid individuaalsetel sidemetel (feodaalsed suhted, isanda ja vasalli truuduse side). Kogu riik on üles ehitatud suhete hierarhilisele võrgustikule.
    Killustumus – riigivõimu funktsioone ei teosta mitte keskvõim vaid funktsioonid on laiali jagatud ja neid teostatakse kohapeal. Nt kohtuvõim, maksukogumine jne
    Konglomeraatriigid – Nimeliselt on üks riik või struktuur, mis on tekkinud näiteks dünastiliste liitude (või vallutuste) kaudu, kuid selle riikide eri osades kehtivad erinevad seadused ehk eri õiguskord. (Balti provintsid , allusid küll nt Tsaari-Venemaale, aga säilitas oma kohalikud seadused ja erinevused – luteri usk, saksa keel, rüütelkond.)
    Dualism – on viis kuidas võimu teostati . See põhines vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteemil. Võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel. (Nt maksude kehtestamise võim – valitsejad pidid taotlema seisuslikelt kogudelt teatud konstitutsiooni või uut maksu, ei saanud ise seda kehtestada) Uusaegne riik on impersonaalne ning suveräänne, riigi võim ei võrdu valitsejate võimuga, vaid kogukonna ehk rahvaga. Impersonaalne riik ( e moodne riik) on abstraktne süsteem, mis on lahus nii valitsejast kui valitsetavatest. Ta on seaduste ja institutsioonide struktuur, mida administreerivad/valitsevad inimesed. Alamate kohustused on abstraktse 'riigi', mitte valitsejate või teiste alamata suhtes. Riik ise (mitte valitseja ega kodanikud) on selles kontseptis suverään.
    33. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini)
    Universalism iseloomustab keskaegset maailmapilti ja tähendab et maailm on korraldatud harmooniline tervik ja poliitiline kord peab seda peegeldama (poliitika eesmärgiks universaalne kord, rahu maa peal). Eesmärgi saavutamiseks oli vajalik, et ka (kuning)riigid oleks paigutatud hierarhilisse tervikusse, mille tipus oli üks kõrgem valitseja. Euroopas oli kõige lähem sellisele universaalsele valitsejale Rooma paavst , kuid tema universaalne võim kestis vaid senikaua , kuni säilis katoliku kiriku ühtsus ehk kuni reformatsioonini. Edasi tekkis küsimus, milline peaks olema uus poliitiline korraldus, ku hierarhia on kadunud? Vastus, mis 16',17. saj kujunes oli, et see peab tuginema suveräänsuse printsiibil.
    Partikularistliku mõtlemise kujunemine: Partikularistliku mõtlemise ideoloogilised juured on antiigiideedes, kus ei olnud universaalse võimu kontseptsiooni vaid riigivõimukorralduseks oli polislik riik. Aristotelese järgi oli Kreeka polis poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Juba keskajal (13. SAJ) sai Aquino Thomas Aristotelesest inspiratsiooni ning leidis, et poliitilise elu põhivormiks on communitas perfecta (väiksem poliitiline kogukond ) ehk eneseküllaline poliitiline kogukond, mis on võimeline oma elu korraldama , kohut mõistma ja kurjategijaid karistama . See ei pea hõlmama kogu Euroopat vaid võib vabalt olla väiksem kogukond sarnane linnriigile- aga kogukonnad peavad elama harmoonias.
    Teiseks partikularistlike mõtlemise juured on Rooma mõtlejate ideedes. Neilt saadi idee, et riigid ei ole omavahel hierarhias , vaid riik peab seisma oma enda huvide eest. Humanistid laenasid Cicerolt mõtte, et riik peab olema inimese moraalse tegevuse keskpunktis , kuna üksikisiku surm on vaid tema enda õnnetus, aga riigi hukk on kõigi õnnetus (seega indiviid peab end riigi nimel ohverdama). Nendest Rooma ideedest kujunes välja riigikeskne mõtlemine.
    Macchiavelli ühendas riigikeskse mõtlemise alged (aristotelism, stoitsism ) ideeks , et maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve. Aga A. Thomase kõneldud harmoonia ei ole saavutatav, sest kõik need riigid/kogukonnad tegutsevad oma huvides, riigid on loomupäraselt omavahel konfliktis .
    34. Suveräänsuse põhidefinitsioon ja kaks dimensiooni
    Suveräänsus on võib riigis. Moodsa riigi põhitunnus.
    Sisemine – Poliitilisele võimule kuulub vägivalla monopol ehk legitiimse võimukasutuse monopol. See tähendab, et mitte lihtsalt ühe inimese vägivalda ei tunnustata, vaid kõikide inimeste vägivald teiste suhtes on illegitiimne. Karistamist või kättemaksu ei tohi võtta enda peale.
    Välimine – Suveräänset riiki peetakse iseseisvaks ja sõltumatuks. Ta korraldab oma asju ise. Teisiti võib seda nimetada ka mittesekkumise doktriiniks (siseasjadesse mittesekkumine). (Tänapäeval räägitakse küll mittesekkumise kadumisest, sest riigid sõltuvad üksteisest üha rohkem).
    35. Jean Bodini suveräänsusteooria. Suveräänse valitseja võimu olemus ja piirid
    Kord ja ühtsus riigis on tagatud suveräänsusega, st et kodusõdu saab vältida ainult siis, kui riigis on olemas suveräänsus. Süveräänsus on 'absoluutne ja igavene võim riigis'. Suveräänist ei saa olla ühtegi teist kõrgemat võimu (absoluutne), mis saaks teda piirata vms. Suverään ei allu ühelegi teisele võimule. See võim on jagamatu . Riik saab olla monarhia, aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon (segavalitsus on absurd , ei ole 'riik'). Suveräänsus (e võim) kuulub sellele, kellel on võim anda välja seadusi ('legislatiivse suveräänsuse' teooria). 'Riik' on selle sõna tõelises tähenduses, kui riigis on olemas selline organ ja kui see organ on piiramatu. Võim peab olema selle inimese või organi käes määramata ajaks (sest kui see on ajatiselt, siis on süverääniks hoopis see, kes võimu annab ja tagasi võtab).
    Bodini ütleb, et algselt oli rahvas võimu kandjaks aga loovutas suveräänsuse korra ja ühtsuse tagamiseks kui valis ametisse kuninga. Valitseja tahe on seaduseks. Valitseja ise allub üksnes Jumala seadustele. Kuna inimlik sanktsioon puudub, siis saab valitsejat karistada „üksnes“ Jumal (sest kui saaks keegi teine, oleks suveräänsusprintsiipi eiratud).
    36. Bodini suveräänsusteooria rakendamise võimalikkusest Euroopas
    See mudel on ideaalmudel ja see ei vasta reaalsusele. Sellist riiki ei ole olemas, kus ühe isiku käes on absoluutne, jagamatu ja igavene võim. Kuid, mida see mudel kaasa tõi on see, et saadi inspiratsiooni sellise mudeli poole liikuda (nt Prantsusmaal). Rakendamine teistes Euroopa riikides oli võimatu. Nt Saksamaal oli kõrgeim võim jagunenud keisri, kuurvürstide ning Riigipäeva vahel. Bodin proovis seda probleemi lahendada ning ütles, et keisririigis on võim kuurvürstidel, sest nemad valivad keisri. Kuid Saksa enda poliitilised filosoofid juhtisid tähelepanu sellele, et see ei ole korrektne lähenemisviis.
    Ka Inglismaal ei olnud rakendatav . Suveräänsus kuulus kuningale parlamendile( king in parliament idee). Bodini teooriat ei olnud võimalik rakendada ning öelda, kellel on neist kõrgem võim? See viis kodusõjani: parlament süüdistas kuningat võimupiiride ületamises ning absolutismi sisseseadmises. Pradoksaalne tulemus:prlamentlik absolutism .
    37. Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist
    'Leviaatanis' ütleb Hobbes, et elusolend on Jumala loodud masin ja inimene loob endasarnase masina ehk riigi (imiteerides Jumala täiuslikku loomingut), mis koosneb inimestest endist . Riik pole muud kui kunstlik inimene, kuid ta on tugevam ja kõrgem kui loomulik inimene, mille hoidmiseks ja kaitseks ta on loodud. Selle masina kõige olulisem komponent on suveräänsus, see on kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale. Kohus on liigesed , osade üksmeel tervis. Kodusõda võrdub surmaga, mäss või rahutused haigusega.
    Hobbesi põhieesmärgiks oli selle teooria juures uurida, kuidas see kunstlik masin funktsioneerib, pannes sellega aluse politoloogiale. Politoloogia eesmärgiks on selle olendi töös hoidmine, säilitamine ning selleks tarvilike reeglite väljatöötamine (ehk kuidas vältida mässu jne).
    Lahenduseks on suverääni sisseseadmine, pooldab Bodini suveräänsusteooriat Kõrgema võimu vajalikkust põhjendas ta inimese loomusega ja näitas, et ilma riigi karistusvõimuta inimesed koostööd teha ei suuda. Nsgu Bodingi ütleb ta, et suveräänil peab olema absoluutne ja igavene võim. Aga see ei pea olema monarhia, võim võib olla ka mingi volitatud kogu käes, kuid monarhia on kõige parem.

  • Valitsusvormid: Monarhia, aristokraatia, demokraatia


    38. Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo
    moodne (19. saj lõpp, uusaegne kriitika) – demokraatia on ideaalne valitsusvorm , mille poole peaksime püüdlema, kuid tegelikkuses pole see saavutatav, tegelikult see, mida demokraatiaks nimetatakse on „kattevari“ mingile muule võimuhierarhiale ja tõelist demokraatiat ei eksisteeri.
  • Lenini kriitika - Ütleb, et demokraatia on töörahva rõhumine, tegelikult valitsevad kapitalistid.
  • Vilfredo Pareto – räägib, et demokraatia varjus valitseb majanduslik eliit (oligarhid)- raha abil suurendavad nad oma poliitilist võimu.
  • Sotsioloogid: Me saame rääkida demokraatiast, kui see toimib kõikidel tasanditel. Nö rohujuuredemokraatia ehk demokraatia peab olema meie igapäevaelu põhimõtteline osa – et me jõuame kõikides ennast puudutavates küsimustes otsusele demokraatlikul teel. Ka hierarhilised struktuurid igapäevaelus peaksid olema demokraatlikud – firmasisene kultuur, perekond.
    Klassikaline kriitika (ajalooline kriitika): Seavad ideaaliks monarhistlikud ideoloogiad. Demokraatia kriitika jaguneb erinevatel alustel:
  • Legitiimsus- väidavad, et demokraatia ei ole legitiimne , tal ei ole õiguspärast alust ning monarhia on ainus õiguspärane vorm ( teoloogiline argument, piiblil põhinev, et kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitlilise võimu pärijad; ajalooline argument, väidab, et kuningate võim pärineb kunagisest hõimupealikute võimust, et kuningad on valitavate hõimupealike legitiimsed pärijad)
  • Efektiivsus – demokraatia on viletsam valitsusviis instrumentaalses mõttes ja monarhia on parem vahend ühiskondlike eesmärkide saavutamiseks (põhineb või sai alguse Platoni kriitikast). Platon ütles, et demokraatia õõnestab teadmiste, oskuste ja ekspertide autoriteeti, kuna need oskused, mis on vajalikud heaks valitsemiseks ei maksa demokraatias midagi, sest demokraatias pääsevad võimule lihtsalt „hea rääkimisega“ isikud ehk populistid. Pärast võimule saamist ei suudeta pikemas perspektiivis otsuseid teha, sest neil riigijuhtimise oskusi tegelikult ei ole.
    Argumente demokraatia vastu
    • Inimeste võimed, oskused ja haridus . Platoni laeva metafoor : kes peaks tormi kätte sattunud laeva juhtima ? Väidab, et peaks valima inimese, kes on õppinud laeva juhtima, kapteni. Samamoodi peaks riiki juhtima inimene, kes on seda õppinud.
    • Autoriteedi vajadus - On vaja sümboolset liidrit , kes ühendaks kogukonda. Ta kehastab oma isikus kogukonna tervikut. I
    • Paternalismi (isa-armastuse) idee – monarh on justkui pere-isa, kes kõiki alamaid kui oma lapsi armastab, ühiskond kui „suur perekond“. See eeldab, et monarhil on reaalne võim ja ta saab seda ainult heatahtlikult, armastusest lähtuvalt kasutada.
    • Vooruste probleem- kui me seame eesmärgiks, et inimesed ühiskonnas käituvad võimalikult vooruslikult, siis selle saavutamiseks on monarhia parem, sest demokraatias, kus igal inimesel on võimalus võimule pääseda, pääsevad maksma ambitsioonid ja madalad tungid. Inimesed hakkavad ome tungidest ja võimuihadest lähtuvalt käituma. Monarhias on üks kõigist kõrgemale seatud ja kõik ülejäänud alamad on võrdsed, neil ei saagi olla mingeid ambitsioone, sest neid ei ole võimalik teostada.
    • Monarhial ei ole erahuve, monarhil ei ole isiklikku ambitsiooni, sest kui tal on ainuvõim, siis ta ei suuda eristada oma huve riigi huvidest. Tema edu ongi riigi edu, seega ta tagabki ühishuve. Demokraatias tekivad aga võistlevad fraktsioonid, kes üritavad oma eesmärke teostada ning seega teostavad nad oma huve, mitte riigi omasid.
    • Demokraatia viib kõige suurema tõenäosusega seadusteta valitsemise juurde ja tekib nö enamuse türannia. See tähendab, et demokraatias tekib kõige lihtsamine selline argument 'et see on ju rahva tahe ja järelikult me otsustame.. et enamus tahtis ju niimoodi ' ja nii jõutakse näiteks selleni , et 'tapame kõik juudid ära'.

    39. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest
    Platon oli demokraatia terav kriitik , ütleb, et demokraatlik inimene hakkab oma vabadust ja võimu kuritarvitama. Ideaalne oleks kui valitseksid filosoofid, sest nad omavad tõelist teadmist, näevad asjade tõelist loomust, mitte nagu tavalised inimesed, kes näevad ainult varje 'koopa seinal ' (platoni koopa müüt). Filosoofid suudavad näha nende varjude taha ja näevad asjade tõelist loomust. Filosoofidel oleks kaks teed võimuni – filosoofid ise haaravad võimu või hakkab kuningas filosoofiks .
    Platoni jaoks oli negatiivseks vormiks mitte ainult pööblivõim, vaid ka türannia. Nende vahel oli kausaalne seos, sest türannia kasvas välja demokraatias valitsevast seadusetusest (mass aitas demagoogi võimule, kes hakkas vägivaldsel viisil siis valitsema ).
    Aristoteles valitsusvormidest. Jagatud tulpadesse alustel: Kes valitses ja kelle huvides valitsesid
    Hea (tõeline, õiglane) vorm – ühistes huvides
    Halb vorm (kõrvalekalle, ebaõiglane) – valitseja huvides
    Üks
    Monarhia
    Türannia
    Vähesed
    Aristokraatia
    Oligarhia
    Paljud
    Politeia
    Demokraatia
    Aristoteles ei ütle otseselt, milline on parim vorm, vaid ütleb, et see sõltub ühiskonnast ja rahva loomusest (ehk vooruste jagunemisest rahva seas). Kui inimesed on vooruste poolest ebavõrdsed, on poliitline võrdsus ebaõiglane. Õiglane ei tähenda, et me jagame asju võrdselt, vaid vastavalt sellele, kui palju keegi on ära teeninud . Aristoteles tõi välja erinevaid variantem, millal mis valitsusvorm sobiks:
    • Leidub üks ülivooruslik inimene, kellele võiks võimu anda– monarhia (seda juhtub harva ja seda on teistel sageli raske tunnistada, et üks on teistest kõrgem ja sellepärast püütakse seda monarhi kukutada).
    • Ühiskonnas on mingi grupp parimaid- kui selline grupp on olemas, siis tasub neile võim anda ja me saame aristokraatia (jõukad).
    • Ei ole tugevaid klassivahesid – siis on loomulikuks vormiks politeia (demokraatia ja oligarhia segu). On institutsioonid , kuhu pääsevad teatud hariduse ja varaga inimesed, mis kontrollivad, kuidas rahvas võimu teostab. Sellega tagatakse, et võimu kasutatakse riigi kui terviku huvides.

    Puhas demokraatia on Aristotelese sõnul valitsus vaeste huvides, st nad võtavad rikastelt lihtsalt raha ära. Halbadest vormidest on türannia halvim, sest see lähtub vaid ühe inimese huvidest, demokraatia halbadest parim, sest täidab vähemalt suurema grupi huve.
    40. Kristlik ainuvõimu (monarhia) doktriin
    6.sajandil tekkis kristlik kuningavõimu idee (Justianuse koodeksis ): kuningas on Jumala poolt ametisse seatud ning tema võim on Jumala and. Seal näeme kolme rõhuasetust:
    • kuningas vastutab ainult Jumala ees. Kuninga peaülesanne on rahu tagamine ühiskonnas. See on kuningavõimu eesmärk või põhjus, miks Jumal on ühe inimese teistest kõrgemaks seadnud.
    • Kuningal peab olema paternalistlik ja personaalne (isalik ja isiklik) suhe alamatega
    • kuningas peab olema vooruste kehastus ja tagaja . Ta ise peab kindlasti olema eeskujuks.

    41. Kas monarhia ja türannia on olemuslikult erinevad? Vastandlikke käsitlusi läbi aegade
    • Aristoteles: türannia on kõrvalekalle monarhiast, halvim võimalik valitsemisvorm
    • Platon: türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest.
    • Aquino Thomas: Monarhia vastab 'loomulikule printsiibile' . Türannia on korrumpeerunud monarhia. Türann on ebavooruslik ning ei salli alamate vooruslikkust. Türann on huvitatud, et ühiskonnas valitseksid sisekonfliktid, et rahvas ei ühineks türanni vastu.
    • 17. saj Inglise vabariiklased : kõik “ monarhid ” on tegelikult türannid
    • Thomas Hobbes: nõustus võrdlusega türannia=monarhia, ent positiivses mõttes: kõik “türannid” on monarhid.

    42. Paternalistliku monarhiaidee põhijooned
    Kuninga võim on loomulik võim, rahva võim on kunstlik või haaratud ebaõiglaselt. Filmer esitab absoluutse monarhia argumendi piibli toel: Jumal andis maailma Aadamale valitseda . Esimese 'isa' järglaste valitsus on ainus legitiimne valitsus. .
    Ta toob ka paralleeli perekonna ja riigi valitsemise vahel. Valitseja käitub kui pereisa , tal on nö isavõim (patria potestas = isavõim). Nii nagu isa karistab oma lapsi nii omas valitseja oma „laste“ üle mõõga- ja kohtuvõimu, karistas neid vastavalt kui vaja.
    Selle teooria järgi on võimusuhted loomupärased, inimesed sünnivad nendesse. Loomuliku vabadust ega võrdsust pole.
    43. Segavalitsuse teooria ja praktika varauusajal
    Juba Aristoteles rääkis
    eri vormide seguneminest. Ta ütles, et eri vormide segunemine ei ole ideaal, ent on praktiline lahendus, kui on eri grupid ühiskonnas. See aitab vältida võimust eemale jäävate gruppide pahameelt. Varauusaja vabariiklikud mõtlejad ( Machiavelli ja Guicciardini 16. saj Itaalias, James Harrington 17. saj Inglismaal): Varauusajal muutus see teooria väga mõjukaks. Vabariiklikud mõtlejad ütlesid, et segavalitsus on ideaal, sest see loob tasakaalu. Nad toetusid Polybiose kirjeldusele Rooma vabariigi poliitilisest süsteemist, kus demokraatlik (tribüünid), aristokraatlik ( Senat ) ja monarhistlik (konsulid) element olid segatud ning valvasid üksteise järele. Polybios ütles, et üks vorm ei ole stabiilne ning see ei püsi - toimub igavene vaheldumise tsükkel (monarhia – türannia – aristokraatia – oligarhia jne). Varaajal toodi eeskujuks antiikaja Sparta ja kaasaja Veneetsia , kus stabiilsus suudeti tagada mitmeteks sajanditeks. Tavalisest segavalitsusest kasvas välja võimude lahususe idee. Locke eristas 3 eri tüüpi võimu: seadusandlik (parlament), täidesaatev, föderaalvõim. Montesquieu arendas Locke'i mõtet edasi ja jõudis tänapäevaga sarnase valitsussüsteemini. Ta ütles, et riigivõimu eri funktsioonid peavad olema jaotatud erinevatele institutsioonidele; seadusandlik võim – paikneb terves rahvas, mida kehastab representatiivne assamblee, täidesaatev võim – monarhia, osaleb seadusandluses vetoõiguse kaudu. Seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim peavad olema sõltumatud, sest muidu tekib liigne võimu koondumine ja türannia oht.

  • Õiglus ja kasulikkus


  • 44. Itaalia humanistide klassikaline voorusekäsitlus ja arusaam vürstlikest voorustest
    Itaalia humanistide keskseks probleemiks oli tuvastada, millised on valitseja voorused (mis omadused tal peaksid olema) ja kuidas valitseja selliseks kasvatada või kujundada. Seda on nimetatud ka renessansiks poliitilises teoorias: taasäratati ellu Rooma klassikaline mõte (loeti Cicerot , Senecat, Tacitust jne). Itaallased rakendasid oma lugemust kahe võtmedistsipliini, filosoofia ja retoorika , kaudu. Need esindasid kahte erinevat inimkäitumise komponenti. Filosoofia annab teadmise, mis on voorus ja mis on vooruslik tegu, aga sinna juurde, tagamaks et nii käitutakse, on vaja teist distsipliini, mis annaks motivatsiooni nii käituda. (Retoorika tähendas tollal, mitte ainult õpetust õigesti kõnelemise kohta vaid pani ka neid nii tegutsema). Kokkuvõttes oli haridus praktilisem kui lihtsalt abstraktne filosoofia.
    Selleks, et õppida hästi valitsema, pidi valitseja mõistma, mis on valitsemise eesmärgid. Humanistid proovisid luua hierarhiat valitsemise eesmärkides. Ülimaks eesmärgiks oli reputatsioon, au (gloria). Need käisid käsikäes või kaasnesid riigi õitsengu ja kasvuga. Nad ütlesid, et kõige olulisem tee õitsengu ja kuulsuse saavutamiseni on rahu (pax) säilitamine. Lisaks rahule oli vaja riigis tagada õiglus (iustitia).
    Vürstivõimu kasvades Itaalias hakati arutlema vürstlike vooruste üle. Lisaks kardinaalvoorustele, eeldati neilt veel kõrgemaid voorusi. Nad pidid üles näitama armulikkust, heldust ja suuremeelsust. Vürstid pidid andma rohkem kui õiglus nõuab.
    45. Cicero valitseja kohustustest
    Cicero raamat esitas voorusliku inimese ideaalpildi. Vooruslikul inimesel (nii tavainimesel kui valitsejal ). pidi olemas olema teatud põhilised voorused e kardinaalvoorused. Cicero jaoks olid need: tarkus, kindlameelsus, mõõdukus ja õiglus. Õiglus omakorda jagunes kaheks: 1)vältida ebaõiglust – mitte kasutada pettust ja vägivalda, riigimees peab sellist tegutsemist vältima; 2) ausus – riigimees peab sõna pidama . Valitsejale lisandusid veel teised kohustused. Valitseja pidi kaitsma kodanike huvi, sealjuures unustama omapoolse kasu. Valitseja peab vaatama riiki kui tervikut ja mitte eelistama üht kodanikku teisele (muidu mäss ja riid).
    46. Euroopa poliitiline kriis ning pakutud lahendusvariandid (16. saj tegutsevad humanistid)
    Algas 1494 . aastal Itaalias suurte kodusõdadega. Euroopa suurvõimud, Prantsusmaa ja Habsburgid ning Inglismaa ja Türgi sekkusid. Paavstid Itaalias, kes oleksid pidanud olema moraalseks mõõdupuuks selliste sõdade puhul, osalesid hoopis ilmalike valitsejate kombel ise ka ning astusid sõjavägede etteotsa ning olid sageli poliitilises käitumises veel ebamoraalsemad kui mitmed ilmalikud valitsejad. Sellises situatsioonis oli küsimuseks, et kuidas on võimalik üldse ellu jääda ning samal ajal ausust ja õiglust säilitada. Lahendusvariandid: 1. Thomas More'i lahendust võib nimetada utoopiaks või utoopiliseks. Ta esitas visiooni täiesti radikaalselt erinevast ühiskonnast ning üritas näidata, et praegune ühiskond/maailm ei ole ainus võimalik, vaid on olemas vägagi erinev alternatiiv, kus elu on teistmoodi korraldatud ja tänu teistsugusele korraldusele on inimesed automaatselt vooruslikud (ei saagi teistmoodi kui vooruslikult käituda). Oma lahendusega väitis More, et see on ühiskonnakorralduse probleem, mis viib inimesed sellise käitumiseni ja tegudeni. Utoopias puudub eraomand. Kui ei ole eraomandit, ei ole ka ambitsiooni, hoiab ära alamad tungid. Puudub ka aadel või klassiühiskond. More rõhutas, et voorus ongi tõeline aadellikkus. Võim ei pärandu, vaid võimule on võimalik saada oma vooruste kaudu. Kuna ei paku välja teostust, võib seda nimetada pigem kriitikaks kui reaalseks lahenduseks. 2. Desiderius Erasmus ei kaotanud usku sellesse, et klassikaline humanistlik voorusõpetus suudab jätkuvalt inimest paremaks muuta ja kirjutas enda arvates veelgi parema 'valitsejapeegli', mis toob välja kõik need ohud, mis uutes tingimustes valitsejat ohustavad ja seeläbi õnnestub valitsejat moraalseks kasvatada. 3. Machiavelli esitas alternatiivse voorusõpetuse klassikalisele humanismile, kus ta pani rõhku hoopis teistsugustele voorustele. Esitas nö käsiraamatu, kuidas vooruslikult ehk edukalt, eesmärke saavutades valitseda.
    47. Machiavelli vooruseõpetuse põhiprintsiibid. Erinevused võrreldes Itaalia humanismi traditsioonilise voorusekäsitusega
    Machiavelli käsitles „Valitsejas“ seda, kuidas tulla toime reaalses maailmas, kus lõviosa inimestest ei ole vooruslikud ja moraalsed . Esitas alternatiivse vooruseõpetuse klassikalisele humanismile, mis oli tema jaoks kujuteldav tõde. Ütleb, et me ei saa teha seda, mida me peaks moraaliprintsiipide järgi tegema vaid peame piirdume sellega, mis on tehtav . Machiavelli leidis, et klassikalised moraalireeglid peaksid küll kehtima ehk alamatele, ent mitte valitsejatele. Valitseja peab omandama võime mitte olla hea ja kasutama seda vastavalt vajadusele (siit tuleb printsiip 'eesmärk pühendab abinõu'). Valitseja kõige suurem eesmärk sarnaselt humanistidele on au ja kuulsus, aga selleni ei vii mitte rahu, vaid tuleb esmajoones riiki säilitada ja kasvatada (kasvatamine on vajalik riigi säilitamiseks, reltiivsus teiste suhtes). Machiavelli defineerib vooruslikkuse ümber ja ütleb, et voorus ongi see, mis viib meie eesmärkide täitmiseni. Seega kõik, mis riiki säilitab ja suurendab, on vooruslik. Machiavelli jaoks ei seisne vooruslikkus mingites kardinaalvooruste nimekirjas (erinevalt humanistidest) vaid voorus on tema jaoks instrumentaalne. Vooruslik ehk virtuooslik valitseja on see, kes saavutab oma eesmärgid kontrollides ja talitsedes saatust. Valitseja peab oskama kohaneda olukorraga - ta peab vastavalt vajadusele olema ka silmakirjalik ja kaval.
    Erinevused klassikalistest voorustest: Nt heldus on pseudovoorus, see, kes raiskab riigi raha ei tee inimesi õnnelikumaks, sest raha tuleb ju tegelikult nende samade inimeste käest – järelikult hea valitseja peab olema kitsi, nii teenib alamate heakskiidu. Kas olla armastatud või kardetud? ( Erasmuse kriitika) Peaks olema nii üht kui ka teist, kuid seda on raske saavutada. Sel juhul on kindlam olla pigem kardetud, sest inimesi hoiab kontrolli all pigem hirm kui armastus. Machiavelli ütleb, et valitsejal peab olema nii lõvi tugevus, jõud kui ka rebase kavalus ( iroonia humanistide, eriti Cicero pihta, kes ütles, et valitseja peab vältima loomastumist – Machia jaoks jõud ja kavalus võivad olla vooruslikud). Vastanduvalt humanistidele, ütles et sõda iseenesest ei ole halb, see mobiliseerib. Samuti sisetülid, sest lahkhelid aitavad võimu säilitada.
    48. Erasmuse juhised valitsejale
    “Kristliku printsi kasvatmises” esitas Erasmus juhised 'valgustatud' valitsejale. Ta kirjutas, et kuigi valitseja võim on absoluutne, peaks ta valitsema nii, et rahvas on tema valitsemisega nõus, et saavutaks rahva 'konsensuse' ja pälviks rahva armastuse. Juhistes valitsejale, esitas Erasmus voorusliku käitumise koodeksi, mis juhindus paljuski humanistlikest printsiipidest (Cicero valitsejaideaal ja Itaalia 'valitsejapeeglid'). Erasmuse valitsejaideaal: valitseja peab mõistma, et valitsemine on võimalus teenida oma rahvast, rakendada end kogukonna teenistusse. See ei ole mitte üksnes au, vaid ka raske koorem kanda, mis nõuab absoluutset ja täielikku pühendust. Valitsemise juures nõunike valides tuleb eristada tõelisi sõpru ja meelitajaid (inimesed, kes räägivad valitsejatele seda, mida nood kuulda tahavad). Lahenduseks, kuidas meelitajaid eemal hoida, pidi valitseja ennast harima – Erasmus soovitas lugeda Cicerot, Plutarchost ja Platonit, et aru saada, mis on hea nõu ja mis on halb nõu.
    Valitseja valitsemise ülimaks eesmärgiks peaks olema rahu ja stabiilsus. Maksud tuleks hoida madalal ning ise peaks elama kokkuhoidlikult. Hea valitsus on see, kui on hea valitseja, kes annab häid seadusi ning riik sekkub võimalikult vähe inimeste asjadesse ja täidab vaid miinimumfunktsioone (õiguse mõistmine ja rahu tagamine).
    „Valitseja”. Kõik, mis meid oma eesmärgini viib, ongi voorus(uus tähendus). Valitseja peab olema võimeline mitte olema hea ja kasutama seda vastavalt vajadusele, sest hea inimene hukkuks nende keskel, kes ei ole head. Valitsejal tuleks hoiduda vaid nendest halbadest omadustest, mis ta positsiooni ohustavad, teisi tuleks samuti võimaluse korral vältida, kuid kui ta seda ei suuda, pole sellest midagi, sest mõni pahena näiv asi võib järgmisel hetkel viia turvalisuse ja heaoluni. Heldus on kasulik ainult teel võimule, juba võimul olles toob see halba. Võimul helde olles viib see sind lõpuks laostumiseni ja vaesust vältides muutud sa aplaks ja vihatuks. On arukam leppida ihnuskoi mainega ja saada hukkamõistu osaks ilma vihkamiseta, sest heldus viib sind välja hukkamõistuni, millega kaasneb ka vihatus. Iga valitseja peab soovima , et teda peetaks halastavaks ja mitte julmaks, kuid ta ei tohi kasutada seda omadust vääriti. See, kui valitsejat peetakse julmaks, võib lõpptulemusena viia välja rahva rahulolu ja ustavuseni. Sügavamalt järele mõeldes on selline julm valitseja hoopis heldem kui mõni, kes endast kohe algul helde mulje on jätnud. Need, kes lasevad heldusel liialt maad võtta, kahjustavad sellega tavaliselt kogu ühiskonda. Valitsejal tuleb jääda ettevaatlikuks ja väärikaks oma arvamustes ja tegudes ning näidata end aruka ja südamliku inimesena ja jälgida, et liigne enesekindlus ei muudaks teda ettevaatamatuks ning liigne usaldamatus talumatuks. Siit saab alguse vaidlus, kas on parem olla armastatud või kardetud. Vastuseks pakutakse, et tuleks olla natuke üht, natuke teist. Mõlemat on aga väga raske saavutada ja kui üks tuleks kõrvale jätta, siis on märksa ohutum olla kardetud kui armastatud. Inimestel on vähem aukartust kahjustada seda, kes paneb neid end armastama, kui seda, kes tekitab hirmu. Armastust hoiavad ülal kohusetunde köidikud, mis katkevad kohe, kui avaneb võimalus isikliku kasu saamiseks, hirmu aga hoiab alal kartus karistuse ees, mis ei jäta sind iial. Hirmu tuleb inimestesse sisendada nii, et ei satuks vaenu alla – tuleb olla üheaegselt kardetud ja mittevihatud. Kõik peavad valitseja juures oluliseks ausust, kuid ometi teame, et suuri tegusid on korda saatnud just valitsejad, kes on oma kavalusega suutnud inimeste päid segi ajada. On olemas kaks võitlusviisi: üks seaduste, teine jõu abil. Esimene on omane inimestele, teine loomadele, kuid kuna esimesest alati ei piisa, peab valitseja oskama kasutada nii inimest kui looma. Looma puhul ei saa aga loota ainut lõvi jõule, peab oskama kasutada ka rebase kavalust(iroonia Cicero pihta). Arukas valitseja ei tohi pidada oma sõna siis, kui selle järgmine võiks pöörata inimesed tema vastu või kui on kadunud põhjused, mis panid teda lubadust andma. Tuleb osata olla väljapaistev teeskleja ja varjaja. Valitsejal ei ole seega vajadust omada kõiki häid omadusi tegelikkuses, kuid peab osakama jätta mulje, nagu need oleksid olemas. Peab oskama õigel ajal olla halb. Igaüks näeb, kellena sa paistad, vähesed saavad aru, kes sa tegelikult oled. Iga valitseja teo puhul pööratakse tähelepanu tulemusele. Seega tegeleb valitseja võimu võitmise ja säilitamisega – vahendeid peetakse üldiselt auväärseks ja neid ülistatakse. Valitseja peab suutma tekitada alamates tunde, et tema sõna on seadus. Sellisest valitsejast peetakse alati lugu. Valitsejal peab olema kaks hirmu: üks sisemine(alamatest lähtuva ohu ees), teine välimine(teistelt riikidelt lähtuva ohu ees). Teisega on lihtne, selle vastu peab olema olemas tugev sõjavägi, alamatest lähtuva ohu vastu aga saab võidelda ainult vältidest sattumist põlguse alla.
    49. „Riigi huvi” teooria (16. saj) areng varauusajal (Montaigne, Lipsius) ning rakendamine praktikas
    Machiavelli järeltulijad hakkasid eristama 'halba' ehk machiavellistlikku riigihuvi teooriat ja 'Head' ehk kompromisslahendust, mille nad ise välja pakkusid . Halb oli see, kui väga rangelt jälgida printsiipi 'eesmärk pühendab abinõu'. Selle vastu seadsid nad kompromisslahenduse e 'Hea' riigihuvi teooria, mis tunnistab, et valitseja suhtes kehtivad erinevad moraalireeglid, ent rõhutab, et valitsejal tasub silmas pidada, et enamasti on moraalne käitumine kasulik. Hea teooria esindajad nimetasid end tihti anti-machiavellistideks, kuigi tegelikult põhimõtteline alus oli neil sarnane: eristus avaliku moraali ja alamate moraali vahel. Ühelt poolt õigluse ja teiseltpoolt kasulikkuse vahele, seadsid 'hea' teoreetikud riigimeheliku tarkuse (prudentia). See seisneski oskuses laveerida vastavalt vajadusele õigluse ja kasulikkuse vahel, tunda ära situatsiooni, millal rakendada õigluse printiipe ja millal kasulikkuse printsiipe . Seega alusvooruseks on neil tarkus, mitte õiglus nagu humanistidel. Elluviimine praktikas: Näiteks Friedrich II ja Preisimaa : Ise uskus, et on anti-machiavellistlik. Ta leidis, et valitseja peab olema võimeline rahvale vastust andma oma tegude eest, kuid tema tegelik poliitika oli palju pragmaatilisem ning tegelikkuses lähtus pigem ikkagi printsiibist 'eesmärk pühendab abinõu' (nt Preisi kallaletung Austriale, 'Leiutage ettekääne'). Richelieu ( sisuline peaminister ) ja Prantsusmaa: Väljendas mõtteid, et riigi seadusi tuleb nö riigi huvides eirata või rikkuda. Ta põhjendas end sellega, et tuleb eristada avalikku ja erahuvi ning et valitseja huvi võrdubki avaliku huviga (terviku huviga). Ütles ka, et tavainimeste huvi on vähetähtis ja ebakõlas terviku huvidega, valitseja ei pea kaaluma riiklike huve erahuvide vastu, vaid need tuleb üldse kõrvale jätta. Kaaluda tuleb erinevaid riiklike ehk ühishuvide vorme omavahel ja leidma, mis on riigile kasulik. Seega oli kõik suunatud ühishuvidele, mida kehastas väga otseselt kuninga võim.
    Sõda
    50. Vana ja Uus Testament sõjapidamisest
    Vana Testamendi on täis kirjutisi sõdadest, mida on põhjendatud Jumala tahtega, käsuga. Sisaldab ka mitmeid vastuolulisi printsiipe. Moosese 2. raamat ütleb, et 'Sina ei pea mitte tapma', samas Moosese 5.raamatus on õpetus israeliitidele sõjapidamiseks. Alguses tuleb pakkuda rahu, kui see võetakse vastu, siis peab kogu selle linna rahvas sind teenima , kui rahu vastu ei võeta, tuleb tappa kõik selle linna meeskodanikud ja võtta endale naised, lapsed, loomad jm Nii tuleb talitada kaugete linnadega. Neis linnades, mis Jumal annab sulle pärisosaks, ei tohi elama jätta ühtegi hingelist. Vana Testament on radikaalne doktriin, kus teatud ebajumalaid kummardavad rahvad tuleb hävitada sõja abil ning see toimub Jumala käsul ehk sellel on siis täielik õigustus.
    Uus Testament keelab tapmise ja sõjapidamise üsna üheselt. Matteuse evangeelium : 'Kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette.' Tapmine on keelatud ka kättemaksuks või enesekaitseks. “Vägivald ei ole lahendus, isegi siis mitte, kui seda meie vastu kasutatakse, ei tohi ennast kaitsta” Kurja tuleb võita heaga.
    51. Augustinuse uus moraaliõpetus ning õiglase sõja doktriin
    Augustinus kirjutas “Jumala riigist” (De civitate dei), kus otsis lepitust kristliku moraali teooria ning sõdimise vahel (riigi kaitseks). Augustinus ütles, et senine (Cicero jt) motivatsioon sõjaks ( enesekaitse , maapealse riigi kuusus) ei sobi, ei ole kristlastele kohane, sest need maapealsed väärtused on illusoorsed. Augustinus pööras Piibli õpetuse ringi. Ta ütles, et Piibli käsk armastada, mitte tasuda kurjale kurjaga ei välista sõda või tapmist. Ei välista sellepärast, et tema sõnul voorus ei seisne tegudes, vaid südame hoiakus (kristluse pööramine sissepoole, rõhutas mitte väliseid tegusid vaid inimese südame ja kavatsuste puhtust). Oma elu kaitsmine on vale tung, sest õnn seisneb hinge päästmises, mitte maapealse elu päästmises. Armastada tuleb asju, mida me ei saa endast sõltumatult kaotada (hingepuhtust vooruslikkust). Omavoliline vägivalla kasutamine, isegi enesekaitseks, on väär, sest meid panevad liikuma ihad ja tungid, mis viivad patule. Isegi, kui seadus lubab ennast kaitsta, siis kristlasele ei ole see kohane, see on patt. Ta ütleb ka, et sõjas ei seisne kurjus mitte selles, et inimesed surevad, vaid patustes soovides, ihades ja tungides, mida inimesed sealjuures tunnevad , olenemata sellest, kas kavatsetu õnnestub või mitte (paralleel abielu rikkumisega, patt on see, kui inimene sellest mõtleb, mitte see, kas ta seda teeb). Õiglasest sõjast: Sõja õiglust maise riigi eest põhjendas Augustinus sellega, et on vaja võidelda kurjusega, kaitsta teisi ja kogukonda, tagada riigis korda, et patused ei kahjustaks üksteist. Selleks on ametisse seatud valitseja, kes täidab Jumala tahet maa peal. Sõdida võib vaid valitseja korraldusel ja raske südamega, sest siis ei põhine tapmine oma enda tungidel ega lähtu enda tahtmisest vaid valitseja seadusest. Kurjategija tapmist nähti mingil määral ka kui halastavat tegu (vabastati teda halbadest tungidest).
    Üheks keskseks tingimuseks , mis lubas valitsejal sõtta minna (tegi sõja õiglaseks) oli ühe poole ebaõiglus teise suhtes. Seega räägib Augustinus eelkõige karistussõjast (mitte kaitsesõjast).
    52. Aquino Thomase 3 õiglase sõja kriteeriumi
    Aquino Thomas, käsitles õiglase sõja teemat oma “Summa theologiae's”, kus ta süstematiseeris ja analüüsis Augustinuse ideid. Neid kokkuvõttes ütles ta, et õiglase sõja jaoks on 3 kriteeriumi, mis peavad olema täidetud:
    • õiguspärane autoriteet (recta auctoritas)– legitiimse valitseja käsk sõjaks
    • õiglane põhjus (iusta causa)– peab olema toimunud õigusrikkumine
    • õiglane eesmärk (recta intentia) – suvalist õigusrikkumist ei tohi kasutada oma muude ebaõiglaste eesmärkide saavutamiseks ( ambitsioon jne. Tohib reageerida vaid nendele õigusrikkumistele, mis rahu fundamentaalselt ohtu seavad ja eesmärgiks peab olema sõjaeelse õiglase rahu taastamine.
    Need kolm kriteeriumi võetakse järgmistel sajanditel aluseks.
    53. „Püha sõja” ja „õiglase sõja” erinevused ja sarnasused
    Püha sõda oli alternatiivne paralleelne doktriin õigustamaks ristisõdu (11. saj). See mahub õiglase sõja piiridesse , kuid on moraalilt erinev.
    • Püha sõda on sõda uskumatutega, õiglane sõda kristlike naabritega .
    • Püha sõja puhul tuleneb moraalne hinnang vägivallale osaleja kavatsustest (kui kriteeriumitest kinni pidada võis olla positiivne ning saadi patud andeks), õiglase sõja puhul on vägivald alati halb, kuid teatud tingimustes vajalik (korra taastamine).
    • Püha sõda on kohustuseks inimesele kui kristlasele, õiglane sõda on kohustuseks inimesele kui alamale ja patrioodile. Augustinuse tüüpi sõjas pidi oma ihasid ja tunge kontrollima, et mitte pattu langeda, kuid pühas sõjas osaledes avanes võimalus isegi oma varasemaid patte lunastada.

    Sarnasus on see, et ka pühas sõjas kehtivad Aquino Thomase õiglase sõja kriteeriumid.
    54. 16. sajandi skolastikud ja humanistid õiglasest sõjast: põhierinevused
    Neoskolastikud (eelkõige hispaanlased Salamanca ülikooli juures: dominiiklaste või jesuiitide ordu liikmed, ka protestanti) toetusid Augustinuse doktriinile (sellele ,kuidas A.Thomas seda esitas). Keskmeks oli küsimus, kuidas sõdida patuta? Nad leidsid, et kuna sõda on vastus õigusrikkumisele, saab see olla õiglane vaid ühel poolel. Enesekaitse õiglase rünnaku vastu (ehk kui on toime pandud rikkumine ) on lubamatu! Igas sõjas sõdib üks pool ebaõiglaselt ja teda tuleb vastavalt karistada.
    Nende seisukohtadega ei nõustunud humanistid. Nende hulgas oli 2 põhisuunda:
  • Kristlik patsifism suund. Väga terav kriitika sõjapidamise vastu. Sinna alla võib lugeda ka Erasmuse, kes ütles, et sõda on loomalik, mittekristlik. Peaksime valitsejaid nii kasvatama, et nad mõistaksid, et rahu on ülim väärtus (nö 'rahuprintsi' unistus ). Erasmus siiski tunnistas, et teatud tingimustel võib sõjapidamine olla lubatud ( nt ütles, et türklastele võib õigustatult vastu astuda).
  • Humanistlik suund (Machiavelli, Lipsius) lähtus „riigi huvi“ teooriast (valitseja peab tagama riigi säilimise). Machiavelli jt 'riigi huvi' teooria tõlkis juriidilisse keelde A. Gentili ning ta arendas sellest 'õiglase sõja' teooria. Tema käsitluse keskmes, lähtepositsiooniks olid kollektiivsed õigused, mitte individuaalne patt (vrdl neoskolastikud). Tegemist on riigikeskne distsipliin , sõjaõigus ei ole mitte inimese moraalne kohustus või õigus, vaid riigi õigus. Seega ei ole see üldse teoloogiline distsipliin, sõjaga peaksid tegelema juristid ja riigiteadlased, mitte teoloogid. Nendest kollektiivsetest õigusttest rõhutas Gentili „Õiglases sõjas“ eelkõige kaitsesõja aspekti. Kaitsesõda on igal juhul lubatud. Ka siis, kui vastasel on õiglane põhjus (sest ei saa usaldada , et vastane jääb oma õigluse piiridesse). Ja ka siis, kui vastane pole veel rünnanud, aga kavatseb seda teha (vastandudes skolastikutele, kes ütlesid, et õigusrikkumine peab olema juba toime pandud). Ja ka selleks, et jõudude tasakaal taastada (nt mingi riik on muutunud nii võimsaks, et kui tal tekiks tahtmine sinu riiki rünnata võib ta seda iga hetk teha, siis on lubatud sõtta astuda, et tasakaal taastada). Lisaks kaitsesõjale võis sõdida ka kõrgematel põhjustel. Nn Humanitaarse interventsiooni doktriin (suveräänide universaalne karistusõigus): Sõda on õigustatud humanitaarsetel kaalutlustel – näiteks teiste riikide alamate kaitsmine türannia vastu või loomuõiguse rikkujate (barbarite) karistamine kogu maailmas oli tema järgi lubatud.
    55. Hugo Grotiuse (17. saj) loomuõiguslik õiglase sõja doktriin
    Väitis, et inimesel on 2 põhiinstinkti: inimene üritab end säilitada ja inimene on loomult sotsiaalne. Õigussüsteem põhineb neil kahel instinktil.
    Rahvusvahelise õiguse reeglid, mis me sellest tuletame peavad olema sellised, et nad tagavad inimese säilimise ja sotsiaalse elu pikaajaliselt. Kui alati lähtuda sellest, mis hetkel on kasulik, siis pikaajalist kasulikkust ja eesmärke ei suuda saavutada.
    Sõjaõiguse küsimustes leiab tasakaalu neoskolastikute ja Gentili vahel. Ta võtab skolastikutelt põhialuse, et õigused ja kohustused on seoses (vähemalt üks pool tegutseb ebaõiglaselt ning annab sellega teisele poolele õiguse) ning Gentililt suveräänide universaalse karistusõiguse idee (keegi maailmas peab korrarikkumisi ära hoidma). Kuid ennetava eneskaitse osas vaidles Gentilile vastu ning ütles, et peame reageerima ikkagi konkreetselt õigusrikkumisele.

  • Impeerium


    56. Rooma imperiaalne ideoloogia
    Rooma oli ideoloogia poolest algusest kuni lõpuni vabariiklik, mitte monarhistlik impeerium – tegemist oli Rooma rahva impeeriumiga, mitte keisrite omandiga ( SPQR – Senatus populusque Romanus ).
    Rooma ideed: Cicero jaoks kõrgeim sõjatüüp oli sõda au (gloria) nimel – Rooma kodanikud võitlesid impeeriumi ja au eest. Cicero ütles, et see peaks olema vähem vägivaldne kui kaitsesõda, sest eesmärgiks on valitsemine mitte ellujäämine. Üllas tahe oma head valitsemist, tsivilisatsiooni teistele laiendada. (Selle mõtte taustal oli tema idee inimkonnast kui ühtsest kogukonnast. Kui inimkond on ühtne kogukond, siis võiks ideaalis olla ka ühtne valitseja. Impeerium on selle ideaali teostamine. Tõestuseks, näiteks 212- Caracalla andis oma ediktiga kodakondsuse Rooma vabadele alamatele).
    Rooma riigi kasvades hakkas keiser end nägema kogu maailma valitsejana (2. saj pKr).
    Selleks, et sellist impeeriumi luua, selleks pidi olema ka ise mingil kõrgemal vooruslikkuse tasemel (igasugune lodev, ainult majanduslikele hüvedele keskenduv tsivilisitsioon ei suuda impeeriumi luua ning on parem kui teda juhitakse missioonitundega vooruslike rahvaste poolt). Roomas olid peamised voorused sõjalised- keisririigi kodanikud olid orienteeritud sõjale. Sõdimise eesmärgiks ning ideoloogia alustaladeks olid: pax romana (Rooma rahu tagamine), tsivilisatsiooni, seaduste ja hea elu transportimine ning laiendamine üle maailma. Samas õigus oli roomlaste jaoks inimmõistuse ülim väljendus, kõik pidi olema reguleeritud õigusega, sealhulgas ka sõda.
    57. Kes päris Rooma keisririigi? Keisrivõimu taotlused keskajast uusajani. Venemaa “kolmanda Rooma” idee
    Kuni 16. saj mõisteti ajalugu 'nelja maailmariigi idee' läbi. See oli maailmaajaloo tõlgendus, mille järgi pidi pärast nelja maailmariiki tulema maailmalõpp. Jõuti arusaamale, et Rooma riik oli 4. impeerium – selle hukkudes, 476. aastal, pidi saabuma maailmalõpp. Aga kuna maailmalõppu ei tulnud, siis tuli sellest järgmine tõlgendus – tegelikult Rooma riik kestab kuskil edasi. Keisrikroonile pretendeeris Ida-Rooma (Bütsants). Bütsantsi valitsejad hakkasid ennast nimetama Rooma keisriteks. See impeerium kestis veel pea 1000 aastat. 1453. a Ottomani türklased vallutasid Konstantinoopoli. Nemad omakorda väitsid, et keisri tiitel on neile üle läinud ja Türgi Sultan hakkas ennast nimetama 'maailmavalitsejaks'. Kõik ei olnud aga selle tõlgendusega nõus, et kuidas saab selline barbar kristlasi valitseda. Sellega tekkis probleem näiteks vene suurvürstidel ja pärast bütsantsi langemist, paralleelselt türklastega hakkasid Vene valitsejad nimetama ennast tsaarideks ( caesar ). 15. saj lõpus tekib Kolmanda Rooma idee. Selle üheks õiguslikuks aluseks oli Ivan III abielu ühe viimase keisri tütrega.
    Peeter I võttis 1721. aastal kasutusele Euroopapärasema keisritiitli, nimetas end imperaatoriks ja Vene Tsaaririigist sai Vene Keisririik (Peeter kui Euroopalik keiser).
    58. Hispaania maailmavallutuse õigustamine: 3 põhiargumenti
    1. Juriidiline argument. Hispaanlastel oli teatud õigus Ameerika enda riigiga liita. Õiguse said universaalse vaimuliku võimu omajalt ehk paavstilt. 1493 – paavst Alexander VI „donatsioon“ Ferdinandile ja Isabellale (Kastiiliale). Sellega annetati neile suveräänsus veel okupeerimata Atlandi maade üle. Seda täiendas kokkulepe -1494. aastal Tordesillase leping, mis jagas maailma ookeanid Portugali ja Hispaania vahel (lahendas sellega nendevahelised konfliktid). See määras tulevase Ameerika koloniaalpoliitika paljudeks sajanditeks (et Hispaaniale).
    Hispaanlased pidasid end nende maade suveräänideks. Kuid mida teha rahvastega, kes nendel maadel juba elavad? 1513 kogunes teoloogide komisjon Valladolidis, kus otsustati, et Hispaanial on õigus nende territoorimile, kuid indiaanlastele tuleb tagada võimalik rahumeelne alistumine. Koostati dokument „Requerimiento“, kus kirjeldati indiaanlastele Maailma ajalugu alates Aadamaast ja väidet, et need alad kuulusid õiguspäraselt hispaanlastele, sest need olid paavsti kingituseks. Dokument loeti ette Mehhiko vallutamisel.
    Kuidas õigustasid seda, et paavst võib teiste maid annetada? Siit tuleb:
    2. Religiooni argument: uutes maades tuleb levitada kristlust. 1493. aasta paavsti bulla ütles otsesõnu, et annetuse eesmärk on vajadus teha kirstliku misjoni ja sellega pandi hispaanlastele kohustus seda teha.
    Cortes'i õigustus misjonile oli, et Kastiilia on jumala poolt välja valitud rahvas, kes peab kristlust levitama üle maailma.
    3. Tsivilisatsiooni argument: Vajadus barbaarset kultuuri tsiviliseerida. Juurida välja patune elu, jumalike loomuseaduste vastu eksimine (nt tseremoniaalne inimohverdus). Ise nimetasid seda Mehhiko rahvaste päästmiseks.
    59. Kas barbarite alistamine on õigustatud? Las Casas versus Sepulveda
    Munk las Casas oli indiaanlaste alistamise suhtes kriitiline. Paavst Innocentius IV (13. saj), kes oli sel alal autoriteet oli öelnud, et paganlus ei ole piisav argument vägivaldseks alistamiseks, ristiusku tuleks levitada ainult rahumeelselt. Seda argumenti järgis ja arendas edasi indiaanlastele Las Casas(1542 raamat „Lühike ülevaade indiaanlaste hävitamisest“ - rääkis, kui julmalt indiaanlasi koheldi. Sealt raamatust kasvas „must legend“, hispaanlased kui vägivaldsed jõhkardid.) Las Casas ütles, et indiaanlased on täisväärtuslikud inimesed ja Hispaania kuningas peaks neid kohtlema samamoodi nagu oma alamaid Kastiilias – sellega tunnustas ta juriidilist argumenti. Las Casas ütles, et kuna seda ei ole tehtud, hispaanlased on indiaanlaste õigusi rikkunud, on indiaanlastel põhjus õiglaseks sõjaks. Kokkuvõttes Las Casas pooldas rahumeelset kolonisatsiooni, kauplemist indiaanlastega ja nende järkjärgulist kristianiseerimist.
    Teist poolt esindas humanistlik Sepulveda. Ta astus Las Casase vastu välja ja nimetas teda hereetikuks. Kirjutas traktaadi indiaanlaste vastu sõdimise õigustamiseks. Seal väitis, et indiaanlased pole täisväärtuslikud inimesed, nad on inimese ja looma vahepealsed. Neil puudub arusaam seadustest, loomupärastest reeglitest (inimohverdus, kannibalism). Nad on loomu poolest orjad , hispaanlased loomu poolest isandad ning hispaanlased peavad nad alistama, et neile head teha.
    Sepulveda raamatule telliti ametlik eksperthinnang ning Salamanca teoloogid mõistsid Sepulveda teooria hukka, soovitasid hoopis selle keelustamist. Sepulveda aga ei andnud järele ning nõudis, et asi selgitatakse avalikul väitlused või dispuudil Las Casase ja Sepulveda vahel. Mõlemad tõid välja argumente oma kaitseks, kuid mingile lõplikule järeldusele ei jõutud.
    60. Francisco de Vitoria kriitika seniste argumentide kohta ja tema õigustus vallutusele
    Vitoria töötas välja kompromissivariandi. Ta lükkas ümber tavapärased argumendid: ütles, et paavst ei saa annetada maad, mis kuulub juba teistele õiguspärastele valitsejatele. Teiseks need maad olid juba enne hispaanlasi avastatud. Kolmandaks , kui indiaanlased keelduvad ristiusust, siis sunniviisiliselt ei tohi ristida . Neljandaks barbarid võivad teha patte, sest teistel valitsejatel pole võimu, jurisdiktsiooni nende maade üle.
    Küll aga leidis ta 'õiglased põhjused' vallutuse õigustamiseks :
    • kõikidel inimestel on õigus maailmas vabalt ringi reisida, kaubelda ja suhelda, kui indiaanlased seda takistavad, siis on teistel õigus neile vastu hakata.
    • Ristiusu rahumeelne levitamine on lubatud, kui seda takistatakse, siis on õigus vallutada.Iga rahvas peab lubama , aga nad ei pea kohe pöörduma ristiusku.
    • Kui osad inimesed juba ristiusku astusid oli hispaanlastel õigus neid kaitsta.
    • Kui kogu rahvas on juba ristitud, siis võib paavst (kui kristliku maailma juht) nimetada ametisse kristliku valitseja.
    • Kui valitseja on täielik türann, võib kristlik valitseja välja astuda barbarite alamate kaitseks.
    • Kui indiaanlased tõesti tahavad astuda hispaanlaste võimu alla vabatahtlikult, siis see on lubatud.
    • Võib kaitsta sõpru ja liitlasi
    • Barbarite mentaalne võimetus end valitseda - siis võivad hispaanlased oma võimu kehtestada (ei kehtinud küll asteekide ega inkade kohta).

    61. Universaalmonarhia ja jõudude tasakaalu ideed
    Universaalmonarhia tähendab ühe inimese piiramatut võimu suure territooriumi üle. Leiti aga, et see ei saa toimida ilma hirmuvalitsuseta ning seega tekib türannia. Kardeti, et türannia lämmatab Euroopale omased vabadused . Selle vältimiseks tekkis jõudude tasakaalu idee. Lähtuvalt
    sellest teooriast tagab rahu riikide tasakaal (ressursside, jõudude võrdsus), kuna sel juhul pidurdab potentsiaalset agressorit teise riigi võimsus. Sellest ideest tingituna muutusid 18. sajandi Euroopa koalitsioonid pidevalt.Idee juured on 16.sajandi Itaalias.
    62. Kaubandusimpeeriumite ideoloogiad
    Protestantlikud kaubandusimpeeriumid: Inglismaa, Holland . 17. sajandil „kuldvasikaks“ kaubandus, selleks vaja valitseda ookeane. Vallutamise asemel faktooriad rannikul, esimesena Portugalil. Kaasnes uue kaupmeeste klassi uus ideoloogia: usuti , et kaubandusel on tsiviliseeriv ja humaniseeriv mõju. Loodeti, et see lõpetab rahvusvahelise konflikti, ent tegelikult oli see uute konfliktide põhjuseks. Idee, et kaubanduse arenguks on vaja vaba ühiskonda. Inglased ja hollandlased ei ekspluateerinud kohalikke, vaid kaitsesid neid teiste eurooplaste ja oma valitsejate türannia eest. Ristiusustamine ja tootmisvormide kaasajastamine
    63. Napoleoni imperiaalne ideoloogia (19. saj algus)
    napoleon lasi ennast valida prantsuse Vabariigi 1. konsuliks, peatselt eluagseks konsuliks. 1804 kroonimine keisriks. Napoleoni riik oli ekspansiivne . Vallutusi põhjendas ta tsiviliseeriva missiooniga. Ta ise kujutas oma riiki heatahtliku impeeriumina. Ta kujutas prantslasi eriliselt tsiviliseeritud rahvana. Prantsuse rahvas on esimene kõigi rahvaste seas ning eeskujuks teistele rahvastele, teiste arengust ees. Ütles üsna otseselt välja, et mis on hea prantslasele on hea ka teistele ja teised peavad saama sellest tsivilisatsioonist osa. Napoleoni unistuseks oli luua Euroopa taasühendus. Luua „Euroopa ühtne pere, ühtsete seaduste, printsiipide, tunnete ja huvidega“.
    Napoleoni riigi idee oli ka maailma riigi idee. Selleks pidi ühendama Euroopa ja Aasia . Napoleon asetas peale Karl Suure krooni endale pähe ka Aleksandri diadeemi (kujundlik Euroopa ja Aasia ühendamine). Selleks, et Aasia üle võimu saada, pidi jagu saama Ottomani türklastest. 1798 – Egiptuse ekspeditsioon , et „vabastada egiptlased Ottomannide türannia käest“. (samaaegselt Briti Aasia kaubandusteede läbilõikamine). Eesmärk oli põhjalikult uurida Egiptuse pärandit (kaasas oli 167 teadlast). Ekspeditsiooni suurtulemuseks: „ Description de l'Egypte“. Napoleoni impeerium ei kestnud küll kaua, kuid oli väga mõjukas ( 1812 jäi võimust ilma). Võimsuse tipul olles kuulus sinna umbes 40% Euroopa rahvastikust. Kõikjal osades tehti mingeid muudatusi. Näiteks ta ühtlustas Euroopa mõõtesüsteeme (temalt pärines näiteks meetrisüsteem).

  • Vabadus, võrdsus vendlus


    64. Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse Rooma algupära.
    Rooma vabadus – vabadus, kui mingit laadi seisund. Vabadus vastandus orjusele ehk vaba inimene on see, kes ei ole ori. Ori on oma peremehe meelevallas, tegutseb tema tahtel ja tema heaks. Kuigi peremees ei pruugi koguaeg käske rakendada, siis juba fakt, et ta võib seda teha, muudab inimese orjameelseks (lipitsevaks, tal puudub initsiatiiv jne). Inimeste iseloom muutub orjameelseks, neil puuduvad eesmärgid, nad kaotavad oma eneseväärikuse, oma tõelise inimlikkuse – proovivad oma peremeest ära kasutada ja teda petta.
    Ajaloolased Sallustius, Livius , Tacitus vaatlesid vabadust eri valitsuskordades. Nad ütlevad, et Vabariigis, kus inimesed ei ole kellegi meelevakkas, on kodanikud vooruslikud. Ainuvalitsuse tingimustes pole voorusi ega suuri tegusid, vaid valitseb orjameelsus (kuna nad on valitseja meelevallas). Siit järeldati, et kodanike omavalitsus muudab inimesed vooruslikumaks, paneb nad paremini käituma.
    Filosoofid (Cicero) kutsusid kodanikke üles vabadust kaitsma ja välja astuma isegi heade valitsejate vastu. Cicero arvas , et on väga ohtlik anda ühele inimesele nii palju võimu, sest nende tahe võib iga hetk muutuda (võivad muutuda türanniks) ja me ei saa anda enda tahet nende muutuva tahte alla.
    65. Machiavelli uus-Rooma vabariiklik vabadusekäsitus.
    Rooma vabariikliku vabaduse idee elustati Põhja-Itaalias. Kõige kesksemaks mõtlejaks selles taasärkamises oli Machiavelli, kes käsitleb seda teemat raamatus „Discorsi“ 1531. Ta ütleb, et enamuste inimeste jaoks on suurimaks hüveks vabadus ehk vaba elu. Nad soovivad vabalt oma eesmärke taotleda, kartmata teisi inimesi. See vabadus on võimalik ainult siis, kui inimene ei ole kellestki sõltuvuses. Selline vabadus on võimalik ainult vabariigis – vaid siis, kui ise ennast valitseme, oleme vabad.
    Vabariigi säilitamise eelduseks on see, et selle seadusi täidetaks. Seaduste täitmine eeldab aga kodanikuvoorust. Ainult seadused pole säilitamiseks piisavad , inimesed peavad tahtma vooruslikult käituda vabariiki ilma tingimusteta teenida. Vabariiki pikalt säilitada on õnnestunud vaid vähestel rahvastel. Tavaliselt voorused kaovad, riigid ja rahvad manduvad (corruzione – korrusioon). Roomlased aga suutsid säilitada, sest neil õnnestus luua süsteem, mis säilitas voorusi piisavalt pikka aega ning seetõttu muutuski Rooma tõeliselt suureks riigiks.
    66. Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse rakendused poliitikas
    Tavaliselt vabariigid manduvad ajas, kuid Rooma suutis seda pikalt vältida ja vabadust säilitada, sest seal olid: 1. seadused, mis reguleerisid võimuloleku aega ja varade kasutamist – sellega hoiti ära, et mõned silmapaistvamad kodanikud hakkaksid teisi manipuleerima ja koondaksid võimu enda kätte 2. nende poliitilised institutsioonid tagasid selle, et säilis pidev pinge ja vastasseis kahe üksteisele vastanduva sotsiaalse grupi vahel - aristokraatlik senat vs lihtrahva tribunaat – esimese käes on võim, kuid teised osalevad valitsemises. Nad valvasid üksteise üle, et vabadust ei hakataks piirama ning kumbki ei saanud oma erihuve seadustena realiseerida.
    Sama ideed rakendasid vabariiklased 17. sajandi Inglismaal kuninga ja parlamendi vastasseisus. Konflikt tekkis kuninga meelevaldsest maksude kehtestamisest. Parlamendi liikmed ütlesid selle peale, et kuningas püüab alamaid orjastada, muudab nende isikuvabaduse sõltuvaks kuninga suvast. Vabariiklased vastandasid orjust ja vabadust (Rooma vabadusekäsitlus) ning ütlevad, et tingimused vabaduseks on rahva poliitiline osalus, kodanikuvoorused ja täidesaatva võimu eriõiguste puudumine. Kahe osapoole relvastatud võitluse tulemuseks oli Inglise Vabariigi loomine ja kuninga hukkamine .
    Järgmisena rakendati ka Ameerika revolutsioonis, vabariiklik süüdistus maksude kehtestamise vastu oli, et Ameerika kolooniad on Briti parlamendi meelevallas. Iseseisvusdeklaratsioonis on kombineeritud vabariiklaste ja Locke'i ideed. Vabariiklastelt: Briti kroon on käitunud despoodina ning 'vaba rahvas' ei saa sellise ülemvõimu all elada.
    18. saj Prantsusmaal näiteks Diderot ja Rousseau väide, et riigialamad on kuninga orjad.
    67. Thomas Hobbesi vabadusekäsitlus ja selle rakendused poliitikas
    Hobbes räägib mitmest erinevast vabadusest (leviathanis), kõige olulisem neist on tõeline vabadus. See on tal definieeritud kui vabadus välistest takistustest. “Vaba mees on see, kes neis asjades, mida ta suudab teha ja soovib teha, pole teiste poolt takistatud.”. Sellest omakorda tuleneb, et me ei saa rääkida vabast tahtest. Mõiste 'Vaba' käib ainult tegude kohta, meie tahe on tema järgi ette määratud meie soovide, tungide , himudega jne. Näiteks kui keegi mõjutab meie tahet (paneb noa kõrile ja nõuab raha), aga ei sunni füüsiliselt (ja te annategi raha), on see ikkagi meie tahe. Seega Hobbesi vabadusemõiste puudutab ainult tegusid, aga mitte seda, kuidas meie tahe on kujunenud.
    Lisaks sellele räägib Hobbes ka riigialama vabadusest. Ta ütleb, et ka seadusi võib tõlgendada kui mõttelisi takistusi, seega riigialama vabadus algab sealt, kus lõpevad seaduste keelud-käsud (nt vabadus valida om elukohta, ametit jne). Oluline: Locke'i definitsiooni järgi tegelikult seadused meie tõelist vabadust ei piira, sest me saame neid siiski rikkuda, nad ei takista meid füüsiliselt, nad mõjutavad ainult meie tahet. Aga riigialamana oli see siiski piisavalt oluline, et saaks rääkida seaduste vabadust piiravast mõjust. Vabariikliku vabaduse kohta ütleb Hobbes, et see on täielik mõttetus ning mingit vabariikliku vabadust ei ole olemas, sest, see kes seadus annab, ei ole oluline – oluline on, millised need seadused on.
    Rakendati: Ameerika revolutsioonis: Briti kroonikaitsjad kasutasid Hobbesi argumenti, et inglased ja ameeriklased on ühtmoodi vabad ja mittevabad kuivõrd nende elu ei reguleeri või reguleerivad seadused. See, kes annab seadusi, ei mängi vabaduse hindamise juures rolli.
    68. John Locke’i vabadusekäsitlus ja selle rakendused poliitikas.
    Locke käsitleb vabadust kui 'võrdset vabadust seaduste all'. Locke võttis Hobbesilt üle arusaama, et vabadus on väliste takistuste puudumine aga ta seob selle oma (teistsuguse) loomuõiguse käsitlusega ning väitis, et seadused hoopis tagavad vabadust, mitte ei piira seda. Inimesed on algselt loomupäraselt vabad, nende vabadust piirab ainult teiste inimeste samasugune õigus vabadusele – kohustus teiste inimeste vabadust austada.
    Riigi ja seaduste ülesanne on neid vabadus tagada. Selleks, et neid vabadusi tagada on vaja inimene vabastada teise inimese omavolisest tahtest (tema arusaam erineb siinkohal Hobbesist! - tuleb sisse vabariiklik vabadusemõiste). Kui inimesed ise loovad riigi ja seadused, siis seadused mitte ei piira vabadust, vaid kindlustavad seda.
    Veel ütles Locke, et vabadus on inimese loomupärane õigus, mida ei saa võõrandada või ära anda (teine erinevus Hobbesist). See tähendab, et inimene ei saa end vabatahtlikult orjaks muuta, kuna inimese elu ei kuulu talle endale vaid Jumalale.
    Rakendused: Ameerika revolutsioonis, et Inglise krooni kehtestatud maksud kolooniatele on kodanike vabaduste jalge alla tallamine, et parlament ei arvesta oma kolooniate kodanike õigustega. Iseseisvusdeklaratsioonis on kombineeritud vabariiklaste ja Locke'i ideed. Locke'ilt loomulike õiguste ideed (Kõik on loodud võrdseks jne). 18. saj Prantsusmaal: Voltaire'i lockelik väide, et kehtiv riigikorraldus ei arvesta võrdsuse ja õigustega.
    69. Montesquieu vabariigist
    Montesquieu ei nõua antiikset vabadust, ütleb hoopis, et antiikvabariigid ei olnudki tegelikult vabad (vabadus vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal). Ütleb, et need põhinesid eelkõige võrdsusel ja karmil kasvatusel. Kui otsida vabaduses eeskuju, siis peaks vaatama Inglismaa poole (natuke on sama märgata ka prantsusmaal). Leidis, et üleminek monarhiast vabariiki on võimatu, sest monarhiad on hoopis teistsugused ühiskonnad.
    70. Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlusest)
    Raamatus “Ühiskondlikust lepingust” väljendas uus-rooma vabaduse käsitlust. Ta ütles, et vabad on vaid inimesed, kes alluvad enda heaks kiidetud seadustele. Isegi Inglise esindusdemokraatia ei ole vastuvõetav – siis ollakse valitud esindajate orjad. Samas ka tema tunnistas, et kaasaegset monarhiat pole võimalik muuta vabariigiks, sest vabariik toimib vaid väiksel territooriumil, kus vahetu osalemine on võimalik. Vabariigi võimalikkuseks on vaja ka (kodaniku)voorusi ja omakorda vooruste jaoks, tuleks säilitada kodanike sotsiaal-majanduslikku võrdsust. Prantsusmaal pole need eeldused täidetud.
    71. Vabadus Prantsuse Revolutsiooni ajal. Robespierre ’i „vooruse vabariik“
    Prantsuse revolutsiooni algul domineerisid liberaalsed ideed konstitutsioonilisest monarhiast. Alates 1792. aastast kasvava majandusliku kitsikuse tingimustes hakkas domineerima radikaalsem jakobiinlik suund, mis rakendas Rosseau ning teiste vabariiklaste ideid.
    Kõige radikaalsemaks vabariigi ideoloogiks oli Robespierre. Tema unistuseks oli luua antiiksel eeskujul „Vooruse vabariik“. Ta väitis, et tõeline vabadus eeldab, et võim on rahva käes. Vabariigi võimalikkuseks on vajalik kodanikuvoorus ja kodanikuvoorus eeldab tegelikkut võrdsust ning kodanikureligiooni (riigipoolset jõulist kasvatamist ; asendaks kirikut).
    27
    • .DOC Laadi alla originaalfail 27 lk · .doc · 37 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #1 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #2 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #3 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #4 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #5 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #6 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #7 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #8 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #9 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #10 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #11 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #12 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #13 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #14 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #15 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #16 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #17 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #18 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #19 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #20 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #21 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #22 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #23 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #24 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #25 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #26 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #27
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 27 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-01-07 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 37 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Eglep Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Põhjalikult ja lihtsalt lahti kirjutatud vastused eksamiküsimustele.
    Metodoloogilised armastus voorus sõprus monarh jumal aristoteles monarhia platon türann hobbes poliitika türannia sfäär sokrates harmoonia

    Sarnased õppematerjalid

    Euroopa ideede ajalugu - Kordamisküsimused
    15
    odt

    Euroopa ideede ajalugu - Kordamisküsimused

    isikulisus: riik põhineb individuaalsetel sidemetel. Feodaalsuhted, vasalliteet killustumus: riigivõimu funktsioone teostavad oma piirkonnas vasallid konglomeraatriigid: riik koosneb eri õiguskordade ja pol süsteemidega osistest dualism: vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem; võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel universalism vs partikularism keskajal universalistlik maailmapilt Maailm kui korraldatud tervik Poliitika eesmärgiks universaalne kord ja õiglus Euroopa poliitiline süsteem hierarhiline, ilmaliku võimu tipus Püha Rooma keiser, vaimuliku võimu tipus paavst, kuningad de iure neist sõltuvad keisri universaalne võim de facto illusoorne paavsti võim reaalsem reformatsioon ­ universaalsete autoriteetide lõpp Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Cicero riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ja ühise hüve

    Euroopa ideede ajalugu
    Euroopa ideede ajalugu
    22
    odt

    Euroopa ideede ajalugu

    Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne-arthur lovejoy1873-1962. “Mõtlemine on inimest defineeriv tunnus”. Universaalsed probleemid, ideede ajaloo tsüklilisus, ideid kombineeritakse nagu legosid, kanooniliste suurte mõtlejate rida (from platon to nato). Vanade tekstide lugemine annab tähenduse ka tänapäevale. Kontekstuaalne (cambridge koolkond), Quentin Skinner(sünd 1940), 2 olulist aspekti, autori kavatsus(mitte aninult mida väidab vaid miks väidab), ajalooline kontekst ja keelelised tavad. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest

    Euroopa ideede ajalugu
    Ideede ajaloo kotspekst
    31
    doc

    Ideede ajaloo kotspekst

    · Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse · Valitseja tahe on seadus · Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele · Ent inimlik sanktsioon puudub, karistada saab "üksnes" Jumal · Bodini teooria rakendamine · Ideaalmudel ­ ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele. Ent jõudsalt liiguti sinna suunas, eriti Richelieu ja Louis XIV ajal Rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu. Saksamaal oli kõrgeim võim jagunenud: Keisririigi ja vürstiriikide tasandite vahel Keisririigi tasandil keisri, kuurvürstide ning Riigipäeva vahel Samuel von Pufendorf 1667: Saksamaa on "monstrum" Rakendamine Inglismaal Ka Inglismaal ei olnud rakendatav. "King in parliament" idee 15 Kodusõda: parlament süüdistas kuningat võimupiiride ületamises ning absolutismi sisseseadmises

    Filosoofia
    Ideede ajaloo küsimuste vastused
    13
    doc

    Ideede ajaloo küsimuste vastused

    Kodusõda võrdub surmaga, mäss või rahuused haigusega. Põhiülesandeks on selle olendi töös hoidmine, säilitamine ning selleks tarvilike reeglite väljatöötamine. Lahenduseks on suveräänsus, pooldab Bodini suveräänsusteooriat. Ei pea küll olema monarhia, võim võib olla ka mingi volitatud kogu käes, kuid monarhia on kõige parem. VALITSUSVORMID: MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA 1. Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo Tõeline demokraatia ei ole saavutatav. See on vaid ideaal. Riigil on autoriteedi ja sümboolse liidri vajadus, ühendav printsiip. Demokraatia toidab abitsioone, monarhias on kõik alamad võrdsed. Monarhial ei ole erahuvi, monarhi huvi = riigi huvi, demokraatias inimestel omad kasud. Aristotele: "Demokaraatia on masside valitsemine ilma seadusteta". Paternalism: oleme kõik vennad ja õed, meil on ühine isake. 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest

    Euroopa ideede ajalugu
    Euroopa ideede ajalugu
    28
    doc

    Euroopa ideede ajalugu

    Erinevalt Aquino Thomasest: need on loomupärases konfliktis Kontekst: Itaalia sõjad 1494-1559, linnriikide iseseisvuse häving Nii valitsejate (kuningriigis) kui kodanike (vabariigis) ülim eesmärk on riigi säilitamine. Selleks on enamasti ainuvõimalik vahend ekspansioon, sest võim on relatiivne (sõltub teiste riikide võimu suurusest) 3. Suveräänsuse põhidefinitsioon ja kaks dimensiooni Suveräänsusmõiste kujunemine: Kontekst: Euroopa kodusõjad Prantsusmaa: ususõjad katoliiklaste ja protestantide (hugenottide) vahel (u 1562-98) Inglismaa: kodusõda kuninga ja parlamendi vahel (1642-49). Tüli võimupiiride üle. 1649 Charles I hukkamine (regitsiid) o Kodusõdade alus: rahvasuveräänsuse ideoloogia o Prantsusmaal: hugenottide vastuhakuteooriad. Võim kuulub rahvale ning see on valitsejatele ainult delegeeritud või "laenatud". Võib tagasi võtta

    Euroopa ideede ajalugu
    Euroopa ideede ajaloo eksam
    14
    doc

    Euroopa ideede ajaloo eksam

    nende kombinatsioon. - Suveräänsus kuulub sellele, kellel on võim anda seadusi (,,Legislatiivse suveräänsuse" teooria). - Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse. - Valitseja tahe on seadus. - Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. - Inimlik sanktsioon puudub, karistada saab üksnes Jumal - ideaalmudel. - ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele - rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu 5) Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist Elusolend = masin. Riik = masin = elusolend. Suveräänsus on kunstlik hing, õigusmõistmine on liigesed, hüvitus ja karistus on närvid, üksikute liikmete jõukus ja rikkus on tugevus, nõunikud on mälu, õiglus ja seadused on mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mäss haigus ja kodusõda surm Salus populi (inimeste turvalisus) on selle eesmärk. VALITSUSVORMID: MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA

    Euroopa ideede ajalugu
    Euroopa ideede ajalugu
    43
    docx

    Euroopa ideede ajalugu

    EUROOPA IDEEDE AJALUGU (2.loeng) EUROOPA IDEEDE AJALOO PERIOODID Üldiselt : antiikaeg, keskaeg, renessanss-humanism, barokk, valgustus (18.sajand), romantism Moraalifilosoofia üldine areng Objektivism iseloomustab antiik- ja keskaega Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda

    Euroopa ideede ajalugu
    Euroopa ideede ajalugu
    21
    doc

    Euroopa ideede ajalugu

    demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon) 2) kõrgeim (Suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile). Suveräänsus kuulub sellele, kel võim anda seadusi. Valitseja tahe on seadus, valitseja ise allub üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. Inimlik sanktsioon siiski puudub, karistada saab üksnes jumal. Ideaalmudel ­ ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele, kuigi jõudsalt liiguti sinna suunas. Rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu: Saksamaal oli võim jagunenud ja Inglismaal oli `king in parliament' idée. 5. Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist ELUSOLEND=MASIN. RIIK=ELUSOLEND. Riik pole muud kui kunstlik inimene; ehkki kõrgem ja tugevam kui loomulik inimene, mille hoidmiseks ja kaitseks ta on loodud; ja milles suveräänsus on kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale. Kohtunikud ja õigusemõistmine kunstlikud liigesed

    Ajalugu


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (2)

    Thumser profiilipilt
    Thumser: Tänud! :)
    22:55 03-01-2013
    jaaaa profiilipilt
    jaaaa: Tänan
    23:28 24-01-2013



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun