Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 (2)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis saab teistest, kas nad on ainult vahendid õnne saavutamiseks ?
  • Miks on inimeste enda armastus nii puudulik ?
  • Kuidas lahendada ?
  • Millel nad tuginevad ?
  • Kellel on neist kõrgem võim ?
  • Keskmeks oli küsimus, kuidas sõdida patuta ?
  • Kes päris Rooma keisririigi ?
  • Kuidas õigustasid seda, et paavst võib teiste maid annetada ?
 
Säutsu twitteris
Kordamisküsimused
FLAJ.07.198 Euroopa ideede ajalugu
  • Metodoloogilised küsimused


  • Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel
    Ideedeajalool on kaks traditsioonilist suunda või meetodit, kaks kõike mõjukamat koolkonda. Neid eristab see, et nende lähenemisnurk ideedeajaloole (metodoloogilises mõttes) oli erinev.
    Kanooniline ehk tekstuaalne meetod(A.Lovejoy ja tema koolkons) – Tekstuaalne meetod tekkis kõigepealt ja seda võib lugeda ideedeajaloo kui distsipliini alguspunktiks. Selle meetodi loomise juures mängis olulist rolli A.Lovejoy (19. saj). Lovejoy väitis, et kõik mõtlejad ajaloos lahendavad põhimõtteliselt samu universaalseid probleeme. Ideed on tsüklilised, st samad ideed käivad ringi ratast ja tulevad välja uues ajaloolises situatsioonis. Uued teooriad tekivad vaid vanade “ühikideede” ümberkombineerimisel.'ühikideede' uurimiseks peab lugema teksti ja see on piisav – kõik, mis on mõtlejate ideede kohta võimalik teada saada on leitav selles tekstis endas ja mõtleja ise, tema elu, ei ole oluline. Lugeda tuleb nö 'suuri tekste ' ehk kanoonilise tekste – need on selliste mõtlejate tekstid, kes on kõige paremini suutnud esitada universaalseid lahendusi, mis on igas ajastus rakendatavad. Neid tuleb lugeda nii nagu nad üritaksid vastata meie endi probleemidele.
    Kontekstuaalne ehk ajalooline meetod( Cambridge ’i koolkond, 1960ndad , quentin skinner ) – Nemad leidsid , et Lovejoy jätab välja kaks väga olulist aspekti. Esiteks autori intentsioon ehk kavatsus - peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab, mis on tema eesmärgid. Teiseks, et autori eesmärke mõista, peame tundma ajaloolist konteksti (peab teadma kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid.
  • Õnn


    2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest
    Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund)
    Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest). Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Harmoonia tähendab seda, et need osad on õiglases vahekorras ja ükski osa ei sega vahele teise toimimisele, igaühel on oma funktsioon. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad mõistust ja annavad tegutsemiseks jõudu, instinktid on ohjeldamatud, need peavad olema kontrollitud, st peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab oma funktsiooni, on hinges õiglus ja see tingib ka voorusliku käitumise teiste suhtes.
    Hilistes dialoogides (nt Pidusöök) räägib Platon, et vooruslik elu sünnib ilu püüdlusest ehk armastusest.
    Aristoteles väitis, et õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna . Üldiselt lahtiseletatuna tähendab see inimese oskust toimida mõistuspäraselt. Suurim hüve on oma funktsiooni teostamine parimal viisil. Inimese hinge funktsiooniks on toimida mõistuspäraselt kogu elu jooksul, järelikult inimese suurimaks hüveks on kõige täiuslikumalt mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul. See tähendab, et seda, kas inimene on õnnelik või mitte, on võimalik öelda on alles tagantjärele, arvesse võttes kogu elu. aris
    3.Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest
    Platon annab erinevatel eluetappidel erinevaid vastuseid (varase Platoni arvates on õnneks vaja ka väliseid hüvesid, hilise Platoni arvates piisab voorusest ning väitis, et esikohal on vaimsed naudingud , neist piisab õnneks)(„Pidusöök”, varem väitis vastupidist).
    Aristoteles leidis, et kuigi loomutäius on õnne olemuslik osa, on täiusliku õnne jaoks vaja siiski ka väliseid hüvesid: head teod nõuavad vastavat varustust(„Nikomachose eetika ”, nt sõbrad, raha, päritoli, välimus). Kuid o keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi(„Poliitika”).
    Stoikud: õnn ja voorus on kattuvad mõisted. Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus – me peame aru saama, mis on hüved. Tõeline hüve on ainult see, mis on seesmiselt, oma loomult hea. Tervis, nauding , ilu, rikkus, kuulsus ei ole tõelised hüved, sest nende väärtus põhineb sellel, kuidas neid kasutatakse (neil endil puudub sisemine väärtus). Voorused on seesmiselt head. Tõelised voorused on meie tegutsemisviisid (õiglus, mõõdukus jne). Õnn tähendab stoikude jaoks kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel (kõik välised hüved on meist sõltumatud, meie kontrolli al väljas ja me võime nad vastu enda tahtmist kaotada; seesmised hüved, mõtlemine, tunded jne, neid saame kontrollida nende omamises saame olla kindlad – järelikult peame olema väliste hüvede suhtes täiesti ükskõiksed, kõik need sündmused, mis toovad meile kaasa õnnetusi, meid ei tee õnnetuks see sündmus, vaid meie tunded ja arvamused selle sündmuse kohta. Ja neid viimaseid me saame kontrollida. Kui me oleme välise suhtes ükskõiksed, ei lase tekkida neg emotsioone siis saame jääda ükskõikseks ka sellises olukorras).
    4. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast
    Millise elu peaks valima, et saaks õnnelikult tegutseda. Eritas kahte põhilist eluviisi:
    Riigimehe elu: Riigimehel on ka võimalik teatud õnne saavutada, sest ta rakendab erinevaid olulisi voorusi kogukonna hüvanguks (õigluse, julguse , eneseväärikuse voorusi). Probleem on selles, et ta ei suuda rakendada tarkuse voorusi oma elus ning üleüldse ta rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes(nt sõda või teatud sotsiaalne korraldus). See teeb õnne saavutamise raskemaks, seega on eelistatud filosoofi elu.
    Filosoofi elu(eelistatud): Filosoof on see, kes rakendab kõige täiuslikumalt tarkuse voorust . Ta on tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses ja seeläbi elab jumala-sarnast elu.
    Poliitika eesmärgiks, nagu inimestelgi, on õnn. Poliitika peab tagama polises inimesele õnneliku elu võimalikkus. Sellega seoses väidab Aristoteles, et polis on õnneliku elu jaoks hädavajalik. Filosoofid vajavad polist , sest ainult korralikult töötav riik annab võimaluse tagasitömbunud eluks. Ka poliitikud vajavad poliste juhtimiseks filosoofide nõuandeid, sest nemad on jõudnud tarkuse juurde ja teavad, kudias polist korraldada. Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimesele õnneliku elu: selleks on riik, kus kõik kodanikud saavad poliitikas osaleda ja toimivad vastavalt loomutäiusele; Heas riigis peaks olema võimalikult suure keskklass .
    5. Epikuurlased õnnest
    Epikuurlased sidusid õnne eeskätt naudinguga, mitte voorusega. Ilma naudinguteta ei saa õnnest rääkida. Ainus tõeline hüve on nauding ja ainus tõeliselt halb on valu. Õnn ei ole lihtsalt maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunne( ataraxia ), mis seisneb valu ja vaimse rahutuse puudumises. Ataraxia on mõõdetamatu suurus – see kas on või seda ei ole. See saavutatakse vooruse läbi ning eeldab ka näiteks heade sõprade olemasolu ning ihade ja soovide piiramist (et vältida pettumusi ja rahutuks muutumist). Epikuurlaste jaoks on õnn teatud passiivne seisund.
    6. Augustinus õnnest ja poliitikast .
    Tõeliselt vooruslikud saavad olla vagad inimesed, aga ka nemad ei saa jõuda täieliku õnneni, sest tõeline õnn ei olegi siinpoolsuses saavutatav. Surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (ehk õnnest). Kui siin elus käituda vooruslikult, võib jõuda õndsuseni teispoolsuses. Jääb üle olla õnnelik õndsuse ootuses . Tõeline õndsus mille poole peab püüdlema seisneb igaveses elus ja rahus teispoolsuses.
    Augustinus oli pessimistlik ka riigi eesmärkide suhtes. Riik ei saa samamoodi seada õnne oma kõrgemaks eesmärgiks, vaid riik on tekkinud pattulangemise tulemusena. Riik hoiab patuseid inimesi vaos ning on hädavajalik inimeste vahel rahu hoidmiseks - seega on ta osa Jumala plaanist (ka paganlik riik). Kristlik riik on kõrgem, ta teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral, võimaldades kristlikel inimestel elada kristlikku elu. Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust.
    7. Aquino Thomas (13. saj) õnnest ja poliitikast
    Kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, on õnn siinpoolsuses teatud määral siiski võimalik. Seda on võimalik saavutada, kui hoolitseda piisavalt oma hinge ja ihu eest.
    Inimene on osa ühiskonnast (riigist), hierarhilisest süsteemist, mille eri osad täidavad eri funktsioone ja rolle. Inimene peab oma funktsioone riigis täitma. Kui riik on hästi korraldatud on hea elu ka saavutatav. Riik ei ole ainult jumaliku karistuse instrument vaid ka instrument hea elu saavutamiseks Valitseja peab suunama inimesi vooruslikule käitumisele, seda ta teeb seaduste abil. Seadused harjutavad inimesi õigesti käituma ja muutuvad seeläbi vooruslikuks. Kuid tõelised eesmärgid on siiski kõrgemad. Maapealset elu võib nautida, kuid see ei tohi ohtu seada kõrgemat eesmärki – igavat elu ja õndsust. Seetõttu on kirik riigist ülem (kirik tegutseb inimeste tõeliste vaimsete voorustega).
    8. Thomas Hobbesi (17.saj) subjektiivne õnnekäsitus
    ( Hobbes töötas välja uut laadi filosoofilise süsteemi, kus ta rakendas tollaseid moodsaid loodusfilosoofiaalaseid ideid, kes hakkasid maailma käsitlema mehhanistlikult.) Hobbes rakendas selle filosoofia ka inimese käitmisele. Inimesed, kui kehad alluvad mingitele seadustele . Inimese panevad liikuma ihad . Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega, ei ole olemas absoluutset ega loomupärast head ja kurja, need on inimeste antud nimed asjadele, mida nad vastavalt kas ihaldavad või väldivad. Järelikult, ei saa rääkida õnneliku elu objektiivsest sisust, sest see sõltub meie endi tungidest ja need võivad olla erinevatel inimestel erinevad. “Õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab.” St, et ükskõik, mida sa ihaldad, kui sa seda saavutad, siis sa oled õnnelik ja mida pidevamalt sa seda saavutad, seda õnnelikum sa oled. “Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu , seni kuni me siin maailmas elame, sest elu ise on liikumine ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla ilma meelteta.”
    9. Shaftesbury subjektiivsest õnnest
    Nõustub Hobbesiga, et õnn on mingis mõttes subjektiivne, kuid tema käsitlus tundus liiga subjektivistlik ja egoistlik . (Kas siis tõesti ainult meie endi ihad ja nende rahuldamine teeb meid õnnelikuks? Mis saab teistest, kas nad on ainult vahendid õnne saavutamiseks?). Tema järgi tuleks õnne otsida loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes, mitte tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale . Ainult ühiskondlikult tegutsev inimene on harmooniline ja õiglane, ja ainult sellisel inimesel on võimalik õnneni jõuda. Ütleb, et õnnelik elu eeldab vooruslikku tegutsemist ja ühiskondlikku harmooniat, mis omakorda nõuab hinges tunnete harmooniat (harmooniat enda ihade ja ühiskondliku loomuse realiseerimise vahel). Naudinguid saame me mõlemast.
    Hinge harmoonia peegeldub naudingutes, mida on kolme sorti:
    1. meelelised – neid peab olema mõõdukalt (et paisudes ei muutuks valuks)
    2. naudingud ühiskondlikest tunnetest, suhestumisest teistega
    3. refleksiivsed naudingud – vaatleme oma ühiskondlikku käitumist ja tunneme rõõmu enda vooruslikkusest. Kui me käitume hästi vooruslikult, siis me nagu imetleme iseennast , et me nii harmoonilised oleme ja see annab meile täiendavat õnne ja motiveerib meid veelgi vooruslikum olema.
    Voorus on õnne tarvilik tingimus ja tunneme valu, kui vooruslikut ei käitu, sest reflekteerides saame me sellest aru (südametunnistus).
    10. Rousseau moodsa (ühiskondliku) inimese hingehaigusest, 18. saj
    Väidab, et moodne inimene ei ole võimeline õnnelik olema. Arutlustes eristab loomulikku ja ühiskondlikku inimest. Loomulik inimene saaks eksisteerida ainult ühsikonnast väljaspool, ilma igasuguste mõjutusteta. Loomulikku inimest iseloomustab enesearmastus . Ta on teistest sõltumatu, ei taha halba, ei taha muljet avaldada, ei tunne nende eest hirmu, Ühiskondlik inimene on ühiskonna poolt mõjutatud –loomulike enesearmastuse asemel on eneseimetlus ehk uhkus, ta peab ennast teistest paremaks, võrdleb ennast teistega ja tal on pidev mure oma staatuse pärast. Ühiskondlik inimene on sõltuv teistest inimestest. Ta on valmis hävitama oma eesmärkide nimel. Selline inimene ei saa kunagi õnnelikuks, sest tema soovid pidevalt muutuvad(kui üks saab rahuldatud, tekib uus). Ta on kaotanud oma päris-mina ja sõltub võrdlusest teistega. Ta on sõltuvuses asjadest, tunnustustest ja teiste inimeste hinnangutest – keegi aga on alati teistest parem ja tekib lõputu ahel. On kaks võimalikku lahendust : 1. ühiskondlik lahendus heas riigis – noore inimese kasvatamine samastamaks oma huvisid riigi huvidega . Riik peaks suutma kasvatuse kaudu õpetada inimest üles leidma oma tõelist mina. 2. individuaalne lahendus – inimest tuleb kasvatada isoleerituna ühiskonnast, kus kõik omavahel võistlevad, tuleb väärtustada sõprust ja piirata oma soove.
  • Au


  • Aristoteles aust ja eneseväärikusest
    Au saavutamisel on väga suur roll eneseväärikusel. Iga inimene peab püüdlema tõelise au poole, selle saab ta tasuks loomutäiuse eest. Au omistatakse headele inimestele (vooruslikule inimesele). Kõik inimesed on loomupoolest võimelised olema vooruslikud inimesed ja võimelised tegema ratsionaalseid valikuid . Inimesel on loomupärased kaludvused, ükski neist ei ole halb, vaid loeb, millele seda loomupärast kalduvust rakendatakse ja millises mõõdus seda rakendatakse. Loomutäius ongi tegelikult oskus õigesti tegutseda ehk valida õige tegevus ja teha seda mõistlikul, kindlal ja mõõdukal viisil. Au pürgimus peab olema mõõdukas: me mõistame hukka mõlemad, need, kes on auahned ja need, kes ei taha tunnustust isegi ülla saavutuse eest.
    Defineerib eneseväärikuse kui täieliku loomutäiuse enese suhtes. Eneseväärikas on inimene, kes arvab , et ta on suurte asjade vääriline ja ta ongi. Enesehaletsus on hullem kui liigne auahnus. Eneseväärika inimese toimimisviisid: Eneseväärikas inimene rõõmustab auavalduste üle, kuid teab, et auavaldus ei ole samavääriline loomutäiusega. Au haavamine ei ole oluline, sest eneseväärikas inimene teab ise oma väärtust ja ta au ei saa haavata . Teistele tuleb head teha, kuid ise abi vastu võtta ei tohi, see näitaks teiste üleolekut. Eneseväärikas inimene ei sõltu muust , kui sõpradest, sest muidu oleks ta orjameelne.
  • Cicero vabariiklase aust
    Vooruslik kodanik peab valima aktiivse poliitilise elu, kuid ta ei see seda ambitsioonist või auahnusest, vaid taotlemaks hinge suurust (magnitudo animi). Hinge suurust iseloomustavad põlgus väliste asjade vastu, aulise ja suurepärase taotlemine (voorusliku käitumist), suurte kasulike tegude tegemine – see tuleb lõppkokkuvõttes ka talle endale rohkem kasuks, võrreldes auahnuse ja kuulsusejanuga ( gloria taotlemine). Suuri tegusid tuleb teha tegude enese, mitte auahnuse pärast. Negatiivseks näiteks toob Caesari: tegi küll suuri tegusid, kuid tegi neid eesmärgiga saavutada enda au.
  • Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust
    Esimene kristlik voorus on enese alandamine (vastandumine Aristotelesele). „Kes ise ennast ülendab, seda alandatakse. Kes ise ennast alandab , seda ülendatakse.” Ise ei pea ennast teistest kõrgemale tõstma . Selles tsitaadis väljendub kristlik alandlikkuse voorus. Aquino Thomas: püüab lepitada kristlikku alandlikkust ja au. Ta toob näidetena välja kristlikud pühakud, nt Pauluse ja Franciscuse, kes peavad end väärituks kõiges peale neile osaks langenud Jumala armu . Nad peavad ennast väärituks oma pattude pärast, aga kui Jumala au ja ligimese hüve seda nõuavad, on nad valmis suurteks, ennastsalgavateks tegudeks, unustades iseennest selle juures. Ja kui selle eest osutatakse talle au, siis ta võtab selle vastu, aga viitab sealjuures Jumalale ja muus osas ta sellest ei hooli (maistest hüvedest ja rikkustest).
  • Feodaalne au
    Feodaalau sai alguse barbarite vallutustest Rooma riigi aladel. Barbarite hõimuliidritest kujunes välja aadlisugu. Nende üheks olulisemaks tunnuseks oli see, et aadlik pidi olema vaba. Teiseks kui mees oli suur ja tugev ning edukas sõdalane, siis ta pääses nö paremate meeste hulka. Vallutuste kinnistudes kaasnesid suurte tegudega lahingutes materiaalsed hüved, eeskätt feodaalvalduste näol. (Sellega kinnistus aadlike klass ja see muutus suletumaks.)
    Kõrgeskajal hakati järjest rohkem jälle hindama ja esile tõstma isikuomadusi. Hakati rõhutama, et maaomandist ei piisa (vastandudes varasele feodaalaule). Au muutus sõltuvaks käitumismaneeridest, mille aadlid ise kehtestasid. Rüütliau nõuded:
    1. vasalliteet – võrdsuse ja hierarhia lepitamine. Au nõudeks oli, et au, mis küll kuulub kõigile aadlikele, peab eeskätt sisaldama lojaalsust ja truudust endast kõrgemale vabale mehele. Hierarhilises suhtes aumees tunnustas teise kõrgemat positsiooni.
    2. pinge – aadlike võistlus au pärast, rivaliteet, vastastikuse lugupidamise eeldamine. Võrdsel positsioonil aadlikel oli keeruline stabiilsust tagada, sest igaüks proovis enda aud suurendada ja see tekitas aadlike vahel võistlust au pärast.
    3. suurte suguvõsade vaheline võimuvõitlus, lõhestunud ühiskond – rivaliteet viis lõhedeni.
    4. veritasu : kaotatud vere eest sai tasuda ainult verega; esimesena keelati ära Inglismaal, hiljem ka mujal
    5. alternatiiv : kohtumõistmine võitluse läbi, tseremoniaalsus.
  • Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal
    Alates 12. saj tekkis nö 'kavaleri-ideaal'. Peab olema truu ning õiglane. Õiglus on veel kõrgem printsiip kui enda või isanda kaitsmine.
    Õiglus avaldus mitmes suunas: 1. kohustused oma kaaskodanike ja kaaskristlaste ees 2. kohustused Jumala ees (nt Püha Graali otsimine) 3. kohustused naiste ees.
  • Mandeville uhkusest ja au eri vormidest
    Mandeville vastandas kaks erinevat au mõistet: antiikaegse au (ülemklasside enesesalgamine), mis põhineb tegelikul voorusel – eneseväärikal toimimisel, suurte tegude tegemisel-, ja teiselt poolt germaani au (elumõnude nautimine, iseenda glorifitseerimine), mis on feodaalau aluseks.
    Mandeville ütles, et ka germaani au puhul (mis oli tema ajal) pidi kindlates asjades ennast piirama, peab vastama au nõuetele, ning et selline enesepiiramine on tasutud aust tuleneva naudinguga (saad kätte elumõned). Mandeville'i sõnul enesearmastus ja tunnustusvajadus võimaldavad „taltsutada koletisi ” (isekaid inimesi, kes ei arvesta teistega, kuid samas peavad kinni nö otsestest aadli nõuetest). Au on vahend teatud ühiskondlike käitumismallide kindlustamiseks.
    Mandeville räägib ka, et temaagses ühiskonnas on germaaniau teatud mõttes transformeerunud. Kuna oli saavutatud majanduslik küllus, siis tänu uudsele olukorralne oli enesepiiramine muutunud ebavajalikuks. Olukorras, kus inimesed ei tundnud üksteist, „võõraste ühiskonnas”(suurlinnades) – sai silma paista suure omandi või särava riietusega – au hakkas asendama väline uhkeldamine. Seoses moe pideva muutumisega oli oluline pidev staatussümbolite muutumine.
    See kõik tõi kaasa selle, et inimesed püüdlesid rikkuse poole, swelleks, et seda kulutada, staatuse saavutamiseks. Ta ütles, et staatuse vajadus on see, mis paneb inimese tööle ja edendab ühiskonda (edendab majandust), et uhkus, au ja kadedus on töövõime käivitajad ja toovad ühiskondlikku kasu. Kokkuvõte. Mandeville'i jaoks oli au midagi instrumentaalset.
  • Montesquieu aust monarhiates (Seaduste vaimust )
    M leidis, et eri tüüpi riigid põhinevad eri tüüpi printsiipidel. Antiikvabariigid põhinevad ennastsalgaval voorusel. Uusaegsed monarhiad põhinevad ennastarmastaval (e germaani) aul , mis ei peegelda tegelikke voorusi. Despootiad põhinevad hirmul.
    Au monarhiates on vale au, see ei põhine mingitel tõeliselt vooruslikel inimese omadustel ja eneseväärikal käitumisel, vaid ülendatud/liigkõrgetel arusaamadel iseendast. Samas, selleks, et seda ülendatud arusaama alal hoida, pidi inimene täitma mingeid norme. Norme rikkudes alandab ta nii iseennast, perekonda kui oma seisust (sarnane seisukoht mandeville'ga). Selline normide täitmine iseloomustab eelkõige aadlit. Aadliau kõige tähtsam nõue on julgus (nii sõjas kui ka tsiviilelus seismine oma printsiipide eest).
    Monarh ei saa seadusi läbi viia ainuisikuliselt, vaid ta sõltub võimu teostamisel aadlist. Aadel on valmis tegema vaid seda, mis on tema auga kooskõlas. Aadel ei pea täitma käsku, mis on tema põhimõtetevastane.
    Samuti, Montesquieu nõustub mandevilliga, et au aitab tõsta üldist konkurentsi ja seeläbi elavdab majandust. Anonüümsus võimaldab kõigil väliselt matkida kõrgemasse klassi kuulujaid, seetõttu paigutab lihtrahvas au tarbimisse.
  • 18. sajandi meritokraatlik aumõiste
    Üritatakse samaaegselt ikkagi au siduda rohkem voorusega, et ka tegelikult ühiskonnas rohkem austatakse mitte neid, kes endast paremini mõtlevaid, vaid inimesi nende tegelike tegude eest. Üldtendents egalitarlistlik, sünnipärasel võrdsusel põhinev aadliau kriitika. Aalternatiivina tõsteti esile meritokraatlik ehk inimeste tegelikul paremusel põhinev kodanikuau. Asutatakse omaalgatuslikult seltse, anti välja ordeneid, mis premiteerisid silmapaistvaid põllumehi, ametnikke, kirjanikke. Sellega loodeti asendada edevusel ning kadedusel põhinev ühiskondlik konkurents ausa võistlusega, mis toitub positiivse eeskuju innustusest ning on ühilduv inimarmastuse ideaaliga ehk filantroopiaga.
  • Romantilise au paradoksid
    18 saj lõpus, 19. saj alguses kujunes romantilise au mõiste, mille raames saame rääkida pingest indiviidi (või individuaalsuse) ja kollektiivi vahel. Ühest küljest au vastandus ühiskonnale. Au sai saavutada siis, kui sa olid eriline, sa väljendasid oma isikupära, olid enesele truu. Au hakkas järjest rohkem seostuma eneseväljenduse ja enesetruuduse ideaaliga – see oli uus dimensioon aule. Romantilise inimese (kunstnikuboheemlase) „aukoodeks” vs filistinism ( konventsionaalne , materiaalne tavainimene).
    Aga samaaegselt aumees kriitilises olukorras, kus ta sai tegelikkus oukorras demonstreerida
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #1 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #2 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #3 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #4 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #5 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #6 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #7 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #8 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #9 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #10 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #11 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #12 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #13 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #14 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #15 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #16 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #17 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #18 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #19 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #20 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #21 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #22 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #23 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #24 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #25 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #26 Euroopa ideede ajaloo eksam 2012 #27
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 27 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-01-07 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 30 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Eglep Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Põhjalikult ja lihtsalt lahti kirjutatud vastused eksamiküsimustele.
    Metodoloogilised , armastus , voorus , sõprus , monarh , jumal , aristoteles , monarhia , platon , türann , hobbes , poliitika , türannia , sfäär , sokrates , harmoonia

    Mõisted


    Kommentaarid (2)

    Thumser profiilipilt
    Thumser: Tänud! :)
    22:55 03-01-2013
    jaaaa profiilipilt
    jaaaa: Tänan
    23:28 24-01-2013


    Sarnased materjalid

    72
    docx
    Euroopa ideede ajalugu
    28
    doc
    Euroopa ideede ajalugu
    14
    doc
    Euroopa ideede ajaloo eksam
    43
    docx
    Euroopa ideede ajalugu
    15
    doc
    Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt
    15
    doc
    Euroopa ideede ajalugu
    22
    odt
    Euroopa ideede ajalugu
    15
    odt
    Euroopa ideede ajalugu - Kordamisküsimused



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun