Ideede ajaloo küsimuste vastused

Q: Kuidas eristada tõelisi sõpru ja meelitajaid?

Vastus leiad õppematerjalist: Ideede ajaloo küsimuste vastused

Q: Kes päris Rooma keisririigi?

Vastus leiad õppematerjalist: Ideede ajaloo küsimuste vastused

Vomm, Marin

Ideede ajaloo küsimuste vastused (8)

Tartu Ülikool - Ajalugu - Euroopa ideede ajalugu

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kuidas eristada tõelisi sõpru ja meelitajaid?
Kes päris Rooma keisririigi?

EUROOPA IDEEDE AJALUGU
METODOLOOGILISED KÜSIMUSED

Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel
Kanooniline ehk tekstuaalne meetod(A.Lovejoy) – ideed on tsüklilised, ei ole progressi , probleemid on universaalsed ja ideed ajatud; ideoloogiad tulenevad „ideedeühikutest”; autori uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast.
Kontekstuaalne meetod( Cambridge ’i koolkond) – leidsid , et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja .
ÕNN

Platon ja Aristoteles õnne olemusest
Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab . Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab oma funktsiooni, on hinges õiglus ja see tingib ka voorusliku käitumise teiste suhtes. Aristoteles väitis, et õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Suurim hüve on oma funktsiooni teostamine parimal viisil. Inimese hinge funktsiooniks on toimida mõistuspäraselt kogu elu jooksul.

Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest
Platon väitis, et esikohal on vaimsed naudingud , neist piisab õnneks(„Pidusöök”, varem väitis vastupidist). Aristoteles leidis, et kuigi loomutäius on õnne olemuslik osa, on täiusliku õnne jaoks vaja siiski ka väliseid hüvesid: head teod nõuavad vastavat varustust(„Nikomachose eetika”). Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi(„Poliitika”). Stoikud: õnn ja voorus on kattuvad mõisted. Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus – me peame aru saama, mis on hüved. Tõeline hüve on ainult see, mis on oma loomult hea. Tervis, nauding , ilu, rikkus, kuulsus ei ole tõelised hüved, sest nende voorus põhineb sellel, kuidas neid kasutatakse.

Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast
Riigimehe elu: Riigimees on poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse , eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks. Ta ei suuda rakendada tarkuse voorusi oma elus. Ta rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes(nt sõda või teatud sotsiaalne korraldus). Filosoofi elu(eelistatud): Filosoof on see, kes rakendab kõige täiuslikumalt tarkuse voorust . Ta on tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses. Elab jumala-sarnast elu. Poliitika eesmärgiks, nagu inimestelgi, on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimaluse. Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimesele õnneliku elu: riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas ja toimivad vastavalt loomutäiusele; suure keskklassiga riik.

Epikuurlased õnnest
Ilma naudinguteta ei saa õnnest rääkida. Ainus tõeline hüve on nauding ja ainus tõeliselt halb on valu. Õnn ei ole maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunne (ataraxia), mis seisneb valu ja vaimse rahutuse puudumises. Ataraxia on mõõdetamatu suurus – see kas on või seda ei ole. See saavutatakse vooruse läbi. Ihasid ja soove tuleb piirata, et vältida pettumusi.

Augustinus õnnest ja poliitikast
Enesearmastus on ennasthävitav. Tõeliselt vooruslikud saavad olla vagad inimesed, aga ka nemad ei saa jõuda täieliku õnneni, sest tõeline õnn ei olegi siinpoolsuses saavutatav. Kui siin elus käituda vooruslikult, võib jõuda õndsuseni teispoolsuses. Riik on pattulangemse tulemus ja ajend, riik on paganlik osa, kuid oli osa Jumala plaanist, see on hädavajalik, et tagada kord patuste inimeste vahel. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral.

Aquino Thomas õnnest ja poliitikast
Kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, peaksime siiski püüdma hoolitseda maksimaalselt oma hinge ja heaolu eest. Inimene on osa ühiskonnast, hierarhilisest süsteemist, mille eri osad täidavad eri funktsioone. Hea elu on poliitiline küsimus, kuid tõeline voorus on siiski vaimne. Kirik on riigist ülem.

Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus
Inimesed, kui kehad alluvad mingitele seadustele. Inimese panevad liikuma ihad . Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega, ei ole olemas absoluutset ega loomupärast head ja kurja, need on inimeste antud nimed asjadele, mida nad vastavalt kas ihaldavad või väldivad. Ei saa rääkida õnneliku elu objektiivsest sisust. Õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu , seni kuni me siin maailmas elame, sest elu ise on liikumine ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla ilma meelteta.

Shaftesbury subjektiivsest õnnest
Nõustub, et õnn on mingis mõttes subjektiivne. Hinge harmoonia peegeldub naudingutes, mida on kolme sorti: 1. meelelised – neid peab olema mõõdukalt 2. naudingud ühiskondlikest tunnetest, suhestumisest teistega 3. refleksiivsed naudingud – näeme ennast kõrvalt, teistele suunatud tunded, millest oleme toime pannud vooruslikke tegusid . Voorus on õnne paratamatu tingimus. Oluline on puhas südametunnistus; vooruslikud teod.

Rousseau moodsa inimese hingehaigusest
Eristab loomulikku ja ühiskondlikku inimest. Loomulik inimene saaks eksisteerida ainult ühsikonnast väljaspool, ilma igasuguste mõjutusteta. Ühiskondlik inimene on ühiskonna poolt mõjutatud – eneseimetlus , uhkus, mure oma staatuse pärast. Ühiskondlik inimene on sõltuv teistest inimestest. On valmis hävitama oma eesmärkide nimel. Selline inimene ei saa kunagi õnnelikuks, sest tema soovid pidevalt muutuvad(kui üks saab rahuldatud, tekib uus). Ta on kaotanud oma päris-mina ja sõltub võrdlusest teistega. On kaks võimalikku lahendust : 1. ühiskondlik lahendus heas riigis – noore inimese kasvatamine samastamaks oma huvisid riigi huvidega 2. individuaalne lahendus – inimest tuleb kasvatada isoleerituna ühiskonnast, kus kõik omavahel võistlevad, tuleb väärtustada sõprust ja piirata oma soove.
AU
1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest
Au saavutamisel on väga suur roll eneseväärikusel. Iga inimene peab püüdlema tõelise au poole, selle saab tasuks loomutäiuse eest. Aluseks on ratsionaalsed valikud. Inimesel on loomupärased kaluvused, ükski neist ei ole halb, loeb, mis hulgal seda kuskil olukorras rakendada. Loomutäius on oskus õigesti tegutseda. Au pürgimus peab olema mõõdukas: me mõistame hukka mõlemad, need, kes on auahned ja need, kes ei taha tunnustust isegi ülla saavutuse eest. Defineerib eneseväärikuse kui loomutäiuse enese suhtes. Eneseväärikas on inimene, kes arvab , et ta on suurte asjade vääriline ja ta ongi. Enesehaletsus on hullem kui liigne auahnus. Eneseväärikas inimene rõõmustab auavalduste üle, kuid teab, et auavaldus ei ole samavääriline loomutäiusega. Au haavamine ei ole oluline. Tõelise ohu korral ei tohi oma elust hoolida. Teistele tuleb head teha, kuid ise abi vastu võtta ei tohi, see näitaks teiste üleolekut. Eneseväärikas inimene ei sõltu muust , kui sõpradest, sest muidu oleks ta orjameelne.

Cicero vabariiklase aust
Riigimees peab valima aktiivse poliitilise elu, seal avaneb tema hinge suurus. See on erinev auahnusest. Seda iseloomustavad põlgus väliste asjade vastu, au ja suurepärase taotlemine , suurte kasulike tegude tegemine. Suuri tegusid tuleb teha tegude enese, mitte auahnuse pärast. Näiteks Caesar tegi küll suuri tegusid, kuid tegi neid eesmärgiga saavutada gloria .

Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust
Esimene kristlik voorus on enese alandamine( vastandumine Aristotelesele). „Kes ise ennast ülendab, seda alandatakse. Kes ise ennast alandab, seda ülendatakse.” Aquino Thomas: pühakud peavad end väärituks kõiges peale Jumala armu . Jumala au ja ligimese hüve nimel ollakse valmis suurteks, ennastsalgavateks tegudeks .

Feodaalne au
Feodaalne au ehk rüütliau seisnes algselt väliste hüvede omamises, feodaalvaldused. Keskajal hakati järjest rohkem hindama isikuomadusi. Au muutus sõltuvaks käitumismaneeridest. Rüütliau nõuded: 1. vassaliteet – võrdsuse ja hierarhia lepitamine 2. pinge – aadlike võistlus au pärast, rivaliteet, vastastikuse lugupidamise eeldamine 3. suurte suguvõsade vaheline võimuvõitlus, lõhestunud ühiskond 4. veritasu : kaotatud vere eest sai tasuda ainult verega; esimesena keelati ära Inglismaal, hiljem ka mujal 5. alternatiiv : kohtumõistmine võitluse läbi, tseremoniaalsus.

Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal
Seisnes õigluse, mitte oma isiku või isanda kaitses. Kolm peamist suunda: 1. kohustused oma kaaskodanike ja kaaskristlaste ees 2. kohustused jumala ees 3. kohustused naiste ees.

Mandeville uhkusest ja au eri vormidest
Enesearmastus ja tunnustusvajadus võimaldavad „taltsutada koletusi”(inimesi, kes ei arvesta teistega). Aadlid võivad korda saat kõiksugu tegusid, kuid kuni nad on lojaalsed oma riigile, on nad ikkagi aumehed. Tänu uudsele olukorralne on enesepiiramine muutunud täiesti ebavajalikuks. Uuslaadiline au „võõraste ühiskonnas”(suurlinnades) – saab silma paista suure omandi või särava riietusega. Seoses moe pideva muutumisega pidev staatussümbolite muutumine. Staatuse vajadus on see, mis paneb inimese tööle ja edendab ühiskonda.

Montesquieu aust monarhiates
Antiikvabariigid põhinevad ennastsalgaval voorusel. Uusaegsed monarhiad põhinevad ennastarmastaval aul. Despootiad põhinevad hirmul. Au monarhiates on vale au, see ei põhine mingitel tõeliselt vooruslikel inimese omadustel, vaid ülendatud arusaamadel iseendast. Aadliau seisneb teatavate normide jälgimisel. Norme rikkudes alandame nii iseennast kui oma staatust. Aadliau kõige tähtsam nõue on julgus. Teiseks peab aadel olema valmis au nimel printsiipide eest seisma. Monarh ei saa seadusi läbi viia ainuisikuliselt. Võimu tegelikud teostajad on aadlikud . Aadel on valmis tegema vaid seda, mis on tema auga kooskõlas. Aadel ei pea täitma käsku, mis on tema põhimõtetevastane. Lihtrahva ainus võimalus rohkem silma paista on suurem tarbimine – sellisel korraldusel on majandust arendav tagajärg.

18. sajandi meritokraatlik aumõiste
Üldtendents ebalitarlistlik: aadliau kriitika, alternatiiviks meritokraatlik kodanikuau. Omaalgatuslikud seltsid, mis premiteerisid silmapaistvaid põllumehi, ametnikke, kirjanikke.

Romantilise au paradoksid
Katse langetada pingeid indiviidi ja kollektiivi vahel. Au hakkab järjest rohkem seostuma eneseväljenduse ja enesetruuduse ideaaliga – uus dimensioon aule. Romantilise kunstniku(boheemlase) „aukoodeks” vs filistinism. Ühiskonna nimel suremine: individuaalne au seotud isamaa-armastusega, sõjaline dimensioon.
ARMASTUS

Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis)
Kirjeldab ideaalset linnriiki kui kohta, kus armastusel ja veresidemetel pole rolli, seega tuleks meelelistest ihadest loobuda . Selline linn ei ole aga tegelikult teostatav, vabanemine tuleb saavutada individuaalselt. „Pidusöök” – Suurim raskus on seksuaalne tung, armastus üksiku vastu annab meid juhuse meelevalda. Armastusest ei ole võimalik täielikult vabaneda , kuid on võimalik armastada seda, mis meid ei orjasta. Iga kõneleja pidusöögil kõneleb Erose ülistamiseks, kõik räägivad oma isiklikust kogemusest, ainult Sokrates näeb üldist pilti. Sokratese kõne - esitab alguses Agathonile küsimusi, mille tulemusena jõutakse ühiselt arvamuseni, et armastatakse ja ihaldatakse seda, mis endal puudub, seega ei saa Eros ise ilus olla, kuna ta armastab kauneid asju. Ülejäänud kõne ehitab üles ammusele vestlusele Diotimaga. Kui ei ole ilus, ei tähenda kohe, et on inetu, kui ei ole hea, ei pruugi kohe halb olla – Eros on midagi vahepealset. Ta on jumala ja inimese vahepealne olend – daimon. Jumalad ise ei puutu inimestega kokku, kogu suhtlus toimub daimonite kaudu. Armastus on üldiselt mingisuguse õnne ja hüve ihaldus , ent nende kohta, kes tegelevad armastuse teiste liikidega(rahajaht, tarkuse armastus jne) ei öelda, et nad armastavad või on armunud. Kõik inimesed on rasedad kas kehalt või loomult ja kui nad juavad teatud eluikka, ihkab inimloomus sünnitada. Inetuses sünnitada ei saa, ainult ilus. Mehe ja neise ühinemine ongi selline sünnitus. Sünnitamine on igavene ja ainus surematu, mis võib avalduda surelikus olendis. Surematus on armastuse objekt. Tõestus, et inimesed püüdlevad surematuse poole: inimene on valmis kasvõi surema, et tema nimi jääks igaveseks püsima ja talle saaks osaks surematu kuulsus(nt sõjakangelased). Inimesed, kes on kehalt rasedad, muretsevad endale surematuse laste sünnitamise abil. Inimesed, kes on hingelt rasedad, jätavad endast märgi loomingu abil. Selliste „laste“ eest püstitatakse templeid, lihaste laste eest aga mitte kunagi. Kes sellele asjale õiget rada pidi läheneda tahab, peab noorusest alates püüdlema ilusate kehade poole: algul ühe poole ja kui ta taipab, et kõigi kehade ilu ei ole üks ja sama, siis hakkab ta armastama kõiki ilusaid kehi ja kirg ühe suhtes jaheneb. Seejärel peab ta hakkama hindama hinge ilu keha ilust väärtuslikumaks ning õppima nägema teadmiste ilu. Selleni jõudnud, peab ta sünnitama palju üllaid kõnesid ja mõtisklusi ning hakkama mõistma ilu kui ideed ennast, siis on ta jõudnud eesmärgini. Ilu eksisteerib igavesti, ta ei teki ega hävi, ei suurene ega kahane. Ilu ei ilmu targale inimesele mitte kõne või teadusena , vaid iseendana , alati endaga ühetaolisena. „Pidusöögi” moraal – Sokrates: armastav olend saab tõusta kõrgemale juhuse meelevallast; Alkibiades: individuaalsel armastusel on eriline väärtus. Neid kahte korraga ei saa!

Apostel Paulus Jumala armust. Pauluse armastusekäsituse ühiskondlik-poliitilised tagajärjed
Arm= agape . Agape vs Eros – agape on spontaanne, üldine, ei hooli objekti väärtusest; eros on igatsev ja suunatud objekti omandamisele. Agape loob väärtuse armastuse läbi; eros saab alguse objekti iseseisvast väärtusest. Agape on omakasupüüdmatu; eros on enesekeskne , õnne saavutamisele suunatud. Jumala armastus on primaarne, kõik muud suhted sekundaarsed. Agape ühiskondlikud tagajärjed: Indiviidide võrdsustumine läbi Jumala armu, vendlus.

Augustinus kahte sorti inimlikust armastusest ning kahest riigist (linnast)
Raamat „Pihtimused” – kui Jumal armastab inimest, siis miks on inimeste armastus nii puudulik. Eristab inimlikku ja jumalikku armastust. On kaks riiki: maine ja taevalik . Inimene on langenud, tema tahe ja mõistus on rikutud. See väljendub selles, et inimene armastab iseennast rohkem kui Jumalat. Meie armastus tugineb lihahimul. Me põlgame loojat ning kiindume sellesse, mis on loodud. Taevalik armastus on puhas. Tuleb püüelda Jumala poole ja põlata iseennast.

Pierre Nicole “valgustatud enesearmastusest” kui ühiskonna ja majanduse alusest
Kui inimesed on omakasupüüdlikud, kuid siiski valgustatud, siis suudab ühiskond toimida. Tulemuseks on kasu kõigile. Inimene vajab tunnustust, selle kindlustamiseks peab ta seda pakkuma ka teistele(moraal ja kombed). Inimene küll matkib ligimese armastust, kuid tegelikuks ühiskonda liikumapanevaks jõuks on enesearmastus ja uhkus.

18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz ) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest
Loodus on loodud harmooniliselt. Inimesed ei hoolitse ainult iseenda, vaid ka kõigi teiste eest. Inimene on seltskondlik, ta ihaldab teiste seltskonda, naudib seda omakasupüüdmatult. Selline armastus võib laieneda kaasinimestelt ühiskonnale, see saab juhtuda, kui riik on „hea”. Riigi teeb heaks kodanike armastus riigi vastu – patriotism. Ideaalis peaks selline riik olema vabariik, kus kõik kodanikud valitsevad iseenda üle, ei ole kõrgemat võimuomajat. Sellised riigid ei sõdi, sest respekteerivad ka teiste riikide õigusi. Ideaaliks on inimkonna sõprus. Inimesed armastavad üksteist, sest nad näevad teises samu voorusi. Tunnete harmoonia. Tõsiselt harmooniline inimene suudab ühendada enesekeskse seksuaaltungi ja teisele suunatud hingelise armastuse üheks objektiks . Selline nägemus koondab aristotellikud, stoistlikud, platonlikud ja pauliinlikud elemendid augustiinlike vastu.

Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel ) armastusest
Inimene peab arendama välja enda ainulaadse tundemaailma. Armastus on tingimuseks , et see saaks toimuda. Teisalt on armastus ka tulemus. Romantikud seavad armastuse kõrgemale igasugustest ühiskondlikest vajadustest või riigi nõuetest. Riik peab aktsepteerimainimeste vajadust armastusele. Hobbesi hirmuvalitsus tuleb asendada loomulikul tundel põhineva inimkogukonnaga. Lõpptulemusena tuleb saada lahti individuaalsetest riikidest ja jõuda universaalse inimkogukonnani.
SÕPRUS

Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest
Sõprus hoiab riike koos. Sõprus on üldmõiste vabal kiindumusel põhinevate inimsuhete kohta, iseloomustab perekondlikke suhteid, võimu suhet kodanikesse, kodanike omavahelisi suhteid. Sõprus eeldab vastastikku hea soovimist ja sellest teadlik olemist. On olemas kolme tüüpi sõprust. Neid saab eristada kahel alusel: 1.vastavalt põhjusele – ühed sõprused toimuvad kasu pärast(vanade inimeste vaheline sõprus), teised naudingu pärast(noorte inimeste vaheline sõprus), kolmandad on täiuslikud, st soovitakse sõpradele head sõprade endi pärast 2. vastavalt seisundile – ülimuslikkus(vanemad lapse suhtes, riigis monarhia ), paremus(mees naise suhtes, riigis aristokraatia ), võrdsus(vennad omavahel). Täiuslikku sõprust on vaid üksikute vahel, selles teostub loomutäius, tõelise hüve äratundmine ja saavutamine.

Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest
Et riiki hästi teenida, on vajalikud voorused : õiglus, ausus, kindlameelsus, mõõdukus. Voorus põhineb inimese enda tõelisel loomusel. Loomupärane sotsiaalsus. Loodus on määranud, et inimesed tegutseksid ühiselt. Eristab erinevaid kohustuste sfääre. Kõige laiemas mõttes on inimene seotud kogu inimkonnaga (neid ühendab mõistus), seejärel liigub kitsama poole – ühine riik, lõpuks perekonnaring. Kõik lapsest peale omandatud sidemed on inimese jaoks väga olulisel kohal ja aluseks sõprussuhetele. Vooruslik inimene, kes on ka mõistusik, saab aru, et kõige olulisem liit on see, mis meil on riigiga, sest riik on see, mis meil kõigil aitab head elu elada. Isiklik ja poliitiline sõprus – konflikt: hea sõber hakkab riiki kukutama, kuidas lahendada? Cicero: Sellist konflikti ei saa tekkida, sest tõeline sõber armastab oma sõbras isamaad, st suurim voorus on isamaaarmastus ja sõber armastab sõbra voorusi.

Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist
Tõeline sõprus on tunne, nagu oleks üks ja sama hing jagatud kahes kehas. See on väga haruldane ja selles saab osaleda ainult kaks inimest(st selliseid sõpru ei saa olla rohkem kui üks). Kui Aristoteles nimetab sõpruseks kõiki inimestevahelisi suhteid, siis Montaigne’I jaoks ei ole sõprus nii lai mõiste. Armastus on võrreldav jahimehega, kes ajab jänest taga – kui kätte saab, ei ole enam huvitav. Sõprus aga läheb ajaga ainult huvitavamaks. Kritiseerib, et sõprust võrreldakse vendlusega – vendadel ei ole sõprussuhet, neil on konkurents päranduse jm pärast. Sõprus on kui müsteerium – seletamatu side kahe inimese vahel. Kritiseerib Cicero seisukohta parim kodanik=parim sõber. Kaks sfääri on omavahel lahutatud: sõprus on puhtalt eraasi, kõik muud ühiskondlikud suhted lisavad sõprusesse omakasupüüdliku eesmärgi. Kodaniku voorus poliitikas ei ole suur armastus, sõprus ega kiindumus riigi suhtes, vaid kuulekus on kohusetunne. See on nagu sõprus iseendaga – kui tahame endale head, kuuletume riigile.

Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist
Hobbesi on seostatud egoistlike vaadetega, kuid see on nn loogiline egoism – kõiki heategusid saab põhjendada mingi omakasuga. Näiteks andis kerjusele raha, sest südametunnistus piinas, tahtis lihtsal oma südamepiinast vabaneda. Võim on käesolev vahend saavutada mõnd tulevast arvatavat hüve. Ka sõbrad on üks aspekt, mis annab võimu juurde. Tema jaoks põhinevad nii sõprus kui poliitika oma huvil. Kuna me tegutseme sõpruses omakasul, siis ei saa tänu sellele teostada töötavat riigivõimu. Riiki saab koos hoida ainult pideva hirmu abil. Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik, seega saab riik tekkida ainult inimestevahelise lepingu abil. Mandeville nõustub Hobbesi seisukohaga, et omakasu on kõige aluseks. Hobbesist eristub, sest väidab, et riigis tekib iseeneslikult sellest eristuv ühiskond, mille aluseks on samuti oma huvi.

18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust
Sõprus on sotsiaalsuse parim tõestus. Inimene peab otsima iseendas tasakaalu , siis on tasakaal ka ühiskonnas ja võimalik on ühishüveline poliitika. Riiki ei pea kartma , võib ka armastada. Shaftesbury ja Hutcheson – sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele.

Šoti valgustus ( Hume , Ferguson, Smith) inimsuhetest kolmes eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas)
Sõprus on ainult privaatsfääris, kuid seda tugevam. Kaubanduslikud suhted on suunatud ainult omakasule. Poliitika toetub nii harjumuspärastele suhetele kui ka isamaaarmastusele – sõpruse üks vorm.
RIIK

Keskaegse ja uusaegse riikluse põhierinevused
Keskaegne riik oli personaalne – tugines individuaalsidemetel. Riigifuktsioonid ei olnud tsentraliseeritud. Uusaegne riik on impersonaalne , riigi võim ei võrdu valitsejate võimuga, vaid kogukonna ehk rahvaga.

Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini)

Suveräänsuse põhidefinitsioon ja kaks dimensiooni
Suveräänsus on Sisemine ja väline dimensioon. Sisemine – legitiimse võimukasutuse(vägivald) monopol . Väikesed jõud ei saa või ei või sellesse sekkuda. Väline – teiste tunnustus sellele võimule, mittesekkumise doktriin .

Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme
Suveräänsuse tagab kord ja ühtsus. Kõrgeim võim ei allu kellelegi ja ei ole jagatud(nt erinevat laadi võimusüsteemide vahel). Suveräänsus kuulub sellele, kellel on võim anda seadusi. Kui rahvas valib valitseja, loovutab sellega oma suveräänsuse talle. Valitseja tahe on seadus, ta ei pea ise seadusi jälgima, vastutab oma tegude eest Jumala ees. Seadused peavad olema kooskõlas loomuseaduste ja jumala tahtega.

Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist
Riik on teatud liiki masin, kunstlik olend, mis sarnaneb ideaalsele inimesele. Valitseja on selle ideaalinimese hing, kohus liigesed , üksmeel tervis. Kodusõda võrdub surmaga, mäss või rahuused haigusega. Põhiülesandeks on selle olendi töös hoidmine, säilitamine ning selleks tarvilike reeglite väljatöötamine. Lahenduseks on suveräänsus, pooldab Bodini suveräänsusteooriat. Ei pea küll olema monarhia, võim võib olla ka mingi volitatud kogu käes, kuid monarhia on kõige parem.
VALITSUSVORMID : MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA

Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo
Tõeline demokraatia ei ole saavutatav. See on vaid ideaal. Riigil on autoriteedi ja sümboolse liidri vajadus, ühendav printsiip. Demokraatia toidab abitsioone, monarhias on kõik alamad võrdsed. Monarhial ei ole erahuvi, monarhi huvi = riigi huvi, demokraatias inimestel omad kasud . Aristotele: “Demokaraatia on masside valitsemine ilma seadusteta”. Paternalism: oleme kõik vennad ja õed, meil on ühine isake.

Platon ja Aristoteles valitsusvormidest
Platon: Filosoofide kui tõeliste teadmiste omandajate võim on ülim. On kaks võimalus: 1) filosoofid hakkavad valitsema 2) valitseja hakkab filosoofiks. Demokraadid ei näe tõelisust, vaid varje; on türannide eelkäijad. Demokaraatlik inimene tahab vabadust kuritarvitada. Aristoteles: Õige valitsusvorm on relativistlik. Monarhia on ainuke ülivooruslik valitsusvorm. Demokraatia on valitsus vaeste huvides.

Kristlik ainuvõimu (monarhia) doktriin
Kuningas on Jumala poolt seatud. Tema võim on Jumala and. Peaülesandeks rahu. Paternalistlik ja personaalne suhe alamatega. Kuningas kui vooruse kehastus ja tagaja .

Kas monarhia ja türannia on olemuslikult erinevad? Vastandlikke käsitlusi läbi aegade
Türannia on korrumpeerunud monarhia. Aristoteles: Monarhia on ülivooruslik valitsusvorm, türannia on selle halb äärmus. Aquino Thomas pooldas ainuvõimu, kuid tema meelest oli iga türannia evavooruslik, seda saab ära hoida hea kasvatusega. 17.sajandi Inglise vabariiklased: monarhia=türannia. Selle seisukohaga nõustus ka Thomas Hobbes, ent positiivselt: kõik türannid on monarhid .

Paternalistliku monarhiaidee põhijooned
Valitseja kui isa. Kõik inimesed on õed ja vennad.

Segavalitsuse teooria ja praktika varauusajal
Segavalitsus(monarhia+aristokraatia+demokraatia) on stabiilsem kui valitsusvormid eraldiseisvatena. Eeskujuks Rooma vana valitsemisvorm: tribüünid, Senat , konsulid. Rooma Vabariik oli väga pikaealine ning stabiilne. Segavalitsus tõi ka võimude lahususe idee.
ÕIGLUS JA KASULIKKUS

Itaalia humanistide klassikaline voorusekäsitlus
14.-15.sajand. Renessanss poliitilises teoorias. Itaallaste jaoks oli kaks võtmedistsipliini: filosoofia ja retoorika. Mõlemad olid olulised, sest filosoofia üksi jäi liiga elukaugeks ja abstraktseks. Filosoofia küll sõnastab, milline on vooruslik käitumine, kuid inimesed paneb nii käituma retoorika. Haridus oli praktilisema suunitlusega.

Cicero valitseja kohustustest
Humanist. Kõigepealt tuli ise paika panna valitsemise ülim eesmärk: reputatsioon, gloria – tuleneb sellest, kui riik õitseb ja kasvab. Teised eesmärgid olid sellele allutatud, nt pax(rahu) – riigi au on saavutatav sõdasid vältides. Oluline on kodanike omavalitsus ehk vabadus võõrvõimust(autonoomne poliitiline kord), sest vastasel juhul ei oleks enam tegutsetud kogukonna ühishüve nimel. Cicero neli põhilist voorust: tarkus, kindlameelsus, mõõdukus, õiglus. Eristab kahte õiglust: 1. vältida ebaõiglust – mitte rikkuda seadusi, mitte kasutada pettust, vägivalda 2. pidada sõna(honesta). Kirjutas üldisemalt, kuidas valitse käitub, ja rõhutas, et tuleb järgida Platoni õpetusi. Valitseja peab hoolitsema riigi kui terviku eest, ei tohi soosida üht või teist grupeeringut.

Euroopa poliitiline kriis ning pakutud lahendusvariandid
Algas 1494. aastal Itaalias, usulised küsimused. Paavstid oleksid pidanud olema moraalseks toeks selliste sõdade puhul, aga osalesid hoopis tavakodanike kombel ise ka. Moraalne allakäik. Lahendusvariandid: 1. Thomas More: esitada visioon täiesti radikaalselt erinevast ühiskonnast(utopism). Ühisomand. Kui ei ole eraomandit, ei ole ka ambitsiooni. Voorus ongi tõeline aadellikkus. Võim ei pärandu, vaid võimule on võimalik saada oma vooruste kaudu. Kuna ei paku välja teostust, võib seda nimetada pigem kriitikaks kui reaalseks lahenduseks. 2. Klassikaline humanistlik voorusõpetus. Tuleb uuesti leida üles antiiksed voorused. Erasmus . 3. Alternatiivne voorusõpetus. Machiavelli . Kritiseeris humanistlikku maailma pilti, andis hoopis uue arusaama voorustest.

Machiavelli vooruseõpetuse põhiprintsiibid
„Valitseja”. Kõik, mis meid oma eesmärgini viib, ongi voorus(uus tähendus). Valitseja peab olema võimeline mitte olema hea ja kasutama seda vastavalt vajadusele, sest hea inimene hukkuks nende keskel, kes ei ole head. Valitsejal tuleks hoiduda vaid nendest halbadest omadustest, mis ta positsiooni ohustavad, teisi tuleks samuti võimaluse korral vältida, kuid kui ta seda ei suuda, pole sellest midagi, sest mõni pahena näiv asi võib järgmisel hetkel viia turvalisuse ja heaoluni. Heldus on kasulik ainult teel võimule, juba võimul olles toob see halba. Võimul helde olles viib see sind lõpuks laostumiseni ja vaesust vältides muutud sa aplaks ja vihatuks. On arukam leppida ihnuskoi mainega ja saada hukkamõistu osaks ilma vihkamiseta, sest heldus viib sind välja hukkamõistuni, millega kaasneb ka vihatus. Iga valitseja peab soovima , et teda peetaks halastavaks ja mitte julmaks, kuid ta ei tohi kasutada seda omadust vääriti. See, kui valitsejat peetakse julmaks, võib lõpptulemusena viia välja rahva rahulolu ja ustavuseni. Sügavamalt järele mõeldes on selline julm valitseja hoopis heldem kui mõni, kes endast kohe algul helde mulje on jätnud. Need, kes lasevad heldusel liialt maad võtta, kahjustavad sellega tavaliselt kogu ühiskonda. Valitsejal tuleb jääda ettevaatlikuks ja väärikaks oma arvamustes ja tegudes ning näidata end aruka ja südamliku inimesena ja jälgida, et liigne enesekindlus ei muudaks teda ettevaatamatuks ning liigne usaldamatus talumatuks. Siit saab alguse vaidlus, kas on parem olla armastatud või kardetud. Vastuseks pakutakse, et tuleks olla natuke üht, natuke teist. Mõlemat on aga väga raske saavutada ja kui üks tuleks kõrvale jätta, siis on märksa ohutum olla kardetud kui armastatud. Inimestel on vähem aukartust kahjustada seda, kes paneb neid end armastama, kui seda, kes tekitab hirmu. Armastust hoiavad ülal kohusetunde köidikud, mis katkevad kohe, kui avaneb võimalus isikliku kasu saamiseks, hirmu aga hoiab alal kartus karistuse ees, mis ei jäta sind iial. Hirmu tuleb inimestesse sisendada nii, et ei satuks vaenu alla – tuleb olla üheaegselt kardetud ja mittevihatud. Kõik peavad valitseja juures oluliseks ausust, kuid ometi teame, et suuri tegusid on korda saatnud just valitsejad, kes on oma kavalusega suutnud inimeste päid segi ajada. On olemas kaks võitlusviisi: üks seaduste, teine jõu abil. Esimene on omane inimestele, teine loomadele, kuid kuna esimesest alati ei piisa, peab valitseja oskama kasutada nii inimest kui looma. Looma puhul ei saa aga loota ainut lõvi jõule, peab oskama kasutada ka rebase kavalust(iroonia Cicero pihta). Arukas valitseja ei tohi pidada oma sõna siis, kui selle järgmine võiks pöörata inimesed tema vastu või kui on kadunud põhjused, mis panid teda lubadust andma. Tuleb osata olla väljapaistev teeskleja ja varjaja. Valitsejal ei ole seega vajadust omada kõiki häid omadusi tegelikkuses, kuid peab osakama jätta mulje, nagu need oleksid olemas. Peab oskama õigel ajal olla halb. Igaüks näeb, kellena sa paistab, vähesed saavad aru, kes sa tegelikult oled. Iga valitseja teo puhul pööratakse tähelepanu tulemusele. Seega tegeleb valitseja võimu võitmise ja säilitamisega – vahendeid peetakse üldiselt auväärseks ja neid ülistatakse. Valitseja peab suutma tekitada alamates tunde, et tema sõna on seadus. Sellisest valitsejast peetakse alati lugu. Valitsejal peab olema kaks hirmu: üks sisemine(alamatest lähtuva ohu ees), teine välimine(teistelt riikidelt lähtuva ohu ees). Teisega on lihtne, selle vastu peab olema olemas tugev sõjavägi, alamatest lähtuva ohu vastu aga saab võidelda ainult vältidest sattumist põlguse alla.

Erasmuse juhised valitsejale
„Kristliku printsi kasvatamine”. Valitseja peab olema rahva poolt armastatud. Tal peab olema täielik võim, kuid seda rahva nõusolekul. Valitsemine on võimalus teenida oma rahvast – see ei ole üksnes au, vaid ka koorem , sest nõuab pühendumist. Toob välja keskse probleemi monarhistlikus valitsemiskorras: kuidas eristada tõelisi sõpru ja meelitajaid? Valitseja peab proovima meelitajaid vältida, eriti kehtib see noorele valitsejale, kes kipub komplimente tõele eelistama. Valitseja peab olema haritud ning lugema antiikseid käsitlusi voorustest. Ülimaks eesmärgiks rahu ja stabiilsus – sõda on lubatud ainult äärmisel vajadusel(riigikaitse). Ideeks oli mitte tõsta makse, elada kokkuhoidlikumalt. Pidas oluliseks vähest valitseja sekkumist.

„Riigi huvi” teooria areng varauusajal ning rakendamine praktikas
Hea ja halb riigi huvi teooria. Halb – Machiavelli: Kasulikkus on absoluutne mõõdupuu. Eesmärk õigustab abinõu. Hea – tunnitab, et valitseja shtes kehtivad erinevad moraalireeglid, ent rõhutab, et enamasti on moraalne käitumine kasulik. Hea teooria esindajad nimetasid end tihti anti-machiavellistideks, kuigi neil oli sarnasusi . Mõlemad rõhutasid riigimehelikku tarkust(prudentia), mis seisnes oskuses laveerida vastavalt vajadusele õigluse ja kasulikkuse vahel. Praktikas on asi väga erinev. Näiteks Friedrich II ja Preisimaa: leidis, et valitseja peab olema võimeline rahvale vastust andma oma tegude eest, kuid tema tegelik poliitika oli palju pragmaatilisem. Richelieu ja Prantsusmaa: “ reason of state”, astus üle positiivsetest seadustest nö riigi huvides, vabandas end sellega, et tavainimese huvi on vastuolus terviku huvidega, valitseja huvi=terviku huvi.
SÕDA

Vana ja Uus Testament sõjapidamisest
Vana Testamendi puhul ei ole tegemist väga rahu armastava teosega, see on täis kirjutisi sõdadest, mida on põhjendatud Jumala tahtega. Moosese 5.raamatus on õpetus juutidele sõjapidamiseks. Alguses tuleb pakkuda rahu, kui see võetakse vastu, siis peab kogu selle linna rahvas sind teenima. Kui rahu vastu ei võeta, tuleb tappa kõik selle linna meeskodanikud. Nii tuleb talitada kaugete linnadega. Neis linnades, mis Jumal annab sulle pärisosaks, ei tohi elama jätta ühtegi hingelist.
Uus Testament keelab sõjapidamise üsna üheselt. Matteuse evangeelium : Kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera teine ka ette. Vägivald ei ole lahendus, isegi siis mitte, kui seda meie vastu kasutatakse, ei tohi ennast kaitsta. Kurja tuleb võita heaga.

Augustinuse moraaliõpetus ning õiglase sõja doktriin
Senine motivatsioon sõjaks( enesekaitse , maapealse riigi kuusus) ei sobi, ei ole kristlastele kohane. Voorus ei seisne tegudes, vaid südame hoiakus(kristluse pööramine sissepoole). Oma elu kaitsmine on vale tung, sest õnn seisneb hinge päästmises. Armastada tuleb asju, mida me ei saa endast sõltumatult kaotada. Omavoliline vägivalla kasutamine, isegi enesekaitseks, on väär, sest kui keegi meid ründab, panevad meid liikuma ihad ja tungid, mis viivad patule. Sõjas ei ole kurjus mitte see, et inimesed surevad, vaid see, et inimestel on ihad ja soovid (paralleel abielu rikkumisega, patt on see, kui inimene sellest mõtleb, mitte see, kas ta seda teeb). Õiglasest sõjast: On vaja võidelda kurjusega, kaitsta teisi ja kogukonda. Seda võib teha vaid valitseja korraldusel ja raske südamega. Tappa tuleb seaduse nimel, ihadeta. Õiglane sõda tuleneb vastase ebaõiglusest.

Aquino Thomase 3 õiglase sõja kriteeriumi

Õige autoriteet. Valitseja käsk.
Õiglane põhjus. Õigusikkumine.
Õiglane eesmärk. Laiemaks eesmärgiks peab olema rahu.

„Püha sõja” ja „õiglase sõja” erinevused ja sarnasused
Püha sõdaa mahub õiglase sõja piiridesse , kuid on moraalilt erinev. Püha sõda on sõda uskumatutega, õiglane sõda kristlike naabritega. Püha sõja puhul tuleneb moraalne hinnang vägivallale kavatsustest, õiglase sõja puhul on alati halb, kuid teatud tingimustes vajalik(korra taastamine). Püha sõda on kohustuseks inimesele kui kristlasele, õiglane sõda on kohustuseks inimesele kui alamale ja patrioodile.

16. sajandi skolastikud ja humanistid õiglasest sõjast: põhierinevused

Hugo Grotiuse loomuõiguslik õiglase sõja doktriin
Inimloomuses on kaks põhiinstinkti: enesesäilitamine ja sotsiaalsus. Õigussüsteem toetub sellele alusele – peab tagama inimeste säilitamise ja ühiskonna kestmise. On kasulik, kui on mingid kindlad reeglid, millest me lähtume. Õiguste ja kohustuste korrelatsioon (vastavus). Sõda saab korraga olla objektiivselt õiglane ainult ühelt poolelt. Ennetava enesekaitse kohta samuti kompromiss: me pole kohustatud ootama esimest lööki.
IMPEERIUM

Rooma imperiaalne ideoloogia
Ideoloogia vabariiklik – valitseb endiselt rahvas. SPQR – Rooma senat ja rahvas. 3.sajandiks eKr oli Rooma impeerium suutnud alistada kogu Apenniini poolsaare, Hispaania , Prantsusmaa, lisaks Põhja-Aafrika jne. Pärats kristust alad laienesid veelgi – nt Inglismaa.

Kes päris Rooma keisririigi? Keisrivõimu taotlused keskajast uusajani
Paavst .

Hispaania maailmavallutuse õigustamine: 3 põhiargumenti
Juriidiline argument: paavst annetas indiaalaste maa hispaanlastele. Religioosne argument: ristiusu levitamine. Tsivilisatsiooni argument: paganluse väljajuurutamine inimestest.

Kas barbarite alistamine on õigustatud? Las Casas versus Sepulveda
Las Casas: 300aastat kanoonilist õigust paganlus ei ole piisav argument vägivaldseks alistamiseks(paavst Innocentius V). indiaalnased on täisväärtuslikud inimesed (mitte loomad) ning neid tuleb kohelda kui tavalisi Kastiilia alamaid (tunnistas juriidilist argumenti). Rikkumiste tõttu on indiaanlaste põhjus õiglaseks sõjaks hispaanlaste vastu. Rahumeelse kolonisatsiooni, kauplemise ja kristianiseerimise idee. Sepulveda: indiaanlased on „homunculi“, pigem loomad kui inimesed. Metsikus, kultuuritus, argus, inimohverdus, kannibalism, intsest, paganlus. Seega loomu poolest orjad ning hispaanlased loomu poolest isandad .

Francisco de Vitoria õigustus vallutusele
Loomulik reisimine ja kommunikatsioon. Ristiusu levitamine. Ristitute kaitsmine. Kui kõik on ristitud, võib paavst määrata kristliku valitseja. Barbarite kaitsmine oma türanliku valitseja vastu. Tõeline ja vaba valik. Liitlaste ja sõprade kaitsmine. Barbarite mentaalne võimetus end valitseda .

Universaalmonarhia ja jõudude tasakaalu ideed
Universaalmonarhia tähendab ühe inimese piiramatut võimu suure territooriumi üle. See aga ei saa toimida ilma hirmuvalitsuseta, tekib türannia. Türannia lämmatab Euroopale omased “vabadused”. Selle vältimiseks tekkis jõudude tasakaalu idee. Idee juured on 16.sajandi Itaalias. Seisnes koalitsioonide pidevas muutumises.

Kaubandusimpeeriumite ideoloogiad
Kaubanduse arenguks on vaja vaba ühiskonda.

Napoleoni imperiaalne ideoloogia
Missoon + vallutus. “ Heatahtlik impeerium” – prantslased on tsiviliseeritud rahvas, kes peab olema eeskujuks teistele. Euroopa taasühendamine. +Aasia – Egiptuse “vabastamine” ottomanide alt.
VABADUS, VÕRDSUS, VENDLUS

Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse Rooma algupära
Vabadus vastandatuna orjusele. Vaba inimene elab vabalt, ei ole kellegi teise meelevallas. Ori on peremehe meeleallas, kuigi peremees ei pruudi teda palju käskida/keelata, on tal ikkagi õigus seda teha. Rooma ajaloolaste kirjeldused: Vabariigis on kodanikud vooruslikud. Ainuvalitsuse tingimustes kodanikuvoorustel ning suurtel tegudel ei ole enam kohta, valitseb orjameelsus.

Machiavelli uus-Rooma vabariiklik vabadusekäsitus
Enamiku inimeste jaoks on suurim hüve vabadus – nad soovivad taodelda vabalt oma eesmärke, kartmata mõnd teist inimest või seltskonda. See on võimalik vaid siis, kui ei olda kellestki teisest sõltuvuses. Vabariik püsib vaid siis, kui selle seadusi täidetakse. See eeldab kodanikuvoorusi, vabatriigi tingimusteta teenimist . Vabariiki pikalt säilitada on õnnestunud vaid vähestel rahvastel. Kuna roomlased seda suutsid, tuleb neilt õppida. Tuleb luua seadused, mis reguleerivad võimuloleku aega, varade kasutamist jms. Kaht vastandlikku sotsiaalset gruppi esindavate poliitiliste institutsioonide vastasseis – aristokraatlik senat vs rahva valitsev tribunaat.

Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse rakendused poliitikas
Tavaliselt vabariigid manduvad ajas, Rooma mitte, sest seal olid: 1. seadused, mis reguleerisid vimuloleku aega ja varade kasutamist 2. aristokraatlik senat vs rahva valitsev tribunaat – esimese käes on võim, kuid teised osalevad valisemises ning valvavad esimeste üle.

Thomas Hobbesi liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas
Vabaduse all mõeldakse väliste takistuste puudumist. Need takistused võivad tihti võtta inimeselt ära võimu teha seda, mida ta teha tahaks, kuid ei saa takistada allesjäänud võimu nii, nagu inimese arusaamine ja mõistus talle ette kirjutavad. Ka seadusi võib tõlgendada kui väliseid takistusi, seega riigialama vabadus algab seal, kus riigi keelud/käsud lõpevad.

John Locke ’i liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas
Inimesed on loomupäraselt võrdsed ja vabad. Need on loomupärased igused, mida valitsus peab tagama ja mida ei tohi piirata ilma inimeste enda nusolekuta.

Montesquieu vabariigist
Kirjeldab antiikvabariike vabariiklike ideede vaimus, kuid ei arva, et antiikvabariigid olid vabad(vabadus vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal). Rõhutab ennekõike, kuidas kodanikuvoorus on oluline vabariigi säilitamiseks ning kuidas see põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ja karmil kasvatussüsteemil. Leidis, et üleminek monarhiast vabariiki on vimatu, sest monarhiad on hoopis teise süsteemiga.

Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlusest)
Vabadus eeldab kollektiivset omavalitsust, igaühe võimalust osaleda seadusandluses. Vabariik põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ning eeldab kodanikuvoorust.

Vabadus Prantsuse Revolutsiooni ajal. Robespierre’i „vooruse vabariik“
Prantsuse revolutsiooni ajal domineerisid liberaalsed ideed konstitutsioonilisest monarhiast. Alates 1792. aastast kasvava majandusliku kitsikuse tingimustes hakkas domineerima radikaalsem jakobiinlik suund, mis rakendas Rosseau ning vabariiklaste ideid. Robespierre: Tõeline vabadus eeldab, et võim on rahva käes, esindamine ei ole võimalik. Selleks, et oleks vabariik, on vaja kodanikuvoorust, mis eeldab võrdsustamist ning kodanikureligiooni(riigi kontrolli inimese üle).
13

.DOC Laadi alla originaalfail 13 lk · .doc · 96 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 13 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-01-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti

96 laadimist Kokku alla laetud

8 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Marin Vomm Õppematerjali autor

Kordamisküsimuste vastused.

ideed filosoofia

Sarnased õppematerjalid

odt

Euroopa ideede ajalugu - Kordamisküsimused

sellise riigi suurim eesmärk on inimeste turvalisus suverääni sisseseadmine, põhjendatud inimloomusega vaja Bodin'i tüüpi suverääni, igavest ja absoluutset ei pea olema monarhia, kuigi see parim vorm on suveräänil ulatuslikud õigused, oluline: maksud kiriku allutamine riigile alamal on kuuletumiskohus ainult suverääni suhtes kuulekus riigile, mitte valitseja isikule Valitsusvormid: Monarhia, aristokraatia, demokraatia Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo demokraatia kui ideaal hierarhiliste struktuuride olemasolu igapäevaelus monarhia on efektiivsem demokraatia on instrumentaalses mõttes viletsam inimeste võimete ja hariduse erinevused autoriteedi, sümboolse liidri vajadus, ühendav printsiip paternalismi idee demokraatia toidab ambitsioone monarhial ei ole erahuve demokraatia masside valitsus ilma seadusteta, enamuse türannia Platon ja Aristoteles valitsusvormidest Platon filosoofide valitsuse ideaal

Euroopa ideede ajalugu

pdf

Kordamisküsimuste vastused

vabadus algab seal, kus lõpevad seaduste keelud-käsud, nt vabadus valida oma elukohta, ametit, käsutada oma vara jne. 5. John Locke'i liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas. Inimsed loomupäraselt võrdsed ja vabad. Vabadus kui vabadused - inimese 'loomupärased õigused', mida valitsus peab tagama ning mida ta ei tohi piirata ilma inimese enda nõusolekuta. 6. Montesquieu vabariigist. Kirjeldab antiikvabariike vabariiklike ideede vaimus, aga ei arva, et antiikvabariigid olid vabad (vabadus vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal). Rõhutab ennekõike, kuidas kodanikuvoorus on oluline vabariigi säilitamiseks ning kuidas see põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ning karmil kasvatussüsteemil. Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga - arvas, et üleminek monarhiast vabariiki on võimatu. 7. Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlus).

Ajalugu

doc

Euroopa ideede ajalugu (vastused kordamisküsimustele)

mõistuspärselt toimida. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles: loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid: head teod nõuavad vastavat varustust. 1 Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. Platon: Erinevatel eluetappidel erinevad vastused. Stoikute vastus: Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Riigimehe elu Poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus Rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes Filosoofi elu - eelistatud

Semiootika

doc

Ideede ajaloo kotspekst

kogu elu jooksul · Õnn on "parim, kauneim, nauditavaim" o Igaühele pakub naudingut see, millesse ta on kiindunud. Kuid üllusearmastajale meeldib see, mis on loomu poolest nauditav sellised on loomutäiusest lähtuvad teod 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest. Õnn on teatud sorti tegutsemisvõime. Platoni vastus küsimusele, kas voorusest piisab õnneks erinevatel eluetappidel erinevad vastused. Varane Platon: ei; hiline Platon: jah · Aristoteles (Nikomachose eetika) loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid: o head teod nõuavad vastavat varustust · Aristoteles (Poliitika) keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud: · Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged

Filosoofia

doc

Euroopa ideede ajalugu

loomulik inimene, mille hoidmiseks ja kaitseks ta on loodud; ja milles suveräänsus on kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale. Kohtunikud ja õigusemõistmine kunstlikud liigesed. Isikute jõukus ja rikkus tugevus. Hüvitus ja karistus närvid, inimeste turvalisus selle eesmärk. Nõunikud on mälu. Õiglus ja seadused on kunstlik mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mass on haigus, kodusõda surm. VALITSUSVORMID 1. Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo. Klassikaline kriitika: monarhistlikud ideoloogiad: 1) Efektiivsus: demokraatia olemuslikult viletsam - Monarhial ei ole erahuve. Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus jne. 2) Legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist "demokraatiat" ei eksisteeri. teoloogiline argument: Kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad

Ajalugu

doc

Euroopa Ideede eksamikonspekt

Antiik Platon Armastus Armastus on tõe, headuse ja ilu tunnetamise ühendus. On aga ka eros meeleline armastus armastus abikaasa vastu. Tajutakse meeltega. Viitab ka Sokratesele, et armastus ei saa olla täiuslik, sest siis ei oleks püüdlusi. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles leidub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Õnnelik elu kooskõlas loomutäiusega. Kõik pürgib hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn. Valitsemisest Ideaal on filosoofide valitsemine (seega monarhia või aristokraatia). Kaks võimalust: kas filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks. Demokraatlik inimene tahab ju vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab just sellest demokraatias valitsevast seadusetusest. Epikuurlased Õnn on teatud seisund (rahulikkus). Saavutatakse vooruse läbi. Õnnelik elu on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. Aristoteles Sõprus Leidis, et linnriike hoiab koos just sõprus. Sõprus ise aga on üldmõiste

Euroopa ideede ajalugu

doc

Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt

sedasama loomulikule kehale; kõigi üksikute liikmete jõukus ja rikkused on tugevus; inimeste turvalisus selle eesmärk; nõunikud, kes annavad talle teada kõigest, mida ta peab teadma, on mälu; õiglus ja seadused on kunstlik mõistus ja tahe; üksmeel on tervis; mäss on haigus ja kodusõda on surm." Valitsusvormid: Monarhia, aristokraatia, demokraatia 1. Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist "demokraatiat" ei eksisteeri Klassikaline kriitika: legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm (teoloogiline: kuningad Aadama järeltulijad; ajalooline: kuningad hõimupealike legitiimsed pärijad); efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam (demokraatia toidab ambitsioone, monarhias on kõik ülejäänud alamad võrdsed; monarhial ei ole erahuve) 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest

Euroopa ideede ajalugu

doc

Euroopa ideede ajaloo eksam

liikmete jõukus ja rikkus on tugevus, nõunikud on mälu, õiglus ja seadused on mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mäss haigus ja kodusõda surm Salus populi (inimeste turvalisus) on selle eesmärk. VALITSUSVORMID: MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA Valitsusvormid e kes peaks valitsema? Üks (monarhia), vähesed (aristokraatia), paljud (demokraatia) Valitsusviisid e milline peaks olema valitsemisvõimu ulatus? Absoluutne, piiratud 1) Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo Klassikaline kriitika: monarhistlikud ideoloogiad: 1) efektiivsus: demokraatia olemuslikult viletsam monarhial ei ole erahuve. Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus jne 2) legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm (teoloogiline argument: kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad; ajalooline argument: kunigad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad)

Euroopa ideede ajalugu

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (8)

dtuulelohe: 2 küsimust vastamata ( Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) ja 16. sajandi skolastikud ja humanistid õiglasest sõjast: põhierinevused ) ja mõni üksik veel puudulik aga ülejäänu väga põhjalik.

23:37 07-01-2011

X95303: Kui eksamini on kaks päeva ja pole loengus suurt käinud, nii et kõige kohta ise lugeda ei jõua, siis see aitab hädast välja ja tegelikult ikka väga. Üks paremaid minu meelest

21:45 17-12-2011

caica: Hea materjal, kokkuvõtlik... siiski mõni küsimus väga lühidalt.

15:12 10-01-2011

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 13 lk