Euroopa ideede ajalugu (3)

Metodoloogilised küsimused
1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel
Tekstuaalne meetod:
1) ideed on tsüklilised, pole progressi .
2)probleemid on universaalsed , ideed ajatud
3) aluseks "idee-ühikud", mis on ideoloogiate ehituskivid.
4) suurte mõtlejate kanooniline rida:
5) autori kadumine, autorit pole vaja uurida: väidete tähendus on leitav tekstist endast.
Kontekstuaalne meetod:
Tuleb uurida:
1) tekste, millele autor vastas – kuna autori kavatsus, miks ta midagi väidab on oluline
2) konventsioone (riikidevahelisi kokkuleppeid), mille raames ta kirjutas, ajaloolist konteksti
Riik
1. Keskaegse ja uusaegse riikluse põhierinevused
Keskaegne riik : Iseloomulik isikulisus- riik põhineb individuaalsetel sidemetel. Killustumus ehk riigivõimu funktsioone (kohus, maksud ) teostavad oma piirkonnas vasallid.
Keskaegsed riigid on konglomeraatriigid ehk riik koosneb eri õiguskordade ja poliitiliste süsteemidega osistest.
Iseloomulik on ka dualism: vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem. Võim on jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel. Keisri võim illusoorne , paavsti võim reaalsem .
Uusaegne riik : Iseloomulik suveräänsus ehk olemas kõrgem võim mingi territooriumi üle. Prantsusmaa: võim kuulub rahvale, valitsejatele on see ainult laenatud. Inglismaal: parlament kehtestab rahva suverräänsust.
2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini)
Partikularism, kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult
sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi.
Aristoteles : polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm.
Aquino Thomas (13. saj.): poliitilise elu põhivormiks "perfektne
kogukond ", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need
kogukonnad peaksid elama harmoonias.
Humanistid (15.-16. saj.) - stoitsism : "riik on kogum inimesi, kes on
assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi
säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end
riigi nimel ohverdama!
Machiavelli : (aristotelism + stoitsism). Maailma poliitiline korraldus
põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve. Kogukonnad
loomupärases konfliktis.
3. Suveräänsuse põhidefinitsioon ja kaks dimensiooni
Suveräänsus - kõrgeim võim mingi territooriumi üle.
Suveräänsuse dimensioonid:
1) Sisemine. Legitiimse võimukasutuse (vägivalla) monopol .
2) Välimine. Iseseisvus , sõltumatus. Tunnustus teiste poolt.
Mittesekkumise doktriin .
4. Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme
Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega.
Suveräänsus: "Absoluutne ja igavene võim riigis".
Absoluutne: 1) jagamatu (Riik kas monarhia , aristokraatia või
demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon) 2) kõrgeim (Suverään
ei allu ühelegi teisele autoriteedile). Suveräänsus kuulub sellele, kel võim anda seadusi. Valitseja tahe on seadus, valitseja ise allub üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. Inimlik sanktsioon siiski puudub, karistada saab üksnes jumal.
Ideaalmudel – ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele, kuigi jõudsalt
liiguti sinna suunas. Rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu: Saksamaal oli võim jagunenud ja Inglismaal oli ‘ king in parliament ’ idée.
5. Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist
ELUSOLEND=MASIN. RIIK=ELUSOLEND.
Riik pole muud kui kunstlik inimene; ehkki kõrgem ja tugevam kui
loomulik inimene, mille hoidmiseks ja kaitseks ta on loodud; ja milles
suveräänsus on kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale.
Kohtunikud ja õigusemõistmine kunstlikud liigesed . Isikute jõukus ja rikkus tugevus. Hüvitus ja karistus närvid, inimeste turvalisus selle eesmärk. Nõunikud on mälu. Õiglus ja seadused on kunstlik mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mass on haigus, kodusõda surm.
VALITSUSVORMID
1. Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo.
Klassikaline kriitika: monarhistlikud ideoloogiad:
1) Efektiivsus: demokraatia olemuslikult viletsam - Monarhial ei ole
erahuve. Autoriteedi , sümboolse liidri vajadus jne.
2) Legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm
Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist
"demokraatiat" ei eksisteeri.
teoloogiline argument: Kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad
ajalooline argument: Kuningad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad
Efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam
2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest.
Platon : Filosoofid omavad tõelist “teadmist”, näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt)
on olemas kaks teed (seega monarhia või aristokraatia). 1)
Filosoofid haaravad võimu, või 2) Kuningas hakkab filosoofiks .
ning "Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab
välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Demagoogid haaravad võimu,vägivaldne valitsus
Aristoteles : Valitsusvormid jagunevad ühiste (head, tõeline ja õiglane vorm) ja valitseja (halvad,valitseja huvides)
huvidega riikideks. Need omakorda ühe, väheste või paljude valitsejatega
riikideks.
Üks ülivooruslik on monarhia, seejärel väheselik aristokraatia ning politeia .
Halbadeks on türannia, oligarhia ja demokraatia.
Milline on Arsitotelese arvates parim? : Sõltub rahva loomusest ( vooruste jagunemisest). Kui inimesed on ebavõrdsed, on poliitiline võrdsus ebaõiglane
leidub üks ülivooruslik – monarhia (sageli raske tunnustada: revolutsioonid)
eristuvad parimad (jõukad)– aristokraatia
ei ole tugevaid klassivahesid – politeia (demokraatia ja oligarhia segu). Demokraatia: valitsus vaeste huvides
Halbadest vormidest türannia halvim , demokraatia parim
3. Kristlik ainuvõimu (monarhia) doktriin.
Kristlik kuningavõimu idee. 6. saj. Justinianuse koodeks : Kuningas on Jumala poolt seatud, tema võim on Jumala and. rõhuasetused:
* vastutav Jumala ees. Peaülesanne: rahu
* paternalistlik ja personaalne suhe alamatega.
* kuningas kui vooruste kehastus ja tagaja .
4. Kas monarhia ja türannia on olemuslikult erinevad? Vastandlikke
käsitlusi läbi aegade.
Aristoteles : monarhia on ühistes huvides, türannia valitseja huvides.
Platon: türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest.
17. saj. Inglise vabariiklased : monarhia=türannia.
Aquino Thomas: türannia - korrumpeerunud monarhia.
5. Paternalistliku monarhiaidee põhijooned.
1) Monarhia on eelistatud, ent mitte ainuvõimalik. Monarh ei ole loodud
Jumala poolt, vaid inimesed loovutavad oma loomuliku vabaduse
(piiramatu võimu) vabatahtlikult.
2) Absoluutse monarhia argument Piibli toel:
* Jumal andis maailma Aadamale valitseda
* Esimese "isa" järglaste valitsus on ainus legitiimne valitsus.
Pärimisprintsiip.
6. Segavalitsuse teooria ja praktika varauusajal.
* Segavalitsus on ideaal, sest loob tasakaalu. Toetusid Rooma vabariigi
poliitilisele süsteemile, kus demokraatlik, aristokraatlik ja monarhistlik
element segatud . Valvavad üksteise järele. Veneetsia (ja Sparta ) kui
tüüpnäited stabiilsest süsteemist.
* John Locke : Piirajad ja tasakaalustajad.
* Montesquieu : Riigivõimu eri funktsioonid peavad olema jaotatud erinevatele institutsioonidele. Seadusandlik võim ei tohi omaenda seadusi täide saata (türannia oht)
Seadusandlik võim – paikneb terves rahvas, mida kehastab representatiivne assamblee
Täidesaatev võim – monarhia. Osaleb seadusandluses vetoõiguse kaudu
slaidilt: Aristoteles: eri vormide segunemine ei ole ideaal, ent on praktiline lahendus, kui on eri grupid ühiskonnas. Väldib võimust eemale jäävate gruppide pahameelt
Varauusaja vabariiklikud mõtlejad (Machiavelli ja Guicciardini 16. saj. Itaalias, James Harrington 17. saj. Inglismaal): segavalitsus on ideaal, sest loob tasakaalu
ÕIGLUS JA KASULIKKUS
1. Itaalia humanistide klassikaline voorusekäsitlus.
Renessanss poliitilises teoorias : klassikalise hariduse võidukäik. Rooma autorid: filosoofid Cicero ja Seneca, ajaloolased Livius, Sallustius, Tacitus . 2 võtmedistsipliini: filosoofia ja retoorika (teadmine, mis on vooruslik tegu + motivatsioon neid tegusid teha).
Valitsemise eesmärk: rahu. Rahu (pax) on instrumentaalne – ülimaks
eesmärgiks reputatsioon, au (gloria), mis kaasneb riigi õitsengu ja kasvuga.
Kuidas vältida sõdu ja sisetülisid? Sõjavastane: rahumeelne valitsus on
auväärne.
Saavutusteed: ühine hüve, mis on saavutatav õigluse (iustitia) abil. Tingimuseks kodanike omavalitsus e. vabadus võõrvõimust.
2. Cicero valitseja kohustustest.
Järgida Platoni juhiseid:
* kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kaitse alla on usaldatud, mitte nende, kellele usaldatud(sarnaselt eestkostega).
* hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte üht osa kodanikest teise vastu. Muidu mäss ja riid. Rooma kodusõdade põhjus: rahvameelsus või rahameelsus.
3. Euroopa poliitiline kriis ning pakutud lahendusvariandid .
* Itaalia sõjad 1494 -1559. Itaalia pärilusprobleemid, kaasati Prantsusmaa
ja Habsburgid , kes läksid ka omavahel konflikti. Sekkusid ka Inglismaa
ning Ottomani Türgi.
* Paavstlik dekadents - sõjardpaavstid Alexander VI ja Julius II.
3 lahendust humanistidelt:
* Utopism. Thomas More “ Utoopia ” 1516. Radikaalselt erinev ühiskonnakorraldus.
Ühisomand, päriliku aadli puudumine( tõeline aadellikus seisneb
voorustes).
* Erasmus . Klassikaline humanistlik voorusõpetus. “Kristliku printsi kasvatamine ” 1516.
* Machiavelli. Alternatiivne voorusõpetus. “Valitseja” 1513 (ilmus 1532).
Viimased 2 samast žanrist: käitumisjuhis valitsejale.
4. Machiavelli vooruseõpetuse põhiprintsiibid.
Valitseja eesmärk: au ja kuulsus. Selleks vajalik: oma staatuse e. riigi
säilitamine ning kasvatamine "suureks".
Kõik, mis riiki säilitab ning viib suuruseni , on vooruslik! Seega: mõiste
"voorus" uus definitsioon, puhtalt instrumentaalne. Vooruslik e.
virtuooslik valitseja saavutab oma eesmärgid, kontrollides ja talitsedes
saatust. st kontrolli säilitamiseks kindlam olla kardetud kui armastatud .
Machiavelli: “poliitilise realismi” alusepanijaid. Silmakirjalikkus ja kavalus voorusliku valitseja arsenalis. Kui vaja, peab käituma nagu lõvi, kui vaja, siis rebane .
5. Erasmuse juhised valitsejale.
Voorusliku käitumise koodeks, juhindudes humanistlikest printsiipidest.
Cicero valitsejaideaal + Itaalia "Valitsejapeeglid" ( armulikkus , heldus,
suuremeelsus ). Kontrolli säilitamiseks olla armastatud ja haritud.
Valitsemine on võimalus teenida oma rahvast. Mitte üksnes au, vaid ka koorem .
Ülimaks eesmärgiks rahu ja stabiilsus. Sõda vaid äärmisel vajadusel. Mitte tõsta makse, vaid elada kokkuhoidlikult
Hea valitsus = hea valitseja ja head seadused. Sekkuda võimalikult vähe .
Eristada tuleb sõpru ja meelitajaid.
6. "Riigi huvi" teooria areng varauusajal ning rakendamine praktikas.
"Halb" ja "hea" riigi huvi teooria:
"Halb" - Machiavelli: eesmärk õigustab abinõu. Kasulikkus on absoluutne
mõõdupuu.
"Hea" - valitseja suhtes kehtivad erinevad moraalireeglid , ent rõhutab, et
enamasti on moraalne käitumine kasulik. Nimetasid end sageli anti-machiavellistideks,hoolimata sarnasustest. Riigimeheliku tarkuse
rõhutamine, mis seisneb oskuses juhinduda kas õiglusest või
kasulikkusest, vastavalt vajadusele.
Seega: alusvoorus on tarkus, mitte õiglus.
Elluviimine praktikas:
kardinal Richelieu : Positiivsete seaduste eiramine "riigi huvides".
Richelieu õigustus: Tuleb eristada avaliku huvi ja erahuvi. Valitseja huvi=
avalik huvi. Tavainimeste huvi mitte üksnes vähetähtis, vaid ebakõlas
terviku huvidega. Ei tule kaaluda ühiseid huve privaathuvide vastu, vaid
üksnes erinevaid ühiste huvide vorme omavahel.
Friedrich II pragmaatiline (praktilist külge rõhutav, kasu silmas pidav)
välispoliitika: 1740 Preisi kallaletung Austriale.
Sõda
1. Vana ja Uus Testament sõjapidamisest
Vana Testament: Iisraeliidid sõdivad Jumala käsul oma naabrite vastu.
Uus Testament keelab üsna üheselt sõjapidamise ja tapmise . Nt ‘Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!’
2. Augustinuse moraaliõpetus ning õiglase sõja doktriin
 Keskendumine motivatsioonile, kuna senine motivatsioon (maapealse kuulsuse tahe, enesekaitse ) ei sobi. Tunnetuslikud probleemid: vaenlase
nähtavad teod võivad olla toime pandud õiglase südamega.
 Autoriseerimise olulisus. Edaspidi fundamentaalne.
 Õiglane sõda tuleneb vastase ebaõiglusest.
Eelkõige karistussõda, mitte kaitsesõda.
Vaja võidelda kurjusega, kaitsta teisi ja kogukonda . Seda sai teha vaid valitsejate korraldusel ja raske südamega. Tapmine seaduse nimel, ihadeta (seadusel pole ihasid)
Riigi eesmärgiks kord, et patused ei kahjustaks üksteist. Valitseja teostab Jumala tahet maa peal
3. Aquino Thomase 3 õiglase sõja kriteeriumi
Õige autoriteet - Valitseja käsk.
Õiglane põhjus - Õigusrikkumine.
Õiglane eesmärk - Eesmärgiks peab olema (õiglane) rahu.
4. „Püha sõja” ja „õiglase sõja” erinevused ja sarnasused
 Õiglane sõda – kristlike naabritega . Ideeline alus: vägivald tuleb üldiselt hukka mõista, ent lubatav teatud tingimustes. Vägivalla positiivseks küljeks vaid korra taastamine. Kohuseks inimesele kui vasallile ja patrioodile
 Püha sõda – uskmatutega. Vägivald on moraalselt neutraalne , moraalne
hinnang tuleneb osalejate kavatsustest. Võib olla tervikuna positiivne:
võitlus Jumala riigi nimel ja hüveks. Kaasnes pattude andekssaamine. Kohuseks inimesele kui kristlasele.
Siiski: ka Pühas sõjas kehtivad Aquino Thomase piirangud. Paganlus pole
piisav sõjapõhjus. Ristisõdu kujutati kui kaitse- või tagasivallutussõdu.
5. 16. sajandi skolastikud ja humanistid õiglsest sõjast: põhierinevused
 Skolastikud: Keskmes individuaalne patt. Kuna sõda on vastus
õigusrikkumisele, saab see olla õiglane vaid ühel poolel. Enesekaitse õiglase rünnaku vastu on lubamatu.
 Humanistid. 2 suunda:
1) Kristlik patsifism . Erasmus: sõda on loomalik , inimloomust
korrumpeeriv, mittekristlik. Unistus rahuprintsist. Samas sõda türklaste
vastu lubatud ja teatud tingimustel ka teiste kristlaste vastu lubatud.
2) Humanistlik "riigi huvi" teooria(valitseja peab tagama riigi säilimise). Lähtumine kollektiivsetest õigustest, mitte individuaalsest patust. "Õiglane sõda" on eelkõige kaitsesõda,mis on igal juhul lubatud. Ka siis, kui vastasel on õiglane põhjus. Ka preventiivsõda lubatud(vastane pole veel rünnanud, aga kavatseb). Sõda on jõudude tasakaalu taastamiseks.
6. Hugo Grotiuse loomuõiguslik õiglase sõja doktriin
Inimese 2 põhiinsitinkti on enesesäilitamine ja sotsiaalsus . Õigussüsteem toetub sellele alusele. Rahvaste õiguse reeglid peavad tagama pikaajalise kasulikkuse. Mitte lähtuda hetkekasust. Sõjaõiguse küsimustes leidis Grotius balansi teoloogide ja humanistide vahel. Skolastikutelt: õiguste ja kohustuste korrelatsioon. Ent Gentili’lt: suveräänidel(valitsejatel) universaalne karistusõigus kogu maailmas. Ennetav enesekaitse lubab sõja: piiratud õigus (vaid reaalsete ja vahetute ohtude tõrjumine)
IMPEERIUM
1. Rooma imperiaalne ideoloogia.
Militaarriik, kodanikud orienteeritud sõjale. Samas ei püsi vaid relvade jõul.
Ideoloogia alustalad: tsivilisatsioon , pax romana .
Eluviis: kord, seaduslikkus , luksus .
Õigus: roomlaste jaoks inimmõistuse ülim väljendus.
Cicero: mõistusliku olendi tunnuseks on õigus. Rooma õiguse süstematiseeris 5. saj. pKr Ida-Rooma (Bütsantsi) keiser Justinianus: Codex Iustiniani (Codex iuris civilis).
Roomlaste idee, et ka sõda on reguleeritud õigusega.
2. Kes päris Rooma keisririigi? Keisrivõimu taotlused keskajast uusajani.
Keisrikroonile pretendeeris Ida-Rooma (Bütsants) – "Imperator Romanorum". Kestis veel 1000 aastat. 1453 Ottomani vallutus – Türgi Sultani tiitel "maailmavalitseja". Paralleelselt Vene tsaarid ( Caesar ) – 3. Rooma idee. 15. sajandi lõpul võtsid kasutusele Bütsantsi kahepäise kotka ning hakkasid kopeerima Saksa-Rooma keisrite õukonnarituaali – ei tunnistanud viimase ülimuslikkust. Peeter I – 1721 “Imperator”, Vene Keisririik
Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik. Voltaire ’i sarkasm: ei ole ‘püha’, ‘rooma’ ega ‘keisririik’ (impeerium).
16.saj Hispaania vallutused Ameerikas – uus tõeline maailmaimpeerium.
Karl V impeerium - Karl V ühendas Hispaania ja Saksa-Rooma valdused . Cortés 1519-21 vallutas Mehhiko, Pizarro 1524-32 Peruu (Lope de Aguirre loo taust)
3. Hispaania maailmavallutuse õigustamine: 3 põhiargumenti.
* Religiooni argument: kristianiseerimine
* Juriidiline argument. Paavsti "donatsioon": suveräänsus veel okupeerimate Atlandi maade üle.
* Barbaarsete tsiviliseerimine. Inimohverdus: barbaarne türannia. Mehhiko rahvaste päästmine.
4. Kas barbarite alistamine on õigustatud? Las Casas versus Sepulveda.
Las Casas: Indiaanlased on täisväärtuslikud inimesed (mitte loomad) ning neid tuleb kohelda kui tavalisi Kastiilia alamaid (tunnistas juriidilist argumenti). Rikkumiste tõttu on indiaanlastel põhjus õiglaseks sõjaks hispaanlaste vastu. Rahumeelse kolonisatsiooni, kauplemise ja
kristianiseerimise idee.
Sepulveda: Indiaanlased on pigem loomad kui inimesed. Metsikus,
kultuuritus, argus, inimohverdus, kannibalism, intsest, paganlus. Seega loomu poolest orjad (Aristoteles) ning hispaanlased loomu poolest isandad.
5. Francisco de Vitoria õigustus vallutusele.
1. Loomulik reisimine ja kommunikatsioon
2. Ristiusu levitamine
3. Ristitute kaitsmine
4. Kui kõik on ristitud, võib paavst määrata kristliku valitseja
5. Barbarite kaitsmine oma türanliku valitseja vastu
6. Tõeline ja vaba valik
7. Liitlaste ja sõprade kaitsmine
8. Barbarite mentaalne võimetus end valitseda
6. Universaalmonarhia ja jõudude tasakaalu ideed.
 „Universaalmonarhia“ – anti-imperiaalne loosung 16.-18. saj. Euroopas. Kaasneb türannia, mis lämmatab Euroopale omased " vabadused ". Kuni 17. saj keskpaik Hispaania oht, siis võttis Louis XIV teatepulga üle
 (Karl V impeerium). Vastukaaluks "jõudude tasakaalu" idee. Säilitab Euroopa vabaduse. Idee juured 16. saj. alguse Itaalias.
 1713 kirjutati " balanss " kui eesmärk sisse Utrechti rahulepingusse. 18. saj. poliitika – koalitsioonide pidev muutumine, et tasakaal säiliks.
7. Kaubandusimpeeriumite ideoloogiad.
*Protestantlikud kaubandusimpeeriumid Inglismaa ja Holland. Teist laadi eesmärgid.
* Kaasnes uue kaupmeeste klassi uus ideoloogia: kaubanduse tsiviliseeriv ja humaniseeriv mõju. Idee, et kaubanduse arenguks on vaja vaba ühiskonda. Inglased ja hollandlased: ei ekspluateeri kohalikke, vaid kaitsevad neid teiste eurooplaste ja oma valitsejate türannia eest.
Ristiusustamine + tootmisvormide kaasajastamine.
* Hispaania - kulla kutse. Vaja vallutada. El Dorado otsingud 16. saj., ka inglased ja prantslased .
* 17. sajand: tähtis kaubandus - vaja kontrollida ookeane. Vallutuse asemel faktooriad (äriasula asumaades või riigi kaugpiirkondades) rannikul (1. Portugal ). Vastandasid end Hispaaniale.
8. Napoleoni imperiaalne ideoloogia.
Vallutus+ missioon . Napoleoni "heatahtlik impeerium". Tsiviliseeriv missioon. Prantsuse rahvas kui esimene kõigi rahvaste seas ning eeskujuks teistele.
Euroopa taasühendamise idee. Kirjutas St. Helenale: kava luua Euroopa ühtne pere, ühtsete seaduste, printsiipide, tunnete ja huvidega.
VABADUS, VÕRDSUS, VENDLUS
1. Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse Rooma algupära.
Vabadus vastandatuna orjusele. Vaba inimene "elab vabalt", ta ei ole
kellegi teise meelevallas. Ori peremehe meelevallas, tegutseb peremehe
tahtel ja heaks. Kuigi peremees ei pruugi orja palju käskida-keelata, on
tal õigus tema ellu iga hetk sekkuda. See muudab orjad orjameelseks –
neil puuduvad oma initsiatiiv, pikaajalised eesmärgid ning lõpuks ka
väärikus.
Rooma ajaloolaste kirjeldused:
* Vabariigis on kodanikud vooruslikud (patrioodid).
* Ainuvalitsuse tingimustes kodanikuvoorusel ning suurtel tegudel enam
kohta pole – valitseb orjameelsus.
slaidilt: Eristus : ori versus vaba mees
Ori on peremehe meelevallas, kel on õigus tema ellu iga hetk sekkuda
Ehkki ei pruugi seda palju teha, muudab teise meelevallas olek inimese orjameelseks
Ajaloolased Sallustius, Livius, Tacitus rakendavad vabadusmõistet eri valitsuskordade analüüsil:
Vabariigis on kodanikud vooruslikud
Ainuvalitsuse tingimustes pole voorusi ega suuri tegusid, valitseb orjameelsus
Filosoofid (Cicero) kutsuvad kodanikke üles vabadust kaitsma, isegi hea valitseja vastu
2. Machiavelli uus-Rooma vabariiklik vabadusekäsitus.
Enamuse inimeste jaoks on suurim võimalik hüve vabadus ehk vaba elu.
See on võimalik vaid siis, kui ei olda kellestki sõltuvuses. See omakorda
võimalik ainult vabariigis. Ent vabariik püsib vaid niivõrd, kui selle
seadusi täidetakse – eeldab kodanikuvoorust.
slaidilt: Machiavelli “Discorsi” 1531 : Enamuse inimeste jaoks on suurim võimalik hüve vabadus (libertį) ehk vaba elu (vivere libero) – nad soovivad taotleda vabalt oma eesmärke, kartmata mõnd teist inimest või seltskonda
See on võimalik vaid siis, kui ei olda kellestki sõltuvuses (dipendenza või servitł)
Ainult vabariigis ei olda kellestki sõltuvuses – seega vaid siis, kui ennast ise valitseme, oleme vabad
3. Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse rakendused poliitikas.
Tavaliselt vabariigid manduvad ajas, v.a Rooma, sest seal oli: 1)
seadused, mis reguleerisid võimuloleku aega ja varanduse kasutamist, ja
2) kaks vastandlikku sotsiaalset gruppi, esindavate poliitiliste
institutsioonide vastasseis – aristokraatlik senat vs rahva valitav
tribunaat. Esimesed valitsevad, teised osalevad valitsemises ning valvavad
esimeste üle, et nad ei riivaks vabadust.
4. Thomas Hobbesi liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused
poliitikas.
Väliste piirangute puudumine.
Ka seadusi võib tõlgendada kui mõttelisi takistusi, seega riigialama
vabadus algab seal, kus lõpevad seaduste keelud-käsud, nt vabadus
valida oma elukohta, ametit, käsutada oma vara jne.
slaidilt: Tõeline vabadus – vabadus välistest takistustest:
“vaba mees on see, kes neis asjades, mida ta suudab teha ja mida ta soovib teha, pole teiste poolt takistatud”
Mõiste “vaba tahe” on absurd – mõistet “vaba” saab kasutada vaid tegude kirjelduseks. Kui keegi mõjutab meie tahet, aga ei sunni füüsiliselt, on tegu ikkagi vaba
vabariiklikust vabadusest: See on kas kollektiivne (riiklik iseseisvus), mitte individuaalne vabadus
või mõttetus:
“Lucca linna väravale on kirjutatud suurte tähtedega LIBERTAS, ent kes võiks arvata, et üksikisikul Luccas on rohkem vabadust oma vabariigi teenimisest [ seadustele allumisest] kui Konstantinoopolis. Olgu valitsus vabariiklik või monarhistlik, vabadus on ikka samasugune .”
Vabariiklased on oma ebaloogilise vabadusemõistega inimeste pead segi ajanud
Riigi ülesandeks on tagada kord, mitte vabadus
5. John Locke’i liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas.
Inimesed loomupäraselt võrdsed ja vabad. Vabadus kui vabadused -
inimese 'loomupärased õigused', mida valitsus peab tagama ning mida ta
ei tohi piirata ilma inimese enda nõusolekuta.
Teine Traktaat valitsemisest (1689) – ‘võrdne vabadus seaduste all’
Võtab üle Hobbesi arusaama, et vabadus on väliste takistuste (piirangute) puudumine
Seob selle oma (teistsuguse) loomuõiguse käsitusega:
6. Montesquieu vabariigist.
arutles selle üle, mis roll aul on riigi poliitilise süsteemi jaoks, seda tegi oma peateoses “seaduste vaimust ”, kus eristab kolme tüüpi riike:
antiikvabariigid, mis põhinevad ennastsalgaval voorusel
uusaegsed monarhiad , mis põhinevad enesearmastusel ja au mõistel
despootiad, mis põhinevad hirmutundel
Kirjeldab antiikvabariike vabariiklike ideede vaimus , aga ei arva , et
antiikvabariigid olid vabad (vabadus vaid Inglismaal ja veidi
Prantsusmaal).
Rõhutab ennekõike, kuidas kodanikuvoorus on oluline vabariigi
säilitamiseks ning kuidas see põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel
ning karmil kasvatussüsteemil.
Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga - arvas , et üleminek
monarhiast vabariiki on võimatu.
7. Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlus).
Vabadus eeldab kollektiivset omavalitsust, igaühe osalemist
seadusandluses. Vabariik põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ning
eeldab kodanikuvoorust.
8. Vabadus Prantsuse Revolutsiooni ajal. Robespierre ’i "vooruse vabariik".
Prantsuse Revolutsiooni alguses domineerisid liberaalsed ideed
konstitutsioonilisest monarhiast. Alates 1792. aastast, kasvava
majandusliku kitsikuse tingimustes, hakkas domineerima radikaalsem
jakobiinlik suund, mis rakendas Rousseau ning vabariiklaste ideid.
Robespierre:
Tõeline vabadus eeldab, et võim on rahva käes, esindamine ei ole
võimalik. Selleks, et vabariik oleks võimalik, on vaja kodanikuvoorust.
Kodanikuvoorus eeldab võrdsustamist ning kodanikureligiooni (riigi
kontrolli inimese üle).
ÕNN
1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest.
Õnn on teatud sorti tegutsemisvõime, aktiivne, mitte passiivne.
Voorus on õnne paratamatu tingimus. Kas ta on aga selle piisav tingimus?
Platon: õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge korrast ja harmooniast. Hing koosneb kolmest osast: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa.
Aristoteles: Õnn on “hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna” – tähendab oskust mõistuspäraselt toimida. Õnn on ‘parim, kauneim , nauditavaim’.
2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest .
Aristoteles : Loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks
on vaja ka väliseid hüvesid. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud
hinge pärast, mitte vastupidi. Paljud teod leiavad aset just tänu abivahenditele – sõprade, raha, riigivõimu toetusel. Täieliku õnneseisundi rikub ära see, kui mõned asjad puuduvad, näiteks hea päritolu, lasteõnn, ilus välimus.
Platon : õnnelik on elu kooskõlas loomutäiustega. Kõik pürgib
hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn. Õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes. On meelelised ja vaimsed naudingud, viimased on tugevamad ja kestvamad, puhtad. Erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr.
stoikud : Õnn tähendab kindlust hüve omamises – õigupoolest aga ainult
tõelise hüve omamises saabki olla kindlus . Mitte väliste hüvede
kogumine, vaid õige hoiaku kujundamine naudingusse on õnnelikkuse
tingimuseks. Tervis, nauding , ilu, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära ei ole hüved, sest nende väärtus sõltub sellest, kuidas neid kasutatakse. Tõeline hüve on ainult see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea.
3. Aristoteles õnneliku elu vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast.
Riigimehe elu: Riigimees on poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse ,
eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks. Ta ei suuda aga
rakendada tarkuse voorust oma elus. Ta rakendab oma voorusi
ebatäiuslikes tingimustes (nt sõda või teatud sotsiaalne korraldus)
Filosoofi elu (eelistatud): Filosoof on see, kes kõige täiuslikumalt
praktiseerib tarkuse voorust. Tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle
oma teadmiste valguses. Jumala-sarnane elu.
Poliitika eesmärgiks, nagu inimesegi omaks, on õnn.
Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse.
Parim riigivorm on see, mis garanteerib inimestele õnnelikema elu:
* riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas ning toimivad vastavalt
loomutäiusele
* suure keskklassiga riik
4. Epikuurlased õnnest.
Õnnelik elu epikuurlaste jaoks on elu sõprade ringis, eemal poliitikast .
Õnn ei ole maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunne , mis tuleneb sellest, et ollakse vabad valust ja vaimsest rahutusest.
Õnn on teatud passiivne seisund( rahulikkus ), mis saavutatakse vaid vooruse läbi ja see eeldab: 1) voorusi ja sõprust 2) ihade ja ootuste piiramist, et vältida pettumusi.
5. Augustinus õnnest ja poliitikast.
Paganlike filosoofide õnnefilosoofia on upsakuse märk.Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud
Kristuses. Ent isegi nemad ei ole kaitstud selle maailma hädade eest -
surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest).
Nad saavad aga oodata kannatlikult oma tulevast õnne (õndsust) teises
elus ning olla ‘õnnelikud lootuses’. Tõeline “õndsus” seisneb igaveses elus ja rahus .
Riik on pattulangemise tulemus ja põhjus (inimese võimuiha, vägivaldsus). Samas on ta hädavajalik, et tagada korda ja rahu patuste inimeste vahel. Seetõttu on riik (ka paganlik riik) osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral, võimaldades kristlastel elada kristlikku elu. Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust.
6. Aquino Thomas õnnest ja poliitikast.
Õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, aga ikkagi peab püüdma
hoolitseda maksimaalselt oma ihu ja hinge eest.
Inimene on osa ühiskonnast (riigist), hierarhilisest süsteemist, mille eri osad täidavad eri funktsioone. Seega hea elu on poliitiline küsimus. Valitsejate ülesandeks on seaduste kaudu harjutada inimesi käituma
vooruslikult.
Kuna inimese tõeline voorus on vaimne ja ülem ajalikust (maisest, mööduvast), on kirik ülem riigist. Ka valitsejate vooruse tasuks on igavene elu, mitte maised hüved.
7. Thomas Hobbes 'i subjektiivne õnnekäsitus.
Inimesed alluvad liikumise seadusele. Inimesed panevad liikuma ihad .
Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega: ei ole loomupärast head ja kurja,
vaid hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt
sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid asju.
Õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene
erinevatel aegadel ihaldab.
8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest.
Küsimus on selles,milles otsitakse õnne( kas loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes või nende allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale ).Hinge harmoonia , mis peegeldub naudingus. Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses. Voorus on õnne paratamatu tingimus.
9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest.
* Ühiskonnas, kus tunnustatud vastastikune sõltuvus, hierarhia ja
ebavõrdsus, õõnestab soov olla teiste poolt väärtustatud personaalset
terviklikkust ja autentsust.
*Ühiskondlik lahendus heas riigis : Kui inimesi õpetada varasest noorusest peale, et nad omaenda
eksistentsi näeksid ainult riigi eksistentsi osana , siis lõpuks õnnestub neil
kuidagi selle suurema tervikuga samastuda ning armastada seda selle
erilise tundega [eneseimetlusega], mis igal üksikul inimesel on ainult
iseenda jaoks.
* Individuaalne lahendus: Inimene kasvab üles isoleerituna kogukonnast.
Eneseküllasus. Piiratud soovid. Tõeline sõprus.
Ühiskondliku inimese probleemid:
Mure oma staatuse pärast ühiskonnas (mida teised sinust mõtlevad).
Sõltuvus asjadest,tunnustustest,teiste inimeste tööjõust asjade saamiseks.
Ta on õnnetu, sest ei suuda rahuldada oma pidevalt muutuvaid soove, sõltub võrdlusest teistega , ei tunne iseennast .
Ta on valmis teisi hävitama, et saavutada oma eesmärke.
Au
1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest
Aust-"Au on loomutäiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele". Aristotelese arvates inimesed on võimelised tegema ratsionaalseid valikuid ja ükski loomupärane inimlik kalduvus ei ole halb, vaid tähtis on see, millistele tegudele see alguse annab ning millises mõõdus seda rakendatakse. Aristotelese loomutäius tähendab oskust valida õiget tegevust. Selle oskuse tagavad õiged , kindlad ja mõõdukad käitumisviisid. Õigete käitumisviiside aluseks on eeldused, et neid on igal juhul tarvis kujundada mõistusliku arutelu ning harjutamise teel.
Mõõdukas aupürgimus-laidetakse auahnet inimest, sest ta ajab au taga rohkem kui peab, ja seal, kus ei pea, aga samas laidetakse ka auahnuseta inimest, kuna ta ei taha, et teda austatakse isegi üllaste saavutuste pärast.
Eneseväärikusest- "Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Kes seda teeb, ilma et oleks vääriline, on rumal."
"Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem, ja seda õigustatult."
Eneseväärikus-täielik loomutäius enese suhtes
Õiglus-täielik loomutäius teiste suhtes.
2. Cicero vabariiklase aust
Au saab põhineda ainult voorusel. Aust endast ei tule hoolida .
3. Kristlus ja au
*"Kõiki oma tegusid teevad nad selleks, et inimesed neid vaataksid. Nad teevad oma palvepaelad laiemaks ja palvetupsud suuremaks . Nad armastavad esimesi kohti võõruspidudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja teretamisi turgudel ja seda, et inimesed hüüaksid neid rabiks. Kes ennast ise ülendab, seda alandatakase. ja kes ennast ise alandab , seda ülendatakse."
*Esimene kristlik voorus on enesealandamine
Aquino Thomas:
*Au ja kristliku ensealanduse lepitamine
*Püha Paulus või Franciscus Assisist-kristlik pühak on haaratud oma vääritusest ning nõrkusest kõiges, välja arvatud talle osaks langenud Jumala arm.
*Pühak peab end teistest vääritumaks oma pattude pärast, kuid kui Jumala au ning ligimeste hüve seda nõuavad, võib ta korda saata mida tahes, unustades iseenda täielikult.
*Kui talle osutatakse au, siis ta võtab selle vastu, viidates Jumalale . Muus osas ei hooli ta sellest nagu rikkusest või muudest maistest hüvedestki.
4. Feodaalne au
*Feodaalau saab algselt oma sisu vallutustest.
*Au on vabade meeste atribuut, legiteerib nende kõrgemat staatust.
*Au aluseks füüsiline suurus ja tugevus, samuti välised hüved.
*Kõrgkeskajal au internaliseerumine-üha enam tähelepanu karakteriomadustele.
5. Rüütliau koodeks kõrgkeskajal
1.kohustused oma kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes
2.kohustused Jumala ees
3.kohustused naiste ees
Jumala rahu-reguleeris rüütlite suhted kiriku ning vaestega, samuti nende omavahelised suhted.
6. Mandeville uhkusest ja au eri vormidest
* Enesearmastus ja tunnustusvajadus võimaldavad taltsuda inimesi, kes ei arvesta teistega.
* Antiikajal pidid ülemklassid võimu säilitamiseks ennast igal viisil maha salgama.
*Germaani au on teistsugune-lubab nautida elumõnusid ning iseennast glorifitseerida. Kindlates asjades peab vastama au nõuetele. Enesepiiramine on tasutud aust tuleneva naudinguga.
*Uusaegne aadliau Mandeville'i järgi-"Aadlimees ei tohi petta ega valetada; peab täpselt ära maksma, mis ta laenab omasuguselt, aga ta võib juua, vanduda ning võlgneda raha kõigile kaupmeestele linnas. Aadlimees peab olema lojaalne oma kuningale ning isamaale, aga kui ta tunneb, et teda ei hinnata piisavalt, võib ta need maha jätta ja tekitada neila mistahes jama . Aadlimees ei tohi kunagi vahetada oma religiooni välja kasu pärast, kuid võib olla nii jumalakartmatu oma käitumises kui vähegi tahab. Ta ei tohi teha lähenemiskatseid oma sõbra naisele, tütrele, õele, või kellele tahes, kes on tema kätesse usaldatud, kuid ta võib magada kogu muu maailmaga .
*Uusajal materiaalne küllus ning poliitiline stabiilsus teevad enesepiiramise ebavajalikuks.
*Prestiiži näitab mitte niivõrd käitumine, kuivõrd see, mida me omame ja kuidas me riietume.
*Mood muudab selle muutlikuks, on vaja pidevalt omandada uusi staatuse sümboleid.
*Uhkus, au ja kadedus on mootorid , mis käivitavad inimeste töövõime. Rikkus ei ole oluline iseendas, vaid selleks, et staatust näidata.
7. Montesquieu aust monarhiates
*Au monarhiates on vale au, vaid ülendatud arusaamal iseendast.
*Igal seisusel on oma normid, mille rikkumine tähendab enda alandamist.
* Esmajoones iseloomustab au siiski aadlit.
*Aadliau kõige tähtsam nõue on julgus(surmapõlgavus lahingus ja julgus seista oma printsiipide eest, astudes vastu isegi kuningale.
8. 18. sajandi meritokraatlik aumõiste
*18 saj ideaaliks heategevusel ning silmapaistvatel ametisaavutustel põhinev meritokraatlik kodaniku au.
9. Romantilise au paradoksid
*Au saab uue dimensiooni tänu romantismis juurduvale eneseväljendus ja enesetruuduse ideaalile.
*Romantilise kunstniku aukoodeks- vastandumine ühiskonna konventsioonidele, materialistliku tavaelu põlgus.
*Samas individuaalne au seotud ka isamaa armastusega, milels tõuseb tugevalt esile kollektiivne (rahvuse, riigi)au. Ühiskonna teenimisega seonduv au seega taas sõjaline.
Au otsitakse kas ühiskonnale vastandumises või riigi ja rahva nimel suremises.
ARMASTUS
1. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis):
* Tõe, headuse ja ilu tunnetamise ühendus.
* Erōs ehk meeleline armastus. Selle etaloniks on armastus abikaasa vastu. Seda armastust tajutakse meelte abil.
* Suurim “raskus” on seksuaaltung ning sellega seotud armastus üksiku, ainulaadse inimese vastu. Selline armastus annab meid juhuse meelevalda.
Sokratese kõne:
Armastus ei saa olla ise täiuslik , sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega nõme, vaid täpselt vahepeal , sest armastus eeldab püüdlust. Inimene, kes midagi armastab , taotleb head, mis selles peitub. Armastus on iha head jäädavalt vallata . Kui inimene midagi ihaldab, siis alati hea pärast, mida see endas kätkeb. Nii teevad inimesed kõike armastuse pärast. Tulebki välja, et ilma armastuseta poleks midagi. Ent vähesed teavad, mida nad lõppkokkuvõttes tegelikult ihaldavad. See on hüve idee või ilu idee. See, mis on tõeliselt kaunis, peab olema hea, ja see, mis on tõeliselt hea, peab olema kaunis. Kes näeb, et kehaliselt inetu
inimene on hea, see näeb, et ta on kaunis.
2. Apostel Paulus Jumala armust . Pauluse armastusekäsituse
ühiskondlik-poliitilised tagajärjed.
Armastus samane Jumala olemusega ja rõhutab inimsuhteis ligimese armastust.
Agape :
 Spontaanne, üldine, ei hooli objekti “väärtusest”
 Loob selle väärtuse armastuse läbi
 Inimene astub suhtesse Jumalaga ainult Jumala algatusel
 Teisele suunatud, omakasupüüdmatu
Agape ühiskondlikud tagajärjed:
Tagajärjeks indiviidide võrdsustumine läbi Jumala armu – vendlus.
Eeldab aga vastuastumist eksisteerivatele suhetele.
3. Augustinus kahte sorti inimlikust armastusest ning kahest riigist
(linnast).
Kahte sorti armastus inimelus: inimlik ja jumalik. Neil kahel armastusel põhinevad kaks erinevat “linna” (kogukonda) – maine ja taevane .
Maine armastus, enese-armastus:
 lihahimu (sugutungi) köidikud;
 enesekesksus – oma kasu poole püüdlemine, kuni Looja põlgamiseni;
 sõprused üksikisikutega - kiindumus kaduvasse (Loodusse, Looja arvelt).
 Maine riik tugeva kuningavõimuga on vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks – langenud inimene on konfliktne inimene.
Taevalik armastus, jumala-armastus ja ligimese armastus jumalas:
 puhas armastus;
 püüdlemine Jumala poole, kuni iseenda põlgamiseni; üldine
 üldine armastus kõigi vastu, ei kellegi vastu üksikult
 Taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond.
4. Pierre Nicole (jansenistlik mõtleja) ’valgustatud enesearmastusest’ kui ühiskonna ja majanduse alusest .
Valgustatud enesearmastus ehk omahuvi : parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi – vahetada asju ja teeneid.
5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz ) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest.
* Looduses valitseb harmoonia – inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest, tal on selleks eeldused, ta armastab nii iseend kui teisi.
* Inimene on loomupäraselt sotsiaalne – tal on puhas ja püsiv nauding seltskonnast ning teisest inimesest. Omakasupüüdmatu sõprus ja armastus on olemas.
* Inimene suudab omakasupüüdmatut armastust laiendada kaasinimestelt riigile, kui see riik on 'hea' – järelikult ei pea riik põhinema mitte hirmul, vaid saab põhineda ka kodanike armastusel selle riigi vastu (patriotismil).
6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel ) armastusest.
Schlegel: Ainult läbi armastuse, ja armastusest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene.
Herder: Iga inimene on iseenda mõõt, talle eriline talle omaste meeleliste tunnete kooskõla.
Armastus ainulaadsete inimeste vahel; samas kogu loodust ja inimkonda siduv printsiip - suunatud riigi kui kunstliku moodustise vastu, nõuavad selle asendamist tõelise 'loomuliku' e armastusel põhineva kogukonnaga.
Sõprus
1. Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest
Aristotelese jaoks ei ole sõprus ja armastus selgelt eristatud
* Sõprus hoiab linnriike koos.
* Sõprus on üldmõiste vabal kiindumusel põhinevate inimestevaheliste
suhete kohta. Iseloomustab perekondlikke suhteid, võimu suhet
kodanikkesse, kodanike omavahelisi suhteid.
Sõprus eeldab:1)vastastikku hea soovimist ja sellest teadlik olemist. Selle poolest erineb heasoovlikkusest ja armastsuest. 2)ühistegevust
Sõpruse tüübid:
1) vastavalt põhjusele, miks vastastikku head soovitakse:
* kasu pärast (vanade inimeste soprus, nt. äri).
* naudingu pärast (noorte inimeste sõprus, nt. teravmeelsus seltskonnas,
sama hobi, koos joomine).
* täiuslik sõprus loomutäiuselt sarnaste inimeste vahel.
2) vastavalt suhte osapoolte seisundile:
* ülimuslikkus (vanemad lapse suhtes).
* paremus (mees naise suhtes).
* võrdsus (vennad omavahel).
Täiuslik sõprus on vaid üksikute vahel, sellest teostub loomutäius-tõelise hüve äratundmine ja saavutamine. Kasu, nauding, loomutäius-kõik eeldavad heasoovlikkust sõbra suhtes, ühistegevust ja ühishuve taotlemist(võistlus ei ole kohane). Linnriik põhineb sõprusel, kiindumusel põhinevatel inimestevahelisel suhetel .
2. Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest
Ei ole midagi armastusväärsemat kui voorus, seetõttu sõber armastab
oma sõbras isamaad. Parim sõber on parim kodanik.
Sõpruse I seadus: Me nõuame sõpradelt ainult seda, mis on õige ja teeme
sõprade jaoks ainult seda, mis on õige.
3. Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist
* Sõprus eristub (seksuaalsest) armastusest, sugulaste vahelisest
kiindumusest, abielulisest suhtest, tuttav-olemisest.
* Sõprus on "müsteerium" – seletamatu side.
Sõprus era- ja avalikus sfääris:
Enamus inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel voi avalikel
vajadustel, ja erinevad seega sõprusest, lisades sellesse muu põhjuse
ning sihtmärgi kui sõpruse.
Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida
omakorda toetab kodanike harjumus.
Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetottu kuulekus ja kohusetunne
- sõprus iseendaga.
4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist
Hobbes: Sõprus on vahend võimu saavutamiseks. Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil. Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga riigialamate hirm valitseja ees. Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik-riik saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel.
Mandeville: Nõustub Hobbesiga. et omahuvi on kõigi inimsuhete alus ja et riik on kunstlik ja põhineb hirmul. Erinevalt Hobbesist väidab aga, et riigis tekib iseneseslikult sellest eristuv ühiskond. Ka ühiskonna aluseks on omahuvi, inimesed rahuldavad vastastikku üksteise erinevaid huve.
5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust
Inimene on loomupäraselt sotsiaalne-puhas ja püsiv nauding seltskonnast. Sõprus on selle parim näide ja tõestus. Looduses valitseb harmoonia-inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest. Ta peab otsima iseeneses tasakaalu ja siis on tasakaal ka ühiskonnas ning võimalik ühishüveline poliitika(riik ei ole kunstlik ühendus, vaid midagi enamat -seda saab ka armastada)
6. Šoti valgustus ( Hume , Ferguson, Smith) inimsuhetest kolmes eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas)
* Sõprus on privaatsfääris, ent seda tugevam
* Vahetusühiskond-inimesed vahetavad teenusied ja tooteid.
* Poliitika põhineb kasul, usaldusel, harjumusel ning ka isamaa-armastusel.
OTSUSTAMINE
1.Valitsejakoolituse teooria ja praktika varauusajal
 Rüütliakadeemiad: humanistlikud õppeasutused aadlile
 Taust: aadli funktsiooni muutumine riigis. Sõdimine -> valitsemine ja kohtupidamine. Haridusvajadus
 Nt TÜ asutaja Johan Skytte õppis Kasselis Collegium Mauritianum’is, paljud Rootsi riigimehed
 Tübingeni Collegium Illustre’s
 Ka ülikoolides retoorikaõpetus
Mida õpetati?
“Prudentia gubernatoria” e. valitsemiskunst:
 Üldised valitsemiseesmärgid ja - printsiibid
 Kasuistika: õpetus, kuidas teatud olukordadega toime tulla. Kõike pole võimalik ette näha, mistõttu...
 Keskne oskus: kuidas teha otsuseid? Nõunike valimine, nõupidamiste korraldamine ja otsuste langetamine
 Nõupidamisformaatide harjutamine . Peamised formaadid : ‘consultatio’ ja ‘pro et contra ’
2.consultatio ja pro et contra nõupidamisformaatide eripärad
Consultatio 3 astet:
1)propositio: eesistuja esitab lahendust vajava küsimuse
2)consilia/ vota: nõukogu liikmed edastavad oma arvamuse (vanuse, ametijärgnevuse vm korras)
3)conclusio: eesistuja võtab arvamused kokku ja formuleerib otsuse (hääletamist ei toimu, hääli ei ‘loeta’, vaid ‘kaalutakse’)
eelisteks on, et
1)kõik saavad arvamuse välja öelda ja sellest tuleb motivatsioon üldse kaasa mõelda.
2)tõstatakse palju arvamusi , mis muidu jääks tähelepanuta
3)kui kõik on sõna võtnud, ei saa nad väita, et pole saanud kaasa otsustada
probleemiks see, et väga raske on jõuda lõplikule otsusele, kuna arvamusi on väga palju ja kõik esitatakse läbisegi
Pro et contra
1) Üks nõunik toob välja kõik argumendid propositio poolt ja teine selle vastu
- antiikne retoorikavõte: Cicero õpetus diskuteerida ‘in utramque partem’
-skolastiline meetod: ‘sic et non’
-ei pruukinud väljendada isiklikku arvamust
2) Kombineeriti consultatio’ga: pärast argumentide esitamist kuulati kõigi arvamust
3) Rootsi Riiginõukogu 17. sajandil kasutas eriti kaalukate otsuste puhul: sõda või rahu, liidulepingud
eelisteks see, et 1. tuuakse konkreetne vaidlussituatsioon ja seal selgubki tõde ning 2. argumendid võetakse läbi süstemaatiliselt 3.selle abil jõutakse otsus kiiremini vastu võtta
3. Hobbesi ja Rousseau kriitika ühisnõupidamiste suhtes
Hobbes: ühisnõupidamine on ilukõnelejate paraad. eesmärgiks isiklik populaarsus, mitte asja objektiivne esitamine. Eriti ohtlik, kui omahuvidega retoorikud.
Seetõttu nõupidamisel paljudelt vastus ‘ei’ või ‘jah’, mitte täielik nõuanne. Mõjutatud retoorikast, mitte loogikast, ei pinguta oma vaimu
Paljud kardavad arvamust avaldada, kartes mittemeeldimist või kellegi viha
Grupinõupidamiste sisu raske hoida salajas.
Rousseau: Ühise arutelu ja hääletuse puhul pääseb maksvusele kõige kõvahäälsem erihuvi.
Leiab, et ühishuvi on võimalik leida vaid siis, kui kodanikud on üksteisest isoleeritud ning kujundavad arvamuse iseseisvalt
4. James I ja Erasmus meelitajatest
 James I: Nõu prints Henryle nõunike valimisel: tuleb valida mehed, kes on tuntud oma tarkuse, aususe tõttu. Aga kindlasti tuleb eemale hoida meelitustest (meelitajatest), mis on kõikide printside nuhtlus ja vabariikide purustaja.
 Erasmus: Leiab, et valitsejate käekäik on meelitajate poolt haavatav. Eriti ohus on noor valitseja, kuna inimesele on loomupärane eelistada komplimente tõele ja lisaks puuduvad noorel valitsejal kogemused kavaldajate äratundmiseks.
Lahenduseks peab haridust ja ränki karistusi neile, kes meelitavad noort valitsejat ebaväärikatele tegudele.