Õppeasutuse ja osakonna nimetus

Ees– ja perekonnanimi

Giuseppe Verdi

(10. X 1813 – 27. I 1901)

referaat

28.04.2001


Esimesed leiud ja kaotused
1813. aasta sügisel tuli Parma –lähedasse Busseto linnakesse kõrtsmik ja poepidaja Carlo Verdi , et oma tillukest 10. oktoobril ilmavalgust näinud poega Giuseppe Fortunato Francesco nime all sünniregistrisse sisse kanda. Kuna Itaalia oli tollal Napoleoni keisririigi ülemvalitsuse all, tehti vajalikud märkmed prantsuse keeles ning nii Busseto kui ka Le Roncole külakiriku ülestähendustes seisab Giuseppe asemel võõrapärane Joseph.
Tulevase helilooja sünnikoht – Le Roncole – kujutas endast üheainsa tänava ja kahesaja elanikuga väikest küla, mille asukad põllunduse, siidiusside aretamise ja veinivalmistamisega ülalpidamist teenisid. Lombardia vana linna Busseto vahetu naabrus tõi siia kaugemalt pärinevaid käsitöölisi ja haritlasigi, kellest paljud Carlo Verdi trahterile au andes peremehega meelsasti juttu puhusid. Vestluse põhiteemad – austerlaste ülemvõimu ja itaalia patriootide rõhumist sajatavad pahameeleavaldused – aga jätsid mõtliku ning oma vanuse kohta erakordselt tõsise Beppe hinge sügava jälje.
Sõdadest ja välismaisest agressioonist vaevatud talupoegade elu oli tollal väga raske. Võõramaised sõjaväeosad vägivallatsesid, jätsid järele ahervaremeid ja painavat hirmu ning rahva niigi troostitu saatus muutus sellest veelgi ängistavamaks. Murederikas oli ka Verdide elu. Isa viletsast sissetulekust piisas neljaliikmelise perekonna hädavaevaliseks äraelamiseks, vanemail olid käed töödtegemist täis, peaaegu omapead jäetud Giuseppe kasvas inimpelgliku ja endassesulgunud lapsena. Aidates ema kodustes töödes, täites isa poekeses müüjakohustusi ning hoolitsedes nõrgamõistusliku noorema õe Giuseppa eest, jäi poisike õige kauaks kooliõpinguist kõrvale (Roncoles kooli polnud) ning tema üksluist lapsepõlve aitas sisustada külaelanikelt ja rändpillimeestelt kuuldud muusika . Kõige suuremat naudingut pakkusid talle külakiriku oreli võimsad helid. Kohalike tavade kohaselt pidi Giuseppe juba seitsmeaastaselt jumalateenistuste ajal kooris laulma ja kirikuõpetajat abistama. Kord olnud muusika võlujõud sedavõrd lummav, et ta kogu maailma ja eeskätt muidugi oma “ ametialased ” kohustused hoopis unustas, paatrile püha vee ulatamata jättis ning oma hajameelsuse pärast pühalt isalt nii tugeva müksu sai, et ta altaritrepilt alla veeres ning meelemärkuse kaotas. Kui vanemad pojalt verevalumite kohta aru pärisid, kuulsid nad kaebuste asemel ühtainust kirglikku soovi: õppida muusikat! Palve võeti kuulda, isa hankis vana katkise spineti ning Le Roncole vana organist Luigi Baistrocchi andis Giuseppele noodiõpetuses ning klaveri– ja orelimängus esimesed juhendid.
Uue maailma avastamisrõõm oli niivõrd suur, et noor muusik pillist isegi öösiti loobuda ei raatsinud, oma klimberdamisega naabruses elunevate sandarmite und häiris ning seadusmeeste hirmsate ähvarduste osaliseks sai. Kõlakombinatsioonide leidmine tõi erutust ja ahastustki, kui eelmisel päeval kokkusobitatud akord kõigist püüdlustest hoolimata jäljetult “kaduma läks”. Kord olevat meeleheide ja raevuhoog tabanud last niivõrd tugevalt, et ta haamriga klaviatuuri tagudes pilli lõplikult ära rikkus. Ent ka siin leidus abimees . Kohalik meister parandas spineti tasuta ning jättis sellele järgmised read: “Mina, Stefano Cavaletti, valmistasin instrumendile uued haamrikesed, katsin nad nahaga ning paigaldasin pedaali. Kõik selle tegin tasuta, nähes noore Giuseppe Verdi andekust pillimängu õppimisel. Ja sellest mulle piisab . 1821 . aasta.”
Kolmeaastase stuudiumi kestel omandas Giuseppe spineti ja orelimängu alused sedavõrd, et ta raugastunud kirikuorganisti aeg-ajalt jumalateenistustel asendas ning 11-aastaselt tema järglaseks sai. Kuna rahva poolt armastatud tilluke muusik samal ajal Busseto linnakoolis käis, tuli tal pühapäeviti ja pühade ajal igasuguse ilmaga viie kilomeetri pikkust maad mõõta ning saadud töötasu õpinguile, toidule ja peavarjule kulutada. Kaheaastase koolipõlve tarkusi – arvutamist, lugemist ja kirjutamist – väheseks pidades õppis Giuseppe kohaliku kanooniku Pietro Seletti juures ladina ja itaalia keelt ning kirjandust.
Ka Verdi muusikalised arusaamad ja muljed avardusid. Nii nagu paljudes teistes Itaalia linnades, tegutses ka Bussetos filharmooniaühing. Professionaalseist muusikuist koosnev orkester andis linnaväljakuil regulaarseid kontserte, saatis sissesõitnud ooperitruppide etendusi, ühingu president aga – kohalik toiduainete- ja veinikaupmees ning flöödimängija Antonio Barezzi – aitas metseenina muusika arengule jõudumööda kaasa. Carlo Verdist lugupidav mees märkas tema sihikindla ja karakterilt tugeva poja andekust, avas talle oma maja uksed, andis kontoris tööd ning võimaldas maestro Ferdinando Provesi juures õpinguid alustada.
Verdi kui isiksuse ja muusiku kujunemisel mängis valitsevat režiimi tauniv ning itaalia vabadusvõitluse ideesid kalliks pidav Barezzi suunavat osa. Ta kasvatas ja süvendas noorukis tolleaegse väikekodanlase, käsitöölise ja talupoja iseloomuomadusi – tööarmastust, kohusetunnet ja distsipliini. Religioosne skepsis , inimestevaheliste suhete asjalikkuse ja täpsuse hindamine, vastastikuste kohustuste range arvestamine ning samuti veendumus pideva ja visa töö vajalikkuses saatis Verdit kogu elu. Enda vastu äärmiselt nõudlikuna oli ta seda teistegi suhtes. Ümbritsevast keskkonnast ammutas Verdi ka inimelu erinevate külgede loomuliku, temperamentse, sageli võibolla kareda, ent kirgliku ja jõulise kuju­tamisoskuse.
Tark, aus ja südamlik Barezzi oli tubli muusik. Ta mängis peale flöödi veel mitut puhkpilli , õhtuti aga muutus tema kontor , kus filharmooniaühingu orkestriproove peeti, tõeliseks kontserdisaaliks. Noor Verdi võttis neist kokkutulekuist innukalt osa, kirjutas noote ümber, müristas suurt trummi, õpetas orkestrantidele partiisid selgeks, arranžeeris muusikapalu. Suured edusammud orelimängus, samuti kompositsiooni­aluste, dirigeerimistehnika ja muusikalis-teoreetiliste tarkuste tundmaõppimises viisid Provesi õige varsti mõttele, et tal noorukile enam midagi õpetada pole. Vaimustusega suhtus oma kasvandikku ka Seletti ning nii tekkis nende vahel omalaadne võistlus. Provesi oli Verdi heliloojatalendis veendunud, Seletti aga nõudis nooruki asumist kirjanduse radadele . KuuInud kord Verdi oreliimprovisatsioone. Mõistis lõpuks temagi, et Giuseppe ainuõigeks kutsumuseks jääb siiski vaid muusika.
Noore sõbra õpinguteprotsessi kulgu igati soodustav Barezzi lubas Verdil oma tütre Margherita oivalist Viinist toodud klaverit kasutada, mida Giuseppa ka hoolsasti tegi. Tublide pianistivõimetega neitsi ja tulevase helilooja klaveriduetid kõlasid ühingu kontsertidel õige sageli, ühiselt veedetud ajast ja harjutustundidest aga sai alguse tihe sõprus mis pikapeale sügavaks vastastikuseks kiindumuseks kujunes.
Busseto-perioodist pärinevad ka Verdi esimesed kompositsioonikatsetused. Enamikus olid need puhkpillimarsid ja -tantsud ning kirikumuusika, ent leidus ka avamänge ja sooloinstrumentidele (flöödile, klarnetile, fagotile ja metsasarvele) kirjutatud lugusid . Tema parimaks helitööks neilt päevilt peetakse itaalia kirjaniku-patrioodi Vittorio Alfieri sõnadele loodud “Sauli meeletust” baritonile ja orkestrile. Busseto kontserdipublik hindas ja armastas Verdit väga. Kaheksateistkümneaastasest muusikust sai kohalik kuulsus ning tema orelimängule, dirigeerimisele ja helitööde esitamisele elati meelsasti kaasa. Poja menu rõõmustas vanemaid ning nende suurimaks sooviks sai näha teda mõne naaberlinnakese kirikuorganisti kohal. Kuid nooruk ise, Barezzi ja Provesi tajusid senise heliloomingu takerdumist isetegevusliku komponeerimise kammitsaisse ning Giuseppe otsustati saata Milaanosse edasi õppima. Barezzi energilisel kaasabil eraldas linna hoolekandeühing Monte de Pietā talle väikese stipendiumi, millele vastutulelik Barezzi omapoolse rahasumma juurde lisas .
Elukohavahetus 1832 . a. hiliskevadel tõi Giuseppe Verdi ellu uue ja väga olulise etapi. Lombardia pealinna valgest marmorist hiiglaslik katedraal , uhked lossid ja monumendid, muuseumid ja pildigaleriid, eeskätt muidugi kuulsad “La Scala ” ja konservatoorium tõotasid noorele provintslasele ääretult palju. Ent just siin tabas Verdit suur pettumus. Sama õppeasutus, mis hiljem saatuse irooniana Giuseppe Verdi nime kandma hakkas, keeldus teda vastu võtmast. Eksami­ komisjon eesotsas direktor Francesco Basiliga ei tabanud tahumatus, karmis ja arglikus talupojas imet , neid häiris vale käteasetus klaverimängimisel, kontrapunkti mittetundmine ning kunstnikupärase välise huvi puudumine. Kuna üheksateistkümnes eluaasta ületas määrusekohasse normi, soovitati tal linna muusikute hulgast eraõpetaja otsida. Seda Verdi tegigi. Ta leidis juhendaja helilooja Vincenzo Lavigna (1776 – 1863) näol, kes tol ajal töötas “La Scalas” pianisti ja kontsertmeistrina ning oli hea lauluõpetaja. Lavigna võimaldas Verdil tasuta käia ooperietendustel ning võib oletada, et siin tulevase teatri helilooja dramaturgilisele haardele alus pandigi. Kahjuks ei luba Verdi noorpõlve valgustavad napid andmed kõne all olevale perioodile piisavat pilku heita. Helilooja ise oma karmist, pideva ja vaevarikka töö tähe all möödunud noorusest kõnelda ei armastanud. Küll aga annavad Milaanosse sõiduks väljaantud reisipassi andmed Verdi välimusest põgusa ettekujutuse. “Pikk kasv, tihedad kastanpruunid juuksed, kõrge laup, hallid silmad, mustad kulmud, kotkanina, väike suu, tume habe, ovaalne lõug, kõhn nägu ja kahvatu jume” olid tulevase helilooja dokumendile kantud “eraldusmärkideks”.
Stuudium Lavigna juures edenes hästi. Verdi õppis har­mooniat, kontrapunkti ja fuugat, tutvus Palestrina , Corelli, Haydni, Beethoveni ja noore Mendelssohni loominguga, uuris põhjalikult Mozarti ja itaalia koomilise ooperi partituure. Innukalt kuulas Verdi Rossini , Bellini ja Donizetti oopereid, külastas Milaano teatreid ning filharmooniaühingu kontserte ja orkestriproove. Ühel Haydni oratooriumi ”Maailma loo­mine” proovidest, millel ka Verdi maestro Lavigna soovitusel viibis , ei ilmunud ükski kolmest dirigendist kohale. Esinejad muutusid kannatamatuks ning ühingu president Pietro Massini, julgemata ise vokaalpartiid saata, pöördus Verdi poole palvega piinlikust situatsioonist päästa. “On täiesti loomulik, et ta ei usaldanud tundmatu muusiku partituurilugemise oskust,” meenutas hiljem helilooja. “Kuid olin just õpinguid lõpetamas ning orkestripartituur ei suutnud mulle hirmu nahka ajada. Kiiresti suundusin klaveri juurde ning alustasin proovi. Mäletan väga selgesti iroonilisi muigeid, millega isetegevuslased mind vastu võtsid. Minu noor nägu, kõhetu kuju, vilets riietus – kõik see sisendas vähe austust. Ent kuidas see ka polnud, proov jätkus ning ma ise läksin hoogu. Ma ei piirdunud enam saatega, vaid hakkasin vasaku käega mängides paremaga dirigeerima. Proovi lõppedes tehti mulle igast küljest komplimente... Pärast seda juhtumit usaldati kontserdi juhatamine minule . Esimesel avalikul esinemisel oli selline menu, et kontserti aadlike klubi suures saalis korrata tuli.”
Hiilgava debüüdiga kaasnes esimene tellimus. Krahv Borromeo vajas perekondliku sündmuse tähistamiseks kantaati, mille Verdi vähimagi rahalise hüvituseta valmis kirjutas. Noor komponist lõi ka üksikuid numbreid Lavigna oope­reile ning sai lõpuks filharmooniaühingu juhilt ja Filodramaatilise Teatri (“Teatro Filodrammatico”) direktorilt Massinilt tellimuse T. Solera–A. Piazza libreto alusel kavandatud “Obertole”.
Edukas õpinguteaeg jõudis lõpule. Muusikaelu pulbitse­vas keskuses omandatud teadmised andsid Verdile palju ning andeka ja tööka õpilasega ülimalt rahul olev Lavigna võis Antonio Barezzile kirjutada: “Teie stipendiaadist saab varsti isamaa au ja uhkus”. Kahjuks ei näinud Vincenzo Lavigna oma ennustuse täideminekut. Ta suri 1836. a. Milaanos veedetud aastail oli Verdi kujunemises kahepoolne tähtsus. Temast oli saanud professionaalne helilooja ning itaalia kultuurilis-poliitilise liikumise (Risorgimento) agar pooldaja .
Ferdinando Provesi ja juba lapsena haiglase õe surm muutsid noore komponisti elukulgu õige tunduvalt. Ta pöördus 1835. a. Bussetosse tagasi, et Provesi ametikohale asudes “Monte di Pietalt” saadud toetust tasa teenida. Siin aga ootasid uued ebameeldivused. Kuna aastatega väljakujunenud tavade kohaselt filharmooniaühingu direktor üheaegselt ka kirikuorganisti kohuseid täitis, pidasid “Monte di Pieta” ja filharmooniaühingu juhatus Verdit Provesi järeltulijaks. Linna klerikaalseil, eesrindlikke haritlasi vihkavail ringkondadel aga oli selles suhtes eriarvamus. Umbusk vabamõtlejana tuntud ja paatrite vastu salvavaid epigramme lendulasknud Provesi vastu tabas ka Verdit ning kiriku organistiks kinnitati hoopis kahe piiskopi soosik – “usaldus väärne”, ent muusikuna õige kesine Giovanni Ferrari . Verdi pooldajad asusid ägedasse võitlusse, saavutasid organisti ja filharmooniaühingu juhi ametikohtade lahutamise ning viisid kõik filharmooniale kuuluvad partituurid kirikust ära, mis aga omakorda õli tulle valas . Kogu Busseto jagunes kahte leeri – ferraristideks ja verdistideks. Vaimulikud kiusasid viimati nimetatud rühmituse liikmeid taga ning keela­sid ühingul “poliitiliselt kahtlaste” koosolekute pidamise. Vähe sellest. Mõned Verdi pooldajad sattusid koguni trellide taha.
Intriigidest ja jälitamistest hoolimata täitis Verdi endale võetud kohustusi tervelt kolm aastat. Ta organiseeris Bussetos ja selle lähikonnas kontserte, dirigeeris, õpetas lauljaid ja orkestrante. Kuna kiriku oreli kasutamine oli talle keelatud esines Verdi mõnikord frantsiskaanlaste kloostri tillukeses kirikus, ning polnud imestada, kui Busseto jumalakoda ajuti inimtühjaks jäi, väike kloostrikirik aga noore muusiku austajaid mahutada ei suutnud. Orelikontsertide kõrval oli loobunud Verdi ka pianistitegevusest.
1836. a. kevadel leidis Giuseppe Verdi elus aset õnneküllane sündmus. Ta abiellus Barezzi kauni ja targa tütre Margheritaga. Vana ärimees ja muusikaentusiast võttis vaese , ent andeka noormehe meelsasti oma majja ning filharmooniaühing tähistas noore maestro pulmapäeva väärilise pidulikkusega.
Intensiivse kontserditegevuse ja pedagoogilise töö kõrval jätkus pingeline loominguline tegevus. Ajavahemikul 1835–1838 pani Verdi noodipaberile Napoleoni surmale pühendatud oodi “Viies mai”, marsse, tantse, laule, romansse, koore ja muud. 1838. a. trükist ilmunud kuus romanssi ( nendest kaks Goethe “Fausti” tekstile) olid esimesteks kirjastatud oopusteks Verdi heliloomingus. Ka Milaanos alustatud ooper polnud mõistagi unustatud. 1838. a. tõmbas Verdi partituuri viimase taktijoone. Busseto filharmooniaühinguga sõlmitud lepinguaja lõpulejõudmine tõi kauaoodatud vabaduse, statsionaarse ooperiteatri puudumine Bussetos juhtis mõtted taas Milaanole ning juba pikemat aega meeles mõlkunud plaan viidi ellu. 1839. a. kolis Verdi koos perekonnaga Lombardia pealinna.
Itaalia muusikakeskus ei võtnud Verdit selgi korral avasüli vastu. Tutvussidemed olid aastatega lõdvenenud. Lavignat polnud enam elavate kirjas, Verdilt ooperi. tellinud Massini oli FiIodramaatilisest Teatrist lahkunud. Ent esmaklassilised vokalistid Giuseppina Strepponi, Giorgio Ronconi jt. nõustusid “Obertot” esitama ning ”La Scala” irnpressaario Bartolomeo Merelli võttis helitöö teatri repertuaari. Vastu­tasuks osutatud abi eest nõudis agar mees poole ooperipartituuri trükkimishonorarist endale. “
“ Oberto ” esietendus lükati “La Scala” esitenori raske haiguse tõttu 1839. a. kevadelt sama aasta 17. novembrile ning ooperi libreto ja muusika töötati uue tenori võimeile vastavalt osaliselt ümber. Esietendus osutus tänu lauljate hiilgavale koosseisule silmapaistvalt menukaks. Tuntud muusikakirjastaja Giovanni Ricordi ostis ooperi partituuri ära ning sellest ajast alates trükiti Verdi teoseid peaaegu erandi­tult tema kirjastuses. Soodne oli ka “Obertole” pühendatud, eeskätt Bellini “ Norma ” mõjutusi täheldav kriitika. Kesk­ajast pärineva, Shakespeaire'i “Romeo ja Juliat ” meenutava süžeega “Obertos” õnnestusid kõige paremini dramaatilis- emotsionaalsed episoodid, ehkki Verdi hilisemate šedöövritega neid kaugeltki võrrelda ei saa. Nõrgatasemelise libretoga ooper lavastati peale Milaano veel ka Turinos, Genuas ja Naapolis.
“Oberto” edust julgustatuna tegi Merelli Verdile ettepaneku lähema kahe aasta jooksul kirjutada “La Scalale” või Viini Kuninglikule Ooperiteatrile, kus ta ise direktori ametikohuseid täitis, kolm ooperit. Esialgu andis Merelli heliloojale Rossi libreto “ Pagulane ” (“Ii Proscritto”). Verdi ei jõudnud veel tööle asudagi, kui impressaario soovituse maha laitis ning koomilisest ooperist kõnelema hakkas. 1840. a esimestel kuudel algasid sobiva ainestiku vaevarikkad otsingud. Uurinud läbi aukartust äratava hulga õige vaimulagedaid libretosid, peatus Verdi häda sunnil ühel neist: Poola kuningana esineva Prantsuse ohvitseri seiklustest pajataval naiivsel libretol “Vale-Stanislav” (“Ii finto Stanislao”), mis edaspidi hakkas kandma nime “Kuningas üheks tunniks” (“Un giorno di regno”). Ent juba ooperi kirjutamise algus oli Verdile dissonantsiderohke. Raske haigus aheldas ta pikemaks ajaks voodi külge ning ehkki ta tervenenult tööd jätkas, ei taganenud tekkinud viletsus ja puudus niipea. Verdi elu suurimad õnne­tused aga seisid alles ees. Juba varem surnud lastele järgnes juulis 1840 palavalt armastatud abikaasa Margherita. Kahe aasta jooksul maamulda sängitatud kolme kalli inimese kaotus lõi noore muusiku hinge sügava haava. “Ma olin üksi, täiesti üksi! Ja selles hirmsas seisundis pidin kirjutama koomilise ooperi! “Kuningas üheks tunniks” menu ei saavu­ tanud . Osaliselt tuleb ebaõnnestumise põhjus kanda muusika arvele, ent osa sellest langeb esitajaile... Võtsin vastu otsuse enam mitte kunagi komponeerida.” Selles, et ooperi väljavilistamine Verdisse nii sügavalt mõjus, pole midagi ebaloomulikku. Asja raske kaotuse üleelanud noor muusik vajas moraalset tuge.

Arvukad otsingud
Barezzi vaikses majas veedetud aeg ning loomingust ja muusikaavalikkusest tagasitõmbumine ei suutnud Verdi rõhutust millegagi leevendada. Kõik tundus olevat sedavõrd troostitu ja mõttetu, et ta ka Milaanosse naasnult lihtsalt oleskles ning hukutavale apaatiale üha rohkem alla vandus . Ühel kargel talveõhtul, mil laiad pehmed lumeräitsakad Milaano tänavaile langesid , kohtas Verdi täiesti juhuslikult “La Scala” impressaariot Merellit.
““ Kujutle vaid,” hüüdis Merelli. “Solera libreto, hämmas­tav! Grandioosne ! Täiesti ebatavaline ! Pingelisus ja suursugused dramaatilised situatsioonid, imeilusad värsid!... Ent see tõrges saksa maestro ei taha seda taibata ning peab libretot võimatuks... Ma ei tea, kus on mu pea ja millisel moel ma uue libreto nii kiirelt hankida saan!”
“Kuid ma võin sind aidata,” lohutasin ma teda. “Kas sa “Pagulast” mitte minu jaoks ei tellinud? Ma pole selle tekstile ühtki nooti kirjutanud. Libreto on sinu käsutuses.”
“Braavo!... Seda nimetan ma kordaminekuks!””
Teatrini jõudnud, keelitas Merelli Verdit endaga kaasa tulema ning ulatas talle kõne all oleva libreto.
““Milleks mulle see? Ei, ei, ei! Mul pole tuju ooperilibre­tode lugemiseks.”
“Kuid ega libreto sulle kurja tee. Loe läbi! Tuleb juhus , annad selle mulle tagasi.” Ja ta määris mulle käsikirja kaela. See oli tollal moes olnud suurte tähtedega täiskirjutatud paks vihik. Keerasin selle rulli, surusin Merelli kätt ja lahkusin. Tänaval valdas mind kirjeldamatu haiglane seisund, sügav nukrus, südant ängistav surmaigatsus... Tulin koju, viska­sin vihiku vihaselt lauale, nii et see põrandale kukkus ning minu jalge ette lamama jäi. Tegin ta juhuslikult lahti ning mu silmad peatusid avatud leheküljel, millelt mulle vaatas vastu värss: “Va, pensiero, sull'ali dorate.” Lasksin pilgul järgmistestki ridadest üle libiseda ja need haarasid mind. Lugesin üht osa, siis teist. Siis aga meenus kindel otsus mitte kunagi enam midagi komponeerida sulgesin vihiku ja heitsin voodisse... Kuid, ah... “ Nabucco “ keerles peas ja uni ei tulnud! Siis tõusin, lugesin tükki mitte enam üks, vaid kaks, kolm, nii mitu korda, et mul hommikuks kogu Solera libreto peas oli. Sellest hoolimata ja oma kavatsustest põrmugi taganemata läksin teatrisse ja tagastasin Merellile manuskripti.
“Suurepärane, eks ole?”
“Väga hea!”
“Noh!... Siis kirjuta sellele muusika!”
“Ma ei taha sellega uneski tegemist teha!”
“Kirjuta sellele muusika, ütlen ma sulle, kirjuta sellele muusika!” Nende sõnadega pistis ta vihiku minu kuuetaskusse, haaras mind õlast ja mitte ei lükanud mind toast välja, vaid lõi ukse mu nina ees kinni ning keeras selle seestpoolt lukku. Mida teha? Pöördusin “Nabuccoga” koju tagasi. Täna see värss, homme too, siin üks noot , seal terve fraas – nii tekkis ajapikku kogu ooper.
On täiesti mõistetav, et taolise kergusega ooperi kirjutamine ei laabunud. Partituur nõudis hiiglaslikku pingutust, enne kui ta teatri dirigendipuldile jõudis. Algasid proovid . Ooperi dramaatilisel tihendamisel veendus Verdi, et tegevustikku hajutavas armastusduetis puudub piiblipärane suursugusus, ning ta otsustas dueti asendada stseeniga, milles Zaccarias kuulutab ette Baabüloni hukkumist. Solera laiskust ja kergemeelust hästi tundes lukustas Verdi libretisti oma tuppa , ulatas talle piibli ning lubas ta alles siis vabastada, kui ennustuse sõnad laual on. Solera vihastas, kirus Verdit maapõhja, ent veerand tundi hiljem oli tekst valmis.
Ooperi lavastamine kulges väga kiiresti. Veebruari lõpul algasid proovid, 9. märtsil 1842. aga toimus triumfaalne esietendus. Peaosi laulsid suurepärased vokalistid Strepponi, Ronconi jt. Kui aga esimese vaatuse finaali stretta järe1 publik Verdi suureks ehmatuseks üksmeelselt püsti tõusis, ei uskunud erutatud helilooja oma silmi. Sest alles see oli, kui teda samas saalis, sama kuulajaskonna poolt armutult välja vilistati! Giuseppe Verdi kuulsuseobeliskile oli pandud grandioosne nurgakivi , tema nimi võrdsustati kõige populaarsemate heliloojate omadega, “Nabucco” lavastusest aga kuju­nesid vabastusliikumisest aktiivselt osavõtva komponisti tule­ristsed.
Piiblisüžee analoogiast väljaloetud ja muusikas edasiantud kaasmaalaste–patriootide ning ka iseenda kõige salajasemad mõtted ja lootused tegid teose sügavalt kaasaegseks. Kuigi ka siia keerukas armuintriig sisse põimiti ning tegelaste käitumine tükati nõrgalt põhjendatuks jäi, oli Temistocle Solera libreto dramaatiline ja tundeehtne. Süžee raskuspunktist – rahva kujutamisest – lähtudes osutas Verdi suurt tähelepanu võimsatele kooridele, mille karm lihtsus ja rangus oli itaalia ooperiloomingus uudiseks. Rossini säravalt ele­gantsete viiside ning Bellini eleegilise lüürika maailmas üleskasvanud teatripublik oli Verdi mehisest, tahtejõulisest ja kirglikust helidetulvast vapustatud ning Roncole talupojast sai austria ja itaalia feodaalide vastu peetava võitluse muusikaline juht. Ja kui tolle aja kriitikud Verdile marsirütmide ja vaskpillidega ülepakkumist ning muusika jämedust ette heitsid, siis ei mõistnud nad helilooja taotlusi lõpuni. Ereda plakatlikkuse ja lööva lihtsusega kirjutatud muusika tegi ooperisse kätketud idee ka kõige kogenematule kuulajale mõistetavaks. Ooperi ühest parimast numbrist – juudalaste koorist – aga sai itaallaste hulgas populaarne patriootiline laul.
“Nabucco” kuulsusrikas lavastus rebis Verdi moraalsest surutisest välja ning ta hakkas itaalia tulihingelise patrioodi Clara Maffei juures kogunevate eesrindlike haritlaste koosviibimistest osa võtma. Huvitava, mitmekülgse ja sügavalt intelligentse naise ning Verdi vahel tekkis peagi tihe sõprus, mida kinnitav mõtterikas kirjavahetus katkes alles C. Maffei surmaga 1886 . a.
Clara ja tema mehe, luuletaja ja tõlkija Andrea Maffei maja külastav rühmitus oli koosseisult mitmekesine . Kohalike kirjanike, näitlejate, muusikute, kunstnike, kriitikute ja teiste vaimuinimeste kõrval viibisid siin vahel ka nimekad välismaalased nagu H. de Balzac , F. Liszt ja mitmed teised. Tundes eelkõige huvi patriootlike aadete vastu ning unistades killustatud kodumaa ühendamisest sõltumatuks riigiks, peeti siin Garibaldi ja Mazzini tegevust eriti au sees. Seltskonna otseseks ideeliseks innustajaks oli kirjanik-patrioot Alessandro Manzoni . Palju kõneldi Maffei salongis ka kirjandusest ja kunstist, mis enamiku vestlustest osavõtjate arvates pidid olema elulised, kaasaegsed ning rahvale mõistetavad. Kuna Verdi neile progressiivseile ideaalidele jäägitult kaasa mõtles, avaldas mainitud ringkond tema poliitiliste ja loominguliste vaadete lõplikule kujunemisele suurt mõju. Romantikute üleskutse draama uuendamiseks, nende protest prantsuse klassitsismi kaanonite vastu ning loobumine aja ja koha tähtsusest andsid Verdile kui ooperireformaatorile suunava tõuke.
Arvult neljanda ooperi – “Lombardlased esimeses ristisõjas”– kirjutas Verdi T. Solera libretole, mille segane intriig ning efekti taotlevad dramaatilised situatsioonid kasvasid välja rüütliromantikast. Kõigist tegevustikulistest äärmustest hoolimata elab Verdi muusikas poeemi idee – muistse Lombardia sõjakas heroika – mõjuvalt edasi. Ristisõdijate ja kaasaegsete itaallaste ühist saatust šifreeriv mõte jõudis rahvani ning teos sai tuntuks kogu maal. Ent austerlasedki ei tukkunud, vaid protesteeri­sid ägedalt tegevustikku lülitatud religioossete rongkäikude ja palvetamiste vastu.
Kuigi Verdi nõutud ümbertegemistest kategooriliselt keeldus, saavutas diplomaaditalendiga Merelli lavastamiseks siiski loa juhul, kui “Ave Mariale” uus tekst kirjutatakse . Tsensuuriga toimunud kokkupõrge sai laialdaselt teatavaks ning esietenduse päeval, 11. veebruaril 1843. piiras tormitsev rahvamurd “La Scalat” juba kella kolmest alates. Nii nagu “Nabuccot”, nii kroonis ka “Lombardlasi” silmapaistev edu. Ooperi esitamisega kaasnesid poliitilised demonstratsioonid, ristisõdijate lõpukoorist sai rahva silmis itaalia vabadusvõitluse muusikaline sümbol ning vaimukandjad lausa keesid vihast ehkki “Lombardlaste” triumf itaalia teatreist ka teiste Euroopa riikide ooperilavadele jõudis, oli teose populaarsus kodumaal kõige suurem.
“Nabuccost” rabedam, kuid tunnetuslikult mitmekesisem muusika sisaldab patriootiliste meeleolude kõrval ka paraja annuse lüürikat, dramatismi ning koguni mõningaid sidemeid Verdi tulevaste kangelastega (Giselda– Desdemona , Pagano-­ Rigoletto ). Helitöö impressiivsusest, siirusest ja kaasaegsusest kütkestatud publik andestas Verdile nagu “Nabuccogi” puhul orkestratsiooni massiivsuse ja marsirütmide ohtruse. Saabu­nud kuulsus muutis helilooja kõige laiemate ühiskonnakihtide huviobjektiks ning ei tulnud kuigi kaua oodata, kui Verdi muusika kõrval ka temanimelised lipsud , sallid ja kastmed moodi läksid!
Neljakümnendad aastad kujunesid Verdi elus pingeliseks loomingu ja otsingute perioodiks . Üks, vahel koguni kaks ooperit aasta jooksul oli imeteldavalt viljaka töö tulemus. Eriti veel siis, kui itaalia ooperitraditsioonide kitsas kest tükk tüki haaval eemaldamist ootas. Võtnud eesmärgiks ideelise sisu rikastamise ning ooperidramaturgia uuendamise, tuli Verdil ennastületavalt tööd murda, enne kui need ülesanded teoks said.
Kontakt “Risorgimento” silmapaistvate kirjanike ning Maffeide salongi külastavate vaimuülikutega sunnib küsima: miks on neljakümnendate aastate kaheteistkümnest ooperist kaheksa kirjutatud Schilleri, Byroni, Shakespeare