Giuseppe Verdi (0)

Giuseppe Verdi
Referaat
Tartu 2016

Sisukord

1. Giuseppe Verdi 2
2. Lapsepõlv ja haridus 3
3. 1834-42: esimesed ooperid 4
4. 1843-53: kuulsuseaastad 5
5. 1860-1901: lõpuaastad 5
6. Roll Itaalia ühendamises 6

1. Giuseppe Verdi

Giuseppe Fortunino Francesco Verdi sündis 10.oktoobril 1813.aastal Le Roncole külas, mida tänapäeval nimetatakse Roncole Verdi, Busseto vallaks. Giuseppe Verdi oli 19.sajandi üks tuntumaid Itaalia heliloojaid, kelle muusika oli itaallaste jaoks erilise tähendusega ning seotud vabadusvõitusega. Ta oli rahvuskangelane, keda rahvas austas ja armastas väga. Verdi lemmikžanriks oli ooper ning muusikas pidas ta kõige tähtsamaks selle meloodiat. Tema
meeldejäävad meloodiad on tihedalt seotud Itaalia rahvamuusikaga. Verdi kirjutas peamiselt oopereid, millest mõned olid ka koomilise taustaga.

2. Lapsepõlv ja haridus

Giuseppe Verdi oli oma vanemate, Carlo Giuseppe Verdi ( 1785 –1867) ja Luigia Uttini (1787– 1851 ), esimene laps. Alates neljandast eluaastast sai Verdi privaattunde ladina ja itaalia keeles kohaliku õpetaja, Baistrocchi, käest ning kuue aastaselt astus ta kohalikku kooli. Ta õppis mängima orelit ning näidates väga suurt huvi muusika vastu kinkisid vanemad talle isikliku klaveri. Verdi oli väga musikaalne ning tema muusikaanne sai kõigile kiiresti selgeks. 1820-21. aastatel, kui Verdi oli 7. aastane, liitus ta kohaliku kirikuga, kus ta laulis kooris ja võttis orelitunde. Peale Baistrocchi surma sai 8.aastasest Verdist ametlik kiriku orelimängija .
1823 aastal, kui Verdi oli 10.aastane, panid vanemad poisi Busseto linna Ginnasio kooli, mis oli kõrgem kool poistele ning mida juhtis Don Pietro Seletti. Verdi jäi aga igal pühapäeval Le Roncole kirikus oleval jumalateenistusel orelit mängima, kuhu pidi poiss iga kord mitmeid kilomeetreid jala kõndima . Verdi jätkas õpinguid terve järgmise aasta.
Kui poiss sai 12.aastaseks alustas ta õpinguid Ferdinando Provesi juures. 13.-16. eluaastatel õppis Verdi Provesi juures ja käis Ginnasio koolis, mille kõrvalt kirjutas ta oma muusikat (serenaade, duosid, triosid, kirikumuusikat), mida esitas mitmel korral ka mitteametlikel kontserditel oma sünnilinnas. 1829.aasta lõpuks lõpetas Verdi õpingud Provesi juures, kes oli öelnud , et tal on poisile kõik ära õpetatud.
Verdi plaanis 1829.aastal minna õppima Milanosse – kultuurikapitali Itaalia põhjaosas. Ta proovis minna sealsesse Konservatooriumisse, kuid teda ei võetud vastu. Kompositsiooni- eksam läks küll hästi, kuid klaverieksamil osutus, et tal oli halb käte asend, mida peeti parandamatuks. Peale selle oli ta vanuselt kaks aastat üle lubatud piiri ja neli aastat tavalisest vastuvõtueast vanem ning Konservatooriumis nappis kohti. Seejärel korraldas Barezzi Verdile privaatõpingud Vincenzo Lavigna juures, kes oli olnud meister dirigent ooperiteatris La Scala ning kes pidas Verdi loomingut paljulubavaks. Sedasi õppis ta kolm aastat, mille ajal arenes ta tohutult ning tegeles ka ise mitme grupi õpetamisega. Siiski suundus ta varsti tagasi Bussetosse, kus temast sai linna muusikaelu juht ning kohaliku metseeni ja muusikaarmastaja Antonio Barezzi toel andis ta oma esimese avaliku kontserdi Barezzi kodus 1830. aastal. Barezzi oli Verdi muusikast väga vaimustatud ning seepärast võttis ta Verdi oma tütre Margherita laulu- ja klaveriõpetajaks. Verdi ja Margherita armusid ja kihlusid 1831 .aastal.
1835.aasta alguses läks Verdi tagasi Milanosse. Juulikuus sai ta Lavigna käest sertifikaadi ning Verdist sai Busseto kooli direktor järgnevaks kolmeks aastaks. 1836.aasta maikuus Verdi ja Mergherita abiellusid ning 1938.aasta juuliks oli neil sündinud kaks last – Virginia Maria Luigia ja Icilio Romano. Mõlemad lapsed surid veremürgitusse, Virginia aastal 1838 ja Icilio aastal 1839.

3. 1834-42: esimesed ooperid

Verdi kirjutas oma esimest ooperit ning 1837.aastal küsis noor helilooja Massini abi, et tema esimene ooper Milano lavalaudadele jõuaks. Bartolomeo Merelli, kes töötas La Scalas, oli nõus Verdi ooperi „Oberto“ 1839.aasta novembril lavale laskma . Ooper oli armastatud ning sellele tehti 13 lisaetendust. Peale Verdi edukat ooperit pakkus Merelli talle koostööd järgnevaks kolmeks ooperiks.
Verdi töötas oma teise ooperi, „Kuningas üheks tunniks“, kallal, kui tema naine suri entsefaliiti, olles vaid 26.aastane. Verdi armastas oma naist ja lapsi väga ning vajus peale nende surma sügavasse depressiooni. Ta kirjutas valmis oma teise ooperi, mis pidi olema komöödia . See esietendus mõned kuud hiljem, kuid ei olnud edukas – ooperit esitati vaid üks kord. Peale viimase ebaõnnestumist väitis Verdi, et loo enam kunagi mitte ühtegi teost, kuid Merelli veenis teda uut ooperit kirjutama.
Verdi hakkas tasapis kirjutama muusikat Nabuccole, mille oli varasemalt ära öelnud helilooja Otto Nicolai. Iga päev midagi kirjutades, sai ooper valmis 1841 .aasta sügisel ning kandis nime „Nabucodonosor“. Ooper esietendus 9.märtsil 1842.aastal ning seda saatis tohutu menu , sest Piibli päritoluga sündmustik ja juutide vabadusvõitlus mõjusid ka itaallastele endile – olid nad ju Austria ülemvõimu all. Verdist sai päevapealt kuulsus. Nabucco oli väga innovatiivne – varem ei olnud kuuldud ooperit, mille harmoonia oleks olnud niivõrd keerukas ning milles kasutati refrääni kui karakterit, millega Verdi näitas inimeste kannatusi. Ooperit mängiti kokku 57 korda erinevates Euroopa linnades.

4. 1843-53: kuulsuseaastad

Peale esialgset Nabucco edu, sättis Verdi end sisse Milanosse, mille vältel sai ta mitmeid mõjukaid tutvusi. Ta osales Salotto Maffeis, mille üks juhtidest oli Clara Maffei, kellega Verdi sai väga headeks sõpradeks. Kuna Nabucco ooperit saatis tugev edu, andis Merelli Verdile komisjonitasu, et viimane kirjutaks teatri järgmiseks hooajaks uue ooperi. Aastatel 1843-49 kirjutas Verdi mitu ooperit, millest viimane, „Stiffilo“, ei olnud kuigi edukas. Helilooja loominguliselt küpseim periood jõudis kätte 1850.-tel aastatel, mil ta kirjutas kuus ooperit. 1851.aastal kirjutas ta muusika „Rigolettole“, mis esietendus sama aasta märtsis Veneetsias. Ooper oli revolutsiooniline ning muusika innovaatiline. See oli Verdi esimene kolmest ooperist, mis jäädvustasid helilooja ooperi ajalukku. „ Rigoletto “ oli ka üks esimesi oopereid, mis ei olnud kirjutatud traditsiooniliste reeglite järgi.
Peale „Rigolettot“ tegeles Verdi pereasjadega. Tema linnaelanikud ei kiitnud heaks Verdi ja tema elukaaslase, Giuseppina Strepponi, kooselu, kuna viimased ei olnud abielus. 1851.aastal katkestas Verdi suhted oma vanematega ning kolisid Strepponiga Sant ’Agatasse. 1851-52. aastal otsustas paar külastada Pariisi, kus Verdi tegi kokkuleppe Opéra’ga, et kirjutada oma järgmine ooper.
1853 .aasta jaanuaris esietendus Roomas ooper „ Trubaduur “, mis keskendus rohkem emale, kui isale , nagu tavaliselt tema ooperites . Arvatavasti oli see seetõttu, et Verdi hakkas kirjutama antud ooperit peale oma ema surma 1851.aastal.
1853.aastal lõpetas Verdi ooperi „ Traviata “ kirjutamise. Ta ei olnud väga kindel lauljates ning ooperi esietendus märtsis ei olnud edukas. Helilooja kirjutas ooperit veidi ümber ning kuigi kriitikutele see ikka ei meeldinud, etendati ooperit üle Euroopa erinevates linnades. Paljude arvates oli ka see helilooja üks parimaid oopereid.
1853.-1860.-tel aastatel oli helilooja vaikne. 1856 .-1857.-tel aastatel tegi helilooja muusikast pausi, kuid ei suutnud ilma muusika kirjutamiseta elada. 1860. aastaks oli ta kirjutanud 4 ooperit, mis oluliselt suurt edu ei saatnud.

5. 1860-1901: lõpuaastad

Elu lõpuaastatel tegeles Verdi mitme oma ooperi ümbertöötamise ja parandamisega. Üks Verdi viimaseid oopereid on William Shakespeare 'i näidendil põhinev "Othello", mis esietendus Milanos 1887. aastal. Teose muusikaline materjal on katkematu, mistõttu pole seda võimalik hõlpsasti kontsertnumbriteks jaotada. Mõnede kriitikute arvates puudub selles teoses Verdi varasematele teostele iseloomulik särav meloodilisus, kuigi orkestratsioon on meisterlik . Teiste kriitikute väitel on "Othellos" väga kauneid ja väljendusrikkaid muusikalisi fraase ning värvikaid karaktereid.
Verdi viimaseks ooperiks jäi Shakespeare'i näidendil " Windsori lõbusad naised" põhinev "Falstaff", mis esietendus La Scalas 1893. aasta veebruaris . Ooperi esimesele etendusele olid piletid 30 korda kallimad, kui tavaliselt ning seal olid kohal kõik Euroopa juhtivisikud. Ooper oli rahvusvaheliselt menukas ja seda peetakse üheks parimaks koomiliseks ooperiks. 1897 . aastal valmis Verdi viimane töö "Stabat Mater", mis oli viimane osa neljast vaimulikust teosest koosnevast tsüklist "Quattro Pezzi Sacri". Neid kantakse sageli ette nii koos kui ka eraldi. Kõik neli tulid esimest korda koos ettekandele 1898 . aastal Pariisis Grand Opéras.
21. jaanuaril 1901 sai Verdi Milamos hotellis viibides insuldi . Tema seisund järjest halvenes ja ta suri 27. jaanuaril. Verdi matused olid Itaalia kõigi aegade suurim rahvakogunemine.

6. Roll Itaalia ühendamises

Verdi kuulsusaastad langesid kokku Itaalia ühendamise liikumise ajaga. Tema romantiline ja kohati kurb muusika sobis hästi Itaalia poliitilise olukorra vastaste meeleoludega. Ooper "Nabucco" tegi Verdi kuulsaks kogu Itaalias, eriti Milanos, mis sellal oli Austria poolt okupeeritud. Rahvas samastas end Paabeli vangipõlve viidud juutidega. „Nabuccost“ pärit orjade koori laulu on korduvalt pakutud Itaalia hümniks.
Milanolased hakkasid pooldama Sardiinia kuninga Vittorio Emanuele II katseid ühendada Itaalia. Selliste vaadete avalik esitamine oli keelatud, mispärast kasutasid vabadusvõitlejad loosungit "Elagu Verdi!" ("Viva VERDI!"), kus VERDI oli lühend sõnadest Vittorio Emanuele Re D' Italia (Itaalia kuningas Vittorio Emanuele). Verdi teadis oma nime sellist kasutamist ega olnud sellele vastu.
7. Kasutatud materjal
https://et.wikipedia.org/wiki/Giuseppe_Verd i
http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:JKojMCdv4y8J:www.polvayg.edu.ee/wp-content/uploads/2011/01/Romantism-2011.doc+&cd=10&hl=et&ct=clnk&gl=ee
https://en.wikipedia.org/wiki/Giuseppe_Verd i
Anu Mai Lillo powerpoint Giuseppe Verdist