Giuseppe Fortunino Francesco Verdi (0)

Tartu Täiskasvanute Gümnaasium
Referaat
Verdi sündis Parma lähedal Le Roncole külas. Tema isa oli baaripidaja. Kui Verdi oli väike, siis nad kolisid Piacenzast Bussetosse. Talle meeldis kirikus orelimuusikat kuulamas käia. Oma klaveriõpinguid alustas ta Busseto kiriku organisti juhendamisel. 11-aastaselt oli ta ise selle kiriku organist. Muusikat õppis ta ikka eraõpetaja juures. 20-aastaselt läks ta Milanosse, et seal jätkata oma õpinguid. Ta tahtis astuda sealsesse konservatooriumi, kuid teda ei võetud vastu. Kompositsioonieksam läks küll hästi, kuid klaverieksamil osutus, et tal oli halb käte asend, mida peeti parandamatuks. Peale selle oli ta vanuselt kaks aastat üle lubatud piiri ja neli aastat tavalisest vastuvõtueast vanem. Peale selle oli ta võõramaalane ja konservatooriumis nappis kohti. Ta jätkas õpinguid eratundides, kuid naasis peagi Bussetosse.
Koostaja:
Juhendaja :
Tartu 2008
SISSEJUHATUS
Giuseppe Fortunino Francesco Verdi oli üks Itaalia kuulsamaid heliloojaid, kellele kuulub ka juhtiv koht kogu maailma ooperiteatrites. Kokku jõudis Verdi kirjutada 26 ooperit, millest enamik on jäänud ooperiteatrite lemmikrepertuaari. Verdit on nimetatud ka revolutsiooni maestroks, sest tema ooperitega, mille temaatikaks olid sageli just vabadusvõitlused, käisid kaasas suured poliitilised meeleavaldused Austria ülemvõimu vastu 19. sajandi esimese poole Itaalias. Verdi jäi alati demokraadiks ning ütles ära ka elu lõpul talle pakutud aadliseisusest. Ta valiti Ühendatud Itaalia esimese parlamendi liikmeks. Rahva poolt oli ta armastatud aga selle pärast, et tema ooperite meloodiad sarnanevad Itaalia enda rahvamuusikale. Mitmed laulud tema ooperitest muutusid itaallaste hulgas vabadusvõitluse lauludeks, mille saatel mindi barrikaadidele.
Verdi oli ka suur ooperi reformaator ja muusikalise draama looja.
varajane elu
Verdi sündis Parma lähedal Le Roncole külas. Tema isa oli baaripidaja. Kui Verdi oli väike, siis nad kolisid Piacenzast Bussetosse. Talle meeldis kirikus orelimuusikat kuulamas käia. Oma klaveriõpinguid alustas ta Busseto kiriku organisti juhendamisel. 11-aastaselt oli ta ise selle kiriku organist. Muusikat õppis ta ikka eraõpetaja juures. 20-aastaselt läks ta Milanosse, et seal jätkata oma õpinguid. Ta tahtis astuda sealsesse konservatooriumi, kuid teda ei võetud vastu. Kompositsioonieksam läks küll hästi, kuid klaverieksamil osutus, et tal oli halb käte asend, mida peeti parandamatuks. Peale selle oli ta vanuselt kaks aastat üle lubatud piiri ja neli aastat tavalisest vastuvõtueast vanem. Peale selle oli ta võõramaalane ja konservatooriumis nappis kohti. Ta jätkas õpinguid eratundides, kuid naasis peagi Bussetosse.
ELULUGU
Giuseppe Fortunino Francesco Verdi (9/10. oktoober 1813 – 27. jaanuar 1901) sündis 1813. aastal Itaalias Le Roncole külas, mis asub praeguse Parma provintsis. Verdi muusikalised anded avaldusid juba varases eas. Seitsmeaastaselt asus Verdi altaripoisina teenima kohalikus San Michele Arcangelo kirikus, kust sai alguse tema huvi muusika vastu. Aastal 1823 kolis Verdi perekond Busseto linna, mis asus jalutuskäigu kaugusel Roncole’st. Verdi kõndiski mitu korda nädalas seda vahemaad , et jätkata San Michele kirikus orelimängu, mida ta oli alustanud juba 11 aastaselt.
Kuigi Busseto oli väike linn, tegutses seal Filharmoonia Ühing ja muusikakool. Muusikakoolis oli Verdi juhendajaks Antonio Provesi. 14 aastaselt õpetas ta juba ise Provesi’s koolinoori. Verdi kirjutas marsse ja ka teist tüüpi muusikat Provesi’se juhendamisel.
Pärast neli aastat kestnud õpinguid muusikakoolis proovis Verdi sisse saada Milano Konservatooriumisse, kuid teda ei võetud vastu, kuna ta oli 2 aastat vanem kui ette nähtud. Verdi aga jätkas õpinguid eraõpetaja La Scala teatri dirigendi ja helilooja Lavigna juures. Õpingud Milanos osutusid väga edukaks ning kui Verdi 1834. aastal taas Busseto`sse läks, oli ta juba tunnustatud helilooja ja dirigent. 1835. aastal abiellus ta Margherita Barezziga ja 1838. aastal koliti lõplikult Milanosse, et noor komponist saaks lavale tuua oma esimese ooperi " Oberto , krahv di San Bonifacio", mis suure eduga esietendus 1839.aasta 17. novembril La Scala teatris. Verdi teine ooper „Kuningas üheks tunniks“ kukkus aga täielikult läbi, kuna selle kirjutamise ajal tabas Verdit suur kaotus - surid tema naine ja kaks last.
9. märts 1842 esietendus Verdi kolmas ooper „ Nabucco “, mida saatis suur edu, kuna Piibli päritoluga sündmustik läks itaallastele väga hinge, olid nad ju Austria ülemvõimu all, ja Verdist sai päevapealt kuulsus. Sama ooperi lavastamisel kohtus ta esmakordselt oma tulevase teise abikaasa - väga hea lauljatari, soprani Giuseppina Strepponiga.
Algas uus loominguline periood, mil valmisid mitmed uued ooperid ja 1847. aastal esitatakse Verdi loomingut esimest korda ka väljaspool Itaaliat , uus ooper „Röövlid“ esietendub Londonis. Varsti pärast Strepponiaga kokkukolimist valmivad kuulsaimad teosed: Rigoletto ( 1851 ), Trubaduur ( 1853 ) ja Traviata (1853). Kuna Verdi oli hõivatud ühiskondliku tööga jäi järgmine kümnend loomingulises mõttes suhteliselt vaeseks. Tuntumatest teostest valmis vaid 1855. aastal „ Sitsiilia verepulm“. 1860. aastate loomingut iseloomustab orkestrimuusika osatähtsuse tõus. 1867 valis Verdi üks võimsamaid, aga ka süngemaid oopereid „Don Carlos “.
Suessi kanali avamise puhul ehitati 1869. aastal Kairosse ooperiteater. Sel puhul otsustas Egiptuse asekuningas tellida ooperi ühelt kuulsalt Euroopa heliloojalt, kelleks osutus Verdi. Algul ütles helilooja tellimusele ära, kuid hiljem nõustus siiski. Nii valmis „Aida“, mida saatis pärast 24. detsembril 1871. aastal toimunud esietendust tohutu edu. See ooper on Verdi parimaid teoseid. "Aida" on juba puhtal kujul muusikaline draama: talle on omane pidev muusikalis-dramaatiline areng, mis sõltub ka suurel määral lavalisest tegevusest.
Peale "Aida`t" tekkis Verdi loomingusse umbes kümne aasta pikkune paus , mille vältel ei kirjutanud ta ühtegi ooperit. Järgmine teos, „ Reekviem “, valmis alles 1873. aastal. See oli kirjutatud Itaalia kirjaniku Manzoni auks ja on tänapäeval üks kuulsamaid ja esitatavamaid omalaadsete hulgas.
1887. aastal kirjutas Giuseppe Verdi koos ühe noore Itaalia helilooja Arrigo Boitoga Shakespeare ’i näidendil põhineva ,, Othello ”, mis oli ja on kriitikute arvates Verdi parim traagiline teos.
Kuigi Verdi oli juba kaheksakümne-aastane, ei jäänud "Othello" mitte ta viimaseks ooperiks. 1893. aastal esietendus La Scalas koostöös Boitoga valminud taas Shakespeare'i ainetel koomiline ooper "Falstaff". Nii lõpetas Verdi oma tavaliselt dramaatilise süžeega ooperite pika nimekirja koomilise ooperiga.
Giuseppe Verdi suri 1901. aastal. Tema põrm maeti Sant Agata vanadekodu lähedale. Sant Agata oli olnud Verdi kõige kallimaks residentsiks aastaid.
LOOMING

1839: "Oberto, krahv di Bonifacio" ("Oberto, Conte di San Bonifacio")

1840: "Kuningas üheks tunniks" ("Un giorno di regno")

1842: „Nabucco“

1843: "Lombardlased Esimeses Ristisõjas" ("I lombardi alla prima crociata")

1843: „Ernani“

1844 : "Kaks Foscarit" ("I due foscari")

1845: " Jeanne d'Arc ehk Orleansi neitsi" ("Giovanna d'Arco)

1845: "Alzira"

1846: "Attila"

1847: "Macbeth"

1847: "Röövlid" ("I masnadieri")

1847: " Jeruusalemm " ("Jerusalem", 2. versioon "Lombardlastest")

1848: "Korsaar" ("Il corsaro")

1849: " Legnano lahing" ("La battaglia di Legnano")

1849: "Luisa Miller "

1850: "Stiffelio"

1851: „Rigoletto“

1853: „Trubaduur“

1853: „Traviata“

1855: "Sitsiilia verepulm" ("Les vêpres siciliennes")

1857: "Simon Boccanegra"

1857: "Aroldo" (2. versioon "Stiffeliost")

1859: „ Maskiball “ ("Un ballo in maschera")

1862: " Saatuse jõud" ("La forza del destino")

1867: „Don Carlos“

1871: „Aida“

1887: „Othello“ („Otello“)

1893: "Falstaff"
KOKKUVÕTE
Giuseppe Verdi teoseid iseloomustavad kõige paremini meloodia ja harmoonia . Selle geniaalse helilooja ainulaadse isiksuse ja muusika võlu pole kustunud tänini. Teda on korduvalt jäädvustatud kuju­tavas kunstis, temast on kirjutatud raamatuid ja vändatud filme, tema helitöid on mängitud heliplaatidele ning antud välja arvukais nooditrükiseis. Kuigi Verdi elu oli küllaltki sündmustevaene, ei puudunud sellest siiski teatav kogus traagikat ja põnevust. Laste ja mõlema naise surm mõjusid muusikule hetketi nii laastavalt, et ta oli juba valmis oma muusikukarjäärist loobuma . Õnneks nii aga ei läinud ja helilooja loomingu tippteosed ei jäänud kirjutamata.
KASUTATUD KIRJANDUS

http://et.wikipedia.org/wiki/Giuseppe_Verd i

http://lepo.it.da.ut.ee/~helena_m/kodulehtuus/verdi/verdi.html

http://www.vanemuine.ee/index.php?sisu=rep&mid=421&kat=&etendus=157&lang=est

Helga Tõnson – “Traagikust naerva mõttetargani: Verdi elu ja looming,” Tallinn, Eesti Raamat