George Sand (kirjanik) Stendhal (romaanikirjanik) Alfred de Vigny (poeet) ITAALIA Vincenzo Bellini (helilooja) Giacomo Leopardi (poeet) Niccolò Paganini (viiuldaja, helilooja) Alessandro Manzoni (kirjanik) Giuseppe Verdi (helilooja) Gustavo Modena (näitleja, teatripedagoog) Gioacchino Rossini (helilooja) Adelaide Ristori (näitleja) Giacomo Puccini (helilooja EESTI Villem Kapp (helilooja) Theodor Altermann (näitleja, lavastaja) Johann Köler (maalikunstnik, rahvusliku
detsembril 1871. aastal toimunud esietendust tohutu edu, üks Verdi parimaid teoseid. "Aida" on juba puhtal kujul muusikaline draama: talle on omane pidev muusikalis-dramaatiline areng, mis sõltub ka suurel määral lavalisest tegevusest. Peale seda ooperit tekkis Verdi loomingusse umbes kümne aasta pikkune paus, mille vältel ei kirjutanud ta ühtegi ooperit. Järgmine teos, ,,Reekviem", valmis alles 1873. aastal. See oli kirjutatud Itaalia kirjaniku Manzoni auks ja on tänapäeval üks kuulsamaid ja esitatavamaid omalaadsete hulgas. 1887. aastal kirjutas Giuseppe Verdi koos ühe noore Itaalia helilooja Arrigo Boitoga Shakespeare'i näidendil põhineva ,,Othello", mis oli ja on kriitikute arvates Verdi parim traagiline teos. Kuigi Verdi oli juba kaheksakümne-aastane, ei jäänud "Othello" mitte ta viimaseks ooperiks. 1893. aastal esietendus La Scalas koostöös Boitoga valminud taas Shakespeare'i ainetel koomiline ooper "Falstaff"
1853 aastal esietendus Roomas ,,Il Travatore" ja ,,La traviata" Veneetsias. 5 Vahemikus 1855-1867 kirjutas Verdi veel mitu silmapaistvat ooperit sealjulgas ,,Don Carlos" ja uuem versioon ,,Macbethist". 1869. aastal kirjutas ta koos teiste Itaalia heliloojatega Gioacchino Rossini mälestuseks ,,Reekviem Massi" ja hiljem uuendas ta ,,Libra Med" ja kasutas seda ,,Reekviem Massis" Alessandro Manzoni mälestuseks, kes suri 1873 aastal. Täielik reekviemi esietendus toimus 1874. aastal Milaano Katedraalis. Samal ajal kirjutas ta ka suursuguse ooperi ,,Aida" Suessi kanali avamise auks. Järgnevatel aastatel uuendas ta oma vanu teosedid sealhulgas ka sellised teosed nagu ,,Don Carlos", ,,La Forza del Destino" ja ,,Simon Boccanegra" 1887. aastal kirjutas Giuseppe Verdi koos ühe noore Itaalia heliloojaga William
Kuna selliste vaadete avalik esitamine oli keelatud siis kasutas rahvas loosungit ,, ELAGU VERDI! ,,, kus Verdi oli lühend sõnadest Vittorio Emanuele Re D'Italia (Itaalia kuningas Vittorio Emanuele). Verdi oli teadlik sellisest oma nime kasutamisest, ning polnud üldsegi selle vastu. 1848. A. revolutsiooni sündmuste kõrgttipp Itaalias Milaano kangelaslik märstiülestõus, tõi Verdi tagasi kodumaale. "Seda mida mina ja Garibaldi teeme poliitikas, mida meie ühine sober A. Manzoni teebe peesias, seda teete teie muusikas.Itaalia vajab teie muusikas rohkem kui kunagi varem," kirjutas Verdile ülestõusu juht G.Mazzini. Publitsevate sündmuste mõjul ning Mazzini palvel kirjutas helilooja Pariisis heroilise hümni "Kõla, tormpet" ("Suono la tromba") sooviga, et see hakkaks Lombardia tasandikel kahuritemuusika saatel võimalikult varsti kõlama. "... midagi peab sündima ka seal, ja kui me oskame õiget silmapilku kasutada ja alustada soda, mis on paratamatu..
detsembril 1871. aastal toimunud esietendust tohutu edu. See ooper on Verdi parimaid teoseid. "Aida" on juba puhtal kujul muusikaline draama: talle on omane pidev muusikalis-dramaatiline areng, mis sõltub ka suurel määral lavalisest tegevusest. Peale "Aida`t" tekkis Verdi loomingusse umbes kümne aasta pikkune paus, mille vältel ei kirjutanud ta ühtegi ooperit. Järgmine teos, ,,Reekviem", valmis alles 1873. aastal. See oli kirjutatud Itaalia kirjaniku Manzoni auks ja on tänapäeval üks kuulsamaid ja esitatavamaid omalaadsete hulgas. 1887. aastal kirjutas Giuseppe Verdi koos ühe noore Itaalia helilooja Arrigo Boitoga Shakespeare'i näidendil põhineva ,,Othello", mis oli ja on kriitikute arvates Verdi parim traagiline teos. Kuigi Verdi oli juba kaheksakümne-aastane, ei jäänud "Othello" mitte ta viimaseks ooperiks. 1893. aastal esietendus La Scalas koostöös Boitoga valminud taas Shakespeare'i ainetel koomiline ooper "Falstaff"
4. Popkunst USA-s ja selle paralleelnähtused Euroopa maades. 1960-1970-ndad. The Beatles Richard Hamilton ,,Mis on see, mis teeb meie kodud nii teistsuguseks, nii külgetõmbavaks" Kollaaz 1956. Kujutab USA hüvede loetelu (Ford, meelelahutus, koomiks jne). Arte Povera- termini tõi kasutusele Itaalia kunstikriitik Germano Celant. Gruppi ei eksisteerinud, aga need olid kunstnikud, kes kasutasid ,,vaeseid" materjale (nt inimkeha). Piero Manzoni ,,Kunstniku sitt" konservid 1961 Nouveau Realisme- prantsuse poppkunst. Grupi asutas Pierre Restany Yves Klein ,,Hüpe tühjusesse" 1960 SININE REVOLUTSIOON! Kapitalistlik realism- liikumine Saksamaal. See on saksa grupi paralleelnähtus 1950.-60.-ndate USA popkunstile. Richter arvas, et kunst tuleks eraldada kunstiajaloost, maalid peaks keskenduma visuaalsele, mitte selle sisule. Gerhard Richter ,,Betty" 1988 Soome popkunsti näide: Harro Koskinen 1969
endas humanismiideed. Mineviku abil näidati kaasaega. Peale "Aidat" tekkis Verdi loomingusse pikem paus, mis kestis umbes kümme aastat. Selle aja vältel ei kirjutanud ta ühtegi ooperit. Kuid kunagi tekkinud ideest, et kõik paremad Itaalia heliloojad kokku kirjutaksid reekviemi, ja millest Verdi oma osa "Libera me" valmiski kirjutanud oli, ent mis siiski tollal teoks ei saanud, võrsus seekord Verdi enda "Reekviem". Teos valmis 1873. aastal Verdi ühe võitluskaaslase Itaalia kirjaniku Manzoni mälestuseks ja on tänapäeval üks kuulsamaid ja esitatavamaid omalaadsete hulgas. Verdi kirjutas samal ajal ka teisi vaimulikke teoseid. Selleks ajaks oli maise teekonna lõpetanud ka tema abikaasa Giuseppina. Verdi tahtis üldse ooperikirjutamisega lõpparve teha. Siis aga juhtus maestro kokku oma kunagise suure kritiseerija noore helilooja, kirjaniku ja libretisti Arrigo Boitoga (1842-1918), kes ka ise kirjutas kaks ooperit: "Mefisto" ja "Nero". Nüüd oli Boito vanameistrist vaimustuses
1970ndad)
Kontseptuaalne kunst
– 1960ndatel, 1970ndatel levinud avangardkunst,
mis sisaldas:
- keelepõhiseid
- fotopõhiseid
- protsessipõhiseid tegevusi
1960ndatel tekkis eri maades simultaanselt kontseptuaalse kunsti liikumisi:
CoBrA 1948 (Copenhagen, Brüssel, Amsterdam)
Yves Klein (Kleini sinine) Pariisis
Situatsionistlik Internatsionaal Pariisis
Gutai grupp Jaapanis 1955/56
Piero Manzoni Itaalias
Fluxus
Joseph Beuys Saksamaal
Joseph Kosuth New Yorgis
Moskva kontseptualistid jt
Joseph Kosuth (s. 1945) Üks ja kolm tooli, 1965
Üks ja kolm tooli, 1965
Joseph Kosuth
Meaning, 1968
<<
koosseisult mitmekesine. Kohalike kirjanike, näitlejate, muusikute, kunstnike, kriitikute ja teiste vaimuinimeste kõrval viibisid siin vahel ka nimekad välismaalased nagu H. de Balzac, F. Liszt ja mitmed teised. Tundes eelkõige huvi patriootlike aadete vastu ning unistades killustatud kodumaa ühendamisest sõltumatuks riigiks, peeti siin Garibaldi ja Mazzini tegevust eriti au sees. Seltskonna otseseks ideeliseks innustajaks oli kirjanik-patrioot Alessandro Manzoni. Palju kõneldi Maffei salongis ka kirjandusest ja kunstist, mis enamiku vestlustest osavõtjate arvates pidid olema elulised, kaasaegsed ning rahvale mõistetavad. Kuna Verdi neile progressiivseile ideaalidele jäägitult kaasa mõtles, avaldas mainitud ringkond tema poliitiliste ja loominguliste vaadete lõplikule kujunemisele suurt mõju. Romantikute üleskutse draama uuendamiseks, nende protest prantsuse klassitsismi kaanonite vastu ning loobumine aja ja koha tähtsusest andsid
* Orkestri osatähtsuse tõus * Kasutab juhtmotiive, kuid tunduvalt vähem kui Wagner. Kogu elu ja eriti viimasel perioodil pani Verdi suurt rõhku libretodele. Valis hoolega materjali, kasutas väärtkirjandust (Shakespear, Schiller, Hugo jt.).Tulemusrikas oli koostöö väljapaistvate libetistidega F. M. Piave ja viimasel perioodil Arrigo Boito´ga, kes ka ise oli tunnustatud helilooja. 26 ooperi kõrval on ta kirjutanud "Reekviemi"1874 oma sõbra kirjanik A. Manzoni mälestuseks ja elu lõpuaastatel 4 vaimulikku koorilaulu. Verdit iseloomustas erakordne nõudlikkus enda vastu, suur energia ja tahtejõud, erinevalt Wagnerist oli ta väga tagasihoidlik. Verdi oli väga nõudlik lauljate suhtes ja lisaks heale vokaalile nõudis ka head näitlemisoskust. Elu lõpus tegeles palju heategevusega: näit. asutas Milanosse vanade muusikute puhkekodu. 1897 suri tema teine abikaasa laulja Giuseppina Strepponi.
näituseeksponaatide hulka mulda ja muud koredat materjali. Samuti kasutati laest rippuvaid ribasid jms. Mõnikord loodi amorfsetest materjalidest installatsioone. Oli antikommertslik, ebapüsiv, banaalne ja antiformaalne ning tegeles materjali muutlikkusega. Kasutati vatti, liiva, hobuseid, kile, lehti, vitsakimpe, rohtu jne. Esindajad: Robert Morris Eva Hesse Richard Serra Jannis Kounellis (hobused) Piero Manzoni Mario Merz Maakunst mõnele kunstnikule jäi antivormiline kunst liiga institutsionaliseerituks ning objektiloovaks. Maakunst seisneb loodusliku keskkonna mõjutamises, mille eesmärk on jätta impersonaalne jälg inimtegevusest. Tekitati looduses muudatusi, nihestusi ja veidrusi. Esindajad: Walter de Maria Robert Smithson Michael Heizer Christo (ehitiste sissepakkija)
Berlioz lähtus samuti liturgilisest tekstist, aga lähenes kontsertlikult-ooperlikult, tohutud esituskoosseisud (Suur surnumissa, kindral Damrémonti mälestuseks Invaliidide kirikus esitamiseks mitusada lauljat, 5 orkestrit, 8 timpanimängijat; suure koossesiuga on ka Te Deum). Itaalias mõjutas kirikumuusikat lisaks Palestrinale ooper, ja ooperlikke jooni leidub Rossini, Donizetti kirikumuusikas ja Verdi Reekviemis (esiettekanne 1874 Milano toomkirikus; poeet Manzoni mälestuseks). Cecilianism. (Termin lähtub muusikute kaitsepühakust Püha Ceciliast.) C. on katoliku kirikumuusika uuendusliikumine 19. sajandil, mis lähtub Palestrinast ja gregooriuse koraalist. Selle liikumisega oli seotud Liszt, kuigi ametlikes kirikuringkondades ta püüdlusi eriti ei tunnistatud: Liszti kromaatilise harmooniaga, julgete modulatsioonidega modernne muusika oli liiga radikaalne. Siin võiksite meenutada kuulamiskavast teost Via crucis, aitan mõningate märksõnadega:
finantsilises ja kaubalises mõttes demonstreeriti väärtuse puudumist. Mario Merz must iglu. Eelajalooline tuul oksarägastik vastanduses abstraktsete geomeetriliste vormidega. Viide tsivilisatsiooni kaugetele aegaele. Piero Manzoni väljaheitepurgid ja Jannis Kounellis hobused galeriis. Eesmärk teha midagi võimalikult vastanlikku senisele 'kõrgele' kunstile. MAAKUNST (LAND ART) Walter de Maria sünd. 1935 pani põllule raudvardad ja püüdis välku (midagi ebapüsivamat annab leida).
In this “abstract” work it is impossible to talk about a high aesthetic aspect in the traditional sense, Pärt’s intention was different. For the first time a method afterwards so characteristic to him becomes obvious: great upswings and culminations are growing from a very small germ (one voice). The work has been performed frequently in Western countries. The first performance was in 1964 at the International Festival of Contemporary Music in Venice. Italian critic Giacomo Manzoni remarked that Perpetuum was the first official sound document that reached Western audiences.1 West German musicologist Fred K. Prieberg stated that Perpetuum gave evidence of being an obvious bestseller in Western concert halls.2 In the same year, 1963, Pärt’s First Symphony was completed and dedicated to his teacher, Heino Eller.3 The work marked a deeper submerging into the spirit of the time and a further move towards succinct and technical maturity. Polyphonic technique
annaabi.ee 
