Giuseppe Verdi (4)

Giuseppe Fortunino Francesco Verdi Elulugu
Giuseppe Fortunino Francesco Verdi oli üks Itaalia kuulsamaid heliloojaid, kellele kuulub ka juhtiv koht kogu maailma ooperiteatrites. Kokku jõudis Verdi kirjutada 26 ooperit, millest enamik on jäänud ooperiteatrite lemmikrepertuaari. Verdit on nimetatud ka revolutsiooni maestroks, sest tema ooperitega, mille temaatikaks oli sageli just vabadusvõ, itlused , käisid kaasas suured poliitilised meeleavaldused Austria ülemvõimu vastu 19. sajandi esimese poole Itaalias. Verdi jäi alati demokraadiks ning ütles ära ka elu lõpul talle pakutud aadliseisusest. Samuti valiti ta Ühendatud Itaalia esimese parlamendi liikmeks. Veelgi enam aga oli ta rahva poolt armastatud selle pärast, et tema ooperite meloodiad sarnanevad Itaalia enda rahvamuusikale. Mitmed laulud tema ooperitest muutusid itaallaste hulgas vabadusvõitluse lauludeks, mille saatel mindi barrikaadidele.
Verdi oli ka suur ooperi reformaator ja muusikalise draama looja.
Verdi sündis Parma lähedal Le Roncole külas. Tema isa oli baaripidaja. Talupoja perekonnas sündinuna tuli tal juba varakult kokku puutuda eluraskuste ja raske tööga, mis nõudsid tugevat tahtejõudu. Varakult hakkas ta tööle ka oma vanemate tagasihoidlikus tavernis. Kuid tema saatus polnud jääda maale.
Verdi muusikalised anded avaldusid juba üsna varakult ning tema esimeseks muusikaõpetajaks sai Roncole küla organist Pietro Baistrocchi.
Oma klaveriõpinguid alustas ta Busseto kiriku organisti juhendamisel. 11-aastaselt oli ta ise selle kiriku organist. Muusikat õppis ta ikka eraõpetaja juures.
Kui Verdi oli saanud kaheteistkümneseks, läks ta tööle Bussetosse kaupmees Barezzi juurde, keda ta ise on nimetanud oma teiseks isaks. Barezzi oli ise samuti muusikaarmastaja ja nägi juba siis noores Verdis Itaalia muusika tulevikku. Verdi aga jätkas oma õpinguid muusika alal õpetaja Proresi juures ja ladina keele õpinguid kanoonik Seletti käe all.
Giuseppe oli väga andekas, tegi kiireid edusamme ja kui ta sai kaheksateistkümne aastaseks, oli ta kirjutanud juba palju palu kohalikule puhkpilliorkestrile, koorile ja ka orelile. Tänu Barezzi toetusele ja väikesele stipendiumile, otsustas Verdi minna 1832 . aastal Milanosse ja astuda sealsesse konservatooriumi. Sinna teda vastu ei võetud ja ometi nimetati hilisemal ajal just see konservatoorium Verdi järgi. Verdi ise aga jätkas õpinguid eraõpetaja La Scala teatri dirigendi ja helilooja Lavigna juures, keda ta hämmastas oma suurte edusammudega. Milanos andis igal nädalal reedeti kontserte Muusikasõprade selts ja nii sai Giuseppe ühelt kohalikult aristokraadilt ka oma esimese suurema tellimuse kantaadi jaoks.
Kui Verdi taas Bussetosse läks, oli ta juba tunnustatud helilooja ja dirigent.
1835. aastal abiellus ta Barezzi tütre Margherita Barezziga ja 1838. aastal koliti lõplikult Milanosse, et noor komponist saaks lavale tuua oma esimese ooperi " Oberto , krahv di San Bonifacio", mis suure eduga esietendus 1839.aasta 17. novembril La Scala teatris. Partituuri ostis koguni Milano rikkaim kirjastaja Riccordi ning La Scala esitas uue tellimuse.
Paraku olid järgmised aastad Verdile tõeliseks kannatuste rajaks . Surid nii abikaasa Margherita kui nende kaks last. Nii juhtuski, et koomiline ooper "Kuningas üheks tunniks" lõppes täieliku fiaskoga. Verdi otsustas ooperist ja muusikast lahti öelda. La Scalalt aga tuli uus tellimus ning helilooja siiski ei suutnud oma kutsumusest loobuda . Ühel õhtul La Scala teatridirektor Merelli poolt taskusse surutud libretot, mille autoriks oli noor poeet Solera, lugedes sündiski kuulus koor tema tulevasest ooperist Nabucco "Lenda, mõte" ehk "Va pensiero, sull'ali dorate".
Nii sündis üks rida, teine ja mõne aja pärast esietendus 9.märtsil 1842 La Scalas Verdi kolmas ooper "Nabucco". Etendusel oli tohutu menu , sest Piibli päritoluga sündmustik ja juutide vabadusvõitlus mõjusid ka itaallastele endile, olid nad ju Austria ülemvõimu all ja Verdist sai päevapealt kuulsus. Sama ooperi lavastamisel kohtus ta esmakordselt oma tulevase teise abikaasa - väga hea lauljatari, soprani Giuseppina Strepponiga, kes etenduses laulis Abigaili osa. Algas uus loominguline periood,mida iseloomustab ajalooline-heroiline temaatika .
Aastatel 1843-1847 valmis 7 ooperit. Verdi n6udis muusika ja lavalise kujunduse ühtsust ja hääle vastavust osale, millega varem etenduste lavastamisel sel määral ei arvestatud. Ka on ta loomingus uudne see, et ta pöörab tähelepanu mitte ainult tegevuse, vaid ka tegelaste hingeelu edasiandmisele.
1847. aastal esietendub uus ooper "Röövlid" Londonis, esimest korda väljaspool Itaaliat .
1849. aastal hakkavab Verdi koos elama tolleks ajaks juba lavalt lahkunud Strepponiga, kes talle ka loomingulises mõttes head mõju avaldab.
Verdi loominguliselt küpseim periood jõuab kätte 1850.-tel aastatel, mil ta kirjutab kuus ooperit. Esimesed kolm neist on kuulsaimad : Rigoletto 1851 .a., Trubaduur 1853 .a. ja Traviata 1853.a. Neil kolmel ooperil on palju ühiseid jooni: suur psühholoogiline pinge, tragöödia, mille põhjuseks on sotsiaalne ebavõrdsus, tugevalt emotsionaalsed tegelased, kes hukkuvad võitluses tõsieluga. Verdi annab oma tegelastele hea iseloomustuse ning andmaks ooperitele suuremat pinget, toob ta lavale nn. kahekordsed kontrastid. Tegelane peab võitlema nii väliskeskkonna kui iseendaga . Uudne on ka see, et helilooja püüab läheneda rohkem olustikule ja rahvalaulule ning üksikute isoleeritud numbrite asemel püüab ta anda terveid muusikalisi stseene. Hiljem viib Verdi oma viimaste ooperitega läbi tõelise reformi, kuid selleks algas ettevalmistus just nende kolme teosega .
1850-1860.-tel aastatel on Verdi hõivatud ühiskondliku tegevusega : saadikutöö parlamendis võttis nii palju aega, et loominguks jäi vähe aega. " Sitsiilia verepulm", mis valmis 1855.aastal, oli esimene ooper, mille Verdi kirjutas Pariisi Suure Ooperi jaoks. 1860.-te aastate loomingut iseloomustab aga orkestrimuusika osatähtsuse tõus. " Saatuse jõud" (esietendus 1862.aastal Peterburi Maria teatris) oli suunatud rassivaenu vastu ja kandis endas humanismi-ideed ning 1867. aastal valminud "Don Carlos " oli Verdi üks võimsamaid, aga ka süngemaid oopereid.
Suessi kanali avamise puhul ehitati 1869. aastal Kairosse ooperiteater . Egiptuse asekuningas Ismail Pasha otsustas sel puhul tellida ooperi ühelt kuulsalt Euroopa heliloojalt. Ooper pidi tulema Egiptuse-teemadel ning esialgu pakuti välja kolm komponisti: Richard Wagner Saksamaalt, Charles Gounod Prantsusmaalt ja Giuseppe Verdi Itaaliast . Lõpuks langes valik Verdile, kuid too ütles esialgu tellimusest ära. 1870. aastal läbirääkimised jätkusid. Verdile anti stsenaarium , Prantsuse tuntud egüptoloog ja arheoloog Edouard Mariette Bey võttis aluseks ühe Vana-Egiptuse armastuslegendi, mille järgi pidigi kirjutatama tulevane muusikateos. Verdi õppis tundma Egiptuse ajalugu, traditsioone, kombeid ja religiooni. Selle ooperi jaoks võeti kasutusele koguni nn. Aida-trompetid, mida kasutatakse "Võidumarsis". See pill meenutab Vana-Egiptuse pille: nad on ühe ventiiliga, sirge 1.5 meetri pikkuse toruga ning As ja H nootidega. Kõlaliselt on pill trompeti ja trombooni vahepealne ning andis etendusel suure efekti.
Esietendus 24. detsembril 1871. aastal oli suurejooneline. Laulsid parimad Itaalia solistid ja etendusel oli triumfaalne edu. Kuue nädala pärast 8. veebruaril 1872.aastal oli "Aida" teine esietendus Itaalias Milano La Scalas. Ning taas saatis etendust sama suur menu.
See ooper on Verdi parimaid teoseid. "Aidaga" ta jõudiski reformini, mida nii kaua ettevalmistanud oli. Orkester omandas varasemast palju suurema osatähtsuse ning esitas paljusid juhtmotiive. Esiplaanile jäi aga siiski vokaalne väljendus.
"Aida" on juba puhtal kujul muusikaline draama: talle on omane pidev muusikalis-dramaatiline areng, mis sõltub ka suurel määral lavalisest tegevusest.
Esialgselt kavandatud ooper pidi jutustama Egiptuse sõjalisest võimsusest, Verdi "Aida" aga näitab hoopis elulaadi, Vana-Egiptuse preestrite julmust ja kannab endas humanismiideed. Mineviku abil näidati kaasaega.
Peale "Aidat" tekkis Verdi loomingusse pikem paus , mis kestis umbes kümme aastat. Selle aja vältel ei kirjutanud ta ühtegi ooperit. Kuid kunagi tekkinud ideest, et kõik paremad Itaalia heliloojad kokku kirjutaksid reekviemi , ja millest Verdi oma osa " Libera me" valmiski kirjutanud oli, ent mis siiski tollal teoks ei saanud, võrsus seekord Verdi enda " Reekviem ". Teos valmis 1873. aastal Verdi ühe võitluskaaslase Itaalia kirjaniku Manzoni mälestuseks ja on tänapäeval üks kuulsamaid ja esitatavamaid omalaadsete hulgas.
Verdi kirjutas samal ajal ka teisi vaimulikke teoseid. Selleks ajaks oli maise teekonna lõpetanud ka tema abikaasa Giuseppina.
Verdi tahtis üldse ooperikirjutamisega lõpparve teha. Siis aga juhtus maestro kokku oma kunagise suure kritiseerija noore helilooja, kirjaniku ja libretisti Arrigo Boitoga (1842-1918), kes ka ise kirjutas kaks ooperit: "Mefisto" ja " Nero ". Nüüd oli Boito vanameistrist vaimustuses. Nad kohtusid 1879. aastal Roomas Verdi "Reekviemi"ettekandel. Boito pakkus Verdile koostööd ning suutis heliloojat veenda veel ühte ooperit kirjutama.
Kolme päeva pärast andis Boito Verdile Shakespeare 'i " Othello " järgi tehtud stsenaariumi. Kuid kui Verdi siiani oli kirjutanud oopereid mõne kuuga , siis "Othello" esietendus oli alles 5. veebruaril 1887. aastal. Ooper võeti taas väga hästi vastu ning autor, kes vaatamata oma auväärsele eale ka lavastamisel palju tööd oli teinud, pidi minema koguni lavale publikut tänama.
Verdi pani "Othellos" suurt rõhku karakterite kujutamisele ja orkestratsioonile. Selles suhtes on see ooper tõeline meistriteos.
Kuigi Verdi oli juba kaheksakümne-aastane, ei jäänud "Othello" mitte ta viimaseks ooperiks. 1893. aastal esietendus La Scalas koostöös Boitoga valminud taas Shakespeare'i ainetel koomiline ooper "Falstaff". Nii lõpetas Verdi oma tavaliselt dramaatilise süzheega ooperite pika nimekirja koomilise ooperiga.
Verdi enda elutee jõudis lõpule 1901. aastal. Tema põrm maeti ta viimasesse suure loomingu - Sant Agata vanadekodu - lähedale. Seda vanadekodu nimetas maestro ise oma kauneimaks teoseks, mis veelkord rõhutab helilooja sügavalt humanistlikku olemust.
Ooperid :

• 1839: "Oberto, krahv di Bonifacio" ("Oberto, Conte di San Bonifacio")
  
• 1840: "Kuningas üheks tunniks" ("Un giorno di regno")
  
• 1842: "Nabucco"
  
• 1843: "Lombardlased Esimeses Ristisõjas" ("I lombardi alla prima crociata")
  
• 1843: "Ernani"
  
• 1844 : "Kaks Foscarit" ("I due foscari")
  
• 1845: " Jeanne d'Arc ehk Orleansi neitsi" ("Giovanna d'Arco)
  
• 1845: "Alzira"
  
• 1846: "Attila"
  
• 1847: "Macbeth"
  
• 1847: "Röövlid" ("I masnadieri")
  
• 1847: " Jeruusalemm " ("Jerusalem", 2. versioon "Lombardlastest")
  
• 1848: "Korsaar" ("Il corsaro")
  
• 1849: " Legnano lahing" ("La battaglia di Legnano")
  
• 1849: "Luisa Miller "
  
• 1850: "Stiffelio"
  
• 1851: "Rigoletto"
  
• 1853: "Trubaduur"
  
• 1853: "Traviata"
  
• 1855: "Sitsiilia verepulm" ("Les vêpres siciliennes")
  
• 1857: "Simon Boccanegra"
  
• 1857: "Aroldo" (2. versioon "Stiffeliost")
  
• 1859: " Maskiball " ("Un ballo in maschera")
  
• 1862: "Saatuse jõud" ("La forza del destino")
  
• 1867: "Don Carlos"
  
• 1871: "Aida"
  
• 1887: "Othello" ("Otello")
  
• 1893: "Falstaff"
  

Giuseppe Verdi järgi on nimetatud Verdi abajas Aleksandri saare Beethoveni poolsaarel Antarktika ranniku lähedal ja asteroid 3975 Verdi.