Giuseppe Verdi (1)

Kooli nimi
Ees- ja perekonnanimi
Giuseppe Verdi
(10. 10/1813 – 27. 01/1901)
Referaat 9.12.2010
SISUKORD:

• Sissejuhatus
  
• Elulugu
  
• Looming
  
• Pildid
  
• Kasutatud kirjandus
  

Sissejuhatus:
Ma valisin Giuseppe Verdi, sest mind hvitab tema elulugu ja tema meloodiad on tihedalt seotud Itaalia rahvamuusikaga. Tema lood on hästi meeldejäävad. Referaadis räägin lähemalt tema elust ja loomingust.
Elulugu:
1813. aasta sügisel tuli Parma–lähedasse Busseto linnakesse kõrtsmik ja poepidaja Carlo Verdi, et oma tillukest 10. oktoobril ilmavalgust näinud poega Giuseppe Fortunato Francesco nime all sünniregistrisse sisse kanda. Kuna Itaalia oli tollal Napoleoni keisririigi ülemvalitsuse all, tehti vajalikud märkmed prantsuse keeles ning nii Busseto kui ka Le Roncole külakiriku ülestähendustes seisab Giuseppe asemel võõrapärane Joseph.
Sõdadest ja välismaisest agressioonist vaevatud talupoegade elu oli tollal väga raske. Võõramaised sõjaväeosad vägivallatsesid, jätsid järele ahervaremeid ja painavat hirmu ning rahva niigi troostitu saatus muutus sellest veelgi ängistavamaks. Murederikas oli ka Verdide elu. Isa viletsast sissetulekust piisas neljaliikmelise perekonna hädavaevaliseks äraelamiseks, vanemail olid käed töödtegemist täis, peaaegu omapead jäetud Giuseppe kasvas inimpelgliku ja endassesulgunud lapsena. Aidates ema kodustes töödes, täites isa poekeses müüjakohustusi ning hoolitsedes nõrgamõistusliku noorema õe Giuseppa eest, jäi poisike õige kauaks kooliõpinguist kõrvale (Roncoles kooli polnud) ning tema üksluist lapsepõlve aitas sisustada külaelanikelt ja rändpillimeestelt kuuldud muusika . Kõige suuremat naudingut pakkusid talle külakiriku oreli võimsad helid. Kohalike tavade kohaselt pidi Giuseppe juba seitsmeaastaselt jumalateenistuste ajal kooris laulma ja kirikuõpetajat abistama. Kord olnud muusika võlujõud sedavõrd lummav, et ta kogu maailma ja eeskätt muidugi oma “ ametialased ” kohustused hoopis unustas, paatrile püha vee ulatamata jättis ning oma hajameelsuse pärast pühalt isalt nii tugeva müksu sai, et ta altaritrepilt alla veeres ning meelemärkuse kaotas. Kui vanemad pojalt verevalumite kohta aru pärisid, kuulsid nad kaebuste asemel ühtainust kirglikku soovi: õppida muusikat! Palve võeti kuulda, isa hankis vana katkise spineti ning Le Roncole vana organist Luigi Baistrocchi andis Giuseppele noodiõpetuses ning klaveri– ja orelimängus esimesed juhendid.
Uue maailma avastamisrõõm oli niivõrd suur, et noor muusik pillist isegi öösiti loobuda ei raatsinud, oma klimberdamisega naabruses elunevate sandarmite und häiris ning seadusmeeste hirmsate ähvarduste osaliseks sai. Kõlakombinatsioonide leidmine tõi erutust ja ahastustki, kui eelmisel päeval kokkusobitatud akord kõigist püüdlustest hoolimata jäljetult “kaduma läks”. Kord olevat meeleheide ja raevuhoog tabanud last niivõrd tugevalt, et ta haamriga klaviatuuri tagudes pilli lõplikult ära rikkus. Ent ka siin leidus abimees . Kohalik meister parandas spineti tasuta ning jättis sellele järgmised read: “Mina, Stefano Cavaletti, valmistasin instrumendile uued haamrikesed, katsin nad nahaga ning paigaldasin pedaali. Kõik selle tegin tasuta, nähes noore Giuseppe Verdi andekust pillimängu õppimisel. Ja sellest mulle piisab. 1821 . aasta.”
Kolmeaastase stuudiumi kestel omandas Giuseppe spineti ja orelimängu alused sedavõrd, et ta raugastunud kirikuorganisti aeg-ajalt jumalateenistustel asendas ning 11-aastaselt tema järglaseks sai. Kuna rahva poolt armastatud tilluke muusik samal ajal Busseto linnakoolis käis, tuli tal pühapäeviti ja pühade ajal igasuguse ilmaga viie kilomeetri pikkust maad mõõta ning saadud töötasu õpinguile, toidule ja peavarjule kulutada. Kaheaastase koolipõlve tarkusi – arvutamist, lugemist ja kirjutamist – väheseks pidades õppis Giuseppe kohaliku kanooniku Pietro Seletti juures ladina ja itaalia keelt ning kirjandust.
Ka Verdi muusikalised arusaamad ja muljed avardusid. Nii nagu paljudes teistes Itaalia linnades, tegutses ka Bussetos filharmooniaühing. Professionaalseist muusikuist koosnev orkester andis linnaväljakuil regulaarseid kontserte, saatis sissesõitnud ooperitruppide etendusi, ühingu president aga – kohalik toiduainete- ja veinikaupmees ning flöödimängija Antonio Barezzi – aitas metseenina muusika arengule jõudumööda kaasa. Carlo Verdist lugupidav mees märkas tema sihikindla ja karakterilt tugeva poja andekust, avas talle oma maja uksed, andis kontoris tööd ning võimaldas maestro Ferdinando Provesi juures õpinguid alustada.
Verdi kui isiksuse ja muusiku kujunemisel mängis valitsevat režiimi tauniv ning itaalia vabadusvõitluse ideesid kalliks pidav Barezzi suunavat osa. Ta kasvatas ja süvendas noorukis tolleaegse väikekodanlase, käsitöölise ja talupoja iseloomuomadusi – tööarmastust, kohusetunnet ja distsipliini. Religioosne skepsis, inimestevaheliste suhete asjalikkuse ja täpsuse hindamine, vastastikuste kohustuste range arvestamine ning samuti veendumus pideva ja visa töö vajalikkuses saatis Verdit kogu elu. Enda vastu äärmiselt nõudlikuna oli ta seda teistegi suhtes. Ümbritsevast keskkonnast ammutas Verdi ka inimelu erinevate külgede loomuliku, temperamentse, sageli võibolla kareda, ent kirgliku ja jõulise kuju¬tamisoskuse.
Elukohavahetus 1832. a. hiliskevadel tõi Giuseppe Verdi ellu uue ja väga olulise etapi. Lombardia pealinna valgest marmorist hiiglaslik katedraal, uhked lossid ja monumendid, muuseumid ja pildigaleriid, eeskätt muidugi kuulsad “La Scala ” ja konservatoorium tõotasid noorele provintslasele ääretult palju. Ent just siin tabas Verdit suur pettumus. Sama õppeasutus, mis hiljem saatuse irooniana Giuseppe Verdi nime kandma hakkas, keeldus teda vastu võtmast. Eksami¬komisjon eesotsas direktor Francesco Basiliga ei tabanud tahumatus, karmis ja arglikus talupojas imet, neid häiris vale käteasetus klaverimängimisel, kontrapunkti mittetundmine ning kunstnikupärase välise huvi puudumine. Kuna üheksateistkümnes eluaasta ületas määrusekohasse normi, soovitati tal linna muusikute hulgast eraõpetaja otsida. Seda Verdi tegigi. Ta leidis juhendaja helilooja Vincenzo Lavigna (1776 – 1863) näol, kes tol ajal töötas “La Scalas” pianisti ja kontsertmeistrina ning oli hea lauluõpetaja. Lavigna võimaldas Verdil tasuta käia ooperietendustel ning võib oletada, et siin tulevase teatri helilooja dramaturgilisele haardele alus pandigi. Kahjuks ei luba Verdi noorpõlve valgustavad napid andmed kõne all olevale perioodile piisavat pilku heita. Helilooja ise oma karmist, pideva ja vaevarikka töö tähe all möödunud noorusest kõnelda ei armastanud. Verdi õppis har¬mooniat, kontrapunkti ja fuugat, tutvus Palestrina , Corelli, Haydni, Beethoveni ja noore Mendelssohni loominguga, uuris põhjalikult Mozarti ja itaalia koomilise ooperi partituure. Innukalt kuulas Verdi Rossini, Bellini ja Donizetti oopereid, külastas Milaano teatreid ning filharmooniaühingu kontserte ja orkestriproove.
Edukas õpinguteaeg jõudis lõpule. Muusikaelu pulbitsevas keskuses omandatud teadmised andsid Verdile palju. Temast oli saanud professionaalne helilooja ning itaalia kultuurilis-poliitilise liikumise agar pooldaja.
Intriigidest ja jälitamistest hoolimata täitis Verdi endale võetud kohustusi tervelt kolm aastat. Ta organiseeris Bussetos ja selle lähikonnas kontserte, dirigeeris, õpetas lauljaid ja orkestrante. Kuna kiriku oreli kasutamine oli talle keelatud esines Verdi mõnikord frantsiskaanlaste kloostri tillukeses kirikus, ning polnud imestada, kui Busseto jumalakoda ajuti inimtühjaks jäi, väike kloostrikirik aga noore muusiku austajaid mahutada ei suutnud. Orelikontsertide kõrval oli loobunud Verdi ka pianistitegevusest.
1836. a. kevadel leidis Giuseppe Verdi elus aset õnneküllane sündmus. Ta abiellus Barezzi kauni ja targa tütre Margheritaga. Vana ärimees ja muusikaentusiast võttis vaese, ent andeka noormehe meelsasti oma majja ning filharmooniaühing tähistas noore maestro pulmapäeva väärilise pidulikkusega.
Intensiivse kontserditegevuse ja pedagoogilise töö kõrval jätkus pingeline loominguline tegevus. Ajavahemikul 1835–1838 pani Verdi noodipaberile Napoleoni surmale pühendatud oodi “Viies mai”, marsse, tantse, laule, romansse, koore ja muud. 1838. a. trükist ilmunud kuus romanssi (nendest kaks Goethe “Fausti” tekstile) olid esimesteks kirjastatud oopusteks Verdi heliloomingus. Ka Milaanos alustatud ooper polnud mõistagi unustatud. 1838. a. tõmbas Verdi partituuri viimase taktijoone.
Barezzi vaikses majas veedetud aeg ning loomingust ja muusikaavalikkusest tagasitõmbumine ei suutnud Verdi rõhutust millegagi leevendada. Kõik tundus olevat sedavõrd troostitu ja mõttetu, et ta ka Milaanosse naasnult lihtsalt oleskles ning hukutavale apaatiale üha rohkem alla vandus .
On täiesti mõistetav, et taolise kergusega ooperi kirjutamine ei laabunud. Partituur nõudis hiiglaslikku pingutust, enne kui ta teatri dirigendipuldile jõudis.
Looming:
Ooperid :
1839: " Oberto , krahv di Bonifacio" ("Oberto, Conte di San Bonifacio")
1840: "Kuningas üheks tunniks" ("Un giorno di regno")
1842: " Nabucco "
1843: "Lombardlased Esimeses Ristisõjas" ("I lombardi alla prima crociata")
1843: "Ernani"
1844 : "Kaks Foscarit" ("I due foscari")
1845: " Jeanne d'Arc ehk Orleansi neitsi" ("Giovanna d'Arco)
1845: "Alzira"
1846: " Attila"
1847: "Macbeth"
1847: "Röövlid" ("I masnadieri")
1847: " Jeruusalemm " ("Jerusalem", 2. versioon "Lombardlastest")
1848: "Korsaar" ("Il corsaro")
1849: " Legnano lahing" ("La battaglia di Legnano")
1849: "Luisa Miller "
1850: "Stiffelio"
1851 : " Rigoletto "
1853: " Trubaduur "
1853: " Traviata "
1855: " Sitsiilia verepulm" ("Les vêpres siciliennes")
1857: "Simon Boccanegra"
1857: "Aroldo" (2. versioon "Stiffeliost")
1859 : " Maskiball " ("Un ballo in maschera")
1862: "Saatuse jõud" ("La forza del destino")
1867: "Don Carlos "
1871: "Aida"
1887: " Othello " ("Otello")
1893: "Falstaff"
Ühest näidendist:
"Rigoletto" on Giuseppe Verdi ooper kolmes vaatuses Francesco Maria Piave libretole Victor Hugo näidendi "Kuningas lõbutseb" ("Le roy s'amuse") ainetel. Esietendus oli Veneetsias La Fenice teatris 1851 aastal.
Tegelased:
Rigoletto (bariton)
Mantua hertsog ( tenor )
Krahvinna Ceprano ( sopran )
Marullo (bariton)
Krahv Monterone ( bass )
Gilda, Rigoletto tütar (sopran)
Sparafucile (bass)
Maddalena, tema õde (metsosopran)
Giovanna (alt)
Huvitavat:
Giuseppe Verdi järgi on nimetatud Verdi abajas Aleksandri saare Beethoveni poolsaarel Antarktika ranniku lähedal ja asteroid 3975 Verdi.
Kokkuvõte:
Giuseppe Fortunino Francesco Verdi (10. oktoober 1813 Le Roncole küla – 27. jaanuar 1901 Milano) oli 19. sajandi üks tuntumaid Itaalia heliloojaid. Tema muusika oli itaallaste jaoks erilise tähendusega ja seotud vabadusvõitlusega. Ta oli rahvuskangelane, keda rahvas austas ja armastas . Lemmikžanriks oli tal ooper. Muusikas pidas Verdi kõige tähtsamaks meloodiat. Tema meloodiad on tihedalt seotud Itaalia rahvamuusikaga. Tema lood on hästi meeldejäävad.
Pildid:
Kasutatud kirjandus:

• Google.com
  
• Wikipedia.com
  
• Neti .ee