Giuseppe Fortunino Francesco Verdi (0)

kool
Giuseppe Fortunino Francesco  Verdi (1813-1901)
Referaat
nimi
Tartu 2012
Sissejuhatus
Giuseppe Fortunino Francesco Verdi oli üks Itaalia kuulsamaid heliloojaid, kellele kuulub ka juhtiv koht kogu maailma ooperiteatrites. Kokku jõudis Verdi kirjutada 26 ooperit, millest enamik on jäänud ooperiteatrite lemmikrepertuaari. Verdit on nimetatud ka revolutsiooni maestroks, sest tema ooperitega, mille temaatikaks olid sageli just vabadusvõitlused, käisid kaasas suured poliitilised meeleavaldused Austria ülemvõimu vastu 19. sajandi esimese poole Itaalias. Verdi jäi alati demokraadiks ning ütles ära ka elu lõpul talle pakutud aadliseisusest. Ta valiti Ühendatud Itaalia esimese parlamendi liikmeks. Rahva poolt oli ta armastatud aga selle pärast, et tema ooperite meloodiad sarnanevad Itaalia enda rahvamuusikale. Mitmed laulud tema ooperitest muutusid itaallaste hulgas vabadusvõitluse lauludeks, mille saatel mindi barrikaadidele. Verdi oli ka suur ooperi reformaator ja muusikalise draama looja.
Elulugu
Giuseppe Fortunino Francesco Verdi sündis  Parma  lähedal Le Roncole külas. Tema isa oli trahteri ja pudupidaja. Kui Verdi oli väike, siis nad kolisid  Piacenzast Bussetosse. Talle meeldis kirikus orelimuusikat kuulamas käia. 8-aastaselt saadeti Verdi kohaliku kõster-kooliõpetaja juurde kooli. Oma klaveriõpinguid alustas ta Busseto kiriku organisti juhendamisel. Koolmeister märkas poisi muusika annet ja õpetas teda nii palju kui oskas. Üheteist aastaselt oli ta ise selle kiriku organist. Muusikat õppis ta ikka eraõpetaja juures. 20-aastaselt läks ta Milanosse, et seal jätkata oma õpinguid. Ta tahtis astuda sealsesse konservatooriumi, kuid teda ei võetud vastu. Kompositsioonieksam läks küll hästi, kuid klaverieksamil osutus, et tal oli halb käte asend, mida peeti parandamatuks. Peale selle oli ta vanuselt kaks aastat üle lubatud piiri ja neli aastat tavalisest vastuvõtueast vanem. Peale selle oli ta võõramaalane ja konservatooriumis nappis kohti. Ta jätkas õpinguid eratundides, teda õpetas helilooja Vincenzo Lavigna ja La Scala teatri dirigent , kuid naasis 1834.aastal Bussetosse tagasi. Verdi oli selle ajaga arenenud tohutult ja oli tuntud kui helilooja ja dirigendina. 1935.ndal aastal abiellus ta Barezzi kaupmehe tütre Margheritaga. 1838. aastal kolisid nad lõplikult Milanosse tagasi. Milanos algas aga Verdi tööaeg. 1842 surid tema naine ja kaks last. 1845. Aastal kohtus ta ooperi „ Nabucco “ lavastusel oma tulevase naise Giuseppina Soppraniga. Aastaid oli ta ooperitega hõivatud. Giuseppe Verdi suri 1901. aastal. Tema põrm maeti Sant Agata vanadekodu lähedale. Sant Agata oli olnud Verdi kõige kallimaks residentsiks aastaid.
Töö
1839. aasta 17.novembril Giuseppe Verdi tõi lavale oma esimese ooperi „ Oberto , krahv di San Bonifacio", mis suure eduga esietendus La Scala teatris. Verdi teine ooper „Kuningas üheks tunniks“ kukkus aga täielikult läbi, kuna selle kirjutamise ajal tabas Verdit suur kaotus, tema naine ja kaks last surid. 9. märts 1842 esietendus Verdi kolmas ooper „Nabucco“, mida saatis suur edu, kuna Piibli päritoluga sündmustik läks itaallastele väga hinge, olid nad ju Austria ülemvõimu all, ja Verdist sai päevapealt kuulsus. Ooperi Nabucco“ lavastamisel kohtus ta esmakordselt oma tulevase teise abikaasa - väga hea lauljatari, soprani Giuseppina Strepponiga. Sellega algas uus loominguline periood. Valmisid mitmed uued ooperid ja 1847. aastal esitatakse Verdi loomingut esimest korda ka väljaspool Itaaliat , uus ooper „Röövlid“ esietendub Londonis. Varsti pärast Strepponiaga kokkukolimist valmivad kuulsaimad teosed: Rigoletto ( 1851 ), Trubaduur ( 1853 ) ja Traviata (1853). Kuna Verdi oli hõivatud ühiskondliku tööga jäi järgmine kümnend loomingulises mõttes suhteliselt vaeseks. Tuntumatest teostest valmis vaid 1855. aastal „ Sitsiilia verepulm“. 1860. aastate loomingut iseloomustab orkestrimuusika osatähtsuse tõus. 1867 valmis Verdi üks võimsamaid, aga ka süngemaid oopereid „Don Carlos “. Suessi kanali avamise puhul ehitati 1869. aastal Kairosse ooperiteater. Sel puhul otsustas Egiptuse asekuningas tellida ooperi ühelt kuulsalt Euroopa heliloojalt, kelleks osutus Verdi. Algul ütles helilooja tellimusele ära, kuid hiljem nõustus siiski. Nii valmis „Aida“, mida saatis pärast 24. detsembril 1871. aastal toimunud esietendust tohutu edu, üks Verdi parimaid teoseid. "Aida" on juba puhtal kujul muusikaline draama: talle on omane pidev muusikalis-dramaatiline areng, mis sõltub ka suurel määral lavalisest tegevusest. Peale seda ooperit tekkis Verdi loomingusse umbes kümne aasta pikkune paus , mille vältel ei kirjutanud ta ühtegi ooperit. Järgmine teos, „ Reekviem “, valmis alles 1873. aastal. See oli kirjutatud Itaalia kirjaniku Manzoni auks ja on tänapäeval üks kuulsamaid ja esitatavamaid omalaadsete hulgas. 1887. aastal kirjutas Giuseppe Verdi koos ühe noore Itaalia helilooja Arrigo Boitoga Shakespeare ’i näidendil põhineva ,, Othello ”, mis oli ja on kriitikute arvates Verdi parim traagiline teos. Kuigi Verdi oli juba kaheksakümne-aastane, ei jäänud "Othello" mitte ta viimaseks ooperiks. 1893. aastal esietendus La Scalas koostöös Boitoga valminud taas Shakespeare'i ainetel koomiline ooper "Falstaff". Nii lõpetas Verdi oma tavaliselt dramaatilise süžeega ooperite pika nimekirja koomilise ooperiga.
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Verdi#Varajane_elu
www.tdl.ee/~anumai/konspektid/Verdi.ppt
Giuseppe Fortunino Francesco Verdi (AnnaAbi.com)